Tuumapohmell Koreas

Moon Jae-ini toetus sõltub L-Korea majanduse käekäigust

Vähem kui aasta tagasi alanud kiired arengud Korea poolsaarel on jõudmas punkti, kus osapoolte tahte siirus, algatuste edukus ja reaalsus hakkavad lõikuma. 2017.aasta mais Lõuna-Korea presidendiks valitud Moon Jae-ini jaoks on 2018.aasta olnud edukas. Milline on Mooni poliitika järgmisel aastal? Kas „Korea sula“ jätkub või sumbub protsess eriarvamustesse Valge Majaga? Millised on Lõuna-Korea sisemised väljakutsed, ohud ja võimalused?

Võimule tulles lubas Moon Jae-in olla avatud president. Lõunakorealastele sõnum sobis, kuna äsja oli käed raudu pandud kummalist sektantlikku ning suletud asjaajamist armastanud president Park Geun-hye. Kohtupidamine korruptsioonikuritegude eest ootas aga enne Parki sama ametit pidanud äärmuskonservatiivi Lee Myung-bak’i. Esimesele on tänaseks määratud 25, teisele 15 aastat vangistust. Korruptsioonikuriteod on Lõuna-Korea tippladvikus kroonilist laadi olnud läbi kogu riigi ajaloo. Lõuna-Korea vajas taas vahetust. Moon Jae-in tuli võimule 84%-lise toetusega ning number on püsinud kõrge (püsivalt üle 65%) kuni käeoleva aasta septembrini, kui näitaja kukkus järsult lausa alla 50%. Lisaks toetusele mõõdab Gallup Korea (http://www.gallup.co.kr/) ka presidendivastaseid meeleolusid ning seal on jõnksud veelgi äkilisemad. Mooni vastaste hääl saab erilise võimenduse just kahe Korea kohtumiste perioodil. Meenutagem, et Moon Jae-in on Kim Jong-uniga kohtunud poole aasta jooksul juba kolm korda. Mis on selliste hektiliste arengute põhjuseks?

Lõunakorealaste toetus võimudele sõltub majanduse käekäigust

Lõunakorealaste esmane fookus riigi poliitikale hinnangu andmiseks on majanduse käekäik. Riik,mis vahemikus 1961 – 2018 on harjunud keskmise majanduskasvuga üle 7% aastas, peab käesoleval aastal sellele reale kirjutama numbri vahemikust 2,5...2,7. Euroopa jaoks eeskujulikud näitajad tööpuuduse osas on ületöötamisega harjunud korealastele nukrad. Töötus Lõuna-Koreas on 4% ja noorte töötus 10%. Kõrgema miinimumpalga nõue on kaotanud ligi 80 tuhat töökohta. 2020.aastaks peaks miinimumpalk moodustama 68% keskmisest, eelmisel aastal oli see number kõigest 49. Niivõrd kiire ja jõuline tõus ennustab majandusteadlaste hinnangul kuni 150 tuhande töökoha kadumist ainuüksi  eesmärgiks seatud aastal. Välisinvesteeringud Lõuna-Koreasse vähenevad. Ehitussektor ning üliolulised metallitööstus ja laevaehitus kahanevad. Ameerika Ühendriikide ja Hiina kaubandustülis ei ole Lõuna-Korea suutnud olukorda enda huvides ära kasutada. Kuigi majanduspoliitikat mõjutavad otsused pärinevad Moon Jae-ini’le eelnevatelt valitsejatelt, tuleb just praegusel presidendil vastutada sõnumite eest, mis pideva ainelise heaolu kasvuga harjunud rahvale ei meeldi. Endiselt puudub konservatiivsel opositsioonil selge liider (eelmised on vangi pandud) ning parlamendis on „moodne“ hääletada kõigi Moon Jae-ini algatuste vastu. See puudutab kahjuks ka Korea sulaga seotud temaatikat.

Märgilised rahualgatused ning presidentide soolod

Väliselt on Mooni Põhja-Korea poliitika muljetavaldav. Meenutagem vaid märksõnu nagu olümpiamängud, Panmunjomi deklaratsioon või Pyongyangi tippkohtumine. Moon on istunud koreadevahelise protsessi tüürimehe positsioonile ning lisab vaid auru. 27.aprillil 2018 sõlmitud Panmunjomi deklaratsioon oli oluliselt sisukam dokument kui 12.juuni neljarealine udu, mis sai

P-Korea õhkis 11 vaatlusposti DMZ-s

sõlmitud Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel Singapuris ning on osutunud reaalselt järgitavaks teekavaks. Kohtunud on hulgaliselt kõrgetasemelisi majandus- ja militaarküsimustega tegelevaid töögruppe, rääkimata pehmete valdkondadega tegelevatest. Piirialadel taastatakse maanteeühendust. Veel käesoleval aastal on plaan taasavada raudteeühendused Koreade lääneosas Kaesongi ja Paju vahel ning idarannikul Donghaes. Olgu siiski mainitud, et mõlemad ühendused on tehniliselt olemas juba aastakümneid, kuid seisnud pingete tõttu pikalt kasutuseta. Põhja-Korea õhkas kaamerate ees üksteist kontrollpunkti, millele Lõunas vastas samas mahus. Kontrollpunkte loendatakse demilitariseeritud tsoonis (DMZ) kahe Korea peale kokku ligi 250. Mõlemad on DMZ-sse viivatelt maanteedelt kõrvaldanud tankitõkkeid ning piiratud lõikudel on loodud ühine piirikontroll. Arutatakse Hani piirijõe ühiskasutuse võimaldamist. 250 kilomeetri pikkust ja laiusega neli kilomeetrit miiniväljast on puhastatud sümboolne esimene kilomeeter. Kehtestatud on 40 kilomeetri laiune lennukeelutsoon ning DMZ lähistel ei viida läbi tuleharjutusi. Piirangud on seatud mehitamata õhusõidukite kasutamisele. Mastaapsed õppused mõlemal pool piiri on katkestatud. Just viimasena mainitud algatused on esile kutsunud tugevad mõrad strateegiliste liitlaste, Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel.

Paremal uued Põhja-Korea mundrid

12.juunil Singapuri tippkohtumise järel peetud pressikonverentsil teatas president Trump „provokatiivsete sõjamängude katkestamisest Põhja-Korea piiridel“, kasutades sõnavara, mis varasemalt on tuttav just Kuri-Korea sõnavarast. Sarnaselt maailma üldsusele kuulsid sõnumit esmakordselt läbi teleekraani ka Lõuna-Korea liidrid. Tõele au andes informeeris Ameerika välisminister liitlast siiski paar tundi varem. Kas tegemist oli Trumpi lennuka soologa või administratsiooni läbikaalutletud pikaajalise otsusega? Ameerika väejuhatus on juba väljendanud sügavat muret Koreas paikneva ja sagedasti roteeruva ligi 30-tuhandelise kontingendi väljaõppes ja valmisoleku tasemes. Vaatamata 29.juunil Ameerika Ühendriikide suurima sõjaväebaasi Camp Humphrey avamisele Pyeongtaekis, Souli lähistel, ei ole lõunakorealaste ja ameeriklaste kokkuharjutamine enam tasemel, mida vajataks kuumas konfliktis. Ameeriklaste jätkuv kohalolek ei tekita enam Lõuna-Korea ühiskonnas debatte, mis kerkisid teravalt üles veel aastapäevad tagasi, kui aina häälekamalt nõuti sõjaseisukorras operatiivjuhtimise üleminekut Korea armeele.  Peale Donald Trumpi katseid lugeda kokku Korea missiooni kulud ning Kim Jong-uni raketi- ja tuumakatsetusi püsivad ka Lõuna-Korea konservatiivid neil teemadel üsna vaiksena. Sarnaselt NATO idatiivale ei ole Trump ka Koreas ameeriklaste kohalviibimist regioonis vähendanud. 

President Moon ei lasknud vastusega kaua oodata. Septembri keskpaigas kolmepäevaseks mastaapseks poliitshowks kujunenud Pyongyangi tippkohtumine (https://arvamus.postimees.ee/6412725/erki-loigom-suurim-poliit-show-labi-aegade) päädis Panmunjomi deklaratsiooni jõulise rakendamisega – DMZ-s kehtestati lennukeelutsoon ja lepiti kokku laskeharjutuste lõpetamine, maamiinide puhastustööde alustamise ja paari tosina piiripunkti kaotamine. Sel korral oli tegemist sisuliselt Mooni soologa ning Ameerika presidendi reaktsioon oli tuline. Läbi välisminister Mike Pompeo suu kõlas süüdistusi väheses koostöös ning Lõuna-Korea välisminister Kang Kyung-wha oli sunnitud avalikult tunnistama – suhetes Ameerika juhtkonnaga on tekkinud mõrad. Lõuna-Koreas on olnud periooditi tugevaid anti-ameerika meeleoludega perioode, kuid kunagi ei ole seda tunnistatud läbi võimulolijate suude.

