Kas uus kosmoseriik või pelgalt piiksuvaid pappkaste orbiidile saatev pabertiiger?

Põhja-Korea, kelle sagedased raketikatsetused ülearu tihti globaalset meediakünnist enam ei ületa, suutis seda siiski 21.novembril, kui esmavaatlusel õnnestunult toimetati orbiidile riigi esimene luuresatelliit Malligyong-1 (Teleskoop-1). Katsetusele olid eelnenud ebaõnnestumised mais ja augustis. Põhja-Korea kosmoseprogrammi alged pärinevad 1980ndatest, kuid süstemaatilist arendustööd alustati 1993.aastal vahetult pärast Lõuna-Korea satelliitide Uribyol-1 ja Uribyol-2 edukaid orbiidile lennutamisi. 1998.aastal raporteeritigi riigi esimese satelliidi Kwangmyŏngsŏng (tõlkes “särav täht”) orbiteerimisest, kuid nii seda kui 2009.aastal järgnenud samalaadset võidukat uudist asjaomased asutused mujal maailmas ei kinnitanud. Põhja-Korea poolt nimetatud lennumasinaid kosmoses tuvastada lihtsalt ei suudetud. 2012.aastal katsetus õnnestus ning satelliit Kwangmyŏngsŏng-3 edastas maalastele hümne Kim Il-sungist ning Kim Jong-ilist. 

Kui kõikvõimalikke Põhja-Korea tehnoloogilisi arenguid ja väljakutseid on saatnud huvitatud osapoolte sageli põhjendatud pilked, on nii riigi tuuma- jt.massihävitusrelvade programm, nende kohaletoimetamise võimekus ning kosmose hõivamise soovid jõudnud just viimasel kümnendil tõsiseltvõetavate ning käegakatsutavate tulemusteni. Seitsmel korral Põhja-Korea kutsel riigi tuumaprogrammi arengut jälgima kutstud Los Alamose kompleksi kunagine juht Sigfried Hecker on oma Põhja-Korea kogemusi valgustavas raamatus “Murdepunktid” nentinud Ameerika Ühendriikide, aga ka Hiina ja Venemaa äpardunud poliitikaid ülivaese Ida-Aasia paaria poolt enesele loodud julgeolekugarantiide hindamisel. Heckeri sõnul tajuti Põhja-Korea potentsiaali või pigem ohutaset regiooni jaoks viimati realistlikult Bill Clintoni administratsioonis. Edasiste administratsioonide käitumine on olnud kantud teistest globaalsetest vapustutest (9/11, Afganistan, Iraak, ISIS jne.) ning kuigi Põhja-Korea on vaatamata mistahes kokkulepetele jätkanud mingil moel režiimi säilimist kindlustavate tegevustega, on peaaegu alati haprad lepped olnud katkestatud pigem Valge Maja initsiatiivil. Jäägu Heckerile tema arvamus, kuid fakt on, et kui Põhja-Korea küsimuses “strateegilist kannatust” eelistanud Barack Obama võimuperioodi alguseks oli Põhja-Korea viinud läbi ühe väga küsitava sisuga tuumakatsetuse, siis võimu fotokaameraid armastanud Trumpile üleandes oli neid toimunud juba viis. Trumpi perioodi hektilisus on Põhja-Korea tuuma- ja massihävitusrelvade võimekuse vaatmata näilisele vaikelule 2018.aasta nn.Korea sula perioodil toonud punkti, kus Pyongyangi seatud prioriteetide üle ironiseerimine pole enam tõesti võimalik. Regionaalsed väljakutsed ning naaberriikide kaitsepoliitikate tektoonilised ümberkujundamised (Lõuna-Korea ja Jaapani kaitsekulud, relvatööstuse areng, hambad-ristis julgeolekuliitude tekked jms.) on Põhja-Koreast lähtuva ohu tajumise selgeks kinnituseks.

Korea sula lõplik jäätumine

DMZ 

21.novembri kosmoselend on tekitanud regioonis lisapingeid veelgi. Kuigi Põhja-Korea soov omada luurevõimekust ka kosmoses, pole midagi ootamatut, oli õnnestumine omamoodi heleroosa joon, aga samas ka võimalus retooriliselt astuda taaskord samm edasi reaalse olukorra fikseerimiseks mõlemale Koreale. Pean silmas 2018.aasta septembris suhete sula tipus Pyongyangis toiminud suurejoonelise tippkohtumise ajal sõlmitud militaarlepet (CMA ehk Comprehensive Military Agreement), millega mõlemad Koread võtsid ette reaalseid samme demilitariseeritud piiritsoonis (DMZ) pingete lõdvendamiseks. Leppe tulemusel laiendati harjumuspärasele 4 km laiusele puhvertsoonile ala, milles ei teostata näiteks luurelende, sõjaväeõppusi ning lepiti kokku teatud relvagruppide liigutamises DMZ piiridelt eemale. Fotokaamerate ees surusid defacto piirijoonel kätt kahe riigi sõjaväejuhid ning õhiti mõnikümmend vaatlusposti, millseid DMZ on mõlemal pool piiri vaatamata sellel endiselt mitusada. Siinkirjutajal oli oktoobris harukordne võimalus külastada mitmeid vaatlusposte Lõuna-Korea poolel ning vaatamata CMA leppele kõnelesid nähtud-kuuldud faktid midagi muud – Põhja-Korea on vaatlusposte taastanud, neid liigutanud kokkulepitud 2 km marketist kohati mitusada meetrit demarkatsioonijoonele lähemale ning teatud lõikudes oleks võimalik luua ohtlikke provokatsioone ka käsirelvadest. Meenutagem, et 1953.aasta lepe demilitariseeritud tsooni loomisest keelab alal raskerelvastuse hoidmise, kuid selle täitmist suudab ÜRO väejuhatus, kellel on DMZ-s täidesaatev võim, kontrollida vaid piirijoone lõunapoolsel ribal. Kui Lõuna-Korea 21.novembril teatas Põhja-Korea satelliidiuudisele vastuseks CMA-s teatud kokkulepitud punktide hülgamisest (loobuti lennupiirangustest DMZ lähistel), vastas Põhi kogu lepingu ülesütlemisega. Maakeeles kõnelduna toob Põhja-Korea DMZ põhjajoonele täiendava relvaarsenali, taastab luurelennud ja õppused ning loob uusi relvastatud vaatlusposte. Kim Jong-uni ja Moon Jae-ini romanss ning Korea Sula kroonijuveeli, milleks CMA lepet peeti, ajastu on lõplikult läbi saanud. Millised saavad olema Põhja-Korea reaktsioonid omakorda Lõuna-Korea esimest iseseisvat luuresatelliiti orbiidile toimetava kanderaketi stardile, saame teada lähinädalatel. 

Rohkem infot on alati hea?

Kui asjaomaste Lääne ja Lõuna-Korea poliitikute seisukoht Põhja-Korea edenemisele ka kosmoses on selgelt negatiivne, siis poliitanalüütikud või näiteks militaarküsimustega tegelevate teadlaste seisukohad lahknevad. On neid, kes näevad Põhja-Korea ponnistustes vaid propagandaväärtust, kui neid, kes leiavad toimuvas ka piirkondlikule julgeolekule stabiliseerivat mõju lisavaid argumente. Fakt on, et üks luuresatelliit, mis satub huvipakkuvaid objekte pildistama kaks korda ööpäevas, ei oma per se erilist väärtust ning tarvis on tervet võrgustikku. Kui Lõuna-Korea samalaadne ja peagi esimese kosmoselennuga tegelikkusesse startiv programm peab andma kinnitust riigi iseseisvast võimekusest ja sõltumatusest Ameerika luureandmetest, on Põhja-Korea jaoks tegemist uusi võimalusi pakkuva tehnilise arenguhüppega. Just viimases nähakse positiivset stsenaariumi, mille järgi tekib Põhja-Koreal järgmiste satelliitide edukal lennutamisel ja toimiva võrgustiku töölesaamisel väärtuslik analüütiline tööriist kainemate otsuste langetamisel. Ilma naljata, seni on Põhja-Korea pildistanud poolsaart atmosfääri piirilt õhupallidelt ning ilmselgelt on Pyongyangi sõjalistel otsustajatel puudunud selge ülevaade paljukirutud Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) ühisõppuste olemusest, vägede paiknemisest DMZ-s jne. Kindlasti ei muutu midagi Põhja-Korea retoorikas, mille järgi eelpooltoodud reeturitest lõunanaabrite ja imperialistidest-vereimejatest peremeeste koostöö on peamine julgeolekurisk, kuid Korea Rahvaarmee (Põhja-Korea armee nimetus) otsustajatest taustajõududele on kõrglahutusega sateliidipildid kindlasti asjalikuks tööriistakasti täienduseks. 

Blokid tsementeeruvad

Eelpoolkirjeldatu on vaid üks episood kiiretes regionaalsetes julgeolekupoliitilistes arengutes, kus märksõnadeks on endistest liitlastest taasavastatud blokkide tsementeerumine, selge pooltevalik, võidurelvastumine jms. Markeeritagum ära näiteks novembri keskel Soulis toimunud esmakordne ÜRO väejuhatuses kaasalöövate 16 riigi välisministrite ning Lõuna-Korea kohtumine. Kuigi ÜRO väejuhatus peaks olema neutraalne keha kahe Korea piiritsooni ohjamisel, pole see olnud nii alates 70ndate keskpaigast, kui toimusid verised kokkupõrked Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide sõdurite vahel. Olgu mainitud, et alates 1953.aasta vaherahust on kahe Korea piirialal toimunud intsidentides hukkunud ligi 20 000 sõjaväelast ainuüksi Lõuna-Korea poolel. Seeläbi on väejuhatus jäänud kontrollima vaid lõunapoolset riba DMZ-st, mis omakorda on Pyongyangile andnud võimaluse pidevalt süüdistada julgeolekuformaati olemaks mõtetu ja sõda õhutav rudiment. Kusjuures väitega nõustus omal vaiksel moel ka oktoobris DMZ-s kohatud ning kaks päeva saatjaks olnud endine vähejuhatuse asejuht – ÜRO mudel rahutagajana nii kiire võidurelvastumise ning blokkide taaskujunemise perioodil võib olla võimetu eilne päev.

