Põhja-Koreas algas vene aeg

1990.aasta septembris Pyongyangi külastanud Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševardnadze meenutas visiiti kui oma pika karjääri vastikumat. Kim Il-sungile neli dekaadi kestnud heldete subsiidiumite lõpetamisest teate viinud ministrit koheldi kui reeturit. Nõukogude ja Põhja-Korea kaubavahetus kukkus järgneva aastaga 100 korda ning Kimide peremudeli ees seisid eksistentsiaalsed valikud. Vananev Suur Juht, kes viimastel eluaastatel vaid enesele intellektuaalselt põneva välispoliitikaga tegeles, tajudes kainet reaalsust, sõnastas järeltulijale Kim Jong-ilile režiimi kestmajäämise fundmantaalse väljakutse: pragmaatilised ja head suhted Läänega, eriti Ameerika Ühendriikidega on ellujäämise võti. Kimide võimutäiusele on muu maailma vägevate tunnustus alati olnud eluliselt oluline.

Ameerika Unelm puruneb

1994.aastal Kim Il-sung sureb, olles loetud nädalad enne lahkumist asunud ekspresident Jimmy Carteri abil otsima Washingtoniga rahuliku kooseksisteerimise teed. Kuigi ihaldatud tippkohtumiseni istuva Ameerika presidendiga ei jõudnud ka Kim Jong-il, jäävad tema võimuperioodi vahemikus 1994-2011 lääneriikdie bloki eestvedamisel algatatud kergveereaktorite ehitamise etapp (KEDO), kuuepoolsed kõnelused, kohtumised kõrgete Ameerika esindajatega (Madeleine Albright, Bill Clinton), kuid suhete kõrghetk saabus alles 2018.aasta juunis Singapuris. Kim Jong-un noore, kiiresti õppinud ja nutika, kuid nurkasurutud mängurina tajus ekstravagantses USA presidendis Donald Trumpis suurt võimalust. 2019.aasta veebruariks olid aga mesinädalad läbi ning Hanoi tippkohtumiselt lahkuti uksi paugutades. Ameerika Unelm ja Korea sula olid läbi. Nüüd on venelaste kord.

Sarnaselt Lõuna-Koreale, tajusid ka poolsaare põhjapoolse osa valitsejad Donald Trumpi mustvalges deebet-kreedit juhtimissüsteemis ohtu ning kaitsekulude kiire kasv regioonis võttis tänaseni trendina säilinud suuna. Hiina Rahvavabriigi kasvavad ambitsioonid ning agressiivsus sundis pöördelisi muutusi ette võtma isegi seni vaid kaitsevõimesse panustanud Jaapani. 2023.aasta kevadeks on ajaloosündmuste tõlgendamise küsimustes äärmusteni tülli keeranud Jaapan ja Lõuna-Korea suutnud Ameerika Ühendriikide vahendusel julgeolekutemaatikas hakata astuma ühte jalga. Kuigi II maailmasõja lõpuga seotud üritusi saadab kahes riigis endiselt 180 kraadi erinev retoorika, tajuvad mõlemad USA liitlased vajadust regiooni turvalisuse küsimustes pingutada. Konservatiivist Lõuna-Korea presidendi Yoon Suk-yeoli eestvedamisel vähem kui aastaga saavutatud suhete normaliseerimise tulemusel on kolmikliit leppinud kokku nn. Camp Davidi printsiipides, mida võiks nimetada ka omalaadseks 5.peatükiks. Printsiibid reguleerivad lisaks kaitsekoostööle ka vastastikuse abistamise võimalike majandusblokaadide, küberrünnakute, intellektuaalse omandi varguste korral ning tagab ühise panustamise tehnoloogiate arendamise ja turvamise vaatenurgast. Põhja-Korea ongi Camp Davidis augustis sõlmitut juba nimetanud katseks eksportida NATO-t Vaikse ookeani regiooni. On muidugi tõsiasi, et erinevaid kaitsekoostööformaate (Aucus, Seato, Quad, Gsomia jne) piirkonna riikide vahel tõesti jagub. Seega, võidurelvastumine Ida-Aasias on tõsisasi, nagu ka külmale sõjale iseloomulikke blokkide taastekkimine ning nende järjepidev ennaktempos tsementeerimine. Sinna pilti asetub loogiliselt ka äsjane Kim Jong-uni ja Venemaa diktaatori tippkohtumine. 

