Salenev Kim Jong-un raputab Põhja-Korea alustalasid?

Foto: Mansudae Artsudio
Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei värskendas toimimisprintsiipe. Dokumendis kajastatu määrab riigi sise- ja välispoliitilise kursi ning omab ühiskonna igapäevasele toimimisele olulisemat mõju kui põhiseadus. Jaanuaris toimunud Korea Töölispartei 8.kongressile järgnenud arvukate suurkogunemiste (pealinnas Pyongyangis on kevade jooksul tuhandete delegaatide osavõtul parteikongressi poolt seatud eesmärke kinnitanud Sotsialistlik-patriootiline Noorteliiga, Naisteliiga, Kaubandusorganisatsioonide ja kohaliku tasandi parteiorganisatsioonid) lõppakordina kinnitas 4.juunil kogunenud partei keskkomitee poliitbüroo Kongressil seatud eesmärgid ning kohendas juba mainitud partei toimimise alustalasid määral, millega  stagneerunud režiimi dogmaatilist toimetamist pikalt jälginud asjatundjaid üllatada suudeti.  

Korea Töölispartei toimimisprintsiibid on olulisim tekst Põhja-Korea poliitilises süsteemis. Dokument kirjeldab detailselt ning määratleb kogu riigi poliitilise süsteemi eesmärgid, prioriteedid, ideoloogia ning regulatsioonid nende saavutamiseks hoidmiseks, samuti on fikseeritud karistused. Kirjeldatud on partei hierarhia valitsevast perekonnast rohujuuretasandi parteilaseni. Seetõttu on muudatused dokumendis oluliseks infoallikaks tajumaks režiimi (enda poolt soovitud) arengusuundi. Toon välja mõnekümnelehelisest dokumendist leitud pöördelisemad muutused ning proovin leida seletusi nende eesmärkide kohta. Vastuseid saab siiski olema vähem kui tekkivaid küsimusi ning spekulatsioone, kuid see on Põhja-Korea vaatlemise orgaaniline paratamatus.

Põhja-Korea otsib peksupoissi?
Partei lõi Keskkomitee esimese sekretäri ametikoha, mis on peale 2013.aastat, kui hukati Kimi tädimees Jang Song-thaek, uus ettevaatlik ja legitiimne (Kimi poolt algusest peale kontrollitud)  katse kinnistada nö.riigi teine mees. Jaanuaris nimetas Kim Jong-un end partei peasekretäriks, haarates sellega tema isale (Kim Jong-ilile) kinnistatud igavese ametikoha ning luues arusaama võimutäiuse jätkuvast kindlustamisest.  Esimese sekretäri ametikoht võiks olla märk soovist majanduslikult erakordselt raskel ajastul eemalduda reaalsest vastutusest ning kriitikast. Kim Jong-un ei ole teinud riigi ees seisvatest püksirihma pingutamisest saladust, mainides vajadust kõik koos kui üks mees kannatada ära kõik raskused. Liider on maininud viimase perioodi arvukates kõnedes ning kirjades võrdlusi üldiselt tabuteemana püsinud viiteid 90ndate teise poole näljahädale. Asejuhi määramine võiks kõneleda teatud vastutuse jagamisest ning märke selle arvamuse kinnituseks on teisigi. Meenutagem, kuidas Kim Jong-uni õde, Kim Yo-jong on edukalt kandnud välja kurja politseiniku rolli kahe Korea suhete retoorikas. Õde Roppsuuröökur on ähvardanud ning ka ellu viinud ühisesinduse õhkimise Kaesongis, võtnud mahlakalt sõna USA ja Lõuna-Korea ühisõppuste teemadel ning teinud ära suure verbaalse musta töö mistahes kahte naabrit puudutavates küsimustes. Sarnane väljakutse näib ees ootavat Kimi lojalisti,
Salenev Kim ja Jo Yong-won

nooremapoolset aparatšikut Jo Yong-woni, kes piksevardana Suure Juhi vastu suunatud majandusraskustest tingitud pikselöögid maandama peab. Lõuna-Korea lennukamad analüütikud kõnelevad silmselgelt kõhnenenud Kim Jong-uni terviseprobleemidest tulenevast vajadusest musta stsenaariumi korral võimumudeli turbulentsideta üleminekust, kuid minu teada ei ole Jo Yong-won nn.Paektu vereliini liige. Tõepoolest, käekell Kim Jong-uni randmel kinnitub nüüdsest üks auk tihedamalt ning mees on asunud lahjenduskuurile, kuid diktaatori terviserikkest puhkenud spekulatsioonid ei saa 2020.aasta kevade näitel (Kim Jong-un kuulutati aprillis teadmata allikatele tuginedes ajusurnuks, kuid ilmus maikuus välja priskes ja punapõskses toitumuses väetisevabriku avamisel) olla Põhja-Korea suunaliste tõsiste analüüside aluseks. Oluliselt loogilisemana kõlab selgitus vajadusest jagada Kim Jong-uni igapäevast töökoormust, kuid pigem vajati peksukotti liidri eksimatuse tagamiseks. Kui Põhja-Korea televisioon näitab filme kartuli söömisest riisi asemel, ei ole maisi peatoiduseks kuulutamine kaugel.

Küll on fakt, et liidrikultusele suunatud propagandas, millisest Põhja-Korea inforuum nõretab, on asutud Juhti kiitvaid loosungeid asendama partei hiilgust kinnitavate sümbolitega. Sama kinnitab ka järgmine oluline muudatus partei toimimisprintsiipe suunavas pühakirjas.

Nimetud jumalused
Dokumendist on kadunud kõik nimelised viited kõigile kolmele Kimile. See on väike samm tekste trükkivale kontroritöötajale, kuid üüratu hüpe 70 aastat hommikust õhtuni (ilmselt ka öisel ajal ei jäta Kimide kolm põlvkonda une-matina elanikke kummitamata) jumaluste nimedes eksisteerivatele põhjakorealastele. Nimed on asendatud väljenditega “ülim juht” ning “partei keskmik”. Kahe esimese Kimi nime ja mõju järkjärguline kaotamine on hakanud silma juba aastaid. Nii näiteks muudeti Kimilsungistlik-kimjongistlik Noorteliiga selle 10.kongressil Sotsialistlik-patriootiliseks Noorteliigaks, muudetud on Kim Il-sungi jaapanivastase võitlusega seotud tähtpäevi, näiteks Korea Rahvaarmee asutamise aastapäeva. Vaatlejad näevad ka lapselapse puudumist vanaisa sünnipäevalt 2020.aasta aprillis meetmena Kim Il-sungi mõju vähendamiseks. Muide just sellest episoodist algas periood, kuid Kim Jong-un terve kuu maailma avalikkust elevuses spekulatsiooniga enda ajusurmast hoidis.  Kuidas mõjutab taoline nimeliselt rõhutatud isikukultuse taandareng teist Põhja-Korea pühakirja, 1974.aastal Kim Jong-ili poolt loodud ning isa jumaluseks kuulutavat “10 printsiipi ühe monoliitse süsteemi loomiseks”, saame teada teatava ajalise distantsiga. Keeruka nimetuse taha koondatud ning põhjakorealaste jaoks une pealt tsiteeritavad kümme käsku sisaldavad eranditult vaid Kim Il-sungi nime. Teatud taandumist liidrikeskselt lähenemiselt kinnitab ka artikli fookuses oleva dokumendi üldine tonaalsus, mis erakordselt sageli rõhutab kollektiivset vastutust läbi partei keskkomitee ning ehk seletab asjaolu, miks üle aastate on leksikas tagasi sõna “kommunism”. Täpsemalt “kommunistlik mõttelaad” kui kaugem eesmärk ning meetod eduka sotsialistliku riigi rajamiseks poolsaare põhjaosas. 


