Unustatud Korea sõda. Miks rahuleppe allkirjastamine üha ebatõenäolisemaks muutub?

70 aastat tagasi, 25.juunil 1950 algas Korea sõda. 17.juulil 67 aastat tagasi sõlmiti ajutine vaherahu, mis lõpetas aktiivse sõjategevuse, kuid pole rahuldava lahenduseni jõudnud tänapäevani. Kahte Koread lahutaval demarkatsioonijoonel asuvas Panmunjomi piirikülas sõlmitud vaherahu on lähiajaloo pikima ponnistuse tulemusel saabunud ajutine tulemus. Ameerika Ühendriikide, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) ja Hiina vabatahtlike armee esindajate allkirju kandev dokument tsementeeris vaatamata selles hiljemalt kolme kuu jooksul rahumeelse Korea poolsaare kujundamiseks kokkukutsutava foorumi nõudele, püsiva ebastabiilsuse. Vaherahu sõlmimiseks kulus kahe aasta jooksul 158 kohtumist ning lõpptulemusele ei kirjutanud alla üks olulisemaid osapooli – Korea Vabariik (edaspidi: Lõuna-Korea). Katsed jõudmaks püsiva ning ÜRO reeglitele vastava rahuleppeni on läbi osapooltele sobilike sõnamängude kestnud selle sõlmimisest alates. Millised on võimalused ja takistused 70 aastat kestnud status quo murdmiseks? Miks huvitatud osapooled ei suuda leida leppele sobivat sõnastust ja sisu? Kas on võimalik, et Korea sõda jääbki kestma?

Kommünikeedest raamlepeteni - vaid suured sõnad paberitel?
2018.aastal Pyeongchangi taliolümpiaga üheaegselt käivitunud ”Korea sula” raames alanud Põhja-Korea noore liidri Kim Jong-uni kõrgetasemeliste ning kahtlemata ajalooliste tippkohtumiste jadas asuti muuseas kõnelema võimalusest lõpetada hea tahte tugeva sümbolina seitse dekaadi ajutisel pausil püsinud piirkondlik konflikt. Järjestikku toimunud Kimi kohtumised esmalt Hiina, seejärel Lõuna-Korea ja (üleüldse ajaloos esmakordselt ametisoleva) Ameerika Ühendriikide presidendiga lõid positiivse taustsüsteemi liikuda edasi ka Korea sõja järelmitega. Olgu siinkohal mainitud, et Põhja-Korea on kogu oma diplomaatilise leksika pikas ajaloos rõhutatult kasutanud väljendit “rahuleping”. Seda alates 1960.aastatest, rääkimata 1972.aasta ühiskommünikeest lõunanaabriga (kõneleme sellest hiljem sisulisemalt). Väljend on kasutusel olnud ning leidnud pidevat parandamist peamiselt ameeriklaste poolt 1994.aasta raamleppe kui 2000.esimeses pooles toiminud kuuepoolsete kõneluste raames.  2018.aasta Panmunjomi deklaratsioon kirjutab: tehakse ühiseid pingutusi maandamaks akuutseid sõjalisi pingeid ning astutakse praktilisi samme sõjaohu vältimiseks. Aprillis 2018 sõlmitud deklaratsioon tunnistab ka vajadust kaasata protsessi Ameerika Ühendriigid ning Hiina. Sama aasta juunis Singapuris toimunud tippkohtumine Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel sai lõpplahenduseks lakoonilised lühilaused, millistest üks kõneleb: anname koos panuse püsivaks rahuks Korea poolsaarel. Samas tuleb tunnistada, et Pyongyangi sõnameistrid kasutavad väljendit “rahuleping” vaid ühepoolselt ning sedagi pelgalt välissuhtluses. Miks? Kelle sõda oli ja on Korea sõda?

Siinkohal ei süveneks ligi kolm miljonit inimelu ning sisuliselt viigiga lõppenud katastroofi ajaloolisesse kulgu, kuid analüüsiks patiseisu kaasaja olukorra ning üpriski pessimistliku tulevikuväljavaate võtmes. Korea sõda tänapäevases vaates on nelja osapoole sõda ning vaatenurgast johtuvalt kannavad isegi erinevaid nimesid. Oluline on edasise mõttekäigu jälgimisel teadvustada, et Korea sõda võis tunduda ja on formaalselt käsitletav kodusõjana, kuid de facto osalesid otseselt sõjategevuses, toetasid tagala- ja personaliga üle kahekümne riigi. Nagasaki ja Hiroshima sündmuste (paljud ajaloolased näevadki juhtunut Ameerika Ühendriikide ennetava märguandena tuumaambitsioone loovale Nõukogude Liidule. Sealhulgas kasutab seda narratiivi tänaseni Põhja-Korea propaganda) ning kogu II maailmasõja järgselt elati alanud tuumavõidurelvastumise perioodil ning alanud oli Külm sõda. Seeläbi on Korea juhtum oma segaste osapoolte ning formaalselt puuduva sõjakuulutusega omas ajas uudse iseloomuga, samas kui enamik tänapäevased konfliktid just vargsõjad ongi.

Hiina RV – nähtamatu osapool, kes otsustas sõja saatuse
Esmalt on tegemist Hiina sõjaga. Esimene Hiina jaoks tema välispiiridest väljaspool peetuga. Hiinakeelne nimetus Korea sõjale kõnelebki “vastupanust Ameerika agressioonile ning abist Koreale” (抗美援朝戰爭). Kuigi Hiina Rahvavabariik ametlikult sõjas ei osalenud, päästis Põhja-Korea hävingust kahest miljonist võitlejast koosnev nn. vabatahtlike armee (langes 600 tuhat meest, sh.Mao Zedongi poeg Mao Anying). Selle esindaja, hilisema Hiina kaitseministri, marssal Peng Dehuai allkiri vaherahudokumendil lõpetas (allalkirjutajad olid ka ohvitserid Nam Il Põhja-Korea ja William K

Harrison Ameerika Ühendriikide poolt) konflikti aktiivse faasi. Reaalpoliitika vaatenurgast ei ole kaasajal Korea sõda lõpetava rahuleppe sõlmimine Hiina RV osaluseta realistlik, kuid kuidas küsida allkirja riigilt, kes sõjas pole osalenudki? Hiina on selgelt väljendanud oma seisukohta, mille järgi ei talu Peking mingit ebastabiilsust Korea poolsaarel ja seda peaksime tõlkima – kuniks Ameerika Ühendriigid pole oma väekontingenti Koreast ära viinud, võimalik rahulepe heakskiitu ei pälvi. Hiina ajalookäsitluses on Korea sõda Ameerika ja Põhja-Korea omavaheline konflikt.

Kuigi Hiina otsustavat rolli Põhja-Korea levitatav narratiiv ei toeta (Põhja-Koreas on vaid üksikud Hiina osalusele pühendatud monumendid kümnete tuhandete Kim Il-sungi omade kõrval), on asjakohane ära märkida Pekingist möödamängimine konflikti algfaasis. Kim Il-sungi esimesed võimuaastad on suurepäraselt dokumenteeritud. Selle tingib asjaolu, et noor Kim, Lavrenti Beria väljavalituna, püsis aastatel 1945 – 1950 Nõukogude Liidu mentorluse programmis ning noore natsionalisti toimekast entusiasmist aina murelikumal toonil raporteerivate Nõukogude esindajate telegramme on Moskva arhiivides märkimisväärsel hulgal. Nõukogude saatkonna kirjavahetus Moskvaga oli ajaloolastele avatud Boris Jeltsini võimuaastatel, Vladimir Putin sulges arhiivid presidenditoolile asudes taas. Artikli fookust, Korea sõda, silmas pidades on meil piisavalt dokumentaalne ja ümberlükkamatu teadmine Korea sõja algatajast. Kui veel eelmise sajandi teises pooles kõnetas Pyongyangi versioon Ameerika isandate käsul Lõuna-Korea armee poolt algatatud agressioonist olulist osa Lõuna-Korea vasakpoolseid, siis üle neljakümne aina tungivamas toonis sõjalist ühendamist nõudvat Kim Il-Sungi telegrammi vahemikus 1947 - 1950 adresseerituna Jossif Stalinile ei jäta peale Põhja-Korea enda kellelegi konflikti algatajas mingit kahtlust. Korea sõja algatajana ei käsitlenud hilisemas diskursuses Lõuna-Koread isegi mitte Nõukogude Liit. Loetud nädalatega Koreade ühendamist Stalinile lubanud Kim tugines reaalsele ülekaalule Moskva poolt varustatud kaasaegses tehnilises baasis, kuid alahindas alanud Külma sõja tunnetusi Ameerika Ühendriikide juhtkonnas. ÜRO Julgeolekunõukogu hääletusel laiapõhjalise vastupanu moodustamiseks mandaadi saanud Ameerika Ühendriigid alustasid ühendjuhatuse sildi all vastutegevust. Nõukogude Liidu vetoõigus jäi kasutamata pelgalt samal istungil arutluse all olnud Hiina küsimuses – Moskva esindaja marssis istungilt välja, kui Hiina Vabariiki eelistati Hiina esindajana rahvavabariigi asemel. Edasine on ajalugu.

Ajaloolise tõe, õigemini potentsiaalse tõe vaates tuleb mainida, et Koreade ühendamise kava jõumeetmete abil omas ka Soul. Kasina võimekuse ning konflikti Nõukogude Liiduga kiivalt vältida üritava Washingtoni ebamäärane tugi ning tuumavõidurelvastumise algus muutsid Lõuna-Korea plaanid siiski pigem teoreetilisteks ja Pyongyang ennetas Souli mitme aasta võrra. Tulles tagasi Hiina korea sõja juurde on selge, et Pekingil olid Moskva ja Pyongyangi plaanid teada, kuid hiinlased omaseid nendele pigem vähest mõju. Kuniks olukord “põllul”  otsustavalt panustama sundis.

Põhja-Korea – kannatajaoreool agressori ja kaotaja imidžit välistades
Teiseks, Põhja-Korea enda peetav korea sõda. Suure Isamaa vabastamise sõjana tänaseni tuntud avantüür leiab Põhjas küll iga-aastast äramärkimist, kuid ettevaatlikult. Kui muu maailm mälestab eelkõige sõja algdaatumit, siis Põhja-Korea tähistab vaherahu aastapäeva 27.juulil. Teemal “kes algatas Korea sõja?” ei tasu Põhja-Koreas mingil moel diskussiooni asuda. Põgenike teadmistele tuginedes on võimalik järeldada, et suletud riigis on piisav kontingent, kes suudavad esitada küsimusi. Kuidas on võimalik, et 25.juunil 1950 paiknes demarkatsioonijoone kogu ulatuses (ca 250 km) kaitsevõimekus,

mis vaid kolme päevaga jõudis Souli ning vallutas kogu poolsaare, kuid neid mõtteid mõeldakse vaid kodus. Ametlik käsitlus tunnistab vaid Ameerika Ühendriikide marionettide katset Lõuna-Koreas jõuga poolsaar ühendada. Kultuuriajaloolane Tatjana Gabrussenko on aastakümneid uurinud Põhja-Korea kino- ja teatrikunsti, kirjandust ja kujutavat väljendust ning kinnitab Pyongyangi ajaloolaste (loe:propagandistide) loodud narratiive. Teadmine, et Kim Il-sung elas olulise osa võitlusvõimetuna sõna-otseses mõtte maa-all, ei luba Suurt Isamaa vabastamise sõda kirjeldada heroilise ja ühendava kaitsesõjana. Rünnaku tähtsustamise välistab agressori kuvandi tekke vältimine. Põhja-Korea tähtsustab sõjas kannatusi, fanaatiliste hordide kasvõi suitsiidset pühendumist Liidri nimel. Erinevalt Venemaal levivast Suure Isamaasõja võidu ümber loodud ja arendatavast aposteoosist, ei õhuta Pyongyangi kuvand mingil moel sõjafoobiat, pigem tänulikkust olukorra lahendamisel. Esikohal on kannatused, tragöödia, imperialistlik sadism. Ülim kujund on emata laps. Sarnast kuvandit genereerib muide ka Jaapan II maailmasõja lõpplahenduse vaates, kuid Põhja-Korea ei unusta isegi siin oma saamatut liidrit. “Kümme miljonit meist saavad relvadeks ja inimpommideks (kaitsmaks meie Liidrit)” - muusikapala, mida teab peast iga põhjakorealane. Kim Jong-uni režiim, kes on partei häälekandjas toodud artikli abil toonud maapeale mitmed isa ja vanaisa jumalikud võimed (“Rodong Sinmun” kirjutas 20.mai numbris, et “inimene ei saa korraga viibida mitmes paigas”, mis on selge viide Kim Il-sungi senituntud ja hämmastavalt elujõulistele müütilistele võimetele) on asunud ka Korea sõja kajastamist mõnevõrra tasakaalustama. Popkultuuris, kirjanduses, kunstis ning teistes valdkondades tellitakse (Põhja-Koreas ei tule loomeinimesel inspiratsioon, vaid selle loob Töölispartei tellimus) juba kuus aastat kollektiivide kannatustele rõhuvaid väljendusi, liidrite rolli ülearu tähtsustamata. Liidrikultus aga kestab edasi kõiges, mis puudutab võitlust Jaapani okupatsiooniga ning peab seostuma helge arenguga 1945.aastast tänapäevani. Korea sõjast esitavad laule mitte üle põlve seelikus popstaarid, vaid soliidsemas riietuses neiud kollektiivist Chonbong Band (청봉악단). Ebaoluline, kuid huvitav on lisada teadmine, et Kim Jong-un armastab suitsetada sigarette, milliste mark 7.27 viitab otseselt vaherahu daatumile.

