On selge, et mingid tsiviliseeritud meetodid Kim Jong-uni pikaajaliste eesmärkide saavutamise häirimiseks ei tööta. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiinast ei ole partnerit, kes tõsiselt võtaks ette Pyongyangi rahustamise. Hiina näiline mure on kantud vaid asjaolust, et Kim ei laseks iseenda režiimi õhku. Hiina teeb mistahes ponnistusi, et PK säiliks – Kimiga või ilma, ükskõik. Venemaale sobib Kim Jong-uni ärplemine lihtsalt vastasseisus USA-ga väga hästi. Vastastikused õhunumbrid Korea lähedal õhuruumis saatsid kogu viimast nädalavahetust. Õhus käisid Hiina, Venemaa kui Lõuna-Korea (loe:USA) lennumasinad. ÜRO JN võib ilmselt minna sanktsioonidega edasi ja kehtestada näiteks totaalse diplomaatilise blokaadi – nõutakse PK saatkondade sulgemisi üle ilma. Kindlasti flirditakse mõttega külmutada nafta ja muude kütuste tarned PK-le. Seda siiski isiklikult ei usu, sest see lööb peamiselt PK rahvastikku, režiimi mitte niivõrd. Lihtsalt autod sõidavad veelgi vähem, sooja toodetakse nafta asemel sanktsioonide tõttu ülejäävast kivisöest, kütuse ostud kodanikele või ettevõtjatele limiteeritakse (see on PK-le tuttav teema, elavad selle üle ilusti).
Päris viimaseid ja äärmist isolatsiooni nõudvaid sanktsioone Hiina ja Venemaa kindlasti ÜRO JN-s
 |
| Põhja-Korea teine mees Kim Yong-nam Teheranis |
läbi ei lase. Seda näitavad juba Moskva ja Pekingi reaktsioonid üle Jaapani lennanud keskmaaraketi katsetuse järel – sanktsioonid on saatanast, eeltingimusteta dialoogi vajadus jne jne. Nüüd tuleb leppida ka tõsiasjaga, et PK on tuumajõud. Hetkel küll väga pisike, aga nende järjekindlus on olnud muljetavaldav. Ilmselt on siin taga ka mingil moel toetus suurematelt jõududelt, kuid pigem moraalselt laadi. Kahtlused on ilmselt põhjendatud, aga reaalseid fakte ja isegi põhjendatud kahtlusi ei ole mina kuulnud. Mingit reaalselt koostööd relvaprogrammide arendamisel on küll raske ette kujutada. Raketiprogrammis on selgemaid tõendeid koostööst Iraaniga. Iraan, kes on arendanud tahke kütusega raketimootoreid, on viimase paari aastaga oluliselt aktiviseerunud ja koostöö P-Koreaga on samuti selgemast selgem. Seal on kindlasti tugev ühisosa olemas. Samuti peab jälgima pingsalt, millistele paariatele või organisatsioonidele P-Korea võib hakata müüma oma lühi- ja keskmaarakette või nende loomise tehnoloogiat. Ajaloost näiteid ju küll - taaskord Iraan (Iraagi sõja ajal), Süüria tuumakompleks, mille Iisrael hävitas, tarned Liibüale.
Nüüd, kui sanktsioonide tase on enneolematu, otsib Pyongyang veel enam omale kliente nö. põranda alt. Veel tuleb ära mainida, et Päikesepaistepoliitikat 2.0 võimule tulles lubanud Lõuna-Korea uus president Moon Jae-in osutuski naiivseks ja on tänaseks korrigeerinud oma PK suunalist poliitikat. USA raketipüüdursüsteem THAAD saab ilmselt Lõuna-Korea valitsusest rohelise tule. Kogu olukord on tõsiselt kõigutamas aastakümneid püsinud tasakaalu regioonis – lisaks kasvanud PK võimekusele soovib LK ilmselt oma territooriumile või vetesse USA tuumavõimekust, Jaapan panustab hüppeliselt kaitsevõimesse ja võimalik on ka ründerelvastuse taastamine. Venemaa naudib lihtsalt võimalust suurde mängu ka Kaug-Idas tagasi tulla. Mida ennustada lähinädalateks? Selge, et PK alustab ka mandritevaheliste rakettide intensiivsema katsetamisega. Seni on neid katsetusi ju vaid kaks. Hull lugu on see, et ainus võimalik trajektoor neid kuni 7000 km lendavaid torusid katsetada on taaskord üle Jaapani. Veel hullem aga on kujutada ette võimalikke tuumarelvade katsetusi näiteks atmosfääris. Aga ikkagi, sõjalist sekkumist väljaspoolt on võimatu endiselt ette kujutada.
No comments:
Post a Comment