Seven decades of divided Korea and the fate of the Koreans is the most tragic modern example of the sustainability of dangerous ideologies and the games played by the superpowers of this world at the cost of the sufferings of smaller nations. Is the facilitation of the peace process on the Korean Peninsula actually in the hands of the Koreans? Is unified Korea an attainable goal or a hopeless dream?
Without going deeper into the complexities of modern politics and the intricacies of contemporary history, attempts should be made to discuss the peace, stability, and possible common future on the Korean Peninsula from the perspective of human rights. This is not an easy thing to do, since one should be aware of the interests and fears of the countries in the area, which may be brought upon by the unification of the Koreas following any of the models.
It may sound like a cliche, but the key to the peace and the unified Korea still lies in Beijing. In the mid-length perspective, China that is aspiring for the position of the global dominant does not need an economically powerful Eastern neighbour and treats North Korea as a skewed club both in regional trade wars and in global military games. North Korean earth interior together with the South Korean know-how and investments could be a significant financial power and a threat to the competitive power of the Northeast China, which is poor enough as it is. It is possible that Japan does not want the Koreas to be united for the same reason. The support to the unification process has never been excessively optimistic on South Korea either. This undertaking that would require imperceptible resources would mean distress for the South Koreans, who have got used to a fast improvement of the course of life, and the recession of South Korean economy as well as a temporary decline in competitive capacity. The South Koreans that have been enjoying protesting as a way of life would flood the streets of large cities for many years to come and and lay down emotional and destabilizing demands on authorities. Let us be honest and admit that, regardless of the two official opposing superpowers within the politics of the Republic of Korea, their views differ significantly only with regard to the policy driven with their Northern neighbour. Let it be a carrot or a stick, the ultimate outcome will be the same, and additional stress is the last thing that the South Korean politics, which is already overloaded with emotions, needs these days. The possible vacuum could be filled up from Beijing vessels, and the impact would not be economical only. After becoming aware of the prerequisites listed above, it will be clear to the reader that the peace on the Korean Peninsula mainly depends on the developments related to North Korea. And once again, let us not forget about the need to talk about peace mainly from the perspective of the rights and the quality of life of a simple human being. However, it is in North Korea that the harshest human experimentation of the century is still going on at full throttle.
Kim may have been a target of popular ridicule for the global community and for the electorates shaping politics for decades, but nowadays it is becoming more and more difficult to ask him any questions of substance in the field of human rights within the context of the programmes aimed at the development of the weapons of mass destruction that are implemented in North Korea.
What are the chances for striking a compromise and reaching the situation that would guarantee peace and stability on the Korean Peninsula? And in this respect, there are also a number of prerequisites, the fulfilment of which is paradoxically becoming more and more complicated. The author of this text feels that the two Korean states will preserve, but sooner or later the family regime based on Paektu bloodline will come to an end in the North. The ruler of the state where the Constitution and the Ten Principles of the One-Ideology System book acknowledge the need to focus on the Unfailing Ruler only perceives an ever-growing number of threats coming both from the outside and from the inside. Regardless of preeminent leaders, all dictatorships are basically the collegiate packages of interests and bonuses. It is not an easy thing to be a dictator, but Kim Jong-un, being a shrewd tyrant, has managed to preserve self-support by means of expanding the circle of loyalists, without increasing it though. One day economic freedoms will raise the questions of both political freedoms and the freedoms of movement. All of the initiatives aimed at the transfer of the information, being as extensive as possible, but at the same time very carefully selected, to North Korea should be regarded as extremely important. The people living there yearn for all things behind the “Wall” as well as pop culture, and just looking at the photos describing everyday life has forced thousands of North Koreans to make life-changing decisions. The process must not get bogged down in domestic political disputes in South Korea, and the activities of non-governmental organisations must be acknowledged and supported in every way. We are emphasizing once again the necessity of the selected information. There is no point in distributing the materials criticizing the regime. You should give a fishing-rod to the hungry. In case of emergency, the opportunities should be introduced, without teaching someone how to live their lives. The knowledge about how to start independent business, use modern medical tools, and the pop songs talking about love are the ones that a North Korean citizen intimidated by the controlling society is consuming with zest behind the closed curtains at his or her home, grabbing the package that has arrived from the South in an air-balloon. Information is light, and Kim Jong-un may fear the power of illumination more than the imaginary military threat from imperialistic bastards!
