Maailma suurimat ning moderniseerimata vanarauaarmeed omava Põhja-Korea jaoks on de facto tuumariigiks kujunemise perspektiiv režiimi säilimise vaates toimiv, kui mitte ainus ja pidevas kitsikuses siplemises finantsiliselt väljakannatatav valik. Formaalselt kõnelevad Põhja-Koread valitseva Korea Töölispartei plaanid ja dokumendid märksa peenemas keeles.
2021.aasta esimestel päevadel peetud Töölispartei 8.kongressil kinnitatud viisaastakuplaani kaitsepoliitika peatükk räägib selget keelt tuumaheidutuse ning teiste relvagruppide võimekuste hüppelisest kvalitatiivsest parendamisest. Plaanist tuttavad fraasid iseloomustavad ka möödunud jaanuarikuu katsetuste meediakajastusi. Nii mainitakse hüpersoonilise raketi katsetust, millise loomise ja arendamise prioriteetsust kinnitas Kim kõigest kaks aastat tagasi, kui „finaalfaasi kontrollimaks raketi manööverdamisvõimekust ja täpsust“. 25.jaanuari juhitava tiibraketi katsetusega uuendati relvagrupi disaini ning 27.jaanuari lendu lastud taktikalised lühimaaraketid suudavad kanda raskemaid lõhkepäid. Kõikide raketitüüpide katsetusi saadab fraas „sihtmärgi täpsemast tabamisest“ ning Partei häälekandja Rodong Sinmuni sõnul on oldud alati seatud ülesannete kõrgusel. Seega võib raketikatsetusi vaadelda kui osa Põhja-Korea režiimi tarbeks hädavajalikust pikema tehnilise protsessi osast (Kim Jong-uni võimukümnendil on sooritatud ligi 150 erinevat massihävitusrelvaprogrammiga seotud katsetust, sh. 3 tuumakatsetust) ning 2026.aastaks seatud eesmärgist omada reaalset tunnustust regiooni teiste militaarvõimekuste poolt. Ida-Aasias alanud võidurelvastumine on meenutades klišeelikke väljendeid „Hiina kasvav agressiivsus“ või „Jaapani ja Lõuna-Korea kaitsekulutused löövad rekordeid“ tõsiasi, mida ei suuda varjata ka asjaosaliste retoorika püsiva rahu tagamisest Korea poolsaarel. Just regionaalsed jõujooned on järgmine, mille abil Kim Jong-uni talvist entusiasmi mõistatada püüaks.
Ajaaken keelatud katsetusteks sanktsioonide poolt tugevalt survestatud režiimi jaoks süvenevaid piiranguid pelgamata on soodne. Just jaanuari keskel end taas peale 17-kuulist absoluutsest suletusest ettevaatlikult kaubavahetusele Hiinaga avama asunud (siiski on loodud vaid üks raudteeühendus, desinfektsioonikarantiinid liikuvatele kaupadele, endiselt ei lubata inimkontakte) ning kuni esmatarbekaupade üdini kõigest puudustkannatav Põhja-Korea vajab hädasti rahvusvahelist tähelepanu. Kui valitud vahendid relvakatsetuste näol tooks igal muul ajahetkel kaasa Ameerika Ühendriikide ja lähinaabrite pahameele, võib antud ajahetkel olla olukord paradoksaalselt vastupidine. Ameerika Ühendriigid, kelle tajuruumi mahub laialdast kajastust ja tähelepanu pälvivana korraga üks välispoliitiline kriis, on hõivatud Ukraina küsimusega. Kim Jong-uni katsetused kohtavad pehmemaid vastureaktsioone otsekui omamoodi legaliseerides kaitsevõime tugevdamiseks vajalikud meetmed kriitilises globaalses julgeolekuolukorras. Joe Bideni Korea poliitika jätkab Donald Trumpi „maximum pressure“ (maksimaalne surve) lähenemist segades seda obamaliku strateegilise kannatamisega. Utreerides võib väita, et Valge Maja ei ole Põhja-Koread aasta jooksul gloobuselt veel leidnud. Kaitsekulutuste ja strateegilise partnerluse alusküsimustes Trumpi poolt peetud vägikaikavedu Souliga on lahendatud ning püsib taas stabiilsetel alustel. Lisaks on Washingtoni jaoks Aasias väljakutseks eelkõige Hiina ning paljuski on Pyongyangist ses vaates saamas ameeriklaste laiemas Hiina käsitluses Pekingi orgaaniline osa. Kim Jong-un hindaks otsekõnelusi ameeriklastega kõrgemalt. Seni on Ameerika Ühendriigid vastanud vaid raketiprogrammis osalenud kuue teadlase liikumisvabaduse piiramisega, mis totaalset suletust viljeleva Põhja-Korea jaoks ülearu korralekutsuv vastumeede ilmselt pole. Tuleb siiski mainida, et Põhja-Korea on peale 2019.aasta Hanoi tippkohtumise luhtumist oluliselt vähendanud raketikatsetuste välispoliitilist laetust, mis viitab teatud valmisolekule vajadusel erimeelsused unustada ning lubada taas kõneleda diplomaatidel.
Olümpia avatseremooniaga konkureeriv korea valgusshow?
