Las Ameerika säutsub, Hiina läheb valitud rajal edasi

Donald Trumpi värsked intellektuaalse omandi kaitse- ja karistusmeetmed Hiina vastu, aasta jooksul ühest äärmusest teise kalduv välispoliitika Aasias ning Xi Jinpingi ajastust kõnelevad Pekingi pikaajalised plaanid sunnivad sageli mõtlema, kuidas lääne riikide ja idamaade käsitlused ajast nii erinevad saavad olla? Mida on õpitud ajaloost, kuidas saadakse rivaliteediga hakkama tänapäeval ja mida oodata või lausa karta tulevikult?

1967.aastal kirjutas president Nixon ajakirjas Foreign Affairs, et „Maailmas ei ole senikaua turvalisust, kuniks Hiina ei muutu“. Ameerika presidendil oli seda lauset öeldes põhjuseid piisavalt. Hiina kodusõjas valiti kaotajate pool, Koreas taastasid status quo taaskord hiinlased ning Vietnami hiidpikk sõda oli järgus, kus aina enam tuli selgelt Hiina toetusega Põhja-Vietnami vägedele allajäämisi tunnistada. Kui lääne demokraatiates muutuvad poliitikad valdavalt skeemi 5+5 aastat järgi, siis Aasias peetakse plaane perspektiivis 50+50.

Tehnoloogia areng pigem sulgeb Hiinat
Deng Xiaopingi Hiina maailmale avamise poliitika tähistas pöördelist muutust. Kuid alates käesoleva sajandi algusest on Hiina nii liberaalne areng pigem pidurdunud. Dengi teooria paarist avatud akna kaudu tuppa lendavast kärbsest osutus kontrolli alt väljuma kippuvaks putukate paljunemiseks ning Hiina asus olukorda kontrolli alla võtma. Tehnoloogia areng ja info vabam liikumine tundus kaasa toovat pöördumatud mõjud majanduslikule ja poliitilisele liberaliseerumisele, kuid Hiina võimud oskasid näha vabaturumajanduse hukutavat mõju autoritaarsele riigivalitsemismudelile Lõuna-Korea ja Taiwani näitel, olid kursis Nõukogude Liidu lagunemise põhjustega. Vladimir Putin peab sarnast olukorda tagantjärele lappima ja seda proovivad hiinlased vältida.

Mao ja Xi mõtted, on neis midagi sarnast?
Kui juba Dengi avanemise perioodil kasutati riikliku subsideerimise poliitikat vajalike ettevõtete suhtes, anti suunatud laene ning kiusati liialt vabaturust mõtlejaid, siis käesoleval ajal on olukord veelgi süvenenud. Hiina Kommunistlik Partei on üha kindlakäelisemalt turureegleid kontrollima asunud. See on toonud kaasa harjumuspärase suure majanduskasvu olulise aeglustumise, mis omakorda süvendab korruptsiooni nii majandusringkondades, aga ka armees ja riigiaparaadis. Võitlus korruptsiooniga tundub olevat ka nn Xi ajastu üks prioriteete. Lood kodus hallitama läinud sularahavarudega parteitippudest ning kullakangide raskuse all kokkuvajunud kindralite majadest on Hiina Kommunistliku Partei jaoks olnud häbiväärsed. Hiina eliiti hirmutab lisaks hüvede seaduslikkuse kohta tekkivate küsimuste osas kindlasti ka asjaolu, et kiirest majandusedust ja üleüldisest heaolu kasvust ei ole osa saanud ligi pool, enamasti maal elav populatsioon. Öeldakse, et Mao putitas Hiina üles, Deng tõi majandusedu ning Xi teeb Hiina suureks. Seeläbi ongi erinevalt Maost, kes valitses Hiinat läbi kaose, valinud Xi korra abil valitsemise idee. Kui sageli üritatakse nüüdsest Hiina põhiseadusesse sissekirjutatud „Xi mõtteid“ seostada Mao omadega, siis võrdlus Maoga Xi-le kindlasti ei meeldi ning pigem kohtame Xi kõnedes viiteid Mao peaministrile, Zhou Enlaile, kes vaatamata kolmekordsele kõrvaldamisele ametist, tuli ikka ja jälle tagasi ning üritas Mao poolt loodud kaoses korda luua.