Venemaale leevendus, Põhja-Koreale võimalus

Küsid palju, vähe saad. Vähe küsid, üldse ei saa. Venemaa kolmepäevane agressioonisõda kestab juba poolteist aastat. Kohati soovmõtlemisena kõlavad arutlused rakettide lõppemisest või agressori innukuse raugemisest ei muuda olematuks teadmist, et vaenlane ei maga. Venemaa ja Põhja-Korea suhted muutusid pöördeliselt kohe esimestel sõjapäevadel, kui Moskva kõik oma saatkonnad üle planeedi ideoloogilist ründetööd rakendama sundis. Nii näiteks viitsis muidu tiksuv ja vagur suursaadik Pyongyangis, Aleksander Matsegora, vaielda sotsiaalmeedias isegi siinkirjutaga, kõvema kaliibriga arvajatest rääkimata. Sõnakaks on regioonis toimetavate Vene saatkondade ühismeedia seinad jäänud tänase päevani. Kuigi 2022.aasta kevadel laskemoonapuudus vene armeed Ukrainas edenemast veel ei takistanud, avati Pyongyangis Vene Föderatsiooni saatkonna väravas ilmselgelt fooniloomiseks paslik fotonäitus Ukraina natside ning kollektiivse Lääne kuritegudest Venemaa vastu. Meenutagem, et põhjakorealased ei tea või vähemalt ei tohi teada, et Venemaa ja Ukraina peavad keset Euroopat Korea sõjaga võrreldavaid tapatalguid. Kui venelaste taolise innukuse taga võib näha ideoloogilise bloki moodustamiseks sobilike sõprade kaasamist, tajus Kim Jong-uni režiim kiiresti suurt võimalust koduse olukorra oluliseks parendamiseks. 2017.aastast igapäevaelu rusuma asunud sanktsioonid (millistele ka Venemaa ja Hiina muide alla kirjutanud olid!) ja koroonast tingitud äärmuslik suletus kuivatasid kokku harjumuspärased tulud näiteks maavarade või mereandide, tekstiili või militaarvaldkonna toodangu ekspordist. Kannatas ka import – isegi hästivarustatud näidispealinna kauplustest kadus kohv, suhkur, puuviljad, kodutehnika ning kosmeetika. Tooret ei jagunud pastapliiatside või tualettpaberi tootmiseks, lõppes šokolaadi tootmine.

Põhja-Korea tõstab panuseid – “Pyongyang extravaganza” rabab Šoigut

Ülikarme, kohati groteskseid koroonapiiranguid Põhja-Koreas asuti leevendama hiliskevadel 2023, kui üksikud piiripunktid avati kaupade liikumiseks. Piiridel kehtib siiski tänaseni “luba tappa” poliitika ning seda rakendatakse niivõrd usinalt, et surma on saanud ka Hiina piirivalvureid. Sadamates taastub tasapisi tegevus. Juulis lubati riiki siseneda uuel Hiina suursaadikul, olles üle kolme aasta esimene riiki saabunud välismaalane. Augustis väisab Isamaa vabastamise sõja (meile tuntud kui Korea sõda) 70.aasta mastaapset paraadi Venemaa kaitseminister, kes 9.mail Moskvas kogetud kahvatuse kõrval tundis end propagandast nõretavatel kontserditel ja vastuvõttudel silmnähtavalt häirituna. Siiski pälvis minister Sergei Šoigu Põhja-Korea meedias olulist tähelepanu. Ainuüksi visiidijärgse Rodong Sinmuni (Põhja-Korea päevaleht) lehekülgedel trükiti ära 55 ministri visiiti kajastanud fotot. Kim Jong-un isiklikult tutvustas Sergei Šoigule relvaekspositsiooni Põhja-Korea suurimate ja uusimate kroonijuveelidega – kontinentidevaheline ja tahkel kütusel töötav ballistiline hiiglane Hwasong18, mehitamata ründedroonid, allveedroonid ja –ballistika, tiibraketid jpm. Enam pole võimalik pigistada silma kinni asjaolu ees, et Põhja-Korea arsenal on teinud kas juche (isehakkamasaamise filosoofia) või tundmatute abistajate toel läbi olulise arenguhüppe. Nn.rumala raua ja seni valdavalt suurtükisõjale fokusseerunud kaitsepoliitika on asendumas tehnoloogiliselt arenenumate lahendustega. Põhja-Korea mehitamata luuredroonid kimbutasid kevadel lõunanaabri kõige turvatumat hoonet, presidendi residentsi ehk Sinist paleed pealinnas Soulis. Maailma suurimaks mürsulaoks nimetatud Põhja-Korea jaoks on Venemaa huvi nõukogude relvadele sobilike kaliibritega laskemoona vastu kahepoolselt kasulik ning aastakümneid ladustatud ja riknema kippuva kauba sihtotstarbeline realiseerimine kümnesse tabav investeering. 

