10 aastat Kim Jong-uni Põhja-Koread

Kim Jong-ili matused. Kim Jong-uni taga kahe aasta
pärast hukatav tädimees Jang Song-thaek

10 aastat tagasi, 17.detsembril ei tõusnud Korea poolsaare põhjapoolsetel aladel ehk Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis 21.sajandi Päike. Just nii tunti lisaks sadadele teistele enesele määratud tiitlitele perekondliku düstoopiaprojekti, Põhja-Korea, absoluutsesse stagnatsiooni juhtinud Kim Jong-ili ehk Kallist Juhti. Elupõletamisest räsitud nõder keha ja ühma tuhmuv vaim osutusid sarnaselt riigi looja, surematuks peetud Kim Il-sungi omaga, surelikuks. Ebakorealikult tõusis suletud ja erakliku sotsialistliku monarhia etteotsa vaid loetud kuud varem pildile tõusnud, kuid kiirelt militaarseid tärne kogunud pere noorim poeg, Kim Jong-un. Šveitsis läänelikku haridust ja mõttelaadi nuusutanud, korvpalli ja head euroopalikku kööki armastav Jong-un tekitas maailma üldsuses ettevaatlikke ootusi kaasaja kummalisima eksperimendi reformimiseks. Kus on Põhja-Korea dekaad hiljem? 

Esimesed fotod Suurest Järeltulijast, 2009

2010.aasta maikuus Pyongyangi külastades ei olnud kohalikus kontekstis üsna informeeritud ruumis elavad pealinlased Kim Jong-unist midagi kuulnud. Samas valiti 2009.aasta märtsis Kim riigi parlamenti, kuigi tema nime põhjakorealased värskete rahvasaadikute nimekirjast ei leidnud. Siiski ilmusid kohalikku meediaruumi viited “briljantsele kindralile”, mis sarnaselt 1980.aasta Korea Töölispartei 6.kongressi eel nimetu epiteediga “Partei Tuum” kuulutas Kim Jong-ili asumist dünastia järjepidevuse hoidjaks. Lõuna-Korea meedia avaldas Kimist esimesed pildid juba 2009.aasta jaanuaris, kuulutades noormehe järgmiseks Põhja-Korea liidriks. Ligi aasta hiljem ei suutnud Pyongyangis kohatud põhjakorealased kuuldut uskuda, kuniks septembris toimunud Partei erakorralisel konverentsil ilmus uje noormees ka Korea Kesktelevisooni ekraanidele, määratuna mõjuka kaitsekomisjoni aseesimeheks ning Korea Töölispartei keskkomitee liikmeks. Lapsed üle maa asusid õppima uusi laule “meie targast marssalist”.

Kollektiivne türannia ja verine võimutäius

Kim Jong-ilile oli antud ametit harjutada ning kujundada lojaalne toetusring enam kui 15 aastat. Kim Jong-unile jäi vaid 1,5 aastat. Vaatamata isa põdurale tervisele oli tema lahkumine 2011.aasta viimastel päevadel vähem kui 30-aastasele järeltulijale selgelt ootamatu. Kuid just lähikuud näitasid ning kinnitasid diktatuuri kui juhtimiskorralduse kollektiivsust ning Kim Jong-unil tuli alustada enese manööverdamist ning kehtestamist tõsiseltvõetava liidrina. Olgu etteruttavalt öeldud, et Kim läbis sellitöö samm-sammult ning edukaks eksamiks peetakse 2016.aastal peetud 7.Korea Töölispartei
Korea Töölispartei 7.kongress 2016.aastal
kongressi, mis kuulutas Kim Jong-uni Partei esimeheks, kirjutas tuumaheidutuse ja -võimekuse riigi põhiseadusesse ning võimaldas alustada ettevalmistusi Liidri läbilöögiks rahvusvahelises suhtluses. 2021.aastaks on Kim Jong-un enesele haaranud kõik võtmepositsioonid võimuhierarhia tipus, olles konsolideerinud ühe ametinime alla nii mõjuvõimsate riigiasjade- ja kaitsekomisjonide juhi rolli ning nimetanud end lisaks Partei esimehele (aeg-ajalt ka “peasekretär) ka Korea RDV kõrgeimaks juhiks. Türannia kollektiivset olemust ning väljakutseid verises labürindis edenemiseks kirjeldavad siiski vapustused, mis eelpoolmainitud kongressile aastate jooksul eelnesid ning mõjuvõimu paikaloksutamise brutaalset iseloomu ladviku hulgas tunnistasid.

Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti järgi loetleti võimutäiuse saavutamise protsessi käigus vahemikus 2011-2016 kokku 360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist. Kim Jong-un oli ennast partei kongressiks olulistes valdkondades ümbritsenud lojaalse kaaskonnaga, kes püsivad mõningate eranditega pildil ka 2018. aastast alanud „Korea sula“ käigus. Vaid mõned kuud hiljem, 2017. aasta veebruaris likvideeris Kim Jong-un närvigaasi VX kasutades viimase potentsiaalse ohu troonile, vanema poolvenna ja Paektu vereliini liikme Kim Jong-nami. Lähisugulaste likvideerimine ei ole selles suguvõsas harukordne. 2013. aastal vahistati otse kaamerate ees Kimi tädimees ja mentor, võimalikuks uueks liidriks peetud mõjuvõimas Jang Song-thaek. Tema hukkamine külmutas 2018.aastani Hiina ja Põhja-Korea suhted. Mõlemal hukatud hõimlasel oli Pekingi toetus ning Hiina liigselt kasvava mõju tasakaalustamine nõudis Kimilt brutaalseid meetmeid. Meenutagem mistahes valdkonda analüüsides alati režiimi igipõlist väljakutset – jääda ellu.

Rangelt kontrollitud turumajandus kasvatas toetust režiimile

Võimuperioodi esimestel aastatel üritas Kim kasvatada orgaanilisel moel toetusbaasi ka riigi elanikkonna hulgas. Kim on lubanud, et põhjakorealased ei pea enam kunagi pingutama püksirihma. 2012.aastal flirditi mitmete majandusmeetmetega (just meetmetega, mitte reformidega!) elanikkonna heaolu kasvatamiseks. Linnades algasid mastaapsed uuendusprogrammid, fookusega elamufondi kaasajastamise ning kerge- ja toiduainetetööstuste eelisarendamisele. 2015.aastal lubati maapiirkondades toiduainete enesetarbeks kasvatamine 30% saagi ulatuses ning ühisfarmiks võis nimetada ka vaid paarist majapidamisest koosnevad ühisust, säilitamaks siiski sotsialistlikku mõttelaadi. Viimast sammu võib pidada Kim Jong-uni perioodi olulisimaks. Neil päevil räägiti palju Vietnami mudelist. Saagikus kasvas ning Põhja-Koreaga kaasnevast harjumuspärasest leksikast kadus sõna “nälg”, et naasta koroonasuletusest ja juhtimisvigadest tingituna vaid loetud aastad hiljem läbi Targa Juhi enda suu! Süüdi siiski lääneriikide sanktsioonid, kliimamuutused ja kohaliku taseme juhtide puudulik pingutus. Kim on olnud ülimalt kriitiline ning tunnistanud puudujääke madala taseme juhtimises korduvalt. Ka avalikult pisaraid valades. Siiski pole ta suutnud taastada riiklikku toidujagamissüsteemi, kuid on andnud brutaalselt kontrollitud rohelise tule tärkavale turumajandusele, hoides selle rangelt lahus kuningakoja majandusmudelist. Viimase tuluallikad koosnevad relva- ja narkomüügist, küberkuritegevusest ning tööjõu rendituludest. 2016.aasta Töölispartei kongressil julges Kim kuulutada välja aastaid varjusurmas püsinud viisaastakuplaani, tuginedes iga-aastasele mõneprotsendilisele, kuid stabiilsele majanduskasvule. Eraettevõtlus arenes lojaalsust vastutasuks küsiva režiimi loal ning paradoksaalsel moel pandi just aastatel 2012-2017 alus režiimi toetajate hulga kiirele kasvule. Hinnanguliselt kontrollib riigi jõukust kuni 5% nn.rahajumalaid (donju), kelle huvid sõltuvalt otseselt Kimi perekonna ja lähiringi elust, tervisest ja turvatundest. 

Raketid ei kõlba süüa, tule ja raevu tulek

Esimesed tõsised tagasilöögid stabiilse siseriikliku arengu edendamisel tabasid režiimi 2016.aastal, teise Kim Jong-uni võimuperioodil läbiviidud tuumakatsetuse järelmina. Kui 2013.aasta katsetus möödus kahe Korea suhetele erilisi tagasilööke jätmata, otsustas Lõuna-Korea president Park Geun-Hye 2016.aastal katkestada töö Päikesepaistepoliitika toel 2004.aastal avatud ühises tööstuspargis Põhja-Korea territooriumil Kaesongis. Sammuga lõigati maha ligikaudu miljardi dollari väärtuses Pyongangi sissetulekuid aastas. Kaesongi tööstuspark on suletud tänaseni. Lõuna-Korea ettevõtetele kattis kulud valitsus.

