Korea poolsaar - Aasia püssirohutünn
KUKU Välismääraja, 19.06.2022
Kohe näha, et vanad sõbrad! Venemaa avantüür Ukrainas pakub Põhja-Koreale ootamatuid võimalusi.
Põhjakorealased püsivad teadmatuses – meedia sõjast ei räägi
Põhja-Korea režiimi, kuid mistahes diktatuuride esmane fookus oma poliitikate rakendamisel on alati sarnane: jääda püsima. Põhja-Korea kui 2022.aastani maailma enim sanktsioonidega piiratud riik vajab peale koroonapandeemiast tingitud absoluutset suletust leevendusi piirangutesse. Alates 2019.aasta Hanois peetud tippkohtumise luhtumisest Ameerika Ühendriikidega sipleb riik tõsistes majandusraskustes – seisab kaubavahetus ning puudus on kõigest. Kollektiivse Kimi heaolu kannatab samuti ning rahulolematus kasvab. Sarnaselt varasemate globaalsete vapustustega, mis mingil moel omavad puutumust diktatuuride ebaeduga (režiimide saatused Liibüas ja Iraagis, Araabia kevad jpt.), ei tea Venemaa kallaletungist Ukrainale, rääkimata avantüüri takerdumisest, Põhja-Koreas peale juhtkonna keegi. Riigi meedia pole teemast kõnelenud silpigi. Küll on antud turmtuld välisvaenlaste vastu kanalites, mis mõeldud kajastama Põhja-Korea seisukohti välisele auditooriumile. Lõputult globaalset vastukaja ja mõjusid omava sõja osas vaikimine pole võimalik, kuid sarnaselt varasematele kataklüsmidele tulevad õigesti sätitud agendada lood kodusele lugejale mõningase ajalise nihkega. Sageli võtab see kuid.
Rahvusvahelisel areenil reageeris Põhja-Korea 26.veebruaril ehk kaks päeva peale sõjategevuse algust sõnavahuse äkkvihahooga Ameerika imperialismi ja hegemoonia suunas. Riigimeedia väliskanalites ilmunud artiklis “USA-l ei tohi lubada kõigutada rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse alustalasid” meenutatakse parimas põhjakorealikus kõnemaneeris Ameerika Ühendriikide ja tema vasallide aastatepikkust õõnestustegevust ning kahepalgelisust, Washingtoni ja tema lakeide süüd uue külma sõja põhjustamises ja paljudes teistes surmapattudes. Artikkel puudutab ka “Ukraina kriisi” mainides Venemaa katkenud kannatust kõikjal pealepressiva julgeolekuohu talumisel. Käesolevas ning järgnevatel päevadel ilmunud sarnased kajastused mainivad ka NATO laienemise rolli julgeolekumustrite lõhkumisel. Kõigis avaldatud pressiteadetes ja artiklites meenutatakse NATO tegevust ja Ameerika Ühendriikide juhtrolli Jugoslaavia sündmustes, Afganistani sandistamises ning taunitakse “värvilisi revolutsioone”. Olles igapäevaselt ka Vene Föderatsiooni Pyongyangi saatkonna aktiivset elu elava sotsimaalmeedia jälgija, kõlavad teatud kammertoonid kahe paaria sõnaseadmises tuttavad, õigemini kattuvad kohati sõna-sõnalt. Samasuguseid kattuvusi Põhja-Korea retoorikas tajuvad Pekingist tulevate sõnumite jälgijad. Sarnaselt meiegi liitlasruumiga sünkroniseerib endine punane kolmik hoolikalt väljaöeldavat. Venemaa vastaste sanktsioonide kehtestamise ennaktempo taustal on ka Põhja-Korea asunud ründama enda vastu kehtestatud ulatuslikke piiranguid. Just siin näeb režiim potentsiaalseid võimalusi.
Põhja-Korea kui Venemaa ajutine logistikakeskus
Kuigi vaid 25-miljonilise elanikkonnaga Põhja-Korea ei kujuta Venemaa mastaapide kõrval Moskvale lahendust võimalike vabanevate maavarade või muude ressursside realiseerimisel, võib Põhja-Koreast saada omamoodi kütuste vaheladu ning tarnekeskus Hiina suunal. Rasoni erimajanduspiirkond kolme riigi piirikolmnurga lähistel oma jäävaba ning suhteliselt kaasaegse infrastruktuuriga tõenäoliselt kõiki Põhja-Korea vastaseid sanktsioone meeleldi eirama asuvale Venemaale kiireid asenduslahendusi mistahes toorme, toodete jt.materjalide ekspordiks. Rasonis asuv Põhja-Korea ainus kütuste rafineerimistehas vaid tervitaks taolisi arenguid ning võimaldaks karmi kütuseembargo tingimustes leevendada riigis valitsevat kriisi. Põhja-Koreale võimaldab ÜRO sanktsioonidepakett legaalselt tarnida aastas 500 tuhat barrelit naftat, samas kui Lõuna-Korea kasutab 2,5 miljonit päevas! Seega on Venemaa jaoks pisike leevendus Põhja-Korea jaoks oluline lahendus. Sarnased võimalused vaatavad vastu ka näiteks väetiste turul. Sünteetilisest maarammust, mida vaatamata Kim Jong-uni kohalolekule uhkete väetisetehaste avatseremooniatel, on endiselt krooniline puudus. Rohkem kütuseid ja väetisi looksid eelduse mõnevõrra kosuvaks saagikuseks ning majanduskasvuks, kuigi Põhja-Korea kiratsemise (loe: nälg) peamine põhjus peitub siiski aastakümneid püsinud fundamentaalsetes juhtimisvigades ning režiimi jätkuvalt kummitavas paranoias akende paotamisel lubada tuppa mõnd kärbest. Ideoloogilise puhtuse, patriotismi ja lojaalsusküsimused on Kim Jong-uni režiimi sõnavaras leidnud massiivse taastulemise ning püsinud prioriteetsemal positsioonil kui jutud majandusmeetmetest. Sõna “reform” pole Põhja-Korea režiim kasutanud kunagi, meie meediasse jõudnud juhtumid liigituvad pigem tõlkevigadeks.