Põhja-Korea on valinud sõja meenutamiseks vaherahu sõlmimise aastapäeva 27.juulil ning käsitleb seda võidupäevana. 21.sajandi vaates endiselt hämmastavas suletuses välismõjudele on Pyongyangil võimalik müüa kodanikele maha ideed, kui suurte kannatustega saabunud uhkest võidust riigi säilitamise vaates. Seetõttu ongi Pyongyangil võimatu sõlmida rahulepingut võrdsetel tingimustel, mis otsekoheselt kinnitab kui mitte kaotust, siis verist viiki, mis teadaolevalt 25 miljonile inimesele ju võideti! Samuti ei ole võimalik vähimalgi määral Põhja-Koreas arutleda sõja algatamise teemadel. Ametlikus käsitluses kahtlemine on kuritegu. Põhja-Korea enda ajaloolased (!) asetavad sõja siiski pikemale ajateljele.

1866.aastal Taedongi jõe kaudu välismaailmale rangelt ja teadlikult suletud Koreasse, lausa Pyongyangini seilanud ning Jaapani ava(ne)mise järel uusi sidemeid otsima asunud Ameerika kaubalaeva General Sherman hävitamine on tänapäevases propagandakastmes Korea revolutsiooni nurgakiviks. Revolutsioon saab lõppeda päeval, mil Koread on ühendatud ning võõrvõimud lahkunud. Siinkohal on paslik esitada küsimus, kas Ameerika Ühendriikide osalusel sõlmitav rahuleping ühe pisikese episoodi lõpetamiseks keset pikemalt kestvat protsessi omab mingit tähtsust? Nii kummaline kui see ei tundu, on eelnevas kahes lauses toodud konstruktsioonid Põhja-Koreas endiselt olulised.

“Korea lõks” – ohud ja võimalused Lõuna-Koreale ja Ameerika Ühendriikidele 
Kolmandat ja neljandat sõda mainin korraga. Lõuna-Korea peetav korea sõda on formaalselt kõige lihtsamini lõpetatav ning annaks reaalseid hüvesid kiiresti just lisanduva turvalisuse näol. Kas sellel aga on pistmist midagi reaalsusega ning kas taaskord “Päikesepaistepoliitikat” katsetav ning võime öelda, et ilmselt ebaõnnestuv president Moon Jae-in sellesse ka ise usub? 2019.aasta septembris (mitte 2018.aasta sulaperioodi alguses!) ÜRO Peaassamblee kõnepuldis sõnastas president Moon järgmised kolm teesi. Sõjaohu vältimiseks tuleb eelmine lõpetada, seada sisse vastastikused julgeolekugarantiid ning oluline on tagada ühine jõukus ning areng. Meenutagem siinkohal ka 1972.aasta ühiskommünikeed, millise kolm punkti on olnud kahe Korea suhetes retoorilised vundamendikivid vaatamata mistahes ajahetkel kulmineerunud pingetele. Koread ühendatakse rahumeelselt, võõrvõime kaasamata ning eesmärk on ühine õitseng. Sarnasus, aga ebarealistlik ootus teeside sõnastamise hetkedel on olnud alati üsna ilmne. Kas kaasaja julgeolekuarhitektuuris kõrvaldaks rahulepe Põhja-Koreast lähtuvad ohud naabritele, 2106.aastast ka Ameerika Ühendriikide mandriosale? Samalaadsete kitsaskohtadega on seotud ka Ameerika korea sõda, mida Truman on nimetanud ka “politseisõjaks”.  Kuid mis on siiski  Korea lõks?  Peamised riskid kiiret ja telegeenilist rahulepet sõlmima tõtates peavad ameeriklased ja lõunakorealased pidama silmas järgmisi riske:

- Kas rahuleppega ei tunnustata Põhja-Koread tuumariigina?

- Ühinemine peaks olema vaid Koreade siseküsimuse (1972,2018). Ühiskommünikeed seda küll nõuavad, kuid kas sellega on kaasajal nõus näiteks Hiina?

- Põhja-Korea juhtkonna (kuritegude) legaliseerimine?

- Võimalik Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea liitlassuhte lõdvenemine. Ilma pole võimalik rahuleppele saada toetust Pyongyangist, isegi kui Washingtoni ja Souli suhete küsimust reguleerib omavaheline 1953.aastal sõlmitud bilateraalne ühiste huvide leping. Meenutage paar lõiku tagasi puudutatud Korea revolutsiooni eduka lõpetamise tingimusi.

- Kas ei tekiks legaalne barjäär vajadusel jõu kasutamisele ja abile poolsaarel? Lõuna-Koreal ei ole oma 5.peatükki liitlassuhete lepingus, on vaid USA juhtpositsioon sõjaolukorras (OPCON), mis rahulepingu korral lõdveneks oluliselt.

- Pyongyang saaks naasta globaalsesse majandusruumi vähemate piirangutega.

Rahvusvahelist õigust, riikidevaheliste suhete juriidikat ja ÜRO kokkuleppeid tundvad asjatundjad suudaksid eelpooltoodud lõksud välistada, aga kui palju peegeldavad sellised teoreetilist laadi välistused reaalset olukorda? Juriidiliselt vaatenurgast on huvitav ka küsimus, kes üldse peaks ja saaks rahulepingule alla kirjutada? Rahuleping poleks vaid kahe Korea, ega Ameerika ja Põhja-Korea omavaheline dokument. Kuidas oleks määratud Hiina või Venemaa rollid? Sõjas osalesid ka Kolumbia, Luksemburg, Etioopia, Tai jpt. Mõne riigi hulgast leiame tänaseid olulisi kaubanduspartnereid mõlemale Koreale. Millised on nende huvid?

Mida muudaks Korea sõda lõpetav lepe? Militaarselt, mitte midagi. Poliitiliselt võib mõju olla oluline, eriti Pyongyangile ja seda soodsas vaates. Jälgides kolme Trumpi ja Kimi peetud tippkohtumist on selge Ameerika presidendi soov kiire ja lihtsa tähesära järele. Vaid mõne sümboolse tuumarajatise telegeeniline hävitamine ei mõjuta Põhja-Korea tuumaprogramme, tavarelvadega regioonis ohtlik olemisest rääkimata. Kuid just rahuleping võib olla demokraatiatele piisav argument sanktsiooniderežiimi lõdvendamiseks ning Põhja-Koreast lähtuva ja kasvava ohu (taaskordseks) alahindamiseks. Siinkirjutaja ei pea lausalisi sanktsioone tõhusaks, mõistab Põhja-Korea seitsme dekaadiga ehitatud globaalse võrgustiku toimimist, kuid vähegi sihtmärki tabanud piirangute mõju on olnud asjakohane ning Trumpi administratsiooni jäik lähenemine väärib omal moel tunnustust, kuigi sihik on paigast. Rahulepe nõuab esmalt suhete normaliseerimist osapoolte vahel, mida on antud koldes keskpikas perspektiivis väga keeruline prognoosida.  

Kelle huvides siis oleks Korea sõja lõpetamine?

Lugu ilmus toimetuna ka Delfis ja Kaitseuuringute Keskuse blogis:
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-kas-on-voimalik-et-korea-soda-jaabki-kestma?id=91057413

https://icds.ee/et/unustatud-korea-soda-miks-rahuleppe-allkirjastamine-uha-ebatoenaolisemaks-muutub/

Kim Jong-uni keerukaim juhtimisülesanne

Korea sõja vaherahu 67.aastapäeva tähistamine

3.märtsil ilmunud artiklis “Mida ei suuda sanktsioonid, suutis viirus (https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-mida-ei-suuda-sanktsioonid-suutis-viirus-koroonahirmus-pohja-korea-tombas-hiinaga-labikaimisele-otsustavalt-pidurit?id=89115301) ” avaldasin arvamust koroonaviiruse potentsiaalsest ohust Põhja-Korea režiimile. Vahetult globaalse kriisi eel mõeldu tundus mõnevõrra utreerituna, kuid vaid loetud kuud hiljem jäävad sarnases sõnastuses  mõtteavaldused silma Põhja-Korea võimude endi meediaväljundites. 26.juulil, vahetult segase, kuid Põhja-Korea võimudele sobilikku võimalust pakkuva tagasipõgeniku poolt kaasa toodud ning ametlikult esimese Covid19 juhtumi tõttu kokku kutsutud Korea Töölispartei poliitbüroo istungist kõnelev uudis kasutab väljendeid “eksistentsiaalne oht meie Vabariigile” ning kirjeldab viiruse võimalikku edasist laialdast levikut kui “poliitilist probleemi”. Mida ei suuda sanktsioonid, kipub suutma viirus.

Lisaks koroonaviiruse mõju poliitiliseks hindamisele Pyongyangi poolt, tiksuvad taustal teisedki olulised ning lausa numbrilised karakteristikud. Lõuna-Korea Keskpank, kelle 1956.aastast peetav ja väga keerukalt kogutavatele algandmetele (kohati lausa hinnangutele) tuginev analüüs põhjanaabri majanduse kohta näitab juba teist aastat olulisi miinusmärgiga numbreid. 

Lennukad viisaastakuplaanid ja karm tegelikkus

2016.aasta aprillipleenumil teatas Korea Töölispartei viisaastakuplaanist vahemikuks 2016-2020. Konjunktuur oli soodus, teavitati tuuma- ja raketiprogrammi olulise etapi lõpetamisest ning sanktsioonide karmistumist aasta hiljem saabuvast “fire&fury” (suhete pingestumine Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel, mis päädis eriti agressiivse retoorika mõlema riigi liidrite poolt) perioodist karta ei osatud. Põhja-Korea elanikud olid harjunud minimaalse, kuid stabiilse ainelise heaolu kosumisega. 2018.aastal alanud pingeleevendusperiood ning suletud riigi ootamatult avatud

Viisaastakuplaane ülistavate loosungite likvideerimine meedias

läbikäimine oluliste osapooltega (Hiina, Ameerika Ühendriigid, Venemaa jt.) tolleks perioodiks selget mõju avaldama asunud sanktsioonidesse leevendusi ei toonud ning Lõuna-Korea Keskpank hindas Põhja-Korea majandust esmakordselt üle aastate miinusmärgiliselt. Aastakümnete jooksul paika loksunud metoodika näitas stalinistliku põhjanaabri poolenisti plaani- ja kontrollitud turumajanduse kahanemist Aasia riikidele ebatavaliselt suurena – 4,1%. Vaatamata halli või lausa musta majanduse olulisele osakaalule (LK Keskpank püüab ka neid sektoreid oma arvestusse kaasata) halvati Põhja-Koreale oluliste sektorite tegevust märkimisväärselt. Peamist volüümi andvate maavarade, mereandide ning tekstiilitoodete ja teenuste eksport kaotas kuni 90% oma harjumuspärasest mahust. Mida teeb autoritaarne võim olukorras, kui lojaalsust ja stabiilsust toetav majanduskasv kaob – suurendab toetuse tagamiseks ideoloogiliste argumentide rolli ühiskonnas. Oleme sarnaseid arenguid nägemas kaasajal ka Hiina Rahvavabariigis ning Põhja-Korea inimeste jaoks on selline muster ilmselt juba geneetikasse kirjutatud.  

