Mida arvata Kim Jong-uni Pekingi visiidist?

Kim Jong-uni visiit Pekingisse võis tulla formaalselt kui välk selgest taevast, kuid Hiina kõrgetasemeline sekkumine Korea poolsaare arengutesse oli möödapääsmatu ja oodatud. 

Eelseisvate Koreade ja Põhja-Korea Ameerika Ühendriikide tippkohtumiste valguses on kohtumine Esimees Xi ja Kim Jong-uni vahel olulisim. Pingete ja protsesside juhtimisel rooli taha kippunud ameeriklased ja lõunakorealased peavad juhtohjad taaskord andma sellele, kellele see tegelikult regioonis on kuulunud – Hiina Rahvavabariigile. Kuigi sümbolitel on Aasias suur roll, siis möödunud tippkohtumise roll on pragmaatiline. Pekingi ja Pyongyangi suhted on ajaloo halvimad. ÜRO sanktsioonid, mida ka Hiina tänu Kim Jong-uni allumatusele üle ootuste innukalt täita üritab, kahjustavad mõlema riigi majandushuvisid. Pikemas perspektiivis võivad need ohtu seada osapoolte strateegilised huvid – Põhja-Korea kui riigi püsimise. Sellele annab kinnituse pikk ja lohisev lause Esimees Xi kõnest. Selles kiidab Xi Kim Jong-uni pooltevalikut, mis olevat ajaloole tuginev, ainuõige ja loogiline ning selline, mis arvestab teada-tuntud regionaalseid ja rahvusvahelisi tavasid.

Hiina soovib kindlustada, et tema positsioonid oleks edasistele läbirääkijatele enne kõneluste toimumist teada. Kindlasti kõneleti Pekingis lisaks tuuma- ja relvateemadele palju majandusest ja võimalikest leevendustest. Põhja-Koreale piisaks isegi sellest, kui Hiina suudaks rohkem silma kinni pigistada piiriülesel smuugeldamisel, mis on selgelt hetkel Hiina kontrolli all ja vähenenud. Info Põhja-Koreast juba räägibki hoogustunud mereandide suuremahulistest vedudest Hiina piirilinnadesse, mis veel mõni nädal tagasi oli võimatu. Majandusteemade hulka võis kuuluda ka investeeringute, pangandussidemete ja kaubavahetuse võimalik taastamine. Nende teemade tõstatamist võib aimata, kui analüüsida Põhja-Korea delegatsiooni koosseisu.

Kim Jong-un kinnitas (väidetavalt) taaskord soovi Korea poolsaare tuumavabaks muutmiseks. Me oleme seda ajaloos kuulnud varemgi. Selgelt kogu riigi nurgakiviks, ning Kimide perekonna poolt dekaadide jooksul loodud alustala lammutada ei kavatseta. Tehniliselt võtaks denukleariseerimine aega minimaalselt kümmekond aastat ning selle perioodi jooksul muutub piirkonnas palju. Asjaolule, et tuumaprogrammi likvideerimine ei ole päriselt Põhja-Korea soov annab kinnitust paariariigi enda ametlik ruupor, mis käesoleva sula perioodil ei ole mitte kordagi rääkinud tuumarelvaprogrammi teemadel, rääkimata Kimi lubadusest sellest lausa loobuda. Kim võib niita muru küll lühemaks, kuid juuri ta välja ei kisu. Kim Jong-un viib ellu 2016.kevadel Korea Töölispartei 7.kongressil sillutatud Suurt Ideed majanduse ja relvastuse koosarendamisest. Relvaprogramm on vahefinišis ning selle mõningase rahustamise tasuks saadavad sanktsioonide leevendused võimaldavad Kim Jong-unil asuda ka majanduse arendamise kallale. Ühtlasti „ostab“ majandusedu vaates relvaarenduse ära nii Põhja-Korea enda publik, kui ka Hiina võimud.  Sanktsioonide leevendamisele kutsub Põhja-Korea meedia ameeriklasi juba aktiivselt üles kaks viimast nädalat. Eelmisel aastal kasvas riigi majandus hinnanguliselt 4..7%, kuid surve jätkudes on edasine kasv küsitav. Selline skeem oli ajaloos kasutusel ka perioodil 2000-2007, kui samuti tehti kuuepoolsete kõneluste käigus koostööd rahvusvahelise üldsusega, Pyongyangi külastasid nii Hu Jintao kui Jiang Zemin. 2006.aastal kärgatas aga vaatamata kõigele esimene tuumapomm.

