Oo sport, sa oled rahu! Kas ka Pyeongchangis aastal 2018?

Souli mängude avatseremoonia

Tekst on kirjutatud mõned päevad enne Kim Jong-uni uusaastakõnet ning tema avaldust osalemisest talimängudel.

Pierre de Coubertin alustas esimesi olümpiamänge avades hüüatusega: "Oo sport, sa oled rahu!" Kas see õilis avastus kehtib ka peagi algavatel taliolümpiamängudel Pyeongchangis, Lõuna-Koreas, napilt 80 kilomeetri kaugusel Põhja-Korea piirist? Millised on ohud ja võimalused hetkel maailma ühes peamises pingekoldes, kus retooriline tuumasõda on käinud juba aastapäevade jagu?

Souli olümpiamängud – suur võimalus Lõuna-Koreale
Olümpiamängud toimuvad Lõuna-Koreas teistkordselt. Souli suvemängud 1988.aastal olid äärmiselt märgilised. Lõuna-Korea oli väljumas neli dekaadi kestnud turbulentsidest ning alustamas pöörast majanduskasvu. Jõuliselt eemalduti perioodist, mida iseloomustasid diktatuur, sõjaväelised riigipöörded ja veresaunad elanikkonna vastu. Kuigi 1987.aastal esimeste tõeliselt vabade valimiste tulemusel võimule tõusnud Roh Tae-woo oli endine riigipööraja ja kindral, kelle käed olid määritud ligi 200 tudengi verega 1980.aasta Gwangju veresauna korraldamise tõttu, õnnestus tal tänu opositsiooni killustatusele minevikust jõuliselt distantseeruda ning osutuda valituks. Tudengid ja poliitiliselt tundlikum elanikkond tundis, et taaskord on võimul sõjaväeline juht ning 1987.aastat iseloomustasid Lõuna-Koread taas lakkamatud meeleavaldused ja vägivald tänavatel. Olukord sundis Juan Antonio Samaranchi, Rahvusvahelise Olümpiakomitee tollast juhti, tegema president Roh suunas ultimatiivseid avaldusi  - segaduste jätkumisel jäävad mängud Soulis ära. Lõuna-Koreale tehti ettepanek kandideerida 1988.aasta mängudeks juba dekaad varem, millest tollane diktaator Park Chung-hee koheselt kinni haaras. Vaatamata türanlikule valitsemisele mõistis riigi majandusedule alusepanija (mis tuli läbi suurkorporatsioonide ja sõbralike ärihaide eelistamise) süllekukkuvat võimalust Korea Vabariigi jaoks. Olümpiamängude promomise alla pandi kogu poliitiline ja majanduslik võimekus. Riiki esindasid mängude reklaamimisel rahvusvahelises suhtluses peaminister, suured ärikorporatsioonid (Hyundai, Daewoo jt.), kogu välissaatkondade võrgustik ning oma panust anti kuni Korea Airlines lennusaatjateni välja. 1981.aastal Lausannes olümpialinna väljakuulutamise gaalal edestaski Soul selgelt Jaapani linna Nagoyat.

Põhja-Korea frustratsioon ja terror
Lisaks Lõuna-Koreale proovis haarata võimalusest kinni ka aina enam majanduslikult sohu vajuv Põhja-Korea. Kim Il-sung asus läbi vahendajate kiiresti läbirääkimistesse Souli valitsejatega kogu Koread hõlmavate mängude korraldamiseks. Tema hinnangul ei pidanuks mängud kandma vaid Souli, vaid Korea olümpiamängude nime. Kim Il-sung pakkus välja idee, et lauatennise turniir, võrkpalli ja jalgpalliturniiride alagruppide mängud toimuksid Pyongyangis. Selle kinnituseks asus
Põhja-Koreas tekitas viha ka asjaolu, et Lõuna-Korea mängudel lubasid osaleda peaaegu kõik sotsialismibloki riigid. 1986.aastal asus Soul sellel suunal tööle Ungari valitsusega, kes laenude lubamise toel asus sisse seadma diplomaatilisi suhteid Lõuna-Koreaga ning kellele doominokividena järgnesid teised bloki maad kuni Nõukogude Liiduni välja. Souli mängudelt jäi kõrvale vaid Kuuba, kuid peale poliitiseeritud Moskva ja Los Angelese mänge osales Souli spordipeol 160 riiki! Lõuna-Korea ponnistused enda maailmale avamiseks ja teadvustamiseks olid kandnud vilja.