2019.aastaks ennustab Lõuna-Korea Keskpank Põhja-Korea majanduse kahanemist 6% ning koroonamõjudest räsitud 2020.aasta tulemus võib olla vägagi ehmatav. Olgu siinkohal mainitud, et vaatamata pandeemia juurtele ja esmasest levikust enim kannatanud riikidele on just Hiina ja Lõuna-Korea tõmbamas pikimat tikku – mõlemi riigi majandused võivad sel aastal näidata stabiilsust ajal, mil läänepoolkera sipleb veel kaua 2020.aastast tekkivate mullistustega. Antud teadmiste taustal on Põhja-Korea probleemide ulatus ning nende võimalik mõju valitsevale elukorraldusele ilmselgelt Kim Jong-unile tema senise suhteliselt eduka valitsemisperioodi jooksul enneolematu, ettearvamatu ja lausa ohtlik. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta

Covid19 sulges Põhja-Korea piirid ning saime ja saame näha, mida võiksid suuta sanktsioonid, kui neid täidetaks. Niigi puuduses siplevas riigis on tõusnud aastaid vaatamata survestamisele stabiilsena püsinud toiduainete ning kütuste hinnad. Toidujagamissüsteem on katkenud alates märtsist isegi pealinnas. Pealinnas on probleeme on isegi joogiveega. Liikumispiirangutega harjunud (Põhja-Koreas ei saa inimesed lubadeta liikuda kodukandist välja, pealinna ei saa külastada elu jooksul enamik põhjakorealasi) kaebavad ebaproportsionaalsete uute piirangute üle. Võimud on otsustavalt haaranud enese kontrolli alla ka Elu Liiniks nimetatud illegaalse piiriülese kaubanduse Hiinaga. Smugeldamisega tegelevad vaid Pyongyangi teadmisel ja heakskiidul toimetavad ettevõtjad. Piirijõgede ääres perenaised enam pesu ei pese. See on toonud muidu kohalikus kontekstis keskmisest paremini hakkamasaavatel piirialadel kaasa rahutusi ja puudust. Viiruse preventatsioonimeetmete raames on üle riigi suletud ülilolulised toidu- ja esmatarbekaupade turud, häiritud on importkaupade tarned ning riiklik süsteem ei paku mingit asendust. Kehtib öeldu, et revolutsiooni tühja kõhuga ei tee, kuid kindlasti peavad võimud arvestama oluliselt kasvanud rahuolematusega. Diktatuuris on taolised ilmingud aga märkimisväärselt teistsuguse potentsiaaliga kui valimistsüklitest sõltuvates ühiskonnakorraldustes. Revolutsiooni võimalikkusest ja võimatusest Põhja-Koreas oleme samuti sel kevadel kõnelenud. Sealsed järeldused kehtivad ka täna. https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-miks-ei-teki-pohja-koreas-otsustavat-plahvatust-seestpoolt?id=89557139

Ideoloogia heaolu asemel

Majanduse vähikäigust ning ideoloogilise surve suurendamisest ühiskonnas kõnelevad mitmed märgid. Eelpoolmainitud viisaastaku märkimine, õigemini kustutamine meediast on jõudnud nii kaugele, et teleekraanil udustatakse varasemaid loosungeid, korrigeeritakse orwellilikul moel kirjutisi, likvideeritakse dokumente. Aprillipleenumi järelmid ei varja väljendeid nagu “majanduslikud raskused” ja “eesseisev kitsikus”. Kim Jong-un kritiseerib julgelt ja avalikult majandusjuhte. Mais ning juunis läbi Kim Jong-uni, poliitbüroosse määratud ja mõjuvõimu kasvatanud ning Kimi ajutise kadumise (see episood jääb ilmselt ajaloolastele igaveseks spekulatsioonide allikaks) perioodil režiimi kõneisikuks saanud õe, Kim Yo-jongi suu kõlanud ähvardused ning läbiviidud olulised pingekruvimised Lõuna-Korea ning Ameerika Ühendriikide vastu kõnelevad samuti teatud ärevusest ning vajadusest kodupublik välisvaenlase vastu mobiliseerida. Varasuvel toimusid Põhja-Korea linnades vaatamata kiivalt hoitud koroonaviiruse ennetusmeetmele massiivsed meeleavaldused, millistel kutsuti otsesõnu tapma reetureid ning valati välja meelepaha Lõuna-Korea presidendi sõltuvuse vastu Ameerika isandatest. Piiriasulas Kaesongis õhati kahe Korea saatkonnana toiminud ühisesindus, demilitariseeritud tsoonis toimus väidetavalt juhusliku iseloomuga tulevahetus. Kurikuulus “ähvarda ja palu” muster sai järjekordse võidu Kim Jong-uni enda algatusega pingete leevenduseks ning Covid19 meetmete sildi all saavutaski Pyongyang meditsiinitarvikute saatmiseks vajalikud erandid ÜRO poolt määratud sanktsioonides. Muide, Pyongyangi enda väitel ollakse koroonaviiruse vaktsiini väljatöötamisel jõudnud inimkatsete faasi. Mängigem mõttega, kas ÜRO on nõus järgmisteks leevendusteks kui Põhja-Korea vaktsiin peakski näitama potentsiaali? Olgem ausad, uudis vaktsiinist liigitub ilmselt kurioosumite alla, mis varem on kõnelenud pohmellivaba viina ning hamburgeri leiutamisest Põhja-Korea teadlaste poolt. Kaasaegne teadustegevus nõuab märkimisväärset avatust, millest antud riigi kontekstis mingil moel rääkida pole võimalik. Kõnelemine isehakkamasaamise poliitikast ehk juchest on haaranud olulise osa Põhja-Korea sisepoliitilisest retoorikast.

Pyongyangi uue keskhaigla ehitus

Ideoloogilise tugevdustöö raamidesse liigitub ka teadmine, et 10.oktoobril täitub Korea Töölispartei loomisest 75 aastat. Selle raames peaks Pyongyangis toimuma võimas paraad. Harjutusväljakutel on koroonaviiruse ohu tõttu (riigis siiski ametlikult ühtegi kinnitatud juhtumit enne 25.juulit polnud?!?) praktiseerimine katkenud, kuid Kim Il-sungi väljakul jätkuvad siiski ulatuslikud renoveerimistööd. Välja on kuulutatud massimängude etendused. Pyongyangi kesklinnas kerkib üüratu mainekujundusprojekt – vaid 200 päevaga peab valmima Maailma Kaubanduskeskuse mahust suurem Pyongyangi keskhaigla. Projekt on selgelt raskustes absurdse tähtaja ning piiride suletusest tingitud materjalitarnete tõttu. Seadmete hankimises on režiim siiski alati näidanud nutikust ning aastatega sisse töötatud globaalset võrgustikku ning esimesi uudiseid saabunud maailmatasemel meditsiinitehnikast on juba Rodong Sinmunist (Põhja-Korea tähtsaim päevaleht) saanud lugeda. Kim Jong-un on väljendanud märkimisväärset rahuolematust projekti vedavate juhtide saamatuse osas. Meenutagem, et riigi idarannikul ei valmi ega valmi eelmisel sügisel avatama pidanud Wonsan Kalma turismikuurort. Taoliste sümbolväärtust omavate projektide õigeaegne valmimine on Põhja-Korea võimude jaoks aga olulisem kui oskame arvata.  Seoses Korea sõja lõppu tähistanud vaherahu sõlmimise 67.aastapäevaga on hüppeliselt kasvanud armee ning kaitsevõime rolli tähtsustamine kohalikus meediaruumis. Tuumaprogrammi vankumatu arendamise vajadusest kõneleb Kim Jong-un juba otsesõnu kõnepuldist, tuumadesarmeerimine kui väljend on unustatud. Jälgides igapäevaselt riigimeedia väljundeid, on selgelt tajuda välisuudiste ning -teemade kajastamise vähenemist või pealiskaudsuse kasvu, mis kõneleb vajadusest fokusseerida elanikkond režiimi pingutuste ning ühise kannatamise taha. 

Diplomaatiline jääaeg

Põhja-Korea välissuhtluse aktiivsus on madal. Lõunanaabriga läbikäimine sisuliselt puudub. Ameerika Ühendriikidega veeretatakse võimaliku üllatustippkohtumise palli ühelt jalalt teisele. Tõenäosus Kim Jong-uni ja Donald Trumpi kohtumiseks on väike, kuid mitte olematu. Trump on endiselt Kimi jaoks parem võimalus saavutada kastist välja lahendusi, eriti peale Joe Bideni poolt avaldatud plaani Põhja-Korea suunal, mis kõneleb tavapäraselt diplomaatiast ning inimõigustest. Lõuna-Korea president jätkab vaatamata Kaesongis toimunud õhkimisele ning teistele pingekruvimiskatsetele oma nn. Päikesepaistepoliitika edendamist. Äsja ametisse määratud ühinemisminister Lee In-young liigub edasi varasemate algatustega, mida Kaesongi episood polekski nagu mõjutanud. Lõuna-Korea luureorganistatsiooni NIS uueks juhiks on saamas samuti olulise Põhja-Korea kogemusega Joo Ho-yong. Joo oli 2000.aastal president Kim Dae-jungi meeskonna personaliülem, kes korraldas samal aastal toimunud tippkohtumise Kim Jong-iliga eelduseks olnud hämaraid rahaülekandeid Pyongyangi ja Souli vahel. Joo on 500 miljoni ülekandmist kinnitanud, kandnud selle eest ka vanglakaristust, kuid väidab tänaseni, et maksjaks polnud mitte Lõuna-Korea riik, vaid Hyundai konglomeraat. Kahtlused kõnelevad kuni 3 miljardi ülekandmisest Kim Jong-ili režiimile, mis oli Pyongyangipoolne eeldus tippkohtumise toimumiseks. Sisuliselt ostis president Kim Dae-jung endale Nobeli rahupreemia. Milliseid meetmeid kasutab president Moon Jae-in oma poliitikate rakendamiseks, näitab ajalugu. Küll aga on Lõuna-Koreas alanud ja jätkumas massiivne läbiotsimiste ja kinnipidamiste virr-varr Põhja-Korea teemadega tegelevate organisatsioonide suunal. Meetodid, mis tuttavad pigem Lõuna-Korea diktatuuridest eelmisel sajandil, leiavad kolm dekaadi demokraatiat harjutanud ühiskonnas õnneks arvestatavat tähelepanu ning pälvivad halvakspanu ka globaalselt. Paradoksaalselt korraldati Põhja-Korea vastaste lendlehtede lennutamist veel aastakümme tagasi riigieelarvelistest vahenditest. 

Reaalsuse naasmine Koreas – miks pinged taas tõusevad?

Kaesongi ühisesinduse õhkimine 16.juunil 2020

Juunis 2020 täitub Korea poolsaarel mitmeid poliitiliselt laetud ümmargusi tähtpäevi. Vaid kaks aastat Singapuri tippkohtumisest Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel ja 20 aastat esimesest tipptasemel läbikäimise algusest kahe Korea liidrite vahel. 70 aastat tagasi algas Korea sõda ning oktoobris tähistab Korea Rahvademokraatlik Vabariik valitseva Korea Töölispartei 70.sünnipäeva, millise tähistamiseks on alustatud legendaarse Kim Il-sungi väljaku renoveerimist pealinnas Pyongyangis. Kas kiirelt halvenenud suhted kahe naabri vahel kustutasid 2018.aastal alanud Korea Sula või on tegemist harjumuspärase eredamalt sähvatava ja häiriva mustriga pikas kangas? Miks Põhja-Korea taas haugub?

Suured sõnad ja lootused kohtusid päriseluga

Lõuna-Korea meedia paigutas 16.juunil Kaesongis kahe Korea ühisesinduse õhkimise Põhja-Korea poolt küll esiuudiseks, kuid vaevalt minutilise tähelepanu pälvinud lõik pakkus hädist vaheldust järgnenud veerandtundidele, mis kõnelesid Lõuna-Korea II kvartali majandusülevaadetest. Proportsioonid teleekraanil kirjeldavad selgelt, milline on lõunakorealaste taju ja huvi järjekordse episoodi osas, mida pakub Pyongyangi provokatsiooniteater neile juba aastakümneid. Pikaajalised Põhja-Korea jälgijad tajusid 2018.aastal alanud Sula lõppu ning Põhja-Korea retoorika tonaalsuse muutust 2019.aasta veebruaris luhtunud Hanoi tippkohtumise järel, kus reaalsus kustutas soovunelmad. Paljuski oli suhete soojenemine naabrite ja Ameerika Ühendriikide vahel seotud Donald Trumpi isiksusega, kelle armastus suurte algatuste vastu pakkus tuuma- ja raketikatsetuste tõttu ajaloo sügavaimasse isolatsiooni vajutatud Kim Jong-unile võimalust. Presidendi väljajalutamise ja ärajäänud lõunasöögiga päädinud kohtumine Vietnamis andis Kim Jong-unile selge sõnumi – leevendusi tuumadesarmeerimiseta ei tule. Lõuna-Korea president Moon Jae-in käivitas “peace economy” algatuse, kuid vaatamata piirangutesse erandite tegemiseks toetuse otsimisel globaalselt (Moon külastas Euroopat, sh.isegi Soomet) pole seni mitte ükski piiriülene ning kahepoolselt kasulik algatus ellu rakendunud. Põhja-Korea kannatus Mooni suurte sõnade osas katkes 2019.aasta aprillis, kui Kim Jong-un Töölispartei pleenumil peetud pikas kõnes kahe Korea suhteid mainiski vaid Mooni läbikukkumise vaates. Võimalik, et Kim Jong-unil ei olekski kasulik näidata Mooni õnnestumas, sest algatuste hulgas ei ole ühtegi massiivselt tulutoovat Pyongyangi vaatenurgast analüüsides. Järgnes teistkümnete kaupa raketikatsetusi ning aina karmistuvat sõnavara. 

Võimekas viirus

Olulise pitseri vajutas koroonaviiruse pandeemia Hiinas ning Lõuna-Koreas. Olematu meditsiinilise võimekusega stalinistlik Põhja-Korea sulges piirid, kehtestas karmi karantiini ning esimest korda ajaloos saime ja saame jätkuvalt kogeda, mis juhtuks, kui sanktsioonid tõepoolest toimiksid. Üle kahe dekaadi asusid Põhja-Koreas tõusma esmatarbekaupade ja toiduainete hinnad. ÜRO hindab võimalust üleriigilise näljahäda taastekkeks kõrgeks. Informatsioon pealinnast räägib riikliku toidujagamissüsteemi, mis katab linnased hinnanguliselt kuni kolmandiku toidulauast, kokkukukkumisest. Midagi sellist kuulsime viimati eelmise sajandi lõpus, kuni miljon inimest surnuks näljutanud perioodi ajal.

