Salenev Kim Jong-un raputab Põhja-Korea alustalasid?

Foto: Mansudae Artsudio
Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei värskendas toimimisprintsiipe. Dokumendis kajastatu määrab riigi sise- ja välispoliitilise kursi ning omab ühiskonna igapäevasele toimimisele olulisemat mõju kui põhiseadus. Jaanuaris toimunud Korea Töölispartei 8.kongressile järgnenud arvukate suurkogunemiste (pealinnas Pyongyangis on kevade jooksul tuhandete delegaatide osavõtul parteikongressi poolt seatud eesmärke kinnitanud Sotsialistlik-patriootiline Noorteliiga, Naisteliiga, Kaubandusorganisatsioonide ja kohaliku tasandi parteiorganisatsioonid) lõppakordina kinnitas 4.juunil kogunenud partei keskkomitee poliitbüroo Kongressil seatud eesmärgid ning kohendas juba mainitud partei toimimise alustalasid määral, millega  stagneerunud režiimi dogmaatilist toimetamist pikalt jälginud asjatundjaid üllatada suudeti.  

Korea Töölispartei toimimisprintsiibid on olulisim tekst Põhja-Korea poliitilises süsteemis. Dokument kirjeldab detailselt ning määratleb kogu riigi poliitilise süsteemi eesmärgid, prioriteedid, ideoloogia ning regulatsioonid nende saavutamiseks hoidmiseks, samuti on fikseeritud karistused. Kirjeldatud on partei hierarhia valitsevast perekonnast rohujuuretasandi parteilaseni. Seetõttu on muudatused dokumendis oluliseks infoallikaks tajumaks režiimi (enda poolt soovitud) arengusuundi. Toon välja mõnekümnelehelisest dokumendist leitud pöördelisemad muutused ning proovin leida seletusi nende eesmärkide kohta. Vastuseid saab siiski olema vähem kui tekkivaid küsimusi ning spekulatsioone, kuid see on Põhja-Korea vaatlemise orgaaniline paratamatus.

Põhja-Korea otsib peksupoissi?
Partei lõi Keskkomitee esimese sekretäri ametikoha, mis on peale 2013.aastat, kui hukati Kimi tädimees Jang Song-thaek, uus ettevaatlik ja legitiimne (Kimi poolt algusest peale kontrollitud)  katse kinnistada nö.riigi teine mees. Jaanuaris nimetas Kim Jong-un end partei peasekretäriks, haarates sellega tema isale (Kim Jong-ilile) kinnistatud igavese ametikoha ning luues arusaama võimutäiuse jätkuvast kindlustamisest.  Esimese sekretäri ametikoht võiks olla märk soovist majanduslikult erakordselt raskel ajastul eemalduda reaalsest vastutusest ning kriitikast. Kim Jong-un ei ole teinud riigi ees seisvatest püksirihma pingutamisest saladust, mainides vajadust kõik koos kui üks mees kannatada ära kõik raskused. Liider on maininud viimase perioodi arvukates kõnedes ning kirjades võrdlusi üldiselt tabuteemana püsinud viiteid 90ndate teise poole näljahädale. Asejuhi määramine võiks kõneleda teatud vastutuse jagamisest ning märke selle arvamuse kinnituseks on teisigi. Meenutagem, kuidas Kim Jong-uni õde, Kim Yo-jong on edukalt kandnud välja kurja politseiniku rolli kahe Korea suhete retoorikas. Õde Roppsuuröökur on ähvardanud ning ka ellu viinud ühisesinduse õhkimise Kaesongis, võtnud mahlakalt sõna USA ja Lõuna-Korea ühisõppuste teemadel ning teinud ära suure verbaalse musta töö mistahes kahte naabrit puudutavates küsimustes. Sarnane väljakutse näib ees ootavat Kimi lojalisti,
Salenev Kim ja Jo Yong-won