Asunud ellu viima vanaisa ammust unelmat ning isa kaitsepoliitilist testamenti, on Kim Jong-un arendanud ning katsetanud massihävitusrelvi määral, mis graafiliselt visualiseerituna ei jäta mingit kahtlust – riigi põhiseadusessegi sissekirjutatud tuumavõimekus on Põhja-Korea fundamentaalne julgeolekugarantii. Maailma suurima vanarauaarmee uuendamine käiks režiimile selgelt üle jõu, mistõttu on just tuuma- ja raketiprogrammist saanud korralik kaart mistahes partneritega peetavatel läbirääkimistel. Kim Jong-un on läbiviinud 4 tuumakatsetust, viimane ja Hiina territooriumilgi aknaklaase purustanud väidetav vesinikupomm õhati 2017.aastal. Plahvatus muutis kasutuskõlbmatuks aegade algusest testimiseks kasutatud tuumapolügooni riigi mägises põhjaosas. Alates 2012.aastast on läbiviidud üle 100 erineva raketikatsetuse. Sealhulgas saadi 2016. ja 2017.aastal lendama Ameerika Ühendriikide maismaani jõudvad kontinentidevahelised ballistilised raketid ning siis hakkas juhtuma. 2020.aasta oktoobriparaadil näidatud suurim arendus, veerandsajameetrine Hwasong16 veel katsetuseni jõudnud pole. Katsetatud ning maailmale on eksponeeritud edukaid kesk- ja lühimaarakettide, allveelaevadelt ja rongidelt startivate rakettide lende. Eduka arenduse on läbinud tiibraketiprogramm ning esimese katsetuse läbis ülehelikiirusel lendav rakett. Taolises mahus panustamine ning piirkonnas pingeid kasvatav järjepidevus ei jäänud tähelepanuta ning 2017.aastaks olid Pyongyangi suhted naabrite, aga ka fotoobjektiive ja suuri plaane nautiva Ameerika Ühendriikide president Trumpiga viinud lähiajaloo pingelisemasse olukorda Korea sõja järel. Trump ja Kim vahetasid jämedusi, võrreldes tuumanuppude suurusi ning külvates hävingut lubavaid sõnumeid. Oli alanud “tule ja raevu” periood. Samal ajal alanud majanduslik mõõduvõtt Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel kaotas Korea küsimuses Valgele Majale igasuguse Pekingi toe. Põhja-Koreast sai taaskord Hiina jaoks tulus malakas oma regionaalsete huvide edendamisel. Vaatamata “Korea sulale” aastatel 2018-2019 on Põhja-Korea kui riigi ja puhvertsooni püsimise vajadus kõigi lähiriikide jaoks pakilisem kui kunagi varem. Asjakohane on mainida, et 2018.aasta aprillis alanud tippkohtumiste sarjale kahe Korea ja Ameerika presidendiga eelnesid Kim Jong-uni kohtumised just Hiina liidriga, mis annab ühetimõistetavat tunnistust jõujoonte peamisest kujundajast. Xi Jinping ja Kim Jong-un kohtusid 2018.aastal kolm korda. Miks Korea sula ebaõnnestus?

Kiirelt jäätunud sula

2018.aasta 1.jaanuaril peetud uusaastakõnes üllatas Kim Jong-un kogu maailma, kutsudes üles rahuprotsessile ja stabiilsele arengule Korea poolsaarel. Lähenevate olümpiamängude eel Lõuna-Koreas otsis Pyongyang tagantjärele teadmisena diplomaatilist kontakti ning ligipääsu maailma olulisimate läbirääkimislaudade taha juba kuid varem. Mastaapne ja edukas massihävitusrelvadeprogramm pakkus trumpässasid, kuid enam kui 100 keelatud relvakatsetuse eest määratud tugevad sanktsioonid ohustasid 6.kongressil plaanitud kaitsevõime ja majandusprogrammi paralleelarengu programmi. Kim oli valmis asuma tegelema ajaloos sinusoidina korduva “ähvarda ja palu” poliitika pehmema poolega. Abi maailmapoliitika suurkujuks tõusmisel tuli sealt, kuhu Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili niiskemadki unenäod endi legitimiseerimisel polnud varem ulatunud – Valgest Majast. Suuri läbimurdeid suurte kaamerate eest armastav Donald Trump, kes Ameerika Ühendriikide seniste lähenemistega Põhja-Korea suunas ülearu kursis ilmselt polnud, sättis end ajajoonel harjumuspärasesse ritta ebaõnnestunud katsetega (taas!) lahendamaks korea küsimust. Kas lugeda kolme tippkohtumist jõhkra diktaatoriga
Põhja-Korea raketikatsetused läbi ajaloo
läbimurdeks või Kim Jong-uni mainekujunduskampaaniaks, andku hinnang ajalugu. Fakt on, et 2018.aastal ei katsetanud Kim Jong-un ühtegi massihävitusrelva, kuid naases ähvarduste ja relvaprogrammide esitlemise juurde koheselt peale 2019.aasta Hanois luhtunud tippkohtumist, kui sai selgeks Trumpi raugenud huvi tüütult venima kippuvas protsessis. Ka 2017.aastast võimule tõusnud Lõuna-Korea president Moon Jae-ini lähenemine katsetada taaskord pehmemat Päikesepaistepoliitikat ei pakkunud sanktsioone partnerlussuhete säilitamiseks hoidnud Soulile mingit võimalust suurte sõnamängude kõrval reaalseid algatusi algatada. 2022.aasta märtsini presidenditoolil istuv Moon Jae-in ei ole Koreade omavahelistes suhetes retoorikat muutnud tänapäevani, pigem vastupidi. Ühinemisministri suu läbi tehtud lennukate koostööalgatuste nimekiri veaks välja kõhnema raamatu, kuid Trumpi algatatud ning Joe Bideni jätkatud maksimaalse surve strateegia on Hiinaga maailmaareenil peetavate ja aina süvenevate pingete näol jätnud Lõuna-Korea omalaadsesse kahvlisse. Valida tuleb suurima majanduspartneri Hiina ning julgeolekugarantii Ameerika Ühendriikide aina killustuvate huvide vahel. Põhja-Korea küsimuses reaalsete koostööprojektide algatamine kahjustaks ilmselt mõlemaid. Soul ei võtnud ega võta sõna Hiina inimõiguste rikkumiste või Hong-Kongi teemadel, ei kritiseeri Valge Maja jäika positsiooni edasiliikumiseks suhetes Pyongyangiga. Trumpi poolt kahjustatud liitlassuhe kaitsekulutuste jagamise teemadel Souliga on sundinud Lõuna-Koread kiirele kaitsekulude kasvatamisele, mis kasvava Hiina agressiivsuse ja Põhja-Korea raketiprogrammi ennakarengule on osutunud ettenägelikuks sammuks. Lisades Jaapani kaitsekulude kiire kasvu saame nentida vaid üht – Ida-Aasias on alanud arvestatav võidurelvastumine. Kim Jong-un võib vaatamata karmidele majandusraskustele tunnustada end kui arvestatavat tegijat regionaalsetes jõumängudes. Muide, relvaprogrammide arendustöö ei katkenud ka 2018.rahuaastal. 

Kahe Korea suhted on taas jäised, lausa olematud. 2018.aastal sõlmitud Panmunjomi ja Pyongyangi deklaratsioonid lõid ettevaatliku aluspinna läbi militaarsete pingete langetuse edasisteks arenguteks, kuid erinev arusaam väljendi “tuumavabaks muutmine” tõlgendamisel ning Hanoi fiasko andis Pyongyangile kardetud teadmise Souli võimaluste seotusest. Souli süüdistati reeturite (põgenike) soosimises, õhati vastvalminud ühisesindus Kaesongis. Suhtlus katkes ning tõenäoliselt võib elavnemist oodata peale 2022.aasta kevadel peetavaid Lõuna-Korea presidendivalimisi. Kas Koreade suhteid ohjatakse Soulist edaspidi piitsa või präänikuga, igal juhul on Pyongyangil huvi ja vajadus lõunanaabrit testida. 