Covid19 tõttu riigi sulgemisest ning sellest põhjustatud majandusraskuste hüppeline süvenemine tundub olevat peamine põhjus, miks aprillis tekkis globaalne meediapaanika Kim Jong-uni kadumise ning väidetava terviserikke teemadel. Vaid ühele allikale tuginenud Lõuna-Korea infoportaal DailyNK sai vähese usaldusväärsusega uudise avaldamise eest üleilmse peapesu, kuid tuleb märgata, et viiteid Kim Jong-uni terviseprotseduuridele lisatakse tänaseni igale Liidrist kõnelevale uudisele. DailyNK on jäänud oma väidetele tagasihoidlikumal moel kindlaks ning Kim Jong-uni õe, Kim Yo-jongi, jõuline esiletõus kipub väiteid pigem kinnitama. Miks näeme just Kim Yo-jongi režiimi kõneisikuna ühiskonnas ja võimukoridorides, kus seni on liikunud vaid mehed?

Perekond kui režiimi vundament

Kim Jong-un on selgelt otsustanud siseriiklikult ebamugaval perioodil püsida varjus. Samas on juba üle aasta selgelt tajuda katset taastähtsustada režiimi alustaladeks olevates põhiseaduses ning 10-printsiibis (väike punane raamatuke kümne, vaid Kimidele lojaalsusest kõnelev elamisõpetus, mille punkte peavad täiskasvanud põhjakorealased teadma une pealt) Kimide perekonna rolli. Väidet

Kim Yo-jong ja Moon Jae-in

toetavad sümboolselt väga olulised ning igale põhjakorealasele ajalootunnist teada episoodide reproduktsioonid Kim Il-sungi ja tema lähikonna ratsaretkedest püha Paektu mäe otsa, meedias taaselustatud hiidpikad ringvaated kolme generatsiooni Kimide biograafiatest, kõikvõimalikud pehmemad mõjutusvahendid, mis tähtsustavad nn.Paektu vereliini ülimuslikkust. Muide, Kimide perekonna roll on kirjas põhiseaduse eessõnas, juba mainitud 10 käsust rääkimata. Viimane millestki muust ei kõnelegi. Kimide pereliinis ei ole hetkel ülearu kandidaate juhuks, kui oma surematust tajuv Kim Jong-un vajaks asendust. Põhja-Korea ametlik ja hoolikalt valitud nimi korea keeles viitab viimasena enne Jaapani okupatsiooni (1910-1945) Koread valitsenud Joseoni dünastiale (조선민주주의인민공화국ehk Tšosoni Demkoraatlik Rahva Vaba Riik), millise valitsemismudel väga ühemõtteliselt tähtsustab valitsevat perekonda, kuid kahjuks vaid selle meessoost liikmeid. Pragmaatilise mõttemaailmaga tuntud režiim on suutnud ajaloo vältel Revolutsioonilisi Emasid ning naisi tähtsustada ning Kim Jong-uni valitsemisperioodil on riigi eliiti tõusnud mitmeid võimukaid daame. Seetõttu ei ole Kim Yo-jongi võimalik ettevalmistus vajadusel venda asendada midagi erakorralist. Joseonigi dünastiast leiame mõned võimekad kuningannad ning seeläbi pole propagandistide võimekuses Kim Yo-jongile kredibiilne ajalooline tugi leida põhjust kahelda. Jõuline kõnepruuk ning armeele käskude jagamine on noore naise võimukindlustamise loogiline osa, sarnase ettevalmistuse läbisid nii Kim Jong-il kui Kim Jong-un. Viimase liidriks kasvamise olulised sellieksamid olid 2010.aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan uputamine ning Yeonpyeongi saarte pommitamine sama aasta sügisel. Tuleb teadvustada, et Kim Yo-jong on sisuliselt Lõuna-Korea Koreade ühinemisministeeriumile analoogse asutuse kõneisik ja sisuline juht Põhja-Korea poolel ning välisvaenlasega on Põhi alati jämedal toonil rääkinud. Sõjahüsteeria üleskütmine kodupubliku jaoks on klassikaline käitumismudel ning Põhja-Korea linnades praegu nähtavad väga veriseid loosungeid (“Tapke nad kõik!”, “Reeturid ja inimsaast!”) kandvad inimesed neid vaevalt enam liialt tõsiselt võtavad. Just viimane asjaolu võib olla omakorda ohtlik tendents valitseva režiimi jaoks, kes on selgelt vinti ülekeeramas arvestades ajastut, kus isegi põhjakorealased elavad. Kohalik häälekandja Rodong Sinmun on olnud sunnitud tunnistama põgenikeorganisatsioonide olemasolu Lõuna-Koreas ning midagi sellist ei ole varem ideoloogiliselt sirget liini hoidnud Partei häälekandja paberile trükkinud.

Raha on otsas, õhupallid ei toida

Põhja-Korea vastast propagandat sisaldavatele õhupallidele viitamine kriisi põhjustamises on hästi tunnetatud võimalus otsitud konflikti õhutamiseks. Õhupalle on aktivistid lennutanud 40 aastat. Need

Kiri loosungil nõuab kõigi PK põgenike tapmist

on pälvinud Pyongyangi pahameele varemgi, kuid enamasti koristatakse “rämps” piirialadelt kiiresti ning sisu tarbijaid karistatakse tabamisel karmilt. Siiski on saadetiste mõjusus tõestatud paljude põgenike poolt, kes on saanud impulsi kodumaad vahetada just taoliste õhupallide seest leitud materjalidega tutvumisel. Sarnaselt oleks Pyongyangil igal ajahetkel võimalik viidata vaenulike Lõuna-Korea võimude  poolt toetatud ja põgenike poolt eestveetavate raadiojaamade tegevusele, milliseid levib Põhja-Korea territooriumile mitmeid ning Kim Jong-uni ebasündsais olukordades kujutamisele ajakirjanduses. 2020.aasta on Põhja-Korea jaoks rahvusvahelisel areenil väga oluline. Ameerika Ühendriikide presidendivalimised pakuvad võimalust elavdada dialoogi (loe: pressida välja leevendusi provokatsioonide abil) ning tuletada Lõuna-Korea kevadiste parlamendivalimiste järel olulise ülekaalu saavutanud Mooni demokraatidele meelde lubatud aktiivsemat piiriülest poliitikat. President Moonil on presidentuuri järel vähem kui kaks aastat ning pettumus Päikesepoliitika 2.0 osas valitseb mõlemal pool piiri. Alles on vaid presidendi hämmastav kannatus. Lihtsustatuna öeldes, Kimi režiim on lähiajaloo suurimas ressursipuuduses. Eelpooltoodud argumendid tunduvad olevat käeoleva kriisi kiire eskaleerumise peamisteks põhjusteks. Õhupallid on vaid ajend.

Ees on rahutu poolaasta

Tõenäoliselt jätkab Põhi provokatsioone ja lennukat verbaalkunsti veel nädalaid ja kuid. Hetkel ollakse faasis, kus “suhtlust” arendatakse Souliga. Ameerika Ühendriike kõnetaks kindlasti väärikalt kontinentidevahelise ballistika katsetamine. Märgid taolise raketikatsetuse peatseks toimumiseks on üsna ilmsed. Uuendatud või rajatud on raketiprogrammiga seotud rajatisi, katsetatud tahkel kütusel toimivaid mootoreid, valmimas on tuumalõhkpeaga ballistiliste rakettide väljalaskmise võimekusega allveelaev, maailmale on näidatud aina suuremaid mobiilseid ja mitmelasulisi stardiplatvorme. Küberväe ründevõimekus Ameerika Ühendriikide valimiste eel on testimisel - Põhja-Korea taustaga pahavara rünnakute sagedus on ajaloo suurim. Kim Jong-uni jaoks asetub suurepäraselt puslesse ka klots, mis kirjeldab Trumpi otsuseid Saksamaal vähendada Ameerika kontingenti. 1,5 aasta pikkuseks veninud emotsionaalne vaidlus Lõuna-Koreas baseeruva väekontingendi poolsaarel viibimisega seotud kulude katmisel tundub päädivat sarnase avantüüriga – Ameerika Ühendriigid, õigemini president Trump, soovib vähendada lepingulist koosseisu, mis hetkel on suurusega 28500. Järjekorras on kulude jagamise dispuut Jaapaniga.

Tõlkes kaduma läinud rubriiki kuulub siiski maailmas kulutulena levinud uudis Põhja-Korea armee võimalikust saatmiseks demilitariseeritud tsooni. See oleks otsene kutse sõjale. Tegelikult taastatakse 2018.aasta Pyongyangi deklaratsiooni eelsed positsioonid niigi enim militariseeritud tsoonis planeedil Maa. 

Miks Põhja-Korea diktaatori tervis on oluline?

Päikesepäev Mansu mäel

Põhja-Koread nimetatakse maailma kõige avatumaks suletud riigiks. 21.sajandi ühiskonnakorraldusse raskesti paigutatav sotsialistlik rudiment püsib pidevalt maailma huviorbiidis. Enamasti küll kurioosumitega rubriigis “Kirev gloobus”, kuid eelmisel kümnendil noore liidri juhtimise all tõsiseltvõetavuse skaalas tiigrihüppe teinuna ka kaasaegsemates ja olulisemates kategooriates. Miks peaksime huvituma Põhja-Koreas toimuvast, selle ekstravagantse türanni käekäigust ning kuidas leida balanss põneva idamaade muinasjutu ja loogilisema argielu vahel?

Kim Jong-uni puudumine riigi tähtsaimal pühal, riigi rajaja ja vanaisa Kim Il-sungi sünnipäeval ehk Päikesepäeval 15.aprillil on järgnenud ning hämmastavaid stsenaariumi genereerinud episoodi kõige tähelepanuväärsem seik. Tõepoolest, sellel päeval ei ole Kim Jong-un mitte kunagi varem pildilt puudunud. Tribüün on jäänud tühjaks nii Korea sõjaga seotud tähtpäevadel, armeeaastapäeval, Töölispartei asutamise aastapäeval, kuid ei iial 15.aprillil. Kim Jong-uni isal, vaikival despoodil Kim Jong-ilil oli taoline käitumismudel tavapärane. Siinkohal võiksimegi leppida selgitusega, et see ongi lihtsalt Põhja-Koreale omane ning tagab Kim Jong-ili kunagise unelma – püsida pidevalt maailma huviorbiidis. Muide, ka riigi pressiteadete mahlaka sõnavara taga peitub KCNA (Põhja-Korea uudisteagentuur) endise töötaja ja nüüdse põgeniku sõnul teadlik tahe ületada obsöönsuste ja solvangutega muu maailma uudistekünnised.

Kas Kim Jong-un loob enda ajastut?

Kas panused on aetud tõesti nii kõrgeks, et Kim Jong-un julgeb esitada väljakutseid vanaisa

Kim Yo-jong, venna mainekujundaja

pärandile? Selline argument on kõlanud mõnegi Põhja-Korea vaatleja mõtteavaldustes. Mõttekäigule lisab kinnitust ka 15.aprillil riigi pühaima monumendi, Mansu mäel seisvate hiigelliidrite jalge eest puudunud Kim Jong-uni initsiaalidega pärg. Igal aastal on pärg olnud kohalikus teleprogrammis suures plaanis, sel aastal mitte. Kim Jong-uni imago taga on tema õde, mõned aastad (selline ongi Põhja-Koreaga seotud luure tase, me ei tea isegi liidrite vanuseid) noorem ja Kimile väga oluline Kim Yo-jong (hääldus:kim jodžong). Peale 1994-2011 kestnud sõna otseses mõttes kestnud vaikivat ajastut, kus Kim Jong-ili suust kuulis avalikkus vaid ühte kolmesõnalist hüüdlauset, valiti kodanikkonna poolehoiu kiiremaks võitmiseks Kim Jong-unile uus tee – eduka vanaisa kuvand. Kuid tänapäeval on täisealiseks saamas põlvkond, keda Kim Il-sungi kunagine paradiis enam kuidagi ei kõneta – nad pole selles ajastus oma kogemustega viibinud. 2014.aastast avalikkuse ette tõusnud ning aina kõrgemaid ametiposte täitma asunud Kim Yo-jongi peetaksegi kuvandi autoriks ning Kim Jong-uni isikukultuse elushoidjaks, arendajaks. Riigi Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumit juhtiv Kim Yo-jong on olnud oma töös edukas – vennast on saanud pidevalt pildis püsiv, riigi hiilgeaegu ning kaasaegset maailma kombineeriv rahvamees, kellel on ette näidata ka tõsiseltvõetavuse musternäidised muule maailmale – riigi raketi- ja tuumaprogramm. Valgel hobusel Paektule ratsutamine kõneleb samuti just perekonna rolli taastähtsustamisest ning seda ka laiema kodupubliku jaoks.

21.sajandi mänguasjad 18.sajandi mängijate käes

Just viimane on peamine ning võib-olla isegi ainus tahk, mille pärast võiksime meiegi oma kaugel laiuskraadil mõnevõrra tähelepanelikud olla. Põhja-Korea naabrid peavad muretsema ka tavarelvastuse kontrollimise stabiilsuse üle. 2019.aastal taasalanud ning käesoleval aastal jätkunud keskmaarakettide sage katsetamine ei jäta mingit kahtlust – kokkulepitud ja seni täidetud moratooriumi alusel vaikima sunnitud kontinentidevahelised raketid ning tuumarelvad vajavad alternatiivi ning Põhja-Korea julgeolekugarantii peab säilima mistahes vahenditega. Võimalik ebastabiilsus riigi tippjuhtkonnas või Liidri kadumine tõstaks ajutiselt ohutaset regioonis, kuid Põhja-Korea elaks sellegi vapustuse üle. Meid kõnetaks võimalik konflikt majanduslikult ning liitlaste tähelepanu keskenduks enam kaugel Aasias toimuvale.

