Põhja-Korea Lõuna-Koreas. Reis demilitariseeritud tsoonis ehk enam militariseeritumaks minna ei saa...

Põhja-Korea on olnud hermeetiliselt suletud 2020.aasta jaanuarist ning asjatundjate hinnangul ei avane turismile veel mitmeid aastaid. Koroona kogu oma koleduses pakkus Kim Jong-uni režiimile kättelangenud kingituse taastamaks absoluutset kontrolli elanikkonna üle ning võimalus on korralikult ära kasutatud. Peamine põgenemistee Hiinasse on tarastatud ning piiritsoonis kehtib “luba tappa” poliitika, mida ka usinalt rakendatakse. Harjumuspärase tuhande põgeniku asemel jõuab Lõuna-Koreasse alla saja inimese aastas. Hiina samuti turiste tundlikele piirialadele ei oota ning seetõttu jääb Põhja-Korea huvilistel kiigata riiki vaid Lõuna-Koreast.

Seega, niipea kui märkan Põhja-Korea teemades maailma juhtivaks meediamajaks kerkinud NKNews.org pakkumist kulgeda koos asjatundjatega läbi demilitariseeritud tsoon kogu tema pikkuses ning otsida üles “põhja-korea” ka Soulis, panen end kirja. Hoolikalt teemasse haakuvaid paiku külastavat tuuri saadavad oma ala absoluutsed asjatundjad ning õhtused diskussioonid lahkavad poolsaarel toimuvat väga erinevatel teemadel – poliitikast kultuurini, teadusest turismini jne. Eraldi väärib äramärkimist mitmeid USA ja Lõuna-Korea presidente nõustanud ning 40 aastat Põhja-Korea teemadega tegelenud elav entsüklopeedia, professor Andrei Lankov. Lisaks saame kahe päeva jooksul  detailse ülevaate piiriala militaarsest toimimisest koos eluliste näidetega DMZ-s 30 aastat teeninud USA kõrge sõjaväelasega, kelle nime reisikorraldaja palub mitte avaldada oma edasise võimaliku tegevusega Põhja-Korea turisminduses. Samal põhjusel ei saa avaldada prominentsete põgenike identiteete, küll aga põgusalt nende uskumatuid põgenemis- ja edasisi hakkamasaamise lugusid.

Vaade Kaesongi tööstuskompleksile

DMZ on kahte Koread eraldav 4 km laiune tugevalt mineeritud, kuid inimtegevusele suletud koridor. Esmalt sirgjoonena mööda 38.paralleeli kahte ideoloogiat lahutanud mõtteline piir, mis 1950-1953 kestnud verise Korea sõja tulemusel vastavalt sõjaõnnele ning looduslikele tingimustele mõnevõrra teistsugusena peale sõda maha märgiti. Kokkuleppe kohaselt ei tohi osapooled piirjoonest lähemale kui 2 km tuua raskerelvastust ega püstitada vahiposte. Külastame unikaalset paika poolsaare keskosas, kus Põhja-Korea on nihutanud vahipostid mitusada meetrit piirile lähemale, millele Lõuna pool on vastanud sümmeetriliselt. Nii seisavadki kaks jõudu teineteisest vaid napi kilomeetri kaugusel. Kolmekordsed elektriaiad sirisevad ning fotokad-telefonid tuleb jätta bussi. 