Only the knowledge obtained from the information may replace the need to break free from the central power model exercised by Kim Jong-un, felt by the loyalists, and with the view of economic development (read: the interests of the elite), to consider the option of cross-border and legal communication with global community. This course of events will preserve the two Koreas, but release the pressure considerably. The opening-up of economy based on knowledge and curiosity will force the potentially new North Korean collegiate form of rule to put the programmes of developing the weapons of mass destruction under the international supervision, without jeopardizing the actual defensive capacity of the state. The Workers' Party of Korea will be renamed into the National Party of Korea, and the cult of Paektu deities will disappear. And the extensive amnesty will be proclaimed. The Korean de-Stalinization will give the country a chance to start from scratch. In addition to the controlled cultural impact of South Korea, global investments will be allowed into the new North Korea, and it will be possible to prevent the “Ostalgie”, which emerged after the German reunification.
I have a dream. If only that “Chinese wall” could disappear……
MAJANDUSELUS, kui enim kajastust leidnud valdkonnas arvati nii:
VÄLISSUHTLUS
MILITAARSEKTOR
- Kaitseprogrammides tulevad arvestatavad investeeringud just tuuma- ja raketiprogrammidesse. Loetletud uuendatav arsenal peegeldas üsna sümmeetriliselt Lõuna-Korea arendusi (uued tuumavõimekusega allveelaevad, mehitamata luurelennukid ja luuresatelliidi orbiidile saatmine). Lisaks asuti tegutsema hüpersooniliste relvade arendamisega, plaanitakse lendama saada tahkel kütusel ICBM ning suurendatakse selle lennukaugust 15000km-ni. Lõhkepeade kohaletoimetamise täpsus peab paranema. PS. Minu teada pole PK-l seni tehnoloogiat ja kogemusi ICBM-i atmosfääri tagasitoomiseks….
MUUD TÄHELEPANEKUD
Mõni sõna selgituseks Põhja-Korea keerukast valitsemismudelist. Ametlikult on riigi kõrgeim võimuorgan teoorias rahva poolt valitud Kõrgeim Rahvaassamblee, kus Korea Töölispartei on üks, kuid suurim poliitiline jõud. Parlamenti kuuluvad veel Sotsiaaldemokraatlik Partei, šamanistidest 1940ndatel välja kasvanud Tšondoistlik Partei, väliskorealasi esindav Chongryon ning kaks kohta reserveeritakse sõltumatutele saadikutele. Kohtade arvuline jaotus on fikseeritud. Reaalsuses saavad valijad kiita heaks KTP poolt esitatud kandidaadid (valimistel annavad poolthääle 99,99% valijatest) ning kõik väikeparteid on mistahes Korea Töölispartei otsuste taga. Deklareeritud on ametlik, igakülgne ning igavene toetus võimupartei valitud arengusuundadele. Antud asjaolu muudabki Põhja-Korea riigivalitsemise arengute vaates oluliseks pigem Töölispartei, kui parlamendi otsused ja tegevuse. Kuigi kongress on sündmus käetõstmiseks, määratakse just seal arengusuunad lähiaastateks ning vaatlejad saavad juhtniite keeruka režiimi sise- ja välispoliitika kohta. Oskus ridade vahelt lugeda ning mõningane Põhja-Korea retoorika varasem tundmine on rangelt soovitatav. Partei kongressi otsused kiidab hiljem heaks Suur Rahvaassamblee.