Valget Maja, kes oma Pyongyangi suunalises poliitikas on olnud erakordselt jäik, häirivad Moon Jae-ini algatused selgelt. „Maksimaalse surve“ ja täieliku tuumadesarmeerimise retoorikast ameeriklased seni loobunud või leevendusi nõudmistes ette võtnud ei ole. Reaalpoliitikas tundub olukorda aina kainemalt hindav Valge Maja poliitika paariariigi suunas tasapisi vormuma. Tänaseni ei ole Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid liikunud tuumadesarmeerimise protsessis edasi meetritki! Varasemad korduvalt seatud ajalised raamid (aasta lõpuks, 3 aastaga, Trumpi esimese või teise ametiaja lõpuks jpt. versioone) probleemi lahendamiseks Valge Maja retoorikas enam ei kõla. Maksimaalse surve avaldamisel ollakse  siiski jäämas üksi, kuna Lõuna-Korea soovib leevendada ühepoolseid sanktsioone Põhja-Korea vastu. Näiteks teatas välisminister Kang soovist lõpetada 2010.aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan uputamisega seotud piirangud, millele reageerimiseks ei vajanud Donald Trump isegi mitte 140 tähemärki. „Nad ei tee seda ilma meie nõusolekuta! Nad ei tee üldse midagi meie nõusolekuta!“ Soovist taaskäivitada piiriülesed koostööprojektid Kaesongi tööstuspargis ja Mount Kumgangi kuurortis, otsib president Moon võimalusi sanktsioonide leevendamiseks ning põrkub järjest peamise liitlase jäigale vastuseisule. Septembri tippkohtumisel Pyongyangis saatsid presidenti peaaegu kõigi olulisemate Lõuna-Korea majandushiidude (nt.Samsung,LG,SK,Hyunday jt.) tippjuhid. Põhja-Korea tippjuhtkonnaga peetud kõneluste sisu on tänaseni saladus, kuid saladuseks ei ole Ühendriikide rahandusministeeriumist tulnud telefonikõned loetletud ettevõtete ning seitsme, ka Ameerikas mõjukaid esindusi omava panga juhtidele teemal kas Ameerika või Põhja-Korea turg? 26.oktoobril teataski Lõuna-Korea finantsjärelevalve juht Choi Jong-ku, et koostööprojektid Põhja-Koreaga saavad võimalikuks alles peale sanktsioonide olulist leevenemist, milliste eeltingimusi seab ja täitmist hindavad Ühendriigid. Sõnum Soulile oli edastatud.

"Hoiame Trumpi õnnelikuna!"

President Moon on olnud edukas müügimees Donald Trumpi ohjeldamisel. „Hoida Trump õnnelikuna“ tundub olevat mõlemas Koreas käibes omalaadse doktriinina. Kuidas teisiti mõista Mooni poolt Trumpi suunas tehtud korduvatele „charm offensiive“? Lõuna-Korea presidendi suust pärineb mõte autasustada Trumpi Nobeli rahupreemiaga juba enne Singapuri ning väide, et „just Teie olete mees, kes selle probleemi suudab lahendada“.  Samuti algavad Trumpile Pyongyangist saadetud kirjad tiitliga „Teie ekstsellents!“. Trumpile selline suhtlus sobib, mille tõenduseks piisab tema oktoobri alguses Lääne-Virginias tehtud avalik, kuid intiimne ülestunnistus – „me oleme armunud“. Loodetavasti samades kategooriates ei toimu siiski vahelduva eduga peetavad läbirääkimised Pyongyangi ja Washingtoni vahel. Kuigi vaatlejad on soovitanud Ühendriikidel ja Põhja-Koreal avada vastasikused esindused, siis sellini jõutud ei ole. Samalaadset kommunikatsioonikanalit kasutasid ameeriklased suhtluses Vietnamiga ning suhted normaliseerusid. Siiski on Põhja-Koreade teemadega tegelevad ühiskomisjoni asutanud Soul ja Washington ning edaspidi lahendatakse erimeelsused ilmselt kinniste uste taga. Esimesed läbirääkimised on toonud näiteks ameeriklaste toetuse Mooni piiriülestele raudteeprojektidele.

Kuid Moon ei jäta. Otsinud edutult tuge sanktsioonide leevendamisele Euroopa turneel oktoobris, on president kinnitanud mitmed olulised algatused parlamendiga nõu pidamata. See on vihastanud nii vastasleeri saadikuid kui muutunud üldsuse arvamust. Lõuna-Korea on ajalooliselt väga tundlik kui sündmused viivad presidendivõimu jõulisema kasutamiseni. Kogu demokraatiaperioodi jooksul alates 1987.aastast ei ole Lõuna-Korea tänavatel nähtud meeleavaldusi, mis nõuaksid meediavabadusi ja presidendi suhtes vaid positiivsete sõnumite edastamise tasakaalustamist. Proteste on korraldanud mõjukate Lõuna-Korea ringhäälinguvõrkude KBS ja MBS töötajad, kes tunnevad Sinise Palee (Lõuna-Korea presidendi tööruumide nimetus) survet.

Sanktsioonid hammustavad Pyongyangi

Põhja-Korea majandus on samal ajal mõõdukas kasvus. Toidu- ja kütusehinnad püsivad stabiilsed juba aastaid. Kohalik rahaühik, vonn, püsib ja kasvatab siseriiklikult usaldust. Kaubavahetust mõõtvad indeksid räägivad siiski umbes 50%-lisest mahu vähenemisest alates ÜRO viimastest

Toidu,kütuste ja dollari hinnad P-Koreas püsivad stabiilsena

sanktsioonide ringist, mis pidanuks kaotama peaaegu kogu ametliku eksporditulu. Resolutsioonid 2371 ja 2375 ei luba Pyongyangil kaubelda väljaspoole enamike maavarade, mereandidega, tektsiiliga ning keelavad igasuguse kütuste sisseveo. Keelatud on ühisettevõtted Põhja-Korea ettevõtetega. Süvenege vaid paari viimase kuu jooksul asetleidnud kaubandusmessile Pyongyangis ja hinnake ise selle keelu toimivust. Lisaks Hiina ettevõtetele otsisid ühisosa ja äritegemisvõimalusi näiteks Austraalia,India ja Itaalia omad. Kuigi Põhja-Koreaga seotud varimajandus ja piiriülesed kontaktid toidavad riiki endiselt, on sanktsioonid siiski mõju avaldamas. Info riigist räägib riigivara aina laiemast müügist, mis tähendab Põhja-Koreas ettevõtete, kaevanduste ja haritava maa rendileandmisest rikkamale ja lojaalsele klassile, aga ka Hiina investoritele. Kinnisvaraprojektide jaoks müüakse Põhja-Koreas maad, mis on ennekuulmatu, kuid kõneleb selgelt keelt eksporditulude olulisest ärakukkumisest.

Lõunas jätkab president Moon lennukaid koostööprojekte plaanides, rahaalgatusi luues. Sageli parlamendi ja üldsuse arvamust ootamata. Kuigi tema Põhja-Korea suunaline poliitika pälvib üldjoontes kodupubliku toetuse, ei pruugi 2019.aasta Mooni jaoks niivõrd edukas tulla. Rahvas, kes ainsana maailmas soovib jõuludeks tervise ja õnne asemel riigile paremat majanduskasvu, langetab valikuid börsiindekseid ning kreediteid-deebeteid vaagides. Lõuna-Korea on harjunud kannapööretega riigi välis- ja sisepoliitikas ning seetõttu jääb vaid loota, et presidendil jätkub Aasiale omast kannatlikkust tohutute väljakutsetega tegelemisel.

Toimetatud versioon Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6462645/erki-loigom-tuumapohmell-korea-poolsaarel

Suurim poliitshow läbi aegade?

Korea liidrid Paektu mäel

18.-20.septembrini toimunud kahe Korea käesoleval aastal juba kolmas (ajaloos viies) tippkohtumine Põhja-Korea pealinnas Pyongyangis leiab kindlasti koha kaasaegse ajaloo suurimate poliitetenduste nimistus. Piirkonnas, kus sümbolite roll on äärmiselt oluline, lasti neil seekord aga kõneleda eriti rasvaste trükitähtedega. Kas suure vaatemängu taustal sündis ka kokkuleppeid, mis aitaks jaanuaris alanud Korea kevadel jätkuda?