„Made in China“ ja teised küsitavad majandusmeetmed
Majandust edendava turukäitumise ja sotsialismist rääkiva Kommunistliku Partei vahel on tasakaalu leidmine väga keeruline. Seetõttu näeme Hiinas endiselt erakordselt ahistavaid ning kohati lausa varastamisel põhinevaid majandusmeetmeid. Ning just need ärritavad Lääne liidreid ja majandustegelasi juba dekaade. Nii näiteks on endiselt välismaisel ettevõtjal ilma hiinlastega ühisettevõtet avamata võimatu pääseda Hiina turule. See aga tähendab ärisaladuste ja teadmiste j

agamist ning on suuresti põhjuseks, miks on Hiina endiselt tooteid ja tehnoloogiaid kopeeriv maa. Vaatamata hiiglaslikule inimressursile ei suudeta endiselt edukate kaubamärkide osas võidelda näiteks kümneid kordi väiksema elanikkonnaga Jaapani või Lõuna-Koreaga. Endiselt kehtib Hiinas nn „first to file“ (kes ees, see mees) põhimõte kaubamärkide registreerimisel. See võimaldab suvalisel ettevõtjal enda nimele registreerida mõni tuntud kaubamärk ning see hiljem kaubamärgi tegelikule omanikule maha müüa. Probleemi all kannatavad isegi ettevõtted, kes kunagi Hiina turule ei plaani siseneda, kuid kelle kopeeritud kaubamärk on saanud Hiinas niivõrd populaarseks, et seda tarbivad isegi välismaalased, kes kaubamärgis oma armastatud toote või teenuse ära tunnevad. Nii on juhtunud peamiselt Läänes tuntud toitlustuskettidega. Hinnanguliselt moodustavad Hiina ekpsordist üle 10% võltsitud või eelpoolkirjeldatud skeemide läbi loodud tooted või teenused. Kaubamärgi kaitse saamiseks Hiinas tuleb läbida sürreaalne bürokraatlik ahel. Erinevate kaitsemehhanismidega tegelevad erinevad ametkonnad. Kui visuaalsele kaitsele on võimalik saada dokumendid kolme kuuga, siis teinekord selle eelduseks oleva patendi jaoks kulub kaks aastat. Üldse ei ole võimalik kaitsta helilist identiteeti või maitseid. Hiina on WTO liige, kuid täidab organisatsiooni miinimumnõudeid vaevu isegi paberil. Reaalsed ja kohalikud seadused muudavad välismaiste ettevõtjate elu aga põrguks. Turukaitset ei saa Hiinale kindlasti ette heita, kuid intellektuaalse omandi kasutamise teemadel võiks muu maailm Ameerika presidendi katset sellele jõuliselt tähelepanu juhtida küll pigem toetada. Kohalike ettevõtjate, aga ka intellektuaalide ja aktivistide elu Xi ajastu koidikul ei tõota samuti midagi meeldivat. Kui mõned aastat tagasi tuli jutuks nn Social Credit Systemi loomine, siis tundus see stasilik või kgb-lik ulme. Tänaseks on inimese sotsiaalset, ärilist ja poliitilist aktiivust ning meelsust hindav süsteem töösse rakendamisel. Esimesed karistusedki määratud. Tehnoloogia areng, kaamerate võrgustik ning näotuvastussüsteemid võimaldavad organitel tuvastada inimeste liikumist, asukohta ja tegevusi. Sotsiaalmeedia ja interneti leviku piirangud on Hiinas pigem reeglid kui erandid ning trend piiranguteks on pigem kasvav. Kas see on aga Lääne asi Hiinale ette heita või mitte, on lugeja väärtushinnangute küsimus.

