Eelseisva Koreade tippkohtumise ootuses. Lõuna-Korea nõuab kõigilt osapooltelt mõõdetavaid tegusid.

18.-20.septembril kohtuvad vähem kui poole aasta jooksul kolmandat korda Põhja- ja Lõuna-Korea liidrid. Seekord jätkub kummalisel kombel rutiiniks, kuid siiski ajalooliseks rutiiniks saamas tippkohtumiste sari Pyongyangis. See on ajaloos alles kolmas kord, kui jagatud poolsaare juhid saavad kokku Põhja-Korea pealinnas, kordagi ei ole absoluutsel tipptasemel peetud aga läbirääkimisi Soulis. Miks saabuv ja lausa kolmepäevaseks veniv diplomaatia pidupäev on oluline ning mida oodata?

Vaid poolteist nädalat enne kõnealuse sündmuse algust pidas Korea Rahvademokraatlik Vabariik oma 70.sünnipäeva. Seekordsed pidustused võtsid lausa grandioossed mõõtmed. Tuleb mainida, et mitte iga-aastaselt ega ka mitte kõigil ümmargustel tähtpäevadel ei ole Põhja-Korea oma asutamise aastapäeva ülearu mastaapselt meelde tuletanud. Riigikorras, kus kesksel kohal on Liider, on hoopis olulisemal kohal näiteks Kim Il-sungi sünnipäev (tuntud kui Päikese päev), Kim Jong-ili sünnipäev, aga ka Korea Töölispartei asutamise aastapäev 10.oktoobril. Riigi sünnipäeva peetakse meeles, kui tähtsuselt neljanda tähtpäeva olulisus ei ole kunagi Põhja-Koreas olnud eelpooltoodutega sarnane. Küll aga kasutab vähene Pyongyangi režiimiga suhtlev maailma kogukond seda päeva ära aknaks omavahelises suhtluses, kuna tegemist on võimalikult minimaalselt (Põhja-Korea kontekstis muidugi) poliitiliselt laetud hetkega. 9.september on valitud riigi sünnipäevaks samuti täiesti juhuslikult, sest 1948.aasta samal päeval ei toimunud riigi arengus mitte ühtegi pöördelist sündmust. Pigem sobinuks riigi asutamise meenutamiseks parlamendi kokkukutsumine 1948.aasta mais, konstitutsiooni loomine juunis või lipu vahetamine 8.septembril. Sarnaseid kaunimaid numbrikombinatsioone on valitsejad sättinud mitmete teiste tähtpäevade korral. 10.oktoobril peetav Töölispartei aastapäev peaks tegelikult toimuma 13.oktoobril ning riigi eelmine juht Kim Jong-il on aasta vanem kui kohalik propaganda teda kujutab. Viimase muudatuse tingis asjaolu, et tehislikult 1942.aastasse sünnitatud Kimi sünnipäev (tegelikult sündis Kim Jong-il 1941.aastal ja N-Liidus, mitte püha Paektu mäe jalamil) langes ümmargusemalt kokku Kim Il-sungi 1912.aasta ilmatulemisega ning niiviisi sai iga viie aasta tagant pidada sünkroonsemaid pidupäeva kaks korda samal aastal. Sarnased segadused saadavad ka näiteks Korea Rahvaarmee sünnidaatumeid.

Sünkroonsus ilmestab ka seekordset 9.septembrit, kui lisaks sõjaväe- ning ka tööliste paraadile peeti üle viie aasta taas Põhja-Korea visiitkaardiks peetavaid ja propagandast nõretavaid massimänge. Varasemalt on tuntud neid kui Arirangi massimänge („arirang“ on Korea kultuuris midagi „kungla rahva“ sarnast, millega saab rahva olemus ja kombeid väljendada nii lauludes, kirjas kui pildis), siis

