Oo sport, sa oled rahu! Kas ka Pyeongchangis aastal 2018?

Souli mängude avatseremoonia

Tekst on kirjutatud mõned päevad enne Kim Jong-uni uusaastakõnet ning tema avaldust osalemisest talimängudel.

Pierre de Coubertin alustas esimesi olümpiamänge avades hüüatusega: "Oo sport, sa oled rahu!" Kas see õilis avastus kehtib ka peagi algavatel taliolümpiamängudel Pyeongchangis, Lõuna-Koreas, napilt 80 kilomeetri kaugusel Põhja-Korea piirist? Millised on ohud ja võimalused hetkel maailma ühes peamises pingekoldes, kus retooriline tuumasõda on käinud juba aastapäevade jagu?

Souli olümpiamängud – suur võimalus Lõuna-Koreale
Olümpiamängud toimuvad Lõuna-Koreas teistkordselt. Souli suvemängud 1988.aastal olid äärmiselt märgilised. Lõuna-Korea oli väljumas neli dekaadi kestnud turbulentsidest ning alustamas pöörast majanduskasvu. Jõuliselt eemalduti perioodist, mida iseloomustasid diktatuur, sõjaväelised riigipöörded ja veresaunad elanikkonna vastu. Kuigi 1987.aastal esimeste tõeliselt vabade valimiste tulemusel võimule tõusnud Roh Tae-woo oli endine riigipööraja ja kindral, kelle käed olid määritud ligi 200 tudengi verega 1980.aasta Gwangju veresauna korraldamise tõttu, õnnestus tal tänu opositsiooni killustatusele minevikust jõuliselt distantseeruda ning osutuda valituks. Tudengid ja poliitiliselt tundlikum elanikkond tundis, et taaskord on võimul sõjaväeline juht ning 1987.aastat iseloomustasid Lõuna-Koread taas lakkamatud meeleavaldused ja vägivald tänavatel. Olukord sundis Juan Antonio Samaranchi, Rahvusvahelise Olümpiakomitee tollast juhti, tegema president Roh suunas ultimatiivseid avaldusi  - segaduste jätkumisel jäävad mängud Soulis ära. Lõuna-Koreale tehti ettepanek kandideerida 1988.aasta mängudeks juba dekaad varem, millest tollane diktaator Park Chung-hee koheselt kinni haaras. Vaatamata türanlikule valitsemisele mõistis riigi majandusedule alusepanija (mis tuli läbi suurkorporatsioonide ja sõbralike ärihaide eelistamise) süllekukkuvat võimalust Korea Vabariigi jaoks. Olümpiamängude promomise alla pandi kogu poliitiline ja majanduslik võimekus. Riiki esindasid mängude reklaamimisel rahvusvahelises suhtluses peaminister, suured ärikorporatsioonid (Hyundai, Daewoo jt.), kogu välissaatkondade võrgustik ning oma panust anti kuni Korea Airlines lennusaatjateni välja. 1981.aastal Lausannes olümpialinna väljakuulutamise gaalal edestaski Soul selgelt Jaapani linna Nagoyat.

Põhja-Korea frustratsioon ja terror
Lisaks Lõuna-Koreale proovis haarata võimalusest kinni ka aina enam majanduslikult sohu vajuv Põhja-Korea. Kim Il-sung asus läbi vahendajate kiiresti läbirääkimistesse Souli valitsejatega kogu Koread hõlmavate mängude korraldamiseks. Tema hinnangul ei pidanuks mängud kandma vaid Souli, vaid Korea olümpiamängude nime. Kim Il-sung pakkus välja idee, et lauatennise turniir, võrkpalli ja jalgpalliturniiride alagruppide mängud toimuksid Pyongyangis. Selle kinnituseks asus
Põhja-Koreas tekitas viha ka asjaolu, et Lõuna-Korea mängudel lubasid osaleda peaaegu kõik sotsialismibloki riigid. 1986.aastal asus Soul sellel suunal tööle Ungari valitsusega, kes laenude lubamise toel asus sisse seadma diplomaatilisi suhteid Lõuna-Koreaga ning kellele doominokividena järgnesid teised bloki maad kuni Nõukogude Liiduni välja. Souli mängudelt jäi kõrvale vaid Kuuba, kuid peale poliitiseeritud Moskva ja Los Angelese mänge osales Souli spordipeol 160 riiki! Lõuna-Korea ponnistused enda maailmale avamiseks ja teadvustamiseks olid kandnud vilja.

Rungrado Maistaadion Pyongyangis

Põhja-Korea koheselt rajama maailma suurimaks tituleeritud Rungrado Maistaadionit, kuhu mahub 150 tuhat pealtvaatajat. Oma võimekuse tõestamiseks alustati ikoonilise Ryugyongi hotelli rajamist pealinna. See kolmnurkne ja poolelijäänud betoonmonstrum oli Põhja-Korea viletsuse häbiväärne sümbol järgmised kaks kümnendit. 2013.aastaks sai hoone siiski Egiptuse telekommunikatsiooniettevõtte Orascom abil kaasaaegse klaasfassaadi, kuid seisab tühjana tänaseni. Rungrado staadion on küll valmis ja värskelt uuendatud, kuid on selgelt spordiürituste korraldamiseks liiga massiivne ning enamasti kasutatakse seda propagandistlikel eesmärkidel massishowde etendamiseks. Rungradol on korraldatud ka avalikke hukkamisi. Kim oli valmis tagama kõik ligipääsud maismaalt ning avama lennujaamad, kuid Lõuna-Korea ning ROK soovisid enamat – liikumisvabadust riigi territooriumil, otseülekandeid kohalikus televisioonis ning propagandavabat kajastust. Läbirääkimised jooksid kiiresti liiva ning Põhja-Korea boikoteeris mänge. Frustratsiooni väljendamiseks tellis Kim Jong-il oma salateenistustelt Korea Airlines lennuki õhkimise Andamani mere kohal, mis viis märga hauda 115 lõunakorealast ning Põhja-Korea kanti terrorit toetavate riikide nimistusse. Rünnaku eesmärk oli nõrgestada Souli võimekust tagada turvalised mängud.

Pyeongchangi mängude turvalisus küsimärgi all?
Kuidas on lood 2018.aasta talimängudega? Sarnaselt 1988.aastaga otsiti ROKi vahendusel kahe Korea ühisosa ürituse korraldamisel. Kuid seekord oli palujaks pooleks Põhjaga tihedamat läbikäimist lubanud ja propageeriv Lõuna-Korea president Moon Jae-in. Pyongyangile pakuti võimalust viia läbi mäesuusaprogramm  vaatamata karmidele sanktsioonidele ikkagi tippvarustusega

Masikryongi suusakeskus Põhja-Koreas

Masikryongi suusakeskuses. Samuti ühise hokinaiskonna loomist ning naiste hokiturniiri korraldamist Põhja-Korea pealinnas. Kuigi Põhja-Koreal on ettenäidata korralik meistriklass uisualadel ning riigi spordisaavutused propagandarindel olulised, otsustas ametlik Pyongyang mänge siiski boikoteerida. Paljuski nähakse oma osalejate saatmist põlisvaenlase mängudele Lõuna-Korea valitsuse aktsepteerimisena. Põhja-Korea meedia ei ole peaaegu mingil moel reageerinud talimängude toimumisele naaberriigis. Ainsad kanded Pyongyangi ruupori (KCNA uudisteagentuur) veebilehel ja televisioonis neil teemadel kajastavad, kuidas Ameerika Ühendriigid on õilsa spordipeo kaaperdanud oma imperialistlike eesmärkide saavutamiseks. Selge, et sellistel mängudel ei sobi põhjakorealastel esineda. Kahjuks kannatavad selle otsuse tõttu ka ainsana mängudele kvalifitseerunud atleedid - iluuisutajad Ryom Tae-ok ja Kim Ju-sik.

Poliitikavaatlejad ja analüütikud üritavad mängude boikoteerimist selgitada Pyongyangi sooviga esineda spordipeo ajal provokatsioonidega. Kuigi stsenaariumeid järjekordse tuumkatsetusega lausa atmosfääris või piirüleste intsidentidega on mitmeid, tundub realistlikumana küberrünnaku võimalus. Kuid siiski, 2002.aastal peeti just Lõuna-Korea jalgpalli MM-i ajal maha fataalne merelahing, kus hukkus kokku ligi paarkümmend mereväelast mõlemalt poolt. Seega ei ole sõjalised provokatsioonid välistatud, kuigi nii Soul kui Pyongyang on lubanud rahu ja stabiilsust. Hea tahte märgina on Soul jätmas ära kahte iga-aastast suurtükiväe ühisõppust Ameerika Ühendriikidega ning Põhja-Korea spordiminister kinnitab rahumeelset lähenemist. Erandiks tuuakse vaid Ameerika Ühendriikide provokatiivseid samme ja nendega kaasnevaid riske. Tihenenud diplomaatilised kontaktid Pyongyangiga (ROK, Hiina valitsuse eriesindaja visiit, ÜRO kõrge ametniku külastus detsembri alguses) annavad lootust, et nende kõneluste käigus on puudutatud vajadust tagada rahu mängude perioodil. Sarnase visiidi võttis 1988.aastal ette  Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševarnadze, kes manitses neil teemadel Pyongyangis Kim Il-sungi ennast. Vaid aasta varem oli Kim pidanud mõjuvaks vahendiks lõunanaabri reisilennuki õhkimisega olukorda pingestada. Ševarnadzel oli selle visiidi käigus Kimile hulgaliselt halbu sõnumeid (peamiselt Moskva suhete arengust Souli suunal) ning hiljem on grusiinist riigimees meenutanud neid vestlusi kui elu ebameeldivamaid.

Kuigi müümata on pooled piletid, on korraldajad optimistlikud. Lõunakorealaste töökust tunnistades ei lepita millegi muu, kui täieliku õnnestumisega. Kuid Põhja-Korea olemus ja tegevus jäävad piirkonda saatma veel pikaks perioodiks, kuna 2020.aastal toimuvad suvemängud Tokios ja kaks aastat hiljem talvel Pekingis. See kõik sunnib Coubertini idee elushoidmiseks ebainimlikele pingutustele, kuid rahu on seda väärt.

