Võiks ju mõelda, et tahta saab midagi, mida oled kunagi kogenud? Tegelikkuses on ka Põhja-Korea ajaloos periood, kus inimesed said kogeda suhtelist vabanemist. Ja need mälestused utsitavad lõunasse pagema, arutletakse saates.
Nõukogude Liidu (ning hilisema Venemaa) ning Põhja-Korea suhted on enam kui kolmveerandsajandilise ajaloo jooksul näinud väga erinevaid perioode. Valdavalt on madalseisud või kõrghetked olnud seotud Pyongyangi valitsejate väljaspressimispoliitikaga Pekingi ja Moskva vastanduse tekitamisel enese hüvanguks. Hiina roll olukorra raamistamisel on kaasajal võimsam kui kunagi varem, kuid sellest allpool. On selge, et Venemaa afäär Ukrainas lõi 2022.aastal end totaalsesse koroona- ja diplomaatilisse suletusse mänginud Põhja-Koreale suurepärase võimaluse, mida juba täiemõõdulise sõja teisel päeval Moskvale selget toetust avaldades (küll mitte kohalikus meedias) ka väljendati. Alates 2023.aasta teisest poolest on läbikäimine tihenenud tasemeni, mida pole nähtud Nõukogude Liidu lagunemisest 1991.aastast saadik. Ainuüksi viimase kaheksa kuu jooksul on Põhja-Korea ja Venemaa vahel toimunud 18 kõrgetasemelist kohtumist. Teiste seas on Pyongyangis käinud nii vene kaitse- kui välisminister ning Vladimir Putin võõrustas Moskvas Sergei Lavrovi kolleegi, staažikat Korea diplomaati Choe Son-huid. Kuigi valdavalt jõuametkondade kohtumiste jada üritatakse peita laiapinnalisema koostöö taha, on fookus siiski selge. Amuuri tiigrite kaitse, veekaitsealade edendamise, baleriinide koolitamise, laste suvelaagrite ja turismindusega seotud läbikäimiste laialdase kajastamise varjust paistab välja mõistuseabielu – kahepoolselt kasulik ja vajalik koostöö relvastuse alal.
Lõuna-Korea on tuvastanud alates septembrist üle 10000 ühiku merekonteinereid, mis meritsi Najini sadamast Põhja-Koreas üle mere Venemaal asuva Dunai sadamakaile toimetatud on. Kui taoline hulk konteinereid laadida täis vaid Ukrainas kasutatavaid mürske, mahuks neid sinna ligi 5 miljonit. Ukrainas on tuvastatud ligi poolesajal juhul ka Põhja-Korea ballistiliste keskmaarakettide kasutamine, mistõttu jääb tarnitud laskemoona maht mõnevõrra kasinamaks, kuid ollakse kordades üle miljoni mürsu kampaaniast Euroopas. Isegi kui laskemoona kvaliteet on vilets, tapab see siiski ning annab Venemaale võimaluse sõja pikendamiseks. Kuid milleks siis selline suurejooneline alandamine ja häbinägu ees linnatänavatel kulgemine, kui kauplemine ammu edeneb? Siin tulevadki enam mängu just regionaalsete osapoolte hirmud, ootused ja võimalused.
Täpne, aga ohutu doseerimine Põhja-Korea relvaarendusprogrammidesse
Vaevalt arvab ka Moskva, et Põhja-Korea võimekus jätkata nii mastaapset laskemoonatootmist kestaks lõputult. Seetõttu on üsna loogiline, et Põhja-Koreale pakutakse kas moodsamat sisseseadet või vajalikke komponente tootmismahtude maksimaalseks säilitamiseks. Põhja-Korea omakorda soovib vanaraualaod realiseerida ning jätkata moodsama tehnoloogiaga. Kui lisada siia mõlema osapoole mentaalne sobivus läänevastase koalitsiooni edendamiseks, võivad taustal toimuda sarnased tehnoloogilised arengud ka Põhja-Korea kosmoseprogrammis, lennuväe ja allveelaevastiku võimekuste parendamisel. Kõik, mis läänt kauel idas segab, sobib. Viimased kaks nimetatud valdkonda on Põhja-Koreal moraalselt ja tehnoloogiliselt vanaraud ning kaasajastamiseks piisavalt resursse pole. Nüüd on. Siinkirjutaja siiski väidab, et Põhja-Korea ja Venemaa Kim Jong-uni sõnul kogu ajaloo kõige soojemate suhete periood (ja see olevat alles algus!) kestab täpselt nii kaua kuni kahurid Ukrainas vaikivad. Venemaa jaoks on strateegiliselt huvitavam hoopis lõunapoolne Korea.