Edasisi arenguid on võimatu ennustada, kuid tuleb olla valmis olukorraks, kus tippkohtumist Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel ei toimu. Kas tagasi on ajad, kus peremees Pekingis ütleb kuidas käituda tuleb?

Las Ameerika säutsub, Hiina läheb valitud rajal edasi

Donald Trumpi värsked intellektuaalse omandi kaitse- ja karistusmeetmed Hiina vastu, aasta jooksul ühest äärmusest teise kalduv välispoliitika Aasias ning Xi Jinpingi ajastust kõnelevad Pekingi pikaajalised plaanid sunnivad sageli mõtlema, kuidas lääne riikide ja idamaade käsitlused ajast nii erinevad saavad olla? Mida on õpitud ajaloost, kuidas saadakse rivaliteediga hakkama tänapäeval ja mida oodata või lausa karta tulevikult?

1967.aastal kirjutas president Nixon ajakirjas Foreign Affairs, et „Maailmas ei ole senikaua turvalisust, kuniks Hiina ei muutu“. Ameerika presidendil oli seda lauset öeldes põhjuseid piisavalt. Hiina kodusõjas valiti kaotajate pool, Koreas taastasid status quo taaskord hiinlased ning Vietnami hiidpikk sõda oli järgus, kus aina enam tuli selgelt Hiina toetusega Põhja-Vietnami vägedele allajäämisi tunnistada. Kui lääne demokraatiates muutuvad poliitikad valdavalt skeemi 5+5 aastat järgi, siis Aasias peetakse plaane perspektiivis 50+50.

Tehnoloogia areng pigem sulgeb Hiinat
Deng Xiaopingi Hiina maailmale avamise poliitika tähistas pöördelist muutust. Kuid alates käesoleva sajandi algusest on Hiina nii liberaalne areng pigem pidurdunud. Dengi teooria paarist avatud akna kaudu tuppa lendavast kärbsest osutus kontrolli alt väljuma kippuvaks putukate paljunemiseks ning Hiina asus olukorda kontrolli alla võtma. Tehnoloogia areng ja info vabam liikumine tundus kaasa toovat pöördumatud mõjud majanduslikule ja poliitilisele liberaliseerumisele, kuid Hiina võimud oskasid näha vabaturumajanduse hukutavat mõju autoritaarsele riigivalitsemismudelile Lõuna-Korea ja Taiwani näitel, olid kursis Nõukogude Liidu lagunemise põhjustega. Vladimir Putin peab sarnast olukorda tagantjärele lappima ja seda proovivad hiinlased vältida.

Mao ja Xi mõtted, on neis midagi sarnast?