Korealased on üks rahvas!
Põhja-Korea hülgab idee Koreade ühinemisest?
Eelmise lõigu lõpetanud klišeelikus lauses peitub järgmine poliit-tektooniline muutus. Kadunud on mõlema Korea riigi keskne majakas – üks Korea riik. Liitumine, ühendamine, üks riik – kaks süsteemi, Koryo Föderatsioon, 1972.aasta ühiskommünikee  - kandev idee mistahes keerukatel perioodidel kahe riigi suhetes on seni püsinud vankumatuna. Uuendatud Korea Töölispartei printsiibid ei maini otseselt loobumisest Ühe Korea ideest, kuid ei maini 70 aastat püsinud toetust lõunakorealaste revolutsioonilise vastuhakule, vajadusest minna appi vendadele lõunas ning kõneleb otsesõnu edukast sotsialistlikust riigist poolsaare põhjaosas. Ilmselt saavad dokumendi kõnealuse peatüki lugemisel tööd tuhanded Põhja-Korea ehitusmehed, asudes Partei eesmärkide kinnituseks üle võõpama kümneid tuhandeid ühest Koreast kõnelevaid propagandaloosungeid ja memoriaale riigi territooriumil. Ühinemine kui ultimatiivne eesmärk on vähemalt Põhja-Koreas laualt maas ning arvatavasti on võimudel vajadus tunnistada reaalset olukorda, kui toita edasi asjatuid lootusi. 

Võitlus Lõuna-Korea pehmete mõjudega on riigis edenemas ennaktempos. Naasnud on k-popi tarbimisega vahelejäänute näidishukkamised ning mõttepuhtuse saavutamise kiirest ja pöördumatust vajadusest on sageli kõnelenud ka Tema Ise. Üsna sageli parteiorganisatsiooni juhtimisvigu tunnistav Kim on dokumenti sisse kirjutanud ka mistahes võimutasandite korruptsiooni kahjulikud ning hukatuslikud tagajärjed, mis Põhja-Korea konteksti tundes, ootamatult avameelselt mõjuvad. Samuti innustavad uued printsiipid võitlema dogmatismi, individualismi ning bürokraatiaga. Maakeeles: kohaliku tasandi materiaalsetest vajadustest ja kinnisideedest kantud parteilased ei pea enese heaolu kasvatamiseks nii ulatuslikult varastama. Muide, Korea Töölispartei liige peaks olema iga viies täiskasvanud põhjakorealane, seega on probleemide ulatus maailma ühes vaesemas ja ebavõrdsemas ühiskonnas märkimisväärne. Üldise konsensusena "isehakkamasaamise poliitikaks" tõlgitud juche filosoofia massiline ja sunniviisiline taastähtsustamine üldrahvalike kohustuslike loengute kaudu kinnitab võimude katset suruda riigi alamaid taas aastakümneid toimunud raamidesse. Vähese info toel, mis riigist koroonasuletuses siiski väljapoole imbub, on selge, et töökollektiivides ja õppeasutustes juchet tudeerides veedetud tunnid ei anna loodetud tulemust. Samuti ei kõneta 11 aastat inimeste heaolu parandamisest kõnelenud Kimi lubadus liikuda partei aktiviteetides “armee ennekõike” poliitikast “inimene kõigepealt” lähenemiseni.

Ameerika ennekõike!
Välispoliitikast kõnelevad peatükid on peale seitset dekaadi kaotanud välisvaenlasena Jaapani - Põhja-Korea ning Kim Il-sungi võimu legitiimsuse peamise nurgakivi. Tänapäeval puudub Põhja-Koreal sisuliselt igasugune suhtlus endise vihavaenlasega ning Kim Il-sungi vägiteod möödunud sajandi 30-40-ndatel ei õigusta Kim Jong-uni valitud teed ning meetodeid kaasajal. 2018-2019 ajutiselt kerkinud regionaalsest optimismist (Kimi tippkohtumised Hiina, Lõuna-Korea ja Ameerika liidritega) jäeti Jaapan kõrvale määral, nagu oleks saareriik Vaiksesse ookeani vajunud. Pyongyang ei vasta ega isegi kommenteeri Tokyo mistahes avaldusi Põhja-Korea teemadel. Just neil päevil on Jaapani seaduseandja kaalumas võimalust vaktsiinidiplomaatiaks liikumaks edasi Põhja-Korea poolt röövitud jaapanlaste temaatikaga, kuid eriliseks entusiasmiks läbimurde saavutamisel põhjus puudub. Igasugune repressiivrežiim vajab siiski välisvaenlast ning seitsme aastakümne järel on uus peamine väljakutse “Ameerika oht poolsaarel ja regioonis”. Siinkirjutaja arvates pärineb tõuge taolise lause vormimiseks mingil määral ka Pekingist. On selge, et regionaalne võidurelvastumine ning jõujoonte painutamine on Pyongyangi vajadusi ja võimalusi kandva vaenlase kuju voolimisel tugevasti mõjutanud.






Diplomaatiline turmtuli Ida-Aasias Põhja-Korea kastmes


Ida-Aasia välispoliitika jälgimine on viimase kolme nädala jooksul kestnud kõrgetasemeliste kohtumiste konveieri taustal osutunud väljakutsuvaks, kuid mõnusaks mõttematemaatikaks. Näiliselt liitlassuhete tugevdamiseks peetud kohtumised on näiteks Lõuna-Korea asetanud ebamugavasse kahvlisse. Kas Korea poolsaare tuumaküsimus on järjekordne süllekukkunud vahend suurriikide omavahelistes mängudes? Kõikide peetud läbirääkimiste fookus keskendus valdavalt Hiina ning Ameerika Ühendriikide suhetele, millistele Korea probleem on end külge liiminud juba orgaanilise osana.

Järgnev aegrida ning arutlus vaatleb sündmusi eelkõige Korea poolsaare arengute vaatenurgast.

Ootused Ameerika Ühendriikide Ida-Aasia poliitikale
Valge Maja Korea poliitika ümbervaatamise tulemusi oodatakse pikisilmi. Joe Bideni presidendiks asumise järel ei lubanud esimesed signaalid just ülearu – Põhja-Koreast ei kõneldud Hiina ning Iraani kõrval silpigi. Pikaks venis ootus ka Pyongyangis, kus jaanuaris peetud Korea Töölispartei 8.kongressil viidati USA-le kui jätkuvalt prioriteetsele välisvaenlasele, kuid hoiti tagasi otsesemaid rünnakuid vastvalitud presidendi suunal. Märtsis sõlmisid Washington ja Soul kogu Trumpi valitsusajal paksu tüli põhjustanud kaitsekulude jagamise leppe. Meenutagem Trumpi soovi tõstmaks Lõuna-Korea panust viiekordseks vaid ühe aasta jooksul. Joe Bideni liitlassuhete taastamise poliitika tõstis Lõuna-Korea panust annuaalselt 13% võrra lähima viie aasta jooksul, mis on segaste sõnumitega Trumpi poolt tahtmatult käima lükatud kümnete miljardite väärtuses Lõuna-Korea armee moderniseerimisele siiski kahepoolselt kasulik tulemus.