Koroonapandeemia ja stressis Kim Jong-un

2020.aastal alanud koroonapandeemia on muutnud oluliselt paradigmat ning Kim Jong-uni ees seisab tema võimuaastate keerukaim juhtimisülesanne. Iseend absoluutsesse suletusse määranud riik tunnetab selgelt, kui sügavale võiks ulatuda sanktsioonid, kui asjasse puutuvad osapooled (eelkõige Hiina, aga ka kümned riigid Aasias ja Lähis-Idas, Aafrikas) neid tõsiselt oleks võtnud. Põhja-Korea kuulutab end tänaseni ainsana koroonast puutumata riigiks maailmas. Piirid on igasuguseks läbikäimiseks suletud, piiritsoonis on luba hoiatamata tappa. Poliitika, mida on rakendatud ka Hiina ja Lõuna-Korea kodanike peal teisel pool piirijoont. Lõuna-Koreasse jõudnud põgenike arv on vähenenud harjumuspärase 1000…1500 pealt üksikute inimesteni. Kaubavahetus toimub vaid meritsi, pakkudes mitmenädalast karantiini. Aastaid stabiilsena püsinud põhitoiduste (riis, mais, köögiviljad) ja kütuste hinnad on läbinud olulise tõusu, puudus on  importkaupadest ja toormest. Uusi rahatähtigi trükitakse spetsiaalse paberi puudusel tavalisele, šokolaadist puudub kakao ja seebi tootmiseks puudub toore. Riigist on lahkunud kõik lääneriikide saatkonnad ja abiorganisatsioonid. Viimaseid toimetas veel loetud aastat tagasi erinevate projektidega näiteks maaviljeluse, hariduse ja meditsiini valdkonnas ligi tuhatkond. Riigis toimuvale infole ligipääs on kasinam kui 20.sajandi viimases kümnendis, kui riiki räsis näljahäda. Suletus tekitab kuulujutte ja spekulatsioone. Kim Jong-un on kaotanud kaalus 20+ kilo ning on sageli nädalate kaupa kadunud oma uuenduskuure läbivates häärberites. Riiklik propaganda räägib täistuuridel isehakkamasaamise möödapääsmatusest, mis omakorda nõuab elanikkonna patriootilise mõtlemise vankumatut ja kõrvalekalleteta edendamist. Nende klišeelike sõnade taga on armutu võitlus Lõuna-Korea jm maailma pehmete mõjudega. Satelliidifotod ei jäta kahtlust, parteiliinist kõrvalekaldujate ridade laienemise tõttu peavad lainema ka vangilaagrid. Inimesi karistatakse Lõuna-Korea nimetamise pärast riigi ametliku nimega, noorukeid määratakse aresti BTSi liigutuste imiteerimise pärast ning lõunanaabri hittsarja“Crash Landing on You” vaatamine võib olla hukutav. Lumememme teha ei tohi, uduga peab püsima toas, Hiinast Põhja-Korea õhuruumi sattuvad rändlinnud tulistatakse alla.  

21.sajandi kummalisem eksperiment nimega “Põhja-Korea” jätkub.

Lugu ilmus toimetatuna Postimehe nädalalisas AK 18.detsembril 2021


Koroonaviirus - liitlane ideaalselt kontrollitud ühiskonna ehitamiseks

Salenev Kallis Juht

Korea Rahvademokraatlikust Vabariigist ehk Põhja-Koreast kõnelevad uudislood sisaldavad sageli epiteete “saladuslik” või “maailma suletuim”. Peamiselt geograafiliste eripärade tõttu aastasadu erakliku kuningriigina tuntud Korea, aga just selle põhjaosa, on kaasajal lisandunud poliitiliste ning  epidemioloogiliste arengute tulemusel jõudmas inimtekkelise suletuse apoteoosi. Mis toimub Põhja-Koreas?

Maailma avatuimaks suletud režiimiks (spordiajakirjanik Jaan Martinsoni tabav võrdlus) peetav Põhja-Korea on koroonapandeemia algusest olnud välismaailmale suhtluseks suletud ning keskendunud globaalse tähelepanu pälvimiseks ärplemise asemel iseenesega hakkamasaamisele. 1990ndate näljahädast alates pole vaatlejatel olnud niivõrd kasinat ligipääsu infole riigist seestpoolt. Tavapäraselt riigis toimetanud sadadest abiorganisatsioonidest ei jätka 2021.aastal töö mitte ükski. Nii ÜRO Toiduabiprogramm kui näiteks Punane Rist jpt. ei oma praegu Põhja-Koreas ainumastki välismaalasest töötajat. Valitsusväliste organisatsioonide esindajatest rääkimata. Suletud on kõik lääneriikide saatkonnad, kümnekonna esinduse vähendatud koosseisud on sunnitud koduarestilaadses olukorras viibima pealinnas saatkondade territooriumitel. Venemaa saatkonnast lahkus hiljuti personal ületades Korea ja Venemaa piiri käsidresiinil! Kõik viimase poolteise aasta teadmised tuginevad riiki smuugeldatud mobiiltelefonide kaudu infot jagavate väheste allikate abil. Põhja-Korea riiklik ning välistarbijatele suunatud propagandamasin töötab küll täistuuridel, kuid ka selle infokandja toest ammendava tervikpildi loomiseks kahtlemata ei piisa. 

Kim Jong-un on võimutäiuse saavutamise hetkest 2016.aastal toimunud Korea Töölispartei 7.kongressil  korduvalt tunnistanud vigu riigi majanduselu juhtimise korraldamisel. 2020.aastal toimunud Korea Töölispartei 75.aastapäeval peetud paraadkõnes valas Liider pisaraid, vabandades Korea rahva ees Tema Enese tegematajätmistest tingitud kannatuste pärast. Veel 2012.aastal mitte iial püksirihma pingutamist lubanud Kim on 2021.aastal sunnitud korduvalt rõhutama probleeme toiduainete kättesaadavusega. Looduslikud tegurid kolmel järjestikusel aastal põudade ning nendele järgnenud üleujutuste tõttu on hävitanud märkimisväärse osa saagist ning Põhja-Koreal jääb võimest toita oma rahvast vajaka ca veerand saagist. Isegi maisist, kui riisi ja kartuli aseainest, on käesoleval aastal ootamas puudus. Olukord sarnaneb klimaatiliselt 90ndate keskpaiga ning sellele järgnenud humanitaarkatastroofiga. Kim Jong-uni sel kevadel asetleidnud erinevate organisatsioonide kongressidel ja teistel massiüritustel  osalenutele saadetud pöördumistes ning Partei juhtorganitel peetud kõnedes kasutas Liider üllatuslikult tabuks peetud viiteid 90ndate näljahädale. Kui juba Kim kasutab niivõrd sageli mõistet “kannatuste marss”, kas olukord maapiirkondades võiks viidata kättejõudnud mastaapsele nälgimisele? Väide on küll spekulatiivne, kuid pigem ei. 

Laske meil kannatada puudust kõigest!

Pole kahtlust, et koroonapandeemiast on saanud Kim Jong-uni seni raskeim juhtimisülesanne. Veel 2017.aastal Ameerika Ühendriike tuumakonflikti kutsunud režiim elab ellujäämiseks üle märksa maapealsemaid väljakutseid kui loetud kordadel edukalt lendama saadud ballistika toel leevenduste kauplemine. 2018.aastal alanud Korea sula (korduvad tippkohtumised Trumpi ja Lõuna-Korea president Moon Jae-iniga) lõppes aasta hiljem Vietnami pealinnas Hanois, kui Donald Trump uksi paugutades kauplemise õigustatult lõpetas. Kim Jong-uni staaž maailmalavadel tõsiseltvõetava riigimehena jäi üürikeseks. Kuid paradoksaalsel moel on koroonasuletus ulatanud türannile võimaluse parandusteks, kutsumaks korrale sula tingimustes liigseid lootusi hellitanud ühiskonda, ka teada toetavat eliiti. Üksi diktatuur pole selle juhi kontrolli all, kui seda ei toeta lojaalne kaaskond. Põhja-Koread valitsev Kimide dünastia toetub kaasajal rohkem kui kunagi varem umbkaudu miljonile inimesele hinnatud kildkonnale, kes tõenäoliselt esmakordselt on sunnitud tegema kompromisse elukvaliteedis edenemisel.  Näidispealinnas Pyongyangis on lõppenud imporditavad kaubaartiklid, sealhulgas toiduained nagu küpsetusõlid, jahutooted, puuviljad jpm. Antud teadmist kinnitavad ka välisriikide saatkonnad. Kevade ja suve jooksul on kütuste, teraviljade ning lihatoodete hinnatasemed läbinud ajaloo suurimad sinusoidid. Põhja-Korea majandusnäitajaid hindav ja kokkuleppeliselt usaldusväärseimaks allikaks loetava Lõuna-Korea Keskpanga hinnangul langes põhjanaabri majandus 2020.aastal 4,5%, olles eelneval kümnendil 1 – 3 % aastas kasvanud, pakkudes rahajumalatele ehk donju-le (Põhja-Korea eliit ja uusrikkad) rikkalikku äraelamist. Ka tavakodaniku argieluline hakkamasaamine ajas pigem paranes. Koroonapandeemia on olukorda muutnud, kuid režiim on teinud viirusest omalaadse liitlase.