Kui juba Dengi avanemise perioodil kasutati riikliku subsideerimise poliitikat vajalike ettevõtete suhtes, anti suunatud laene ning kiusati liialt vabaturust mõtlejaid, siis käesoleval ajal on olukord veelgi süvenenud. Hiina Kommunistlik Partei on üha kindlakäelisemalt turureegleid kontrollima asunud. See on toonud kaasa harjumuspärase suure majanduskasvu olulise aeglustumise, mis omakorda süvendab korruptsiooni nii majandusringkondades, aga ka armees ja riigiaparaadis. Võitlus korruptsiooniga tundub olevat ka nn Xi ajastu üks prioriteete. Lood kodus hallitama läinud sularahavarudega parteitippudest ning kullakangide raskuse all kokkuvajunud kindralite majadest on Hiina Kommunistliku Partei jaoks olnud häbiväärsed. Hiina eliiti hirmutab lisaks hüvede seaduslikkuse kohta tekkivate küsimuste osas kindlasti ka asjaolu, et kiirest majandusedust ja üleüldisest heaolu kasvust ei ole osa saanud ligi pool, enamasti maal elav populatsioon. Öeldakse, et Mao putitas Hiina üles, Deng tõi majandusedu ning Xi teeb Hiina suureks. Seeläbi ongi erinevalt Maost, kes valitses Hiinat läbi kaose, valinud Xi korra abil valitsemise idee. Kui sageli üritatakse nüüdsest Hiina põhiseadusesse sissekirjutatud „Xi mõtteid“ seostada Mao omadega, siis võrdlus Maoga Xi-le kindlasti ei meeldi ning pigem kohtame Xi kõnedes viiteid Mao peaministrile, Zhou Enlaile, kes vaatamata kolmekordsele kõrvaldamisele ametist, tuli ikka ja jälle tagasi ning üritas Mao poolt loodud kaoses korda luua.

„Made in China“ ja teised küsitavad majandusmeetmed
Majandust edendava turukäitumise ja sotsialismist rääkiva Kommunistliku Partei vahel on tasakaalu leidmine väga keeruline. Seetõttu näeme Hiinas endiselt erakordselt ahistavaid ning kohati lausa varastamisel põhinevaid majandusmeetmeid. Ning just need ärritavad Lääne liidreid ja majandustegelasi juba dekaade. Nii näiteks on endiselt välismaisel ettevõtjal ilma hiinlastega ühisettevõtet avamata võimatu pääseda Hiina turule. See aga tähendab ärisaladuste ja teadmiste j
agamist ning on suuresti põhjuseks, miks on Hiina endiselt tooteid ja tehnoloogiaid kopeeriv maa. Vaatamata hiiglaslikule inimressursile ei suudeta endiselt edukate kaubamärkide osas võidelda näiteks kümneid kordi väiksema elanikkonnaga Jaapani või Lõuna-Koreaga. Endiselt kehtib Hiinas nn „first to file“ (kes ees, see mees) põhimõte kaubamärkide registreerimisel. See võimaldab suvalisel ettevõtjal enda nimele registreerida mõni tuntud kaubamärk ning see hiljem kaubamärgi tegelikule omanikule maha müüa. Probleemi all kannatavad isegi ettevõtted, kes kunagi Hiina turule ei plaani siseneda, kuid kelle kopeeritud kaubamärk on saanud Hiinas niivõrd populaarseks, et seda tarbivad isegi välismaalased, kes kaubamärgis oma armastatud toote või teenuse ära tunnevad. Nii on juhtunud peamiselt Läänes tuntud toitlustuskettidega. Hinnanguliselt moodustavad Hiina ekpsordist üle 10% võltsitud või eelpoolkirjeldatud skeemide läbi loodud tooted või teenused. Kaubamärgi kaitse saamiseks Hiinas tuleb läbida sürreaalne bürokraatlik ahel. Erinevate kaitsemehhanismidega tegelevad erinevad ametkonnad. Kui visuaalsele kaitsele on võimalik saada dokumendid kolme kuuga, siis teinekord selle eelduseks oleva patendi jaoks kulub kaks aastat. Üldse ei ole võimalik kaitsta helilist identiteeti või maitseid. Hiina on WTO liige, kuid täidab organisatsiooni miinimumnõudeid vaevu isegi paberil. Reaalsed ja kohalikud seadused muudavad välismaiste ettevõtjate elu aga põrguks. Turukaitset ei saa Hiinale kindlasti ette heita, kuid intellektuaalse omandi kasutamise teemadel võiks muu maailm Ameerika presidendi katset sellele jõuliselt tähelepanu juhtida küll pigem toetada. Kohalike ettevõtjate, aga ka intellektuaalide ja aktivistide elu Xi ajastu koidikul ei tõota samuti midagi meeldivat. Kui mõned aastat tagasi tuli jutuks nn Social Credit Systemi loomine, siis tundus see stasilik või kgb-lik ulme. Tänaseks on inimese sotsiaalset, ärilist ja poliitilist aktiivust ning meelsust hindav süsteem töösse rakendamisel. Esimesed karistusedki määratud. Tehnoloogia areng, kaamerate võrgustik ning näotuvastussüsteemid võimaldavad organitel tuvastada inimeste liikumist, asukohta ja tegevusi. Sotsiaalmeedia ja interneti leviku piirangud on Hiinas pigem reeglid kui erandid ning trend piiranguteks on pigem kasvav. Kas see on aga Lääne asi Hiinale ette heita või mitte, on lugeja väärtushinnangute küsimus.