Vangerdused kontrollorganites ja võimutäius

Kim Jong-uni vangerdusi riiki kontrollivas ja sisuliselt juhtivas Töölispartei Poliitbüroos on analüütikute poolt alati kommenteeritud ning proovitud aimata sammude dünaamikat. Üks on selge, 2016.aastast on Kim Jong-un suutnud end riigiaparaadis ümbritseda lojalistidega. Kummitemplina

Kim ja Choe Ryong-he

töötavat parlamenti ehk Suurt Rahvaassambleed juhib õe Yo-jongi äi Choe Ryong-he, keda peetakse esmaseks asendajaks Liidri võimaliku töövõimetuse korral. Armeed kontrollib tegevustasandil riigi raketiprogrammi aju ja eestvedaja, Kimi lähikondlane kindral Pak Jong-chon. Mees oli ka üks Poliitbüroo uueks liikmeks määratu, mis kõneleb jõuametite positsiooni tugevnemisest esindusorganis.  Ülejäänud kaks liiget Poliitbüroos on endine suursaadik Venemaal ning Kimi meelisprojektide, Samjiyoni ja Wonsani kuurortide ehitustööde juht. 

Poliitbüroost olulisem on siiski jälgida ka konstitutsiooniliselt riigi kõrgeima organi, Riigiasjade Korraldamise Komisjoni (RKK) koosseisu. 2019.aastal muutis Rahvaassamblee riigi põhiseadust, asetades just RKK ja selle eestvedaja riigijuhiks, mis peegeldas tegelikku olukorda juba aastaid. Komisjoni esimees ehk nüüdsest ka nominaalne ja tegelik riigipea on Kim Jong-un. Tähelepanuväärne on ka RKK koosseisu “valimise” korra muudatus. Kui varem oli see Töölispartei Kongressi pädevus, siis 2019.aastast alates selle kitsama ringi ehk Keskkomitee oma. Viimane koosneb võrreldes ligi 700 liikmelise kongressi asemel vaid sajakonnast liikmest, mis muudab Liidrile ohu mingistki ebalojaalsusest absoluutselt olematuks. RKK kooseisu kinnitab Töölispartei Keskkomitee ettepanekul Rahvaassamblee. RKK praegune koosseis koosneb absoluutsest raskekahurväest, kes viimase kümnendi jooksul on läbinu keeruka kadaliku tagamaks stabiilse balansi isiklike ja Kimi perekonna huvide vahel. Kim Jong-un on saavutanud võimutäiuse ning selle süsteemi äkiline lagunemine tekitaks märkimisväärse segaduse aastateks. Spekuleerime?

Kolm arengustsenaariumi

Kim Jong-uni teovõimetuse korral on režiimil kolm arenguteed. Tõenäolisem eelistus on pereliini jätkamine. Kimide perekond on kirjutatud sisse riigi konstitutsiooni, mille preambul kõneleb kimilsungismist, kimjongilismist, songunist (armee ennekõike) ning määrab kahe vanema Kimi viimse puhkepaiga Kumsusani palees kui riikliku alustala. Põhiseaduse paragraafidest leiab viited Paektu liinile, mis on otsene side Kimide kui perekonnaga. Igapäevaelus on põhiseadusest kõrgemal 10 printsiipi, kristliku maailma jaoks tuttavas formaadis 10 käsku, mis kõik kõnelevad nimeliselt toetusest Kim Il-sungile ja Kim Jong-ilile. Põhja-Korea valitsemismudel on konstitutsioonis mainituna (rahva)demokraatlik diktaatorlus, kuigi selle koreakeelne sõnastus ei mõju nii karmilt nagu meie eelpooltoodud jaburat väljendit tajume. Seega on peremudel ja Paektu vereliini jätkamine režiimi esmane valik. 

Kim Han-sol

Isikkoosseisulisi valikuid ei ole palju. Supp Kim Jong-uni kõrval on jäänud lahjaks. Kim Jong-unil on vanem vend Kim Jong-chol, keda riigijuhtimine ning poliitika polevat kunagi köitnud, tegemist on kunstnikuhingega. Kuala-Lumpuris 2017.aastal närvigaasiga VX põhjakorealastest agentide poolt korraldatud atendaadis kõrvaldatud poolvennal Kim Jong-namil on meesliinilt pakkuda poeg Kim Han-sol, kuid kõigile on selge, et Han-solil pole selles elus Pyongyangi enam asja. Peale isa mürgitamist on Han-sol eksiilliikumise Free Joseon (sama rühmitus ründas 2019.aastal Põhja-Korea saatkond Madridis) abil teadmata maakera punkti turvaliselt avalikkuse ja Põhja-Korea agentide eest peitu saadetud. Kim Jong-uni enda lapsed on alles mudilased. Enim on spekuleeritud Kim Yo-jongi võimaluste üle. Olemata orientalist on selge naisküsimuse problemaatika Põhja-Korea liiderkonnas ning selletõttu kandidaadi tõsiseltvõetavus, kuid usun, et režiimi pragmaatilised huvid domineeriks teatud tingimustel traditsioonide üle ning Kim Yo-jong vaatamata oma soole ning noorusele aitaks säilitada parima võimaliku stabiilsuse. Kindlasti ei võimalda eelpoolmainitud kitsendused saavutada absoluutse monarhi kvaliteeti ning valitsemismudelis saaksid olulisema rolli nii RKK kui Poliitbüroo liikmed. Paljud neist muide kattuvad. Meenutagem, et isegi Kim Jong-il oli sunnitud peale Kim Il-sungi surma 1994.aastal tegema olulisi järeleandmisi ning Põhja-Korea esindusorganid värvusid kiiresti hallide ülikondade asemel mundritest tumerohelisteks. Samas oli Kim Jong-ilil olnud aega üleminekuks ning lojaalsusbaasi garanteerimiseks ligi 20 aastat!  Kim Jong-unile jäid vaid loetud aastad, kuid Kim Yo-jong on olnud venna kõrval aktiivselt riigi tippjuhtkonnas aastast 2014, omades märkimisväärseid sidemeid ja kogemust, sealhulgas maailmapoliitika areenil. Proua seltsimees Kim on kohtunud nii Hiina, Ameerika Ühendriikide kui Lõuna-Korea presidentidega.

Naisküsimuses tuleb Kim Yo-jongile appi tema enda igapäevatöö ja Põhja-Korea 70-aastane kogemus

Paremal fotol Kim Jong-suk

propaganda loomisel. Samuti leiame kaugemast ja mitmeks kuningriigiks jagatud Korea ajaloost päris mitu naisimperaatorit, kelle tegevuse ja eesmärgid põhjakorealikku kastmesse sättida annab. 632-647 Silla kuningriiki valitsenud kuninganna Sondoki elust ja tegevusest leiaks mitmeid sobilikke episoode. Tangi dünastia Hiinas küll keeldus Sondoki aktsepteerimast põhjusel, et tegemist on naisega, kuid Sondok oli edukas löömaks tagasi kõik Sillat ohustanud välisvaenlaste rünnakud. Kaasaja “revolutsioonilise ema”, Kim Jong-uni ja Kim Yo-jongi vanaema Kim Jong-suki pildid ripuvad tänaseni Põhja-Korea kodudes ja ametiasutustes. Lood Kim Il-sungi ja Kim Jong-suki revolutsiooniromantikast jaapanivastastes vägitegudes on tänaseni hoitud toimivana. Kuigi peale Kim Jong-suki surma sünnitusel ei ole Kim Il-sung ega Kim Jong-il oma abikaasasid mingil moel avalikkuse ette toonud, siis Kim Jong-uni ajal on olnud muutus märkimisväärne. Tiitleid kannavad nii abikaasa Ri Sol-ju kui õde Yo-jong, kuni Poliitbürooni löövad kaasa mitmed võimekad daamid. Pragmaatiliste valikute korral on võimalik Konfuutsiuse maailmanägemusest paindlikult mööda vaadata. Cash is king!

Teine võimalik arengustsenaarium kõneleb Põhja-Korea režiimi transformeerumisest kollektiivse juhtimismudeli suunas, mida näeme näiteks Laoses ja Vietnamis. Selle eelduseks on Kimi perekonna kõrvaleheitmine, mis seab lati kastist väljamõtlemisele hetkel veel liiga kõrgele. Kirjeldatud areng saab teostuda vaid õnnetuse või mõne muu perekonda tabava vapustuse toimumisel. Korea Töölispartei imagoloogilised sidemed lõigatakse läbi, partei nimetakse ümber ning viited Kimide ülemuslikkusele jäävad tahaplaanile. Kirjeldan taolist võimalust pikemalt oma 2015.aasta raamatus “Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”.

Eeskuju noortele sportlastele

Kolmas võimalus on kaos, millise arengut on võimatu süsteemselt analüüsida, sest Põhja-Koreas puuduvad kaasaja revolutsioonidele iseloomulikud ja vajalikud eeldused ning kogemused. Ilmselt on selge, et peataolek paneb esmalt erisuunaliselt liikuma nii poliitbüroo kui armee, ärieliidi ja kohaliku taseme funktsionäärid. Selle stsenaariumi tõenäosus on siiski väga madal isegi sunnitud liidrivahetuse korral. Rahvaülestõusust Põhja-Koreas kõnelemine on samuti ennatlik. 

Nagu Põhja-Koreaga seotud arengustsenaariumitele omane, osutub õigeks neljas, mida mistahes kogemusega vaatleja enamasti käsitleda ei oska. Käesolev vandenõuteooriad loov ning piirkondlikku niigi habrast stabiilsust ohustav episood saab selge lõpu vaid Kim Jong-uni mistahes kombel taas avalikkuse ette ilmumisega. Kaua enam ootama ei pea.

Soovituslik ja tuumakas lugemisarsenal Põhja-Korea teemadel

Koristasin raamaturiiulit. Ühte ritta said Põhja-Koreast kõnelevad õhemad ja paksemad, pealiskaudsemad ja tummisemad tükid. Koreadest on kirjutatud sadu raamatuid, kuid usun, et ka allpooltoodud valikust leiavad sobiva nii asjatundjad kui -armastajad.

TheReal North Korea: Life and Politics in the Failed Stalinist Utopia (Andrei Lankov, 2013) –

Ilmselt maailma parima Põhja-Korea asjatundja, aastaid Pyongyangis elanud ning kogu elu selle riigi uurimisele pühendanud Andrei Lankovi aeg-ajalt uuenev koguteos annab emotsioonideta ülevaate Põhja-Korea ajaloost, toimimisest valdkonniti ning ennustab tulevikku. Oluline raamat süvitsi teemast huvitatutele.

North Korea's Hidden Revolution (Jieun Baek, 2016) - Raamat, mis keskendub välise info rollil muutmaks Põhja-Koread seestpoolt. Ilmselt 100% põhjakorealasi tarbib mingil viisil Lõuna-Korea ja Hiina meediatooteid. Kuidas mälupulgad, DVDd, lühilaineraadiojaamad, raamatud jms. on muutunud inimeste mõttemaailma ja sundinud langetama põgenemisotsuseid. Piisab vaid Euroopast toodud prügist leida mõned DVD plaadid ning prügikäitleja elu teeb kannapöörde. DMZ-s lõunapoolt lennutatud õhupallidest laialilangenud lendlehtede korjaja saab inspiratsiooni neist samadest paberitükkidest, mida ta lugeda ei tohiks. Režiimi propagandistid, kel ligipääs Lõuna-Korea meediale, põgenevad. Kalur, kes merel ilmateadet salaja lõunanaabri raadiost kuulab, ei tulegi enam koduranda. Kuidas töötavad organisatsioonid, kelle eesmärk on viia suletud riiki maksimaalselt välismõjusid? Raamatus analüüsitakse protsessi dünaamikat regiooniti, vanuseliselt ning juureldakse ka võimaliku "ameerikaliku demokraatia ekspordi" probleemide kallal. Rahaülekanne Lõuna-Koreast Põhja-Koreasse võtab tänapäeval 20 minutit, kuidas? Ettevaatust, põnevik!

The Impossible State, North-Korea:Past and Future (Victor Cha, 2012) – kauaaegne Valge Maja nõunik Victor Cha omab unikaalset kogemust Põhja-Koreaga peetud tuumarelvistumise kõnelustelt kahest kümnendist. Hiidpaks koguteos analüüsib Põhja-Korea relvaprogramme ning regionaalset poliitikat. Cha lubab endale mitme peatüki jagu ennustusi. Donald Trumpi meeskonda Cha kahjuks ei mahtunud, kuna asjatundjale oli Trumpi poliitika ebaõnnestumine Põhja-Korea suunal selge väga kiiresti peale administratsiooni esimesi samme ning Cha valis kriitilise joone. Seni on tal olnud pigem õigus.

