Põhja-Korea režiim on teinud pragmaatilisi valikuid ning olnud edukas kõiges, mis puudutab enese ellu- ja võimulejäämist. Püsima on jäädud fiaskoks kujunenud avantüüris nimega Korea sõda. Perekond Kim hoidis tüüri peale sotsialismileeri lagunemist ning purjetas pärituules sellest tingitud tohutus näljahädas. Kodanikud ei ole ohtlikul määral esitanud küsimusi 1972.aastast majanduslikke tagatulesid näidanud lõunanaabri edu taustal. Kuigi ka Lõuna-Koread valitses kuni 1987.aastani üpriski brutaalne diktatuur, ei ole selle kajastamine Põhja-Koreas tekitanud dilemmasid Pyongyangi enda meetodites. Hirm, kastisüsteem ja lojaalsusele põhinev aineline heaolu juhivad ning hoiavad protsesse koos Põhja-Koreas tänapäevani, kuid lokaalse tähtsusega väljakutseid on esitatud tipp-poliitikas, majanduselus ja sõjaväes. Mässatud on haridusasutustes, infot on atentaadikatsetest kolmele generatsioonile Kimidele. Välispoliitikas on terrorism olnud riiklikult heakskiidetud meetod eesmärkide saavutamisel. Põhja-Korea põgenike nn.eksiilvalitsus on rünnanud Põhja-Korea saatkondi. Põhja-Koreas kääris ja käärib sisse-ja väljapoole suunatult nüüd ja edaspidigi. On sellel kõige taustal mingit lootust?
Hruštšovi sula jäätus Pyongyangis
Märgiliseim ning teadaolevatest kõrgetasemelisem väljakutse Kim Il-sungile esitati 1956.aastal toimunud Korea Töölispartei augustipleenumil. Nikita Hruštšovi sama aasta veebruaris peetud nn.salajase kõne pärituules üritasid neljast huvigrupist koosnevas juhtparteis kaks esitada Kimile
etteheiteid isikukultuse kasvus ning liigses keskendumises rasketööstusele Korea sõja järgses ülesehitustöös. Episood lõppes 1956-1958 toimunud massiliste kaadripoliitiliste vangerdustega ning kombitsad otsiti tuhandete seotud inimeste kaupa üles mistahes elualadelt.Töökoha, sotsiaalse võrgustiku ning võimaluse elada pealinnas kaotasid tuhanded. Hukatute arv on ebaselge, kuid see oli suur. Puhastuslainet proovisid tagasipöörata nii Moskva kui Peking (mõlemad kaotasid episoodi tõttu Korea Töölisparteis igasuguse võimu), kuid 1958.aastaks oli Kim Il-sungi partisanide rühmitus likvideerinud igasuguse parteisisese konkurentsi.
 |
| Kim Il-sung 1956.aasta Augustipleenumil |
1956.aasta sündmustest soovitan lugeda Andrei Lankovi raamatut “Crisis in North Korea: The Failure of De-Stalinization”, 1956 (Hawai‘i Studies on Korea).
Sarnane juhtum leidis Töölispartei ladvikus aset 1967.aastal kui Kim Il-sungi endised võitluskaaslased jaapanivastase võitluse päevilt tajusid isikukultuse kasvu absurdini ning sellega kaasnevat stagnatsiooni majanduses. Kapstani intsidendi tulemusel ümbritses Kim end jõuametites pereliikmetega ning tegi sama partei ladvikus. Riigipöördekatses osalenud sooritasid enesetappe, saadeti vangilaagritesse ning kadusid avalikkuse eest igaveseks. Kim Il-sung koostas religioosse sisuga “10 põhimõtet elukorralduse edendamiseks”, millised kehtivad Põhja-Koreas mõningate uuendustega tänapäevalgi. Keskmes on vaid üks Liider. Riiklikkuse leksikasse ilmus ja sinna tsementeerus väljend “monoliitne”, mida kasutakse Liidrile keskendumisele panustamisel ühtse ühiskonna ja löögirusikana. Sel perioodil kadusid Põhja-Korea komberuumist viited Lenini ja Stalini geniaalsusele. Liidrikultus ning võimutäius saavutasid apoteoosi.
