Suggestions for the Peace Process on the Korean Peninsula?

Helsingi Lõuna-Korea saatkonna esseekonkurss, dets.2020

Seven decades of divided Korea and the fate of the Koreans is the most tragic modern example of the sustainability of dangerous ideologies and the games played by the superpowers of this world at the cost of the sufferings of smaller nations. Is the facilitation of the peace process on the Korean Peninsula actually in the hands of the Koreans? Is unified Korea an attainable goal or a hopeless dream?

Without going deeper into the complexities of modern politics and the intricacies of contemporary history, attempts should be made to discuss the peace, stability, and possible common future on the Korean Peninsula from the perspective of human rights. This is not an easy thing to do, since one should be aware of the interests and fears of the countries in the area, which may be brought upon by the unification of the Koreas following any of the models. 

It may sound like a cliche, but the key to the peace and the unified Korea still lies in Beijing. In the mid-length perspective, China that is aspiring for the position of the global dominant does not need an economically powerful Eastern neighbour and treats North Korea as a skewed club both in regional trade wars and in global military games. North Korean earth interior together with the South Korean know-how and investments could be a significant financial power and a threat to the competitive power of the Northeast China, which is poor enough as it is. It is possible that Japan does not want the Koreas to be united for the same reason. The support to the unification process has never been excessively optimistic on South Korea either. This undertaking that would require imperceptible resources would mean distress for the South Koreans, who have got used to a fast improvement of the course of life, and the recession of South Korean economy as well as a temporary decline in competitive capacity. The South Koreans that have been enjoying protesting as a way of life would flood the streets of large cities for many years to come and and lay down emotional and destabilizing demands on authorities. Let us be honest and admit that, regardless of the two official opposing superpowers within the politics of the Republic of Korea, their views differ significantly only with regard to the policy driven with their Northern neighbour. Let it be a carrot or a stick, the ultimate outcome will be the same, and additional stress is the last thing that the South Korean politics, which is already overloaded with emotions, needs these days. The possible vacuum could be filled up from Beijing vessels, and the impact would not be economical only. After becoming aware of the prerequisites listed above, it will be clear to the reader that the peace on the Korean Peninsula mainly depends on the developments related to North Korea. And once again, let us not forget about the need to talk about peace mainly from the perspective of the rights and the quality of life of a simple human being. However, it is in North Korea that the harshest human experimentation of the century is still going on at full throttle. 

Kim may have been a target of popular ridicule for the global community and for the electorates shaping politics for decades, but nowadays it is becoming more and more difficult to ask him any questions of substance in the field of human rights within the context of the programmes aimed at the development of the weapons of mass destruction that are implemented in North Korea. 

What are the chances for striking a compromise and reaching the situation that would guarantee peace and stability on the Korean Peninsula? And in this respect, there are also a number of prerequisites, the fulfilment of which is paradoxically becoming more and more complicated. The author of this text feels that the two Korean states will preserve, but sooner or later the family regime based on Paektu bloodline will come to an end in the North. The ruler of the state where the Constitution and the Ten Principles of the One-Ideology System book acknowledge the need to focus on the Unfailing Ruler only perceives an ever-growing number of threats coming both from the outside and from the inside. Regardless of preeminent leaders, all dictatorships are basically the collegiate packages of interests and bonuses. It is not an easy thing to be a dictator, but Kim Jong-un, being a shrewd tyrant, has managed to preserve self-support by means of expanding the circle of loyalists, without increasing it though. One day economic freedoms will raise the questions of both political freedoms and the freedoms of movement. All of the initiatives aimed at the transfer of the information, being as extensive as possible, but at the same time very carefully selected, to North Korea should be regarded as extremely important. The people living there yearn for all things behind the “Wall” as well as pop culture, and just looking at the photos describing everyday life has forced thousands of North Koreans to make life-changing decisions. The process must not get bogged down in domestic political disputes in South Korea, and the activities of non-governmental organisations must be acknowledged and supported in every way. We are emphasizing once again the necessity of the selected information. There is no point in distributing the materials criticizing the regime. You should give a fishing-rod to the hungry. In case of emergency, the opportunities should be introduced, without teaching someone how to live their lives. The knowledge about how to start independent business, use modern medical tools, and the pop songs talking about love are the ones that a North Korean citizen intimidated by the controlling society is consuming with zest behind the closed curtains at his or her home, grabbing the package that has arrived from the South in an air-balloon. Information is light, and Kim Jong-un may fear the power of illumination more than the imaginary military threat from imperialistic bastards! 

Only the knowledge obtained from the information may replace the need to break free from the central power model exercised by Kim Jong-un, felt by the loyalists, and with the view of economic development (read: the interests of the elite), to consider the option of cross-border and legal communication with global community. This course of events will preserve the two Koreas, but release the pressure considerably. The opening-up of economy based on knowledge and curiosity will force the potentially new North Korean collegiate form of rule to put the programmes of developing the weapons of mass destruction under the international supervision, without jeopardizing the actual defensive capacity of the state. The Workers' Party of Korea will be renamed into the National Party of Korea, and the cult of Paektu deities will disappear. And the extensive amnesty will be proclaimed. The Korean de-Stalinization will give the country a chance to start from scratch. In addition to the controlled cultural impact of South Korea, global investments will be allowed into the new North Korea, and it will be possible to prevent the “Ostalgie”, which emerged after the German reunification.

I have a dream. If only that “Chinese wall” could disappear……

Eesti keeles

Korea Töölispartei 8.kongressi materjale

Põhja-Koread valitseva Töölispartei 8.kongress on läbi. Kui viis aastat tagasi ilmusid kohalikus ajalehes igapäevaselt hiidpikad ülevaated kõneldust, siis seekord jõudis avalikkuse ette väga loosunglik lühiinfo. Viisaastakuplaane pole detailselt avaldatud kunagi.

MAJANDUSELUS, kui enim kajastust leidnud valdkonnas arvati nii:

- Eelmine viisaastak läks läks aia taha – süüdi sanktsioonid (sh.Hanoi kohtumise luhtumisest saavutamata jäänud leevendused) ja covid. Olukord riigis on 20 viimase aasta kiduraim.

- Vajalik on kodumaise rasketööstuse, väetiste ja ehitusematerjalide tootmise eelisarendamine. Kergetööstuses ja toiduainetööstuses võib protsessi lugeda suhteliselt edukaks. Juche printsiip kõlas ka sõnakõlksuks, kuid tegeliku isehakkamasaamisega pole PK kunagi tegelenud ning ei kavatse ka tulevikus. Juchest on saanud ammu vaid sõna.

- Vajalik sõltuvuse vähendamine väliskaubandusest. Kui 2007.aastal oli Hiina osakaal 70% kandis, siis nüüd ligi 97%.

- Pealinna rajatakse järgmiseks kongressiks 50 tuhat ja taifuuniohtlikesse piirkondadesse 25 tuhat uut elamut. Silpigi ei kõneldud poolelioleva Pyongyangi keskhaigla ning Wonsani turismiarenduse teemadel.

- (Jae)kaubanduse ja logistika sektorile seati suurema riikliku kontrolli vajaduse eesmärk. Selgelt on eraettevõtjad vähendanud riigi rolli olulistes ahelates ning muutunud kaubad tarbijate või tootjate jaoks kalliks.

- Kongressi materjalides pole ridagi põllumajandusele seatud mõõdetavatest eesmärkidest. Võimalik, et sektori arengut ei torgita ning süvenev tsentraliseerimine põllumajandust eriti ei puuduta.

VÄLISSUHTLUS

- USA on suurim vaenlane, sõltumata, kes istub Valges Majas

- Lõuna-Koreaga saab suhelda vaid juhul, kui roosale lögale taustaks vähendatakse hüppeliselt panustamist võidurelvastumisesse ning lõpevad ühisõppused USAga. President Moon on teinud hulgaliselt pehmemaid algatusi (piiranud provokatsioonide võimalusi segaste seadustega, pakkunud koostööd meditsiini- ja turismivallas), kuid uuendab järgmise 5 aasta jooksul Lõuna-Korea arsenali 90 miljardi dollari ulatuses. President Mooni ühepoolne armastus jäi endiselt vastuseta.

