Kim Jong-uni keerukaim juhtimisülesanne

Korea sõja vaherahu 67.aastapäeva tähistamine

3.märtsil ilmunud artiklis “Mida ei suuda sanktsioonid, suutis viirus (https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-mida-ei-suuda-sanktsioonid-suutis-viirus-koroonahirmus-pohja-korea-tombas-hiinaga-labikaimisele-otsustavalt-pidurit?id=89115301) ” avaldasin arvamust koroonaviiruse potentsiaalsest ohust Põhja-Korea režiimile. Vahetult globaalse kriisi eel mõeldu tundus mõnevõrra utreerituna, kuid vaid loetud kuud hiljem jäävad sarnases sõnastuses  mõtteavaldused silma Põhja-Korea võimude endi meediaväljundites. 26.juulil, vahetult segase, kuid Põhja-Korea võimudele sobilikku võimalust pakkuva tagasipõgeniku poolt kaasa toodud ning ametlikult esimese Covid19 juhtumi tõttu kokku kutsutud Korea Töölispartei poliitbüroo istungist kõnelev uudis kasutab väljendeid “eksistentsiaalne oht meie Vabariigile” ning kirjeldab viiruse võimalikku edasist laialdast levikut kui “poliitilist probleemi”. Mida ei suuda sanktsioonid, kipub suutma viirus.

Lisaks koroonaviiruse mõju poliitiliseks hindamisele Pyongyangi poolt, tiksuvad taustal teisedki olulised ning lausa numbrilised karakteristikud. Lõuna-Korea Keskpank, kelle 1956.aastast peetav ja väga keerukalt kogutavatele algandmetele (kohati lausa hinnangutele) tuginev analüüs põhjanaabri majanduse kohta näitab juba teist aastat olulisi miinusmärgiga numbreid. 

Lennukad viisaastakuplaanid ja karm tegelikkus

2016.aasta aprillipleenumil teatas Korea Töölispartei viisaastakuplaanist vahemikuks 2016-2020. Konjunktuur oli soodus, teavitati tuuma- ja raketiprogrammi olulise etapi lõpetamisest ning sanktsioonide karmistumist aasta hiljem saabuvast “fire&fury” (suhete pingestumine Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel, mis päädis eriti agressiivse retoorika mõlema riigi liidrite poolt) perioodist karta ei osatud. Põhja-Korea elanikud olid harjunud minimaalse, kuid stabiilse ainelise heaolu kosumisega. 2018.aastal alanud pingeleevendusperiood ning suletud riigi ootamatult avatud

Viisaastakuplaane ülistavate loosungite likvideerimine meedias

läbikäimine oluliste osapooltega (Hiina, Ameerika Ühendriigid, Venemaa jt.) tolleks perioodiks selget mõju avaldama asunud sanktsioonidesse leevendusi ei toonud ning Lõuna-Korea Keskpank hindas Põhja-Korea majandust esmakordselt üle aastate miinusmärgiliselt. Aastakümnete jooksul paika loksunud metoodika näitas stalinistliku põhjanaabri poolenisti plaani- ja kontrollitud turumajanduse kahanemist Aasia riikidele ebatavaliselt suurena – 4,1%. Vaatamata halli või lausa musta majanduse olulisele osakaalule (LK Keskpank püüab ka neid sektoreid oma arvestusse kaasata) halvati Põhja-Koreale oluliste sektorite tegevust märkimisväärselt. Peamist volüümi andvate maavarade, mereandide ning tekstiilitoodete ja teenuste eksport kaotas kuni 90% oma harjumuspärasest mahust. Mida teeb autoritaarne võim olukorras, kui lojaalsust ja stabiilsust toetav majanduskasv kaob – suurendab toetuse tagamiseks ideoloogiliste argumentide rolli ühiskonnas. Oleme sarnaseid arenguid nägemas kaasajal ka Hiina Rahvavabariigis ning Põhja-Korea inimeste jaoks on selline muster ilmselt juba geneetikasse kirjutatud.  

2019.aastaks ennustab Lõuna-Korea Keskpank Põhja-Korea majanduse kahanemist 6% ning koroonamõjudest räsitud 2020.aasta tulemus võib olla vägagi ehmatav. Olgu siinkohal mainitud, et vaatamata pandeemia juurtele ja esmasest levikust enim kannatanud riikidele on just Hiina ja Lõuna-Korea tõmbamas pikimat tikku – mõlemi riigi majandused võivad sel aastal näidata stabiilsust ajal, mil läänepoolkera sipleb veel kaua 2020.aastast tekkivate mullistustega. Antud teadmiste taustal on Põhja-Korea probleemide ulatus ning nende võimalik mõju valitsevale elukorraldusele ilmselgelt Kim Jong-unile tema senise suhteliselt eduka valitsemisperioodi jooksul enneolematu, ettearvamatu ja lausa ohtlik. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta

Covid19 sulges Põhja-Korea piirid ning saime ja saame näha, mida võiksid suuta sanktsioonid, kui neid täidetaks. Niigi puuduses siplevas riigis on tõusnud aastaid vaatamata survestamisele stabiilsena püsinud toiduainete ning kütuste hinnad. Toidujagamissüsteem on katkenud alates märtsist isegi pealinnas. Pealinnas on probleeme on isegi joogiveega. Liikumispiirangutega harjunud (Põhja-Koreas ei saa inimesed lubadeta liikuda kodukandist välja, pealinna ei saa külastada elu jooksul enamik põhjakorealasi) kaebavad ebaproportsionaalsete uute piirangute üle. Võimud on otsustavalt haaranud enese kontrolli alla ka Elu Liiniks nimetatud illegaalse piiriülese kaubanduse Hiinaga. Smugeldamisega tegelevad vaid Pyongyangi teadmisel ja heakskiidul toimetavad ettevõtjad. Piirijõgede ääres perenaised enam pesu ei pese. See on toonud muidu kohalikus kontekstis keskmisest paremini hakkamasaavatel piirialadel kaasa rahutusi ja puudust. Viiruse preventatsioonimeetmete raames on üle riigi suletud ülilolulised toidu- ja esmatarbekaupade turud, häiritud on importkaupade tarned ning riiklik süsteem ei paku mingit asendust. Kehtib öeldu, et revolutsiooni tühja kõhuga ei tee, kuid kindlasti peavad võimud arvestama oluliselt kasvanud rahuolematusega. Diktatuuris on taolised ilmingud aga märkimisväärselt teistsuguse potentsiaaliga kui valimistsüklitest sõltuvates ühiskonnakorraldustes. Revolutsiooni võimalikkusest ja võimatusest Põhja-Koreas oleme samuti sel kevadel kõnelenud. Sealsed järeldused kehtivad ka täna. https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-miks-ei-teki-pohja-koreas-otsustavat-plahvatust-seestpoolt?id=89557139

Ideoloogia heaolu asemel

Majanduse vähikäigust ning ideoloogilise surve suurendamisest ühiskonnas kõnelevad mitmed märgid. Eelpoolmainitud viisaastaku märkimine, õigemini kustutamine meediast on jõudnud nii kaugele, et teleekraanil udustatakse varasemaid loosungeid, korrigeeritakse orwellilikul moel kirjutisi, likvideeritakse dokumente. Aprillipleenumi järelmid ei varja väljendeid nagu “majanduslikud raskused” ja “eesseisev kitsikus”. Kim Jong-un kritiseerib julgelt ja avalikult majandusjuhte. Mais ning juunis läbi Kim Jong-uni, poliitbüroosse määratud ja mõjuvõimu kasvatanud ning Kimi ajutise kadumise (see episood jääb ilmselt ajaloolastele igaveseks spekulatsioonide allikaks) perioodil režiimi kõneisikuks saanud õe, Kim Yo-jongi suu kõlanud ähvardused ning läbiviidud olulised pingekruvimised Lõuna-Korea ning Ameerika Ühendriikide vastu kõnelevad samuti teatud ärevusest ning vajadusest kodupublik välisvaenlase vastu mobiliseerida. Varasuvel toimusid Põhja-Korea linnades vaatamata kiivalt hoitud koroonaviiruse ennetusmeetmele massiivsed meeleavaldused, millistel kutsuti otsesõnu tapma reetureid ning valati välja meelepaha Lõuna-Korea presidendi sõltuvuse vastu Ameerika isandatest. Piiriasulas Kaesongis õhati kahe Korea saatkonnana toiminud ühisesindus, demilitariseeritud tsoonis toimus väidetavalt juhusliku iseloomuga tulevahetus. Kurikuulus “ähvarda ja palu” muster sai järjekordse võidu Kim Jong-uni enda algatusega pingete leevenduseks ning Covid19 meetmete sildi all saavutaski Pyongyang meditsiinitarvikute saatmiseks vajalikud erandid ÜRO poolt määratud sanktsioonides. Muide, Pyongyangi enda väitel ollakse koroonaviiruse vaktsiini väljatöötamisel jõudnud inimkatsete faasi. Mängigem mõttega, kas ÜRO on nõus järgmisteks leevendusteks kui Põhja-Korea vaktsiin peakski näitama potentsiaali? Olgem ausad, uudis vaktsiinist liigitub ilmselt kurioosumite alla, mis varem on kõnelenud pohmellivaba viina ning hamburgeri leiutamisest Põhja-Korea teadlaste poolt. Kaasaegne teadustegevus nõuab märkimisväärset avatust, millest antud riigi kontekstis mingil moel rääkida pole võimalik. Kõnelemine isehakkamasaamise poliitikast ehk juchest on haaranud olulise osa Põhja-Korea sisepoliitilisest retoorikast.