Lõuna-Korea tuumaprogramm? Päriselt?

Kontinentidevaheline rakett Hwasong15

Põhja-Korea sihikindlus riigi raketi- ja tuumaprogrammi arendamises on olnud tõeliselt muljetavaldav. Juba eelmise sajandi 50ndatel alanud soov võõrustada Nõukogude Liidu või Hiina tuumarelvi oma pinnal sai reaalse tegevuskava 80ndate keskel ning on läbi turbulentsete rahvusvaheliste suhete jõudnud sinna, kuhu Kim Il-sung programmi alustades ilmselt iial ei arvanud jõudvat – tegeliku kaitsevõimeni. Veel 1994.aasta juunis, kuu enne surma, avaldas Kim Il-sung kohtumisel Ameerika Ühendriikide endise presidendi Jimmy Carteriga siirast hämmeldust maailma ebaproportsionaalse reaktsiooni pärast esimeste võimalike tuumatemaatiliste sanktsioonide pärast. Tol ajastul üritas Rahvusvaheline Aatomiagentuur inspekteerida korduvalt dekaad varem satelliidifotodelt tuvastatud Yongbyoni teaduskeskust, kuid Põhja-Korea leidis võimalusi alati inspektsioone takistada uskumatute ja lausa kiuslike peitusemängudega. Lõpuks sai Aatomiagentuuril kõrini ning 1994.aasta alguses teatas võimas asutus oma võimetusest Pyongyangi viguriväntadega konstruktiivselt koostööd teha ning andis edasise tegevuskava otsustamiseks tagasi ÜRO-le ning Ameerika valitsusele. Nendes tingimustes võttis Bill Clinton ette sammud, mis sarnanevad tänase „fire and fury“ retoorika ja pingete reaalse kruvimisega Korea poolsaarel.  Riigisekretär William Perry tellis Pentagonilt Yongbyoni tuumakeskuse täppisründamise plaanid, Korea vettesse liigutati kaks lennukikandjat ning kümme tuhat lisavõitlejat olid valmis kiiresti maabuma Lõuna-Koreas. Sarnaselt tänapäeval toimuvaga räägiti tõsiselt ennetava löögi andmisest Põhja-Koreale ning toimusid Stealth hävitajate ülelennud demilitariseeritud tsoonis. Loodud oli plaanid ameerika kodanike evakueerimiseks Jaapanisse. Esimene Põhja-Korea tuumakriis oli alanud.

Yongbyoni tuumakeskus Põhja-Koreas

Sarnaselt tänase olukorraga oli Põhja-Korea lõpetanud ühe etapi oma tuumaprogrammis – Yongbyoni reaktor suutis toota piisavas koguses plutooniumi 1..2 tuumapommi loomiseks. Põhjakorealased olid olnud kavalad. 80ndate keskpaigast kestnud kõnelustevoorud otse Ameerika Ühendriikidega olid sisuliselt aja võitmiseks tehtud pettemanöövrid. Tegelikud arengud käivitusid 1991.aastal, kui Nõukogude välisminister Eduard Ševarnadze oli sunnitud oma elu ebameeldivaimaks kogemuseks peetud vestlusel Põhja-Korea välisministri Kim Yong-namiga (kes muide on formaalne Põhja-Korea riigijuht tänagi, olles peagi 90-aastane!) teatama Moskva soovist  seada sisse suhted Lõuna-Koreaga. Põhja-Korea reetmiste karikas sai täis, kui sarnase teatega saabus aasta hiljem Hiina välisminister Qian Qichen. Endiste ideloogiliste liitlaste huvid liikusid majandusliku koostöö suunas raketina areneva Lõuna-Koreaga ning sotsialismibloki värske lagunemise järel oli Kim Il-sungil selge, et ellujäämiseks on tuumaprogramm ainus reaalne võimalus. Riigi majandus oli kokkuvarisemise teel ning võimud otsisid ekstreemseid meetmeid. Selleks vajas Kim selgelt ajapikendust ning alustas järjekordseid vestlusvoore Washingtoniga. See on üks tahk, mis eristab tänast kriisi dekaadidetagusest – Kim Jong-un ei otsi kontakti ning ei taha pidada läbirääkimisi. Kui Põhja-Korea  valitsuse ruupor peale kontinentidevahelise raketi Hwasong15 edukat katsetust 29.novembril 2017 kuulutas riigi raketi- ja tuumaprogrammi edukalt finišisse jõudnuks, tuleb maailma avalikkusel siiralt loota,et Pyongyang on nüüd valmis istuma laua taha ja esitama oma nõudmised. Parim, mis sellistelt kõnelustelt (mis tõenäoliselt kestavad aastaid aeg-ajal katkedes ja siis taas jätkudes) loota saab, on olukorra teadlik külmutamine. Sarnaselt tänasega, kus Hiina on selgelt mures Põhja-Korea ärplemise tõttu, oli Jiang Zemin sarnaseid noote esitamas 1994.aasta kriisi eel. Kuid tänasel Hiinal on Põhja-Koreas tunduvalt olulisemad majanduslikud ja poliitilised huvid, kui kaks kümnendit tagasi.

Uus tuumariik on tõsiasi. Kui 1994.aastal tundus tuumarelvakõlbuliku toormeni jõudmine maailma avalikkusele absoluutselt vastuvõetamatut taset, siis edasine on ajalugu. Alanud turbulentsused Lähis-idas ning türanniate järjestikused kukkumised ei jätnud Kim Jong-ilile mingeid kahetisi võimalusi. Raketiprogramm, millega sarnaselt tuumarelvaga tegeleti teadlikult alates Iraani-Iraagi sõjast, on jõudnud oma lõpusirgele eriti sõjaka Donald Trumpi valitsusajal. Mitte kunagi ei ole selline tuumavõimekus olnud aga paaria käes, kes ilmselt ei vali oma kliente, vaid korraldab pigem oksjone. Relvakaubandus on ülioluline osa Põhja-Korea sissetulekutest ning selle tegelik sanktsioneerimine on sisuliselt võimatu. Märke Põhja-Korea kasvavast (õigem oleks vist öelda „taasavastatud“) koostööst erinevate relvaliikide teemadel tuleb Egiptusest, Süüriast ja Iraanist. Kuid mitte alati ei ole Korea tuumaprobleemid olnud seotud vaid Põhja-Koreaga. 1970ndatel tuli maid jagada ja sanktsioonidest rääkida hoopiski Souli peremehe, diktaator Park Chung-hee’ga. 

Kindral Park Ching-hee

1970.aastaks oli Parkil selge Põhja-Korea kiire kaitsevõime areng. Samuti muretses sõjaväelise riigipöördega võimu haaranud Park Richard Nixoni plaani üle tõmmata poolsaarelt välja olulise võitlusvõimega Ameerika VII division. Parki nõustaja tuumaküsimustes Oh Won-chol on küll hiljem proovinud peremehe tollaseid uljaid mõtteid pehmendada, rääkides vaid plaanidest olla valmis tuumarelva tootmiseks, kuid edasised arengud ei suuda selliseid argumente kinnitada. 1972.aastal sõlmis Lõuna-Korea koostöölepingu relvade tootmiseks sobilike seadmete ja tehnoloogia ostuks Prantsusmaaga. 1974.aastaks olnuks Taedukis asuv nn.Kaitsealaste arengute agentuur võimeline tootma 20 kilogrammi plutooniumit, mis võimaldanuks toota kuni kaks tuumapommi võimsusega, mis sarnanenuks Ameerika Ühendriikide poolt Jaapanile heidetutega. Algas diplomaatiline mõjutustöö, mida Ameerika suursaadik Lõuna-Koreas,Richard Snider, iseloomustas lausega – „nad teadsid, et me teame. Kõik teadsid“. Kindral Park kinnitas oma strateegilisele liitlasele korduvalt, et „meil on see võimekus“, kuid ei enamat. Ameerika Ühendriigid oli kahvlis. Üheltpoolt vastas tõele Parki kahtlus ameerika tuumavihmavarju kadumisest (lõpuks Jimmy Carter tõepoolest viis 2/3 Koreas asuvatest lõhkepeadest ju minema), teisalt oli Ameerikal Koread vaja rohkemgi kui vastupidi. Henry Kissinger teatas oma siseringile, et küsimus ei ole niivõrd Koreas, kui kogu regiooni ja maailmarahu säilimises. Kas see tähelepanek ei ole asjakohane mitte ka tänapäevases kontekstis? Koduvalt kutsuti vaibale Korea suursaadik Washingtonis, seejärel mõjutati lepingut prantslastega katkestama osapooli Pariisis. Käiku läksid esimesed sanktsioonid Prantsuse ja Koread finantseerivate Prantsuse pankade vastu. Ameerika kaitseministriks tõusnud Donald Rumsfeldi suu läbi saabus ultimatiivne lahendus. Peale ähvardust määrata nii Soulile kui Pariisile oluliselt majanduslikku koostööd ja kaitseplaane kahjustavad piirangud, rebis kindral Park lepingu prantslastega puruks. Seda tehti kogu maailma eest varjatuna, nagu tuumaprogrammi poleks olnudki. Ameerika Ühendriikide

Kim Jong-un on rahul

tuumavihmavari umbes  750 tuumalõhkepeaga Korea poolsaarel jätkas oma kaitsvat tööd. Peale Parki tabanud atentaati ja Jimmy Carteri tagasitõmbamispoliitikaid vähendati lõhkepeade arvu 250ni ning need toodi kokku sõjaväebaasi pealinna Souli lähistel. Kuid Souli plaane tuumavõimekusest lõplikult lahti öelda toimunu lõplikult ei mõjutanud. Teadlased jätkasid uurimistööd plutooniumi tootmise teemadel. 1978.aastal tuli ameeriklastel taas mõjutada prantslasi uute kontaktide katkestamise teemadel korealastega ning 2000ndate keskel on leidnud dokumentaalset tõestust 1983ndal aastal läbiviidud relvatootmisele suunatus katsed plutooniumiga. 1991.aastal teatas Ameerika president George Bush kõikide taktikaliste tuumarelvade likvideerimisest Korea poolsaarel ja selle ümbruse vetest. Veel 2013.aastal kummutas Lõuna-Korea peaminister Chung Hong-won sisemaiste kaitsepoliitika eest vastutavate mõttekodade uitmõtte Ameerika tuumarelvade taaspaigutamisest Koreasse, kuid juba 2017.aasta suvel teatas kaitseminister vajadusest vaadata see seisukoht üle. Kahjuks on võidurelvastumine regioonis taas alanud ning mängijate panused tehnoloogilise mätta otsast vaadatuna aina paranenud. Loodetavasti annab Põhja-Korea teade tuuma- ja raketiprogrammi lõplikust edust lootust võimalike nõudmiste tekkest ning soovist alustada taaskord diplomaatiat.