Roostes mürsud ja “Luikede järv”

Meie regiooni jaoks on oluline teadvustada ka Venemaa rolli Korea poolsaarel toimuvas. Õigemini

Prof.Andrei Lankov

vastupidi, Põhja-Korea rolli Venemaa peetavas vallutussõjas Ukrainas. Kahe riigi kiire suhete sättimine peale kolme dekaadi pikkust vaikelu on muljetavaldav. Kõrged delegatsioonid lendavad Venemaalt Pyongyangi regulaarselt. Relvatarned on tõsiasi ning mastaabid ehk suuremadki, kui ennustatatud. Põhja-Korea raudteevõrgustikus on kuni konteinerite värvitoonideni tuvastatud ešelonide kulgemised peamistest teadaolevatest sõjatehastest Rajini sadamasse idarannikul, kust neli Vene kaubaalust toimetavad juba nädalaid regulaarreise Nahhodka lähistele Dunai sõjasadamasse. Seal viib raudtee viib tapva moona Ukraina piiride lähistele Rostovis. Levinud ja ilmselt õige on arvamus, et Põhja-Korea moon, aga ilmselt ka lühimaaraketid, pole Ukrainas Venemaa jaoks mängumuutja, räägime siiski mitmekuisest “leevendusest” ja võimekusest tapvat tuld jätkata. Venemaa roll artikli fookuses olevas kosmoseprogrammis on küsitav. Kuigi Kim Jong-un külastas hiljuti vene diktaatorigaga peetud tippkohtumise raames moodsat kosmodroomi Siberis, on ajaline distants sisuka vene abi vaates olnud liiga lühike. Oktoobrikuisel Korea reisil kohtumisel Põhja-Korea küsimuste kauaaegse eksperdi, Kookmini Ülikooli professori Andrei Lankoviga, pole tema sõnul  realistlik, et Moskva jagaks Pyongyangile spetsiifilisi teadmisi pelgalt mõne miljoni vanakooli suurtükimürsu vastu. Küll aga võib Moskva Lankovi sõnul olla toeks teatud kosmoselennu analüütiliste lõikude või lihtsamate tehniliste kitsaskohtade, näiteks kanderakettide toimimine, lahendamisel. Meenutagem, et kaks viimast katsetust just kanderakettide kasina funktsioneerimise tõttu äpardusidki.

Põhja-Korea on võtnud olukorrast maksimumi. Riigi uudisteagentuuri KCNA lakooniline teade kõrgetasemeliste majandusküsimustes kõnelevate töögruppide kohtumisest Pyongyangis ning edasisest koostööst majanduse, teaduse ja kultuurisidemete edendamisel ei konkretiseeri just palju. Vene poole ametlikud kommentaarid delegatsiooni juhi ja loodusvarade ministri Aleksander Kozlovi suu läbi olid sõnaselged - haruldaste maavarade, kulla ja metallide maakide vastu saadetakse maisi, toiduõli ja sealiha. Nii palju siis 2017.aasta sanktsioonidest, millistele Moskva ÜRO JN-s pooltkäe tõstis. Venemaalastele tutvustati visiidi käigus ka põhjapoolse Korea rahva saavutuste näitust ning riiki külastavad peagi Vene baleriinid ning ornitoloogid. "Luikede järve" aeg võiks juba käes olla tõesti. 

Ilmus ajalehes Postimees, 26.11.2023

Põhja-Korea Lõuna-Koreas. Reis demilitariseeritud tsoonis ehk enam militariseeritumaks minna ei saa...

Põhja-Korea on olnud hermeetiliselt suletud 2020.aasta jaanuarist ning asjatundjate hinnangul ei avane turismile veel mitmeid aastaid. Koroona kogu oma koleduses pakkus Kim Jong-uni režiimile kättelangenud kingituse taastamaks absoluutset kontrolli elanikkonna üle ning võimalus on korralikult ära kasutatud. Peamine põgenemistee Hiinasse on tarastatud ning piiritsoonis kehtib “luba tappa” poliitika, mida ka usinalt rakendatakse. Harjumuspärase tuhande põgeniku asemel jõuab Lõuna-Koreasse alla saja inimese aastas. Hiina samuti turiste tundlikele piirialadele ei oota ning seetõttu jääb Põhja-Korea huvilistel kiigata riiki vaid Lõuna-Koreast.

Seega, niipea kui märkan Põhja-Korea teemades maailma juhtivaks meediamajaks kerkinud NKNews.org pakkumist kulgeda koos asjatundjatega läbi demilitariseeritud tsoon kogu tema pikkuses ning otsida üles “põhja-korea” ka Soulis, panen end kirja. Hoolikalt teemasse haakuvaid paiku külastavat tuuri saadavad oma ala absoluutsed asjatundjad ning õhtused diskussioonid lahkavad poolsaarel toimuvat väga erinevatel teemadel – poliitikast kultuurini, teadusest turismini jne. Eraldi väärib äramärkimist mitmeid USA ja Lõuna-Korea presidente nõustanud ning 40 aastat Põhja-Korea teemadega tegelenud elav entsüklopeedia, professor Andrei Lankov. Lisaks saame kahe päeva jooksul  detailse ülevaate piiriala militaarsest toimimisest koos eluliste näidetega DMZ-s 30 aastat teeninud USA kõrge sõjaväelasega, kelle nime reisikorraldaja palub mitte avaldada oma edasise võimaliku tegevusega Põhja-Korea turisminduses. Samal põhjusel ei saa avaldada prominentsete põgenike identiteete, küll aga põgusalt nende uskumatuid põgenemis- ja edasisi hakkamasaamise lugusid.

Vaade Kaesongi tööstuskompleksile

DMZ on kahte Koread eraldav 4 km laiune tugevalt mineeritud, kuid inimtegevusele suletud koridor. Esmalt sirgjoonena mööda 38.paralleeli kahte ideoloogiat lahutanud mõtteline piir, mis 1950-1953 kestnud verise Korea sõja tulemusel vastavalt sõjaõnnele ning looduslikele tingimustele mõnevõrra teistsugusena peale sõda maha märgiti. Kokkuleppe kohaselt ei tohi osapooled piirjoonest lähemale kui 2 km tuua raskerelvastust ega püstitada vahiposte. Külastame unikaalset paika poolsaare keskosas, kus Põhja-Korea on nihutanud vahipostid mitusada meetrit piirile lähemale, millele Lõuna pool on vastanud sümmeetriliselt. Nii seisavadki kaks jõudu teineteisest vaid napi kilomeetri kaugusel. Kolmekordsed elektriaiad sirisevad ning fotokad-telefonid tuleb jätta bussi. 

Hiina kalalaevad demarkatsioonijoonel

Reisi alustame lääneranniku saartelt. Kui maismaal on piir selgelt paigas, siis meredel on asi märksa keerukam. Põhja-Korea ei tunnista mitmete Lõuna-Korea saarte kuuluvust just majandusvööndi asetsemise vaatenurgast. Kalarikastes vetes on toimunud kümneid konfliktseid episoode, uputatud on ka teineteise sõjalaevu. Mainitagum siinkohal ära, et 1953.aastast ehk ajutise vaherahu sõlmimisest alates on ainuüksi DMZ lõunapoolsel piiril hukkunud üle 20 tuhande sõduri. Tehniliselt on kaks riiki endiselt sõjas, mis aeg-ajalt end taas veriselt meelde tuletab. Esimesed tsiviilohvrid peale sõja lõppu langesid 2010.aastal Põhja-Korea poolt ootamatult asetleidnud Yeongpyeongi (hääldus: jonpjong) saarte pommitamise tulemusel. Purustatud elamud on taastamata ning muudetud kurbadeks muuseumiteks. Saared asuvad sisuliselt Põhja-Korea poolt kolmest küljest ümbritsetuna, lõunapoolsetest segajatest vaatamata on kuuldav Põhja-Korea raadio ja nähtav televisioon. Viimaste tarbimine on Lõuna-Koreas muide kuritegu. Kahe riigi kokkuleppe tulemusel on kitsal merepiiril lubatud kalastamine, kuid Põhja-Korea on müünud oma õigused Hiina kaluritele, kelle laevu näemegi kindlas rivis traalimas. Kuigi liinilt eemaldudes on Lõuna-Koreal õigus kõiki aluseid tulistada, ei hooli kalaparvi jälitavad Hiina laevad teadmisest ning satuvad oma nahaalsuses sageli Lõuna-Korea randadesse suuremat konflikti kartmata. Põhja-Korea kalurid oma õnne sel moel testima vaevalt julgevad hakata. Saarte rannajoon on katkematult kaetud betoon- ja okastraattaraga ning ainsal elanikele avatud rannal saab lugeda õpetusi, mida teha miinidega, mis päevitusteki kõrvalt liivast välja võivad ilmuda. Kogume rannalt Põhja-Korea päritolu prügi, mis on oluline analüütiline tööriist paariariigi toidu- ja kergetööstustoodangu arengu mõistmiseks. Leiame ka kaks (!) üsna kasinas konditsioonis reamehe peakatet.

