Miks Põhja-Korea diktaatori tervis on oluline?

Päikesepäev Mansu mäel

Põhja-Koread nimetatakse maailma kõige avatumaks suletud riigiks. 21.sajandi ühiskonnakorraldusse raskesti paigutatav sotsialistlik rudiment püsib pidevalt maailma huviorbiidis. Enamasti küll kurioosumitega rubriigis “Kirev gloobus”, kuid eelmisel kümnendil noore liidri juhtimise all tõsiseltvõetavuse skaalas tiigrihüppe teinuna ka kaasaegsemates ja olulisemates kategooriates. Miks peaksime huvituma Põhja-Koreas toimuvast, selle ekstravagantse türanni käekäigust ning kuidas leida balanss põneva idamaade muinasjutu ja loogilisema argielu vahel?

Kim Jong-uni puudumine riigi tähtsaimal pühal, riigi rajaja ja vanaisa Kim Il-sungi sünnipäeval ehk Päikesepäeval 15.aprillil on järgnenud ning hämmastavaid stsenaariumi genereerinud episoodi kõige tähelepanuväärsem seik. Tõepoolest, sellel päeval ei ole Kim Jong-un mitte kunagi varem pildilt puudunud. Tribüün on jäänud tühjaks nii Korea sõjaga seotud tähtpäevadel, armeeaastapäeval, Töölispartei asutamise aastapäeval, kuid ei iial 15.aprillil. Kim Jong-uni isal, vaikival despoodil Kim Jong-ilil oli taoline käitumismudel tavapärane. Siinkohal võiksimegi leppida selgitusega, et see ongi lihtsalt Põhja-Koreale omane ning tagab Kim Jong-ili kunagise unelma – püsida pidevalt maailma huviorbiidis. Muide, ka riigi pressiteadete mahlaka sõnavara taga peitub KCNA (Põhja-Korea uudisteagentuur) endise töötaja ja nüüdse põgeniku sõnul teadlik tahe ületada obsöönsuste ja solvangutega muu maailma uudistekünnised.

Kas Kim Jong-un loob enda ajastut?

Kas panused on aetud tõesti nii kõrgeks, et Kim Jong-un julgeb esitada väljakutseid vanaisa

Kim Yo-jong, venna mainekujundaja

pärandile? Selline argument on kõlanud mõnegi Põhja-Korea vaatleja mõtteavaldustes. Mõttekäigule lisab kinnitust ka 15.aprillil riigi pühaima monumendi, Mansu mäel seisvate hiigelliidrite jalge eest puudunud Kim Jong-uni initsiaalidega pärg. Igal aastal on pärg olnud kohalikus teleprogrammis suures plaanis, sel aastal mitte. Kim Jong-uni imago taga on tema õde, mõned aastad (selline ongi Põhja-Koreaga seotud luure tase, me ei tea isegi liidrite vanuseid) noorem ja Kimile väga oluline Kim Yo-jong (hääldus:kim jodžong). Peale 1994-2011 kestnud sõna otseses mõttes kestnud vaikivat ajastut, kus Kim Jong-ili suust kuulis avalikkus vaid ühte kolmesõnalist hüüdlauset, valiti kodanikkonna poolehoiu kiiremaks võitmiseks Kim Jong-unile uus tee – eduka vanaisa kuvand. Kuid tänapäeval on täisealiseks saamas põlvkond, keda Kim Il-sungi kunagine paradiis enam kuidagi ei kõneta – nad pole selles ajastus oma kogemustega viibinud. 2014.aastast avalikkuse ette tõusnud ning aina kõrgemaid ametiposte täitma asunud Kim Yo-jongi peetaksegi kuvandi autoriks ning Kim Jong-uni isikukultuse elushoidjaks, arendajaks. Riigi Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumit juhtiv Kim Yo-jong on olnud oma töös edukas – vennast on saanud pidevalt pildis püsiv, riigi hiilgeaegu ning kaasaegset maailma kombineeriv rahvamees, kellel on ette näidata ka tõsiseltvõetavuse musternäidised muule maailmale – riigi raketi- ja tuumaprogramm. Valgel hobusel Paektule ratsutamine kõneleb samuti just perekonna rolli taastähtsustamisest ning seda ka laiema kodupubliku jaoks.

21.sajandi mänguasjad 18.sajandi mängijate käes

Just viimane on peamine ning võib-olla isegi ainus tahk, mille pärast võiksime meiegi oma kaugel laiuskraadil mõnevõrra tähelepanelikud olla. Põhja-Korea naabrid peavad muretsema ka tavarelvastuse kontrollimise stabiilsuse üle. 2019.aastal taasalanud ning käesoleval aastal jätkunud keskmaarakettide sage katsetamine ei jäta mingit kahtlust – kokkulepitud ja seni täidetud moratooriumi alusel vaikima sunnitud kontinentidevahelised raketid ning tuumarelvad vajavad alternatiivi ning Põhja-Korea julgeolekugarantii peab säilima mistahes vahenditega. Võimalik ebastabiilsus riigi tippjuhtkonnas või Liidri kadumine tõstaks ajutiselt ohutaset regioonis, kuid Põhja-Korea elaks sellegi vapustuse üle. Meid kõnetaks võimalik konflikt majanduslikult ning liitlaste tähelepanu keskenduks enam kaugel Aasias toimuvale.

