Hanoi tippkohtumise eel. We'll see what happens? Seekord jääb sellest väheks.

27.-28.veebruarini saab Vietnami pealinnas Hanois toimuma suur vaatemäng pikas protsessis saavutamaks edu rahupüüdlustes Korea poolsaarel. Mõlemal suurejoonelisi kohtumisi armastaval liidril, Kim Jong-unil ja Donald Trumpil, on eelkõige sisepoliitikast kantud pinged ja surve saavutada midagi enamat kui Singapuris sõlmitud „We’ll see what happens....“ stiilis leping. Mida oodata teiselt Ameerika Ühendriikide ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) juhtide tippkohtumiselt?

Vietnam – võimalik edumudel eeskujuks Põhja-Koreale?
Hanoi sobib osapooltele kohtumiseks ideoloogiliselt suurepäraselt. Vietnam on 1980ndate keskpaigast alanud „Doi moi“ reformikavaga (analoog N-Liidu „perestroikale“) majanduslik edulugu sotsialistlikku riigikorda ja valitsemismudelit hülgamata. Riik on avatud maailmaorganisatsioonidele ning jõudnud läbi Põhja-Koreas mitmepäevasel visiidil viibinud välisministri Pham Binh Minh’i suu pakkuda igakülgset tuge ja abi Pyongyangile läbikatsetatud edumudeli rakendamisel. Pyongyangile „Vietnami mudel“ täiemahuliselt vastuvõetavaks nii pea ei saa, sest sunniks loobuma liidrikesksest valitsemisest ning avama riigi maailma majandusele, mis omakorda sunniks loobuma või nõustuma oluliste kitsendustega kogu tüli keskmes olevatele tuuma- ja raketiprogrammidele. Ameerika Ühendriikidest on saamas Vietnami liitlane majandus- ja potentsiaalses sõjalises vastasseisus Hiinaga. Ka Donald Trump toob Kim Jong-unile Vietnami edulugu eeskujuks ning esitab seda kui tuumadesarmeerimisel ameeriklaste abiga saabuvat präänikut. Hanoisse lendab omal jõul ka Kim Jong-uni Tupolev ning karta ei ole inimõiguslaste proteste visiidi ajal. Oluline on ära märkida statistiline fakt, et Vietnami jaoks on viimase kahe aasta jooksul saanud suurimaks väliskaubanduspartneriks Lõuna-Korea, kes vahetas sellel kohal välja Hiina. Lõuna- ja Põhja-Korea majanduslik ühispotentsiaal Kagu-Aasia turgudel on seega saanud tugeva vundamendi ning plaanitud, kuid seni sanktsioonidega välistatud koostöö üle demilitariseeritud tsooni võiks saada tulevikus Vietnamis ka Koreade jaoks sünergilise tõuke. Võimalik Vietnami ja Põhja-Korea tippkohtumine Hanois on enam kui tõenäoline ja loogiline. Hanoi sündmused võiksid jääda Põhja-Korea kui Ida-Aasia tulevase majandusliku eduloo ajalooliseks verstapostiks, kuid võtame siinkohal liigselt optimistliku hoo taas maha.

Palju auru, vähe vilet
Ootused kohtumise sisulistele tulemustele on maailma avalikkuse jaoks taaskord kõrgele kruvitud. Isegi ümbernurga mõtteavalduste virtuoos, Lõuna-Korea president Moon Jae-in, avaldas haruldase otsekohesusega uue aasta pöördumises lootust sisulisi jätkutegevusi fikseeriva leppe sõlmimise osas abstraktse Singapuri oma jätkuks. Olgem ausad, vaatamata vormiliselt sümpaatsetele ja fotogeenilistele algatustele (Punggye-ri tuumapolügooni sissepääsude õhkimine, 22 vaatlusposti likvideerimine DMZ, raudteevõrgu ühendamise valmisoleku taastamine, ühispatrullide loomine, merepiiri kui rahupiiri kehtestamine, piirijõe laevatamisreeglite leevendamine jms.) meediatarbijate rõõmuks, sisulisi edasiliikumisi Korea poolsaare (tuuma)desarmeerimise küsimuses astutud ei ole. Endiselt hoidutakse kompromissist muuta sarnaseks mõiste „Korea poolsaare tuumavabaks muutmine“ tõlgendamine mõlemal pool piiri ja Ameerikas. Washingtoni välispoliitikaga tegelevad ringkonnad kuni välis- ja kaitseministeeriumini välja kaebavad vähest kaasamist otsustusprotsessi (väide tugineb juhtiva Põhja-Korea analüütiku, Kookmini Ülikooli professor Andrei Lankovi augustist 2018 kuni veebruari alguseni 2019 Washingtonis läbiviidud intervjuudel Ameerika Ühendriikide välis- ja kaitseministeeriumi Korea teemadega tegelevate ametnikega, leitavad NKNews.org ja Kookmini Ülikooli Aasia uuringute rubriigi  veebikülgedel). Korea küsimus Ameerika pealinnas on suure neliku personaalteema – president Trumpile lisaks kuuluvad meeskonda väliminister Mike Pompeo, julgeolekunõunik John Bolton ning Põhja-Korea küsimuse eriesindajaks määratud endine automüüja Stephen Biegun, keda Pyongyang on selgelt asunud tema algses kogenematuses kiiresti ära kasutama. Pidevaid suhtluskanaleid põhjakorealastega loodud ei ole, samal ajal kui korealased kahel pool piiri peavad Kaesongis avatud ühises esinduses kohtumisi kogu spektri ulatuses tempoga 2,5 nõupidamist päevas. Vastastikuste esinduste avamine Pyongyangis ja Washingtonis võivad olla tippkohtumise tulemuste protokollis olulisel kohal ja sellist algatust tuleb tervitada. Ameeriklastel on sarnase suhtlusmudeli toimivusest positiivne kogemus Vietnamist, 1990ndate algusest. Hetkel on osapoolte töögruppide kohtumised küll kõrgetasemelised, kuid äärmiselt harvad.

Ameerika ennekõike!
Washingtonis kardetakse halba lepet. Ilmselgelt välispoliitikat ebameeldivaks valdkonnaks pidaval presidendil on tarvis edulugusid (või hoopis Nobeli rahupreemiat?). Põhja-Korea protsessi edukas, kasvõi ajutine ohjamine sobib selleks hästi. Donald Trumpil on võimalik täie südamerahuga esitada Põhja-Korea raketi- ja tuumakatsetuste peatamist enese töövõiduna, kuid sügaval sisimas teavad asjaosalised, et see on ajutise iseloomuga. Trump on korduvalt maininud, et „Põhja-Korea probleem on lahendatud“, kuid see väide on tegelikkusest kaugel. Halba lepingut kardetakse ka Soulis. Trump juhindub sageli välispoliitilistes otsustes oma valimislubadusest eelistada Ameerikat ennekõike. Selle vilju on Lõuna-Korea juba tundnud uue kaubandusleppe näol ning näinud, kuidas vaid sõrmenipsuga on võimalik lõpetada dekaade riigi julgeolekut taganud ühisõppuste läbiviimine. Vahetult Hanoi tippkohtumise eel on Ameerika Ühendriigid ja Lõuna-Korea tülitsemas kaitsekulude jagamise teemadel ning sõlmitud on vaid ajutise iseloomuga (varasema viie aasta asemel aastase kestusega) leping, mis kumbagi poolt ei rahulda. Osapoolte arusaamu asutakse exceli tabelite abil jagama ja täiendavalt teineteisele selgitama käesoleva aasta jooksul. Pikemalt kaitsekulutuste jagamist reguleeriva Special Measure Agreement lepingu mõtestamisel tekkinud tülist: https://arvamus.postimees.ee/6514926/erki-loigom-rahuprotsess-korea-moodi-voidurelvastumine-ja-suurenenud-kaitse-eelarved Mida paremat oskaks Kim Jong-un tippkohtumise eel soovida kui arusaamatused Lõuna-Korea ja tema suurima liitlase vahel.  Mitmed analüütikud on märkinud loogilisena tunduvat võimalust, kus Trump keskendub ameerikakesksuses vaid kontinentidevaheliste rakettide temaatikale, jättes Ida-Aasiat ohustavad kesk- ja lühimaa ballistilised torud kohalike probleemiks. Ameerika presidendi (ilmselt ajutist) sisepoliitilist populaarsust ja näivat rahvusvahelist edu vähemalt Korea küsimuses tagavad sammud on regiooni võidurelvastumise vaates sealset julgeolekuarhitektuuri ümberjoonistava iseloomuga.

Sisepoliitilistest kaalutlustest vajab edulugu ka Kim Jong-un. Küsimus ei ole vähemas kui Põhja-Korea majanduse ellujäämises, liidri tõsiseltvõetavuses ning lojaalsuse püsimises. Sanktsioonid näpistavad Põhja-Koread tuntavalt.  Kimi järjestikused kohtumised Xi Jingpingiga on lubanud Hiina tugevat toetust tundes esitada üllatavalt selgepiirilisi ja tugevaid nõudmisi. Pyongyang on väga visalt klammerdunud sanktsioonide kaotamise nõude külge (meenutage, kui kiiresti selleni jõuti!) ning viidates rahuprotsessi edendamise eeltingimustele nõutakse KÕIKIDE Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppuste lõpetamist. Sellised soovunelmad sobivad ka Hiina huvidega ning unistama peabki suurelt. Tippkohtumise eelseks ajaks on paariariik saavutanud sanktsioonidesse kümmekond pehmema valdkonna erandit, näiteks invavarustuse hankimiseks ning nisujahu lasteasutuste köökidesse ostmiseks, kuid ei enamat. Isegi gripiepideemia leevendamiseks plaanitud Tamiflu saadetis ootab Lõuna-Koreas erandit juba mitu nädalat. 

Kellele on kasulik Korea sõda lõpetava rahulepingu sõlmimine?
Põhja-Korea meedias ei ole endiselt silpigi tuumarelva loovutamisest. Kontinentidevaheliste rakettide Hwasong-14 ja 15 edukate katsetuste tähistamiseks püstitatud ausammaste jalamil kuhjuvad värsked pärjad ja elanikkonnale peetavad ideoloogialoengud kinnistavad tuumaprogrammi fundamentaalsust. Lõuna-Koreale heidetakse igapäevaselt ette liigset sõltuvust Washingtoni nõudmistest. Tuletatakse meelde 1972.aasta ühiskommünikee punkti, mis reguleerib koreasiseste probleemide lahendamise kahe Korea rahumeelse tegevuse tulemusena väliste osapoolte sekkumiseta. Pyongyangi huvi on sõlmida Korea sõda lõpetav rahuleping, mis annab lisalegitiimsust nõudele Ameerika Ühendriikide isikkoosseisu vähendamiseks Lõunas. Võimalik, et eriesindaja Biegun (ja kogu otsustajanelik) ongi sööda alla neelanud ning Hanois kuuleme rahulepingu sõlmimisele ärgitavaid üleskutseid või usaldust kasvatava meetodina 28500-liikmelise Ameerika väekontingendi vähendamist mõne tuhande võrra. Presidendi volitustes on Kongressi loata võimalik tuua koju kuni 6000 sõjaväelast. Positiivse poliitilise tahte korral tekib juriidiline küsimus, kelle vahel Korea sõda lõpetav leping üldse sõlmida tuleks? Pragmaatilises tänapäevas ei annaks Korea sõja lõpetamine siiski palju.  Pingelõdvendusperioodidel on mitmeid lennukaid samme varasemalt  astunud nii Jimmy Carter, aga ka muidu sõjakas George Bush vanem ja Bill Clinton. Vähendatud on koosseise, likvideeritud või koondatud on teatud relvaliike (sh.tuumarelvi) jne. Põhja-Korea ja Hiina kasutavad avanenud akna nõudmiste esitamiseks maksimaalselt võimekalt ära. Kim Jong-un võib juba praegu lugeda täidetuks ühe oma suguvõsa poolt loodud suure kurikorea unelma – tema riiki on tunnustanud maailma vägevaimad. Kuhu edasi, Kim’i kõne ÜRO peaassambleel?