Just liitlassuhete taastamine oli USA välis- ja kaitseministrite, Anthony Blinkeni ja Lloyd Austini 16.märtsil Jaapanist alanud Aasia visiidi peamine eesmärk. Tokyos läks lihtsalt. Kinnitati ühist arusaama kaitsekulude jagamise teemadel, leiti ühisosa Põhja-Korea ohutasemes ning USA kinnitas igakülgset tuge Jaapanile peamises probleemis suhetes Põhja-Koreaga – röövitud jaapanlaste küsimuses. Jaapani peaministri Yoshihide Suga avaldus eeltingimusteta kohtumiseks Kim Jong-uniga oli selleks päevaks veel avalikult esitamata. 

Täielik teineteisemõistmine ning selgesõnalised eriarusaamad Soulis
Keerulisemaks läks 18.märtsil Soulis. Blinkeni, Austini ning nende Lõuna-Korea ametivendade ühisel pressikonverentsil vääris jälgimist välisminister Chong Hee-jongi nägu, kui USA ministrid kinnitades raudset liitlassuhet mainisid selgelt jäämist eriarusaamadele Põhja-Korea küsimuses. Taolist selgepiirilist sõnaseadmist Ameerika Ühendriikide administratsiooni suust kahe Korea suhete teemadel tuleb minna otsima väga kaugele ajalukku.

Võib väita, et Blinkeni-Austini visiidi suurimad kaotajad olid Lõuna-Korea president Moon Jae-in ning Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un. Kuigi Joe Biden on valimiskampaanias nimetanud Kim Jong-uni pätiks, lubas ta paindlikumat, samm-sammulist ning diplomaatiale koos sanktsioonidega suunatud lähenemist. Tegelikkuses jätkab Biden nii Hiina, kui Põhja-Korea poliitikas eelkäija karmi liini. Põhja-Koreaga läbikäimises piitsa asemel rohkem präänikut proovinud ehk nn.Päikesepaistepoliitikat taaskatsetanud Mooni jaoks, kel jäänud olla ametis napp aasta, on taoline jäikus selgelt takistav päästmaks oma pehme lähenemispoliitika lõplikku  läbikukkumist. 2018.aastal kolme tippkohtumisega kahe Korea liidri vahel päädinud Korea sula on jäätunud. 2019.aasta veebruaris Hanois uste paugutamisega lõppenud kohtumine Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel külmutas Pyongyangi igasuguse avatuse USA suunal. Olukorda pole päästnud ka Mooni administratsiooni üliagar ning selgelt presidendi mainet otseselt kahjustamata kõige lennukamaid algatusi sagedusega kord nädalas esiletoov Lõuna-Korea ühinemisminister Lee In-yong. Põhja-Koreaga uksi avatuna hoida sooviv Lee (loe:Moon) on kahelnud Põhja-Koreale määratud sanktsioonide toimivuses, olnud eestkõneleja nn.lendlehtede vastase seaduse jõustamises, teinud ridamisi ettepanekuid piiriülesteks, kuid selgelt ebareaalseteks koostööalgatusteks, kiitnud heaks mõtte ehitada 2020.aasta kevadel Põhja-Korea poolt õhitud ühisesinduse taastamiseks, kutsunud üles USA-ga peetavate õppuste mahu vähendamiseks jne jne. Vastuseks vaid sõnadeks jäänud ettepanekutele peatas Pyongyang Koreade ühinemisküsimustega tegeleva ametiasutuse tegevuse. 

Valed sõnad ja lõputu solvumine
Suhetes Washingtoniga katkes Pyongyangi kannatus märtsis alanud Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppuste tõttu. Olgu mainitud, et Põhja-Korea ise viibib juba aastakümneid kõigil talvekuudel stabiilses ja laiaulatuslikus õppuste seisundis. Kütust lisas lõkkesse Anthony Blinkeni 18.märtsi pressikonverentsil teadlikult pillatud fraas “Põhja-Korea tuumadesarmeerimisest”. Mõlemad Koread eelistavad kasutada terminit “Korea poolsaare tuumadesarmeerimine”, kuid ka siin on Põhja-Koreal oma arusaam - vabaneda tuleks Ameerika Ühendriikide tuumavarjust kogu regioonis. Mõjukat eksimist sõnakasutusel on käesolevas loos veelgi. 25.märtsil enam kui 10 kuud kestnud vaikuse järel taaskord ÜRO resolutsioone rikkuvat ballistikat Jaapani suunas lennutanud Põhja-Korea tegevuse kohta suutis Ameerika Ühendriikide Vaikse ookeani väejuhatus kirjeldada kui raketikatsetust, kus tahkel kütusel kiiresti lahinguvalmidusse seatud ballistiline rakett Idamerre langes. “Idameri” kui väljend on punane rätik Jaapanile, kes merd mingil moel korealastele sobiva nimega kutsuda ei soovi. Väejuhatuse kiire parandus kasutatud väljendite osas viis aga endast välja Souli. Sarnaselt ei tohi kunagi eksida vaidlusaluste saarte, õigemini kivirahnude nimeküsimused. Dokdo ning Takeshima on küll ühe ja sama minisaare nimi, kuid äärmiselt laetud ajaloolise sisuga.

Anthony Blinkeni ning Lloyd Austini visiidi positiivse tulemusena tuleb kahtlemata tunnustada järgnenud kolmepoolseid kohtumisi Lõuna-Korea, Jaapani ning Ameerika Ühendriikide rahvusliku julgeoleku nõukogude (ning nende analoogidega Jaapanis ja Lõuna-Koreas) juhtide kohtumist, kus just Ameerika Ühendriikide eestvedamisel üritatakse eraldada Souli ja Tokyo äärmiselt pingelisteks kiskunud suhete põhjuseid neid prioritiseerides. Põhja-Korea oht on üks teemadest, kus osapooled ühel leheküljel püsivad. Kohtumisele järgnes ka Korea Aasia ja Vaikse ookeani asjade ministri Lee Sang-ryoli kohtumine Jaapani ametikaaslase Takehiro Funakoshkiga, kus liiguti edasi ka dekaade sinusoidselt tüli kergitavate ajalooküsimustega. 

Tegelikult räägime ju Hiinast?
Vaid päev pärast Ameerika Ühendriikide ministrite kohtumisi Lõuna-Korea ametivendade ning president Mooniga toimus Alaskas Blinkeni ning USA julgeolekunõuniku Jake Sullivani kohtumine Hiina ametikaaslastega. Kohtumise fookuses oli tugevalt ka Põhja-Korea küsimus. Ameerika Ühendriigid andsid selge sõnumi Hiina otsustavast rollist Korea poolsaare tuumavabaks muutmisel. Sõnavaht, mida kuuldud aastakümneid ning mis ei peegelda kaubandustülide taustal mingit reaalset ootust Pekingi käitumise muutumisel, kuid selle väljaütlemine on äärmiselt mõjus. Kuigi Hiina ja Põhja-Korea kaubandussuhted on koroonasuletuses ametlikult sisuliselt katkenud, sõltub Põhja-Korea püsimine Hiina suvast ja soovist rohkem kui kunagi varem. Hiina soov status quoks on vaid tugevnev. Kahe riigi piiridel on alanud ettevalmistused kaubavahetuse taastamiseks ning Pekingi ja Pyongyangi suhted on kiiresti paranenud. Näha Põhja-Korea liidrit kummardamas Hiina sõjakangelaste monumentidele ei ole tavapärane, kuid just nii 2020.aastal korra juhtunud on. Tuleb ka märgata asjaolu, et Hiina on kiiresti asunud tähtsustama oma rolli Korea sõjas. Sõjas, milles osalemistki veel kümmekond aastat tagasi sisuliselt eitati.