Poliitiliselt loob riik Venemaa tegevust Ukrainas õigustavate ja Moskva suhtes sanktsioonide kiiret rakendamist põrmustavate avaldustega Kremli soosivat suhtumist. Moment on soodsaim alates 1991.aastat, kui Nõukogude Liidu eksistentsiaalselt oluline tugi sisuliselt päevapealt lakkas. Põhja-Korea eesmärk on saavutada Venemaa abil leevendusi Pyongyangile määratud sanktsioonidesse poliitilise toe või reaalse abina. Venemaa ongi juba mõistnud hukka viimaste raketikatsetustega seotud plaanid sanktsioone tugevdada. Korduvalt erinevatest kanalitest kuuldavaid ning siingi artiklis eespool kirjeldatud sõnumeid võimendas ÜRO peaassambleel kõnelenud suursaadik Kim Song, Moskvas Venemaa aseväliministriga kohtunud suursaadik Sin Hong-chul. Vene suursaadikul Põhja-Koreas, Aleksander Matsegoral, on neil päevil käed-jalad tööd täis. Lisaks Pyongyangis 8.veebruaril kurjakuulutava fotonäituse avamisele, mis pildikeeles Venemaad Läänest ähvardavaid ohte pealinlastele peamiselt Donbassi näitel tutvustas. Muidugi oli Põhja-Korea riik, kes ÜRO peaassambleel Venemaa tegevust Ukrainas kritiseerivale resolutsioonile punast tuld näitas. Usalduslik taust võimalikuks koostööks on loodud, õigemini pakub hetk võimalust selle kahepoolselt kasulikuks taaselustamiseks.
Kindlasti on välispoliitikast huvitatu viimastel kuudel märganud Põhja-Korea innukust raketikatsetuste läbiviimisel. Teadmine, et neid ainuüksi alanud aastal on toimunud juba 11, tuleb ilmselt üllatusena. Massihävitusrelvade testimiseks sobivamat ajaakent oleks raske soovida. Ajal, mil Ameerika Ühendriikide ja kollektiivse Lääne tähelepanu Ukrainas püsib, võib Põhja-Korea režiim erilisi karistusi kartmata katsetada mistahes kaliibriga relvagruppe. Nii “tervitaski” Pyongyang lisaks keskmaarakettide lennutamisele kontinentidevahelise raketiga uut Lõuna-Korea konservatiivist presidenti Yoon Suk-yeoli (hääldus: jun sog jol), kelle Põhja-Korea poliitika tõotab järgmisel viiel ametiaastal eelistada suhetes piitsa präänikule. On tabavalt öeldud, et Lõuna-Korea demokraadid ei tunne Põhja-Koread, kuid oskavad paremini ohjata pingeid ning konservatiivid, kes tajuvad olukorda realistlikumalt, pigem kruvivad neid. Lõpptulemus on olnud alati sama: Põhja-Korea jätkab. Sarnaselt 2017.aastal tuumasõja eelõhtuks kruvima kippunud “fire&fury” vastaseis Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel päädis seekordse sarnase provokatsiooni (2017.aastal katsetati lisaks kaugmaaraketile siiski ka vesinikpommi) tagasiside vaid mõne asjaomase indiviidi reisikeelu ja paari raketiprogrammiga seotud Vene (!) ettevõtte ärikeeluga Läänes. Põhja-Koreas on käsil Suurte Jumaluste ümmarguste sünniaastapäevadega seotud juubeliaasta ning režiim vajab heaolust rääkivate uudiste puudumisel midagigi, millega kahanevat patriotismi turgutada. Satelliidifotod Punggye-ri tuumapolügoonilt kinnitavad, et ka tuumakatsetus on vaid loetud nädalate küsimus. Tuumaprogrammi edendamise vajadust iseseisva kaitsevõime tagamisel armastatakse rõhutada Budapesti memorandumi näitel neil päevil sageli. Sama retoorikat jagab muuseas ka Lõuna-Korea tulevane president Yoon. Põhja-Korea kontinentidevahelise raketi katsetusele vastati sel korral üllatuslikult proportsionaalselt ka Lõuna-Koreast. Ametist lahkuva president Moon Jae-ini pettumus Kim Jong-uniga sõlmitud 2018.aasta kokkulepete rikkumise tõttu on olnud selgelt tajutav.