Ootused Hanoi etendusele on kõrged. Soovitan sümbolismile korralikku valgust suunava sündmuse taga näha siiski rohkem ühte verstaposti, millega testitakse ettevaatlikult osapoolte siirust ja eesmärke. „We’ll see what happens“ täna enam ei rahulda, kuid palju enamat logisevate suhete rägastikus loota samuti ei ole. Nautigem vaatemängu, kuid ärgem unustagem, et tähtsate teemade kõrval ei ole ja ei asuta veel nii pea esitama küsimusi tavaliste põhjakorealaste elukvaliteedi teemadel. See aga teeb viimasel kahel aastal vaatamata värvilistele piltidele näidispealinnast tuntavat vähikäiku ja raportid maapiirkondadest on ebameeldiv lugemine.

Rahuprotsess Korea moodi – võiderelvastumine ja suurenenud kaitse-eelarved

31.detsembril sai ümber Ameerika Ühendriikide ja Korea Vabariigi (Lõuna-Korea) vahel regulaarselt viieks aastaks sõlmitud militaarkoostööd reguleeriv leping. Ametliku nimega Special Measures Agreement, mida tuntakse Koreas paremini selle sisulist poolt iseloomustava nimega – sõjaliste kulude jagamise kokkulepe. 1991.aastast konkretiseerunud lepe määrab Ameerika Ühendriikide toetuse ja baaside pidamise kulude jagamise 50-50 skeemi järgi. Sarnaselt Donald Trumpi (õigustatud ja NATO peasekretäri sõnade kohaselt juba tulemusi näitava) survega NATO liikmetele 2% kaitsekulutuste täitmise osas, on nüüd revideerimise alla sattunud ka seitsme dekaadi pikkuse ajalooga liitlassuhe Korea poolsaarel. Kuidas võiks olukord teistegi regionaalsete liitlassuhete murenemise vaates ning Hiina ja Ameerika kaubandussõja taustal mõjutada alanud Korea sula?

70 aastat koostööd saab ootamatu tagasilöögi
Lõuna-Koreale mõjus külma vett pritsiva äratuskellana Donald Trumpi 12.juunil 2018 Singapuris, vahetult Kim Jong-uniga peetud kohtumisele järgnenud pressikonverentsil kuuldu. Parimas Kuri-Korea murdes teatas Trump provokatiivsete ühisõppuste lõpetamisest demilitariseeritud tsooni lähistel. Detailitäpsuseks olgu siiski mainitud, et sellekohane info jõudis Souli paar tundi enne pressikonverentsi, mis sisulist vahet ei oma. 70-aastases koostöös oli tekkinud arvestatav mõra. Sageli unilateraalset suhtlusvormi eelistav Trump oli andnud Lõuna-Koreale selge sõnumi – teie turvalisus on aina enam teie endi kätes.  Välispoliitikaga tegelemist ilmselgelt tülikaks pidava Ameerika presidendi Korea suunaline poliitika on olnud pehmelt-öeldes asjatundmatu. Jäik surve ehk maximum pressure poliitika tundub küll järjekindlana ning on andnud ka teatud tulemusi, kuid poolsaart tundvaid inimesi administratsioonis (enam) ei ole. Tüüri keeravad kaika- ja müügimehed John Bolton ning Stephen Biegun ning Lõuna-Korea poliitikutel on üha keerukam Washingtoni lärmakale triole meelepärane olla. Ühendriikide totaalse tuumadesaremeerimise nõue Pyongyangile mõraneb, protsessi jäikuses kahtleb ka Lõuna-Korea ning Põhi on olukorda edukalt ära kasutamas. Trump püsib nõude juures endiselt, Boltoni suust on kuuldud leevenduste võimalikkusest. Lõuna-Korea president Moon Jae-in otsib mõningate majanduslikku koostööd takistavate sanktsioonide olulise leevendamise poliitikale toetust kogu maailmast. 

Lõuna-Korea suurendab hüppeliselt kaitsekulutusi
Lõuna-Korea, kes kulutab kaitsele 4,9% SKP-st, plaanib perioodil 2019-2024 kasvatada näitajat 7,5-ni. Uue viisaastaku kaitseplaan räägib selgelt valdkonna tugevamast haaramisest Souli kontrolli alla. Varasem kolmeteljeline (tõrje-vastulöök-ellimineerimine) selgesõnaliselt Põhja-Korea suunaline kaitseplaan saab umbmäärasema pealkirja, kuid veel selgema sisuga asenduse. Nn.Kaitsereform 2.0 plaan ei maini arvestades Korea sula retoorilist fookust kordagi ohuna põhjanaabrit,  kuid fookuste nihutamine raketitõrje  ja -ründevõimekuste kasvule ning tuumatemaatika domineerine ilmselgelt kaitseplaani suunatust varjata ei kavatse. Olulisel kohal on ka droonidega teostatava kaitse-, luure- ja ründevõimekuse oluline kasv ning korduvalt jääb silma vajadus luua moderniseeritud armee (erakordselt vähe räägitakse vaid kaitsevõimest), mis on võimeline seisma vastu mistahes rünnakule mistahes suunast. See lause kirjeldab olukorda Ida-Aasias päris realistlikult. Järsult on halvenenud suhted näiteks Jaapaniga. Saareriigi ründelennukid on sooritanud viimastel nädalatel kolm provotseerivat madalat ülelendu Lõuna-Korea sõjalaevadest, millised on omakorda lukustanud lennukid õhutõrjerelvi juhtivatesse radaritesse. Vaatamata kiirelt ja korduvalt kogunenud töögrupid, ei ole siiski liitlasteks peetavad naabrid probleemi suutnud lahendada. Õli lisab tulle ka Jaapani osalusega ettevõtte PNR (Lõuna-Korea ja Jaapani suurte metallitootjate Posco ja Nippon Steel’i ühisettevõte) varade arestimine Lõuna-Koreas kohtuvõimu poolt. Otsus tugineb nelja korealase pretensioonil nende kasutamisena orjatööjõuna II maailmasõja perioodil, kui Korea poolsaart laastas ränk Jaapani okupatsioon. Kuigi 1965.aastal normaliseerisid riigid suhted, Jaapan on korduvalt tasunud hüvitisi ja vabandanud, rebenevad sõjahaavad Koreas endiselt üsna selge regulaarsusega ka kõige kõrgemal tasemel. Jaapani enda kaitsedoktriini muudatused viimastel aastatel on selgelt regiooni mängijatele teada ning rahuedendavate algatustega kindlasti tegemist ei ole. 

Lõuna-Korea president ja võimukoalitsioon hoomavad täielikult koostöövajadust Ameerika Ühendriikidega. Kui roosade prillidega president Obama ajal kasvas hüppeliselt nende parlamentääride hulk mõlemalt poolt koalitsioonipiiri, kes nõudsid kogu OPCON juhtimist (sõjaseisukorras juhib protsesse Koreas Ameerika väejuhatus) Lõuna-Korea armeele, siis täna on leerid selgelt pooleks. Kahjuks kasutab tulises Lõuna-Korea sisepoliitikas opositsioon suunatud lekkeid meediasse ning ühiskonnaga manipuleerimine takistab vajaliku toetuse saavutamist eluliselt oluliste julgeolekuotsuste saavutamiseks. Excelis on asjad lihtsad. Lõuna-Korea ostab Ameerikast viie järgmise aasta jooksul 3 miljardi dollari eest relvastust ning tagab samas summas baaside toimimise jaoks vajalikku infrastruktuuri. Kulutuste eest sadamate, lennujaamade ja raudtee kasutamisel ning elektri-vee eest tasub Lõuna-Korea maksumaksja. Donald Trumpi jutt militaarkulutuste räigest kalduolekust tasakaalustub neid kuluridu liites-lahutades oluliselt. Lõuna-Korea ühiskonnas on toetus kaitsekulutuste niivõrd olulisele kasvule visa tekkima, kuid opositsioonil napib aina enam argumente ning arusaam kulude jagamise õiglasest jagamisest leiab ilmselt vajaliku toetuse. Donald Trumpi vägikaikavedu NATO liikmetega on Soulile omamoodi kasuks tulnud – Lõuna-Korea ei soovi samalaadset debatti oma julgeoleku teemadel. Lepingu kiire uuendamise ja oma panuse olulise suurendamise vajadust kinnitavad ka Trumpi mõtteavaldused teemadel „mida me seal Koreas üldse teeme?“ ning vankumatu soov minna võimalikult kiirelt vabakaubandusleppe tühistamise suunas. Kui James Mattise vastus presidendile üritas seletada vajadust Koreas viibida kolmanda maailmasõja ärahoidmisega, kuuldu Trumpile ei meeldinud. Viimane reaalse Aasia kogemusega Korea asjatundja ning julge debateerija Trumpi meeskonnas oli vallandatud.

Logisevad liitlassuhted on vesi Põhja-Korea veskile
Kiiret kasu on debatist lõikamas ka Põhja-Korea. 1972.aastal sõlmisid Põhja- ja Lõuna-Korea Punase Risti vahendamisel legendaarse ning tagantjärele mitmel korral Pyongyangile kasulikke sõnaseadmisi võimaldanud ühiskommünikee. Üks selle kolmest printsiibist räägib vajadusest lahendada Koreade omavahelised probleemi välise sekkumiseta ning teine nõuab selle teostamist rahumeelsel teel.  Just neid klausleid on Pyongyang asunud viimastel nädalatel usinalt esile tõstma. Paariariigiga peetavate läbirääkimiste ajalugu detailsemalt tundvad analüütikud ei suuda uskuda kaasaegset ajajoont. 2017.aasta tuumasõjaohust on vähem kui aastaga saanud vähemalt retoorikas igakülgne koostöö ja rahualgatus ning Põhja-Korea juhtpartei häälekandja kirjutab 2019.aasta jaanuaris nõuetest lõpetada kõik Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppused! Neljast suuremahulisest ühisõppusest kaks ongi juba lakanud maastikul toimumast, neid viiakse läbi arvutisimulatsiooni toel. Vahetult peale eeldatavat

Kimi ja Trumpi tippkohtumist veebruari lõpus peaks toimuma maailma suurimaks militaarõppuseks peetav Foal Eagle, kuid selle sündmuse toimumine on suure küsimärgi all. Samuti on Pyongyang jõudnud nõudmisteni lõpetada riiki ahistavad sanktsioonid. Nõudmiste esitamiste nii kiire areng on mõnevõrra ootamatu, kuid kinnitab Põhja-Korea kavatsust kasutada ära iga avanenud diplomaatiline ajaaken. Samuti vaatab protsessist vastu neljas Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi kohtumine jaanuari esimestel päevadel Pekingis. Hiina tugi Põhja-Koreale on kantud Hiina enda huvidest ja Pyongyangist on saamas taas Pekingi tööriist. Arvestades Hiina lähiajaloo tasakaalustatud arengut, ollakse peale majanduse jaluleaitamist jõutud militaarsektori olulise uuendamiseni ning igasugune surve, mis aitab Ameerika Ühendriike Aasiast tõrjuda, sobib. Eeloleva tippkohtumise raames kõneldakse palju võimalusest Korea sõja lõpetava rahulepingu sõlmimisest, kuid vaevalt see kõigi osapoolte huvides on. Sisepoliitiliselt on enim võita Kim Jong-unil, kuid rahuleping võib tekitada lisasurve Lõuna-Koreale Ameerika baaside vajaduse ja rahuprotsessi takistava rakursi tõttu. Juriidiliselt ei ole samuti päris selge, kelle vahel rahuleping üldse sõlmida tuleks. Sümbolismi olulisuse vaatenurgast oleks Korea sõja lõpetamine kahtlemata võimas sõnum, kuid päriselus ei muud see Korea poolsaarel mitte midagi. 