- Oluliselt on vajalik edendada välissuhtlust. Ei nimetatud, aga mainitud sõnavara lubas aimata vajadust olla enam kontaktis Hiina, Venemaa, Kuuba ja Vietnamiga. 

MILITAARSEKTOR

- Kaitseprogrammides tulevad arvestatavad investeeringud just tuuma- ja raketiprogrammidesse. Loetletud uuendatav arsenal peegeldas üsna sümmeetriliselt Lõuna-Korea arendusi (uued tuumavõimekusega allveelaevad, mehitamata luurelennukid ja luuresatelliidi orbiidile saatmine). Lisaks asuti tegutsema hüpersooniliste relvade arendamisega, plaanitakse lendama saada tahkel kütusel ICBM ning suurendatakse selle lennukaugust 15000km-ni. Lõhkepeade kohaletoimetamise täpsus peab paranema. PS. Minu teada pole PK-l seni tehnoloogiat ja kogemusi ICBM-i atmosfääri tagasitoomiseks….

MUUD TÄHELEPANEKUD

- Kim Jong-un kuulutati Töölisparte peasekretäriks. Kõrgemat ametikohta riigis pole.

- Kim Yo-jong ei mahtunud enam poliitbüroosse, isegi mitte kandidaatliikmena. See ei kaota tema mõjuvõimu siiski kuhugi.

- 39st presiidiumi liikmest olid 29 uued. Sõjaväeväelaste osakaal kukkus ligi kaks korda.

- Kim Jong-un rõhutas korduvalt Partei ühtsust ja distsipliini. Loe: toetagem veel teadmata aastaid meie viljatuid pingutusi elujärje parandamisel ning parteiliikmete igasugust individualismi ja liinist kõrvalekaldumist karistatakse.

- Taustal teadmine, et uus ettevõtlusseadus tsentraliseerib Partei alluvusse riigis iga viimase kui turumüüja. Erand tundub olevat tehtud põllumajandussektori ettevõtetele.

Meenutagem, et tegemist on riigiga, kelle majandus on umbes sama suur kui Eestil. Elanikke 25+ miljonit.

Põhja-Korea režiim asub parteikongressil haaret tugevdama

Jaanuaris peab Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei (KTP) 8.kongressi. Eelmine leidis aset 2016.aasta kevadel pärast 36 aastast vaheaega, mistõttu võis sündmust tookord nimetada harukordseks. Kim Jong Un on partei rolli ning prestiiži ligi kümne võimuaasta jooksul teadlikult taastama asunud ning seeläbi on viie aastase regulaarsusega toimuma pidanud kongressi pidamine tuleval aastal protsessi loogiline osa.

Mõni sõna selgituseks Põhja-Korea keerukast valitsemismudelist. Ametlikult on riigi kõrgeim võimuorgan teoorias rahva poolt valitud Kõrgeim Rahvaassamblee, kus Korea Töölispartei on üks, kuid suurim poliitiline jõud. Parlamenti kuuluvad veel Sotsiaaldemokraatlik Partei, šamanistidest 1940ndatel välja kasvanud Tšondoistlik Partei, väliskorealasi esindav Chongryon ning kaks kohta reserveeritakse sõltumatutele saadikutele. Kohtade arvuline jaotus on fikseeritud. Reaalsuses saavad valijad kiita heaks KTP poolt esitatud kandidaadid (valimistel annavad poolthääle 99,99% valijatest) ning kõik väikeparteid on mistahes Korea Töölispartei otsuste taga. Deklareeritud on ametlik, igakülgne ning igavene toetus võimupartei valitud arengusuundadele. Antud asjaolu muudabki Põhja-Korea riigivalitsemise arengute vaates oluliseks pigem Töölispartei, kui parlamendi otsused ja tegevuse. Kuigi kongress on sündmus käetõstmiseks, määratakse just seal arengusuunad lähiaastateks ning vaatlejad saavad juhtniite keeruka režiimi sise- ja välispoliitika kohta. Oskus ridade vahelt lugeda ning mõningane Põhja-Korea retoorika varasem tundmine on rangelt soovitatav. Partei kongressi otsused kiidab hiljem heaks Suur Rahvaassamblee.

Kongressi põhifookus majandusel?

Mida oodata eesseisvalt suurkogult? Sarnaselt koroonaviiruse globaalsele mõjule, on seni mitte ühestki nakatumisjuhtumist teatanud Põhja-Korea viirusest puudutatud määral, mida pole seni suutnud ükski riigile määratud ning üha karmistuvast sanktsioonidepaketist. Covid19 on praktikas tõestamas piirangute võimalikku mõju, kui olulised osapooled (peamiselt Hiina, aga ka Venemaa jpt.) neisse täie tõsidusega suhtuks. 2020.aastal said sanktsioonide rikkumise eest ÜRO märgukirjad üle 40 riigi, sh.isegi Lõuna-Korea. Maailma üht suletumat ning vaesemat riiki on koroonaviirus surumas määral, mis ei jäta kongressi fookusteemas mingit kahtlust – selleks on majandus.

2011.aasta viimastel päevadel trooni pärinud verinoor Kim Jong Un on olnud esimeste ning veriste võimukindlustamisaastate suhteliselt julge katsetaja absoluutsesse stagnatsiooni vajunud majanduselu elavdamisel. Kuni 2018.aastani hinnati Põhja-Korea aastaseks majanduskasvuks keskmiselt 1,0...4,5% aastas. Vahemik võib tunduda arusaamatult ebatäpne, kuid riigi kohta, mis 1960.aastatest mingit sellekohast statistikat ei avada, põhineb majandusanalüütika vaid hinnangutel või kokkulepitud metoodikatel. Kimi režiim on lubanud erinevatel sektoritel ametliku plaanimajandusliku ning riigikontrollile alluva teooria kõrval areneda omalaadsel turumajanduslikul paralleelmudelil. Vaid “rasked” sektorid nagu energiatootmine, maavarade kaevandamine (kas siin on siiski erandeid), sõjatööstus alluvad täielikult riiklikule kontrollile. Kerge- ja toidutööstuses, kalanduses ning põllumajanduses veavad ettevõtteid sisult eraettevõtted. Nii paradoksaalne kui olukord ei tundu, on repressiivrežiim läbi kiiret rikastumist lubanud mudelite lojalistide toetusbaasi pigem kasvatanud ning tekkinud on nn.rahajumalate (korea keeles “donžu”) klass, kelle huvides on režiimi stabiilne käekäik. Põhja-Korea on majanduselu korraldamises taolisi lokaalseid avanemisi proovinud varasemalt 2002. ning 2009.aastal, kuid poliitilised riskid ning võimude hirmud on sundinud kiiresti idanema hakanud seemned eos lämmatama. Mitmed viimase aasta sammud kinnitavad, et nii on juhtumas ka seekordsete meetmega.