Pyongyangi uue keskhaigla ehitus

Ideoloogilise tugevdustöö raamidesse liigitub ka teadmine, et 10.oktoobril täitub Korea Töölispartei loomisest 75 aastat. Selle raames peaks Pyongyangis toimuma võimas paraad. Harjutusväljakutel on koroonaviiruse ohu tõttu (riigis siiski ametlikult ühtegi kinnitatud juhtumit enne 25.juulit polnud?!?) praktiseerimine katkenud, kuid Kim Il-sungi väljakul jätkuvad siiski ulatuslikud renoveerimistööd. Välja on kuulutatud massimängude etendused. Pyongyangi kesklinnas kerkib üüratu mainekujundusprojekt – vaid 200 päevaga peab valmima Maailma Kaubanduskeskuse mahust suurem Pyongyangi keskhaigla. Projekt on selgelt raskustes absurdse tähtaja ning piiride suletusest tingitud materjalitarnete tõttu. Seadmete hankimises on režiim siiski alati näidanud nutikust ning aastatega sisse töötatud globaalset võrgustikku ning esimesi uudiseid saabunud maailmatasemel meditsiinitehnikast on juba Rodong Sinmunist (Põhja-Korea tähtsaim päevaleht) saanud lugeda. Kim Jong-un on väljendanud märkimisväärset rahuolematust projekti vedavate juhtide saamatuse osas. Meenutagem, et riigi idarannikul ei valmi ega valmi eelmisel sügisel avatama pidanud Wonsan Kalma turismikuurort. Taoliste sümbolväärtust omavate projektide õigeaegne valmimine on Põhja-Korea võimude jaoks aga olulisem kui oskame arvata.  Seoses Korea sõja lõppu tähistanud vaherahu sõlmimise 67.aastapäevaga on hüppeliselt kasvanud armee ning kaitsevõime rolli tähtsustamine kohalikus meediaruumis. Tuumaprogrammi vankumatu arendamise vajadusest kõneleb Kim Jong-un juba otsesõnu kõnepuldist, tuumadesarmeerimine kui väljend on unustatud. Jälgides igapäevaselt riigimeedia väljundeid, on selgelt tajuda välisuudiste ning -teemade kajastamise vähenemist või pealiskaudsuse kasvu, mis kõneleb vajadusest fokusseerida elanikkond režiimi pingutuste ning ühise kannatamise taha. 

Diplomaatiline jääaeg

Põhja-Korea välissuhtluse aktiivsus on madal. Lõunanaabriga läbikäimine sisuliselt puudub. Ameerika Ühendriikidega veeretatakse võimaliku üllatustippkohtumise palli ühelt jalalt teisele. Tõenäosus Kim Jong-uni ja Donald Trumpi kohtumiseks on väike, kuid mitte olematu. Trump on endiselt Kimi jaoks parem võimalus saavutada kastist välja lahendusi, eriti peale Joe Bideni poolt avaldatud plaani Põhja-Korea suunal, mis kõneleb tavapäraselt diplomaatiast ning inimõigustest. Lõuna-Korea president jätkab vaatamata Kaesongis toimunud õhkimisele ning teistele pingekruvimiskatsetele oma nn. Päikesepaistepoliitika edendamist. Äsja ametisse määratud ühinemisminister Lee In-young liigub edasi varasemate algatustega, mida Kaesongi episood polekski nagu mõjutanud. Lõuna-Korea luureorganistatsiooni NIS uueks juhiks on saamas samuti olulise Põhja-Korea kogemusega Joo Ho-yong. Joo oli 2000.aastal president Kim Dae-jungi meeskonna personaliülem, kes korraldas samal aastal toimunud tippkohtumise Kim Jong-iliga eelduseks olnud hämaraid rahaülekandeid Pyongyangi ja Souli vahel. Joo on 500 miljoni ülekandmist kinnitanud, kandnud selle eest ka vanglakaristust, kuid väidab tänaseni, et maksjaks polnud mitte Lõuna-Korea riik, vaid Hyundai konglomeraat. Kahtlused kõnelevad kuni 3 miljardi ülekandmisest Kim Jong-ili režiimile, mis oli Pyongyangipoolne eeldus tippkohtumise toimumiseks. Sisuliselt ostis president Kim Dae-jung endale Nobeli rahupreemia. Milliseid meetmeid kasutab president Moon Jae-in oma poliitikate rakendamiseks, näitab ajalugu. Küll aga on Lõuna-Koreas alanud ja jätkumas massiivne läbiotsimiste ja kinnipidamiste virr-varr Põhja-Korea teemadega tegelevate organisatsioonide suunal. Meetodid, mis tuttavad pigem Lõuna-Korea diktatuuridest eelmisel sajandil, leiavad kolm dekaadi demokraatiat harjutanud ühiskonnas õnneks arvestatavat tähelepanu ning pälvivad halvakspanu ka globaalselt. Paradoksaalselt korraldati Põhja-Korea vastaste lendlehtede lennutamist veel aastakümme tagasi riigieelarvelistest vahenditest. 

Reaalsuse naasmine Koreas – miks pinged taas tõusevad?

Kaesongi ühisesinduse õhkimine 16.juunil 2020

Juunis 2020 täitub Korea poolsaarel mitmeid poliitiliselt laetud ümmargusi tähtpäevi. Vaid kaks aastat Singapuri tippkohtumisest Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel ja 20 aastat esimesest tipptasemel läbikäimise algusest kahe Korea liidrite vahel. 70 aastat tagasi algas Korea sõda ning oktoobris tähistab Korea Rahvademokraatlik Vabariik valitseva Korea Töölispartei 70.sünnipäeva, millise tähistamiseks on alustatud legendaarse Kim Il-sungi väljaku renoveerimist pealinnas Pyongyangis. Kas kiirelt halvenenud suhted kahe naabri vahel kustutasid 2018.aastal alanud Korea Sula või on tegemist harjumuspärase eredamalt sähvatava ja häiriva mustriga pikas kangas? Miks Põhja-Korea taas haugub?

Suured sõnad ja lootused kohtusid päriseluga

Lõuna-Korea meedia paigutas 16.juunil Kaesongis kahe Korea ühisesinduse õhkimise Põhja-Korea poolt küll esiuudiseks, kuid vaevalt minutilise tähelepanu pälvinud lõik pakkus hädist vaheldust järgnenud veerandtundidele, mis kõnelesid Lõuna-Korea II kvartali majandusülevaadetest. Proportsioonid teleekraanil kirjeldavad selgelt, milline on lõunakorealaste taju ja huvi järjekordse episoodi osas, mida pakub Pyongyangi provokatsiooniteater neile juba aastakümneid. Pikaajalised Põhja-Korea jälgijad tajusid 2018.aastal alanud Sula lõppu ning Põhja-Korea retoorika tonaalsuse muutust 2019.aasta veebruaris luhtunud Hanoi tippkohtumise järel, kus reaalsus kustutas soovunelmad. Paljuski oli suhete soojenemine naabrite ja Ameerika Ühendriikide vahel seotud Donald Trumpi isiksusega, kelle armastus suurte algatuste vastu pakkus tuuma- ja raketikatsetuste tõttu ajaloo sügavaimasse isolatsiooni vajutatud Kim Jong-unile võimalust. Presidendi väljajalutamise ja ärajäänud lõunasöögiga päädinud kohtumine Vietnamis andis Kim Jong-unile selge sõnumi – leevendusi tuumadesarmeerimiseta ei tule. Lõuna-Korea president Moon Jae-in käivitas “peace economy” algatuse, kuid vaatamata piirangutesse erandite tegemiseks toetuse otsimisel globaalselt (Moon külastas Euroopat, sh.isegi Soomet) pole seni mitte ükski piiriülene ning kahepoolselt kasulik algatus ellu rakendunud. Põhja-Korea kannatus Mooni suurte sõnade osas katkes 2019.aasta aprillis, kui Kim Jong-un Töölispartei pleenumil peetud pikas kõnes kahe Korea suhteid mainiski vaid Mooni läbikukkumise vaates. Võimalik, et Kim Jong-unil ei olekski kasulik näidata Mooni õnnestumas, sest algatuste hulgas ei ole ühtegi massiivselt tulutoovat Pyongyangi vaatenurgast analüüsides. Järgnes teistkümnete kaupa raketikatsetusi ning aina karmistuvat sõnavara. 

Võimekas viirus

Olulise pitseri vajutas koroonaviiruse pandeemia Hiinas ning Lõuna-Koreas. Olematu meditsiinilise võimekusega stalinistlik Põhja-Korea sulges piirid, kehtestas karmi karantiini ning esimest korda ajaloos saime ja saame jätkuvalt kogeda, mis juhtuks, kui sanktsioonid tõepoolest toimiksid. Üle kahe dekaadi asusid Põhja-Koreas tõusma esmatarbekaupade ja toiduainete hinnad. ÜRO hindab võimalust üleriigilise näljahäda taastekkeks kõrgeks. Informatsioon pealinnast räägib riikliku toidujagamissüsteemi, mis katab linnased hinnanguliselt kuni kolmandiku toidulauast, kokkukukkumisest. Midagi sellist kuulsime viimati eelmise sajandi lõpus, kuni miljon inimest surnuks näljutanud perioodi ajal.

Covid19 tõttu riigi sulgemisest ning sellest põhjustatud majandusraskuste hüppeline süvenemine tundub olevat peamine põhjus, miks aprillis tekkis globaalne meediapaanika Kim Jong-uni kadumise ning väidetava terviserikke teemadel. Vaid ühele allikale tuginenud Lõuna-Korea infoportaal DailyNK sai vähese usaldusväärsusega uudise avaldamise eest üleilmse peapesu, kuid tuleb märgata, et viiteid Kim Jong-uni terviseprotseduuridele lisatakse tänaseni igale Liidrist kõnelevale uudisele. DailyNK on jäänud oma väidetele tagasihoidlikumal moel kindlaks ning Kim Jong-uni õe, Kim Yo-jongi, jõuline esiletõus kipub väiteid pigem kinnitama. Miks näeme just Kim Yo-jongi režiimi kõneisikuna ühiskonnas ja võimukoridorides, kus seni on liikunud vaid mehed?