Ida-Aasia üritab Põhja-Koreaga hakkama saada ilma Trumpita

Ameerikavastased meeleavaldused Soulis

Vaatamata Põhja-Korea näilisele tagasitõmbumisele raketikatsetuste tempos, on arengud Ida-Aasias ja Korea poolsaarel endiselt äärmiselt hektilised. Käesolevad read on kirjutatud vahetult enne Donald Trumpi suure Aasia-turnee algust, kuid regiooni riikide omavahelistes suhetes toimunud arengud võimaldavad juba enne ajaloolisteks nimetatud kohtumisi ühtteist arvata.

Pole ju saladus, et Trumpi poliitika kannab lipukirja „America first!“ („Ameerika ennekõike!“). Ning sellest on ta tõepoolest ka lähtunud.  Valge Maja võimalikku strateegiat ja suhtumist Põhja-Korea ohjeldamiseks kirjeldab õõvastaval moel senaator Lindsey Graham, kelle sõnul on Donald Trump suletud uste taga öelnud: „Kui seal tuleb sõda, siis tuleb see seal. Kui surevad tuhanded, siis surevad nad seal, mitte siin“. Ameerika presidendi ringreisi üks peamistest teemadest peakski puudutama Põhja-Koreaga seonduvat. Samas on mitmeid arenguid, mis sunnivad tõdema – Trump on piirkonna riikidele paras peavalu ning seeläbi on asutud rahustama omavahel kiiva kiskunud suhteid.

Trump Jaapanis

Lõuna-Korea eksistentsiaalsed kahtlused

Lõuna-Korea president ja ühiskond on omalaadses kahvlis. 70 aastat julgeolekut garanteerinud liitlane ei hooli lõunakorealaste turvalisusest senisel määral. President Moon Jae-in on sunnitud kasutama küll Valge Maja sõnavara Põhja-Korea suunal, kuid igapäevaselt otsib ta rahumeelsemaid lahendusi pingete lõdvendamisel. Vaatlejatele on jäänud silma ka tõsiasi, et Trump viibib Lõuna-Koreas vaid ühe, kui mujal 2-3 päeva. Lõuna-Koreas läbiviidud uuringute järgi on vastumeelsus USA tegevuse ja meetodite osas 2014.aasta 18%-lt tõusnud 75-ni käesoleval aastal! Ameerika baaside vastu oli veel kaks aasta tagasi vaevu viiendik rahvastikust, siis nüüd leiavad nende kohalviibimise mõtetu olevat juba kolmandik. Sõjaseisukorras operatiivjuhtimise ülevõtmine korealaste poolt kogub aina enam toetust nii rahva kui võimude seas. Soulis toimuvad enne Trumpi visiiti meeleavaldused, kus küsitakse aina valjemini – kas meil on vaja sellist liitlast, kes meie julgeolekuga niiviisi mängib? Novembri esimestel päevadel külastas Lõuna-Koread ja demilitariseeritud tsooni NATO peasekretär Jens Stoltenberg ning just NATO rolli kasvus näevad Souli strateegid munade asetamist erinevatesse korvidesse. 

Suhetes Hiinaga on Lõuna-Koreas toimunud oluline pingeleevendus. Ameerika raketipüüdursüsteemi THAAD edasine püstitamine on peatatud ja Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-hwa on andnud mõista Lõuna-Korea enda sarnase süsteemi arendusplaanidest. See omakorda on rahustanud Pekingit, kelle jaoks kujutas THAAD-i võimekus tuvastada ka enamikke Hiina territooriumil asetsevate raketisüsteeme, julgeolekuriski. Peking on lõpetamas piiranguid Lõuna-Korea ärihiidude tegevusele, impordile Lõuna-Koreast ning ei keela hiinlastel taas miljonite kaupa Lõuna-Koreas reisimas käia. Samal ajal räägib Ameerika president vabakaubanduslepingu lõpetamisest Lõuna-Koreaga.

Peking võib haarata ohjad

On ajalooline muster, et Hiina president peale teise ametiaja pikendamist Hiina Kommunistliku Partei kongressil asub taas agressiivsemalt välispoliitilist põldu kündma. Arengud selles osas on veel olematud, kuid suhete parandamine mõlema Koreaga peaks olema korralik näpuviibutus Washingtoni linalakale – me saame siinkandis oma asjadega ise hakkama. Kuigi just Kim Jong-un oli esimene, kes aastatepikkuse vaikimise õnnitlustelegrammide saatmise pikas ajaloos katkestas ja Xi Jinpingi meeles pidas, kuid  veelgi olulisem on Xi vastus Kim Jong-unile. Kui diplomaatilise keele ja kommete olulisus poliitikas on oluline, siis nende kahe ideoloogilise liitlase (kuigi see on iganenud väljend) omavaheline sõnumivahetus kannab erilist rolli.  Hiina, kelle huvides on Põhja-Korea püsimine ning kes on kaasa tulnud oluliste survevahenditega Pyongyangi ohjeldamiseks, otsib võimalusi strateegilist suhet säilitada. Sanktsioonid, mida Hiina rakendab, kahjustavad suurel määral Hiinat ennast. Alternatiiviks on kaubandussõda Ameerika Ühendriikidega, mis samuti Pekingi arenguplaanidesse ei sobi. Seetõttu on Xi Jinpingi tervitus Kim Jong-unile oluline märk, mis saab ilmselt kinnitust järgmisel Pyongyangis toimuval paraadil. Kui seni on massiivsetel propagandaüritustel viibinud vaid Hiina viies mees, siis nüüd on oodata ilmselt kõrgemat taset. Ühtlasi võib Pekingi käitumises oodata suuremat läbikäimist paariarežiimiga, et kinnistada oma peremeherolli, mis kippus kaduma Ameerika Ühendriikide ähvarduste ja agressiivsuse taha. Hiina tegelikku pühendumist sanktsioonidesse saame hinnata ehk aasta pärast. Kindel on see, et Põhja-Korea teeb meeletuid ponnistusi leidmaks valuutat režiimi toimimiseks ja võtted lähevad aina räpasemaks. Relvade müük Lähis-Idasse on juba leidnud faktilise tõestuse Egiptuses ja Süürias. Sanktsioonide alla langenud Põhja-Korea ravimitööstuse palutud erandit ÜRO neile ei tee – ravimite tootmisega koos on tööstused korduvalt jäänud vahele narkootikumide valmistamisega. 

Jaapani punane joon läheb aina jämedamaks

Donald Trumpile on jäänud veel Jaapan, kes kannatlikult proovib tema „sõnaosavusega“ sammu pidada. Kuid sarnaselt Hiinale ja Lõuna-Koreale on Jaapan andnud mõista enda rolli kasvust haaramaks Põhja-Korea probleemiga tegelemine enda kätesse. Samas soovitaks Jaapanil lisaks sümboolsetele sanktsioonidele muuta oma haridusseadustikus ära punkt, mis sunnib kinni maksma kõikide erakoolide elukorraldus. Selle iganenud seaduse raames maksab Jaapani maksumaksja tänaseni kinni Põhja-Korea koolid Jaapanis, kus õppetöö toimub endiselt kahe vanema Kimi pildi all. Jaapanis on arvestatav hulk Põhja-Koreaga seotud korealasi ja nende kogukond on endiselt toimiv.
.

Pingetele lisab hoogu juurde ka teadmine Ameerika Ühendriikide võimekuse kasvatamisest regioonis. Seda nii veepeal, kui baasides maismaal. Hetkel tuleb seda võtta kindlasti kui heidutuse tugevdamist, sest sõjaline lahendus on vaatamata Trumpi „strateegilise kannatuse katkemisele“ endiselt üliväike.

Inimõiguste olukord Põhja-Koreas püsib muutumatuna

Põhja-Korea inimõiguste olukord ei näita paranemise märke

Ameerika Ühendriike tuleb siiski kiita inimõigusalaste rikkumiste tõttu määratud sanktsioonide kehtestamise eest. See on ajaloos teine kord, kui Washington (aga muide ka Seoul) määrab konkreetsetele persoonidele seoses inimsusevastaste kuritegudega liikumis- ja finantspiirangud. 2001.aastal loodud ja Põhja-Korea inimõigustega tegelev Human Rights in North Korea (https://www.hrnk.org) värskele aruandele tuginedes tuvastati põgenike tunnistuste järgi teistkümned vangilaagrite käitamisega seotud ametnikud ja julgeolekutöötajad. Satelliidifotod ei jäta kahtlusteks ruumi – Põhja-Korea laiendab olemasolevate jõhkrate sunnitöölaagrite territooriume. Rajatakse uusi elublokke, uuendatakse piirderajatisi ning muid infrastruktuure. Neis eelmise sajandi keskpaiga sadistlikumatel meetoditel toimivates asutustes viibib endiselt orienteeruvalt 100 – 120 tuhat asukat. Põhja-Korea karistusseadustiku täiendused määratlevad nüüdsest riigivastaste tegevuste eest eluaegse vangistuse või surmanuhtluse. Sellise karistusmäära teenib ära ka agitatsiooni ja propaganda edastamise eest. Oluliselt on karmistatud võõrriigi meedia tarbimise eest määratud karistusi. Majanduskuritegude eest on karistusi seevastu leevendatud.

Kas sanktsioonid mõjutavad Põhja-Koread?

Põhja-Korea on hetkel maailmas enim sanktsioneeritud riik. Režiimi püsimise kindlustamiseks tehtud edusammud tuuma- ja raketiprogrammides on pälvinud erakordse globaalse pahameele ning viinud nii ideoloogilisse kui pragmaatilisse vastasseisu mitmed suurjõud ning Korea naabrid. Mida võib  järeldada sanktsioonide toimimisest ja mida oodata lähitulevikult?