Vahetult enne visiiti kiitis Vladimir Putin vaatamata kuid kestnud teravuste vahetamisele Souliga Lõuna-Korea positsiooni mitte saata surmavat relvastust otse, justnimelt otse, Ukrainale. Ringiga on Lõuna-Koreas toodetud suurtükimürske Ukrainas juba täna rohkem kui Euroopas toodetuid, kuid sõbraliku remargi mõte oli milleski muus. Lõuna-Korea ja Venemaa suhted on olnud äärmiselt pragmaatilised alates nende sõlmimisest 90ndate alguses ning ootelepandud energiaprojektid kasulikud nii toormeallikale kui energeetilises vaates saareriigiks kvalifitseeruvas Korea Vabariigis ehk Lõuna-Koreas. Vene diktaatoriga seotud teravatele küsimustele Lõuna-Korea võimud üldiselt ei vasta, kuid enne Putini bromanssi Kim Jong-uniga esitas Soul erakordselt sirgeseljalise nõudmise. Relvaarendus või muu lepingutega kaetud militaarkoostöö Venemaa ja Põhja-Korea vahel on punaseks jooneks, millest üle astumisel kaalub Soul Ukrainaga eelpoolmainitud valdkonnas otsesuhtlusesse astumist. Kuigi Kim Jong-un üritas pika ja särava päeva erinevatel etteastetel võluda Vene kolleegilt välja mitut Põhja-Korea positsioone poolsaare poliitikas tsementeerivat avaldust, ei vääratanud Putin kordagi ega testinud Lõuna-Korea kannatust. Igasugune kvalitatiivne hüpe näiteks Põhja-Korea konventsionaalse sõjapidamise võimekuses leiaks sümmeetrilise vastusammu Lõunas ning see viib pinged nii prügiõhupallidest ja uute tankitõkete (mõnedel andmetel ehitab Põhja-Korea lausa poolsaart läbivat uut müüri!) rajamisest demilitariseeritud tsoonis (DMZ) ja kogu regioonis laiemalt uutesse kõrgustesse. Teades DMZ väga verist ajalugu, piisab sellel 4 km laiusel ja 250 km pikkusel maaribal verevalamise alustamiseks õige vähesest. Sarnane võib olla ka kolmanda huvigrupi osapoole, Hiina Rahvavabariigi hirm, kelle jaoks on olulisim stabiilne Korea poolsaar.
Hiina on Põhja-Korea ja Venemaa tärkavat suhtlust jälgides olnud vaoshoitud. Tippkohtumise algatust kiideti, kuigi läbi klassikalise Hiina poliitikale omase “harmoonia ja rahumeelsuse” retoorika. Hiina ja Nõukogude Liidu suhted on Põhja-Korea teemadel ajaloos korduvalt viinud teravuste ja leppimisteni, kuid kuni 1991.aastani oli kahe suurriigi panus Koreas võrreldav. Kaasajal on Venemaa majanduslik ja ka muu mõju Põhja-Koreas nullilähedane, Hiina käes on kõik ülejäänu. Seetõttu usun, et Venemaa militaarsel õhinapõhinal lubatakse areneda piirini, kust see hakkab segama Hiina suuremaid ja valdavalt majandusliku fookusega huvisid nii regioonis kui globaalselt. Kui üritada uskuda veel kuidagigi Kremli vähesesse allesjäänud kainesse mõistusesse, peaks meeles olema 1950-53 roll Korea sõjas, kuhu Nõukogude Liitu esmalt pelgalt nõuandja plaanitud positsioonilt kohati naha ja puhvaikadega täielikult sisse imeti. Kui veel 2024.aasta juunini üldiselt välditi kinnitamast nõukogude sõdurite otsest osalust kuumaks kiskunud Külma Sõja alguse karmis episoodis, kiitsid Putin ja Kim nõukogude sõdurite ausambale pärgi asetades juba venelastest lendurite otsustavust nimetatud sõjas. Kim Jong-un rõhutas ka Vladimit Putini rolli globaalse rahu tagajana. Nii palju siis kainest mõistusest, kuid vaevalt sooviks Kreml osaleda Korea sõja teises episoodis oma peamise huviobjekti, Lõuna-Korea, aga ka Ameerika Ühendriikide vastu. Loogilisemana kõlab soov Süüria või Liibüa näitel end püsivamalt seada sisse mõnes Põhja-Korea idaranniku sadamalinnas.
