Tark Marssal, kuri geenius või karmide mänguasjadega hull?

Foto: Eesti Ekspress
Mida tahab 25miljonilise kesise toidulauaga rahva liider Kim Jong-un, kes laseb taevasse ja matab maavärinaid tekitava metallkesta sisse raha, millest kogu riik saaks terve aasta korralikult söönuks?

Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki (edaspidi Põhja-Koread) on peetud maailma kõige suletumaks ja eraklikumaks kuningriigiks. Enamasti kajastasid varasemalt riigist tulnud vähesed uudised ulmelisi lugusid kuulipildujatules hukatud teisitimõtlejatest, püksrihma keetmisest maisisupi maitsestamiseks või ülevaated, kui palju Kim Jong-il (praeguse liidri isa, Kallis Juht) pärast kurtisaanidega hullamist kõhutuuli armastas lasta. Põhja-Korea ja tema liidrid olid maailma meedia müstikud, kelle ärplemised naabritega või maailma üldsusega tundusid halenaljakatena. Kuid Aasias tehakse plaane mitte ainult viisaastakute kaupa, vaid poolsada aastat ja enamgi ette. Riigi rajaja ja tänase liidri vanaisa Kim Il-sung tundis tuumaambitsiooni pakitsemas juba 1950ndate lõpus. Mängides ideoloogilisi partnereid Hiinast ja NSV Liidust edukalt teineteise vastu, ei õnnestunud Suurel Juhil enamat kui tuumakompleksi ehitus Yongbyoni asulasse nõukogude teadlaste abil ning sadade kimilsungismist nakatunud noorte tuumateadlaste koolitamine Moskvas. Seeme oli idanema pandud. Hiljem on riik edukalt jäljendanud või täiustanud Nõukogude relvastust, hankinud Pakistanist piisava partii tehnoloogiat uraani ning valetanud maailma silmad ja suud täis rahuotstarbelisest elektrienergiatootmisest. Yongbyonist pole kunagi ükski elektriliin elektrivõrku viinud. Tuumaläbirääkimistel on Põhja-Korea alati sohki teinud. Alati!

Kimide dünastia kolme liidrit on peetud veidrikeks, mida nad keskaegsele kuningakojale sarnaselt ongi. Kuid milline sotsialismileeri riik on suutnud üle elada bloki lagunemise, mitu miljonit inimest tapnud näljahäda, lakkamatud majandussanktsioonid ning näitab ikkagi ette arvestataval tasemel kaitsevõime kõige hävitavamate relvade näol? 
Püha Kolmainsus Põhja-Koreas

Samas käib maailma suurima vanarauast armee uuendamine riigile selgelt üle jõu. Ülirepressiivne režiim on olnud väga ratsionaalne. „Ähvarda relvadega ja palu toiduabi“-välispoliitikaga peeti riiki aastakümneid üleval. Hirmuvalitsust rakendati edukamalt kui Jossif Stalin seda suutis ning see hoiab siiani põhjakorealasi maailma suurimas vanglas. Ent Kim Jong-uni suurim mure on mitte enam sanktsioonid, kuivõrd mälupulgad, mis toovad infot välisilmast aina sügavamale Põhja-Korea ühiskonda. Praeguseks pole riigis enam tõsisusklikke Targa Marssali uskujaid. „Püha Kolmainsuse“ piltidelt pühitakse endiselt kord päevas tolmu, aga pelgalt kohusetundest. Riigis eksisteerib majandushuvidega eliit, kelle Marssal on usaldanud majandust juhtima kõige läänelikemate turumajanduse reeglite järgi. Nende jaoks režiimi on säilimine elu ja surma küsimus, nagu Kim Jong-unile endalegi.

Ma ei tunne talle kaasa, aga teadmata sünniajaga, kuid aasia arusaamu arvestades verinoor „prints“ jäeti peale isa äkilist surma 2011. aastal äärmiselt raske ülesande küüsi. Enda kui tõsiseltvõetava Juhina kehtestamine on nõudnud viis aastat paleepöörete ennetamist, sugulaste hukkamist, armee puhastamist, piiride kinninõelumist (v.a.majandustegevustele), infoleviku tõkestamist ning teisi võikaid ja 21. sajandisse mittekuuluvaid lahendusi. Tuumarelvade ja rakettide müra kõrval kipub tahaplaanile vajuma inimõiguste teema. Kim Jong-uni ajal on vangilaagrite hulk vähenenud, kuid olemaolevate pindala ja riigivaenuliku tegevuse eest karistadasaanute hulk suurenenud. Kim Jong-un kardab oma elu pärast. See on märgatav kasvõi tema kehakaalus ja olekus. Kindlasti on kergem olla maailma naerualune leivakombinaadis barankasid vaadates või sõjaväeosa sigalat inspekteerida kui ära hoida välissurvet ja kõrvaldada sisevaenlasi. Kõike vaid selleks, et tagada enda ja umbes miljonilise uuseliidi heaolu. Panused on aga läinud globaalseks!

Mis saab edasi? Põhja-Korea on saavutanud tõsiseltvõetava taseme. Ilmselt näeme ka tulevikus, kuidas kontinentidevahelised raketid katsetuste ajal üle Jaapani lendavad. Sellega tuleb uute, paariariiki ohjeldada püüdvate poliitikate loomisel arvestada. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiina aitab olukorda lahendada hetkeni, mil Põhja-Koread ähvardab kadumine. Hiinal on endiselt, ka viiesaja aasta perspektiivis, Põhja-Koread vaja, Kim Jong-uniga või ilma. Venemaa naudib süllesadanud võimalust naasta kõrgesse mängu Kaug-Idas. 

Põhja-Korea relvi on nähtud ligi poolesajas relvakonfliktis üle ilma. Karmide sanktsioonide valguses on sulaselge, et Pyongyang üritab teenida kõva valuutat, müües raketitehnoloogiat jumal teab kellele. Olgem ausad, USA, keda ähvardused puudutavad geograafilistel põhjustel umbes sama palju kui Saue valda, pruugib retoorikat, mis veel aasta tagasi kõlas ainult Pyongyangi ruuporeist. Kumb tundub teile suurem kloun? Kas Paks Poiss, kes sõda õhutavas hüsteerias naudib kasvavat riigisisest poolehoidu või Washingtoni Linalakk, kelle säutse Mattis ja Tillerson päev hiljem maailmale tõlkima peavad?

Eesti Ekspress, 6.09.2017

Kuues tuumakatsetus. Mis saab edasi?