Koroonaviirus kui režiimi liitlane

Põhja-Korea elanikkonna hakkamasaamine on suurel määral sõltunud illegaalselt läbikäimisest Hiinaga. Tegelik eluliin on kandjate seljas üle Yalu ja Tumeni tarnitud kaubad. Ametlikku eksporti, maavarade, tekstiili ja kalasaaduste näol, keelavad sanktsioonid. Põhja-Korea režiimi rahakott ning rahvamajandus on erinevad kategooriad. Kui sanktsioonide režiim asus esimest õgvendama, asuti teiselt kümnise korjamise teele. Hiina ja Põhja-Korea piiril 30 aastat kestnud isetegevus kujutab majandusvabadusena ohtu poliitiliste nõudmiste tekkele, mille reguleerimisele koroona ootamatud väljundi pakkus. Olgem ausad, turgude toimimist on Kimide pererežiim pidanud vajalikuks kärpida regulaarselt, samas tunnistades neid kui möödapääsmatut meedet elanikkonna äraelamiseks. Riiklik toidujagamissüsteem kannab Põhja-Koreas ammu hellitusnime “riiginälg”. Absurdsetele viirusetõkke meetmetele viidates (lumememmede veeretamise keeld, lumesajus ja udus viibimise keeld,
Põhja-Korea sunnitöölaager. Foto:AsiaPress

rändlindude tulistamine jne.) on lumepallina vabadusi tekitanud piiriülesed tegevused tänaseks sisuliselt lõppenud. Põhja-Korea piir saab loetud kuude jooksul eluohtlikult elektrifitseeritud. Kasutusel on moodne Saksa ja Hiina jälgimistehnika. Piiriülesed mobiilikõned tuvastatakse. Veel 2019.aastal aktiivset igapäevaelu näinud piirijõgede idakaldad on muudetud piiritsooniks, kus loata viibijad hoiatuseta tapetakse. Sellekohased hoiatused pole saladus, vaid avalikud teated piiritsooni asulate kuulutustetulpadel. Põhja-Korea piirivalvurite kuulide läbi on hukkunud inimesed ka Yalu Hiinapoolsel kaldal. Piiri ületamine on tehtud võimatuks, mida kirjeldab ka kiretu statistika. Tavapärase 1000 – 2000 põgeniku asemel on 2021.aastal Lõunasse jõudnud vähem kui 40 inimest, sh.suve jooksul vaid 2! Koroonareeglite rikkujaid ning Lõuna-Korea meedia tarbimiselt tabatuid koheldakse kui riigikorra vastaseid ning karistused tuleb riigis allikaid omava portaali DailyNK andmetel kanda eluaegsete vangide sektoris sunnitöölaagrites. Piiridel toimunud “hukatuslikke intsidente” koroonaennetuse vaates on maininud ka Kim Jong-un ise. Kui koroona on tulnud appi absoluutselt kontrollitud ühiskonna taaskehtestamisel, on Põhja-Korea endi sõnul ainus viirusest puutumata riik. Väidet pigem kinnitab ka Vene Föderatsiooni saatkond Pyongyangis, kui sunnitult WHO, kelleni jõudnud 34 000 testi on olnud tõesti negatiivsed. Samas mahus teste teeb Eesti umbes pooleteise nädalaga. 

Vaktsiiniskeptikute paranoiline paradiis

Milline on Põhja-Korea valmidus ja tahe vaktsineerimiseks? Riigi olematu maksevõimekus võimaldab osa saada WHO abiprogrammist Covax, kuid vaid 1,7 miljoni doosi ulatuses. See napp ressurss oleks piisav tagamaks maksimaalselt vaid eliidi kaitsepookimist. WHO hindab Põhja-Korea vaktsiinide laialijaotamise võimekust heaks vaid Astra Zeneca vaktsiini korral. Pfizeri või Moderna toodete laialdaseks kasutamiseks võimekus puudub. Hiina vaktsiine Põhja-Korea tõenäoliselt ei usalda. Nagu

näitavad efektiivsusuuringud, põhjendatult. WHO pakub Põhja-Koreale abi külmutuslahenduste loomiseks, kuid siiamaani artiklit lugenutel on selge riigi suletuse tõttu meetme ebareaalne kasutuselevõtt. Režiim veenab ühiskonda eesootavas kuni 5-aastases isehakkamasaamises, vaktsiinide ebaefektiivsuses ning toob uudistemagasinides regulaarselt näiteid fataalsetest kõrvaltoimetest üle ilma. Laialdase vaktsineerimisprogrammi rakendamine eeldaks väliste osapoolte tingimuste tunnustamist ning antud olukorras on üle riigi toimetavad välistöötajad  jälgimisühiskonnas kordaloova režiimi jaoks vastuvõetamatu komponent. Isehakkamasaamise retoorika ehk “juche” taastulek riiklikku retoorikasse koos dekaad tagasi kaotatud väljendiga “kommunism” on massiivne ning kinnistab teadmist režiimi soovist kiiresti naasta Kim Il-sungi loodud ebainimliku eksperimendi alustalade juurde. Varasemalt on võimud proovinud suletuses hetke kasutada näiteks 2003.aasta SARS-i, 2014.aastal Lääne-Aafrikat räsinud Ebola (vaadake gloobust!!) ja 2015.aasta MERS-i epideemia perioodil, kuid eelpooltoodud episoodide efektiivsus on jäänud talvise nohu mõju tasemele. Siiski on aina kasinam eelarve, kahanevad valuutavarud ning ebakindlus argielus sundinud Kim Jong-uni ümberkorraldama Põhja-Korea juhtimistasandeid. Printsiibina võib täheldada rasketel aegadel Geniaalse Juhi rolli asendumist Kollektiivse Kannatamisega. Pikemalt saab Korea Töölispartei toimimisprintsiipide muudatustest lugeda siit:

Korea poolsaar - Aasia püssirohutünn: Salenev Kim Jong-un raputab Põhja-Korea alustalasid? (korea-dmz.blogspot.com)

Maailma sõltuvaim sõltumatu riik

Põhja-Korea kui isehakkamasaamise filosoofiat riigi toimimise vundamendiks pidav edulugu on tegelikkuses ajaloos üks enim välistest toetustest sõltunud eksperiment. Ulatuslik ja enneolematu koroonast tingitud suletus pole riigi sõltuvust doonoritest vähendanud. Kui sotsialismibloki lagunemisel 1991.aastal moodustas Hiina RV tugi napi veerandi, siis kolm dekaadi hiljem moodustab Hiina toetus üle 95% Kimi režiimi enamvähem mõõdetavast majanduselust. Musta ja halli majanduse osakaal (relvakaubandus, narko- ja küberkuritegevus) võib olla legaalselt suuremgi. Enim rahvusvaheliselt kinnistunud survemeetmeid taluval režiimil maailmas on olnud paradoksaalsel kombel võime luua globaalsed võrgustikke eduka illegaalse kaubanduse käigushoidmiseks. Prioriteetsed valdkonnad (Põhja-Korea näitel tuuma- ja raketiprogramm) kahju ei kannata, sanktsioonide mõju tunnetavad enim tavainimesed. Olenevalt sanktsioonidele omistatud eesmärkidest võib kindlalt väita, et Põhja-Korea brutaalne režiim jätkab oma tegevust. Klišeena mõjuv väide statust quost kui kõigile osapooltele sobivast olukorrast, on täna asjakohasem kui kunagi varem. Arusaama toel võib olla kindel, et Hiina RV ei luba Põhja-Koreas tekkida näljast tingitud ebastabiilsusel. Vaatamata Päikesepaistepoliitikat viljeleva ja peatselt ametist lahkuva Lõuna-Korea president Moon Jae-ini suurim hirm on ootamatu vajadus asuda liitma kahe Koread. Desinfektsioonikeskused peatselt taaskäivituva kaubanduse tarvis Põhja-Korea pinnal Hiina piiride lähistel kinnitavad teadmist – Pekingil on olukord täieliku kontrolli all.

Lugu ilmus Delfis 20.augustil 2021



Salenev Kim Jong-un raputab Põhja-Korea alustalasid?

Foto: Mansudae Artsudio
Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei värskendas toimimisprintsiipe. Dokumendis kajastatu määrab riigi sise- ja välispoliitilise kursi ning omab ühiskonna igapäevasele toimimisele olulisemat mõju kui põhiseadus. Jaanuaris toimunud Korea Töölispartei 8.kongressile järgnenud arvukate suurkogunemiste (pealinnas Pyongyangis on kevade jooksul tuhandete delegaatide osavõtul parteikongressi poolt seatud eesmärke kinnitanud Sotsialistlik-patriootiline Noorteliiga, Naisteliiga, Kaubandusorganisatsioonide ja kohaliku tasandi parteiorganisatsioonid) lõppakordina kinnitas 4.juunil kogunenud partei keskkomitee poliitbüroo Kongressil seatud eesmärgid ning kohendas juba mainitud partei toimimise alustalasid määral, millega  stagneerunud režiimi dogmaatilist toimetamist pikalt jälginud asjatundjaid üllatada suudeti.  

Korea Töölispartei toimimisprintsiibid on olulisim tekst Põhja-Korea poliitilises süsteemis. Dokument kirjeldab detailselt ning määratleb kogu riigi poliitilise süsteemi eesmärgid, prioriteedid, ideoloogia ning regulatsioonid nende saavutamiseks hoidmiseks, samuti on fikseeritud karistused. Kirjeldatud on partei hierarhia valitsevast perekonnast rohujuuretasandi parteilaseni. Seetõttu on muudatused dokumendis oluliseks infoallikaks tajumaks režiimi (enda poolt soovitud) arengusuundi. Toon välja mõnekümnelehelisest dokumendist leitud pöördelisemad muutused ning proovin leida seletusi nende eesmärkide kohta. Vastuseid saab siiski olema vähem kui tekkivaid küsimusi ning spekulatsioone, kuid see on Põhja-Korea vaatlemise orgaaniline paratamatus.

