Palju õnne sünnipäevaks?

9.septembri paraadil esindas Hiinat parlamendi esimees Li

Korea Rahvademokraatlik Vabariik tähistab 9.septembril riigi 70.sünnipäeva. Kaasaja suurimaid inimeksperimente on vaatamata ideoloogilise bloki ammusele lagunemisele endiselt takistamas 25 miljoni inimese igapäevast heaolu ning tekitab pingeid regionaalselt ja globaalselt. Režiim on olnud juhitud kavalalt ja targalt ning varasemalt naljanumbriks peetud Kim Il-sungi loodud monstrumist on saanud tõsiseltvõetav probleem, millega tegelevad maailma vägevaimad. Kuhu on jõudnud 1.jaanuaril avalöögi saanud Korea sula?

9.septembril saavad rekordarv turiste ja kõrgeid külalisi nautida üle viie aasta taas Põhja-Korea visiitkaardiks saanud massimänge. Need ei kanna enam Arirangi nime ning niigi poliitikast ja propagandast nõretav mastaapne vaatemäng peegeldab veelgi enam valitsejate fantaasiaid. Seekordsed sünkroonvõimlemise etaloniks sobivad etendused kannavad nime „Särav Isamaa“. Tuhanded valituks osutunud osalised (ning kümned tuhanded aia taha jäänud) on harjutanud kuid ning loobunud ka koolitööst. Lapsed magavad Pyongyangis suurte väljakute ääres mattidel (Koreas on juuli-august tavaliselt kuum ja põuane) ning harjutusi on jäädvustatud ka kell pool kaks öösel. Pyongyangi tuure korraldavad reisiettevõtted on olnud sunnitud teatama, et septembri reisid on välja müüdud. Kui Ameerika Ühendriigid pikendasid äsja Otto Warmbieri hukkumisega seotud ameeriklaste reisikeeldu, siis hiinlasi käib riigis ligi 2000 päevas ning turismitulud on muutunud Pyongyangi jaoks aina enam olulisemaks reaks eelarves. Lisaks massimängudele ootavad analüütikud pikisilmi sõjaväeparaadi, kust soovitakse leida Kim Jong-uni sõnumeid, mis puudutavad julgust ja tahet taas pingestuvas olukorras erinevaid massihävitusrelvi demonstreerida. Meenutagem, et päev enne Pyongchangi taliolümpia avatseremooniat toimunud paraadil olid kontinentidevahelised torud kenasti eksponeeritud. Kuid sellest ajast on möödunud diplomaatiline igavik. Ning tavapärane ameerikavastane retoorika on kohalikus meedias vahepealse kadumise järel tagasi.

Ajaloo positiivsemas olukorras on kahe Korea omavahelised suhted. Päikesepaistepoliitikat 2.0 lubanud Lõuna-Korea president Moon Jae-in on oma sõna pidanud ning vajutab gaasipedaali kahe jalaga. See on toonud talle kodumaal absoluutse toetuse koreadevahelise poliitika ajamisel. Lisaks pehmetele valdkondadele nagu spordi- ja kultuurivahetus, on Koread istunud laua taga väga olulistel teemadel. Mõlema Korea jõustruktruurid on leppinud kokku paljudes, kuid siiski kiirelt tagasipööratavates küsimustes – demilitariseeritud tsoonis toimetava isikkooseisu ja vahipunktide vähendamises, ühise turvaala JSA (see, kus kahe Korea piiril asuvad kuulsad sinised paviljonid) relvavabaks muutmine, elektrooniliste sidekanalite sisseseadmine, merepiiriga seotud vaidluste lahendamise katsed jne.  Ning muidugi olulisim ehk majanduskoostöö. Plaanid on suured. Läbirääkimiste objektiks on olnud 2013.aastast suletud olnud Kaesongi tööstuspargi töö taaskäivitamine, uute koostööna tegutsevate erimajandustsoonide loomine Põhja-Korea põhjapiiridele. Viimane segab otseloomulikult Hiinat, kes peab Põhja-Koreaga piirnevaid alasid sisuliselt enda koloniaalvaldusteks. Arutluse all on olnud elektrivarustuse parandamine Põhjas, kahe raudtee ja pealinnadevahelise maantee taasühendamine. Mainimata ei saa jätta üle mitme aasta taaskord toimunud lahutatud perede taaskohtumisi, kus kahel sessioonil said kuue päeva jooksul kokku ligi kakssada seltskonda dekaade lahutatud sugulasi. Kahjuks on need ilmselt viimased sellelaadsed, kuna osaliste vanuse tõttu jääb soovijaid tuhandete kaupa iga aastaga aina vähemaks. Kuid enamik eelpoolloetletud plaane ei ole ellu rakendumas takistudes ÜRO ning Lõuna-Korea enda poolt kehtestatud sanktsioonide taha. Lõuna-Korea 2019.riigieelarve kavas on Pyongyangi jaoks sees korralik präänik – arengukoostöösse suunataks kuni miljard dollarit, kaotataks igasugune riigi toetus Lõuna-Korea inimõiguslaste organisatsioonidele ja poole võrra vähendatakse panust Põhja-Korea põgenike hakkamasaamisele. On selge, et Põhja-Korea poolt täielikku relvistumist oodata ei ole, kuid sümboolsete sammudena on Sinise Maja (Lõuna-Korea presidendipalee) taolised finantsilised pakkumised Pyongyangile tema rahahädas kindlasti meelepärased. Erinevalt Washingtoni välk-ja-pauk stiilis nõudmistest on Koread omavahel liikumas regioonile omases tempos ja põhjalikkuses, aga ka ettevaatlikuses. Liigseid lubadusi kummaltki poolt antud ei ole. 