On selge, et mingid tsiviliseeritud meetodid Kim Jong-uni pikaajaliste eesmärkide saavutamise häirimiseks ei tööta. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiinast ei ole partnerit, kes tõsiselt võtaks ette Pyongyangi rahustamise. Hiina näiline mure on kantud vaid asjaolust, et Kim ei laseks iseenda režiimi õhku. Hiina teeb mistahes ponnistusi, et PK säiliks – Kimiga või ilma, ükskõik. Venemaale sobib Kim Jong-uni ärplemine lihtsalt vastasseisus USA-ga väga hästi. Vastastikused õhunumbrid Korea lähedal õhuruumis saatsid kogu viimast nädalavahetust. Õhus käisid Hiina, Venemaa kui Lõuna-Korea (loe:USA) lennumasinad. ÜRO JN võib ilmselt minna sanktsioonidega edasi ja kehtestada näiteks totaalse diplomaatilise blokaadi – nõutakse PK saatkondade sulgemisi üle ilma. Kindlasti flirditakse mõttega külmutada nafta ja muude kütuste tarned PK-le. Seda siiski isiklikult ei usu, sest see lööb peamiselt PK rahvastikku, režiimi mitte niivõrd. Lihtsalt autod sõidavad veelgi vähem, sooja toodetakse nafta asemel sanktsioonide tõttu ülejäävast kivisöest, kütuse ostud kodanikele või ettevõtjatele limiteeritakse (see on PK-le tuttav teema, elavad selle üle ilusti). 

Päris viimaseid ja äärmist isolatsiooni nõudvaid sanktsioone Hiina ja Venemaa kindlasti ÜRO JN-s
Põhja-Korea teine mees Kim Yong-nam Teheranis
läbi ei lase. Seda näitavad juba Moskva ja Pekingi reaktsioonid üle Jaapani lennanud keskmaaraketi katsetuse järel – sanktsioonid on saatanast, eeltingimusteta dialoogi vajadus jne jne. Nüüd tuleb leppida ka tõsiasjaga, et PK on tuumajõud. Hetkel küll väga pisike, aga nende järjekindlus on olnud muljetavaldav. Ilmselt on siin taga ka mingil moel toetus suurematelt jõududelt, kuid pigem moraalselt laadi. Kahtlused on ilmselt põhjendatud, aga reaalseid fakte ja isegi põhjendatud kahtlusi ei ole mina kuulnud. Mingit reaalselt koostööd relvaprogrammide arendamisel on küll raske ette kujutada. Raketiprogrammis on selgemaid tõendeid koostööst Iraaniga. Iraan, kes on arendanud tahke kütusega raketimootoreid, on viimase paari aastaga oluliselt aktiviseerunud ja koostöö P-Koreaga on samuti selgemast selgem. Seal on kindlasti tugev ühisosa olemas. Samuti peab jälgima pingsalt, millistele paariatele või organisatsioonidele P-Korea võib hakata müüma oma lühi- ja keskmaarakette või nende loomise tehnoloogiat. Ajaloost näiteid ju küll - taaskord Iraan (Iraagi sõja ajal), Süüria tuumakompleks, mille Iisrael hävitas, tarned Liibüale. 

Nüüd, kui sanktsioonide tase on enneolematu, otsib Pyongyang veel enam omale kliente nö. põranda alt. Veel tuleb ära mainida, et Päikesepaistepoliitikat 2.0 võimule tulles lubanud Lõuna-Korea uus president Moon Jae-in osutuski naiivseks ja on tänaseks korrigeerinud oma PK suunalist poliitikat. USA raketipüüdursüsteem THAAD saab ilmselt Lõuna-Korea valitsusest rohelise tule. Kogu olukord on tõsiselt kõigutamas aastakümneid püsinud tasakaalu regioonis – lisaks kasvanud PK võimekusele soovib LK ilmselt oma territooriumile või vetesse USA tuumavõimekust, Jaapan panustab hüppeliselt kaitsevõimesse ja võimalik on ka ründerelvastuse taastamine. Venemaa naudib lihtsalt võimalust suurde mängu ka Kaug-Idas tagasi tulla. Mida ennustada lähinädalateks? Selge, et PK alustab ka mandritevaheliste rakettide intensiivsema katsetamisega. Seni on neid katsetusi ju vaid kaks. Hull lugu on see, et ainus võimalik trajektoor neid kuni 7000 km lendavaid torusid katsetada on taaskord üle Jaapani. Veel hullem aga on kujutada ette võimalikke tuumarelvade katsetusi näiteks atmosfääris. Aga ikkagi, sõjalist sekkumist väljaspoolt on võimatu endiselt ette kujutada.

Punktivõit Paksule Poisile (kirjutatud enne 6.tuumakatsetust)


Põhjakorealased edukat katsetust tervitamas
Põhja-Korea arengutes on vajalik ümber hinnata mõningad aastakümneid püsinud eelarvamused, mis takistavad edukalt tegelemast peamise eesmärgiga Korea poolsaarel – rahu saavutamisega.

Põhja-Korea tuuma- ja raketivõimekus on tõsiasi. Varasemalt pidevalt ebaõnnestumistega lõppenud keskmaarakettide katsetused on jõudnud faasi, kus lausa kontinentidevahelised ja tõenäoliselt tuumalõhkepäid transportida suutvad raketid lendavad oodatud kaugustele. Ameerika Ühendriikide lärmakas retoorika ohust nende mandriosale on siinkohal kolmandajärguline. Tõelises ohus elavad naabrid Jaapan ja Lõuna-Korea. Seda, et Jaapan ei suuda ohule peale ruuporite undamise otsustavalt reageerida, oleme just kogenud. Lõuna-Koreal on veel vähem aega võimaliku rünnaku korral mistahes relvadega põhjapoolt. Kui Donald Trump ametisse astudes 2016.aasta sügisel mainis, et Põhja-Korea raketid ei hakka mandreid ületama nii pea, siis ometi on see juhtunud. Sarnast skepsist kohtab hetkel Põhja-Korea võimekuse kohta kruvida nende selgelt edukate rakettide ninadesse massihävitus- või keemiarelv. Selle skepsise peaks unustama ja arvestama, et paariariigi raketiprogrammi areng on lähikuude kaugusel ka taoliste katsetuste sooritamisest. Ilmselt sellega siiski maailma kaitsepoliitikat kujundavates mõttekodades juba arvestatakse. 
Jaapani peaministril on kibedad päevad

Põhja-Korea armeed peetakse maailma suurimaks vanarauast armeest. See on küll tõde, kuid jälgides Kim Jong-uni sihikindlat toimetamist ja prioriteetide seadmist massihävitusrelvade arendamise suunas, ei pruugi tal olla vajadust seda uunikumidest koosnevat jõudu uuendada. Kuigi asjatundjate hinnangul lennutatakse hetkel taevasse vähemalt ühe liha ja riisiga söögikorra jagu raha kogu Põhja-Korea elanikkonna jaoks, on see siiski odavaim viis enda kaitsevõime tõsiseltvõetavuse tagamiseks. Samuti tuleb arvestada tõsiasjaga, et Korea Rahvaarmeel on olemas tõeliselt ohtlik keemiarelvaarsenal, mida ka eksporditakse. Spekulatsioonid keemiarelvaalasest koostööst Süüriaga on leidnud tõestust. Lisaks Korea kõrgete ametnike visiitidele Damaskusesse on kinnipeetud keemiarelva tootmiseks mõeldud laevasaadetisi. Siit edasi tuleb oluliselt enam hakata pöörama tähelepanu asjaolule, et tugevate sanktsioonide tõttu otsib Pyongyang üha enam kliente oma raketitehnoloogiale, keemiarelvadele ja tavarelvastusele ning taoline režiim ei küsi ostja eesmärkide kohta ülearu küsimusi. Iraani tuumaleppe ja taaselustatud raketiprogrammi valguses on rohkem kui kunagi varem küsimuse all Pyongyangi ja Teherani koostöö neis küsimustes. Põhja-Korea kõrgeid ametnikke näeb aina enam Teheranis, kus küll väidetavalt käiakse uue saatkonna ehitust inspekteerimas ja teaduse ning tehnoloogiaalaseid koostöölepinguid sõlmimas, kuid millegipärast hakkasid Põhja-Korea Hwasongid ja Taepodongid edukalt lendama just peale väidetava koostöö taaselustamist Iraaniga. Iraan on tuntud tahkel kütusel töötavate raketimootorite arendajana ning nüüd on sellised tõukamas ka Põhja-Korea rakette. Lisaks näevad raketid Nodong ja Shabab3 kuidagi liiga sarnased välja. Iraani ja Põhja-Korea koostöö neil teemadel ulatub Iraani-Iraagi sõtta, kus Iraan meeleheitel tugeva Iraagi vastu pöördus just Põhja-Korea poole, kes selleks ajaks oli suutnud vene päritolu scud-raketid kopeerida ja osutus oluliseks relvatarnijaks islamivabariigile. Kokku on Põhja-Korea päritoluga relvastust tuvastatud ligi neljakümnes konfliktis viimase poole sajandi jooksul.