Ei mingit peitemängu – Siberi raketimeeste tippkohtumine

Kui esmaste infokildude peale võimalikust tippkohtumisest Venemaa ja Põhja-Korea diktaatorite vahel levis arvamus, ehk pole Kim Jong-un kaamerate ees isegi Putinile veel kõige parketikõlblikum partner, üllatas 13.septembril nähtu otsekohesusega. Päev enne tippkohtumist oli Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov kirjeldanud Vladivostoki majandusfoorumi raames asetleidvaid kahe riigi delegatsioonide kohtumisi, kus vajadusel võiks leida aset ka liidrite jutuajamine, oli Kim Jong-uni soomusrongi jälgivatel taevasilmadel kiiresti selge, et rööpad viivad Vladivostokist väga kaugele. Majandusfoorumist tuhat kilomeetrit eemal asuvas Vostotšnõi kosmosekeskuses alanud visiit ja läbirääkimised andsid sõnadeta edasi osapoolte eesmärgid. Suvel kahel katsel edutult luuresatelliite orbiidile lennutada üritanud Põhja-Korea võib Venemaas leida partneri kanderakettide teenusepakkujana, aga ka tehnoloogiate tutvustamise näol. Põhja-Korea ajaloos on Nõukogude Liidu teaduslik-tehniline tugi aidanud luua riigi tuumatehnoloogiaalase kompetentsi ning olemas on selge side raketiprogrammide edenemisel. Nüüd on uus võimalus sooritada arenguhüpe näiteks kosmosetehnoloogias või modernsemate massihävitusrelvade edendamisel. Põhja-Korea oleks ka Venemaale huvipakkuv katselabor. Konkreetsemalt huvitab Põhja-Koread tuumalõhkepäid kandvate rakettide turvaline atmosfääri naasmine, luuresatelliitide arendamine ja ohjamine ning hüpersoonilised relvad. Maalähedasemates valdkondades on puudu veerand kuni kolmandik toiduvarust, igapäevastest kütustest ja väetistest. 

ÜRO julgeolekunõukogu kustunud autoriteet

Venemaa kahepalgelisuses ei kahtle Läänes enam keegi. Siiski on tänane Vladimir Putini suusõnaline, kuid selge kinnitus Põhja-Koreale kosmoseprogrammis abikäe ulatamisel uus tase allakäigutrepil. ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena on Venemaa ise 2016.aastal allkirjastanud resolutsiooni 2270, mis just taolisi arendusi Põhja-Korea jaoks piirama peaks. Lõuna-Korea president ning Valge Maja on rõhunud Venemaa vähestele allesjäänud rahvusvahelistele kohustustele, millele Putin 13.septembril ainsa lausega veel hulga saastunud vett peale tõmbas. Milline on töögruppide ja kahe liidri vahel sõlmitud laiem kokkulepe, puudub muidugi igasugune info. Tippkohtumisel usinalt kaamerate ees selgitusi jaganud Kremli esiruupor Peskovi sõnul oleks relvadiil niivõrd delikaatne dokument, mille olemasolugi kohta poleks soliidne avalikkust informeerida, detailidest rääkimata. Veel püstitas Peskov keeruka konstruktsiooni mainides, et Moskva jääb Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide taha, kuid need ei tohtivat segada kahepoolseid võimalikke sõbralikke suhteid. Kim Jong-uni jutt Venemaa ja Põhja-Korea ühisest missioonist imperialismiga võitlemisel tundub mõnevõrra arusaadavam.

Taaskord haaratakse hiina õlekõrrest

Valges Majas on (loodetavasti ajutine) peataolek. On selge, et sanktsioonide lisamine Põhja-Koread ja Venemaad liialt ei morjenda. Sanktsioonide mõlema riigi vastu toimivad, kuid kiireid lahendusi pole. Ameerika võimalus sekkuda on suurendada abi ja toetust Lõuna-Koreale ja Jaapanile. Taaskord proovitakse Põhja-Koread ohjeldada Hiina kaasabil. Kindlasti on olukord Hiina jaoks delikaatne ning ebamugav, sest Pekingile pole Põhja-Korea isepäine välispoliitika, relvaprogrammid ning kahepoolsed suhted regioonis olulist rolli etendavate kolmandate riikidega kunagi meeltmööda olnud. Hiina jaoks on olulisim stabiilse status quo püsimine, sest iga Põhja-Korea algatust (jah, Pyongayngil on siinkirjutaja arvamusel olemas oma sõltumatu välispoliitika) võidakse globaalsel areenil tajuda kui Pekingi vaikivat heakskiitu. Võimaliku vene-kurikorea relvadiili tulemusel Ukraina lahinguväljadel kasutusele võetav Põhja-Korea moon on seeläbi omamoodi Hiina tunnustusega. Seetõttu on asjaolu diplomaatiline meenutamine Hiinale vajalik ning Lääneriigid, aga ka Lõuna-Korea ja Jaapan sellekohased noodid Pekingi poole läbi erinevate formaatide, näiteks ASEANi tippkohtumise, juba läkitanud. Pyongyang on Nõukogude Liitu ja Hiinat ajaloos korduvalt johtuvalt enda huvidest teineteise vastu mänginud. 

Põhja-Korea ei ole Venemaale Ukrainas pöördeline lahendus, küll aga on Venemaas potentsiaali olla lahendus Põhja-Koreale.

Lugu ilmus ajalehes Postimees, 14.09.2023 - https://arvamus.postimees.ee/7854936/erki-loigom-pohja-koreas-algas-vene-aeg

Kim Jong-uni ja muutini tippkohtumine 13.09.2023

Enne tippkohtumist: https://kuku.pleier.ee/podcast/sihik/156552

Kohtumise ajal: https://vikerraadio.err.ee/1609082993/uudis/a66555e82662a86ef81e80de7b3f099f

Tagajärjed: https://www.err.ee/1609104314/loigom-putin-ei-peaks-olema-sellises-seisus-et-paluda-kimilt-kohtumist

Uus raudkindel tuumavihmavari või kõigest suhete “tarkvara uuendus”?