Põhja-Korea otsib peksupoissi?
Partei lõi Keskkomitee esimese sekretäri ametikoha, mis on peale 2013.aastat, kui hukati Kimi tädimees Jang Song-thaek, uus ettevaatlik ja legitiimne (Kimi poolt algusest peale kontrollitud)  katse kinnistada nö.riigi teine mees. Jaanuaris nimetas Kim Jong-un end partei peasekretäriks, haarates sellega tema isale (Kim Jong-ilile) kinnistatud igavese ametikoha ning luues arusaama võimutäiuse jätkuvast kindlustamisest.  Esimese sekretäri ametikoht võiks olla märk soovist majanduslikult erakordselt raskel ajastul eemalduda reaalsest vastutusest ning kriitikast. Kim Jong-un ei ole teinud riigi ees seisvatest püksirihma pingutamisest saladust, mainides vajadust kõik koos kui üks mees kannatada ära kõik raskused. Liider on maininud viimase perioodi arvukates kõnedes ning kirjades võrdlusi üldiselt tabuteemana püsinud viiteid 90ndate teise poole näljahädale. Asejuhi määramine võiks kõneleda teatud vastutuse jagamisest ning märke selle arvamuse kinnituseks on teisigi. Meenutagem, kuidas Kim Jong-uni õde, Kim Yo-jong on edukalt kandnud välja kurja politseiniku rolli kahe Korea suhete retoorikas. Õde Roppsuuröökur on ähvardanud ning ka ellu viinud ühisesinduse õhkimise Kaesongis, võtnud mahlakalt sõna USA ja Lõuna-Korea ühisõppuste teemadel ning teinud ära suure verbaalse musta töö mistahes kahte naabrit puudutavates küsimustes. Sarnane väljakutse näib ees ootavat Kimi lojalisti,
Salenev Kim ja Jo Yong-won

nooremapoolset aparatšikut Jo Yong-woni, kes piksevardana Suure Juhi vastu suunatud majandusraskustest tingitud pikselöögid maandama peab. Lõuna-Korea lennukamad analüütikud kõnelevad silmselgelt kõhnenenud Kim Jong-uni terviseprobleemidest tulenevast vajadusest musta stsenaariumi korral võimumudeli turbulentsideta üleminekust, kuid minu teada ei ole Jo Yong-won nn.Paektu vereliini liige. Tõepoolest, käekell Kim Jong-uni randmel kinnitub nüüdsest üks auk tihedamalt ning mees on asunud lahjenduskuurile, kuid diktaatori terviserikkest puhkenud spekulatsioonid ei saa 2020.aasta kevade näitel (Kim Jong-un kuulutati aprillis teadmata allikatele tuginedes ajusurnuks, kuid ilmus maikuus välja priskes ja punapõskses toitumuses väetisevabriku avamisel) olla Põhja-Korea suunaliste tõsiste analüüside aluseks. Oluliselt loogilisemana kõlab selgitus vajadusest jagada Kim Jong-uni igapäevast töökoormust, kuid pigem vajati peksukotti liidri eksimatuse tagamiseks. Kui Põhja-Korea televisioon näitab filme kartuli söömisest riisi asemel, ei ole maisi peatoiduseks kuulutamine kaugel.

Küll on fakt, et liidrikultusele suunatud propagandas, millisest Põhja-Korea inforuum nõretab, on asutud Juhti kiitvaid loosungeid asendama partei hiilgust kinnitavate sümbolitega. Sama kinnitab ka järgmine oluline muudatus partei toimimisprintsiipe suunavas pühakirjas.

Nimetud jumalused
Dokumendist on kadunud kõik nimelised viited kõigile kolmele Kimile. See on väike samm tekste trükkivale kontroritöötajale, kuid üüratu hüpe 70 aastat hommikust õhtuni (ilmselt ka öisel ajal ei jäta Kimide kolm põlvkonda une-matina elanikke kummitamata) jumaluste nimedes eksisteerivatele põhjakorealastele. Nimed on asendatud väljenditega “ülim juht” ning “partei keskmik”. Kahe esimese Kimi nime ja mõju järkjärguline kaotamine on hakanud silma juba aastaid. Nii näiteks muudeti Kimilsungistlik-kimjongistlik Noorteliiga selle 10.kongressil Sotsialistlik-patriootiliseks Noorteliigaks, muudetud on Kim Il-sungi jaapanivastase võitlusega seotud tähtpäevi, näiteks Korea Rahvaarmee asutamise aastapäeva. Vaatlejad näevad ka lapselapse puudumist vanaisa sünnipäevalt 2020.aasta aprillis meetmena Kim Il-sungi mõju vähendamiseks. Muide just sellest episoodist algas periood, kuid Kim Jong-un terve kuu maailma avalikkust elevuses spekulatsiooniga enda ajusurmast hoidis.  Kuidas mõjutab taoline nimeliselt rõhutatud isikukultuse taandareng teist Põhja-Korea pühakirja, 1974.aastal Kim Jong-ili poolt loodud ning isa jumaluseks kuulutavat “10 printsiipi ühe monoliitse süsteemi loomiseks”, saame teada teatava ajalise distantsiga. Keeruka nimetuse taha koondatud ning põhjakorealaste jaoks une pealt tsiteeritavad kümme käsku sisaldavad eranditult vaid Kim Il-sungi nime. Teatud taandumist liidrikeskselt lähenemiselt kinnitab ka artikli fookuses oleva dokumendi üldine tonaalsus, mis erakordselt sageli rõhutab kollektiivset vastutust läbi partei keskkomitee ning ehk seletab asjaolu, miks üle aastate on leksikas tagasi sõna “kommunism”. Täpsemalt “kommunistlik mõttelaad” kui kaugem eesmärk ning meetod eduka sotsialistliku riigi rajamiseks poolsaare põhjaosas. 


Korealased on üks rahvas!
Põhja-Korea hülgab idee Koreade ühinemisest?
Eelmise lõigu lõpetanud klišeelikus lauses peitub järgmine poliit-tektooniline muutus. Kadunud on mõlema Korea riigi keskne majakas – üks Korea riik. Liitumine, ühendamine, üks riik – kaks süsteemi, Koryo Föderatsioon, 1972.aasta ühiskommünikee  - kandev idee mistahes keerukatel perioodidel kahe riigi suhetes on seni püsinud vankumatuna. Uuendatud Korea Töölispartei printsiibid ei maini otseselt loobumisest Ühe Korea ideest, kuid ei maini 70 aastat püsinud toetust lõunakorealaste revolutsioonilise vastuhakule, vajadusest minna appi vendadele lõunas ning kõneleb otsesõnu edukast sotsialistlikust riigist poolsaare põhjaosas. Ilmselt saavad dokumendi kõnealuse peatüki lugemisel tööd tuhanded Põhja-Korea ehitusmehed, asudes Partei eesmärkide kinnituseks üle võõpama kümneid tuhandeid ühest Koreast kõnelevaid propagandaloosungeid ja memoriaale riigi territooriumil. Ühinemine kui ultimatiivne eesmärk on vähemalt Põhja-Koreas laualt maas ning arvatavasti on võimudel vajadus tunnistada reaalset olukorda, kui toita edasi asjatuid lootusi. 

Võitlus Lõuna-Korea pehmete mõjudega on riigis edenemas ennaktempos. Naasnud on k-popi tarbimisega vahelejäänute näidishukkamised ning mõttepuhtuse saavutamise kiirest ja pöördumatust vajadusest on sageli kõnelenud ka Tema Ise. Üsna sageli parteiorganisatsiooni juhtimisvigu tunnistav Kim on dokumenti sisse kirjutanud ka mistahes võimutasandite korruptsiooni kahjulikud ning hukatuslikud tagajärjed, mis Põhja-Korea konteksti tundes, ootamatult avameelselt mõjuvad. Samuti innustavad uued printsiipid võitlema dogmatismi, individualismi ning bürokraatiaga. Maakeeles: kohaliku tasandi materiaalsetest vajadustest ja kinnisideedest kantud parteilased ei pea enese heaolu kasvatamiseks nii ulatuslikult varastama. Muide, Korea Töölispartei liige peaks olema iga viies täiskasvanud põhjakorealane, seega on probleemide ulatus maailma ühes vaesemas ja ebavõrdsemas ühiskonnas märkimisväärne. Üldise konsensusena "isehakkamasaamise poliitikaks" tõlgitud juche filosoofia massiline ja sunniviisiline taastähtsustamine üldrahvalike kohustuslike loengute kaudu kinnitab võimude katset suruda riigi alamaid taas aastakümneid toimunud raamidesse. Vähese info toel, mis riigist koroonasuletuses siiski väljapoole imbub, on selge, et töökollektiivides ja õppeasutustes juchet tudeerides veedetud tunnid ei anna loodetud tulemust. Samuti ei kõneta 11 aastat inimeste heaolu parandamisest kõnelenud Kimi lubadus liikuda partei aktiviteetides “armee ennekõike” poliitikast “inimene kõigepealt” lähenemiseni.

