 |
| Foto: Eesti Ekspress |
Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki (edaspidi Põhja-Koread) on peetud maailma kõige suletumaks ja eraklikumaks kuningriigiks. Enamasti kajastasid varasemalt riigist tulnud vähesed uudised ulmelisi lugusid kuulipildujatules hukatud teisitimõtlejatest, püksrihma keetmisest maisisupi maitsestamiseks või ülevaated, kui palju Kim Jong-il (praeguse liidri isa, Kallis Juht) pärast kurtisaanidega hullamist kõhutuuli armastas lasta. Põhja-Korea ja tema liidrid olid maailma meedia müstikud, kelle ärplemised naabritega või maailma üldsusega tundusid halenaljakatena. Kuid Aasias tehakse plaane mitte ainult viisaastakute kaupa, vaid poolsada aastat ja enamgi ette. Riigi rajaja ja tänase liidri vanaisa Kim Il-sung tundis tuumaambitsiooni pakitsemas juba 1950ndate lõpus. Mängides ideoloogilisi partnereid Hiinast ja NSV Liidust edukalt teineteise vastu, ei õnnestunud Suurel Juhil enamat kui tuumakompleksi ehitus Yongbyoni asulasse nõukogude teadlaste abil ning sadade kimilsungismist nakatunud noorte tuumateadlaste koolitamine Moskvas. Seeme oli idanema pandud. Hiljem on riik edukalt jäljendanud või täiustanud Nõukogude relvastust, hankinud Pakistanist piisava partii tehnoloogiat uraani ning valetanud maailma silmad ja suud täis rahuotstarbelisest elektrienergiatootmisest. Yongbyonist pole kunagi ükski elektriliin elektrivõrku viinud. Tuumaläbirääkimistel on Põhja-Korea alati sohki teinud. Alati!
Kimide dünastia kolme liidrit on peetud veidrikeks, mida nad keskaegsele kuningakojale sarnaselt ongi. Kuid milline sotsialismileeri riik on suutnud üle elada bloki lagunemise, mitu miljonit inimest tapnud näljahäda, lakkamatud majandussanktsioonid ning näitab ikkagi ette arvestataval tasemel kaitsevõime kõige hävitavamate relvade näol?
 |
| Püha Kolmainsus Põhja-Koreas |
Samas käib maailma suurima vanarauast armee uuendamine riigile selgelt üle jõu. Ülirepressiivne režiim on olnud väga ratsionaalne. „Ähvarda relvadega ja palu toiduabi“-välispoliitikaga peeti riiki aastakümneid üleval. Hirmuvalitsust rakendati edukamalt kui Jossif Stalin seda suutis ning see hoiab siiani põhjakorealasi maailma suurimas vanglas. Ent Kim Jong-uni suurim mure on mitte enam sanktsioonid, kuivõrd mälupulgad, mis toovad infot välisilmast aina sügavamale Põhja-Korea ühiskonda. Praeguseks pole riigis enam tõsisusklikke Targa Marssali uskujaid. „Püha Kolmainsuse“ piltidelt pühitakse endiselt kord päevas tolmu, aga pelgalt kohusetundest. Riigis eksisteerib majandushuvidega eliit, kelle Marssal on usaldanud majandust juhtima kõige läänelikemate turumajanduse reeglite järgi. Nende jaoks režiimi on säilimine elu ja surma küsimus, nagu Kim Jong-unile endalegi.
Ma ei tunne talle kaasa, aga teadmata sünniajaga, kuid aasia arusaamu arvestades verinoor „prints“ jäeti peale isa äkilist surma 2011. aastal äärmiselt raske ülesande küüsi. Enda kui tõsiseltvõetava Juhina kehtestamine on nõudnud viis aastat paleepöörete ennetamist, sugulaste hukkamist, armee puhastamist, piiride kinninõelumist (v.a.majandustegevustele), infoleviku tõkestamist ning teisi võikaid ja 21. sajandisse mittekuuluvaid lahendusi. Tuumarelvade ja rakettide müra kõrval kipub tahaplaanile vajuma inimõiguste teema. Kim Jong-uni ajal on vangilaagrite hulk vähenenud, kuid olemaolevate pindala ja riigivaenuliku tegevuse eest karistadasaanute hulk suurenenud. Kim Jong-un kardab oma elu pärast. See on märgatav kasvõi tema kehakaalus ja olekus. Kindlasti on kergem olla maailma naerualune leivakombinaadis barankasid vaadates või sõjaväeosa sigalat inspekteerida kui ära hoida välissurvet ja kõrvaldada sisevaenlasi. Kõike vaid selleks, et tagada enda ja umbes miljonilise uuseliidi heaolu. Panused on aga läinud globaalseks!
Mis saab edasi? Põhja-Korea on saavutanud tõsiseltvõetava taseme. Ilmselt näeme ka tulevikus, kuidas kontinentidevahelised raketid katsetuste ajal üle Jaapani lendavad. Sellega tuleb uute, paariariiki ohjeldada püüdvate poliitikate loomisel arvestada. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiina aitab olukorda lahendada hetkeni, mil Põhja-Koread ähvardab kadumine. Hiinal on endiselt, ka viiesaja aasta perspektiivis, Põhja-Koread vaja, Kim Jong-uniga või ilma. Venemaa naudib süllesadanud võimalust naasta kõrgesse mängu Kaug-Idas.
Põhja-Korea relvi on nähtud ligi poolesajas relvakonfliktis üle ilma. Karmide sanktsioonide valguses on sulaselge, et Pyongyang üritab teenida kõva valuutat, müües raketitehnoloogiat jumal teab kellele. Olgem ausad, USA, keda ähvardused puudutavad geograafilistel põhjustel umbes sama palju kui Saue valda, pruugib retoorikat, mis veel aasta tagasi kõlas ainult Pyongyangi ruuporeist. Kumb tundub teile suurem kloun? Kas Paks Poiss, kes sõda õhutavas hüsteerias naudib kasvavat riigisisest poolehoidu või Washingtoni Linalakk, kelle säutse Mattis ja Tillerson päev hiljem maailmale tõlkima peavad?
Eesti Ekspress, 6.09.2017
No comments:
Post a Comment