Perekond kui režiimi vundament

Kim Jong-un on selgelt otsustanud siseriiklikult ebamugaval perioodil püsida varjus. Samas on juba üle aasta selgelt tajuda katset taastähtsustada režiimi alustaladeks olevates põhiseaduses ning 10-printsiibis (väike punane raamatuke kümne, vaid Kimidele lojaalsusest kõnelev elamisõpetus, mille punkte peavad täiskasvanud põhjakorealased teadma une pealt) Kimide perekonna rolli. Väidet

Kim Yo-jong ja Moon Jae-in

toetavad sümboolselt väga olulised ning igale põhjakorealasele ajalootunnist teada episoodide reproduktsioonid Kim Il-sungi ja tema lähikonna ratsaretkedest püha Paektu mäe otsa, meedias taaselustatud hiidpikad ringvaated kolme generatsiooni Kimide biograafiatest, kõikvõimalikud pehmemad mõjutusvahendid, mis tähtsustavad nn.Paektu vereliini ülimuslikkust. Muide, Kimide perekonna roll on kirjas põhiseaduse eessõnas, juba mainitud 10 käsust rääkimata. Viimane millestki muust ei kõnelegi. Kimide pereliinis ei ole hetkel ülearu kandidaate juhuks, kui oma surematust tajuv Kim Jong-un vajaks asendust. Põhja-Korea ametlik ja hoolikalt valitud nimi korea keeles viitab viimasena enne Jaapani okupatsiooni (1910-1945) Koread valitsenud Joseoni dünastiale (조선민주주의인민공화국ehk Tšosoni Demkoraatlik Rahva Vaba Riik), millise valitsemismudel väga ühemõtteliselt tähtsustab valitsevat perekonda, kuid kahjuks vaid selle meessoost liikmeid. Pragmaatilise mõttemaailmaga tuntud režiim on suutnud ajaloo vältel Revolutsioonilisi Emasid ning naisi tähtsustada ning Kim Jong-uni valitsemisperioodil on riigi eliiti tõusnud mitmeid võimukaid daame. Seetõttu ei ole Kim Yo-jongi võimalik ettevalmistus vajadusel venda asendada midagi erakorralist. Joseonigi dünastiast leiame mõned võimekad kuningannad ning seeläbi pole propagandistide võimekuses Kim Yo-jongile kredibiilne ajalooline tugi leida põhjust kahelda. Jõuline kõnepruuk ning armeele käskude jagamine on noore naise võimukindlustamise loogiline osa, sarnase ettevalmistuse läbisid nii Kim Jong-il kui Kim Jong-un. Viimase liidriks kasvamise olulised sellieksamid olid 2010.aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan uputamine ning Yeonpyeongi saarte pommitamine sama aasta sügisel. Tuleb teadvustada, et Kim Yo-jong on sisuliselt Lõuna-Korea Koreade ühinemisministeeriumile analoogse asutuse kõneisik ja sisuline juht Põhja-Korea poolel ning välisvaenlasega on Põhi alati jämedal toonil rääkinud. Sõjahüsteeria üleskütmine kodupubliku jaoks on klassikaline käitumismudel ning Põhja-Korea linnades praegu nähtavad väga veriseid loosungeid (“Tapke nad kõik!”, “Reeturid ja inimsaast!”) kandvad inimesed neid vaevalt enam liialt tõsiselt võtavad. Just viimane asjaolu võib olla omakorda ohtlik tendents valitseva režiimi jaoks, kes on selgelt vinti ülekeeramas arvestades ajastut, kus isegi põhjakorealased elavad. Kohalik häälekandja Rodong Sinmun on olnud sunnitud tunnistama põgenikeorganisatsioonide olemasolu Lõuna-Koreas ning midagi sellist ei ole varem ideoloogiliselt sirget liini hoidnud Partei häälekandja paberile trükkinud.

Raha on otsas, õhupallid ei toida

Põhja-Korea vastast propagandat sisaldavatele õhupallidele viitamine kriisi põhjustamises on hästi tunnetatud võimalus otsitud konflikti õhutamiseks. Õhupalle on aktivistid lennutanud 40 aastat. Need

Kiri loosungil nõuab kõigi PK põgenike tapmist

on pälvinud Pyongyangi pahameele varemgi, kuid enamasti koristatakse “rämps” piirialadelt kiiresti ning sisu tarbijaid karistatakse tabamisel karmilt. Siiski on saadetiste mõjusus tõestatud paljude põgenike poolt, kes on saanud impulsi kodumaad vahetada just taoliste õhupallide seest leitud materjalidega tutvumisel. Sarnaselt oleks Pyongyangil igal ajahetkel võimalik viidata vaenulike Lõuna-Korea võimude  poolt toetatud ja põgenike poolt eestveetavate raadiojaamade tegevusele, milliseid levib Põhja-Korea territooriumile mitmeid ning Kim Jong-uni ebasündsais olukordades kujutamisele ajakirjanduses. 2020.aasta on Põhja-Korea jaoks rahvusvahelisel areenil väga oluline. Ameerika Ühendriikide presidendivalimised pakuvad võimalust elavdada dialoogi (loe: pressida välja leevendusi provokatsioonide abil) ning tuletada Lõuna-Korea kevadiste parlamendivalimiste järel olulise ülekaalu saavutanud Mooni demokraatidele meelde lubatud aktiivsemat piiriülest poliitikat. President Moonil on presidentuuri järel vähem kui kaks aastat ning pettumus Päikesepoliitika 2.0 osas valitseb mõlemal pool piiri. Alles on vaid presidendi hämmastav kannatus. Lihtsustatuna öeldes, Kimi režiim on lähiajaloo suurimas ressursipuuduses. Eelpooltoodud argumendid tunduvad olevat käeoleva kriisi kiire eskaleerumise peamisteks põhjusteks. Õhupallid on vaid ajend.

Ees on rahutu poolaasta

Tõenäoliselt jätkab Põhi provokatsioone ja lennukat verbaalkunsti veel nädalaid ja kuid. Hetkel ollakse faasis, kus “suhtlust” arendatakse Souliga. Ameerika Ühendriike kõnetaks kindlasti väärikalt kontinentidevahelise ballistika katsetamine. Märgid taolise raketikatsetuse peatseks toimumiseks on üsna ilmsed. Uuendatud või rajatud on raketiprogrammiga seotud rajatisi, katsetatud tahkel kütusel toimivaid mootoreid, valmimas on tuumalõhkpeaga ballistiliste rakettide väljalaskmise võimekusega allveelaev, maailmale on näidatud aina suuremaid mobiilseid ja mitmelasulisi stardiplatvorme. Küberväe ründevõimekus Ameerika Ühendriikide valimiste eel on testimisel - Põhja-Korea taustaga pahavara rünnakute sagedus on ajaloo suurim. Kim Jong-uni jaoks asetub suurepäraselt puslesse ka klots, mis kirjeldab Trumpi otsuseid Saksamaal vähendada Ameerika kontingenti. 1,5 aasta pikkuseks veninud emotsionaalne vaidlus Lõuna-Koreas baseeruva väekontingendi poolsaarel viibimisega seotud kulude katmisel tundub päädivat sarnase avantüüriga – Ameerika Ühendriigid, õigemini president Trump, soovib vähendada lepingulist koosseisu, mis hetkel on suurusega 28500. Järjekorras on kulude jagamise dispuut Jaapaniga.

Tõlkes kaduma läinud rubriiki kuulub siiski maailmas kulutulena levinud uudis Põhja-Korea armee võimalikust saatmiseks demilitariseeritud tsooni. See oleks otsene kutse sõjale. Tegelikult taastatakse 2018.aasta Pyongyangi deklaratsiooni eelsed positsioonid niigi enim militariseeritud tsoonis planeedil Maa. 

Miks Põhja-Korea diktaatori tervis on oluline?

Päikesepäev Mansu mäel

Põhja-Koread nimetatakse maailma kõige avatumaks suletud riigiks. 21.sajandi ühiskonnakorraldusse raskesti paigutatav sotsialistlik rudiment püsib pidevalt maailma huviorbiidis. Enamasti küll kurioosumitega rubriigis “Kirev gloobus”, kuid eelmisel kümnendil noore liidri juhtimise all tõsiseltvõetavuse skaalas tiigrihüppe teinuna ka kaasaegsemates ja olulisemates kategooriates. Miks peaksime huvituma Põhja-Koreas toimuvast, selle ekstravagantse türanni käekäigust ning kuidas leida balanss põneva idamaade muinasjutu ja loogilisema argielu vahel?

Kim Jong-uni puudumine riigi tähtsaimal pühal, riigi rajaja ja vanaisa Kim Il-sungi sünnipäeval ehk Päikesepäeval 15.aprillil on järgnenud ning hämmastavaid stsenaariumi genereerinud episoodi kõige tähelepanuväärsem seik. Tõepoolest, sellel päeval ei ole Kim Jong-un mitte kunagi varem pildilt puudunud. Tribüün on jäänud tühjaks nii Korea sõjaga seotud tähtpäevadel, armeeaastapäeval, Töölispartei asutamise aastapäeval, kuid ei iial 15.aprillil. Kim Jong-uni isal, vaikival despoodil Kim Jong-ilil oli taoline käitumismudel tavapärane. Siinkohal võiksimegi leppida selgitusega, et see ongi lihtsalt Põhja-Koreale omane ning tagab Kim Jong-ili kunagise unelma – püsida pidevalt maailma huviorbiidis. Muide, ka riigi pressiteadete mahlaka sõnavara taga peitub KCNA (Põhja-Korea uudisteagentuur) endise töötaja ja nüüdse põgeniku sõnul teadlik tahe ületada obsöönsuste ja solvangutega muu maailma uudistekünnised.

Kas Kim Jong-un loob enda ajastut?