Kim Jong-un tutvustamas Byungjini liini

seekordsed ülimas sünkroonsuses peetud tõesti uhked kahetunnised staadionishow’d kandsid nime „Särav isamaa“. Nii nagu sõjaväeparaadidelt otsivad Pyongyangi poliitika analüütikud signaale režiimilt tulevate sõnumite kohta, on sama olulised ka värvivihikutega ülimas sünkroonsuses lehti vahetavad massid ja nende edastatud sõnumid Rungrado staadioni tribüünidel pealinnas. Paraadil üle lühimaarakettide kangemaid torusid seekord ei näidatud ning karjutud ja muul moel esitatud loosungid ülistasid Kim Jong-uni pühendumist riigi majanduslikele väljakutsetele. Eelmise viisaastaku tuumarelvade ja majanduse koosedendamise poliitika ehk Byungjini liin on viidud väidetava eduka lõpuni ning edasine ressurss suunatakse just majandusliku arengu teenistusse. Seda kinnitavad ka Kim Jong-uni erakordselt sagedad visiidid viimase poolaasta sees üle riigi erinevatesse tootmisega seotud ettevõtetesse. Seda, et sanktsioonide kammitsais ning pidevalt aina enam majandusliku eliidi (nn donju, umbes 1% elanikkonast) kätte libisev ja kontrollitud uusi vabadusi nautiv seltskond tasapisi riigi majandust enda kätte haarab, loosungid paraadil ja massimängudel ei kajastanud. Samuti oli pidustustega kaasnevas propagandalaviinis olulisel kohal Koreade omavaheline läbikäimine, seda küll läbi visuaalsetes lahendustes selgelt Kim Jong-uni eestvedamist ületähtsustades. Oli ju ka Singapuris Kim Korea Kesktelevisiooni kajastuses sündmuse ohjaja, Trump vaid noogutas.

Tegelikult on kaks Koread aasta alguses alanud sulas tõmbamas mõlemad päris jämedaid kõrsi.  7.septembril ilmunud loos (https://arvamus.postimees.ee/6386093/erki-loigom-pohja-korea-suudab-keerulistest-olukordadest-ikka-veel-valja-vingerdada) on kahe naabri koostööprojektid ning nende rakendumist takistavad tegurid toodud välja detailsemalt ning neid kordama ei hakkaks. Küll aga tuleb mainida Lõuna-Korea presidendi Moon Jae-ini viimase kahe nädala eriti innustavat retoorikat, mis suisa nõuab, et Ameerika Ühendriigid ja Põhja-Korea lõpuks ometi astuksid reaalseid samme Singapuri uduse kokkuleppe konkretiseerimiseks ning protsess poolsaare tuumavabaks muutmisel (loe: Lõuna-Korea võimalustel Põhja-Koreaga kokkulepitud projektidega jõuliselt edasi liikuda) ei katkeks, vaid saavutaks uue kiiruse. Moon meenutab kahepoolsete panuste suurendamise vajadust pea igal kohtumisel mõne välisriigi esindajaga. Protsessi on kaasatud retooriliste tugedena näiteks Singapur, Filipiinid, muidugi Jaapan, aga ka Venemaa ja loomulikult Hiina. Vahetult enne Pyongyangi tippkohtumist avavad Koread Kaesongi tööstuspargis (mis asub Põhja-Korea territooriumil demilitariseeritud tsooni lähistel ja on suletud alates aastast 2013) ühise esinduse, kus peaksid hakkama toimuma erinevates valdkondades iganädalased (!) koosistumised. Kui vaid neid sanktsioone ees poleks, mis takistavad plaanide rakendamist. Isegi esinduse ruume varustava elektrivarustuse rajamine Lõunast vajas erandite loomist ÜRO tasemel. Sarnase tihedase koostöövormi lahendust on soovitanud asjatundjad ka Ameerika ja Põhja-Korea diplomaatidele, kuid nii Vietnamis kui Hiinas 70ndatel edukalt toiminud mudeli rakendamist on usalduskriisis jätkavate varasemate verivaenlasete vahel veel veidi vara loota. 