nooremapoolset aparatšikut Jo Yong-woni, kes piksevardana Suure Juhi vastu suunatud majandusraskustest tingitud pikselöögid maandama peab. Lõuna-Korea lennukamad analüütikud kõnelevad silmselgelt kõhnenenud Kim Jong-uni terviseprobleemidest tulenevast vajadusest musta stsenaariumi korral võimumudeli turbulentsideta üleminekust, kuid minu teada ei ole Jo Yong-won nn.Paektu vereliini liige. Tõepoolest, käekell Kim Jong-uni randmel kinnitub nüüdsest üks auk tihedamalt ning mees on asunud lahjenduskuurile, kuid diktaatori terviserikkest puhkenud spekulatsioonid ei saa 2020.aasta kevade näitel (Kim Jong-un kuulutati aprillis teadmata allikatele tuginedes ajusurnuks, kuid ilmus maikuus välja priskes ja punapõskses toitumuses väetisevabriku avamisel) olla Põhja-Korea suunaliste tõsiste analüüside aluseks. Oluliselt loogilisemana kõlab selgitus vajadusest jagada Kim Jong-uni igapäevast töökoormust, kuid pigem vajati peksukotti liidri eksimatuse tagamiseks. Kui Põhja-Korea televisioon näitab filme kartuli söömisest riisi asemel, ei ole maisi peatoiduseks kuulutamine kaugel.

Küll on fakt, et liidrikultusele suunatud propagandas, millisest Põhja-Korea inforuum nõretab, on asutud Juhti kiitvaid loosungeid asendama partei hiilgust kinnitavate sümbolitega. Sama kinnitab ka järgmine oluline muudatus partei toimimisprintsiipe suunavas pühakirjas.

Nimetud jumalused
Dokumendist on kadunud kõik nimelised viited kõigile kolmele Kimile. See on väike samm tekste trükkivale kontroritöötajale, kuid üüratu hüpe 70 aastat hommikust õhtuni (ilmselt ka öisel ajal ei jäta Kimide kolm põlvkonda une-matina elanikke kummitamata) jumaluste nimedes eksisteerivatele põhjakorealastele. Nimed on asendatud väljenditega “ülim juht” ning “partei keskmik”. Kahe esimese Kimi nime ja mõju järkjärguline kaotamine on hakanud silma juba aastaid. Nii näiteks muudeti Kimilsungistlik-kimjongistlik Noorteliiga selle 10.kongressil Sotsialistlik-patriootiliseks Noorteliigaks, muudetud on Kim Il-sungi jaapanivastase võitlusega seotud tähtpäevi, näiteks Korea Rahvaarmee asutamise aastapäeva. Vaatlejad näevad ka lapselapse puudumist vanaisa sünnipäevalt 2020.aasta aprillis meetmena Kim Il-sungi mõju vähendamiseks. Muide just sellest episoodist algas periood, kuid Kim Jong-un terve kuu maailma avalikkust elevuses spekulatsiooniga enda ajusurmast hoidis.  Kuidas mõjutab taoline nimeliselt rõhutatud isikukultuse taandareng teist Põhja-Korea pühakirja, 1974.aastal Kim Jong-ili poolt loodud ning isa jumaluseks kuulutavat “10 printsiipi ühe monoliitse süsteemi loomiseks”, saame teada teatava ajalise distantsiga. Keeruka nimetuse taha koondatud ning põhjakorealaste jaoks une pealt tsiteeritavad kümme käsku sisaldavad eranditult vaid Kim Il-sungi nime. Teatud taandumist liidrikeskselt lähenemiselt kinnitab ka artikli fookuses oleva dokumendi üldine tonaalsus, mis erakordselt sageli rõhutab kollektiivset vastutust läbi partei keskkomitee ning ehk seletab asjaolu, miks üle aastate on leksikas tagasi sõna “kommunism”. Täpsemalt “kommunistlik mõttelaad” kui kaugem eesmärk ning meetod eduka sotsialistliku riigi rajamiseks poolsaare põhjaosas. 


