Tuumapohmell Koreas

Moon Jae-ini toetus sõltub L-Korea majanduse käekäigust

Vähem kui aasta tagasi alanud kiired arengud Korea poolsaarel on jõudmas punkti, kus osapoolte tahte siirus, algatuste edukus ja reaalsus hakkavad lõikuma. 2017.aasta mais Lõuna-Korea presidendiks valitud Moon Jae-ini jaoks on 2018.aasta olnud edukas. Milline on Mooni poliitika järgmisel aastal? Kas „Korea sula“ jätkub või sumbub protsess eriarvamustesse Valge Majaga? Millised on Lõuna-Korea sisemised väljakutsed, ohud ja võimalused?

Võimule tulles lubas Moon Jae-in olla avatud president. Lõunakorealastele sõnum sobis, kuna äsja oli käed raudu pandud kummalist sektantlikku ning suletud asjaajamist armastanud president Park Geun-hye. Kohtupidamine korruptsioonikuritegude eest ootas aga enne Parki sama ametit pidanud äärmuskonservatiivi Lee Myung-bak’i. Esimesele on tänaseks määratud 25, teisele 15 aastat vangistust. Korruptsioonikuriteod on Lõuna-Korea tippladvikus kroonilist laadi olnud läbi kogu riigi ajaloo. Lõuna-Korea vajas taas vahetust. Moon Jae-in tuli võimule 84%-lise toetusega ning number on püsinud kõrge (püsivalt üle 65%) kuni käeoleva aasta septembrini, kui näitaja kukkus järsult lausa alla 50%. Lisaks toetusele mõõdab Gallup Korea (http://www.gallup.co.kr/) ka presidendivastaseid meeleolusid ning seal on jõnksud veelgi äkilisemad. Mooni vastaste hääl saab erilise võimenduse just kahe Korea kohtumiste perioodil. Meenutagem, et Moon Jae-in on Kim Jong-uniga kohtunud poole aasta jooksul juba kolm korda. Mis on selliste hektiliste arengute põhjuseks?

Lõunakorealaste toetus võimudele sõltub majanduse käekäigust

Lõunakorealaste esmane fookus riigi poliitikale hinnangu andmiseks on majanduse käekäik. Riik,mis vahemikus 1961 – 2018 on harjunud keskmise majanduskasvuga üle 7% aastas, peab käesoleval aastal sellele reale kirjutama numbri vahemikust 2,5...2,7. Euroopa jaoks eeskujulikud näitajad tööpuuduse osas on ületöötamisega harjunud korealastele nukrad. Töötus Lõuna-Koreas on 4% ja noorte töötus 10%. Kõrgema miinimumpalga nõue on kaotanud ligi 80 tuhat töökohta. 2020.aastaks peaks miinimumpalk moodustama 68% keskmisest, eelmisel aastal oli see number kõigest 49. Niivõrd kiire ja jõuline tõus ennustab majandusteadlaste hinnangul kuni 150 tuhande töökoha kadumist ainuüksi  eesmärgiks seatud aastal. Välisinvesteeringud Lõuna-Koreasse vähenevad. Ehitussektor ning üliolulised metallitööstus ja laevaehitus kahanevad. Ameerika Ühendriikide ja Hiina kaubandustülis ei ole Lõuna-Korea suutnud olukorda enda huvides ära kasutada. Kuigi majanduspoliitikat mõjutavad otsused pärinevad Moon Jae-ini’le eelnevatelt valitsejatelt, tuleb just praegusel presidendil vastutada sõnumite eest, mis pideva ainelise heaolu kasvuga harjunud rahvale ei meeldi. Endiselt puudub konservatiivsel opositsioonil selge liider (eelmised on vangi pandud) ning parlamendis on „moodne“ hääletada kõigi Moon Jae-ini algatuste vastu. See puudutab kahjuks ka Korea sulaga seotud temaatikat.