2011.aasta viimastel päevadel trooni pärinud verinoor Kim Jong Un on olnud esimeste ning veriste võimukindlustamisaastate suhteliselt julge katsetaja absoluutsesse stagnatsiooni vajunud majanduselu elavdamisel. Kuni 2018.aastani hinnati Põhja-Korea aastaseks majanduskasvuks keskmiselt 1,0...4,5% aastas. Vahemik võib tunduda arusaamatult ebatäpne, kuid riigi kohta, mis 1960.aastatest mingit sellekohast statistikat ei avada, põhineb majandusanalüütika vaid hinnangutel või kokkulepitud metoodikatel. Kimi režiim on lubanud erinevatel sektoritel ametliku plaanimajandusliku ning riigikontrollile alluva teooria kõrval areneda omalaadsel turumajanduslikul paralleelmudelil. Vaid “rasked” sektorid nagu energiatootmine, maavarade kaevandamine (kas siin on siiski erandeid), sõjatööstus alluvad täielikult riiklikule kontrollile. Kerge- ja toidutööstuses, kalanduses ning põllumajanduses veavad ettevõtteid sisult eraettevõtted. Nii paradoksaalne kui olukord ei tundu, on repressiivrežiim läbi kiiret rikastumist lubanud mudelite lojalistide toetusbaasi pigem kasvatanud ning tekkinud on nn.rahajumalate (korea keeles “donžu”) klass, kelle huvides on režiimi stabiilne käekäik. Põhja-Korea on majanduselu korraldamises taolisi lokaalseid avanemisi proovinud varasemalt 2002. ning 2009.aastal, kuid poliitilised riskid ning võimude hirmud on sundinud kiiresti idanema hakanud seemned eos lämmatama. Mitmed viimase aasta sammud kinnitavad, et nii on juhtumas ka seekordsete meetmega.
Eelpoolmainitud pleenum tunnistas sisuliselt luhtunuks 2016.aastal väljakuulutatud viisaastakuplaani täitmise. Põhjustena keskendutakse üllatavalt karmide sanktsioonide järelmitele ning loodusõnnetustele. Sanktsioonid kui sõna, on ilmunud esmakordselt Põhja-Korea propagandaplakatitele ning -loosungitele. 2020.aasta jooksul on televisioonis udustatud kõik loosungid, mis kõnelevad viisaastakuplaanist. Olukorra päästmiseks kuulutati oktoobris välja 80-päevane lööktööprogramm, mis on üsna harjumuspärane meede teatud sektorites plaanide täitmiseks. Programmis osalejate jaoks tähendab heroilise retoorika toel toimuv kampaania ülipikki tööpäevi ning töötamist tasuta kõigil nädalavahetustel kolme kuu jooksul. Koroonameetmete tõttu ei näe täna Põhja-Korea tänavapildis ja meedias harjumuspäraseid lennukaid reportaaže kongressiks valmistuvast riigist. Enamik õhtusest uudistemagasiinist koosneb 80-päeva kampaania töötulemuste võidukatest raportitest.
Novembris tabas Põhja-Koreas viibivaid väheseid diplomaate ja abiorganisatsioonide töötajaid, aga ka põhjakorealasi endid üleöö kehtestatud keeld valuutavahetuseks ning kasutamiseks. Dollari kurss kukkus 20%. Manipulatsiooni eesmärk on ebaselge, kuid võib kõneleda vajadusest tugevdada kohalikku vonni või vähendada üüratud lõhet palkade ja hindade vahel. Aasta lõpuks on dollari kurss taastumas, kuigi välisvaluuta kasutamine on keelatud ning selle vahetamine endiselt võimatu. Siseinfo on muutumas ääremiselt katkendlikuks, sest välismaalastest on riiki jäänud üksikute saatkondade hooneid hooldavad inimesed. Lahkunud on kõikide abiorganisatsioonide töötajad. Seetõttu tuleb järgmistel kuudel Põhja-Koreast laekuvasse infosse suhtuda veel skeptilisemalt, kui oleme harjunud. Taolises füüsilises suletuses elas riik viimati 1990ndate aastate keskpaigas 1…3 miljonit inimest tapnud näljahäda perioodil.
Meenutagem, et Põhja-Korea režiim pole silpigi maininud Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste teemadel. Tõenäoliselt ei tea põhjakorealased valimiste toimumisestki. Vaikus eetris on tingitud Pyongyangi ootusest Joe Bideni Põhja-Korea poliitika selginemise osas. Seetõttu saab kongressil olema raske otsesõnu tabada välispoliitilisi sõnumeid, kuid neid edastavad kaitsepoliitikast kõnelevad etteasted kindlasti. Partei 75.sünnipäeva paraadil näidatud uhke arsenal vajab katsetamist. Huvipakkuv on jälgida, kas kongress lõpetab ka ühepoolse vaikuse, mis puudutab kahe Korea omavahelisi jäätunud suhteid, mida Lõuna-Korea justkui leeklambiga omaltpoolt Pyongyangile üha kummalisemaid järeleandmisi tehes sulatada proovib.