Olgem ausad, ühtegi sisuliselt arvestatavat tulemust tuumadesarmeerimise protsessis astutud ei ole. Lõuna-Korea uus kaitseplaan kannab realismitunnetuslikku sõnumit – põhjanaaber oma olemise tugisambaid ei lõhu, naabrid Hiinas ja ülemere relvistuvad ning peamise liitlaste tugi võib vankuma lüüa. Võidurelvastumine Ida-Aasias on tõsiasi, liitlassuhteid ei saa enam võtta enesestmõistetavana ning kaitsealased väljakutsed kipuvad jääma üha enam osaliste endi õlule. Suurriikide huvid põrkuvad väiksemate maalappidel aga endiselt.

Millest kõneleb Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi neljas kohtumine?

Kim Jong-un on neljandalt rongireisilt Pekingisse jõudnud tagasi koju. Mida seekordsest sündmusest arvata? Täpseid üleskirjutisi või sisukaid kokkuvõtteid kõneldust ei pakuta isegi tagantjärele.

Väärikas delegatsioon kannab tugevat sõnumit
Visiitide vormiline külg osapoolte dekaadidepikkust suhtlust arvestades väärib alati analüüsi. Delegatsiooni personaalia kannab sageli sõnumeid, mis võivad pakkuda olulist infot. Seekord võtsid 14-tunnise rongisõidu Pyongyangist Pekingisse ette lisaks Kim Jong-unile välisminister Ri Yong-ho, kaitseminister No Kwang-Chol ning eeldatav pealäbirääkija tulevastel võimalikel vestlustel Ameerika Ühendriikidega, Kim Yong-chol. Lisaks hulk väiksemaid mutreid, kuid just viimase aasta diplomaatilises turmtules aktiivselt pildis püsinud tegelasi. Ebapõhjakorealik oleks jätta mainimata Austatud Esileedi Ri Sol-ju osavõtt, sest just nii tuleb Kim Jong-uni aina enam kõrges mängus pildilekippuvat kaasat eelmisest sügisest alates kutsuda.  

Kim Jong-un 1.jaanuaril telekõnet pidamas

Kui Kim oma 1.jaanuari telekõnes, kus välissuhtlusele oli pühendatud pooletunnise kõne viimane napp  kolmandik (esimesed kaks kõnelesid põhjakorealaste elujärjest ja majandussektori väljakutsetest), mainis diplomaatia ja kõneluste tähtsust, siis Pekingi delegatsiooni koosseis kinnitab neid sõnu. Eelseisva Kimi ja Trumpi tippkohtumise eel sünkroniseeriti suure tõenäosusega Pekingi ja Pyongyangi positsioone. Samuti võib vormiliseks lugeda sõnumit, mida sellisel tasemel visiit ameeriklastele andma peab – Põhja-Korea ei ole oma arvamustes üksi, vaid neil on tugev seljatagune Xi Jinpingi näol. Strateegilise partnerluse tsementeerimine oli üks väheseid termineid, mida osapooled meediale paotasid. Selle sisu ja vorm aga ei pruugi käesoleval veel olla nii ühtne nagu Kim või Xi seda sooviksid lasta välja paista. Dejavu’na mõjub tähelepanek, et ka eelmisel aastal eelnes Kimi teistele tippkohtumistele mitu nõupidamist Xi Jinpingiga.

Kõik võidavad?
Xi ja Hiina jaoks tuleb Trumpi ja Kimi kohtumine suurepärasel ajal. Põhja-Korea tuumaprogrammi ja selle väidetavat mõjutamise võimet annab ameeriklastega peetavatel kaubanduskõnelustel suurepäraselt malakana ära kasutada. Kasu üritab haarata ka Kim, kes viimasel ajal kõneleb lakkamatult sanktsioonidest. Aastakümneid on Kimide režiimi strateegid kasutanud sama mustrit – eskaleeri, tõmba tagasi ja räägi sanktsioonide leevendamisest. Väikeste nüanssidega ollakse samas ringis tagasi ka seekord.

Endiselt on kõigil osapooltel teadlikult sassis klišeeliku „kogu Korea poolsaare tuumadesarmeerimise vajaduse“ tõlgendamine. Ameerika Ühendriikide positsioon on vankumatu – enne täielikku ja tõendatud tuumadesarmeerumist Põhjas ei leevene ükski sanktsioon. Põhja-Korea peab silmas (ja seab selle arvamuse kinnistamiseks hoolikalt sõnu) ja probleemiks Ameerika kohalolu Lõunas ning regioonis üldiselt. Selles arvamises on Kimil kindlasti olemas Pekingi jäägitu toetus. Lugenud korduvalt Kimi 1.jaanuari kõnet, tekib aina enam veendumus, et alanud aasta tuleb ajaostmise ja venitamise aasta. Jah, Aasias liiguvadki mastaapsed algatused aeglaselt ja läbimõeldult, kuid lisades kõnes mainitule Põhja-Korea reaalsed tegevused peale udukoguna mõjunud 12.juuni tippkohtumist Singapuris on pilt üsna staatiline – ühtegi tõsiseltvõetavat liigutust Kim tuumadesarmeerimise suunas teinud ei ole ja ei kavatse nii pea ka teha. Seda enam on analüütikud uue tippkohtumise ootuses – Donald Trumpil ei ole ilmselt lääneliku kasvatuse juures piisavalt asiaatlikku närvi taaskord mingit uut umbmäärast udu kuulata. Let’s see what happens ei tööta enam!

Sanktsioonid siiski pitsitavad?
Kimil ei ole siiski lõpmatult aega. 2/3 riigi ekspordituludest on ära lõigatud. Kuigi sanktsioonide eiramise kohta tuleb sõnumeid nagu uudisteagentuuri online ribalt, ei suuda maailma enim kammitsetud riik sedasi kaua toimetada. Massiline kivisöe ülejääk on küll taganud selle suurepärase

kättesaadavuse koduturul, pakkudes niiviisi paremat energiavarustuskindlust, kuid riigi valuutatulud on kokku kuivamas. Terved sektorid on seiskunud, inimesed on jäänud kodudeta ning sõltuvad juhutöödest. Tekkinud on enneolematul määral gängide kuritegevust. Keerulisele olukorrale valuutavarude suurendamisel annab kinnitust ka riigivara ja -ettevõtete müük (õigemini keerukate skeemidega riigi kontrolli alla jääva kasutusõiguse seadmine), sanktsioneeritud kinnisvaraturu tekkimine, turukaubanduse rangem kontroll ja mitmed muud sisetarbimise arvelt tulude tagamiseks tehtavad meetmed. Just siin on Hiina käes järjekordne hoob suhtluses ameeriklastega – Hiina võib asuda sanktsioonide tühistamise nõudmise või nende olulise leevendamise teele. Piirikaubandus toimub muidugi ka täna, kuid mahus, mis ei taga osapoolte toimetulekut endisel ja harjumuspärasel määral. Ka Põhja-Koreaga piirnevad Kirde-Hiina alad on kaubandusvoogude taastumisest äärmiselt huvitatud.

Kahe Korea kattuvad huvid
Sanktsioonide leevendamise vajadusest kõneleb ka Lõuna-Korea, kes on põhjanaabriga Kaesongis avatud ühisbüroos pidanud eelmisel poolaastal igapäevaselt keskmiselt 2,5 kohtumist kogu teemadespektri ulatuses. Sõlmitud on lugematul määral eelkokkuleppeid, mille ellurakendumine on vajalike leevenduste ootel. Lõuna-Korea president Moon Jae-in üritab kasvava regulaarsusega kaubelda partneritelt erandeid näiteks raudteealasele koostööle, metsandusele, aga ka ravimitööstuste avamisele ning töös on erimajandustsoonide töö taasaavamine või laiendamine. Jutuks on olnud turismialane koostöö ning perekondade taaskohtumiste regulaarsus. Samalaadses mahus areneb ka koostööprojektide sõlmimine Hiina ja Põhja-Korea vahel. Näiteks ollakse koheselt valmis looma erimajandustsooni ja sadamat Yalu jõele Dandongi ja Sinuiju vahele, veidi asulatest ülesvoolu minnes. Ootel on mitmed infrastruktuuriprojektid, avatud on uusi sildu ja tollitaristuid. Kõrva on jäänud muidu ümbernurgajuttu edukalt veeretava Moon Jae-ini 10.jaanuaril peetud pikk pressikonverents ja seal välja prahvatatud soovunelm konkreetse edasise tegevuskava vajadusest Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel. Lõuna-Koread räsib kasvav tööpuudus ning majanduskasvu aeglustumine ning Mooni kodune toetus ja tegevusvabadus Põhja-Korea suunal võib sumbuda kiiresti. Just Põhja-Koreas näeb Moon selget võimalust hüppeliseks majanduskasvuks kogu Korea poolsaarel. 

Mida oodata alanud aastast?
2019.aastal on Korea poolsaare arengutes oodata lennukat minekut. Toimuma saab tõenäoliselt eelkõige majandusküsimustele keskenduv Koreade tippkohtumine Soulis, kuhu Kimide dünastia seni oma jalga tõstnud ei ole. Toimub Trump ja Kimi kohtumine. Õhus on Kimi ja Putini kohtumine, sest Venemaa on edukalt kasutanud ära Hiina taandumise suhetes mõlema Koreaga, kuid käesoleva aasta teises pooles on Venemaa sunnitud oma territooriumilt välja saatma kogu põhjakorealastest soodsa, kui oskustega tööjõu. See on aga mõne Kaug-ida regiooni jaoks Venemaale eluliselt üliraske samm ning nõuab vägagi kastist välja mõeldud poollegaalseid lahendusi. Suhted Tokyoga on endiselt ülemääraselt laetud ning tippkohtumise ettekujutamine Jaapani ja Põhja-Korea vahel nõuab hetkel liigset fantaasiat. Õhus on Korea sõja lõpetamise katsed, kuid ka siin võib kaalukeeleks osutuda Hiina, kelle suuvoodrina võib Kim Jong-uni suust kuulda nõudeid Ameerika väekontigendi kadumisest Koreast. Lennukaid ähvardusi Washingtoni suunas on Pyongyangi ruuporist tulnud taas endise innukusega.

Seega kooskõlastasid Kim ja Xi seekord Pekingis seisukohti, mis mõlemaid osapooli erinevatel teemadel ameeriklastega peetavatel läbirääkimistel tugevama aitavad tunda. Samuti pidid laual püsima suuremad kuhjad pabereid, mis kõnelevad võimalikust majanduskoostöö elavdamisest. Sellele viitab Kim Jong-uni kommentaar võimalikust „teisest teest“ majanduse elavdamiseks, kui heatahtlik koostöö lõunanaabriga ameeriklaste pahatahtlikkuse tulemusel ebaõnnestub. „Teise tee“ väljendit kasutab Põhja-Korea meedia sagedasti ning Xi on avaldanud sellele oma toetust. Ahjaa, Kimil oli visiidi ajal 35. või 36.sünnipäev, mis sunnib arvama, et „teisel päeval“ programm liiga tihe ei olnud. Külastatigi Pekingis asuvat moodsat ravimitööstust. Probleeme on palju ja osa neist tekitavad selget peavalu.