Hiina kalalaevad demarkatsioonijoonel

Reisi alustame lääneranniku saartelt. Kui maismaal on piir selgelt paigas, siis meredel on asi märksa keerukam. Põhja-Korea ei tunnista mitmete Lõuna-Korea saarte kuuluvust just majandusvööndi asetsemise vaatenurgast. Kalarikastes vetes on toimunud kümneid konfliktseid episoode, uputatud on ka teineteise sõjalaevu. Mainitagum siinkohal ära, et 1953.aastast ehk ajutise vaherahu sõlmimisest alates on ainuüksi DMZ lõunapoolsel piiril hukkunud üle 20 tuhande sõduri. Tehniliselt on kaks riiki endiselt sõjas, mis aeg-ajalt end taas veriselt meelde tuletab. Esimesed tsiviilohvrid peale sõja lõppu langesid 2010.aastal Põhja-Korea poolt ootamatult asetleidnud Yeongpyeongi (hääldus: jonpjong) saarte pommitamise tulemusel. Purustatud elamud on taastamata ning muudetud kurbadeks muuseumiteks. Saared asuvad sisuliselt Põhja-Korea poolt kolmest küljest ümbritsetuna, lõunapoolsetest segajatest vaatamata on kuuldav Põhja-Korea raadio ja nähtav televisioon. Viimaste tarbimine on Lõuna-Koreas muide kuritegu. Kahe riigi kokkuleppe tulemusel on kitsal merepiiril lubatud kalastamine, kuid Põhja-Korea on müünud oma õigused Hiina kaluritele, kelle laevu näemegi kindlas rivis traalimas. Kuigi liinilt eemaldudes on Lõuna-Koreal õigus kõiki aluseid tulistada, ei hooli kalaparvi jälitavad Hiina laevad teadmisest ning satuvad oma nahaalsuses sageli Lõuna-Korea randadesse suuremat konflikti kartmata. Põhja-Korea kalurid oma õnne sel moel testima vaevalt julgevad hakata. Saarte rannajoon on katkematult kaetud betoon- ja okastraattaraga ning ainsal elanikele avatud rannal saab lugeda õpetusi, mida teha miinidega, mis päevitusteki kõrvalt liivast välja võivad ilmuda. Kogume rannalt Põhja-Korea päritolu prügi, mis on oluline analüütiline tööriist paariariigi toidu- ja kergetööstustoodangu arengu mõistmiseks. Leiame ka kaks (!) üsna kasinas konditsioonis reamehe peakatet.

Randa uhutud Põhja-Korea prügi

Tagasi maismaale. DMZ pikkus poolsaare läänerannikult itta on umbes 250 km. Sellele joonele jääb mitmeid vaatlusplatvorme ning Põhja-Korea teematika vaates olulisi objekte. Kuigi valdav osa Lõuna-Korea ühiskonnast tundub olevat unustanud ohtliku põhjanaabri olemasolu, on nädalavahetuseti Souli lähedaste vaatlustornide külastamine ning põhjasuunas binoklitest kiikamine üsnagi populaarne. Mitte kusagil maailmas pole võimalik tajuda nii lühikeselt distantsilt nii karmi erinevust ideoloogias, riigikorras ning ainelises heaolus. Lõuna-Korea ja Põhja-Korea majanduste erinevus on viimaste hinnangute alusel 42-kordne! See number väljendab selgelt, miks ei tasu kahe Korea võimalikul taasühinemisel otsida õpetlikku analoogi näiteks Saksamaade liitmisest. Samuti seletab taoline mastaap asjaolu, et Lõuna-Korea üldsus ei huvita Põhja-Koreast mitte üheski võtmes. Vaatamata laialt levinud retoorikale taasühinemisest ja kestvast rahust, ei ole eesmärgid reaalsed ning kõigi osapoolte jaoks sobib kestev status quo. Neil päevil alanud Hamasi raketirahe Iisraeli suunas toob Lõuna-Korea lehtedesse siiski võrdlevad lood DMZ-st, kus põhjapoolel valmis suurtükivägi, mis sõjaseisukorras suudab tulistada 20 tuhat mürsku tunnis ning ei pelga kasutada bio- ja keemiarelvi. Professor Lankovi sõnul on aga Lõuna-Korea ühiskond kaotanud igasuguse ohutunde, mida vaid 50 km kaugusel asetsev ülimilitaristlik tuumariik Põhja-Korea endast kujutab. Just tunnetuse taastamiseks ning üldharival eesmärgil ongi piirialale püstitatud mitmeid väga võimekate vaatlusseadmetega nn.observatooriume, kust Põhja-Korea aladel toimuvat jälgida saab. Kui meenutada DMZ külastust Põhja-Korea poolel, tutvustati seal iga mõnesaja meetri järel paiknevat ja Souli suunas pööratud suurtükitorusid suurima uhkusetundega.