Maailma suurima mobiilselt platvormilt startiva, 25-meetrise raketi Hwasong17 katsetamisega 24.märtsil on seotud arvestatav kurioosum. Actionfilmi treilerile sarnases videokajastuses monsterraketi väidetavalt edukast katsetusest väljanopitud info võrdlemisel satelliidipiltidega esineb palju küsitavusi. Esmalt raketi asetsemine lennuplatsil, klimaatilised erisused ning puuduvad põlemisjäljed asfaltil, mis satelliidifotodel selgelt nähtavad on. Üha enam tundub, et Põhja-Korea näitab maailmale 16.märtsil toimunud Hwasong17 ebaõnnestunud katsetuse stardivideot, kuid 24.märtsil lendas hoopis väiksem, 2017.aastal edukalt katsetatud Hwasong15. Ebaõnnestunud katsetusest Põhja-Korea teada andnud pole, kuid mitmetele usaldusväärsetele allikatele pealinnas tuginedes oli mastaapne plahvatus Pyongyangi hommikus ilmne. Raketiosi langes äärelinnadesse, kuulda oli tugev kärgatus ning taevas värvus plahvatanud kütusest oranžiks.
Üldiselt peetakse Ukraina sõja mõju Põhja-Koreale väheoluliseks. Suhted Venemaaga on olnud varjusurmas kolm kümnendit, kaubavahetus olematu. Põhja-Koreale sobib algatus, mis verivaenlast mujal maailmas tegevuses hoiab. Põhja-Korea režiim on püsivalt piisavalt hädas haaramaks mistahes pakutavat õlekõrt ning praegusel äreval ajal võidakse kaldalt ulatada ka märksa tummisem kaigas.
Artikkel ilmus ka Postimehes, 16.aprillil 2022
Soovituslik ja tuumakas lugemisarsenal Põhja-Korea teemadel
Koristasin raamaturiiulit. Ühte ritta said Põhja-Koreast kõnelevad õhemad ja paksemad, pealiskaudsemad ja tummisemad tükid. Koreadest on kirjutatud sadu raamatuid, kuid usun, et ka allpooltoodud valikust leiavad sobiva nii asjatundjad kui -armastajad.
TheReal North Korea: Life and Politics in the Failed Stalinist Utopia (Andrei Lankov, 2013) –
North Korea's Hidden Revolution (Jieun Baek, 2016) - Raamat, mis keskendub välise info rollil muutmaks Põhja-Koread seestpoolt. Ilmselt 100% põhjakorealasi tarbib mingil viisil Lõuna-Korea ja Hiina meediatooteid. Kuidas mälupulgad, DVDd, lühilaineraadiojaamad, raamatud jms. on muutunud inimeste mõttemaailma ja sundinud langetama põgenemisotsuseid. Piisab vaid Euroopast toodud prügist leida mõned DVD plaadid ning prügikäitleja elu teeb kannapöörde. DMZ-s lõunapoolt lennutatud õhupallidest laialilangenud lendlehtede korjaja saab inspiratsiooni neist samadest paberitükkidest, mida ta lugeda ei tohiks. Režiimi propagandistid, kel ligipääs Lõuna-Korea meediale, põgenevad. Kalur, kes merel ilmateadet salaja lõunanaabri raadiost kuulab, ei tulegi enam koduranda. Kuidas töötavad organisatsioonid, kelle eesmärk on viia suletud riiki maksimaalselt välismõjusid? Raamatus analüüsitakse protsessi dünaamikat regiooniti, vanuseliselt ning juureldakse ka võimaliku "ameerikaliku demokraatia ekspordi" probleemide kallal. Rahaülekanne Lõuna-Koreast Põhja-Koreasse võtab tänapäeval 20 minutit, kuidas? Ettevaatust, põnevik!
The History of Korea (Kim Djun-gil) - pidevalt täiendatav kompaktne koguteos saamaks 232 lehekülje jooksul ammendav ülevaade Korea poolsaare ajaloost alates 2000BC kuni kaasajani.
Kimlandia (Mika Mäkeläinen, 2019) - Yle Hiina korrespondendi töö viis teda mõnel korral naaberriiki Põhja-Koreas, mis kõnetas Mäkeläist niivõrd, et Hiina asemel kirjutas raamatu hoopis tollest kaasaja düstoopiast. Väärtuslikud on Mäkeläise reisid Hiina ja Põhja-Korea piirile, kuhu sanktsioonide rikkumise ajastul kumbki pool liigseid silmapaare välismaailmast ei oota. Siikirjutajal on riiulis autori signatuuriga eksemplar.
Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla (Erki Loigom, 2015) - proovisin kirjutada 400 leheküljel lahti võimalikult paljud valdkondade eripärad ja toimimise, et jõuda arusaamani, miks ja kuidas see eksperiment endiselt toimib. Raamatut ei ole tõlgitud ei inglise, saksa, vene ega tegelikult ühtegi keelde.
Miks Põhja-Korea jaanuaris iga nelja päeva järel raketikatsetusi korraldas?
Maailma suurimat ning moderniseerimata vanarauaarmeed omava Põhja-Korea jaoks on de facto tuumariigiks kujunemise perspektiiv režiimi säilimise vaates toimiv, kui mitte ainus ja pidevas kitsikuses siplemises finantsiliselt väljakannatatav valik. Formaalselt kõnelevad Põhja-Koread valitseva Korea Töölispartei plaanid ja dokumendid märksa peenemas keeles.