Põhja-Korea kui Hiina koloonia
Piirangud, mis paariariiki tugevalt mõjutama peaks, on valdavalt seotud loodusvaradega. ÜRO sanktsioonide pakett 2371 keelab selgesõnaliselt kivisöe, rauamaagi, tsingi, plii ja mõnede mineraalide impordi Põhja-Koreast. Eeldatav puudujääk eelarvesse peaks osaliste täielikul pühendumisel olema Pyongyangi jaoks ligi 3 miljardit dollarit aastas.  Kuidas on lood tegelikult? Seekord on see eriti kohane küsimus, kuna ÜRO lubas kvartaalselt sanktsioonide täitmist kontrollima asuda. Kuigi Hiina ametlik ruupor räägib söeostude lõpetamisest alates 2017. aasta algusest, osteti vahetult enne aastavahetust Põhja-Koreast rekordkoguseid. Enne ÜRO resolutsiooni täielikku jõustumist 5.septembril tarniti veel võimalikult suured mahud ka rauamaaki ja pliid. Hiina, kes energia eksportijast on saanud energia importijaks, on oma kirdeprovintsides suures energiadefitsiidis ning see pakub võimaluse Venemaale. Hiina ja Põhja-Korea, skeemitamise maailmameistrid, peavad

Rasoni erimajandustsoon Hiina,P-Korea ja Venemaa piiril

aga leidma väljundi Korea maavarade edasiseks tarnimiseks, kuna teadaolevalt kuuluvad sealsed kaevandused olulisel määral just Hiinaga seotud ettevõtetele. Seosed viivad lausa riikliku tipptasemeni. Põhja-Koreas asuvad väärtuslikud maavarad maapinna lähistel, mistõttu on Hiinale eluliselt oluline odava omahinnaga toorme edasine tarbimine ning enda investeeringute kaitse. Pildi udustamiseks on Hiina koostoel loodud Põhja-Korea põhjaossa mitmeid erimajandustsoone. Nende abil tarnib tänasel päeval oma maavarasid Hiinasse aga  hoopis Venemaa. Kui palju segatakse Rasoni erimajandustsooni sadamates Vene päritolu söele sisse ka  Põhja-Korea oma, ei suuda kontrollida keegi. Hiina asjatundja Leslie Leino on teinud tähelepaneku, et peamine Põhja-Koreas kaevandusi haldav ettevõte China Minmetals Corporation asub Pekingis samas paigas Hiina välisministeeriumi ja Põhja-Korea rahvusliku lennukompaniiga ning seeläbi ei ole Pekingil võimalik väita, et ei olda kursis Põhja-Korea kaevandustes toimuvaga. Kuid just seda nad regulaarselt maailma üldsusele kommunikeerida üritavad. Pyongyang andnud sajaks aastaks rendile ka mitmed oma kullakaevandused. Sellised argumendid annavad selge vihje, miks Hiinal on tarvis olla vaoshoitud ja leida meetodeid Kim Jong-uni rahustamiseks ning tagada Põhja-Korea stabiilsus. Pika ajalooga on muster, kus enne olulist Hiina Kommunistliku Partei kongressi hoitakse Pekingis alati madalat joont ning peale mandaadi uuendamist (loe:määramist) pöördutakse tagasi oma huvide häälekama kaitse juurde. Arvestades Hiina retoorika olulist muutust sõjakuse suunas Xi Jinpingi valitsusperioodi ajal, on oodata ilmselt ka survestust Kim Jong-uni aadressil, kuid teatud piirini. Hetkel, enne sisemaist suursündmust, ei saa Hiina liider Põhja-Korea ohjeldamatusest tekkivat ebakindlust endale lubada. Kim Jong-un on Hiinat selgelt solvanud ning kahe riigi suhted on ajaloo halvimas seisus. Pragmaatika kaalub erimeelsused siiski ülesse ja nii näeme katseid sanktsioone murda ilmselt samas tempos jätkuvat. Paljuräägitud ja võimsaim hoob, naftaembargo, ei ole tõeks saanud. Venemaa tankerid maabuvad Rasonis ja teistest sarnaste võimekustega Põhja-Korea sadamates aina sagedamini ning toorkütus voolab peamises torujuhtmes Dandongist Hiinas Sinuijusse Koreas endise survega. Nii juba Mao aegadest.

Toiduainete- ja tekstiilitööstuse piirangud on vähesed, mis reaalselt toimivad
ÜRO resolutsioonis 2371 on kirjas täielik keeld tarnida Põhja-Koreast mereande ja tekstiilitööstuse tooteid ning pooltooteid. Mõlema valdkonna ekspordikeeld peaks olema hinnalipikuga umbes miljard dollarit aastas. Mereandide äri oli üks esimesi, mis viis turumajandusliku majandusmudeli seni plaanimajanduses elanud riiki. 1990.aastatel tekkisid  eralaevastikud ja kalurid ning vahendajad.

Sellised külmikautode järjekorrad piiridel on nüüdseks ajalugu

Peamine kasusaaja ning organisaator oli Korea Rahvaarmee, kelle üks tegevusharu lisaks kaitseotstarbele juba aastaid on olnud just mereanniäri. Seetõttu on käesolev piirang ellurakendudes tekitanud kohese vastureaktsiooni. Esmalt, kalatooted riknevad kiirelt ning neid ei anna ka piiriüleselt smuugeldada kahju kandmata. Luureandmed mitmetest Põhja-Korea ja Hiina piiripunktidest kinnitavad, et külmikautode järjekorrad neis on kadunud. Laevastikud seisavad sadamates ja töötlemisettevõtted on suletud. Samalaadne mõju on olnud tekstiilitööstusele, kust tulevaid tooteid Hiina tõepoolest oma territooriumile hetkel ei luba. Tekstiilitööstus on üks valdkondadest, kus maailm aktsepteerib Põhja-Korea tooteid. Lisaks valgele alale moodustas tõenäoliselt vägagi märkimisväärse osa „hall“ tekstiil allhanke näol tuntud maailma rõivabrändidele. Tekstiilitööstuse sanktsioneerimine on oluline, kui jutuks tuleb piirangute reaalne mõju tavaelanikkonnale. Rõivatööstusega seotud asulatest raporteeritakse oluliselt vähenenud turutegevustest ning tuhandetest töötuks jäänud naistest. Aga just naised on Põhja-Korea ühiskonnas traditsioonilised leiva lauale toojad ja koduse majanduselu korraldajad ning turgudel toimuv Põhja-Korea tegelik Eluliin.

Hiina ametlikel andmetel on import Põhja-Koreast vähenenud 17% võrreldes eelmise aasta sama perioodiga, kuid eksport paariariiki on kasvanud ligi viiendiku. Kust see raha tuleb? Analüütikud on täheldanud ka rahumeelsetel perioodidel väliskaubanduse defitsiiti ligi miljard dollarit aastas. Siin tuleb mängu Põhja-Korea majanduse tumedam, kuid ilmselt mahukam tahk.

Illegaalse majanduse osakaalu hüppeline kasv on tõsiasi
Mõned päevad tagasi näidati Korea Kesktelevisioonis väidetavalt Vene päritolu uhkete hobustega peetud võiduajamisi Pyongyangi lähistel Mirim Horse Riding Clubis, mis peab olema järjekordne propagandasõnum nii kodupublikule raskuste võitmise kohta, aga ka välismaistele „imperialistidele“.

Seni keelatud ajaviide tõestab nüüdisajal riigi hakkamasaamist

Varasemate riigijuhtide luksuslik elustiil jäi kiivalt kodanike eest varjatuks, kuid Kim Jong-un on teinud sellistest demonstratsioonidest oma sõnumiedastamise regulaarse viisi. Näeme ju regulaarselt Pyongyangis avatavaid teatreid, veeparke, spordirajatisi, uusi elamurajoone, kohvikud ja baare, pizzakioske jne. Millal oli Lääne meedias viimati lugeda midagi vähegi usaldusväärset maapiirkondades toimuvast? On fakt, et Põhja-Koreaga kaupleb üle 150 riigi maailmas. Täiesti selge on, et Pyongyang on õppinud halli ja musta majandust käsitsema üliosavalt, punudes võrgustikke üle kogu maailma. Mida enam Põhja-Koread suruda, seda enam lähevad käiku illegaalsed kanalid. Hiina ja Põhja-Korea piiril asuvast Hyesani linnast tulevad teated linnapea Park Chul-kwangi  tasemel aetavast narkoärist ning sellega seotud organiseeritud kuritegevuse kasvust ning piiriülesest agressiivsusest. Väidetavalt on kogu kalatööstusest saamata jääva kasumi teenimiseks võetud eesmärgiks katta puudujääk narkootikumide tootmise suurendamisega. Üle 2,5 miljardilist aastatulu taganud võõrtööjõud (sisuliselt on tegemist globaalselt orjatööjõu kasutamisega) on vaatamata töökohtade kaotamisele (sanktsioonide tõttu ei saa nende töölube enam pikendada) sunnitud jääma sihtkohariikidesse ning leidma rakendust illegaalselt. Piiriäärsete Hiina linnade tänavatel jõlgub hetkel tuhandeid töötuks jäänud põhjakorealasi, kes üritavad meeleheitlikult rakendust leida, kuna Pyongyang ei luba neil tagasi koju pöörduda.  Põhjakorealasi töötab üle maailma hinnanguliselt 50-60 tuhat. Alates jaanuarist keelab Hiina kõigi Põhja-Koreaga loodud ühisettevõtete tegevuse Hiinas. See puudutab ka gurmaanidele meelepäraseid Põhja-Korea taustaga restorane, milliseid on Aasias üle saja. Samas, trendiks on Hiina taustaga kasiinode avamine Põhja-Korea territooriumil asetsevates erimajandustsoonides. Kõik see on siiski peenraha globaalse julgeoleku vaates, kui süveneda mõnesse viimase poolaasta jooksul toimunud episoodi. Need annavad  selge kinnituse kahtlusele Põhja-Korea relvaäri edenemisest üle maailma.