Märgilised rahualgatused ning presidentide soolod

Väliselt on Mooni Põhja-Korea poliitika muljetavaldav. Meenutagem vaid märksõnu nagu olümpiamängud, Panmunjomi deklaratsioon või Pyongyangi tippkohtumine. Moon on istunud koreadevahelise protsessi tüürimehe positsioonile ning lisab vaid auru. 27.aprillil 2018 sõlmitud Panmunjomi deklaratsioon oli oluliselt sisukam dokument kui 12.juuni neljarealine udu, mis sai

P-Korea õhkis 11 vaatlusposti DMZ-s

sõlmitud Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel Singapuris ning on osutunud reaalselt järgitavaks teekavaks. Kohtunud on hulgaliselt kõrgetasemelisi majandus- ja militaarküsimustega tegelevaid töögruppe, rääkimata pehmete valdkondadega tegelevatest. Piirialadel taastatakse maanteeühendust. Veel käesoleval aastal on plaan taasavada raudteeühendused Koreade lääneosas Kaesongi ja Paju vahel ning idarannikul Donghaes. Olgu siiski mainitud, et mõlemad ühendused on tehniliselt olemas juba aastakümneid, kuid seisnud pingete tõttu pikalt kasutuseta. Põhja-Korea õhkas kaamerate ees üksteist kontrollpunkti, millele Lõunas vastas samas mahus. Kontrollpunkte loendatakse demilitariseeritud tsoonis (DMZ) kahe Korea peale kokku ligi 250. Mõlemad on DMZ-sse viivatelt maanteedelt kõrvaldanud tankitõkkeid ning piiratud lõikudel on loodud ühine piirikontroll. Arutatakse Hani piirijõe ühiskasutuse võimaldamist. 250 kilomeetri pikkust ja laiusega neli kilomeetrit miiniväljast on puhastatud sümboolne esimene kilomeeter. Kehtestatud on 40 kilomeetri laiune lennukeelutsoon ning DMZ lähistel ei viida läbi tuleharjutusi. Piirangud on seatud mehitamata õhusõidukite kasutamisele. Mastaapsed õppused mõlemal pool piiri on katkestatud. Just viimasena mainitud algatused on esile kutsunud tugevad mõrad strateegiliste liitlaste, Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Paremal uued Põhja-Korea mundrid

12.juunil Singapuri tippkohtumise järel peetud pressikonverentsil teatas president Trump „provokatiivsete sõjamängude katkestamisest Põhja-Korea piiridel“, kasutades sõnavara, mis varasemalt on tuttav just Kuri-Korea sõnavarast. Sarnaselt maailma üldsusele kuulsid sõnumit esmakordselt läbi teleekraani ka Lõuna-Korea liidrid. Tõele au andes informeeris Ameerika välisminister liitlast siiski paar tundi varem. Kas tegemist oli Trumpi lennuka soologa või administratsiooni läbikaalutletud pikaajalise otsusega? Ameerika väejuhatus on juba väljendanud sügavat muret Koreas paikneva ja sagedasti roteeruva ligi 30-tuhandelise kontingendi väljaõppes ja valmisoleku tasemes. Vaatamata 29.juunil Ameerika Ühendriikide suurima sõjaväebaasi Camp Humphrey avamisele Pyeongtaekis, Souli lähistel, ei ole lõunakorealaste ja ameeriklaste kokkuharjutamine enam tasemel, mida vajataks kuumas konfliktis. Ameeriklaste jätkuv kohalolek ei tekita enam Lõuna-Korea ühiskonnas debatte, mis kerkisid teravalt üles veel aastapäevad tagasi, kui aina häälekamalt nõuti sõjaseisukorras operatiivjuhtimise üleminekut Korea armeele.  Peale Donald Trumpi katseid lugeda kokku Korea missiooni kulud ning Kim Jong-uni raketi- ja tuumakatsetusi püsivad ka Lõuna-Korea konservatiivid neil teemadel üsna vaiksena. Sarnaselt NATO idatiivale ei ole Trump ka Koreas ameeriklaste kohalviibimist regioonis vähendanud. 