Tuumapohmell Koreas

Moon Jae-ini toetus sõltub L-Korea majanduse käekäigust

Vähem kui aasta tagasi alanud kiired arengud Korea poolsaarel on jõudmas punkti, kus osapoolte tahte siirus, algatuste edukus ja reaalsus hakkavad lõikuma. 2017.aasta mais Lõuna-Korea presidendiks valitud Moon Jae-ini jaoks on 2018.aasta olnud edukas. Milline on Mooni poliitika järgmisel aastal? Kas „Korea sula“ jätkub või sumbub protsess eriarvamustesse Valge Majaga? Millised on Lõuna-Korea sisemised väljakutsed, ohud ja võimalused?

Võimule tulles lubas Moon Jae-in olla avatud president. Lõunakorealastele sõnum sobis, kuna äsja oli käed raudu pandud kummalist sektantlikku ning suletud asjaajamist armastanud president Park Geun-hye. Kohtupidamine korruptsioonikuritegude eest ootas aga enne Parki sama ametit pidanud äärmuskonservatiivi Lee Myung-bak’i. Esimesele on tänaseks määratud 25, teisele 15 aastat vangistust. Korruptsioonikuriteod on Lõuna-Korea tippladvikus kroonilist laadi olnud läbi kogu riigi ajaloo. Lõuna-Korea vajas taas vahetust. Moon Jae-in tuli võimule 84%-lise toetusega ning number on püsinud kõrge (püsivalt üle 65%) kuni käeoleva aasta septembrini, kui näitaja kukkus järsult lausa alla 50%. Lisaks toetusele mõõdab Gallup Korea (http://www.gallup.co.kr/) ka presidendivastaseid meeleolusid ning seal on jõnksud veelgi äkilisemad. Mooni vastaste hääl saab erilise võimenduse just kahe Korea kohtumiste perioodil. Meenutagem, et Moon Jae-in on Kim Jong-uniga kohtunud poole aasta jooksul juba kolm korda. Mis on selliste hektiliste arengute põhjuseks?

Lõunakorealaste toetus võimudele sõltub majanduse käekäigust

Lõunakorealaste esmane fookus riigi poliitikale hinnangu andmiseks on majanduse käekäik. Riik,mis vahemikus 1961 – 2018 on harjunud keskmise majanduskasvuga üle 7% aastas, peab käesoleval aastal sellele reale kirjutama numbri vahemikust 2,5...2,7. Euroopa jaoks eeskujulikud näitajad tööpuuduse osas on ületöötamisega harjunud korealastele nukrad. Töötus Lõuna-Koreas on 4% ja noorte töötus 10%. Kõrgema miinimumpalga nõue on kaotanud ligi 80 tuhat töökohta. 2020.aastaks peaks miinimumpalk moodustama 68% keskmisest, eelmisel aastal oli see number kõigest 49. Niivõrd kiire ja jõuline tõus ennustab majandusteadlaste hinnangul kuni 150 tuhande töökoha kadumist ainuüksi  eesmärgiks seatud aastal. Välisinvesteeringud Lõuna-Koreasse vähenevad. Ehitussektor ning üliolulised metallitööstus ja laevaehitus kahanevad. Ameerika Ühendriikide ja Hiina kaubandustülis ei ole Lõuna-Korea suutnud olukorda enda huvides ära kasutada. Kuigi majanduspoliitikat mõjutavad otsused pärinevad Moon Jae-ini’le eelnevatelt valitsejatelt, tuleb just praegusel presidendil vastutada sõnumite eest, mis pideva ainelise heaolu kasvuga harjunud rahvale ei meeldi. Endiselt puudub konservatiivsel opositsioonil selge liider (eelmised on vangi pandud) ning parlamendis on „moodne“ hääletada kõigi Moon Jae-ini algatuste vastu. See puudutab kahjuks ka Korea sulaga seotud temaatikat.

Märgilised rahualgatused ning presidentide soolod

Väliselt on Mooni Põhja-Korea poliitika muljetavaldav. Meenutagem vaid märksõnu nagu olümpiamängud, Panmunjomi deklaratsioon või Pyongyangi tippkohtumine. Moon on istunud koreadevahelise protsessi tüürimehe positsioonile ning lisab vaid auru. 27.aprillil 2018 sõlmitud Panmunjomi deklaratsioon oli oluliselt sisukam dokument kui 12.juuni neljarealine udu, mis sai

P-Korea õhkis 11 vaatlusposti DMZ-s

sõlmitud Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel Singapuris ning on osutunud reaalselt järgitavaks teekavaks. Kohtunud on hulgaliselt kõrgetasemelisi majandus- ja militaarküsimustega tegelevaid töögruppe, rääkimata pehmete valdkondadega tegelevatest. Piirialadel taastatakse maanteeühendust. Veel käesoleval aastal on plaan taasavada raudteeühendused Koreade lääneosas Kaesongi ja Paju vahel ning idarannikul Donghaes. Olgu siiski mainitud, et mõlemad ühendused on tehniliselt olemas juba aastakümneid, kuid seisnud pingete tõttu pikalt kasutuseta. Põhja-Korea õhkas kaamerate ees üksteist kontrollpunkti, millele Lõunas vastas samas mahus. Kontrollpunkte loendatakse demilitariseeritud tsoonis (DMZ) kahe Korea peale kokku ligi 250. Mõlemad on DMZ-sse viivatelt maanteedelt kõrvaldanud tankitõkkeid ning piiratud lõikudel on loodud ühine piirikontroll. Arutatakse Hani piirijõe ühiskasutuse võimaldamist. 250 kilomeetri pikkust ja laiusega neli kilomeetrit miiniväljast on puhastatud sümboolne esimene kilomeeter. Kehtestatud on 40 kilomeetri laiune lennukeelutsoon ning DMZ lähistel ei viida läbi tuleharjutusi. Piirangud on seatud mehitamata õhusõidukite kasutamisele. Mastaapsed õppused mõlemal pool piiri on katkestatud. Just viimasena mainitud algatused on esile kutsunud tugevad mõrad strateegiliste liitlaste, Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Paremal uued Põhja-Korea mundrid

12.juunil Singapuri tippkohtumise järel peetud pressikonverentsil teatas president Trump „provokatiivsete sõjamängude katkestamisest Põhja-Korea piiridel“, kasutades sõnavara, mis varasemalt on tuttav just Kuri-Korea sõnavarast. Sarnaselt maailma üldsusele kuulsid sõnumit esmakordselt läbi teleekraani ka Lõuna-Korea liidrid. Tõele au andes informeeris Ameerika välisminister liitlast siiski paar tundi varem. Kas tegemist oli Trumpi lennuka soologa või administratsiooni läbikaalutletud pikaajalise otsusega? Ameerika väejuhatus on juba väljendanud sügavat muret Koreas paikneva ja sagedasti roteeruva ligi 30-tuhandelise kontingendi väljaõppes ja valmisoleku tasemes. Vaatamata 29.juunil Ameerika Ühendriikide suurima sõjaväebaasi Camp Humphrey avamisele Pyeongtaekis, Souli lähistel, ei ole lõunakorealaste ja ameeriklaste kokkuharjutamine enam tasemel, mida vajataks kuumas konfliktis. Ameeriklaste jätkuv kohalolek ei tekita enam Lõuna-Korea ühiskonnas debatte, mis kerkisid teravalt üles veel aastapäevad tagasi, kui aina häälekamalt nõuti sõjaseisukorras operatiivjuhtimise üleminekut Korea armeele.  Peale Donald Trumpi katseid lugeda kokku Korea missiooni kulud ning Kim Jong-uni raketi- ja tuumakatsetusi püsivad ka Lõuna-Korea konservatiivid neil teemadel üsna vaiksena. Sarnaselt NATO idatiivale ei ole Trump ka Koreas ameeriklaste kohalviibimist regioonis vähendanud. 

President Moon ei lasknud vastusega kaua oodata. Septembri keskpaigas kolmepäevaseks mastaapseks poliitshowks kujunenud Pyongyangi tippkohtumine (https://arvamus.postimees.ee/6412725/erki-loigom-suurim-poliit-show-labi-aegade) päädis Panmunjomi deklaratsiooni jõulise rakendamisega – DMZ-s kehtestati lennukeelutsoon ja lepiti kokku laskeharjutuste lõpetamine, maamiinide puhastustööde alustamise ja paari tosina piiripunkti kaotamine. Sel korral oli tegemist sisuliselt Mooni soologa ning Ameerika presidendi reaktsioon oli tuline. Läbi välisminister Mike Pompeo suu kõlas süüdistusi väheses koostöös ning Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-wha oli sunnitud avalikult tunnistama – suhetes Ameerika juhtkonnaga on tekkinud mõrad. Lõuna-Koreas on olnud periooditi tugevaid anti-ameerika meeleoludega perioode, kuid kunagi ei ole seda tunnistatud läbi võimulolijate suude.

Valget Maja, kes oma Pyongyangi suunalises poliitikas on olnud erakordselt jäik, häirivad Moon Jae-ini algatused selgelt. „Maksimaalse surve“ ja täieliku tuumadesarmeerimise retoorikast ameeriklased seni loobunud või leevendusi nõudmistes ette võtnud ei ole. Reaalpoliitikas tundub olukorda aina kainemalt hindav Valge Maja poliitika paariariigi suunas tasapisi vormuma. Tänaseni ei ole Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid liikunud tuumadesarmeerimise protsessis edasi meetritki! Varasemad korduvalt seatud ajalised raamid (aasta lõpuks, 3 aastaga, Trumpi esimese või teise ametiaja lõpuks jpt. versioone) probleemi lahendamiseks Valge Maja retoorikas enam ei kõla. Maksimaalse surve avaldamisel ollakse  siiski jäämas üksi, kuna Lõuna-Korea soovib leevendada ühepoolseid sanktsioone Põhja-Korea vastu. Näiteks teatas välisminister Kang soovist lõpetada 2010.aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan uputamisega seotud piirangud, millele reageerimiseks ei vajanud Donald Trump isegi mitte 140 tähemärki. „Nad ei tee seda ilma meie nõusolekuta! Nad ei tee üldse midagi meie nõusolekuta!“ Soovist taaskäivitada piiriülesed koostööprojektid Kaesongi tööstuspargis ja Mount Kumgangi kuurortis, otsib president Moon võimalusi sanktsioonide leevendamiseks ning põrkub järjest peamise liitlase jäigale vastuseisule. Septembri tippkohtumisel Pyongyangis saatsid presidenti peaaegu kõigi olulisemate Lõuna-Korea majandushiidude (nt.Samsung,LG,SK,Hyunday jt.) tippjuhid. Põhja-Korea tippjuhtkonnaga peetud kõneluste sisu on tänaseni saladus, kuid saladuseks ei ole Ühendriikide rahandusministeeriumist tulnud telefonikõned loetletud ettevõtete ning seitsme, ka Ameerikas mõjukaid esindusi omava panga juhtidele teemal kas Ameerika või Põhja-Korea turg? 26.oktoobril teataski Lõuna-Korea finantsjärelevalve juht Choi Jong-ku, et koostööprojektid Põhja-Koreaga saavad võimalikuks alles peale sanktsioonide olulist leevenemist, milliste eeltingimusi seab ja täitmist hindavad Ühendriigid. Sõnum Soulile oli edastatud.