Rungrado Maistaadion Pyongyangis

Põhja-Korea koheselt rajama maailma suurimaks tituleeritud Rungrado Maistaadionit, kuhu mahub 150 tuhat pealtvaatajat. Oma võimekuse tõestamiseks alustati ikoonilise Ryugyongi hotelli rajamist pealinna. See kolmnurkne ja poolelijäänud betoonmonstrum oli Põhja-Korea viletsuse häbiväärne sümbol järgmised kaks kümnendit. 2013.aastaks sai hoone siiski Egiptuse telekommunikatsiooniettevõtte Orascom abil kaasaaegse klaasfassaadi, kuid seisab tühjana tänaseni. Rungrado staadion on küll valmis ja värskelt uuendatud, kuid on selgelt spordiürituste korraldamiseks liiga massiivne ning enamasti kasutatakse seda propagandistlikel eesmärkidel massishowde etendamiseks. Rungradol on korraldatud ka avalikke hukkamisi. Kim oli valmis tagama kõik ligipääsud maismaalt ning avama lennujaamad, kuid Lõuna-Korea ning ROK soovisid enamat – liikumisvabadust riigi territooriumil, otseülekandeid kohalikus televisioonis ning propagandavabat kajastust. Läbirääkimised jooksid kiiresti liiva ning Põhja-Korea boikoteeris mänge. Frustratsiooni väljendamiseks tellis Kim Jong-il oma salateenistustelt Korea Airlines lennuki õhkimise Andamani mere kohal, mis viis märga hauda 115 lõunakorealast ning Põhja-Korea kanti terrorit toetavate riikide nimistusse. Rünnaku eesmärk oli nõrgestada Souli võimekust tagada turvalised mängud.

Pyeongchangi mängude turvalisus küsimärgi all?
Kuidas on lood 2018.aasta talimängudega? Sarnaselt 1988.aastaga otsiti ROKi vahendusel kahe Korea ühisosa ürituse korraldamisel. Kuid seekord oli palujaks pooleks Põhjaga tihedamat läbikäimist lubanud ja propageeriv Lõuna-Korea president Moon Jae-in. Pyongyangile pakuti võimalust viia läbi mäesuusaprogramm  vaatamata karmidele sanktsioonidele ikkagi tippvarustusega

Masikryongi suusakeskus Põhja-Koreas

Masikryongi suusakeskuses. Samuti ühise hokinaiskonna loomist ning naiste hokiturniiri korraldamist Põhja-Korea pealinnas. Kuigi Põhja-Koreal on ettenäidata korralik meistriklass uisualadel ning riigi spordisaavutused propagandarindel olulised, otsustas ametlik Pyongyang mänge siiski boikoteerida. Paljuski nähakse oma osalejate saatmist põlisvaenlase mängudele Lõuna-Korea valitsuse aktsepteerimisena. Põhja-Korea meedia ei ole peaaegu mingil moel reageerinud talimängude toimumisele naaberriigis. Ainsad kanded Pyongyangi ruupori (KCNA uudisteagentuur) veebilehel ja televisioonis neil teemadel kajastavad, kuidas Ameerika Ühendriigid on õilsa spordipeo kaaperdanud oma imperialistlike eesmärkide saavutamiseks. Selge, et sellistel mängudel ei sobi põhjakorealastel esineda. Kahjuks kannatavad selle otsuse tõttu ka ainsana mängudele kvalifitseerunud atleedid - iluuisutajad Ryom Tae-ok ja Kim Ju-sik.

Poliitikavaatlejad ja analüütikud üritavad mängude boikoteerimist selgitada Pyongyangi sooviga esineda spordipeo ajal provokatsioonidega. Kuigi stsenaariumeid järjekordse tuumkatsetusega lausa atmosfääris või piirüleste intsidentidega on mitmeid, tundub realistlikumana küberrünnaku võimalus. Kuid siiski, 2002.aastal peeti just Lõuna-Korea jalgpalli MM-i ajal maha fataalne merelahing, kus hukkus kokku ligi paarkümmend mereväelast mõlemalt poolt. Seega ei ole sõjalised provokatsioonid välistatud, kuigi nii Soul kui Pyongyang on lubanud rahu ja stabiilsust. Hea tahte märgina on Soul jätmas ära kahte iga-aastast suurtükiväe ühisõppust Ameerika Ühendriikidega ning Põhja-Korea spordiminister kinnitab rahumeelset lähenemist. Erandiks tuuakse vaid Ameerika Ühendriikide provokatiivseid samme ja nendega kaasnevaid riske. Tihenenud diplomaatilised kontaktid Pyongyangiga (ROK, Hiina valitsuse eriesindaja visiit, ÜRO kõrge ametniku külastus detsembri alguses) annavad lootust, et nende kõneluste käigus on puudutatud vajadust tagada rahu mängude perioodil. Sarnase visiidi võttis 1988.aastal ette  Nõukogude Liidu välisminister Eduard Ševarnadze, kes manitses neil teemadel Pyongyangis Kim Il-sungi ennast. Vaid aasta varem oli Kim pidanud mõjuvaks vahendiks lõunanaabri reisilennuki õhkimisega olukorda pingestada. Ševarnadzel oli selle visiidi käigus Kimile hulgaliselt halbu sõnumeid (peamiselt Moskva suhete arengust Souli suunal) ning hiljem on grusiinist riigimees meenutanud neid vestlusi kui elu ebameeldivamaid.

Kuigi müümata on pooled piletid, on korraldajad optimistlikud. Lõunakorealaste töökust tunnistades ei lepita millegi muu, kui täieliku õnnestumisega. Kuid Põhja-Korea olemus ja tegevus jäävad piirkonda saatma veel pikaks perioodiks, kuna 2020.aastal toimuvad suvemängud Tokios ja kaks aastat hiljem talvel Pekingis. See kõik sunnib Coubertini idee elushoidmiseks ebainimlikele pingutustele, kuid rahu on seda väärt.