Randa uhutud Põhja-Korea prügi

Tagasi maismaale. DMZ pikkus poolsaare läänerannikult itta on umbes 250 km. Sellele joonele jääb mitmeid vaatlusplatvorme ning Põhja-Korea teematika vaates olulisi objekte. Kuigi valdav osa Lõuna-Korea ühiskonnast tundub olevat unustanud ohtliku põhjanaabri olemasolu, on nädalavahetuseti Souli lähedaste vaatlustornide külastamine ning põhjasuunas binoklitest kiikamine üsnagi populaarne. Mitte kusagil maailmas pole võimalik tajuda nii lühikeselt distantsilt nii karmi erinevust ideoloogias, riigikorras ning ainelises heaolus. Lõuna-Korea ja Põhja-Korea majanduste erinevus on viimaste hinnangute alusel 42-kordne! See number väljendab selgelt, miks ei tasu kahe Korea võimalikul taasühinemisel otsida õpetlikku analoogi näiteks Saksamaade liitmisest. Samuti seletab taoline mastaap asjaolu, et Lõuna-Korea üldsus ei huvita Põhja-Koreast mitte üheski võtmes. Vaatamata laialt levinud retoorikale taasühinemisest ja kestvast rahust, ei ole eesmärgid reaalsed ning kõigi osapoolte jaoks sobib kestev status quo. Neil päevil alanud Hamasi raketirahe Iisraeli suunas toob Lõuna-Korea lehtedesse siiski võrdlevad lood DMZ-st, kus põhjapoolel valmis suurtükivägi, mis sõjaseisukorras suudab tulistada 20 tuhat mürsku tunnis ning ei pelga kasutada bio- ja keemiarelvi. Professor Lankovi sõnul on aga Lõuna-Korea ühiskond kaotanud igasuguse ohutunde, mida vaid 50 km kaugusel asetsev ülimilitaristlik tuumariik Põhja-Korea endast kujutab. Just tunnetuse taastamiseks ning üldharival eesmärgil ongi piirialale püstitatud mitmeid väga võimekate vaatlusseadmetega nn.observatooriume, kust Põhja-Korea aladel toimuvat jälgida saab. Kui meenutada DMZ külastust Põhja-Korea poolel, tutvustati seal iga mõnesaja meetri järel paiknevat ja Souli suunas pööratud suurtükitorusid suurima uhkusetundega.

Kahe Korea õhitud ühisesindus Kaesongis

Külastame kokku kümmetkond platvormi. Ganghwa vaatlusplatvorm Soulist 50 km kaugusel on üks muljetavaldavamaid. Kahte riiki eraldava Imjini jõe laius on siin napp 2 km, kuid just see on paik, kust kord aastas õnnestub mõnel põhjakorealasel Lõunasse ujuda. Õigemini lasta end vetel kanda, sest õigel ajal tõusu-mõõna ajastades ning selja tagant toetava jõe suurvett tabades loksutab jõgi ujuja iseenesest õiges suunas. Kui palju katsetajaid upub, võime vaid spekuleerida. Igaljuhul roteerib Põhja-Korea jõekalda elanikke umbes kolme aasta järel, et vältida hoovuste mõju ja mustrite tundmaõppimist ning põgemiseks ärakasutamist. Hoopis teist tüüpi on mägistes piirkondades asuvad hambuni militariseeritud eelpostid, kus igasugune pildistamine on rangelt keelatud. Muretu olekuga noored ajateenijad selgitavad olukorda, kuid nähtamatu pinge on vaatamata kenale sügisilmale

Veidi keelatud pilt....All vasakul Imjini piirijõgi

iga keharakuga tajutav. Kuidagi kummastav on jälgida puutumatut loodusparki ning teadvustada, et kogu ala on kaetud miljonite maamiinidega, mis aegajalt iseeneslikult plahvatavad, kuid on sihtotstarbeliselt invaliidistanud ka sadu alas patrullinud sõjaväelasi. Tuulevaikses õhus siriseb patrullaedades elekter. Kõik see kordub piirijoone põhjapoolsel küljel, kus minu mällu talletunud teadmise järgi samuti kolmekordne elektrifitseeritud aedadega liin jooksis. Kui Lõunas piiravad aiad sissetungijaid, siis Põhjas peavad kinni ülejooksikuid. DMZ-d on ületanud üksikud põgenikud. Kurioosseim juhtum pärineb koroonaeelsest ajast, kui endine teivashüppaja kõik tarad teibaga ületas ning samal moel aasta hiljem Põhja-Koreasse naases. Enamasti tulevad üle miiniväljade vene ruletti mängides vabadust otsima vaid Põhja-Korea sõdurid. 

Joint Security Area, Panmunjom

Enim seostub demilitariseeritud tsoon Koreas siniste piirijoonele paigutatud paviljonidega Panmunjomi rahukülas ehk Joint Security Area’s – ainsas kohas piirijoonel, kus osapooled teineteisele saapaninadele saavad sülitada. USA koloneli kuulates, siis täpselt nii on ka juhtunud. Kolonel meenutab pikki ja erinevatel teemadel peetud läbirääkimisi Panmunjomis, mis sageli lõppesid tõdemusega, et sinistes putkades on kole külm. Lahendusena maabusid kohati ülemääraselt napsitanud osapooled Põhja-Korea poolel olevatesse hoonetesse “jätkukõnelustele”. “Mind saadeti DMZ-sse põhjakorealasi tapma, kuid ma hakkasin nendega jooma”, meenutab kolonel. Meie reisi ajal on JSA turistidele suletud ameeriklasest erusõjaväelase Travis Kingi ärakargamise tõttu samas paigas juulikuus. Põhja-Korea saatis Kingi küll paarikuise kinnipidamise järel riigist välja, kuid JSA-d seni avalikkusele taasavatud ei ole. Seetõttu jääb sel korral nägemata ka nn.Bridge of No Return. Sild, millel vahetati sõjavange, kes sillale astumise hetkel pidid otsustama, kummale poole piiri nad jääda soovivad. Silla lõunapoolsel otsas asub ka kurikuulus känd, mis jäänud 1976.aasta augustist, kui Põhja-Korea sõdurid hakkisid kirvestega surnuks kaks väidetavalt Kim Il-sungi enda poolt istutatud puud kärpima saadetud Ameerika ohvitseri. DMZ verine ajalugu tunnebki juhtumit Kirvemõrva episoodi nime all.

Vaata lisaks ülevaadet päevatuurist Joint Security Areasse

Õnneks on avatud JSA läheduses asuv unikaalne tunnel. 1970ndatel levis põgenike kaudu kumu DMZ alla kaevatud tunnelitest, mille kaudu on Souli rünnates võimalik saata Lõuna-Koreasse kümneid tuhandeid sõdureid väga lühikese ajavahemiku jooksul. Otsijaid saatiski edu ning aastate jooksul on leitud neli tunnelit. Klaustrofoobikutel ning kehva seljaga huvilistel sadu meetreid pikka ja kergelt kummargil käidavat maa-alust käiku külastada ei soovita, aga kui vähegi võimalik, on tegemist kohustusliku vaatamisväärsusega. Kuuldusi on veel 4..5 sarnasest seniavastamata tunnelist.

Vaade Mount Kumgangi mägedele idarannikul

Järjekordselt vaateplatvormilt saab kiigata esimese Päikesepaistepoliitika tuultes 2004.aastal avatud ja Põhja-Korea territooriumile rajatud Kaesongi tööstusparki, mis parimatel päevadel pakkus tööd sajale tuhandele põhjakorealasele. 2013.aastal suleti pingete kasvu tõttu park esmakordselt ja kolm aastat hiljem juba lõplikult. Tänaseks on tööstuskompleks konserveeritud, kuid mitmete tehaste territooriumitel on tuvastatud toimetamist ning tootmistegevust. Meenutagem, et tegemist on Lõuna-Korea omandiga, mille kulud on maksumaksja üüratu poliitilise riskiga kaasaläinud ärimeestele ammu kinni maksnud. Keset kompleksi seisab ka 2018.aastal teise Päikesepaiste perioodil ehitatud moodne büroohoone. Õigemini selle varemed, sest vaid aasta hiljem käskis mõjuvõimas sm.Õde Kim Yo-jong kahe Korea ühisesinduseks loodud hoone pingete kasvu perioodil demonstratiivselt õhkida (https://www.youtube.com/watch?v=2HGhOy2SQiw). Miljardite vonnide väärtuses Lõuna-Korea maksumaksja panust heanaaberlikkuspoliitikasse lendas sekunditega vastu taevast. Nagu ka idarannikul avatud Mount Kumgangi kuurortis, kuhu Lõuna-Korea kuludega rajati Põhja-Korea territooriumile looduspark, mida turistid päevatuuridena külastada said, kuniks 2008.juulis tappis Põhja-Korea piirivalve matkarajalt eksinud turisti. Kuurortit on kasutatud lahutatud perekondade taasühinemisürituste toimumiskohana, sinna viib tänaseni tippklassi maantee, kuid tegevus on seiskunud ning Kim Jong-un isiklikult on korduvalt piirkonnas viibinud ning andnud näpunäiteid kuurortis paiknevate Lõuna-Korea poolt ehitatud rajatiste ja hoonete lammutamiseks. Põhja-Korea siseturismi vaatenurgast on looduspark endiselt oluline. Veider fakt - Mount Kumgang asub mõlema Korea pealinnast sarnasel kaugusel ning sarnane on ka sinna kulgemise aeg. Põhjas kehvade teede, Lõunas liiklusummikute tõttu. Soulis on ummik permanentne liiklusseisund.

Tankid demilitariseeritud tsoonis

Külastame poolsaare keskosas kulgevat piirilõiku, kus saab selgeks, miks mõni küngas oli Korea sõjas niivõrd kirglik võitlustanner, et vahetas kontrollijat paari nädala jooksul näiteks kolmkümmend korda ning nõudis 18000 inimese elu. Kuid just nii juhtus kümne päeva jooksul 1952.aasta oktoobris Valgehobusemäe lahingus. Mäelt vaadates on pilt selge. Kui 1943.aastal tõmbasid ameeriklased National Geographicust rebitud Korea kaardile 38.paralleeli kohale sirgjoone ning venelased jaotusega leppisid, sõditi vahemikus 1950-1953 piir märksa loogilisemalt paika. Võidelda tuli iga lamedama lapi pärast, mis võimaldas toidupoolise kasvatamist ning kes kontrollis mägesid, kontrollis ka orge. Valgehobusemägi võimaldas kontrollida kümneid ruutkilomeetreid ümbritsevaid põllumaid ning on 38.paralleelist tunduvalt põhjapoole ulatuv ja tänaseks Lõuna-Korea kontrollitav ala. Muide, DMZ-s ei kehti kummagi Korea täidesaatev võim, kogu piiritsooni haldab ÜRO vähejuhatus. Reaalses elus toimib taoline elukorraldus muidugi ainult demarkatsioonijoonest lõuna poole jääval 2km laiusel ribal.

