Jaanuaris peab Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei (KTP) 8.kongressi. Eelmine leidis aset 2016.aasta kevadel pärast 36 aastast vaheaega, mistõttu võis sündmust tookord nimetada harukordseks. Kim Jong Un on partei rolli ning prestiiži ligi kümne võimuaasta jooksul teadlikult taastama asunud ning seeläbi on viie aastase regulaarsusega toimuma pidanud kongressi pidamine tuleval aastal protsessi loogiline osa.
Mõni sõna selgituseks Põhja-Korea keerukast valitsemismudelist. Ametlikult on riigi kõrgeim võimuorgan teoorias rahva poolt valitud Kõrgeim Rahvaassamblee, kus Korea Töölispartei on üks, kuid suurim poliitiline jõud. Parlamenti kuuluvad veel Sotsiaaldemokraatlik Partei, šamanistidest 1940ndatel välja kasvanud Tšondoistlik Partei, väliskorealasi esindav Chongryon ning kaks kohta reserveeritakse sõltumatutele saadikutele. Kohtade arvuline jaotus on fikseeritud. Reaalsuses saavad valijad kiita heaks KTP poolt esitatud kandidaadid (valimistel annavad poolthääle 99,99% valijatest) ning kõik väikeparteid on mistahes Korea Töölispartei otsuste taga. Deklareeritud on ametlik, igakülgne ning igavene toetus võimupartei valitud arengusuundadele. Antud asjaolu muudabki Põhja-Korea riigivalitsemise arengute vaates oluliseks pigem Töölispartei, kui parlamendi otsused ja tegevuse. Kuigi kongress on sündmus käetõstmiseks, määratakse just seal arengusuunad lähiaastateks ning vaatlejad saavad juhtniite keeruka režiimi sise- ja välispoliitika kohta. Oskus ridade vahelt lugeda ning mõningane Põhja-Korea retoorika varasem tundmine on rangelt soovitatav. Partei kongressi otsused kiidab hiljem heaks Suur Rahvaassamblee.
Kongressi põhifookus majandusel?
Mida oodata eesseisvalt suurkogult? Sarnaselt koroonaviiruse globaalsele mõjule, on seni mitte ühestki nakatumisjuhtumist teatanud Põhja-Korea viirusest puudutatud määral, mida pole seni suutnud ükski riigile määratud ning üha karmistuvast sanktsioonidepaketist. Covid19 on praktikas tõestamas piirangute võimalikku mõju, kui olulised osapooled (peamiselt Hiina, aga ka Venemaa jpt.) neisse täie tõsidusega suhtuks. 2020.aastal said sanktsioonide rikkumise eest ÜRO märgukirjad üle 40 riigi, sh.isegi Lõuna-Korea. Maailma üht suletumat ning vaesemat riiki on koroonaviirus surumas määral, mis ei jäta kongressi fookusteemas mingit kahtlust – selleks on majandus.
2011.aasta viimastel päevadel trooni pärinud verinoor Kim Jong Un on olnud esimeste ning veriste võimukindlustamisaastate suhteliselt julge katsetaja absoluutsesse stagnatsiooni vajunud majanduselu elavdamisel. Kuni 2018.aastani hinnati Põhja-Korea aastaseks majanduskasvuks keskmiselt 1,0...4,5% aastas. Vahemik võib tunduda arusaamatult ebatäpne, kuid riigi kohta, mis 1960.aastatest mingit sellekohast statistikat ei avada, põhineb majandusanalüütika vaid hinnangutel või kokkulepitud metoodikatel. Kimi režiim on lubanud erinevatel sektoritel ametliku plaanimajandusliku ning riigikontrollile alluva teooria kõrval areneda omalaadsel turumajanduslikul paralleelmudelil. Vaid “rasked” sektorid nagu energiatootmine, maavarade kaevandamine (kas siin on siiski erandeid), sõjatööstus alluvad täielikult riiklikule kontrollile. Kerge- ja toidutööstuses, kalanduses ning põllumajanduses veavad ettevõtteid sisult eraettevõtted. Nii paradoksaalne kui olukord ei tundu, on repressiivrežiim läbi kiiret rikastumist lubanud mudelite lojalistide toetusbaasi pigem kasvatanud ning tekkinud on nn.rahajumalate (korea keeles “donžu”) klass, kelle huvides on režiimi stabiilne käekäik. Põhja-Korea on majanduselu korraldamises taolisi lokaalseid avanemisi proovinud varasemalt 2002. ning 2009.aastal, kuid poliitilised riskid ning võimude hirmud on sundinud kiiresti idanema hakanud seemned eos lämmatama. Mitmed viimase aasta sammud kinnitavad, et nii on juhtumas ka seekordsete meetmega.