Vangerdused kontrollorganites ja võimutäius

Kim Jong-uni vangerdusi riiki kontrollivas ja sisuliselt juhtivas Töölispartei Poliitbüroos on analüütikute poolt alati kommenteeritud ning proovitud aimata sammude dünaamikat. Üks on selge, 2016.aastast on Kim Jong-un suutnud end riigiaparaadis ümbritseda lojalistidega. Kummitemplina

Kim ja Choe Ryong-he

töötavat parlamenti ehk Suurt Rahvaassambleed juhib õe Yo-jongi äi Choe Ryong-he, keda peetakse esmaseks asendajaks Liidri võimaliku töövõimetuse korral. Armeed kontrollib tegevustasandil riigi raketiprogrammi aju ja eestvedaja, Kimi lähikondlane kindral Pak Jong-chon. Mees oli ka üks Poliitbüroo uueks liikmeks määratu, mis kõneleb jõuametite positsiooni tugevnemisest esindusorganis.  Ülejäänud kaks liiget Poliitbüroos on endine suursaadik Venemaal ning Kimi meelisprojektide, Samjiyoni ja Wonsani kuurortide ehitustööde juht. 

Poliitbüroost olulisem on siiski jälgida ka konstitutsiooniliselt riigi kõrgeima organi, Riigiasjade Korraldamise Komisjoni (RKK) koosseisu. 2019.aastal muutis Rahvaassamblee riigi põhiseadust, asetades just RKK ja selle eestvedaja riigijuhiks, mis peegeldas tegelikku olukorda juba aastaid. Komisjoni esimees ehk nüüdsest ka nominaalne ja tegelik riigipea on Kim Jong-un. Tähelepanuväärne on ka RKK koosseisu “valimise” korra muudatus. Kui varem oli see Töölispartei Kongressi pädevus, siis 2019.aastast alates selle kitsama ringi ehk Keskkomitee oma. Viimane koosneb võrreldes ligi 700 liikmelise kongressi asemel vaid sajakonnast liikmest, mis muudab Liidrile ohu mingistki ebalojaalsusest absoluutselt olematuks. RKK kooseisu kinnitab Töölispartei Keskkomitee ettepanekul Rahvaassamblee. RKK praegune koosseis koosneb absoluutsest raskekahurväest, kes viimase kümnendi jooksul on läbinu keeruka kadaliku tagamaks stabiilse balansi isiklike ja Kimi perekonna huvide vahel. Kim Jong-un on saavutanud võimutäiuse ning selle süsteemi äkiline lagunemine tekitaks märkimisväärse segaduse aastateks. Spekuleerime?

Kolm arengustsenaariumi

Kim Jong-uni teovõimetuse korral on režiimil kolm arenguteed. Tõenäolisem eelistus on pereliini jätkamine. Kimide perekond on kirjutatud sisse riigi konstitutsiooni, mille preambul kõneleb kimilsungismist, kimjongilismist, songunist (armee ennekõike) ning määrab kahe vanema Kimi viimse puhkepaiga Kumsusani palees kui riikliku alustala. Põhiseaduse paragraafidest leiab viited Paektu liinile, mis on otsene side Kimide kui perekonnaga. Igapäevaelus on põhiseadusest kõrgemal 10 printsiipi, kristliku maailma jaoks tuttavas formaadis 10 käsku, mis kõik kõnelevad nimeliselt toetusest Kim Il-sungile ja Kim Jong-ilile. Põhja-Korea valitsemismudel on konstitutsioonis mainituna (rahva)demokraatlik diktaatorlus, kuigi selle koreakeelne sõnastus ei mõju nii karmilt nagu meie eelpooltoodud jaburat väljendit tajume. Seega on peremudel ja Paektu vereliini jätkamine režiimi esmane valik. 