Aprilli viimastel päevadel võeti Washingtonis üle tosina aasta riigivisiidi tasemel vastu Korea Vabariigi (edaspidi: Lõuna-Korea) riigijuhti. President Yoon Suk-yeoli abikaasaga saatis ajaloo suurim, enam kui sajast liikmest koosnenud äridelegatsioon ning riigi absoluutne poliitiline eliit. Loetud päevad vähem kui aasta võimul olnud konservatiivist presidendi jaoks oli sümbolismi väärtustavas Lõuna-Koreas visiidi tase omamoodi töövõit, kuid olgem ausad, tippkohtumisel tähelepanu alla seatud teemade kaalukus nõudis maksimaalset tähelepanu. 70 aasta ühise julgeolekupoliitika raamistiku tähistamise raames toimunud kohtumisel sundis aga reaalpoliitika visiidi järelmeid osapoolte juures vägagi erinevalt tõlgendama. 

Aina mustvalgemaks muutuvad Lõuna-Korea valikud

Tippkohtumise peateemadeks olid eelkõige Lõuna-Korea turvagarantiid, seejärel Korea poolsaare ning lähiregiooni julgeolek laiemalt. Põhja-Korea aina kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid rekordeid kompav tuuma- ja raketiprogramm on vaid paari aastaga fundamentaalselt muutnud Lõuna-Korea tajusid, mis seotud otsese ohuga põhjanaabri poolt. Hiina käitumismustrid lähimeredel ning Venemaa avantüür Ukrainas on julgeolekuküsimused Lõuna-Koreas maalinud mustvalgemaks ning seda mitte vaid poliitikate eest vastutajate, vaid kogu elanikkonna jaoks. Kui veel kaks aastat tagasi oleks mõni arvamusliider Lõuna-Koreas juurelnud iseseisva tuumaprogrammi teemadel, tabanuks teda üldrahvaliku soovitus paluda konsultatsioone lähimas meditsiiniasutuses. 2023.aastal kõnelevad tuumaprogrammi loomise võimalikkusest kõikide parteide juhid, riigi president ning avaliku arvamuse küsitlustes on toetus ületanud 50% piiri. Teema on niivõrk aktuaalne, et leidis üsna selgepiirilise kajastuse artikli fookuses oleva tippkohtumise lõppdokumendis, nn. Washingtoni deklaratsioonis.

Pöördelised muutused julgeolekumeetmete spektrist kõnelemisel Lõuna-Koreas on peidus esmalt Põhja-Korea tegevustes, kes peale 2019.aasta veebruaris saabunud selgushetke Hanois Donald Trumpiga peetud ja luhtunud tippkohtumise järel hülgas olümpiasula pingeleevenduse kokkulepped ning jätkas ennaktempos näiliselt pausil olnud massihävitusrelvaprogrammide arendust. Teiseks valas oodatult õli tulle võimuvahetus Soulis, kus kahe Korea suhetes präänikut eelistava demokraatliku tiiva asemel võttis teatepulga üle piitsa laksutav konservatiivne partei. Võimule tõusnud president Yoon Suk-yeol asus kiiresti taastama Donald Trumpi perioodil kõikuma löönud koostööd kolmnurgas Jaapani ja Ühendriikidega. Eelkõige just viimasega, tajudes Hiina ja Venemaa tegevuste taustal globaalsete ning regionaalsete pingete kasvu ja vajadust selgemaks pooltevalikuks, kuigi Lõuna-Korea on olnud rahvusvahelistes suhetes demokraatiatele ebaharjumuspäraselt pragmaatiline. Just Ukraina sõda on Lõuna-Koreale esmakordselt käesoleval sajandil seletanud väärtuspõhise poliitika selget olemasolu ning otsuste kulukust. Nii näiteks on riik vaatamata soovile äritegevus Venemaal kõigest külmutada, sunnitud nentima 90% automüügi kahanemist turul, kuhu tugeva laienemisootuse tuules ehitatud tehasedki peagi omanikku vahetavad. Olulist kadu tunnetavad ka elektroonikagigandid Samsung ja LG, kuigi viimaste ihalus Venemaal tagab läbi nn.paralleelimpordi Kesk-Aasia, aga ka Türgi kaudu, talutava mahtude kahanemise. Hiina majanduse oodatust aeglasem taastumine on vähendanud ekspordile suunatud Lõuna-Korea majanduskasvu ning häda on ajanud härja kaevu – Hiina asemel muutuvad Lõuna-Korea suurimaks ekspordipartneriks käesoleval aastal esmakordselt ajaloos just Ühendriigid.

Enne julgeolekuteemade juurde naasmist olgu nenditud, et tippkohtumise raames sõlmisid Lõuna-Korea ettevõtted üle 20 mastaapse koostööleppe Ameerika Ühendriikide turul tegutsemiseks. Suurimad neist puudutasid energia salvestamise tehnoloogiate, pooljuhtide ja elektroonikaseadmete tootmist USA pinnal. Väiksemas mahus edeneti auto- ja ravimitööstust edendavates kokkulepetes. Lõuna-Korea ja Ühendriikide kõrghariduse vastastikune tunnustamine ning õpilasvahetus lihtsustus. 

