KUKU Välismääraja, 19.06.2022

KUKU Välismääraja võtab taas kokku olukorra riigis, Põhja-Korea riigis. Seekord alustasime koroonalaine saabumisest ja meetmetest. Jutuks tulid ka USA värskendatud korea poliitika, uued ja selgemad julgeolekuformaadid, Ukraina sõja mõjud Põhja-Koreale, Lõuna-Korea uue administratsiooni võimalik nordpolitik. Elu24 rubriigis rääkisime Kim Jong-uni kahanevast taljest.

https://kuku.pleier.ee/podcast/valismaaraja/121452

Kohe näha, et vanad sõbrad! Venemaa avantüür Ukrainas pakub Põhja-Koreale ootamatuid võimalusi.

Kõigest loetud nädalatega end poliitiliselt ning majanduslikult loodetavasti lõplikult nurka värvinud Venemaa türann, kelle nime minu näpud enam trükkida ei soovi, tõestas eelkõige iseendale puuduvat tarkust kaoseta stabiilset äraolemist tagava diktatuuri ohjamiseks. Sõjanädalatel ennaktempos allakäiguspiraalil tasakaalu hoida püüdvat Venemaa juhtkonda ning Venemaad kui riiki on palju püütud võrrelda Põhja-Koreaga ning olgem ausad, võrdlused on mõningate eristustega pädevad. Kineetilise ning ilmselt oodatult suure osa maailma vastureaktsiooni põhjustanud konflikti asemel tulnuks Kremli fatalistidel õppida seitse dekaadi asja harjutanud kurikorealastelt, sättimaks paika balanss toimiva väljapressimise ning püsiva rahu vahel. Toimiv diktatuur vajab mõningast sisepoliitilist toetust, mõjukat välismaist “sõpruskonda”, globaalset mõjuvõrgustikku ning muidugi välisvaenlast. Elanikud tuleb hoida piisavalt hõivatud, tajutav peab olema piisav foon hirmu. Venemaa on vähem kui kuu jooksul suutnud kõik tugisambad pragusid täis tulistada. Kuidas kajastab ning kasutab Ukraina sõda ära Põhja-Korea? Olgu etteruttavalt mainitud, et paariariigi diplomaatidel Moskvas ja Pekingis on tihedad tööpäevad ning huvi kõrgetasemeliste kohtumiste vastu vastastikune. Põhja-Koreal on üha sügavamasse isolatsiooni vajuvalt Venemaalt võimalik võita nii majanduslikult, poliitiliselt kui kaitseküsimustes.

Põhjakorealased püsivad teadmatuses – meedia sõjast ei räägi

Põhja-Korea režiimi, kuid mistahes diktatuuride esmane fookus oma poliitikate rakendamisel on alati sarnane: jääda püsima. Põhja-Korea kui 2022.aastani maailma enim sanktsioonidega piiratud riik vajab peale koroonapandeemiast tingitud absoluutset suletust leevendusi piirangutesse. Alates 2019.aasta Hanois peetud tippkohtumise luhtumisest Ameerika Ühendriikidega sipleb riik tõsistes majandusraskustes – seisab kaubavahetus ning puudus on kõigest. Kollektiivse Kimi heaolu kannatab samuti ning rahulolematus kasvab. Sarnaselt varasemate globaalsete vapustustega, mis mingil moel omavad puutumust diktatuuride ebaeduga (režiimide saatused Liibüas ja Iraagis, Araabia kevad jpt.), ei tea Venemaa kallaletungist Ukrainale, rääkimata avantüüri takerdumisest, Põhja-Koreas peale juhtkonna keegi. Riigi meedia pole teemast kõnelenud silpigi. Küll on antud turmtuld välisvaenlaste vastu kanalites, mis mõeldud kajastama Põhja-Korea seisukohti välisele auditooriumile. Lõputult globaalset vastukaja ja mõjusid omava sõja osas vaikimine pole võimalik, kuid sarnaselt varasematele kataklüsmidele tulevad õigesti sätitud agendada lood kodusele lugejale mõningase ajalise nihkega. Sageli võtab see kuid.

Punane kolmik sätib riime? 

Rahvusvahelisel areenil reageeris Põhja-Korea 26.veebruaril ehk kaks päeva peale sõjategevuse algust sõnavahuse äkkvihahooga Ameerika imperialismi ja hegemoonia suunas. Riigimeedia väliskanalites ilmunud artiklis “USA-l ei tohi lubada kõigutada rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse alustalasid” meenutatakse parimas põhjakorealikus kõnemaneeris Ameerika Ühendriikide ja tema vasallide aastatepikkust õõnestustegevust ning kahepalgelisust, Washingtoni ja tema lakeide süüd uue külma sõja põhjustamises ja paljudes teistes surmapattudes. Artikkel puudutab ka “Ukraina kriisi” mainides Venemaa katkenud kannatust kõikjal pealepressiva julgeolekuohu talumisel. Käesolevas ning järgnevatel päevadel ilmunud sarnased kajastused mainivad ka NATO laienemise rolli julgeolekumustrite lõhkumisel. Kõigis avaldatud pressiteadetes ja artiklites meenutatakse NATO tegevust ja Ameerika Ühendriikide juhtrolli Jugoslaavia sündmustes, Afganistani sandistamises ning taunitakse “värvilisi revolutsioone”. Olles igapäevaselt ka Vene Föderatsiooni Pyongyangi saatkonna aktiivset elu elava sotsimaalmeedia jälgija, kõlavad teatud kammertoonid kahe paaria sõnaseadmises tuttavad, õigemini kattuvad kohati sõna-sõnalt. Samasuguseid kattuvusi Põhja-Korea retoorikas tajuvad Pekingist tulevate sõnumite jälgijad. Sarnaselt meiegi liitlasruumiga sünkroniseerib endine punane kolmik hoolikalt väljaöeldavat. Venemaa vastaste sanktsioonide kehtestamise ennaktempo taustal on ka Põhja-Korea asunud ründama enda vastu kehtestatud ulatuslikke piiranguid. Just siin näeb režiim potentsiaalseid võimalusi.

Põhja-Korea kui Venemaa ajutine logistikakeskus

Kuigi vaid 25-miljonilise elanikkonnaga Põhja-Korea ei kujuta Venemaa mastaapide kõrval Moskvale lahendust võimalike vabanevate maavarade või muude ressursside realiseerimisel, võib Põhja-Koreast saada omamoodi kütuste vaheladu ning tarnekeskus Hiina suunal. Rasoni erimajanduspiirkond kolme riigi piirikolmnurga lähistel oma jäävaba ning suhteliselt kaasaegse infrastruktuuriga tõenäoliselt kõiki Põhja-Korea vastaseid sanktsioone meeleldi eirama asuvale Venemaale kiireid asenduslahendusi mistahes toorme, toodete jt.materjalide ekspordiks. Rasonis asuv  Põhja-Korea ainus kütuste rafineerimistehas vaid tervitaks taolisi arenguid ning võimaldaks karmi kütuseembargo tingimustes leevendada riigis valitsevat kriisi. Põhja-Koreale võimaldab ÜRO sanktsioonidepakett legaalselt tarnida aastas 500 tuhat barrelit naftat, samas kui Lõuna-Korea kasutab 2,5 miljonit päevas! Seega on Venemaa jaoks pisike leevendus Põhja-Korea jaoks oluline lahendus. Sarnased võimalused vaatavad vastu ka näiteks väetiste turul. Sünteetilisest maarammust, mida vaatamata Kim Jong-uni kohalolekule uhkete väetisetehaste avatseremooniatel, on endiselt krooniline puudus. Rohkem kütuseid ja väetisi looksid eelduse mõnevõrra kosuvaks saagikuseks ning majanduskasvuks, kuigi Põhja-Korea kiratsemise (loe: nälg) peamine põhjus peitub siiski aastakümneid püsinud fundamentaalsetes juhtimisvigades ning režiimi jätkuvalt kummitavas paranoias akende paotamisel lubada tuppa mõnd kärbest. Ideoloogilise puhtuse, patriotismi ja lojaalsusküsimused on Kim Jong-uni režiimi sõnavaras leidnud massiivse taastulemise ning püsinud prioriteetsemal positsioonil kui jutud majandusmeetmetest. Sõna “reform” pole Põhja-Korea režiim kasutanud kunagi, meie meediasse jõudnud juhtumid liigituvad pigem tõlkevigadeks.

Poliitiliselt loob riik Venemaa tegevust Ukrainas õigustavate ja Moskva suhtes sanktsioonide kiiret rakendamist põrmustavate avaldustega Kremli soosivat suhtumist. Moment on soodsaim alates 1991.aastat, kui Nõukogude Liidu eksistentsiaalselt oluline tugi sisuliselt päevapealt lakkas. Põhja-Korea eesmärk on saavutada Venemaa abil leevendusi Pyongyangile määratud sanktsioonidesse poliitilise toe või reaalse abina. Venemaa ongi juba mõistnud hukka viimaste raketikatsetustega seotud plaanid sanktsioone tugevdada. Korduvalt erinevatest kanalitest kuuldavaid ning siingi artiklis eespool kirjeldatud sõnumeid võimendas ÜRO peaassambleel kõnelenud suursaadik Kim Song, Moskvas Venemaa aseväliministriga kohtunud suursaadik Sin Hong-chul. Vene suursaadikul Põhja-Koreas, Aleksander Matsegoral, on neil päevil käed-jalad tööd täis. Lisaks Pyongyangis 8.veebruaril kurjakuulutava fotonäituse avamisele, mis pildikeeles Venemaad Läänest ähvardavaid ohte pealinlastele peamiselt Donbassi näitel tutvustas. Muidugi oli Põhja-Korea riik, kes ÜRO peaassambleel Venemaa tegevust Ukrainas kritiseerivale resolutsioonile punast tuld näitas. Usalduslik taust võimalikuks koostööks on loodud, õigemini pakub hetk võimalust selle kahepoolselt kasulikuks taaselustamiseks.

Raketipotjomkinluse kõrgpilotaaž ning tuumapomm sünnipäevaks!

Kindlasti on välispoliitikast huvitatu viimastel kuudel märganud Põhja-Korea innukust raketikatsetuste läbiviimisel. Teadmine, et neid ainuüksi alanud aastal on toimunud juba 11, tuleb ilmselt üllatusena. Massihävitusrelvade testimiseks sobivamat ajaakent oleks raske soovida. Ajal, mil Ameerika Ühendriikide ja kollektiivse Lääne tähelepanu Ukrainas püsib, võib Põhja-Korea režiim erilisi karistusi kartmata katsetada mistahes kaliibriga relvagruppe. Nii “tervitaski” Pyongyang lisaks keskmaarakettide lennutamisele kontinentidevahelise raketiga uut Lõuna-Korea konservatiivist presidenti Yoon Suk-yeoli (hääldus: jun sog jol), kelle Põhja-Korea poliitika tõotab järgmisel viiel ametiaastal eelistada suhetes piitsa präänikule. On tabavalt öeldud, et Lõuna-Korea demokraadid ei tunne Põhja-Koread, kuid oskavad paremini ohjata pingeid ning konservatiivid, kes tajuvad olukorda realistlikumalt, pigem kruvivad neid. Lõpptulemus on olnud alati sama: Põhja-Korea jätkab. Sarnaselt 2017.aastal tuumasõja eelõhtuks kruvima kippunud  “fire&fury” vastaseis Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel päädis seekordse sarnase provokatsiooni  (2017.aastal katsetati lisaks kaugmaaraketile siiski ka vesinikpommi) tagasiside vaid mõne asjaomase indiviidi reisikeelu ja paari raketiprogrammiga seotud Vene (!) ettevõtte ärikeeluga Läänes. Põhja-Koreas on käsil Suurte Jumaluste ümmarguste sünniaastapäevadega seotud juubeliaasta ning režiim vajab heaolust rääkivate uudiste puudumisel midagigi, millega kahanevat patriotismi turgutada. Satelliidifotod Punggye-ri tuumapolügoonilt kinnitavad, et ka tuumakatsetus on vaid loetud nädalate küsimus. Tuumaprogrammi edendamise vajadust iseseisva kaitsevõime tagamisel armastatakse rõhutada Budapesti memorandumi näitel neil päevil sageli. Sama retoorikat jagab muuseas ka Lõuna-Korea tulevane president Yoon. Põhja-Korea kontinentidevahelise raketi katsetusele vastati sel korral üllatuslikult proportsionaalselt ka Lõuna-Koreast. Ametist lahkuva president Moon Jae-ini pettumus Kim Jong-uniga sõlmitud 2018.aasta kokkulepete rikkumise tõttu on olnud selgelt tajutav. 