Põhja-Koread surutakse hetkel ajaloo tugevaimate sanktsioonidega. Siinkohal tuleb aga pigem olla nõus Hiina ja Venemaa seisukohtadega, kelle sõnul sanktsioonid probleemi lõplikult ei lahenda. Põhja-Korea majanduses on niivõrd oluline osakaal illegaalsel majandusel, et ametliku majanduse pitsitamisest jääb väheks. Selge on, et ligi kolmandiku ametliku majanduse pressimisest (just nii suureks hinnatakse viimaste maavarasid ja kalatööstuse toodangu eksporti reguleerivate piirangute mõju Põhja-Koreale) loodetav kahju režiimile on küll tuntav, kuid ainus, mida sellest oodata, on kõikvõimalike illegaalsete ekspordiartiklite osakaalu kasv. Juba on signaale, et seni suuresti sõjaväe kontrolli all toimetanud kalatööstus sunnitakse tootma enam narkootikume, lennufirma AirKoryo toodab ka eksporditavat alkoholi jne. Mereannid on aga olnud oluline tuluallikas armeele ja riigile juba aastakümneid. Samuti ei kutsu Pyongyang tavapäraselt koju piiri taga sisuliselt orjadena töötavaid kodanikke, vaid sunnib neid otsima mistahes võimalusi oma tööhõive säilitamiseks. Ligi viiskümmend tuhat töötajat Venemaal, Hiinas, Pärsia lahe riikides ja Aafrikas, toodavad riigile tulu üle 3 miljardi dollari aastas. Sanktsioonid keelavad riikidel põhjakorealastest töötajate arvu suurendamise. Küll aga on see pragmaatiliselt vastumeelne Hiina ettevõtjatele Korea poolsaare lähistel, kus on kümneid ettevõtteid, kus töölistena töötavad enamikus just odavad põhjakorealased.

Hiina pühendumist ja rolli peetakse Põhja-Korea olemasolus määravaks. Nii ongi. Aeg on lõplikult mõista ka maailma liidritel, et Hiina huvi on endiselt Põhja-Korea kui puhvertsooni säilitamine. Üheltpoolt kardetakse miljoneid võimalikke põgenikke Kirde-Hiinas, aga tegelik ja pikaajaline hirm võimsa konkurendi tekkimises ühinenud Korea näol on primaarne. Aasias ei tehta plaane viisaastakuteks, seal vaadatakse ette 50 aastat. Nii palju aga ei kuluks kui kaks Koread liitudes taaskord jalad alla saaks ja asuks murendama Hiina pikaajalisi majanduslikke eesmärke. Moskva roll käesolevas konfliktis on väheoluline, kuid hetkel naudib Venemaa Kaug-Ida Põhja-Koreale määratud sanktsioonide valguses hüppelist majandusedu. See väljendub peamiselt antratsiidi tarnetes Hiinale, kes alates märtsist pole Põhja-Koreast ametlikel andmetel ostnud kuupmeetritki vajalikku maavara. Hiina survestamisest Põhja-Korea küsimuse lahendamises erilist edu loota ei ole. Kaotada aga võimaliku majandussõja valguses enam kui küll. Valikud on keerulised.

Tihti kuuleme arutelusid, et Pyongyangi režiim viib niivõrd ulatuslikke raketikatsetusi läbi paremate tingimuste kauplemiseks läbirääkimistel. Millistel? Läbirääkimised mistahes formaadis on alati (!) läbi kukkunud. Esiteks on Põhja-Korea kõik antud lubadusi murdnud, kuid nüüdseks on Kim Jong-uni režiimile saanud selgemast selgemaks, et läbirääkimistel antud sõrmed võivad viia kiirele käe maharaiumisele ehk võimu kokkuvarisemisele. Kui senini oli Kim Jong-ilil silme ees vaid Nicolae Ceausescu kokkuvajuv verine keha, siis Kim Jong-un teab, mis võib juhtuda peale läbirääkimisi ja seda Muammar Gaddaffi näitel. On selge,et Kim’ide režiim on pidamas maailma suurimat vanglat ja selle kontol on ajaloo jooksul miljoneid hukkunuid ning seeläbi on võimusäilitamine Kim Jong-uni ja tema lähikonna ning riigi uuseliidi jaoks elu ja surma küsimus. Kogu tuuma- ja raketiprogrammi valguses ei tohiks unustada Põhja-Korea inimõiguste olukorda, mis Kim Jong-uni perioodil sisuliselt paranenud kuidagi ei ole.

Sõjaline lahendus ei ole vaatamata erakordsetele pingetele endiselt päevakorras. Samuti on Lõuna-Korea uus ja rahumeelset suhtlust ning koostööd lootnud president Moon Jae-in sunnitud tõdema, et tema eesmärgid on läbikukkunud. Tuumariik Põhja-Korea on tõsiasi. Kõik meetodid, mis aitavad pingeid maandada, Kim Jong-uni toetust siseriiklikult aegalselt murendada, põhjakorealaste teadvust oma režiimi olemusest laiendada, on teretulnud. Maailma strateegid võiks eelpooltoodud tõdemused võtta edaspidise Põhja-Korea ohjeldamise poliitika alusteks. Hetkel on punktivõidu nokkinud Kuri-Korea ja Paks Poiss ning muu maailm elab aastakümneid rahutoonud dogmades.

Korea kriisi süvendavad Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea erimeelsused enam kui Kim Jong-uni ärplemine

Demilitariseeritud tsoon L-Korea poolel
Kuigi pinged poolsaarel tunduvad olevat haripunktis, on endiselt kehtimas selge arusaam – sõjaline lahendus ei ole reaalne. Värvikate liidrite verbaalne mõõduvõtt võib endas sisaldada küll tugevat psühhoogilist mõjutust, kuid nii Washingtoni kui Põhja-Korea naaberriikide pärispoliitikud (Mattis,Tillerson,Moon Jae-in, Xi Jinping jt.) on esinenud aina kainenevate sõnavõttudega. Kahjuks on viimase pool aasta arengud siiski märkimisväärse punktivõidu andnud Pyongyangile ning pigem kinnistanud Kim Jong-uni võimu.