Loe lisaks sõlmitud kokkulepete kohta.

Tõlkes kaduma läinud järelmid või liigne soovmõtlemine?

Oluliselt keerukamaks osutus aga tulemuste tõlgendamine, mis puudutab tippkohtumise fookust – Lõuna-Korea julgeolekut. Ühendriikide kaitseminister, korduvalt lähikuudel regioonis viibinud Lloyd Austin on varasemalt kasutanud ning kordas ka nüüd lausete kombinatsiooni, kus lubab selgepiirilist ja kaljukindlat pühendumist Korea Vabariigi kaitsel, kasutades kogu Ameerika militaarset võimekust nii konventsionaalse kui tuumarünnaku korral ning tagades raketitõrjesüsteemide võimeka reageerimise Põhja-Koreast lähtuva ohu korral. Valges Majas kuulis Yoon aga midagi muud, õigemini, ei kuulnud ta Lloyd Austini öeldut kinnitusena Joe Bideni suust. 

Eelpooltoodud teadmine Lõuna-Korea iseseisva tuumaprogrammi loomisega flirtimisest sundis tippkohtumise lõppdokumenti fikseerima hoopis midagi muud. Kuigi president Yoon Suk-yeol oli jõudnud Pentagoni külastuse järel antud pressikonverentsil deklareerida, et Põhja-Korea rünnaku või provotseerimise korral on kogu Ameerika Ühendriikide militaar-, sh.ka tuumavõimekus Lõuna-Korea käsutuses, lükkas Pentagon öeldu kiiresti ümber. Osapooled leppisid kokku NCG (Nuclear Consultation Group) ehk tuumaküsimuste konsultatsioongrupi loomises, millise ülesanne on regulaarsete kohtumiste käigus luua strateegilised ning taktikalised plaanid Põhja-Koreast lähtuvale tuumaohule reageerimiseks. President Yoon jõudis koduriigi meedias NCG-d võrrelda ning pidada formaati võimekamaks NATO NPG-st (Nuclear Planning Group), kuid reaalsuses peavad ühes töögrupis nõu relvade paigutamise ja tegutsemise küsimustes kaitsealliansis tuumarelvi omavad liikmed. Loodavas ja poolsaarele lisatagatisi pakkuvas formaadis aga on vaid üks paluja ning pakkuja. 

Washingtoni deklatatsioon tagab Ameerika Ühendriikide pühendumuse ning võimeka ja põhjendatud reageerimise mistahes Põhja-Koreast lähtuva ohu korral. Selleks suurendatakse Lõuna-Koreaga läbiviidavate õppuste ulatust. Kuigi president Yoon Suk-yeol on maininud Lõuna-Korea võimekust käivitada iseseisev tuumaprogramm kiiresti, lämmatab deklaratsioon mistahes ambitsioonid. Lõuna-Korea pühendub deklaratsiooni järgi rahvusvahelistes tuumarelva piiramise lepingutes kaasalöömisele ning koostöös Ühendriikidega arendatakse rahuotstarbelist tuumatehnoloogiat ehk maakeeli tuumaenergeetikat. Lõuna-Koreast on saamas üks maailma eesrindlikemaid tuumajaamade tehnoloogiate tootja ja tarnija, kuid klausel välistab militaarotstarbelise programmi. Muide, 1970ndatel on Lõuna-Korea koostöös Prantsusmaaga tuumarelvaprogrammiga kätte proovinud, kuid Ühendriikide sanktsioonid mõlema ettevõtmises osalenud riigi vastu sundis avantüürist loobuma. 

Lisaks lubavad Ühendriigid sagedamini saata tuumaallveelaevu Lõuna-Korea vetesse, mis on küll pelgalt sümboolne samm Põhja-Korea vihastamiseks, sest ega pole erilist vahet, kas vastuseks väljatulistatav ballistika alustab teed mõnest Lõuna-Korea sadamast või tuhandete kilomeetrite kauguselt Vaiksest ookeanist. Küll aga on selge retoorika tuum – Ühendriigid ei kavatse enam Lõuna-Korea territooriumile paigaldada taktikalisi tuumarelvi, milliseid seal kuni 1991.aastani oli sadu. 

Kõigest "seniilne, tulevikuta vanamees" ehk Põhja-Korea jaoks üllatust ei tulnud

Sarnaselt jahedale reaktsioonile Lõuna-Korea meedias, on visiidile olnud jahe ka Põhja-Korea kommentaar. Riigi välispoliitilisi röögatusi eetrisse paiskav Kim Jong-uni õde Kim Yo-jong ärritus tõsiselt vaid Joe Bideni viitele režiimi võimalikust lõpust mistahes Lõuna-Korea suunas tehtava rünnaku korral. Kui “seniilne ja tulevikuta vanamees” ei tajuvat enam reaalsust, siis tajub Põhja-Koread valitsev perekond, et Washingtonis toimus Ühendriikide ja Lõuna-Korea omavahelistes suhetes pelgalt “tarkvara uuendus”. 

