Lõuna-Korea tuumaprogramm? Päriselt?

Kontinentidevaheline rakett Hwasong15

Põhja-Korea sihikindlus riigi raketi- ja tuumaprogrammi arendamises on olnud tõeliselt muljetavaldav. Juba eelmise sajandi 50ndatel alanud soov võõrustada Nõukogude Liidu või Hiina tuumarelvi oma pinnal sai reaalse tegevuskava 80ndate keskel ning on läbi turbulentsete rahvusvaheliste suhete jõudnud sinna, kuhu Kim Il-sung programmi alustades ilmselt iial ei arvanud jõudvat – tegeliku kaitsevõimeni. Veel 1994.aasta juunis, kuu enne surma, avaldas Kim Il-sung kohtumisel Ameerika Ühendriikide endise presidendi Jimmy Carteriga siirast hämmeldust maailma ebaproportsionaalse reaktsiooni pärast esimeste võimalike tuumatemaatiliste sanktsioonide pärast. Tol ajastul üritas Rahvusvaheline Aatomiagentuur inspekteerida korduvalt dekaad varem satelliidifotodelt tuvastatud Yongbyoni teaduskeskust, kuid Põhja-Korea leidis võimalusi alati inspektsioone takistada uskumatute ja lausa kiuslike peitusemängudega. Lõpuks sai Aatomiagentuuril kõrini ning 1994.aasta alguses teatas võimas asutus oma võimetusest Pyongyangi viguriväntadega konstruktiivselt koostööd teha ning andis edasise tegevuskava otsustamiseks tagasi ÜRO-le ning Ameerika valitsusele. Nendes tingimustes võttis Bill Clinton ette sammud, mis sarnanevad tänase „fire and fury“ retoorika ja pingete reaalse kruvimisega Korea poolsaarel.  Riigisekretär William Perry tellis Pentagonilt Yongbyoni tuumakeskuse täppisründamise plaanid, Korea vettesse liigutati kaks lennukikandjat ning kümme tuhat lisavõitlejat olid valmis kiiresti maabuma Lõuna-Koreas. Sarnaselt tänapäeval toimuvaga räägiti tõsiselt ennetava löögi andmisest Põhja-Koreale ning toimusid Stealth hävitajate ülelennud demilitariseeritud tsoonis. Loodud oli plaanid ameerika kodanike evakueerimiseks Jaapanisse. Esimene Põhja-Korea tuumakriis oli alanud.

Yongbyoni tuumakeskus Põhja-Koreas

Sarnaselt tänase olukorraga oli Põhja-Korea lõpetanud ühe etapi oma tuumaprogrammis – Yongbyoni reaktor suutis toota piisavas koguses plutooniumi 1..2 tuumapommi loomiseks. Põhjakorealased olid olnud kavalad. 80ndate keskpaigast kestnud kõnelustevoorud otse Ameerika Ühendriikidega olid sisuliselt aja võitmiseks tehtud pettemanöövrid. Tegelikud arengud käivitusid 1991.aastal, kui Nõukogude välisminister Eduard Ševarnadze oli sunnitud oma elu ebameeldivaimaks kogemuseks peetud vestlusel Põhja-Korea välisministri Kim Yong-namiga (kes muide on formaalne Põhja-Korea riigijuht tänagi, olles peagi 90-aastane!) teatama Moskva soovist  seada sisse suhted Lõuna-Koreaga. Põhja-Korea reetmiste karikas sai täis, kui sarnase teatega saabus aasta hiljem Hiina välisminister Qian Qichen. Endiste ideloogiliste liitlaste huvid liikusid majandusliku koostöö suunas raketina areneva Lõuna-Koreaga ning sotsialismibloki värske lagunemise järel oli Kim Il-sungil selge, et ellujäämiseks on tuumaprogramm ainus reaalne võimalus. Riigi majandus oli kokkuvarisemise teel ning võimud otsisid ekstreemseid meetmeid. Selleks vajas Kim selgelt ajapikendust ning alustas järjekordseid vestlusvoore Washingtoniga. See on üks tahk, mis eristab tänast kriisi dekaadidetagusest – Kim Jong-un ei otsi kontakti ning ei taha pidada läbirääkimisi. Kui Põhja-Korea  valitsuse ruupor peale kontinentidevahelise raketi Hwasong15 edukat katsetust 29.novembril 2017 kuulutas riigi raketi- ja tuumaprogrammi edukalt finišisse jõudnuks, tuleb maailma avalikkusel siiralt loota,et Pyongyang on nüüd valmis istuma laua taha ja esitama oma nõudmised. Parim, mis sellistelt kõnelustelt (mis tõenäoliselt kestavad aastaid aeg-ajal katkedes ja siis taas jätkudes) loota saab, on olukorra teadlik külmutamine. Sarnaselt tänasega, kus Hiina on selgelt mures Põhja-Korea ärplemise tõttu, oli Jiang Zemin sarnaseid noote esitamas 1994.aasta kriisi eel. Kuid tänasel Hiinal on Põhja-Koreas tunduvalt olulisemad majanduslikud ja poliitilised huvid, kui kaks kümnendit tagasi.

