 |
| Ameerikavastased meeleavaldused Soulis |
Vaatamata Põhja-Korea näilisele tagasitõmbumisele raketikatsetuste tempos, on arengud Ida-Aasias ja Korea poolsaarel endiselt äärmiselt hektilised. Käesolevad read on kirjutatud vahetult enne Donald Trumpi suure Aasia-turnee algust, kuid regiooni riikide omavahelistes suhetes toimunud arengud võimaldavad juba enne ajaloolisteks nimetatud kohtumisi ühtteist arvata.
Pole ju saladus, et Trumpi poliitika kannab lipukirja „America first!“ („Ameerika ennekõike!“). Ning sellest on ta tõepoolest ka lähtunud. Valge Maja võimalikku strateegiat ja suhtumist Põhja-Korea ohjeldamiseks kirjeldab õõvastaval moel senaator Lindsey Graham, kelle sõnul on Donald Trump suletud uste taga öelnud: „Kui seal tuleb sõda, siis tuleb see seal. Kui surevad tuhanded, siis surevad nad seal, mitte siin“. Ameerika presidendi ringreisi üks peamistest teemadest peakski puudutama Põhja-Koreaga seonduvat. Samas on mitmeid arenguid, mis sunnivad tõdema – Trump on piirkonna riikidele paras peavalu ning seeläbi on asutud rahustama omavahel kiiva kiskunud suhteid.
 |
| Trump Jaapanis |
Lõuna-Korea eksistentsiaalsed kahtlused
Lõuna-Korea president ja ühiskond on omalaadses kahvlis. 70 aastat julgeolekut garanteerinud liitlane ei hooli lõunakorealaste turvalisusest senisel määral. President Moon Jae-in on sunnitud kasutama küll Valge Maja sõnavara Põhja-Korea suunal, kuid igapäevaselt otsib ta rahumeelsemaid lahendusi pingete lõdvendamisel. Vaatlejatele on jäänud silma ka tõsiasi, et Trump viibib Lõuna-Koreas vaid ühe, kui mujal 2-3 päeva. Lõuna-Koreas läbiviidud uuringute järgi on vastumeelsus USA tegevuse ja meetodite osas 2014.aasta 18%-lt tõusnud 75-ni käesoleval aastal! Ameerika baaside vastu oli veel kaks aasta tagasi vaevu viiendik rahvastikust, siis nüüd leiavad nende kohalviibimise mõtetu olevat juba kolmandik. Sõjaseisukorras operatiivjuhtimise ülevõtmine korealaste poolt kogub aina enam toetust nii rahva kui võimude seas. Soulis toimuvad enne Trumpi visiiti meeleavaldused, kus küsitakse aina valjemini – kas meil on vaja sellist liitlast, kes meie julgeolekuga niiviisi mängib? Novembri esimestel päevadel külastas Lõuna-Koread ja demilitariseeritud tsooni NATO peasekretär Jens Stoltenberg ning just NATO rolli kasvus näevad Souli strateegid munade asetamist erinevatesse korvidesse.
Suhetes Hiinaga on Lõuna-Koreas toimunud oluline pingeleevendus. Ameerika raketipüüdursüsteemi THAAD edasine püstitamine on peatatud ja Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-hwa on andnud mõista Lõuna-Korea enda sarnase süsteemi arendusplaanidest. See omakorda on rahustanud Pekingit, kelle jaoks kujutas THAAD-i võimekus tuvastada ka enamikke Hiina territooriumil asetsevate raketisüsteeme, julgeolekuriski. Peking on lõpetamas piiranguid Lõuna-Korea ärihiidude tegevusele, impordile Lõuna-Koreast ning ei keela hiinlastel taas miljonite kaupa Lõuna-Koreas reisimas käia. Samal ajal räägib Ameerika president vabakaubanduslepingu lõpetamisest Lõuna-Koreaga.
