 |
Kim Jong-ili matused. Kim Jong-uni taga kahe aasta
pärast hukatav tädimees Jang Song-thaek |
10 aastat tagasi, 17.detsembril ei tõusnud Korea poolsaare põhjapoolsetel aladel ehk Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis 21.sajandi Päike. Just nii tunti lisaks sadadele teistele enesele määratud tiitlitele perekondliku düstoopiaprojekti, Põhja-Korea, absoluutsesse stagnatsiooni juhtinud Kim Jong-ili ehk Kallist Juhti. Elupõletamisest räsitud nõder keha ja ühma tuhmuv vaim osutusid sarnaselt riigi looja, surematuks peetud Kim Il-sungi omaga, surelikuks. Ebakorealikult tõusis suletud ja erakliku sotsialistliku monarhia etteotsa vaid loetud kuud varem pildile tõusnud, kuid kiirelt militaarseid tärne kogunud pere noorim poeg, Kim Jong-un. Šveitsis läänelikku haridust ja mõttelaadi nuusutanud, korvpalli ja head euroopalikku kööki armastav Jong-un tekitas maailma üldsuses ettevaatlikke ootusi kaasaja kummalisima eksperimendi reformimiseks. Kus on Põhja-Korea dekaad hiljem?
 |
| Esimesed fotod Suurest Järeltulijast, 2009 |
2010.aasta maikuus Pyongyangi külastades ei olnud kohalikus kontekstis üsna informeeritud ruumis elavad pealinlased Kim Jong-unist midagi kuulnud. Samas valiti 2009.aasta märtsis Kim riigi parlamenti, kuigi tema nime põhjakorealased värskete rahvasaadikute nimekirjast ei leidnud. Siiski ilmusid kohalikku meediaruumi viited “briljantsele kindralile”, mis sarnaselt 1980.aasta Korea Töölispartei 6.kongressi eel nimetu epiteediga “Partei Tuum” kuulutas Kim Jong-ili asumist dünastia järjepidevuse hoidjaks. Lõuna-Korea meedia avaldas Kimist esimesed pildid juba 2009.aasta jaanuaris, kuulutades noormehe järgmiseks Põhja-Korea liidriks. Ligi aasta hiljem ei suutnud Pyongyangis kohatud põhjakorealased kuuldut uskuda, kuniks septembris toimunud Partei erakorralisel konverentsil ilmus uje noormees ka Korea Kesktelevisooni ekraanidele, määratuna mõjuka kaitsekomisjoni aseesimeheks ning Korea Töölispartei keskkomitee liikmeks. Lapsed üle maa asusid õppima uusi laule “meie targast marssalist”.
Kollektiivne türannia ja verine võimutäius
Kim Jong-ilile oli antud ametit harjutada ning kujundada lojaalne toetusring enam kui 15 aastat. Kim Jong-unile jäi vaid 1,5 aastat. Vaatamata isa põdurale tervisele oli tema lahkumine 2011.aasta viimastel päevadel vähem kui 30-aastasele järeltulijale selgelt ootamatu. Kuid just lähikuud näitasid ning kinnitasid diktatuuri kui juhtimiskorralduse kollektiivsust ning Kim Jong-unil tuli alustada enese manööverdamist ning kehtestamist tõsiseltvõetava liidrina. Olgu etteruttavalt öeldud, et Kim läbis sellitöö samm-sammult ning edukaks eksamiks peetakse 2016.aastal peetud 7.Korea Töölispartei
 |
| Korea Töölispartei 7.kongress 2016.aastal |
kongressi, mis kuulutas Kim Jong-uni Partei esimeheks, kirjutas tuumaheidutuse ja -võimekuse riigi põhiseadusesse ning võimaldas alustada ettevalmistusi Liidri läbilöögiks rahvusvahelises suhtluses. 2021.aastaks on Kim Jong-un enesele haaranud kõik võtmepositsioonid võimuhierarhia tipus, olles konsolideerinud ühe ametinime alla nii mõjuvõimsate riigiasjade- ja kaitsekomisjonide juhi rolli ning nimetanud end lisaks Partei esimehele (aeg-ajalt ka “peasekretär) ka Korea RDV kõrgeimaks juhiks. Türannia kollektiivset olemust ning väljakutseid verises labürindis edenemiseks kirjeldavad siiski vapustused, mis eelpoolmainitud kongressile aastate jooksul eelnesid ning mõjuvõimu paikaloksutamise brutaalset iseloomu ladviku hulgas tunnistasid.
Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti järgi loetleti võimutäiuse saavutamise protsessi käigus vahemikus 2011-2016 kokku 360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist. Kim Jong-un oli ennast partei kongressiks olulistes valdkondades ümbritsenud lojaalse kaaskonnaga, kes püsivad mõningate eranditega pildil ka 2018. aastast alanud „Korea sula“ käigus. Vaid mõned kuud hiljem, 2017. aasta veebruaris likvideeris Kim Jong-un närvigaasi VX kasutades viimase potentsiaalse ohu troonile, vanema poolvenna ja Paektu vereliini liikme Kim Jong-nami. Lähisugulaste likvideerimine ei ole selles suguvõsas harukordne. 2013. aastal vahistati otse kaamerate ees Kimi tädimees ja mentor, võimalikuks uueks liidriks peetud mõjuvõimas Jang Song-thaek. Tema hukkamine külmutas 2018.aastani Hiina ja Põhja-Korea suhted. Mõlemal hukatud hõimlasel oli Pekingi toetus ning Hiina liigselt kasvava mõju tasakaalustamine nõudis Kimilt brutaalseid meetmeid. Meenutagem mistahes valdkonda analüüsides alati režiimi igipõlist väljakutset – jääda ellu.
Rangelt kontrollitud turumajandus kasvatas toetust režiimile
Võimuperioodi esimestel aastatel üritas Kim kasvatada orgaanilisel moel toetusbaasi ka riigi elanikkonna hulgas. Kim on lubanud, et põhjakorealased ei pea enam kunagi pingutama püksirihma. 2012.aastal flirditi mitmete majandusmeetmetega (just meetmetega, mitte reformidega!) elanikkonna heaolu kasvatamiseks. Linnades algasid mastaapsed uuendusprogrammid, fookusega elamufondi kaasajastamise ning kerge- ja toiduainetetööstuste eelisarendamisele. 2015.aastal lubati maapiirkondades toiduainete enesetarbeks kasvatamine 30% saagi ulatuses ning ühisfarmiks võis nimetada ka vaid paarist majapidamisest koosnevad ühisust, säilitamaks siiski sotsialistlikku mõttelaadi. Viimast sammu võib pidada Kim Jong-uni perioodi olulisimaks. Neil päevil räägiti palju Vietnami mudelist. Saagikus kasvas ning Põhja-Koreaga kaasnevast harjumuspärasest leksikast kadus sõna “nälg”, et naasta koroonasuletusest ja juhtimisvigadest tingituna vaid loetud aastad hiljem läbi Targa Juhi enda suu! Süüdi siiski lääneriikide sanktsioonid, kliimamuutused ja kohaliku taseme juhtide puudulik pingutus. Kim on olnud ülimalt kriitiline ning tunnistanud puudujääke madala taseme juhtimises korduvalt. Ka avalikult pisaraid valades. Siiski pole ta suutnud taastada riiklikku toidujagamissüsteemi, kuid on andnud brutaalselt kontrollitud rohelise tule tärkavale turumajandusele, hoides selle rangelt lahus kuningakoja majandusmudelist. Viimase tuluallikad koosnevad relva- ja narkomüügist, küberkuritegevusest ning tööjõu rendituludest. 2016.aasta Töölispartei kongressil julges Kim kuulutada välja aastaid varjusurmas püsinud viisaastakuplaani, tuginedes iga-aastasele mõneprotsendilisele, kuid stabiilsele majanduskasvule. Eraettevõtlus arenes lojaalsust vastutasuks küsiva režiimi loal ning paradoksaalsel moel pandi just aastatel 2012-2017 alus režiimi toetajate hulga kiirele kasvule. Hinnanguliselt kontrollib riigi jõukust kuni 5% nn.rahajumalaid (donju), kelle huvid sõltuvalt otseselt Kimi perekonna ja lähiringi elust, tervisest ja turvatundest.
