Xi Jinpingi visiit Pyongyangi kinnitas Hiina tuge Põhja-Koreale

Hiina ja Põhja-Korea riiklike uudisteagentuuride Xinhua ja KCNA napisõnalised kokkuvõtted Xi Jinpingi ja Kim Jong-uni kohtumisest lubavad välja kirjutada vaid mõned kokkuvõtlikud mõtted. On selge, et ega  midagi täpsemat avalikkus nagunii ei kuule ning peame leppima teadmisega, et „süvendati vastastikkust usaldust ja seltsimehelikkust ning kinnitati murdmatut sõprust“. Äkki räägiti siiski midagi veel? 

1. Xi mainis tuumadesarmeerimist mitmel korral, kuid kasutas Põhja-Koreale (ning Hiinale) sobivat väljendit „poolsaare tuumadesarmeerimine“. Viimase eduka lõpetamise  järel pidi kogu piirkond õitsele puhkema. Sama on öelnud ka Trump, kuid tema nägemuses piisab Põhja-Korea relvade loovutamisest.
2. „Hiina on valmis abistama Põhja-Koread leidmaks turvalisuse garantiisid ning tagama sellekohased edasised edukad arengud“. See on väga tugev sõnum ning kinnitab ka Vladimir Putini aprillis Vladivostokis öeldut.  Venemaa ja Hiina on rõhutanud tuumadesarmeerimise edasise eduka arengu eeldusena turvagarantiide pakkumist Põhja-Korea režiimile.
3. Kim Jong-un rõhutas, et Põhja-Korea on võtnud ette mitmeid pingeid langetama kutsuvaid algatusi, kuid ülejäänud osapoolte panus (nimetamata otse USA-d) on olnud ebaõnnestumine. Xi kinnitas seda arvamust.
4. Kim Jong-un tähtsustas strateegilise kannatlikkuse vajadust. Xi oli jälle nõus. President Trump on ajutine nähe (siinkirjutaja tõlgendus).
5. Majanduspeatükis leppisid pooled kokku „pragmaatilise koostöö laiendamise ja mõlemi rahva heaolu kasvatamise vajaduse“. Hiina panustab enam suhetes Põhja-Koreaga näiteks haridusse, tervishoidu, turismi, spordi ja noorsootöösse ning kohalike omavalitsuste koostööle siin ja sealpool piiri“. Viimane kõneleb selget keelt piiriäärse elu organiseeritumaks muutmisel. Räigem reaalne piirkontroll ei tähenda kaubavahetuse piiramist, pigem näitavad arengud piirialadel kontrollitumat smuugeldamist.
6. Sanktsioonidest riiklike agentuuride andmetel juttu ei tehtud. Kuigi „tihendame majandussuhteid vaatamata keerulisele rahvusvahelisele olukorrale“ kõneleb siiski Põhja-Koreale kehtestatud ja ka Hiinat segavatest piirangutest. Xi-l polnud probleemi lehvitada pealinlaste massidele sanktsioonide kiuste Põhja-Korea liidrile hangitud luksusautost.
7. "Sotsialism on Korea RDV ja Hiina RV muutumatu sõprussuhte igavene tuum" (Kim Jong-un)
8. „Süvendame kontakte ja koostööd KÕIGIS valdkondades". „Liidrid jõudsid KÕIGES ühistele arusaamadele“

Valdav osa tähelepanekutest on ülestähendatud Hiina meediast, KCNA loosungitest visiidi viimaseks päevaks palju kaugemale ei ole jõudnud. Rodong Sinmuni 21.06 number pühendas visiidi esimesele päevale siiski 10 lehekülge. Süvenedes visuaalkeelde, ongi sellise mania grandioso stiilis vastuvõtu peale raske sisukamaid mõtteid ritta seada. Argipäev tuleb siiski juba homme.

Video Xi Jinpingi saabumisest Pyongyangi
PS. Arenguruumi siiski on. Nicolae Ceausescu vastuvõtt 1971.aastal asetas lati väga kõrgele

Fotod: KCNA


Tasub jälgida, kuidas KCNA kasutab fonte Kim Jong-uni ja Xi nime kirjutamisel









Xi Jinpingile näidati ka korrigeeritud ideoloogilise fookusega massimänge


21.06 Rodong Sinmun pühendas kohtumise esimesele päevale 10 lehekülge

Kim Jong-un on iseenda paraadfotod võtnud kasutusele 2018.aasta sügisest


Mida oodata Xi Jinpingi Põhja-Korea visiidist?