Xi’l on rahva toetus
Selge on, et Hiina teeb midagi siiski väga õigesti. Heaolu kiire kasv on vaid paari dekaadiga tekitanud arvuka keskklassi, linnastumine käib ennaktempos ning miljonid elavad-töötavad-õpivad Läänes. Sajandi alguses kõikumalöönud enesehinnang on asendunud natsionalismi puhanguga ning Hiina üle uhkust tundvaid kodanikke on aina enam ka noorte hulgas. Xi Jingping ning tema poliitika leiab enamike hiinlaste hulgas siirast toetust ja imetlust. Seetõttu ei kohta arvestatavat vastumeelsust ühiskonnas ka Xi plaan saada eluaegseks valitsejaks ning tema ideed, senikaua kuni see toodab heaolu, kestku kauemgi. Donald Trumpil on Ameerikat aega suureks teha dekaadi jagu, kuid Xi vajab enamat ning seetõttu on tema „mõtte“ lisamine põhiseadusesse meie komberuumis diktaatorlikult mõjuv, kuid Hiina vajab stabiilset arengut ja plaani pikaks ajaks. Xi otsuse üle on avalikku kadedust näidanud lausa Donald Trump ise.
Kuigi Hiina Rahvavabastusarmee arendamine tundub Xi Jinpingi jaoks olema oluline, tuleb ka temal seista silmitsi teadmisega, et nii suure armee kaasajastamine on kallis ja aeganõudev protsess. Sarnaselt Kremli päkapiku multifilmides nähtuga, arendab ka Hiina eelisjärjekorras ultramoodsaid ja hetkel vaenlase vastuseta relvi. Hiinal on erinevalt Moskvast olemas nende arendamiseks ka raha. Sarnasusi võib tõmmata ka Põhja-Korea tuuma- ja raketiprogrammiga, mis pakuvad neile riikidele võimalikku parimat kaitset ja tõsiseltvõetavust võimalikult lühikese perioodi ja kulude juures. Hiina kasvav militaarne agressiivsus regioonis on märgatav. Kuid siinkirjutaja arusaamade järgi toetab see kõik siiski prioriteetsemat majandusliku maailmavallutuse plaani.

Kui teiste loodud maailmast jääb puudu, loome selle endale ise
Hiina on tasapisi liitunud kõigi maailma „klubidega“. Ollakse ÜRO, WTO, ASEANi liige. Töötatakse Vaikse Ookeani majanduskoostöö formaadis, osaletakse Iraani ja Põhja-Korea tuumaprogrammide ohjamises, lepiti tuumarelvade piiramise leppega. Kuid sellest on vähe. Hiina on loomas iseendale paralleelorganisatsioone, kus reeglid kehtestab Peking. Tuntumad neist on riikide ühendus BRICS, New Development Bank ja Asia Infrastructure Investment Bank. Viimasega on liitunud juba üle 80 riigi. Lisaks majanduslikele meetmetele ei unustata ka pehmemat jõudu. Erinevalt Russia Today stiilist avab Hiina peamiselt kultuuri ja haridusega seotud keskusi üle maailma ning tänu rahumeelsemale ning pingevabamale ajagraafikule on Hiina toidud, kombed, arusaamad ja teadmised aina populaarsemad ning propaganda maitseta. Küll aga ei räägita Hiina taustaga keskustes ja õppeasutustes kunagi näiteks tiibetlaste või moslemite tavadest Hiina Rahvavabariigis.