Raketid ei kõlba süüa, tule ja raevu tulek
Esimesed tõsised tagasilöögid stabiilse siseriikliku arengu edendamisel tabasid režiimi 2016.aastal, teise Kim Jong-uni võimuperioodil läbiviidud tuumakatsetuse järelmina. Kui 2013.aasta katsetus möödus kahe Korea suhetele erilisi tagasilööke jätmata, otsustas Lõuna-Korea president Park Geun-Hye 2016.aastal katkestada töö Päikesepaistepoliitika toel 2004.aastal avatud ühises tööstuspargis Põhja-Korea territooriumil Kaesongis. Sammuga lõigati maha ligikaudu miljardi dollari väärtuses Pyongangi sissetulekuid aastas. Kaesongi tööstuspark on suletud tänaseni. Lõuna-Korea ettevõtetele kattis kulud valitsus.
Asunud ellu viima vanaisa ammust unelmat ning isa kaitsepoliitilist testamenti, on Kim Jong-un arendanud ning katsetanud massihävitusrelvi määral, mis graafiliselt visualiseerituna ei jäta mingit kahtlust – riigi põhiseadusessegi sissekirjutatud tuumavõimekus on Põhja-Korea fundamentaalne julgeolekugarantii. Maailma suurima vanarauaarmee uuendamine käiks režiimile selgelt üle jõu, mistõttu on just tuuma- ja raketiprogrammist saanud korralik kaart mistahes partneritega peetavatel läbirääkimistel. Kim Jong-un on läbiviinud 4 tuumakatsetust, viimane ja Hiina territooriumilgi aknaklaase purustanud väidetav vesinikupomm õhati 2017.aastal. Plahvatus muutis kasutuskõlbmatuks aegade algusest testimiseks kasutatud tuumapolügooni riigi mägises põhjaosas. Alates 2012.aastast on läbiviidud üle 100 erineva raketikatsetuse. Sealhulgas saadi 2016. ja 2017.aastal lendama Ameerika Ühendriikide maismaani jõudvad kontinentidevahelised ballistilised raketid ning siis hakkas juhtuma. 2020.aasta oktoobriparaadil näidatud suurim arendus, veerandsajameetrine Hwasong16 veel katsetuseni jõudnud pole. Katsetatud ning maailmale on eksponeeritud edukaid kesk- ja lühimaarakettide, allveelaevadelt ja rongidelt startivate rakettide lende. Eduka arenduse on läbinud tiibraketiprogramm ning esimese katsetuse läbis ülehelikiirusel lendav rakett. Taolises mahus panustamine ning piirkonnas pingeid kasvatav järjepidevus ei jäänud tähelepanuta ning 2017.aastaks olid Pyongyangi suhted naabrite, aga ka fotoobjektiive ja suuri plaane nautiva Ameerika Ühendriikide president Trumpiga viinud lähiajaloo pingelisemasse olukorda Korea sõja järel. Trump ja Kim vahetasid jämedusi, võrreldes tuumanuppude suurusi ning külvates hävingut lubavaid sõnumeid. Oli alanud “tule ja raevu” periood. Samal ajal alanud majanduslik mõõduvõtt Hiina ja Ameerika Ühendriikide vahel kaotas Korea küsimuses Valgele Majale igasuguse Pekingi toe. Põhja-Koreast sai taaskord Hiina jaoks tulus malakas oma regionaalsete huvide edendamisel. Vaatamata “Korea sulale” aastatel 2018-2019 on Põhja-Korea kui riigi ja puhvertsooni püsimise vajadus kõigi lähiriikide jaoks pakilisem kui kunagi varem. Asjakohane on mainida, et 2018.aasta aprillis alanud tippkohtumiste sarjale kahe Korea ja Ameerika presidendiga eelnesid Kim Jong-uni kohtumised just Hiina liidriga, mis annab ühetimõistetavat tunnistust jõujoonte peamisest kujundajast. Xi Jinping ja Kim Jong-un kohtusid 2018.aastal kolm korda. Miks Korea sula ebaõnnestus?