Suletud Kuningriigi taastamine
Põhja-Korea on Venemaast leidnud tuge ka koroonaperioodil ning 2019.aasta Hanoi tippkohtumise luhtumise järel tekkinud diplomaatilise suletuse murdmiseks. Kui Vietnami pealinnas sai Kim Jong-unile selgeks, et lootus lennuka Ameerika presidendi Donald Trumpi abil sanktsioonidest pääseda on naiivsus, käivitas Põhja-Korea enneolematu sageduse ja ulatusega relvaarendusprogrammi. Kõikvõimalike relvaliikide katsetused muutusid niivõrd sagedasteks, et arvepidamine läks sassi ka kõige andunumatel jälgijatel. Uued kaasnenud sanktsioonid ning koroonapandeemia lukustasid riigi igasuguseks läbikäimiseks. Välismaalased, sh.sajad abiorganisatsioonid ja enamik saatkondadest lahkusid riigist ning pole saanud tänaseni luba naasta. “Positiivse” koroonamõjuna kasutas Kim võimalust ehitada piiridele Hiinaga ning idarannikule katkematu mitmekordne elektritara ning kunagine hiilgus Suletud Kuningriigina (ingl.keeles levinud väljend “Hermit Kingdom”) on tänaseks lihvitud täiuseni. Põgenikke riigist välja sisuliselt pole ning sisse lubatakse vaid kontrollitud ja vajalikke inimesi, seni valdavalt venekeelseid. Isegi hiinlastel on keerukas riiki sisenemiseks luba lunastada. Muide, tara ümbritseb kevadest alates ka aina uhkemaks muutuvat näidispealinna Pyongyangi, mis viitab teatud (vist ka põhjendatud) paranoiale Liidri elu vaates. Miks muidu lisati Kim Jong-un ja tema pere lausa riigi põhiseadusesse (!) kui subjektid, millistele ohu korral on põhjendatud kallalekippujatele ennetava tuumalöögi andmine. Kui lisada pilti varakevadine otsus loobuda fundamentaalsest Ühinemispoliitikast ning kuulutada Lõuna-Korea põhivaenlaseks, on Põhja-Korea liider võtnud ette pokkeri väga kõrgetel panustel ning üritab kasutada “vene akent” kuniks võimalik või kuni lennukus ületab Hiina taluvuspiiri.
19.juuni tippkohtumise päevaseid arenguid hoolikalt jälginuna tuleb sümboolne punktivõit anda Vene režiimi liidrile. Diktaatorist kolleeg ja kohalik jumalus Kim Jong-un pidi neelama alla mitu kohatut episoodi. Nii sai Kim tunda, mida tähendab legendaardne putinlik hilinemine – presidendi lennuk saabus Pyongyangi kell 3 öösel, hilinedes tunde! Lisaks leidis päevakavast ühiskülastuse Vene õigeusu kirikusse, mis vägagi tundub kiriku sõtta kaasanud Putini privaatnõudmine tagamaks kiriku ja erioperatsiooni rängale ühisettevõtmisele globaalsem tunnustus. Kim, kes kirikuga seotud kodanikke pigem sunnitööle saata eelistab, peab usinalt kontrollima, et episood ei satuks kohaliku kesktelevisiooni ringvaatesse. Lisaks vastati eitavalt Põhja-Korea soovile sättida visiit 25.juunile kui tähistatakse Isamaa vabastamise sõja (meile teada kui Korea sõda) puhkemise aastapäeva, kuid meenutagem eelpoolloetust, kumba Koreaga Putin tegelikult suhteid olulisemaks hindab. Huvitav, keda kaasaja Venemaa ajalooõpikutes Korea sõja vallapäästjana nimetatakse?