Kahe Korea õhitud ühisesindus Kaesongis

Külastame kokku kümmetkond platvormi. Ganghwa vaatlusplatvorm Soulist 50 km kaugusel on üks muljetavaldavamaid. Kahte riiki eraldava Imjini jõe laius on siin napp 2 km, kuid just see on paik, kust kord aastas õnnestub mõnel põhjakorealasel Lõunasse ujuda. Õigemini lasta end vetel kanda, sest õigel ajal tõusu-mõõna ajastades ning selja tagant toetava jõe suurvett tabades loksutab jõgi ujuja iseenesest õiges suunas. Kui palju katsetajaid upub, võime vaid spekuleerida. Igaljuhul roteerib Põhja-Korea jõekalda elanikke umbes kolme aasta järel, et vältida hoovuste mõju ja mustrite tundmaõppimist ning põgemiseks ärakasutamist. Hoopis teist tüüpi on mägistes piirkondades asuvad hambuni militariseeritud eelpostid, kus igasugune pildistamine on rangelt keelatud. Muretu olekuga noored ajateenijad selgitavad olukorda, kuid nähtamatu pinge on vaatamata kenale sügisilmale

Veidi keelatud pilt....All vasakul Imjini piirijõgi

iga keharakuga tajutav. Kuidagi kummastav on jälgida puutumatut loodusparki ning teadvustada, et kogu ala on kaetud miljonite maamiinidega, mis aegajalt iseeneslikult plahvatavad, kuid on sihtotstarbeliselt invaliidistanud ka sadu alas patrullinud sõjaväelasi. Tuulevaikses õhus siriseb patrullaedades elekter. Kõik see kordub piirijoone põhjapoolsel küljel, kus minu mällu talletunud teadmise järgi samuti kolmekordne elektrifitseeritud aedadega liin jooksis. Kui Lõunas piiravad aiad sissetungijaid, siis Põhjas peavad kinni ülejooksikuid. DMZ-d on ületanud üksikud põgenikud. Kurioosseim juhtum pärineb koroonaeelsest ajast, kui endine teivashüppaja kõik tarad teibaga ületas ning samal moel aasta hiljem Põhja-Koreasse naases. Enamasti tulevad üle miiniväljade vene ruletti mängides vabadust otsima vaid Põhja-Korea sõdurid. 

Joint Security Area, Panmunjom

Enim seostub demilitariseeritud tsoon Koreas siniste piirijoonele paigutatud paviljonidega Panmunjomi rahukülas ehk Joint Security Area’s – ainsas kohas piirijoonel, kus osapooled teineteisele saapaninadele saavad sülitada. USA koloneli kuulates, siis täpselt nii on ka juhtunud. Kolonel meenutab pikki ja erinevatel teemadel peetud läbirääkimisi Panmunjomis, mis sageli lõppesid tõdemusega, et sinistes putkades on kole külm. Lahendusena maabusid kohati ülemääraselt napsitanud osapooled Põhja-Korea poolel olevatesse hoonetesse “jätkukõnelustele”. “Mind saadeti DMZ-sse põhjakorealasi tapma, kuid ma hakkasin nendega jooma”, meenutab kolonel. Meie reisi ajal on JSA turistidele suletud ameeriklasest erusõjaväelase Travis Kingi ärakargamise tõttu samas paigas juulikuus. Põhja-Korea saatis Kingi küll paarikuise kinnipidamise järel riigist välja, kuid JSA-d seni avalikkusele taasavatud ei ole. Seetõttu jääb sel korral nägemata ka nn.Bridge of No Return. Sild, millel vahetati sõjavange, kes sillale astumise hetkel pidid otsustama, kummale poole piiri nad jääda soovivad. Silla lõunapoolsel otsas asub ka kurikuulus känd, mis jäänud 1976.aasta augustist, kui Põhja-Korea sõdurid hakkisid kirvestega surnuks kaks väidetavalt Kim Il-sungi enda poolt istutatud puud kärpima saadetud Ameerika ohvitseri. DMZ verine ajalugu tunnebki juhtumit Kirvemõrva episoodi nime all.

Vaata lisaks ülevaadet päevatuurist Joint Security Areasse

Õnneks on avatud JSA läheduses asuv unikaalne tunnel. 1970ndatel levis põgenike kaudu kumu DMZ alla kaevatud tunnelitest, mille kaudu on Souli rünnates võimalik saata Lõuna-Koreasse kümneid tuhandeid sõdureid väga lühikese ajavahemiku jooksul. Otsijaid saatiski edu ning aastate jooksul on leitud neli tunnelit. Klaustrofoobikutel ning kehva seljaga huvilistel sadu meetreid pikka ja kergelt kummargil käidavat maa-alust käiku külastada ei soovita, aga kui vähegi võimalik, on tegemist kohustusliku vaatamisväärsusega. Kuuldusi on veel 4..5 sarnasest seniavastamata tunnelist.