Moon Jae-in, kellel täitus 100 päeva Lõuna-Korea presidendina, on aina avalikumalt kõnelemas erinevatest koostööle kutsuvatest projektidest sõjaka põhjanaabriga. Samas on Lõuna-Korea liider nihutanud „punast joont“ aina edasi, et suuta täita oma lubadusi uuest Päikesepaistepoliitikast. Moon’il ei tasu kindlasti unustada kuivõrd kiiresti ületas Kim Jong-un kontinentidevahelise raketi Hwasong14 (ICBM) eduka katsetusega veel sügisel Trumpi poolt seatu. Tuumarelv ja ICBM Põhja-Koreas on tõsiasjad ja sellega tuleb ilmselt leppida. Samuti on retoorikas Valge Majaga koostööd otsinud Moon’il ameeriklaste agressiivsusest kõrini, mille kinnituseks on sisuliselt vetostamine igasugusele tegevusele Korea poolsaarel. Ameeriklaste aktiivne sekkumine on halvendanud Lõuna-Korea ja Hiina suhteid, pidevalt on õhus Jaapani remilitariseerismprogramm. Sõjaeelne hüsteeria aga sobib ideaalselt Kim Jong-unile, kes seeläbi legitimiseerib oma sõjakat poliitikat just Põhja-Korea ühiskonnas ning võimuvertikaalis. Mida enam süvenevad Washingtoni ja Souli vastuolud, saab Kim Jong-uni režiim ajapikendust. Jälgides igapäevaselt Põhja-Korea meediat, võib väita – meediakajastus ja hüsteeria on pigem Läänemaailma probleem sõjameeleolude õhutamisel. Ameerikavastasus on Põhja-Korea toimimise nurgakivi ning selle serveerimist kodupublikule osatakse filigraanselt. Lisaks on Kim Jong-un lisaks Targa Marssali oreoolile leidnud toetust ka riigi paranenud majandusolukorrast.
Grand Monument Pyongyangis

Mis saab edasi? Põhja-Korea režiim ei kauple oma tuumaprogrammi üle ja ei istu Liibüa saatust arvestades nii pea kellegagi ühise laua taha. Osapoolte pikaajalised huvid, mis peamiselt räägivad Põhja-Korea säilimisest, ei ole muutunud. Vaatamata karmidele sanktsioonidele, mis rohkem kahjustavad Hiinat kui Põhja-Koread, leitakse juba tagauksi kaubavoogude (loe: sularaha) säilitamiseks. Näiteks Venemaa süsi liigub Hiinasse millepärast nüüd läbi Põhja-Korea sadamate ja erimajandustsoonide. Kas vagunitele laetakse lisaks ka Põhja-Korea maapõuest kaevandatud sütt? Venemaa leevendab põhjakorealastest tööjõule (loe: orjadele) ligipääsu oma tööturule märkimisväärselt. Tõenäoliselt võtab Kim Jong-un ette mõningase pingelõdvendusperioodi, kuna ta on saavutanud korraliku vahefiniši võidu. Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused võivad siiski taaskord pingeid ajutiselt tõsta. Põhja-Korea säilimine ei ole ammu olnud nii enesestmõistetav kui praegu. Kim Jong-un võiks enim karta pööret siseringist, mis saaks alguse kindralite majandushuvidest ja nende kitsendamisest. Eliidi hulgast pärit põgenikud on kinnitanud riigipöörde võimalikkust Pyongyangis.  Läänemaailma ning Lõuna-Korea senine mõjutustegevus infoliikumise ja riigi avanemise suunas on olnud üldjoontes edukas. Eesmärk ei pea olema režiimi vahetus, kuivõrd Kim Jong-uni ja tema lähikonna eemaldamine ning kindralitele puutumatuse tagamine tuumaprobleemi külmutamise või rahvusvahelise järelevalve alla viimise vastu. Kogu tuumatemaatika vaates ei tasu unustada Põhja-Korea inimõigustealaseid vajakajäämisi. See riik on endiselt maailma suurim vangla, kus ei ole tagatud ka elementaarsed õigused ja vabadused. Me ei räägi sõnavabadusest vms, vaid õigusest elu kaotamata ühiskonnas toimetada. Koreade liitumine on ebareaalne, Põhja-Koreast saab varem või hiljem Myanmarilaadne üleminekuriik. Seda kõike on võimalik ja vajalik piiride tagant toetada määral, mis tagab eesmärgi rahumeelse saavutamise ja lähinaabrite huvide kaitse. Võib-olla on „do nothing“ antud hetkel  parim strateegia, mida kasutada olukorra stabiliseerimiseks.

Mandritevahelised raketid on tõsiasi, millega peab arvestama isegi Donald Trump


Kim Jong-un
Põhja-Korea katsetas teist korda ballistilist raketti, mille nii Lõuna-Korea kui  Pentagon kahtlusteta mandritevahelise lennuvõimega massihävitusrelva kandjaks hindasid.  Kas ja kuidas muudab sündmuste nii tempokas kulg olukorda regioonis ja rahvusvahelisel areenil? Kas loota ja uskuda, et kurjamid nii pea tuumarelva raketininasse ei suuda paigutada, on mõistlik? Mida teha Põhja-Koreaga?

Stalinistliku riigi viimase paari aasta ärplemised on välisuudiste infovoos muutunud üsna tavapärasteks (riik on sooritanud ligi 15 raketikatsetust poole aasta jooksul), kuid ometi on just esimesest mandritevahelise raketi katsetusest 4.juulil pidanud naaberriigid ja Ameerika Ühendriigid hindama ümber oma arusaamad seni klounaadina tundunud pseudoprobleemist. 28.juuli, tõenäoliselt taaskord Hwasong-14  katsetusega ei ole enam mingit kahtlust – Põhja-Korea raketiprogramm on olnud edukas ja riik on suuteline tõepoolest ohustama Ameerika kontinenti.  Kui Valge Maja pealik on ametisse astumisel lubanud Põhja-Korea probleemi lahendada Hiinaga või Hiinata, saada sellega igati hakkama, mandrivahelist võimekust ei juhtu jne jne, siis tegelik argipäev on kohale jõudmas ka Washingtonis.