Maailma suurima mobiilselt platvormilt startiva, 25-meetrise raketi Hwasong17 katsetamisega 24.märtsil on seotud arvestatav kurioosum. Actionfilmi treilerile sarnases videokajastuses monsterraketi väidetavalt edukast katsetusest väljanopitud info võrdlemisel satelliidipiltidega esineb palju küsitavusi. Esmalt raketi asetsemine lennuplatsil, klimaatilised erisused ning puuduvad põlemisjäljed asfaltil, mis satelliidifotodel selgelt nähtavad on. Üha enam tundub, et Põhja-Korea näitab maailmale 16.märtsil toimunud Hwasong17 ebaõnnestunud katsetuse stardivideot, kuid 24.märtsil lendas hoopis väiksem, 2017.aastal edukalt katsetatud Hwasong15. Ebaõnnestunud katsetusest Põhja-Korea teada andnud pole, kuid mitmetele usaldusväärsetele allikatele pealinnas tuginedes oli mastaapne plahvatus Pyongyangi hommikus ilmne. Raketiosi langes äärelinnadesse, kuulda oli tugev kärgatus ning taevas värvus plahvatanud kütusest oranžiks.

Üldiselt peetakse Ukraina sõja mõju Põhja-Koreale väheoluliseks. Suhted Venemaaga on olnud varjusurmas kolm kümnendit, kaubavahetus olematu. Põhja-Koreale sobib algatus, mis verivaenlast mujal maailmas tegevuses hoiab. Põhja-Korea režiim on püsivalt piisavalt hädas haaramaks mistahes pakutavat õlekõrt ning praegusel äreval ajal võidakse kaldalt ulatada ka märksa tummisem kaigas. 

Artikkel ilmus ka Postimehes, 16.aprillil 2022

Soovituslik ja tuumakas lugemisarsenal Põhja-Korea teemadel

Koristasin raamaturiiulit. Ühte ritta said Põhja-Koreast kõnelevad õhemad ja paksemad, pealiskaudsemad ja tummisemad tükid. Koreadest on kirjutatud sadu raamatuid, kuid usun, et ka allpooltoodud valikust leiavad sobiva nii asjatundjad kui -armastajad.

TheReal North Korea: Life and Politics in the Failed Stalinist Utopia (Andrei Lankov, 2013) –

Ilmselt maailma parima Põhja-Korea asjatundja, aastaid Pyongyangis elanud ning kogu elu selle riigi uurimisele pühendanud Andrei Lankovi aeg-ajalt uuenev koguteos annab emotsioonideta ülevaate Põhja-Korea ajaloost, toimimisest valdkonniti ning ennustab tulevikku. Oluline raamat süvitsi teemast huvitatutele.

Being in North Korea (Andray Abrahamian, 2020). Lõuna-Koreas PhD kraadiks pingutanud armeenia-ameerika päritolu Andray Abrahamiani soliidselt muhedas võtmes kogemus Kim Jong-uni esimestel ning oma teed otsivatel võimuaastatel (avatus või suletus, reformid või juche?) õpetamaks põhjakorealastest ettevõtjahakatistele turumajanduse toimimist. Autor oli eestvedajaks mittetulundusühingus Choson Exchange, mis aastate jooksul proovis anda esmaseid äritegevustarkusi plaanimajanduses siplevas riigis peatõstvale ja innukale ettevõtlusalgele. Paljuski "Minu" sarjale sarnases stiilis kirjutatud raamat valgustab argiseid muresid maadlemas paranoilise režiimi hammasratastega, kajastades samas soliidselt põhjakorealaste inimlikku külge, solvamata neile pealesunnitud põhjakorealikke jaburdusi. Autor soovib koroonapandeemia leevenedes missiooniga jätkata ning antud raamatu kirjutamine talle takistuseks kindlasti ei saa.

North Korea's Hidden Revolution (Jieun Baek, 2016) - Raamat, mis keskendub välise info rollil muutmaks Põhja-Koread seestpoolt. Ilmselt 100% põhjakorealasi tarbib mingil viisil Lõuna-Korea ja Hiina meediatooteid. Kuidas mälupulgad, DVDd, lühilaineraadiojaamad, raamatud jms. on muutunud inimeste mõttemaailma ja sundinud langetama põgenemisotsuseid. Piisab vaid Euroopast toodud prügist leida mõned DVD plaadid ning prügikäitleja elu teeb kannapöörde. DMZ-s lõunapoolt lennutatud õhupallidest laialilangenud lendlehtede korjaja saab inspiratsiooni neist samadest paberitükkidest, mida ta lugeda ei tohiks. Režiimi propagandistid, kel ligipääs Lõuna-Korea meediale, põgenevad. Kalur, kes merel ilmateadet salaja lõunanaabri raadiost kuulab, ei tulegi enam koduranda. Kuidas töötavad organisatsioonid, kelle eesmärk on viia suletud riiki maksimaalselt välismõjusid? Raamatus analüüsitakse protsessi dünaamikat regiooniti, vanuseliselt ning juureldakse ka võimaliku "ameerikaliku demokraatia ekspordi" probleemide kallal. Rahaülekanne Lõuna-Koreast Põhja-Koreasse võtab tänapäeval 20 minutit, kuidas? Ettevaatust, põnevik!

Kim Jong Un and the Bomb. Survival and deterrence in North Korea (Ankit Panda, 2020) - Federation of American Scientists liige, pikaajaline kaitsepoliitika ja relvaprogrammide analüütik Ankit Panda kirjutab 300+ leheküljel lahti Põhja-Korea raketi- ja tuumaprogrammi ajaloo, saamisloo ning võtab relvagrupiti analüüsida tehtut, tegemisel olevat ning tulevikus loodavat. Kajastatud saavad diplomaatilised pingutused Põhja-Koreaga peetud läbirääkimistel ning autor lubab endale ka ennustamist. Resümee on selge - naeruväärsest äpardujast sai Põhja-Koreast 2017.aastal peale Hwasong15 interkontinentaalset lennutamist ning vesinikupommi katsetamist osapool, kes pälvis kauaoodatud "tunnustuse" - USA president pidas vajalikuks isiklikult alustada Põhja-Korea režiimiga läbirääkimisi. Raamat räägib ka Ida-Aasia hapra julgeolekumudeli muutumisest laiemalt.

Juche Myth (B.R.Myers, 2017) - Põneva elusaatusega, kuid Lõuna-Koreas maandunud ning seal Põhja-Korea propagandast ning kirjandusest loenguid pidav professor B.R.Myers on kirjutanud pikema arutluse PK nn.isehakkamasaamise filosoofia ehk Juche teemadel. Emakeelena ka korea keelt kõnelev autor üritab lahata Juche sünnilugu ning arengut kahe esimese Kimi ajastul. Miks kannab raamat nime „Juche müüt“? Nimelt väidab ja ka tõestab Myers ohtrate Kimi kõnede ning Töölispartei dokumentide toel ära, kuidas PK režiim on juchest loonud müütilise ideoloogia, millel pole ei sise- aga välistarbijale mõelduna mingit seost PK toimimisega. Destaliniseerimisest hirmul ning Hiina Suure Hüppe nälja taustal enese juhtimismeetodite edust (PK oli sel perioodil Hiina kõrval heaoluriik) kannustatud Kim Il-sung vajas režiimi tõsiseltvõetavuse suuremaks kujutamisel millelegi toetumist. Lääne õpetlased ja ajaloolased ongi 60 aastat üle ilma üritanud Juchet (mõnikord ka kimilsungism või kimism) akadeemilisel moel lahata. Juche toel suutis Kim suunata kodupubliku kontrollitud vakku, likvideerida oponente ning välismaalt (nii Läänelt kui idabloki riikidelt) laenata kokku ressursse. Kolmanda maailma riikides konkureeris kimism maoismiga. Põhja-Korea on maailmameister selles, mis puudutab laenude mitte tagasimaksmist, sh.ideolooglistele liitlastele Külma sõja perioodil. Kõneldes maailmas reisides küll marxismi-leninismi truust järgimisest, võimaldas juchele viitamine samas kritiseerida eelpooltoodud geeniuste teooriatesse liigselt kinnijäänuid dogmatismis ja formalismis (vt.ka PK 1956-1958 puhastused) kodumaal. Juchel ei ole isehakkamasaamise või sõltumatusega nagu seda tõlgitakse, mingit erilist seost. Sõnagi muide tuleb jaapani keelest. Shutai ehk „subjekt, millele keskenduda“ pole siiski vaid kindel väljend, vaid pikem mõttekäik. Raamatu väärtus on ka vähe lahti kirjutatud perioodi 1945-1967 valgustamine, kui Kimi režiim elas üle Korea sõja, kaotas N-Liidu ja Hiina liigsed mõjud ning saavutas täieliku isikukultuse seisundi. Tänapäeval kasutab PK režiim pigem teisi sõnastusi väljendamaks vajadust (ise) hakkama saada. Enamlevinud on ilmselt Hiina mõjutustega konstruktsioon „....Korea moodi“. Punktiirile võib kirjutada mida iganes. 

The Impossible State, North-Korea:Past and Future (Victor Cha, 2012) – kauaaegne Valge Maja nõunik Victor Cha omab unikaalset kogemust Põhja-Koreaga peetud tuumarelvistumise kõnelustelt kahest kümnendist. Hiidpaks koguteos analüüsib Põhja-Korea relvaprogramme ning regionaalset poliitikat. Cha lubab endale mitme peatüki jagu ennustusi. Donald Trumpi meeskonda Cha kahjuks ei mahtunud, kuna asjatundjale oli Trumpi poliitika ebaõnnestumine Põhja-Korea suunal selge väga kiiresti peale administratsiooni esimesi samme ning Cha valis kriitilise joone. Seni on tal olnud pigem õigus.

Under the Loving Care of the Fatherly Leader:North Korea and the Kim Dynasty (Bradley K.Martin, 2006) – Kauaaegse AP Korea korrespondendi Bradley K.Martini mahukas ülevaade Kimide dünastia kujunemisest ning kestmisest. Raamatu 912 leheküljele mahub ära mitme raamatujagu teemasid ning kaetud saavad sisuliselt kõik valdkonnad, mis Korea poolsaarega seonduvad. Kuiv, kuid kohustuslik lugemine igale Korea poolsaare ajaloo ja poliitikaga tegelejale.