Tapvad koroonaennetusemeetmed Covid19 ennetustöös kohati paranoiasse kalduvad meetmed ning nende siseriiklik kajastamine annavad tunnistust kitsikusest ning ohtudest, mida olukord režiimile kujutab. Vaid mõned näited. Põhja-Korea meedia soovitab vältida lumesajus õues viibimist ning peab vajalikuks vältimatul juhtumil näomaski, kaitseprillide ning mütsi kandmist. Aktiviteedid lumes – lumesõda, kelgutamine ning lumememmede veeretamine on keelatud. Inimesi hoiatatakse udu, eriti Hiinast saabuva “kollase udu” eest. Importtoodete puudust põhjendatakse viiruse võimaliku levikukanali ohuna. Piirijõgedel Hiinaga on keelatud igasugune liikumine – harjumuspärane vilgas jõeäärne külaelu on vaikinud. Populaarsemaid smugeldusregioone mägisemates rajoonides valvavad eliitväeosad. Kogu 1500km piiri ulatuses on kehtestatud range piiritsoon, kus loata viibijaid on lubatud hoiatamata tulistada.
Sellekohased teadaanded pole isegi mitte saladus, need ripuvad iga asula kuulutustetulpadel ja postidel. Novembris kahe Korea merepiiril toimunud Lõuna-Korea kalandusametniku tapmine ning väidetav laevatekil põletamine liigitus samuti koroonat ennetavate meetmete alla ning asjaosalisi autasustati. Rohujuuretasandil tunnetab iga põhjakorealane süvenevat surutist enim turgude sulgemisest. Kuigi kodumaiseid toiduaineid (riis,mais,kartul) väidetavalt jagub, on puudus harjumuspärastest importkaupadest. Pole WC paberit, kodukeemiat, sojaõli, puuvilju, maiustusi. Riideid müüakse haruharva. Seepi pole, kuna puudub tooraine. Seisab igasugune transport, ka ettevõtete oma - Hiinast ei tule enam kütuseid. Teraviljatooted riknevad, kuna puudus on säilitusainetest. Kauplemise katkemine on tekitamas olukorda, kus kaupu nagu oleks, aga pole raha nende soetamiseks. Ainuüksi ametlikult fikseeritud kaubavahetus Hiina ja Põhja-Korea vahel on 2020.aasta jooksul võrreldes eelmise aasta sama perioodiga langenud 74…78%! Seejuures viimastel kuudel on langusnumbrid kuni 99%. Olulise osakaaluga illegaalse kaubavahetuse korrastamine on olnud Kim Jong Uni eesmärk juba aastaid, kuid koroonaennetuse ja -paranoia tulemusel karistatakse piiriületajaid kuulirahega. Hukkunud on ka Hiina kodanikke Yalu ja Tumeni jõgede vastaskallastel ning riigid on vahetanud pingelangusele adresseeritud noote.