President Moon Jae-ini vastuvõtt Pyongyangis oli muljetavaldav, kuid presidendile kindlasti mõnevõrra ebamugav. Pealinna tänavad oli palistatud sadade tuhandete linlastega, kes ekstaatiliselt olid sunnitud plastiklilledega Mooni mööduvat korteeži tervitama. Vaatepilt, mida lääne ja Lõuna-Korea meedias ülearu näidatud ei ole, meenutas 1978.aasta maikuud, kui Kim Il-sung korraldas sarnase vastuvõtu Rumeenia liidrile Nicolae Ceausescule, kes peale kogetut asus kodumaal üles ehitama enese isikukultust. Ceausescu teoste jaoks ilmusid Rumeenia raamatupoodidesse eraldatud punanurgad ning peategelane palus end edaspidi kutsuda Karpaatide Geeniuseks. President Moonil ilmselt sarnaseid ambitsioone pole, kuid korduvalt tuli tal taluda vaid Põhja-Koreale omaseid ja valdavalt propagandistlikke episoode. Olgu taustal teadmine, et telepilti tootis maailmale Põhja-Korea televisioon ja välisajakirjanikest olid sündmusi kajastama kutsutud vaid pastakatega varustatud lõunakorealased. Maailma infoväli sõltus seega otseselt põhjakorealaste meediafiltrist ning alalõpmata ilmus kaadrisse Korea Töölispartei punalipp ning kuulda sai ohtralt marsimuusikat.

Õhtuse kultuuriprogrammi raames Pyongyangi suures teatris karjus hüsteeriline publik liidrite saabudes „manseed“, mida Põhja-Koreas kasutatakse väljendamaks toetust liidrite dogmaatilistele ja printsipiaalsetele otsustele ning soovimaks neile (ning vaid neile!) tervist. Lõuna-Koreas on varasemalt sõjahüüuna tuntud Manse (tõlkes: tuhat aastat) kasutusel tänavaprotestidel ja meeleavaldustel ning väljendab peamiselt natsionalistlikke meeleolusid. Ekstaatilise põhjakorealiku aplodeerimise saatel kestvaid ovatsioone nautiv telereportaaž oli saavutanud oma eesmärgi. Külastades visiidi viimasel päeval püha Paektu mäge riigi põhjaosas, sattus president Moon kaamerate ette kahtlaselt edukalt sätituna just kahe eelmise Kim’i surmtõsiste paraadportreede all. Üldiselt on Kim’idele viimastel aegadel näkku valatud filigraanne naeratus, isegi riigi kuulsaim kaksikmonument Mansu mäel pealinnas vahetati teatavasti 2012.aastal välja sõbralikuma ilmega versiooni vastu. Oluline on mainida ka lipumaagika – presidenti tervitavad massid lehvitasid Põhja-Korea ning ühendatud Korea lippe, kuid mitte kordagi ei olnud näha Lõuna-Korea oma.

Moon Jae-in'i ajalooline kõne 

Välise poole iseloomustamist võiks veel pikalt jätkata. Mainigem ära Moon Jae-ini kõne maailma suurimal staadionil, kuhu liidritega koos olid Põhja-Korea visiitkaardiks saanud propagandistlikule võimlemispeole tulnud 150 tuhat pyongyanglast. Jah, inimpikslitest moodustatud kujundid jätsid

seekord rõhutamata raketi- ja tuumavõimsused, kuid konventsionaalsed relvad, majanduslik õitseng ning ühendamistemaatika olid fookuses parimal põhjakorealikul moel. President Moon pidas seitseminutilise kõne, mis on ajaloo esimene Lõuna-Korea juhi otsepöördumine põhjanaabrite poole ning mille käigus said põhjakorealased ilmselt omamoodi šoki. Kuigi kõne sisu sütitanuks teadlikuma rahva lammutama kohalikke "berliini müüre", ei küündinud kuulajad ilmselt kõneleja verbaalsete kahetiütlemiste tasemele ning rahvarahutusi öeldu esile ei kutsu. Küll aga nägid põhjakorealased absoluutselt teistsugust kõnepidamist, millisega nad seni harjunud on. Tugev ja karismaatiline Moon rääkis valdavalt silmsides staadioniga, žestikuleeris, kasutas erinevaid hääletoone – kõiki meetodeid, mida Põhja-Koreas tavaliselt paberilt monotoonselt mahalugedes ja päid mahakeerates ei tehta. Muide, Põhja-Korea televisioon seda kõnet helis näidanud ei ole. Samuti ei kajastanud kohalik telekanal sündmusi otse, vaid toimunule pühendati järgneva päeva uudistesaadetes napp helitu veerandtund. Samal ajal kui Kim Jong-un teatas kogu maailmale Sohae raketipolügoni lammutamisest kogu, nägid põhjakorealased kodustel ekraanidel korduvalt samalt polügonilt õhkutõusnud ballistilisi edulugusid. Info riigist räägib töökollektiividele ja asutustele laialijagatud ideoloogialoengutes kasutatavate jutupunktide sisust, kus üheks oluliseks on just tuumavõimekuse jätkuv olulisus. Sõnumid välis- ja sisemaailmale on väga erinevad.

Moon Jae-in’le pannakse pahaks kahte episoodi. Esmalt külastades Paektu mäge, soostus ka Kim Jong-uni ja Ri Sol-ju (Põhja-Korea esileedi, Kim Jong-uni abikaasa) seltsis mäetippu jõudma ilmselgelt sanktsioonide rikkumise tulemusel mäele püstitatud, Austriast Hiina müüdud, köisraudteel. Teiseks külastati koos Mansudae Kunstistuudiot, asutust, mis loob propagandistlikku kunsti ja taieseid ning mis on samuti ÜRO sanktsioonide all, mis peaks piirama riigi võimalikku tuluteenimist hiigelmonumente luues. Mansudae Kunstistuudio panust riigi valuutatuludesse hinnati enne piiranguid orienteeruvalt sajale miljonile dollarile aastas.

Usalduse kasvatamise läbirääkimised

Tippkohtumise sisuline pool kippus jääma uhke vormi varju, kuid oli siiski olemas. President Mooni peamine eesmärk oli puhuda uus elu sisse soikujäänud Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea dialoogile. Lõuna-Korea riigipea on juba pikki nädalaid rõhutanud vajadust konkreetsemate sammude astumiseks rahuprotsessi edendamiseks. Aprillis sõlmitud Panmunjomi deklaratsioon ning 12.juuni kokkulepe Singapuris olid olnud äärmiselt üldsõnalised. Suve teises pooles taaskord verbaalsesse vägikaikavettu sukeldunud Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vastasseisu ägenema ohustas kahe Korea vahel saavutatud näilist teineteisemõistmist. Olgu taustateadmiseks meenutatud, et Põhja- ja Lõuna-Korea on läbirääkimiste protsessis liikunud edasi jõuliste sammudega ning kokku on lepitud ridamisi pehmemaid ja kõvemaid valdkondi puudutavad tegevused, milliste realiseerumise eelduseks on Pyongyangile määratud sanktsioonide oluline leevendamine. See aga ei saa sündida ameeriklaste ja teiste osapoolte nõusolekuta ning nõuab edasisi samme sõjaohu ja relvastusteemadega tegelemisel.

Lisaks aasta alguses edukalt alanud olümpiadiplomaatia ning ohtralt pehmeid valdkondi (sport,kultuur jt.) puudutanud koostöö on saanud jätku militaarküsimustes, majanduskoostöös ning ühinemispoliitika mõistmisel. Loetud kuudega on tehtud paberil ära rohkem, kui eelmise Päikesepaistepoliitika ajal sajandi alguses dekaadi jooksul. Seekordsel visiidil reisis koos president Mooniga Pyongyangi ka ligi sajaliikmeline Lõuna-Korea äridelegatsioon, kelle koosseisus olid ka suurimate chaebolide (Lõuna-Korea ärikonglomeraadid) juhatuse esimehed, presidendid, asejuhid jne. See näitab Lõuna-Korea majandusime jätkuvat huvi poolsaar rahvuslikku rikkuse huvides tööle panna. Presidendi eestvedamisel on äriliidrid koostanud arengukavad, kuidas Põhja-Koreast saaks Lõuna-Korea nö.majandushub. Loodud on algatus „New Economic Cooperation“, millele on heakskiidu andnud ka asjaomased instantsid Pyongyangis, kuigi seatud eesmärgid lõpptulemusele on kahel pool demilitariseeritud tsooni ilmselt väga erinevad.  Millest Lõuna-Korea äriliidrid Pyongyangis vestlesid,ei ole teada, kuid kaamerate eest toimusid vestlused riigi asepeaministri Ri Ryong-namiga ning kinnitust on leidnud siselend riigi idarannikul Wonsani rajatavasse kuurortisse, kus korraga on rajamisel kümneid hotelle ja rannapuhkust võimaldav infrastruktuur. Läheduses asub ka turistide ning investeeringute puuduses vaevlev Masikryongi suusakuurort. Õhus on kahtlus, et nii väärikat ärieliiti (absoluutsete tippudega olid esindatud näiteks Samsung,LG,Hyundai ja SK) nõudis tippkohtumise toimumise eeltingimusena Kim Jong-un isiklikult.