Venemaa järgmised avantüürid Hiina kõhu all
25.märtsil, vaid loetud tunnid peale Põhja-Korea raketikatsetust kohtusid Soulis Venemaa ja Lõuna-Korea välisministrid. Valdavalt majandusküsimusi esiletoonud kohtumine sisaldas rafineeritud retoorikat, mis vältis erinevate osapoolte konkreetseid huvisid, kuid ka vastutusi. Sergei Lavrov ei kasutanud ülearu sõnu  “hiina” ja “peking”. Taustal peame teadma Venemaa kasvavat huvi näiteks Kagu-Aasias. Ettevaatlik pildidepürgimine näiteks Myanmari “verisel pühapäeval” sõjaväeparaadil osaledes, aga ka Laosesse lennuvälja rajades. Neid arenguid tasub jälgida ka võimaliku Põhja-Korea temaatikasse taassisenemise vaates, kuigi 30 viimast aastat Moskva roll Korea poolsaarel sisuliselt puudub. Kuidas suhestub Peking Venemaa toimetamistesse selgelt Hiina pikaaegsetes mõjupiirkondades, mida Laos, Myanmar ning Põhja-Korea selgelt endast kujutavad? Enne suundumist Souli külastas Sergei Lavrov ka Hiina pealinna, kus tõstatas küsimuse vajadusest vastustuda Lääne finantssüsteemidele. Kas jutuks tulid ka huvid Kagu-Aasias, info puudub. Kindlasti tulid.

K-pop, Taiwan või mikrokiipid? 
3.aprillil saabus Lõuna-Korea jaoks järgmine katsumus. Hiinas, Xiameni linnas (mis asub vahetult Taiwani väina lähistel) kohtus Hiina välisminister Wang Yi Lõuna-Korea välisministri Chong Hee-yongiga. Viimane Lõuna-Korea välisministri Hiinasse leidis aset 2017.aastal vahetult Ameerika raketisüsteemi THAAD paigutamise järel tekkinud ulatusliku kaubandustüliga. Meenutagem, et Hiina lõpetas turismireisid Lõuna-Koreasse, keelas populaarsete korea kaubamärkide tegevuse Hiinas ning piiras korea laine mõjusid. Lisaks eelpooltoodud loetelule pingestavad täna naabrite suhteid üliolulised investeeringud mikrokiipide valmistamisesse, kus just Korea ning Taiwani ettevõtete käes püsivasse globaalsesse domineerimisse soovitakse kiilu lüüa Hiinast, aga muide ka Ameerika Ühendriikidest. Kohtumisel arutati Põhja-Korea tuumaküsimust ning Lõuna-Korea osalemist nn.Uue Siidtee algatuses. Hiina sammud suhete parandamiseks Lõuna-Koreaga on olnud selgelt tajutavad, kuid küsigem, kuhu asetab nende algatuste realiseerimisel end Soul juhul, kui teemaks tõuseks Taiwani ründamine Hiina poolt? 

Kokkuvõtteks
Põhja-Korea küsimus domineerib Ida-Aasia poliitikas endiselt määral, mis vajab osapoolte tähelepanu. Mida kauem Ameerika Ühendriigid selgepiirilise lähenemisega viivitavad, seda tõenäolisemaks muutuvad Põhja-Korea agressiivsed sammud. Trumpilik kannapöörete stiil ennetavatest rünnakutest armastuskirjadeni poleks usutav. Läänelikus retoorikas provokatsioonideks nimetatavad raketikatsetused (nii mastaapne relvaarendusprogramm vajab ka pragmaatilises vaates siiski katsetamist) sagenevad. 26.märtsil (päev peale Põhja-Korea katsetust) 11 aastat tagasi Põhja-Korea torpeedo poolt uputatud korveti Cheonan mälestusüritusel esines harjumuspäraselt vaoshoitud Moon Jae-in avaldusega, lubades tipptehnoloogilist vastust mistahes rünnakule mistahes lähtepunktist. Avalduse toon kannab selget sõnumit regionaalsetest pingetest ja nende kasvust. Põhja-Korea 25.märtsi katsetus polnud liiga väike, et tähelepanu vältida. Samas ka mitte piisavalt oluline, et üle reageerida. Toimunu meenutas siiski probleemi jätkuvat olemasolu kõigile osapooltele.

Aprilli keskel kohtuvad Washingtonis Ameerika Ühendriikide president ning Jaapani peaminister, kuu lõpus on Valge Maja uksel ootel Moon Jae-in. Lõuna-Koreal on selgelt pooli valides üha keerukam rääkida stabiilsusest ja rahust poolsaarel, eriti lähenevate ning alati üliemotsionaalsete presidendivalimiste kampaania seisundis. Põhja-Koreal on taaskord võimalus väga vähe olulist kaotada.

Lugu ilmus 10.aprilli Postimehe lisas AK: https://leht.postimees.ee/7220354/erki-loigom-diplomaatiline-turmtuli-ida-aasias-pohja-korea-kastmes


KUKU Välismääraja, 14.02.2021


https://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/valismaaraja-2021-02-14/

KUKU Välismääraja, 14.veebruar 2021

Põhja-Korea pole kunagi olnud kuigivõrd avatud riik, ent koroonapandeemia on toonud kaasa veel eriti tugeva eneseisolatsiooni, kirjeldas vaatleja Erki Loigom Kuku raadio saates «Välismääraja». Ta võrdles kujunenud infopuudust 1990. aastate lõpuga, kui puudus seestpoolt kõrvaltvaataja pilk.

Täna ei tööta riigis mitte enam ühtegi välissaatkonda, on jäänud vaid majahoidjad. Ka ideoloogilised sõbrad nagu Venemaa, Indoneesia ja Hiina on pidanud vähendama oma saatkondade koosseisu minimaalseks ning kes ka koha peal on, on lukustatud missiooni territooriumile. Seetõttu peab info saamiseks sõltuma ametlikest allikatest ja Lõuna-Korea meediaväljaannetest, kes kasutavad piiritaguseid siseallikaid mobiiltelefonide abil. 

Loigomi sõnul on keeruline olukord rahvusvaheliste organisatsioonidega, sest tegutsema on jäänud vaid paari organisatsiooni mõned töötajad. «Kõik teised on riigist lahkunud ja sellega on jäänud pooleli väga mastaapsed projektid põllumajanduses. Eriti tervishoius on väga hull olukord, seal on näiteks käinud pikaajalised tuberkuloosiravi programmid, mis on praegu katkenud ning katkemine ei tähenda seda, et seda saaks uuesti alustada nullist või käivitada sealt, kus pooleli jäi,» kirjeldas vaatleja. «Selliseid näiteid on väga palju ja põhimõtteliselt abiorganisatsioonide töö riigis on lõppenud.»