NK Newsi team tutvustamas oma keerukat tööd

DMZ küll valdavalt lahutab, kui leiab ka positiivsemaid näiteid. Üle seitsme dekaadi suletust on eikellegimaast loonud omamoodi puutumatu looduspargi ning loodushoid on teema, mis kõnetab korealasi mõlemil pool piiri. Kuulame aastaid poolsaarel lindude rände ning -kaitsega tegelenud Hanns Seideli Fondi esindajate ettekannet teadusalase koostöö võimalikkusest Põhja-Koreaga. Sarnaselt geoloogidega on looduskaitseline koostöö olnud kuni pandeemiani vägagi vilgas ning jätkunud zoomide-teamside abil tänaseni. Küll aga seab Põhja-Korea režiim olulisi piiranguid oma teadlaste veebikasutusele netis, limiteerides seansside ajakasutust näiteks ühele tunnile nädalas või kontrollides Lääne teadlaste saadetud materjale kuude kaupa. Põhjas teatavasti globaalselt internetti ei tunta, ligipääs on loodud vaid üksikutele elualadele ning sedagi ülirange järelevalve all. Õhtustes vestlusvoorudes annab NK News väga sisuka ülevaate, kuidas kajastada ajakirjanduslikult veenvalt ja usutavalt “musta auku”, mida äärmuseni suletud ning paranoiline Põhja-Korea endast kujutab. Kasutusele tulevad satelliidifotod, piiriäärsed tähelepanekud, põgenike ja nende kontaktide kasutamine, poliitilised sidemed Koreas, Ameerikas, Venemaal ning sidemed Pyongyangi jäänud vähese diplomaatilise võrgustikuga. Viimatimainitud meetme võimalikkust ja kasu tõestab üks õhtune satelliitvideokõne siinkohal mainimata jääva riigi suursaadikule, kes valgustab meid üksikasjalikult Pyongyangi elust-olust ja saatkonna väga piiratud võimalustest oma tööd tulemuslikult jätkata. Kaasajal ei ole Põhja-Korea pealinna jäänud toimetama ühtegi Lääneriikide saatkonda. Näiteks Travis Kingi vabastamist vahendas Rootsi saatkond internetisilla teel.

Lõuna-Korea lendlehed meelitamaks PK piirivalvureid

Kindlasti tasub kiigata idarannikul asuvasse DMZ muuseumisse, kus saab ammendava ülevaate põgenemismeetoditest- ja vahenditest, psühholoogilisest valjuhääldite sõjast, mõlema osapoole katsetest lendlehtedega naabrite meelsust kujundada jne jne. Idarannik on olnud aastate jooksul peamine põhjakorealastest spioonide Lõunasse infiltreerumise regioon. Vähemalt kahes episoodis on kasutatud ka allveelaevu. Esimesel juhul jõudis maale 35 mehest koosnev üksus, kes kuue nädala jooksul tabati ja likvideeriti. Hiljem kalavõrkudesse takerdunud miniallveelaevade meeskonnad on avastamisel sooritanud kollektiivse enesetapu. Tänaselgi päeval on idaranniku kauplustes, hotellides ja restoranides juhendmaterjalid Põhja-Korea allveelaevade avastamiseks. Autentsete ja selgete fotode-videote korral premeerib Lõuna-Korea teavitajat preemiaga, mis võimaldab soetada luksusliku elamise Souli kesklinna ning preemiat on välja antud vähemalt kahel korral. Idaranniku rannajoon on katkematult tarastatud tänaseni, kuigi elektrooniline valve ja luurevahendid teevad pöördumatut võidukäiku. Sarnase arengu on teinud läbi ka Põhja-Korea luurevõimekus – kaasajal rünnatakse lõunanaabrit eelkõige kübersfääris, kuigi ka vanakooli spionaaž ning kollaboratsioon pole kuhugi kadunud. Just neil päevil arreteeritakse Soulis 51-aastane IT-spetsialist, kes enda sõnul armunud Kagu-Aasias toimetavate Põhja-Korea restoranide töötajatesse ning enam kui saja külastuskorral toimetanud kaunite daamideni kümnete tuhandete dollarite väärtuses sularaha, kosmeetikat, ravimeid ja aluspesu. Lõuna-Korea jõuameteid ei veena isegi asjaolu, et mees tõepoolest teab oma lemmikute pesu suurusi peast.

Amsili küla Põhja-Koreas, 50km Soulist

Lõpetuseks teema, millest pole Koreast kõneledes pääsu - põgenemine Põhja-Koreast. Kontektsi tajumiseks paar numbrit. Kui sõnaga “põgenik” assotseerub eurooplase jaoks rändesurve Lähis-idast või Põhja-Aafrikast ning jutt käib miljonitest, on Põhja-Koreast Lõunasse 24 aasta jooksul jõudnud kõigest 35 000 inimest. Lihtsam oli põgenemine 2000ndate esimesel dekaadil, kui Lõunasse saabus 1500…2000 inimeste aastast. 2022.aastal oli see arv aga 67! Põgenemisetee üle Yalu ja Tumeni jõgede Hiinasse on tarastatud ning nõnda väiksed numbrid on kahjuks uus normaalsus. Meie reisil kohatud põgenike lood on väga erinevad. Soulis restorani pidav Kim ei soovi enese identiteeti paljastada. Tema pere on jätkuvalt Põhja-Koreas ning nende väljatoomise nimel töö alles käib. Johtuvalt piiride suletusest on vahendustasud mitmekordistunud. Teise ja Lõuna-Korea ühiskonnas telenäona tuntud põgeniketeema eestkõneleja Sol-ju saatus on veidi lihtsam. Pärinedes ühetärni kindrali perest, kus ka näljahäda raskematel aegadel puudust ei tuntud, liikusid peres mälupulgad keelatud Lõuna-Korea seriaalidega. Sol-ju, olles tol ajal napilt 20-aastane, langetas põgenemisotsuse esimese nähtud seriaali esimese episoodi järel. Varastanud isalt suure hulga sularaha, läbinud vahendajate abil Hiina, Myanmari ja Laose, jõudnud Tai kaudu Lõuna-Koreasse ning veetnud 6 kuud Soulis ümberõppel, avastas  Sol-ju, et lõunakorealased kannavadki iga päev uusi riideid, söövad kolm korda ning liiklusummikud on päriselt olemas! Põhja-Koreas pidas ta ekraanilt nähtut kunstilisteks liialdusteks. Sol-ju ema-isa ja vend vangistati, kuid vabastati staatuse tõttu peatselt, misjärel teatas ise tütrele, et tuleb talle Souli järele ning vajadusel tapab ta. Isale piisas ainuüksi Hiinas lühaiajaliselt viibimisest, et tunnistada – Põhja-Korea valitsus on talle kogu elu valetanud. 

Professor Andrei Lankov

Põhja-Korea põgenikud Lõuna-Koreas on valdavalt põgenemisotsusega rahul, kuid nende sissetulekud ning reputatsioon edukultust ja päritolu tähtsustavas ühiskonnas madal. Olukord näitab siiski tasapisi paranemise märke ning suur roll positiivsetes arengutes on just Sol-ju sarnaste põgenike julguses põhjakorealaste taustu avalikult valgustada. Ühes on samal meelel nii Andrei Lankov kui meie mõlemad põgenikud – Kim Jong-uni režiim kardab välisilma pehmet mõju rohkem kui sõjalist rünnakut. Sellest annab tunnistust nii piiride kinninõelumine, aga ka mistahes pehme mõju tarbimiselt tabamise korral karmistunud karistused alates 2018.aastast. Põhja-Korea ühiskonda on naasnud ka avalikud hukkamised, mis Kim Jong-uni esimestel aastatel kadusid. Mõlema põgeniku sõnul olid ootused noorele ning välismaal hariduse saanud Liidrile väga kõrged, kuid täna tunnistavad kõik asjatundjad nagu ühest suust – Kim Jong-uni haare riigi ja ühiskonna üle on tugevam kui tema isal ja vanaisal see iial õnnestus.

Täiesti pöörane kohtumine leidis aga aset endise smuugeldajaga, kes kauples üle Yalu jõe mõlemas suunas kõigega, kuid välistatud oli inimkaubanduse. Müüa Kimide režiimile konteineritega Seiko, Rolexi ja Omega kelli ning osta neid hiljem peenraha eest Põhja-Korea kindralitelt tagasi...lugu vääriks raamatut, mida päris kindlasti siiski ei ilmu. Jutt katkeb ka siinkohal....

Soovitus Lõuna-Koreasse reisijatele. Üle kolme õhtu järjest ei maksa karaoketubasid külastada, neljandal päeval ei pruugi olla häält põnevatele külalistele küsimuste esitamiseks.

Loe  ja vaata lisaks:

Pildigalerii

Hiina ja Põhja-Korea piiridel
Joint Security Area külastus
Põhja-Korea ringreis

Põhja-Koreas algas vene aeg

1990.aasta septembris Pyongyangi külastanud Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševardnadze meenutas visiiti kui oma pika karjääri vastikumat. Kim Il-sungile neli dekaadi kestnud heldete subsiidiumite lõpetamisest teate viinud ministrit koheldi kui reeturit. Nõukogude ja Põhja-Korea kaubavahetus kukkus järgneva aastaga 100 korda ning Kimide peremudeli ees seisid eksistentsiaalsed valikud. Vananev Suur Juht, kes viimastel eluaastatel vaid enesele intellektuaalselt põneva välispoliitikaga tegeles, tajudes kainet reaalsust, sõnastas järeltulijale Kim Jong-ilile režiimi kestmajäämise fundmantaalse väljakutse: pragmaatilised ja head suhted Läänega, eriti Ameerika Ühendriikidega on ellujäämise võti. Kimide võimutäiusele on muu maailma vägevate tunnustus alati olnud eluliselt oluline.