Regionaalsetest faktoritest markeeritagum taliolümpiamängud Hiinas, mille ajal vaevalt mastaapseid katsetusi Pyongyang endale lubada julgeb. Raske on näha vaatamata ÜRO-s kiivalt Põhja-Korea karmimat karistamist vetostava Hiina läbi sõrmede vaatamist juhul, kui ähvardava ballistika lennutamine jätkuks ka veebruaris. Küll ei näe Peking ilmselt probleemi, kui pinged kerkivad taas märtsist, kui algavad traditsionaalsed Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused, millistele Pyongyang juba dekaade raevukaid vastureaktsioone avaldab. Olgu mainitud, et Põhja-Koreas kestavad talvised sõjaväeõppused tavaliselt detsembrist aprillini, kuid otseloomulikult on need vaid kaitseotstarbelised. Head tahet märkivat 30.jaanuari Hwasong-12 katsetusel Põhja-Korea meedia sõnul ka teadmine, et rakett ei lennanud tsiviilisikute turvalisuse huvides seekord üle Jaapani, vaid kogu trajektoori ulatuses kestis lend Vaikse ookeani kohal.
Geograafilist fookust koomale tõmmates jõuame presidendivalimiste kampaania keskel toimetavasse Lõuna-Koreasse, kus põhjanaabri „küsimus“ harva prevalveerib. Jaanuaris antud panusega on Kim Jong-un suutnud probleemi taas tuua kahe peamise oponendi, võimuloleva Demokraatliku Partei kandidaadi Lee Jae-myongi ja konservatiivse partei Rahva Jõud kandidaadi Yoon Seon-youli, valimispropagandasse. Öeldakse, et konservatiivid tunnevad Põhja-Korea iseloomu hästi, kuid ei oska pakkuda toimivaid lahendusi. Demokraadid, kes diktatuuririigi olemust tunnistada ei taha, on suutnud ajaloos koostööle kutsuvaid algatusi tehes hoida pingeid paremini maas. Lõpptulemus on sama – Põhja-Korea režiim on alles, ähvardab naabreid massihävitusrelvadega ning jätkab inimõiguste vaatenurgast kaheksandat kümnendit kestvat jõhkrat eksperimenti. Lõuna-Korea sisepoliitikat süvitsi tundmatagi võib kahe Korea küsimustes traditsioonilisi lähenemisi tabada ka käesolevas kampaanias. Piitsa eelistava konservatiivse leeri kandidaat Yoon on juba „vääratanud“ mõttega korralda ennetavad löögid Põhja-Korea tuumaobjektidele, kuid nende paiknemist üle luureorganisatsioonide jaoks endiselt mustaks auguks kvalifitseeruvas Põhja-Koreas ei tea täpselt keegi. Mitmed neist asuvad ilmselt maa-all. Samuti on Yoon pälvinud pahameele avaldusega THAAD raketitõrjekompleksidele sarnaste lahenduste lisapaigutuse vajadusest Lõuna-Korea territooriumile. Meenutagem, et 2017.aastal põhjustas just eelpoolmainitud süsteemi kasutuselevõtt konflikti Hiinaga, mis omakorda päädis miljarditesse ulatunud kahjudega hiinapoolse laialdase boikoti tulemusel Lõuna-Korea toodetele ja teenustele. Sarnane kompleks Jaapanis samas Pekingit kunagi häirinud pole. Raketitõrjesüsteemidega seonduv on Lõuna-Korea kaitsevõime tagamise vaatenurgast kahtlemata kiireloomuliselt oluline – Põhja-Korea raketid lendavad juba täna allpool olemasolevate süsteemide tegevusvõimekust. Demokraatlik Partei soovib jätkata istuva presidendi Moon Jae-ini Päikesepaiste 2.0 poliitikat, mille edukus allub rohkem küll Kim Jong-uni tujudele kui Lõuna-Korea presidendi tahtele.
Käesolevate ridade kirjutamise ajal on kahe presidendikandidaadi toetus Lõuna-Koreas sisuliselt viigis – 33,0% versus 32,5%. Kui harjumuspäraselt on Pyongyang eelistanud näha võimul pigem präänikuid pakkuvat Demokraatliku Partei leeri, võib kaasajal režiimi jaoks Lõuna-Korea poliitikast olulisemad olla sanktsioonide-suhted Ameerika Ühendriikidega ning läbikäimine Hiinaga. Päikesepaiste ei soojenda enam ammu.
Viisaastakuplaanid ennustavad võimsamat tulevärki
Lisaks lühi- ja keskmaarakettide katsetamisele seatud moratooriumist loobumisele on Pyongyang andnud märku ka kaugmaarakettide- ja tuumakatsetustele seatud keeldudest loobumisest. Viimase argumendi tõestuseks näitavad satelliidifotod kahjuks 2018.aastal tugeva meediakajastuse toel väidetavalt kasutuskõlbmatuks muudetud Punggye-ri tuumapolügonil taastamistöödele viitavat aktiivsust. On ju viisaastakuplaanis kirjas mandritevahelise raketi lennuulatuse arendamine 15000 kilomeetrini ning miniatuursete tuumalõhkpeade operatiivseks arendamine.
Lugu ilmus toimetatuna 3.veebruaril 2022 DELFI-s
