 |
| Kaesongi ühisesinduse õhkimine 16.juunil 2020 |
Suured sõnad ja lootused kohtusid päriseluga
Lõuna-Korea meedia paigutas 16.juunil Kaesongis kahe Korea ühisesinduse õhkimise Põhja-Korea poolt küll esiuudiseks, kuid vaevalt minutilise tähelepanu pälvinud lõik pakkus hädist vaheldust järgnenud veerandtundidele, mis kõnelesid Lõuna-Korea II kvartali majandusülevaadetest. Proportsioonid teleekraanil kirjeldavad selgelt, milline on lõunakorealaste taju ja huvi järjekordse episoodi osas, mida pakub Pyongyangi provokatsiooniteater neile juba aastakümneid. Pikaajalised Põhja-Korea jälgijad tajusid 2018.aastal alanud Sula lõppu ning Põhja-Korea retoorika tonaalsuse muutust 2019.aasta veebruaris luhtunud Hanoi tippkohtumise järel, kus reaalsus kustutas soovunelmad. Paljuski oli suhete soojenemine naabrite ja Ameerika Ühendriikide vahel seotud Donald Trumpi isiksusega, kelle armastus suurte algatuste vastu pakkus tuuma- ja raketikatsetuste tõttu ajaloo sügavaimasse isolatsiooni vajutatud Kim Jong-unile võimalust. Presidendi väljajalutamise ja ärajäänud lõunasöögiga päädinud kohtumine Vietnamis andis Kim Jong-unile selge sõnumi – leevendusi tuumadesarmeerimiseta ei tule. Lõuna-Korea president Moon Jae-in käivitas “peace economy” algatuse, kuid vaatamata piirangutesse erandite tegemiseks toetuse otsimisel globaalselt (Moon külastas Euroopat, sh.isegi Soomet) pole seni mitte ükski piiriülene ning kahepoolselt kasulik algatus ellu rakendunud. Põhja-Korea kannatus Mooni suurte sõnade osas katkes 2019.aasta aprillis, kui Kim Jong-un Töölispartei pleenumil peetud pikas kõnes kahe Korea suhteid mainiski vaid Mooni läbikukkumise vaates. Võimalik, et Kim Jong-unil ei olekski kasulik näidata Mooni õnnestumas, sest algatuste hulgas ei ole ühtegi massiivselt tulutoovat Pyongyangi vaatenurgast analüüsides. Järgnes teistkümnete kaupa raketikatsetusi ning aina karmistuvat sõnavara.
Võimekas viirus
Olulise pitseri vajutas koroonaviiruse pandeemia Hiinas ning Lõuna-Koreas. Olematu meditsiinilise võimekusega stalinistlik Põhja-Korea sulges piirid, kehtestas karmi karantiini ning esimest korda ajaloos saime ja saame jätkuvalt kogeda, mis juhtuks, kui sanktsioonid tõepoolest toimiksid. Üle kahe dekaadi asusid Põhja-Koreas tõusma esmatarbekaupade ja toiduainete hinnad. ÜRO hindab võimalust üleriigilise näljahäda taastekkeks kõrgeks. Informatsioon pealinnast räägib riikliku toidujagamissüsteemi, mis katab linnased hinnanguliselt kuni kolmandiku toidulauast, kokkukukkumisest. Midagi sellist kuulsime viimati eelmise sajandi lõpus, kuni miljon inimest surnuks näljutanud perioodi ajal.
Covid19 tõttu riigi sulgemisest ning sellest põhjustatud majandusraskuste hüppeline süvenemine tundub olevat peamine põhjus, miks aprillis tekkis globaalne meediapaanika Kim Jong-uni kadumise ning väidetava terviserikke teemadel. Vaid ühele allikale tuginenud Lõuna-Korea infoportaal DailyNK sai vähese usaldusväärsusega uudise avaldamise eest üleilmse peapesu, kuid tuleb märgata, et viiteid Kim Jong-uni terviseprotseduuridele lisatakse tänaseni igale Liidrist kõnelevale uudisele. DailyNK on jäänud oma väidetele tagasihoidlikumal moel kindlaks ning Kim Jong-uni õe, Kim Yo-jongi, jõuline esiletõus kipub väiteid pigem kinnitama. Miks näeme just Kim Yo-jongi režiimi kõneisikuna ühiskonnas ja võimukoridorides, kus seni on liikunud vaid mehed?