2021.aasta esimestel päevadel peetud Töölispartei 8.kongressil kinnitatud viisaastakuplaani kaitsepoliitika peatükk räägib selget keelt tuumaheidutuse ning teiste relvagruppide võimekuste hüppelisest kvalitatiivsest parendamisest. Plaanist tuttavad fraasid iseloomustavad ka möödunud jaanuarikuu katsetuste meediakajastusi. Nii mainitakse hüpersoonilise raketi katsetust, millise loomise ja arendamise prioriteetsust kinnitas Kim kõigest kaks aastat tagasi, kui „finaalfaasi kontrollimaks raketi manööverdamisvõimekust ja täpsust“. 25.jaanuari juhitava tiibraketi katsetusega uuendati relvagrupi disaini ning 27.jaanuari lendu lastud taktikalised lühimaaraketid suudavad kanda raskemaid lõhkepäid. Kõikide raketitüüpide katsetusi saadab fraas „sihtmärgi täpsemast tabamisest“ ning Partei häälekandja Rodong Sinmuni sõnul on oldud alati seatud ülesannete kõrgusel. Seega võib raketikatsetusi vaadelda kui osa Põhja-Korea režiimi tarbeks hädavajalikust pikema tehnilise protsessi osast (Kim Jong-uni võimukümnendil on sooritatud ligi 150 erinevat massihävitusrelvaprogrammiga seotud katsetust, sh. 3 tuumakatsetust) ning 2026.aastaks seatud eesmärgist omada reaalset tunnustust regiooni teiste militaarvõimekuste poolt. Ida-Aasias alanud võidurelvastumine on meenutades klišeelikke väljendeid „Hiina kasvav agressiivsus“ või „Jaapani ja Lõuna-Korea kaitsekulutused löövad rekordeid“ tõsiasi, mida ei suuda varjata ka asjaosaliste retoorika püsiva rahu tagamisest Korea poolsaarel. Just regionaalsed jõujooned on järgmine, mille abil Kim Jong-uni talvist entusiasmi mõistatada püüaks.
Ajaaken keelatud katsetusteks sanktsioonide poolt tugevalt survestatud režiimi jaoks süvenevaid piiranguid pelgamata on soodne. Just jaanuari keskel end taas peale 17-kuulist absoluutsest suletusest ettevaatlikult kaubavahetusele Hiinaga avama asunud (siiski on loodud vaid üks raudteeühendus, desinfektsioonikarantiinid liikuvatele kaupadele, endiselt ei lubata inimkontakte) ning kuni esmatarbekaupade üdini kõigest puudustkannatav Põhja-Korea vajab hädasti rahvusvahelist tähelepanu. Kui valitud vahendid relvakatsetuste näol tooks igal muul ajahetkel kaasa Ameerika Ühendriikide ja lähinaabrite pahameele, võib antud ajahetkel olla olukord paradoksaalselt vastupidine. Ameerika Ühendriigid, kelle tajuruumi mahub laialdast kajastust ja tähelepanu pälvivana korraga üks välispoliitiline kriis, on hõivatud Ukraina küsimusega. Kim Jong-uni katsetused kohtavad pehmemaid vastureaktsioone otsekui omamoodi legaliseerides kaitsevõime tugevdamiseks vajalikud meetmed kriitilises globaalses julgeolekuolukorras. Joe Bideni Korea poliitika jätkab Donald Trumpi „maximum pressure“ (maksimaalne surve) lähenemist segades seda obamaliku strateegilise kannatamisega. Utreerides võib väita, et Valge Maja ei ole Põhja-Koread aasta jooksul gloobuselt veel leidnud. Kaitsekulutuste ja strateegilise partnerluse alusküsimustes Trumpi poolt peetud vägikaikavedu Souliga on lahendatud ning püsib taas stabiilsetel alustel. Lisaks on Washingtoni jaoks Aasias väljakutseks eelkõige Hiina ning paljuski on Pyongyangist ses vaates saamas ameeriklaste laiemas Hiina käsitluses Pekingi orgaaniline osa. Kim Jong-un hindaks otsekõnelusi ameeriklastega kõrgemalt. Seni on Ameerika Ühendriigid vastanud vaid raketiprogrammis osalenud kuue teadlase liikumisvabaduse piiramisega, mis totaalset suletust viljeleva Põhja-Korea jaoks ülearu korralekutsuv vastumeede ilmselt pole. Tuleb siiski mainida, et Põhja-Korea on peale 2019.aasta Hanoi tippkohtumise luhtumist oluliselt vähendanud raketikatsetuste välispoliitilist laetust, mis viitab teatud valmisolekule vajadusel erimeelsused unustada ning lubada taas kõneleda diplomaatidel.
Olümpia avatseremooniaga konkureeriv korea valgusshow?
Regionaalsetest faktoritest markeeritagum taliolümpiamängud Hiinas, mille ajal vaevalt mastaapseid katsetusi Pyongyang endale lubada julgeb. Raske on näha vaatamata ÜRO-s kiivalt Põhja-Korea karmimat karistamist vetostava Hiina läbi sõrmede vaatamist juhul, kui ähvardava ballistika lennutamine jätkuks ka veebruaris. Küll ei näe Peking ilmselt probleemi, kui pinged kerkivad taas märtsist, kui algavad traditsionaalsed Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused, millistele Pyongyang juba dekaade raevukaid vastureaktsioone avaldab. Olgu mainitud, et Põhja-Koreas kestavad talvised sõjaväeõppused tavaliselt detsembrist aprillini, kuid otseloomulikult on need vaid kaitseotstarbelised. Head tahet märkivat 30.jaanuari Hwasong-12 katsetusel Põhja-Korea meedia sõnul ka teadmine, et rakett ei lennanud tsiviilisikute turvalisuse huvides seekord üle Jaapani, vaid kogu trajektoori ulatuses kestis lend Vaikse ookeani kohal.