Under the Loving Care of the Fatherly Leader:North Korea and the Kim Dynasty (Bradley K.Martin, 2006) – Kauaaegse AP Korea korrespondendi Bradley K.Martini mahukas ülevaade Kimide dünastia kujunemisest ning kestmisest. Raamatu 912 leheküljele mahub ära mitme raamatujagu teemasid ning kaetud saavad sisuliselt kõik valdkonnad, mis Korea poolsaarega seonduvad. Kuiv, kuid kohustuslik lugemine igale Korea poolsaare ajaloo ja poliitikaga tegelejale.

The Two Koreas: A Contemporary History (Don Oberdorfer & Robert Carlin, 3.täiendus 2013) – Lisakuulamiseks intervjuu Robert Carliniga käesoleva raamatu teemadel: https://www.nknews.org/category/north-korea-news-podcast/older-podcasts/the-two-koreas-and-the-united-states-nknews-podcast-ep-115/880555/?t=1586756131517

560 lehekülge kiretut ajalugu. 2/3 raamatust kajastab Lõuna-Korea, kolmandik Põhja-Korea ajalugu II maailmasõjast aastani 2013. Seniloetutest kindlasti kõige olulisem koguteos ning kui Koreade ajalooga tutvumiseks on ajaresurssi ühe raamata jaoks, siis The Two Koreas on parim valik.

The History of Korea (Kim Djun-gil) - pidevalt täiendatav kompaktne koguteos saamaks 232 lehekülje jooksul ammendav ülevaade Korea poolsaare ajaloost alates 2000BC kuni kaasajani.

North Korea Confidential (Daniel Tudor & James Pearson, 2015) – raamat selgitab kõige muu kõrval hästi lahti turumajanduse tekke Põhja-Koreas. Palju kinnitusi “seespoolt”, seda läbi intervjuude põgenike. Oluline raamat mõistmaks, kus asub Põhja-Korea skaalal “plaanimajanduse fassaad versus rohujuuretasandi turumajandus.” Saab teada, kuidas ja kes Põhja-Koreas rikkaks saavad.

North Korea:State of Paranoia – A Modern History (Paul French, 2014) – taaskord korralik “telliskivi” enamasti Hiina ajaloo  tuntud uurijalt. Põhjalik käsitlus Põhja-Korea ajaloost fookusega riigi välissuhtlusele.

1956 Crisis in North Korea – The Failure of De-Stalinization (Andrei Lankov, 2007) – Väga märgilise sündmuse, 1956.aasta Korea Töölispartei augustipleenumi ajalt toimunud riigipöördekatse detailne analüüs. Destaliniseerimise tuules prooviti Põhja-Koread ainuvalitseva Töölispartei ladvikus seada kahtluse alla Kim Il-sungi autoriteet ning järgnenu aitab mõista Kimide perekonna mõjuvõimu tsementeerumist ning Põhja-Korea toimist tänapäevani. Kuiv, kuid kohustuslik lugemine asjatundjatele.

The Invitation-Only Zone (Robert S.Boynton) – Põhjalik ülevaade 1970-1990 vahemikus Jaapanist röövitud inimeste elust ja saatusest Põhja-Koreas. Autor on teinud ära meeletu töö kogudes intervjuusid väheste naasnutega, analüüsinud kolme kümnendi meediat ja politseiraporteid, fotopanku. Tulemused Kim Jong-ili mahitatud inimröövide kampaanial on jahmatavad ning raamat puhus Jaapanis söed taas lõkkele. 40..50 aastat tagasi röövitud jaapanlasi on Põhja-Koreas elus ilmselt mitmeid ning nende võimalik naasmine mõjutab taas Jaapani sisepoliitikat.

Only Beautiful, please – A British Diplomat in North Korea (John Everard, 2012) – Ühendkuningriikide suursaadiku John Everardi unikaalne kogemus aastatel 2006 – 2008. Vahemikku jäi esimene tuumakatsetus ning Kim Jong-ili rabandus, mis tekitas ühiskonnas palju kuulujutte ning segadust. Everardil oli võimalik jalgratta ning autoga liikuda Pyongangis ning selle ümbruses vabalt. Intervjuu Jonh Everardiga NKNews.org podcastis: https://www.nknews.org/?p=870482

Kimlandia (Mika Mäkeläinen, 2019) - Yle Hiina korrespondendi töö viis teda mõnel korral naaberriiki Põhja-Koreas, mis kõnetas Mäkeläist niivõrd, et Hiina asemel kirjutas raamatu hoopis tollest kaasaja düstoopiast. Väärtuslikud on Mäkeläise reisid Hiina ja Põhja-Korea piirile, kuhu sanktsioonide rikkumise ajastul kumbki pool liigseid silmapaare välismaailmast ei oota. Siikirjutajal on riiulis autori signatuuriga eksemplar.

Diktaattorin keittiömestari (Kenji Fujimoto, 2014) – kummalisel kombel seni inglise keelde mitte

tõlgitud, kuid ülioluline kogemus ja teos. Kenji Fujimoto oli Kim Jong-ili ihukokk üle kümne aasta, olles lähedalt tuttav noore Kim Jong-uniga. Unikaalsed teadmised on talletatud põnevikuna kirjutatud, kuid konfidentsiaalset paleesisest infot sisaldava raamatuna. Luksuspaleede joonised, isiklikud fotod jne. Kenji Fujimoto unikaalne positsioon Kimide perekonnas on tõeline müstika – peale paljastavat raamatut töötab Fujimoto taas Pyongyangis sushirestorani peakokana ning on valitseva dünastia perekonnasõber tänaseni. Kopteriga Hiinasse hamburgeri järele? Kim Jong-ili perioodil tehti see ära.

Aquariums of Pyongyang (Kang Chol-hwan & Pierre Rigoulot, 2000) – esimene üleilmne bestseller ning näljahädajärgselt maailmale ilmselt esimesena põhjakorealase poolt riigi olemust avanud raamat. Ideelise sotsialistist vanaema tagasipöördumise lugu Armastava Isa rüppe, pereloomisest, selle ebasoosingusse langemisest….tütrepoja pagemiseni. Raamat pani ÜRO Inimõiguste Komitee end lõpuks liigutama.  Peategelane Kang Chol Hwan on tänaseni Lõuna-Koreas inimõiguste aktivist. Tema pere saatus Põhjas on teadmata.

Nothing To Envy (Barbara Demick, 2009) – ilmselt kogu Põhja-Koreast kirjutavate raamatute kollektsiooni olulisim teos. Kirjeldab läbi tavaliste inimeste lugude näljahäda (1994-1998) perioodi õudusi. Kirjeldatut kahtluse alla tänaseni seatud ei ole. Olemas tõlge eesti keelde, “Kadestada pole midagi”.

Escape from Camp 14 (Blaine Harden, 2012) – kurikuulsas Kaechoni sunnitöölaagris (laager nr.14) sündinud Shin Dong-Huyk’i lugu. Kuigi Shini tõendites on kahtlusi ning autorgi on olnud sunnitud möönma mõningate episoodide võimendamist, on isegi poole loo uskumisel võimalik saada ettekujutus Põhja-Korea gulagides toimunust (toimuvast?) möödunud kümnendil.

The Great Successor (Anna Fifield, 2019) – New York Timesi pikaajalise Ida-Aasia korrespondendi, aastaid Korea poolsaare sündmusi kajastanud ning korduvalt Põhja-Koreas viibinud ajakirjaniku Anna Fifieldi nauditavalt kirjutatud raamat Kim Jong-uni kujunemisloost ning võimuperioodist 2011.aastast alates. Autor on ära teinud suure töö – lugemisel on tunda, et selle loomisel on olnud abiks kümned intervjuud (sh.Kimide perekonna lähimate kaastöötajatega!), püsiv uudistevoo jälgimine ja analüüs ning  Põhja-Korea ajaloo tundmine süvitsi. Loetav nii asjatundjale kui pühapäevahuvilisele. 2019.aastal tõlgiti raamat ka verivärskena eesti keelde, “Suur Järeltulija”.

Kim Jong-il Production (Paul Fisher, 2015) – Hongkongist 1978.aastal röövitud Lõuna-Korea

tippnäitleja Choi Eun-Hee ning abikaasa, filmirežissöör Shin Sang-oki lugu. Choi ning Shin viibisid röövitutena Kim Jong-ili õukonnas aastaid, lavastasid Põhja-Korea kinokunsti kaasajastamiseks mitmeid mängufilme ning põgenesid Viinis toimunud filmifestivali ajal. Choi salajase lindistuse kaudu käekotti peidetud diktofoni abil oleme kuulnud Kim Jong-ili häält (ta ei rääkinud kunagi avalikult, siiski ühe erandiga) ning tunneme Kimide kuningakoja veidrusi ning hullumeelsusi seestpoolt.

A River in Darkness  (Masaji Ishikawa & Risa Kobayashi, 2018) – pooleldi jaapanlase ja korealase tagasipöördumisest Kim Il-Sungi “sülelusse” 1960ndatel. Kuni 1983.aastani pöördus Põhja-Korea lubaduste peale tasuta kodust, pidevast tööhõivest ning lakkamatust õitsengust ligi 90 tuhat korea taustaga Jaapanis resideerunud inimest. Tegelikkuses langesid tagasipöördujad tausta tõttu ühiskonna madalamasse kasti. Autor Masaji Ishikawal õnnestus riigist põgeneda, kuid tema pere saatus on teadmata. Raamat annab hea ülevaate Korea ja Jaapani suhetest, samuti Põhja-Korea arengutest lojaalsuse tähtsustamisest peale riigi loomist kuni sularaha võimuni 90ndatel. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde, “Jõgi pimeduses” ilmus 2019.aastal.

The Girl With Seven Names (Hyeonseo Lee & David John, 2015) – Hiina piiril, Yalu jõe ääres asuva noore Hyeasani linna naise, Hyeonseo Lee lugu üleskasvamisest edukas peres, põhjalangemisest ning põgenemisest läbi Hiina ja Kagu-Aasia Lõuna-Koreasse. Raamat annab hea ettekujutuse elust Põhja-Korea maapiirkondades, kuid peamine väärtus seisneb enamike naispõgenike läbielamiste kirjeldustest põgenemismõttest alates, Hiinas kuude või aastate kaupa peidusolemisest (pidev hirm, tagaotsimised, juhutööd, seksiärisse sattumine jne) ning läbi Kagu-Aasia (või Hongkongi) Lõuna-Koreasse jõudmisest. Seda raamatut on raske lugeda, kuid veel raskem käest panna. Tõlgitud ka eesti keelde, “Seitsme nimega tüdruk”.

“In Order to Live” (Yeonmi Park & Maryanne Vollers, 2015) – Juba 21-aastaselt globaalseks Põhja-Korea inimõiguste teemade eestkõnelejaks saanud ning seeläbi Pyongyangi režiimi poolt ilmselt vihatumate inimeste “autahvlile” paigutatud Yeonmi Parki lugu põgenemisest läbi Hiina ning Gobi kõrbe Mongooliasse. Kuigi Põhja-Korea käivitas üleilmse bestselleri peale massiivse vastukampaania, on Yeonmi Parki pere tänaseni elu ja tervise juures. Kaasajal põgenike, isegi hilisemate aktivistide Põhja-Koreasse jäänud peresid üldiselt ei vangistata. Mõnevõrra liiga põnevikuks kirjutatud lugu, millest tasakaalustatud teadmisi omamata võib tekkida veidi kallutatud ettekujutus Põhja-Korea võimude erakordsest jõhkrusest. Tegelikkus on kusagil vahepeal. Yeonmi Parki esinemised rahvusvahelistel foorumitel ei tekitanud usaldust ning tema “tähelend” on üsna kustunud. Soovitan teemaga tutvumiseks pigem “Seitse nimega tüdrukut”.

“Without You, There are no Us” (Suki Kim, 2014) – Korea päritoluga ameeriklanna Suki Kimi kahe (õppe)aastapikkune kogemus inglise keele õpetajana režiimi eliidi poisslastest järeletulijatele mõeldud Pyongyangi Teaduste ja Tehnoloogia Ülikoolis (PUST). PUST on üks kahest Põhja-Korea ülikoolist, mis baseerub välisabil ning millise õpetajaskond on koostatud välismaalastest, sh.ameeriklastest. Autori algne seiklushimu asendus kiiresti füüsiliselt suletusest tekkinud depressiooniga, kuid missioonitunne sundis pingutama lõpuni. Inimlikkust on raamatus siiski palju, nagu ka väärtuslikku informatsiooni Põhja-Korea hariduselust ja kummalistest meetoditest siseturvalisuse tagamiseks. Peale raamatu ilmumist hakkasid võimud PUSTi tegevust kritiseerima ning on kooli mitmel korral ajutiselt sulgenud. Kooli eestvedajaid on vangistatud nädalateks ja kuudeks. Kool jätkab siiski tööd.

Dear Leader (Jang Jin-sung, 2014) – Kim Jong-ili siseringi kuulnud ning tema propagandamasina hüvanguks müstifikatsioone, artikleid ning poeeme loonud Jang Jun-sungi lugu. Jang, kel oli ligipääs keelatud Lääne ja Lõuna-Korea ning Jaapani perioodikale, unustas vaid töökohas tarbimiseks mõeldud lektüüri avalikku parki. Edasi jäi Jangil vähem kui ööpäev, et riigist põgeneda. Väärtuslik siseinfo režiimi toimimise köögipoolelt. Loetav ka esmakordselt teemaga kokkupuutujale.