Põhja-Korea on maailmas viimane riik, mis kuulutab, et neil koroonaviirust ei ole. Loigom tõi välja, et hiljuti andis Interfaxile intervjuu Vene suursaadik, kes lisaks kõigist olmelistest probleemidest väga avatult rääkimisele mainis, et see väide võib olla tõene. Seda näitavad ka suured sündmused, kus Põhja-Korea juhtkond ehk valdavalt vanad mehed osalevad ilma maskita. Tänavapildis on siiski maskikandjaid näha. 

Eelmist aastat defineeris 8. töölispartei kongress. Loigom märkis, et tegemist on üsna haruldase sündmusega, sest Põhja-Korea on üle 70 aasta vana. Ürituseks valmistumine hõlmab lööktööprogramme ja viisaastaku lõpetamist. Sellel aastal aga oli Kim Jong-unil väga lihtne öelda, et viisaastakuplaanis äparduti, sest riiki tabasid koroonaviirus, viis ägedat taifuuni ja – nagu alati – on kõiges süüdi välisvaenlane. 

Loigom tõi välja, et eelmine aasta oli pöördeline ka selle poolest, et Kim Jong-un on tegemas turumajanduses U-pööret. Analüütikuid paneb see muretsema olukorra stabiilsuse pärast. Varasemalt on tsentraliseerimist suurendatud ka 2002. ja 2009. aastal ehk siis, kui raha ja kaubad hakkavad liiga vabalt liikuma ning ressursid hakkavad riigi kontrolli alt väljuma. Täna aga on koroonaviiruse piirangute ja sanktsioonide tõttu nii kitsas käes, et režiim on suurema tsentraliseerimise osas pelglikum kui varasematel kordadel. 

Seni on valitsev eliit ise saanud kasu, et nad on lubanud mõningatel valdkondadel kontrollitult areneda. Kergetööstus, toiduainete tööstus, ravimitööstus ja kalandus on juba ammu omalaadsel turumajanduslikul mudelil, kus ettevõtet juhitakse nagu lääneski, ainult tulumaks on suurem ja parteiline lojaalsus peab säilima. See on toitnud režiimi ja tekitanud rikaste ettevõtjate klassi. Samas on ettevõtetes palgad olnud pisut kõrgemad ja tingimused pisut paremad kui mujal, nii et see on sobinud ka töötajatele. Tegemist on inimestega, kellel on juba tekkinud ootus teatavatele ressurssidele, mida enam väljast sisse ei tule ning režiim tahab kontrolli enda kätte tagasi võtta. 

ETV Välisilm, 08.02.2021

Põhja-Korea võidurelvastub, et olla USA-le võrdväärne partner. Põhja-Korea eksperdi Erki Loigomi hinnangul ei saa võidurelvastumist regioonis ära hoida, kuid seda saab kontrollida. USA president Joe Biden ei maininud neljapäeval oma välispoliitilises kõnes kordagi Põhja-Koread. Ta sõnastas ähmaselt, et Hiinaga on vaja koostööd teha siis, kui see vastab USA huvidele, vahendas "Välisilm". Loe ja vaata siit:

https://www.err.ee/1608102439/pohja-korea-ekspert-regioonis-alanud-voidurelvastumist-pidurdada-ei-saa

Suggestions for the Peace Process on the Korean Peninsula?


Helsingi Lõuna-Korea saatkonna esseekonkurss, dets.2020

Seven decades of divided Korea and the fate of the Koreans is the most tragic modern example of the sustainability of dangerous ideologies and the games played by the superpowers of this world at the cost of the sufferings of smaller nations. Is the facilitation of the peace process on the Korean Peninsula actually in the hands of the Koreans? Is unified Korea an attainable goal or a hopeless dream?

Without going deeper into the complexities of modern politics and the intricacies of contemporary history, attempts should be made to discuss the peace, stability, and possible common future on the Korean Peninsula from the perspective of human rights. This is not an easy thing to do, since one should be aware of the interests and fears of the countries in the area, which may be brought upon by the unification of the Koreas following any of the models. 

It may sound like a cliche, but the key to the peace and the unified Korea still lies in Beijing. In the mid-length perspective, China that is aspiring for the position of the global dominant does not need an economically powerful Eastern neighbour and treats North Korea as a skewed club both in regional trade wars and in global military games. North Korean earth interior together with the South Korean know-how and investments could be a significant financial power and a threat to the competitive power of the Northeast China, which is poor enough as it is. It is possible that Japan does not want the Koreas to be united for the same reason. The support to the unification process has never been excessively optimistic on South Korea either. This undertaking that would require imperceptible resources would mean distress for the South Koreans, who have got used to a fast improvement of the course of life, and the recession of South Korean economy as well as a temporary decline in competitive capacity. The South Koreans that have been enjoying protesting as a way of life would flood the streets of large cities for many years to come and and lay down emotional and destabilizing demands on authorities. Let us be honest and admit that, regardless of the two official opposing superpowers within the politics of the Republic of Korea, their views differ significantly only with regard to the policy driven with their Northern neighbour. Let it be a carrot or a stick, the ultimate outcome will be the same, and additional stress is the last thing that the South Korean politics, which is already overloaded with emotions, needs these days. The possible vacuum could be filled up from Beijing vessels, and the impact would not be economical only. After becoming aware of the prerequisites listed above, it will be clear to the reader that the peace on the Korean Peninsula mainly depends on the developments related to North Korea. And once again, let us not forget about the need to talk about peace mainly from the perspective of the rights and the quality of life of a simple human being. However, it is in North Korea that the harshest human experimentation of the century is still going on at full throttle. 

Kim may have been a target of popular ridicule for the global community and for the electorates shaping politics for decades, but nowadays it is becoming more and more difficult to ask him any questions of substance in the field of human rights within the context of the programmes aimed at the development of the weapons of mass destruction that are implemented in North Korea. 

What are the chances for striking a compromise and reaching the situation that would guarantee peace and stability on the Korean Peninsula? And in this respect, there are also a number of prerequisites, the fulfilment of which is paradoxically becoming more and more complicated. The author of this text feels that the two Korean states will preserve, but sooner or later the family regime based on Paektu bloodline will come to an end in the North. The ruler of the state where the Constitution and the Ten Principles of the One-Ideology System book acknowledge the need to focus on the Unfailing Ruler only perceives an ever-growing number of threats coming both from the outside and from the inside. Regardless of preeminent leaders, all dictatorships are basically the collegiate packages of interests and bonuses. It is not an easy thing to be a dictator, but Kim Jong-un, being a shrewd tyrant, has managed to preserve self-support by means of expanding the circle of loyalists, without increasing it though. One day economic freedoms will raise the questions of both political freedoms and the freedoms of movement. All of the initiatives aimed at the transfer of the information, being as extensive as possible, but at the same time very carefully selected, to North Korea should be regarded as extremely important. The people living there yearn for all things behind the “Wall” as well as pop culture, and just looking at the photos describing everyday life has forced thousands of North Koreans to make life-changing decisions. The process must not get bogged down in domestic political disputes in South Korea, and the activities of non-governmental organisations must be acknowledged and supported in every way. We are emphasizing once again the necessity of the selected information. There is no point in distributing the materials criticizing the regime. You should give a fishing-rod to the hungry. In case of emergency, the opportunities should be introduced, without teaching someone how to live their lives. The knowledge about how to start independent business, use modern medical tools, and the pop songs talking about love are the ones that a North Korean citizen intimidated by the controlling society is consuming with zest behind the closed curtains at his or her home, grabbing the package that has arrived from the South in an air-balloon. Information is light, and Kim Jong-un may fear the power of illumination more than the imaginary military threat from imperialistic bastards! 