Vaade Mount Kumgangi mägedele idarannikul

Järjekordselt vaateplatvormilt saab kiigata esimese Päikesepaistepoliitika tuultes 2004.aastal avatud ja Põhja-Korea territooriumile rajatud Kaesongi tööstusparki, mis parimatel päevadel pakkus tööd sajale tuhandele põhjakorealasele. 2013.aastal suleti pingete kasvu tõttu park esmakordselt ja kolm aastat hiljem juba lõplikult. Tänaseks on tööstuskompleks konserveeritud, kuid mitmete tehaste territooriumitel on tuvastatud toimetamist ning tootmistegevust. Meenutagem, et tegemist on Lõuna-Korea omandiga, mille kulud on maksumaksja üüratu poliitilise riskiga kaasaläinud ärimeestele ammu kinni maksnud. Keset kompleksi seisab ka 2018.aastal teise Päikesepaiste perioodil ehitatud moodne büroohoone. Õigemini selle varemed, sest vaid aasta hiljem käskis mõjuvõimas sm.Õde Kim Yo-jong kahe Korea ühisesinduseks loodud hoone pingete kasvu perioodil demonstratiivselt õhkida (https://www.youtube.com/watch?v=2HGhOy2SQiw). Miljardite vonnide väärtuses Lõuna-Korea maksumaksja panust heanaaberlikkuspoliitikasse lendas sekunditega vastu taevast. Nagu ka idarannikul avatud Mount Kumgangi kuurortis, kuhu Lõuna-Korea kuludega rajati Põhja-Korea territooriumile looduspark, mida turistid päevatuuridena külastada said, kuniks 2008.juulis tappis Põhja-Korea piirivalve matkarajalt eksinud turisti. Kuurortit on kasutatud lahutatud perekondade taasühinemisürituste toimumiskohana, sinna viib tänaseni tippklassi maantee, kuid tegevus on seiskunud ning Kim Jong-un isiklikult on korduvalt piirkonnas viibinud ning andnud näpunäiteid kuurortis paiknevate Lõuna-Korea poolt ehitatud rajatiste ja hoonete lammutamiseks. Põhja-Korea siseturismi vaatenurgast on looduspark endiselt oluline. Veider fakt - Mount Kumgang asub mõlema Korea pealinnast sarnasel kaugusel ning sarnane on ka sinna kulgemise aeg. Põhjas kehvade teede, Lõunas liiklusummikute tõttu. Soulis on ummik permanentne liiklusseisund.

Tankid demilitariseeritud tsoonis

Külastame poolsaare keskosas kulgevat piirilõiku, kus saab selgeks, miks mõni küngas oli Korea sõjas niivõrd kirglik võitlustanner, et vahetas kontrollijat paari nädala jooksul näiteks kolmkümmend korda ning nõudis 18000 inimese elu. Kuid just nii juhtus kümne päeva jooksul 1952.aasta oktoobris Valgehobusemäe lahingus. Mäelt vaadates on pilt selge. Kui 1943.aastal tõmbasid ameeriklased National Geographicust rebitud Korea kaardile 38.paralleeli kohale sirgjoone ning venelased jaotusega leppisid, sõditi vahemikus 1950-1953 piir märksa loogilisemalt paika. Võidelda tuli iga lamedama lapi pärast, mis võimaldas toidupoolise kasvatamist ning kes kontrollis mägesid, kontrollis ka orge. Valgehobusemägi võimaldas kontrollida kümneid ruutkilomeetreid ümbritsevaid põllumaid ning on 38.paralleelist tunduvalt põhjapoole ulatuv ja tänaseks Lõuna-Korea kontrollitav ala. Muide, DMZ-s ei kehti kummagi Korea täidesaatev võim, kogu piiritsooni haldab ÜRO vähejuhatus. Reaalses elus toimib taoline elukorraldus muidugi ainult demarkatsioonijoonest lõuna poole jääval 2km laiusel ribal.