"Hoiame Trumpi õnnelikuna!"

President Moon on olnud edukas müügimees Donald Trumpi ohjeldamisel. „Hoida Trump õnnelikuna“ tundub olevat mõlemas Koreas käibes omalaadse doktriinina. Kuidas teisiti mõista Mooni poolt Trumpi suunas tehtud korduvatele „charm offensiive“? Lõuna-Korea presidendi suust pärineb mõte autasustada Trumpi Nobeli rahupreemiaga juba enne Singapuri ning väide, et „just Teie olete mees, kes selle probleemi suudab lahendada“.  Samuti algavad Trumpile Pyongyangist saadetud kirjad tiitliga „Teie ekstsellents!“. Trumpile selline suhtlus sobib, mille tõenduseks piisab tema oktoobri alguses Lääne-Virginias tehtud avalik, kuid intiimne ülestunnistus – „me oleme armunud“. Loodetavasti samades kategooriates ei toimu siiski vahelduva eduga peetavad läbirääkimised Pyongyangi ja Washingtoni vahel. Kuigi vaatlejad on soovitanud Ühendriikidel ja Põhja-Koreal avada vastasikused esindused, siis sellini jõutud ei ole. Samalaadset kommunikatsioonikanalit kasutasid ameeriklased suhtluses Vietnamiga ning suhted normaliseerusid. Siiski on Põhja-Koreade teemadega tegelevad ühiskomisjoni asutanud Soul ja Washington ning edaspidi lahendatakse erimeelsused ilmselt kinniste uste taga. Esimesed läbirääkimised on toonud näiteks ameeriklaste toetuse Mooni piiriülestele raudteeprojektidele.

Kuid Moon ei jäta. Otsinud edutult tuge sanktsioonide leevendamisele Euroopa turneel oktoobris, on president kinnitanud mitmed olulised algatused parlamendiga nõu pidamata. See on vihastanud nii vastasleeri saadikuid kui muutunud üldsuse arvamust. Lõuna-Korea on ajalooliselt väga tundlik kui sündmused viivad presidendivõimu jõulisema kasutamiseni. Kogu demokraatiaperioodi jooksul alates 1987.aastast ei ole Lõuna-Korea tänavatel nähtud meeleavaldusi, mis nõuaksid meediavabadusi ja presidendi suhtes vaid positiivsete sõnumite edastamise tasakaalustamist. Proteste on korraldanud mõjukate Lõuna-Korea ringhäälinguvõrkude KBS ja MBS töötajad, kes tunnevad Sinise Palee (Lõuna-Korea presidendi tööruumide nimetus) survet.

Sanktsioonid hammustavad Pyongyangi

Põhja-Korea majandus on samal ajal mõõdukas kasvus. Toidu- ja kütusehinnad püsivad stabiilsed juba aastaid. Kohalik rahaühik, vonn, püsib ja kasvatab siseriiklikult usaldust. Kaubavahetust mõõtvad indeksid räägivad siiski umbes 50%-lisest mahu vähenemisest alates ÜRO viimastest

Toidu,kütuste ja dollari hinnad P-Koreas püsivad stabiilsena

sanktsioonide ringist, mis pidanuks kaotama peaaegu kogu ametliku eksporditulu. Resolutsioonid 2371 ja 2375 ei luba Pyongyangil kaubelda väljaspoole enamike maavarade, mereandidega, tektsiiliga ning keelavad igasuguse kütuste sisseveo. Keelatud on ühisettevõtted Põhja-Korea ettevõtetega. Süvenege vaid paari viimase kuu jooksul asetleidnud kaubandusmessile Pyongyangis ja hinnake ise selle keelu toimivust. Lisaks Hiina ettevõtetele otsisid ühisosa ja äritegemisvõimalusi näiteks Austraalia,India ja Itaalia omad. Kuigi Põhja-Koreaga seotud varimajandus ja piiriülesed kontaktid toidavad riiki endiselt, on sanktsioonid siiski mõju avaldamas. Info riigist räägib riigivara aina laiemast müügist, mis tähendab Põhja-Koreas ettevõtete, kaevanduste ja haritava maa rendileandmisest rikkamale ja lojaalsele klassile, aga ka Hiina investoritele. Kinnisvaraprojektide jaoks müüakse Põhja-Koreas maad, mis on ennekuulmatu, kuid kõneleb selgelt keelt eksporditulude olulisest ärakukkumisest.

Lõunas jätkab president Moon lennukaid koostööprojekte plaanides, rahaalgatusi luues. Sageli parlamendi ja üldsuse arvamust ootamata. Kuigi tema Põhja-Korea suunaline poliitika pälvib üldjoontes kodupubliku toetuse, ei pruugi 2019.aasta Mooni jaoks niivõrd edukas tulla. Rahvas, kes ainsana maailmas soovib jõuludeks tervise ja õnne asemel riigile paremat majanduskasvu, langetab valikuid börsiindekseid ning kreediteid-deebeteid vaagides. Lõuna-Korea on harjunud kannapööretega riigi välis- ja sisepoliitikas ning seetõttu jääb vaid loota, et presidendil jätkub Aasiale omast kannatlikkust tohutute väljakutsetega tegelemisel.

Toimetatud versioon Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6462645/erki-loigom-tuumapohmell-korea-poolsaarel

Suurim poliitshow läbi aegade?

Korea liidrid Paektu mäel

18.-20.septembrini toimunud kahe Korea käesoleval aastal juba kolmas (ajaloos viies) tippkohtumine Põhja-Korea pealinnas Pyongyangis leiab kindlasti koha kaasaegse ajaloo suurimate poliitetenduste nimistus. Piirkonnas, kus sümbolite roll on äärmiselt oluline, lasti neil seekord aga kõneleda eriti rasvaste trükitähtedega. Kas suure vaatemängu taustal sündis ka kokkuleppeid, mis aitaks jaanuaris alanud Korea kevadel jätkuda?

President Moon Jae-ini vastuvõtt Pyongyangis oli muljetavaldav, kuid presidendile kindlasti mõnevõrra ebamugav. Pealinna tänavad oli palistatud sadade tuhandete linlastega, kes ekstaatiliselt olid sunnitud plastiklilledega Mooni mööduvat korteeži tervitama. Vaatepilt, mida lääne ja Lõuna-Korea meedias ülearu näidatud ei ole, meenutas 1978.aasta maikuud, kui Kim Il-sung korraldas sarnase vastuvõtu Rumeenia liidrile Nicolae Ceausescule, kes peale kogetut asus kodumaal üles ehitama enese isikukultust. Ceausescu teoste jaoks ilmusid Rumeenia raamatupoodidesse eraldatud punanurgad ning peategelane palus end edaspidi kutsuda Karpaatide Geeniuseks. President Moonil ilmselt sarnaseid ambitsioone pole, kuid korduvalt tuli tal taluda vaid Põhja-Koreale omaseid ja valdavalt propagandistlikke episoode. Olgu taustal teadmine, et telepilti tootis maailmale Põhja-Korea televisioon ja välisajakirjanikest olid sündmusi kajastama kutsutud vaid pastakatega varustatud lõunakorealased. Maailma infoväli sõltus seega otseselt põhjakorealaste meediafiltrist ning alalõpmata ilmus kaadrisse Korea Töölispartei punalipp ning kuulda sai ohtralt marsimuusikat.

Õhtuse kultuuriprogrammi raames Pyongyangi suures teatris karjus hüsteeriline publik liidrite saabudes „manseed“, mida Põhja-Koreas kasutatakse väljendamaks toetust liidrite dogmaatilistele ja printsipiaalsetele otsustele ning soovimaks neile (ning vaid neile!) tervist. Lõuna-Koreas on varasemalt sõjahüüuna tuntud Manse (tõlkes: tuhat aastat) kasutusel tänavaprotestidel ja meeleavaldustel ning väljendab peamiselt natsionalistlikke meeleolusid. Ekstaatilise põhjakorealiku aplodeerimise saatel kestvaid ovatsioone nautiv telereportaaž oli saavutanud oma eesmärgi. Külastades visiidi viimasel päeval püha Paektu mäge riigi põhjaosas, sattus president Moon kaamerate ette kahtlaselt edukalt sätituna just kahe eelmise Kim’i surmtõsiste paraadportreede all. Üldiselt on Kim’idele viimastel aegadel näkku valatud filigraanne naeratus, isegi riigi kuulsaim kaksikmonument Mansu mäel pealinnas vahetati teatavasti 2012.aastal välja sõbralikuma ilmega versiooni vastu. Oluline on mainida ka lipumaagika – presidenti tervitavad massid lehvitasid Põhja-Korea ning ühendatud Korea lippe, kuid mitte kordagi ei olnud näha Lõuna-Korea oma.

Moon Jae-in'i ajalooline kõne 

Välise poole iseloomustamist võiks veel pikalt jätkata. Mainigem ära Moon Jae-ini kõne maailma suurimal staadionil, kuhu liidritega koos olid Põhja-Korea visiitkaardiks saanud propagandistlikule võimlemispeole tulnud 150 tuhat pyongyanglast. Jah, inimpikslitest moodustatud kujundid jätsid

seekord rõhutamata raketi- ja tuumavõimsused, kuid konventsionaalsed relvad, majanduslik õitseng ning ühendamistemaatika olid fookuses parimal põhjakorealikul moel. President Moon pidas seitseminutilise kõne, mis on ajaloo esimene Lõuna-Korea juhi otsepöördumine põhjanaabrite poole ning mille käigus said põhjakorealased ilmselt omamoodi šoki. Kuigi kõne sisu sütitanuks teadlikuma rahva lammutama kohalikke "berliini müüre", ei küündinud kuulajad ilmselt kõneleja verbaalsete kahetiütlemiste tasemele ning rahvarahutusi öeldu esile ei kutsu. Küll aga nägid põhjakorealased absoluutselt teistsugust kõnepidamist, millisega nad seni harjunud on. Tugev ja karismaatiline Moon rääkis valdavalt silmsides staadioniga, žestikuleeris, kasutas erinevaid hääletoone – kõiki meetodeid, mida Põhja-Koreas tavaliselt paberilt monotoonselt mahalugedes ja päid mahakeerates ei tehta. Muide, Põhja-Korea televisioon seda kõnet helis näidanud ei ole. Samuti ei kajastanud kohalik telekanal sündmusi otse, vaid toimunule pühendati järgneva päeva uudistesaadetes napp helitu veerandtund. Samal ajal kui Kim Jong-un teatas kogu maailmale Sohae raketipolügoni lammutamisest kogu, nägid põhjakorealased kodustel ekraanidel korduvalt samalt polügonilt õhkutõusnud ballistilisi edulugusid. Info riigist räägib töökollektiividele ja asutustele laialijagatud ideoloogialoengutes kasutatavate jutupunktide sisust, kus üheks oluliseks on just tuumavõimekuse jätkuv olulisus. Sõnumid välis- ja sisemaailmale on väga erinevad.