Perekond kui režiimi vundament
Kim Jong-un on selgelt otsustanud siseriiklikult ebamugaval perioodil püsida varjus. Samas on juba üle aasta selgelt tajuda katset taastähtsustada režiimi alustaladeks olevates põhiseaduses ning 10-printsiibis (väike punane raamatuke kümne, vaid Kimidele lojaalsusest kõnelev elamisõpetus, mille punkte peavad täiskasvanud põhjakorealased teadma une pealt) Kimide perekonna rolli. Väidet
toetavad sümboolselt väga olulised ning igale põhjakorealasele ajalootunnist teada episoodide reproduktsioonid Kim Il-sungi ja tema lähikonna ratsaretkedest püha Paektu mäe otsa, meedias taaselustatud hiidpikad ringvaated kolme generatsiooni Kimide biograafiatest, kõikvõimalikud pehmemad mõjutusvahendid, mis tähtsustavad nn.Paektu vereliini ülimuslikkust. Muide, Kimide perekonna roll on kirjas põhiseaduse eessõnas, juba mainitud 10 käsust rääkimata. Viimane millestki muust ei kõnelegi. Kimide pereliinis ei ole hetkel ülearu kandidaate juhuks, kui oma surematust tajuv Kim Jong-un vajaks asendust. Põhja-Korea ametlik ja hoolikalt valitud nimi korea keeles viitab viimasena enne Jaapani okupatsiooni (1910-1945) Koread valitsenud Joseoni dünastiale (조선민주주의인민공화국ehk Tšosoni Demkoraatlik Rahva Vaba Riik), millise valitsemismudel väga ühemõtteliselt tähtsustab valitsevat perekonda, kuid kahjuks vaid selle meessoost liikmeid. Pragmaatilise mõttemaailmaga tuntud režiim on suutnud ajaloo vältel Revolutsioonilisi Emasid ning naisi tähtsustada ning Kim Jong-uni valitsemisperioodil on riigi eliiti tõusnud mitmeid võimukaid daame. Seetõttu ei ole Kim Yo-jongi võimalik ettevalmistus vajadusel venda asendada midagi erakorralist. Joseonigi dünastiast leiame mõned võimekad kuningannad ning seeläbi pole propagandistide võimekuses Kim Yo-jongile kredibiilne ajalooline tugi leida põhjust kahelda. Jõuline kõnepruuk ning armeele käskude jagamine on noore naise võimukindlustamise loogiline osa, sarnase ettevalmistuse läbisid nii Kim Jong-il kui Kim Jong-un. Viimase liidriks kasvamise olulised sellieksamid olid 2010.aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan uputamine ning Yeonpyeongi saarte pommitamine sama aasta sügisel. Tuleb teadvustada, et Kim Yo-jong on sisuliselt Lõuna-Korea Koreade ühinemisministeeriumile analoogse asutuse kõneisik ja sisuline juht Põhja-Korea poolel ning välisvaenlasega on Põhi alati jämedal toonil rääkinud. Sõjahüsteeria üleskütmine kodupubliku jaoks on klassikaline käitumismudel ning Põhja-Korea linnades praegu nähtavad väga veriseid loosungeid (“Tapke nad kõik!”, “Reeturid ja inimsaast!”) kandvad inimesed neid vaevalt enam liialt tõsiselt võtavad. Just viimane asjaolu võib olla omakorda ohtlik tendents valitseva režiimi jaoks, kes on selgelt vinti ülekeeramas arvestades ajastut, kus isegi põhjakorealased elavad. Kohalik häälekandja Rodong Sinmun on olnud sunnitud tunnistama põgenikeorganisatsioonide olemasolu Lõuna-Koreas ning midagi sellist ei ole varem ideoloogiliselt sirget liini hoidnud Partei häälekandja paberile trükkinud.
