Põhjakorealased püsivad teadmatuses – meedia sõjast ei räägi
Põhja-Korea režiimi, kuid mistahes diktatuuride esmane fookus oma poliitikate rakendamisel on alati sarnane: jääda püsima. Põhja-Korea kui 2022.aastani maailma enim sanktsioonidega piiratud riik vajab peale koroonapandeemiast tingitud absoluutset suletust leevendusi piirangutesse. Alates 2019.aasta Hanois peetud tippkohtumise luhtumisest Ameerika Ühendriikidega sipleb riik tõsistes majandusraskustes – seisab kaubavahetus ning puudus on kõigest. Kollektiivse Kimi heaolu kannatab samuti ning rahulolematus kasvab. Sarnaselt varasemate globaalsete vapustustega, mis mingil moel omavad puutumust diktatuuride ebaeduga (režiimide saatused Liibüas ja Iraagis, Araabia kevad jpt.), ei tea Venemaa kallaletungist Ukrainale, rääkimata avantüüri takerdumisest, Põhja-Koreas peale juhtkonna keegi. Riigi meedia pole teemast kõnelenud silpigi. Küll on antud turmtuld välisvaenlaste vastu kanalites, mis mõeldud kajastama Põhja-Korea seisukohti välisele auditooriumile. Lõputult globaalset vastukaja ja mõjusid omava sõja osas vaikimine pole võimalik, kuid sarnaselt varasematele kataklüsmidele tulevad õigesti sätitud agendada lood kodusele lugejale mõningase ajalise nihkega. Sageli võtab see kuid.
Rahvusvahelisel areenil reageeris Põhja-Korea 26.veebruaril ehk kaks päeva peale sõjategevuse algust sõnavahuse äkkvihahooga Ameerika imperialismi ja hegemoonia suunas. Riigimeedia väliskanalites ilmunud artiklis “USA-l ei tohi lubada kõigutada rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse alustalasid” meenutatakse parimas põhjakorealikus kõnemaneeris Ameerika Ühendriikide ja tema vasallide aastatepikkust õõnestustegevust ning kahepalgelisust, Washingtoni ja tema lakeide süüd uue külma sõja põhjustamises ja paljudes teistes surmapattudes. Artikkel puudutab ka “Ukraina kriisi” mainides Venemaa katkenud kannatust kõikjal pealepressiva julgeolekuohu talumisel. Käesolevas ning järgnevatel päevadel ilmunud sarnased kajastused mainivad ka NATO laienemise rolli julgeolekumustrite lõhkumisel. Kõigis avaldatud pressiteadetes ja artiklites meenutatakse NATO tegevust ja Ameerika Ühendriikide juhtrolli Jugoslaavia sündmustes, Afganistani sandistamises ning taunitakse “värvilisi revolutsioone”. Olles igapäevaselt ka Vene Föderatsiooni Pyongyangi saatkonna aktiivset elu elava sotsimaalmeedia jälgija, kõlavad teatud kammertoonid kahe paaria sõnaseadmises tuttavad, õigemini kattuvad kohati sõna-sõnalt. Samasuguseid kattuvusi Põhja-Korea retoorikas tajuvad Pekingist tulevate sõnumite jälgijad. Sarnaselt meiegi liitlasruumiga sünkroniseerib endine punane kolmik hoolikalt väljaöeldavat. Venemaa vastaste sanktsioonide kehtestamise ennaktempo taustal on ka Põhja-Korea asunud ründama enda vastu kehtestatud ulatuslikke piiranguid. Just siin näeb režiim potentsiaalseid võimalusi.