Kiirelt jäätunud sula
2018.aasta 1.jaanuaril peetud uusaastakõnes üllatas Kim Jong-un kogu maailma, kutsudes üles rahuprotsessile ja stabiilsele arengule Korea poolsaarel. Lähenevate olümpiamängude eel Lõuna-Koreas otsis Pyongyang tagantjärele teadmisena diplomaatilist kontakti ning ligipääsu maailma olulisimate läbirääkimislaudade taha juba kuid varem. Mastaapne ja edukas massihävitusrelvadeprogramm pakkus trumpässasid, kuid enam kui 100 keelatud relvakatsetuse eest määratud tugevad sanktsioonid ohustasid 6.kongressil plaanitud kaitsevõime ja majandusprogrammi paralleelarengu programmi. Kim oli valmis asuma tegelema ajaloos sinusoidina korduva “ähvarda ja palu” poliitika pehmema poolega. Abi maailmapoliitika suurkujuks tõusmisel tuli sealt, kuhu Kim Il-sungi ja Kim Jong-ili niiskemadki unenäod endi legitimiseerimisel polnud varem ulatunud – Valgest Majast. Suuri läbimurdeid suurte kaamerate eest armastav Donald Trump, kes Ameerika Ühendriikide seniste lähenemistega Põhja-Korea suunas ülearu kursis ilmselt polnud, sättis end ajajoonel harjumuspärasesse ritta ebaõnnestunud katsetega (taas!) lahendamaks korea küsimust. Kas lugeda kolme tippkohtumist jõhkra diktaatoriga
 |
| Põhja-Korea raketikatsetused läbi ajaloo |
läbimurdeks või Kim Jong-uni mainekujunduskampaaniaks, andku hinnang ajalugu. Fakt on, et 2018.aastal ei katsetanud Kim Jong-un ühtegi massihävitusrelva, kuid naases ähvarduste ja relvaprogrammide esitlemise juurde koheselt peale 2019.aasta Hanois luhtunud tippkohtumist, kui sai selgeks Trumpi raugenud huvi tüütult venima kippuvas protsessis. Ka 2017.aastast võimule tõusnud Lõuna-Korea president Moon Jae-ini lähenemine katsetada taaskord pehmemat Päikesepaistepoliitikat ei pakkunud sanktsioone partnerlussuhete säilitamiseks hoidnud Soulile mingit võimalust suurte sõnamängude kõrval reaalseid algatusi algatada. 2022.aasta märtsini presidenditoolil istuv Moon Jae-in ei ole Koreade omavahelistes suhetes retoorikat muutnud tänapäevani, pigem vastupidi. Ühinemisministri suu läbi tehtud lennukate koostööalgatuste nimekiri veaks välja kõhnema raamatu, kuid Trumpi algatatud ning Joe Bideni jätkatud maksimaalse surve strateegia on Hiinaga maailmaareenil peetavate ja aina süvenevate pingete näol jätnud Lõuna-Korea omalaadsesse kahvlisse. Valida tuleb suurima majanduspartneri Hiina ning julgeolekugarantii Ameerika Ühendriikide aina killustuvate huvide vahel. Põhja-Korea küsimuses reaalsete koostööprojektide algatamine kahjustaks ilmselt mõlemaid. Soul ei võtnud ega võta sõna Hiina inimõiguste rikkumiste või Hong-Kongi teemadel, ei kritiseeri Valge Maja jäika positsiooni edasiliikumiseks suhetes Pyongyangiga. Trumpi poolt kahjustatud liitlassuhe kaitsekulutuste jagamise teemadel Souliga on sundinud Lõuna-Koread kiirele kaitsekulude kasvatamisele, mis kasvava Hiina agressiivsuse ja Põhja-Korea raketiprogrammi ennakarengule on osutunud ettenägelikuks sammuks. Lisades Jaapani kaitsekulude kiire kasvu saame nentida vaid üht – Ida-Aasias on alanud arvestatav võidurelvastumine. Kim Jong-un võib vaatamata karmidele majandusraskustele tunnustada end kui arvestatavat tegijat regionaalsetes jõumängudes. Muide, relvaprogrammide arendustöö ei katkenud ka 2018.rahuaastal.