Iseennast kontrolliva süsteemi loomine
Kuidas need kaks teadaolevat ning ajaloolaste poolt põhjalikult läbianalüüsitud juhtumit mõjutavad Põhja-Korea argipäeva täna? Absoluutsete türannide uni ei ole kunagi ilmselt täisväärtuslik.
Ähvardavad paleepöörded on võimalikud ning oluline on need suruda maha võimalikult resoluutselt. Mõlemad juhtumid ning ilmselt kümned väiksemad hilisematel kümnenditel on Kimi peremudelisse geneetiliselt juurdunud. Paranoia on kõikehaarav ning viidud jumalike suunamudijate poolt miljoniteni. Kim Jong-uni parteisiseseid vangerdusi ning pidevas muutuses olevas riigijuhtimismudelis torkab selgelt silma hirmu komponendi taasteke – nii Parteis kui
ministeeriumites, kõrgetasemelistes ja olulistes komisjonides (just need juhivad tegelikult Põhja-Koread), sisutühjas parlamendis ning armeejuhtkonnas toimuvad muudatused juhtimisahelates loovad üha vähem võimalusi mingilgi moel Kim Jong-unile Kapstani ja Augustipleenumi sarnastel meetoditel väljakutseid esitada. Kim Jong-un on isa ja vanaisa eeskujul mänginud taas olulisemad ametikohad kätte pereliikmetele ja hõimlastele. Noorenduskuuri asemel on keskmine vanus Keskkomitees, poliitbüroos ja armee juhtkonnas veelgi gerontofeerunud. Kuidas kaasajal Töölispartei Keskkomitee, poliitbüroo ja Kongressi valimissüsteem võib sättida absoluutse Liidri puutumatusse olukorda, kirjeldab äärmiselt põnevate ajalooliste näidete toel Põhja-Korea võimudünaamikat aastaid jälginud Vene ajaloolane Fjodor Tertitski nn.põhjakorealikku demokraatiat analüüsivas loos. Kolm viimast lõiku siinkirjutaja mõttekäigus annavad tunnistust pidevast vajadusest ohjata parteisisest rahulolematust ning see omakorda on otseses sõltuvuses Parteist saadavast ainelisest kasust ning heaolust. Selle tagamine on maailma enim sanktsioonidega koormatud ning nüüd Covid19 hirmus end esimest korda tegelikku isolatsiooni sulgenud Kim Jong-unile aina olulisem, kuid keerukam ülesanne. Koroonapandeemia annab meile elulise katsena aimu, kuidas sanktsioonid tegelikult mõjuda võiksid. Suhtlus ning kaubavahetus Hiinaga on aga pigem taas avanemas ja elavnemas.
 |
| Kim Jong-uni mõjukas tädi taastas 2019.aastal positsioone |
Noorus on alati hukas
1945.aastal, vahetult peale Korea poolsaare vabastamist Jaapani okupatsioonist, alustasid Sinuijus (linn Hiina ja Põhja-Korea piiril) Nõukogude Liidu poolt organiseeritud ning nende kaasajooksikuid eelistava toidujagamissüsteemi vastu mässu sealse ülikooli tudengid. Mäss paisus ning seda toodi maha suruma Punaarmee. Protsessi kaasati ka värskelt Korea põhjaosa (KRDV kuulutati välja alles kolm aastat hiljem) nukuvalitsejaks määratud Kim Il-sung. Hukkus kuni sada noort õppurit. 1989.aastal Pekingi Tiananmeni sündmuste tuules tekkisid rahutused enamikes Pyongyangi ülikoolides protesteerimaks Kim Jong-ili pillava elustiili vastu. Meenutagem, et sel aastal toimusid ülikalleid infrastruktuurirajatisi nõudnud nö alternatiivolümpiapäevad maailma noortele ning Kimi režiim ei saanud aasta varem Lõuna-Koreas toimunud edukatele Souli mängudele moraalselt alla jääda. Festivalil osales üle kolmekümne tuhande välismaalase (sh.kapitalistlikest maadest) ning sportmängude raames toimunud sotsialiseerumist võib liialdamata nimetada üürikeseks vabaduse oaasiks Põhja-Korea tumedas ja pikas ajaloos. Paljuski tuleb tudengite hilisemate rahutuste põhjusi ning julgust otsida just nendest kahest nädalast 1989.aasta suvel. Tuhandetele jäid kõrgem haridus edaspidi kättesaamatuks.