Ameerika Unelm puruneb

1994.aastal Kim Il-sung sureb, olles loetud nädalad enne lahkumist asunud ekspresident Jimmy Carteri abil otsima Washingtoniga rahuliku kooseksisteerimise teed. Kuigi ihaldatud tippkohtumiseni istuva Ameerika presidendiga ei jõudnud ka Kim Jong-il, jäävad tema võimuperioodi vahemikus 1994-2011 lääneriikdie bloki eestvedamisel algatatud kergveereaktorite ehitamise etapp (KEDO), kuuepoolsed kõnelused, kohtumised kõrgete Ameerika esindajatega (Madeleine Albright, Bill Clinton), kuid suhete kõrghetk saabus alles 2018.aasta juunis Singapuris. Kim Jong-un noore, kiiresti õppinud ja nutika, kuid nurkasurutud mängurina tajus ekstravagantses USA presidendis Donald Trumpis suurt võimalust. 2019.aasta veebruariks olid aga mesinädalad läbi ning Hanoi tippkohtumiselt lahkuti uksi paugutades. Ameerika Unelm ja Korea sula olid läbi. Nüüd on venelaste kord.

Sarnaselt Lõuna-Koreale, tajusid ka poolsaare põhjapoolse osa valitsejad Donald Trumpi mustvalges deebet-kreedit juhtimissüsteemis ohtu ning kaitsekulude kiire kasv regioonis võttis tänaseni trendina säilinud suuna. Hiina Rahvavabriigi kasvavad ambitsioonid ning agressiivsus sundis pöördelisi muutusi ette võtma isegi seni vaid kaitsevõimesse panustanud Jaapani. 2023.aasta kevadeks on ajaloosündmuste tõlgendamise küsimustes äärmusteni tülli keeranud Jaapan ja Lõuna-Korea suutnud Ameerika Ühendriikide vahendusel julgeolekutemaatikas hakata astuma ühte jalga. Kuigi II maailmasõja lõpuga seotud üritusi saadab kahes riigis endiselt 180 kraadi erinev retoorika, tajuvad mõlemad USA liitlased vajadust regiooni turvalisuse küsimustes pingutada. Konservatiivist Lõuna-Korea presidendi Yoon Suk-yeoli eestvedamisel vähem kui aastaga saavutatud suhete normaliseerimise tulemusel on kolmikliit leppinud kokku nn. Camp Davidi printsiipides, mida võiks nimetada ka omalaadseks 5.peatükiks. Printsiibid reguleerivad lisaks kaitsekoostööle ka vastastikuse abistamise võimalike majandusblokaadide, küberrünnakute, intellektuaalse omandi varguste korral ning tagab ühise panustamise tehnoloogiate arendamise ja turvamise vaatenurgast. Põhja-Korea ongi Camp Davidis augustis sõlmitut juba nimetanud katseks eksportida NATO-t Vaikse ookeani regiooni. On muidugi tõsiasi, et erinevaid kaitsekoostööformaate (Aucus, Seato, Quad, Gsomia jne) piirkonna riikide vahel tõesti jagub. Seega, võidurelvastumine Ida-Aasias on tõsisasi, nagu ka külmale sõjale iseloomulikke blokkide taastekkimine ning nende järjepidev ennaktempos tsementeerimine. Sinna pilti asetub loogiliselt ka äsjane Kim Jong-uni ja Venemaa diktaatori tippkohtumine. 

Venemaale leevendus, Põhja-Koreale võimalus

Küsid palju, vähe saad. Vähe küsid, üldse ei saa. Venemaa kolmepäevane agressioonisõda kestab juba poolteist aastat. Kohati soovmõtlemisena kõlavad arutlused rakettide lõppemisest või agressori innukuse raugemisest ei muuda olematuks teadmist, et vaenlane ei maga. Venemaa ja Põhja-Korea suhted muutusid pöördeliselt kohe esimestel sõjapäevadel, kui Moskva kõik oma saatkonnad üle planeedi ideoloogilist ründetööd rakendama sundis. Nii näiteks viitsis muidu tiksuv ja vagur suursaadik Pyongyangis, Aleksander Matsegora, vaielda sotsiaalmeedias isegi siinkirjutaga, kõvema kaliibriga arvajatest rääkimata. Sõnakaks on regioonis toimetavate Vene saatkondade ühismeedia seinad jäänud tänase päevani. Kuigi 2022.aasta kevadel laskemoonapuudus vene armeed Ukrainas edenemast veel ei takistanud, avati Pyongyangis Vene Föderatsiooni saatkonna väravas ilmselgelt fooniloomiseks paslik fotonäitus Ukraina natside ning kollektiivse Lääne kuritegudest Venemaa vastu. Meenutagem, et põhjakorealased ei tea või vähemalt ei tohi teada, et Venemaa ja Ukraina peavad keset Euroopat Korea sõjaga võrreldavaid tapatalguid. Kui venelaste taolise innukuse taga võib näha ideoloogilise bloki moodustamiseks sobilike sõprade kaasamist, tajus Kim Jong-uni režiim kiiresti suurt võimalust koduse olukorra oluliseks parendamiseks. 2017.aastast igapäevaelu rusuma asunud sanktsioonid (millistele ka Venemaa ja Hiina muide alla kirjutanud olid!) ja koroonast tingitud äärmuslik suletus kuivatasid kokku harjumuspärased tulud näiteks maavarade või mereandide, tekstiili või militaarvaldkonna toodangu ekspordist. Kannatas ka import – isegi hästivarustatud näidispealinna kauplustest kadus kohv, suhkur, puuviljad, kodutehnika ning kosmeetika. Tooret ei jagunud pastapliiatside või tualettpaberi tootmiseks, lõppes šokolaadi tootmine.

Põhja-Korea tõstab panuseid – “Pyongyang extravaganza” rabab Šoigut

Ülikarme, kohati groteskseid koroonapiiranguid Põhja-Koreas asuti leevendama hiliskevadel 2023, kui üksikud piiripunktid avati kaupade liikumiseks. Piiridel kehtib siiski tänaseni “luba tappa” poliitika ning seda rakendatakse niivõrd usinalt, et surma on saanud ka Hiina piirivalvureid. Sadamates taastub tasapisi tegevus. Juulis lubati riiki siseneda uuel Hiina suursaadikul, olles üle kolme aasta esimene riiki saabunud välismaalane. Augustis väisab Isamaa vabastamise sõja (meile tuntud kui Korea sõda) 70.aasta mastaapset paraadi Venemaa kaitseminister, kes 9.mail Moskvas kogetud kahvatuse kõrval tundis end propagandast nõretavatel kontserditel ja vastuvõttudel silmnähtavalt häirituna. Siiski pälvis minister Sergei Šoigu Põhja-Korea meedias olulist tähelepanu. Ainuüksi visiidijärgse Rodong Sinmuni (Põhja-Korea päevaleht) lehekülgedel trükiti ära 55 ministri visiiti kajastanud fotot. Kim Jong-un isiklikult tutvustas Sergei Šoigule relvaekspositsiooni Põhja-Korea suurimate ja uusimate kroonijuveelidega – kontinentidevaheline ja tahkel kütusel töötav ballistiline hiiglane Hwasong18, mehitamata ründedroonid, allveedroonid ja –ballistika, tiibraketid jpm. Enam pole võimalik pigistada silma kinni asjaolu ees, et Põhja-Korea arsenal on teinud kas juche (isehakkamasaamise filosoofia) või tundmatute abistajate toel läbi olulise arenguhüppe. Nn.rumala raua ja seni valdavalt suurtükisõjale fokusseerunud kaitsepoliitika on asendumas tehnoloogiliselt arenenumate lahendustega. Põhja-Korea mehitamata luuredroonid kimbutasid kevadel lõunanaabri kõige turvatumat hoonet, presidendi residentsi ehk Sinist paleed pealinnas Soulis. Maailma suurimaks mürsulaoks nimetatud Põhja-Korea jaoks on Venemaa huvi nõukogude relvadele sobilike kaliibritega laskemoona vastu kahepoolselt kasulik ning aastakümneid ladustatud ja riknema kippuva kauba sihtotstarbeline realiseerimine kümnesse tabav investeering. 

Ei mingit peitemängu – Siberi raketimeeste tippkohtumine

Kui esmaste infokildude peale võimalikust tippkohtumisest Venemaa ja Põhja-Korea diktaatorite vahel levis arvamus, ehk pole Kim Jong-un kaamerate ees isegi Putinile veel kõige parketikõlblikum partner, üllatas 13.septembril nähtu otsekohesusega. Päev enne tippkohtumist oli Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov kirjeldanud Vladivostoki majandusfoorumi raames asetleidvaid kahe riigi delegatsioonide kohtumisi, kus vajadusel võiks leida aset ka liidrite jutuajamine, oli Kim Jong-uni soomusrongi jälgivatel taevasilmadel kiiresti selge, et rööpad viivad Vladivostokist väga kaugele. Majandusfoorumist tuhat kilomeetrit eemal asuvas Vostotšnõi kosmosekeskuses alanud visiit ja läbirääkimised andsid sõnadeta edasi osapoolte eesmärgid. Suvel kahel katsel edutult luuresatelliite orbiidile lennutada üritanud Põhja-Korea võib Venemaas leida partneri kanderakettide teenusepakkujana, aga ka tehnoloogiate tutvustamise näol. Põhja-Korea ajaloos on Nõukogude Liidu teaduslik-tehniline tugi aidanud luua riigi tuumatehnoloogiaalase kompetentsi ning olemas on selge side raketiprogrammide edenemisel. Nüüd on uus võimalus sooritada arenguhüpe näiteks kosmosetehnoloogias või modernsemate massihävitusrelvade edendamisel. Põhja-Korea oleks ka Venemaale huvipakkuv katselabor. Konkreetsemalt huvitab Põhja-Koread tuumalõhkepäid kandvate rakettide turvaline atmosfääri naasmine, luuresatelliitide arendamine ja ohjamine ning hüpersoonilised relvad. Maalähedasemates valdkondades on puudu veerand kuni kolmandik toiduvarust, igapäevastest kütustest ja väetistest. 