The Reluctant Communist (Charles Jenkins, 2008) – 1965.aastal põgenes 24-aastane USA armee seersant Charles Jenkins demilitariseeritud tsoonis teenides Põhja-Koreasse, kus pidi veetma järgmised neli… kümnendit. Propaganda tööriist, filminäitleja, koolitaja…kuid peamiselt siiski vang piiratud liikumisega nooblis elamukvartalis. Jenkins viibis Põhja-Koreas nelja ameeriklasest saatusekaaslasega, kuid pääses ainsana neist tagasi. Aastal 2004 naases Jenkins Jaapanisse, kus elas kuni surmani aastal 2017. Hindamatu info seespoolt, kuigi Jenkinsi meeleseisund memuaaride kirjutamise ajal oli pehmelt-öeldes kõikuv. Raamat on väärtuslik Põhja-Korea poolt korraldatud inimröövide mõistmisel, sest Jenkinsil oli paljude röövitutega isiklik kokkupuude. Tema jaapanlannast abikaasa oli üks neist, sõprade abikaasad samuti.

The Great Leader and the Fighter Pilot (Blaine Harden, 2015) – Tõestisündinud lugu esimesest Põhja-Korea professionaalsest hävituslendurist No Kum-sokist, kes Korea sõja ajal MIG15 ründelennuki Ameerika baasis Lõuna-Koreas maandas ning seeläbi “pahaaimamatult” 100 000 dollarit ning eluaegse garantii USA-s elada välja teenis. MIG15 kujutas ameeriklastele Korea sõjas potentsiaalset ohtu, kuid No viimase lennu järel kindlustas USA Korea õhuruumis täieliku üleoleku – Nõukogude lennumasin osutus äparduseks, eriti olematute oskustega põhjakorealaste käes. No käest pärineb ka teadmine Nõukogude lendurite kasutamisest Korea sõjas, kuigi NL ning hiljem Venemaa on seda kiivalt eitanud ning USA propagandaks nimetanud. Venekeelsed käsud kõlasid Põhja-Korea lennukite kokpittidest regulaarselt.

Not Forgotten (Kenneth Bae & Wayne Campbell, 2016) – Kaks aastat Põhja-Koreas üksikvangistuses viibinud evangelistist turismiärimees Kenneth Bae memuaarid. Salajast misjonitööd turismiäri katteloori all ajanud ning paljastatud Kenneth Bae annab hindamatut infot protsessist ning tingimustest, mida tuleb välismaalasest kinnipeetavad Põhja-Koreas taluda. Bae kaotas veerandi kehakaalust, kuid ei ole kaotanud peale kogetutki armastust tavaliste põhjakorealaste vastu. Saame kinnitust Põhja-Korea motiividest ameeriklaste kinnipidamisel – ajutine vahistamine ja sunnitöö on väljapressimise tööriistaks justiitssüsteemi rahvusvahelisel tunnustamisel.

Kim Jong-il – short biography (DPRK, Foreign Languages Publishing House) – saamaks aimu

Põhja-Korea enda teemakäsitlusest, tasub tutvuda huvidele vastava taluvusastmega versiooniga (lühemad, pikemad, hiid-lõputud köited) Liidrite biograafiast. Mina valisin Pyongyangi raamatupoodidest leitud lühiversiooniga Kim Jong-ili elust ja tegevusest aastatel 1994 – 2000. Lääne meedia jutud Kimide jumalikest võimetest vastavad tõele – käesolevas raamatus ajab Kim laiali äikesepilved tagamaks lennukitele turvaline maandumine. Üle 100 lehekülje sellist teksti lugeda on väljakutse, õnneks käesolev teos nii mahukas ongi. Põhjakorealased peavad elu jooksul jagu saama kümnetest köidetest, a 300 lehekülge korraga.

Discovering Joy – 10 Years in North Korea (Joy Joon, 2018) – Abielupaari 10-aastane kogemus valitsusvälise abiorganisatsiooni liikmena Põhja-Korea meditsiinisektori abistamisel. Paadunud kristlastena tuli autoril ja tema abikaasal leida kompromiss eelkõige iseendis. Religiooni keelanud, kuid sotsialistlikus kolmainukultuses elavas Põhja-Koreas vajavad inimesed vaatamata isehakkamasaamisest rääkiva režiimi olemusele pidevat välisabi ning lootust.

North-Korea Undercover (John Sweeney, 2016) – Auhinnatud BBC ajakirjaniku reisikiri. Iroonilises ja üleolevas võtmes ning oma ajakirjaniku tausta (esialgu) edukalt varjates kirjutatud lugu. Tekitas diplomaatilise kriisi ÜK ja Põhja-Korea vahel, pika keelu BBC ajakirjanike reisidele riiki. Sobib esmaseks tutvuseks Põhja-Koreaga kui huvitekitaja. Tõlgitud eesti keelde, “Salaja maailma kõige suletumasriigis” Piisab ka videona ilmunud reisikirja vaatamisest: https://www.youtube.com/watch?v=K8q_n7aMHfk

Korea võitleb (Irina Volk, 1951) – eestikeelne nõukogude lasteraamat Korea sõja esimesest aastast. Mõistmaks Korea sõja käsitlemist tänapäeva lastekirjanduses ja mudilasskeenes Põhja-Koreas. Igapäevasele jälgijale kohustuslik lugemine.

Jutustus Korea poisist (Gleb Komarovski & Nikolai Komarovski, 1952) – lasteraamat kahe sõbra, Kai Su ja Pek Tšan põgenemisest 1948.aastal imperalistide kontrolli all olevast Lõunast Kim Il-sungi põhjapoolsesse paradiisi. Raamat lõpeb septembris Korea Rahvademokraatliku Vabariigi loomise ning õndsuse saabumisega. Huvitav on märgata, et raamat on kirjutatud 1952, Korea sõja õuduste ja totaalse kaose ajal, 1948.aasta nö. helgetest sündmustest.

Lonely Planet – Korea (11.versioon, 2019) – Enamasti Lõuna-Koreale keskenduv legendaarne reisijuht sisaldab informatiivset, kuid iroonilises võtmes kirjutatud peatükki Põhja-Koreast. Lonely Planet reisijuht on ainus, mida Põhja-Koreasse reisijatel on lubatud riiki tuua. Andke see giididele lugeda, nad ahmivad selle sisu, eriti Põhjast kirjutavat, silmad imestusest või vihast pealuust väljumas. Üsna koomiline vaatepilt.

Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla (Erki Loigom, 2015) - proovisin kirjutada 400 leheküljel lahti võimalikult paljud valdkondade eripärad ja toimimise, et jõuda arusaamani, miks ja kuidas see eksperiment endiselt toimib. Raamatut ei ole tõlgitud ei inglise, saksa, vene ega tegelikult ühtegi keelde.

Rahvaülestõus Põhja-Koreas. On see võimalik?

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ehk Põhja-Korea nimeline eksperiment on kestnud juba enam kui seitse kümnendit. Selle 21.sajandis võõrkehana tunduva mudeli käigushoidmise raames on inimlikke kannatusi ning vägivaldset lahkumist pidanud tunnistama miljonid. Miks ei teki rahulolematust ning otsustavat plahvatust seespoolt? Millised tingimused on dekaadide kaupa jäänud täitmata võimuvahetuse tekkeks? Kas põhjakorelased on tõesti ajupestud alluv mass nagu neid meediaruumis kujutatakse? Proovin mitmete erinevatest eluvaldkondadest pärit juhtumite näitel viimase väite ümber lükata.

Põhja-Korea režiim on teinud pragmaatilisi valikuid ning olnud edukas kõiges, mis puudutab enese ellu- ja võimulejäämist. Püsima on jäädud fiaskoks kujunenud avantüüris nimega Korea sõda. Perekond Kim hoidis tüüri peale sotsialismileeri lagunemist ning purjetas pärituules sellest tingitud tohutus näljahädas. Kodanikud ei ole ohtlikul määral esitanud küsimusi 1972.aastast majanduslikke tagatulesid näidanud lõunanaabri edu taustal. Kuigi ka Lõuna-Koread valitses kuni 1987.aastani üpriski brutaalne diktatuur, ei ole selle kajastamine Põhja-Koreas tekitanud dilemmasid Pyongyangi enda meetodites. Hirm, kastisüsteem ja lojaalsusele põhinev aineline heaolu juhivad ning hoiavad protsesse koos Põhja-Koreas tänapäevani, kuid lokaalse tähtsusega väljakutseid on esitatud tipp-poliitikas, majanduselus ja sõjaväes. Mässatud on haridusasutustes, infot on atentaadikatsetest kolmele generatsioonile Kimidele. Välispoliitikas on terrorism olnud riiklikult heakskiidetud meetod eesmärkide saavutamisel. Põhja-Korea põgenike nn.eksiilvalitsus on rünnanud Põhja-Korea saatkondi. Põhja-Koreas kääris ja käärib sisse-ja väljapoole suunatult nüüd ja edaspidigi. On sellel kõige taustal mingit lootust?

Hruštšovi sula jäätus Pyongyangis

Märgiliseim ning teadaolevatest kõrgetasemelisem väljakutse Kim Il-sungile esitati 1956.aastal toimunud Korea Töölispartei augustipleenumil. Nikita Hruštšovi sama aasta veebruaris peetud nn.salajase kõne pärituules üritasid neljast huvigrupist koosnevas juhtparteis kaks esitada Kimile

Kim Il-sung 1956.aasta Augustipleenumil

etteheiteid isikukultuse kasvus ning liigses keskendumises rasketööstusele Korea sõja järgses ülesehitustöös. Episood lõppes 1956-1958 toimunud massiliste kaadripoliitiliste vangerdustega ning kombitsad otsiti tuhandete seotud inimeste kaupa üles mistahes elualadelt.Töökoha, sotsiaalse võrgustiku ning võimaluse elada pealinnas kaotasid tuhanded. Hukatute arv on ebaselge, kuid see oli suur. Puhastuslainet proovisid tagasipöörata nii Moskva kui Peking (mõlemad kaotasid episoodi tõttu Korea Töölisparteis igasuguse võimu), kuid 1958.aastaks oli Kim Il-sungi partisanide rühmitus likvideerinud igasuguse parteisisese konkurentsi. 

1956.aasta sündmustest soovitan lugeda Andrei Lankovi raamatut “Crisis in North Korea: The Failure of De-Stalinization”, 1956 (Hawai‘i Studies on Korea).

Sarnane juhtum leidis Töölispartei ladvikus aset 1967.aastal kui Kim Il-sungi endised võitluskaaslased jaapanivastase võitluse päevilt tajusid isikukultuse kasvu absurdini ning sellega kaasnevat stagnatsiooni majanduses. Kapstani intsidendi tulemusel ümbritses Kim end jõuametites pereliikmetega ning tegi sama partei ladvikus. Riigipöördekatses osalenud sooritasid enesetappe, saadeti vangilaagritesse ning kadusid avalikkuse eest igaveseks. Kim Il-sung koostas religioosse sisuga “10 põhimõtet elukorralduse edendamiseks”, millised kehtivad Põhja-Koreas mõningate uuendustega tänapäevalgi. Keskmes on vaid üks Liider. Riiklikkuse leksikasse ilmus ja sinna tsementeerus väljend “monoliitne”, mida kasutakse Liidrile keskendumisele panustamisel ühtse ühiskonna ja löögirusikana. Sel perioodil kadusid Põhja-Korea komberuumist viited Lenini ja Stalini geniaalsusele. Liidrikultus ning võimutäius saavutasid apoteoosi.  

Iseennast kontrolliva süsteemi loomine

Kuidas need kaks teadaolevat ning ajaloolaste poolt põhjalikult läbianalüüsitud juhtumit mõjutavad Põhja-Korea argipäeva täna? Absoluutsete türannide uni ei ole kunagi ilmselt täisväärtuslik.

Kim Jong-uni mõjukas tädi taastas 2019.aastal positsioone

Ähvardavad paleepöörded on võimalikud ning oluline on need suruda maha võimalikult resoluutselt. Mõlemad juhtumid ning ilmselt kümned väiksemad hilisematel kümnenditel on Kimi peremudelisse geneetiliselt juurdunud. Paranoia on kõikehaarav ning viidud jumalike suunamudijate poolt miljoniteni. Kim Jong-uni parteisiseseid vangerdusi ning pidevas muutuses olevas riigijuhtimismudelis torkab selgelt silma hirmu komponendi taasteke – nii Parteis kui

ministeeriumites, kõrgetasemelistes ja olulistes komisjonides (just need juhivad tegelikult Põhja-Koread), sisutühjas parlamendis ning armeejuhtkonnas toimuvad muudatused juhtimisahelates loovad üha vähem võimalusi mingilgi moel Kim Jong-unile Kapstani ja Augustipleenumi sarnastel meetoditel väljakutseid esitada. Kim Jong-un on isa ja vanaisa eeskujul mänginud taas olulisemad ametikohad kätte pereliikmetele ja hõimlastele. Noorenduskuuri asemel on keskmine vanus Keskkomitees, poliitbüroos ja armee juhtkonnas veelgi gerontofeerunud. Kuidas kaasajal Töölispartei Keskkomitee, poliitbüroo ja Kongressi valimissüsteem võib sättida absoluutse Liidri puutumatusse olukorda, kirjeldab äärmiselt põnevate ajalooliste näidete toel Põhja-Korea võimudünaamikat aastaid jälginud Vene ajaloolane Fjodor Tertitski nn.põhjakorealikku demokraatiat analüüsivas loos. Kolm viimast lõiku siinkirjutaja mõttekäigus annavad tunnistust pidevast vajadusest ohjata parteisisest rahulolematust ning see omakorda on otseses sõltuvuses Parteist saadavast ainelisest kasust ning heaolust. Selle tagamine on maailma enim sanktsioonidega koormatud ning nüüd Covid19 hirmus end esimest korda tegelikku isolatsiooni sulgenud Kim Jong-unile aina olulisem, kuid keerukam ülesanne. Koroonapandeemia annab meile elulise katsena aimu, kuidas sanktsioonid tegelikult mõjuda võiksid. Suhtlus ning kaubavahetus Hiinaga on aga pigem taas avanemas ja elavnemas.