 |
| 1989.aasta noorsoofestival Pyongyangis |
Relvavendadel on ohtlikud relvad
Militaarringkondi on Põhja-Korea kontekstis peetud ekstraordinaarse lojaalsuse ning vankumatu tahte kantsiks. Pragmaatilisemast vaatenurgast on sõjaväkke soovitud minna ka põhjusel, et seal antakse lihtsalt paremini süüa. Ohvitserkonna jaoks avab armee võimaluse ajada mastaapset äri. Põhja-Korea majanduselu avanemine ning esimesed suurtehingud sündisidki armee osalusel. Armee kontrollib olulist osa riigi majanduselust, olemas on riiklikud moonipõllud. Laevandus, kalapüük ning narkoäri on relvajõudude business. Põhja-Koreas teatakse laialdaselt 1996.aastal toimunud riigipöördekatset, mis oli plaanitud vägivaldse võimuvahetusena. Põhja-Hamkyungi provintsist sealsete omavalitsusjuhtide kaasamisel algama pidanud ülestõusust levis siiski eelinfo Pyonyangi ning 40 hukkamist ja 300 vangistamist olid saanud tõsiasjaks. Ülestõusu ajendina peetakse tõenäolisemaks 1996.aastal näljahäda eelõhtul armees valitsevaid kohutavaid olusid ja nälga. Uudiseid armees toimuvatest intsidentidest immitseb riigist välja sageli ka tänapäeval. 2019.aasta veebruari lõpus, kui Kim Jong-un pidas Hanois luhtuvat tippkohtumist Donald Trumpiga, süüdati idarannikul Hamhungi linnas asuval sõjaväelennuväljal sealsed õhusõidukid. Ebakõlad piirivalves ebainimlike tingimuste tõttu piiri valvavate sõdurite ning piiriülesest kaubandusest kasulõikavate ohvitseride ning omavalitsustegelaste vahel on viinud tulevahetusteni. Näljased piirivalvurid on olnud regulaarsed külalised Hiina piirikülades, kus riisikoti nimel ei peeta paljuks tappa. Need episoodid on põhjustanud (varjatud) diplomaatilisi probleeme kahe naabri vahel. Piirialadel toimuv on saamas tabuteemaks ka Hiina poolel.