Kas panused on aetud tõesti nii kõrgeks, et Kim Jong-un julgeb esitada väljakutseid vanaisa

Kim Yo-jong, venna mainekujundaja

pärandile? Selline argument on kõlanud mõnegi Põhja-Korea vaatleja mõtteavaldustes. Mõttekäigule lisab kinnitust ka 15.aprillil riigi pühaima monumendi, Mansu mäel seisvate hiigelliidrite jalge eest puudunud Kim Jong-uni initsiaalidega pärg. Igal aastal on pärg olnud kohalikus teleprogrammis suures plaanis, sel aastal mitte. Kim Jong-uni imago taga on tema õde, mõned aastad (selline ongi Põhja-Koreaga seotud luure tase, me ei tea isegi liidrite vanuseid) noorem ja Kimile väga oluline Kim Yo-jong (hääldus:kim jodžong). Peale 1994-2011 kestnud sõna otseses mõttes kestnud vaikivat ajastut, kus Kim Jong-ili suust kuulis avalikkus vaid ühte kolmesõnalist hüüdlauset, valiti kodanikkonna poolehoiu kiiremaks võitmiseks Kim Jong-unile uus tee – eduka vanaisa kuvand. Kuid tänapäeval on täisealiseks saamas põlvkond, keda Kim Il-sungi kunagine paradiis enam kuidagi ei kõneta – nad pole selles ajastus oma kogemustega viibinud. 2014.aastast avalikkuse ette tõusnud ning aina kõrgemaid ametiposte täitma asunud Kim Yo-jongi peetaksegi kuvandi autoriks ning Kim Jong-uni isikukultuse elushoidjaks, arendajaks. Riigi Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumit juhtiv Kim Yo-jong on olnud oma töös edukas – vennast on saanud pidevalt pildis püsiv, riigi hiilgeaegu ning kaasaegset maailma kombineeriv rahvamees, kellel on ette näidata ka tõsiseltvõetavuse musternäidised muule maailmale – riigi raketi- ja tuumaprogramm. Valgel hobusel Paektule ratsutamine kõneleb samuti just perekonna rolli taastähtsustamisest ning seda ka laiema kodupubliku jaoks.

21.sajandi mänguasjad 18.sajandi mängijate käes

Just viimane on peamine ning võib-olla isegi ainus tahk, mille pärast võiksime meiegi oma kaugel laiuskraadil mõnevõrra tähelepanelikud olla. Põhja-Korea naabrid peavad muretsema ka tavarelvastuse kontrollimise stabiilsuse üle. 2019.aastal taasalanud ning käesoleval aastal jätkunud keskmaarakettide sage katsetamine ei jäta mingit kahtlust – kokkulepitud ja seni täidetud moratooriumi alusel vaikima sunnitud kontinentidevahelised raketid ning tuumarelvad vajavad alternatiivi ning Põhja-Korea julgeolekugarantii peab säilima mistahes vahenditega. Võimalik ebastabiilsus riigi tippjuhtkonnas või Liidri kadumine tõstaks ajutiselt ohutaset regioonis, kuid Põhja-Korea elaks sellegi vapustuse üle. Meid kõnetaks võimalik konflikt majanduslikult ning liitlaste tähelepanu keskenduks enam kaugel Aasias toimuvale.

Vangerdused kontrollorganites ja võimutäius

Kim Jong-uni vangerdusi riiki kontrollivas ja sisuliselt juhtivas Töölispartei Poliitbüroos on analüütikute poolt alati kommenteeritud ning proovitud aimata sammude dünaamikat. Üks on selge, 2016.aastast on Kim Jong-un suutnud end riigiaparaadis ümbritseda lojalistidega. Kummitemplina

Kim ja Choe Ryong-he

töötavat parlamenti ehk Suurt Rahvaassambleed juhib õe Yo-jongi äi Choe Ryong-he, keda peetakse esmaseks asendajaks Liidri võimaliku töövõimetuse korral. Armeed kontrollib tegevustasandil riigi raketiprogrammi aju ja eestvedaja, Kimi lähikondlane kindral Pak Jong-chon. Mees oli ka üks Poliitbüroo uueks liikmeks määratu, mis kõneleb jõuametite positsiooni tugevnemisest esindusorganis.  Ülejäänud kaks liiget Poliitbüroos on endine suursaadik Venemaal ning Kimi meelisprojektide, Samjiyoni ja Wonsani kuurortide ehitustööde juht. 

Poliitbüroost olulisem on siiski jälgida ka konstitutsiooniliselt riigi kõrgeima organi, Riigiasjade Korraldamise Komisjoni (RKK) koosseisu. 2019.aastal muutis Rahvaassamblee riigi põhiseadust, asetades just RKK ja selle eestvedaja riigijuhiks, mis peegeldas tegelikku olukorda juba aastaid. Komisjoni esimees ehk nüüdsest ka nominaalne ja tegelik riigipea on Kim Jong-un. Tähelepanuväärne on ka RKK koosseisu “valimise” korra muudatus. Kui varem oli see Töölispartei Kongressi pädevus, siis 2019.aastast alates selle kitsama ringi ehk Keskkomitee oma. Viimane koosneb võrreldes ligi 700 liikmelise kongressi asemel vaid sajakonnast liikmest, mis muudab Liidrile ohu mingistki ebalojaalsusest absoluutselt olematuks. RKK kooseisu kinnitab Töölispartei Keskkomitee ettepanekul Rahvaassamblee. RKK praegune koosseis koosneb absoluutsest raskekahurväest, kes viimase kümnendi jooksul on läbinu keeruka kadaliku tagamaks stabiilse balansi isiklike ja Kimi perekonna huvide vahel. Kim Jong-un on saavutanud võimutäiuse ning selle süsteemi äkiline lagunemine tekitaks märkimisväärse segaduse aastateks. Spekuleerime?

Kolm arengustsenaariumi

Kim Jong-uni teovõimetuse korral on režiimil kolm arenguteed. Tõenäolisem eelistus on pereliini jätkamine. Kimide perekond on kirjutatud sisse riigi konstitutsiooni, mille preambul kõneleb kimilsungismist, kimjongilismist, songunist (armee ennekõike) ning määrab kahe vanema Kimi viimse puhkepaiga Kumsusani palees kui riikliku alustala. Põhiseaduse paragraafidest leiab viited Paektu liinile, mis on otsene side Kimide kui perekonnaga. Igapäevaelus on põhiseadusest kõrgemal 10 printsiipi, kristliku maailma jaoks tuttavas formaadis 10 käsku, mis kõik kõnelevad nimeliselt toetusest Kim Il-sungile ja Kim Jong-ilile. Põhja-Korea valitsemismudel on konstitutsioonis mainituna (rahva)demokraatlik diktaatorlus, kuigi selle koreakeelne sõnastus ei mõju nii karmilt nagu meie eelpooltoodud jaburat väljendit tajume. Seega on peremudel ja Paektu vereliini jätkamine režiimi esmane valik. 

Kim Han-sol

Isikkoosseisulisi valikuid ei ole palju. Supp Kim Jong-uni kõrval on jäänud lahjaks. Kim Jong-unil on vanem vend Kim Jong-chol, keda riigijuhtimine ning poliitika polevat kunagi köitnud, tegemist on kunstnikuhingega. Kuala-Lumpuris 2017.aastal närvigaasiga VX põhjakorealastest agentide poolt korraldatud atendaadis kõrvaldatud poolvennal Kim Jong-namil on meesliinilt pakkuda poeg Kim Han-sol, kuid kõigile on selge, et Han-solil pole selles elus Pyongyangi enam asja. Peale isa mürgitamist on Han-sol eksiilliikumise Free Joseon (sama rühmitus ründas 2019.aastal Põhja-Korea saatkond Madridis) abil teadmata maakera punkti turvaliselt avalikkuse ja Põhja-Korea agentide eest peitu saadetud. Kim Jong-uni enda lapsed on alles mudilased. Enim on spekuleeritud Kim Yo-jongi võimaluste üle. Olemata orientalist on selge naisküsimuse problemaatika Põhja-Korea liiderkonnas ning selletõttu kandidaadi tõsiseltvõetavus, kuid usun, et režiimi pragmaatilised huvid domineeriks teatud tingimustel traditsioonide üle ning Kim Yo-jong vaatamata oma soole ning noorusele aitaks säilitada parima võimaliku stabiilsuse. Kindlasti ei võimalda eelpoolmainitud kitsendused saavutada absoluutse monarhi kvaliteeti ning valitsemismudelis saaksid olulisema rolli nii RKK kui Poliitbüroo liikmed. Paljud neist muide kattuvad. Meenutagem, et isegi Kim Jong-il oli sunnitud peale Kim Il-sungi surma 1994.aastal tegema olulisi järeleandmisi ning Põhja-Korea esindusorganid värvusid kiiresti hallide ülikondade asemel mundritest tumerohelisteks. Samas oli Kim Jong-ilil olnud aega üleminekuks ning lojaalsusbaasi garanteerimiseks ligi 20 aastat!  Kim Jong-unile jäid vaid loetud aastad, kuid Kim Yo-jong on olnud venna kõrval aktiivselt riigi tippjuhtkonnas aastast 2014, omades märkimisväärseid sidemeid ja kogemust, sealhulgas maailmapoliitika areenil. Proua seltsimees Kim on kohtunud nii Hiina, Ameerika Ühendriikide kui Lõuna-Korea presidentidega.

Naisküsimuses tuleb Kim Yo-jongile appi tema enda igapäevatöö ja Põhja-Korea 70-aastane kogemus

Paremal fotol Kim Jong-suk

propaganda loomisel. Samuti leiame kaugemast ja mitmeks kuningriigiks jagatud Korea ajaloost päris mitu naisimperaatorit, kelle tegevuse ja eesmärgid põhjakorealikku kastmesse sättida annab. 632-647 Silla kuningriiki valitsenud kuninganna Sondoki elust ja tegevusest leiaks mitmeid sobilikke episoode. Tangi dünastia Hiinas küll keeldus Sondoki aktsepteerimast põhjusel, et tegemist on naisega, kuid Sondok oli edukas löömaks tagasi kõik Sillat ohustanud välisvaenlaste rünnakud. Kaasaja “revolutsioonilise ema”, Kim Jong-uni ja Kim Yo-jongi vanaema Kim Jong-suki pildid ripuvad tänaseni Põhja-Korea kodudes ja ametiasutustes. Lood Kim Il-sungi ja Kim Jong-suki revolutsiooniromantikast jaapanivastastes vägitegudes on tänaseni hoitud toimivana. Kuigi peale Kim Jong-suki surma sünnitusel ei ole Kim Il-sung ega Kim Jong-il oma abikaasasid mingil moel avalikkuse ette toonud, siis Kim Jong-uni ajal on olnud muutus märkimisväärne. Tiitleid kannavad nii abikaasa Ri Sol-ju kui õde Yo-jong, kuni Poliitbürooni löövad kaasa mitmed võimekad daamid. Pragmaatiliste valikute korral on võimalik Konfuutsiuse maailmanägemusest paindlikult mööda vaadata. Cash is king!