Sõjaline koostöö Iraaniga – spekulatsioon või tegelikkus?
Koostöö raketitehnoloogiate alal Iraaniga on spekulatiivset laadi. Mõlema riigi raketid on asjatundjate sõnul väga sarnased. NoDong (kohati nimega Rodong) on identne Iraani raketiga Shebab3 ning sarnasusi korea  ja pärsiapäraste letaalsete torude juures on ebanormaalselt palju. Kindlasti on fakt, et Põhja-Korea ja Iraani koostöö raketitehnoloogia alal sai alguse juba Iraani-Iraagi

Kim Yong-nam kohtumas Iraani liidriga Teheranis

sõja perioodil, kui Egiptusest ostetud nõukogude Scud-B raketid muteerusid Hwasongideks ning siis Shabab2-ks. Samuti on fakt, et põhjakorealastel on huvi võimalikult kõrgel tasemel külastada regulaarselt Teherani. Viimati küll väidetavalt avamas uut ruumikat Põhja-Korea saatkonda, kuid Korea Rahvusassamblee kauaaegse juhi ja riigi välispoliitika esindusnäo Kim Yong-nami (seltsimees saab sel aastal 90-aastaseks!) vahendusel sõlmiti mitmed koostöölepingud. Nimetuste järgi midagi karta ei ole - tehnoloogia ja teaduse vallas sõlmivad koostööleppeid kõik maailma riigid, kuid antud juhul on fantaasiale vaja ruumi oluliselt rohkem. Teada on ka Iraani edu tahkel kütusel töötavate raketimootorite katsetamisel ning Korea Kesktelevisioon uhkeldab juba avalikult sarnaste jõuallikate olulisusega stalinistliku riigi enda raketiprogrammi eduloos.

Sanktsioonidele pühendumisest Egiptuse näitel
Augustis saabus Kairo ametnikeni turvatud kanaleid mööda signaal Washingtonist – Suessi kanalisse siseneb vanarauaks paslik ja Kambodža lipu all seilav Põhja-Korea pargas Jie Shun. Laeva jälgiti alates selle laadimisest Põhja-Koreas. Saadetiseks märgitud rauamaagi õhukese kihi alt leiti laeva

Jie Shuni pardalt leitud keelatud saadetis

kontrollimisel jahmatav leid – 30 tuhat õlaltlastavat nn RPG-d ehk väga võimekat tankitõrjerelva. Suurimaks üllatuseks avastasid juhtumi uurijad asjaolu, et relvasaadetise oli tellinud Egiptuse enda relvajõud! Antud episood on üks põhjusi, miks USA administratsioon keeldus ja külmutas sügisel ligi 300-miljonilise militaarabi Egiptuse Araabia Vabariigile. Saadetise väärtuseks hinnati 23 miljonit dollarit. Sarnaseid tõestatud episoode on viimase dekaadi jooksul esinenud kaubandussuhetes Iraaniga, Myanmariga, Kuuba, Jeemeni, Liibüa ja Eritreaga. Koostöö Süüriaga tundub olevat juba avalik – Damaskuses on nähtud suuri Põhja-Korea delegatsioone, mõlema riigiga seotud sõjaväeliidrid avavad koos monumente ning käesoleval aastal on  rajalt mahavõetud juba kaks Korea laevasaadetist keemiasõja kaitsevahenditega sihtkohaga Süürias. Kaugemast ajaloost meenub Iraani reisilennuki vahelejäämine Pekingi lennujaamas, kui reisijate asemel pakuti lennureisi raketiosadele Teheranist Pyongyangi.

Uus reaalsus – relvamüük oksjonil?
Põhja-Korea ümber on alati olnud hoomamatul määral müstifikatsioone, kuid Kim Jong-uni valitsusperioodi jooksul ennaktempos areneva raketi- ja tuumaprogrammi tingimustes kehtestatud sanktsioonid sunnivad tunnistama muutunud reaalsust – Kim Jong-uni nälg valuuta järele võib teda sundima müüma oma teadmisi ja riistvara kellele iganes.

Tark Marssal, kuri geenius või karmide mänguasjadega hull?

Foto: Eesti Ekspress

Mida tahab 25miljonilise kesise toidulauaga rahva liider Kim Jong-un, kes laseb taevasse ja matab maavärinaid tekitava metallkesta sisse raha, millest kogu riik saaks terve aasta korralikult söönuks?

Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki (edaspidi Põhja-Koread) on peetud maailma kõige suletumaks ja eraklikumaks kuningriigiks. Enamasti kajastasid varasemalt riigist tulnud vähesed uudised ulmelisi lugusid kuulipildujatules hukatud teisitimõtlejatest, püksrihma keetmisest maisisupi maitsestamiseks või ülevaated, kui palju Kim Jong-il (praeguse liidri isa, Kallis Juht) pärast kurtisaanidega hullamist kõhutuuli armastas lasta. Põhja-Korea ja tema liidrid olid maailma meedia müstikud, kelle ärplemised naabritega või maailma üldsusega tundusid halenaljakatena. Kuid Aasias tehakse plaane mitte ainult viisaastakute kaupa, vaid poolsada aastat ja enamgi ette. Riigi rajaja ja tänase liidri vanaisa Kim Il-sung tundis tuumaambitsiooni pakitsemas juba 1950ndate lõpus. Mängides ideoloogilisi partnereid Hiinast ja NSV Liidust edukalt teineteise vastu, ei õnnestunud Suurel Juhil enamat kui tuumakompleksi ehitus Yongbyoni asulasse nõukogude teadlaste abil ning sadade kimilsungismist nakatunud noorte tuumateadlaste koolitamine Moskvas. Seeme oli idanema pandud. Hiljem on riik edukalt jäljendanud või täiustanud Nõukogude relvastust, hankinud Pakistanist piisava partii tehnoloogiat uraani ning valetanud maailma silmad ja suud täis rahuotstarbelisest elektrienergiatootmisest. Yongbyonist pole kunagi ükski elektriliin elektrivõrku viinud. Tuumaläbirääkimistel on Põhja-Korea alati sohki teinud. Alati!

Kimide dünastia kolme liidrit on peetud veidrikeks, mida nad keskaegsele kuningakojale sarnaselt ongi. Kuid milline sotsialismileeri riik on suutnud üle elada bloki lagunemise, mitu miljonit inimest tapnud näljahäda, lakkamatud majandussanktsioonid ning näitab ikkagi ette arvestataval tasemel kaitsevõime kõige hävitavamate relvade näol? 

Püha Kolmainsus Põhja-Koreas

Samas käib maailma suurima vanarauast armee uuendamine riigile selgelt üle jõu. Ülirepressiivne režiim on olnud väga ratsionaalne. „Ähvarda relvadega ja palu toiduabi“-välispoliitikaga peeti riiki aastakümneid üleval. Hirmuvalitsust rakendati edukamalt kui Jossif Stalin seda suutis ning see hoiab siiani põhjakorealasi maailma suurimas vanglas. Ent Kim Jong-uni suurim mure on mitte enam sanktsioonid, kuivõrd mälupulgad, mis toovad infot välisilmast aina sügavamale Põhja-Korea ühiskonda. Praeguseks pole riigis enam tõsisusklikke Targa Marssali uskujaid. „Püha Kolmainsuse“ piltidelt pühitakse endiselt kord päevas tolmu, aga pelgalt kohusetundest. Riigis eksisteerib majandushuvidega eliit, kelle Marssal on usaldanud majandust juhtima kõige läänelikemate turumajanduse reeglite järgi. Nende jaoks režiimi on säilimine elu ja surma küsimus, nagu Kim Jong-unile endalegi.

Ma ei tunne talle kaasa, aga teadmata sünniajaga, kuid aasia arusaamu arvestades verinoor „prints“ jäeti peale isa äkilist surma 2011. aastal äärmiselt raske ülesande küüsi. Enda kui tõsiseltvõetava Juhina kehtestamine on nõudnud viis aastat paleepöörete ennetamist, sugulaste hukkamist, armee puhastamist, piiride kinninõelumist (v.a.majandustegevustele), infoleviku tõkestamist ning teisi võikaid ja 21. sajandisse mittekuuluvaid lahendusi. Tuumarelvade ja rakettide müra kõrval kipub tahaplaanile vajuma inimõiguste teema. Kim Jong-uni ajal on vangilaagrite hulk vähenenud, kuid olemaolevate pindala ja riigivaenuliku tegevuse eest karistadasaanute hulk suurenenud. Kim Jong-un kardab oma elu pärast. See on märgatav kasvõi tema kehakaalus ja olekus. Kindlasti on kergem olla maailma naerualune leivakombinaadis barankasid vaadates või sõjaväeosa sigalat inspekteerida kui ära hoida välissurvet ja kõrvaldada sisevaenlasi. Kõike vaid selleks, et tagada enda ja umbes miljonilise uuseliidi heaolu. Panused on aga läinud globaalseks!

Mis saab edasi? Põhja-Korea on saavutanud tõsiseltvõetava taseme. Ilmselt näeme ka tulevikus, kuidas kontinentidevahelised raketid katsetuste ajal üle Jaapani lendavad. Sellega tuleb uute, paariariiki ohjeldada püüdvate poliitikate loomisel arvestada. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiina aitab olukorda lahendada hetkeni, mil Põhja-Koread ähvardab kadumine. Hiinal on endiselt, ka viiesaja aasta perspektiivis, Põhja-Koread vaja, Kim Jong-uniga või ilma. Venemaa naudib süllesadanud võimalust naasta kõrgesse mängu Kaug-Idas. 

Põhja-Korea relvi on nähtud ligi poolesajas relvakonfliktis üle ilma. Karmide sanktsioonide valguses on sulaselge, et Pyongyang üritab teenida kõva valuutat, müües raketitehnoloogiat jumal teab kellele. Olgem ausad, USA, keda ähvardused puudutavad geograafilistel põhjustel umbes sama palju kui Saue valda, pruugib retoorikat, mis veel aasta tagasi kõlas ainult Pyongyangi ruuporeist. Kumb tundub teile suurem kloun? Kas Paks Poiss, kes sõda õhutavas hüsteerias naudib kasvavat riigisisest poolehoidu või Washingtoni Linalakk, kelle säutse Mattis ja Tillerson päev hiljem maailmale tõlkima peavad?