Kas demilitariseeritud tsoon saab ometigi kord demilitariseeritud?

Eelpoolloetletud seltskonna huvide realiseerumise tingimuseks on siiski maailma enim erutava Põhja-

President Moon sanktsioone eirates hangitud gondlis

Korea tuuma- ja raketiprogrammi pidurdamine. Osapooled ei varjanud ka enne kohtumist, et sellest on saamas läbirääkimiste põhiteema. Olgu etteruttavalt öeldud, et selles valdkonnas sisuliselt mingit edasiliikumist ei toimunud, kuid vormilised ülestähendused ja ilmselt ka järeletegevused nn. Pyongyangi deklaratsioonis annavad esmalt just Pyongyangile taas korraliku ajapikenduse ning võimaluse kinnitada oma häid kavatsusi ning seeläbi vältida reaalset sõjalist sekkumist näiteks Ameerika Ühendriikide poolt. Deklaratsioonis on oluline roll just demilitariseeritud tsoonis (DMZ) toimuval. Vähendatakse vahipostide arvu, kehtestati lennukeelualad militaarsetele õhusõidukitele (kas ameeriklased ka selle kompromissi heaks kiitsid?), lepiti kokku relvastuse vähendamises tsooni lähistel ning keelati sõjaväeõppused mõlemal pool DMZ lähistel. Samuti soovitakse korduvalt merelahingute põhjuseks olnud kokkuleppimata piirijoonega Northern Limit Line’i (piiri kulgemine kahe Korea vahel Kollases meres) regiooni muutmist rahutsooniks. Taaskord kinnitati tahet muuta Korea poolsaar tuumavabaks. Konkreetsemate sammudena lubas Põhja-Korea likvideerida Sohae raketipolügooni ning kaaluda kurikuulsa Yongbyoni tuumakeskuse sulgemist rahvusvaheliste ekspertide silme all. Piisav, kuid üsna olematud ohverdused tagamaks protsessi edasine kulg sisulisi järeleandmisi tegemata. Kas aasialik rahulik asjaajamine või ajaloos korduvalt nähtud põhjakorealik ajavõitmise katse? 1990ndate keskel Yongbyoni keskusega seotud inspektsioonide kulgemise ajalooga kursis olevana on siinkirjutaja skepsis suur. Samuti on Põhja-Koreal tänaseks selline mobiilsete stardiplatvormide kasutamise võimekus, mis muutis stabiilse raketibaasi omamise Sohaes juba paar aastat tagasi mõtetuks. Kuid pingete vähemise vaates tuleb protsessis ja käesolevat kohtumist kindlasti lugeda edukaks.

Kui tahta midagi konkreetset vastsõlmitud deklaratsioonist veel välja lugeda, siis piiriülene koostöö epideemiate ohjamisel võib tunduda väheoluline, kuid Põhja-Koread tabanud tuberkuloosipuhangute ohjamine on oluline ning seda ei takista ka sanktsioonid. Samuti on palju probleeme kariloomi tabanud tõbedega. Seda, kas mõni Põhja-Korea moosekantide trupp esineb Soulis oktoobris või novembris, tuleb käsitleda kui soovi saada täis kaks A4 formaadis paberkülge. Ajaloost on tuua muide veel üks Pyongyangi deklaratsioon. Selle sõlmisid 70 kommunistlikku parteid üle ilma 20.aprillil 1992.aastal Pyongyangi Kim Il-Sungi 80ndale sünnipäevale kogunenud ja äsjasest sotsialismileeri lagunemisest vapustatud ideelised ning dokument kandis ametlikku nime „Kaitseme ja edendame sotsialismi!“ Dokumendi lõpetab üleskutse mitte rahuneda enne kui eesmärk on saavutatud. See lühike ajalookild ei haaku küll kuidagi käesolevate arengutega Korea poolsaarel, kuid kokkuvõte deklaratsiooni lõpus on üsna sarnane ka 2018.aasta septembris – Korea poolsaar peab saama rahutsooniks ning osapoolte innukus selle saavutamisel ei tohi raugeda. Millal saabub hetk tuletamaks Põhja-Koreale meelde inimõigustega seotud väga vastikuid küsimusi? Pärisinimeste pärisprobleemid peavad veel ootama oma aega.

Eelseisva Koreade tippkohtumise ootuses. Lõuna-Korea nõuab kõigilt osapooltelt mõõdetavaid tegusid.

18.-20.septembril kohtuvad vähem kui poole aasta jooksul kolmandat korda Põhja- ja Lõuna-Korea liidrid. Seekord jätkub kummalisel kombel rutiiniks, kuid siiski ajalooliseks rutiiniks saamas tippkohtumiste sari Pyongyangis. See on ajaloos alles kolmas kord, kui jagatud poolsaare juhid saavad kokku Põhja-Korea pealinnas, kordagi ei ole absoluutsel tipptasemel peetud aga läbirääkimisi Soulis. Miks saabuv ja lausa kolmepäevaseks veniv diplomaatia pidupäev on oluline ning mida oodata?

Vaid poolteist nädalat enne kõnealuse sündmuse algust pidas Korea Rahvademokraatlik Vabariik oma 70.sünnipäeva. Seekordsed pidustused võtsid lausa grandioossed mõõtmed. Tuleb mainida, et mitte iga-aastaselt ega ka mitte kõigil ümmargustel tähtpäevadel ei ole Põhja-Korea oma asutamise aastapäeva ülearu mastaapselt meelde tuletanud. Riigikorras, kus kesksel kohal on Liider, on hoopis olulisemal kohal näiteks Kim Il-sungi sünnipäev (tuntud kui Päikese päev), Kim Jong-ili sünnipäev, aga ka Korea Töölispartei asutamise aastapäev 10.oktoobril. Riigi sünnipäeva peetakse meeles, kui tähtsuselt neljanda tähtpäeva olulisus ei ole kunagi Põhja-Koreas olnud eelpooltoodutega sarnane. Küll aga kasutab vähene Pyongyangi režiimiga suhtlev maailma kogukond seda päeva ära aknaks omavahelises suhtluses, kuna tegemist on võimalikult minimaalselt (Põhja-Korea kontekstis muidugi) poliitiliselt laetud hetkega. 9.september on valitud riigi sünnipäevaks samuti täiesti juhuslikult, sest 1948.aasta samal päeval ei toimunud riigi arengus mitte ühtegi pöördelist sündmust. Pigem sobinuks riigi asutamise meenutamiseks parlamendi kokkukutsumine 1948.aasta mais, konstitutsiooni loomine juunis või lipu vahetamine 8.septembril. Sarnaseid kaunimaid numbrikombinatsioone on valitsejad sättinud mitmete teiste tähtpäevade korral. 10.oktoobril peetav Töölispartei aastapäev peaks tegelikult toimuma 13.oktoobril ning riigi eelmine juht Kim Jong-il on aasta vanem kui kohalik propaganda teda kujutab. Viimase muudatuse tingis asjaolu, et tehislikult 1942.aastasse sünnitatud Kimi sünnipäev (tegelikult sündis Kim Jong-il 1941.aastal ja N-Liidus, mitte püha Paektu mäe jalamil) langes ümmargusemalt kokku Kim Il-sungi 1912.aasta ilmatulemisega ning niiviisi sai iga viie aasta tagant pidada sünkroonsemaid pidupäeva kaks korda samal aastal. Sarnased segadused saadavad ka näiteks Korea Rahvaarmee sünnidaatumeid.

