 |
| Põhjakorealased edukat katsetust tervitamas |
Põhja-Korea arengutes on vajalik ümber hinnata mõningad aastakümneid püsinud eelarvamused, mis takistavad edukalt tegelemast peamise eesmärgiga Korea poolsaarel – rahu saavutamisega.
Põhja-Korea tuuma- ja raketivõimekus on tõsiasi. Varasemalt pidevalt ebaõnnestumistega lõppenud keskmaarakettide katsetused on jõudnud faasi, kus lausa kontinentidevahelised ja tõenäoliselt tuumalõhkepäid transportida suutvad raketid lendavad oodatud kaugustele. Ameerika Ühendriikide lärmakas retoorika ohust nende mandriosale on siinkohal kolmandajärguline. Tõelises ohus elavad naabrid Jaapan ja Lõuna-Korea. Seda, et Jaapan ei suuda ohule peale ruuporite undamise otsustavalt reageerida, oleme just kogenud. Lõuna-Koreal on veel vähem aega võimaliku rünnaku korral mistahes relvadega põhjapoolt. Kui Donald Trump ametisse astudes 2016.aasta sügisel mainis, et Põhja-Korea raketid ei hakka mandreid ületama nii pea, siis ometi on see juhtunud. Sarnast skepsist kohtab hetkel Põhja-Korea võimekuse kohta kruvida nende selgelt edukate rakettide ninadesse massihävitus- või keemiarelv. Selle skepsise peaks unustama ja arvestama, et paariariigi raketiprogrammi areng on lähikuude kaugusel ka taoliste katsetuste sooritamisest. Ilmselt sellega siiski maailma kaitsepoliitikat kujundavates mõttekodades juba arvestatakse.
 |
| Jaapani peaministril on kibedad päevad |
Põhja-Korea armeed peetakse maailma suurimaks vanarauast armeest. See on küll tõde, kuid jälgides Kim Jong-uni sihikindlat toimetamist ja prioriteetide seadmist massihävitusrelvade arendamise suunas, ei pruugi tal olla vajadust seda uunikumidest koosnevat jõudu uuendada. Kuigi asjatundjate hinnangul lennutatakse hetkel taevasse vähemalt ühe liha ja riisiga söögikorra jagu raha kogu Põhja-Korea elanikkonna jaoks, on see siiski odavaim viis enda kaitsevõime tõsiseltvõetavuse tagamiseks. Samuti tuleb arvestada tõsiasjaga, et Korea Rahvaarmeel on olemas tõeliselt ohtlik keemiarelvaarsenal, mida ka eksporditakse. Spekulatsioonid keemiarelvaalasest koostööst Süüriaga on leidnud tõestust. Lisaks Korea kõrgete ametnike visiitidele Damaskusesse on kinnipeetud keemiarelva tootmiseks mõeldud laevasaadetisi. Siit edasi tuleb oluliselt enam hakata pöörama tähelepanu asjaolule, et tugevate sanktsioonide tõttu otsib Pyongyang üha enam kliente oma raketitehnoloogiale, keemiarelvadele ja tavarelvastusele ning taoline režiim ei küsi ostja eesmärkide kohta ülearu küsimusi. Iraani tuumaleppe ja taaselustatud raketiprogrammi valguses on rohkem kui kunagi varem küsimuse all Pyongyangi ja Teherani koostöö neis küsimustes. Põhja-Korea kõrgeid ametnikke näeb aina enam Teheranis, kus küll väidetavalt käiakse uue saatkonna ehitust inspekteerimas ja teaduse ning tehnoloogiaalaseid koostöölepinguid sõlmimas, kuid millegipärast hakkasid Põhja-Korea Hwasongid ja Taepodongid edukalt lendama just peale väidetava koostöö taaselustamist Iraaniga. Iraan on tuntud tahkel kütusel töötavate raketimootorite arendajana ning nüüd on sellised tõukamas ka Põhja-Korea rakette. Lisaks näevad raketid Nodong ja Shabab3 kuidagi liiga sarnased välja. Iraani ja Põhja-Korea koostöö neil teemadel ulatub Iraani-Iraagi sõtta, kus Iraan meeleheitel tugeva Iraagi vastu pöördus just Põhja-Korea poole, kes selleks ajaks oli suutnud vene päritolu scud-raketid kopeerida ja osutus oluliseks relvatarnijaks islamivabariigile. Kokku on Põhja-Korea päritoluga relvastust tuvastatud ligi neljakümnes konfliktis viimase poole sajandi jooksul.