Ameerika ennekõike!
Välispoliitikast kõnelevad peatükid on peale seitset dekaadi kaotanud välisvaenlasena Jaapani - Põhja-Korea ning Kim Il-sungi võimu legitiimsuse peamise nurgakivi. Tänapäeval puudub Põhja-Koreal sisuliselt igasugune suhtlus endise vihavaenlasega ning Kim Il-sungi vägiteod möödunud sajandi 30-40-ndatel ei õigusta Kim Jong-uni valitud teed ning meetodeid kaasajal. 2018-2019 ajutiselt kerkinud regionaalsest optimismist (Kimi tippkohtumised Hiina, Lõuna-Korea ja Ameerika liidritega) jäeti Jaapan kõrvale määral, nagu oleks saareriik Vaiksesse ookeani vajunud. Pyongyang ei vasta ega isegi kommenteeri Tokyo mistahes avaldusi Põhja-Korea teemadel. Just neil päevil on Jaapani seaduseandja kaalumas võimalust vaktsiinidiplomaatiaks liikumaks edasi Põhja-Korea poolt röövitud jaapanlaste temaatikaga, kuid eriliseks entusiasmiks läbimurde saavutamisel põhjus puudub. Igasugune repressiivrežiim vajab siiski välisvaenlast ning seitsme aastakümne järel on uus peamine väljakutse “Ameerika oht poolsaarel ja regioonis”. Siinkirjutaja arvates pärineb tõuge taolise lause vormimiseks mingil määral ka Pekingist. On selge, et regionaalne võidurelvastumine ning jõujoonte painutamine on Pyongyangi vajadusi ja võimalusi kandva vaenlase kuju voolimisel tugevasti mõjutanud.






Diplomaatiline turmtuli Ida-Aasias Põhja-Korea kastmes


Ida-Aasia välispoliitika jälgimine on viimase kolme nädala jooksul kestnud kõrgetasemeliste kohtumiste konveieri taustal osutunud väljakutsuvaks, kuid mõnusaks mõttematemaatikaks. Näiliselt liitlassuhete tugevdamiseks peetud kohtumised on näiteks Lõuna-Korea asetanud ebamugavasse kahvlisse. Kas Korea poolsaare tuumaküsimus on järjekordne süllekukkunud vahend suurriikide omavahelistes mängudes? Kõikide peetud läbirääkimiste fookus keskendus valdavalt Hiina ning Ameerika Ühendriikide suhetele, millistele Korea probleem on end külge liiminud juba orgaanilise osana.

Järgnev aegrida ning arutlus vaatleb sündmusi eelkõige Korea poolsaare arengute vaatenurgast.

Ootused Ameerika Ühendriikide Ida-Aasia poliitikale
Valge Maja Korea poliitika ümbervaatamise tulemusi oodatakse pikisilmi. Joe Bideni presidendiks asumise järel ei lubanud esimesed signaalid just ülearu – Põhja-Koreast ei kõneldud Hiina ning Iraani kõrval silpigi. Pikaks venis ootus ka Pyongyangis, kus jaanuaris peetud Korea Töölispartei 8.kongressil viidati USA-le kui jätkuvalt prioriteetsele välisvaenlasele, kuid hoiti tagasi otsesemaid rünnakuid vastvalitud presidendi suunal. Märtsis sõlmisid Washington ja Soul kogu Trumpi valitsusajal paksu tüli põhjustanud kaitsekulude jagamise leppe. Meenutagem Trumpi soovi tõstmaks Lõuna-Korea panust viiekordseks vaid ühe aasta jooksul. Joe Bideni liitlassuhete taastamise poliitika tõstis Lõuna-Korea panust annuaalselt 13% võrra lähima viie aasta jooksul, mis on segaste sõnumitega Trumpi poolt tahtmatult käima lükatud kümnete miljardite väärtuses Lõuna-Korea armee moderniseerimisele siiski kahepoolselt kasulik tulemus.

Just liitlassuhete taastamine oli USA välis- ja kaitseministrite, Anthony Blinkeni ja Lloyd Austini 16.märtsil Jaapanist alanud Aasia visiidi peamine eesmärk. Tokyos läks lihtsalt. Kinnitati ühist arusaama kaitsekulude jagamise teemadel, leiti ühisosa Põhja-Korea ohutasemes ning USA kinnitas igakülgset tuge Jaapanile peamises probleemis suhetes Põhja-Koreaga – röövitud jaapanlaste küsimuses. Jaapani peaministri Yoshihide Suga avaldus eeltingimusteta kohtumiseks Kim Jong-uniga oli selleks päevaks veel avalikult esitamata. 

Täielik teineteisemõistmine ning selgesõnalised eriarusaamad Soulis
Keerulisemaks läks 18.märtsil Soulis. Blinkeni, Austini ning nende Lõuna-Korea ametivendade ühisel pressikonverentsil vääris jälgimist välisminister Chong Hee-jongi nägu, kui USA ministrid kinnitades raudset liitlassuhet mainisid selgelt jäämist eriarusaamadele Põhja-Korea küsimuses. Taolist selgepiirilist sõnaseadmist Ameerika Ühendriikide administratsiooni suust kahe Korea suhete teemadel tuleb minna otsima väga kaugele ajalukku.

Võib väita, et Blinkeni-Austini visiidi suurimad kaotajad olid Lõuna-Korea president Moon Jae-in ning Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un. Kuigi Joe Biden on valimiskampaanias nimetanud Kim Jong-uni pätiks, lubas ta paindlikumat, samm-sammulist ning diplomaatiale koos sanktsioonidega suunatud lähenemist. Tegelikkuses jätkab Biden nii Hiina, kui Põhja-Korea poliitikas eelkäija karmi liini. Põhja-Koreaga läbikäimises piitsa asemel rohkem präänikut proovinud ehk nn.Päikesepaistepoliitikat taaskatsetanud Mooni jaoks, kel jäänud olla ametis napp aasta, on taoline jäikus selgelt takistav päästmaks oma pehme lähenemispoliitika lõplikku  läbikukkumist. 2018.aastal kolme tippkohtumisega kahe Korea liidri vahel päädinud Korea sula on jäätunud. 2019.aasta veebruaris Hanois uste paugutamisega lõppenud kohtumine Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel külmutas Pyongyangi igasuguse avatuse USA suunal. Olukorda pole päästnud ka Mooni administratsiooni üliagar ning selgelt presidendi mainet otseselt kahjustamata kõige lennukamaid algatusi sagedusega kord nädalas esiletoov Lõuna-Korea ühinemisminister Lee In-yong. Põhja-Koreaga uksi avatuna hoida sooviv Lee (loe:Moon) on kahelnud Põhja-Koreale määratud sanktsioonide toimivuses, olnud eestkõneleja nn.lendlehtede vastase seaduse jõustamises, teinud ridamisi ettepanekuid piiriülesteks, kuid selgelt ebareaalseteks koostööalgatusteks, kiitnud heaks mõtte ehitada 2020.aasta kevadel Põhja-Korea poolt õhitud ühisesinduse taastamiseks, kutsunud üles USA-ga peetavate õppuste mahu vähendamiseks jne jne. Vastuseks vaid sõnadeks jäänud ettepanekutele peatas Pyongyang Koreade ühinemisküsimustega tegeleva ametiasutuse tegevuse. 

Valed sõnad ja lõputu solvumine
Suhetes Washingtoniga katkes Pyongyangi kannatus märtsis alanud Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppuste tõttu. Olgu mainitud, et Põhja-Korea ise viibib juba aastakümneid kõigil talvekuudel stabiilses ja laiaulatuslikus õppuste seisundis. Kütust lisas lõkkesse Anthony Blinkeni 18.märtsi pressikonverentsil teadlikult pillatud fraas “Põhja-Korea tuumadesarmeerimisest”. Mõlemad Koread eelistavad kasutada terminit “Korea poolsaare tuumadesarmeerimine”, kuid ka siin on Põhja-Koreal oma arusaam - vabaneda tuleks Ameerika Ühendriikide tuumavarjust kogu regioonis. Mõjukat eksimist sõnakasutusel on käesolevas loos veelgi. 25.märtsil enam kui 10 kuud kestnud vaikuse järel taaskord ÜRO resolutsioone rikkuvat ballistikat Jaapani suunas lennutanud Põhja-Korea tegevuse kohta suutis Ameerika Ühendriikide Vaikse ookeani väejuhatus kirjeldada kui raketikatsetust, kus tahkel kütusel kiiresti lahinguvalmidusse seatud ballistiline rakett Idamerre langes. “Idameri” kui väljend on punane rätik Jaapanile, kes merd mingil moel korealastele sobiva nimega kutsuda ei soovi. Väejuhatuse kiire parandus kasutatud väljendite osas viis aga endast välja Souli. Sarnaselt ei tohi kunagi eksida vaidlusaluste saarte, õigemini kivirahnude nimeküsimused. Dokdo ning Takeshima on küll ühe ja sama minisaare nimi, kuid äärmiselt laetud ajaloolise sisuga.