Only the knowledge obtained from the information may replace the need to break free from the central power model exercised by Kim Jong-un, felt by the loyalists, and with the view of economic development (read: the interests of the elite), to consider the option of cross-border and legal communication with global community. This course of events will preserve the two Koreas, but release the pressure considerably. The opening-up of economy based on knowledge and curiosity will force the potentially new North Korean collegiate form of rule to put the programmes of developing the weapons of mass destruction under the international supervision, without jeopardizing the actual defensive capacity of the state. The Workers' Party of Korea will be renamed into the National Party of Korea, and the cult of Paektu deities will disappear. And the extensive amnesty will be proclaimed. The Korean de-Stalinization will give the country a chance to start from scratch. In addition to the controlled cultural impact of South Korea, global investments will be allowed into the new North Korea, and it will be possible to prevent the “Ostalgie”, which emerged after the German reunification.

I have a dream. If only that “Chinese wall” could disappear……

Eesti keeles


Korea Töölispartei 8.kongressi materjale

Põhja-Koread valitseva Töölispartei 8.kongress on läbi. Kui viis aastat tagasi ilmusid kohalikus ajalehes igapäevaselt hiidpikad ülevaated kõneldust, siis seekord jõudis avalikkuse ette väga loosunglik lühiinfo. Viisaastakuplaane pole detailselt avaldatud kunagi.

MAJANDUSELUS, kui enim kajastust leidnud valdkonnas arvati nii:

- Eelmine viisaastak läks läks aia taha – süüdi sanktsioonid (sh.Hanoi kohtumise luhtumisest saavutamata jäänud leevendused) ja covid. Olukord riigis on 20 viimase aasta kiduraim.
- Vajalik on kodumaise rasketööstuse, väetiste ja ehitusematerjalide tootmise eelisarendamine. Kergetööstuses ja toiduainetööstuses võib protsessi lugeda suhteliselt edukaks. Juche printsiip kõlas ka sõnakõlksuks, kuid tegeliku isehakkamasaamisega pole PK kunagi tegelenud ning ei kavatse ka tulevikus. Juchest on saanud ammu vaid sõna.
- Vajalik sõltuvuse vähendamine väliskaubandusest. Kui 2007.aastal oli Hiina osakaal 70% kandis, siis nüüd ligi 97%.
- Pealinna rajatakse järgmiseks kongressiks 50 tuhat ja taifuuniohtlikesse piirkondadesse 25 tuhat uut elamut. Silpigi ei kõneldud poolelioleva Pyongyangi keskhaigla ning Wonsani turismiarenduse teemadel.
- (Jae)kaubanduse ja logistika sektorile seati suurema riikliku kontrolli vajaduse eesmärk. Selgelt on eraettevõtjad vähendanud riigi rolli olulistes ahelates ning muutunud kaubad tarbijate või tootjate jaoks kalliks.
- Kongressi materjalides pole ridagi põllumajandusele seatud mõõdetavatest eesmärkidest. Võimalik, et sektori arengut ei torgita ning süvenev tsentraliseerimine põllumajandust eriti ei puuduta.

VÄLISSUHTLUS

- USA on suurim vaenlane, sõltumata, kes istub Valges Majas
- Lõuna-Koreaga saab suhelda vaid juhul, kui roosale lögale taustaks vähendatakse hüppeliselt panustamist võidurelvastumisesse ning lõpevad ühisõppused USAga. President Moon on teinud hulgaliselt pehmemaid algatusi (piiranud provokatsioonide võimalusi segaste seadustega, pakkunud koostööd meditsiini- ja turismivallas), kuid uuendab järgmise 5 aasta jooksul Lõuna-Korea arsenali 90 miljardi dollari ulatuses. President Mooni ühepoolne armastus jäi endiselt vastuseta.
- Oluliselt on vajalik edendada välissuhtlust. Ei nimetatud, aga mainitud sõnavara lubas aimata vajadust olla enam kontaktis Hiina, Venemaa, Kuuba ja Vietnamiga. 

MILITAARSEKTOR

- Kaitseprogrammides tulevad arvestatavad investeeringud just tuuma- ja raketiprogrammidesse. Loetletud uuendatav arsenal peegeldas üsna sümmeetriliselt Lõuna-Korea arendusi (uued tuumavõimekusega allveelaevad, mehitamata luurelennukid ja luuresatelliidi orbiidile saatmine). Lisaks asuti tegutsema hüpersooniliste relvade arendamisega, plaanitakse lendama saada tahkel kütusel ICBM ning suurendatakse selle lennukaugust 15000km-ni. Lõhkepeade kohaletoimetamise täpsus peab paranema. PS. Minu teada pole PK-l seni tehnoloogiat ja kogemusi ICBM-i atmosfääri tagasitoomiseks….

MUUD TÄHELEPANEKUD

- Kim Jong-un kuulutati Töölisparte peasekretäriks. Kõrgemat ametikohta riigis pole.
- Kim Yo-jong ei mahtunud enam poliitbüroosse, isegi mitte kandidaatliikmena. See ei kaota tema mõjuvõimu siiski kuhugi.
- 39st presiidiumi liikmest olid 29 uued. Sõjaväeväelaste osakaal kukkus ligi kaks korda.
- Kim Jong-un rõhutas korduvalt Partei ühtsust ja distsipliini. Loe: toetagem veel teadmata aastaid meie viljatuid pingutusi elujärje parandamisel ning parteiliikmete igasugust individualismi ja liinist kõrvalekaldumist karistatakse.
- Taustal teadmine, et uus ettevõtlusseadus tsentraliseerib Partei alluvusse riigis iga viimase kui turumüüja. Erand tundub olevat tehtud põllumajandussektori ettevõtetele.

Meenutagem, et tegemist on riigiga, kelle majandus on umbes sama suur kui Eestil. Elanikke 25+ miljonit.

Põhja-Korea režiim asub parteikongressil haaret tugevdama

Jaanuaris peab Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei (KTP) 8.kongressi. Eelmine leidis aset 2016.aasta kevadel pärast 36 aastast vaheaega, mistõttu võis sündmust tookord nimetada harukordseks. Kim Jong Un on partei rolli ning prestiiži ligi kümne võimuaasta jooksul teadlikult taastama asunud ning seeläbi on viie aastase regulaarsusega toimuma pidanud kongressi pidamine tuleval aastal protsessi loogiline osa.