20.-21.juunini külastab Põhja-Koread Hiina liider Xi Jinping. See ei ole Xi esimene visiit ideoloogilise partneri juurde, kuid esimene Hiina juhina. Viimane naabrite absoluutne tipptaseme kohtumine Pyongyangis leidis aset 14 aastat tagasi, kui Hu Jintao lahendas piirkondlikke kitsaskohti Kim Jong-iliga. Mida lausa kahepäevane visiit sisult ja vormilt meile kõneleda võib?

Vihjed Xi visiidile liiguvad varakevadest, kui Pyongyangi külastavad turistid märkasid massigümnastika suursündmuse, Arirangi mängude (mis sel aastal kannavad küll nime „Meie rahva maa“), suuremõõdulisi võimlejate harjutusi üle kogu linna. Tavaliselt toimuvad mania grandioso mõõtkavas vaatemängud sügiseti. Käesoleval aastal alustati juba 2.juunist, kuid Kim Jong-uni kriitika peatas etendused teadmata ajaks. Xi visiit on ajastatud tähistamaks Hiina Rahvavabariigi ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi diplomaatiliste suhete sõlmimise 70.aastapäeva. Kõik eelnevad Hiina liidrite visiidid on olnud seotud kahepoolsete suhete tähtpäevadele, sümboolika on oluline.

Sassis suhterägastik
Kim Jong-un on kohtunud Xi’ga varasemalt neli korda. Aprillis toimus tippkohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Suhted Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel on madal- ja paigalseisus. Pyongyangi avaldused Ameerika suunas aina teravnevad ning on muutunud isiklikuks. Vaid president Trumpi säästetakse. Maikuus toimunud kahe raketikatsetuse ballistiline olemus on tekitanud sisemisi eriarusaamu isegi Washingtoni tippkolmikus. Selgelt keelatud iseloomuga katsetustele on otseselt andnud hävitava hinnangu nii John Bolton kui välisminister Mike Pompeo, kuid mitte Trump. Lausa vastupidi, Trumpi sõnul ei häiri teda kõik see, mis tema lähimaid kolleege ärevaks teeb. Mõttekäik annab endiselt tunnistust Trumpi vajadusest hoida ja loota Põhja-Korea edukaid arenguid, kui potentsiaalset välispoliitilist edulugu peamiselt sisepoliitiliseks tarbimiseks. Halvenenud on suhted ka Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel. Lõuna-Korea majandus- ja demograafiliste probleemide rägastikus on langemas president Moon Jae-ini kodumaine toetus, sh.tema püüetele parandada ning arendada pragmaatilisi suhteid põhjanaabriga. Võime ilmselt täie veendumusega nentida, et Mooni algatused Põhja suunal on täielikult takerdunud ja tulemus ümmargune null. Peamine põhjus selles on Washingtoni „maximum pressure“ survepoliitika jõuline pealesurumine Soulile. Souli jaoks ei ole kaalukausil aga mitte vähem, kui Ameerika julgeolekugarantiid.