Anthony Blinkeni ning Lloyd Austini visiidi positiivse tulemusena tuleb kahtlemata tunnustada järgnenud kolmepoolseid kohtumisi Lõuna-Korea, Jaapani ning Ameerika Ühendriikide rahvusliku julgeoleku nõukogude (ning nende analoogidega Jaapanis ja Lõuna-Koreas) juhtide kohtumist, kus just Ameerika Ühendriikide eestvedamisel üritatakse eraldada Souli ja Tokyo äärmiselt pingelisteks kiskunud suhete põhjuseid neid prioritiseerides. Põhja-Korea oht on üks teemadest, kus osapooled ühel leheküljel püsivad. Kohtumisele järgnes ka Korea Aasia ja Vaikse ookeani asjade ministri Lee Sang-ryoli kohtumine Jaapani ametikaaslase Takehiro Funakoshkiga, kus liiguti edasi ka dekaade sinusoidselt tüli kergitavate ajalooküsimustega. 

Tegelikult räägime ju Hiinast?
Vaid päev pärast Ameerika Ühendriikide ministrite kohtumisi Lõuna-Korea ametivendade ning president Mooniga toimus Alaskas Blinkeni ning USA julgeolekunõuniku Jake Sullivani kohtumine Hiina ametikaaslastega. Kohtumise fookuses oli tugevalt ka Põhja-Korea küsimus. Ameerika Ühendriigid andsid selge sõnumi Hiina otsustavast rollist Korea poolsaare tuumavabaks muutmisel. Sõnavaht, mida kuuldud aastakümneid ning mis ei peegelda kaubandustülide taustal mingit reaalset ootust Pekingi käitumise muutumisel, kuid selle väljaütlemine on äärmiselt mõjus. Kuigi Hiina ja Põhja-Korea kaubandussuhted on koroonasuletuses ametlikult sisuliselt katkenud, sõltub Põhja-Korea püsimine Hiina suvast ja soovist rohkem kui kunagi varem. Hiina soov status quoks on vaid tugevnev. Kahe riigi piiridel on alanud ettevalmistused kaubavahetuse taastamiseks ning Pekingi ja Pyongyangi suhted on kiiresti paranenud. Näha Põhja-Korea liidrit kummardamas Hiina sõjakangelaste monumentidele ei ole tavapärane, kuid just nii 2020.aastal korra juhtunud on. Tuleb ka märgata asjaolu, et Hiina on kiiresti asunud tähtsustama oma rolli Korea sõjas. Sõjas, milles osalemistki veel kümmekond aastat tagasi sisuliselt eitati.

Venemaa järgmised avantüürid Hiina kõhu all
25.märtsil, vaid loetud tunnid peale Põhja-Korea raketikatsetust kohtusid Soulis Venemaa ja Lõuna-Korea välisministrid. Valdavalt majandusküsimusi esiletoonud kohtumine sisaldas rafineeritud retoorikat, mis vältis erinevate osapoolte konkreetseid huvisid, kuid ka vastutusi. Sergei Lavrov ei kasutanud ülearu sõnu  “hiina” ja “peking”. Taustal peame teadma Venemaa kasvavat huvi näiteks Kagu-Aasias. Ettevaatlik pildidepürgimine näiteks Myanmari “verisel pühapäeval” sõjaväeparaadil osaledes, aga ka Laosesse lennuvälja rajades. Neid arenguid tasub jälgida ka võimaliku Põhja-Korea temaatikasse taassisenemise vaates, kuigi 30 viimast aastat Moskva roll Korea poolsaarel sisuliselt puudub. Kuidas suhestub Peking Venemaa toimetamistesse selgelt Hiina pikaaegsetes mõjupiirkondades, mida Laos, Myanmar ning Põhja-Korea selgelt endast kujutavad? Enne suundumist Souli külastas Sergei Lavrov ka Hiina pealinna, kus tõstatas küsimuse vajadusest vastustuda Lääne finantssüsteemidele. Kas jutuks tulid ka huvid Kagu-Aasias, info puudub. Kindlasti tulid.

K-pop, Taiwan või mikrokiipid? 
3.aprillil saabus Lõuna-Korea jaoks järgmine katsumus. Hiinas, Xiameni linnas (mis asub vahetult Taiwani väina lähistel) kohtus Hiina välisminister Wang Yi Lõuna-Korea välisministri Chong Hee-yongiga. Viimane Lõuna-Korea välisministri Hiinasse leidis aset 2017.aastal vahetult Ameerika raketisüsteemi THAAD paigutamise järel tekkinud ulatusliku kaubandustüliga. Meenutagem, et Hiina lõpetas turismireisid Lõuna-Koreasse, keelas populaarsete korea kaubamärkide tegevuse Hiinas ning piiras korea laine mõjusid. Lisaks eelpooltoodud loetelule pingestavad täna naabrite suhteid üliolulised investeeringud mikrokiipide valmistamisesse, kus just Korea ning Taiwani ettevõtete käes püsivasse globaalsesse domineerimisse soovitakse kiilu lüüa Hiinast, aga muide ka Ameerika Ühendriikidest. Kohtumisel arutati Põhja-Korea tuumaküsimust ning Lõuna-Korea osalemist nn.Uue Siidtee algatuses. Hiina sammud suhete parandamiseks Lõuna-Koreaga on olnud selgelt tajutavad, kuid küsigem, kuhu asetab nende algatuste realiseerimisel end Soul juhul, kui teemaks tõuseks Taiwani ründamine Hiina poolt? 

Kokkuvõtteks
Põhja-Korea küsimus domineerib Ida-Aasia poliitikas endiselt määral, mis vajab osapoolte tähelepanu. Mida kauem Ameerika Ühendriigid selgepiirilise lähenemisega viivitavad, seda tõenäolisemaks muutuvad Põhja-Korea agressiivsed sammud. Trumpilik kannapöörete stiil ennetavatest rünnakutest armastuskirjadeni poleks usutav. Läänelikus retoorikas provokatsioonideks nimetatavad raketikatsetused (nii mastaapne relvaarendusprogramm vajab ka pragmaatilises vaates siiski katsetamist) sagenevad. 26.märtsil (päev peale Põhja-Korea katsetust) 11 aastat tagasi Põhja-Korea torpeedo poolt uputatud korveti Cheonan mälestusüritusel esines harjumuspäraselt vaoshoitud Moon Jae-in avaldusega, lubades tipptehnoloogilist vastust mistahes rünnakule mistahes lähtepunktist. Avalduse toon kannab selget sõnumit regionaalsetest pingetest ja nende kasvust. Põhja-Korea 25.märtsi katsetus polnud liiga väike, et tähelepanu vältida. Samas ka mitte piisavalt oluline, et üle reageerida. Toimunu meenutas siiski probleemi jätkuvat olemasolu kõigile osapooltele.

Aprilli keskel kohtuvad Washingtonis Ameerika Ühendriikide president ning Jaapani peaminister, kuu lõpus on Valge Maja uksel ootel Moon Jae-in. Lõuna-Koreal on selgelt pooli valides üha keerukam rääkida stabiilsusest ja rahust poolsaarel, eriti lähenevate ning alati üliemotsionaalsete presidendivalimiste kampaania seisundis. Põhja-Koreal on taaskord võimalus väga vähe olulist kaotada.

Lugu ilmus 10.aprilli Postimehe lisas AK: https://leht.postimees.ee/7220354/erki-loigom-diplomaatiline-turmtuli-ida-aasias-pohja-korea-kastmes


KUKU Välismääraja, 14.02.2021


https://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/valismaaraja-2021-02-14/

KUKU Välismääraja, 14.veebruar 2021

Põhja-Korea pole kunagi olnud kuigivõrd avatud riik, ent koroonapandeemia on toonud kaasa veel eriti tugeva eneseisolatsiooni, kirjeldas vaatleja Erki Loigom Kuku raadio saates «Välismääraja». Ta võrdles kujunenud infopuudust 1990. aastate lõpuga, kui puudus seestpoolt kõrvaltvaataja pilk.

Täna ei tööta riigis mitte enam ühtegi välissaatkonda, on jäänud vaid majahoidjad. Ka ideoloogilised sõbrad nagu Venemaa, Indoneesia ja Hiina on pidanud vähendama oma saatkondade koosseisu minimaalseks ning kes ka koha peal on, on lukustatud missiooni territooriumile. Seetõttu peab info saamiseks sõltuma ametlikest allikatest ja Lõuna-Korea meediaväljaannetest, kes kasutavad piiritaguseid siseallikaid mobiiltelefonide abil. 