ÜRO julgeolekunõukogu kustunud autoriteet

Venemaa kahepalgelisuses ei kahtle Läänes enam keegi. Siiski on tänane Vladimir Putini suusõnaline, kuid selge kinnitus Põhja-Koreale kosmoseprogrammis abikäe ulatamisel uus tase allakäigutrepil. ÜRO julgeolekunõukogu alalise liikmena on Venemaa ise 2016.aastal allkirjastanud resolutsiooni 2270, mis just taolisi arendusi Põhja-Korea jaoks piirama peaks. Lõuna-Korea president ning Valge Maja on rõhunud Venemaa vähestele allesjäänud rahvusvahelistele kohustustele, millele Putin 13.septembril ainsa lausega veel hulga saastunud vett peale tõmbas. Milline on töögruppide ja kahe liidri vahel sõlmitud laiem kokkulepe, puudub muidugi igasugune info. Tippkohtumisel usinalt kaamerate ees selgitusi jaganud Kremli esiruupor Peskovi sõnul oleks relvadiil niivõrd delikaatne dokument, mille olemasolugi kohta poleks soliidne avalikkust informeerida, detailidest rääkimata. Veel püstitas Peskov keeruka konstruktsiooni mainides, et Moskva jääb Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide taha, kuid need ei tohtivat segada kahepoolseid võimalikke sõbralikke suhteid. Kim Jong-uni jutt Venemaa ja Põhja-Korea ühisest missioonist imperialismiga võitlemisel tundub mõnevõrra arusaadavam.

Taaskord haaratakse hiina õlekõrrest

Valges Majas on (loodetavasti ajutine) peataolek. On selge, et sanktsioonide lisamine Põhja-Koread ja Venemaad liialt ei morjenda. Sanktsioonide mõlema riigi vastu toimivad, kuid kiireid lahendusi pole. Ameerika võimalus sekkuda on suurendada abi ja toetust Lõuna-Koreale ja Jaapanile. Taaskord proovitakse Põhja-Koread ohjeldada Hiina kaasabil. Kindlasti on olukord Hiina jaoks delikaatne ning ebamugav, sest Pekingile pole Põhja-Korea isepäine välispoliitika, relvaprogrammid ning kahepoolsed suhted regioonis olulist rolli etendavate kolmandate riikidega kunagi meeltmööda olnud. Hiina jaoks on olulisim stabiilse status quo püsimine, sest iga Põhja-Korea algatust (jah, Pyongayngil on siinkirjutaja arvamusel olemas oma sõltumatu välispoliitika) võidakse globaalsel areenil tajuda kui Pekingi vaikivat heakskiitu. Võimaliku vene-kurikorea relvadiili tulemusel Ukraina lahinguväljadel kasutusele võetav Põhja-Korea moon on seeläbi omamoodi Hiina tunnustusega. Seetõttu on asjaolu diplomaatiline meenutamine Hiinale vajalik ning Lääneriigid, aga ka Lõuna-Korea ja Jaapan sellekohased noodid Pekingi poole läbi erinevate formaatide, näiteks ASEANi tippkohtumise, juba läkitanud. Pyongyang on Nõukogude Liitu ja Hiinat ajaloos korduvalt johtuvalt enda huvidest teineteise vastu mänginud. 

Põhja-Korea ei ole Venemaale Ukrainas pöördeline lahendus, küll aga on Venemaas potentsiaali olla lahendus Põhja-Koreale.

Lugu ilmus ajalehes Postimees, 14.09.2023 - https://arvamus.postimees.ee/7854936/erki-loigom-pohja-koreas-algas-vene-aeg

Kim Jong-uni ja muutini tippkohtumine 13.09.2023

Enne tippkohtumist: https://kuku.pleier.ee/podcast/sihik/156552

Kohtumise ajal: https://vikerraadio.err.ee/1609082993/uudis/a66555e82662a86ef81e80de7b3f099f

Tagajärjed: https://www.err.ee/1609104314/loigom-putin-ei-peaks-olema-sellises-seisus-et-paluda-kimilt-kohtumist

Uus raudkindel tuumavihmavari või kõigest suhete “tarkvara uuendus”?

Aprilli viimastel päevadel võeti Washingtonis üle tosina aasta riigivisiidi tasemel vastu Korea Vabariigi (edaspidi: Lõuna-Korea) riigijuhti. President Yoon Suk-yeoli abikaasaga saatis ajaloo suurim, enam kui sajast liikmest koosnenud äridelegatsioon ning riigi absoluutne poliitiline eliit. Loetud päevad vähem kui aasta võimul olnud konservatiivist presidendi jaoks oli sümbolismi väärtustavas Lõuna-Koreas visiidi tase omamoodi töövõit, kuid olgem ausad, tippkohtumisel tähelepanu alla seatud teemade kaalukus nõudis maksimaalset tähelepanu. 70 aasta ühise julgeolekupoliitika raamistiku tähistamise raames toimunud kohtumisel sundis aga reaalpoliitika visiidi järelmeid osapoolte juures vägagi erinevalt tõlgendama. 

Aina mustvalgemaks muutuvad Lõuna-Korea valikud

Tippkohtumise peateemadeks olid eelkõige Lõuna-Korea turvagarantiid, seejärel Korea poolsaare ning lähiregiooni julgeolek laiemalt. Põhja-Korea aina kvantitatiivseid ja kvalitatiivseid rekordeid kompav tuuma- ja raketiprogramm on vaid paari aastaga fundamentaalselt muutnud Lõuna-Korea tajusid, mis seotud otsese ohuga põhjanaabri poolt. Hiina käitumismustrid lähimeredel ning Venemaa avantüür Ukrainas on julgeolekuküsimused Lõuna-Koreas maalinud mustvalgemaks ning seda mitte vaid poliitikate eest vastutajate, vaid kogu elanikkonna jaoks. Kui veel kaks aastat tagasi oleks mõni arvamusliider Lõuna-Koreas juurelnud iseseisva tuumaprogrammi teemadel, tabanuks teda üldrahvaliku soovitus paluda konsultatsioone lähimas meditsiiniasutuses. 2023.aastal kõnelevad tuumaprogrammi loomise võimalikkusest kõikide parteide juhid, riigi president ning avaliku arvamuse küsitlustes on toetus ületanud 50% piiri. Teema on niivõrk aktuaalne, et leidis üsna selgepiirilise kajastuse artikli fookuses oleva tippkohtumise lõppdokumendis, nn. Washingtoni deklaratsioonis.

Pöördelised muutused julgeolekumeetmete spektrist kõnelemisel Lõuna-Koreas on peidus esmalt Põhja-Korea tegevustes, kes peale 2019.aasta veebruaris saabunud selgushetke Hanois Donald Trumpiga peetud ja luhtunud tippkohtumise järel hülgas olümpiasula pingeleevenduse kokkulepped ning jätkas ennaktempos näiliselt pausil olnud massihävitusrelvaprogrammide arendust. Teiseks valas oodatult õli tulle võimuvahetus Soulis, kus kahe Korea suhetes präänikut eelistava demokraatliku tiiva asemel võttis teatepulga üle piitsa laksutav konservatiivne partei. Võimule tõusnud president Yoon Suk-yeol asus kiiresti taastama Donald Trumpi perioodil kõikuma löönud koostööd kolmnurgas Jaapani ja Ühendriikidega. Eelkõige just viimasega, tajudes Hiina ja Venemaa tegevuste taustal globaalsete ning regionaalsete pingete kasvu ja vajadust selgemaks pooltevalikuks, kuigi Lõuna-Korea on olnud rahvusvahelistes suhetes demokraatiatele ebaharjumuspäraselt pragmaatiline. Just Ukraina sõda on Lõuna-Koreale esmakordselt käesoleval sajandil seletanud väärtuspõhise poliitika selget olemasolu ning otsuste kulukust. Nii näiteks on riik vaatamata soovile äritegevus Venemaal kõigest külmutada, sunnitud nentima 90% automüügi kahanemist turul, kuhu tugeva laienemisootuse tuules ehitatud tehasedki peagi omanikku vahetavad. Olulist kadu tunnetavad ka elektroonikagigandid Samsung ja LG, kuigi viimaste ihalus Venemaal tagab läbi nn.paralleelimpordi Kesk-Aasia, aga ka Türgi kaudu, talutava mahtude kahanemise. Hiina majanduse oodatust aeglasem taastumine on vähendanud ekspordile suunatud Lõuna-Korea majanduskasvu ning häda on ajanud härja kaevu – Hiina asemel muutuvad Lõuna-Korea suurimaks ekspordipartneriks käesoleval aastal esmakordselt ajaloos just Ühendriigid.

Enne julgeolekuteemade juurde naasmist olgu nenditud, et tippkohtumise raames sõlmisid Lõuna-Korea ettevõtted üle 20 mastaapse koostööleppe Ameerika Ühendriikide turul tegutsemiseks. Suurimad neist puudutasid energia salvestamise tehnoloogiate, pooljuhtide ja elektroonikaseadmete tootmist USA pinnal. Väiksemas mahus edeneti auto- ja ravimitööstust edendavates kokkulepetes. Lõuna-Korea ja Ühendriikide kõrghariduse vastastikune tunnustamine ning õpilasvahetus lihtsustus. 

Loe lisaks sõlmitud kokkulepete kohta.

Tõlkes kaduma läinud järelmid või liigne soovmõtlemine?