Erki Loigom reisilugu Põhja-Korea ja Hiina piirilt (LP, 9.august 2019) https://epl.delfi.ee/lp/kuidas-ma-hiina-piirilt-pohja-koread-piilusin?id=87024399
Erki Loigom reisilugu Põhja-Korea ja Hiina piirilt (LP, 9.august 2019) https://epl.delfi.ee/lp/kuidas-ma-hiina-piirilt-pohja-koread-piilusin?id=87024399
 |
| Tüüpiline turuplats Põhja-Koreas |
Tuleohtlikumad paigad Põhja-Koreas on turud, milliseid organiseeritud kujul on üle riigi nelisada (2010), isealgatuslikke aga tuhandeid. Jangmadang (장마당) ehk turuplats on kasvatanud üles terve nn.jangmadangi generatsiooni, kes näljahäda järgsel ajastul õppis päris juchet ehk riiklikult kultiveeritud dogmat igakülgsest isehakkamasaamist. Just need enamasti isetekkelised müügiplatsid on tegelikult Põhja-Korea rahvamajandust elushoidvad, kuid tundlikud ning režiimile ohtlikud paigad. Oluline ei ole mitte jälgida kuivõrd Kim Jong-uni või tema isa režiim rahva heaks teeb või tegi, vaid see mida ei tee. Turgudel toimuva reguleerimine sai alguse juba 2000ndate aastate alguses, kui kehtestati piiranguid müüdavatele toodetele, müüjate vanusele, isegi soole. Enamik turul turumajanduse reegleid omandavaid osalisi on just koduperenaised alates lubatud soliidsest east, viiekümnendatest. Just turgudel tekkinud sotsiaalsed võrgustikud ning oskused on peamiseks põhjuseks, miks enam kui kolmveerand Põhja-Korea põgenikest on alati olnud naissoost. Katsed ohjeldada režiimile ohtlikku ettevõtlikku meelt (“antisotsialistlik käitumine” on regulaarne käibefraas Põhja-Korea meedias ning selle kasutamine pigem süveneb) on olnud ajutise iseloomuga ning edutud. Turud on kasvanud ning umbkaudu 80% põhjakorealastest sõltuvad oma hakkamasaamises just neist. Seetõttu on igasugused katsed turgudel toimuvat riigi ideoloogiaga sobivates raamides hoida, tekitanud hulgaliselt vastureaktsioone. 2011.aastal kähmlesid sajad turulised politseiga Sinuijus, oli hukkunuid. Turgudel toimuvaga on otseselt seotud ka 2009.aasta äpardunud rahareform, kui Kim Jong-il üritas taastada kohaliku woni renomeed, keelates välisvaluuta igasuguse kasutamise ja omamise ning devalveeris woni. Põhjakorealased kaotasid säästud. Tekkinud pahameeletormis põletati Kim Il-sungi näopildiga kupüüre, soditi ausambaid ning võimud olid sunnitud Pyongyangis kehtestama komandanditunni päevadeks. Režiim tunnistas reformi äpardumist ning 2010.aastal hukati avalikult patuoinaks tehtud rahandusminister Pak Nam-gi. Edaspidi on võimud üritanud turgude arengut riiklike toetusmeetoditega raamitumalt ohjeldada, kuid selles protsessis on nii trumm kui pulgad ammu tavaliste kodanike käes. Nendega mängitavad marsid sunnivad Kim Jong-uni kasutama kõrvatroppe. Põhja-Korea tegelik valuuta on juba ammu Hiina jüaän, sobib ka Ameerika dollar. Vonni populaarsus on siiski tõusuteel.
“Joonistame selle paksule värdjale Hitleri vuntsid!”
 |
| Ryongchoni asula peale plahvatust |
Väidetavalt on kiputud ka liidrite elude kallale. 2004.aastal Hiinast plaanitust mõned tunnid varem kodumaale naasnud Kim Jong-il pääses soomusrongiga Ryongchoni raudteejaama läbides mõned tunnid hiljem (esmase plaanitud saabumise ajal) toimunud hiigelplahvatusest, mis muutis rusudeks sadu hooneid, tappis tuhandeid ning plahvatusjäätmed lendasid üle piiri Hiinassegi. Õnnetuses hukkus sealhulgas hulk süürlasi (!), kelle eesmärgid Koreas viibimisel on segased. Väga visad on kaduma analüüsid, mis kinnitavad Iisraeli osalust juhtunus. Riik suleti välismaailmale hermeetiliselt (sh.telefoniliinid) ning kogu sõjaväejuhtkond vahetati loetud nädalatega välja. Samuti on infot Kim Jong-unile plaanitud atentaadist 2012.aastal Pyongyangis, kui tema marsruudilt leiti täies valmiduses laskepesa kuulipildujaga.