Hun Sen ja Xi Jinping
 Aina enam näeme Hiinat, kes Venemaa toel laseb vee peale ÜRO julgeolekunõukogu otsustele, mis sageli puudutavad Hiinale huvipakkuvaid riike nagu Sudaan, Süüria, mitmed Aafrika riigid ning muidugi Põhja-Korea. On selge, et Hiinale meeldib enda ümber näha Hiinast sõltuvaid vasalle. Kasahstan, Põhja-Korea, Laos, Kamobodža jne. Muide, sarnast filosoofiat tundub jagavat ka Vladimir Putin. Erinevalt sõjakast Putinist kasutab Hiina nn sõbralikku sisepoliitikasse sekkumist, esmalt peamiselt läbi prääniku. Laos on koloniseerimisel läbi mõlemile riigile olulise raudtee ehitamise, mille lõppsihtmärk tundub olevat Tai rannik. Kambodžas oldi üle kolme dekaadi valitsenud ja Ameerika tuge nautinud peaminister Hun Seniga küll vaenujalal, kuid piisas Hun Senil füüsiliselt likvideerida opositsioon, kui endise punakhmeeri poolt Kambodžat aina enam vaesusse tüüriv valitsus Pekingile sobima hakkas. Majanduskoostöö riikide vahel sai uue hoo peale Ameerika Ühendriikide ähvardust vabu valimisi jalgeallatrampiva Hun Seni toetamise lõpetamisest.

Hiina Rahvakongressi veebruari kuukiri kirjutab otse – „Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid esitavad Aafrika riikidele vaid ahistavaid tingimusi, aga meie teeme ära!“ Kogu uue Siiditee algatuse olemus tundub olevat läbi logistiliste investeeringute hilisema mõju suurendamine regioonis ja kaugemal. Programm võimaldab ka karmistunud keskkonnanõuete tõttu konkurentsieeliseid kaotavate ja lagastavate tootmiste väljaviimist Hiina territooriumilt, tarnekiirust seejuures kaotamata. Selliste arengutega tuleb olla targalt ettevaatlik meilgi. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on maininud, et rumal oleks loodusseadusi mitte ära kasutada, pidades silmas sulavast Põhja-Jäämerest tekkivad uusi kaubandusteid Hiinast Euroopasse. Kuid olgem tähelepanelikud ning kasutagem hiinlaste enda meetodeid, kui jutuks tuleb näiteks Tallinn-Helsingi tunneli finantseerimine või Rail Balticu ehitus. Läbi ühisettevõtte tagame olukorra, kus tunneli või rongipileti eest saab maksta eurodes, mitte jüaanides. Vastasel juhul realiseerub paremkonservatiivide hoiatus Eesti suveräänsuse kadumisest erinevalt Euroopa Liidu ponnistustest ka päriselt.

Kopeerija kõiges, ka mõjutamises
Sarnased mõjutusmeetmed ei ole muidugi Hiina väljamõeldised. Kuigi Partei häälekandja Renmin Ribao on korra Xi’d juba Tüürimeheks nimetanud ning Aasia julgeoleku uueks arhitektiks peab ta end isegi, on eelpooltoodud lahendused ajaloos tuttavad peamiselt Ameerika, Jaapani ja Nõukogude
Liidu varasalvest. Teame ju Ameerika mõjutustegevusi läbi puuviljaäri Ladina- ja Lõuna-Ameerikas, laenu- ja julgeolekuprogramme samas piirkonnas. Jaapan aitas tõsimeeli 20.sajandi alguses vaatamata  räigele okupatsioonile jalule haridus- ja tööstuselu pea kõigis okupeeritud riikides. Nõukogude mõjutusmeetmeid artikli keskeast vanemale lugejale ilmselt meenutama ei pea. Sarnane on ka karistuspoliitika mõjutustest kõrvalehiilijatele. Ameerikast meenuvad sanktsioonid Kuubale, karistusoperatsioonid Nikaraguas. Nõukogude Liit nüpeldas kasvatusele mittealluvaid Jugoslaaviat, Rumeeniat ja Albaaniat. Hiina on kaasajal sidunud karistusmeetmed sageli Dalai-laama tegevuse ja külastustega. Mongooliaga ei suheldud seni, kuni kuulsaima tiibetlase visiidid lakkasid. Eestigi lakub viimase pühamehe külastuse haavu. Filipiinide presidenti Dutertet premeeriti paranenud käitumise eest ja Washingtoniga eriarvamustele jäämise eest 24 miljardi dollarilise laenuga Pekingist. 