Põhja-Korea küsimus tõusis visiidil keskmisest teravamalt esile inimõiguste vaates, kui president Yoon tavatult otsekoheselt Kongressis peetud kõnes puudutas Põhja-Korea naiste õigusi , koroonameetmeid (sh.mainis Yoon piiridel “hoiatamata luba tappa” poliitika, mis kasutusel tänaseni), avalikke hukkamisi karistuseks välismeedia tarbimiselt tabamisel ning vangilaagrite olemasolu ja olukorda. Lisaks külastas esileedi Kim Keon-hee Põhja-Koreas propagandaplakati maharebimisel sisuliselt elu kaotanud Otto Warmbieri perekonda. Washingtoni deklaratsioon mainib ka Koreade ühendamist, kus lausete kasutus ei jäta kahtepidi mõistmist – Põhja-Korea tänast mudelit ja juhtkonda selles pildis pole. Yoon Suk-yeoli kõnedeski kasutatud koreakeelne leksika räägib “meie inimestest” kogu poolsaare geograafia ulatuses. 

Muide, keelte ja tõlgete korrektsuse kontekst osutus käesoleva tippkohtumise vaates hämmastavalt

Kim Keon-hee kohtumas Otto Warmbieri emaga

oluliseks. Korea keele spetsialistide sõnul on president Yooni kohati liialt optimistlikud tõlgendused eelkõige Lloyd Austini seisukohtadest peidus just kaheldava väärtusega tõlgetes, mis omavahel segasid näiteks termineid “militaar” ja “tuuma”. “Kui tarvis, on Korea käsutuses kogu USA võimekus” või “kogu USA võimekus on kasutusel Koreas, kui selleks peab vajadus tekkima” on sisult siiski üsna erinevad lubadused. Siit õppetund Eestigi jaoks - väikese, kuid nüansirikka keele tõttu tasub eksistentsiaalseid leppeid erakordse põhjalikkusega lihvida. Saatan peitub detailides.

Lõuna-Korea potentsiaal mängumuutjana Ukrainas

Ukraina küsimus? Tippkohtumise avalikus järelkajas lubavad Ühendriigid austada Korea Vabariigi kui suveräänse riigi valikut otsese relvaabi tarnimises. Seni Lõuna-Korea Ukrainale surmavaid relvi tarninud pole, kuid maailma kiireimini areneva relvatootjana oleks Souli poliitika avalik muutus oluline mängumuutja. Seni tarnib Lõuna-Korea Ühendriikidele Ukrainaski kasutamiseks sobilikes läbimõõtudes mürske, kuid ilmselgelt on taolise peitusemängu aeg möödumas. Mitme Ida-Euroopa riigi, sh.Poola ja ka Eesti kaitsevõime uueneb tuginedes peamiselt Lõuna-Korea uutele relvadele ning ilmselgelt on väärtuspõhise poliitika olulisuse parem tajumine Soulile tegemas lihtsamaks ka oma militaartoodete reaalses lahingolukorras proovile panemise. 

Artikkel ilmus Postimehes 3.mail 2023

Põhja-Korea rollist Ukraina sõjas

Partners in crime

Venemaa verine agressioon Ukrainas on normaliseerinud mistahes äärmustesse või suisa absurdi kalduvad meetmed. Veel aastapäevad tagasi umbluu kategooriasse liigitunud teooritest ja praktikatest on saanud uus reaalsus. Saksamaa saadab Venemaa vastu rindele tanke ning Kremli pressiesindaja räägib võitlusest satanismi vastu. Kahelda tuleb kõiges, kuid ka uskuma jääda kõikvõimalikku arusaamatut tuleb hämmastavalt sageli. Paradoksaalselt on seni valdavalt kurioosumitega uudiskünniseid ületanud Põhja-Korea tegevused ja toimetamine uues taustsüsteemis jäämas varju Kremlist lähtuvate sõnumite võrdluses. Seni veel usu küsimus, kuid ajalugu ning tasapisi kogunevad infokillud annavad aluse küsimusele, milline on Põhja-Korea roll Ukraina sõjatandril? 