Korealased on üks rahvas!
Põhja-Korea hülgab idee Koreade ühinemisest?
Eelmise lõigu lõpetanud klišeelikus lauses peitub järgmine poliit-tektooniline muutus. Kadunud on mõlema Korea riigi keskne majakas – üks Korea riik. Liitumine, ühendamine, üks riik – kaks süsteemi, Koryo Föderatsioon, 1972.aasta ühiskommünikee  - kandev idee mistahes keerukatel perioodidel kahe riigi suhetes on seni püsinud vankumatuna. Uuendatud Korea Töölispartei printsiibid ei maini otseselt loobumisest Ühe Korea ideest, kuid ei maini 70 aastat püsinud toetust lõunakorealaste revolutsioonilise vastuhakule, vajadusest minna appi vendadele lõunas ning kõneleb otsesõnu edukast sotsialistlikust riigist poolsaare põhjaosas. Ilmselt saavad dokumendi kõnealuse peatüki lugemisel tööd tuhanded Põhja-Korea ehitusmehed, asudes Partei eesmärkide kinnituseks üle võõpama kümneid tuhandeid ühest Koreast kõnelevaid propagandaloosungeid ja memoriaale riigi territooriumil. Ühinemine kui ultimatiivne eesmärk on vähemalt Põhja-Koreas laualt maas ning arvatavasti on võimudel vajadus tunnistada reaalset olukorda, kui toita edasi asjatuid lootusi. 

Võitlus Lõuna-Korea pehmete mõjudega on riigis edenemas ennaktempos. Naasnud on k-popi tarbimisega vahelejäänute näidishukkamised ning mõttepuhtuse saavutamise kiirest ja pöördumatust vajadusest on sageli kõnelenud ka Tema Ise. Üsna sageli parteiorganisatsiooni juhtimisvigu tunnistav Kim on dokumenti sisse kirjutanud ka mistahes võimutasandite korruptsiooni kahjulikud ning hukatuslikud tagajärjed, mis Põhja-Korea konteksti tundes, ootamatult avameelselt mõjuvad. Samuti innustavad uued printsiipid võitlema dogmatismi, individualismi ning bürokraatiaga. Maakeeles: kohaliku tasandi materiaalsetest vajadustest ja kinnisideedest kantud parteilased ei pea enese heaolu kasvatamiseks nii ulatuslikult varastama. Muide, Korea Töölispartei liige peaks olema iga viies täiskasvanud põhjakorealane, seega on probleemide ulatus maailma ühes vaesemas ja ebavõrdsemas ühiskonnas märkimisväärne. Üldise konsensusena "isehakkamasaamise poliitikaks" tõlgitud juche filosoofia massiline ja sunniviisiline taastähtsustamine üldrahvalike kohustuslike loengute kaudu kinnitab võimude katset suruda riigi alamaid taas aastakümneid toimunud raamidesse. Vähese info toel, mis riigist koroonasuletuses siiski väljapoole imbub, on selge, et töökollektiivides ja õppeasutustes juchet tudeerides veedetud tunnid ei anna loodetud tulemust. Samuti ei kõneta 11 aastat inimeste heaolu parandamisest kõnelenud Kimi lubadus liikuda partei aktiviteetides “armee ennekõike” poliitikast “inimene kõigepealt” lähenemiseni.

Ameerika ennekõike!
Välispoliitikast kõnelevad peatükid on peale seitset dekaadi kaotanud välisvaenlasena Jaapani - Põhja-Korea ning Kim Il-sungi võimu legitiimsuse peamise nurgakivi. Tänapäeval puudub Põhja-Koreal sisuliselt igasugune suhtlus endise vihavaenlasega ning Kim Il-sungi vägiteod möödunud sajandi 30-40-ndatel ei õigusta Kim Jong-uni valitud teed ning meetodeid kaasajal. 2018-2019 ajutiselt kerkinud regionaalsest optimismist (Kimi tippkohtumised Hiina, Lõuna-Korea ja Ameerika liidritega) jäeti Jaapan kõrvale määral, nagu oleks saareriik Vaiksesse ookeani vajunud. Pyongyang ei vasta ega isegi kommenteeri Tokyo mistahes avaldusi Põhja-Korea teemadel. Just neil päevil on Jaapani seaduseandja kaalumas võimalust vaktsiinidiplomaatiaks liikumaks edasi Põhja-Korea poolt röövitud jaapanlaste temaatikaga, kuid eriliseks entusiasmiks läbimurde saavutamisel põhjus puudub. Igasugune repressiivrežiim vajab siiski välisvaenlast ning seitsme aastakümne järel on uus peamine väljakutse “Ameerika oht poolsaarel ja regioonis”. Siinkirjutaja arvates pärineb tõuge taolise lause vormimiseks mingil määral ka Pekingist. On selge, et regionaalne võidurelvastumine ning jõujoonte painutamine on Pyongyangi vajadusi ja võimalusi kandva vaenlase kuju voolimisel tugevasti mõjutanud.