Tapvad koroonaennetusemeetmed

Covid19 ennetustöös kohati paranoiasse kalduvad meetmed ning nende siseriiklik kajastamine annavad tunnistust kitsikusest ning ohtudest, mida olukord režiimile kujutab. Vaid mõned näited. Põhja-Korea meedia soovitab vältida lumesajus õues viibimist ning peab vajalikuks vältimatul juhtumil näomaski, kaitseprillide ning mütsi kandmist. Aktiviteedid lumes – lumesõda, kelgutamine ning lumememmede veeretamine on keelatud. Inimesi hoiatatakse udu, eriti Hiinast saabuva “kollase udu” eest. Importtoodete puudust põhjendatakse viiruse võimaliku levikukanali ohuna. Piirijõgedel Hiinaga on keelatud igasugune liikumine – harjumuspärane vilgas jõeäärne külaelu on vaikinud. Populaarsemaid smugeldusregioone mägisemates rajoonides valvavad eliitväeosad. Kogu 1500km piiri ulatuses on kehtestatud range piiritsoon, kus loata viibijaid on lubatud hoiatamata tulistada. Sellekohased teadaanded pole isegi mitte saladus, need ripuvad iga asula kuulutustetulpadel ja postidel. Novembris kahe Korea merepiiril toimunud Lõuna-Korea kalandusametniku tapmine ning väidetav laevatekil põletamine liigitus samuti koroonat ennetavate meetmete alla ning asjaosalisi autasustati. Rohujuuretasandil tunnetab iga põhjakorealane süvenevat surutist enim turgude sulgemisest. Kuigi kodumaiseid toiduaineid (riis,mais,kartul) väidetavalt jagub, on puudus harjumuspärastest importkaupadest. Pole WC paberit, kodukeemiat, sojaõli, puuvilju, maiustusi. Riideid müüakse haruharva. Seepi pole, kuna puudub tooraine. Seisab igasugune transport, ka ettevõtete oma - Hiinast ei tule enam kütuseid. Teraviljatooted riknevad, kuna puudus on säilitusainetest. Kauplemise katkemine on tekitamas olukorda, kus kaupu nagu oleks, aga pole raha nende soetamiseks. Ainuüksi ametlikult fikseeritud kaubavahetus Hiina ja Põhja-Korea vahel on 2020.aasta jooksul võrreldes eelmise aasta sama perioodiga langenud 74…78%! Seejuures viimastel kuudel on langusnumbrid kuni 99%. Olulise osakaaluga illegaalse kaubavahetuse korrastamine on olnud Kim Jong Uni eesmärk juba aastaid, kuid koroonaennetuse ja -paranoia tulemusel karistatakse piiriületajaid kuulirahega. Hukkunud on ka Hiina kodanikke Yalu ja Tumeni jõgede vastaskallastel ning riigid on vahetanud pingelangusele adresseeritud noote.

Kõikuv entusiasm ja motiveeriv riigivargus

Selged märgid päevapoliitika fokusseerumisest majandusele said alguse Kim Jong Uni kõnest 2019.aasta Töölispartei detsembripleenumil. Lisaks viisaastaku viimaseks aastaks ettenähtud prioriteetidele (tõsta tulemuslikkust tööstuses ning põllumajanduses) tähtsustas Kim reaalse olukorra teadvustamist ning vajadust majaduselu täiendavaks tsentraliseerimiseks. Veel viimaseid nädalaid koroonapaanikast puutumata, tuleb Kimi mõttest lugeda vajadust majandusvabadustest liigset innustust saanud sektorite ohjeldamiseks. Taolised u-pöörded on tabanud kõiki varasemaid majanduselu ajutiselt värskendanud meetmeid. Poliitilised riskid kasvavad eliidi jaoks talumatuteks. Koroonariski tõttu käesoleval aastal väga harva ettevõtteid külastanud ja põllul viljapäid silitanud Kim paistis silma noomimas tehaste ja tootmisüksuste juhte, süüdistades neid väheses eesmärgikindluses ning printsipiaalsuses. Tõlgime – Põhja-Korea majandus ei suuda pakkuda elanikele stabiilset äraolemist, sest donžu ehk ettevõtteid käitav klass on asunud sanktsioonidest ja koroonasuletusest tingitud kitsikuses kindlustama esmalt enese vajadusi. Viited majanduselu juhtimises esinevast korruptsioonist on pea kõigi Kimi visiitide ning Töölispartei juhtorganite kokkusaamiste teemade hulgas. Neist kirjutatakse ajalehes ning tähtsustatakse televisioonis. Majanduselu korraldamisega seotud kõrgeimas ladvikus on toimunud erakordselt ohtralt personalivangerdusi. Ameti on kaotanud ka vaevalt aasta ametis olnud peaminister Kim Jae Ryong. Peaministri roll Põhja-Koreas ongi valdavalt tegelemine majandusministrile määratud ülesannetega meie poliitkorraldusse “tõlgituna”. Sarnaselt tuli lugeda sõnumeid kogu välispoliitika eest vastutava kaadri kadumisest Hanois toiminud tippkohtumise järel, kui Ameerika Ühendriikidelt ei kaubeldud välja ühtegi leevendust. Just selles asjaolus on paljuski peidus ka tänane kasin olukord riigi majanduses.

Eelpoolmainitud pleenum tunnistas sisuliselt luhtunuks 2016.aastal väljakuulutatud viisaastakuplaani täitmise. Põhjustena keskendutakse üllatavalt karmide sanktsioonide järelmitele ning loodusõnnetustele. Sanktsioonid kui sõna, on ilmunud esmakordselt Põhja-Korea propagandaplakatitele ning -loosungitele. 2020.aasta jooksul on televisioonis udustatud kõik loosungid, mis kõnelevad viisaastakuplaanist. Olukorra päästmiseks kuulutati oktoobris välja 80-päevane lööktööprogramm, mis on üsna harjumuspärane meede teatud sektorites plaanide täitmiseks. Programmis osalejate jaoks tähendab heroilise retoorika toel toimuv kampaania ülipikki tööpäevi ning töötamist tasuta kõigil nädalavahetustel kolme kuu jooksul. Koroonameetmete tõttu ei näe täna Põhja-Korea tänavapildis ja meedias harjumuspäraseid lennukaid reportaaže kongressiks valmistuvast riigist. Enamik õhtusest uudistemagasiinist koosneb 80-päeva kampaania töötulemuste võidukatest raportitest. 

Igale kurgimüüjale oma partorg!

Põhja-Korea majanduselu jälgijaid üllatas avameelsus, millega režiim tutvustas novembris uut ettevõtlusseadust. Seaduse seletuskiri kõneleb ettevõtjatele võimaluste laiendamisest, kuid põhiosas süveneb uuele töökorraldusele, mille alusel peavad mistahes suuruses ettevõtted liituma mastaapsete riiklike ühisvormidega või muul moel allutama enda tegevuse Korea Töölispartei kontrollile. Sarnane meede on kasutusel ka Hiinas, kus suuremad ja keskmised ettevõtted on otseselt allutatud Kommunistliku Partei järelevalve alla, sageli lausa partei esindajale füüsilise töökoha loomise näol. Põhja-Korea võimude käik üritab ühe löögiga tabada kahte kärbest – taastada Partei kontroll moraali üle lappama kippuvas turumajanduses ning tagama ettevõtjate parema motiveerituse “kümnise” tasumisel keskvõimule. Kevadel katsetatud sunniviisiline riiklike võlakirjade programm ettevõtjatele lõppes fiaskoga, nüüd proovitakse rafineeritumate meetoditega. Partei organitega peavad koostöövormi leidma ka turuletti rentivad üksiküritajad.

Novembris tabas Põhja-Koreas viibivaid väheseid diplomaate ja abiorganisatsioonide töötajaid, aga ka põhjakorealasi endid üleöö kehtestatud keeld valuutavahetuseks ning kasutamiseks. Dollari kurss kukkus 20%. Manipulatsiooni eesmärk on ebaselge, kuid võib kõneleda vajadusest tugevdada kohalikku vonni või vähendada üüratud lõhet palkade ja hindade vahel. Aasta lõpuks on dollari kurss taastumas, kuigi välisvaluuta kasutamine on keelatud ning selle vahetamine endiselt võimatu. Siseinfo on muutumas ääremiselt katkendlikuks, sest välismaalastest on riiki jäänud üksikute saatkondade hooneid hooldavad inimesed. Lahkunud on kõikide abiorganisatsioonide töötajad. Seetõttu tuleb järgmistel kuudel Põhja-Koreast laekuvasse infosse suhtuda veel skeptilisemalt, kui oleme harjunud. Taolises füüsilises suletuses elas riik viimati 1990ndate aastate keskpaigas 1…3 miljonit inimest tapnud näljahäda perioodil.

Kokkuvõte. Mida oodata kongressilt?

Töölispartei 8.kongressi eel on Põhja-Korea majanduselu korralduses järgitud 2019.aasta detsembripleenumil sätestatut. Kim Jong Uni katsed läbi personalipoliitika ja seadusandluse muudatuste on andnud vähe tulemusi koroonasuletusest tingitud majandusnäitajate stabiliseerimiseks. Struktuurseid reforme oodata pole, teostamisel on pigem korduvalt kogetud u-pööre. Kongressil peetavates kõnedes ning lõppdokumentidest nendime tõenäoliselt meetmeid, milliste eesmärk on läbi parema juhtimise keskaparaadis saavutada kontroll ettevõtluskeskkonna üle. Režiimi taotlustele lisab legitiimsust kodupubliku silmis keerukas olukord võitluses koroonaviiruse, aga ka jätkuvate sanktsioonidega. Turgude ja ettevõtluse puhastamine läbi repressioonide poleks Põhja-Korea ajaloos midagi uut, kuid Kim Jong Uni perioodil neid katsetatud pole. Kim Jong Ili võimuperioodist tuntud meetmed võivad senimaani üsna sujuvalt arenenud ettevõtluse viia pikaajalisse stagnatsiooni.