Sünkroonsus ilmestab ka seekordset 9.septembrit, kui lisaks sõjaväe- ning ka tööliste paraadile peeti üle viie aasta taas Põhja-Korea visiitkaardiks peetavaid ja propagandast nõretavaid massimänge. Varasemalt on tuntud neid kui Arirangi massimänge („arirang“ on Korea kultuuris midagi „kungla rahva“ sarnast, millega saab rahva olemus ja kombeid väljendada nii lauludes, kirjas kui pildis), siis

Kim Jong-un tutvustamas Byungjini liini

seekordsed ülimas sünkroonsuses peetud tõesti uhked kahetunnised staadionishow’d kandsid nime „Särav isamaa“. Nii nagu sõjaväeparaadidelt otsivad Pyongyangi poliitika analüütikud signaale režiimilt tulevate sõnumite kohta, on sama olulised ka värvivihikutega ülimas sünkroonsuses lehti vahetavad massid ja nende edastatud sõnumid Rungrado staadioni tribüünidel pealinnas. Paraadil üle lühimaarakettide kangemaid torusid seekord ei näidatud ning karjutud ja muul moel esitatud loosungid ülistasid Kim Jong-uni pühendumist riigi majanduslikele väljakutsetele. Eelmise viisaastaku tuumarelvade ja majanduse koosedendamise poliitika ehk Byungjini liin on viidud väidetava eduka lõpuni ning edasine ressurss suunatakse just majandusliku arengu teenistusse. Seda kinnitavad ka Kim Jong-uni erakordselt sagedad visiidid viimase poolaasta sees üle riigi erinevatesse tootmisega seotud ettevõtetesse. Seda, et sanktsioonide kammitsais ning pidevalt aina enam majandusliku eliidi (nn donju, umbes 1% elanikkonast) kätte libisev ja kontrollitud uusi vabadusi nautiv seltskond tasapisi riigi majandust enda kätte haarab, loosungid paraadil ja massimängudel ei kajastanud. Samuti oli pidustustega kaasnevas propagandalaviinis olulisel kohal Koreade omavaheline läbikäimine, seda küll läbi visuaalsetes lahendustes selgelt Kim Jong-uni eestvedamist ületähtsustades. Oli ju ka Singapuris Kim Korea Kesktelevisiooni kajastuses sündmuse ohjaja, Trump vaid noogutas.

Tegelikult on kaks Koread aasta alguses alanud sulas tõmbamas mõlemad päris jämedaid kõrsi.  7.septembril ilmunud loos (https://arvamus.postimees.ee/6386093/erki-loigom-pohja-korea-suudab-keerulistest-olukordadest-ikka-veel-valja-vingerdada) on kahe naabri koostööprojektid ning nende rakendumist takistavad tegurid toodud välja detailsemalt ning neid kordama ei hakkaks. Küll aga tuleb mainida Lõuna-Korea presidendi Moon Jae-ini viimase kahe nädala eriti innustavat retoorikat, mis suisa nõuab, et Ameerika Ühendriigid ja Põhja-Korea lõpuks ometi astuksid reaalseid samme Singapuri uduse kokkuleppe konkretiseerimiseks ning protsess poolsaare tuumavabaks muutmisel (loe: Lõuna-Korea võimalustel Põhja-Koreaga kokkulepitud projektidega jõuliselt edasi liikuda) ei katkeks, vaid saavutaks uue kiiruse. Moon meenutab kahepoolsete panuste suurendamise vajadust pea igal kohtumisel mõne välisriigi esindajaga. Protsessi on kaasatud retooriliste tugedena näiteks Singapur, Filipiinid, muidugi Jaapan, aga ka Venemaa ja loomulikult Hiina. Vahetult enne Pyongyangi tippkohtumist avavad Koread Kaesongi tööstuspargis (mis asub Põhja-Korea territooriumil demilitariseeritud tsooni lähistel ja on suletud alates aastast 2013) ühise esinduse, kus peaksid hakkama toimuma erinevates valdkondades iganädalased (!) koosistumised. Kui vaid neid sanktsioone ees poleks, mis takistavad plaanide rakendamist. Isegi esinduse ruume varustava elektrivarustuse rajamine Lõunast vajas erandite loomist ÜRO tasemel. Sarnase tihedase koostöövormi lahendust on soovitanud asjatundjad ka Ameerika ja Põhja-Korea diplomaatidele, kuid nii Vietnamis kui Hiinas 70ndatel edukalt toiminud mudeli rakendamist on usalduskriisis jätkavate varasemate verivaenlasete vahel veel veidi vara loota. 

Meenutagem, et veel mõned nädalad tagasi jäi ära Mike Pompeo neljas visiit Pyongyangi Kim Jong-uni kurja kirja tõttu, kuid nüüd saabus Valge Maja postkasti „sooja sisuga sõbralik“ ümbrik. Kim Jong-un on läbi Lõuna-Korea eriesindajate pannud lauale tuumadesarmeerimise lõpptähtaja enne Donald Trumpi esimese ametiaja lõppu. Lingvistiliselt lubavad aga kõik osapooled endale märkimisväärset vabadust selle väljendi tõlgendamisel. Kuid, kauaaegsele Põhja-Korea poliitika jälgijale on muster äratuntav – tegemist on suure illusiooni loomisega ja ootuste üleskerimisega. Põhjuse protsesside venitamiseks või lausa kannapöördeks leiab Kimide dünastia alati. Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve poliitika on olnud edukas ja õige. Kim Jong-uni ettepanek teiseks tippkohtumiseks Donald Trumpiga on taaskord teatraalselt nauditav, kuid sisuliselt tõenäoliselt sama sisutühi kui Singapuris 12.juunil. Jälgides regulaarselt Põhja-Korea perioodikat ja televisiooni, on sinna tasapisi tagasi imbumas vahepeal paisu taga hoitud ameerikavastane retoorika. Siseriiklikult ei räägita muide senini mingist tuumadesarmeerimisest! Jõujooned piirkonnas printsipiaalselt muutunud ei ole ning pole mingi üllatus, kui peagi näeme näiteks Xi Jinpingi Pyongyangis. See omakorda on tugevam signaal kui märgata Kimi kolm korda külastamas Xi’d Hiinas. Kõrgetasemelise visiidi võimalikkusele viitavad taaskord piirilinna Dandongi raudteejaamas ülesseatud turvameetmed.

Kõrgeimad on ootused edasistele arengutele kindlasti Lõuna-Koreas. Sealsed ärihiiud on koostöös valitsusega koostanud pikad arengukavad majandusliku koostöö osas võimaliku avanemise korral. “New Economic  Cooperation Initiative“ ehk uus majandusliku koostöö algatus on president Mooni

Sõpruse sild Dandongi ja Sinuiju vahel

värske algatus, mis soovib esmalt tihedat majanduslikku koostööd kahe Korea vahel. Hetkel põrkub algatuste  rakendamine sanktsioonide taha. Kui need kõrvaldada, tulevad aga koheselt mängu Hiina majanduslikud huvid ning Põhja-Korea režiimi enda eksistentsiaalsed küsimused. Tänaseni on Kimi perekond ja Põhja-Korea eliit suutnud riigi aina enam turumajanduse teele asuvat majandust üsna edukalt ohjata, kuid hüppeline majanduslik avanemine ei ole realistlik, see on lihtsalt ohtlik.

Kokkuvõttes on Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea teljel tegemist  võimalikult pikaks venitatud kassi-hiire mänguga, kus pöördelisi arenguid oodata on liiga julge. Singapuri kohtumisest on möödas vähem kui neli kuud ning sellesse vahemikku on mahtunud nii teineteise kiitmist kui tülitsemist. Tõestatud ja tegelikult tagasipööramatuid samme tuumadesarmeerimise teel pole astutud mitte ühtegi, kummaltki poolt. Lõuna-Korea, kes on põhjanaabriga harjunud elama, keskendub majanduslikule fookusele. Selle fookuse eriti täpseks seadmiseks on president Moon asunud osapooli survestama tegelike sammude astumiseks. Inimõiguste teemani pole jõutud aga üldse. Kui kaugele peale lennukate loosungite protsess minna võib, otsustatakse siiski (endiselt) peamiselt Pekingis. Ameerika suhted Hiinaga aga on teadagi kus. 

18.-20.septembril saame ekraanidel näha sümbolismist nõretavaid sündmusi. Taustal on siiski teadmine, et Moon Jae-ini delegatsioon koosneb 200st inimesest, millise koosseisu kuuluvad suurte konglomeraatide (Samsung,LG,Posco jpt.) tippjuhid. Lõuna-Korea pingutused on ilmselged ning vorm viisakas vormis ultimatiivne nii põhjanaabrile kui ameeriklastele – tehke nüüd tegelikult ka midagi!

Palju õnne sünnipäevaks?