The Two Koreas: A Contemporary History (Don Oberdorfer & Robert Carlin, 3.täiendus 2013) – Lisakuulamiseks intervjuu Robert Carliniga käesoleva raamatu teemadel: https://www.nknews.org/category/north-korea-news-podcast/older-podcasts/the-two-koreas-and-the-united-states-nknews-podcast-ep-115/880555/?t=1586756131517

560 lehekülge kiretut ajalugu. 2/3 raamatust kajastab Lõuna-Korea, kolmandik Põhja-Korea ajalugu II maailmasõjast aastani 2013. Seniloetutest kindlasti kõige olulisem koguteos ning kui Koreade ajalooga tutvumiseks on ajaresurssi ühe raamata jaoks, siis The Two Koreas on parim valik.

The History of Korea (Kim Djun-gil) - pidevalt täiendatav kompaktne koguteos saamaks 232 lehekülje jooksul ammendav ülevaade Korea poolsaare ajaloost alates 2000BC kuni kaasajani.

North Korea Confidential (Daniel Tudor & James Pearson, 2015) – raamat selgitab kõige muu kõrval hästi lahti turumajanduse tekke Põhja-Koreas. Palju kinnitusi “seespoolt”, seda läbi intervjuude põgenike. Oluline raamat mõistmaks, kus asub Põhja-Korea skaalal “plaanimajanduse fassaad versus rohujuuretasandi turumajandus.” Saab teada, kuidas ja kes Põhja-Koreas rikkaks saavad.

North Korea:State of Paranoia – A Modern History (Paul French, 2014) – taaskord korralik “telliskivi” enamasti Hiina ajaloo  tuntud uurijalt. Põhjalik käsitlus Põhja-Korea ajaloost fookusega riigi välissuhtlusele.

The Coldest Winter: America and the Korean War (David Halberstam, 2008) - 719 lehekülge annavad ülevaate Korea sõja ameerikapoolsetest otsustest, otsustajatest ning kogu protsessi anatoomiast alates II maailmasõja maailmajagamistest, ideoloogiate võitlusest kuni sõjajärgsete jõujoonte tõmbamiseni. Raamat ei ole pelgalt sõja kulgemisest, pigem Ameerika rollist juhtunus.

The Korean War (Bruce Cumings, 2011) - Taas raamat Korea sõjast läbi Ameerika osaluse vaatenurga. Raamat on saanud kriitikat "palli ühte väravasse tagumise" tõttu, kuna analüüsib peamiselt Valge Maja eksisamme Korea sõja eel ja ajal. Lugeja saab hea ülevaate USA militaarvalitsuse rollist vahemikus 1945-1948, mis Jaapani okupatsiooni järgselt vasakpoolsuse ja kommunismi vastases paranoias tekitas tugeva vastureaktsiooni USA okupatsioonitsoonis 38.paralleelist lõunas. 1945-1953 toimus Lõuna-Koreas arvukalt mastaapseid rahvaülestõuse ning toimus tuhandete hukatutega (Jeju saarel oli hukkunute arv suisa viiekohaline) veresaunu, milliste osas Ühendriigid silma kinni pigistasid. Ka sõja jooksul tehtud arvukad valearvestused on andnud sõjale nime kui "forgotten war". Kui Lõuna-Koreas on perioodi ajalugu asutud tasapisi uurima, ei leia me kaasajani sarnast ettevaatliku entusiasmi Ameerikast. Sõja lugu pole näiteks jõudnud ka mitte Hollywoodi.

1956 Crisis in North Korea – The Failure of De-Stalinization (Andrei Lankov, 2007) – Väga märgilise sündmuse, 1956.aasta Korea Töölispartei augustipleenumi ajalt toimunud riigipöördekatse detailne analüüs. Destaliniseerimise tuules prooviti Põhja-Koread ainuvalitseva Töölispartei ladvikus seada kahtluse alla Kim Il-sungi autoriteet ning järgnenu aitab mõista Kimide perekonna mõjuvõimu tsementeerumist ning Põhja-Korea toimist tänapäevani. Kuiv, kuid kohustuslik lugemine asjatundjatele.

The Invitation-Only Zone (Robert S.Boynton) – Põhjalik ülevaade 1970-1990 vahemikus Jaapanist röövitud inimeste elust ja saatusest Põhja-Koreas. Autor on teinud ära meeletu töö kogudes intervjuusid väheste naasnutega, analüüsinud kolme kümnendi meediat ja politseiraporteid, fotopanku. Tulemused Kim Jong-ili mahitatud inimröövide kampaanial on jahmatavad ning raamat puhus Jaapanis söed taas lõkkele. 40..50 aastat tagasi röövitud jaapanlasi on Põhja-Koreas elus ilmselt mitmeid ning nende võimalik naasmine mõjutab taas Jaapani sisepoliitikat.

Only Beautiful, please – A British Diplomat in North Korea (John Everard, 2012) – Ühendkuningriikide suursaadiku John Everardi unikaalne kogemus aastatel 2006 – 2008. Vahemikku jäi esimene tuumakatsetus ning Kim Jong-ili rabandus, mis tekitas ühiskonnas palju kuulujutte ning segadust. Everardil oli võimalik jalgratta ning autoga liikuda Pyongangis ning selle ümbruses vabalt. Intervjuu Jonh Everardiga NKNews.org podcastis: https://www.nknews.org/?p=870482

Kimlandia (Mika Mäkeläinen, 2019) - Yle Hiina korrespondendi töö viis teda mõnel korral naaberriiki Põhja-Koreas, mis kõnetas Mäkeläist niivõrd, et Hiina asemel kirjutas raamatu hoopis tollest kaasaja düstoopiast. Väärtuslikud on Mäkeläise reisid Hiina ja Põhja-Korea piirile, kuhu sanktsioonide rikkumise ajastul kumbki pool liigseid silmapaare välismaailmast ei oota. Siikirjutajal on riiulis autori signatuuriga eksemplar.

Juche.Hea elu Põhja-Korea moodi (Oliver Grant, 2021)

“Teadmatuses, kust järgmine eine tulemas on, on midagi vabastavat.” –Kim Il-sung Pyongyangi Toidupanga ees peetud kõnes, 1968

Kim Jong-ili ehk meie Sale Juht lõi 90ndatel tõhusa normeerimisprogrammi, mis osutus niivõrd edukaks, et seda kasutatakse tänaseni.

- Korea RDV peredele antakse päevas üks kausitäis riisi, mis tuleb jagada pereliikmete vahel.

- Taldrikute ja söögiriistade standardmõõte vähendatakse 40% - nii säilib illusioon täidetud taldrikust, samas väheneb seltsimeeste poolt tarbitud kalorikuhi.

“Pyongyangis paistab alati päike” – Kim Il-sung loengus Korea RDV meteoroloogiaühingule, 1981

“Andke üles oma naabrid nii, nagu tahaksite ise olla üles antud” – Kim Jong-un külasimmanil, 2017

Eesti keelde tõlgiti Inglise autori Oliver Granti Põhja-Korea kohati jabura elukorralduse pilavas vormis kirjutatud “õpik”. Ei ole kindel, et annaksin lugemissoovituse, kuid skeenet on tajutud kahtlemata hästi.

Diktaattorin keittiömestari (Kenji Fujimoto, 2014) – kummalisel kombel seni inglise keelde mitte

tõlgitud, kuid ülioluline kogemus ja teos. Kenji Fujimoto oli Kim Jong-ili ihukokk üle kümne aasta, olles lähedalt tuttav noore Kim Jong-uniga. Unikaalsed teadmised on talletatud põnevikuna kirjutatud, kuid konfidentsiaalset paleesisest infot sisaldava raamatuna. Luksuspaleede joonised, isiklikud fotod jne. Kenji Fujimoto unikaalne positsioon Kimide perekonnas on tõeline müstika – peale paljastavat raamatut töötab Fujimoto taas Pyongyangis sushirestorani peakokana ning on valitseva dünastia perekonnasõber tänaseni. Kopteriga Hiinasse hamburgeri järele? Kim Jong-ili perioodil tehti see ära.

Aquariums of Pyongyang (Kang Chol-hwan & Pierre Rigoulot, 2000) – esimene üleilmne bestseller ning näljahädajärgselt maailmale ilmselt esimesena põhjakorealase poolt riigi olemust avanud raamat. Ideelise sotsialistist vanaema tagasipöördumise lugu Armastava Isa rüppe, pereloomisest, selle ebasoosingusse langemisest….tütrepoja pagemiseni. Raamat pani ÜRO Inimõiguste Komitee end lõpuks liigutama.  Peategelane Kang Chol Hwan on tänaseni Lõuna-Koreas inimõiguste aktivist. Tema pere saatus Põhjas on teadmata.

Nothing To Envy (Barbara Demick, 2009) – ilmselt kogu Põhja-Koreast kirjutavate raamatute kollektsiooni olulisim teos. Kirjeldab läbi tavaliste inimeste lugude näljahäda (1994-1998) perioodi õudusi. Kirjeldatut kahtluse alla tänaseni seatud ei ole. Olemas tõlge eesti keelde, “Kadestada pole midagi”.

Escape from Camp 14 (Blaine Harden, 2012) – kurikuulsas Kaechoni sunnitöölaagris (laager nr.14) sündinud Shin Dong-Huyk’i lugu. Kuigi Shini tõendites on kahtlusi ning autorgi on olnud sunnitud möönma mõningate episoodide võimendamist, on isegi poole loo uskumisel võimalik saada ettekujutus Põhja-Korea gulagides toimunust (toimuvast?) möödunud kümnendil.

The Great Successor (Anna Fifield, 2019) – New York Timesi pikaajalise Ida-Aasia korrespondendi, aastaid Korea poolsaare sündmusi kajastanud ning korduvalt Põhja-Koreas viibinud ajakirjaniku Anna Fifieldi nauditavalt kirjutatud raamat Kim Jong-uni kujunemisloost ning võimuperioodist 2011.aastast alates. Autor on ära teinud suure töö – lugemisel on tunda, et selle loomisel on olnud abiks kümned intervjuud (sh.Kimide perekonna lähimate kaastöötajatega!), püsiv uudistevoo jälgimine ja analüüs ning  Põhja-Korea ajaloo tundmine süvitsi. Loetav nii asjatundjale kui pühapäevahuvilisele. 2019.aastal tõlgiti raamat ka verivärskena eesti keelde, “Suur Järeltulija”.

Kim Jong-il Production (Paul Fisher, 2015) – Hongkongist 1978.aastal röövitud Lõuna-Korea

tippnäitleja Choi Eun-Hee ning abikaasa, filmirežissöör Shin Sang-oki lugu. Choi ning Shin viibisid röövitutena Kim Jong-ili õukonnas aastaid, lavastasid Põhja-Korea kinokunsti kaasajastamiseks mitmeid mängufilme ning põgenesid Viinis toimunud filmifestivali ajal. Choi salajase lindistuse kaudu käekotti peidetud diktofoni abil oleme kuulnud Kim Jong-ili häält (ta ei rääkinud kunagi avalikult, siiski ühe erandiga) ning tunneme Kimide kuningakoja veidrusi ning hullumeelsusi seestpoolt.

A River in Darkness  (Masaji Ishikawa & Risa Kobayashi, 2018) – pooleldi jaapanlase ja korealase tagasipöördumisest Kim Il-Sungi “sülelusse” 1960ndatel. Kuni 1983.aastani pöördus Põhja-Korea lubaduste peale tasuta kodust, pidevast tööhõivest ning lakkamatust õitsengust ligi 90 tuhat korea taustaga Jaapanis resideerunud inimest. Tegelikkuses langesid tagasipöördujad tausta tõttu ühiskonna madalamasse kasti. Autor Masaji Ishikawal õnnestus riigist põgeneda, kuid tema pere saatus on teadmata. Raamat annab hea ülevaate Korea ja Jaapani suhetest, samuti Põhja-Korea arengutest lojaalsuse tähtsustamisest peale riigi loomist kuni sularaha võimuni 90ndatel. Raamat on tõlgitud ka eesti keelde, “Jõgi pimeduses” ilmus 2019.aastal.