Vaadeldes telge Ameerika Ühendriikidest Põhja-Koreasse on pilt nukram. Sisuliselt ollakse tagasi algruudus. 12.juuni umbmäärasest Singapuri kokkuleppest on asutud täitma vaid kõige ebaolulisemat. Põhja-Korea on tagastanud loetud arv väidetavaid Korea sõjas (1950-1953) langenud Ameerika langenuid. Sarnaseid tagastamisi, kus hilisemad DNA analüüsid midagi ei kinnita, on saanud tunda ka Jaapan, kellele Pyongyang on üritanud heastada röövitud jaapanlaste episoodiga kaasnenud ebakõlasid. Donald Trump on korduvalt raporteerinud, et tema lahendas Põhja-Koreast lähtuva tuumaohu ja see probleem on saadetud ajalukku. Mike Pompeo kolm visiiti Pyongyangi on osutunud sisutühjadeks. Vahepealse ameerikavastaste meeleolude maandamises Põhja-Koreas on olnud märgata tahet suhteid parandada, kuid Põhja-Korea poolt gängsterlikeks nõudmisteks peetud Ameerika väliministri nõudmised aastaga loovutada 70% tuumarelvi, lubada inspektorid vabalt riigis toimetama on olnud Aasiale omasele tasakaalukusele liig mis liig. Kui 21.augustil kiitis Donald Trump vabaõhukõnes arenemist Koreas, siis kolm päeva hiljem katkestas president välisminister Pompeo plaani sõita taaskord Pyongyangi. Eelmine visiit oli päädinud korraliku fiaskoga ning seekordselt olnuks palju loota midagi enamat. Valge maja on tänaseks tunnistanud probleeme Korea poolsaare teemadega tegelemisel. Trumpil  on oluline vähemalt vahevalimisteni hoida „ edukat saavutust“ maailmarahu ohjamisel pildil, kuid sündmused arenevad siiski kiiremini. Hiinaga peetava kaubandussõja foonil on eduraporteid muidugi naiivne isegi loota. Samas tuleb meenutada, et Singapuri kohtumisest on möödunud napilt kolm muud ning Korea sula sai alguse 9 kuud tagasi. Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve kampaania algus oli väga edukas – Põhja-Korea ei ole kunagi varem tundnud sellist majanduslikku survet.

Suhted Hiina ja Põhja-Korea vahel on pöördelises faasis. Peale kolme Hiinas toimunud tippkohtumist loodeti Xi Jingpingi näha Pyongyangis veel sel aastal. Sujuvaks üleminekuks kahe strateegilise liitlase suhte parandamisel külastab 9.septembri üritusi üle aastate väga kõrgetasemeline delegatsioon, mida juhib Hiina Rahvakongressi esimees Li Zhanshu, kelle Xi isiklikult nimetas oma Põhja-Korea eriesindajaks. Olgu põneva faktina mainitud, et Xi Jingping on Pyongyangi juba külastanud. 2008.aasta juunis oli Hiina asepresidendiks ning tulevaseks liidriks kinnitatud Xi delegatsiooni liige, kes kohtus Kim Jong-iliga ning kus suure tõenäosusega tõstatus ka halveneva tervisega türanni järglase küsimus. Meenutagem, et nooruke Kim Jong-un tekkis maailma avalikkuse ette esimest korda 2010.aasta alguses, Põhja-Korea meedias sama aasta sügisel. Väidetavalt käidi noort tulevast liidrit kinnitamas ka Kim Jong-ili ohtratel Hiina visiitidel vahemikus 2008...2010, kuid mingit ametlikku kinnitust sellele ei ole. Küll on aga fakt, et 2010.aasta maikuus kuulasid Põhja-Koreas giidid suu ammuli välismaalaste arutlusi Kim Jong-uni olemasolust ning Kimide perekonna järeltulijatest. Nendel teemadel Põhja-Koreas kunagi avalikult vesteldud ei oldud ning ettevaatlikke küsimusi jätkus mitmeks päevaks. Kuid ühes on Donald Trumpil kindlasti õigus – Xi juhitud Hiinast Põhja-Korea survestamisel märkimisväärset abi loota ei ole. Nagu ka Venemaast.