Põhja-Korea kui Venemaa ajutine logistikakeskus
Kuigi vaid 25-miljonilise elanikkonnaga Põhja-Korea ei kujuta Venemaa mastaapide kõrval Moskvale lahendust võimalike vabanevate maavarade või muude ressursside realiseerimisel, võib Põhja-Koreast saada omamoodi kütuste vaheladu ning tarnekeskus Hiina suunal. Rasoni erimajanduspiirkond kolme riigi piirikolmnurga lähistel oma jäävaba ning suhteliselt kaasaegse infrastruktuuriga tõenäoliselt kõiki Põhja-Korea vastaseid sanktsioone meeleldi eirama asuvale Venemaale kiireid asenduslahendusi mistahes toorme, toodete jt.materjalide ekspordiks. Rasonis asuv Põhja-Korea ainus kütuste rafineerimistehas vaid tervitaks taolisi arenguid ning võimaldaks karmi kütuseembargo tingimustes leevendada riigis valitsevat kriisi. Põhja-Koreale võimaldab ÜRO sanktsioonidepakett legaalselt tarnida aastas 500 tuhat barrelit naftat, samas kui Lõuna-Korea kasutab 2,5 miljonit päevas! Seega on Venemaa jaoks pisike leevendus Põhja-Korea jaoks oluline lahendus. Sarnased võimalused vaatavad vastu ka näiteks väetiste turul. Sünteetilisest maarammust, mida vaatamata Kim Jong-uni kohalolekule uhkete väetisetehaste avatseremooniatel, on endiselt krooniline puudus. Rohkem kütuseid ja väetisi looksid eelduse mõnevõrra kosuvaks saagikuseks ning majanduskasvuks, kuigi Põhja-Korea kiratsemise (loe: nälg) peamine põhjus peitub siiski aastakümneid püsinud fundamentaalsetes juhtimisvigades ning režiimi jätkuvalt kummitavas paranoias akende paotamisel lubada tuppa mõnd kärbest. Ideoloogilise puhtuse, patriotismi ja lojaalsusküsimused on Kim Jong-uni režiimi sõnavaras leidnud massiivse taastulemise ning püsinud prioriteetsemal positsioonil kui jutud majandusmeetmetest. Sõna “reform” pole Põhja-Korea režiim kasutanud kunagi, meie meediasse jõudnud juhtumid liigituvad pigem tõlkevigadeks.
Poliitiliselt loob riik Venemaa tegevust Ukrainas õigustavate ja Moskva suhtes sanktsioonide kiiret rakendamist põrmustavate avaldustega Kremli soosivat suhtumist. Moment on soodsaim alates 1991.aastat, kui Nõukogude Liidu eksistentsiaalselt oluline tugi sisuliselt päevapealt lakkas. Põhja-Korea eesmärk on saavutada Venemaa abil leevendusi Pyongyangile määratud sanktsioonidesse poliitilise toe või reaalse abina. Venemaa ongi juba mõistnud hukka viimaste raketikatsetustega seotud plaanid sanktsioone tugevdada. Korduvalt erinevatest kanalitest kuuldavaid ning siingi artiklis eespool kirjeldatud sõnumeid võimendas ÜRO peaassambleel kõnelenud suursaadik Kim Song, Moskvas Venemaa aseväliministriga kohtunud suursaadik Sin Hong-chul. Vene suursaadikul Põhja-Koreas, Aleksander Matsegoral, on neil päevil käed-jalad tööd täis. Lisaks Pyongyangis 8.veebruaril kurjakuulutava fotonäituse avamisele, mis pildikeeles Venemaad Läänest ähvardavaid ohte pealinlastele peamiselt Donbassi näitel tutvustas. Muidugi oli Põhja-Korea riik, kes ÜRO peaassambleel Venemaa tegevust Ukrainas kritiseerivale resolutsioonile punast tuld näitas. Usalduslik taust võimalikuks koostööks on loodud, õigemini pakub hetk võimalust selle kahepoolselt kasulikuks taaselustamiseks.