On pelgalt kokkulangevus, et Donald Trump päris eelkäijalt Põhja-Korea kui nuhtluse ajaperioodil, mil Kim Jong Uni režiim oli asunud ennaktempos katsetama tuumarelvi ning lihvis lendama rahvuslikuks aardeks kutsuma hakatud mandritevahelisi ballistilisi rakette. Aastatel 2016 ja 2017 korraldas Põhja-Korea üle 40 raketikatsetuse, sooritas 2 tuuma- ning ühe vesinikpommi katsetuse. 2017.aastal alanud Fire&Fury perioodil loodi Pentagonis mitmeid ennetavate löökide, kuid ka pikema sõjategevuse võimalusi arvestavaid plaane. 2018.aastal rahutuvina läbirääkimiste laua taha naasnud Põhja-Korea leidis Donald Trumpi näol esimest korda üliriigi tunnustuse ning tunnetatava tõsiseltvõetavuse. Kuigi 2019.aasta veebruariks oli seninägematult fotogeenilise formaadiga läbirääkimised naasnud pauguga Hanois tagasi reaalsusesse, tuleb tunnistada Trumpi ning Kimi erisuhet. Jalgu hoiti varbajagu ukse vahel peale Hanoidki ning Pyongyang eelistas ning ootas Trumpi tagasivalimist.
 |
| P-Korea raketikatsetuste statistika. 2016-2017 katsetati kolmel korral ka tuumarelvi. |
Postkaart Pyongyangist
Kuigi eelinfo Korea Töölispartei jaanuaris toimuvalt 8.kongressilt lubab järgmise viisaastaku kuulutamist “inimeste heaolu ennekõike” perioodiks, peab Pyongyang end harjumuspäraselt Valge Maja uuele peremehele meenutama. 10.oktoobril partei 75.aastapäeva tähistamiseks peetud massiivsel sõjaväeparaadil näidatud uued relvagrupid (sh.seniteadmata uusarendus mandritevahelisest raketist Hwasong16 ning allveelaevadelt tulistatavad Pukguksong keskmaaraketid) olid postkaardid mõlemale kandidaadile. Eeldatavalt Korea küsimustele vähem ajaressurssi panustav Joe Biden peab tõenäoliselt tunnistama ka reaalselt naasvaid relvakatsetusi. Fire&Fury2.0 naasmine on tõenäoline.
Edukas poliitika nõuab reaalsete eeldustega arvestamist
Põhja-Korea kui probleem ei lahene strateegilise kannatamisega. Joe Biden teab seda hästi, olles Obama taolise lähenemise ajastul Ameerika Ühendriikide asepresident. Samuti tuleks siinkirjutaja arvates kui mitte presidendil oma tulevastes otsusest siis vähemalt artikli lugejatel arvestada edasiste mõttekäikudega kaasamõtlemisel järgmist:
Valimiskampaanias Kim Jong Uni pätiks (ingl.keeles “thug”) nimetanud Joe Biden naaseb tõenäoliselt klassikalisema lähemise – läbirääkimiste juurde. Olgem siiski ausad, protsessi tuleb alustada sisuliselt stardipakkudelt, kuna Hanoi tippkohtumise luhtumise järel ühtegi sisulist kohtumist Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea vahel toimunud pole. Joe Biden, kes süüdistas Donald Trumpi “päti legaliseerimises” on vaevalt nõus jätkama Trumpi show’d ning üritab Obama administratsiooni Põhja-Korea küsimustes nõustanud staažikate nõunike abiga viia suhtlust töögruppide tasemele. Kuigi ka Pyongyang on viimase kahe aasta jooksul korduvalt vahetanud Ühendriikidega seotud poliitikat kujundavate ametite isikkoosseise, ollakse nüüd harjunud suhtlema kõrgeimal tasemel. Järgmiseks neljaks aastaks võimalus kaob, mis sunnib Kim Jong Uni harjumuspärasesse poliitilisse isolatsiooni. Asjaolu, mis kaotab Kim Jong Uni jaoks vajaduse püsida Pyongyangi või Singapuri lõppdokumendis sätestatud eesmärkide juures ehk maakeeles – pingutada liigse pühendumisega võimalike ameerikapoolsete oluliste järeleandmiste nimel.