Kõikuv entusiasm ja motiveeriv riigivargus Selged märgid päevapoliitika fokusseerumisest majandusele said alguse
Kim Jong Uni kõnest 2019.aasta Töölispartei detsembripleenumil. Lisaks viisaastaku viimaseks aastaks ettenähtud prioriteetidele (tõsta tulemuslikkust tööstuses ning põllumajanduses) tähtsustas Kim reaalse olukorra teadvustamist ning vajadust majaduselu täiendavaks tsentraliseerimiseks. Veel viimaseid nädalaid koroonapaanikast puutumata, tuleb Kimi mõttest lugeda vajadust majandusvabadustest liigset innustust saanud sektorite ohjeldamiseks. Taolised u-pöörded on tabanud kõiki varasemaid majanduselu ajutiselt värskendanud meetmeid. Poliitilised riskid kasvavad eliidi jaoks talumatuteks. Koroonariski tõttu käesoleval aastal väga harva ettevõtteid külastanud ja põllul viljapäid silitanud Kim paistis silma noomimas tehaste ja tootmisüksuste juhte, süüdistades neid väheses eesmärgikindluses ning printsipiaalsuses. Tõlgime – Põhja-Korea majandus ei suuda pakkuda elanikele stabiilset äraolemist, sest donžu ehk ettevõtteid käitav klass on asunud sanktsioonidest ja koroonasuletusest tingitud kitsikuses kindlustama esmalt enese vajadusi. Viited majanduselu juhtimises esinevast korruptsioonist on pea kõigi Kimi visiitide ning Töölispartei juhtorganite kokkusaamiste teemade hulgas. Neist kirjutatakse ajalehes ning tähtsustatakse televisioonis. Majanduselu korraldamisega seotud kõrgeimas ladvikus on toimunud erakordselt ohtralt personalivangerdusi. Ameti on kaotanud ka vaevalt aasta ametis olnud peaminister Kim Jae Ryong. Peaministri roll Põhja-Koreas ongi valdavalt tegelemine majandusministrile määratud ülesannetega meie poliitkorraldusse “tõlgituna”. Sarnaselt tuli lugeda sõnumeid kogu välispoliitika eest vastutava kaadri kadumisest Hanois toiminud tippkohtumise järel, kui Ameerika Ühendriikidelt ei kaubeldud välja ühtegi leevendust. Just selles asjaolus on paljuski peidus ka tänane kasin olukord riigi majanduses.
Eelpoolmainitud pleenum tunnistas sisuliselt luhtunuks 2016.aastal väljakuulutatud viisaastakuplaani täitmise. Põhjustena keskendutakse üllatavalt karmide sanktsioonide järelmitele ning loodusõnnetustele. Sanktsioonid kui sõna, on ilmunud esmakordselt Põhja-Korea propagandaplakatitele ning -loosungitele. 2020.aasta jooksul on televisioonis udustatud kõik loosungid, mis kõnelevad viisaastakuplaanist. Olukorra päästmiseks kuulutati oktoobris välja 80-päevane lööktööprogramm, mis on üsna harjumuspärane meede teatud sektorites plaanide täitmiseks. Programmis osalejate jaoks tähendab heroilise retoorika toel toimuv kampaania ülipikki tööpäevi ning töötamist tasuta kõigil nädalavahetustel kolme kuu jooksul. Koroonameetmete tõttu ei näe täna Põhja-Korea tänavapildis ja meedias harjumuspäraseid lennukaid reportaaže kongressiks valmistuvast riigist. Enamik õhtusest uudistemagasiinist koosneb 80-päeva kampaania töötulemuste võidukatest raportitest.
Igale kurgimüüjale oma partorg!