Mida on Hiinal Põhja-Koreale pakkuda ning kohtumiselt loota?
Oluline on märgata kohtumise ajastust vahetult enne G20 kogunemist Jaapanis. Kaubandussõda Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel on süvenemas. Hiina, kes kuni käesoleva aastani esitas ÜRO-le lubatud Põhja-Korea vastaste sanktsioonide täitmise aruandeid, on nendega viivitanud ning mõne kaubagrupi (peamiselt kütused ja elektroonika) kaubavahetuse omi mitmeid kuid varjanud. Hiinal on erinevate osapoolte suhete segaduses võimalik kasutada taaskord Põhja-Koread malakana Ameerika vastu. Xi sõnum Põhja-Korea pealinna dekoreeritud tänavatel
(hetkel värvitakse seal muru ja puid rohelisemaks ning piiratakse õhusaaste parandamiseks niigi olematut liiklust!) saab olema selge – ilma minuta tuumaküsimuses Washingtoni ja Pyongyangi suhetes mingit edasiminekut olla ei saa. Lisades puzlesse Venemaa tüki, on selge endise liitlasbloki (Venemaa,Hiina,Põhja-Korea) suhete tugevnemine ning Lõuna-Korea ja Ameerika oma nõrgenemine. Hiinal puudub rahvusvahelise kogukonna aktiivse liikmena küll pöördeliste otsuste tegemise võimalus, kuid Venemaa vaikival toetusel on ÜRO-s võimalik valjuhäälsemat kõneleda sanktsioonide leevendamise vajadusest. Päriselus on Hiina roll ligi 70-s sel aastal merel toimunud ship-to-ship kütuste pumpamistel ilmselge ning kütusehinnad Põhja-Koreas püsivad stabiilsed. Vaatamata piiri elektroonilisele valvamisele on organiseeritud ja „võrdsemast võrdsemate“ sanktsioneeritud piirikaubandus üle Yalu ja Tumeni jõe elujõuline. Kim Jong-un on alustanud mitme megalomaaniasse kalduva projekti rajamist, mis ootavad Hiina investoreid ja külalisi. Hiina turistide arv on kasvanud piirini, kus seda on tulnud infrastruktuuri puudumise tõttu limiteerima asuda. Sanktsioonide eiramise probleemile viitas ka Donald Trump, kelle üleskutsega üldiselt toimivaid piiranguid austada liitus üle 20 riigi. Probleem on tõsine, kütuste ja elektroonika valdkonnas meenutab survestamine sõelaga veekandmist. Hiina avalikult välja paistvad esmased projektid võivad olla peamiselt humanitaarküsimustega (toiduabi jms) või muude pehmemate valdkondadega (agraar- ja haridusteemad) seonduvad.
19.06 Rodong Sinmun teatab Xi plaanist Korea küsimuse lahendamiseks
Sarnast taktikat kasutavad muide ka Lõuna-Korea ja Venemaa. Viimane kauples välja erandi, mis lubab maailmas vaid ühel pangal, Vene Sputnik Bankil, sooritada sularahatehinguid Põhja-Koreaga! Pikemaajalistele jälgijatele meenub kindlasti Banco Delta Asia kriminaalne lugu. BDA oli 2000ndate alguses peamine Põhja-Korea väliskaubanduse finantsskeemide vahendaja.

Kim Jong-un on jätkamas diplomaatilist ofensiivi. Lisaks suhtlusele naabruses, tuuritavad paariariigi staatust murdvad välis- ja asevälisministrid (Põhja-Koreal on neid mitu) mööda Aafrikat ja Lähis-ida, Lõuna-Ameerikat ja Kesk-Aasiat otsimaks lubatud ja lubamatuid lahendusi riiki pressiva kitsikuse leevendamiseks. Massimängud paljude huvitatud osapoole osavõtul jätkuvad.

Kas Põhja-Koreas algab kevad?

Kim Il-sung pidamas kõnet 1956.a. pöördelisel parteikongressil
Põhja-Korea pikaajalise jälgijana on viimase kahe kuu arengud pakkumas ainest olulisteks spekulatsioonideks. Kaasaegses maailmas siiani pretsedenditult suletud riigist puuduvad sisuliselt igasugused usaldusväärsed allikad ja andmed, mis võimaldaks teha objektiivsemaid järeldusi. Märtsikuiste nn. parlamendivalimiste järel toimunud kaadrivangerdused, Kim Jong-uni rahulolematus massimängude fookusega ning varasemast ajaloost tuttavad sõnamängud partei häälekandjas Rodong Sinmun tekitavad äratundmise – õhus on olulisel määral ebalojaalsusest kõnelevaid ning režiimile ohtlikke ilminguid. 