Oluliselt keerukamaks osutus aga tulemuste tõlgendamine, mis puudutab tippkohtumise fookust – Lõuna-Korea julgeolekut. Ühendriikide kaitseminister, korduvalt lähikuudel regioonis viibinud Lloyd Austin on varasemalt kasutanud ning kordas ka nüüd lausete kombinatsiooni, kus lubab selgepiirilist ja kaljukindlat pühendumist Korea Vabariigi kaitsel, kasutades kogu Ameerika militaarset võimekust nii konventsionaalse kui tuumarünnaku korral ning tagades raketitõrjesüsteemide võimeka reageerimise Põhja-Koreast lähtuva ohu korral. Valges Majas kuulis Yoon aga midagi muud, õigemini, ei kuulnud ta Lloyd Austini öeldut kinnitusena Joe Bideni suust. 

Eelpooltoodud teadmine Lõuna-Korea iseseisva tuumaprogrammi loomisega flirtimisest sundis tippkohtumise lõppdokumenti fikseerima hoopis midagi muud. Kuigi president Yoon Suk-yeol oli jõudnud Pentagoni külastuse järel antud pressikonverentsil deklareerida, et Põhja-Korea rünnaku või provotseerimise korral on kogu Ameerika Ühendriikide militaar-, sh.ka tuumavõimekus Lõuna-Korea käsutuses, lükkas Pentagon öeldu kiiresti ümber. Osapooled leppisid kokku NCG (Nuclear Consultation Group) ehk tuumaküsimuste konsultatsioongrupi loomises, millise ülesanne on regulaarsete kohtumiste käigus luua strateegilised ning taktikalised plaanid Põhja-Koreast lähtuvale tuumaohule reageerimiseks. President Yoon jõudis koduriigi meedias NCG-d võrrelda ning pidada formaati võimekamaks NATO NPG-st (Nuclear Planning Group), kuid reaalsuses peavad ühes töögrupis nõu relvade paigutamise ja tegutsemise küsimustes kaitsealliansis tuumarelvi omavad liikmed. Loodavas ja poolsaarele lisatagatisi pakkuvas formaadis aga on vaid üks paluja ning pakkuja. 

Washingtoni deklatatsioon tagab Ameerika Ühendriikide pühendumuse ning võimeka ja põhjendatud reageerimise mistahes Põhja-Koreast lähtuva ohu korral. Selleks suurendatakse Lõuna-Koreaga läbiviidavate õppuste ulatust. Kuigi president Yoon Suk-yeol on maininud Lõuna-Korea võimekust käivitada iseseisev tuumaprogramm kiiresti, lämmatab deklaratsioon mistahes ambitsioonid. Lõuna-Korea pühendub deklaratsiooni järgi rahvusvahelistes tuumarelva piiramise lepingutes kaasalöömisele ning koostöös Ühendriikidega arendatakse rahuotstarbelist tuumatehnoloogiat ehk maakeeli tuumaenergeetikat. Lõuna-Koreast on saamas üks maailma eesrindlikemaid tuumajaamade tehnoloogiate tootja ja tarnija, kuid klausel välistab militaarotstarbelise programmi. Muide, 1970ndatel on Lõuna-Korea koostöös Prantsusmaaga tuumarelvaprogrammiga kätte proovinud, kuid Ühendriikide sanktsioonid mõlema ettevõtmises osalenud riigi vastu sundis avantüürist loobuma. 

Lisaks lubavad Ühendriigid sagedamini saata tuumaallveelaevu Lõuna-Korea vetesse, mis on küll pelgalt sümboolne samm Põhja-Korea vihastamiseks, sest ega pole erilist vahet, kas vastuseks väljatulistatav ballistika alustab teed mõnest Lõuna-Korea sadamast või tuhandete kilomeetrite kauguselt Vaiksest ookeanist. Küll aga on selge retoorika tuum – Ühendriigid ei kavatse enam Lõuna-Korea territooriumile paigaldada taktikalisi tuumarelvi, milliseid seal kuni 1991.aastani oli sadu. 

Kõigest "seniilne, tulevikuta vanamees" ehk Põhja-Korea jaoks üllatust ei tulnud

Sarnaselt jahedale reaktsioonile Lõuna-Korea meedias, on visiidile olnud jahe ka Põhja-Korea kommentaar. Riigi välispoliitilisi röögatusi eetrisse paiskav Kim Jong-uni õde Kim Yo-jong ärritus tõsiselt vaid Joe Bideni viitele režiimi võimalikust lõpust mistahes Lõuna-Korea suunas tehtava rünnaku korral. Kui “seniilne ja tulevikuta vanamees” ei tajuvat enam reaalsust, siis tajub Põhja-Koread valitsev perekond, et Washingtonis toimus Ühendriikide ja Lõuna-Korea omavahelistes suhetes pelgalt “tarkvara uuendus”. 

Põhja-Korea küsimus tõusis visiidil keskmisest teravamalt esile inimõiguste vaates, kui president Yoon tavatult otsekoheselt Kongressis peetud kõnes puudutas Põhja-Korea naiste õigusi , koroonameetmeid (sh.mainis Yoon piiridel “hoiatamata luba tappa” poliitika, mis kasutusel tänaseni), avalikke hukkamisi karistuseks välismeedia tarbimiselt tabamisel ning vangilaagrite olemasolu ja olukorda. Lisaks külastas esileedi Kim Keon-hee Põhja-Koreas propagandaplakati maharebimisel sisuliselt elu kaotanud Otto Warmbieri perekonda. Washingtoni deklaratsioon mainib ka Koreade ühendamist, kus lausete kasutus ei jäta kahtepidi mõistmist – Põhja-Korea tänast mudelit ja juhtkonda selles pildis pole. Yoon Suk-yeoli kõnedeski kasutatud koreakeelne leksika räägib “meie inimestest” kogu poolsaare geograafia ulatuses. 

Muide, keelte ja tõlgete korrektsuse kontekst osutus käesoleva tippkohtumise vaates hämmastavalt

Kim Keon-hee kohtumas Otto Warmbieri emaga

oluliseks. Korea keele spetsialistide sõnul on president Yooni kohati liialt optimistlikud tõlgendused eelkõige Lloyd Austini seisukohtadest peidus just kaheldava väärtusega tõlgetes, mis omavahel segasid näiteks termineid “militaar” ja “tuuma”. “Kui tarvis, on Korea käsutuses kogu USA võimekus” või “kogu USA võimekus on kasutusel Koreas, kui selleks peab vajadus tekkima” on sisult siiski üsna erinevad lubadused. Siit õppetund Eestigi jaoks - väikese, kuid nüansirikka keele tõttu tasub eksistentsiaalseid leppeid erakordse põhjalikkusega lihvida. Saatan peitub detailides.

Lõuna-Korea potentsiaal mängumuutjana Ukrainas

Ukraina küsimus? Tippkohtumise avalikus järelkajas lubavad Ühendriigid austada Korea Vabariigi kui suveräänse riigi valikut otsese relvaabi tarnimises. Seni Lõuna-Korea Ukrainale surmavaid relvi tarninud pole, kuid maailma kiireimini areneva relvatootjana oleks Souli poliitika avalik muutus oluline mängumuutja. Seni tarnib Lõuna-Korea Ühendriikidele Ukrainaski kasutamiseks sobilikes läbimõõtudes mürske, kuid ilmselgelt on taolise peitusemängu aeg möödumas. Mitme Ida-Euroopa riigi, sh.Poola ja ka Eesti kaitsevõime uueneb tuginedes peamiselt Lõuna-Korea uutele relvadele ning ilmselgelt on väärtuspõhise poliitika olulisuse parem tajumine Soulile tegemas lihtsamaks ka oma militaartoodete reaalses lahingolukorras proovile panemise. 

Artikkel ilmus Postimehes 3.mail 2023

Põhja-Korea rollist Ukraina sõjas

Partners in crime

Venemaa verine agressioon Ukrainas on normaliseerinud mistahes äärmustesse või suisa absurdi kalduvad meetmed. Veel aastapäevad tagasi umbluu kategooriasse liigitunud teooritest ja praktikatest on saanud uus reaalsus. Saksamaa saadab Venemaa vastu rindele tanke ning Kremli pressiesindaja räägib võitlusest satanismi vastu. Kahelda tuleb kõiges, kuid ka uskuma jääda kõikvõimalikku arusaamatut tuleb hämmastavalt sageli. Paradoksaalselt on seni valdavalt kurioosumitega uudiskünniseid ületanud Põhja-Korea tegevused ja toimetamine uues taustsüsteemis jäämas varju Kremlist lähtuvate sõnumite võrdluses. Seni veel usu küsimus, kuid ajalugu ning tasapisi kogunevad infokillud annavad aluse küsimusele, milline on Põhja-Korea roll Ukraina sõjatandril? 

Venemaa sõjakäik - P-Koreale süllekukkunud retooriline võimalus

Venemaa kallaletung Ukraina vastu sobis välispoliitilisel areenil üha nähtamatuks muutuvale ja tuhandeid kilomeetreid lahingukärast eemal asuvale Põhja-Koreale hästi. Ennaktempos kulgenud raketikatsetused ületasid uudiskünniseid veel vaid Lõuna-Koreas ja Jaapanis. Ameerika Ühendriikidel puudus aktiivne korea poliitika ning Hiina maadles koroonapandeemiast põhjustatud kasina majanduskasvu järelmitega. 24.veebruaril alanud avantüürile reageeris Põhja-Korea meediaruupor välismaisele tarbijale suunatud ruuporitest täiel häälel. Kodumaal ei teata kuumast konfliktist vist tänase päevani suurt midagi. Vaid kaks päeva peale sõjategevuse algust täristati sõnavahuse äkkvihahooga Ameerika imperialismi ja hegemoonia suunas. Riigimeedia väliskanalites ilmunud artiklis “USA-l ei tohi lubada kõigutada rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse alustalasid” meenutatakse parimas põhjakorealikus kõnemaneeris Ameerika Ühendriikide ja tema vasallide aastatepikkust õõnestustegevust ning kahepalgelisust, Washingtoni ja tema lakeide süüd uue külma sõja põhjustamises ja paljudes teistes surmapattudes. Artikkel puudutab ka “Ukraina kriisi” mainides Venemaa katkenud kannatust kõikjal pealepressiva julgeolekuohu talumisel. Ajaloolise taustteadmise huvides olgu meenutatud, et Nõukogude Liidu lagunemise hetkest katkesid Moskva ja Pyongyangi suhted sisuliselt täielikult. Kaubavahetus kukkus aastaga 100 korda, liginedes olematuseni ning edasised kümnendid on vastasikused toetusavaldused olnud vaid verbaalsed või kantud mõlema poole retoorilisest huvidest atlandiülese hegemooni vastu. 24.veebruar muutis palju, kui et mitte liialdustesse kaldudes nimetada toimuvat suisa partnerluseks.