Meenutagem, et Põhja-Korea režiim pole silpigi maininud Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste teemadel. Tõenäoliselt ei tea põhjakorealased valimiste toimumisestki. Vaikus eetris on tingitud Pyongyangi ootusest Joe Bideni Põhja-Korea poliitika selginemise osas. Seetõttu saab kongressil olema raske otsesõnu tabada välispoliitilisi sõnumeid, kuid neid edastavad kaitsepoliitikast kõnelevad etteasted kindlasti. Partei 75.sünnipäeva paraadil näidatud uhke arsenal vajab katsetamist. Huvipakkuv on jälgida, kas kongress lõpetab ka ühepoolse vaikuse, mis puudutab kahe Korea omavahelisi jäätunud suhteid, mida Lõuna-Korea justkui leeklambiga omaltpoolt Pyongyangile üha kummalisemaid järeleandmisi tehes sulatada proovib.

Kas Biden lahendab Põhja-Korea küsimuse?

Põhja-Korea ei ole käesolevate ridade kirjutamise hetkeks (17.november) maininud silpigi Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste teemal. Mida tähendab võimuvahetus Washingtonis protsessidele Korea poolsaarel peale nelja väga sinusoidset ning äkiliste pööretega aastat?

On pelgalt kokkulangevus, et Donald Trump päris eelkäijalt Põhja-Korea kui nuhtluse ajaperioodil, mil Kim Jong Uni režiim oli asunud ennaktempos katsetama tuumarelvi ning lihvis lendama rahvuslikuks aardeks kutsuma hakatud mandritevahelisi ballistilisi rakette. Aastatel 2016 ja 2017 korraldas Põhja-Korea üle 40 raketikatsetuse, sooritas 2 tuuma- ning ühe vesinikpommi katsetuse. 2017.aastal alanud Fire&Fury perioodil loodi Pentagonis mitmeid ennetavate löökide, kuid ka pikema sõjategevuse võimalusi arvestavaid plaane. 2018.aastal rahutuvina läbirääkimiste laua taha naasnud Põhja-Korea leidis Donald Trumpi näol esimest korda üliriigi tunnustuse ning tunnetatava tõsiseltvõetavuse. Kuigi 2019.aasta veebruariks oli seninägematult fotogeenilise formaadiga läbirääkimised naasnud pauguga Hanois tagasi reaalsusesse, tuleb tunnistada Trumpi ning Kimi erisuhet. Jalgu hoiti varbajagu ukse vahel peale Hanoidki ning Pyongyang eelistas ning ootas Trumpi tagasivalimist.

P-Korea raketikatsetuste statistika. 2016-2017 katsetati kolmel korral ka tuumarelvi.

Postkaart Pyongyangist

Kuigi eelinfo Korea Töölispartei jaanuaris toimuvalt 8.kongressilt lubab järgmise viisaastaku kuulutamist “inimeste heaolu ennekõike” perioodiks, peab Pyongyang end harjumuspäraselt Valge Maja uuele peremehele meenutama. 10.oktoobril partei 75.aastapäeva tähistamiseks peetud massiivsel sõjaväeparaadil näidatud uued relvagrupid (sh.seniteadmata uusarendus mandritevahelisest raketist Hwasong16 ning allveelaevadelt tulistatavad Pukguksong keskmaaraketid) olid postkaardid mõlemale kandidaadile. Eeldatavalt Korea küsimustele vähem ajaressurssi panustav Joe Biden peab tõenäoliselt tunnistama ka reaalselt naasvaid relvakatsetusi. Fire&Fury2.0 naasmine on tõenäoline.

Edukas poliitika nõuab reaalsete eeldustega arvestamist

Põhja-Korea kui probleem ei lahene strateegilise kannatamisega. Joe Biden teab seda hästi, olles Obama taolise lähenemise ajastul Ameerika Ühendriikide asepresident. Samuti tuleks siinkirjutaja arvates kui mitte presidendil oma tulevastes otsusest siis vähemalt artikli lugejatel arvestada edasiste mõttekäikudega kaasamõtlemisel järgmist:

- Põhja-Korea ei loobu tuuma- ja raketiprogrammist.

- Pole teada Põhja-Korea massihävitusrelvastuse ulatus. Taoline teadmatus võimaldab Pyongyangil teha osalisi järeleandmisi sanktsioonide osalise leevendamisega kaubeldes, turvalisuse garantiides oluliselt kaotamata.

- Hiina poliitiline mõju ja roll globaalselt, aga eriti Põhja-Korea ja Korea poolsaare pingete leevendamises on pigem kasvamas.

Valimiskampaanias Kim Jong Uni pätiks (ingl.keeles “thug”) nimetanud Joe Biden naaseb tõenäoliselt klassikalisema lähemise – läbirääkimiste juurde. Olgem siiski ausad, protsessi tuleb alustada sisuliselt stardipakkudelt, kuna Hanoi tippkohtumise luhtumise järel ühtegi sisulist kohtumist Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea vahel toimunud pole. Joe Biden, kes süüdistas Donald Trumpi “päti legaliseerimises” on vaevalt nõus jätkama Trumpi show’d ning üritab Obama administratsiooni Põhja-Korea küsimustes nõustanud staažikate nõunike abiga viia suhtlust töögruppide tasemele. Kuigi ka Pyongyang on viimase kahe aasta jooksul korduvalt vahetanud Ühendriikidega seotud poliitikat kujundavate ametite isikkoosseise, ollakse nüüd harjunud suhtlema kõrgeimal tasemel. Järgmiseks neljaks aastaks võimalus kaob, mis sunnib Kim Jong Uni harjumuspärasesse poliitilisse isolatsiooni. Asjaolu, mis kaotab Kim Jong Uni jaoks vajaduse püsida Pyongyangi või Singapuri lõppdokumendis sätestatud eesmärkide juures ehk maakeeles – pingutada liigse pühendumisega võimalike ameerikapoolsete oluliste järeleandmiste nimel.

Siinkohal on paslik meenutada veel ühte Põhja-Koreaga seotud desarmeerimiskõneluste paratamatust. Edukaks saab lugeda läbirääkimisi, mis saavutab relvaprogrammide katsetuste võimalikult pikaajalise pausil püsimise. Paradoksaalne, kuid Trumpi lähenemine aitas eesmärki täita paremini kui Joe Bideni eeldatavalt valitav strateegia. Bideni administratsioonis saab Põhja-Korea küsimustes loodetavasti suurem roll olema poliitikate loojatel kui poliitikutel.

Vorst vorsti vastu. Kõht jääb ikka tühjaks

Põhja-Korea, keda sanktsioonid, kuid pigem sanktsioonide potentsiaalset võimekust tõestav absoluutne koroonasuletus majanduslikult tuntavalt surub, võib turvalisuse garantiisid oluliselt kaotamata olla nõus relvastuse või selle osiste osalise loovutamisega. Kuna seotud osapooltel puudub igasugune usaldusväärne info Põhja-Korea relvaarsenali suurusest, ulatusest ning isegi paiknemisest, on Pyongyangil võimalik katsetada taaskord näiteks Yongbyoni tuumakeskuse sulgemise kaarti. Olgem ausad, 1960ndatel rajatud keskus on amortiseerunud ning Trump Hanois seda konksu enam alla ei neelanud. Samuti on Põhi asunud rajama mitmeid segase eesmärgiga (kosmosest vaadatuna) militaarrajatisi, milliste sulgemine või piiratud ulatuses inspekteerimine võiks olla lähiaastatel kauplemise objekt. 

Pyongyangil on võimalik küsida leevendusi relvakatsetuste vähendamise või peatamise eest. Võib olla üsna kindel, et 10.oktoobri  paraadil nähtu vajab lähikuudel ja -aastatel ka reaalset testimist.