9.septembri paraadil esindas Hiinat parlamendi esimees Li

Korea Rahvademokraatlik Vabariik tähistab 9.septembril riigi 70.sünnipäeva. Kaasaja suurimaid inimeksperimente on vaatamata ideoloogilise bloki ammusele lagunemisele endiselt takistamas 25 miljoni inimese igapäevast heaolu ning tekitab pingeid regionaalselt ja globaalselt. Režiim on olnud juhitud kavalalt ja targalt ning varasemalt naljanumbriks peetud Kim Il-sungi loodud monstrumist on saanud tõsiseltvõetav probleem, millega tegelevad maailma vägevaimad. Kuhu on jõudnud 1.jaanuaril avalöögi saanud Korea sula?

9.septembril saavad rekordarv turiste ja kõrgeid külalisi nautida üle viie aasta taas Põhja-Korea visiitkaardiks saanud massimänge. Need ei kanna enam Arirangi nime ning niigi poliitikast ja propagandast nõretav mastaapne vaatemäng peegeldab veelgi enam valitsejate fantaasiaid. Seekordsed sünkroonvõimlemise etaloniks sobivad etendused kannavad nime „Särav Isamaa“. Tuhanded valituks osutunud osalised (ning kümned tuhanded aia taha jäänud) on harjutanud kuid ning loobunud ka koolitööst. Lapsed magavad Pyongyangis suurte väljakute ääres mattidel (Koreas on juuli-august tavaliselt kuum ja põuane) ning harjutusi on jäädvustatud ka kell pool kaks öösel. Pyongyangi tuure korraldavad reisiettevõtted on olnud sunnitud teatama, et septembri reisid on välja müüdud. Kui Ameerika Ühendriigid pikendasid äsja Otto Warmbieri hukkumisega seotud ameeriklaste reisikeeldu, siis hiinlasi käib riigis ligi 2000 päevas ning turismitulud on muutunud Pyongyangi jaoks aina enam olulisemaks reaks eelarves. Lisaks massimängudele ootavad analüütikud pikisilmi sõjaväeparaadi, kust soovitakse leida Kim Jong-uni sõnumeid, mis puudutavad julgust ja tahet taas pingestuvas olukorras erinevaid massihävitusrelvi demonstreerida. Meenutagem, et päev enne Pyongchangi taliolümpia avatseremooniat toimunud paraadil olid kontinentidevahelised torud kenasti eksponeeritud. Kuid sellest ajast on möödunud diplomaatiline igavik. Ning tavapärane ameerikavastane retoorika on kohalikus meedias vahepealse kadumise järel tagasi.

Ajaloo positiivsemas olukorras on kahe Korea omavahelised suhted. Päikesepaistepoliitikat 2.0 lubanud Lõuna-Korea president Moon Jae-in on oma sõna pidanud ning vajutab gaasipedaali kahe jalaga. See on toonud talle kodumaal absoluutse toetuse koreadevahelise poliitika ajamisel. Lisaks pehmetele valdkondadele nagu spordi- ja kultuurivahetus, on Koread istunud laua taga väga olulistel teemadel. Mõlema Korea jõustruktruurid on leppinud kokku paljudes, kuid siiski kiirelt tagasipööratavates küsimustes – demilitariseeritud tsoonis toimetava isikkooseisu ja vahipunktide vähendamises, ühise turvaala JSA (see, kus kahe Korea piiril asuvad kuulsad sinised paviljonid) relvavabaks muutmine, elektrooniliste sidekanalite sisseseadmine, merepiiriga seotud vaidluste lahendamise katsed jne.  Ning muidugi olulisim ehk majanduskoostöö. Plaanid on suured. Läbirääkimiste objektiks on olnud 2013.aastast suletud olnud Kaesongi tööstuspargi töö taaskäivitamine, uute koostööna tegutsevate erimajandustsoonide loomine Põhja-Korea põhjapiiridele. Viimane segab otseloomulikult Hiinat, kes peab Põhja-Koreaga piirnevaid alasid sisuliselt enda koloniaalvaldusteks. Arutluse all on olnud elektrivarustuse parandamine Põhjas, kahe raudtee ja pealinnadevahelise maantee taasühendamine. Mainimata ei saa jätta üle mitme aasta taaskord toimunud lahutatud perede taaskohtumisi, kus kahel sessioonil said kuue päeva jooksul kokku ligi kakssada seltskonda dekaade lahutatud sugulasi. Kahjuks on need ilmselt viimased sellelaadsed, kuna osaliste vanuse tõttu jääb soovijaid tuhandete kaupa iga aastaga aina vähemaks. Kuid enamik eelpoolloetletud plaane ei ole ellu rakendumas takistudes ÜRO ning Lõuna-Korea enda poolt kehtestatud sanktsioonide taha. Lõuna-Korea 2019.riigieelarve kavas on Pyongyangi jaoks sees korralik präänik – arengukoostöösse suunataks kuni miljard dollarit, kaotataks igasugune riigi toetus Lõuna-Korea inimõiguslaste organisatsioonidele ja poole võrra vähendatakse panust Põhja-Korea põgenike hakkamasaamisele. On selge, et Põhja-Korea poolt täielikku relvistumist oodata ei ole, kuid sümboolsete sammudena on Sinise Maja (Lõuna-Korea presidendipalee) taolised finantsilised pakkumised Pyongyangile tema rahahädas kindlasti meelepärased. Erinevalt Washingtoni välk-ja-pauk stiilis nõudmistest on Koread omavahel liikumas regioonile omases tempos ja põhjalikkuses, aga ka ettevaatlikuses. Liigseid lubadusi kummaltki poolt antud ei ole. 

Vaadeldes telge Ameerika Ühendriikidest Põhja-Koreasse on pilt nukram. Sisuliselt ollakse tagasi algruudus. 12.juuni umbmäärasest Singapuri kokkuleppest on asutud täitma vaid kõige ebaolulisemat. Põhja-Korea on tagastanud loetud arv väidetavaid Korea sõjas (1950-1953) langenud Ameerika langenuid. Sarnaseid tagastamisi, kus hilisemad DNA analüüsid midagi ei kinnita, on saanud tunda ka Jaapan, kellele Pyongyang on üritanud heastada röövitud jaapanlaste episoodiga kaasnenud ebakõlasid. Donald Trump on korduvalt raporteerinud, et tema lahendas Põhja-Koreast lähtuva tuumaohu ja see probleem on saadetud ajalukku. Mike Pompeo kolm visiiti Pyongyangi on osutunud sisutühjadeks. Vahepealse ameerikavastaste meeleolude maandamises Põhja-Koreas on olnud märgata tahet suhteid parandada, kuid Põhja-Korea poolt gängsterlikeks nõudmisteks peetud Ameerika väliministri nõudmised aastaga loovutada 70% tuumarelvi, lubada inspektorid vabalt riigis toimetama on olnud Aasiale omasele tasakaalukusele liig mis liig. Kui 21.augustil kiitis Donald Trump vabaõhukõnes arenemist Koreas, siis kolm päeva hiljem katkestas president välisminister Pompeo plaani sõita taaskord Pyongyangi. Eelmine visiit oli päädinud korraliku fiaskoga ning seekordselt olnuks palju loota midagi enamat. Valge maja on tänaseks tunnistanud probleeme Korea poolsaare teemadega tegelemisel. Trumpil  on oluline vähemalt vahevalimisteni hoida „ edukat saavutust“ maailmarahu ohjamisel pildil, kuid sündmused arenevad siiski kiiremini. Hiinaga peetava kaubandussõja foonil on eduraporteid muidugi naiivne isegi loota. Samas tuleb meenutada, et Singapuri kohtumisest on möödunud napilt kolm muud ning Korea sula sai alguse 9 kuud tagasi. Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve kampaania algus oli väga edukas – Põhja-Korea ei ole kunagi varem tundnud sellist majanduslikku survet.

Suhted Hiina ja Põhja-Korea vahel on pöördelises faasis. Peale kolme Hiinas toimunud tippkohtumist loodeti Xi Jingpingi näha Pyongyangis veel sel aastal. Sujuvaks üleminekuks kahe strateegilise liitlase suhte parandamisel külastab 9.septembri üritusi üle aastate väga kõrgetasemeline delegatsioon, mida juhib Hiina Rahvakongressi esimees Li Zhanshu, kelle Xi isiklikult nimetas oma Põhja-Korea eriesindajaks. Olgu põneva faktina mainitud, et Xi Jingping on Pyongyangi juba külastanud. 2008.aasta juunis oli Hiina asepresidendiks ning tulevaseks liidriks kinnitatud Xi delegatsiooni liige, kes kohtus Kim Jong-iliga ning kus suure tõenäosusega tõstatus ka halveneva tervisega türanni järglase küsimus. Meenutagem, et nooruke Kim Jong-un tekkis maailma avalikkuse ette esimest korda 2010.aasta alguses, Põhja-Korea meedias sama aasta sügisel. Väidetavalt käidi noort tulevast liidrit kinnitamas ka Kim Jong-ili ohtratel Hiina visiitidel vahemikus 2008...2010, kuid mingit ametlikku kinnitust sellele ei ole. Küll on aga fakt, et 2010.aasta maikuus kuulasid Põhja-Koreas giidid suu ammuli välismaalaste arutlusi Kim Jong-uni olemasolust ning Kimide perekonna järeltulijatest. Nendel teemadel Põhja-Koreas kunagi avalikult vesteldud ei oldud ning ettevaatlikke küsimusi jätkus mitmeks päevaks. Kuid ühes on Donald Trumpil kindlasti õigus – Xi juhitud Hiinast Põhja-Korea survestamisel märkimisväärset abi loota ei ole. Nagu ka Venemaast.