Kindlasti on välispoliitikast huvitatu viimastel kuudel märganud Põhja-Korea innukust raketikatsetuste läbiviimisel. Teadmine, et neid ainuüksi alanud aastal on toimunud juba 11, tuleb ilmselt üllatusena. Massihävitusrelvade testimiseks sobivamat ajaakent oleks raske soovida. Ajal, mil Ameerika Ühendriikide ja kollektiivse Lääne tähelepanu Ukrainas püsib, võib Põhja-Korea režiim erilisi karistusi kartmata katsetada mistahes kaliibriga relvagruppe. Nii “tervitaski” Pyongyang lisaks keskmaarakettide lennutamisele kontinentidevahelise raketiga uut Lõuna-Korea konservatiivist presidenti Yoon Suk-yeoli (hääldus: jun sog jol), kelle Põhja-Korea poliitika tõotab järgmisel viiel ametiaastal eelistada suhetes piitsa präänikule. On tabavalt öeldud, et Lõuna-Korea demokraadid ei tunne Põhja-Koread, kuid oskavad paremini ohjata pingeid ning konservatiivid, kes tajuvad olukorda realistlikumalt, pigem kruvivad neid. Lõpptulemus on olnud alati sama: Põhja-Korea jätkab. Sarnaselt 2017.aastal tuumasõja eelõhtuks kruvima kippunud “fire&fury” vastaseis Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel päädis seekordse sarnase provokatsiooni (2017.aastal katsetati lisaks kaugmaaraketile siiski ka vesinikpommi) tagasiside vaid mõne asjaomase indiviidi reisikeelu ja paari raketiprogrammiga seotud Vene (!) ettevõtte ärikeeluga Läänes. Põhja-Koreas on käsil Suurte Jumaluste ümmarguste sünniaastapäevadega seotud juubeliaasta ning režiim vajab heaolust rääkivate uudiste puudumisel midagigi, millega kahanevat patriotismi turgutada. Satelliidifotod Punggye-ri tuumapolügoonilt kinnitavad, et ka tuumakatsetus on vaid loetud nädalate küsimus. Tuumaprogrammi edendamise vajadust iseseisva kaitsevõime tagamisel armastatakse rõhutada Budapesti memorandumi näitel neil päevil sageli. Sama retoorikat jagab muuseas ka Lõuna-Korea tulevane president Yoon. Põhja-Korea kontinentidevahelise raketi katsetusele vastati sel korral üllatuslikult proportsionaalselt ka Lõuna-Koreast. Ametist lahkuva president Moon Jae-ini pettumus Kim Jong-uniga sõlmitud 2018.aasta kokkulepete rikkumise tõttu on olnud selgelt tajutav.
Maailma suurima mobiilselt platvormilt startiva, 25-meetrise raketi Hwasong17 katsetamisega 24.märtsil on seotud arvestatav kurioosum. Actionfilmi treilerile sarnases videokajastuses monsterraketi väidetavalt edukast katsetusest väljanopitud info võrdlemisel satelliidipiltidega esineb palju küsitavusi. Esmalt raketi asetsemine lennuplatsil, klimaatilised erisused ning puuduvad põlemisjäljed asfaltil, mis satelliidifotodel selgelt nähtavad on. Üha enam tundub, et Põhja-Korea näitab maailmale 16.märtsil toimunud Hwasong17 ebaõnnestunud katsetuse stardivideot, kuid 24.märtsil lendas hoopis väiksem, 2017.aastal edukalt katsetatud Hwasong15. Ebaõnnestunud katsetusest Põhja-Korea teada andnud pole, kuid mitmetele usaldusväärsetele allikatele pealinnas tuginedes oli mastaapne plahvatus Pyongyangi hommikus ilmne. Raketiosi langes äärelinnadesse, kuulda oli tugev kärgatus ning taevas värvus plahvatanud kütusest oranžiks.
Üldiselt peetakse Ukraina sõja mõju Põhja-Koreale väheoluliseks. Suhted Venemaaga on olnud varjusurmas kolm kümnendit, kaubavahetus olematu. Põhja-Koreale sobib algatus, mis verivaenlast mujal maailmas tegevuses hoiab. Põhja-Korea režiim on püsivalt piisavalt hädas haaramaks mistahes pakutavat õlekõrt ning praegusel äreval ajal võidakse kaldalt ulatada ka märksa tummisem kaigas.
Artikkel ilmus ka Postimehes, 16.aprillil 2022
