Tuumarelvaga Põhja-Korea – aeg uue reaalsusega arvestama hakata.

Kaesongi linn Põhja-Koreas

Korea poolsaarel on alanud diplomaatilise turmtule järgne pragmaatilise tegutsemise periood. 1.jaanuaril peetud uusaastakõnes Kim Jong-uni poolt „juhuslikult“ pillatud algatused on vaid pool aastat hiljem leidnud järgimist määral, mis ka kõige kogenumal Korea vaatlejal tekitab imestust. Kes on olnud Korea sula suurimad võitjad?

Pikima kõrre on tõmmanud Kim Jong-un. Põhja-Korea järjepidevus, oskused ja kogemused maailma enimkaristatud riigina ellu jääda on legendaarsed. Ajaloo tugevaimate piirangute tingimustes, mis pidanuks ära lõikama 90% riigi ametlikust ekspordist ja valuutatulust, on äsjaavaldatud 2017.aasta statistika järgi läinud kaduma 35%. Korea Trade-Investment Promotion Agency (EAS-i analoog Lõuna-Koreas), kelle kogutud andmed on võetud aluseks Põhja-Korea majanduse hindamisel juba dekaade, hindab tuuma- ning raketiprogrammiga seotud piirangute tulemusel tekkinud väliskaubanduse puudujäägiks 2017.aastal umbes 2 miljardit dollarit. See on üle kahe korra suurem kui number, millega Põhja-Korea tavapäraselt „harjunud“ on ning Hiina pühendumine sanktsioonidele on võtnud võimaluse katta puudujääk harjumuspäraste manööverdamistega halli majanduse aladel. On täiesti selge, et sellises mahus ja fookusega sanktsioonid, mis hammustasid peamisi paariariigi tuluallikaid, toimis. Kim Jong-unile jäi valikuid režiimi püsimise tagamiseks väga vähe.

Vaid kuus kuud hiljem on olukord Pyongyangi jaoks muutunud väga soodsaks. Kim Jong-un on teinud väliselt mitmeid olulisi järeleandmisi, mis on andnud vajalikku manööverdamisruumi sisulisi ohverdusi kannatamata. Kevadel peetud tippkohtumiste sarjas (kolm Hiinas, kaks Koreas ja Singapuri etendus) olulisimateks on osutunud kõnelused Hiinas. Peale mõnevõrra rabedat algust märtsis Pekingis on kaks järgnevat kohtumist andnud silmaganähtavaid tulemusi. Hiina ei ole esitanud tavapäraseid igakuiseid kaubavoogude aruandeid, millega varasemalt tõestati oma siirust sanktsioonide rakendamisel. Nulle tolliandmete impordireal Põhja-Koreast esitleti enneolematu innukusega. Alates aprillist on kaubavahetus naabrite vahel aga taastumas kiiresti. Jätkati infrastruktuuriprojektide rajamist (kaks uut silda ja erimajandustsoonide avamised) üle riike ühendavate Yalu ja Tumeni jõgede, turismisektor kaebab Hiina turistide ummistuse üle päeva- ja nädalatuuridel. Jaapani rannavalve on ainuüksi 2018.aastal fikseerinud 89 merel toimunud keelatud kütuste ümberlaadimise episoodi, Hiina söesadamaid külastavad sanktsioonide all olevad Põhja-Korea alused (sageli küll sõbralike riikide mugavuslippu kandvatena) sisuliselt igapäevaselt. Venemaa Nahhodka ja Sahhalini sadamate kaudu jõuab ümberlaetud Põhja-Korea süsi lausa Lõuna-Koreasse endasse! Samuti on avatud neli uut otselendu Põhja-Korea ja Hiina vahel. Meenutan, et lennukikütus on piirangutele rangelt allutatud kaubagrupp. Lisaks 170 hotellile kaunis Wonsani kuurortis riigi idarannikul, alustati 400-st hoonest koosneva turismilinnaku ehitamist mägisesse Samjiyoni rajooni Põhja-Korea loodeosas, ideoloogiliselt püha Paektu mäe jalamil. Talveks avatakse samas ka uus moderne mäesuusakeskus. Kas see kõik kõlab nagu krooniline rahapuudus või sanktsioonidega pikalisurumine? Kui Põhja-Korea taga on rohkem kui 90% kaubavahetusest tagav Hiina, ei ole muu maailma pingutused eriti palju väärt. Hiina pühendumises kahtlejate ritta on peale Mike Pompeo asunud lõpuks ka Donald Trump ise. Kaubandussõja vaates on selleks põhjust küll ja veel.