1956.aasta riigipöördekatse kujundas Põhja-Korea olemuse tänapäevani
1956.aastal jõudsid idablokis käivitunud destaliniseerimise mõjud Põhja-Koreasse. 1946.aastal Soulis loodud Lõuna-Korea kommunistlik partei, mis 1948.aastal Pyongyangi kolinuna ning Kim Il-sungi juhtimisel Korea Töölispartei nime kandma hakkas, pidi Nõukogude Liidus Jossif Stalini surma järel tekkinud paradigma muutusega (õigemini kaasajastamise või kohandumisega) valima poole. Kuigi nominaalselt kõikvõimas parteijuht, tuli Kim Il-sungil arvestada, et tema juhitav ning ainuvõimu taotlev organ koosneb neljast väga erineva taustaga fraktsioonist. Lõunast tulnud nn kohalike korealaste, Hiina kodusõja ajal Yan’ani piirkonnas formeerunud „hiinlaste“ (tegelikult muidugi korealaste) blokk, Nõukogude Liidust Koreade jagamise ajal Põhja-Koreasse naasnud nõukogude korealased ning väikseim, igasuguse poliitilise kogemuseta ning sageli ka lugemisoskuseta partisanide rühm. Viimase juhiks oli Punaarmee major Kim Il-sung, kes Nõukogude Liidu toel upitati noore kommunismi ehitama asuva vasallriigi etteotsa. Moskva õuduseks tõestas Kim  väga kiiresti liidriomadusi, kuid pigem võimeka natsionalistina ning väljus isanda kontrolli alt loetud kuudega. Uute tuulte puhudes kavatseti 1956.aasta augustipleenumil riigipööret Kim Il-sungi vastu.

Vahemikus 1953-1956 valitses Põhja-Korea ühiskonnas suhteline (!) liberaalsus. Ajalehtedes arutleti ettevaatlikult poliitika üle, ilmusid erinevates žanrites raamatud, kinofilmid, etendati lavakunsti. Sotsialistlik realism ei olnud kunstis veel ainus tolereeritud suund. Korea Töölispartei ladvikus oli olemas siseopositsioon. Põhja-Korea tudengid õppisid idabloki riikides – peale Moskva valdavalt Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias. Eelpooltoodud kolmes riigis vahetusid sel perioodil riigitüüri juures stalinistid inimnäoliste sotsialismiehitajate vastu. Stalinistlikku joont
Kim Il-sung ja Hiina RV peaminister Zhou Enlai 1958.aastal
jätkasid vaid Albaania ja Rumeenia. Kim Il-sungi õnneks puudus korealastel võrdlusmoment õndsa lähiminevikuga ning geograafiliselt oli piiratud välissuhtlus üksikisiku tasemel. Andunud Stalini fanaatikuna ei tekkinud Kim Il-sungi edasiste sammude vastu kõvema käe rakendamisel üldist pahameelt, mis olid viinud võimuvangerdusteni Ida-Euroopas. Masside vankumatu truuduse puudust liidritele heitis kaosesse langenud Ida-Euroopale õpetliku näitena  ette veel käesoleva aasta maikuu lõpu Rodong Sinmun. Küll toimus armutu arveteõiendamine Töölispartei sees, kus kõige väiksema, partisanide fraktsiooni kasin mõjuvõim kasvas täiuseni aastal 1958. Puhastused algasid kohalike korealaste blokist, kellele sai saatuslikuks võimalik koostöö Lõuna-Korea võimudega partei Souli päevadel. Järgmisena ründas Kim nõukogude blokki, kuhu kuulus enim intellektuaale – peamiselt kirjanikke. Kim Il-sung mängis kokku Yan’ani blokiga, süüdistades partei poliitbüroosse ja keskkomiteesse kuuluvate kirjameeste taiestes jaapanivastases võitluses osalenud partisanide ebapiisavalt väärikat kujutamist. Nõukogude korealased ei olnud omandanud haridust Koreas ning rääkisin sageli kasinalt kohalikku keelt. Korea Kirjanike Ühendus moodustus valdavalt Nõukogude Venemaa kirjanduse, Suure Isamaasõja järgsetest meeleoludest juhinduvana ning selline stiil oli Kim’i vägitegude ülistamiseks ebapiisav. Näiteks lühiloos „Mesi“ kirjeldab kirjanik Kim Nam-chon haavatud sõduri kosumajätmist talupoegade juurde. Korea Rahvaarmee sõdur ei jätnud kunagi haavatud sõdurit maha, kõlas partei etteheide Kirjanike Ühendusele ning kõigile selle liikmetele, kes Kim Nam-choni kaitsta julgesid. Sel perioodil ilmus Rodong Sinmunis regulaarselt kirjutisi, mis kõnelesid kirjanduse, muusika, teatrikunsti jt. valdkondade ideoloogilisest puhtusest. Augusti alguses plaanitud pleenum lükati kuu lõppu, mis võimaldas eelinfot omanud Kimil jõud konsolideerida ning rünnak enda vastu elimineerida enne kui see tegelikult alatagi jõudis. Nõukogude fraktsioon oli hävitatud.  