Venemaa sõjakäik - P-Koreale süllekukkunud retooriline võimalus

Venemaa kallaletung Ukraina vastu sobis välispoliitilisel areenil üha nähtamatuks muutuvale ja tuhandeid kilomeetreid lahingukärast eemal asuvale Põhja-Koreale hästi. Ennaktempos kulgenud raketikatsetused ületasid uudiskünniseid veel vaid Lõuna-Koreas ja Jaapanis. Ameerika Ühendriikidel puudus aktiivne korea poliitika ning Hiina maadles koroonapandeemiast põhjustatud kasina majanduskasvu järelmitega. 24.veebruaril alanud avantüürile reageeris Põhja-Korea meediaruupor välismaisele tarbijale suunatud ruuporitest täiel häälel. Kodumaal ei teata kuumast konfliktist vist tänase päevani suurt midagi. Vaid kaks päeva peale sõjategevuse algust täristati sõnavahuse äkkvihahooga Ameerika imperialismi ja hegemoonia suunas. Riigimeedia väliskanalites ilmunud artiklis “USA-l ei tohi lubada kõigutada rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse alustalasid” meenutatakse parimas põhjakorealikus kõnemaneeris Ameerika Ühendriikide ja tema vasallide aastatepikkust õõnestustegevust ning kahepalgelisust, Washingtoni ja tema lakeide süüd uue külma sõja põhjustamises ja paljudes teistes surmapattudes. Artikkel puudutab ka “Ukraina kriisi” mainides Venemaa katkenud kannatust kõikjal pealepressiva julgeolekuohu talumisel. Ajaloolise taustteadmise huvides olgu meenutatud, et Nõukogude Liidu lagunemise hetkest katkesid Moskva ja Pyongyangi suhted sisuliselt täielikult. Kaubavahetus kukkus aastaga 100 korda, liginedes olematuseni ning edasised kümnendid on vastasikused toetusavaldused olnud vaid verbaalsed või kantud mõlema poole retoorilisest huvidest atlandiülese hegemooni vastu. 24.veebruar muutis palju, kui et mitte liialdustesse kaldudes nimetada toimuvat suisa partnerluseks.

Põhja-Korea on Kremli hunta tegevust kasvava innukusega toetanud mistahes platvormidel või formaatides – ÜROst kuni üdini raevunud kodanike “spontaansete” tänavameeleavaldusteni Pyongyangis. Aastakümneid harjumuspärastes, kuid viimase viisaastaku jooksul erakorralistes piirangutes, mis koroonapandeemiast võimenduse saanud, vaevelnud režiim on lõpuks pälvinud Venemaa piisava tähelepanu, mis võiks leevendada kõikehõlmavat puudust. Meenutagem, et Põhja-Korea on olnud suletud nii inimeste, aga ka kaupade liikumisele 2020.aasta jaanuarist, kui ekstraordinaarseid ennetusmeetmeid rakendades tõepoolest viimase riigina maailmas ligi kaks aastat koroonavaba püsiti. Lisaks ainelisele ebamugavusele polnuks jätkuv absoluutne blokaad jätkusuutlikult ohutu ka režiimile endale ning nii otsustati alanud Venemaa sõda panna teenima enese eksistentsiaalseid huvisid.

Kim Yo-jong pahandab

Tõttame veidi kronoloogias ette, aga vaevalt suutsid Põhja-Korea agitatsiooni ja propagandaministeeriumi parimad visionäärid kujutada ette olukorda, mida ülikiiresti kulgev elav ajalugu neile kandikul pakub. Ameerika Ühendriikide pidev toetus Ukraina vabadusvõitlusele on madalal tulel (otse ju Põhja-Korea meedia sõjast Euroopas ei räägi) andnud ainest ameerikavastase retoorika pildilhoidmiseks ja tasahilju kasvatamiseks, kuid Ameerika otsene abi tankide, kui põhjakorealaste tajudes tuumarelvaga samaväärsena mõjuvast mõjutushoovast, pakkus riigi fundamentaalsetele alustele toetuvale propagandaaparaadile võimaluse. Riigi välispoliitiliste sõnumite suuvooder, diktaator Kim Jong-uni õde, Kim Yo-jong kirjutab 27.jaanuari Põhja-Korea mõjukaimas ajalehes Rodong Sinmun järgmist: “Ameerika, kes lähiajaloos on pannud Euroopa turvalisuse dekaadide jooksul pidevasse ohtu, on seekord ületanud punase joone. Washington ei varja enam ega pea proxysõdu, vaid on otseselt kuulutanud plaani Venemaa hävitamiseks. Mul pole vähimatki kahtlust, et mistahes Ameerika või Lääne relv ei suuda murda kangelasliku vene rahva patriotismi ja lakkamatut võitlustahet!” Niivõrd jõuline ja otsesõnu kõnelev ning kohati nimeliselt toetust pakkuv retoorika on isegi pikaajalisi Põhja-Korea jälgijaid üllatanud. 