Yongbyoni tuumakeskuses ehitatakse taas

Põhja-Korea on väljapressimise maailmameister. Kui varasemalt on teada riigi „ähvarda ja palu“ poliitika edukus, siis seekord on toimunud olulisi muutusi. Kindlustanuna Pekingist tugeva seljataguse (Xi sai Ameerika ja Lõuna-Korea ühisõppuste peatamisega olulise ja sisulise,  kuigi ilmselt ajutise võidu) on Kim Jong-un asunud kasutama taktikat, mille ohvriks väärtuspõhisusest rääkiv läänemaailm ise langema kipub. Põhja-Korea meedia on asunud uskumatu visadusega rõhutama usalduse kasvatamise vajadust regioonis, pühendumist 27.aprilli Panmunjomi deklaratsioonile ning sobiva keskkonna loomist Korea poolsaarel püsiva rahu ja õitsengu tagamiseks. Kõlab see ju natuke ka Singapuri neljapunktilise avalduse moodi? Sarnaseid loosungeid sisaldab täna iga Rodong Sinmuni number või KCNA (Põhja-Korea meediaruupor) teemat käsitlev uudis või analüüs. Lõuna-Korea valitsuse ja presidendi käivitavat rolli eelpooltoodud udu konkretiseerimiseks peab Põhja-Korea peamiseks eduteguriks. Ilmselt pingutab Moon Põhja-Korea arvates veel liiga vähe! Korduvalt on üles kutsutud näitama kahepoolset üleinimlikku tahet ja soovi. President Moon on kahvlis – üheltpoolt kahetunnise etteteatamisega provokatiivsed sõjamängud peatanud Ameerika Ühendriigid (kes oma sõnul jätkavad Maximum Pressure poliitikat kuni võiduka rahuni), teisalt presidendi enda Päikesepaistepoliitika. Olgem ausad, Lõuna ja Põhi on jõudnud erinevate töögruppide pidevate kohtumiste rallis tulemusteni, kus lisaks kultuuri- ja spordivahetusprojektidele tegeletakse sisuliselt juba majanduskoostöö ja militaarküsimuste arutamisega. Arutluse all on maismaaühenduste avamine raudteede kaudu idarannikul ning Kaesongi piirkonnas ning Pyongyang-Soul maantee rekonstrueerimine. Lõuna-Korea äridelegatsioonid külastavad taas Kaesongi tööstusparki ning riigi põhjaosas asuvaid erimajandustsoone. Lõuna-Korea ärihiiud (Samsung,LG,Lotte,Posco,Hyundai jpt.) avaldavad arengukavasid Põhja-Korea tootmishubiks muutmisest. Taas on päevakorras Venemaad ja Lõuna-Koread ühendava gaasitoru ehitus. President Moon on küll maininud õitsengu saabumise alles peale poolsaare tuumavabaks muutumist, kuid Põhja-Korea ei lase sellel pisidetailil sündmuste kulgu väärata. Samal lingvistilisel pisiasjal põhineb ilmselt ka Mike Pompeo viimase Pyongyangi visiidil tühjade pihkudega jäämine – Põhja-Koreale ei sobi ühepoolne diil, kus vastutasuks viiakse piirkonnast eemale Ameerika sõjatehnika, mida on sinna võimalus loetud päevadega vajadusel tagasi tuua. Põhja-Korea silmakirjalikkusele viitab ka teadmine, et samadel vetel jätkuvad Jaapani-Ameerika ühisõppused Pyongyangi kuidagi ei häiri. Kuigi ameerikavastane retoorika on Põhja-Korea ruumist kadunud, avaldati Pompeo visiidi ja ilmselgelt ühepoolsete nõudmiste peale endises verbaalses lennukuses arvamust, nimetades Ameerika positsiooni gängsterlikuks. Põhja-Korea perioodikas on taas tagasi pikemad ajaloolood Ameerika värdjate (kasutatakse sõna „bastards“) kuritegudest Korea sõja päevil.