Peking võib haarata ohjad
On ajalooline muster, et Hiina president peale teise ametiaja pikendamist Hiina Kommunistliku Partei kongressil asub taas agressiivsemalt välispoliitilist põldu kündma. Arengud selles osas on veel olematud, kuid suhete parandamine mõlema Koreaga peaks olema korralik näpuviibutus Washingtoni linalakale – me saame siinkandis oma asjadega ise hakkama. Kuigi just Kim Jong-un oli esimene, kes aastatepikkuse vaikimise õnnitlustelegrammide saatmise pikas ajaloos katkestas ja Xi Jinpingi meeles pidas, kuid veelgi olulisem on Xi vastus Kim Jong-unile. Kui diplomaatilise keele ja kommete olulisus poliitikas on oluline, siis nende kahe ideoloogilise liitlase (kuigi see on iganenud väljend) omavaheline sõnumivahetus kannab erilist rolli. Hiina, kelle huvides on Põhja-Korea püsimine ning kes on kaasa tulnud oluliste survevahenditega Pyongyangi ohjeldamiseks, otsib võimalusi strateegilist suhet säilitada. Sanktsioonid, mida Hiina rakendab, kahjustavad suurel määral Hiinat ennast. Alternatiiviks on kaubandussõda Ameerika Ühendriikidega, mis samuti Pekingi arenguplaanidesse ei sobi. Seetõttu on Xi Jinpingi tervitus Kim Jong-unile oluline märk, mis saab ilmselt kinnitust järgmisel Pyongyangis toimuval paraadil. Kui seni on massiivsetel propagandaüritustel viibinud vaid Hiina viies mees, siis nüüd on oodata ilmselt kõrgemat taset. Ühtlasi võib Pekingi käitumises oodata suuremat läbikäimist paariarežiimiga, et kinnistada oma peremeherolli, mis kippus kaduma Ameerika Ühendriikide ähvarduste ja agressiivsuse taha. Hiina tegelikku pühendumist sanktsioonidesse saame hinnata ehk aasta pärast. Kindel on see, et Põhja-Korea teeb meeletuid ponnistusi leidmaks valuutat režiimi toimimiseks ja võtted lähevad aina räpasemaks. Relvade müük Lähis-Idasse on juba leidnud faktilise tõestuse Egiptuses ja Süürias. Sanktsioonide alla langenud Põhja-Korea ravimitööstuse palutud erandit ÜRO neile ei tee – ravimite tootmisega koos on tööstused korduvalt jäänud vahele narkootikumide valmistamisega.
Jaapani punane joon läheb aina jämedamaks
Donald Trumpile on jäänud veel Jaapan, kes kannatlikult proovib tema „sõnaosavusega“ sammu pidada. Kuid sarnaselt Hiinale ja Lõuna-Koreale on Jaapan andnud mõista enda rolli kasvust haaramaks Põhja-Korea probleemiga tegelemine enda kätesse. Samas soovitaks Jaapanil lisaks sümboolsetele sanktsioonidele muuta oma haridusseadustikus ära punkt, mis sunnib kinni maksma kõikide erakoolide elukorraldus. Selle iganenud seaduse raames maksab Jaapani maksumaksja tänaseni kinni Põhja-Korea koolid Jaapanis, kus õppetöö toimub endiselt kahe vanema Kimi pildi all. Jaapanis on arvestatav hulk Põhja-Koreaga seotud korealasi ja nende kogukond on endiselt toimiv.
.
.
Pingetele lisab hoogu juurde ka teadmine Ameerika Ühendriikide võimekuse kasvatamisest regioonis. Seda nii veepeal, kui baasides maismaal. Hetkel tuleb seda võtta kindlasti kui heidutuse tugevdamist, sest sõjaline lahendus on vaatamata Trumpi „strateegilise kannatuse katkemisele“ endiselt üliväike.
Inimõiguste olukord Põhja-Koreas püsib muutumatuna
 |
| Põhja-Korea inimõiguste olukord ei näita paranemise märke |
Ameerika Ühendriike tuleb siiski kiita inimõigusalaste rikkumiste tõttu määratud sanktsioonide kehtestamise eest. See on ajaloos teine kord, kui Washington (aga muide ka Seoul) määrab konkreetsetele persoonidele seoses inimsusevastaste kuritegudega liikumis- ja finantspiirangud. 2001.aastal loodud ja Põhja-Korea inimõigustega tegelev Human Rights in North Korea (https://www.hrnk.org) värskele aruandele tuginedes tuvastati põgenike tunnistuste järgi teistkümned vangilaagrite käitamisega seotud ametnikud ja julgeolekutöötajad. Satelliidifotod ei jäta kahtlusteks ruumi – Põhja-Korea laiendab olemasolevate jõhkrate sunnitöölaagrite territooriume. Rajatakse uusi elublokke, uuendatakse piirderajatisi ning muid infrastruktuure. Neis eelmise sajandi keskpaiga sadistlikumatel meetoditel toimivates asutustes viibib endiselt orienteeruvalt 100 – 120 tuhat asukat. Põhja-Korea karistusseadustiku täiendused määratlevad nüüdsest riigivastaste tegevuste eest eluaegse vangistuse või surmanuhtluse. Sellise karistusmäära teenib ära ka agitatsiooni ja propaganda edastamise eest. Oluliselt on karmistatud võõrriigi meedia tarbimise eest määratud karistusi. Majanduskuritegude eest on karistusi seevastu leevendatud.
No comments:
Post a Comment