Eesti Ekspress, 6.09.2017

Kuues tuumakatsetus. Mis saab edasi?

On selge, et mingid tsiviliseeritud meetodid Kim Jong-uni pikaajaliste eesmärkide saavutamise häirimiseks ei tööta. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiinast ei ole partnerit, kes tõsiselt võtaks ette Pyongyangi rahustamise. Hiina näiline mure on kantud vaid asjaolust, et Kim ei laseks iseenda režiimi õhku. Hiina teeb mistahes ponnistusi, et PK säiliks – Kimiga või ilma, ükskõik. Venemaale sobib Kim Jong-uni ärplemine lihtsalt vastasseisus USA-ga väga hästi. Vastastikused õhunumbrid Korea lähedal õhuruumis saatsid kogu viimast nädalavahetust. Õhus käisid Hiina, Venemaa kui Lõuna-Korea (loe:USA) lennumasinad. ÜRO JN võib ilmselt minna sanktsioonidega edasi ja kehtestada näiteks totaalse diplomaatilise blokaadi – nõutakse PK saatkondade sulgemisi üle ilma. Kindlasti flirditakse mõttega külmutada nafta ja muude kütuste tarned PK-le. Seda siiski isiklikult ei usu, sest see lööb peamiselt PK rahvastikku, režiimi mitte niivõrd. Lihtsalt autod sõidavad veelgi vähem, sooja toodetakse nafta asemel sanktsioonide tõttu ülejäävast kivisöest, kütuse ostud kodanikele või ettevõtjatele limiteeritakse (see on PK-le tuttav teema, elavad selle üle ilusti). 

Päris viimaseid ja äärmist isolatsiooni nõudvaid sanktsioone Hiina ja Venemaa kindlasti ÜRO JN-s

Põhja-Korea teine mees Kim Yong-nam Teheranis

läbi ei lase. Seda näitavad juba Moskva ja Pekingi reaktsioonid üle Jaapani lennanud keskmaaraketi katsetuse järel – sanktsioonid on saatanast, eeltingimusteta dialoogi vajadus jne jne. Nüüd tuleb leppida ka tõsiasjaga, et PK on tuumajõud. Hetkel küll väga pisike, aga nende järjekindlus on olnud muljetavaldav. Ilmselt on siin taga ka mingil moel toetus suurematelt jõududelt, kuid pigem moraalselt laadi. Kahtlused on ilmselt põhjendatud, aga reaalseid fakte ja isegi põhjendatud kahtlusi ei ole mina kuulnud. Mingit reaalselt koostööd relvaprogrammide arendamisel on küll raske ette kujutada. Raketiprogrammis on selgemaid tõendeid koostööst Iraaniga. Iraan, kes on arendanud tahke kütusega raketimootoreid, on viimase paari aastaga oluliselt aktiviseerunud ja koostöö P-Koreaga on samuti selgemast selgem. Seal on kindlasti tugev ühisosa olemas. Samuti peab jälgima pingsalt, millistele paariatele või organisatsioonidele P-Korea võib hakata müüma oma lühi- ja keskmaarakette või nende loomise tehnoloogiat. Ajaloost näiteid ju küll - taaskord Iraan (Iraagi sõja ajal), Süüria tuumakompleks, mille Iisrael hävitas, tarned Liibüale. 

Nüüd, kui sanktsioonide tase on enneolematu, otsib Pyongyang veel enam omale kliente nö. põranda alt. Veel tuleb ära mainida, et Päikesepaistepoliitikat 2.0 võimule tulles lubanud Lõuna-Korea uus president Moon Jae-in osutuski naiivseks ja on tänaseks korrigeerinud oma PK suunalist poliitikat. USA raketipüüdursüsteem THAAD saab ilmselt Lõuna-Korea valitsusest rohelise tule. Kogu olukord on tõsiselt kõigutamas aastakümneid püsinud tasakaalu regioonis – lisaks kasvanud PK võimekusele soovib LK ilmselt oma territooriumile või vetesse USA tuumavõimekust, Jaapan panustab hüppeliselt kaitsevõimesse ja võimalik on ka ründerelvastuse taastamine. Venemaa naudib lihtsalt võimalust suurde mängu ka Kaug-Idas tagasi tulla. Mida ennustada lähinädalateks? Selge, et PK alustab ka mandritevaheliste rakettide intensiivsema katsetamisega. Seni on neid katsetusi ju vaid kaks. Hull lugu on see, et ainus võimalik trajektoor neid kuni 7000 km lendavaid torusid katsetada on taaskord üle Jaapani. Veel hullem aga on kujutada ette võimalikke tuumarelvade katsetusi näiteks atmosfääris. Aga ikkagi, sõjalist sekkumist väljaspoolt on võimatu endiselt ette kujutada.

Punktivõit Paksule Poisile (kirjutatud enne 6.tuumakatsetust)

Põhjakorealased edukat katsetust tervitamas

Põhja-Korea arengutes on vajalik ümber hinnata mõningad aastakümneid püsinud eelarvamused, mis takistavad edukalt tegelemast peamise eesmärgiga Korea poolsaarel – rahu saavutamisega.

Põhja-Korea tuuma- ja raketivõimekus on tõsiasi. Varasemalt pidevalt ebaõnnestumistega lõppenud keskmaarakettide katsetused on jõudnud faasi, kus lausa kontinentidevahelised ja tõenäoliselt tuumalõhkepäid transportida suutvad raketid lendavad oodatud kaugustele. Ameerika Ühendriikide lärmakas retoorika ohust nende mandriosale on siinkohal kolmandajärguline. Tõelises ohus elavad naabrid Jaapan ja Lõuna-Korea. Seda, et Jaapan ei suuda ohule peale ruuporite undamise otsustavalt reageerida, oleme just kogenud. Lõuna-Koreal on veel vähem aega võimaliku rünnaku korral mistahes relvadega põhjapoolt. Kui Donald Trump ametisse astudes 2016.aasta sügisel mainis, et Põhja-Korea raketid ei hakka mandreid ületama nii pea, siis ometi on see juhtunud. Sarnast skepsist kohtab hetkel Põhja-Korea võimekuse kohta kruvida nende selgelt edukate rakettide ninadesse massihävitus- või keemiarelv. Selle skepsise peaks unustama ja arvestama, et paariariigi raketiprogrammi areng on lähikuude kaugusel ka taoliste katsetuste sooritamisest. Ilmselt sellega siiski maailma kaitsepoliitikat kujundavates mõttekodades juba arvestatakse. 

Jaapani peaministril on kibedad päevad

Põhja-Korea armeed peetakse maailma suurimaks vanarauast armeest. See on küll tõde, kuid jälgides Kim Jong-uni sihikindlat toimetamist ja prioriteetide seadmist massihävitusrelvade arendamise suunas, ei pruugi tal olla vajadust seda uunikumidest koosnevat jõudu uuendada. Kuigi asjatundjate hinnangul lennutatakse hetkel taevasse vähemalt ühe liha ja riisiga söögikorra jagu raha kogu Põhja-Korea elanikkonna jaoks, on see siiski odavaim viis enda kaitsevõime tõsiseltvõetavuse tagamiseks. Samuti tuleb arvestada tõsiasjaga, et Korea Rahvaarmeel on olemas tõeliselt ohtlik keemiarelvaarsenal, mida ka eksporditakse. Spekulatsioonid keemiarelvaalasest koostööst Süüriaga on leidnud tõestust. Lisaks Korea kõrgete ametnike visiitidele Damaskusesse on kinnipeetud keemiarelva tootmiseks mõeldud laevasaadetisi. Siit edasi tuleb oluliselt enam hakata pöörama tähelepanu asjaolule, et tugevate sanktsioonide tõttu otsib Pyongyang üha enam kliente oma raketitehnoloogiale, keemiarelvadele ja tavarelvastusele ning taoline režiim ei küsi ostja eesmärkide kohta ülearu küsimusi. Iraani tuumaleppe ja taaselustatud raketiprogrammi valguses on rohkem kui kunagi varem küsimuse all Pyongyangi ja Teherani koostöö neis küsimustes. Põhja-Korea kõrgeid ametnikke näeb aina enam Teheranis, kus küll väidetavalt käiakse uue saatkonna ehitust inspekteerimas ja teaduse ning tehnoloogiaalaseid koostöölepinguid sõlmimas, kuid millegipärast hakkasid Põhja-Korea Hwasongid ja Taepodongid edukalt lendama just peale väidetava koostöö taaselustamist Iraaniga. Iraan on tuntud tahkel kütusel töötavate raketimootorite arendajana ning nüüd on sellised tõukamas ka Põhja-Korea rakette. Lisaks näevad raketid Nodong ja Shabab3 kuidagi liiga sarnased välja. Iraani ja Põhja-Korea koostöö neil teemadel ulatub Iraani-Iraagi sõtta, kus Iraan meeleheitel tugeva Iraagi vastu pöördus just Põhja-Korea poole, kes selleks ajaks oli suutnud vene päritolu scud-raketid kopeerida ja osutus oluliseks relvatarnijaks islamivabariigile. Kokku on Põhja-Korea päritoluga relvastust tuvastatud ligi neljakümnes konfliktis viimase poole sajandi jooksul.