Päikesepaiste päästmine

Kahe Korea suhetes võib oodata ja loota mõningast intensiivsuse kasvu. Põhja-Korea on lõunanaabri algatusi ligi aastapäevad tuima vaikusega eiranud. President Moon Jae-in, kel jäänud olla ametis viimased poolteist aastat, üritab päästa oma Päikesepaistepoliitikaks 2.0 ristitud pehmema lähenemise  ebaõnnestumist. Joe Bideni nullist alustav ning Pyongyangi peremeest pätina käsitlev administratsioon Moonile Põhja-Koreaga aetava poliitika vaates kindlasti kasuks ei tule. Samas võib anda pehmema suhtumise ja lahtisemad võimalused Washingtoni poolt viimaks edasi mõndagi paljudest Souli poolt pakutud algatustest. Osaliste järeleandmiste ja leevenduste protsessis võiks reaalsena tunduda näiteks turismialane või meditsiinile (Covid19, seagripp, tuberkuloos) keskenduv koostöö kahe Korea vahel. Kaesongi tööstuspargi avamisele on surve Lõuna-Koreas samuti olemas, kuid pargi taaskäivitamist lähikuudel loota oleks ülearu optimistlik. Kindlasti on Moon Jae-in rahul eksistentsiaalse liitlase Ameerika Ühendriikide uue liidriga kõiges, mis puudutab Lõuna-Korea julgeolekuga toimuvat. Kõnelused kaitsekulutuste jagamise teemadel on kestnud ligi kaks aastat, kuid edasiliikumist sisuliselt pole. Trumpi nõudmine Soulile suurendada Lõuna-Korea panust miljardilt dollarilt aastas viiele on vähenenud küll kahele, kuid Soul on nõus 900 miljoniga ning kasvutempoga 5..7% aastas. Bideni administratsioon tõenäoliselt taastab siinkohal reaalsustaju ning oskab hinnata Lõuna-Korea massiivseid ja miljarditesse ulatuvaid relvaoste õhuväe ja laevastiku uuendamisel.

Kindlasti naaseb Ameerika Ühendriikide retoorikasse Põhja-Korea inimõigustega seotud sõnavara, mis omakorda tekitab Pyongyangis allergilisi reaktsioone. Ametisse määratakse taas Põhja-Korea inimõigustega tegelev eriesindaja – ametikoht oli täitmata kogu Donald Trumpi valitsusperioodi jooksul.

Hiina jõuline naasmine

Kõlab klišeena, kuid endiselt peitub Korea küsimuse võti Pekingis ning sinna see jääbki. Joe Biden proovib kindlasti kombata Pekingi koostöövalmidust arutada Põhja-Korea küsimust, kuid erilist innukust Hiina poolt üles ei näidata. Pigem vastupidi. Hiina on asunud esmakordselt ajaloos kasutama Korea sõja kaarti. Sõda, milles enese osalustki aastakümneid eitati, on nüüd saamas malakaks Ameerika Ühendriikidega peetavas kaubandussõjas, geopoliitikas ning suhtluses ajalootõlgendamise üle Lõuna-Koreaga. Hiina rolli imperialismivastases võitluses läbi Korea sõja prisma on viimastel kuudel kinnitanud sõjale pühendatud muuseumite ja memoriaalide uuendamised ning 23.oktoobril Hiina RV nn.vabatahtlike armee Koreasse sisenemise 70.aastapäeva mälestusüritusel peetud Esimees Xi pikk ja ähvardav kõne, kus Hiinat ähvardava jõu tasalülitamiseks peetakse tulevikus reaalse meetmena võimalikuks tugeva ja ennetava jõu kasutamist. Järgnenud vägikaikavedu Lõuna-Korea pophiiu BTS-ga tunnistab teema tundlikkust. Hiina ja Põhja-Korea omavaheline suhe on kiiresti paranenud – liidrid vahetavad südamlikke kirju ning Kim Jong Un kummardab Hiina osalusega seotud sõjamemoriaalide ees. Hiina roll Põhja-Koreas vaid kasvab.

Kohvipaksu kolumn. Ennustusi Joe Bideni Põhja-Korea poliitika teemadel

 - Biden ei taaskasuta tema enda poolt Obama perioodil katsetatud strateegilist kannatamist, vaid üritab olla proaktiivsem.

- Põhja-Korea tuletab enda olemas lähikuude jooksul USAle korduvalt meelde. Fire&Fury 2.0 on võimalik.

- Bideni nö. tasakaalukam ja klassikalisem lähenemine saab kokkuvõttes olema veelgi edutum kui Trumpi kastist välja teleshow. Tulemus on sama. Parim, mida mõlemad poliitikad saavutavad, on ajutine pingeleevendus, edasilükkamine. Korea poolsaare täielik tuumarelvistumine jääb sõnavarasse alles.

- Biden naaseb töögruppide tegevuse juurde, kuid Põhja-Korea nõuab “harjumuspärast” tipptaset.

- Biden on nõus tegema sanktsioonidesse leevendusi Põhja-Korea järkjärguliste võimalike lubaduste ja nende elluviimise korral.

- Biden proovib erinevalt Trumpist Kim Jong Uni maailmaareenil taas marginaliseerida.

- Ääriveeri tõusevad küsimustena lauale inimõigustega seotud küsimused, mis jäävad küll igasuguste vastusteta.

- PK ja USA diplomaatia jääb venima, mis võtab Põhja-Koreal pidurid maha. Trumpiga suhtluses oli pidevalt õhus võimalus “diiliks”, Bideniga mitte. Milleks olla sõbralik?

- USAs hakkavad PK küsimusega tegelema mitte niivõrd poliitikud, kui poliitikate tegijad.

- Lõuna-Korea ja USA suhted paranevad – kaitsekulutuste jagamise absurdne viiekordse hinnatõusu nõudmine asendub järkjärgulise kasvuga. Lõpeb jutt (tegevusteni ei jõudnud ka Trump) USA väekontingendi suuruse vähendamise teemadel Lõuna-Koreas. OPCONi teema jääb püsima.

- Lõuna-Korea suurendab hüppeliselt panust Põhja-Korea suunas piiriüleste projektide läbisurumisse ning nende teadvustab nende vajadust globaalsele üldsusele, eriti USAle.

- Hiina seob Põhja-Korea enda külge veelgi enam. Rohkem kasutatakse pehmet diplomaatiat, kuid lärmi ei lööda ka Põhja-Korea provokatsioonide korral.

- Hiina ja Põhja-Korea retoorika hakkab enam rääkima koostööst ja “sotsialismist nende moodi”.

- Korea sõja käsitlused muutuvad osapooltele olulisemaks kui kunagi varem, igaühele oma versioon.

- USA kompab Pekingi valmidust osaleda Korea poolsaare tuumadesarmeerimise protsessis. Edutult.

- Põhja-Korea majandus saab Covidi jätkudes olulise hoobi, Pyongyangi surve sanktsioonidesse leevenduste kauplemiseks suureneb. Nagu ka abi vastuvõtmise valmidus.

- Lõuna-Korea uueks presidendiks saab ilmselt taas nö.liberaal. Lõuna-Koreas tähendab liberaal "natuke vähem natsionalist".

- Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea suhted pigem paranevad.

- Põhja-Korea ja Lõuna-Korea suudavad Covidi olukorra võimalikul leevenemisel käivitada mingidki piiriülesed tegevused (turism, meditsiin).

- Põhja-Korea katsetab järgmise kahe aasta jooksul olulisi ja mastaapseid relvagruppe. Lendama pannakse esimene tahkel kütusel startiv ICBM.

- Kim Jong Un suitsetab kaamerate ees edasi.

- Kõik ennustused eelpool osutuvad jamaks.

Kim Jong Un kõnnib oma vanaisa jälgedes - Postimehe podcast "Maailm taskus"

https://arvamus.postimees.ee/7098423/erki-loigom-kim-jong-un-konnib-oma-vanaisa-jalgedes

Lääneriikide elanikele oli veider näha pilti Kim Jong Unist, kes Töölispartei aastapäeval kõnet pidades pisaraid kuivatas ja vabandust palus, et pole suutnud koroonakriisiga nii hästi hakkama saada kui oleks tahtnud. Ent enesekriitika, vabandamine ja enda süüdlaseks tegemine on üsna koreapärane ning ilmselt kohalikud ei tajunud diktaatori kõnet samamoodi kui meie, leidis Põhja-Korea poliitika vaatleja Erki Loigom Postimehe taskuhäälingus «Maailm taskus».