Hullumeelne või kainelt kaalutlev Kim?
Suhtumine Kim Jong-uni kui irratsionaalsesse türanni on muutumas. Kim-ide suguvõsa on olnud vägagi ratsionaalne – mitte ükski kaasaegne diktaatorlus ei ole kestnud niivõrd pikalt. Kuigi Pyongyangi režiimi kollapsit on oodatud aastakümneid, ei ole see olnud ammu nii kindlalt kahe jalaga maa peal, kui praegu. On fakt, et riigi majanduselu kosub, elanike olmeline heaolu on paranenud. Seda mitte tänu Targa Marssali pingutustele, vaid pigem tema võimalikult vähesele sekkumisele igapäevasesse majandusellu. Nii kaugele kuni see ei ole ohtlik tema valitsusele. See on selgelt toonud kaasa inimõiguste olukorra halvenemise. Kuid, tänaseks päevaks on selge trend, mis kinnitab kunagi Põhja-Vietnamis näljaprobleemi lahendatud meetodite edukust  - piiratud ulatuses lubatud turumajandus võib olla edukas isegi niivõrd karmis diktatuuririigis. Kõiki Põhja-Koreaga seonduvaid realistlikke või jaburaid protsesse tuleb alati vaadelda režiimi võimusäilitamise võtmes. Palju kõneldakse viimaste raketikatsetuste taustal võimalusest pakkuda Kim Jong-unile mingisugust kokkulepet. Piirata tuumavõimekust majandusabi vastu on tee, mida dekaadide kaupa Pyongyangile aina uuesti ja uuesti pakutakse. Kuid olgem ausad, isegi Päikesepaistepoliitika ajal 2000ndate alguses ja Bill Clintoni pingelõdvenduse perioodil 1990ndate keskel on vaatamata lubadustele Pyongyang alati jätkanud oma tuumaprogrammiga ning partnereid petnud. Kim Jong-unil on selgelt kaks „eeskuju“ – Saddam Hussein ja Muammar Gaddafi. Just viimati mainitu saatus sunnib Kurja Korea valitsejat erilisele ettevaatusele. Liibüa diktaator uskus Lääne lubadusi koostööst tuumaprogrammist loobumise korral. Mõned korrad õnnestuski veidrikul riigijuhil end lipsustatud maailma eliidi kõrval telkima seada, kuid lõpp on kõigile teada. Sarnane tulevikuperspektiiv sunnib Kim Jong-uni kokkulepetest eemalduma ning arendama odavaimat võimalikest tugeva jõu meetoditest, relvastust. Maailma suurima vanarauast armee uuendamiseks planeedi vaeseimate hulka kuuluv Põhja-Korea vahendid puuduvad ning seeläbi on odavaim viis arendada tõelist režiimi kaitsvat võluvitsa – tuumarelva.

Sanktsioonid ei toimi
Kuigi näo kaotamisest räägitakse peamiselt aasia kultuuride võtmes, on seekord just Donald Trump
see, kes enda lennukaid lubadusi peab kuidagi elus hoidma. Põhja-Korea probleemi lahendus aga kaugeneb iga raketikatsetusega, sest reaalne ja toimiv probleemi lahendamine ei ole kunagi olnud Ameerika kätes. Kui veel kevadel otsis Trump tuge ja toetust Pekingist, siis tänaseks on reaalsus Ameerika presidenti tabanud lagipähe – hiinlased ei ole huvitatud Põhja-Korea probleemi lahendamisest. Vaatamata ajaloo karmimatele sanktsioonidele, on kaubavoogudest tekkinud tulud kahe pragmaatilise liitlase (rahvuslikul pinnal on korealaste suurim vaenlane ikka ja alati olnud hiinlased) löömas ajaloo rekordeid. Paljukõneldud söe import Põhja-Koreast on tõesti alates märtsist tabelis nullis, aga mineraalid, kuld, tsink ja rauamaak löövad rekordeid. Samuti ei ole Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonidest olnud oodatud kasu, kuna riigi toimimist toetavaid illegaalseid tegevusi ei ole ka parima tahtmise juures võimalik sanktsioneerida. Seoses relvaprogrammidega on taaskord kõne all ja huviorbiidis Põhja-Korea koostöö nende ammuste kummaliste sõpradega. Nii
Demilitariseeritud tsoon kahe Korea piirialal
näiteks rajavat põhjakorealased kõva valuuta eest Myanmari armeele maa-alust kaitserajatiste võrku selle tühjale kohale loodud pealinna Naypyidaw lähistel, Venemaa poolt lihtsustati viisarežiimi tööjõu saatmiseks Siberisse metsatöödele ja Vladivostokki ehitustele. Samuti on taaskord tõusnud jutuks võimalik koostöö Iraaniga. Põhja-Koreal on mida müüa ja loomulikult ei kajastu sellised tulusad projektid iiales Lõuna-Korea Keskpanga hinnangutes, mis nö ametlikult Põhja-Korea majandust analüüsivad. On silmnähtav fakt, et piiril Hiinaga käib selgelt äärmiselt elav kaubavahetus ning Sõpruse sild Dandongis on regulaarselt täidetud veokitega, mis toimetavad Hiinast erinevaid kaupu Põhja-Koreasse. Sanktsioonid ei löö Põhja-Korea määral, mida oodati ning teise ringi piirangud karistamaks eriti Hiina ettevõtteid, kes suhtlevad Põhja-Koreaga, tekitavad vaid lisapingeid Washingtoni ja Pekingi suhetes. Põhja-Korea televisioonis näeb aina uusi modernsete rajatiste avamisi, milliste sisustus ja tehonoloogia pärineb vanast Euroopast. Kim Jong-uni toksib klahve endiselt Apple’i arvutis.

Lõuna-Korea ei suuda valida – piits või präänik?
Lõuna-Korea poliitika põhjanaabri suhtes on enam kui segane. Maikuust riigi presidendi ametit kandev Moon Jae-ini Põhja-Korea poliitika pidi valimislubaduste järgi tulema naabriga koostööd hindav. Tegelikkus on aga vägagi keeruline. Pidevate raketikatsetuste taustal on Moon otsinud kabinetis toetust oma koostööle kutsuvale poliitikale, kuid regulaarselt lõpevad kohtumised Sinises palees (Lõuna-Korea presidendi töö- ja eluruumid) tõdemusega, et Pyongyangi vastu tuleb kehtestada kasvõi ühepoolsed sanktsioonid.  Kuigi juulis avaldas Mooni administratsioon kokkuvõtliku, kuid ühepoolse, dokumendi võimalikest koostööprojektidest, ei ole Pyongyang andnud tänini ühtegi luba Lõuna-Korea ametnike või ärimeeste külastusteks põhjapoole. Samuti soovivad Kaesongi tööstuspargis 2016.aasta veebruaris oma varad kaotanud ettevõtted vaatamata kompensatsioonidele tööd jätkata. Sellel soovil on ka presidendi toetus. Siiani on Kaesongi park siiski suletud ja Põhja-Korea armee kontrolli all. Samuti ei luba Põhja-Korea riiki Lõuna-Korea taustaga abiorganisatsioone.  2018. aastal Lõuna-Koreas toimuvatele taliolümpiamängudele on president Mooni kinnitusel palavalt oodatud atleedid ka Põhja-Koreast, kuid tõenäoliselt püsivate pingete valguses on oodata põhjanaabrite eemalejäämist ning tegeleda tuleb provokatsioonide vältimisega suursündmuse ajal.