Kim Han-sol

Isikkoosseisulisi valikuid ei ole palju. Supp Kim Jong-uni kõrval on jäänud lahjaks. Kim Jong-unil on vanem vend Kim Jong-chol, keda riigijuhtimine ning poliitika polevat kunagi köitnud, tegemist on kunstnikuhingega. Kuala-Lumpuris 2017.aastal närvigaasiga VX põhjakorealastest agentide poolt korraldatud atendaadis kõrvaldatud poolvennal Kim Jong-namil on meesliinilt pakkuda poeg Kim Han-sol, kuid kõigile on selge, et Han-solil pole selles elus Pyongyangi enam asja. Peale isa mürgitamist on Han-sol eksiilliikumise Free Joseon (sama rühmitus ründas 2019.aastal Põhja-Korea saatkond Madridis) abil teadmata maakera punkti turvaliselt avalikkuse ja Põhja-Korea agentide eest peitu saadetud. Kim Jong-uni enda lapsed on alles mudilased. Enim on spekuleeritud Kim Yo-jongi võimaluste üle. Olemata orientalist on selge naisküsimuse problemaatika Põhja-Korea liiderkonnas ning selletõttu kandidaadi tõsiseltvõetavus, kuid usun, et režiimi pragmaatilised huvid domineeriks teatud tingimustel traditsioonide üle ning Kim Yo-jong vaatamata oma soole ning noorusele aitaks säilitada parima võimaliku stabiilsuse. Kindlasti ei võimalda eelpoolmainitud kitsendused saavutada absoluutse monarhi kvaliteeti ning valitsemismudelis saaksid olulisema rolli nii RKK kui Poliitbüroo liikmed. Paljud neist muide kattuvad. Meenutagem, et isegi Kim Jong-il oli sunnitud peale Kim Il-sungi surma 1994.aastal tegema olulisi järeleandmisi ning Põhja-Korea esindusorganid värvusid kiiresti hallide ülikondade asemel mundritest tumerohelisteks. Samas oli Kim Jong-ilil olnud aega üleminekuks ning lojaalsusbaasi garanteerimiseks ligi 20 aastat!  Kim Jong-unile jäid vaid loetud aastad, kuid Kim Yo-jong on olnud venna kõrval aktiivselt riigi tippjuhtkonnas aastast 2014, omades märkimisväärseid sidemeid ja kogemust, sealhulgas maailmapoliitika areenil. Proua seltsimees Kim on kohtunud nii Hiina, Ameerika Ühendriikide kui Lõuna-Korea presidentidega.

Naisküsimuses tuleb Kim Yo-jongile appi tema enda igapäevatöö ja Põhja-Korea 70-aastane kogemus

Paremal fotol Kim Jong-suk

propaganda loomisel. Samuti leiame kaugemast ja mitmeks kuningriigiks jagatud Korea ajaloost päris mitu naisimperaatorit, kelle tegevuse ja eesmärgid põhjakorealikku kastmesse sättida annab. 632-647 Silla kuningriiki valitsenud kuninganna Sondoki elust ja tegevusest leiaks mitmeid sobilikke episoode. Tangi dünastia Hiinas küll keeldus Sondoki aktsepteerimast põhjusel, et tegemist on naisega, kuid Sondok oli edukas löömaks tagasi kõik Sillat ohustanud välisvaenlaste rünnakud. Kaasaja “revolutsioonilise ema”, Kim Jong-uni ja Kim Yo-jongi vanaema Kim Jong-suki pildid ripuvad tänaseni Põhja-Korea kodudes ja ametiasutustes. Lood Kim Il-sungi ja Kim Jong-suki revolutsiooniromantikast jaapanivastastes vägitegudes on tänaseni hoitud toimivana. Kuigi peale Kim Jong-suki surma sünnitusel ei ole Kim Il-sung ega Kim Jong-il oma abikaasasid mingil moel avalikkuse ette toonud, siis Kim Jong-uni ajal on olnud muutus märkimisväärne. Tiitleid kannavad nii abikaasa Ri Sol-ju kui õde Yo-jong, kuni Poliitbürooni löövad kaasa mitmed võimekad daamid. Pragmaatiliste valikute korral on võimalik Konfuutsiuse maailmanägemusest paindlikult mööda vaadata. Cash is king!

Teine võimalik arengustsenaarium kõneleb Põhja-Korea režiimi transformeerumisest kollektiivse juhtimismudeli suunas, mida näeme näiteks Laoses ja Vietnamis. Selle eelduseks on Kimi perekonna kõrvaleheitmine, mis seab lati kastist väljamõtlemisele hetkel veel liiga kõrgele. Kirjeldatud areng saab teostuda vaid õnnetuse või mõne muu perekonda tabava vapustuse toimumisel. Korea Töölispartei imagoloogilised sidemed lõigatakse läbi, partei nimetakse ümber ning viited Kimide ülemuslikkusele jäävad tahaplaanile. Kirjeldan taolist võimalust pikemalt oma 2015.aasta raamatus “Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”.

Eeskuju noortele sportlastele

Kolmas võimalus on kaos, millise arengut on võimatu süsteemselt analüüsida, sest Põhja-Koreas puuduvad kaasaja revolutsioonidele iseloomulikud ja vajalikud eeldused ning kogemused. Ilmselt on selge, et peataolek paneb esmalt erisuunaliselt liikuma nii poliitbüroo kui armee, ärieliidi ja kohaliku taseme funktsionäärid. Selle stsenaariumi tõenäosus on siiski väga madal isegi sunnitud liidrivahetuse korral. Rahvaülestõusust Põhja-Koreas kõnelemine on samuti ennatlik. 

Nagu Põhja-Koreaga seotud arengustsenaariumitele omane, osutub õigeks neljas, mida mistahes kogemusega vaatleja enamasti käsitleda ei oska. Käesolev vandenõuteooriad loov ning piirkondlikku niigi habrast stabiilsust ohustav episood saab selge lõpu vaid Kim Jong-uni mistahes kombel taas avalikkuse ette ilmumisega. Kaua enam ootama ei pea.