Ta tõi välja, et kui kogu tähelepanu läks diktaatori maneeridele, siis hoopis huviväärsem oli koreakeelne mõiste, mida Kim kasutas lõunakorealaste kohta. Inglise keeles tõlgiti väljend kalliteks kaasmaalasteks. «Aga tegelikult see sõna on veel tugevama alatooniga: see räägib lausa armastusest. See oli koht, mis kõne pehmusest rääkides mulle rohkem kõrva hakkas,» selgitas Loigom.

Vabandades ja vastutust võttes proovib Kim Jong Un käia oma vanaisa jälgedes. Aastapäevaparaadil kandis ta täpselt samas toonis ülikonda ning ka lips oli sama, mis oli tema vanaisal Töölispartei 5. aastapäeval. Nii võib öelda, et Kim Jong Un proovib näidata end inimlikumalt, kui oli tema isa. Loigomi sõnul on Põhja-Korea režiimi ja Kimi valitsemise aluseks ellujäämisinstinkt. «Noorele inimesele visati ette niivõrd raske süsteem, millest ta tegelikult esimesed 4-5 aastat pidi välja ujuma. Välja on sellest ujutud. Vanaisa ja isa poliitiline testament on tal ees, kuhu ta peab riigiga jõudma ning ta on seda väga jõuliselt rakendanud,» kirjeldas Loigom, kuidas kolmas Kim on enda ees seisva ülesandega hakkama saanud.

Saates tuli teiste teemade hulgas arutluse alla ka:

Milline on tegelik Covid-19 olukord Põhja-Koreas? Kuidas on koroonapandeemia mõjutanud riigi majandust ning milliseid viise kasutab režiim sissetuleku kindlustamiseks?

Kuidas on Kim üritanud korda majja saada piiridel, et võidelda smugeldamise vastu? Ning miks on see tekitanud hõõrdumist Hiinaga?

Kuidas kulgeb Põhja-Korea relvastuse arendamine?

Miks ikkagi on Põhja-Koread täna Hiinale rohkem vaja kui kunagi varem? Kuidas arenevad suhted Ameerika Ühendriikidega?

Pyongyangi suhe Souliga kõigub pendlina ühest äärmusest teise: ühel hetkel lastakse piiride vahelises puhvritsoonis maja õhku, teisel lubab Kim Lõuna-Koreaga suuremat koostööd. Kui palju on tegemist näitemänguga ning mis on Põhja-Korea huvid? Millest sõltub piitsa või prääniku valik Lõuna-Koreas?

Seoses Kim Jong Uni väidetava haigestumisega kevadel hakati rääkima võimalikust võimuvõitlusest Põhja-Korea ladvikus. Kas on alust arvata, et teatud kontingent ei ole Kimi juhtimisega rahul?

Milline on Kimi noorema õe Kim Yo Jongi positsioon? Praegu on ta poliitbüroo üks tähtsamaid liikmeid ja teda peetakse oma venna mantlipärijaks. Kas nii võib minna?

PS. 10.oktoobril 2020 toimunud Korea Töölispartei 70.aastapäeva paraadi kokkuvõte.

Unustatud Korea sõda. Miks rahuleppe allkirjastamine üha ebatõenäolisemaks muutub?

70 aastat tagasi, 25.juunil 1950 algas Korea sõda. 17.juulil 67 aastat tagasi sõlmiti ajutine vaherahu, mis lõpetas aktiivse sõjategevuse, kuid pole rahuldava lahenduseni jõudnud tänapäevani. Kahte Koread lahutaval demarkatsioonijoonel asuvas Panmunjomi piirikülas sõlmitud vaherahu on lähiajaloo pikima ponnistuse tulemusel saabunud ajutine tulemus. Ameerika Ühendriikide, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) ja Hiina vabatahtlike armee esindajate allkirju kandev dokument tsementeeris vaatamata selles hiljemalt kolme kuu jooksul rahumeelse Korea poolsaare kujundamiseks kokkukutsutava foorumi nõudele, püsiva ebastabiilsuse. Vaherahu sõlmimiseks kulus kahe aasta jooksul 158 kohtumist ning lõpptulemusele ei kirjutanud alla üks olulisemaid osapooli – Korea Vabariik (edaspidi: Lõuna-Korea). Katsed jõudmaks püsiva ning ÜRO reeglitele vastava rahuleppeni on läbi osapooltele sobilike sõnamängude kestnud selle sõlmimisest alates. Millised on võimalused ja takistused 70 aastat kestnud status quo murdmiseks? Miks huvitatud osapooled ei suuda leida leppele sobivat sõnastust ja sisu? Kas on võimalik, et Korea sõda jääbki kestma?

Kommünikeedest raamlepeteni - vaid suured sõnad paberitel?
2018.aastal Pyeongchangi taliolümpiaga üheaegselt käivitunud ”Korea sula” raames alanud Põhja-Korea noore liidri Kim Jong-uni kõrgetasemeliste ning kahtlemata ajalooliste tippkohtumiste jadas asuti muuseas kõnelema võimalusest lõpetada hea tahte tugeva sümbolina seitse dekaadi ajutisel pausil püsinud piirkondlik konflikt. Järjestikku toimunud Kimi kohtumised esmalt Hiina, seejärel Lõuna-Korea ja (üleüldse ajaloos esmakordselt ametisoleva) Ameerika Ühendriikide presidendiga lõid positiivse taustsüsteemi liikuda edasi ka Korea sõja järelmitega. Olgu siinkohal mainitud, et Põhja-Korea on kogu oma diplomaatilise leksika pikas ajaloos rõhutatult kasutanud väljendit “rahuleping”. Seda alates 1960.aastatest, rääkimata 1972.aasta ühiskommünikeest lõunanaabriga (kõneleme sellest hiljem sisulisemalt). Väljend on kasutusel olnud ning leidnud pidevat parandamist peamiselt ameeriklaste poolt 1994.aasta raamleppe kui 2000.esimeses pooles toiminud kuuepoolsete kõneluste raames.  2018.aasta Panmunjomi deklaratsioon kirjutab: tehakse ühiseid pingutusi maandamaks akuutseid sõjalisi pingeid ning astutakse praktilisi samme sõjaohu vältimiseks. Aprillis 2018 sõlmitud deklaratsioon tunnistab ka vajadust kaasata protsessi Ameerika Ühendriigid ning Hiina. Sama aasta juunis Singapuris toimunud tippkohtumine Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel sai lõpplahenduseks lakoonilised lühilaused, millistest üks kõneleb: anname koos panuse püsivaks rahuks Korea poolsaarel. Samas tuleb tunnistada, et Pyongyangi sõnameistrid kasutavad väljendit “rahuleping” vaid ühepoolselt ning sedagi pelgalt välissuhtluses. Miks? Kelle sõda oli ja on Korea sõda?

Siinkohal ei süveneks ligi kolm miljonit inimelu ning sisuliselt viigiga lõppenud katastroofi ajaloolisesse kulgu, kuid analüüsiks patiseisu kaasaja olukorra ning üpriski pessimistliku tulevikuväljavaate võtmes. Korea sõda tänapäevases vaates on nelja osapoole sõda ning vaatenurgast johtuvalt kannavad isegi erinevaid nimesid. Oluline on edasise mõttekäigu jälgimisel teadvustada, et Korea sõda võis tunduda ja on formaalselt käsitletav kodusõjana, kuid de facto osalesid otseselt sõjategevuses, toetasid tagala- ja personaliga üle kahekümne riigi. Nagasaki ja Hiroshima sündmuste (paljud ajaloolased näevadki juhtunut Ameerika Ühendriikide ennetava märguandena tuumaambitsioone loovale Nõukogude Liidule. Sealhulgas kasutab seda narratiivi tänaseni Põhja-Korea propaganda) ning kogu II maailmasõja järgselt elati alanud tuumavõidurelvastumise perioodil ning alanud oli Külm sõda. Seeläbi on Korea juhtum oma segaste osapoolte ning formaalselt puuduva sõjakuulutusega omas ajas uudse iseloomuga, samas kui enamik tänapäevased konfliktid just vargsõjad ongi.