President Moon ei lasknud vastusega kaua oodata. Septembri keskpaigas kolmepäevaseks mastaapseks poliitshowks kujunenud Pyongyangi tippkohtumine (https://arvamus.postimees.ee/6412725/erki-loigom-suurim-poliit-show-labi-aegade) päädis Panmunjomi deklaratsiooni jõulise rakendamisega – DMZ-s kehtestati lennukeelutsoon ja lepiti kokku laskeharjutuste lõpetamine, maamiinide puhastustööde alustamise ja paari tosina piiripunkti kaotamine. Sel korral oli tegemist sisuliselt Mooni soologa ning Ameerika presidendi reaktsioon oli tuline. Läbi välisminister Mike Pompeo suu kõlas süüdistusi väheses koostöös ning Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-wha oli sunnitud avalikult tunnistama – suhetes Ameerika juhtkonnaga on tekkinud mõrad. Lõuna-Koreas on olnud periooditi tugevaid anti-ameerika meeleoludega perioode, kuid kunagi ei ole seda tunnistatud läbi võimulolijate suude.

Valget Maja, kes oma Pyongyangi suunalises poliitikas on olnud erakordselt jäik, häirivad Moon Jae-ini algatused selgelt. „Maksimaalse surve“ ja täieliku tuumadesarmeerimise retoorikast ameeriklased seni loobunud või leevendusi nõudmistes ette võtnud ei ole. Reaalpoliitikas tundub olukorda aina kainemalt hindav Valge Maja poliitika paariariigi suunas tasapisi vormuma. Tänaseni ei ole Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid liikunud tuumadesarmeerimise protsessis edasi meetritki! Varasemad korduvalt seatud ajalised raamid (aasta lõpuks, 3 aastaga, Trumpi esimese või teise ametiaja lõpuks jpt. versioone) probleemi lahendamiseks Valge Maja retoorikas enam ei kõla. Maksimaalse surve avaldamisel ollakse  siiski jäämas üksi, kuna Lõuna-Korea soovib leevendada ühepoolseid sanktsioone Põhja-Korea vastu. Näiteks teatas välisminister Kang soovist lõpetada 2010.aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan uputamisega seotud piirangud, millele reageerimiseks ei vajanud Donald Trump isegi mitte 140 tähemärki. „Nad ei tee seda ilma meie nõusolekuta! Nad ei tee üldse midagi meie nõusolekuta!“ Soovist taaskäivitada piiriülesed koostööprojektid Kaesongi tööstuspargis ja Mount Kumgangi kuurortis, otsib president Moon võimalusi sanktsioonide leevendamiseks ning põrkub järjest peamise liitlase jäigale vastuseisule. Septembri tippkohtumisel Pyongyangis saatsid presidenti peaaegu kõigi olulisemate Lõuna-Korea majandushiidude (nt.Samsung,LG,SK,Hyunday jt.) tippjuhid. Põhja-Korea tippjuhtkonnaga peetud kõneluste sisu on tänaseni saladus, kuid saladuseks ei ole Ühendriikide rahandusministeeriumist tulnud telefonikõned loetletud ettevõtete ning seitsme, ka Ameerikas mõjukaid esindusi omava panga juhtidele teemal kas Ameerika või Põhja-Korea turg? 26.oktoobril teataski Lõuna-Korea finantsjärelevalve juht Choi Jong-ku, et koostööprojektid Põhja-Koreaga saavad võimalikuks alles peale sanktsioonide olulist leevenemist, milliste eeltingimusi seab ja täitmist hindavad Ühendriigid. Sõnum Soulile oli edastatud.

"Hoiame Trumpi õnnelikuna!"

President Moon on olnud edukas müügimees Donald Trumpi ohjeldamisel. „Hoida Trump õnnelikuna“ tundub olevat mõlemas Koreas käibes omalaadse doktriinina. Kuidas teisiti mõista Mooni poolt Trumpi suunas tehtud korduvatele „charm offensiive“? Lõuna-Korea presidendi suust pärineb mõte autasustada Trumpi Nobeli rahupreemiaga juba enne Singapuri ning väide, et „just Teie olete mees, kes selle probleemi suudab lahendada“.  Samuti algavad Trumpile Pyongyangist saadetud kirjad tiitliga „Teie ekstsellents!“. Trumpile selline suhtlus sobib, mille tõenduseks piisab tema oktoobri alguses Lääne-Virginias tehtud avalik, kuid intiimne ülestunnistus – „me oleme armunud“. Loodetavasti samades kategooriates ei toimu siiski vahelduva eduga peetavad läbirääkimised Pyongyangi ja Washingtoni vahel. Kuigi vaatlejad on soovitanud Ühendriikidel ja Põhja-Koreal avada vastasikused esindused, siis sellini jõutud ei ole. Samalaadset kommunikatsioonikanalit kasutasid ameeriklased suhtluses Vietnamiga ning suhted normaliseerusid. Siiski on Põhja-Koreade teemadega tegelevad ühiskomisjoni asutanud Soul ja Washington ning edaspidi lahendatakse erimeelsused ilmselt kinniste uste taga. Esimesed läbirääkimised on toonud näiteks ameeriklaste toetuse Mooni piiriülestele raudteeprojektidele.