Põhja-Korea majanduselu jälgijaid üllatas avameelsus, millega režiim tutvustas novembris uut ettevõtlusseadust. Seaduse seletuskiri kõneleb ettevõtjatele võimaluste laiendamisest, kuid põhiosas süveneb uuele töökorraldusele, mille alusel peavad mistahes suuruses ettevõtted liituma mastaapsete riiklike ühisvormidega või muul moel allutama enda tegevuse Korea Töölispartei kontrollile. Sarnane meede on kasutusel ka Hiinas, kus suuremad ja keskmised ettevõtted on otseselt allutatud Kommunistliku Partei järelevalve alla, sageli lausa partei esindajale füüsilise töökoha loomise näol. Põhja-Korea võimude käik üritab ühe löögiga tabada kahte kärbest – taastada Partei kontroll moraali üle lappama kippuvas turumajanduses ning tagama ettevõtjate parema motiveerituse “kümnise” tasumisel keskvõimule. Kevadel katsetatud sunniviisiline
riiklike võlakirjade programm ettevõtjatele lõppes fiaskoga, nüüd proovitakse rafineeritumate meetoditega. Partei organitega peavad koostöövormi leidma ka turuletti rentivad üksiküritajad.
Novembris tabas Põhja-Koreas viibivaid väheseid diplomaate ja abiorganisatsioonide töötajaid, aga ka põhjakorealasi endid üleöö kehtestatud keeld valuutavahetuseks ning kasutamiseks. Dollari kurss kukkus 20%. Manipulatsiooni eesmärk on ebaselge, kuid võib kõneleda vajadusest tugevdada kohalikku vonni või vähendada üüratud lõhet palkade ja hindade vahel. Aasta lõpuks on dollari kurss taastumas, kuigi välisvaluuta kasutamine on keelatud ning selle vahetamine endiselt võimatu. Siseinfo on muutumas ääremiselt katkendlikuks, sest välismaalastest on riiki jäänud üksikute saatkondade hooneid hooldavad inimesed. Lahkunud on kõikide abiorganisatsioonide töötajad. Seetõttu tuleb järgmistel kuudel Põhja-Koreast laekuvasse infosse suhtuda veel skeptilisemalt, kui oleme harjunud. Taolises füüsilises suletuses elas riik viimati 1990ndate aastate keskpaigas 1…3 miljonit inimest tapnud näljahäda perioodil.
Kokkuvõte. Mida oodata kongressilt?Töölispartei 8.kongressi eel on Põhja-Korea majanduselu korralduses järgitud 2019.aasta detsembripleenumil sätestatut. Kim Jong Uni katsed läbi personalipoliitika ja seadusandluse muudatuste on andnud vähe tulemusi koroonasuletusest tingitud majandusnäitajate stabiliseerimiseks. Struktuurseid reforme oodata pole, teostamisel on pigem korduvalt kogetud u-pööre. Kongressil peetavates kõnedes ning lõppdokumentidest nendime tõenäoliselt meetmeid, milliste eesmärk on läbi parema juhtimise keskaparaadis saavutada kontroll ettevõtluskeskkonna üle. Režiimi taotlustele lisab legitiimsust kodupubliku silmis keerukas olukord võitluses koroonaviiruse, aga ka jätkuvate sanktsioonidega. Turgude ja ettevõtluse puhastamine läbi repressioonide poleks Põhja-Korea ajaloos midagi uut, kuid Kim Jong Uni perioodil neid katsetatud pole. Kim Jong Ili võimuperioodist tuntud meetmed võivad senimaani üsna sujuvalt arenenud ettevõtluse viia pikaajalisse stagnatsiooni.
Meenutagem, et Põhja-Korea režiim pole silpigi maininud Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste teemadel. Tõenäoliselt ei tea põhjakorealased valimiste toimumisestki. Vaikus eetris on tingitud Pyongyangi ootusest Joe Bideni Põhja-Korea poliitika selginemise osas. Seetõttu saab kongressil olema raske otsesõnu tabada välispoliitilisi sõnumeid, kuid neid edastavad kaitsepoliitikast kõnelevad etteasted kindlasti. Partei 75.sünnipäeva paraadil näidatud uhke arsenal vajab katsetamist. Huvipakkuv on jälgida, kas kongress lõpetab ka ühepoolse vaikuse, mis puudutab kahe Korea omavahelisi jäätunud suhteid, mida Lõuna-Korea justkui leeklambiga omaltpoolt Pyongyangile üha kummalisemaid järeleandmisi tehes sulatada proovib.
No comments:
Post a Comment