The Girl With Seven Names (Hyeonseo Lee & David John, 2015) – Hiina piiril, Yalu jõe ääres asuva noore Hyeasani linna naise, Hyeonseo Lee lugu üleskasvamisest edukas peres, põhjalangemisest ning põgenemisest läbi Hiina ja Kagu-Aasia Lõuna-Koreasse. Raamat annab hea ettekujutuse elust Põhja-Korea maapiirkondades, kuid peamine väärtus seisneb enamike naispõgenike läbielamiste kirjeldustest põgenemismõttest alates, Hiinas kuude või aastate kaupa peidusolemisest (pidev hirm, tagaotsimised, juhutööd, seksiärisse sattumine jne) ning läbi Kagu-Aasia (või Hongkongi) Lõuna-Koreasse jõudmisest. Seda raamatut on raske lugeda, kuid veel raskem käest panna. Tõlgitud ka eesti keelde, “Seitsme nimega tüdruk”.

“In Order to Live” (Yeonmi Park & Maryanne Vollers, 2015) – Juba 21-aastaselt globaalseks Põhja-Korea inimõiguste teemade eestkõnelejaks saanud ning seeläbi Pyongyangi režiimi poolt ilmselt vihatumate inimeste “autahvlile” paigutatud Yeonmi Parki lugu põgenemisest läbi Hiina ning Gobi kõrbe Mongooliasse. Kuigi Põhja-Korea käivitas üleilmse bestselleri peale massiivse vastukampaania, on Yeonmi Parki pere tänaseni elu ja tervise juures. Kaasajal põgenike, isegi hilisemate aktivistide Põhja-Koreasse jäänud peresid üldiselt ei vangistata. Mõnevõrra liiga põnevikuks kirjutatud lugu, millest tasakaalustatud teadmisi omamata võib tekkida veidi kallutatud ettekujutus Põhja-Korea võimude erakordsest jõhkrusest. Tegelikkus on kusagil vahepeal. Yeonmi Parki esinemised rahvusvahelistel foorumitel ei tekitanud usaldust ning tema “tähelend” on üsna kustunud. Tõlgitud ka eesti keelde. Soovitan teemaga tutvumiseks pigem “Seitse nimega tüdrukut”.

“Without You, There are no Us” (Suki Kim, 2014) – Korea päritoluga ameeriklanna Suki Kimi kahe (õppe)aastapikkune kogemus inglise keele õpetajana režiimi eliidi poisslastest järeletulijatele mõeldud Pyongyangi Teaduste ja Tehnoloogia Ülikoolis (PUST). PUST on üks kahest Põhja-Korea ülikoolist, mis baseerub välisabil ning millise õpetajaskond on koostatud välismaalastest, sh.ameeriklastest. Autori algne seiklushimu asendus kiiresti füüsiliselt suletusest tekkinud depressiooniga, kuid missioonitunne sundis pingutama lõpuni. Inimlikkust on raamatus siiski palju, nagu ka väärtuslikku informatsiooni Põhja-Korea hariduselust ja kummalistest meetoditest siseturvalisuse tagamiseks. Peale raamatu ilmumist hakkasid võimud PUSTi tegevust kritiseerima ning on kooli mitmel korral ajutiselt sulgenud. Kooli eestvedajaid on vangistatud nädalateks ja kuudeks. Kool jätkab siiski tööd.

Dear Leader (Jang Jin-sung, 2014) – Kim Jong-ili siseringi kuulnud ning tema propagandamasina hüvanguks müstifikatsioone, artikleid ning poeeme loonud Jang Jun-sungi lugu. Jang, kel oli ligipääs keelatud Lääne ja Lõuna-Korea ning Jaapani perioodikale, unustas vaid töökohas tarbimiseks mõeldud lektüüri avalikku parki. Edasi jäi Jangil vähem kui ööpäev, et riigist põgeneda. Väärtuslik siseinfo režiimi toimimise köögipoolelt. Loetav ka esmakordselt teemaga kokkupuutujale.

The Reluctant Communist (Charles Jenkins, 2008) – 1965.aastal põgenes 24-aastane USA armee seersant Charles Jenkins demilitariseeritud tsoonis teenides Põhja-Koreasse, kus pidi veetma järgmised neli… kümnendit. Propaganda tööriist, filminäitleja, koolitaja…kuid peamiselt siiski vang piiratud liikumisega nooblis elamukvartalis. Jenkins viibis Põhja-Koreas nelja ameeriklasest saatusekaaslasega, kuid pääses ainsana neist tagasi. Aastal 2004 naases Jenkins Jaapanisse, kus elas kuni surmani aastal 2017. Hindamatu info seespoolt, kuigi Jenkinsi meeleseisund memuaaride kirjutamise ajal oli pehmelt-öeldes kõikuv. Raamat on väärtuslik Põhja-Korea poolt korraldatud inimröövide mõistmisel, sest Jenkinsil oli paljude röövitutega isiklik kokkupuude. Tema jaapanlannast abikaasa oli üks neist, sõprade abikaasad samuti.

The Great Leader and the Fighter Pilot (Blaine Harden, 2015) – Tõestisündinud lugu esimesest Põhja-Korea professionaalsest hävituslendurist No Kum-sokist, kes Korea sõja ajal MIG15 ründelennuki Ameerika baasis Lõuna-Koreas maandas ning seeläbi “pahaaimamatult” 100 000 dollarit ning eluaegse garantii USA-s elada välja teenis. MIG15 kujutas ameeriklastele Korea sõjas potentsiaalset ohtu, kuid No viimase lennu järel kindlustas USA Korea õhuruumis täieliku üleoleku – Nõukogude lennumasin osutus äparduseks, eriti olematute oskustega põhjakorealaste käes. No käest pärineb ka teadmine Nõukogude lendurite kasutamisest Korea sõjas, kuigi NL ning hiljem Venemaa on seda kiivalt eitanud ning USA propagandaks nimetanud. Venekeelsed käsud kõlasid Põhja-Korea lennukite kokpittidest regulaarselt.

Not Forgotten (Kenneth Bae & Wayne Campbell, 2016) – Kaks aastat Põhja-Koreas üksikvangistuses viibinud evangelistist turismiärimees Kenneth Bae memuaarid. Salajast misjonitööd turismiäri katteloori all ajanud ning paljastatud Kenneth Bae annab hindamatut infot protsessist ning tingimustest, mida tuleb välismaalasest kinnipeetavad Põhja-Koreas taluda. Bae kaotas veerandi kehakaalust, kuid ei ole kaotanud peale kogetutki armastust tavaliste põhjakorealaste vastu. Saame kinnitust Põhja-Korea motiividest ameeriklaste kinnipidamisel – ajutine vahistamine ja sunnitöö on väljapressimise tööriistaks justiitssüsteemi rahvusvahelisel tunnustamisel.

Kim Jong-il – short biography (DPRK, Foreign Languages Publishing House) – saamaks aimu

Põhja-Korea enda teemakäsitlusest, tasub tutvuda huvidele vastava taluvusastmega versiooniga (lühemad, pikemad, hiid-lõputud köited) Liidrite biograafiast. Mina valisin Pyongyangi raamatupoodidest leitud lühiversiooniga Kim Jong-ili elust ja tegevusest aastatel 1994 – 2000. Lääne meedia jutud Kimide jumalikest võimetest vastavad tõele – käesolevas raamatus ajab Kim laiali äikesepilved tagamaks lennukitele turvaline maandumine. Üle 100 lehekülje sellist teksti lugeda on väljakutse, õnneks käesolev teos nii mahukas ongi. Põhjakorealased peavad elu jooksul jagu saama kümnetest köidetest, a 300 lehekülge korraga.

Discovering Joy – 10 Years in North Korea (Joy Joon, 2018) – Abielupaari 10-aastane kogemus valitsusvälise abiorganisatsiooni liikmena Põhja-Korea meditsiinisektori abistamisel. Paadunud kristlastena tuli autoril ja tema abikaasal leida kompromiss eelkõige iseendis. Religiooni keelanud, kuid sotsialistlikus kolmainukultuses elavas Põhja-Koreas vajavad inimesed vaatamata isehakkamasaamisest rääkiva režiimi olemusele pidevat välisabi ning lootust.

From Kim Jong Il to Kim Jong Un: How the Hardliners Prevailed: On the Political History of North Korea (Thomas Schäfer, 2021) - Vahemikus 2007-2018 kaheksa aastat Põhja-Koreas resideerunud Saksamaa LV suursaadiku kogemused. Kim Jong-ili võimuperioodi lõpuagoonia, 2009 läbikukkunud rahareform, majanduslik allakäiguspiraal, KJI atakk, sõjaväe rolli hüppeline kasv, Kim Jong-uni esilekerkimine. Kim Jong Uni võimukindlustamise võtmeaastad, tuuma- ja raketiprogrammi arendamine, riigi avanemise ootustes pettumised, sugulaste hukkamised, hardlinerite võimuvõitlused jne jne. Suursaadik Schäfer kirjeldab lisaks suurele poliitikale nauditavalt, kuid soliidse irooniaga saatkonna igapäevaelu ja -töö keerukustest ja jaburdustest. Kui PK saatkonnad välisriikides pole loodud harjumuspäraseks diplomaatiliseks või konsulaartööks, ei täida ka välisriikide saatkonnad Pyongyangis meile tuttavat riigi esindamise rolli. Näiteks ei tohi saatkonnad ja NGOd värvata korea keelt valdvaid töötajaid.

North-Korea Undercover (John Sweeney, 2016) – Auhinnatud BBC ajakirjaniku reisikiri. Iroonilises ja üleolevas võtmes ning oma ajakirjaniku tausta (esialgu) edukalt varjates kirjutatud lugu. Tekitas diplomaatilise kriisi ÜK ja Põhja-Korea vahel, pika keelu BBC ajakirjanike reisidele riiki. Sobib esmaseks tutvuseks Põhja-Koreaga kui huvitekitaja. Tõlgitud eesti keelde, “Salaja maailma kõige suletumasriigis” Piisab ka videona ilmunud reisikirja vaatamisest: https://www.youtube.com/watch?v=K8q_n7aMHfk

Korea võitleb (Irina Volk, 1951) – eestikeelne nõukogude lasteraamat Korea sõja esimesest aastast. Mõistmaks Korea sõja käsitlemist tänapäeva lastekirjanduses ja mudilasskeenes Põhja-Koreas. Igapäevasele jälgijale kohustuslik lugemine.

Jutustus Korea poisist (Gleb Komarovski & Nikolai Komarovski, 1952) – lasteraamat kahe sõbra, Kai Su ja Pek Tšan põgenemisest 1948.aastal imperalistide kontrolli all olevast Lõunast Kim Il-sungi põhjapoolsesse paradiisi. Raamat lõpeb septembris Korea Rahvademokraatliku Vabariigi loomise ning õndsuse saabumisega. Huvitav on märgata, et raamat on kirjutatud 1952, Korea sõja õuduste ja totaalse kaose ajal, 1948.aasta nö. helgetest sündmustest.

Saja rahva lood. Korea muinasjutte (1975) - Populaarses "Saja rahva lugude" sarjas ilmunud viis korea muinasjuttu.