Xi’l on rahva toetus
Selge on, et Hiina teeb midagi siiski väga õigesti. Heaolu kiire kasv on vaid paari dekaadiga tekitanud arvuka keskklassi, linnastumine käib ennaktempos ning miljonid elavad-töötavad-õpivad Läänes. Sajandi alguses kõikumalöönud enesehinnang on asendunud natsionalismi puhanguga ning Hiina üle uhkust tundvaid kodanikke on aina enam ka noorte hulgas. Xi Jingping ning tema poliitika leiab enamike hiinlaste hulgas siirast toetust ja imetlust. Seetõttu ei kohta arvestatavat vastumeelsust ühiskonnas ka Xi plaan saada eluaegseks valitsejaks ning tema ideed, senikaua kuni see toodab heaolu, kestku kauemgi. Donald Trumpil on Ameerikat aega suureks teha dekaadi jagu, kuid Xi vajab enamat ning seetõttu on tema „mõtte“ lisamine põhiseadusesse meie komberuumis diktaatorlikult mõjuv, kuid Hiina vajab stabiilset arengut ja plaani pikaks ajaks. Xi otsuse üle on avalikku kadedust näidanud lausa Donald Trump ise.
Kuigi Hiina Rahvavabastusarmee arendamine tundub Xi Jinpingi jaoks olema oluline, tuleb ka temal seista silmitsi teadmisega, et nii suure armee kaasajastamine on kallis ja aeganõudev protsess. Sarnaselt Kremli päkapiku multifilmides nähtuga, arendab ka Hiina eelisjärjekorras ultramoodsaid ja hetkel vaenlase vastuseta relvi. Hiinal on erinevalt Moskvast olemas nende arendamiseks ka raha. Sarnasusi võib tõmmata ka Põhja-Korea tuuma- ja raketiprogrammiga, mis pakuvad neile riikidele võimalikku parimat kaitset ja tõsiseltvõetavust võimalikult lühikese perioodi ja kulude juures. Hiina kasvav militaarne agressiivsus regioonis on märgatav. Kuid siinkirjutaja arusaamade järgi toetab see kõik siiski prioriteetsemat majandusliku maailmavallutuse plaani.

Kui teiste loodud maailmast jääb puudu, loome selle endale ise
Hiina on tasapisi liitunud kõigi maailma „klubidega“. Ollakse ÜRO, WTO, ASEANi liige. Töötatakse Vaikse Ookeani majanduskoostöö formaadis, osaletakse Iraani ja Põhja-Korea tuumaprogrammide ohjamises, lepiti tuumarelvade piiramise leppega. Kuid sellest on vähe. Hiina on loomas iseendale paralleelorganisatsioone, kus reeglid kehtestab Peking. Tuntumad neist on riikide ühendus BRICS, New Development Bank ja Asia Infrastructure Investment Bank. Viimasega on liitunud juba üle 80 riigi. Lisaks majanduslikele meetmetele ei unustata ka pehmemat jõudu. Erinevalt Russia Today stiilist avab Hiina peamiselt kultuuri ja haridusega seotud keskusi üle maailma ning tänu rahumeelsemale ning pingevabamale ajagraafikule on Hiina toidud, kombed, arusaamad ja teadmised aina populaarsemad ning propaganda maitseta. Küll aga ei räägita Hiina taustaga keskustes ja õppeasutustes kunagi näiteks tiibetlaste või moslemite tavadest Hiina Rahvavabariigis.

Hun Sen ja Xi Jinping

 Aina enam näeme Hiinat, kes Venemaa toel laseb vee peale ÜRO julgeolekunõukogu otsustele, mis sageli puudutavad Hiinale huvipakkuvaid riike nagu Sudaan, Süüria, mitmed Aafrika riigid ning muidugi Põhja-Korea. On selge, et Hiinale meeldib enda ümber näha Hiinast sõltuvaid vasalle. Kasahstan, Põhja-Korea, Laos, Kamobodža jne. Muide, sarnast filosoofiat tundub jagavat ka Vladimir Putin. Erinevalt sõjakast Putinist kasutab Hiina nn sõbralikku sisepoliitikasse sekkumist, esmalt peamiselt läbi prääniku. Laos on koloniseerimisel läbi mõlemile riigile olulise raudtee ehitamise, mille lõppsihtmärk tundub olevat Tai rannik. Kambodžas oldi üle kolme dekaadi valitsenud ja Ameerika tuge nautinud peaminister Hun Seniga küll vaenujalal, kuid piisas Hun Senil füüsiliselt likvideerida opositsioon, kui endise punakhmeeri poolt Kambodžat aina enam vaesusse tüüriv valitsus Pekingile sobima hakkas. Majanduskoostöö riikide vahel sai uue hoo peale Ameerika Ühendriikide ähvardust vabu valimisi jalgeallatrampiva Hun Seni toetamise lõpetamisest.