Allikad Pyongyangist räägivad veel ühest kogu Põhja-Korea ajaloo vältel seni mitte aset leidnud pretsendendist – kogu Pyongyang olla 18.juuni õhtust järgmise varahommikuni olnud täielikult valgustatud!
Ilmus Postimehes, 20.juunil 2024
Kogu maakera arvajad arvavad. Antud teemas pole ühtegi lausvalet ega ainuõiget käsitlust. See kõik on lihtsalt paljude loogiliste seletustega üsna arusaamatu, kuid ohtlik veidrus. 2024.aastal me siiski ei imesta enam millegi üle.
Just sellise otsekohese pealkirjaga üllatas Korea temaatikaga tegelejaid 11.jaanuaril ilmunud artikkel (https://www.38north.org/2024/01/is-kim-jong-un-preparing-for-war/) , mis kulutulena maailma meedias vastukaja leidis. Kui apokalüptilisi maailmalõpu stsenaariume seoses Põhja-Koreaga on ilmunud aastakümneid, kõnetas mainitud arvamuslugu asjatundjaid autorite tausta ja kogemuse tõttu. Stanfordi Ülikooli emeriitprofessori ning Ameerika tuumatehnoloogia keskuse Los Alamose endise direktori Siegried Heckeri ning Riigidepartemangu Ida-Aasia divisjoni eksjuhi Robert R.Carlini seisukohad on olnud 2000-ndate alguses Ameerika Ühendriikide Korea poliitika kujundamise olulised alustalad. Professor Hecker on seitsmel visiidil Põhja-Koreasse ainus läänlane, kes korduvalt külastanud ka Põhja-Korea tuumaenergia südant ja aju, Yongbyoni keskust Pyongyangi lähistel ning olnud sõnumitooja Kimi Jong-ili režiimi ja Valge Maja vahel. Just Heckerilt pärinevad teadmised Yongbyoni sisseseadest ning tema oli esimene, kes kinnitas uraanirikastamise programmi olemasolu ja toimimist Põhja-Koreas. Robert R.Carlin on Põhja-Koreaga olnud seotud poliitikate kujundamise vaates enam kui 40 aastat.
Mis sundis nii suure kogemustepagasiga arvajaid kirjutama peatsest sõjategevuse puhkemisest Korea poolsaarel?
Ohtlikud muutused aastakümneid kestnud mustrites.
 |
| S.Hecker Yongbyoni tuumajaamas |
Autorite arvamuse kandev idee toetub Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhete ajaloole ja selle harjumuspäraste korduvate mustrite olulistele muutustele 2023.aasta jooksul. Hecker, kelle eelmisel aastal ilmunud telliskivi mõõtu raamat “Hinge points” (https://www.sup.org/books/title/?id=35730) keskendub kahe riigi suhete analüüsile läbi kolme viimase kümnendi, leiab, et Põhja-Korea režiimi püsimise prioriteetseim väljakutse on alati olnud suhete normaliseerimine Ameerika Ühendriikidega. Enam mitte. Sotsialismileeri lagunemine 1980-ndate lõpus sundis Kim Il-sungi otsima turvagarantiisid endiste vaenlaste juurest. Suhted Nõukogude Liidu järglase Vene Föderatsiooniga olid sisuliselt katkenud ning Hiinaga läbikäimine madalseisus. Hecker toob raamatus ning 11.jaanuari artiklis välja peamised suhete verstapostid: 1994.aastal Bill Clintoni administratsiooniga sõlmitud raamkokkuleppe (Agreed Framework), George W Bushi kurikuulsa 2001.aasta “kurjuse telje kõne”, kuuepoolsed kõnelused sama kümnendi keskpaigas ning 2012.aasta 29.veebruari nn.Liigpäeva leppe. Kõikidel mainitud juhtudel on lepingud Heckeri hinnangul üles öeldud Ameerika administratsiooni eestvõttel pikka plaani omamata ning emotsioonide ajel, mis omakorda on Pyongyangi sundinud jätkama sisult tõepoolest (eelkõige režiimi ja perekonna) kaitseotstarbelisi relvaarendusprogramme. Kui Donald Trumpis ja samal ajal Lõuna-Koread pehmemates põhjatuultes valitsenud Moon Jae-inis nähtud võimalused Hanoi tippkohtumisel 2019.aasta veebruaris poliitilises võtmes katastroofiga lõplikult katkesid, katkes ka Kim Jong-uni strateegiline kannatus. Avalikkuse ette jõudnud kirjavahetuses kahe liidri vahel ehk nn.“armastuskirjades” paljastub Kim Jong-uni isiklik pettumus ning näokaotusest lahvatanud viha. Viljatuks jäi ka Joe Bidenile antud 100 kriitikavaba päeva, sest praegusel Valge Maja administratsioonil tundub avalikkusele tajutav Korea poliitika üldse puuduvat. Kim naases agressiivse ja ennaktempos edeneva relvakatsetusprogrammi juurde ning erinevate relvaliikide testimisi ei jõua enam ammu keegi kokku lugeda.