Kuid Moon ei jäta. Otsinud edutult tuge sanktsioonide leevendamisele Euroopa turneel oktoobris, on president kinnitanud mitmed olulised algatused parlamendiga nõu pidamata. See on vihastanud nii vastasleeri saadikuid kui muutunud üldsuse arvamust. Lõuna-Korea on ajalooliselt väga tundlik kui sündmused viivad presidendivõimu jõulisema kasutamiseni. Kogu demokraatiaperioodi jooksul alates 1987.aastast ei ole Lõuna-Korea tänavatel nähtud meeleavaldusi, mis nõuaksid meediavabadusi ja presidendi suhtes vaid positiivsete sõnumite edastamise tasakaalustamist. Proteste on korraldanud mõjukate Lõuna-Korea ringhäälinguvõrkude KBS ja MBS töötajad, kes tunnevad Sinise Palee (Lõuna-Korea presidendi tööruumide nimetus) survet.

Sanktsioonid hammustavad Pyongyangi

Põhja-Korea majandus on samal ajal mõõdukas kasvus. Toidu- ja kütusehinnad püsivad stabiilsed juba aastaid. Kohalik rahaühik, vonn, püsib ja kasvatab siseriiklikult usaldust. Kaubavahetust mõõtvad indeksid räägivad siiski umbes 50%-lisest mahu vähenemisest alates ÜRO viimastest

Toidu,kütuste ja dollari hinnad P-Koreas püsivad stabiilsena

sanktsioonide ringist, mis pidanuks kaotama peaaegu kogu ametliku eksporditulu. Resolutsioonid 2371 ja 2375 ei luba Pyongyangil kaubelda väljaspoole enamike maavarade, mereandidega, tektsiiliga ning keelavad igasuguse kütuste sisseveo. Keelatud on ühisettevõtted Põhja-Korea ettevõtetega. Süvenege vaid paari viimase kuu jooksul asetleidnud kaubandusmessile Pyongyangis ja hinnake ise selle keelu toimivust. Lisaks Hiina ettevõtetele otsisid ühisosa ja äritegemisvõimalusi näiteks Austraalia,India ja Itaalia omad. Kuigi Põhja-Koreaga seotud varimajandus ja piiriülesed kontaktid toidavad riiki endiselt, on sanktsioonid siiski mõju avaldamas. Info riigist räägib riigivara aina laiemast müügist, mis tähendab Põhja-Koreas ettevõtete, kaevanduste ja haritava maa rendileandmisest rikkamale ja lojaalsele klassile, aga ka Hiina investoritele. Kinnisvaraprojektide jaoks müüakse Põhja-Koreas maad, mis on ennekuulmatu, kuid kõneleb selgelt keelt eksporditulude olulisest ärakukkumisest.

Lõunas jätkab president Moon lennukaid koostööprojekte plaanides, rahaalgatusi luues. Sageli parlamendi ja üldsuse arvamust ootamata. Kuigi tema Põhja-Korea suunaline poliitika pälvib üldjoontes kodupubliku toetuse, ei pruugi 2019.aasta Mooni jaoks niivõrd edukas tulla. Rahvas, kes ainsana maailmas soovib jõuludeks tervise ja õnne asemel riigile paremat majanduskasvu, langetab valikuid börsiindekseid ning kreediteid-deebeteid vaagides. Lõuna-Korea on harjunud kannapööretega riigi välis- ja sisepoliitikas ning seetõttu jääb vaid loota, et presidendil jätkub Aasiale omast kannatlikkust tohutute väljakutsetega tegelemisel.

Toimetatud versioon Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6462645/erki-loigom-tuumapohmell-korea-poolsaarel