Venemaa ei ole peale 1991.aastat Korea poolsaarel suurte mängijate hulka kuulunud. Kuid pingestuvas globaalses julgeolekuolukorras on Moskva näinud oma  võimalust. Kuid peamiselt majanduslikku. Venemaa huvideks on Põhja-Korea tööjõud ning potentsiaalne gaasijuhe läbi Põhja-Korea Lõunasse. 2019.aasta keskpaigaks peaks kogu Põhja-Koreale miljardeid tootev välistööjõud üle ilma olema kodus tagasi. Ligi sajast tuhandest töölisest üle poole töötab aga Venemaa Kaug-idas. Väga heade oskuste ja teadmistega põhjakorealased on vallutanud mitmete oblastikeskuste ehitusturu. Sarnaselt korealastele kuulub oluline osa Kaug-ida agraarsektorist hiina tööjõu oskuste ja teabe hallata. Seega puudutaks Põhja-Koread suruvad tööjõu eksporti piiravad piirangud oluliselt ka Venemaad. Venemaa välisministri Sergei Lavrovi äsjane visiit Pyongyangi valmistas ette Kimi ja Putini tippkohtumist ning annab kinnituse Venemaa kasvavast huvist Koreas. Arvestades Hiina formaalset (aga tegelikult siiski väga olulist) panust Põhja-Korea survestamisel, on Venemaa roll paariariigi varustamisel eluks oluliste vahenditega kasvanud äärmiselt kiiresti. Enamik fikseeritud sanktsioonide rikkumisi kütuste ja maavarade importimisel-eksportimisel on seotud Venemaa otsese osalusega. Sahhalinis ümberlaetud Põhja-Korea maavarad jõuavad juba otse Lõuna-Korea (!) sadamatesse!

Kainelt kaalutletud on Jaapani positsioon. Tokyo on korduvalt üritanud oma muresid liita toimunud tippkohtumiste agendasse.  Ei president Moon ega president Trump ei ole leidnud võimalust kõneleda Kim Jong-uniga keskmaarakettide ja röövitud jaapanlaste teemadel. Jaapan otsib aktiivselt võimalust Abe ja Kimi tippkohtumiseks. Juba ajalooliselt on Jaapanil (õigemini Jaapanis resideeruval olulisel Põhja-Korea kogukonnal) olnud oluline finantsiline roll Pyongyangi režiimi toetamisel ning seetõttu on Kimi järeleandmised Jaapani soovidele tõenäolised. Küll on aga fakt, et Jaapan suurendab oma raketitõrjevõimekust lähiaastatel kordades ning Tokyost on saanud tunnetatavalt pöördeliste protsesside kulgemise kõrval maapeale kutsuv osapool – Põhja-Koreast lähtuvad ohud ei ole vähenenud. Ning neil on selles tuline õigus. Jälgides Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhteid, siis Fire&Fury strateegia naasmine on äärmiselt tõenäoline. Samuti on näiliselt pilvitud suhted Tokyo ja Washingtoni, aga ka Souli ja Washingtoni vahel väga pingelised. Kui kaua suudab president Moon teha nägu, et üliolulise liitlase kapriisid on arusaadavad, näitab aeg. Trumpi põhjakorealiku sõnaseadmisega kirjeldatud „agressiivsed sõjamängud“ ehk ühisõppused ja nendega seotud temaatikad on tekitanud Lõuna-Korea jõuametkondades väga olulisi küsimusi ameeriklaste pühendumisest ja huvidest Korea poolsaarel. Trumpi mõtteid peab maailma avalikkusele „tõlkima“ isegi tema jäägitu lojalist John Bolton. Äsja ametisse määratud Ameerika eriesindaja, autotööstusest maailmarahu lahendama kutsutud Stephen Biegun ei oska kahjuks Korea asukohta gloobusel ilmselt näidatagi. Vabadan eelarvamuse eest, aga Trump on ära põlanud olulised Põhja-Korea kogemusega diplomaadid, kuna tegemist on olnud demokraatide toetajatega. Viimasena meenub Victor Cha, kes on ilmselt võimekaim ameeriklane, kes tunneb põhjakorealasi süvitsi. Pyongyang seab aga vastu aina võimekamaid läbirääkijaid, kes omavad kogemusi juba 1990ndate keskpaigast. Samuti ei ole osapooled avanud vastastikku esindusi, mida Ameerika Ühendriigid kasutasid väga edukalt näiteks Hanois ja Pekingis 1970ndatel aastatel ning mis viisid tänu igapäevasele suhtlusele suhete normaliseerumiseni.

Irooniline on siiski märkida, et Lõuna-Korea presidendi ja võimude toetus on kõikuma löönud. Kuid seda ei suutnud teha ei tuumarelvad ega Donald Trump, vaid umbes 550 Jeemeni pagulast (Lõuna-Korea elab 50 miljonit inimest), kelle riikilubamise küsimus on toonud massid tänavatele ning langetanud presidendi populaarsust. Konservatiivsed lõunakorealased on oma põhjanaabriga õppinud leppima.

Tuumarelvaga Põhja-Korea – aeg uue reaalsusega arvestama hakata.

Kaesongi linn Põhja-Koreas

Korea poolsaarel on alanud diplomaatilise turmtule järgne pragmaatilise tegutsemise periood. 1.jaanuaril peetud uusaastakõnes Kim Jong-uni poolt „juhuslikult“ pillatud algatused on vaid pool aastat hiljem leidnud järgimist määral, mis ka kõige kogenumal Korea vaatlejal tekitab imestust. Kes on olnud Korea sula suurimad võitjad?

Pikima kõrre on tõmmanud Kim Jong-un. Põhja-Korea järjepidevus, oskused ja kogemused maailma enimkaristatud riigina ellu jääda on legendaarsed. Ajaloo tugevaimate piirangute tingimustes, mis pidanuks ära lõikama 90% riigi ametlikust ekspordist ja valuutatulust, on äsjaavaldatud 2017.aasta statistika järgi läinud kaduma 35%. Korea Trade-Investment Promotion Agency (EAS-i analoog Lõuna-Koreas), kelle kogutud andmed on võetud aluseks Põhja-Korea majanduse hindamisel juba dekaade, hindab tuuma- ning raketiprogrammiga seotud piirangute tulemusel tekkinud väliskaubanduse puudujäägiks 2017.aastal umbes 2 miljardit dollarit. See on üle kahe korra suurem kui number, millega Põhja-Korea tavapäraselt „harjunud“ on ning Hiina pühendumine sanktsioonidele on võtnud võimaluse katta puudujääk harjumuspäraste manööverdamistega halli majanduse aladel. On täiesti selge, et sellises mahus ja fookusega sanktsioonid, mis hammustasid peamisi paariariigi tuluallikaid, toimis. Kim Jong-unile jäi valikuid režiimi püsimise tagamiseks väga vähe.