Moon Jae-in’le pannakse pahaks kahte episoodi. Esmalt külastades Paektu mäge, soostus ka Kim Jong-uni ja Ri Sol-ju (Põhja-Korea esileedi, Kim Jong-uni abikaasa) seltsis mäetippu jõudma ilmselgelt sanktsioonide rikkumise tulemusel mäele püstitatud, Austriast Hiina müüdud, köisraudteel. Teiseks külastati koos Mansudae Kunstistuudiot, asutust, mis loob propagandistlikku kunsti ja taieseid ning mis on samuti ÜRO sanktsioonide all, mis peaks piirama riigi võimalikku tuluteenimist hiigelmonumente luues. Mansudae Kunstistuudio panust riigi valuutatuludesse hinnati enne piiranguid orienteeruvalt sajale miljonile dollarile aastas.

Usalduse kasvatamise läbirääkimised

Tippkohtumise sisuline pool kippus jääma uhke vormi varju, kuid oli siiski olemas. President Mooni peamine eesmärk oli puhuda uus elu sisse soikujäänud Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea dialoogile. Lõuna-Korea riigipea on juba pikki nädalaid rõhutanud vajadust konkreetsemate sammude astumiseks rahuprotsessi edendamiseks. Aprillis sõlmitud Panmunjomi deklaratsioon ning 12.juuni kokkulepe Singapuris olid olnud äärmiselt üldsõnalised. Suve teises pooles taaskord verbaalsesse vägikaikavettu sukeldunud Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vastasseisu ägenema ohustas kahe Korea vahel saavutatud näilist teineteisemõistmist. Olgu taustateadmiseks meenutatud, et Põhja- ja Lõuna-Korea on läbirääkimiste protsessis liikunud edasi jõuliste sammudega ning kokku on lepitud ridamisi pehmemaid ja kõvemaid valdkondi puudutavad tegevused, milliste realiseerumise eelduseks on Pyongyangile määratud sanktsioonide oluline leevendamine. See aga ei saa sündida ameeriklaste ja teiste osapoolte nõusolekuta ning nõuab edasisi samme sõjaohu ja relvastusteemadega tegelemisel.

Lisaks aasta alguses edukalt alanud olümpiadiplomaatia ning ohtralt pehmeid valdkondi (sport,kultuur jt.) puudutanud koostöö on saanud jätku militaarküsimustes, majanduskoostöös ning ühinemispoliitika mõistmisel. Loetud kuudega on tehtud paberil ära rohkem, kui eelmise Päikesepaistepoliitika ajal sajandi alguses dekaadi jooksul. Seekordsel visiidil reisis koos president Mooniga Pyongyangi ka ligi sajaliikmeline Lõuna-Korea äridelegatsioon, kelle koosseisus olid ka suurimate chaebolide (Lõuna-Korea ärikonglomeraadid) juhatuse esimehed, presidendid, asejuhid jne. See näitab Lõuna-Korea majandusime jätkuvat huvi poolsaar rahvuslikku rikkuse huvides tööle panna. Presidendi eestvedamisel on äriliidrid koostanud arengukavad, kuidas Põhja-Koreast saaks Lõuna-Korea nö.majandushub. Loodud on algatus „New Economic Cooperation“, millele on heakskiidu andnud ka asjaomased instantsid Pyongyangis, kuigi seatud eesmärgid lõpptulemusele on kahel pool demilitariseeritud tsooni ilmselt väga erinevad.  Millest Lõuna-Korea äriliidrid Pyongyangis vestlesid,ei ole teada, kuid kaamerate eest toimusid vestlused riigi asepeaministri Ri Ryong-namiga ning kinnitust on leidnud siselend riigi idarannikul Wonsani rajatavasse kuurortisse, kus korraga on rajamisel kümneid hotelle ja rannapuhkust võimaldav infrastruktuur. Läheduses asub ka turistide ning investeeringute puuduses vaevlev Masikryongi suusakuurort. Õhus on kahtlus, et nii väärikat ärieliiti (absoluutsete tippudega olid esindatud näiteks Samsung,LG,Hyundai ja SK) nõudis tippkohtumise toimumise eeltingimusena Kim Jong-un isiklikult.

Kas demilitariseeritud tsoon saab ometigi kord demilitariseeritud?

Eelpoolloetletud seltskonna huvide realiseerumise tingimuseks on siiski maailma enim erutava Põhja-

President Moon sanktsioone eirates hangitud gondlis

Korea tuuma- ja raketiprogrammi pidurdamine. Osapooled ei varjanud ka enne kohtumist, et sellest on saamas läbirääkimiste põhiteema. Olgu etteruttavalt öeldud, et selles valdkonnas sisuliselt mingit edasiliikumist ei toimunud, kuid vormilised ülestähendused ja ilmselt ka järeletegevused nn. Pyongyangi deklaratsioonis annavad esmalt just Pyongyangile taas korraliku ajapikenduse ning võimaluse kinnitada oma häid kavatsusi ning seeläbi vältida reaalset sõjalist sekkumist näiteks Ameerika Ühendriikide poolt. Deklaratsioonis on oluline roll just demilitariseeritud tsoonis (DMZ) toimuval. Vähendatakse vahipostide arvu, kehtestati lennukeelualad militaarsetele õhusõidukitele (kas ameeriklased ka selle kompromissi heaks kiitsid?), lepiti kokku relvastuse vähendamises tsooni lähistel ning keelati sõjaväeõppused mõlemal pool DMZ lähistel. Samuti soovitakse korduvalt merelahingute põhjuseks olnud kokkuleppimata piirijoonega Northern Limit Line’i (piiri kulgemine kahe Korea vahel Kollases meres) regiooni muutmist rahutsooniks. Taaskord kinnitati tahet muuta Korea poolsaar tuumavabaks. Konkreetsemate sammudena lubas Põhja-Korea likvideerida Sohae raketipolügooni ning kaaluda kurikuulsa Yongbyoni tuumakeskuse sulgemist rahvusvaheliste ekspertide silme all. Piisav, kuid üsna olematud ohverdused tagamaks protsessi edasine kulg sisulisi järeleandmisi tegemata. Kas aasialik rahulik asjaajamine või ajaloos korduvalt nähtud põhjakorealik ajavõitmise katse? 1990ndate keskel Yongbyoni keskusega seotud inspektsioonide kulgemise ajalooga kursis olevana on siinkirjutaja skepsis suur. Samuti on Põhja-Koreal tänaseks selline mobiilsete stardiplatvormide kasutamise võimekus, mis muutis stabiilse raketibaasi omamise Sohaes juba paar aastat tagasi mõtetuks. Kuid pingete vähemise vaates tuleb protsessis ja käesolevat kohtumist kindlasti lugeda edukaks.

Kui tahta midagi konkreetset vastsõlmitud deklaratsioonist veel välja lugeda, siis piiriülene koostöö epideemiate ohjamisel võib tunduda väheoluline, kuid Põhja-Koread tabanud tuberkuloosipuhangute ohjamine on oluline ning seda ei takista ka sanktsioonid. Samuti on palju probleeme kariloomi tabanud tõbedega. Seda, kas mõni Põhja-Korea moosekantide trupp esineb Soulis oktoobris või novembris, tuleb käsitleda kui soovi saada täis kaks A4 formaadis paberkülge. Ajaloost on tuua muide veel üks Pyongyangi deklaratsioon. Selle sõlmisid 70 kommunistlikku parteid üle ilma 20.aprillil 1992.aastal Pyongyangi Kim Il-Sungi 80ndale sünnipäevale kogunenud ja äsjasest sotsialismileeri lagunemisest vapustatud ideelised ning dokument kandis ametlikku nime „Kaitseme ja edendame sotsialismi!“ Dokumendi lõpetab üleskutse mitte rahuneda enne kui eesmärk on saavutatud. See lühike ajalookild ei haaku küll kuidagi käesolevate arengutega Korea poolsaarel, kuid kokkuvõte deklaratsiooni lõpus on üsna sarnane ka 2018.aasta septembris – Korea poolsaar peab saama rahutsooniks ning osapoolte innukus selle saavutamisel ei tohi raugeda. Millal saabub hetk tuletamaks Põhja-Koreale meelde inimõigustega seotud väga vastikuid küsimusi? Pärisinimeste pärisprobleemid peavad veel ootama oma aega.

Eelseisva Koreade tippkohtumise ootuses. Lõuna-Korea nõuab kõigilt osapooltelt mõõdetavaid tegusid.

18.-20.septembril kohtuvad vähem kui poole aasta jooksul kolmandat korda Põhja- ja Lõuna-Korea liidrid. Seekord jätkub kummalisel kombel rutiiniks, kuid siiski ajalooliseks rutiiniks saamas tippkohtumiste sari Pyongyangis. See on ajaloos alles kolmas kord, kui jagatud poolsaare juhid saavad kokku Põhja-Korea pealinnas, kordagi ei ole absoluutsel tipptasemel peetud aga läbirääkimisi Soulis. Miks saabuv ja lausa kolmepäevaseks veniv diplomaatia pidupäev on oluline ning mida oodata?

Vaid poolteist nädalat enne kõnealuse sündmuse algust pidas Korea Rahvademokraatlik Vabariik oma 70.sünnipäeva. Seekordsed pidustused võtsid lausa grandioossed mõõtmed. Tuleb mainida, et mitte iga-aastaselt ega ka mitte kõigil ümmargustel tähtpäevadel ei ole Põhja-Korea oma asutamise aastapäeva ülearu mastaapselt meelde tuletanud. Riigikorras, kus kesksel kohal on Liider, on hoopis olulisemal kohal näiteks Kim Il-sungi sünnipäev (tuntud kui Päikese päev), Kim Jong-ili sünnipäev, aga ka Korea Töölispartei asutamise aastapäev 10.oktoobril. Riigi sünnipäeva peetakse meeles, kui tähtsuselt neljanda tähtpäeva olulisus ei ole kunagi Põhja-Koreas olnud eelpooltoodutega sarnane. Küll aga kasutab vähene Pyongyangi režiimiga suhtlev maailma kogukond seda päeva ära aknaks omavahelises suhtluses, kuna tegemist on võimalikult minimaalselt (Põhja-Korea kontekstis muidugi) poliitiliselt laetud hetkega. 9.september on valitud riigi sünnipäevaks samuti täiesti juhuslikult, sest 1948.aasta samal päeval ei toimunud riigi arengus mitte ühtegi pöördelist sündmust. Pigem sobinuks riigi asutamise meenutamiseks parlamendi kokkukutsumine 1948.aasta mais, konstitutsiooni loomine juunis või lipu vahetamine 8.septembril. Sarnaseid kaunimaid numbrikombinatsioone on valitsejad sättinud mitmete teiste tähtpäevade korral. 10.oktoobril peetav Töölispartei aastapäev peaks tegelikult toimuma 13.oktoobril ning riigi eelmine juht Kim Jong-il on aasta vanem kui kohalik propaganda teda kujutab. Viimase muudatuse tingis asjaolu, et tehislikult 1942.aastasse sünnitatud Kimi sünnipäev (tegelikult sündis Kim Jong-il 1941.aastal ja N-Liidus, mitte püha Paektu mäe jalamil) langes ümmargusemalt kokku Kim Il-sungi 1912.aasta ilmatulemisega ning niiviisi sai iga viie aasta tagant pidada sünkroonsemaid pidupäeva kaks korda samal aastal. Sarnased segadused saadavad ka näiteks Korea Rahvaarmee sünnidaatumeid.