Geograafilist fookust koomale tõmmates jõuame presidendivalimiste kampaania keskel toimetavasse Lõuna-Koreasse, kus põhjanaabri „küsimus“ harva prevalveerib. Jaanuaris antud panusega on Kim Jong-un suutnud probleemi taas tuua kahe peamise oponendi, võimuloleva Demokraatliku Partei kandidaadi Lee Jae-myongi ja konservatiivse partei Rahva Jõud kandidaadi Yoon Seon-youli, valimispropagandasse. Öeldakse, et konservatiivid tunnevad Põhja-Korea iseloomu hästi, kuid ei oska pakkuda toimivaid lahendusi. Demokraadid, kes diktatuuririigi olemust tunnistada ei taha, on suutnud ajaloos koostööle kutsuvaid algatusi tehes hoida pingeid paremini maas. Lõpptulemus on sama – Põhja-Korea režiim on alles, ähvardab naabreid massihävitusrelvadega ning jätkab inimõiguste vaatenurgast kaheksandat kümnendit kestvat jõhkrat eksperimenti. Lõuna-Korea sisepoliitikat süvitsi tundmatagi võib kahe Korea küsimustes traditsioonilisi lähenemisi tabada ka käesolevas kampaanias. Piitsa eelistava konservatiivse leeri kandidaat Yoon on juba „vääratanud“ mõttega korralda ennetavad löögid Põhja-Korea tuumaobjektidele, kuid nende paiknemist üle luureorganisatsioonide jaoks endiselt mustaks auguks kvalifitseeruvas Põhja-Koreas ei tea täpselt keegi. Mitmed neist asuvad ilmselt maa-all. Samuti on Yoon pälvinud pahameele avaldusega THAAD raketitõrjekompleksidele sarnaste lahenduste lisapaigutuse vajadusest Lõuna-Korea territooriumile. Meenutagem, et 2017.aastal põhjustas just eelpoolmainitud süsteemi kasutuselevõtt konflikti Hiinaga, mis omakorda päädis miljarditesse ulatunud kahjudega hiinapoolse laialdase boikoti tulemusel Lõuna-Korea toodetele ja teenustele. Sarnane kompleks Jaapanis samas Pekingit kunagi häirinud pole. Raketitõrjesüsteemidega seonduv on Lõuna-Korea kaitsevõime tagamise vaatenurgast kahtlemata kiireloomuliselt oluline – Põhja-Korea raketid lendavad juba täna allpool olemasolevate süsteemide tegevusvõimekust. Demokraatlik Partei soovib jätkata istuva presidendi Moon Jae-ini Päikesepaiste 2.0 poliitikat, mille edukus allub rohkem küll Kim Jong-uni tujudele kui Lõuna-Korea presidendi tahtele.
Käesolevate ridade kirjutamise ajal on kahe presidendikandidaadi toetus Lõuna-Koreas sisuliselt viigis – 33,0% versus 32,5%. Kui harjumuspäraselt on Pyongyang eelistanud näha võimul pigem präänikuid pakkuvat Demokraatliku Partei leeri, võib kaasajal režiimi jaoks Lõuna-Korea poliitikast olulisemad olla sanktsioonide-suhted Ameerika Ühendriikidega ning läbikäimine Hiinaga. Päikesepaiste ei soojenda enam ammu.
Viisaastakuplaanid ennustavad võimsamat tulevärki
Lisaks lühi- ja keskmaarakettide katsetamisele seatud moratooriumist loobumisele on Pyongyang andnud märku ka kaugmaarakettide- ja tuumakatsetustele seatud keeldudest loobumisest. Viimase argumendi tõestuseks näitavad satelliidifotod kahjuks 2018.aastal tugeva meediakajastuse toel väidetavalt kasutuskõlbmatuks muudetud Punggye-ri tuumapolügonil taastamistöödele viitavat aktiivsust. On ju viisaastakuplaanis kirjas mandritevahelise raketi lennuulatuse arendamine 15000 kilomeetrini ning miniatuursete tuumalõhkpeade operatiivseks arendamine.
Lugu ilmus toimetatuna 3.veebruaril 2022 DELFI-s
10 aastat Kim Jong-uni Põhja-Koread
![]() |
Kim Jong-ili matused. Kim Jong-uni taga kahe aasta pärast hukatav tädimees Jang Song-thaek |
![]() |
Esimesed fotod Suurest Järeltulijast, 2009 |
Kollektiivne türannia ja verine võimutäius
![]() |
Korea Töölispartei 7.kongress 2016.aastal |
Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti järgi loetleti võimutäiuse saavutamise protsessi käigus vahemikus 2011-2016 kokku 360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist. Kim Jong-un oli ennast partei kongressiks olulistes valdkondades ümbritsenud lojaalse kaaskonnaga, kes püsivad mõningate eranditega pildil ka 2018. aastast alanud „Korea sula“ käigus. Vaid mõned kuud hiljem, 2017. aasta veebruaris likvideeris Kim Jong-un närvigaasi VX kasutades viimase potentsiaalse ohu troonile, vanema poolvenna ja Paektu vereliini liikme Kim Jong-nami. Lähisugulaste likvideerimine ei ole selles suguvõsas harukordne. 2013. aastal vahistati otse kaamerate ees Kimi tädimees ja mentor, võimalikuks uueks liidriks peetud mõjuvõimas Jang Song-thaek. Tema hukkamine külmutas 2018.aastani Hiina ja Põhja-Korea suhted. Mõlemal hukatud hõimlasel oli Pekingi toetus ning Hiina liigselt kasvava mõju tasakaalustamine nõudis Kimilt brutaalseid meetmeid. Meenutagem mistahes valdkonda analüüsides alati režiimi igipõlist väljakutset – jääda ellu.