Põhja-Koread surutakse hetkel ajaloo tugevaimate sanktsioonidega. Siinkohal tuleb aga pigem olla nõus Hiina ja Venemaa seisukohtadega, kelle sõnul sanktsioonid probleemi lõplikult ei lahenda. Põhja-Korea majanduses on niivõrd oluline osakaal illegaalsel majandusel, et ametliku majanduse pitsitamisest jääb väheks. Selge on, et ligi kolmandiku ametliku majanduse pressimisest (just nii suureks hinnatakse viimaste maavarasid ja kalatööstuse toodangu eksporti reguleerivate piirangute mõju Põhja-Koreale) loodetav kahju režiimile on küll tuntav, kuid ainus, mida sellest oodata, on kõikvõimalike illegaalsete ekspordiartiklite osakaalu kasv. Juba on signaale, et seni suuresti sõjaväe kontrolli all toimetanud kalatööstus sunnitakse tootma enam narkootikume, lennufirma AirKoryo toodab ka eksporditavat alkoholi jne. Mereannid on aga olnud oluline tuluallikas armeele ja riigile juba aastakümneid. Samuti ei kutsu Pyongyang tavapäraselt koju piiri taga sisuliselt orjadena töötavaid kodanikke, vaid sunnib neid otsima mistahes võimalusi oma tööhõive säilitamiseks. Ligi viiskümmend tuhat töötajat Venemaal, Hiinas, Pärsia lahe riikides ja Aafrikas, toodavad riigile tulu üle 3 miljardi dollari aastas. Sanktsioonid keelavad riikidel põhjakorealastest töötajate arvu suurendamise. Küll aga on see pragmaatiliselt vastumeelne Hiina ettevõtjatele Korea poolsaare lähistel, kus on kümneid ettevõtteid, kus töölistena töötavad enamikus just odavad põhjakorealased.

Hiina pühendumist ja rolli peetakse Põhja-Korea olemasolus määravaks. Nii ongi. Aeg on lõplikult mõista ka maailma liidritel, et Hiina huvi on endiselt Põhja-Korea kui puhvertsooni säilitamine. Üheltpoolt kardetakse miljoneid võimalikke põgenikke Kirde-Hiinas, aga tegelik ja pikaajaline hirm võimsa konkurendi tekkimises ühinenud Korea näol on primaarne. Aasias ei tehta plaane viisaastakuteks, seal vaadatakse ette 50 aastat. Nii palju aga ei kuluks kui kaks Koread liitudes taaskord jalad alla saaks ja asuks murendama Hiina pikaajalisi majanduslikke eesmärke. Moskva roll käesolevas konfliktis on väheoluline, kuid hetkel naudib Venemaa Kaug-Ida Põhja-Koreale määratud sanktsioonide valguses hüppelist majandusedu. See väljendub peamiselt antratsiidi tarnetes Hiinale, kes alates märtsist pole Põhja-Koreast ametlikel andmetel ostnud kuupmeetritki vajalikku maavara. Hiina survestamisest Põhja-Korea küsimuse lahendamises erilist edu loota ei ole. Kaotada aga võimaliku majandussõja valguses enam kui küll. Valikud on keerulised.

Tihti kuuleme arutelusid, et Pyongyangi režiim viib niivõrd ulatuslikke raketikatsetusi läbi paremate tingimuste kauplemiseks läbirääkimistel. Millistel? Läbirääkimised mistahes formaadis on alati (!) läbi kukkunud. Esiteks on Põhja-Korea kõik antud lubadusi murdnud, kuid nüüdseks on Kim Jong-uni režiimile saanud selgemast selgemaks, et läbirääkimistel antud sõrmed võivad viia kiirele käe maharaiumisele ehk võimu kokkuvarisemisele. Kui senini oli Kim Jong-ilil silme ees vaid Nicolae Ceausescu kokkuvajuv verine keha, siis Kim Jong-un teab, mis võib juhtuda peale läbirääkimisi ja seda Muammar Gaddaffi näitel. On selge,et Kim’ide režiim on pidamas maailma suurimat vanglat ja selle kontol on ajaloo jooksul miljoneid hukkunuid ning seeläbi on võimusäilitamine Kim Jong-uni ja tema lähikonna ning riigi uuseliidi jaoks elu ja surma küsimus. Kogu tuuma- ja raketiprogrammi valguses ei tohiks unustada Põhja-Korea inimõiguste olukorda, mis Kim Jong-uni perioodil sisuliselt paranenud kuidagi ei ole.

Sõjaline lahendus ei ole vaatamata erakordsetele pingetele endiselt päevakorras. Samuti on Lõuna-Korea uus ja rahumeelset suhtlust ning koostööd lootnud president Moon Jae-in sunnitud tõdema, et tema eesmärgid on läbikukkunud. Tuumariik Põhja-Korea on tõsiasi. Kõik meetodid, mis aitavad pingeid maandada, Kim Jong-uni toetust siseriiklikult aegalselt murendada, põhjakorealaste teadvust oma režiimi olemusest laiendada, on teretulnud. Maailma strateegid võiks eelpooltoodud tõdemused võtta edaspidise Põhja-Korea ohjeldamise poliitika alusteks. Hetkel on punktivõidu nokkinud Kuri-Korea ja Paks Poiss ning muu maailm elab aastakümneid rahutoonud dogmades.

Korea kriisi süvendavad Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea erimeelsused enam kui Kim Jong-uni ärplemine

Demilitariseeritud tsoon L-Korea poolel

Kuigi pinged poolsaarel tunduvad olevat haripunktis, on endiselt kehtimas selge arusaam – sõjaline lahendus ei ole reaalne. Värvikate liidrite verbaalne mõõduvõtt võib endas sisaldada küll tugevat psühhoogilist mõjutust, kuid nii Washingtoni kui Põhja-Korea naaberriikide pärispoliitikud (Mattis,Tillerson,Moon Jae-in, Xi Jinping jt.) on esinenud aina kainenevate sõnavõttudega. Kahjuks on viimase pool aasta arengud siiski märkimisväärse punktivõidu andnud Pyongyangile ning pigem kinnistanud Kim Jong-uni võimu.

Moon Jae-in, kellel täitus 100 päeva Lõuna-Korea presidendina, on aina avalikumalt kõnelemas erinevatest koostööle kutsuvatest projektidest sõjaka põhjanaabriga. Samas on Lõuna-Korea liider nihutanud „punast joont“ aina edasi, et suuta täita oma lubadusi uuest Päikesepaistepoliitikast. Moon’il ei tasu kindlasti unustada kuivõrd kiiresti ületas Kim Jong-un kontinentidevahelise raketi Hwasong14 (ICBM) eduka katsetusega veel sügisel Trumpi poolt seatu. Tuumarelv ja ICBM Põhja-Koreas on tõsiasjad ja sellega tuleb ilmselt leppida. Samuti on retoorikas Valge Majaga koostööd otsinud Moon’il ameeriklaste agressiivsusest kõrini, mille kinnituseks on sisuliselt vetostamine igasugusele tegevusele Korea poolsaarel. Ameeriklaste aktiivne sekkumine on halvendanud Lõuna-Korea ja Hiina suhteid, pidevalt on õhus Jaapani remilitariseerismprogramm. Sõjaeelne hüsteeria aga sobib ideaalselt Kim Jong-unile, kes seeläbi legitimiseerib oma sõjakat poliitikat just Põhja-Korea ühiskonnas ning võimuvertikaalis. Mida enam süvenevad Washingtoni ja Souli vastuolud, saab Kim Jong-uni režiim ajapikendust. Jälgides igapäevaselt Põhja-Korea meediat, võib väita – meediakajastus ja hüsteeria on pigem Läänemaailma probleem sõjameeleolude õhutamisel. Ameerikavastasus on Põhja-Korea toimimise nurgakivi ning selle serveerimist kodupublikule osatakse filigraanselt. Lisaks on Kim Jong-un lisaks Targa Marssali oreoolile leidnud toetust ka riigi paranenud majandusolukorrast.

Grand Monument Pyongyangis

Mis saab edasi? Põhja-Korea režiim ei kauple oma tuumaprogrammi üle ja ei istu Liibüa saatust arvestades nii pea kellegagi ühise laua taha. Osapoolte pikaajalised huvid, mis peamiselt räägivad Põhja-Korea säilimisest, ei ole muutunud. Vaatamata karmidele sanktsioonidele, mis rohkem kahjustavad Hiinat kui Põhja-Koread, leitakse juba tagauksi kaubavoogude (loe: sularaha) säilitamiseks. Näiteks Venemaa süsi liigub Hiinasse millepärast nüüd läbi Põhja-Korea sadamate ja erimajandustsoonide. Kas vagunitele laetakse lisaks ka Põhja-Korea maapõuest kaevandatud sütt? Venemaa leevendab põhjakorealastest tööjõule (loe: orjadele) ligipääsu oma tööturule märkimisväärselt. Tõenäoliselt võtab Kim Jong-un ette mõningase pingelõdvendusperioodi, kuna ta on saavutanud korraliku vahefiniši võidu. Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused võivad siiski taaskord pingeid ajutiselt tõsta. Põhja-Korea säilimine ei ole ammu olnud nii enesestmõistetav kui praegu. Kim Jong-un võiks enim karta pööret siseringist, mis saaks alguse kindralite majandushuvidest ja nende kitsendamisest. Eliidi hulgast pärit põgenikud on kinnitanud riigipöörde võimalikkust Pyongyangis.  Läänemaailma ning Lõuna-Korea senine mõjutustegevus infoliikumise ja riigi avanemise suunas on olnud üldjoontes edukas. Eesmärk ei pea olema režiimi vahetus, kuivõrd Kim Jong-uni ja tema lähikonna eemaldamine ning kindralitele puutumatuse tagamine tuumaprobleemi külmutamise või rahvusvahelise järelevalve alla viimise vastu. Kogu tuumatemaatika vaates ei tasu unustada Põhja-Korea inimõigustealaseid vajakajäämisi. See riik on endiselt maailma suurim vangla, kus ei ole tagatud ka elementaarsed õigused ja vabadused. Me ei räägi sõnavabadusest vms, vaid õigusest elu kaotamata ühiskonnas toimetada. Koreade liitumine on ebareaalne, Põhja-Koreast saab varem või hiljem Myanmarilaadne üleminekuriik. Seda kõike on võimalik ja vajalik piiride tagant toetada määral, mis tagab eesmärgi rahumeelse saavutamise ja lähinaabrite huvide kaitse. Võib-olla on „do nothing“ antud hetkel  parim strateegia, mida kasutada olukorra stabiliseerimiseks.

Mandritevahelised raketid on tõsiasi, millega peab arvestama isegi Donald Trump

Kim Jong-un

Põhja-Korea katsetas teist korda ballistilist raketti, mille nii Lõuna-Korea kui  Pentagon kahtlusteta mandritevahelise lennuvõimega massihävitusrelva kandjaks hindasid.  Kas ja kuidas muudab sündmuste nii tempokas kulg olukorda regioonis ja rahvusvahelisel areenil? Kas loota ja uskuda, et kurjamid nii pea tuumarelva raketininasse ei suuda paigutada, on mõistlik? Mida teha Põhja-Koreaga?