Sisevaenlase lõplik hävitamine
Hilisemate puhastuste käigus vabaneti ka hiina korealaste ehk Yan’ani blokist. Kuigi puhastuslaine genereerinud 1956.aasta augustipleenumi järgselt saabusid riiki Hiina ja Nõukogude Liidu ühisdelegatsioon Anastass Mikojani ja Korea kodusõja kangelase, Hiina kindrali Peng Dehuai näol, kes nõudsid pleenumi otsuste tagasipööramist, ei saatnud Moskva ja Pekingi katseid edu. Kim Il-sung küll ennistas kõrvaldatud parteiliikmed, kuid vaid kuu hiljem toimunud uuel pleenumil saadeti näiliselt rehabiliteeritud tööle mõne kaugema maapiirkonna spordikooli juhiks või juhatama sealseid seafarme. Kui sead kõhnusid, süüdistati farmijuhti seakartulite omandamises, mille eest ühises pingutuses saabuva sotsialismi õõnestamises eksinud seltsimees legaalselt hukati. 1956-1958 toimunud ulatuslik puhastuslaine muutis 75% partei juhtorganite koosseisust, viis vangilaagritesse tuhandeid, koju toodi kogu välistudengkond ning enamik diplomaatilisest korpusest. Kim Il-sungi partisanide blokk oli otsustavas ülekaalus kõigis partei juhtorganites, sh. poliitbüroos ning keskkomitees. Võimutäius oli täielik. Kollektiivse juhtimise ülistamine asendus Liidri omaga.

Näljased koerad, kuulipildujad ning legendaarse sõnavara naasmine
Pikk sissejuhatus Põhja-Korea 1950ndate keskpaika on vajalik mõistmaks viimaste nädalate sõnumeid Põhja-Koreast. Jälgides regulaarselt Rodong Sinmuni on selge hoogustunud võimuvõitlus režiimi tipus. Kim Jong-un asetas veebruarikuisele tippkohtumisele Donald Trumpiga suured lootused. Need purunesid ning Põhja-Korea ei saanud mitte ühtegi leevendust riigi majanduselu tõeliselt pitsitavatesse sanktsioonidesse. Seda, kas ja millisel
2.mai 2019 Rodong Sinmun
määral süüdistab Kim Jong-un enda häbistamises oma lähimaid nõuandjaid, ei saa me kunagi teada. Teatud järeldusi võime teha jälgides parlamendivalimiste järel märtsis tehtud võimuvangerdusi. Lugeja võib küsida, kas ei aeta segi parlamenti ja parteid, kuid sisuliselt ühe partei võimuga (parlamendis on veel neli miniatuurset ja olematu mõjuga jõudu) Põhja-Koreas on kattuvus peaaegu täielik. Uudised tippdiplomaatide ja aparatšikute hukkamisest või sunnitöölaagerdamisest tuleb kirjutada kindlasti klikimeedia arvele, sest sageli ilmuvad näljastele koertele söödetud reeturid priskes toitumuses teleekraanile  tagasi. 2014.aastal rabas maailma meediat teadmine, et Kimi režiim on hukanud armee asejuhi Hyon Yong-choli parteiüritusel magamise ning  laulja Hyon Song-woli pornograafilises videos osalemise eest. Esimene teade osutus ilmselt tõeseks, teine mitte. Hyon pidas mõned kuud hiljem riigi esipultides kihutuskõnesid, oli Põhja-Korea kultuurisaadik Pyongchangi olümpia ajal, saatis Kimi tema Venemaa visiidil ning edutati nüüd mõjuvõimsa Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumi asejuhiks. Tuumakõneluste peaideoloog Kim Yong-chol ilmus koos Kimiga välja vaid loetud päeva peale tema väidetavat hukkamist ebaõnnestunud Hanoi tippkohtumise eest. Mitmete väiksema kaliibriga tegelaste ametikoha kaotused on samuti avalikud. Tänane nominaalne riigipea, Choe Ryong-hae on meediat uskudes elamas oma kolmandat elu. Küll aga on partei häälekandja Rodong Sinmun kubisemas artiklitest, mis kutsuvad üles võitlema antisotsialistlike ilmingutega, mis olevat äärmiselt ohtlikud ning sellise nähtuse mahitajate karistamine on elu ja surma küsimus (RS, 31.05.2019). „Kogu rahva võitlus antisotsialistlike ilmingute ja kapitalismi väärihalemine tuleb võita tagamaks sotsialistliku heaolu ja  inimeste elu säilimine“. Põhja-Korea meedias on tagasi väljendid nagu „imperialistlik värdjas“ ja „inimrämps.“ Souli kutsutakse üles loobuma „nakkushaigusest“ millega sõltutakse oma Ameerika peremehest. 30.mai Rodong Sinmunis kutsub Kim Jong-un üles „kasvatama enesedistsipliini sotsialistliku elukorralduse tulemusel saabunud heaolu säilitamiseks“. ÜRO Toiduabiprogrammi sõnul on veerandil riigi elanikkonnast ees paarikümne aasta tühjema kõhuga aasta. Sarnaseid üleskutseid kohtas ka 1990ndate keskpaigas riiki tabanud näljahäda eel ja ajal.