Näidispood Pyongyangis
On täiesti selge, et olukord Koreas on viimase 70 aasta pingelisemas faasis. Washingtoni vihjed võimalikule sõjalisele sekkumisele on ebareaalsed. Ei ole võimalik tolereerida kahjusid ja inimohvreid, mida võiks endaga kaasa tuua kokkupõrge Ameerika võimekuse ja Põhja-Korea võimude ellujäämisinstinkti vahel. Majanduslik mõju ei oleks vaid piirkondlik.  Hiina Rahvavabariigi huvi on jätkuvalt Põhja-Korea olemasolu. Regioonis paiknevad maailma majandusliidrid, Jaapan ja Lõuna-Korea, ei soovi mingit konflikti. Selle kinnituseks on Lõuna-Korea selge allasurutud paine tunnistamaks Ameerika raketisüsteemi THAAD paiknemisest Lõuna-Korea pinnal. Donald Trumpi väidetav valmisolek sõjaliseks vastasseisuks ei sobi Moon Jae-ini ja Jaapani peaministri Abe retoorikaga rahuotsivast lahendusest. Peamine riiukukk elab tuhandeid kilomeetreid eemal probleemi koldest, teised peavad maandama reaalseid vastasseise oma piiridel. „Head pidu ei ole raisku laskmas“ ka Venemaa. Võib-olla tuleb mingil moel tegeleda lahendustega, mis aitaks olukorda pigem külmutada kui kuumutada?  Põhja-Korea kui nähtus ei kao ilmselt nii pea kuhugi või siis miljonite elude hinnaga. Ning klounaad toimub täna pigem Valges Majas kui Pyongyangis.

What to Do with North Korea?

The Democratic People’s Republic of Korea (North Korea) is not your typical diplomatic partner to communicate with. The efforts taken in the course of history to resolve the region’s issues with negotiations have almost always run up against North Korea’s unwillingness and its rational deliberations to uphold their regime. How should the international community communicate with Pyongyang? What has changed compared to previous decades and do we even have to communicate with Kim Jong-un or are there alternative options?
.

Clear preconditions


For starters, let’s point out two preconditions that the following train of thought is based on. North Korea makes all its decisions in view of maintaining the regime, and the further existence of North Korea is in the interests of the People’s Republic of China. The interests of other regional players may, depending on their point of view, change in time to some extent or the parties may seek to adapt their views according to the changes in the situation. However, the interests of China and North Korea are unambiguously clear, as is characteristic of the extremely long planning of future perspectives common in Asia.

On the Korean peninsula, spring in always the period when tensions tend to escalate. Let us recall the sinking of the South Korean warship Cheonan in March 2010. An incident that in today’s situation would prompt immediate military activity cooled down at that time like nothing had ever happened. Tensions rise during spring usually due to the coinciding of important national holidays in North Korea and joint military exercises held in South Korea. Tensions usually ease by summer. There are indications for such a development also in this conflict, but this time there are more discrepancies in the situation than well-known patterns.
.

Economy is paramount


First, a new fortune seeker has entered the gambling house—the new administration of the United States led by Donald Trump e is eagerly chasing those shiny chips with his hectic foreign policy.

First, South Korea has a modern and strong defence capability. Second, the good condition of the country’s economy has become almost a genetically entrenched dogma to South Koreans, which is often not consciously associated with North Korea and general security. Moon and most South Koreans appreciate good economic relations with China and Japan more than the tensions in the region caused by the aggressiveness of the US. Deploying the United States anti-missile system THAAD on South Korean soil has brought about significant setbacks in the relations between China and South Korea. Due to that, South Korea’s already low economic growth will take a significant hit from China this year. A prolonged economic war is feared between the neighbours, because in addition to the sanctions established by China against Korea’s soft trade items (tourism, cosmetics, intellectual products), Seoul may establish sanctions, for example, against Chinese steel products as a countermeasure. The frenetic import of metal from China has led to the situation where most South Korea’s large steel manufacturers have gone under state control and are being reorganized. Moreover, another kick is landed from the other side by Donald Trump’s plan to start developing the domestic steel industry, due to which the Koreans will lose their main export market for steel—the United States, which is enjoying South Korea’s cheap steel and a construction boom.
President Trump, who by his own account got to know the tumultuous history of the Korean peninsula only from China’s President Xi Jingping, should indeed look into how America’s role is viewed among the residents of the region. Contrary to the popular understanding, American presence in Korea is not that popular even in South Korea anymore. Beside the main topics in the South Korean presidential elections—economy and security—all the candidates had something to say about relations with the US. Only one candidate out of five saw the need to increase American presence in South Korea and deploy nuclear weapons to the state. All other candidates and the new president, left moderate Moon Jae-in, wanted to decrease America’s importance in the region.
.

“America”—a swear word with trans-Korean reach


The strategists in Pentagon must also consider the risks that may arise in cultural and historical terms if the word “American” is used in North Korea. For North Korea, a hysterical pre-war condition is the best that their leaders might wish for. However, unwitting crossing that border after exceeding a certain threshold of agitation is a very realistic possibility. America is North Korea’s arch nemesis who is blamed for all troubles and North Korea’s need to hate the US is almost the corner stone for the ruling ideology of the entire country. In a way, there may be a grain of truth in the obviously over the top exhibits in the gory history museums dedicated to the Korean War in Pyongyang. In 1952, American troops ceased the bombing of North Korea because there wasn’t anything to bomb anymore. There were no unharmed houses in the capital Pyongyang! 1.5 million civilians died. During the Korean war, also known as the “Forgotten War”, more bombs were dropped on North Korea than during the military activity in the entire Pacific Ocean theatre of World War II. If we add the bio-weapon tests on North Koreans, revealed from Washington archives, we should not underestimate the resentment and rhetoric of the Koreans in their calls for the destruction of America.

As a result of the physical annihilation of tens of thousands of left-wingers (the massacres of No Gun Ri and Bodo League) that clearly occurred with Washington’s knowledge, we get a frightening cocktail of potentially explosive anti-American sentiment throughout the whole peninsula, which should be taken into account nowadays as well. Moon, Seoul’s new master of the house, has spoken of outright cooperation (new Sunshine Policy) with North Korea—resuming operations in Kaesong Industrial Complex and re-opening of Mount Kumgang joint resort. Economic development is more important to the Koreans than the exuberant adventures of their ally beyond the Pacific. Donald Trump (who else?) in his unpredictability might try an unprecedented gambit and apologize to Pyongyang for the horrors of the Korean War. This would put Pyongyang in a baffling situation where the primary foreign adversary takes such an unexpected step to which one cannot react in a militant or combative way. Not even by trying to score points on the home court. Still, it is obvious that such a surprise move for relaxing tensions is not to be expected even from today’s White House. Furthermore, it would not change anything about the fundamental problem—North Korea’s nuclear ambitions.
.

Make Korea China again!


So what to do with North Korea? Regardless of the rhetoric coming from Washington, the key still lies with Beijing. North Korea’s, transformation, not its quick dissolution, is the solution. The objective in diplomacy with Beijing could be to give the Chinese free rein in North Korea’s economic space. The merry-go-round of everyday developments in North Korea’s market economy is spinning faster after a period of hunger. China implements internationally agreed sanctions selectively—just as much as necessary to achieve the long-term objectives listed at the beginning of this article. The much-discussed discontinuations of coal purchases from North Korea are only one fragment (albeit an important one) in the record breaking exchange of goods between the two de facto economic allies. For example, the export of iron ore from North Korea to China increased by 270% in March alone. Beijing is certainly concerned about the fact that the boasting Xi Jinping and Kim Jong-un have never met.