Teine võimalik arengustsenaarium kõneleb Põhja-Korea režiimi transformeerumisest kollektiivse juhtimismudeli suunas, mida näeme näiteks Laoses ja Vietnamis. Selle eelduseks on Kimi perekonna kõrvaleheitmine, mis seab lati kastist väljamõtlemisele hetkel veel liiga kõrgele. Kirjeldatud areng saab teostuda vaid õnnetuse või mõne muu perekonda tabava vapustuse toimumisel. Korea Töölispartei imagoloogilised sidemed lõigatakse läbi, partei nimetakse ümber ning viited Kimide ülemuslikkusele jäävad tahaplaanile. Kirjeldan taolist võimalust pikemalt oma 2015.aasta raamatus “Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”.

Eeskuju noortele sportlastele

Kolmas võimalus on kaos, millise arengut on võimatu süsteemselt analüüsida, sest Põhja-Koreas puuduvad kaasaja revolutsioonidele iseloomulikud ja vajalikud eeldused ning kogemused. Ilmselt on selge, et peataolek paneb esmalt erisuunaliselt liikuma nii poliitbüroo kui armee, ärieliidi ja kohaliku taseme funktsionäärid. Selle stsenaariumi tõenäosus on siiski väga madal isegi sunnitud liidrivahetuse korral. Rahvaülestõusust Põhja-Koreas kõnelemine on samuti ennatlik. 

Nagu Põhja-Koreaga seotud arengustsenaariumitele omane, osutub õigeks neljas, mida mistahes kogemusega vaatleja enamasti käsitleda ei oska. Käesolev vandenõuteooriad loov ning piirkondlikku niigi habrast stabiilsust ohustav episood saab selge lõpu vaid Kim Jong-uni mistahes kombel taas avalikkuse ette ilmumisega. Kaua enam ootama ei pea.

Rahvaülestõus Põhja-Koreas. On see võimalik?

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi ehk Põhja-Korea nimeline eksperiment on kestnud juba enam kui seitse kümnendit. Selle 21.sajandis võõrkehana tunduva mudeli käigushoidmise raames on inimlikke kannatusi ning vägivaldset lahkumist pidanud tunnistama miljonid. Miks ei teki rahulolematust ning otsustavat plahvatust seespoolt? Millised tingimused on dekaadide kaupa jäänud täitmata võimuvahetuse tekkeks? Kas põhjakorelased on tõesti ajupestud alluv mass nagu neid meediaruumis kujutatakse? Proovin mitmete erinevatest eluvaldkondadest pärit juhtumite näitel viimase väite ümber lükata.

Põhja-Korea režiim on teinud pragmaatilisi valikuid ning olnud edukas kõiges, mis puudutab enese ellu- ja võimulejäämist. Püsima on jäädud fiaskoks kujunenud avantüüris nimega Korea sõda. Perekond Kim hoidis tüüri peale sotsialismileeri lagunemist ning purjetas pärituules sellest tingitud tohutus näljahädas. Kodanikud ei ole ohtlikul määral esitanud küsimusi 1972.aastast majanduslikke tagatulesid näidanud lõunanaabri edu taustal. Kuigi ka Lõuna-Koread valitses kuni 1987.aastani üpriski brutaalne diktatuur, ei ole selle kajastamine Põhja-Koreas tekitanud dilemmasid Pyongyangi enda meetodites. Hirm, kastisüsteem ja lojaalsusele põhinev aineline heaolu juhivad ning hoiavad protsesse koos Põhja-Koreas tänapäevani, kuid lokaalse tähtsusega väljakutseid on esitatud tipp-poliitikas, majanduselus ja sõjaväes. Mässatud on haridusasutustes, infot on atentaadikatsetest kolmele generatsioonile Kimidele. Välispoliitikas on terrorism olnud riiklikult heakskiidetud meetod eesmärkide saavutamisel. Põhja-Korea põgenike nn.eksiilvalitsus on rünnanud Põhja-Korea saatkondi. Põhja-Koreas kääris ja käärib sisse-ja väljapoole suunatult nüüd ja edaspidigi. On sellel kõige taustal mingit lootust?

Hruštšovi sula jäätus Pyongyangis

Märgiliseim ning teadaolevatest kõrgetasemelisem väljakutse Kim Il-sungile esitati 1956.aastal toimunud Korea Töölispartei augustipleenumil. Nikita Hruštšovi sama aasta veebruaris peetud nn.salajase kõne pärituules üritasid neljast huvigrupist koosnevas juhtparteis kaks esitada Kimile

Kim Il-sung 1956.aasta Augustipleenumil

etteheiteid isikukultuse kasvus ning liigses keskendumises rasketööstusele Korea sõja järgses ülesehitustöös. Episood lõppes 1956-1958 toimunud massiliste kaadripoliitiliste vangerdustega ning kombitsad otsiti tuhandete seotud inimeste kaupa üles mistahes elualadelt.Töökoha, sotsiaalse võrgustiku ning võimaluse elada pealinnas kaotasid tuhanded. Hukatute arv on ebaselge, kuid see oli suur. Puhastuslainet proovisid tagasipöörata nii Moskva kui Peking (mõlemad kaotasid episoodi tõttu Korea Töölisparteis igasuguse võimu), kuid 1958.aastaks oli Kim Il-sungi partisanide rühmitus likvideerinud igasuguse parteisisese konkurentsi. 

1956.aasta sündmustest soovitan lugeda Andrei Lankovi raamatut “Crisis in North Korea: The Failure of De-Stalinization”, 1956 (Hawai‘i Studies on Korea).

Sarnane juhtum leidis Töölispartei ladvikus aset 1967.aastal kui Kim Il-sungi endised võitluskaaslased jaapanivastase võitluse päevilt tajusid isikukultuse kasvu absurdini ning sellega kaasnevat stagnatsiooni majanduses. Kapstani intsidendi tulemusel ümbritses Kim end jõuametites pereliikmetega ning tegi sama partei ladvikus. Riigipöördekatses osalenud sooritasid enesetappe, saadeti vangilaagritesse ning kadusid avalikkuse eest igaveseks. Kim Il-sung koostas religioosse sisuga “10 põhimõtet elukorralduse edendamiseks”, millised kehtivad Põhja-Koreas mõningate uuendustega tänapäevalgi. Keskmes on vaid üks Liider. Riiklikkuse leksikasse ilmus ja sinna tsementeerus väljend “monoliitne”, mida kasutakse Liidrile keskendumisele panustamisel ühtse ühiskonna ja löögirusikana. Sel perioodil kadusid Põhja-Korea komberuumist viited Lenini ja Stalini geniaalsusele. Liidrikultus ning võimutäius saavutasid apoteoosi.  

Iseennast kontrolliva süsteemi loomine

Kuidas need kaks teadaolevat ning ajaloolaste poolt põhjalikult läbianalüüsitud juhtumit mõjutavad Põhja-Korea argipäeva täna? Absoluutsete türannide uni ei ole kunagi ilmselt täisväärtuslik.

Kim Jong-uni mõjukas tädi taastas 2019.aastal positsioone

Ähvardavad paleepöörded on võimalikud ning oluline on need suruda maha võimalikult resoluutselt. Mõlemad juhtumid ning ilmselt kümned väiksemad hilisematel kümnenditel on Kimi peremudelisse geneetiliselt juurdunud. Paranoia on kõikehaarav ning viidud jumalike suunamudijate poolt miljoniteni. Kim Jong-uni parteisiseseid vangerdusi ning pidevas muutuses olevas riigijuhtimismudelis torkab selgelt silma hirmu komponendi taasteke – nii Parteis kui

ministeeriumites, kõrgetasemelistes ja olulistes komisjonides (just need juhivad tegelikult Põhja-Koread), sisutühjas parlamendis ning armeejuhtkonnas toimuvad muudatused juhtimisahelates loovad üha vähem võimalusi mingilgi moel Kim Jong-unile Kapstani ja Augustipleenumi sarnastel meetoditel väljakutseid esitada. Kim Jong-un on isa ja vanaisa eeskujul mänginud taas olulisemad ametikohad kätte pereliikmetele ja hõimlastele. Noorenduskuuri asemel on keskmine vanus Keskkomitees, poliitbüroos ja armee juhtkonnas veelgi gerontofeerunud. Kuidas kaasajal Töölispartei Keskkomitee, poliitbüroo ja Kongressi valimissüsteem võib sättida absoluutse Liidri puutumatusse olukorda, kirjeldab äärmiselt põnevate ajalooliste näidete toel Põhja-Korea võimudünaamikat aastaid jälginud Vene ajaloolane Fjodor Tertitski nn.põhjakorealikku demokraatiat analüüsivas loos. Kolm viimast lõiku siinkirjutaja mõttekäigus annavad tunnistust pidevast vajadusest ohjata parteisisest rahulolematust ning see omakorda on otseses sõltuvuses Parteist saadavast ainelisest kasust ning heaolust. Selle tagamine on maailma enim sanktsioonidega koormatud ning nüüd Covid19 hirmus end esimest korda tegelikku isolatsiooni sulgenud Kim Jong-unile aina olulisem, kuid keerukam ülesanne. Koroonapandeemia annab meile elulise katsena aimu, kuidas sanktsioonid tegelikult mõjuda võiksid. Suhtlus ning kaubavahetus Hiinaga on aga pigem taas avanemas ja elavnemas.

Noorus on alati hukas 

1945.aastal, vahetult peale Korea poolsaare vabastamist Jaapani okupatsioonist, alustasid Sinuijus (linn Hiina ja Põhja-Korea piiril) Nõukogude Liidu poolt organiseeritud ning nende kaasajooksikuid eelistava toidujagamissüsteemi vastu mässu sealse ülikooli tudengid. Mäss paisus ning seda toodi maha suruma Punaarmee. Protsessi kaasati ka värskelt Korea põhjaosa (KRDV kuulutati välja alles kolm aastat hiljem) nukuvalitsejaks määratud Kim Il-sung. Hukkus kuni sada noort õppurit.  1989.aastal Pekingi Tiananmeni sündmuste tuules tekkisid rahutused enamikes Pyongyangi ülikoolides protesteerimaks Kim Jong-ili pillava elustiili vastu. Meenutagem, et sel aastal toimusid ülikalleid infrastruktuurirajatisi nõudnud nö alternatiivolümpiapäevad maailma noortele ning Kimi režiim ei saanud aasta varem Lõuna-Koreas toimunud edukatele Souli mängudele moraalselt alla jääda. Festivalil osales üle kolmekümne tuhande välismaalase (sh.kapitalistlikest maadest) ning sportmängude raames toimunud sotsialiseerumist võib liialdamata nimetada üürikeseks vabaduse oaasiks Põhja-Korea tumedas ja pikas ajaloos. Paljuski tuleb tudengite hilisemate rahutuste põhjusi ning julgust otsida just nendest kahest nädalast 1989.aasta suvel. Tuhandetele jäid kõrgem haridus edaspidi kättesaamatuks.