Lonely Planet – Korea (11.versioon, 2019) – Enamasti Lõuna-Koreale keskenduv legendaarne reisijuht sisaldab informatiivset, kuid iroonilises võtmes kirjutatud peatükki Põhja-Koreast. Lonely Planet reisijuht on ainus, mida Põhja-Koreasse reisijatel on lubatud riiki tuua. Andke see giididele lugeda, nad ahmivad selle sisu, eriti Põhjast kirjutavat, silmad imestusest või vihast pealuust väljumas. Üsna koomiline vaatepilt.

Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla (Erki Loigom, 2015) - proovisin kirjutada 400 leheküljel lahti võimalikult paljud valdkondade eripärad ja toimimise, et jõuda arusaamani, miks ja kuidas see eksperiment endiselt toimib. Raamatut ei ole tõlgitud ei inglise, saksa, vene ega tegelikult ühtegi keelde.

Miks Põhja-Korea jaanuaris iga nelja päeva järel raketikatsetusi korraldas?

Põhja-Korea pakkus alanud 2022. aasta esimesel kuul tõelist raketikatsetuste tulevärki, lennutades iga nelja päeva järel taeva poole laia spektri massihävitusrelvade kandjaid. Aina kaasaegsemaks muutuva videopildi toel tutvustati maailmapoliitika otsustajatele ja kodupublikule kahel korral ülehelikiirusel lendavaid, raudteevagunist lähtuvat ning juhitavat tiibraketti. Lisaks lühimaarakettidele lendas 30.jaanuaril ballistilisel trajektooril Ameerika maismaani ulatuv, kuid siiski keskmaa lennuvõimekuse kategooriasse liigituv rakett Hwasong 12. Üle pooleteise aasta viibis katsetuste juures ka liider Kim Jong-un isiklikult. Miks Põhja-Korea massihävitusrelvade ning raketiprogrammide katsetamisel jaanuaris niivõrd innukas oli? Mida oodata lähikuudelt?

Maailma suurimat ning moderniseerimata vanarauaarmeed omava Põhja-Korea jaoks on de facto tuumariigiks kujunemise perspektiiv režiimi säilimise vaates toimiv, kui mitte ainus ja pidevas kitsikuses siplemises finantsiliselt väljakannatatav valik. Formaalselt kõnelevad Põhja-Koread valitseva Korea Töölispartei plaanid ja dokumendid märksa peenemas keeles. 

Viie aastaga de facto tuumariigist de jure tunnustatuks jõuks!

2021.aasta esimestel päevadel peetud Töölispartei 8.kongressil kinnitatud viisaastakuplaani kaitsepoliitika peatükk räägib selget keelt tuumaheidutuse ning teiste relvagruppide võimekuste hüppelisest kvalitatiivsest parendamisest. Plaanist tuttavad fraasid iseloomustavad ka möödunud jaanuarikuu katsetuste meediakajastusi. Nii mainitakse hüpersoonilise raketi katsetust, millise loomise ja arendamise prioriteetsust kinnitas Kim kõigest kaks aastat tagasi, kui „finaalfaasi kontrollimaks raketi manööverdamisvõimekust ja täpsust“. 25.jaanuari juhitava tiibraketi katsetusega uuendati relvagrupi disaini ning 27.jaanuari lendu lastud taktikalised lühimaaraketid suudavad kanda raskemaid lõhkepäid. Kõikide raketitüüpide katsetusi saadab fraas „sihtmärgi täpsemast tabamisest“ ning Partei häälekandja Rodong Sinmuni sõnul on oldud alati seatud ülesannete kõrgusel. Seega võib raketikatsetusi vaadelda kui osa Põhja-Korea režiimi tarbeks hädavajalikust pikema tehnilise protsessi osast (Kim Jong-uni võimukümnendil on sooritatud ligi 150 erinevat massihävitusrelvaprogrammiga seotud katsetust, sh. 3 tuumakatsetust) ning 2026.aastaks seatud eesmärgist omada reaalset tunnustust regiooni teiste militaarvõimekuste poolt. Ida-Aasias alanud võidurelvastumine on meenutades klišeelikke väljendeid „Hiina kasvav agressiivsus“ või „Jaapani ja Lõuna-Korea kaitsekulutused löövad rekordeid“ tõsiasi, mida ei suuda varjata ka asjaosaliste retoorika püsiva rahu tagamisest Korea poolsaarel. Just regionaalsed jõujooned on järgmine, mille abil Kim Jong-uni talvist entusiasmi mõistatada püüaks.

Lisakaristusi karta pole tarvis

Ajaaken keelatud katsetusteks sanktsioonide poolt tugevalt survestatud režiimi jaoks süvenevaid piiranguid pelgamata on soodne. Just jaanuari keskel end taas peale 17-kuulist absoluutsest suletusest ettevaatlikult kaubavahetusele Hiinaga avama asunud (siiski on loodud vaid üks raudteeühendus, desinfektsioonikarantiinid liikuvatele kaupadele, endiselt ei lubata inimkontakte) ning kuni esmatarbekaupade üdini kõigest puudustkannatav Põhja-Korea vajab hädasti rahvusvahelist tähelepanu. Kui valitud vahendid relvakatsetuste näol tooks igal muul ajahetkel kaasa Ameerika Ühendriikide ja lähinaabrite pahameele, võib antud ajahetkel olla olukord paradoksaalselt  vastupidine. Ameerika Ühendriigid, kelle tajuruumi mahub laialdast kajastust ja tähelepanu pälvivana korraga üks välispoliitiline kriis, on hõivatud Ukraina küsimusega. Kim Jong-uni katsetused kohtavad pehmemaid vastureaktsioone otsekui omamoodi legaliseerides kaitsevõime tugevdamiseks vajalikud meetmed kriitilises globaalses julgeolekuolukorras. Joe Bideni Korea poliitika jätkab Donald Trumpi „maximum pressure“ (maksimaalne surve) lähenemist segades seda obamaliku strateegilise kannatamisega. Utreerides võib väita, et Valge Maja ei ole Põhja-Koread aasta jooksul gloobuselt veel leidnud. Kaitsekulutuste ja strateegilise partnerluse alusküsimustes Trumpi poolt peetud vägikaikavedu Souliga on lahendatud ning püsib taas stabiilsetel alustel. Lisaks on Washingtoni jaoks Aasias väljakutseks eelkõige Hiina ning paljuski on Pyongyangist ses vaates saamas ameeriklaste laiemas Hiina käsitluses Pekingi orgaaniline osa. Kim Jong-un hindaks otsekõnelusi ameeriklastega kõrgemalt. Seni on Ameerika Ühendriigid vastanud vaid raketiprogrammis osalenud kuue teadlase liikumisvabaduse piiramisega, mis totaalset suletust viljeleva Põhja-Korea jaoks ülearu korralekutsuv vastumeede ilmselt pole. Tuleb siiski mainida, et Põhja-Korea on peale 2019.aasta Hanoi tippkohtumise luhtumist oluliselt vähendanud raketikatsetuste välispoliitilist laetust, mis viitab teatud valmisolekule vajadusel erimeelsused unustada ning lubada taas kõneleda diplomaatidel. 

Olümpia avatseremooniaga konkureeriv korea valgusshow?

Regionaalsetest faktoritest markeeritagum taliolümpiamängud Hiinas, mille ajal vaevalt mastaapseid katsetusi Pyongyang endale lubada julgeb. Raske on näha vaatamata ÜRO-s kiivalt Põhja-Korea karmimat karistamist vetostava Hiina läbi sõrmede vaatamist juhul, kui ähvardava ballistika lennutamine jätkuks ka veebruaris. Küll ei näe Peking ilmselt probleemi, kui pinged kerkivad taas märtsist, kui algavad traditsionaalsed Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused, millistele Pyongyang juba dekaade raevukaid vastureaktsioone avaldab. Olgu mainitud, et Põhja-Koreas kestavad talvised sõjaväeõppused tavaliselt detsembrist aprillini, kuid otseloomulikult on need vaid kaitseotstarbelised. Head tahet märkivat 30.jaanuari Hwasong-12 katsetusel Põhja-Korea meedia sõnul ka teadmine, et rakett ei lennanud tsiviilisikute turvalisuse huvides seekord üle Jaapani, vaid kogu trajektoori ulatuses kestis lend Vaikse ookeani kohal.

Kahe Korea suhted edaspidi. Piitsa või präänikuga?

Geograafilist fookust koomale tõmmates jõuame presidendivalimiste kampaania keskel toimetavasse Lõuna-Koreasse, kus põhjanaabri „küsimus“ harva prevalveerib. Jaanuaris antud panusega on Kim Jong-un suutnud probleemi taas tuua kahe peamise oponendi, võimuloleva Demokraatliku Partei kandidaadi Lee Jae-myongi ja konservatiivse partei Rahva Jõud kandidaadi Yoon Seon-youli, valimispropagandasse. Öeldakse, et konservatiivid tunnevad Põhja-Korea iseloomu hästi, kuid ei oska pakkuda toimivaid lahendusi. Demokraadid, kes diktatuuririigi olemust tunnistada ei taha, on  suutnud ajaloos koostööle kutsuvaid algatusi tehes hoida pingeid paremini maas. Lõpptulemus on sama – Põhja-Korea režiim on alles, ähvardab naabreid massihävitusrelvadega ning jätkab inimõiguste vaatenurgast kaheksandat kümnendit kestvat jõhkrat eksperimenti. Lõuna-Korea sisepoliitikat süvitsi tundmatagi võib kahe Korea küsimustes traditsioonilisi lähenemisi tabada ka käesolevas kampaanias. Piitsa eelistava konservatiivse leeri kandidaat Yoon on juba „vääratanud“ mõttega korralda ennetavad löögid Põhja-Korea tuumaobjektidele, kuid nende paiknemist üle luureorganisatsioonide jaoks endiselt mustaks auguks kvalifitseeruvas Põhja-Koreas ei tea täpselt keegi. Mitmed neist asuvad ilmselt maa-all. Samuti on Yoon pälvinud pahameele avaldusega THAAD raketitõrjekompleksidele sarnaste lahenduste lisapaigutuse vajadusest Lõuna-Korea territooriumile. Meenutagem, et 2017.aastal põhjustas just eelpoolmainitud süsteemi kasutuselevõtt konflikti Hiinaga, mis omakorda päädis miljarditesse ulatunud kahjudega hiinapoolse laialdase boikoti tulemusel Lõuna-Korea toodetele ja teenustele. Sarnane kompleks Jaapanis samas Pekingit kunagi häirinud pole. Raketitõrjesüsteemidega seonduv on Lõuna-Korea kaitsevõime tagamise vaatenurgast kahtlemata kiireloomuliselt oluline – Põhja-Korea raketid lendavad juba täna allpool olemasolevate süsteemide tegevusvõimekust. Demokraatlik Partei soovib jätkata istuva presidendi Moon Jae-ini Päikesepaiste 2.0 poliitikat, mille edukus allub rohkem küll Kim Jong-uni tujudele kui Lõuna-Korea presidendi tahtele.

Käesolevate ridade kirjutamise ajal on kahe presidendikandidaadi toetus Lõuna-Koreas sisuliselt viigis – 33,0% versus 32,5%. Kui harjumuspäraselt on Pyongyang eelistanud näha võimul pigem präänikuid pakkuvat Demokraatliku Partei leeri, võib kaasajal režiimi jaoks Lõuna-Korea poliitikast olulisemad olla sanktsioonide-suhted Ameerika Ühendriikidega ning läbikäimine Hiinaga. Päikesepaiste ei soojenda enam ammu. 