Meenutagem, et veel mõned nädalad tagasi jäi ära Mike Pompeo neljas visiit Pyongyangi Kim Jong-uni kurja kirja tõttu, kuid nüüd saabus Valge Maja postkasti „sooja sisuga sõbralik“ ümbrik. Kim Jong-un on läbi Lõuna-Korea eriesindajate pannud lauale tuumadesarmeerimise lõpptähtaja enne Donald Trumpi esimese ametiaja lõppu. Lingvistiliselt lubavad aga kõik osapooled endale märkimisväärset vabadust selle väljendi tõlgendamisel. Kuid, kauaaegsele Põhja-Korea poliitika jälgijale on muster äratuntav – tegemist on suure illusiooni loomisega ja ootuste üleskerimisega. Põhjuse protsesside venitamiseks või lausa kannapöördeks leiab Kimide dünastia alati. Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve poliitika on olnud edukas ja õige. Kim Jong-uni ettepanek teiseks tippkohtumiseks Donald Trumpiga on taaskord teatraalselt nauditav, kuid sisuliselt tõenäoliselt sama sisutühi kui Singapuris 12.juunil. Jälgides regulaarselt Põhja-Korea perioodikat ja televisiooni, on sinna tasapisi tagasi imbumas vahepeal paisu taga hoitud ameerikavastane retoorika. Siseriiklikult ei räägita muide senini mingist tuumadesarmeerimisest! Jõujooned piirkonnas printsipiaalselt muutunud ei ole ning pole mingi üllatus, kui peagi näeme näiteks Xi Jinpingi Pyongyangis. See omakorda on tugevam signaal kui märgata Kimi kolm korda külastamas Xi’d Hiinas. Kõrgetasemelise visiidi võimalikkusele viitavad taaskord piirilinna Dandongi raudteejaamas ülesseatud turvameetmed.

Kõrgeimad on ootused edasistele arengutele kindlasti Lõuna-Koreas. Sealsed ärihiiud on koostöös valitsusega koostanud pikad arengukavad majandusliku koostöö osas võimaliku avanemise korral. “New Economic  Cooperation Initiative“ ehk uus majandusliku koostöö algatus on president Mooni

Sõpruse sild Dandongi ja Sinuiju vahel

värske algatus, mis soovib esmalt tihedat majanduslikku koostööd kahe Korea vahel. Hetkel põrkub algatuste  rakendamine sanktsioonide taha. Kui need kõrvaldada, tulevad aga koheselt mängu Hiina majanduslikud huvid ning Põhja-Korea režiimi enda eksistentsiaalsed küsimused. Tänaseni on Kimi perekond ja Põhja-Korea eliit suutnud riigi aina enam turumajanduse teele asuvat majandust üsna edukalt ohjata, kuid hüppeline majanduslik avanemine ei ole realistlik, see on lihtsalt ohtlik.

Kokkuvõttes on Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea teljel tegemist  võimalikult pikaks venitatud kassi-hiire mänguga, kus pöördelisi arenguid oodata on liiga julge. Singapuri kohtumisest on möödas vähem kui neli kuud ning sellesse vahemikku on mahtunud nii teineteise kiitmist kui tülitsemist. Tõestatud ja tegelikult tagasipööramatuid samme tuumadesarmeerimise teel pole astutud mitte ühtegi, kummaltki poolt. Lõuna-Korea, kes on põhjanaabriga harjunud elama, keskendub majanduslikule fookusele. Selle fookuse eriti täpseks seadmiseks on president Moon asunud osapooli survestama tegelike sammude astumiseks. Inimõiguste teemani pole jõutud aga üldse. Kui kaugele peale lennukate loosungite protsess minna võib, otsustatakse siiski (endiselt) peamiselt Pekingis. Ameerika suhted Hiinaga aga on teadagi kus. 

18.-20.septembril saame ekraanidel näha sümbolismist nõretavaid sündmusi. Taustal on siiski teadmine, et Moon Jae-ini delegatsioon koosneb 200st inimesest, millise koosseisu kuuluvad suurte konglomeraatide (Samsung,LG,Posco jpt.) tippjuhid. Lõuna-Korea pingutused on ilmselged ning vorm viisakas vormis ultimatiivne nii põhjanaabrile kui ameeriklastele – tehke nüüd tegelikult ka midagi!