Sünkroonsus ilmestab ka seekordset 9.septembrit, kui lisaks sõjaväe- ning ka tööliste paraadile peeti üle viie aasta taas Põhja-Korea visiitkaardiks peetavaid ja propagandast nõretavaid massimänge. Varasemalt on tuntud neid kui Arirangi massimänge („arirang“ on Korea kultuuris midagi „kungla rahva“ sarnast, millega saab rahva olemus ja kombeid väljendada nii lauludes, kirjas kui pildis), siis

Kim Jong-un tutvustamas Byungjini liini

seekordsed ülimas sünkroonsuses peetud tõesti uhked kahetunnised staadionishow’d kandsid nime „Särav isamaa“. Nii nagu sõjaväeparaadidelt otsivad Pyongyangi poliitika analüütikud signaale režiimilt tulevate sõnumite kohta, on sama olulised ka värvivihikutega ülimas sünkroonsuses lehti vahetavad massid ja nende edastatud sõnumid Rungrado staadioni tribüünidel pealinnas. Paraadil üle lühimaarakettide kangemaid torusid seekord ei näidatud ning karjutud ja muul moel esitatud loosungid ülistasid Kim Jong-uni pühendumist riigi majanduslikele väljakutsetele. Eelmise viisaastaku tuumarelvade ja majanduse koosedendamise poliitika ehk Byungjini liin on viidud väidetava eduka lõpuni ning edasine ressurss suunatakse just majandusliku arengu teenistusse. Seda kinnitavad ka Kim Jong-uni erakordselt sagedad visiidid viimase poolaasta sees üle riigi erinevatesse tootmisega seotud ettevõtetesse. Seda, et sanktsioonide kammitsais ning pidevalt aina enam majandusliku eliidi (nn donju, umbes 1% elanikkonast) kätte libisev ja kontrollitud uusi vabadusi nautiv seltskond tasapisi riigi majandust enda kätte haarab, loosungid paraadil ja massimängudel ei kajastanud. Samuti oli pidustustega kaasnevas propagandalaviinis olulisel kohal Koreade omavaheline läbikäimine, seda küll läbi visuaalsetes lahendustes selgelt Kim Jong-uni eestvedamist ületähtsustades. Oli ju ka Singapuris Kim Korea Kesktelevisiooni kajastuses sündmuse ohjaja, Trump vaid noogutas.

Tegelikult on kaks Koread aasta alguses alanud sulas tõmbamas mõlemad päris jämedaid kõrsi.  7.septembril ilmunud loos (https://arvamus.postimees.ee/6386093/erki-loigom-pohja-korea-suudab-keerulistest-olukordadest-ikka-veel-valja-vingerdada) on kahe naabri koostööprojektid ning nende rakendumist takistavad tegurid toodud välja detailsemalt ning neid kordama ei hakkaks. Küll aga tuleb mainida Lõuna-Korea presidendi Moon Jae-ini viimase kahe nädala eriti innustavat retoorikat, mis suisa nõuab, et Ameerika Ühendriigid ja Põhja-Korea lõpuks ometi astuksid reaalseid samme Singapuri uduse kokkuleppe konkretiseerimiseks ning protsess poolsaare tuumavabaks muutmisel (loe: Lõuna-Korea võimalustel Põhja-Koreaga kokkulepitud projektidega jõuliselt edasi liikuda) ei katkeks, vaid saavutaks uue kiiruse. Moon meenutab kahepoolsete panuste suurendamise vajadust pea igal kohtumisel mõne välisriigi esindajaga. Protsessi on kaasatud retooriliste tugedena näiteks Singapur, Filipiinid, muidugi Jaapan, aga ka Venemaa ja loomulikult Hiina. Vahetult enne Pyongyangi tippkohtumist avavad Koread Kaesongi tööstuspargis (mis asub Põhja-Korea territooriumil demilitariseeritud tsooni lähistel ja on suletud alates aastast 2013) ühise esinduse, kus peaksid hakkama toimuma erinevates valdkondades iganädalased (!) koosistumised. Kui vaid neid sanktsioone ees poleks, mis takistavad plaanide rakendamist. Isegi esinduse ruume varustava elektrivarustuse rajamine Lõunast vajas erandite loomist ÜRO tasemel. Sarnase tihedase koostöövormi lahendust on soovitanud asjatundjad ka Ameerika ja Põhja-Korea diplomaatidele, kuid nii Vietnamis kui Hiinas 70ndatel edukalt toiminud mudeli rakendamist on usalduskriisis jätkavate varasemate verivaenlasete vahel veel veidi vara loota. 

Meenutagem, et veel mõned nädalad tagasi jäi ära Mike Pompeo neljas visiit Pyongyangi Kim Jong-uni kurja kirja tõttu, kuid nüüd saabus Valge Maja postkasti „sooja sisuga sõbralik“ ümbrik. Kim Jong-un on läbi Lõuna-Korea eriesindajate pannud lauale tuumadesarmeerimise lõpptähtaja enne Donald Trumpi esimese ametiaja lõppu. Lingvistiliselt lubavad aga kõik osapooled endale märkimisväärset vabadust selle väljendi tõlgendamisel. Kuid, kauaaegsele Põhja-Korea poliitika jälgijale on muster äratuntav – tegemist on suure illusiooni loomisega ja ootuste üleskerimisega. Põhjuse protsesside venitamiseks või lausa kannapöördeks leiab Kimide dünastia alati. Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve poliitika on olnud edukas ja õige. Kim Jong-uni ettepanek teiseks tippkohtumiseks Donald Trumpiga on taaskord teatraalselt nauditav, kuid sisuliselt tõenäoliselt sama sisutühi kui Singapuris 12.juunil. Jälgides regulaarselt Põhja-Korea perioodikat ja televisiooni, on sinna tasapisi tagasi imbumas vahepeal paisu taga hoitud ameerikavastane retoorika. Siseriiklikult ei räägita muide senini mingist tuumadesarmeerimisest! Jõujooned piirkonnas printsipiaalselt muutunud ei ole ning pole mingi üllatus, kui peagi näeme näiteks Xi Jinpingi Pyongyangis. See omakorda on tugevam signaal kui märgata Kimi kolm korda külastamas Xi’d Hiinas. Kõrgetasemelise visiidi võimalikkusele viitavad taaskord piirilinna Dandongi raudteejaamas ülesseatud turvameetmed.

Kõrgeimad on ootused edasistele arengutele kindlasti Lõuna-Koreas. Sealsed ärihiiud on koostöös valitsusega koostanud pikad arengukavad majandusliku koostöö osas võimaliku avanemise korral. “New Economic  Cooperation Initiative“ ehk uus majandusliku koostöö algatus on president Mooni

Sõpruse sild Dandongi ja Sinuiju vahel

värske algatus, mis soovib esmalt tihedat majanduslikku koostööd kahe Korea vahel. Hetkel põrkub algatuste  rakendamine sanktsioonide taha. Kui need kõrvaldada, tulevad aga koheselt mängu Hiina majanduslikud huvid ning Põhja-Korea režiimi enda eksistentsiaalsed küsimused. Tänaseni on Kimi perekond ja Põhja-Korea eliit suutnud riigi aina enam turumajanduse teele asuvat majandust üsna edukalt ohjata, kuid hüppeline majanduslik avanemine ei ole realistlik, see on lihtsalt ohtlik.

Kokkuvõttes on Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea teljel tegemist  võimalikult pikaks venitatud kassi-hiire mänguga, kus pöördelisi arenguid oodata on liiga julge. Singapuri kohtumisest on möödas vähem kui neli kuud ning sellesse vahemikku on mahtunud nii teineteise kiitmist kui tülitsemist. Tõestatud ja tegelikult tagasipööramatuid samme tuumadesarmeerimise teel pole astutud mitte ühtegi, kummaltki poolt. Lõuna-Korea, kes on põhjanaabriga harjunud elama, keskendub majanduslikule fookusele. Selle fookuse eriti täpseks seadmiseks on president Moon asunud osapooli survestama tegelike sammude astumiseks. Inimõiguste teemani pole jõutud aga üldse. Kui kaugele peale lennukate loosungite protsess minna võib, otsustatakse siiski (endiselt) peamiselt Pekingis. Ameerika suhted Hiinaga aga on teadagi kus. 

18.-20.septembril saame ekraanidel näha sümbolismist nõretavaid sündmusi. Taustal on siiski teadmine, et Moon Jae-ini delegatsioon koosneb 200st inimesest, millise koosseisu kuuluvad suurte konglomeraatide (Samsung,LG,Posco jpt.) tippjuhid. Lõuna-Korea pingutused on ilmselged ning vorm viisakas vormis ultimatiivne nii põhjanaabrile kui ameeriklastele – tehke nüüd tegelikult ka midagi!

Palju õnne sünnipäevaks?

9.septembri paraadil esindas Hiinat parlamendi esimees Li

Korea Rahvademokraatlik Vabariik tähistab 9.septembril riigi 70.sünnipäeva. Kaasaja suurimaid inimeksperimente on vaatamata ideoloogilise bloki ammusele lagunemisele endiselt takistamas 25 miljoni inimese igapäevast heaolu ning tekitab pingeid regionaalselt ja globaalselt. Režiim on olnud juhitud kavalalt ja targalt ning varasemalt naljanumbriks peetud Kim Il-sungi loodud monstrumist on saanud tõsiseltvõetav probleem, millega tegelevad maailma vägevaimad. Kuhu on jõudnud 1.jaanuaril avalöögi saanud Korea sula?

9.septembril saavad rekordarv turiste ja kõrgeid külalisi nautida üle viie aasta taas Põhja-Korea visiitkaardiks saanud massimänge. Need ei kanna enam Arirangi nime ning niigi poliitikast ja propagandast nõretav mastaapne vaatemäng peegeldab veelgi enam valitsejate fantaasiaid. Seekordsed sünkroonvõimlemise etaloniks sobivad etendused kannavad nime „Särav Isamaa“. Tuhanded valituks osutunud osalised (ning kümned tuhanded aia taha jäänud) on harjutanud kuid ning loobunud ka koolitööst. Lapsed magavad Pyongyangis suurte väljakute ääres mattidel (Koreas on juuli-august tavaliselt kuum ja põuane) ning harjutusi on jäädvustatud ka kell pool kaks öösel. Pyongyangi tuure korraldavad reisiettevõtted on olnud sunnitud teatama, et septembri reisid on välja müüdud. Kui Ameerika Ühendriigid pikendasid äsja Otto Warmbieri hukkumisega seotud ameeriklaste reisikeeldu, siis hiinlasi käib riigis ligi 2000 päevas ning turismitulud on muutunud Pyongyangi jaoks aina enam olulisemaks reaks eelarves. Lisaks massimängudele ootavad analüütikud pikisilmi sõjaväeparaadi, kust soovitakse leida Kim Jong-uni sõnumeid, mis puudutavad julgust ja tahet taas pingestuvas olukorras erinevaid massihävitusrelvi demonstreerida. Meenutagem, et päev enne Pyongchangi taliolümpia avatseremooniat toimunud paraadil olid kontinentidevahelised torud kenasti eksponeeritud. Kuid sellest ajast on möödunud diplomaatiline igavik. Ning tavapärane ameerikavastane retoorika on kohalikus meedias vahepealse kadumise järel tagasi.