Venemaa ei ole peale 1991.aastat Korea poolsaarel suurte mängijate hulka kuulunud. Kuid pingestuvas globaalses julgeolekuolukorras on Moskva näinud oma  võimalust. Kuid peamiselt majanduslikku. Venemaa huvideks on Põhja-Korea tööjõud ning potentsiaalne gaasijuhe läbi Põhja-Korea Lõunasse. 2019.aasta keskpaigaks peaks kogu Põhja-Koreale miljardeid tootev välistööjõud üle ilma olema kodus tagasi. Ligi sajast tuhandest töölisest üle poole töötab aga Venemaa Kaug-idas. Väga heade oskuste ja teadmistega põhjakorealased on vallutanud mitmete oblastikeskuste ehitusturu. Sarnaselt korealastele kuulub oluline osa Kaug-ida agraarsektorist hiina tööjõu oskuste ja teabe hallata. Seega puudutaks Põhja-Koread suruvad tööjõu eksporti piiravad piirangud oluliselt ka Venemaad. Venemaa välisministri Sergei Lavrovi äsjane visiit Pyongyangi valmistas ette Kimi ja Putini tippkohtumist ning annab kinnituse Venemaa kasvavast huvist Koreas. Arvestades Hiina formaalset (aga tegelikult siiski väga olulist) panust Põhja-Korea survestamisel, on Venemaa roll paariariigi varustamisel eluks oluliste vahenditega kasvanud äärmiselt kiiresti. Enamik fikseeritud sanktsioonide rikkumisi kütuste ja maavarade importimisel-eksportimisel on seotud Venemaa otsese osalusega. Sahhalinis ümberlaetud Põhja-Korea maavarad jõuavad juba otse Lõuna-Korea (!) sadamatesse!

Kainelt kaalutletud on Jaapani positsioon. Tokyo on korduvalt üritanud oma muresid liita toimunud tippkohtumiste agendasse.  Ei president Moon ega president Trump ei ole leidnud võimalust kõneleda Kim Jong-uniga keskmaarakettide ja röövitud jaapanlaste teemadel. Jaapan otsib aktiivselt võimalust Abe ja Kimi tippkohtumiseks. Juba ajalooliselt on Jaapanil (õigemini Jaapanis resideeruval olulisel Põhja-Korea kogukonnal) olnud oluline finantsiline roll Pyongyangi režiimi toetamisel ning seetõttu on Kimi järeleandmised Jaapani soovidele tõenäolised. Küll on aga fakt, et Jaapan suurendab oma raketitõrjevõimekust lähiaastatel kordades ning Tokyost on saanud tunnetatavalt pöördeliste protsesside kulgemise kõrval maapeale kutsuv osapool – Põhja-Koreast lähtuvad ohud ei ole vähenenud. Ning neil on selles tuline õigus. Jälgides Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhteid, siis Fire&Fury strateegia naasmine on äärmiselt tõenäoline. Samuti on näiliselt pilvitud suhted Tokyo ja Washingtoni, aga ka Souli ja Washingtoni vahel väga pingelised. Kui kaua suudab president Moon teha nägu, et üliolulise liitlase kapriisid on arusaadavad, näitab aeg. Trumpi põhjakorealiku sõnaseadmisega kirjeldatud „agressiivsed sõjamängud“ ehk ühisõppused ja nendega seotud temaatikad on tekitanud Lõuna-Korea jõuametkondades väga olulisi küsimusi ameeriklaste pühendumisest ja huvidest Korea poolsaarel. Trumpi mõtteid peab maailma avalikkusele „tõlkima“ isegi tema jäägitu lojalist John Bolton. Äsja ametisse määratud Ameerika eriesindaja, autotööstusest maailmarahu lahendama kutsutud Stephen Biegun ei oska kahjuks Korea asukohta gloobusel ilmselt näidatagi. Vabadan eelarvamuse eest, aga Trump on ära põlanud olulised Põhja-Korea kogemusega diplomaadid, kuna tegemist on olnud demokraatide toetajatega. Viimasena meenub Victor Cha, kes on ilmselt võimekaim ameeriklane, kes tunneb põhjakorealasi süvitsi. Pyongyang seab aga vastu aina võimekamaid läbirääkijaid, kes omavad kogemusi juba 1990ndate keskpaigast. Samuti ei ole osapooled avanud vastastikku esindusi, mida Ameerika Ühendriigid kasutasid väga edukalt näiteks Hanois ja Pekingis 1970ndatel aastatel ning mis viisid tänu igapäevasele suhtlusele suhete normaliseerumiseni.

Irooniline on siiski märkida, et Lõuna-Korea presidendi ja võimude toetus on kõikuma löönud. Kuid seda ei suutnud teha ei tuumarelvad ega Donald Trump, vaid umbes 550 Jeemeni pagulast (Lõuna-Korea elab 50 miljonit inimest), kelle riikilubamise küsimus on toonud massid tänavatele ning langetanud presidendi populaarsust. Konservatiivsed lõunakorealased on oma põhjanaabriga õppinud leppima.