Kim Jong-un, who is actually trying to decrease China’s political influence, goes too far. It is completely evident (regardless of the absence of China’s delegation from the 15 May parade) that the communication channels between Beijing and Pyongyang continue to function. The tone clearly seems more ultimatum-like than before, but Kim Jong-un, who is trying to uphold the regime, clearly knows what is still holding his country together: cross-border trading and the ever strengthening market economy. This time, Beijing has responded with an outright threat to counter North Korea’s unprecedented criticism of China’s government—China has tens of thousands of troops at its border checking everybody who moves in the border zone and this has significantly harmed North Korea’s
actual life line, the trafficking of goods. Information from the border areas shows river traffic has ceased and marketplaces in North Korea have been closed. This is a truly forceful statement from China that might actually have an influence on Kim Jong-un. US Secretary of State Rex Tillerson’s statement that a plan to remove Kim Jong-un is also on the table might be realized and a government controlled by China that resembles the Myanmar junta would seize power. The role of the “king” would disappear and the country would be run collegially. This would also offer the chance to get the nuclear button under secure control. North Korea’s military sector already has significant economic interests, which are clearly impeded by Kim Jong-un, and support for a coup from the military could be significant. This conviction is supported by the experience and knowledge of one of history’s most notorious defectors, Thae Yong-ho, a diplomat active in the UK, who claims that the regime’s foundation is crumbling. The international community’s only real chance to speed up this process is co-operation with China (read: dangling a carrot in front of them) to turn North Korea into northeast China’s economic space. The greater utilization of “soft” measures on North Korea to pressure the regime would also be beneficial. Every now and then this requires actions that seem illegal: delivering mobile phones, media players, data carriers and other important products and solutions to the country to help unsettle the ideology. This process has already demonstrated its viability. The use of military means may chaotically upset the balance and the scenarios of a second Korean war would be apocalyptic. The United States has to consider its allies’ and other countries’ scope of interests and risks in that region. North Korea’s rocket capabilities certainly do not reach the mainland of the United States yet, but the entire Far Éast may suffer due to the Americans’ penchant for gambling.

Mida teha Põhja-Koreaga?

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) ei ole tüüpiline diplomaatiline suhtluspartner. Ajaloo jooksul toimunud pingutused kõneluste kaudu piirkonna kitsaskohti lahendada on peaaegu alati põrganud tagasi Põhja-Korea tahtmatuse ning ratsionaalsete kaalutluste vastu oma režiimi säilitada. Kuidas peaks maailma avalikkus Pyongyangiga suhtlema? Mis on muutunud võrreldes varasemate aastakümnetega ja kas üldse peaks Kim Jong-uniga suhtlema või on alternatiivseid võimalusi?

Selged eeldused
Algatuseks olgu mainitud kaks eeldust, millele kogu järgnev mõttekäik põhineb. Põhja-Korea teeb kõik oma otsused vaadatuna režiimi säilitamise võtmes ning Hiina Rahvavabariigi huvides on Põhja-Korea kui moodustise edasine olemasolu. Teiste regionaalsete mängijate huvid võivad olla vastavalt vaatenurgale mõnevõrra ajas muutuvad või olukorra muutustega kohanemist otsivad. Kuid Hiina ja Põhja-Korea huvid on Aasiale omaste ülipikkade tulevikuperspektiivide loomise traditsioonides üheselt selged.
Kevad on Korea poolsaarel alati peamine pingete eskaleerumise periood. Meenutagem kasvõi 2010.aasta märtsis uputatud Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan. Sündmus, mis tänases olukorras vallandaks kohese sõjategevuse, rahunes tol korral nagu midagi poleks toimunudki. Kevadised pingekasvud on enamasti  tingitud Põhja-Korea oluliste poliitiliste riigipühade ja Lõuna-Koreas toimuvate ühisõppuste kattumise tõttu. Enamasti suveks olukord leeveneb. Mõningaid märke selliseks arenguks on ka käesoleva konflikti korral, kuid seekord on erisusi siiski enam kui teada-tuntud mustreid.

Majandus eelkõige
Esiteks on mängupõrgusse sisenenud uus ja agressiivne õnneotsija – Ameerika Ühendriikide uus juhtkond eesotsas hektilise välispoliitikaga säravaid žetoone jahtiv Donald Trump. President Trump, kes sai enda sõnul Korea poolsaare ajaloo keerdkäikudest põhjalikult teada alles Xi Jingpingi käest, võiks tõepoolest süveneda natuke enam Ameerika rolli piirkonna elanike tunnetuses. Erinevalt üldisest arusaamast ei ole ameeriklaste kohalolek Koreas enam niivõrd populaarne isegi mitte Lõuna-Koreas. Käesolevate Lõuna-Korea presidendivalimiste peamiste teemade - majanduse ja
Union Steeli tootmisüksus Busanis, L-Koreas
julgeolekuolukorra - kõrval on kõigil kandidaatidel olnud midagi öelda suhete kohta Ameerikaga. Vaid üks kandidaat viiest nägi vajadust Ameerika kohaloleku suurendamiseks ning  tuumarelvade paigutamiseks Lõuna-Koreasse. Kõik ülejäänud kandidaadid ning tõenäoliselt uueks presidendiks saav (käesolev artikkel on kirjutatud valimispäeval ja tulemused ei ole veel selged) vasaktsentrist Moon Jae-in soovivad Ameerika rolli vähenemist. Esiteks on Lõuna-Korea kaitsevõime kaasaegne ja tugev. Teiseks on riigi majanduse hea käekäik lõunakorealastele olnud peaaegu geneetiliselt juurdunud dogma, mida tihtipeale ei osata niivõrd seostada Põhja-Korea ja üldise turvalisusega. Moon ja enamik lõunakorealasi hindab häid majandussuhteid Hiina ja Jaapaniga rohkem kui ameeriklaste agressiivsusest tekkinud pingeid regioonis. Ameerika Ühendriikide raketipüüdursüsteemi THAAD paigaldamine Lõuna-Korea pinnale on toonud kaasa olulised tagasilöögid Hiina ja Lõuna-Korea suhetes. Lõuna-Korea niigi kiratsev majanduskasv saab sel aastal seetõttu olulise hoobi Hiinalt. Karta on naabritevahelist pikemat majandussõda, sest lisaks Hiina poolt Korea pehmetele kaubandusartiklitele (turism, kosmeetika, intellektuaalsed tooted) kehtestatud sanktsioonidele võib Soul kehtestada vastukaaluks piirangud näiteks Hiina terasetoodetele. Metalli pöörane import Hiinast on viinud Lõuna-Korea terasetööstused olukorda, kus enamik suurtootjaid on läinud riigi kontrolli alla ning on saneerimisel. Käesolevas teemas annab kabjahoobi teiselt poolt Donald Trumpi plaan asuda edendama kodumaist terasetööstust, misläbi kaob korealaste jaoks peamine terase eksporditurg – odavat Korea terast ja ehitusbuumi nautivad Ameerika Ühendriigid.