Kahe Korea suhted on taas jäised, lausa olematud. 2018.aastal sõlmitud Panmunjomi ja Pyongyangi deklaratsioonid lõid ettevaatliku aluspinna läbi militaarsete pingete langetuse edasisteks arenguteks, kuid erinev arusaam väljendi “tuumavabaks muutmine” tõlgendamisel ning Hanoi fiasko andis Pyongyangile kardetud teadmise Souli võimaluste seotusest. Souli süüdistati reeturite (põgenike) soosimises, õhati vastvalminud ühisesindus Kaesongis. Suhtlus katkes ning tõenäoliselt võib elavnemist oodata peale 2022.aasta kevadel peetavaid Lõuna-Korea presidendivalimisi. Kas Koreade suhteid ohjatakse Soulist edaspidi piitsa või präänikuga, igal juhul on Pyongyangil huvi ja vajadus lõunanaabrit testida.
Koroonapandeemia ja stressis Kim Jong-un
2020.aastal alanud koroonapandeemia on muutnud oluliselt paradigmat ning Kim Jong-uni ees seisab tema võimuaastate keerukaim juhtimisülesanne. Iseend absoluutsesse suletusse määranud riik tunnetab selgelt, kui sügavale võiks ulatuda sanktsioonid, kui asjasse puutuvad osapooled (eelkõige Hiina, aga ka kümned riigid Aasias ja Lähis-Idas, Aafrikas) neid tõsiselt oleks võtnud. Põhja-Korea kuulutab end tänaseni ainsana koroonast puutumata riigiks maailmas. Piirid on igasuguseks läbikäimiseks suletud, piiritsoonis on luba hoiatamata tappa. Poliitika, mida on rakendatud ka Hiina ja Lõuna-Korea kodanike peal teisel pool piirijoont. Lõuna-Koreasse jõudnud põgenike arv on vähenenud harjumuspärase 1000…1500 pealt üksikute inimesteni. Kaubavahetus toimub vaid meritsi, pakkudes mitmenädalast karantiini. Aastaid stabiilsena püsinud põhitoiduste (riis, mais, köögiviljad) ja kütuste hinnad on läbinud olulise tõusu, puudus on importkaupadest ja toormest. Uusi rahatähtigi trükitakse spetsiaalse paberi puudusel tavalisele, šokolaadist puudub kakao ja seebi tootmiseks puudub toore. Riigist on lahkunud kõik lääneriikide saatkonnad ja abiorganisatsioonid. Viimaseid toimetas veel loetud aastat tagasi erinevate projektidega näiteks maaviljeluse, hariduse ja meditsiini valdkonnas ligi tuhatkond. Riigis toimuvale infole ligipääs on kasinam kui 20.sajandi viimases kümnendis, kui riiki räsis näljahäda. Suletus tekitab kuulujutte ja spekulatsioone. Kim Jong-un on kaotanud kaalus 20+ kilo ning on sageli nädalate kaupa kadunud oma uuenduskuure läbivates häärberites. Riiklik propaganda räägib täistuuridel isehakkamasaamise möödapääsmatusest, mis omakorda nõuab elanikkonna patriootilise mõtlemise vankumatut ja kõrvalekalleteta edendamist. Nende klišeelike sõnade taga on armutu võitlus Lõuna-Korea jm maailma pehmete mõjudega. Satelliidifotod ei jäta kahtlust, parteiliinist kõrvalekaldujate ridade laienemise tõttu peavad lainema ka vangilaagrid. Inimesi karistatakse Lõuna-Korea nimetamise pärast riigi ametliku nimega, noorukeid määratakse aresti BTSi liigutuste imiteerimise pärast ning lõunanaabri hittsarja“Crash Landing on You” vaatamine võib olla hukutav. Lumememme teha ei tohi, uduga peab püsima toas, Hiinast Põhja-Korea õhuruumi sattuvad rändlinnud tulistatakse alla.
21.sajandi kummalisem eksperiment nimega “Põhja-Korea” jätkub.
Lugu ilmus toimetatuna Postimehe nädalalisas AK 18.detsembril 2021