Hiina RV – nähtamatu osapool, kes otsustas sõja saatuse
Esmalt on tegemist Hiina sõjaga. Esimene Hiina jaoks tema välispiiridest väljaspool peetuga. Hiinakeelne nimetus Korea sõjale kõnelebki “vastupanust Ameerika agressioonile ning abist Koreale” (抗美援朝戰爭). Kuigi Hiina Rahvavabariik ametlikult sõjas ei osalenud, päästis Põhja-Korea hävingust kahest miljonist võitlejast koosnev nn. vabatahtlike armee (langes 600 tuhat meest, sh.Mao Zedongi poeg Mao Anying). Selle esindaja, hilisema Hiina kaitseministri, marssal Peng Dehuai allkiri vaherahudokumendil lõpetas (allalkirjutajad olid ka ohvitserid Nam Il Põhja-Korea ja William K

Harrison Ameerika Ühendriikide poolt) konflikti aktiivse faasi. Reaalpoliitika vaatenurgast ei ole kaasajal Korea sõda lõpetava rahuleppe sõlmimine Hiina RV osaluseta realistlik, kuid kuidas küsida allkirja riigilt, kes sõjas pole osalenudki? Hiina on selgelt väljendanud oma seisukohta, mille järgi ei talu Peking mingit ebastabiilsust Korea poolsaarel ja seda peaksime tõlkima – kuniks Ameerika Ühendriigid pole oma väekontingenti Koreast ära viinud, võimalik rahulepe heakskiitu ei pälvi. Hiina ajalookäsitluses on Korea sõda Ameerika ja Põhja-Korea omavaheline konflikt.

Kuigi Hiina otsustavat rolli Põhja-Korea levitatav narratiiv ei toeta (Põhja-Koreas on vaid üksikud Hiina osalusele pühendatud monumendid kümnete tuhandete Kim Il-sungi omade kõrval), on asjakohane ära märkida Pekingist möödamängimine konflikti algfaasis. Kim Il-sungi esimesed võimuaastad on suurepäraselt dokumenteeritud. Selle tingib asjaolu, et noor Kim, Lavrenti Beria väljavalituna, püsis aastatel 1945 – 1950 Nõukogude Liidu mentorluse programmis ning noore natsionalisti toimekast entusiasmist aina murelikumal toonil raporteerivate Nõukogude esindajate telegramme on Moskva arhiivides märkimisväärsel hulgal. Nõukogude saatkonna kirjavahetus Moskvaga oli ajaloolastele avatud Boris Jeltsini võimuaastatel, Vladimir Putin sulges arhiivid presidenditoolile asudes taas. Artikli fookust, Korea sõda, silmas pidades on meil piisavalt dokumentaalne ja ümberlükkamatu teadmine Korea sõja algatajast. Kui veel eelmise sajandi teises pooles kõnetas Pyongyangi versioon Ameerika isandate käsul Lõuna-Korea armee poolt algatatud agressioonist olulist osa Lõuna-Korea vasakpoolseid, siis üle neljakümne aina tungivamas toonis sõjalist ühendamist nõudvat Kim Il-Sungi telegrammi vahemikus 1947 - 1950 adresseerituna Jossif Stalinile ei jäta peale Põhja-Korea enda kellelegi konflikti algatajas mingit kahtlust. Korea sõja algatajana ei käsitlenud hilisemas diskursuses Lõuna-Koread isegi mitte Nõukogude Liit. Loetud nädalatega Koreade ühendamist Stalinile lubanud Kim tugines reaalsele ülekaalule Moskva poolt varustatud kaasaegses tehnilises baasis, kuid alahindas alanud Külma sõja tunnetusi Ameerika Ühendriikide juhtkonnas. ÜRO Julgeolekunõukogu hääletusel laiapõhjalise vastupanu moodustamiseks mandaadi saanud Ameerika Ühendriigid alustasid ühendjuhatuse sildi all vastutegevust. Nõukogude Liidu vetoõigus jäi kasutamata pelgalt samal istungil arutluse all olnud Hiina küsimuses – Moskva esindaja marssis istungilt välja, kui Hiina Vabariiki eelistati Hiina esindajana rahvavabariigi asemel. Edasine on ajalugu.

Ajaloolise tõe, õigemini potentsiaalse tõe vaates tuleb mainida, et Koreade ühendamise kava jõumeetmete abil omas ka Soul. Kasina võimekuse ning konflikti Nõukogude Liiduga kiivalt vältida üritava Washingtoni ebamäärane tugi ning tuumavõidurelvastumise algus muutsid Lõuna-Korea plaanid siiski pigem teoreetilisteks ja Pyongyang ennetas Souli mitme aasta võrra. Tulles tagasi Hiina korea sõja juurde on selge, et Pekingil olid Moskva ja Pyongyangi plaanid teada, kuid hiinlased omaseid nendele pigem vähest mõju. Kuniks olukord “põllul”  otsustavalt panustama sundis.

Põhja-Korea – kannatajaoreool agressori ja kaotaja imidžit välistades
Teiseks, Põhja-Korea enda peetav korea sõda. Suure Isamaa vabastamise sõjana tänaseni tuntud avantüür leiab Põhjas küll iga-aastast äramärkimist, kuid ettevaatlikult. Kui muu maailm mälestab eelkõige sõja algdaatumit, siis Põhja-Korea tähistab vaherahu aastapäeva 27.juulil. Teemal “kes algatas Korea sõja?” ei tasu Põhja-Koreas mingil moel diskussiooni asuda. Põgenike teadmistele tuginedes on võimalik järeldada, et suletud riigis on piisav kontingent, kes suudavad esitada küsimusi. Kuidas on võimalik, et 25.juunil 1950 paiknes demarkatsioonijoone kogu ulatuses (ca 250 km) kaitsevõimekus,

mis vaid kolme päevaga jõudis Souli ning vallutas kogu poolsaare, kuid neid mõtteid mõeldakse vaid kodus. Ametlik käsitlus tunnistab vaid Ameerika Ühendriikide marionettide katset Lõuna-Koreas jõuga poolsaar ühendada. Kultuuriajaloolane Tatjana Gabrussenko on aastakümneid uurinud Põhja-Korea kino- ja teatrikunsti, kirjandust ja kujutavat väljendust ning kinnitab Pyongyangi ajaloolaste (loe:propagandistide) loodud narratiive. Teadmine, et Kim Il-sung elas olulise osa võitlusvõimetuna sõna-otseses mõtte maa-all, ei luba Suurt Isamaa vabastamise sõda kirjeldada heroilise ja ühendava kaitsesõjana. Rünnaku tähtsustamise välistab agressori kuvandi tekke vältimine. Põhja-Korea tähtsustab sõjas kannatusi, fanaatiliste hordide kasvõi suitsiidset pühendumist Liidri nimel. Erinevalt Venemaal levivast Suure Isamaasõja võidu ümber loodud ja arendatavast aposteoosist, ei õhuta Pyongyangi kuvand mingil moel sõjafoobiat, pigem tänulikkust olukorra lahendamisel. Esikohal on kannatused, tragöödia, imperialistlik sadism. Ülim kujund on emata laps. Sarnast kuvandit genereerib muide ka Jaapan II maailmasõja lõpplahenduse vaates, kuid Põhja-Korea ei unusta isegi siin oma saamatut liidrit. “Kümme miljonit meist saavad relvadeks ja inimpommideks (kaitsmaks meie Liidrit)” - muusikapala, mida teab peast iga põhjakorealane. Kim Jong-uni režiim, kes on partei häälekandjas toodud artikli abil toonud maapeale mitmed isa ja vanaisa jumalikud võimed (“Rodong Sinmun” kirjutas 20.mai numbris, et “inimene ei saa korraga viibida mitmes paigas”, mis on selge viide Kim Il-sungi senituntud ja hämmastavalt elujõulistele müütilistele võimetele) on asunud ka Korea sõja kajastamist mõnevõrra tasakaalustama. Popkultuuris, kirjanduses, kunstis ning teistes valdkondades tellitakse (Põhja-Koreas ei tule loomeinimesel inspiratsioon, vaid selle loob Töölispartei tellimus) juba kuus aastat kollektiivide kannatustele rõhuvaid väljendusi, liidrite rolli ülearu tähtsustamata. Liidrikultus aga kestab edasi kõiges, mis puudutab võitlust Jaapani okupatsiooniga ning peab seostuma helge arenguga 1945.aastast tänapäevani. Korea sõjast esitavad laule mitte üle põlve seelikus popstaarid, vaid soliidsemas riietuses neiud kollektiivist Chonbong Band (청봉악단). Ebaoluline, kuid huvitav on lisada teadmine, et Kim Jong-un armastab suitsetada sigarette, milliste mark 7.27 viitab otseselt vaherahu daatumile.