Võimuperioodi esimestel aastatel üritas Kim kasvatada orgaanilisel moel toetusbaasi ka riigi elanikkonna hulgas. Kim on lubanud, et põhjakorealased ei pea enam kunagi pingutama püksirihma. 2012.aastal flirditi mitmete majandusmeetmetega (just meetmetega, mitte reformidega!) elanikkonna heaolu kasvatamiseks. Linnades algasid mastaapsed uuendusprogrammid, fookusega elamufondi kaasajastamise ning kerge- ja toiduainetetööstuste eelisarendamisele. 2015.aastal lubati maapiirkondades toiduainete enesetarbeks kasvatamine 30% saagi ulatuses ning ühisfarmiks võis nimetada ka vaid paarist majapidamisest koosnevad ühisust, säilitamaks siiski sotsialistlikku mõttelaadi. Viimast sammu võib pidada Kim Jong-uni perioodi olulisimaks. Neil päevil räägiti palju Vietnami mudelist. Saagikus kasvas ning Põhja-Koreaga kaasnevast harjumuspärasest leksikast kadus sõna “nälg”, et naasta koroonasuletusest ja juhtimisvigadest tingituna vaid loetud aastad hiljem läbi Targa Juhi enda suu! Süüdi siiski lääneriikide sanktsioonid, kliimamuutused ja kohaliku taseme juhtide puudulik pingutus. Kim on olnud ülimalt kriitiline ning tunnistanud puudujääke madala taseme juhtimises korduvalt. Ka avalikult pisaraid valades. Siiski pole ta suutnud taastada riiklikku toidujagamissüsteemi, kuid on andnud brutaalselt kontrollitud rohelise tule tärkavale turumajandusele, hoides selle rangelt lahus kuningakoja majandusmudelist. Viimase tuluallikad koosnevad relva- ja narkomüügist, küberkuritegevusest ning tööjõu rendituludest. 2016.aasta Töölispartei kongressil julges Kim kuulutada välja aastaid varjusurmas püsinud viisaastakuplaani, tuginedes iga-aastasele mõneprotsendilisele, kuid stabiilsele majanduskasvule. Eraettevõtlus arenes lojaalsust vastutasuks küsiva režiimi loal ning paradoksaalsel moel pandi just aastatel 2012-2017 alus režiimi toetajate hulga kiirele kasvule. Hinnanguliselt kontrollib riigi jõukust kuni 5% nn.rahajumalaid (donju), kelle huvid sõltuvalt otseselt Kimi perekonna ja lähiringi elust, tervisest ja turvatundest.
Raketid ei kõlba süüa, tule ja raevu tulek
Esimesed tõsised tagasilöögid stabiilse siseriikliku arengu edendamisel tabasid režiimi 2016.aastal, teise Kim Jong-uni võimuperioodil läbiviidud tuumakatsetuse järelmina. Kui 2013.aasta katsetus möödus kahe Korea suhetele erilisi tagasilööke jätmata, otsustas Lõuna-Korea president Park Geun-Hye 2016.aastal katkestada töö Päikesepaistepoliitika toel 2004.aastal avatud ühises tööstuspargis Põhja-Korea territooriumil Kaesongis. Sammuga lõigati maha ligikaudu miljardi dollari väärtuses Pyongangi sissetulekuid aastas. Kaesongi tööstuspark on suletud tänaseni. Lõuna-Korea ettevõtetele kattis kulud valitsus.
Kiirelt jäätunud sula
![]() |
Põhja-Korea raketikatsetused läbi ajaloo |
Kahe Korea suhted on taas jäised, lausa olematud. 2018.aastal sõlmitud Panmunjomi ja Pyongyangi deklaratsioonid lõid ettevaatliku aluspinna läbi militaarsete pingete langetuse edasisteks arenguteks, kuid erinev arusaam väljendi “tuumavabaks muutmine” tõlgendamisel ning Hanoi fiasko andis Pyongyangile kardetud teadmise Souli võimaluste seotusest. Souli süüdistati reeturite (põgenike) soosimises, õhati vastvalminud ühisesindus Kaesongis. Suhtlus katkes ning tõenäoliselt võib elavnemist oodata peale 2022.aasta kevadel peetavaid Lõuna-Korea presidendivalimisi. Kas Koreade suhteid ohjatakse Soulist edaspidi piitsa või präänikuga, igal juhul on Pyongyangil huvi ja vajadus lõunanaabrit testida.