 |
| Ühinemisfilosoofia tühistamine puudutab ka metroojaamade nimetusi |
Rahumeelsed viisid poolsaare ühendamiseks ja katsed suhete normaliseerimiseks Souli ja Washingtoniga on (Põhja-Korea sõnul) lõplikult läbikukkunud ning Kim Jong-un langetanud strateegilise otsuse tagada julgeolekuküsimustele lahendused sõjalisel teel. Autorite seisukohta võimendavad edukalt reanimeeritud ning tõhus Jaapani, Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide sõjalise koostöö formaat ning Põhja-Korea pragmaatiline läbikäimine Ukrainas sõdiva Venemaaga. Nurkaaetud diktatuuri sammudes ei suuda Lääne otsustajad sageli leida loogikat ning langetatud valikud on fataalsed. Eks tegelikult Ukraina sõda ja selle aktiivsema faasi algus 2022.aastal kinnitab seda väidet (siinkirjutaja arvamus). Kohtan minagi väga väärikate akadeemiliste arvajate seas üsna levinud konstruktsiooni, mille järgi Korea sõja esimese tulelöögi andja 1950.aasta juunis oli Põhja-Korea armee, kuid selle andmata jätmisel alustanuks loetud nädalad hiljem jõuga poolsaare ühendamist hoopis Lõuna pool. Arvamus, mis pole liiga populaarne leheveergudel, kõlab Korea poolsaare ajalooga tegelevate analüütikute või ajaloolaste suust (omamoodi põhjendatult) üpris sageli. Jah, praegune ühinemisretoorika hülgamine on tektooniline muutus ning Kim Jong-uni enda poolt tehtud (!) avaldusele järgnenud massiivsed ja provokatiivsed sammud põhja pool demilitariseeritud tsooni loovad ähvardavaid taustu, kuid julgeksin ettevaatliku lugupidamisega arvata - Hecker ja Carlin unustavad mitmed Pyongyangi vaates edukaks sõjategevuseks vajalikud eeldused.
Vanaraud üksikute moodsamate viledega.
Kõige selgemini on hoomatavad militaarsed võimekused. Uudiskünnist ületavad viimased kolm aastakümmet eelkõige Põhja-Koreaga seotud raketi- ja tuumarelvakatsetused. See pole vaid uudisruumis nii, tegemist on Põhja-Korea režiimile mitmes mõttes pealesunnitud ainuvalikuga. Konventsionaalseks sõjapidamiseks loodud üüratut Korea Rahvaarmeed konstantses kasinuses kiratsev režiim moderniseerida ei suuda. Valik panustada massihävitusrelvadesse on odavaim, kiireim ning hirmutavaim valik. Vähem räägitakse keemiarelvaarsenalist, mis Põhja-Koreal on samuti prominentne. Kuigi riik on saamas defacto tuumariigiks, on läbiviidud vaid seitse madalama võimekusega tuumakatsetust. Riigimeedia räägib juba viis aastat ka taktikalisest tuumarelvast, mida pole aga katsetatud kordagi. Kontinentidevaheliste rakettide katsetusi on läbiviidud samuti minimaalselt ning neidki kunstlikul trajektooril, mis ei anna ülearust infot nende paljuräägitud võimekusest tabada Ameerika maismaad. Atmosfääri taassisenemise tehnoloogiat pole teadaolevalt endiselt suudetud isegi katsekorda seada. Siiski ei tasu eelpooltoodud eeldusi ja potentsiaalseid võimekusi eirata, kuid lahinguväljal nende relvagruppide kasutuskõlblikkusele viitavaid kindlaid signaale sisuliselt pole.