1989.aasta noorsoofestival Pyongyangis

Relvavendadel on ohtlikud relvad

Militaarringkondi on Põhja-Korea kontekstis peetud ekstraordinaarse lojaalsuse ning vankumatu tahte kantsiks. Pragmaatilisemast vaatenurgast on sõjaväkke soovitud minna ka põhjusel, et seal antakse lihtsalt paremini süüa. Ohvitserkonna jaoks avab armee võimaluse ajada mastaapset äri. Põhja-Korea majanduselu avanemine ning esimesed suurtehingud sündisidki armee osalusel. Armee kontrollib olulist osa riigi majanduselust, olemas on riiklikud moonipõllud. Laevandus, kalapüük ning narkoäri on relvajõudude business. Põhja-Koreas teatakse laialdaselt 1996.aastal toimunud riigipöördekatset, mis oli plaanitud vägivaldse võimuvahetusena. Põhja-Hamkyungi provintsist sealsete omavalitsusjuhtide kaasamisel algama pidanud ülestõusust levis siiski eelinfo Pyonyangi ning 40 hukkamist ja 300 vangistamist olid saanud tõsiasjaks. Ülestõusu ajendina peetakse tõenäolisemaks 1996.aastal näljahäda eelõhtul armees valitsevaid kohutavaid olusid ja nälga.  Uudiseid armees toimuvatest intsidentidest immitseb riigist välja sageli ka tänapäeval. 2019.aasta veebruari lõpus, kui Kim Jong-un pidas Hanois luhtuvat tippkohtumist Donald Trumpiga, süüdati idarannikul Hamhungi linnas asuval sõjaväelennuväljal sealsed õhusõidukid. Ebakõlad piirivalves ebainimlike tingimuste tõttu piiri valvavate sõdurite ning piiriülesest kaubandusest kasulõikavate ohvitseride ning omavalitsustegelaste vahel on viinud tulevahetusteni. Näljased piirivalvurid on olnud regulaarsed külalised Hiina piirikülades, kus riisikoti nimel ei peeta paljuks tappa. Need episoodid on põhjustanud (varjatud) diplomaatilisi probleeme kahe naabri vahel. Piirialadel toimuv on saamas tabuteemaks ka Hiina poolel.

Erki Loigom reisilugu Põhja-Korea ja Hiina piirilt (LP, 9.august 2019) https://epl.delfi.ee/lp/kuidas-ma-hiina-piirilt-pohja-koread-piilusin?id=87024399

Tüüpiline turuplats Põhja-Koreas

Turumüüjad on lühikese jutuga….naised.

Tuleohtlikumad paigad Põhja-Koreas on turud, milliseid organiseeritud kujul on üle riigi nelisada (2010), isealgatuslikke aga tuhandeid. Jangmadang (장마당) ehk turuplats on kasvatanud üles terve nn.jangmadangi generatsiooni, kes näljahäda järgsel ajastul õppis päris juchet ehk riiklikult kultiveeritud dogmat igakülgsest isehakkamasaamist. Just need enamasti isetekkelised müügiplatsid on tegelikult Põhja-Korea rahvamajandust elushoidvad, kuid tundlikud ning režiimile ohtlikud paigad. Oluline ei ole mitte jälgida kuivõrd Kim Jong-uni või tema isa režiim rahva heaks teeb või tegi, vaid see mida ei tee. Turgudel toimuva reguleerimine sai alguse juba 2000ndate aastate alguses, kui kehtestati piiranguid müüdavatele toodetele, müüjate vanusele, isegi soole. Enamik turul turumajanduse reegleid omandavaid osalisi on just koduperenaised alates lubatud soliidsest east, viiekümnendatest. Just turgudel tekkinud sotsiaalsed võrgustikud ning oskused on peamiseks põhjuseks, miks enam kui kolmveerand Põhja-Korea põgenikest on alati olnud naissoost.  Katsed ohjeldada režiimile ohtlikku ettevõtlikku meelt (“antisotsialistlik käitumine” on regulaarne käibefraas Põhja-Korea meedias ning selle kasutamine pigem süveneb) on olnud ajutise iseloomuga ning edutud. Turud on kasvanud ning umbkaudu 80% põhjakorealastest sõltuvad oma hakkamasaamises just neist. Seetõttu on igasugused katsed turgudel toimuvat riigi ideoloogiaga sobivates raamides hoida, tekitanud hulgaliselt vastureaktsioone. 2011.aastal kähmlesid sajad turulised politseiga Sinuijus, oli hukkunuid.  Turgudel toimuvaga on otseselt seotud ka 2009.aasta äpardunud rahareform, kui Kim Jong-il üritas taastada kohaliku woni renomeed, keelates välisvaluuta igasuguse kasutamise ja omamise ning devalveeris woni. Põhjakorealased kaotasid säästud. Tekkinud pahameeletormis põletati Kim Il-sungi näopildiga kupüüre, soditi ausambaid ning võimud olid sunnitud Pyongyangis kehtestama komandanditunni päevadeks. Režiim tunnistas reformi äpardumist ning 2010.aastal hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi. Edaspidi on võimud üritanud turgude arengut riiklike toetusmeetoditega raamitumalt ohjeldada,  kuid selles protsessis on nii trumm kui pulgad ammu tavaliste kodanike käes. Nendega mängitavad marsid sunnivad Kim Jong-uni kasutama kõrvatroppe. Põhja-Korea tegelik valuuta on juba ammu Hiina jüaän, sobib ka Ameerika dollar. Vonni populaarsus on siiski tõusuteel. 

“Joonistame selle paksule värdjale Hitleri vuntsid!”

Erinevad monumentide rikkumised, režiimivastaste tänavamaalingute ilmumised ning nendest tekkinud asulate sulgemised on uudiskünnist ületanud korduvalt. Tuntuim episood pärineb aastast 2011, kui Pyongyangist leitud graffiti “Kim Jong-il – türann, kes suretab meid kõiki nälga” peale suleti pealinn kolmeks päevaks ning viidi läbi ulatuslik käekirjakontroll.  Oluline on märkida ära ka üleriiklikult paljudes asulates avaldanud Kim Jong-uni vastaste sõnumitega lendlehtede kampaania 2016.aastal.  2017.aastal pidi režiim teiste küsimuste seas käsitlema ulatuslikku monumentide rikkumise ja sodimise lainet. 

Ryongchoni asula peale plahvatust

Väetiserongi plahvatus Kim Jong-ili koduteel. Või ikkagi juutide vandenõu?

Väidetavalt on kiputud ka liidrite elude kallale. 2004.aastal Hiinast plaanitust mõned tunnid varem kodumaale naasnud Kim Jong-il pääses soomusrongiga Ryongchoni raudteejaama läbides mõned tunnid hiljem (esmase plaanitud saabumise ajal) toimunud hiigelplahvatusest, mis muutis rusudeks sadu hooneid, tappis tuhandeid ning plahvatusjäätmed lendasid üle piiri Hiinassegi. Õnnetuses hukkus sealhulgas hulk süürlasi (!), kelle eesmärgid Koreas viibimisel on segased. Väga visad on kaduma analüüsid, mis kinnitavad Iisraeli osalust juhtunus.  Riik suleti välismaailmale hermeetiliselt (sh.telefoniliinid) ning kogu sõjaväejuhtkond vahetati loetud nädalatega välja. Samuti on infot Kim Jong-unile plaanitud atentaadist 2012.aastal Pyongyangis, kui tema marsruudilt leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga. 

2019.aastal tõstsid mässu sajad pakases Samjiyoni näidisasulat ehitavad töölised. Ülestõusud ja mässud vabrikutes, ehitusplatsidel, kaevandustes on vangilaagritesse või riiklikult korraldatud hukatusse viinud tuhandeid inimesi. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta!

Eelpooltoodud pikaks veninud näited on vajalikud mõistmaks seda jõuetut, kuid siiski kuskil pakitsevat  lootust,mis teatud eeltingimuste täitumisel võivad kutsuda esile muutusi. Jään siiski oma 2015.aasta raamatus “Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”  toodud tulevikustsenaariumi juurde, mille kohaselt transformeerub Põhja-Korea tasapisi millekski Kuuba või Laose sarnaseks.

Turumajanduslik majandusmudel on riiki tulnud, et jääda ja areneda. Mälupulgad on Kimi režiimile ohtlikumad kui konventsionaalne relvapark Lõuna-Koreas, Jaapanis või kaugel Ameerika Ühendriikides.  Eduka rahvaülestõusu eeltingimused on Põhja-Koreas siiski endiselt täitmata ning selles tuleb tunnistada režiimi tarkust. Riigis puudub igasugune oluline välissuhtlus eraisikute, rääkimata organisatsioonide tasemel, pole internetiühendust, välismaale helistamise võimalust. Riigisisese intraneti sisu loob riik. Mobiilsed sidevahendid leiavad küll aina enamat kasutust ning on põhjakorealaste seas hinnatud, kuid nende riist- ja tarkvara loomist kontrollib riik. Sotsiaalmeediat olemas ei ole, füüsilised kontaktid üle territooriumi on kontrollitud ja minimaalsed. Peamine eeldus laiemateks intsidentideks on siiski täidetud. Olemas on mastaapne rahuolematus võimude saamatusega heaolu taganud lubaduste täitmiseks (2017.lubas Kim tuumaprogrammi peatselt lõppemisel täie innukusega keskenduda rahva heaolule) ning see on oluline, kuid kahjuks ebapiisav. Puuduvad võimalikud liidrid, ühine arusaam või ideoloogia tulevikust, igasugune väline toetus või dissidentide liikumine jne. Kehtib ütlus “kaasajal tühja kõhuga revolutsiooni ei tee”. Põhjakorealased oskavad arvestada 70 aasta jooksul kogetud hirmu ning võimalikke fataalseid tagajärgi. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt mingeid vapustusi vaatamata enneolematule välissurvele, nii inim- kui loodustekkelisele (kumba alla see koroonaviirus ses vaates üldse liigitub?), oodata ja loota ei saa.