2020.aastal alanud koroonapandeemia on muutnud oluliselt paradigmat ning Kim Jong-uni ees seisab tema võimuaastate keerukaim juhtimisülesanne. Iseend absoluutsesse suletusse määranud riik tunnetab selgelt, kui sügavale võiks ulatuda sanktsioonid, kui asjasse puutuvad osapooled (eelkõige Hiina, aga ka kümned riigid Aasias ja Lähis-Idas, Aafrikas) neid tõsiselt oleks võtnud. Põhja-Korea kuulutab end tänaseni ainsana koroonast puutumata riigiks maailmas. Piirid on igasuguseks läbikäimiseks suletud, piiritsoonis on luba hoiatamata tappa. Poliitika, mida on rakendatud ka Hiina ja Lõuna-Korea kodanike peal teisel pool piirijoont. Lõuna-Koreasse jõudnud põgenike arv on vähenenud harjumuspärase 1000…1500 pealt üksikute inimesteni. Kaubavahetus toimub vaid meritsi, pakkudes mitmenädalast karantiini. Aastaid stabiilsena püsinud põhitoiduste (riis, mais, köögiviljad) ja kütuste hinnad on läbinud olulise tõusu, puudus on importkaupadest ja toormest. Uusi rahatähtigi trükitakse spetsiaalse paberi puudusel tavalisele, šokolaadist puudub kakao ja seebi tootmiseks puudub toore. Riigist on lahkunud kõik lääneriikide saatkonnad ja abiorganisatsioonid. Viimaseid toimetas veel loetud aastat tagasi erinevate projektidega näiteks maaviljeluse, hariduse ja meditsiini valdkonnas ligi tuhatkond. Riigis toimuvale infole ligipääs on kasinam kui 20.sajandi viimases kümnendis, kui riiki räsis näljahäda. Suletus tekitab kuulujutte ja spekulatsioone. Kim Jong-un on kaotanud kaalus 20+ kilo ning on sageli nädalate kaupa kadunud oma uuenduskuure läbivates häärberites. Riiklik propaganda räägib täistuuridel isehakkamasaamise möödapääsmatusest, mis omakorda nõuab elanikkonna patriootilise mõtlemise vankumatut ja kõrvalekalleteta edendamist. Nende klišeelike sõnade taga on armutu võitlus Lõuna-Korea jm maailma pehmete mõjudega. Satelliidifotod ei jäta kahtlust, parteiliinist kõrvalekaldujate ridade laienemise tõttu peavad lainema ka vangilaagrid. Inimesi karistatakse Lõuna-Korea nimetamise pärast riigi ametliku nimega, noorukeid määratakse aresti BTSi liigutuste imiteerimise pärast ning lõunanaabri hittsarja“Crash Landing on You” vaatamine võib olla hukutav. Lumememme teha ei tohi, uduga peab püsima toas, Hiinast Põhja-Korea õhuruumi sattuvad rändlinnud tulistatakse alla.
21.sajandi kummalisem eksperiment nimega “Põhja-Korea” jätkub.
Lugu ilmus toimetatuna Postimehe nädalalisas AK 18.detsembril 2021
Koroonaviirus - liitlane ideaalselt kontrollitud ühiskonna ehitamiseks
![]() |
Salenev Kallis Juht |
Maailma avatuimaks suletud režiimiks (spordiajakirjanik Jaan Martinsoni tabav võrdlus) peetav Põhja-Korea on koroonapandeemia algusest olnud välismaailmale suhtluseks suletud ning keskendunud globaalse tähelepanu pälvimiseks ärplemise asemel iseenesega hakkamasaamisele. 1990ndate näljahädast alates pole vaatlejatel olnud niivõrd kasinat ligipääsu infole riigist seestpoolt. Tavapäraselt riigis toimetanud sadadest abiorganisatsioonidest ei jätka 2021.aastal töö mitte ükski. Nii ÜRO Toiduabiprogramm kui näiteks Punane Rist jpt. ei oma praegu Põhja-Koreas ainumastki välismaalasest töötajat. Valitsusväliste organisatsioonide esindajatest rääkimata. Suletud on kõik lääneriikide saatkonnad, kümnekonna esinduse vähendatud koosseisud on sunnitud koduarestilaadses olukorras viibima pealinnas saatkondade territooriumitel. Venemaa saatkonnast lahkus hiljuti personal ületades Korea ja Venemaa piiri käsidresiinil! Kõik viimase poolteise aasta teadmised tuginevad riiki smuugeldatud mobiiltelefonide kaudu infot jagavate väheste allikate abil. Põhja-Korea riiklik ning välistarbijatele suunatud propagandamasin töötab küll täistuuridel, kuid ka selle infokandja toest ammendava tervikpildi loomiseks kahtlemata ei piisa.
Kim Jong-un on võimutäiuse saavutamise hetkest 2016.aastal toimunud Korea Töölispartei 7.kongressil korduvalt tunnistanud vigu riigi majanduselu juhtimise korraldamisel. 2020.aastal toimunud Korea Töölispartei 75.aastapäeval peetud paraadkõnes valas Liider pisaraid, vabandades Korea rahva ees Tema Enese tegematajätmistest tingitud kannatuste pärast. Veel 2012.aastal mitte iial püksirihma pingutamist lubanud Kim on 2021.aastal sunnitud korduvalt rõhutama probleeme toiduainete kättesaadavusega. Looduslikud tegurid kolmel järjestikusel aastal põudade ning nendele järgnenud üleujutuste tõttu on hävitanud märkimisväärse osa saagist ning Põhja-Koreal jääb võimest toita oma rahvast vajaka ca veerand saagist. Isegi maisist, kui riisi ja kartuli aseainest, on käesoleval aastal ootamas puudus. Olukord sarnaneb klimaatiliselt 90ndate keskpaiga ning sellele järgnenud humanitaarkatastroofiga. Kim Jong-uni sel kevadel asetleidnud erinevate organisatsioonide kongressidel ja teistel massiüritustel osalenutele saadetud pöördumistes ning Partei juhtorganitel peetud kõnedes kasutas Liider üllatuslikult tabuks peetud viiteid 90ndate näljahädale. Kui juba Kim kasutab niivõrd sageli mõistet “kannatuste marss”, kas olukord maapiirkondades võiks viidata kättejõudnud mastaapsele nälgimisele? Väide on küll spekulatiivne, kuid pigem ei.