Ajaloo positiivsemas olukorras on kahe Korea omavahelised suhted. Päikesepaistepoliitikat 2.0 lubanud Lõuna-Korea president Moon Jae-in on oma sõna pidanud ning vajutab gaasipedaali kahe jalaga. See on toonud talle kodumaal absoluutse toetuse koreadevahelise poliitika ajamisel. Lisaks pehmetele valdkondadele nagu spordi- ja kultuurivahetus, on Koread istunud laua taga väga olulistel teemadel. Mõlema Korea jõustruktruurid on leppinud kokku paljudes, kuid siiski kiirelt tagasipööratavates küsimustes – demilitariseeritud tsoonis toimetava isikkooseisu ja vahipunktide vähendamises, ühise turvaala JSA (see, kus kahe Korea piiril asuvad kuulsad sinised paviljonid) relvavabaks muutmine, elektrooniliste sidekanalite sisseseadmine, merepiiriga seotud vaidluste lahendamise katsed jne.  Ning muidugi olulisim ehk majanduskoostöö. Plaanid on suured. Läbirääkimiste objektiks on olnud 2013.aastast suletud olnud Kaesongi tööstuspargi töö taaskäivitamine, uute koostööna tegutsevate erimajandustsoonide loomine Põhja-Korea põhjapiiridele. Viimane segab otseloomulikult Hiinat, kes peab Põhja-Koreaga piirnevaid alasid sisuliselt enda koloniaalvaldusteks. Arutluse all on olnud elektrivarustuse parandamine Põhjas, kahe raudtee ja pealinnadevahelise maantee taasühendamine. Mainimata ei saa jätta üle mitme aasta taaskord toimunud lahutatud perede taaskohtumisi, kus kahel sessioonil said kuue päeva jooksul kokku ligi kakssada seltskonda dekaade lahutatud sugulasi. Kahjuks on need ilmselt viimased sellelaadsed, kuna osaliste vanuse tõttu jääb soovijaid tuhandete kaupa iga aastaga aina vähemaks. Kuid enamik eelpoolloetletud plaane ei ole ellu rakendumas takistudes ÜRO ning Lõuna-Korea enda poolt kehtestatud sanktsioonide taha. Lõuna-Korea 2019.riigieelarve kavas on Pyongyangi jaoks sees korralik präänik – arengukoostöösse suunataks kuni miljard dollarit, kaotataks igasugune riigi toetus Lõuna-Korea inimõiguslaste organisatsioonidele ja poole võrra vähendatakse panust Põhja-Korea põgenike hakkamasaamisele. On selge, et Põhja-Korea poolt täielikku relvistumist oodata ei ole, kuid sümboolsete sammudena on Sinise Maja (Lõuna-Korea presidendipalee) taolised finantsilised pakkumised Pyongyangile tema rahahädas kindlasti meelepärased. Erinevalt Washingtoni välk-ja-pauk stiilis nõudmistest on Koread omavahel liikumas regioonile omases tempos ja põhjalikkuses, aga ka ettevaatlikuses. Liigseid lubadusi kummaltki poolt antud ei ole. 

Vaadeldes telge Ameerika Ühendriikidest Põhja-Koreasse on pilt nukram. Sisuliselt ollakse tagasi algruudus. 12.juuni umbmäärasest Singapuri kokkuleppest on asutud täitma vaid kõige ebaolulisemat. Põhja-Korea on tagastanud loetud arv väidetavaid Korea sõjas (1950-1953) langenud Ameerika langenuid. Sarnaseid tagastamisi, kus hilisemad DNA analüüsid midagi ei kinnita, on saanud tunda ka Jaapan, kellele Pyongyang on üritanud heastada röövitud jaapanlaste episoodiga kaasnenud ebakõlasid. Donald Trump on korduvalt raporteerinud, et tema lahendas Põhja-Koreast lähtuva tuumaohu ja see probleem on saadetud ajalukku. Mike Pompeo kolm visiiti Pyongyangi on osutunud sisutühjadeks. Vahepealse ameerikavastaste meeleolude maandamises Põhja-Koreas on olnud märgata tahet suhteid parandada, kuid Põhja-Korea poolt gängsterlikeks nõudmisteks peetud Ameerika väliministri nõudmised aastaga loovutada 70% tuumarelvi, lubada inspektorid vabalt riigis toimetama on olnud Aasiale omasele tasakaalukusele liig mis liig. Kui 21.augustil kiitis Donald Trump vabaõhukõnes arenemist Koreas, siis kolm päeva hiljem katkestas president välisminister Pompeo plaani sõita taaskord Pyongyangi. Eelmine visiit oli päädinud korraliku fiaskoga ning seekordselt olnuks palju loota midagi enamat. Valge maja on tänaseks tunnistanud probleeme Korea poolsaare teemadega tegelemisel. Trumpil  on oluline vähemalt vahevalimisteni hoida „ edukat saavutust“ maailmarahu ohjamisel pildil, kuid sündmused arenevad siiski kiiremini. Hiinaga peetava kaubandussõja foonil on eduraporteid muidugi naiivne isegi loota. Samas tuleb meenutada, et Singapuri kohtumisest on möödunud napilt kolm muud ning Korea sula sai alguse 9 kuud tagasi. Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve kampaania algus oli väga edukas – Põhja-Korea ei ole kunagi varem tundnud sellist majanduslikku survet.

Suhted Hiina ja Põhja-Korea vahel on pöördelises faasis. Peale kolme Hiinas toimunud tippkohtumist loodeti Xi Jingpingi näha Pyongyangis veel sel aastal. Sujuvaks üleminekuks kahe strateegilise liitlase suhte parandamisel külastab 9.septembri üritusi üle aastate väga kõrgetasemeline delegatsioon, mida juhib Hiina Rahvakongressi esimees Li Zhanshu, kelle Xi isiklikult nimetas oma Põhja-Korea eriesindajaks. Olgu põneva faktina mainitud, et Xi Jingping on Pyongyangi juba külastanud. 2008.aasta juunis oli Hiina asepresidendiks ning tulevaseks liidriks kinnitatud Xi delegatsiooni liige, kes kohtus Kim Jong-iliga ning kus suure tõenäosusega tõstatus ka halveneva tervisega türanni järglase küsimus. Meenutagem, et nooruke Kim Jong-un tekkis maailma avalikkuse ette esimest korda 2010.aasta alguses, Põhja-Korea meedias sama aasta sügisel. Väidetavalt käidi noort tulevast liidrit kinnitamas ka Kim Jong-ili ohtratel Hiina visiitidel vahemikus 2008...2010, kuid mingit ametlikku kinnitust sellele ei ole. Küll on aga fakt, et 2010.aasta maikuus kuulasid Põhja-Koreas giidid suu ammuli välismaalaste arutlusi Kim Jong-uni olemasolust ning Kimide perekonna järeltulijatest. Nendel teemadel Põhja-Koreas kunagi avalikult vesteldud ei oldud ning ettevaatlikke küsimusi jätkus mitmeks päevaks. Kuid ühes on Donald Trumpil kindlasti õigus – Xi juhitud Hiinast Põhja-Korea survestamisel märkimisväärset abi loota ei ole. Nagu ka Venemaast.

Venemaa ei ole peale 1991.aastat Korea poolsaarel suurte mängijate hulka kuulunud. Kuid pingestuvas globaalses julgeolekuolukorras on Moskva näinud oma  võimalust. Kuid peamiselt majanduslikku. Venemaa huvideks on Põhja-Korea tööjõud ning potentsiaalne gaasijuhe läbi Põhja-Korea Lõunasse. 2019.aasta keskpaigaks peaks kogu Põhja-Koreale miljardeid tootev välistööjõud üle ilma olema kodus tagasi. Ligi sajast tuhandest töölisest üle poole töötab aga Venemaa Kaug-idas. Väga heade oskuste ja teadmistega põhjakorealased on vallutanud mitmete oblastikeskuste ehitusturu. Sarnaselt korealastele kuulub oluline osa Kaug-ida agraarsektorist hiina tööjõu oskuste ja teabe hallata. Seega puudutaks Põhja-Koread suruvad tööjõu eksporti piiravad piirangud oluliselt ka Venemaad. Venemaa välisministri Sergei Lavrovi äsjane visiit Pyongyangi valmistas ette Kimi ja Putini tippkohtumist ning annab kinnituse Venemaa kasvavast huvist Koreas. Arvestades Hiina formaalset (aga tegelikult siiski väga olulist) panust Põhja-Korea survestamisel, on Venemaa roll paariariigi varustamisel eluks oluliste vahenditega kasvanud äärmiselt kiiresti. Enamik fikseeritud sanktsioonide rikkumisi kütuste ja maavarade importimisel-eksportimisel on seotud Venemaa otsese osalusega. Sahhalinis ümberlaetud Põhja-Korea maavarad jõuavad juba otse Lõuna-Korea (!) sadamatesse!

Kainelt kaalutletud on Jaapani positsioon. Tokyo on korduvalt üritanud oma muresid liita toimunud tippkohtumiste agendasse.  Ei president Moon ega president Trump ei ole leidnud võimalust kõneleda Kim Jong-uniga keskmaarakettide ja röövitud jaapanlaste teemadel. Jaapan otsib aktiivselt võimalust Abe ja Kimi tippkohtumiseks. Juba ajalooliselt on Jaapanil (õigemini Jaapanis resideeruval olulisel Põhja-Korea kogukonnal) olnud oluline finantsiline roll Pyongyangi režiimi toetamisel ning seetõttu on Kimi järeleandmised Jaapani soovidele tõenäolised. Küll on aga fakt, et Jaapan suurendab oma raketitõrjevõimekust lähiaastatel kordades ning Tokyost on saanud tunnetatavalt pöördeliste protsesside kulgemise kõrval maapeale kutsuv osapool – Põhja-Koreast lähtuvad ohud ei ole vähenenud. Ning neil on selles tuline õigus. Jälgides Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhteid, siis Fire&Fury strateegia naasmine on äärmiselt tõenäoline. Samuti on näiliselt pilvitud suhted Tokyo ja Washingtoni, aga ka Souli ja Washingtoni vahel väga pingelised. Kui kaua suudab president Moon teha nägu, et üliolulise liitlase kapriisid on arusaadavad, näitab aeg. Trumpi põhjakorealiku sõnaseadmisega kirjeldatud „agressiivsed sõjamängud“ ehk ühisõppused ja nendega seotud temaatikad on tekitanud Lõuna-Korea jõuametkondades väga olulisi küsimusi ameeriklaste pühendumisest ja huvidest Korea poolsaarel. Trumpi mõtteid peab maailma avalikkusele „tõlkima“ isegi tema jäägitu lojalist John Bolton. Äsja ametisse määratud Ameerika eriesindaja, autotööstusest maailmarahu lahendama kutsutud Stephen Biegun ei oska kahjuks Korea asukohta gloobusel ilmselt näidatagi. Vabadan eelarvamuse eest, aga Trump on ära põlanud olulised Põhja-Korea kogemusega diplomaadid, kuna tegemist on olnud demokraatide toetajatega. Viimasena meenub Victor Cha, kes on ilmselt võimekaim ameeriklane, kes tunneb põhjakorealasi süvitsi. Pyongyang seab aga vastu aina võimekamaid läbirääkijaid, kes omavad kogemusi juba 1990ndate keskpaigast. Samuti ei ole osapooled avanud vastastikku esindusi, mida Ameerika Ühendriigid kasutasid väga edukalt näiteks Hanois ja Pekingis 1970ndatel aastatel ning mis viisid tänu igapäevasele suhtlusele suhete normaliseerumiseni.

Irooniline on siiski märkida, et Lõuna-Korea presidendi ja võimude toetus on kõikuma löönud. Kuid seda ei suutnud teha ei tuumarelvad ega Donald Trump, vaid umbes 550 Jeemeni pagulast (Lõuna-Korea elab 50 miljonit inimest), kelle riikilubamise küsimus on toonud massid tänavatele ning langetanud presidendi populaarsust. Konservatiivsed lõunakorealased on oma põhjanaabriga õppinud leppima.