Loigomi sõnul on keeruline olukord rahvusvaheliste organisatsioonidega, sest tegutsema on jäänud vaid paari organisatsiooni mõned töötajad. «Kõik teised on riigist lahkunud ja sellega on jäänud pooleli väga mastaapsed projektid põllumajanduses. Eriti tervishoius on väga hull olukord, seal on näiteks käinud pikaajalised tuberkuloosiravi programmid, mis on praegu katkenud ning katkemine ei tähenda seda, et seda saaks uuesti alustada nullist või käivitada sealt, kus pooleli jäi,» kirjeldas vaatleja. «Selliseid näiteid on väga palju ja põhimõtteliselt abiorganisatsioonide töö riigis on lõppenud.»

Põhja-Korea on maailmas viimane riik, mis kuulutab, et neil koroonaviirust ei ole. Loigom tõi välja, et hiljuti andis Interfaxile intervjuu Vene suursaadik, kes lisaks kõigist olmelistest probleemidest väga avatult rääkimisele mainis, et see väide võib olla tõene. Seda näitavad ka suured sündmused, kus Põhja-Korea juhtkond ehk valdavalt vanad mehed osalevad ilma maskita. Tänavapildis on siiski maskikandjaid näha. 

Eelmist aastat defineeris 8. töölispartei kongress. Loigom märkis, et tegemist on üsna haruldase sündmusega, sest Põhja-Korea on üle 70 aasta vana. Ürituseks valmistumine hõlmab lööktööprogramme ja viisaastaku lõpetamist. Sellel aastal aga oli Kim Jong-unil väga lihtne öelda, et viisaastakuplaanis äparduti, sest riiki tabasid koroonaviirus, viis ägedat taifuuni ja – nagu alati – on kõiges süüdi välisvaenlane. 

Loigom tõi välja, et eelmine aasta oli pöördeline ka selle poolest, et Kim Jong-un on tegemas turumajanduses U-pööret. Analüütikuid paneb see muretsema olukorra stabiilsuse pärast. Varasemalt on tsentraliseerimist suurendatud ka 2002. ja 2009. aastal ehk siis, kui raha ja kaubad hakkavad liiga vabalt liikuma ning ressursid hakkavad riigi kontrolli alt väljuma. Täna aga on koroonaviiruse piirangute ja sanktsioonide tõttu nii kitsas käes, et režiim on suurema tsentraliseerimise osas pelglikum kui varasematel kordadel. 

Seni on valitsev eliit ise saanud kasu, et nad on lubanud mõningatel valdkondadel kontrollitult areneda. Kergetööstus, toiduainete tööstus, ravimitööstus ja kalandus on juba ammu omalaadsel turumajanduslikul mudelil, kus ettevõtet juhitakse nagu lääneski, ainult tulumaks on suurem ja parteiline lojaalsus peab säilima. See on toitnud režiimi ja tekitanud rikaste ettevõtjate klassi. Samas on ettevõtetes palgad olnud pisut kõrgemad ja tingimused pisut paremad kui mujal, nii et see on sobinud ka töötajatele. Tegemist on inimestega, kellel on juba tekkinud ootus teatavatele ressurssidele, mida enam väljast sisse ei tule ning režiim tahab kontrolli enda kätte tagasi võtta. 

ETV Välisilm, 08.02.2021

Põhja-Korea võidurelvastub, et olla USA-le võrdväärne partner. Põhja-Korea eksperdi Erki Loigomi hinnangul ei saa võidurelvastumist regioonis ära hoida, kuid seda saab kontrollida. USA president Joe Biden ei maininud neljapäeval oma välispoliitilises kõnes kordagi Põhja-Koread. Ta sõnastas ähmaselt, et Hiinaga on vaja koostööd teha siis, kui see vastab USA huvidele, vahendas "Välisilm". Loe ja vaata siit:

https://www.err.ee/1608102439/pohja-korea-ekspert-regioonis-alanud-voidurelvastumist-pidurdada-ei-saa

Suggestions for the Peace Process on the Korean Peninsula?


Helsingi Lõuna-Korea saatkonna esseekonkurss, dets.2020

Seven decades of divided Korea and the fate of the Koreans is the most tragic modern example of the sustainability of dangerous ideologies and the games played by the superpowers of this world at the cost of the sufferings of smaller nations. Is the facilitation of the peace process on the Korean Peninsula actually in the hands of the Koreans? Is unified Korea an attainable goal or a hopeless dream?

Without going deeper into the complexities of modern politics and the intricacies of contemporary history, attempts should be made to discuss the peace, stability, and possible common future on the Korean Peninsula from the perspective of human rights. This is not an easy thing to do, since one should be aware of the interests and fears of the countries in the area, which may be brought upon by the unification of the Koreas following any of the models. 

It may sound like a cliche, but the key to the peace and the unified Korea still lies in Beijing. In the mid-length perspective, China that is aspiring for the position of the global dominant does not need an economically powerful Eastern neighbour and treats North Korea as a skewed club both in regional trade wars and in global military games. North Korean earth interior together with the South Korean know-how and investments could be a significant financial power and a threat to the competitive power of the Northeast China, which is poor enough as it is. It is possible that Japan does not want the Koreas to be united for the same reason. The support to the unification process has never been excessively optimistic on South Korea either. This undertaking that would require imperceptible resources would mean distress for the South Koreans, who have got used to a fast improvement of the course of life, and the recession of South Korean economy as well as a temporary decline in competitive capacity. The South Koreans that have been enjoying protesting as a way of life would flood the streets of large cities for many years to come and and lay down emotional and destabilizing demands on authorities. Let us be honest and admit that, regardless of the two official opposing superpowers within the politics of the Republic of Korea, their views differ significantly only with regard to the policy driven with their Northern neighbour. Let it be a carrot or a stick, the ultimate outcome will be the same, and additional stress is the last thing that the South Korean politics, which is already overloaded with emotions, needs these days. The possible vacuum could be filled up from Beijing vessels, and the impact would not be economical only. After becoming aware of the prerequisites listed above, it will be clear to the reader that the peace on the Korean Peninsula mainly depends on the developments related to North Korea. And once again, let us not forget about the need to talk about peace mainly from the perspective of the rights and the quality of life of a simple human being. However, it is in North Korea that the harshest human experimentation of the century is still going on at full throttle. 

Kim may have been a target of popular ridicule for the global community and for the electorates shaping politics for decades, but nowadays it is becoming more and more difficult to ask him any questions of substance in the field of human rights within the context of the programmes aimed at the development of the weapons of mass destruction that are implemented in North Korea. 

What are the chances for striking a compromise and reaching the situation that would guarantee peace and stability on the Korean Peninsula? And in this respect, there are also a number of prerequisites, the fulfilment of which is paradoxically becoming more and more complicated. The author of this text feels that the two Korean states will preserve, but sooner or later the family regime based on Paektu bloodline will come to an end in the North. The ruler of the state where the Constitution and the Ten Principles of the One-Ideology System book acknowledge the need to focus on the Unfailing Ruler only perceives an ever-growing number of threats coming both from the outside and from the inside. Regardless of preeminent leaders, all dictatorships are basically the collegiate packages of interests and bonuses. It is not an easy thing to be a dictator, but Kim Jong-un, being a shrewd tyrant, has managed to preserve self-support by means of expanding the circle of loyalists, without increasing it though. One day economic freedoms will raise the questions of both political freedoms and the freedoms of movement. All of the initiatives aimed at the transfer of the information, being as extensive as possible, but at the same time very carefully selected, to North Korea should be regarded as extremely important. The people living there yearn for all things behind the “Wall” as well as pop culture, and just looking at the photos describing everyday life has forced thousands of North Koreans to make life-changing decisions. The process must not get bogged down in domestic political disputes in South Korea, and the activities of non-governmental organisations must be acknowledged and supported in every way. We are emphasizing once again the necessity of the selected information. There is no point in distributing the materials criticizing the regime. You should give a fishing-rod to the hungry. In case of emergency, the opportunities should be introduced, without teaching someone how to live their lives. The knowledge about how to start independent business, use modern medical tools, and the pop songs talking about love are the ones that a North Korean citizen intimidated by the controlling society is consuming with zest behind the closed curtains at his or her home, grabbing the package that has arrived from the South in an air-balloon. Information is light, and Kim Jong-un may fear the power of illumination more than the imaginary military threat from imperialistic bastards! 

Only the knowledge obtained from the information may replace the need to break free from the central power model exercised by Kim Jong-un, felt by the loyalists, and with the view of economic development (read: the interests of the elite), to consider the option of cross-border and legal communication with global community. This course of events will preserve the two Koreas, but release the pressure considerably. The opening-up of economy based on knowledge and curiosity will force the potentially new North Korean collegiate form of rule to put the programmes of developing the weapons of mass destruction under the international supervision, without jeopardizing the actual defensive capacity of the state. The Workers' Party of Korea will be renamed into the National Party of Korea, and the cult of Paektu deities will disappear. And the extensive amnesty will be proclaimed. The Korean de-Stalinization will give the country a chance to start from scratch. In addition to the controlled cultural impact of South Korea, global investments will be allowed into the new North Korea, and it will be possible to prevent the “Ostalgie”, which emerged after the German reunification.

I have a dream. If only that “Chinese wall” could disappear……

Eesti keeles