Fookus välisvaenlastelt sisemistele kahjuritele
Tegemist on üleskutsetega ebalojaalse kontingendi suunas. Sellele annavad kinnitust mai ja juuni esimeste päevade artiklid, kus meenutatakse vajadust välja juurida „vähkkasvajad, kes ohustavad mentaalse letargilisusega ning on ohuks kõikide sektorite - hariduse ja meditsiini, tööstuse ja põllumajanduse -töökorraldusele“. Eriti õõvastavalt kõlab üleskutse uuele klassivõitlusele (RS, 30.05.2019). Sisepoliitilisi väljakutseid teadvustavad lehelood kasutavad taas sõna „reetur“. Fookus on tavapärastelt välisvaenlastelt märkimisväärselt asendunud sisemaiste kahjuritega võitlusele. See ei ole Põhja-Korea meedias tavaline.

1956.aasta 27.aprilli ajalehes ilmub Kim Il-sungi kõnele (meenutagem, et tegemist on kirjanikest nõukogude korealaste fraktsiooni kõrvaldamise kuumima perioodiga) tuginev ja sõnaselget hukkamõistu sisaldav artikkel võitlusest mürgitava ideoloogia vastu kunstis ja kirjanduses („About the Future Struggle Against Reactionary
2019.aasta massimängude avaetendus 2.juunil
Bourgeois Ideology in Literature and Art”). 4.juunil 2019 nuhtleb Kim Jong-un läbi uudisteagentuuri KCNA Põhja-Korea visiitkaardiks saanud massigümnastika etenduse autoreid “karmilt vale loominguvaimu ja vastutustundetu töösse suhtumise eest”. Mis Kim Jong-uni pahandas, ei ole päris selge, kuid verbaalseid rünnakuid kirjanduse ja kunsti suunas on viimastel nädalatel olnud veelgi. Ilmselt  ei meeldinud Kim Jong-unile inimpikslitest moodustuvate hiigelkujutiste ligi kahetunnise pildirea leebe toon ajajärgul, kus suhted Ameerika Ühendriikidega vajavad hoopis ärksamat lähenemist. Julgen seda arvata viimaste ballistiliste lühimaarakettidega saadetud sõnumite taustal ning tõenäolise kesk- või lausa kaugmaa raketi katsetuse ootel. Etenduses ei olnud sarnaselt eelmise aasta sulaperioodil näidatule ühtegi viidet Põhja-Korea sõjalisele võimsusele. Massimängud, mis tulusa rahamasinana (piletid võõramaalastele maksavad 100…800 dollarit) käivitati sel aastal tavapärase hilissuve asemel juba juuni alguses, peatati teadmata perioodiks ideoloogiliste vääratuste korrigeerimiseks. Pead hakkavad veerema.