„Ameerika“ – ülekorealine sõimusõna
Lisaks peavad Pentagoni strateegid teadvustama riske, mis võivad kaasneda kultuuriliselt ja ajalooliselt kasutades Põhja-Koreas sõna „ameeriklane“. Põhja-Korea jaoks on sõjaeelne hüsteeriline olukord parim, mida nende liidrid tahta võivad soovida. Kuid sellest piirist tahtmatu üleastumine on teatud ärrituspiiri ületamisel vägagi reaalne. Ameerika on Põhja-Korea vihavaenlane, keda süüdistatakse kõigis hädades ja kelle vihkamise vajadus on peaaegu kogu riigi valitsemise ideoloogia nurgakivi. Omamoodi on Pyongyangi ilmselgelt üle võlli keeratud Korea sõjale pühendatud ajaloomuuseumite veristes eksponaatides isegi tõepõhi olemas. 1952.aastal lõpetasid Ameerika väed Põhja-Korea pommitamise, kuna ei olnud enam midagi lõhkuda. Pealinnas Pyongyangis ei olnud ühtegi tervet maja! Hukkus 1,5 miljonit tsiviilisikut.  Korea sõda on tuntud kui „unustatud sõda“, mille käigus visati Põhja-Koreasse rohkem pomme kui II maailmasõja Vaikse ookeani episoodis kokku. Kui lisada siia ka Washingtoni arhiivide abil paljastunud biorelva katsed põhjakorealaste kallal, siis ei tasu alahinnata korealaste vimma ja retoorikat Ameerika hävitamisele üleskutsudes. 
Bodo veresaun L-Koreas
Lõuna-Koreas 1950-1960.aastatel toimunud kümnete tuhandete vasakpoolsete füüsilise hävitamise tagajärjel (No Gun Ri ja Bodo veresaunad), mis selgelt toimusid Washingtoni teadmisel, saame kokku hirmuäratava kokteili ameerikavastaste meeleolude potentsiaalsest plahvatusest kogu poolsaarel, millisega tuleb arvestada ka tänapäeval. Souli uus peremees Moon on rääkinud lausa koostööst (uus Päikesepaistepoliitika) Põhja-Koreaga - Kaesongi tööstuspargi töö taastamisest ja Mount Kumgangi ühise looduspargi taasavamisest. Majanduslik areng on korealastele olulisem kui ookeaniülese liitlase lennukad avantüürid. Donald Trump oma ettearvamatuses (kes siis veel?) võiks proovida enneolematut avangut – vabandada Pyongyangi ees Korea sõja õuduste pärast. See paneks Pyongyangi selgelt arusaamatusse olukorda, kus peamine välisvaenlane astub niivõrd ootamatu sammu, millele ei ole võimalik sõjakalt reageerida. Isegi sisepoliitilisi punkte noppida proovides. On siiski selge, et sellist ootamatust pingelõdvenduse saavutamiseks ei tule isegi praeguse ajastu Valgest Majast mitte. Lisaks ei muudaks see midagi probleemi põhialustes – Põhja-Korea tuumaambitsioonides.

Make Korea China again!
Mida siis teha Põhja-Koreaga? Vaatamata Washingtonist tulevatele loosungitele asub võti endiselt Pekingis. Lahendus ei ole Põhja-Korea kiire likvideerimine, vaid transformeerumine. Eesmärgiks diplomaatias Pekingiga võiks olla hiinlastele vabade käte andmine Põhja-Korea majandusruumis. Peale näljahäda perioodi alanud turumajanduslike igapäevaelu arengute vurr on Põhja-Koreas pöörlemas aina kiiremas tempos. Hiina rakendab üleilmselt kokkulepitud sanktsioone valikuliselt – täpselt nii palju kui on vajalik artikli alguses toodud pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Paljuräägitud söeostude katkemised Põhja-Koreast on vaid üks väike fragment (kuigi oluline) rekordeid löövas kaubavahetuses kahe defacto majandusliitlase vahel. Näiteks Põhja-Korea rauamaagi eksport Hiinasse kasvas märtsis 270%! Pekingile teeb kindlasti muret asjaolu, et ärplev
Xi Jinping ja Kim Jong-un ei ole kunagi kohtunud
Kim Jong-un, kes tegelikult proovib Hiina mõju poliitiliselt vähendada, läheb liiga kaugele. On täiesti selge, et vaatamata Hiina delegatsiooni puudumisele 15.aprilli paraadilt, toimivad suhtluskanalid Pekingi ja Pyongyangi vahel edasi. Toon on väliselt selgelt ultimatiivsem, kuid režiimi säilitada üritav Kim Jong-un teab, mis tema riiki üldse veel koos hoiab – piiriülene kaubandus ja aina kosuv turumajanduslik majandusmudel. Enneolematule Põhja-Korea kriitikale Hiina võimude suhtes on Peking seekord vastanud päris ähvardusega – Hiina piiridel on kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes kontrollivad piiritsoonis liikujaid ning see on hetkel pidurdanud märkimisväärselt Põhja-Korea tegelikku Eluliini – kaupade smugeldamist. Andmed piirialadelt räägivad seiskunud jõeliiklusest ja suletud turuplatsidest Põhja-Koreas. See on tõeliselt jõuline avaldus Hiinalt, mis tegelikult ka Kim Jong-uni võiks mõjutada. Rex Tillersoni öeldud „laual on ka Kim Jong-uni kõrvaldamise plaan“ võib sel moel realiseeruda ja võimule pääseks Myanmari huntalaadne, kuid Hiina kontrollitav valitsus. Kuninga roll kaob, riiki juhitaks edasi kollegiaalselt. See oleks  võimalus saada ka tuumakohver turvalise kontrolli alla. Juba praegu on Põhja-Korea militaarsektoril olulised majandushuvid, mida Kim Jong-un selgelt pidurdab ja toetus riigipöördele armeest võib olla arvestatav. Sellele veendumusele annab tuge ka ajaloo ühe olulisima põgeniku, Suurbritannias toimetanud diplomaadi,  Thae Yong-ho kogemus ja teadmine režiimi alustalade mädanemisest. Maailma avalikkuse ainus reaalne võimalus seda protsessi kiirendada on koostöö (loe: prääniku pakkumine) Hiinaga Põhja-Korea muutmiseks Kirde-Hiina majandusruumiks. Oluline on pehmete meetmete suurem survestamine üle Põhja-Korea piiri. See nõuab teinekord ka illegaalsena tunduvaid aktsioone -mobiiltelefonide, meediamängijate, infokandjate ja teiste  oluliste ideoloogiat murendavate toodete ja lahenduste riiki toimetamist. See protsess on juba näidanud oma elujõulisust. Sõjaliste meetmete kasutamine võib kogu tasakaalu viia kontrollimatusse kaosesse ja teise Korea sõja stsenaariumid on apokalüptilised. Ameerika Ühendriigid peavad arvestama oma liitlaste ja teiste regioonis paiknevate riikide huvide ja riskide ulatusega. Ameerika maismaani Põhja-Korea raketivõimekus veel kindlasti ei küündi, kuid ameeriklaste „mängulusti“ tõttu võib kannatada terve Kaug-Ida.