Põhja-Korea on valinud sõja meenutamiseks vaherahu sõlmimise aastapäeva 27.juulil ning käsitleb seda võidupäevana. 21.sajandi vaates endiselt hämmastavas suletuses välismõjudele on Pyongyangil võimalik müüa kodanikele maha ideed, kui suurte kannatustega saabunud uhkest võidust riigi säilitamise vaates. Seetõttu ongi Pyongyangil võimatu sõlmida rahulepingut võrdsetel tingimustel, mis otsekoheselt kinnitab kui mitte kaotust, siis verist viiki, mis teadaolevalt 25 miljonile inimesele ju võideti! Samuti ei ole võimalik vähimalgi määral Põhja-Koreas arutleda sõja algatamise teemadel. Ametlikus käsitluses kahtlemine on kuritegu. Põhja-Korea enda ajaloolased (!) asetavad sõja siiski pikemale ajateljele.

1866.aastal Taedongi jõe kaudu välismaailmale rangelt ja teadlikult suletud Koreasse, lausa Pyongyangini seilanud ning Jaapani ava(ne)mise järel uusi sidemeid otsima asunud Ameerika kaubalaeva General Sherman hävitamine on tänapäevases propagandakastmes Korea revolutsiooni nurgakiviks. Revolutsioon saab lõppeda päeval, mil Koread on ühendatud ning võõrvõimud lahkunud. Siinkohal on paslik esitada küsimus, kas Ameerika Ühendriikide osalusel sõlmitav rahuleping ühe pisikese episoodi lõpetamiseks keset pikemalt kestvat protsessi omab mingit tähtsust? Nii kummaline kui see ei tundu, on eelnevas kahes lauses toodud konstruktsioonid Põhja-Koreas endiselt olulised.

“Korea lõks” – ohud ja võimalused Lõuna-Koreale ja Ameerika Ühendriikidele 
Kolmandat ja neljandat sõda mainin korraga. Lõuna-Korea peetav korea sõda on formaalselt kõige lihtsamini lõpetatav ning annaks reaalseid hüvesid kiiresti just lisanduva turvalisuse näol. Kas sellel aga on pistmist midagi reaalsusega ning kas taaskord “Päikesepaistepoliitikat” katsetav ning võime öelda, et ilmselt ebaõnnestuv president Moon Jae-in sellesse ka ise usub? 2019.aasta septembris (mitte 2018.aasta sulaperioodi alguses!) ÜRO Peaassamblee kõnepuldis sõnastas president Moon järgmised kolm teesi. Sõjaohu vältimiseks tuleb eelmine lõpetada, seada sisse vastastikused julgeolekugarantiid ning oluline on tagada ühine jõukus ning areng. Meenutagem siinkohal ka 1972.aasta ühiskommünikeed, millise kolm punkti on olnud kahe Korea suhetes retoorilised vundamendikivid vaatamata mistahes ajahetkel kulmineerunud pingetele. Koread ühendatakse rahumeelselt, võõrvõime kaasamata ning eesmärk on ühine õitseng. Sarnasus, aga ebarealistlik ootus teeside sõnastamise hetkedel on olnud alati üsna ilmne. Kas kaasaja julgeolekuarhitektuuris kõrvaldaks rahulepe Põhja-Koreast lähtuvad ohud naabritele, 2106.aastast ka Ameerika Ühendriikide mandriosale? Samalaadsete kitsaskohtadega on seotud ka Ameerika korea sõda, mida Truman on nimetanud ka “politseisõjaks”.  Kuid mis on siiski  Korea lõks?  Peamised riskid kiiret ja telegeenilist rahulepet sõlmima tõtates peavad ameeriklased ja lõunakorealased pidama silmas järgmisi riske:

- Kas rahuleppega ei tunnustata Põhja-Koread tuumariigina?

- Ühinemine peaks olema vaid Koreade siseküsimuse (1972,2018). Ühiskommünikeed seda küll nõuavad, kuid kas sellega on kaasajal nõus näiteks Hiina?

- Põhja-Korea juhtkonna (kuritegude) legaliseerimine?

- Võimalik Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea liitlassuhte lõdvenemine. Ilma pole võimalik rahuleppele saada toetust Pyongyangist, isegi kui Washingtoni ja Souli suhete küsimust reguleerib omavaheline 1953.aastal sõlmitud bilateraalne ühiste huvide leping. Meenutage paar lõiku tagasi puudutatud Korea revolutsiooni eduka lõpetamise tingimusi.

- Kas ei tekiks legaalne barjäär vajadusel jõu kasutamisele ja abile poolsaarel? Lõuna-Koreal ei ole oma 5.peatükki liitlassuhete lepingus, on vaid USA juhtpositsioon sõjaolukorras (OPCON), mis rahulepingu korral lõdveneks oluliselt.

- Pyongyang saaks naasta globaalsesse majandusruumi vähemate piirangutega.

Rahvusvahelist õigust, riikidevaheliste suhete juriidikat ja ÜRO kokkuleppeid tundvad asjatundjad suudaksid eelpooltoodud lõksud välistada, aga kui palju peegeldavad sellised teoreetilist laadi välistused reaalset olukorda? Juriidiliselt vaatenurgast on huvitav ka küsimus, kes üldse peaks ja saaks rahulepingule alla kirjutada? Rahuleping poleks vaid kahe Korea, ega Ameerika ja Põhja-Korea omavaheline dokument. Kuidas oleks määratud Hiina või Venemaa rollid? Sõjas osalesid ka Kolumbia, Luksemburg, Etioopia, Tai jpt. Mõne riigi hulgast leiame tänaseid olulisi kaubanduspartnereid mõlemale Koreale. Millised on nende huvid?

Mida muudaks Korea sõda lõpetav lepe? Militaarselt, mitte midagi. Poliitiliselt võib mõju olla oluline, eriti Pyongyangile ja seda soodsas vaates. Jälgides kolme Trumpi ja Kimi peetud tippkohtumist on selge Ameerika presidendi soov kiire ja lihtsa tähesära järele. Vaid mõne sümboolse tuumarajatise telegeeniline hävitamine ei mõjuta Põhja-Korea tuumaprogramme, tavarelvadega regioonis ohtlik olemisest rääkimata. Kuid just rahuleping võib olla demokraatiatele piisav argument sanktsiooniderežiimi lõdvendamiseks ning Põhja-Koreast lähtuva ja kasvava ohu (taaskordseks) alahindamiseks. Siinkirjutaja ei pea lausalisi sanktsioone tõhusaks, mõistab Põhja-Korea seitsme dekaadiga ehitatud globaalse võrgustiku toimimist, kuid vähegi sihtmärki tabanud piirangute mõju on olnud asjakohane ning Trumpi administratsiooni jäik lähenemine väärib omal moel tunnustust, kuigi sihik on paigast. Rahulepe nõuab esmalt suhete normaliseerimist osapoolte vahel, mida on antud koldes keskpikas perspektiivis väga keeruline prognoosida.  

Kelle huvides siis oleks Korea sõja lõpetamine?

Lugu ilmus toimetuna ka Delfis ja Kaitseuuringute Keskuse blogis:
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-kas-on-voimalik-et-korea-soda-jaabki-kestma?id=91057413

https://icds.ee/et/unustatud-korea-soda-miks-rahuleppe-allkirjastamine-uha-ebatoenaolisemaks-muutub/