Aasia, Lähis-ida ja Aafrika riigid on selgelt ristteel. Kaugele võib siis Hiinaga koostöö nimel minna? Mida tähendab näiteks Hiina esimene välismaine sõjaväebaas Djiboutis? On see ähvardus Aafrikale? Kuigi pinged Korea poolsaarel on toonud Jaapani ja Hiina poliitikud sagedamini laua taha, on pigem Hiina kasvav mõju põhjuseks, miks Jaapan aina enam kõneleb patsifistliku ja kaitsevõimele rõhuva põhiseaduse muutmisest rünnakuvõimeliseks. Lõuna-Korea kõneleb taas tuumarelvaprogrammist või vähemalt tuumarelva olemasolust riigi territooriumil. Kuigi enamasti nähakse nende sündmuste taga Põhja-Korea ärplemist, on omajagu õigus ka nendel analüütikutel, kes näevad Ida-Aasia pingete taga Hiina pilukil silmi. Ameerika Ühendriikidele ja Läänemaailmale soovitaks aga nende silmade pilkumist veidi rahulikumalt jälgda ning meenutada, et 5+5 on Aasias 50+50.

Kas Korea suhetes on tõesti põhjust optimismiks?

Viimased kaks kuud on pakkunud Korea poolsaarel toimuvat jälgivatele analüütikutele ja huvilistele peaaegu igapäevast mõttegümnastikat. Avalikult vaid paari kuuga (taustal on diplomaatia toimunud ilmselt mõnevõrra kauem) on kohe puhkeda võinud tuumasõjast saanud ühised õhtusöögid Pyongyangis  seni igasuguse isikliku välissuhtluseta hakkamasaanud türanni ja tema vihavaenlaste vahel. Mida oodata, millised on osapoolte huvid ja kas on tõesti põhjust optimismiks?

Teise Päikesepaistepoliitika (esimene leidis aset vahemikus 2000-2007) tulek ei ole uudis, küll on seda arengute tempo. Lubas Lõuna-Korea president Moon Jae-in leebemat poliitikat stalinistliku ja sõjaka põhjanaabriga juba oma valimisprogrammis ning tegemist on lubaduse suurelennulise elluviimisega. President Moon kõnnib aga libedal pinnal. Eelmine pingeleevenduspoliitika lõppes üldtunnustatud arvamuse kohaselt siiski läbikukkumisega. Vahetult näljahädajärgsele Põhja-Koreale ja tema režiimile oli Lõuna-Korea presidendi Kim Dae-jungi algatus nagu ootamatu päästerõngas, mis aitas kollapsi veerel vaakuva riigi sisuliselt säilitada. Ka sel perioodil olid ootused väga kõrged, 2003.aasta räägiti esmakordselt mõlemapoolselt Korea poolsaare tuumavabaks muutmisest. Tagantjärele tarkusena teame, et just sel perioodil arendas Pyongyang ennaktempos oma relvaprogramme. Selliste pettemanöövritega ollakse Soulis ja Washingtonis ilmselt sellel korral paremini arvestatud.