 |
| 240mm GPSi abil juhitavate rakettide katsetamine |
Kindlasti ei tasu unustada, et sõjaline oht Põhja-Koreast pigem kasvab, kui kahaneb, sest Ukraina sõjast tingitud avanenud vene väravad võimaldavad ettevalmistavaid tegevusi pigem kiirendada. Kahe režiimi koostöö on ilmselge ning tõhus. Rünnakuvalmidusest räägime Korea Rahvaarmee kontekstis siiski dekaadide, mitte kuude või aastate perspektiivis.
 |
| Trump, Moon ja Kim Panmunjomis 2018 suvel |
Teine vajalik eeldus ja asjaolu, mille Hecker ja Carlin unustavad, on soodne poliitiline kliima Pyongyangist vaadatuna, millist sisuliselt ei esine. Kui Venemaal, Ameerika Ühendriikidel, aga ka Jaapanil ja Lõuna-Koreal pole suures plaanis Põhja-Korea tulevasest olemasolust ja püsimisest sooja ega külma, on Hiina Rahvavabariik tülika puhverriigi püsimisest otseses sõltuvuses. Eelkõige huvitavad Hiinat Põhja-Korea maavarad, meresaadused, odav tööjõud ning muidugi asjaolu, et vaenlikud Ameerika väed püsiksid kahe karmilt tarastatud riigipiiri taga. Võimudele Pekingis pole muidugi kunagi istunud Pyongyangi isepäine välispoliitika (jah, Põhja-Koreal on selgelt iseseisev välispoliitika) ning mastaapsed relvakatsetused ja ärplemine on viinud korduvalt vastastikused suhted mõõdukalt viisakatest vaenlikult külmunuteni. Hiina ennetustöö või kiire sekkumine sõjalise tegevuse alustamisel Koreas on üheselt selge kõigile osapooltele, neutraliteet korea küsimuses on Pekingis vaatamata olulistele kaubandussuhetele Lõunaga, välistatud. Samuti peaks Kim Jong-un tabama hetke, kui Valges ning Sinises Majas (viimase väljendiga kutsutakse Lõuna-Korea presidendi residentsi Soulis) istuvad välispoliitiliselt jõuetud ja voolitavad presidendid. Valget Maja taoline olukord Korea poliitika vaates meid saabuval sügisel ohustabki, kuid kaht teist tingimust hetkeolukord Kim Jong-uni jaoks soodsaks ei kujunda, kui üldse kunagi. Nii kummaline kui see ka ei tundu, valiks ka Moskva võimaliku Korea sõja jätkumise korral pigem Souli toetava positsiooni.
Ellujäämisinstinkt – Põhja-Korea püsimine põhialus.
Viimaseks, kuid olulisimaks peaksin Kim Jong-uni kainet personaalset kalkulatsiooni vältida liigkõrgeid riske. Temagi õpib ajaloomustritest. Vanaisa Kim Il-sungi 1950.aasta juunis algatatud afäär Korea sõja näol pidi olema lahendatud poolsaare ühendamisega loetud nädalatega. Kolm aastat ja kolm miljonit hukkunut hiljem fikseeriti olukord seal, kust selle lahendamisega alustati. Kõiki Põhja-Korea loogilisi või täiesti pöörasena tunduvaid sõnavõtte ja tegevusi tasub alati käsitleda režiimi ellujäämist tagavate meetmetena.
Sõjategevuse alustamine Põhja-Korea poolt on väga ebatõenäoline ning sellele ei viita miski. Lausa vastupidi. Milline sõjaks valmistuv riik ekspordib sadade tuhandete ühikute kaupa laskemoona ja tuhandeid võimsaid rakette? Kahjuks tuleb Põhja-Korea relvade vastu sõdida juba praegu, seda Ukraina rinnetel. Küll on kahe Korea vahel tuntavalt kasvanud võimalus lokaalseteks relvakonfliktideks demilitariseeritud tsoonis ja vaidlusalusel merepiiril, kuid potentsiaali laiemaks sõjategevuseks napib.
Lugu ilmus Postimehes 23.veebruaril 2024: https://arvamus.postimees.ee/7965599/erki-loigom-kas-kim-jong-un-valmistub-sojaks