Laske meil kannatada puudust kõigest!
Pole kahtlust, et koroonapandeemiast on saanud Kim Jong-uni seni raskeim juhtimisülesanne. Veel 2017.aastal Ameerika Ühendriike tuumakonflikti kutsunud režiim elab ellujäämiseks üle märksa maapealsemaid väljakutseid kui loetud kordadel edukalt lendama saadud ballistika toel leevenduste kauplemine. 2018.aastal alanud Korea sula (korduvad tippkohtumised Trumpi ja Lõuna-Korea president Moon Jae-iniga) lõppes aasta hiljem Vietnami pealinnas Hanois, kui Donald Trump uksi paugutades kauplemise õigustatult lõpetas. Kim Jong-uni staaž maailmalavadel tõsiseltvõetava riigimehena jäi üürikeseks. Kuid paradoksaalsel moel on koroonasuletus ulatanud türannile võimaluse parandusteks, kutsumaks korrale sula tingimustes liigseid lootusi hellitanud ühiskonda, ka teada toetavat eliiti. Üksi diktatuur pole selle juhi kontrolli all, kui seda ei toeta lojaalne kaaskond. Põhja-Koread valitsev Kimide dünastia toetub kaasajal rohkem kui kunagi varem umbkaudu miljonile inimesele hinnatud kildkonnale, kes tõenäoliselt esmakordselt on sunnitud tegema kompromisse elukvaliteedis edenemisel. Näidispealinnas Pyongyangis on lõppenud imporditavad kaubaartiklid, sealhulgas toiduained nagu küpsetusõlid, jahutooted, puuviljad jpm. Antud teadmist kinnitavad ka välisriikide saatkonnad. Kevade ja suve jooksul on kütuste, teraviljade ning lihatoodete hinnatasemed läbinud ajaloo suurimad sinusoidid. Põhja-Korea majandusnäitajaid hindav ja kokkuleppeliselt usaldusväärseimaks allikaks loetava Lõuna-Korea Keskpanga hinnangul langes põhjanaabri majandus 2020.aastal 4,5%, olles eelneval kümnendil 1 – 3 % aastas kasvanud, pakkudes rahajumalatele ehk donju-le (Põhja-Korea eliit ja uusrikkad) rikkalikku äraelamist. Ka tavakodaniku argieluline hakkamasaamine ajas pigem paranes. Koroonapandeemia on olukorda muutnud, kuid režiim on teinud viirusest omalaadse liitlase.
Koroonaviirus kui režiimi liitlane
![]() |
Põhja-Korea sunnitöölaager. Foto:AsiaPress |
Vaktsiiniskeptikute paranoiline paradiis
Maailma sõltuvaim sõltumatu riik
Põhja-Korea kui isehakkamasaamise filosoofiat riigi toimimise vundamendiks pidav edulugu on tegelikkuses ajaloos üks enim välistest toetustest sõltunud eksperiment. Ulatuslik ja enneolematu koroonast tingitud suletus pole riigi sõltuvust doonoritest vähendanud. Kui sotsialismibloki lagunemisel 1991.aastal moodustas Hiina RV tugi napi veerandi, siis kolm dekaadi hiljem moodustab Hiina toetus üle 95% Kimi režiimi enamvähem mõõdetavast majanduselust. Musta ja halli majanduse osakaal (relvakaubandus, narko- ja küberkuritegevus) võib olla legaalselt suuremgi. Enim rahvusvaheliselt kinnistunud survemeetmeid taluval režiimil maailmas on olnud paradoksaalsel kombel võime luua globaalsed võrgustikke eduka illegaalse kaubanduse käigushoidmiseks. Prioriteetsed valdkonnad (Põhja-Korea näitel tuuma- ja raketiprogramm) kahju ei kannata, sanktsioonide mõju tunnetavad enim tavainimesed. Olenevalt sanktsioonidele omistatud eesmärkidest võib kindlalt väita, et Põhja-Korea brutaalne režiim jätkab oma tegevust. Klišeena mõjuv väide statust quost kui kõigile osapooltele sobivast olukorrast, on täna asjakohasem kui kunagi varem. Arusaama toel võib olla kindel, et Hiina RV ei luba Põhja-Koreas tekkida näljast tingitud ebastabiilsusel. Vaatamata Päikesepaistepoliitikat viljeleva ja peatselt ametist lahkuva Lõuna-Korea president Moon Jae-ini suurim hirm on ootamatu vajadus asuda liitma kahe Koread. Desinfektsioonikeskused peatselt taaskäivituva kaubanduse tarvis Põhja-Korea pinnal Hiina piiride lähistel kinnitavad teadmist – Pekingil on olukord täieliku kontrolli all.
Lugu ilmus Delfis 20.augustil 2021