NK Newsi team tutvustamas oma keerukat tööd

DMZ küll valdavalt lahutab, kui leiab ka positiivsemaid näiteid. Üle seitsme dekaadi suletust on eikellegimaast loonud omamoodi puutumatu looduspargi ning loodushoid on teema, mis kõnetab korealasi mõlemil pool piiri. Kuulame aastaid poolsaarel lindude rände ning -kaitsega tegelenud Hanns Seideli Fondi esindajate ettekannet teadusalase koostöö võimalikkusest Põhja-Koreaga. Sarnaselt geoloogidega on looduskaitseline koostöö olnud kuni pandeemiani vägagi vilgas ning jätkunud zoomide-teamside abil tänaseni. Küll aga seab Põhja-Korea režiim olulisi piiranguid oma teadlaste veebikasutusele netis, limiteerides seansside ajakasutust näiteks ühele tunnile nädalas või kontrollides Lääne teadlaste saadetud materjale kuude kaupa. Põhjas teatavasti globaalselt internetti ei tunta, ligipääs on loodud vaid üksikutele elualadele ning sedagi ülirange järelevalve all. Õhtustes vestlusvoorudes annab NK News väga sisuka ülevaate, kuidas kajastada ajakirjanduslikult veenvalt ja usutavalt “musta auku”, mida äärmuseni suletud ning paranoiline Põhja-Korea endast kujutab. Kasutusele tulevad satelliidifotod, piiriäärsed tähelepanekud, põgenike ja nende kontaktide kasutamine, poliitilised sidemed Koreas, Ameerikas, Venemaal ning sidemed Pyongyangi jäänud vähese diplomaatilise võrgustikuga. Viimatimainitud meetme võimalikkust ja kasu tõestab üks õhtune satelliitvideokõne siinkohal mainimata jääva riigi suursaadikule, kes valgustab meid üksikasjalikult Pyongyangi elust-olust ja saatkonna väga piiratud võimalustest oma tööd tulemuslikult jätkata. Kaasajal ei ole Põhja-Korea pealinna jäänud toimetama ühtegi Lääneriikide saatkonda. Näiteks Travis Kingi vabastamist vahendas Rootsi saatkond internetisilla teel.

Lõuna-Korea lendlehed meelitamaks PK piirivalvureid

Kindlasti tasub kiigata idarannikul asuvasse DMZ muuseumisse, kus saab ammendava ülevaate põgenemismeetoditest- ja vahenditest, psühholoogilisest valjuhääldite sõjast, mõlema osapoole katsetest lendlehtedega naabrite meelsust kujundada jne jne. Idarannik on olnud aastate jooksul peamine põhjakorealastest spioonide Lõunasse infiltreerumise regioon. Vähemalt kahes episoodis on kasutatud ka allveelaevu. Esimesel juhul jõudis maale 35 mehest koosnev üksus, kes kuue nädala jooksul tabati ja likvideeriti. Hiljem kalavõrkudesse takerdunud miniallveelaevade meeskonnad on avastamisel sooritanud kollektiivse enesetapu. Tänaselgi päeval on idaranniku kauplustes, hotellides ja restoranides juhendmaterjalid Põhja-Korea allveelaevade avastamiseks. Autentsete ja selgete fotode-videote korral premeerib Lõuna-Korea teavitajat preemiaga, mis võimaldab soetada luksusliku elamise Souli kesklinna ning preemiat on välja antud vähemalt kahel korral. Idaranniku rannajoon on katkematult tarastatud tänaseni, kuigi elektrooniline valve ja luurevahendid teevad pöördumatut võidukäiku. Sarnase arengu on teinud läbi ka Põhja-Korea luurevõimekus – kaasajal rünnatakse lõunanaabrit eelkõige kübersfääris, kuigi ka vanakooli spionaaž ning kollaboratsioon pole kuhugi kadunud. Just neil päevil arreteeritakse Soulis 51-aastane IT-spetsialist, kes enda sõnul armunud Kagu-Aasias toimetavate Põhja-Korea restoranide töötajatesse ning enam kui saja külastuskorral toimetanud kaunite daamideni kümnete tuhandete dollarite väärtuses sularaha, kosmeetikat, ravimeid ja aluspesu. Lõuna-Korea jõuameteid ei veena isegi asjaolu, et mees tõepoolest teab oma lemmikute pesu suurusi peast.