Noorus on alati hukas 

1945.aastal, vahetult peale Korea poolsaare vabastamist Jaapani okupatsioonist, alustasid Sinuijus (linn Hiina ja Põhja-Korea piiril) Nõukogude Liidu poolt organiseeritud ning nende kaasajooksikuid eelistava toidujagamissüsteemi vastu mässu sealse ülikooli tudengid. Mäss paisus ning seda toodi maha suruma Punaarmee. Protsessi kaasati ka värskelt Korea põhjaosa (KRDV kuulutati välja alles kolm aastat hiljem) nukuvalitsejaks määratud Kim Il-sung. Hukkus kuni sada noort õppurit.  1989.aastal Pekingi Tiananmeni sündmuste tuules tekkisid rahutused enamikes Pyongyangi ülikoolides protesteerimaks Kim Jong-ili pillava elustiili vastu. Meenutagem, et sel aastal toimusid ülikalleid infrastruktuurirajatisi nõudnud nö alternatiivolümpiapäevad maailma noortele ning Kimi režiim ei saanud aasta varem Lõuna-Koreas toimunud edukatele Souli mängudele moraalselt alla jääda. Festivalil osales üle kolmekümne tuhande välismaalase (sh.kapitalistlikest maadest) ning sportmängude raames toimunud sotsialiseerumist võib liialdamata nimetada üürikeseks vabaduse oaasiks Põhja-Korea tumedas ja pikas ajaloos. Paljuski tuleb tudengite hilisemate rahutuste põhjusi ning julgust otsida just nendest kahest nädalast 1989.aasta suvel. Tuhandetele jäid kõrgem haridus edaspidi kättesaamatuks.

1989.aasta noorsoofestival Pyongyangis

Relvavendadel on ohtlikud relvad

Militaarringkondi on Põhja-Korea kontekstis peetud ekstraordinaarse lojaalsuse ning vankumatu tahte kantsiks. Pragmaatilisemast vaatenurgast on sõjaväkke soovitud minna ka põhjusel, et seal antakse lihtsalt paremini süüa. Ohvitserkonna jaoks avab armee võimaluse ajada mastaapset äri. Põhja-Korea majanduselu avanemine ning esimesed suurtehingud sündisidki armee osalusel. Armee kontrollib olulist osa riigi majanduselust, olemas on riiklikud moonipõllud. Laevandus, kalapüük ning narkoäri on relvajõudude business. Põhja-Koreas teatakse laialdaselt 1996.aastal toimunud riigipöördekatset, mis oli plaanitud vägivaldse võimuvahetusena. Põhja-Hamkyungi provintsist sealsete omavalitsusjuhtide kaasamisel algama pidanud ülestõusust levis siiski eelinfo Pyonyangi ning 40 hukkamist ja 300 vangistamist olid saanud tõsiasjaks. Ülestõusu ajendina peetakse tõenäolisemaks 1996.aastal näljahäda eelõhtul armees valitsevaid kohutavaid olusid ja nälga.  Uudiseid armees toimuvatest intsidentidest immitseb riigist välja sageli ka tänapäeval. 2019.aasta veebruari lõpus, kui Kim Jong-un pidas Hanois luhtuvat tippkohtumist Donald Trumpiga, süüdati idarannikul Hamhungi linnas asuval sõjaväelennuväljal sealsed õhusõidukid. Ebakõlad piirivalves ebainimlike tingimuste tõttu piiri valvavate sõdurite ning piiriülesest kaubandusest kasulõikavate ohvitseride ning omavalitsustegelaste vahel on viinud tulevahetusteni. Näljased piirivalvurid on olnud regulaarsed külalised Hiina piirikülades, kus riisikoti nimel ei peeta paljuks tappa. Need episoodid on põhjustanud (varjatud) diplomaatilisi probleeme kahe naabri vahel. Piirialadel toimuv on saamas tabuteemaks ka Hiina poolel.

Erki Loigom reisilugu Põhja-Korea ja Hiina piirilt (LP, 9.august 2019) https://epl.delfi.ee/lp/kuidas-ma-hiina-piirilt-pohja-koread-piilusin?id=87024399

Tüüpiline turuplats Põhja-Koreas

Turumüüjad on lühikese jutuga….naised.

Tuleohtlikumad paigad Põhja-Koreas on turud, milliseid organiseeritud kujul on üle riigi nelisada (2010), isealgatuslikke aga tuhandeid. Jangmadang (장마당) ehk turuplats on kasvatanud üles terve nn.jangmadangi generatsiooni, kes näljahäda järgsel ajastul õppis päris juchet ehk riiklikult kultiveeritud dogmat igakülgsest isehakkamasaamist. Just need enamasti isetekkelised müügiplatsid on tegelikult Põhja-Korea rahvamajandust elushoidvad, kuid tundlikud ning režiimile ohtlikud paigad. Oluline ei ole mitte jälgida kuivõrd Kim Jong-uni või tema isa režiim rahva heaks teeb või tegi, vaid see mida ei tee. Turgudel toimuva reguleerimine sai alguse juba 2000ndate aastate alguses, kui kehtestati piiranguid müüdavatele toodetele, müüjate vanusele, isegi soole. Enamik turul turumajanduse reegleid omandavaid osalisi on just koduperenaised alates lubatud soliidsest east, viiekümnendatest. Just turgudel tekkinud sotsiaalsed võrgustikud ning oskused on peamiseks põhjuseks, miks enam kui kolmveerand Põhja-Korea põgenikest on alati olnud naissoost.  Katsed ohjeldada režiimile ohtlikku ettevõtlikku meelt (“antisotsialistlik käitumine” on regulaarne käibefraas Põhja-Korea meedias ning selle kasutamine pigem süveneb) on olnud ajutise iseloomuga ning edutud. Turud on kasvanud ning umbkaudu 80% põhjakorealastest sõltuvad oma hakkamasaamises just neist. Seetõttu on igasugused katsed turgudel toimuvat riigi ideoloogiaga sobivates raamides hoida, tekitanud hulgaliselt vastureaktsioone. 2011.aastal kähmlesid sajad turulised politseiga Sinuijus, oli hukkunuid.  Turgudel toimuvaga on otseselt seotud ka 2009.aasta äpardunud rahareform, kui Kim Jong-il üritas taastada kohaliku woni renomeed, keelates välisvaluuta igasuguse kasutamise ja omamise ning devalveeris woni. Põhjakorealased kaotasid säästud. Tekkinud pahameeletormis põletati Kim Il-sungi näopildiga kupüüre, soditi ausambaid ning võimud olid sunnitud Pyongyangis kehtestama komandanditunni päevadeks. Režiim tunnistas reformi äpardumist ning 2010.aastal hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi. Edaspidi on võimud üritanud turgude arengut riiklike toetusmeetoditega raamitumalt ohjeldada,  kuid selles protsessis on nii trumm kui pulgad ammu tavaliste kodanike käes. Nendega mängitavad marsid sunnivad Kim Jong-uni kasutama kõrvatroppe. Põhja-Korea tegelik valuuta on juba ammu Hiina jüaän, sobib ka Ameerika dollar. Vonni populaarsus on siiski tõusuteel. 

“Joonistame selle paksule värdjale Hitleri vuntsid!”

Erinevad monumentide rikkumised, režiimivastaste tänavamaalingute ilmumised ning nendest tekkinud asulate sulgemised on uudiskünnist ületanud korduvalt. Tuntuim episood pärineb aastast 2011, kui Pyongyangist leitud graffiti “Kim Jong-il – türann, kes suretab meid kõiki nälga” peale suleti pealinn kolmeks päevaks ning viidi läbi ulatuslik käekirjakontroll.  Oluline on märkida ära ka üleriiklikult paljudes asulates avaldanud Kim Jong-uni vastaste sõnumitega lendlehtede kampaania 2016.aastal.  2017.aastal pidi režiim teiste küsimuste seas käsitlema ulatuslikku monumentide rikkumise ja sodimise lainet. 

Ryongchoni asula peale plahvatust

Väetiserongi plahvatus Kim Jong-ili koduteel. Või ikkagi juutide vandenõu?

Väidetavalt on kiputud ka liidrite elude kallale. 2004.aastal Hiinast plaanitust mõned tunnid varem kodumaale naasnud Kim Jong-il pääses soomusrongiga Ryongchoni raudteejaama läbides mõned tunnid hiljem (esmase plaanitud saabumise ajal) toimunud hiigelplahvatusest, mis muutis rusudeks sadu hooneid, tappis tuhandeid ning plahvatusjäätmed lendasid üle piiri Hiinassegi. Õnnetuses hukkus sealhulgas hulk süürlasi (!), kelle eesmärgid Koreas viibimisel on segased. Väga visad on kaduma analüüsid, mis kinnitavad Iisraeli osalust juhtunus.  Riik suleti välismaailmale hermeetiliselt (sh.telefoniliinid) ning kogu sõjaväejuhtkond vahetati loetud nädalatega välja. Samuti on infot Kim Jong-unile plaanitud atentaadist 2012.aastal Pyongyangis, kui tema marsruudilt leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga. 

2019.aastal tõstsid mässu sajad pakases Samjiyoni näidisasulat ehitavad töölised. Ülestõusud ja mässud vabrikutes, ehitusplatsidel, kaevandustes on vangilaagritesse või riiklikult korraldatud hukatusse viinud tuhandeid inimesi. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta!

Eelpooltoodud pikaks veninud näited on vajalikud mõistmaks seda jõuetut, kuid siiski kuskil pakitsevat  lootust,mis teatud eeltingimuste täitumisel võivad kutsuda esile muutusi. Jään siiski oma 2015.aasta raamatus “Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”  toodud tulevikustsenaariumi juurde, mille kohaselt transformeerub Põhja-Korea tasapisi millekski Kuuba või Laose sarnaseks.

Turumajanduslik majandusmudel on riiki tulnud, et jääda ja areneda. Mälupulgad on Kimi režiimile ohtlikumad kui konventsionaalne relvapark Lõuna-Koreas, Jaapanis või kaugel Ameerika Ühendriikides.  Eduka rahvaülestõusu eeltingimused on Põhja-Koreas siiski endiselt täitmata ning selles tuleb tunnistada režiimi tarkust. Riigis puudub igasugune oluline välissuhtlus eraisikute, rääkimata organisatsioonide tasemel, pole internetiühendust, välismaale helistamise võimalust. Riigisisese intraneti sisu loob riik. Mobiilsed sidevahendid leiavad küll aina enamat kasutust ning on põhjakorealaste seas hinnatud, kuid nende riist- ja tarkvara loomist kontrollib riik. Sotsiaalmeediat olemas ei ole, füüsilised kontaktid üle territooriumi on kontrollitud ja minimaalsed. Peamine eeldus laiemateks intsidentideks on siiski täidetud. Olemas on mastaapne rahuolematus võimude saamatusega heaolu taganud lubaduste täitmiseks (2017.lubas Kim tuumaprogrammi peatselt lõppemisel täie innukusega keskenduda rahva heaolule) ning see on oluline, kuid kahjuks ebapiisav. Puuduvad võimalikud liidrid, ühine arusaam või ideoloogia tulevikust, igasugune väline toetus või dissidentide liikumine jne. Kehtib ütlus “kaasajal tühja kõhuga revolutsiooni ei tee”. Põhjakorealased oskavad arvestada 70 aasta jooksul kogetud hirmu ning võimalikke fataalseid tagajärgi. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt mingeid vapustusi vaatamata enneolematule välissurvele, nii inim- kui loodustekkelisele (kumba alla see koroonaviirus ses vaates üldse liigitub?), oodata ja loota ei saa.

Inimõiguste olukorraga tutvumiseks soovitan lugeda värsket ÜRO Inimõiguste Komitee 25.veebruaril 2020.aastal ilmunud raportit olukorrast Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis. Tekst on ladusas kirjastiilis, kuid emotsionaalselt raske lugemine. Tuleb siiski mainida, et kõik viimaste aastate samad raportid on olnud kahetsusväärselt sarnase sisuga. Kaasaja jõhkraim inimkatse jätkub. 

PS. Artiklis kasutatud viited on sageli pärit Wikipediast, RadioFreeAsiast või mõnest teisest tavapäraselt küsitava kredibiilsusega allikast põhjusel, et lugeja saaks kergelt loetava ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on kirjutatud pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste koostatud süvaanalüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas kahetsusväärselt suurel määral erilist tähtsust.