Põhja-Koread surutakse hetkel ajaloo tugevaimate sanktsioonidega. Siinkohal tuleb aga pigem olla nõus Hiina ja Venemaa seisukohtadega, kelle sõnul sanktsioonid probleemi lõplikult ei lahenda. Põhja-Korea majanduses on niivõrd oluline osakaal illegaalsel majandusel, et ametliku majanduse pitsitamisest jääb väheks. Selge on, et ligi kolmandiku ametliku majanduse pressimisest (just nii suureks hinnatakse viimaste maavarasid ja kalatööstuse toodangu eksporti reguleerivate piirangute mõju Põhja-Koreale) loodetav kahju režiimile on küll tuntav, kuid ainus, mida sellest oodata, on kõikvõimalike illegaalsete ekspordiartiklite osakaalu kasv. Juba on signaale, et seni suuresti sõjaväe kontrolli all toimetanud kalatööstus sunnitakse tootma enam narkootikume, lennufirma AirKoryo toodab ka eksporditavat alkoholi jne. Mereannid on aga olnud oluline tuluallikas armeele ja riigile juba aastakümneid. Samuti ei kutsu Pyongyang tavapäraselt koju piiri taga sisuliselt orjadena töötavaid kodanikke, vaid sunnib neid otsima mistahes võimalusi oma tööhõive säilitamiseks. Ligi viiskümmend tuhat töötajat Venemaal, Hiinas, Pärsia lahe riikides ja Aafrikas, toodavad riigile tulu üle 3 miljardi dollari aastas. Sanktsioonid keelavad riikidel põhjakorealastest töötajate arvu suurendamise. Küll aga on see pragmaatiliselt vastumeelne Hiina ettevõtjatele Korea poolsaare lähistel, kus on kümneid ettevõtteid, kus töölistena töötavad enamikus just odavad põhjakorealased.
Hiina pühendumist ja rolli peetakse Põhja-Korea olemasolus määravaks. Nii ongi. Aeg on lõplikult mõista ka maailma liidritel, et Hiina huvi on endiselt Põhja-Korea kui puhvertsooni säilitamine. Üheltpoolt kardetakse miljoneid võimalikke põgenikke Kirde-Hiinas, aga tegelik ja pikaajaline hirm võimsa konkurendi tekkimises ühinenud Korea näol on primaarne. Aasias ei tehta plaane viisaastakuteks, seal vaadatakse ette 50 aastat. Nii palju aga ei kuluks kui kaks Koread liitudes taaskord jalad alla saaks ja asuks murendama Hiina pikaajalisi majanduslikke eesmärke. Moskva roll käesolevas konfliktis on väheoluline, kuid hetkel naudib Venemaa Kaug-Ida Põhja-Koreale määratud sanktsioonide valguses hüppelist majandusedu. See väljendub peamiselt antratsiidi tarnetes Hiinale, kes alates märtsist pole Põhja-Koreast ametlikel andmetel ostnud kuupmeetritki vajalikku maavara. Hiina survestamisest Põhja-Korea küsimuse lahendamises erilist edu loota ei ole. Kaotada aga võimaliku majandussõja valguses enam kui küll. Valikud on keerulised.
Tihti kuuleme arutelusid, et Pyongyangi režiim viib niivõrd ulatuslikke raketikatsetusi läbi paremate tingimuste kauplemiseks läbirääkimistel. Millistel? Läbirääkimised mistahes formaadis on alati (!) läbi kukkunud. Esiteks on Põhja-Korea kõik antud lubadusi murdnud, kuid nüüdseks on Kim Jong-uni režiimile saanud selgemast selgemaks, et läbirääkimistel antud sõrmed võivad viia kiirele käe maharaiumisele ehk võimu kokkuvarisemisele. Kui senini oli Kim Jong-ilil silme ees vaid Nicolae Ceausescu kokkuvajuv verine keha, siis Kim Jong-un teab, mis võib juhtuda peale läbirääkimisi ja seda Muammar Gaddaffi näitel. On selge,et Kim’ide režiim on pidamas maailma suurimat vanglat ja selle kontol on ajaloo jooksul miljoneid hukkunuid ning seeläbi on võimusäilitamine Kim Jong-uni ja tema lähikonna ning riigi uuseliidi jaoks elu ja surma küsimus. Kogu tuuma- ja raketiprogrammi valguses ei tohiks unustada Põhja-Korea inimõiguste olukorda, mis Kim Jong-uni perioodil sisuliselt paranenud kuidagi ei ole.
Sõjaline lahendus ei ole vaatamata erakordsetele pingetele endiselt päevakorras. Samuti on Lõuna-Korea uus ja rahumeelset suhtlust ning koostööd lootnud president Moon Jae-in sunnitud tõdema, et tema eesmärgid on läbikukkunud. Tuumariik Põhja-Korea on tõsiasi. Kõik meetodid, mis aitavad pingeid maandada, Kim Jong-uni toetust siseriiklikult aegalselt murendada, põhjakorealaste teadvust oma režiimi olemusest laiendada, on teretulnud. Maailma strateegid võiks eelpooltoodud tõdemused võtta edaspidise Põhja-Korea ohjeldamise poliitika alusteks. Hetkel on punktivõidu nokkinud Kuri-Korea ja Paks Poiss ning muu maailm elab aastakümneid rahutoonud dogmades.
No comments:
Post a Comment