Vaid kuus kuud hiljem on olukord Pyongyangi jaoks muutunud väga soodsaks. Kim Jong-un on teinud väliselt mitmeid olulisi järeleandmisi, mis on andnud vajalikku manööverdamisruumi sisulisi ohverdusi kannatamata. Kevadel peetud tippkohtumiste sarjas (kolm Hiinas, kaks Koreas ja Singapuri etendus) olulisimateks on osutunud kõnelused Hiinas. Peale mõnevõrra rabedat algust märtsis Pekingis on kaks järgnevat kohtumist andnud silmaganähtavaid tulemusi. Hiina ei ole esitanud tavapäraseid igakuiseid kaubavoogude aruandeid, millega varasemalt tõestati oma siirust sanktsioonide rakendamisel. Nulle tolliandmete impordireal Põhja-Koreast esitleti enneolematu innukusega. Alates aprillist on kaubavahetus naabrite vahel aga taastumas kiiresti. Jätkati infrastruktuuriprojektide rajamist (kaks uut silda ja erimajandustsoonide avamised) üle riike ühendavate Yalu ja Tumeni jõgede, turismisektor kaebab Hiina turistide ummistuse üle päeva- ja nädalatuuridel. Jaapani rannavalve on ainuüksi 2018.aastal fikseerinud 89 merel toimunud keelatud kütuste ümberlaadimise episoodi, Hiina söesadamaid külastavad sanktsioonide all olevad Põhja-Korea alused (sageli küll sõbralike riikide mugavuslippu kandvatena) sisuliselt igapäevaselt. Venemaa Nahhodka ja Sahhalini sadamate kaudu jõuab ümberlaetud Põhja-Korea süsi lausa Lõuna-Koreasse endasse! Samuti on avatud neli uut otselendu Põhja-Korea ja Hiina vahel. Meenutan, et lennukikütus on piirangutele rangelt allutatud kaubagrupp. Lisaks 170 hotellile kaunis Wonsani kuurortis riigi idarannikul, alustati 400-st hoonest koosneva turismilinnaku ehitamist mägisesse Samjiyoni rajooni Põhja-Korea loodeosas, ideoloogiliselt püha Paektu mäe jalamil. Talveks avatakse samas ka uus moderne mäesuusakeskus. Kas see kõik kõlab nagu krooniline rahapuudus või sanktsioonidega pikalisurumine? Kui Põhja-Korea taga on rohkem kui 90% kaubavahetusest tagav Hiina, ei ole muu maailma pingutused eriti palju väärt. Hiina pühendumises kahtlejate ritta on peale Mike Pompeo asunud lõpuks ka Donald Trump ise. Kaubandussõja vaates on selleks põhjust küll ja veel.

Yongbyoni tuumakeskuses ehitatakse taas

Põhja-Korea on väljapressimise maailmameister. Kui varasemalt on teada riigi „ähvarda ja palu“ poliitika edukus, siis seekord on toimunud olulisi muutusi. Kindlustanuna Pekingist tugeva seljataguse (Xi sai Ameerika ja Lõuna-Korea ühisõppuste peatamisega olulise ja sisulise,  kuigi ilmselt ajutise võidu) on Kim Jong-un asunud kasutama taktikat, mille ohvriks väärtuspõhisusest rääkiv läänemaailm ise langema kipub. Põhja-Korea meedia on asunud uskumatu visadusega rõhutama usalduse kasvatamise vajadust regioonis, pühendumist 27.aprilli Panmunjomi deklaratsioonile ning sobiva keskkonna loomist Korea poolsaarel püsiva rahu ja õitsengu tagamiseks. Kõlab see ju natuke ka Singapuri neljapunktilise avalduse moodi? Sarnaseid loosungeid sisaldab täna iga Rodong Sinmuni number või KCNA (Põhja-Korea meediaruupor) teemat käsitlev uudis või analüüs. Lõuna-Korea valitsuse ja presidendi käivitavat rolli eelpooltoodud udu konkretiseerimiseks peab Põhja-Korea peamiseks eduteguriks. Ilmselt pingutab Moon Põhja-Korea arvates veel liiga vähe! Korduvalt on üles kutsutud näitama kahepoolset üleinimlikku tahet ja soovi. President Moon on kahvlis – üheltpoolt kahetunnise etteteatamisega provokatiivsed sõjamängud peatanud Ameerika Ühendriigid (kes oma sõnul jätkavad Maximum Pressure poliitikat kuni võiduka rahuni), teisalt presidendi enda Päikesepaistepoliitika. Olgem ausad, Lõuna ja Põhi on jõudnud erinevate töögruppide pidevate kohtumiste rallis tulemusteni, kus lisaks kultuuri- ja spordivahetusprojektidele tegeletakse sisuliselt juba majanduskoostöö ja militaarküsimuste arutamisega. Arutluse all on maismaaühenduste avamine raudteede kaudu idarannikul ning Kaesongi piirkonnas ning Pyongyang-Soul maantee rekonstrueerimine. Lõuna-Korea äridelegatsioonid külastavad taas Kaesongi tööstusparki ning riigi põhjaosas asuvaid erimajandustsoone. Lõuna-Korea ärihiiud (Samsung,LG,Lotte,Posco,Hyundai jpt.) avaldavad arengukavasid Põhja-Korea tootmishubiks muutmisest. Taas on päevakorras Venemaad ja Lõuna-Koread ühendava gaasitoru ehitus. President Moon on küll maininud õitsengu saabumise alles peale poolsaare tuumavabaks muutumist, kuid Põhja-Korea ei lase sellel pisidetailil sündmuste kulgu väärata. Samal lingvistilisel pisiasjal põhineb ilmselt ka Mike Pompeo viimase Pyongyangi visiidil tühjade pihkudega jäämine – Põhja-Koreale ei sobi ühepoolne diil, kus vastutasuks viiakse piirkonnast eemale Ameerika sõjatehnika, mida on sinna võimalus loetud päevadega vajadusel tagasi tuua. Põhja-Korea silmakirjalikkusele viitab ka teadmine, et samadel vetel jätkuvad Jaapani-Ameerika ühisõppused Pyongyangi kuidagi ei häiri. Kuigi ameerikavastane retoorika on Põhja-Korea ruumist kadunud, avaldati Pompeo visiidi ja ilmselgelt ühepoolsete nõudmiste peale endises verbaalses lennukuses arvamust, nimetades Ameerika positsiooni gängsterlikuks. Põhja-Korea perioodikas on taas tagasi pikemad ajaloolood Ameerika värdjate (kasutatakse sõna „bastards“) kuritegudest Korea sõja päevil.

Jaapani peaminister Abe

Piirkonnas muutub aina olulisemaks Jaapani roll. Tegemist on osapoolega, keda ei kammitse veel lennukad, kuid ettevaatliku sõnastusega lepped Põhja-Koreaga. Jaapan väljendab oma hirme ja ootusi aina enam otsesõnu. Sügiseks ennustatav tippkohtumine Abe ja Kimi vahel võib kujuneda sisuliseks ning pingeliseks. Jaapan on peale Washingtoni käitumist Lõuna-Koreaga peetavate õppuste katkestamisel ärevil. Samuti ei ole Kimiga peetud vestlustel Jaapani muresid (keskmaaraketid ning röövitud kodanikud) võtnud vaatamata lubadusele piisaval määral käsitleda ei Moon Jae-in ega Donald Trump. See kõik seletab Jaapani sõnakust nii vajadust haarata ohjad ise.

Äramärkimist väärib ka ÜRO Humanitaarasjade Koordinatsioonibüroo delegatsiooni 9.-12.juulini toimunud visiit,  millist ei ole riiki lubatud juba 2011.aastast. Seegi kinnitab Põhja-Korea muutunud positsiooni abi kauplemisel. Nimelt näidati seekordsel inspektsioonil delegatsioonile pigem nukras seisus sotsiaalhoolekande asutusi, mis annab tunnistust võimalikult suure abisaadetise väljakauplemisest. Varasemalt on Pyongyang lubanud pildistada vaid „ilusaid asju“, kuid seekord käidi provintsides ja maakondades (nt.Unryul ja Sinchon), kuhu Lääne abiorganisatsioonid pääsenud ei ole. Visiidi lõpptulemus kinnitab, et ligi veerand Põhja-Korea elanikkonnast elab alatoitumuses ning vajab lisatuge. Ilmselt teatab büroo peatselt 110 miljoni dollarise eraldise probleemi leevendamisele. Kas tegemist on tõese pildiga või maalib Pyongyang vaid mustade ja hallide toonidega? Riigi olmelise olukorra märkimisväärses paranemise tingimustes tundub keskendumine alatoitvusele küsitavana. Võib-olla on see lause sobimatu, aga kõhutäie vaates ei ole Põhja-Korea kunagi nii hästi elanud kui praegu. Tasakaalustamiseks olgu mainutud, et olukord inimõigustega on veelgi halvenenud. Nende nukrate teemadeni läbirääkimistel ilmselt lähiaastatel ei jõuta. 

Osapooltel tuleks vaikimisi tunnistada, et Põhja-Korea ostab aega, vabaneb tasapisi sanktsioonidest, turgutab taas majandust ning muul maailmal tuleks tegeleda reaalsete väljakutsetega – kuidas elada rahus koos tuumarelvaga Põhja-Koreaga. Usun, et sellised strateegiad on asjaosaliste riikide pealinnades ammu laual. Muide, Lõuna-Koreas näidatakse kinolinal juba Põhja-Korea filme, mis veel loetud kuud tagasi olnuks üliolulise alusdokumendi ehk „Korea rahvusliku turvalisuse akti“ räme rikkumine.