Mõni sõna selgituseks Põhja-Korea keerukast valitsemismudelist. Ametlikult on riigi kõrgeim võimuorgan teoorias rahva poolt valitud Kõrgeim Rahvaassamblee, kus Korea Töölispartei on üks, kuid suurim poliitiline jõud. Parlamenti kuuluvad veel Sotsiaaldemokraatlik Partei, šamanistidest 1940ndatel välja kasvanud Tšondoistlik Partei, väliskorealasi esindav Chongryon ning kaks kohta reserveeritakse sõltumatutele saadikutele. Kohtade arvuline jaotus on fikseeritud. Reaalsuses saavad valijad kiita heaks KTP poolt esitatud kandidaadid (valimistel annavad poolthääle 99,99% valijatest) ning kõik väikeparteid on mistahes Korea Töölispartei otsuste taga. Deklareeritud on ametlik, igakülgne ning igavene toetus võimupartei valitud arengusuundadele. Antud asjaolu muudabki Põhja-Korea riigivalitsemise arengute vaates oluliseks pigem Töölispartei, kui parlamendi otsused ja tegevuse. Kuigi kongress on sündmus käetõstmiseks, määratakse just seal arengusuunad lähiaastateks ning vaatlejad saavad juhtniite keeruka režiimi sise- ja välispoliitika kohta. Oskus ridade vahelt lugeda ning mõningane Põhja-Korea retoorika varasem tundmine on rangelt soovitatav. Partei kongressi otsused kiidab hiljem heaks Suur Rahvaassamblee.

Kongressi põhifookus majandusel?
Mida oodata eesseisvalt suurkogult? Sarnaselt koroonaviiruse globaalsele mõjule, on seni mitte ühestki nakatumisjuhtumist teatanud Põhja-Korea viirusest puudutatud määral, mida pole seni suutnud ükski riigile määratud ning üha karmistuvast sanktsioonidepaketist. Covid19 on praktikas tõestamas piirangute võimalikku mõju, kui olulised osapooled (peamiselt Hiina, aga ka Venemaa jpt.) neisse täie tõsidusega suhtuks. 2020.aastal said sanktsioonide rikkumise eest ÜRO märgukirjad üle 40 riigi, sh.isegi Lõuna-Korea. Maailma üht suletumat ning vaesemat riiki on koroonaviirus surumas määral, mis ei jäta kongressi fookusteemas mingit kahtlust – selleks on majandus.

2011.aasta viimastel päevadel trooni pärinud verinoor Kim Jong Un on olnud esimeste ning veriste võimukindlustamisaastate suhteliselt julge katsetaja absoluutsesse stagnatsiooni vajunud majanduselu elavdamisel. Kuni 2018.aastani hinnati Põhja-Korea aastaseks majanduskasvuks keskmiselt 1,0...4,5% aastas. Vahemik võib tunduda arusaamatult ebatäpne, kuid riigi kohta, mis 1960.aastatest mingit sellekohast statistikat ei avada, põhineb majandusanalüütika vaid hinnangutel või kokkulepitud metoodikatel. Kimi režiim on lubanud erinevatel sektoritel ametliku plaanimajandusliku ning riigikontrollile alluva teooria kõrval areneda omalaadsel turumajanduslikul paralleelmudelil. Vaid “rasked” sektorid nagu energiatootmine, maavarade kaevandamine (kas siin on siiski erandeid), sõjatööstus alluvad täielikult riiklikule kontrollile. Kerge- ja toidutööstuses, kalanduses ning põllumajanduses veavad ettevõtteid sisult eraettevõtted. Nii paradoksaalne kui olukord ei tundu, on repressiivrežiim läbi kiiret rikastumist lubanud mudelite lojalistide toetusbaasi pigem kasvatanud ning tekkinud on nn.rahajumalate (korea keeles “donžu”) klass, kelle huvides on režiimi stabiilne käekäik. Põhja-Korea on majanduselu korraldamises taolisi lokaalseid avanemisi proovinud varasemalt 2002. ning 2009.aastal, kuid poliitilised riskid ning võimude hirmud on sundinud kiiresti idanema hakanud seemned eos lämmatama. Mitmed viimase aasta sammud kinnitavad, et nii on juhtumas ka seekordsete meetmega.

Tapvad koroonaennetusemeetmed
Covid19 ennetustöös kohati paranoiasse kalduvad meetmed ning nende siseriiklik kajastamine annavad tunnistust kitsikusest ning ohtudest, mida olukord režiimile kujutab. Vaid mõned näited. Põhja-Korea meedia soovitab vältida lumesajus õues viibimist ning peab vajalikuks vältimatul juhtumil näomaski, kaitseprillide ning mütsi kandmist. Aktiviteedid lumes – lumesõda, kelgutamine ning lumememmede veeretamine on keelatud. Inimesi hoiatatakse udu, eriti Hiinast saabuva “kollase udu” eest. Importtoodete puudust põhjendatakse viiruse võimaliku levikukanali ohuna. Piirijõgedel Hiinaga on keelatud igasugune liikumine – harjumuspärane vilgas jõeäärne külaelu on vaikinud. Populaarsemaid smugeldusregioone mägisemates rajoonides valvavad eliitväeosad. Kogu 1500km piiri ulatuses on kehtestatud range piiritsoon, kus loata viibijaid on lubatud hoiatamata tulistada. Sellekohased teadaanded pole isegi mitte saladus, need ripuvad iga asula kuulutustetulpadel ja postidel. Novembris kahe Korea merepiiril toimunud Lõuna-Korea kalandusametniku tapmine ning väidetav laevatekil põletamine liigitus samuti koroonat ennetavate meetmete alla ning asjaosalisi autasustati. Rohujuuretasandil tunnetab iga põhjakorealane süvenevat surutist enim turgude sulgemisest. Kuigi kodumaiseid toiduaineid (riis,mais,kartul) väidetavalt jagub, on puudus harjumuspärastest importkaupadest. Pole WC paberit, kodukeemiat, sojaõli, puuvilju, maiustusi. Riideid müüakse haruharva. Seepi pole, kuna puudub tooraine. Seisab igasugune transport, ka ettevõtete oma - Hiinast ei tule enam kütuseid. Teraviljatooted riknevad, kuna puudus on säilitusainetest. Kauplemise katkemine on tekitamas olukorda, kus kaupu nagu oleks, aga pole raha nende soetamiseks. Ainuüksi ametlikult fikseeritud kaubavahetus Hiina ja Põhja-Korea vahel on 2020.aasta jooksul võrreldes eelmise aasta sama perioodiga langenud 74…78%! Seejuures viimastel kuudel on langusnumbrid kuni 99%. Olulise osakaaluga illegaalse kaubavahetuse korrastamine on olnud Kim Jong Uni eesmärk juba aastaid, kuid koroonaennetuse ja -paranoia tulemusel karistatakse piiriületajaid kuulirahega. Hukkunud on ka Hiina kodanikke Yalu ja Tumeni jõgede vastaskallastel ning riigid on vahetanud pingelangusele adresseeritud noote.