Põhja-Korea motiivid, pilk ajalukku
Millised võiksid olla Põhja-Korea režiimi motiivid antud pingelõdvenduses eestvedajaks olemisel? Olgu etteruttavalt öeldud, et jutud siirast rahuinitsiatiivist siinkirjutajat kindlasti ei veena. Põhja-Koreaga peetud läbirääkimiste ajalugu on sadu lehekülgi pikk paks raamat, mille resümee mahub ühele leheküljele – Põhja-Korea on alati taustal läbirääkimiste partnereid petnud ning režiim on võimeline kannapöördeks loetud tundide jooksul. Seetõttu on väga oluline hoida mõõdukat
pessimismi tänaste uudiste osas ning arvestada tagasilöökidega kui osapooled esitavad läbirääkimisteks omad tingimused. Põhja-Korea on külmutanud tuumaprogrammi ajutiselt ennegi. 1990ndate keskpaigas toimunud vägikaikaveod Rahvusvahelise Aatomiagentuuriga on legendaarsed, kuid lõppesid tulemusteta. 2003 – 2007 peetud kuuepoolsed läbirääkimised lõppesid tõdemusega, et neli aastat on Pyongyang saanud rahulikku ajapikendust ning arengud raketi- ja tuumaprogrammiga on olnud selged. Just nende kõneluste ajal, 2006.aasta oktoobris, viis Põhja-Korea läbi oma esimese tuumakatsetuse. Päikesepaiste „õnnetuseks“ on Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriigid demokraatiad, kus välispoliitiline fookus ja huvid võivad muutuda valimistega oluliselt. Lee Myung-baki ja George W Bushi perioodil jäätusid Koreade suhted sootuks. Seega tuleb arvestada asjaoluga, et Põhja-Korea peamine motiiv on ajapikenduse väljarääkimine ja relvaprogrammide näilisest külmutamisest tingitud majanduslike piirangute leevendamine. Kui see õnnestub, ei ole imestada, et lähimad aastad on Korea poolsaarel olukord oluliselt rahulikum. Kuid olukord võib muutuda ka päevadega.

Meediasse jõudnud julgeolekugarantii tagamine režiimi säilimiseks on niivõrd naiivne, et seda ei võta loodetavasti tõsiselt ükski osapool. Kim Jong-uni režiim ning tema mõnekümnetuhandeline lojalistide ring ei ole unustanud täpselt samasuguseid garantiisid uskunud Muammar Gaddafi näidet. See on eksistentsiaalne küsimus.

Kindlasti tuleb ära mainida Ameerika Ühendriikide roll. On juba Kim Jong-il öelnud, et Põhja-Korea on tõsiseltvõetav vaid siis, kui nende vastu tunneb huvi Ameerika ise. Seekord on selline olukord käegakatsutavas kauguses, kuid nüüd on lisaks tuumanuppude suuruse võrdlemisele vaja teha samm edasi ning Kim Jong-uni suurim diplomaatiline võit oleks just otsekõneluste alustamine ameeriklastega. Kuigi Donald Trump on rääkinud eeltingimustena tuumadesarmeerimise reaalsest alustamisest, on ootamatustega harjunud Ameerika president ilmselt valmis oma tingimusi käigult muutma ning ennustaksin ostekõneluste alustamist juba lähikuudel. Eeltöö selleks on tehtud, kohtumised Põhja- ja Lõuna-Korea kõrgete delegatsioonide vahel on koordineeritud selgelt ka Washingtonis. Esmalt olümpiadiplomaatiaks peetud kõnelused sügis-talvel ÜRO ja ROK-i ametnike vahel Pyongyangis ja Pekingis sisaldasid tugevasti ka ameeriklaste vaateid ja huvisid tulevikuks. Seda, et Põhja-Korea läbirääkimiste laua taha soovib tulla, oli oodata peale režiimi teadet, et nende tuuma- ja raketiprogramm on valmis. Tugevad kaardid laualeasetamiseks olid sellega kättesegatud.