Hiina Rahvakongressi veebruari kuukiri kirjutab otse – „Euroopa Liit ja Ameerika Ühendriigid esitavad Aafrika riikidele vaid ahistavaid tingimusi, aga meie teeme ära!“ Kogu uue Siiditee algatuse olemus tundub olevat läbi logistiliste investeeringute hilisema mõju suurendamine regioonis ja kaugemal. Programm võimaldab ka karmistunud keskkonnanõuete tõttu konkurentsieeliseid kaotavate ja lagastavate tootmiste väljaviimist Hiina territooriumilt, tarnekiirust seejuures kaotamata. Selliste arengutega tuleb olla targalt ettevaatlik meilgi. Riigikogu väliskomisjoni esimees Marko Mihkelson on maininud, et rumal oleks loodusseadusi mitte ära kasutada, pidades silmas sulavast Põhja-Jäämerest tekkivad uusi kaubandusteid Hiinast Euroopasse. Kuid olgem tähelepanelikud ning kasutagem hiinlaste enda meetodeid, kui jutuks tuleb näiteks Tallinn-Helsingi tunneli finantseerimine või Rail Balticu ehitus. Läbi ühisettevõtte tagame olukorra, kus tunneli või rongipileti eest saab maksta eurodes, mitte jüaanides. Vastasel juhul realiseerub paremkonservatiivide hoiatus Eesti suveräänsuse kadumisest erinevalt Euroopa Liidu ponnistustest ka päriselt.

Kopeerija kõiges, ka mõjutamises
Sarnased mõjutusmeetmed ei ole muidugi Hiina väljamõeldised. Kuigi Partei häälekandja Renmin Ribao on korra Xi’d juba Tüürimeheks nimetanud ning Aasia julgeoleku uueks arhitektiks peab ta end isegi, on eelpooltoodud lahendused ajaloos tuttavad peamiselt Ameerika, Jaapani ja Nõukogude

Liidu varasalvest. Teame ju Ameerika mõjutustegevusi läbi puuviljaäri Ladina- ja Lõuna-Ameerikas, laenu- ja julgeolekuprogramme samas piirkonnas. Jaapan aitas tõsimeeli 20.sajandi alguses vaatamata  räigele okupatsioonile jalule haridus- ja tööstuselu pea kõigis okupeeritud riikides. Nõukogude mõjutusmeetmeid artikli keskeast vanemale lugejale ilmselt meenutama ei pea. Sarnane on ka karistuspoliitika mõjutustest kõrvalehiilijatele. Ameerikast meenuvad sanktsioonid Kuubale, karistusoperatsioonid Nikaraguas. Nõukogude Liit nüpeldas kasvatusele mittealluvaid Jugoslaaviat, Rumeeniat ja Albaaniat. Hiina on kaasajal sidunud karistusmeetmed sageli Dalai-laama tegevuse ja külastustega. Mongooliaga ei suheldud seni, kuni kuulsaima tiibetlase visiidid lakkasid. Eestigi lakub viimase pühamehe külastuse haavu. Filipiinide presidenti Dutertet premeeriti paranenud käitumise eest ja Washingtoniga eriarvamustele jäämise eest 24 miljardi dollarilise laenuga Pekingist. 

Aasia, Lähis-ida ja Aafrika riigid on selgelt ristteel. Kaugele võib siis Hiinaga koostöö nimel minna? Mida tähendab näiteks Hiina esimene välismaine sõjaväebaas Djiboutis? On see ähvardus Aafrikale? Kuigi pinged Korea poolsaarel on toonud Jaapani ja Hiina poliitikud sagedamini laua taha, on pigem Hiina kasvav mõju põhjuseks, miks Jaapan aina enam kõneleb patsifistliku ja kaitsevõimele rõhuva põhiseaduse muutmisest rünnakuvõimeliseks. Lõuna-Korea kõneleb taas tuumarelvaprogrammist või vähemalt tuumarelva olemasolust riigi territooriumil. Kuigi enamasti nähakse nende sündmuste taga Põhja-Korea ärplemist, on omajagu õigus ka nendel analüütikutel, kes näevad Ida-Aasia pingete taga Hiina pilukil silmi. Ameerika Ühendriikidele ja Läänemaailmale soovitaks aga nende silmade pilkumist veidi rahulikumalt jälgda ning meenutada, et 5+5 on Aasias 50+50.