Stalinistliku riigi viimase paari aasta ärplemised on välisuudiste infovoos muutunud üsna tavapärasteks (riik on sooritanud ligi 15 raketikatsetust poole aasta jooksul), kuid ometi on just esimesest mandritevahelise raketi katsetusest 4.juulil pidanud naaberriigid ja Ameerika Ühendriigid hindama ümber oma arusaamad seni klounaadina tundunud pseudoprobleemist. 28.juuli, tõenäoliselt taaskord Hwasong-14  katsetusega ei ole enam mingit kahtlust – Põhja-Korea raketiprogramm on olnud edukas ja riik on suuteline tõepoolest ohustama Ameerika kontinenti.  Kui Valge Maja pealik on ametisse astumisel lubanud Põhja-Korea probleemi lahendada Hiinaga või Hiinata, saada sellega igati hakkama, mandrivahelist võimekust ei juhtu jne jne, siis tegelik argipäev on kohale jõudmas ka Washingtonis.

Hullumeelne või kainelt kaalutlev Kim?
Suhtumine Kim Jong-uni kui irratsionaalsesse türanni on muutumas. Kim-ide suguvõsa on olnud vägagi ratsionaalne – mitte ükski kaasaegne diktaatorlus ei ole kestnud niivõrd pikalt. Kuigi Pyongyangi režiimi kollapsit on oodatud aastakümneid, ei ole see olnud ammu nii kindlalt kahe jalaga maa peal, kui praegu. On fakt, et riigi majanduselu kosub, elanike olmeline heaolu on paranenud. Seda mitte tänu Targa Marssali pingutustele, vaid pigem tema võimalikult vähesele sekkumisele igapäevasesse majandusellu. Nii kaugele kuni see ei ole ohtlik tema valitsusele. See on selgelt toonud kaasa inimõiguste olukorra halvenemise. Kuid, tänaseks päevaks on selge trend, mis kinnitab kunagi Põhja-Vietnamis näljaprobleemi lahendatud meetodite edukust  - piiratud ulatuses lubatud turumajandus võib olla edukas isegi niivõrd karmis diktatuuririigis. Kõiki Põhja-Koreaga seonduvaid realistlikke või jaburaid protsesse tuleb alati vaadelda režiimi võimusäilitamise võtmes. Palju kõneldakse viimaste raketikatsetuste taustal võimalusest pakkuda Kim Jong-unile mingisugust kokkulepet. Piirata tuumavõimekust majandusabi vastu on tee, mida dekaadide kaupa Pyongyangile aina uuesti ja uuesti pakutakse. Kuid olgem ausad, isegi Päikesepaistepoliitika ajal 2000ndate alguses ja Bill Clintoni pingelõdvenduse perioodil 1990ndate keskel on vaatamata lubadustele Pyongyang alati jätkanud oma tuumaprogrammiga ning partnereid petnud. Kim Jong-unil on selgelt kaks „eeskuju“ – Saddam Hussein ja Muammar Gaddafi. Just viimati mainitu saatus sunnib Kurja Korea valitsejat erilisele ettevaatusele. Liibüa diktaator uskus Lääne lubadusi koostööst tuumaprogrammist loobumise korral. Mõned korrad õnnestuski veidrikul riigijuhil end lipsustatud maailma eliidi kõrval telkima seada, kuid lõpp on kõigile teada. Sarnane tulevikuperspektiiv sunnib Kim Jong-uni kokkulepetest eemalduma ning arendama odavaimat võimalikest tugeva jõu meetoditest, relvastust. Maailma suurima vanarauast armee uuendamiseks planeedi vaeseimate hulka kuuluv Põhja-Korea vahendid puuduvad ning seeläbi on odavaim viis arendada tõelist režiimi kaitsvat võluvitsa – tuumarelva.

Sanktsioonid ei toimi
Kuigi näo kaotamisest räägitakse peamiselt aasia kultuuride võtmes, on seekord just Donald Trump

see, kes enda lennukaid lubadusi peab kuidagi elus hoidma. Põhja-Korea probleemi lahendus aga kaugeneb iga raketikatsetusega, sest reaalne ja toimiv probleemi lahendamine ei ole kunagi olnud Ameerika kätes. Kui veel kevadel otsis Trump tuge ja toetust Pekingist, siis tänaseks on reaalsus Ameerika presidenti tabanud lagipähe – hiinlased ei ole huvitatud Põhja-Korea probleemi lahendamisest. Vaatamata ajaloo karmimatele sanktsioonidele, on kaubavoogudest tekkinud tulud kahe pragmaatilise liitlase (rahvuslikul pinnal on korealaste suurim vaenlane ikka ja alati olnud hiinlased) löömas ajaloo rekordeid. Paljukõneldud söe import Põhja-Koreast on tõesti alates märtsist tabelis nullis, aga mineraalid, kuld, tsink ja rauamaak löövad rekordeid. Samuti ei ole Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonidest olnud oodatud kasu, kuna riigi toimimist toetavaid illegaalseid tegevusi ei ole ka parima tahtmise juures võimalik sanktsioneerida. Seoses relvaprogrammidega on taaskord kõne all ja huviorbiidis Põhja-Korea koostöö nende ammuste kummaliste sõpradega. Nii

Demilitariseeritud tsoon kahe Korea piirialal

näiteks rajavat põhjakorealased kõva valuuta eest Myanmari armeele maa-alust kaitserajatiste võrku selle tühjale kohale loodud pealinna Naypyidaw lähistel, Venemaa poolt lihtsustati viisarežiimi tööjõu saatmiseks Siberisse metsatöödele ja Vladivostokki ehitustele. Samuti on taaskord tõusnud jutuks võimalik koostöö Iraaniga. Põhja-Koreal on mida müüa ja loomulikult ei kajastu sellised tulusad projektid iiales Lõuna-Korea Keskpanga hinnangutes, mis nö ametlikult Põhja-Korea majandust analüüsivad. On silmnähtav fakt, et piiril Hiinaga käib selgelt äärmiselt elav kaubavahetus ning Sõpruse sild Dandongis on regulaarselt täidetud veokitega, mis toimetavad Hiinast erinevaid kaupu Põhja-Koreasse. Sanktsioonid ei löö Põhja-Korea määral, mida oodati ning teise ringi piirangud karistamaks eriti Hiina ettevõtteid, kes suhtlevad Põhja-Koreaga, tekitavad vaid lisapingeid Washingtoni ja Pekingi suhetes. Põhja-Korea televisioonis näeb aina uusi modernsete rajatiste avamisi, milliste sisustus ja tehonoloogia pärineb vanast Euroopast. Kim Jong-uni toksib klahve endiselt Apple’i arvutis.

Lõuna-Korea ei suuda valida – piits või präänik?
Lõuna-Korea poliitika põhjanaabri suhtes on enam kui segane. Maikuust riigi presidendi ametit kandev Moon Jae-ini Põhja-Korea poliitika pidi valimislubaduste järgi tulema naabriga koostööd hindav. Tegelikkus on aga vägagi keeruline. Pidevate raketikatsetuste taustal on Moon otsinud kabinetis toetust oma koostööle kutsuvale poliitikale, kuid regulaarselt lõpevad kohtumised Sinises palees (Lõuna-Korea presidendi töö- ja eluruumid) tõdemusega, et Pyongyangi vastu tuleb kehtestada kasvõi ühepoolsed sanktsioonid.  Kuigi juulis avaldas Mooni administratsioon kokkuvõtliku, kuid ühepoolse, dokumendi võimalikest koostööprojektidest, ei ole Pyongyang andnud tänini ühtegi luba Lõuna-Korea ametnike või ärimeeste külastusteks põhjapoole. Samuti soovivad Kaesongi tööstuspargis 2016.aasta veebruaris oma varad kaotanud ettevõtted vaatamata kompensatsioonidele tööd jätkata. Sellel soovil on ka presidendi toetus. Siiani on Kaesongi park siiski suletud ja Põhja-Korea armee kontrolli all. Samuti ei luba Põhja-Korea riiki Lõuna-Korea taustaga abiorganisatsioone.  2018. aastal Lõuna-Koreas toimuvatele taliolümpiamängudele on president Mooni kinnitusel palavalt oodatud atleedid ka Põhja-Koreast, kuid tõenäoliselt püsivate pingete valguses on oodata põhjanaabrite eemalejäämist ning tegeleda tuleb provokatsioonide vältimisega suursündmuse ajal.

Näidispood Pyongyangis

On täiesti selge, et olukord Koreas on viimase 70 aasta pingelisemas faasis. Washingtoni vihjed võimalikule sõjalisele sekkumisele on ebareaalsed. Ei ole võimalik tolereerida kahjusid ja inimohvreid, mida võiks endaga kaasa tuua kokkupõrge Ameerika võimekuse ja Põhja-Korea võimude ellujäämisinstinkti vahel. Majanduslik mõju ei oleks vaid piirkondlik.  Hiina Rahvavabariigi huvi on jätkuvalt Põhja-Korea olemasolu. Regioonis paiknevad maailma majandusliidrid, Jaapan ja Lõuna-Korea, ei soovi mingit konflikti. Selle kinnituseks on Lõuna-Korea selge allasurutud paine tunnistamaks Ameerika raketisüsteemi THAAD paiknemisest Lõuna-Korea pinnal. Donald Trumpi väidetav valmisolek sõjaliseks vastasseisuks ei sobi Moon Jae-ini ja Jaapani peaministri Abe retoorikaga rahuotsivast lahendusest. Peamine riiukukk elab tuhandeid kilomeetreid eemal probleemi koldest, teised peavad maandama reaalseid vastasseise oma piiridel. „Head pidu ei ole raisku laskmas“ ka Venemaa. Võib-olla tuleb mingil moel tegeleda lahendustega, mis aitaks olukorda pigem külmutada kui kuumutada?  Põhja-Korea kui nähtus ei kao ilmselt nii pea kuhugi või siis miljonite elude hinnaga. Ning klounaad toimub täna pigem Valges Majas kui Pyongyangis.