Sanktsioonid mõjuvad, aga kellele?
Kindlasti tuleb mainida sanktsioonide võimalikku mõju. Info Põhja-Koreast räägib kohaliku valuuta väärtuse kukkumisest 20% euro suhtes aastaga, peamiste toiduainete hinnatõusust 30% ning kütuse kallinemisest ja kättesaadavuse olulisest halvenemisest. Põhjakorealaste märkimisväärselt paranenud elatustase (majanduskasv 2017 aastal vahemikus 4...7%) hakkab analüütikute sõnul käesoleva aasta teises pooles tuntavalt langema. Kodumaale naasevad tuhanded ja tuhanded piiriülesed töötajad, nn moodsa aja orjad, kes tegelikult on Põhja-Korea mõistes üsnagi priviligeeritud ja rahakad kodanikud. Põhja-Koreale on välistööjõu kaotuse hinnaks hinnatud kuni 300 miljonit dollarit. Olulisem on aga hoop elanike rahulolu pihta. Piiriülene salakaubandus Hiinaga on kordi vähenenud, kontroll mõlemal pool piiri karmistunud. Tekstiili – ja kalatööstuse sanktsioneerimise tulemusel on riigisiseselt tekkinud kümneid tuhandeid töötuid. Olukorra selline halvenemine ja muidu muru sööma harjunud põhjakorealased teavad majandusliku arengu ja rohujuurekapitalisimi hüvesid ning nendest loobumine võib tekitada probleeme võimudele. „Korea kevadet“ on kindlasti vara oodata, kuid info seespoolt räägib üsna olulistest vabadustest, mida võimude tegevuse turuplatsil või koduköögis kritiseerimine Põhja-Korea kontekstis kindlasti on. Märtsikuus ilmub ÜRO paarisajaleheküljeline raport Põhja-Korea illegaalsest tegevusest globaalselt ning selle lugemise järgi on riik kasutamas ära pea kõiki oma diplomaatilisi suhteid ligi poolte maailma riikidega. Juba faktiliselt tõestatud näited on õõvastavad, rääkimata kuuldustest. Relvakaubandus Egiptuse relvajõududega, kalalaevastiku pidamised Tansaanias ja Mozambiigis, relvahooldusega seotu mitme Kesk-Aafrika riigiga, keemiarelvaalaste saadetiste kinnipidamine teel Süüriasse jne jne. Ida-Aasia regiooni meredel toimuvad kütuse-, söe- ja mereandide ümberlaadimistega on seotud lisaks Hiina ja Venemaa päritolu aluste veel ligi 20 riigi lippu kandvad laevad ning järelevalvet teostav Jaapani mereväel kipub tõestusfotode pildistamisel juba film täis saama. Sanktsioonid on vajalikud, kuid tõeks on saanud kartused – need ei takista relvaprogrammide arengut, küll aga mõjutavad miljoneid põhjakorealasi. Muide, Yongbyonis tuumakompleksi korstnad tossavad, Punggye-ri polügonil kaevatakse tunneleid ja Sinpo sadama dokkides valmib keskmaarakettide tulistamise  võimekusega allveelaev Gorae. 

Põhja-Korea algatus kõnelusteks ja tippkohtumiseks kahe Korea liidri vahel tuleb kindlasti vastu võtta, kuid unustada ei tohi lähiajaloos toimunut. Oluline on Põhja-Korea poolsete ettepanekute ja tingimuste taga näha nende võimalikke tegelikke huvisid. Kui Pyongyang hakkab rääkima sanktsioonide leevendamisest, on endistel aegadel edutoonud „ähvarda ja palu“ poliitika arsenalis tagasi ning tulemused kahjuks etteennustatavad. Sel korral võivad leevendustest aga osa võtta ka Hiina ning Venemaa, kes hetkel on võimaluste piires ÜRO sanktsioone üldiselt järginud. Mereblokaadi idee peale tõmbas Hiina ÜROs siiski mõttele juba rasvase kriipsu – Hiina raha põleb Põhja-Koreas niigi liiga ereda leegiga. Jääksin hetkel toimuva suhtes mõõdukalt pessimistiks, kuid avanenud lühike aken tuleb diplomaatiliselt kindlasti ära kasutada.