Amsili küla Põhja-Koreas, 50km Soulist

Lõpetuseks teema, millest pole Koreast kõneledes pääsu - põgenemine Põhja-Koreast. Kontektsi tajumiseks paar numbrit. Kui sõnaga “põgenik” assotseerub eurooplase jaoks rändesurve Lähis-idast või Põhja-Aafrikast ning jutt käib miljonitest, on Põhja-Koreast Lõunasse 24 aasta jooksul jõudnud kõigest 35 000 inimest. Lihtsam oli põgenemine 2000ndate esimesel dekaadil, kui Lõunasse saabus 1500…2000 inimeste aastast. 2022.aastal oli see arv aga 67! Põgenemisetee üle Yalu ja Tumeni jõgede Hiinasse on tarastatud ning nõnda väiksed numbrid on kahjuks uus normaalsus. Meie reisil kohatud põgenike lood on väga erinevad. Soulis restorani pidav Kim ei soovi enese identiteeti paljastada. Tema pere on jätkuvalt Põhja-Koreas ning nende väljatoomise nimel töö alles käib. Johtuvalt piiride suletusest on vahendustasud mitmekordistunud. Teise ja Lõuna-Korea ühiskonnas telenäona tuntud põgeniketeema eestkõneleja Sol-ju saatus on veidi lihtsam. Pärinedes ühetärni kindrali perest, kus ka näljahäda raskematel aegadel puudust ei tuntud, liikusid peres mälupulgad keelatud Lõuna-Korea seriaalidega. Sol-ju, olles tol ajal napilt 20-aastane, langetas põgenemisotsuse esimese nähtud seriaali esimese episoodi järel. Varastanud isalt suure hulga sularaha, läbinud vahendajate abil Hiina, Myanmari ja Laose, jõudnud Tai kaudu Lõuna-Koreasse ning veetnud 6 kuud Soulis ümberõppel, avastas  Sol-ju, et lõunakorealased kannavadki iga päev uusi riideid, söövad kolm korda ning liiklusummikud on päriselt olemas! Põhja-Koreas pidas ta ekraanilt nähtut kunstilisteks liialdusteks. Sol-ju ema-isa ja vend vangistati, kuid vabastati staatuse tõttu peatselt, misjärel teatas ise tütrele, et tuleb talle Souli järele ning vajadusel tapab ta. Isale piisas ainuüksi Hiinas lühaiajaliselt viibimisest, et tunnistada – Põhja-Korea valitsus on talle kogu elu valetanud. 

Professor Andrei Lankov

Põhja-Korea põgenikud Lõuna-Koreas on valdavalt põgenemisotsusega rahul, kuid nende sissetulekud ning reputatsioon edukultust ja päritolu tähtsustavas ühiskonnas madal. Olukord näitab siiski tasapisi paranemise märke ning suur roll positiivsetes arengutes on just Sol-ju sarnaste põgenike julguses põhjakorealaste taustu avalikult valgustada. Ühes on samal meelel nii Andrei Lankov kui meie mõlemad põgenikud – Kim Jong-uni režiim kardab välisilma pehmet mõju rohkem kui sõjalist rünnakut. Sellest annab tunnistust nii piiride kinninõelumine, aga ka mistahes pehme mõju tarbimiselt tabamise korral karmistunud karistused alates 2018.aastast. Põhja-Korea ühiskonda on naasnud ka avalikud hukkamised, mis Kim Jong-uni esimestel aastatel kadusid. Mõlema põgeniku sõnul olid ootused noorele ning välismaal hariduse saanud Liidrile väga kõrged, kuid täna tunnistavad kõik asjatundjad nagu ühest suust – Kim Jong-uni haare riigi ja ühiskonna üle on tugevam kui tema isal ja vanaisal see iial õnnestus.

Täiesti pöörane kohtumine leidis aga aset endise smuugeldajaga, kes kauples üle Yalu jõe mõlemas suunas kõigega, kuid välistatud oli inimkaubanduse. Müüa Kimide režiimile konteineritega Seiko, Rolexi ja Omega kelli ning osta neid hiljem peenraha eest Põhja-Korea kindralitelt tagasi...lugu vääriks raamatut, mida päris kindlasti siiski ei ilmu. Jutt katkeb ka siinkohal....

Soovitus Lõuna-Koreasse reisijatele. Üle kolme õhtu järjest ei maksa karaoketubasid külastada, neljandal päeval ei pruugi olla häält põnevatele külalistele küsimuste esitamiseks.

Loe  ja vaata lisaks:

Pildigalerii

Hiina ja Põhja-Korea piiridel
Joint Security Area külastus
Põhja-Korea ringreis