Viisaastakuplaanid ennustavad võimsamat tulevärki

Lisaks lühi- ja keskmaarakettide katsetamisele seatud moratooriumist loobumisele on Pyongyang andnud märku ka kaugmaarakettide- ja tuumakatsetustele seatud keeldudest loobumisest. Viimase argumendi tõestuseks näitavad satelliidifotod kahjuks 2018.aastal tugeva meediakajastuse toel väidetavalt kasutuskõlbmatuks muudetud Punggye-ri tuumapolügonil taastamistöödele viitavat aktiivsust. On ju viisaastakuplaanis kirjas mandritevahelise raketi lennuulatuse arendamine 15000 kilomeetrini ning miniatuursete tuumalõhkpeade operatiivseks arendamine. 

Lugu ilmus toimetatuna 3.veebruaril 2022 DELFI-s

10 aastat Kim Jong-uni Põhja-Koread

Kim Jong-ili matused. Kim Jong-uni taga kahe aasta
pärast hukatav tädimees Jang Song-thaek

10 aastat tagasi, 17.detsembril ei tõusnud Korea poolsaare põhjapoolsetel aladel ehk Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis 21.sajandi Päike. Just nii tunti lisaks sadadele teistele enesele määratud tiitlitele perekondliku düstoopiaprojekti, Põhja-Korea, absoluutsesse stagnatsiooni juhtinud Kim Jong-ili ehk Kallist Juhti. Elupõletamisest räsitud nõder keha ja ühma tuhmuv vaim osutusid sarnaselt riigi looja, surematuks peetud Kim Il-sungi omaga, surelikuks. Ebakorealikult tõusis suletud ja erakliku sotsialistliku monarhia etteotsa vaid loetud kuud varem pildile tõusnud, kuid kiirelt militaarseid tärne kogunud pere noorim poeg, Kim Jong-un. Šveitsis läänelikku haridust ja mõttelaadi nuusutanud, korvpalli ja head euroopalikku kööki armastav Jong-un tekitas maailma üldsuses ettevaatlikke ootusi kaasaja kummalisima eksperimendi reformimiseks. Kus on Põhja-Korea dekaad hiljem? 

Esimesed fotod Suurest Järeltulijast, 2009

2010.aasta maikuus Pyongyangi külastades ei olnud kohalikus kontekstis üsna informeeritud ruumis elavad pealinlased Kim Jong-unist midagi kuulnud. Samas valiti 2009.aasta märtsis Kim riigi parlamenti, kuigi tema nime põhjakorealased värskete rahvasaadikute nimekirjast ei leidnud. Siiski ilmusid kohalikku meediaruumi viited “briljantsele kindralile”, mis sarnaselt 1980.aasta Korea Töölispartei 6.kongressi eel nimetu epiteediga “Partei Tuum” kuulutas Kim Jong-ili asumist dünastia järjepidevuse hoidjaks. Lõuna-Korea meedia avaldas Kimist esimesed pildid juba 2009.aasta jaanuaris, kuulutades noormehe järgmiseks Põhja-Korea liidriks. Ligi aasta hiljem ei suutnud Pyongyangis kohatud põhjakorealased kuuldut uskuda, kuniks septembris toimunud Partei erakorralisel konverentsil ilmus uje noormees ka Korea Kesktelevisooni ekraanidele, määratuna mõjuka kaitsekomisjoni aseesimeheks ning Korea Töölispartei keskkomitee liikmeks. Lapsed üle maa asusid õppima uusi laule “meie targast marssalist”.

Kollektiivne türannia ja verine võimutäius

Kim Jong-ilile oli antud ametit harjutada ning kujundada lojaalne toetusring enam kui 15 aastat. Kim Jong-unile jäi vaid 1,5 aastat. Vaatamata isa põdurale tervisele oli tema lahkumine 2011.aasta viimastel päevadel vähem kui 30-aastasele järeltulijale selgelt ootamatu. Kuid just lähikuud näitasid ning kinnitasid diktatuuri kui juhtimiskorralduse kollektiivsust ning Kim Jong-unil tuli alustada enese manööverdamist ning kehtestamist tõsiseltvõetava liidrina. Olgu etteruttavalt öeldud, et Kim läbis sellitöö samm-sammult ning edukaks eksamiks peetakse 2016.aastal peetud 7.Korea Töölispartei

Korea Töölispartei 7.kongress 2016.aastal

kongressi, mis kuulutas Kim Jong-uni Partei esimeheks, kirjutas tuumaheidutuse ja -võimekuse riigi põhiseadusesse ning võimaldas alustada ettevalmistusi Liidri läbilöögiks rahvusvahelises suhtluses. 2021.aastaks on Kim Jong-un enesele haaranud kõik võtmepositsioonid võimuhierarhia tipus, olles konsolideerinud ühe ametinime alla nii mõjuvõimsate riigiasjade- ja kaitsekomisjonide juhi rolli ning nimetanud end lisaks Partei esimehele (aeg-ajalt ka “peasekretär) ka Korea RDV kõrgeimaks juhiks. Türannia kollektiivset olemust ning väljakutseid verises labürindis edenemiseks kirjeldavad siiski vapustused, mis eelpoolmainitud kongressile aastate jooksul eelnesid ning mõjuvõimu paikaloksutamise brutaalset iseloomu ladviku hulgas tunnistasid.

Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti järgi loetleti võimutäiuse saavutamise protsessi käigus vahemikus 2011-2016 kokku 360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist. Kim Jong-un oli ennast partei kongressiks olulistes valdkondades ümbritsenud lojaalse kaaskonnaga, kes püsivad mõningate eranditega pildil ka 2018. aastast alanud „Korea sula“ käigus. Vaid mõned kuud hiljem, 2017. aasta veebruaris likvideeris Kim Jong-un närvigaasi VX kasutades viimase potentsiaalse ohu troonile, vanema poolvenna ja Paektu vereliini liikme Kim Jong-nami. Lähisugulaste likvideerimine ei ole selles suguvõsas harukordne. 2013. aastal vahistati otse kaamerate ees Kimi tädimees ja mentor, võimalikuks uueks liidriks peetud mõjuvõimas Jang Song-thaek. Tema hukkamine külmutas 2018.aastani Hiina ja Põhja-Korea suhted. Mõlemal hukatud hõimlasel oli Pekingi toetus ning Hiina liigselt kasvava mõju tasakaalustamine nõudis Kimilt brutaalseid meetmeid. Meenutagem mistahes valdkonda analüüsides alati režiimi igipõlist väljakutset – jääda ellu.

Rangelt kontrollitud turumajandus kasvatas toetust režiimile

Võimuperioodi esimestel aastatel üritas Kim kasvatada orgaanilisel moel toetusbaasi ka riigi elanikkonna hulgas. Kim on lubanud, et põhjakorealased ei pea enam kunagi pingutama püksirihma. 2012.aastal flirditi mitmete majandusmeetmetega (just meetmetega, mitte reformidega!) elanikkonna heaolu kasvatamiseks. Linnades algasid mastaapsed uuendusprogrammid, fookusega elamufondi kaasajastamise ning kerge- ja toiduainetetööstuste eelisarendamisele. 2015.aastal lubati maapiirkondades toiduainete enesetarbeks kasvatamine 30% saagi ulatuses ning ühisfarmiks võis nimetada ka vaid paarist majapidamisest koosnevad ühisust, säilitamaks siiski sotsialistlikku mõttelaadi. Viimast sammu võib pidada Kim Jong-uni perioodi olulisimaks. Neil päevil räägiti palju Vietnami mudelist. Saagikus kasvas ning Põhja-Koreaga kaasnevast harjumuspärasest leksikast kadus sõna “nälg”, et naasta koroonasuletusest ja juhtimisvigadest tingituna vaid loetud aastad hiljem läbi Targa Juhi enda suu! Süüdi siiski lääneriikide sanktsioonid, kliimamuutused ja kohaliku taseme juhtide puudulik pingutus. Kim on olnud ülimalt kriitiline ning tunnistanud puudujääke madala taseme juhtimises korduvalt. Ka avalikult pisaraid valades. Siiski pole ta suutnud taastada riiklikku toidujagamissüsteemi, kuid on andnud brutaalselt kontrollitud rohelise tule tärkavale turumajandusele, hoides selle rangelt lahus kuningakoja majandusmudelist. Viimase tuluallikad koosnevad relva- ja narkomüügist, küberkuritegevusest ning tööjõu rendituludest. 2016.aasta Töölispartei kongressil julges Kim kuulutada välja aastaid varjusurmas püsinud viisaastakuplaani, tuginedes iga-aastasele mõneprotsendilisele, kuid stabiilsele majanduskasvule. Eraettevõtlus arenes lojaalsust vastutasuks küsiva režiimi loal ning paradoksaalsel moel pandi just aastatel 2012-2017 alus režiimi toetajate hulga kiirele kasvule. Hinnanguliselt kontrollib riigi jõukust kuni 5% nn.rahajumalaid (donju), kelle huvid sõltuvalt otseselt Kimi perekonna ja lähiringi elust, tervisest ja turvatundest. 

Raketid ei kõlba süüa, tule ja raevu tulek

Esimesed tõsised tagasilöögid stabiilse siseriikliku arengu edendamisel tabasid režiimi 2016.aastal, teise Kim Jong-uni võimuperioodil läbiviidud tuumakatsetuse järelmina. Kui 2013.aasta katsetus möödus kahe Korea suhetele erilisi tagasilööke jätmata, otsustas Lõuna-Korea president Park Geun-Hye 2016.aastal katkestada töö Päikesepaistepoliitika toel 2004.aastal avatud ühises tööstuspargis Põhja-Korea territooriumil Kaesongis. Sammuga lõigati maha ligikaudu miljardi dollari väärtuses Pyongangi sissetulekuid aastas. Kaesongi tööstuspark on suletud tänaseni. Lõuna-Korea ettevõtetele kattis kulud valitsus.

Asunud ellu viima vanaisa ammust unelmat ning isa kaitsepoliitilist testamenti, on Kim Jong-un arendanud ning katsetanud massihävitusrelvi määral, mis graafiliselt visualiseerituna ei jäta mingit kahtlust – riigi põhiseadusessegi sissekirjutatud tuumavõimekus on Põhja-Korea fundamentaalne julgeolekugarantii. Maailma suurima vanarauaarmee uuendamine käiks režiimile selgelt üle jõu, mistõttu on just tuuma- ja raketiprogrammist saanud korralik kaart mistahes partneritega peetavatel läbirääkimistel. Kim Jong-un on läbiviinud 4 tuumakatsetust, viimane ja Hiina territooriumilgi aknaklaase purustanud väidetav vesinikupomm õhati 2017.aastal. Plahvatus muutis kasutuskõlbmatuks aegade algusest testimiseks kasutatud tuumapolügooni riigi mägises põhjaosas. Alates 2012.aastast on läbiviidud üle 100 erineva raketikatsetuse. Sealhulgas saadi 2016. ja 2017.aastal lendama Ameerika Ühendriikide maismaani jõudvad kontinentidevahelised ballistilised raketid ning siis hakkas juhtuma. 2020.aasta oktoobriparaadil näidatud suurim arendus, veerandsajameetrine Hwasong16 veel katsetuseni jõudnud pole. Katsetatud ning maailmale on eksponeeritud edukaid kesk- ja lühimaarakettide, allveelaevadelt ja rongidelt startivate rakettide lende. Eduka arenduse on läbinud tiibraketiprogramm ning esimese katsetuse läbis ülehelikiirusel lendav rakett. Taolises mahus panustamine ning piirkonnas pingeid kasvatav järjepidevus ei jäänud tähelepanuta ning 2017.aastaks olid Pyongyangi suhted naabrite, aga ka fotoobjektiive ja suuri plaane nautiva Ameerika Ühendriikide president Trumpiga viinud lähiajaloo pingelisemasse olukorda Korea sõja järel. Trump ja Kim vahetasid jämedusi, võrreldes tuumanuppude suurusi ning külvates hävingut lubavaid sõnumeid. Oli alanud “tule ja raevu” periood. Samal ajal alanud majanduslik mõõduvõtt Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel kaotas Korea küsimuses Valgele Majale igasuguse Pekingi toe. Põhja-Koreast sai taaskord Hiina jaoks tulus malakas oma regionaalsete huvide edendamisel. Vaatamata “Korea sulale” aastatel 2018-2019 on Põhja-Korea kui riigi ja puhvertsooni püsimise vajadus kõigi lähiriikide jaoks pakilisem kui kunagi varem. Asjakohane on mainida, et 2018.aasta aprillis alanud tippkohtumiste sarjale kahe Korea ja Ameerika presidendiga eelnesid Kim Jong-uni kohtumised just Hiina liidriga, mis annab ühetimõistetavat tunnistust jõujoonte peamisest kujundajast. Xi Jinping ja Kim Jong-un kohtusid 2018.aastal kolm korda. Miks Korea sula ebaõnnestus?