Kahtlused Põhja-Korea relvaabist püsivad

Valge Maja relvaabile viitavaid tõendeid esitamas

Põhjus peitub novembrist aina jõulisemaks muutunud sõnumites Põhja-Korea võimalikust relvaabist Wagner Grupil eraarmeele. On ju suurem osa Põhja-Korea militaarrauast Nõukogude päritolu ning mitmete tänasel hetkel Vene armee hävitustööd ja õudu külvavate kaudtule relvade laskemoona kaliibrid juba ideoloogilise ühetimõistmise hiilgeaegdest arenenud sünkroonis. Seetõttu on üsna loogiline laskemoonavaesuses vaevleva Vene armee ja kellele-iganes-saaks-vaid-pappi filosoofias elava Põhja-Korea huvide selgepiiriline kattumine. Tajumaks taustu – Põhja-Korea tanki- ja surtükikoosseis on absoluudis maakera suuruselt teine just Venemaa järel, räägimata pikast per capita kategooria kinnipanemisest. Seetõttu mõjub kuidagi hoomamatult diskussioon 45 tanki saatmisest Ukrainasse, kui Venemaa varusid 12 tuhande ja Kuri-Korea omi 6 tuhande kanti hinnatakse. Kvalitatiivsust ja kasutegureid hindavad edetabelid rivistuvad loodetavasti mõnevõrra teisiti. Venemaa ja Põhja-Korea vahel on napp 15 km pikkune piirijoon, mida ületab vaid üks raudtee, mis kõrglahutuslike taevasilmade püsivas jälgimises on. Nii mõjuski 18.novembril üle kahe aasta esimene Venemaalt Põhja-Koreasse ja päev hiljem tagasiveerenud kaubaveerem küsitavalt. Tollideklaratsioonides näeme saadetisena Venemaalt mitukümmet nooblit valget täkku ning hulga teraviljaabi, kuid tagasi pöördus kaubarongi koosseis ametlikult tühjana. Kas tõesti oli Suure Korea Ruunamudija ratsutamisvajadus piisav põhjus veeremi saatmiseks ja paindumatute koroonapiirangute väänamiseks? Ümberlükkamatud tõendid küll puuduvad, kuid ühena vähestest Pyongyangi jäänud saatkondadest on just Venemaa esindajad tavapärast keskmist arvestades muutunud üliagarateks kohtumiste võõrustajateks Põhja-Korea mistahes valdkonna ametnikega ning sümmeetriline on tegevus olnud ka Moskvas. Vene saatkond on saanud Põhja-Korea võimudelt siiski ka hoiatusi liigse entusiasmi ülessenäitamise tõttu. Nimelt riputas saatkond oma aiale fotonäituse Ameerika ja NATO sigadustest Donbassis, kus sulaselgelt tajutav kuum konflikt värvifotodel möödakäijates ülemäärast huvi tekitas. Näitus võeti maha, kuid kahe riigi intensiivistunud diplomaatiline läbikäimine ei näita jahenemise märke.

Abikäed Donbassi!

Kuigi nii Venemaa kui Hiina on liitunud Põhja-Koread suruvate sanktsioonidega, mis seotud Põhja-Korea tööjõu toimetamistega väljaspool kodumaad, kuid päriselu võtab üha pöörasemaid pöördeid. Päriselt ei saatnud Venemaa valdavalt Kaug-Idas valdavalt ehitussektoris lisaväärtust loovaid põhjakorealasi vastavalt võetud kohustustele kunagi koju, leides lahendusi küll õppe- ja turismiviisade väljastamises, kuid töörändealane koostöö kompab uusi tasandeid. Vaatamata närustele töötingimustele on töö Venemaal, Hiinas või laheriikides, Aafrikas põhjakorealaste hulgas ihaldatud ning konkursi läbivad vaid valitud. Potentsiaalne töömees peab olema abielus ja vähemalt kahe lapse isa, mis tagab piisava motivatsiooni tagasipöördumiseks. Kuid ka põhjakorealastel on punased jooned. Nii istuvad hilissuvel peatse Võidu ja tööfrondi avanemist Donbassis lootnud mehed kodumaal jõude, olles sageli võtnud üüratuid laene või loobunud senisest tööst. Kui septembris, esimese lekkinud info peale formeeritavat tööväge otseseks sõjaliseks abiks liigitama kiputi, soovis Pyongyang hammustada lihtsalt rammusa suutäie võimalikust Donbassi ülesehitamisest. Hetkel taastamistöödel suurt mõtet pole, kui tööd tuleks halva õnne korral alustada uuesti ja uuesti ning on otsene oht tööliste eludele. Põhja-Korea pole siiski loobunud tuhandete töökäte saatmise plaanist. Lisaks Kaug-Ida kogemusele toimetavad põhjakorealastest töölised endise Nõukogude Liidu aladel näiteks Abhaasias ja Osseetias. Tõenäoliselt sobilike kaliibritega relvaabist tänulik Moskva on vastutasuks läbi mitmete meredel toimunud ümberpumpamiste toimetanud Põhja-Koreasse nii kütuseid, väetist, toiduabi, ehitusmaterjale jne. Vastastikused hea tahte avaldused jätkuvad.

NATO peasekretär Soulis

Jaanuari viimastel päevadel Jaapanit ja Lõuna-Koread külastanud NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi visiiti ning eelseisvat Anthony Blinkeni Pekingi külastamist on Põhja-Korea käsitlemas kui Ameerika vihast lõrisevat (samas muidugi jõuetut) katset lõhkuda Ida-Aasia õitsengut ja turvatunnet, kuid nagu loeme välisminister Mike Pompeo värsketest memuaaridest, pidas Pompeoga korduvalt kohtunud Kim Jong-un USA kohaolu poolsaarel pigem lisagarantiiks Hiina laamendamise vastu tema režiimi vastu ning pole kahtlust, et tuhandeid kilomeetreid eemal märatsev Venemaa poolt algatatud hullus Pyongyangile pigem aina sobilikum on. Ka nii kaugelt saab ideoloogiliselt õilsalt võidelda, kuigi kas imperialismi kui mõiste tõlgendamine Põhja-Korea jaoks sobivas võtmes veel pikalt jätkusuutlik on?

Lugu ilmus Postimehes, 06.02.2023