Selles kevades taimed veel ei juurdu
Ülimalt küüniliselt väljendudes ei ole põhjakorealased kunagi nii hästi elanud, kui praegu. Mis antud, on raske ära võtta. Kuid just maailma enim sanktsioonidega surutav riik ja tema valitsemisaparaat hoiab lojaalsust vaid materiaalset heaolu tähtsustades, kuna muid vabadusi pole olemas. Põhja-Koreas on vastupanuliikumine olnud lokaalne ja koordineerimatu, jäädes üksikute spontaansete väljaastumiste  tasemele mõnes tootmisettevõtetes ja veidi suuremahulisemalt kõrgkoolides. Kirjutan eelmiste aastakümnete mõningatest maailma avalikkuse ette jõudnud episoodidest raamatus “Põhja-Korea. Nälg,hirm ja maailma suurim vangla” peatükis “Korea kevad?” (alates lk.392).  Kim Jong-uni valitsemisperioodil on vastuhakke olnud minimaalselt, kuid just käesoleval aastal on esinenud Põhja-Korea kontekstis märkimisväärseid arenguid. 

Oluliselt on kasvanud põgenike hulgas tippametnike hulk. Putku on pannud asesuursaadik Ühendkuningriikides Thae Yong-ho, samalaadse katse võttis ette suursaadik Itaalias. Tema saatuse kohta puuduvad andmed, sest vahetult põgenemiskatse järel vahistati ning saadeti kodumaale tagasi tema pere. Hiinast, Shenyangist põgenes sealse Põhja-Korea Julgeolekuministeeriumi osakonna kolm tippu, kelle tööülesanneteks oli põgenike tabamine ja tagasisaatmine. Teel Hiinasse kadus koos perekonnaga sama asutuse Pyongyangi osakonna asedirektor. Riigi põhjaosas, ideloogiliselt ja mütoloogiliselt olulise Paektu mäe jalamile ehitatava näidisobjekti, Samjiyoni
Kim Jong-un Samjiyoni turismiküla ehitust juhendamas
turismiküla ehitusel alustasid talvekülmades massiprotesti sajad ehitajad, kes keeldusid töötingimustele viidates töid jätkamast.  Vahetult Hanoi tippkohtumisele rongiga teele asunud Kim Jong-uni lahkumise päeval 24.veebruaril süüdati (õhuväebaasi juhi enda sõnul) tulekahju idarannikul asuvas Toksani õhujõudude baasis, kus ka 1996.aastal toimus sõdurite ülestõus, mille käigus tapeti mitmeid kõrgemaid sõjaväelasi ja ametnikke. Siia ritta sobib lisada ka nn eksiilvalitsuse loomine rühmituse Chollima Civil Defence poolt, kelle esimesed sammud olid küll kõike muud kui konstruktiivsed. Läände pagenud põgenikest moodustunud liikumine ründas 22.veebruaril (vähem kui nädal enne Hanoid!) Põhja-Korea Madriidi saatkonda, viies sealt kaasa ning jagades infot Ameerika Ühendriikide jõuametitega. Liikumise kontole võib kanda ka Malaisias mürgitatud Kim Jong-uni poolvenna Kim Jong-nami poja päästmise Põhja-Korea spioonide käest. Eelpoolloetletud näited võivad tunduda küll globaalset pilti vaadates tühistena, kuid Põhja-Korea olemust ja ajalugu arvestades on need vähesed väljaimbunud infokillud olulised ning tõenäoliselt jäämäe veepealne osa. Sektorid, kust info rahulolematustest pärineb, peaksid olema ideoloogiliselt laetud ning režiimi lojaalsusbaasiks. 

On täiesti selge, et mingist “Korea kevadest” veel unistada ei maksa, sest eduka rahvaliikumise käivitamiseks on täitmata kõik eeldused. Kindlasti on olemas massidesse levinud rahulolematus, kuid puudub ühendav alternatiivne ideoloogia, on vaid unistus. Võimalik rakukestel puudub kaasaegses maailmas määrava tähtsusega omavaheline kommunikatsioon, kuna vähenegi intranetisuhtlus on täielikult riigi poolt  monitooritud. Puudub arvestatav dissidentide liikumine, tugi väljastpoolt riiki, ligipääs ning toetus relvajõududelt. Varakevadest alanud selge sõnaseadmine Põhja-Korea meedias, võimupositsioonide vangerdused ning vähene info seestpoolt kinnitavad olulisi ja eksistentsiaalseid murekohti Kimide pereriigi 70 aastase mudeli kestmisele.

Ülevaade Korea Töölispartei kongresside ajaloost