Kiirelt jäätunud sula

2018.aasta 1.jaanuaril peetud uusaastakõnes üllatas Kim Jong-un kogu maailma, kutsudes üles rahuprotsessile ja stabiilsele arengule Korea poolsaarel. Lähenevate olümpiamängude eel Lõuna-Koreas otsis Pyongyang tagantjärele teadmisena diplomaatilist kontakti ning ligipääsu maailma olulisimate läbirääkimislaudade taha juba kuid varem. Mastaapne ja edukas massihävitusrelvadeprogramm pakkus trumpässasid, kuid enam kui 100 keelatud relvakatsetuse eest määratud tugevad sanktsioonid ohustasid 6.kongressil plaanitud kaitsevõime ja majandusprogrammi paralleelarengu programmi. Kim oli valmis asuma tegelema ajaloos sinusoidina korduva “ähvarda ja palu” poliitika pehmema poolega. Abi maailmapoliitika suurkujuks tõusmisel tuli sealt, kuhu Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili niiskemadki unenäod endi legitimiseerimisel polnud varem ulatunud – Valgest Majast. Suuri läbimurdeid suurte kaamerate eest armastav Donald Trump, kes Ameerika Ühendriikide seniste lähenemistega Põhja-Korea suunas ülearu kursis ilmselt polnud, sättis end ajajoonel harjumuspärasesse ritta ebaõnnestunud katsetega (taas!) lahendamaks korea küsimust. Kas lugeda kolme tippkohtumist jõhkra diktaatoriga

Põhja-Korea raketikatsetused läbi ajaloo

läbimurdeks või Kim Jong-uni mainekujunduskampaaniaks, andku hinnang ajalugu. Fakt on, et 2018.aastal ei katsetanud Kim Jong-un ühtegi massihävitusrelva, kuid naases ähvarduste ja relvaprogrammide esitlemise juurde koheselt peale 2019.aasta Hanois luhtunud tippkohtumist, kui sai selgeks Trumpi raugenud huvi tüütult venima kippuvas protsessis. Ka 2017.aastast võimule tõusnud Lõuna-Korea president Moon Jae-ini lähenemine katsetada taaskord pehmemat Päikesepaistepoliitikat ei pakkunud sanktsioone partnerlussuhete säilitamiseks hoidnud Soulile mingit võimalust suurte sõnamängude kõrval reaalseid algatusi algatada. 2022.aasta märtsini presidenditoolil istuv Moon Jae-in ei ole Koreade omavahelistes suhetes retoorikat muutnud tänapäevani, pigem vastupidi. Ühinemisministri suu läbi tehtud lennukate koostööalgatuste nimekiri veaks välja kõhnema raamatu, kuid Trumpi algatatud ning Joe Bideni jätkatud maksimaalse surve strateegia on Hiinaga maailmaareenil peetavate ja aina süvenevate pingete näol jätnud Lõuna-Korea omalaadsesse kahvlisse. Valida tuleb suurima majanduspartneri Hiina ning julgeolekugarantii Ameerika Ühendriikide aina killustuvate huvide vahel. Põhja-Korea küsimuses reaalsete koostööprojektide algatamine kahjustaks ilmselt mõlemaid. Soul ei võtnud ega võta sõna Hiina inimõiguste rikkumiste või Hong-Kongi teemadel, ei kritiseeri Valge Maja jäika positsiooni edasiliikumiseks suhetes Pyongyangiga. Trumpi poolt kahjustatud liitlassuhe kaitsekulutuste jagamise teemadel Souliga on sundinud Lõuna-Koread kiirele kaitsekulude kasvatamisele, mis kasvava Hiina agressiivsuse ja Põhja-Korea raketiprogrammi ennakarengule on osutunud ettenägelikuks sammuks. Lisades Jaapani kaitsekulude kiire kasvu saame nentida vaid üht – Ida-Aasias on alanud arvestatav võidurelvastumine. Kim Jong-un võib vaatamata karmidele majandusraskustele tunnustada end kui arvestatavat tegijat regionaalsetes jõumängudes. Muide, relvaprogrammide arendustöö ei katkenud ka 2018.rahuaastal. 

Kahe Korea suhted on taas jäised, lausa olematud. 2018.aastal sõlmitud Panmunjomi ja Pyongyangi deklaratsioonid lõid ettevaatliku aluspinna läbi militaarsete pingete langetuse edasisteks arenguteks, kuid erinev arusaam väljendi “tuumavabaks muutmine” tõlgendamisel ning Hanoi fiasko andis Pyongyangile kardetud teadmise Souli võimaluste seotusest. Souli süüdistati reeturite (põgenike) soosimises, õhati vastvalminud ühisesindus Kaesongis. Suhtlus katkes ning tõenäoliselt võib elavnemist oodata peale 2022.aasta kevadel peetavaid Lõuna-Korea presidendivalimisi. Kas Koreade suhteid ohjatakse Soulist edaspidi piitsa või präänikuga, igal juhul on Pyongyangil huvi ja vajadus lõunanaabrit testida. 

Koroonapandeemia ja stressis Kim Jong-un

2020.aastal alanud koroonapandeemia on muutnud oluliselt paradigmat ning Kim Jong-uni ees seisab tema võimuaastate keerukaim juhtimisülesanne. Iseend absoluutsesse suletusse määranud riik tunnetab selgelt, kui sügavale võiks ulatuda sanktsioonid, kui asjasse puutuvad osapooled (eelkõige Hiina, aga ka kümned riigid Aasias ja Lähis-Idas, Aafrikas) neid tõsiselt oleks võtnud. Põhja-Korea kuulutab end tänaseni ainsana koroonast puutumata riigiks maailmas. Piirid on igasuguseks läbikäimiseks suletud, piiritsoonis on luba hoiatamata tappa. Poliitika, mida on rakendatud ka Hiina ja Lõuna-Korea kodanike peal teisel pool piirijoont. Lõuna-Koreasse jõudnud põgenike arv on vähenenud harjumuspärase 1000…1500 pealt üksikute inimesteni. Kaubavahetus toimub vaid meritsi, pakkudes mitmenädalast karantiini. Aastaid stabiilsena püsinud põhitoiduste (riis, mais, köögiviljad) ja kütuste hinnad on läbinud olulise tõusu, puudus on  importkaupadest ja toormest. Uusi rahatähtigi trükitakse spetsiaalse paberi puudusel tavalisele, šokolaadist puudub kakao ja seebi tootmiseks puudub toore. Riigist on lahkunud kõik lääneriikide saatkonnad ja abiorganisatsioonid. Viimaseid toimetas veel loetud aastat tagasi erinevate projektidega näiteks maaviljeluse, hariduse ja meditsiini valdkonnas ligi tuhatkond. Riigis toimuvale infole ligipääs on kasinam kui 20.sajandi viimases kümnendis, kui riiki räsis näljahäda. Suletus tekitab kuulujutte ja spekulatsioone. Kim Jong-un on kaotanud kaalus 20+ kilo ning on sageli nädalate kaupa kadunud oma uuenduskuure läbivates häärberites. Riiklik propaganda räägib täistuuridel isehakkamasaamise möödapääsmatusest, mis omakorda nõuab elanikkonna patriootilise mõtlemise vankumatut ja kõrvalekalleteta edendamist. Nende klišeelike sõnade taga on armutu võitlus Lõuna-Korea jm maailma pehmete mõjudega. Satelliidifotod ei jäta kahtlust, parteiliinist kõrvalekaldujate ridade laienemise tõttu peavad lainema ka vangilaagrid. Inimesi karistatakse Lõuna-Korea nimetamise pärast riigi ametliku nimega, noorukeid määratakse aresti BTSi liigutuste imiteerimise pärast ning lõunanaabri hittsarja“Crash Landing on You” vaatamine võib olla hukutav. Lumememme teha ei tohi, uduga peab püsima toas, Hiinast Põhja-Korea õhuruumi sattuvad rändlinnud tulistatakse alla.  

21.sajandi kummalisem eksperiment nimega “Põhja-Korea” jätkub.

Lugu ilmus toimetatuna Postimehe nädalalisas AK 18.detsembril 2021

Koroonaviirus - liitlane ideaalselt kontrollitud ühiskonna ehitamiseks

Salenev Kallis Juht

Korea Rahvademokraatlikust Vabariigist ehk Põhja-Koreast kõnelevad uudislood sisaldavad sageli epiteete “saladuslik” või “maailma suletuim”. Peamiselt geograafiliste eripärade tõttu aastasadu erakliku kuningriigina tuntud Korea, aga just selle põhjaosa, on kaasajal lisandunud poliitiliste ning  epidemioloogiliste arengute tulemusel jõudmas inimtekkelise suletuse apoteoosi. Mis toimub Põhja-Koreas?

Maailma avatuimaks suletud režiimiks (spordiajakirjanik Jaan Martinsoni tabav võrdlus) peetav Põhja-Korea on koroonapandeemia algusest olnud välismaailmale suhtluseks suletud ning keskendunud globaalse tähelepanu pälvimiseks ärplemise asemel iseenesega hakkamasaamisele. 1990ndate näljahädast alates pole vaatlejatel olnud niivõrd kasinat ligipääsu infole riigist seestpoolt. Tavapäraselt riigis toimetanud sadadest abiorganisatsioonidest ei jätka 2021.aastal töö mitte ükski. Nii ÜRO Toiduabiprogramm kui näiteks Punane Rist jpt. ei oma praegu Põhja-Koreas ainumastki välismaalasest töötajat. Valitsusväliste organisatsioonide esindajatest rääkimata. Suletud on kõik lääneriikide saatkonnad, kümnekonna esinduse vähendatud koosseisud on sunnitud koduarestilaadses olukorras viibima pealinnas saatkondade territooriumitel. Venemaa saatkonnast lahkus hiljuti personal ületades Korea ja Venemaa piiri käsidresiinil! Kõik viimase poolteise aasta teadmised tuginevad riiki smuugeldatud mobiiltelefonide kaudu infot jagavate väheste allikate abil. Põhja-Korea riiklik ning välistarbijatele suunatud propagandamasin töötab küll täistuuridel, kuid ka selle infokandja toest ammendava tervikpildi loomiseks kahtlemata ei piisa. 