Uus tuumariik on tõsiasi. Kui 1994.aastal tundus tuumarelvakõlbuliku toormeni jõudmine maailma avalikkusele absoluutselt vastuvõetamatut taset, siis edasine on ajalugu. Alanud turbulentsused Lähis-idas ning türanniate järjestikused kukkumised ei jätnud Kim Jong-ilile mingeid kahetisi võimalusi. Raketiprogramm, millega sarnaselt tuumarelvaga tegeleti teadlikult alates Iraani-Iraagi sõjast, on jõudnud oma lõpusirgele eriti sõjaka Donald Trumpi valitsusajal. Mitte kunagi ei ole selline tuumavõimekus olnud aga paaria käes, kes ilmselt ei vali oma kliente, vaid korraldab pigem oksjone. Relvakaubandus on ülioluline osa Põhja-Korea sissetulekutest ning selle tegelik sanktsioneerimine on sisuliselt võimatu. Märke Põhja-Korea kasvavast (õigem oleks vist öelda „taasavastatud“) koostööst erinevate relvaliikide teemadel tuleb Egiptusest, Süüriast ja Iraanist. Kuid mitte alati ei ole Korea tuumaprobleemid olnud seotud vaid Põhja-Koreaga. 1970ndatel tuli maid jagada ja sanktsioonidest rääkida hoopiski Souli peremehe, diktaator Park Chung-hee’ga. 

Kindral Park Ching-hee

1970.aastaks oli Parkil selge Põhja-Korea kiire kaitsevõime areng. Samuti muretses sõjaväelise riigipöördega võimu haaranud Park Richard Nixoni plaani üle tõmmata poolsaarelt välja olulise võitlusvõimega Ameerika VII division. Parki nõustaja tuumaküsimustes Oh Won-chol on küll hiljem proovinud peremehe tollaseid uljaid mõtteid pehmendada, rääkides vaid plaanidest olla valmis tuumarelva tootmiseks, kuid edasised arengud ei suuda selliseid argumente kinnitada. 1972.aastal sõlmis Lõuna-Korea koostöölepingu relvade tootmiseks sobilike seadmete ja tehnoloogia ostuks Prantsusmaaga. 1974.aastaks olnuks Taedukis asuv nn.Kaitsealaste arengute agentuur võimeline tootma 20 kilogrammi plutooniumit, mis võimaldanuks toota kuni kaks tuumapommi võimsusega, mis sarnanenuks Ameerika Ühendriikide poolt Jaapanile heidetutega. Algas diplomaatiline mõjutustöö, mida Ameerika suursaadik Lõuna-Koreas,Richard Snider, iseloomustas lausega – „nad teadsid, et me teame. Kõik teadsid“. Kindral Park kinnitas oma strateegilisele liitlasele korduvalt, et „meil on see võimekus“, kuid ei enamat. Ameerika Ühendriigid oli kahvlis. Üheltpoolt vastas tõele Parki kahtlus ameerika tuumavihmavarju kadumisest (lõpuks Jimmy Carter tõepoolest viis 2/3 Koreas asuvatest lõhkepeadest ju minema), teisalt oli Ameerikal Koread vaja rohkemgi kui vastupidi. Henry Kissinger teatas oma siseringile, et küsimus ei ole niivõrd Koreas, kui kogu regiooni ja maailmarahu säilimises. Kas see tähelepanek ei ole asjakohane mitte ka tänapäevases kontekstis? Koduvalt kutsuti vaibale Korea suursaadik Washingtonis, seejärel mõjutati lepingut prantslastega katkestama osapooli Pariisis. Käiku läksid esimesed sanktsioonid Prantsuse ja Koread finantseerivate Prantsuse pankade vastu. Ameerika kaitseministriks tõusnud Donald Rumsfeldi suu läbi saabus ultimatiivne lahendus. Peale ähvardust määrata nii Soulile kui Pariisile oluliselt majanduslikku koostööd ja kaitseplaane kahjustavad piirangud, rebis kindral Park lepingu prantslastega puruks. Seda tehti kogu maailma eest varjatuna, nagu tuumaprogrammi poleks olnudki. Ameerika Ühendriikide

Kim Jong-un on rahul

tuumavihmavari umbes  750 tuumalõhkepeaga Korea poolsaarel jätkas oma kaitsvat tööd. Peale Parki tabanud atentaati ja Jimmy Carteri tagasitõmbamispoliitikaid vähendati lõhkepeade arvu 250ni ning need toodi kokku sõjaväebaasi pealinna Souli lähistel. Kuid Souli plaane tuumavõimekusest lõplikult lahti öelda toimunu lõplikult ei mõjutanud. Teadlased jätkasid uurimistööd plutooniumi tootmise teemadel. 1978.aastal tuli ameeriklastel taas mõjutada prantslasi uute kontaktide katkestamise teemadel korealastega ning 2000ndate keskel on leidnud dokumentaalset tõestust 1983ndal aastal läbiviidud relvatootmisele suunatus katsed plutooniumiga. 1991.aastal teatas Ameerika president George Bush kõikide taktikaliste tuumarelvade likvideerimisest Korea poolsaarel ja selle ümbruse vetest. Veel 2013.aastal kummutas Lõuna-Korea peaminister Chung Hong-won sisemaiste kaitsepoliitika eest vastutavate mõttekodade uitmõtte Ameerika tuumarelvade taaspaigutamisest Koreasse, kuid juba 2017.aasta suvel teatas kaitseminister vajadusest vaadata see seisukoht üle. Kahjuks on võidurelvastumine regioonis taas alanud ning mängijate panused tehnoloogilise mätta otsast vaadatuna aina paranenud. Loodetavasti annab Põhja-Korea teade tuuma- ja raketiprogrammi lõplikust edust lootust võimalike nõudmiste tekkest ning soovist alustada taaskord diplomaatiat.