 |
| Kim Yo-jong ja Moon Jae-in |
Raha on otsas, õhupallid ei toida
Põhja-Korea vastast propagandat sisaldavatele õhupallidele viitamine kriisi põhjustamises on hästi tunnetatud võimalus otsitud konflikti õhutamiseks. Õhupalle on aktivistid lennutanud 40 aastat. Need
on pälvinud Pyongyangi pahameele varemgi, kuid enamasti koristatakse “rämps” piirialadelt kiiresti ning sisu tarbijaid karistatakse tabamisel karmilt. Siiski on saadetiste mõjusus tõestatud paljude põgenike poolt, kes on saanud impulsi kodumaad vahetada just taoliste õhupallide seest leitud materjalidega tutvumisel. Sarnaselt oleks Pyongyangil igal ajahetkel võimalik viidata vaenulike Lõuna-Korea võimude poolt toetatud ja põgenike poolt eestveetavate raadiojaamade tegevusele, milliseid levib Põhja-Korea territooriumile mitmeid ning Kim Jong-uni ebasündsais olukordades kujutamisele ajakirjanduses. 2020.aasta on Põhja-Korea jaoks rahvusvahelisel areenil väga oluline. Ameerika Ühendriikide presidendivalimised pakuvad võimalust elavdada dialoogi (loe: pressida välja leevendusi provokatsioonide abil) ning tuletada Lõuna-Korea kevadiste parlamendivalimiste järel olulise ülekaalu saavutanud Mooni demokraatidele meelde lubatud aktiivsemat piiriülest poliitikat. President Moonil on presidentuuri järel vähem kui kaks aastat ning pettumus Päikesepoliitika 2.0 osas valitseb mõlemal pool piiri. Alles on vaid presidendi hämmastav kannatus. Lihtsustatuna öeldes, Kimi režiim on lähiajaloo suurimas ressursipuuduses. Eelpooltoodud argumendid tunduvad olevat käeoleva kriisi kiire eskaleerumise peamisteks põhjusteks. Õhupallid on vaid ajend.
 |
| Kiri loosungil nõuab kõigi PK põgenike tapmist |
Ees on rahutu poolaasta
Tõenäoliselt jätkab Põhi provokatsioone ja lennukat verbaalkunsti veel nädalaid ja kuid. Hetkel ollakse faasis, kus “suhtlust” arendatakse Souliga. Ameerika Ühendriike kõnetaks kindlasti väärikalt kontinentidevahelise ballistika katsetamine. Märgid taolise raketikatsetuse peatseks toimumiseks on üsna ilmsed. Uuendatud või rajatud on raketiprogrammiga seotud rajatisi, katsetatud tahkel kütusel toimivaid mootoreid, valmimas on tuumalõhkpeaga ballistiliste rakettide väljalaskmise võimekusega allveelaev, maailmale on näidatud aina suuremaid mobiilseid ja mitmelasulisi stardiplatvorme. Küberväe ründevõimekus Ameerika Ühendriikide valimiste eel on testimisel - Põhja-Korea taustaga pahavara rünnakute sagedus on ajaloo suurim. Kim Jong-uni jaoks asetub suurepäraselt puslesse ka klots, mis kirjeldab Trumpi otsuseid Saksamaal vähendada Ameerika kontingenti. 1,5 aasta pikkuseks veninud emotsionaalne vaidlus Lõuna-Koreas baseeruva väekontingendi poolsaarel viibimisega seotud kulude katmisel tundub päädivat sarnase avantüüriga – Ameerika Ühendriigid, õigemini president Trump, soovib vähendada lepingulist koosseisu, mis hetkel on suurusega 28500. Järjekorras on kulude jagamise dispuut Jaapaniga.
Tõlkes kaduma läinud rubriiki kuulub siiski maailmas kulutulena levinud uudis Põhja-Korea armee võimalikust saatmiseks demilitariseeritud tsooni. See oleks otsene kutse sõjale. Tegelikult taastatakse 2018.aasta Pyongyangi deklaratsiooni eelsed positsioonid niigi enim militariseeritud tsoonis planeedil Maa.