Inimõiguste olukorraga tutvumiseks soovitan lugeda värsket ÜRO Inimõiguste Komitee 25.veebruaril 2020.aastal ilmunud raportit olukorrast Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis. Tekst on ladusas kirjastiilis, kuid emotsionaalselt raske lugemine. Tuleb siiski mainida, et kõik viimaste aastate samad raportid on olnud kahetsusväärselt sarnase sisuga. Kaasaja jõhkraim inimkatse jätkub. 

PS. Artiklis kasutatud viited on sageli pärit Wikipediast, RadioFreeAsiast või mõnest teisest tavapäraselt küsitava kredibiilsusega allikast põhjusel, et lugeja saaks kergelt loetava ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on kirjutatud pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste koostatud süvaanalüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas kahetsusväärselt suurel määral erilist tähtsust.

Võimalik rahulolematus seespoolt? Vara veel...

Palju on juureldud võimaluste kohta rahuolematuse kriitiliseks kasvuks Põhja-Koreas. Üldine arusaam põhjakorealastest räägib ajupestud massist ning vaikivast allumisest. Päris nii see ei ole, pole kunagi olnud. Infot riigist seest on vähe, seda on võimatu kontrollida. Siiski annavad sajad ajaloos aset leidnud ning mitmest allikast kinnituse saanud juhtumid teadmise, et rahuolematust ning ebalojaalsust on Põhja-Korea piisavalt. Seni pole oht režiimile realiseerunud, sest puudub kriitiline mass, puudub koordineeritud juhtimine, välisabi. Samuti kehtib ütlemine, et tühja kõhuga revolutsiooni kaasajal ei algatata.

PS. Viited allpool on sageli Wikipediast ja RFA-st, mõnest tabloidist põhjusel, et lugeja saaks kerge ja kiire ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on olemas pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste analüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas erilist tähtsust.

1945 Sinuiju intsident. Hiina ja Põhja-Korea piirilinnas Korea poolel puhkesid sotsiaalset staatust arvestava toidujagamise süsteemi ebavõrdsust tunnetanud üliõpilaste poolt rahutused. Nõukogude nõuandjad koos värskelt riiki toodud Kim Il Sungiga surusid rahutused maha kuni 100 hukkunu hinnaga. https://en.wikipedia.org/wiki/Sinuiju_incident

1956 augustipleenumi intsident ehk Nikita Hruštšovi kõnest inspireeritud riigipöördekatse. Väga oluline pöördepunkt mõistmaks Põhja-Korea kestmist tänapäevani. Neljas fraktsioonist koosnenud Korea Töölispartei omavaheline võimuvõitlus, millisest 1958.aastaks väljus kõige edukamalt ning lõplikult Kim Il Sungi partisanidest koosnev fraktsioon. Hiina ja Nõukogude taustaga konkurendid ellimineeriti nii, et isegi doonorriigid ei suutnud toimunut ohjeldada. https://en.wikipedia.org/wiki/August_Faction_Incident
Parim raamat toimunust: https://www.amazon.com/Crisis-North-Korea-Failure-Stalinization/dp/0824832078

1966 Kapsani intsident. Taaskord riigipöördekatse Kim Il Sungi enda siseringist. Töölispartei II kongressil esitati kahtlusi Kim Il Sungi majanduspoliitika ja isikukultuse osas. Juhtum lahendati ning sellest perioodist muutus Kim Il Sungi kultus absurdseks. Võimutäiuse saavutamine. Tekkis väljend “monoliitne”. Kehtestati 10 käsku ehk kümme põhimõtet monoliitse ideoloogilise korrektse elukorralduse sisseseadmiseks. Lenin ja Stalin kadusid PK ruumist – jäi vaid Üks Liider. https://en.wikipedia.org/wiki/Kapsan_Faction_Incident

1981.aastal tõstsid mässu idaranniku tööstuslinna Chongjini töölised. Kokkupõrgetes armeega hukkus sadu.

1983.aastal raporteerisid Nõukogude Liidu saatkonna töötajad samas mõõtkavas intsidendist Sinuijus.

1985.aastast pärinevad teated Hamhungis toimunud veresaunast toiduvarude jagamisel tekkinud erimeelsustest.

1989 avaldasid enamike suuremate ja olulisemate Pyongyangi ülikoolide tudengid meelt Kimide režiimi enesearmastuse vastu. Sündmus leidis aset Tiananmeni sündmuste kiiluvees. https://www.dailynk.com/english/antigovt-students-of-pyongyang-in/

1992.aastal olevat toimunud kaks atendaadidkatset Kim Jong-ilile, mõlema juhtumi algatus pärines armeest. Hukati kümneid ohvitsere.

1993.aastal proovisid Hamhungis armee VII diviisi 30 ohvitseri haarata võimu kohalikus parteiorganisatsioonis.

1995.aastal vallutasid kümned ohvitserid Chongjinis sadama, ülikoolihooned ning raketipolügoni. Episoodi käivitas keskvõimu poolt saatmata jäänud igakuine toiduportsion.

1996 aastast pärineb info sõjaväest alanud ja vägivaldsena plaanitud riigipöördekatsest. Seda episoodi teatakse Põhja-Koreas üsna laialdaselt: https://www.dailynk.com/english/remembering-the-coup-detat-in-1996/

1998 ja 2001.aastal taas atentaadikatsed Kim Jong-ili vastu. Seekord tema enda ihukaitse algatusena.

2004 Ryongchoni (룡천) katastroof – Hiinast plaanide muutuse tõttu varem naasnud Kim Jong-ili soomusrong pääses varasemaks toodud reisigraafiku tõttu Ryongchoni jaamas toimunud plahvatusest. Ametlikult väetiserongi plahvatuseks nimetatud juhtum hävitas sadu maju ja hukkus tuhandeid. Põnev on teada, et hukkus palju süürlasi (!). Vandenõuteooriad USA ja Iisraeli seotusest on visad kaduma. Kindel on, et peale episoodi vahetus Põhja-Korea liiderkonnas, eriti militaarsektoris tohutu hulk ametnikke. https://en.wikipedia.org/wiki/Ryongchon_disaster

2005.aastal valitsusvastased gräffitid üle riigi.

2007.aastal puhkesid üleriigilised rahutused turgudel, kui võimud keelasid kauplemise alla 50 aastastel naistel.

2009 äpardunud rahareform. Kim Jong-il üritas ohjeldada turge ja valuuta kasutamist. Tulemuseks päevi kestnud rahutused, Kimide kujude sodimised, Kim Il sungi näopildiga rahatähtede põletamised. Hiljem hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi, kelle oma silmaga nähtud avalikku hukkamist kinnitavad isegi giidid lääne turistidele (oma kogemus aastast 2010). https://www.piie.com/commentary/op-eds/north-koreas-failed-currency-reform

2010 veebruaris leiti Wikileaksi andmetel Pyongyangi-Pekingi reisirongist pomm. https://www.ibtimes.com/civil-unrest-north-korea-south-officials-notify-us-wikileaks-248716

18.02.2011 Sinuiju rahutused. Turul alanud massiivne mäsu Kim Jong-ili majanduspoliitika vastu. Turud on Põhja-Koreas tuleohtlikud paigad, kus olmekonflikt võib võtta munitsipaal- ja riikliku poliitika vastased mõõtmed. Episoode on kirjeldatud läbi ajaloo sadu. Käesolev juhtum võis olla seotud Araabia kevade meeleoludega. http://www.asianews.it/news-en/Sinuiju:-Hundreds-of-North-Koreans-against-the-police,-dead-and-wounded-20864.html

2011 suvel leiti Pyongyangis Kim Jong-ili vastaseid seinamaalinguid, mis nimetasid juhti “diktaatoriks, kes suretab meid nälga”. Järgnes linna sulgemine ja ulatuslik käekirjakontroll. https://www.dailynk.com/english/antikim-graffiti-found-in-pyongyan/

2012 üritati sooritada atendaati Kim Jong-unile. Kimi marsruudil Pyongayangis leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga.  https://sinonk.com/2014/11/17/under-the-juniper-tree-the-2012-assassination-attempt-on-kim-jong-un/

2016 leiti Kim Jong-uni vastaseid lendlehti mitmetest raudteejaamadest üle kogu riigi, sh.enamikes suurilinnades.: https://www.rfa.org/english/news/korea/north-korean-authorities-step-up-probes-of-anti-kim-leaflets-and-graffiti-03252016112241.html

2017 leidis aset mitu monumentide sodimise ja rikkumise episoodi: https://www.express.co.uk/news/world/871598/north-korea-civil-war-uprising-kim-jong-un-protest

2019 Hanoi tippkohtumise ajal juhtus miskit lennuväebaasis Põhja-Korea idarannikul. Selle juhtumi kohta on palju infot ning üha enam leiab kinnitust süütamise versioon. https://www.dailynk.com/english/fire-outbreak-at-north-korean-air-force-base-during-hanoi-summit/

2019 mässasid Samjiyoni turismiküla ehitavad töölised karmide töötingimuste vastu: https://www.dailynk.com/english/north-korean-workers-rebel-against-orders-to-work-at-the-samjiyon-construction-site/

KUKU Välismääraja, 22.märts 2020

Rääkisime Hannes Hansoga Korea poolsaare teemadel. Koroonaviiruse mõjudest Põhja-Koreale, suhetest naabrite ning Ameerika Ühendriikidega. Kas 2018.aastal alanud "Korea sula" on lõppenud? Sanktsioonide mõjust. Jaapani ja Koreade kaubandustüli. Mis toimub Põhja-Koreas sees?

http://podcast.kuku.postimees.ee/podcast/valismaaraja-2020-03-22/

Viirused mõjutavad Põhja-Koread rohkem kui sanktsioonid

Hiinast alanud ning mitmeid maailma riike puudutaval uudsel alumiste hingamisteede viirusel COVID-19 on arvestatav poliitiline mõju Põhja-Korea režiimile. Aastakümneid pidevas blokaadis edukalt ellujäämist harjutanud režiimile võib globaalselt piiresulgev nakkushaigus kujutada isegi eksistentsiaalset ohtu. Erakordsetele väljakutsetele sanktsiooniderežiimi tingimustes viitas Kim Jong Un detsembri lõpus peetud Korea Töölispartei pleenumil ning arengult hoopis ellujäämisele kutsuvad üles isegi värsked postmargid. Viirusepuhang regioonis jätab alles üsna kasinad valikud.