Kõikuv entusiasm ja motiveeriv riigivargus
Selged märgid päevapoliitika fokusseerumisest majandusele said alguse Kim Jong Uni kõnest 2019.aasta Töölispartei detsembripleenumil. Lisaks viisaastaku viimaseks aastaks ettenähtud prioriteetidele (tõsta tulemuslikkust tööstuses ning põllumajanduses) tähtsustas Kim reaalse olukorra teadvustamist ning vajadust majaduselu täiendavaks tsentraliseerimiseks. Veel viimaseid nädalaid koroonapaanikast puutumata, tuleb Kimi mõttest lugeda vajadust majandusvabadustest liigset innustust saanud sektorite ohjeldamiseks. Taolised u-pöörded on tabanud kõiki varasemaid majanduselu ajutiselt värskendanud meetmeid. Poliitilised riskid kasvavad eliidi jaoks talumatuteks. Koroonariski tõttu käesoleval aastal väga harva ettevõtteid külastanud ja põllul viljapäid silitanud Kim paistis silma noomimas tehaste ja tootmisüksuste juhte, süüdistades neid väheses eesmärgikindluses ning printsipiaalsuses. Tõlgime – Põhja-Korea majandus ei suuda pakkuda elanikele stabiilset äraolemist, sest donžu ehk ettevõtteid käitav klass on asunud sanktsioonidest ja koroonasuletusest tingitud kitsikuses kindlustama esmalt enese vajadusi. Viited majanduselu juhtimises esinevast korruptsioonist on pea kõigi Kimi visiitide ning Töölispartei juhtorganite kokkusaamiste teemade hulgas. Neist kirjutatakse ajalehes ning tähtsustatakse televisioonis. Majanduselu korraldamisega seotud kõrgeimas ladvikus on toimunud erakordselt ohtralt personalivangerdusi. Ameti on kaotanud ka vaevalt aasta ametis olnud peaminister Kim Jae Ryong. Peaministri roll Põhja-Koreas ongi valdavalt tegelemine majandusministrile määratud ülesannetega meie poliitkorraldusse “tõlgituna”. Sarnaselt tuli lugeda sõnumeid kogu välispoliitika eest vastutava kaadri kadumisest Hanois toiminud tippkohtumise järel, kui Ameerika Ühendriikidelt ei kaubeldud välja ühtegi leevendust. Just selles asjaolus on paljuski peidus ka tänane kasin olukord riigi majanduses.

Eelpoolmainitud pleenum tunnistas sisuliselt luhtunuks 2016.aastal väljakuulutatud viisaastakuplaani täitmise. Põhjustena keskendutakse üllatavalt karmide sanktsioonide järelmitele ning loodusõnnetustele. Sanktsioonid kui sõna, on ilmunud esmakordselt Põhja-Korea propagandaplakatitele ning -loosungitele. 2020.aasta jooksul on televisioonis udustatud kõik loosungid, mis kõnelevad viisaastakuplaanist. Olukorra päästmiseks kuulutati oktoobris välja 80-päevane lööktööprogramm, mis on üsna harjumuspärane meede teatud sektorites plaanide täitmiseks. Programmis osalejate jaoks tähendab heroilise retoorika toel toimuv kampaania ülipikki tööpäevi ning töötamist tasuta kõigil nädalavahetustel kolme kuu jooksul. Koroonameetmete tõttu ei näe täna Põhja-Korea tänavapildis ja meedias harjumuspäraseid lennukaid reportaaže kongressiks valmistuvast riigist. Enamik õhtusest uudistemagasiinist koosneb 80-päeva kampaania töötulemuste võidukatest raportitest. 

Igale kurgimüüjale oma partorg!
Põhja-Korea majanduselu jälgijaid üllatas avameelsus, millega režiim tutvustas novembris uut ettevõtlusseadust. Seaduse seletuskiri kõneleb ettevõtjatele võimaluste laiendamisest, kuid põhiosas süveneb uuele töökorraldusele, mille alusel peavad mistahes suuruses ettevõtted liituma mastaapsete riiklike ühisvormidega või muul moel allutama enda tegevuse Korea Töölispartei kontrollile. Sarnane meede on kasutusel ka Hiinas, kus suuremad ja keskmised ettevõtted on otseselt allutatud Kommunistliku Partei järelevalve alla, sageli lausa partei esindajale füüsilise töökoha loomise näol. Põhja-Korea võimude käik üritab ühe löögiga tabada kahte kärbest – taastada Partei kontroll moraali üle lappama kippuvas turumajanduses ning tagama ettevõtjate parema motiveerituse “kümnise” tasumisel keskvõimule. Kevadel katsetatud sunniviisiline riiklike võlakirjade programm ettevõtjatele lõppes fiaskoga, nüüd proovitakse rafineeritumate meetoditega. Partei organitega peavad koostöövormi leidma ka turuletti rentivad üksiküritajad.

Novembris tabas Põhja-Koreas viibivaid väheseid diplomaate ja abiorganisatsioonide töötajaid, aga ka põhjakorealasi endid üleöö kehtestatud keeld valuutavahetuseks ning kasutamiseks. Dollari kurss kukkus 20%. Manipulatsiooni eesmärk on ebaselge, kuid võib kõneleda vajadusest tugevdada kohalikku vonni või vähendada üüratud lõhet palkade ja hindade vahel. Aasta lõpuks on dollari kurss taastumas, kuigi välisvaluuta kasutamine on keelatud ning selle vahetamine endiselt võimatu. Siseinfo on muutumas ääremiselt katkendlikuks, sest välismaalastest on riiki jäänud üksikute saatkondade hooneid hooldavad inimesed. Lahkunud on kõikide abiorganisatsioonide töötajad. Seetõttu tuleb järgmistel kuudel Põhja-Koreast laekuvasse infosse suhtuda veel skeptilisemalt, kui oleme harjunud. Taolises füüsilises suletuses elas riik viimati 1990ndate aastate keskpaigas 1…3 miljonit inimest tapnud näljahäda perioodil.


Kokkuvõte. Mida oodata kongressilt?
Töölispartei 8.kongressi eel on Põhja-Korea majanduselu korralduses järgitud 2019.aasta detsembripleenumil sätestatut. Kim Jong Uni katsed läbi personalipoliitika ja seadusandluse muudatuste on andnud vähe tulemusi koroonasuletusest tingitud majandusnäitajate stabiliseerimiseks. Struktuurseid reforme oodata pole, teostamisel on pigem korduvalt kogetud u-pööre. Kongressil peetavates kõnedes ning lõppdokumentidest nendime tõenäoliselt meetmeid, milliste eesmärk on läbi parema juhtimise keskaparaadis saavutada kontroll ettevõtluskeskkonna üle. Režiimi taotlustele lisab legitiimsust kodupubliku silmis keerukas olukord võitluses koroonaviiruse, aga ka jätkuvate sanktsioonidega. Turgude ja ettevõtluse puhastamine läbi repressioonide poleks Põhja-Korea ajaloos midagi uut, kuid Kim Jong Uni perioodil neid katsetatud pole. Kim Jong Ili võimuperioodist tuntud meetmed võivad senimaani üsna sujuvalt arenenud ettevõtluse viia pikaajalisse stagnatsiooni.

Meenutagem, et Põhja-Korea režiim pole silpigi maininud Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste teemadel. Tõenäoliselt ei tea põhjakorealased valimiste toimumisestki. Vaikus eetris on tingitud Pyongyangi ootusest Joe Bideni Põhja-Korea poliitika selginemise osas. Seetõttu saab kongressil olema raske otsesõnu tabada välispoliitilisi sõnumeid, kuid neid edastavad kaitsepoliitikast kõnelevad etteasted kindlasti. Partei 75.sünnipäeva paraadil näidatud uhke arsenal vajab katsetamist. Huvipakkuv on jälgida, kas kongress lõpetab ka ühepoolse vaikuse, mis puudutab kahe Korea omavahelisi jäätunud suhteid, mida Lõuna-Korea justkui leeklambiga omaltpoolt Pyongyangile üha kummalisemaid järeleandmisi tehes sulatada proovib.