Kim Jong-un on võimutäiuse saavutamise hetkest 2016.aastal toimunud Korea Töölispartei 7.kongressil  korduvalt tunnistanud vigu riigi majanduselu juhtimise korraldamisel. 2020.aastal toimunud Korea Töölispartei 75.aastapäeval peetud paraadkõnes valas Liider pisaraid, vabandades Korea rahva ees Tema Enese tegematajätmistest tingitud kannatuste pärast. Veel 2012.aastal mitte iial püksirihma pingutamist lubanud Kim on 2021.aastal sunnitud korduvalt rõhutama probleeme toiduainete kättesaadavusega. Looduslikud tegurid kolmel järjestikusel aastal põudade ning nendele järgnenud üleujutuste tõttu on hävitanud märkimisväärse osa saagist ning Põhja-Koreal jääb võimest toita oma rahvast vajaka ca veerand saagist. Isegi maisist, kui riisi ja kartuli aseainest, on käesoleval aastal ootamas puudus. Olukord sarnaneb klimaatiliselt 90ndate keskpaiga ning sellele järgnenud humanitaarkatastroofiga. Kim Jong-uni sel kevadel asetleidnud erinevate organisatsioonide kongressidel ja teistel massiüritustel  osalenutele saadetud pöördumistes ning Partei juhtorganitel peetud kõnedes kasutas Liider üllatuslikult tabuks peetud viiteid 90ndate näljahädale. Kui juba Kim kasutab niivõrd sageli mõistet “kannatuste marss”, kas olukord maapiirkondades võiks viidata kättejõudnud mastaapsele nälgimisele? Väide on küll spekulatiivne, kuid pigem ei. 

Laske meil kannatada puudust kõigest!

Pole kahtlust, et koroonapandeemiast on saanud Kim Jong-uni seni raskeim juhtimisülesanne. Veel 2017.aastal Ameerika Ühendriike tuumakonflikti kutsunud režiim elab ellujäämiseks üle märksa maapealsemaid väljakutseid kui loetud kordadel edukalt lendama saadud ballistika toel leevenduste kauplemine. 2018.aastal alanud Korea sula (korduvad tippkohtumised Trumpi ja Lõuna-Korea president Moon Jae-iniga) lõppes aasta hiljem Vietnami pealinnas Hanois, kui Donald Trump uksi paugutades kauplemise õigustatult lõpetas. Kim Jong-uni staaž maailmalavadel tõsiseltvõetava riigimehena jäi üürikeseks. Kuid paradoksaalsel moel on koroonasuletus ulatanud türannile võimaluse parandusteks, kutsumaks korrale sula tingimustes liigseid lootusi hellitanud ühiskonda, ka teada toetavat eliiti. Üksi diktatuur pole selle juhi kontrolli all, kui seda ei toeta lojaalne kaaskond. Põhja-Koread valitsev Kimide dünastia toetub kaasajal rohkem kui kunagi varem umbkaudu miljonile inimesele hinnatud kildkonnale, kes tõenäoliselt esmakordselt on sunnitud tegema kompromisse elukvaliteedis edenemisel.  Näidispealinnas Pyongyangis on lõppenud imporditavad kaubaartiklid, sealhulgas toiduained nagu küpsetusõlid, jahutooted, puuviljad jpm. Antud teadmist kinnitavad ka välisriikide saatkonnad. Kevade ja suve jooksul on kütuste, teraviljade ning lihatoodete hinnatasemed läbinud ajaloo suurimad sinusoidid. Põhja-Korea majandusnäitajaid hindav ja kokkuleppeliselt usaldusväärseimaks allikaks loetava Lõuna-Korea Keskpanga hinnangul langes põhjanaabri majandus 2020.aastal 4,5%, olles eelneval kümnendil 1 – 3 % aastas kasvanud, pakkudes rahajumalatele ehk donju-le (Põhja-Korea eliit ja uusrikkad) rikkalikku äraelamist. Ka tavakodaniku argieluline hakkamasaamine ajas pigem paranes. Koroonapandeemia on olukorda muutnud, kuid režiim on teinud viirusest omalaadse liitlase.

Koroonaviirus kui režiimi liitlane

Põhja-Korea elanikkonna hakkamasaamine on suurel määral sõltunud illegaalselt läbikäimisest Hiinaga. Tegelik eluliin on kandjate seljas üle Yalu ja Tumeni tarnitud kaubad. Ametlikku eksporti, maavarade, tekstiili ja kalasaaduste näol, keelavad sanktsioonid. Põhja-Korea režiimi rahakott ning rahvamajandus on erinevad kategooriad. Kui sanktsioonide režiim asus esimest õgvendama, asuti teiselt kümnise korjamise teele. Hiina ja Põhja-Korea piiril 30 aastat kestnud isetegevus kujutab majandusvabadusena ohtu poliitiliste nõudmiste tekkele, mille reguleerimisele koroona ootamatud väljundi pakkus. Olgem ausad, turgude toimimist on Kimide pererežiim pidanud vajalikuks kärpida regulaarselt, samas tunnistades neid kui möödapääsmatut meedet elanikkonna äraelamiseks. Riiklik toidujagamissüsteem kannab Põhja-Koreas ammu hellitusnime “riiginälg”. Absurdsetele viirusetõkke meetmetele viidates (lumememmede veeretamise keeld, lumesajus ja udus viibimise keeld,

Põhja-Korea sunnitöölaager. Foto:AsiaPress

rändlindude tulistamine jne.) on lumepallina vabadusi tekitanud piiriülesed tegevused tänaseks sisuliselt lõppenud. Põhja-Korea piir saab loetud kuude jooksul eluohtlikult elektrifitseeritud. Kasutusel on moodne Saksa ja Hiina jälgimistehnika. Piiriülesed mobiilikõned tuvastatakse. Veel 2019.aastal aktiivset igapäevaelu näinud piirijõgede idakaldad on muudetud piiritsooniks, kus loata viibijad hoiatuseta tapetakse. Sellekohased hoiatused pole saladus, vaid avalikud teated piiritsooni asulate kuulutustetulpadel. Põhja-Korea piirivalvurite kuulide läbi on hukkunud inimesed ka Yalu Hiinapoolsel kaldal. Piiri ületamine on tehtud võimatuks, mida kirjeldab ka kiretu statistika. Tavapärase 1000 – 2000 põgeniku asemel on 2021.aastal Lõunasse jõudnud vähem kui 40 inimest, sh.suve jooksul vaid 2! Koroonareeglite rikkujaid ning Lõuna-Korea meedia tarbimiselt tabatuid koheldakse kui riigikorra vastaseid ning karistused tuleb riigis allikaid omava portaali DailyNK andmetel kanda eluaegsete vangide sektoris sunnitöölaagrites. Piiridel toimunud “hukatuslikke intsidente” koroonaennetuse vaates on maininud ka Kim Jong-un ise. Kui koroona on tulnud appi absoluutselt kontrollitud ühiskonna taaskehtestamisel, on Põhja-Korea endi sõnul ainus viirusest puutumata riik. Väidet pigem kinnitab ka Vene Föderatsiooni saatkond Pyongyangis, kui sunnitult WHO, kelleni jõudnud 34 000 testi on olnud tõesti negatiivsed. Samas mahus teste teeb Eesti umbes pooleteise nädalaga. 

Vaktsiiniskeptikute paranoiline paradiis

Milline on Põhja-Korea valmidus ja tahe vaktsineerimiseks? Riigi olematu maksevõimekus võimaldab osa saada WHO abiprogrammist Covax, kuid vaid 1,7 miljoni doosi ulatuses. See napp ressurss oleks piisav tagamaks maksimaalselt vaid eliidi kaitsepookimist. WHO hindab Põhja-Korea vaktsiinide laialijaotamise võimekust heaks vaid Astra Zeneca vaktsiini korral. Pfizeri või Moderna toodete laialdaseks kasutamiseks võimekus puudub. Hiina vaktsiine Põhja-Korea tõenäoliselt ei usalda. Nagu

näitavad efektiivsusuuringud, põhjendatult. WHO pakub Põhja-Koreale abi külmutuslahenduste loomiseks, kuid siiamaani artiklit lugenutel on selge riigi suletuse tõttu meetme ebareaalne kasutuselevõtt. Režiim veenab ühiskonda eesootavas kuni 5-aastases isehakkamasaamises, vaktsiinide ebaefektiivsuses ning toob uudistemagasinides regulaarselt näiteid fataalsetest kõrvaltoimetest üle ilma. Laialdase vaktsineerimisprogrammi rakendamine eeldaks väliste osapoolte tingimuste tunnustamist ning antud olukorras on üle riigi toimetavad välistöötajad  jälgimisühiskonnas kordaloova režiimi jaoks vastuvõetamatu komponent. Isehakkamasaamise retoorika ehk “juche” taastulek riiklikku retoorikasse koos dekaad tagasi kaotatud väljendiga “kommunism” on massiivne ning kinnistab teadmist režiimi soovist kiiresti naasta Kim Il-sungi loodud ebainimliku eksperimendi alustalade juurde. Varasemalt on võimud proovinud suletuses hetke kasutada näiteks 2003.aasta SARS-i, 2014.aastal Lääne-Aafrikat räsinud Ebola (vaadake gloobust!!) ja 2015.aasta MERS-i epideemia perioodil, kuid eelpooltoodud episoodide efektiivsus on jäänud talvise nohu mõju tasemele. Siiski on aina kasinam eelarve, kahanevad valuutavarud ning ebakindlus argielus sundinud Kim Jong-uni ümberkorraldama Põhja-Korea juhtimistasandeid. Printsiibina võib täheldada rasketel aegadel Geniaalse Juhi rolli asendumist Kollektiivse Kannatamisega. Pikemalt saab Korea Töölispartei toimimisprintsiipide muudatustest lugeda siit:

Korea poolsaar - Aasia püssirohutünn: Salenev Kim Jong-un raputab Põhja-Korea alustalasid? (korea-dmz.blogspot.com)

Maailma sõltuvaim sõltumatu riik

Põhja-Korea kui isehakkamasaamise filosoofiat riigi toimimise vundamendiks pidav edulugu on tegelikkuses ajaloos üks enim välistest toetustest sõltunud eksperiment. Ulatuslik ja enneolematu koroonast tingitud suletus pole riigi sõltuvust doonoritest vähendanud. Kui sotsialismibloki lagunemisel 1991.aastal moodustas Hiina RV tugi napi veerandi, siis kolm dekaadi hiljem moodustab Hiina toetus üle 95% Kimi režiimi enamvähem mõõdetavast majanduselust. Musta ja halli majanduse osakaal (relvakaubandus, narko- ja küberkuritegevus) võib olla legaalselt suuremgi. Enim rahvusvaheliselt kinnistunud survemeetmeid taluval režiimil maailmas on olnud paradoksaalsel kombel võime luua globaalsed võrgustikke eduka illegaalse kaubanduse käigushoidmiseks. Prioriteetsed valdkonnad (Põhja-Korea näitel tuuma- ja raketiprogramm) kahju ei kannata, sanktsioonide mõju tunnetavad enim tavainimesed. Olenevalt sanktsioonidele omistatud eesmärkidest võib kindlalt väita, et Põhja-Korea brutaalne režiim jätkab oma tegevust. Klišeena mõjuv väide statust quost kui kõigile osapooltele sobivast olukorrast, on täna asjakohasem kui kunagi varem. Arusaama toel võib olla kindel, et Hiina RV ei luba Põhja-Koreas tekkida näljast tingitud ebastabiilsusel. Vaatamata Päikesepaistepoliitikat viljeleva ja peatselt ametist lahkuva Lõuna-Korea president Moon Jae-ini suurim hirm on ootamatu vajadus asuda liitma kahe Koread. Desinfektsioonikeskused peatselt taaskäivituva kaubanduse tarvis Põhja-Korea pinnal Hiina piiride lähistel kinnitavad teadmist – Pekingil on olukord täieliku kontrolli all.

Lugu ilmus Delfis 20.augustil 2021