2019.aastal tõstsid mässu sajad pakases Samjiyoni näidisasulat ehitavad töölised. Ülestõusud ja mässud vabrikutes, ehitusplatsidel, kaevandustes on vangilaagritesse või riiklikult korraldatud hukatusse viinud tuhandeid inimesi.
Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta!
Eelpooltoodud pikaks veninud näited on vajalikud mõistmaks seda jõuetut, kuid siiski kuskil pakitsevat lootust,mis teatud eeltingimuste täitumisel võivad kutsuda esile muutusi. Jään siiski oma 2015.aasta raamatus “Nälg, hirm ja maailma suurim vangla” toodud tulevikustsenaariumi juurde, mille kohaselt transformeerub Põhja-Korea tasapisi millekski Kuuba või Laose sarnaseks.
Turumajanduslik majandusmudel on riiki tulnud, et jääda ja areneda. Mälupulgad on Kimi režiimile ohtlikumad kui konventsionaalne relvapark Lõuna-Koreas, Jaapanis või kaugel Ameerika Ühendriikides. Eduka rahvaülestõusu eeltingimused on Põhja-Koreas siiski endiselt täitmata ning selles tuleb tunnistada režiimi tarkust. Riigis puudub igasugune oluline välissuhtlus eraisikute, rääkimata organisatsioonide tasemel, pole internetiühendust, välismaale helistamise võimalust. Riigisisese intraneti sisu loob riik. Mobiilsed sidevahendid leiavad küll aina enamat kasutust ning on põhjakorealaste seas hinnatud, kuid nende riist- ja tarkvara loomist kontrollib riik. Sotsiaalmeediat olemas ei ole, füüsilised kontaktid üle territooriumi on kontrollitud ja minimaalsed. Peamine eeldus laiemateks intsidentideks on siiski täidetud. Olemas on mastaapne rahuolematus võimude saamatusega heaolu taganud lubaduste täitmiseks (2017.lubas Kim tuumaprogrammi peatselt lõppemisel täie innukusega keskenduda rahva heaolule) ning see on oluline, kuid kahjuks ebapiisav. Puuduvad võimalikud liidrid, ühine arusaam või ideoloogia tulevikust, igasugune väline toetus või dissidentide liikumine jne. Kehtib ütlus “kaasajal tühja kõhuga revolutsiooni ei tee”. Põhjakorealased oskavad arvestada 70 aasta jooksul kogetud hirmu ning võimalikke fataalseid tagajärgi. Siinkirjutaja arvamuse kohaselt mingeid vapustusi vaatamata enneolematule välissurvele, nii inim- kui loodustekkelisele (kumba alla see koroonaviirus ses vaates üldse liigitub?), oodata ja loota ei saa.
Inimõiguste olukorraga tutvumiseks soovitan lugeda värsket ÜRO Inimõiguste Komitee 25.veebruaril 2020.aastal ilmunud raportit olukorrast Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis. Tekst on ladusas kirjastiilis, kuid emotsionaalselt raske lugemine. Tuleb siiski mainida, et kõik viimaste aastate samad raportid on olnud kahetsusväärselt sarnase sisuga. Kaasaja jõhkraim inimkatse jätkub.
PS. Artiklis kasutatud viited on sageli pärit Wikipediast, RadioFreeAsiast või mõnest teisest tavapäraselt küsitava kredibiilsusega allikast põhjusel, et lugeja saaks kergelt loetava ülevaate juhtunust. Paljudest märgilisest intsidentidest on kirjutatud pakse raamatuid, kraadiõppe lõputöid, ajaloolaste koostatud süvaanalüüse. Siiski on Põhja-Koreaga seotud uudisvoog alati sisuliselt kontrollimatu ning seeläbi ei oma väljundkanali usaldusväärsus selle riigiga seotud uudiste tõesuse osas kahetsusväärselt suurel määral erilist tähtsust.
No comments:
Post a Comment