Siinkohal on paslik meenutada veel ühte Põhja-Koreaga seotud desarmeerimiskõneluste paratamatust. Edukaks saab lugeda läbirääkimisi, mis saavutab relvaprogrammide katsetuste võimalikult pikaajalise pausil püsimise. Paradoksaalne, kuid Trumpi lähenemine aitas eesmärki täita paremini kui Joe Bideni eeldatavalt valitav strateegia. Bideni administratsioonis saab Põhja-Korea küsimustes loodetavasti suurem roll olema poliitikate loojatel kui poliitikutel.
Vorst vorsti vastu. Kõht jääb ikka tühjaks
Põhja-Korea, keda sanktsioonid, kuid pigem sanktsioonide potentsiaalset võimekust tõestav absoluutne koroonasuletus majanduslikult tuntavalt surub, võib turvalisuse garantiisid oluliselt kaotamata olla nõus relvastuse või selle osiste osalise loovutamisega. Kuna seotud osapooltel puudub igasugune usaldusväärne info Põhja-Korea relvaarsenali suurusest, ulatusest ning isegi paiknemisest, on Pyongyangil võimalik katsetada taaskord näiteks Yongbyoni tuumakeskuse sulgemise kaarti. Olgem ausad, 1960ndatel rajatud keskus on amortiseerunud ning Trump Hanois seda konksu enam alla ei neelanud. Samuti on Põhi asunud rajama mitmeid segase eesmärgiga (kosmosest vaadatuna) militaarrajatisi, milliste sulgemine või piiratud ulatuses inspekteerimine võiks olla lähiaastatel kauplemise objekt.
Pyongyangil on võimalik küsida leevendusi relvakatsetuste vähendamise või peatamise eest. Võib olla üsna kindel, et 10.oktoobri paraadil nähtu vajab lähikuudel ja -aastatel ka reaalset testimist.
Kahe Korea suhetes võib oodata ja loota mõningast intensiivsuse kasvu. Põhja-Korea on lõunanaabri algatusi ligi aastapäevad tuima vaikusega eiranud. President Moon Jae-in, kel jäänud olla ametis viimased poolteist aastat, üritab päästa oma Päikesepaistepoliitikaks 2.0 ristitud pehmema lähenemise ebaõnnestumist. Joe Bideni nullist alustav ning Pyongyangi peremeest pätina käsitlev administratsioon Moonile Põhja-Koreaga aetava poliitika vaates kindlasti kasuks ei tule. Samas võib anda pehmema suhtumise ja lahtisemad võimalused Washingtoni poolt viimaks edasi mõndagi paljudest Souli poolt pakutud algatustest. Osaliste järeleandmiste ja leevenduste protsessis võiks reaalsena tunduda näiteks turismialane või meditsiinile (Covid19, seagripp, tuberkuloos) keskenduv koostöö kahe Korea vahel. Kaesongi tööstuspargi avamisele on surve Lõuna-Koreas samuti olemas, kuid pargi taaskäivitamist lähikuudel loota oleks ülearu optimistlik. Kindlasti on Moon Jae-in rahul eksistentsiaalse liitlase Ameerika Ühendriikide uue liidriga kõiges, mis puudutab Lõuna-Korea julgeolekuga toimuvat. Kõnelused kaitsekulutuste jagamise teemadel on kestnud ligi kaks aastat, kuid edasiliikumist sisuliselt pole. Trumpi nõudmine Soulile suurendada Lõuna-Korea panust miljardilt dollarilt aastas viiele on vähenenud küll kahele, kuid Soul on nõus 900 miljoniga ning kasvutempoga 5..7% aastas. Bideni administratsioon tõenäoliselt taastab siinkohal reaalsustaju ning oskab hinnata Lõuna-Korea massiivseid ja miljarditesse ulatuvaid relvaoste õhuväe ja laevastiku uuendamisel.