Põhja-Korea on Kremli hunta tegevust kasvava innukusega toetanud mistahes platvormidel või formaatides – ÜROst kuni üdini raevunud kodanike “spontaansete” tänavameeleavaldusteni Pyongyangis. Aastakümneid harjumuspärastes, kuid viimase viisaastaku jooksul erakorralistes piirangutes, mis koroonapandeemiast võimenduse saanud, vaevelnud režiim on lõpuks pälvinud Venemaa piisava tähelepanu, mis võiks leevendada kõikehõlmavat puudust. Meenutagem, et Põhja-Korea on olnud suletud nii inimeste, aga ka kaupade liikumisele 2020.aasta jaanuarist, kui ekstraordinaarseid ennetusmeetmeid rakendades tõepoolest viimase riigina maailmas ligi kaks aastat koroonavaba püsiti. Lisaks ainelisele ebamugavusele polnuks jätkuv absoluutne blokaad jätkusuutlikult ohutu ka režiimile endale ning nii otsustati alanud Venemaa sõda panna teenima enese eksistentsiaalseid huvisid.

Kim Yo-jong pahandab

Tõttame veidi kronoloogias ette, aga vaevalt suutsid Põhja-Korea agitatsiooni ja propagandaministeeriumi parimad visionäärid kujutada ette olukorda, mida ülikiiresti kulgev elav ajalugu neile kandikul pakub. Ameerika Ühendriikide pidev toetus Ukraina vabadusvõitlusele on madalal tulel (otse ju Põhja-Korea meedia sõjast Euroopas ei räägi) andnud ainest ameerikavastase retoorika pildilhoidmiseks ja tasahilju kasvatamiseks, kuid Ameerika otsene abi tankide, kui põhjakorealaste tajudes tuumarelvaga samaväärsena mõjuvast mõjutushoovast, pakkus riigi fundamentaalsetele alustele toetuvale propagandaaparaadile võimaluse. Riigi välispoliitiliste sõnumite suuvooder, diktaator Kim Jong-uni õde, Kim Yo-jong kirjutab 27.jaanuari Põhja-Korea mõjukaimas ajalehes Rodong Sinmun järgmist: “Ameerika, kes lähiajaloos on pannud Euroopa turvalisuse dekaadide jooksul pidevasse ohtu, on seekord ületanud punase joone. Washington ei varja enam ega pea proxysõdu, vaid on otseselt kuulutanud plaani Venemaa hävitamiseks. Mul pole vähimatki kahtlust, et mistahes Ameerika või Lääne relv ei suuda murda kangelasliku vene rahva patriotismi ja lakkamatut võitlustahet!” Niivõrd jõuline ja otsesõnu kõnelev ning kohati nimeliselt toetust pakkuv retoorika on isegi pikaajalisi Põhja-Korea jälgijaid üllatanud. 

Kahtlused Põhja-Korea relvaabist püsivad

Valge Maja relvaabile viitavaid tõendeid esitamas

Põhjus peitub novembrist aina jõulisemaks muutunud sõnumites Põhja-Korea võimalikust relvaabist Wagner Grupil eraarmeele. On ju suurem osa Põhja-Korea militaarrauast Nõukogude päritolu ning mitmete tänasel hetkel Vene armee hävitustööd ja õudu külvavate kaudtule relvade laskemoona kaliibrid juba ideoloogilise ühetimõistmise hiilgeaegdest arenenud sünkroonis. Seetõttu on üsna loogiline laskemoonavaesuses vaevleva Vene armee ja kellele-iganes-saaks-vaid-pappi filosoofias elava Põhja-Korea huvide selgepiiriline kattumine. Tajumaks taustu – Põhja-Korea tanki- ja surtükikoosseis on absoluudis maakera suuruselt teine just Venemaa järel, räägimata pikast per capita kategooria kinnipanemisest. Seetõttu mõjub kuidagi hoomamatult diskussioon 45 tanki saatmisest Ukrainasse, kui Venemaa varusid 12 tuhande ja Kuri-Korea omi 6 tuhande kanti hinnatakse. Kvalitatiivsust ja kasutegureid hindavad edetabelid rivistuvad loodetavasti mõnevõrra teisiti. Venemaa ja Põhja-Korea vahel on napp 15 km pikkune piirijoon, mida ületab vaid üks raudtee, mis kõrglahutuslike taevasilmade püsivas jälgimises on. Nii mõjuski 18.novembril üle kahe aasta esimene Venemaalt Põhja-Koreasse ja päev hiljem tagasiveerenud kaubaveerem küsitavalt. Tollideklaratsioonides näeme saadetisena Venemaalt mitukümmet nooblit valget täkku ning hulga teraviljaabi, kuid tagasi pöördus kaubarongi koosseis ametlikult tühjana. Kas tõesti oli Suure Korea Ruunamudija ratsutamisvajadus piisav põhjus veeremi saatmiseks ja paindumatute koroonapiirangute väänamiseks? Ümberlükkamatud tõendid küll puuduvad, kuid ühena vähestest Pyongyangi jäänud saatkondadest on just Venemaa esindajad tavapärast keskmist arvestades muutunud üliagarateks kohtumiste võõrustajateks Põhja-Korea mistahes valdkonna ametnikega ning sümmeetriline on tegevus olnud ka Moskvas. Vene saatkond on saanud Põhja-Korea võimudelt siiski ka hoiatusi liigse entusiasmi ülessenäitamise tõttu. Nimelt riputas saatkond oma aiale fotonäituse Ameerika ja NATO sigadustest Donbassis, kus sulaselgelt tajutav kuum konflikt värvifotodel möödakäijates ülemäärast huvi tekitas. Näitus võeti maha, kuid kahe riigi intensiivistunud diplomaatiline läbikäimine ei näita jahenemise märke.

Abikäed Donbassi!

Kuigi nii Venemaa kui Hiina on liitunud Põhja-Koread suruvate sanktsioonidega, mis seotud Põhja-Korea tööjõu toimetamistega väljaspool kodumaad, kuid päriselu võtab üha pöörasemaid pöördeid. Päriselt ei saatnud Venemaa valdavalt Kaug-Idas valdavalt ehitussektoris lisaväärtust loovaid põhjakorealasi vastavalt võetud kohustustele kunagi koju, leides lahendusi küll õppe- ja turismiviisade väljastamises, kuid töörändealane koostöö kompab uusi tasandeid. Vaatamata närustele töötingimustele on töö Venemaal, Hiinas või laheriikides, Aafrikas põhjakorealaste hulgas ihaldatud ning konkursi läbivad vaid valitud. Potentsiaalne töömees peab olema abielus ja vähemalt kahe lapse isa, mis tagab piisava motivatsiooni tagasipöördumiseks. Kuid ka põhjakorealastel on punased jooned. Nii istuvad hilissuvel peatse Võidu ja tööfrondi avanemist Donbassis lootnud mehed kodumaal jõude, olles sageli võtnud üüratuid laene või loobunud senisest tööst. Kui septembris, esimese lekkinud info peale formeeritavat tööväge otseseks sõjaliseks abiks liigitama kiputi, soovis Pyongyang hammustada lihtsalt rammusa suutäie võimalikust Donbassi ülesehitamisest. Hetkel taastamistöödel suurt mõtet pole, kui tööd tuleks halva õnne korral alustada uuesti ja uuesti ning on otsene oht tööliste eludele. Põhja-Korea pole siiski loobunud tuhandete töökäte saatmise plaanist. Lisaks Kaug-Ida kogemusele toimetavad põhjakorealastest töölised endise Nõukogude Liidu aladel näiteks Abhaasias ja Osseetias. Tõenäoliselt sobilike kaliibritega relvaabist tänulik Moskva on vastutasuks läbi mitmete meredel toimunud ümberpumpamiste toimetanud Põhja-Koreasse nii kütuseid, väetist, toiduabi, ehitusmaterjale jne. Vastastikused hea tahte avaldused jätkuvad.

NATO peasekretär Soulis

Jaanuari viimastel päevadel Jaapanit ja Lõuna-Koread külastanud NATO peasekretäri Jens Stoltenbergi visiiti ning eelseisvat Anthony Blinkeni Pekingi külastamist on Põhja-Korea käsitlemas kui Ameerika vihast lõrisevat (samas muidugi jõuetut) katset lõhkuda Ida-Aasia õitsengut ja turvatunnet, kuid nagu loeme välisminister Mike Pompeo värsketest memuaaridest, pidas Pompeoga korduvalt kohtunud Kim Jong-un USA kohaolu poolsaarel pigem lisagarantiiks Hiina laamendamise vastu tema režiimi vastu ning pole kahtlust, et tuhandeid kilomeetreid eemal märatsev Venemaa poolt algatatud hullus Pyongyangile pigem aina sobilikum on. Ka nii kaugelt saab ideoloogiliselt õilsalt võidelda, kuigi kas imperialismi kui mõiste tõlgendamine Põhja-Korea jaoks sobivas võtmes veel pikalt jätkusuutlik on?

Lugu ilmus Postimehes, 06.02.2023