Jaapani peaminister Abe

Piirkonnas muutub aina olulisemaks Jaapani roll. Tegemist on osapoolega, keda ei kammitse veel lennukad, kuid ettevaatliku sõnastusega lepped Põhja-Koreaga. Jaapan väljendab oma hirme ja ootusi aina enam otsesõnu. Sügiseks ennustatav tippkohtumine Abe ja Kimi vahel võib kujuneda sisuliseks ning pingeliseks. Jaapan on peale Washingtoni käitumist Lõuna-Koreaga peetavate õppuste katkestamisel ärevil. Samuti ei ole Kimiga peetud vestlustel Jaapani muresid (keskmaaraketid ning röövitud kodanikud) võtnud vaatamata lubadusele piisaval määral käsitleda ei Moon Jae-in ega Donald Trump. See kõik seletab Jaapani sõnakust nii vajadust haarata ohjad ise.

Äramärkimist väärib ka ÜRO Humanitaarasjade Koordinatsioonibüroo delegatsiooni 9.-12.juulini toimunud visiit,  millist ei ole riiki lubatud juba 2011.aastast. Seegi kinnitab Põhja-Korea muutunud positsiooni abi kauplemisel. Nimelt näidati seekordsel inspektsioonil delegatsioonile pigem nukras seisus sotsiaalhoolekande asutusi, mis annab tunnistust võimalikult suure abisaadetise väljakauplemisest. Varasemalt on Pyongyang lubanud pildistada vaid „ilusaid asju“, kuid seekord käidi provintsides ja maakondades (nt.Unryul ja Sinchon), kuhu Lääne abiorganisatsioonid pääsenud ei ole. Visiidi lõpptulemus kinnitab, et ligi veerand Põhja-Korea elanikkonnast elab alatoitumuses ning vajab lisatuge. Ilmselt teatab büroo peatselt 110 miljoni dollarise eraldise probleemi leevendamisele. Kas tegemist on tõese pildiga või maalib Pyongyang vaid mustade ja hallide toonidega? Riigi olmelise olukorra märkimisväärses paranemise tingimustes tundub keskendumine alatoitvusele küsitavana. Võib-olla on see lause sobimatu, aga kõhutäie vaates ei ole Põhja-Korea kunagi nii hästi elanud kui praegu. Tasakaalustamiseks olgu mainutud, et olukord inimõigustega on veelgi halvenenud. Nende nukrate teemadeni läbirääkimistel ilmselt lähiaastatel ei jõuta. 

Osapooltel tuleks vaikimisi tunnistada, et Põhja-Korea ostab aega, vabaneb tasapisi sanktsioonidest, turgutab taas majandust ning muul maailmal tuleks tegeleda reaalsete väljakutsetega – kuidas elada rahus koos tuumarelvaga Põhja-Koreaga. Usun, et sellised strateegiad on asjaosaliste riikide pealinnades ammu laual. Muide, Lõuna-Koreas näidatakse kinolinal juba Põhja-Korea filme, mis veel loetud kuud tagasi olnuks üliolulise alusdokumendi ehk „Korea rahvusliku turvalisuse akti“ räme rikkumine.