Kindlasti naaseb Ameerika Ühendriikide retoorikasse Põhja-Korea inimõigustega seotud sõnavara, mis omakorda tekitab Pyongyangis allergilisi reaktsioone. Ametisse määratakse taas Põhja-Korea inimõigustega tegelev eriesindaja – ametikoht oli täitmata kogu Donald Trumpi valitsusperioodi jooksul.
Kõlab klišeena, kuid endiselt peitub Korea küsimuse võti Pekingis ning sinna see jääbki. Joe Biden proovib kindlasti kombata Pekingi koostöövalmidust arutada Põhja-Korea küsimust, kuid erilist innukust Hiina poolt üles ei näidata. Pigem vastupidi. Hiina on asunud esmakordselt ajaloos kasutama Korea sõja kaarti. Sõda, milles enese osalustki aastakümneid eitati, on nüüd saamas malakaks Ameerika Ühendriikidega peetavas kaubandussõjas, geopoliitikas ning suhtluses ajalootõlgendamise üle Lõuna-Koreaga. Hiina rolli imperialismivastases võitluses läbi Korea sõja prisma on viimastel kuudel kinnitanud sõjale pühendatud muuseumite ja memoriaalide uuendamised ning 23.oktoobril Hiina RV nn.vabatahtlike armee Koreasse sisenemise 70.aastapäeva mälestusüritusel peetud Esimees Xi pikk ja ähvardav kõne, kus Hiinat ähvardava jõu tasalülitamiseks peetakse tulevikus reaalse meetmena võimalikuks tugeva ja ennetava jõu kasutamist. Järgnenud vägikaikavedu Lõuna-Korea pophiiu BTS-ga tunnistab teema tundlikkust. Hiina ja Põhja-Korea omavaheline suhe on kiiresti paranenud – liidrid vahetavad südamlikke kirju ning Kim Jong Un kummardab Hiina osalusega seotud sõjamemoriaalide ees. Hiina roll Põhja-Koreas vaid kasvab.
- Põhja-Korea tuletab enda olemas lähikuude jooksul USAle korduvalt meelde. Fire&Fury 2.0 on võimalik.
- Bideni nö. tasakaalukam ja klassikalisem lähenemine saab kokkuvõttes olema veelgi edutum kui Trumpi kastist välja teleshow. Tulemus on sama. Parim, mida mõlemad poliitikad saavutavad, on ajutine pingeleevendus, edasilükkamine. Korea poolsaare täielik tuumarelvistumine jääb sõnavarasse alles.
- Biden naaseb töögruppide tegevuse juurde, kuid Põhja-Korea nõuab “harjumuspärast” tipptaset.
- Biden on nõus tegema sanktsioonidesse leevendusi Põhja-Korea järkjärguliste võimalike lubaduste ja nende elluviimise korral.
- Biden proovib erinevalt Trumpist Kim Jong Uni maailmaareenil taas marginaliseerida.
- Ääriveeri tõusevad küsimustena lauale inimõigustega seotud küsimused, mis jäävad küll igasuguste vastusteta.
- PK ja USA diplomaatia jääb venima, mis võtab Põhja-Koreal pidurid maha. Trumpiga suhtluses oli pidevalt õhus võimalus “diiliks”, Bideniga mitte. Milleks olla sõbralik?
- USAs hakkavad PK küsimusega tegelema mitte niivõrd poliitikud, kui poliitikate tegijad.
- Lõuna-Korea ja USA suhted paranevad – kaitsekulutuste jagamise absurdne viiekordse hinnatõusu nõudmine asendub järkjärgulise kasvuga. Lõpeb jutt (tegevusteni ei jõudnud ka Trump) USA väekontingendi suuruse vähendamise teemadel Lõuna-Koreas. OPCONi teema jääb püsima.
- Lõuna-Korea suurendab hüppeliselt panust Põhja-Korea suunas piiriüleste projektide läbisurumisse ning nende teadvustab nende vajadust globaalsele üldsusele, eriti USAle.