Äsjailmunud viiest propagandast nõretavast postmargist detsembripleenumi otsuste toetuseks kaks kõnelevad esmakordselt otsesõnu kannatustest. Sõnapaar “제재” (sanktsioonid) ning “봉쇄” (blokaad) ei kuulu üldiselt isehakkamasaamist fundamentaalseks alustalaks pidava režiimi leksikasse. Kuigi margiseeria kujundajad on kirevad ja sõltumatust rõhutavad taiesed loonud tõenäoliselt enne kurikuulsa viiruse puhangut, annab loetud retoorika tausta võimalikele mõjudele, mida niigi suletud riigi tegelik kinnipitseerimine tähendada võib.

Põhja-Korea sõltuvus Hiinast on pigem kasvamas

Vaatamata tuuma- ja raketiprogrammi edenemisega seotud sanktsioonidele on Põhja-Korea majandus ja ellujäämine Hiinast suuremas sõltuvuses kui kunagi varem. Kim Jong Un võib majandusliku sõltumatuse saavutamise vajadusest ning sellega seotud edusammudest kõneleda, kuid päriseluga on sellel vähe pistmist. 2019.aastal moodustasid Põhja-Korea ametlikust (sanktsioonideta toodete ja tooraine) impordist Hiinast suurema osa toidusaadused ning  kerge- ja toidutööstusega seotud sisseseade. Hiina osakaalu Põhja-Korea väliskaubanduses hinnatakse endiselt suurusjärgus

90%. Halli tsooni jääva omavahelise kaubanduse osakaal on niivõrd oluline, et seda sobib endiselt nimetada Põhja-Korea “eluliiniks”. 2017.aastast alates, kui on kehtinud ajaloo karmimad piirangud, on keelatud kaubandus jätkunud ning põhjakorealaste hakkamasaamine ning elujärg olnud stabiilne, kui mitte suunaga paranemise poole. Äsjalahvatanud viirusepuhang on toonud aga kiired ning  drastilised muutused.

Välisabi kui häbiasi
Põhja-Korea käitumine on olnud nüüd ning ka varasemate globaalsete epideemiate (2003 SARS, 2014 ebola ning 2015 MERS) korral näiliselt resoluutne. Ilmselgelt olematu meditsiiinilise võimekusega riik on siiski tunnistanud olukorra ohtlikkust ning kasutanud sel korral lausa väljendit “oht rahvuslikult kestmajäämisele”. Veel novembris 2019 nõudis Kim Jong Un riigi meditsiinisüsteemi radikaalset reformimist ning sisseseade kiiret kaasajastamist. Põhja-Korea propaganda armastab tänaseni kiidelda tasuta tervishoiusüsteemiga, kuid midagi tõest kaugemat on raske isegi fantaseerida. Üksikud Pyongyangi eliithaiglad suudavad täna pakkuda küll uue viiruse testimist, kuid pealinnast väljapoole jäävad ligi 22 miljonit elanikku peavad vajalikel operatsioonidel kasutatavad anesteetikumidki ise muretsema. Krooniline puudus vaheldusrikkas toitumises on muutnud elanike immuunsüsteemid nakkushaigustele erakordselt haavatavaks. Seda kinnitab kasvõi tuberkuloosi juba veerandsajandit kestnud epideemia, mida hoitakse kontrolli all vaid välisabi toel. 1995.aastast tegutseb riigis Ameerika päritolu, kuid Lõuna-Korea ja etniliste korealaste toetusel tegutsev Eugene Belli Fond, kes oma tosina ravikeskusega üle kogu maa on aidanud elule tagasi tuhandeid ränga kopsutõve poolt surmamõistetud inimesi. Kuigi võimude vaikiva tunnustuse pälvinud, tuleb fondil pidevalt pista rinda poliitiliste taktistuste ning väljakutsetega. Kehtivatesse ÜRO sanktsioonidesse erandi kauplemine on erakordselt keeruline isegi niivõrd staažikale heategevusorganisatsioonile. Käesoleva viirusepuhangu ajal on Põhja-Koreale abikätt pakkunud mitmed riigid ning valitsusvälised organisatsioonid, kuid põrgates sanktsioonidele ning Pyongyangi võimude vastuseisule, ei ole sisuliste arenguteni jõutud. WHO-gi ei kinnita ega lükka ümber Põhja-Korea väiteid viiruse puudumisest riigis, sest enamikule riigi territooriumist puudub ligipääs. Nakatumised on kinnitust leidnud Põhja-Koreaga piirnevates Hiina linnades Tumenis ning Dandongis.

Viirus sai hakkama, kus sanktsioonid äpardusid – esmatarbekaupade ehmatav hinnatõus
Edasi kõnekatest faktidest. Just Dandongi ja Sinuiju (Põhja-Korea linn Yalu piirijõe idakaldal) vahelise silla ja sadamate sulgemised kõnelevad Põhja-Korea hirmudest suurte trükitähtedega. Kahte linna läbib kuni kolmveerand Hiina ja Põhja-Korea kaubandusest ja veelgi enam turismist. Lõpetatud on igasugune inimeste läbikäimine. Põhja-Korea on loobumas olulisest valuutaallikast, turismist. Hiinast ei soovita tagasi isegi seal kinnipeetud põgenikke. Põhjakorealastest tööjõudu kodumaale tagasi ei lubata. Eelmisel aastal külastas riiki pool miljonit turisti, peaaegu kõik neist Hiinast. Riik on suletud turismile õhust, maalt ja veelt. Kehtestatud on 30-päevane karantiin nii välissaatkondadele kui riiki naasvatele põhjakorealastele. Piirilinnade majutusasutused on muudetud karantiinikeskusteks. Kuuajalisele kinnipidamisele ja jälgimisele peavad alluma ka kõige kõrgemad võimurid ning diplomaatiline ringkond. Kogu piirialal Hiinaga, mis mööda Yalu ja Tumeni jõgesid mõõtes on enam kui 1500 km pikkune, on tugevdatud sõjaväestatud valvet välistamaks igasugust legaalselt või illegaalselt piiriületust. Olles kursis looduslike tingimuste (jõed on ülemjooksudel kohati mõne meetri laiused nired) ning sularaha tuimestaval mõjul võib meetmete täiuslikus toimimises muidugi mõnevõrra kahelda, kuid andmed regioonist kõnelevad ka muud. Kui ÜRO ja mitmete riikide ühepoolsed sanktsioonid (isegi Hiina kinnitab Põhja-Korea survestamisele pühendumist täiel määral) pole suutnud mõjutada toiduainete ning kütuste hindu, siis viirus COVID-19 sai sellega hakkama olulisel määral, andes tunnistust piiriülese kaubanduse olulisest vähenemisest. Nii näiteks on Hiina riisi ja bensiini hind tõusnud vaid kahe nädalaga 30 ning diisel lausa 60%. Dollari hind Korea woni suhtes on stabiilne, kuna selle ostujõud ei ole puuduse tingimustes tõusnud. Tehased, mis kogu toorme hankisid Hiinast, on jäänud või jäämas seisma. Olukord on vaid loetud nädalatega niivõrd halvenenud, et partei häälekandja Rodong Sinmun on sunnitud tunnistama vajadust riiklikult sekkuda turgudel kujunenud esmatarbekaupade hinnakujundusse. Just sellised eluliste kaupade ning tegevuste nii olulised hinnakõikumised või tegevuspiirangud tekitavad Põhja-Korea elanikes olulisi rahulolematuse ilminguid, mida režiim läbi ajaloo endale ohtlikuks on pidanud. Vaatamata 2019.aastal hoogustunud ja sisemaiseks tarbimiseks mõeldud isehakkamasaamise poliitilise retoorika vaates tunnevad põhjakorealased eriti nüüd oma täielikku sõltuvust Hiina toest. 

Kas näomask väldib näokaotust?
Kahtlusi liidrite võimetuses süvendab ka Kim Jong Uni avalikkuse eest peidusolek alates 25.jaanuarist. Sarnaselt Hiina võimude käitumisele on ka Põhja-Koreas taudi poliitilisest tipust saadetud avalikkuse jaoks lahendama peaminister Kim Jae Ryong, kes maskides peab telekoosolekuid piiriäärsetes karantiinikeskustes. Kodanikke õpetatakse pesema käsi ning meediafookuse teravik suunatakse probleemidele välismaal.  Põhja-Korea teleprogramm kirjeldab uhkusega ulatuslikku abiprogrammi Hiinale näomaskide ennaktempos tootmise ja tarnimise näol. Samas on leidnud kinnitust fakt armee jaoks sadade tuhandete Lõuna-Korea näomaskide smuugeldamisest riiki, sest omatoodangut ei jätku ning selle kvaliteedis kaheldakse. Näomaskidest on saanud kiratsevate turupäevade tulusamaid kaubaartikleid.

Põhja-Korea võimude võimet mistahes mastaabis kriise ületada oleme saanud ajaloos näha korduvalt. 1996.aastal alanud, kolm aastat kestnud ning üle miljoni surmanud näljahäda ei suutnud katkestada isegi riigi tuumaprogrammi vääramatut kurssi. Tõenäosus viirushaigustest tingitud ohust valitsevale eliidile on küll madal, kuid väljakutse iseloom taaskord puudutamas tavainimesele tundlikke keeli – täis kõhtu,head tervist ja sooja tuba. Arvatavasti ei väära ohtlik nohu-köha ka Põhja-Korea relvaprogramme, milliste vägev edu saab kohalikus meedias summutama kõik doktor vassiljevid.