- Hiina seob Põhja-Korea enda külge veelgi enam. Rohkem kasutatakse pehmet diplomaatiat, kuid lärmi ei lööda ka Põhja-Korea provokatsioonide korral.
- Hiina ja Põhja-Korea retoorika hakkab enam rääkima koostööst ja “sotsialismist nende moodi”.
- Korea sõja käsitlused muutuvad osapooltele olulisemaks kui kunagi varem, igaühele oma versioon.
- USA kompab Pekingi valmidust osaleda Korea poolsaare tuumadesarmeerimise protsessis. Edutult.
- Põhja-Korea majandus saab Covidi jätkudes olulise hoobi, Pyongyangi surve sanktsioonidesse leevenduste kauplemiseks suureneb. Nagu ka abi vastuvõtmise valmidus.
- Lõuna-Korea uueks presidendiks saab ilmselt taas nö.liberaal. Lõuna-Koreas tähendab liberaal "natuke vähem natsionalist".
- Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea suhted pigem paranevad.
- Põhja-Korea ja Lõuna-Korea suudavad Covidi olukorra võimalikul leevenemisel käivitada mingidki piiriülesed tegevused (turism, meditsiin).
- Põhja-Korea katsetab järgmise kahe aasta jooksul olulisi ja mastaapseid relvagruppe. Lendama pannakse esimene tahkel kütusel startiv ICBM.
- Kim Jong Un suitsetab kaamerate ees edasi.
- Kõik ennustused eelpool osutuvad jamaks.
Lääneriikide elanikele oli veider näha pilti Kim Jong Unist, kes Töölispartei aastapäeval kõnet pidades pisaraid kuivatas ja vabandust palus, et pole suutnud koroonakriisiga nii hästi hakkama saada kui oleks tahtnud. Ent enesekriitika, vabandamine ja enda süüdlaseks tegemine on üsna koreapärane ning ilmselt kohalikud ei tajunud diktaatori kõnet samamoodi kui meie, leidis Põhja-Korea poliitika vaatleja Erki Loigom Postimehe taskuhäälingus «Maailm taskus».
Ta tõi välja, et kui kogu tähelepanu läks diktaatori maneeridele, siis hoopis huviväärsem oli koreakeelne mõiste, mida Kim kasutas lõunakorealaste kohta. Inglise keeles tõlgiti väljend kalliteks kaasmaalasteks. «Aga tegelikult see sõna on veel tugevama alatooniga: see räägib lausa armastusest. See oli koht, mis kõne pehmusest rääkides mulle rohkem kõrva hakkas,» selgitas Loigom.
Saates tuli teiste teemade hulgas arutluse alla ka:
Kuidas on Kim üritanud korda majja saada piiridel, et võidelda smugeldamise vastu? Ning miks on see tekitanud hõõrdumist Hiinaga?
Kuidas kulgeb Põhja-Korea relvastuse arendamine?
Miks ikkagi on Põhja-Koread täna Hiinale rohkem vaja kui kunagi varem? Kuidas arenevad suhted Ameerika Ühendriikidega?
Pyongyangi suhe Souliga kõigub pendlina ühest äärmusest teise: ühel hetkel lastakse piiride vahelises puhvritsoonis maja õhku, teisel lubab Kim Lõuna-Koreaga suuremat koostööd. Kui palju on tegemist näitemänguga ning mis on Põhja-Korea huvid? Millest sõltub piitsa või prääniku valik Lõuna-Koreas?
Seoses Kim Jong Uni väidetava haigestumisega kevadel hakati rääkima võimalikust võimuvõitlusest Põhja-Korea ladvikus. Kas on alust arvata, et teatud kontingent ei ole Kimi juhtimisega rahul?
Milline on Kimi noorema õe Kim Yo Jongi positsioon? Praegu on ta poliitbüroo üks tähtsamaid liikmeid ja teda peetakse oma venna mantlipärijaks. Kas nii võib minna?
PS. 10.oktoobril 2020 toimunud Korea Töölispartei 70.aastapäeva paraadi kokkuvõte.
