On pelgalt kokkulangevus, et Donald Trump päris eelkäijalt Põhja-Korea kui nuhtluse ajaperioodil, mil Kim Jong Uni režiim oli asunud ennaktempos katsetama tuumarelvi ning lihvis lendama rahvuslikuks aardeks kutsuma hakatud mandritevahelisi ballistilisi rakette. Aastatel 2016 ja 2017 korraldas Põhja-Korea üle 40 raketikatsetuse, sooritas 2 tuuma- ning ühe vesinikpommi katsetuse. 2017.aastal alanud Fire&Fury perioodil loodi Pentagonis mitmeid ennetavate löökide, kuid ka pikema sõjategevuse võimalusi arvestavaid plaane. 2018.aastal rahutuvina läbirääkimiste laua taha naasnud Põhja-Korea leidis Donald Trumpi näol esimest korda üliriigi tunnustuse ning tunnetatava tõsiseltvõetavuse. Kuigi 2019.aasta veebruariks oli seninägematult fotogeenilise formaadiga läbirääkimised naasnud pauguga Hanois tagasi reaalsusesse, tuleb tunnistada Trumpi ning Kimi erisuhet. Jalgu hoiti varbajagu ukse vahel peale Hanoidki ning Pyongyang eelistas ning ootas Trumpi tagasivalimist.
 |
| P-Korea raketikatsetuste statistika. 2016-2017 katsetati kolmel korral ka tuumarelvi. |
Postkaart Pyongyangist
Kuigi eelinfo Korea Töölispartei jaanuaris toimuvalt 8.kongressilt lubab järgmise viisaastaku kuulutamist “inimeste heaolu ennekõike” perioodiks, peab Pyongyang end harjumuspäraselt Valge Maja uuele peremehele meenutama. 10.oktoobril partei 75.aastapäeva tähistamiseks peetud massiivsel sõjaväeparaadil näidatud uued relvagrupid (sh.seniteadmata uusarendus mandritevahelisest raketist Hwasong16 ning allveelaevadelt tulistatavad Pukguksong keskmaaraketid) olid postkaardid mõlemale kandidaadile. Eeldatavalt Korea küsimustele vähem ajaressurssi panustav Joe Biden peab tõenäoliselt tunnistama ka reaalselt naasvaid relvakatsetusi. Fire&Fury2.0 naasmine on tõenäoline.
Edukas poliitika nõuab reaalsete eeldustega arvestamist
Põhja-Korea kui probleem ei lahene strateegilise kannatamisega. Joe Biden teab seda hästi, olles Obama taolise lähenemise ajastul Ameerika Ühendriikide asepresident. Samuti tuleks siinkirjutaja arvates kui mitte presidendil oma tulevastes otsusest siis vähemalt artikli lugejatel arvestada edasiste mõttekäikudega kaasamõtlemisel järgmist:
Valimiskampaanias Kim Jong Uni pätiks (ingl.keeles “thug”) nimetanud Joe Biden naaseb tõenäoliselt klassikalisema lähemise – läbirääkimiste juurde. Olgem siiski ausad, protsessi tuleb alustada sisuliselt stardipakkudelt, kuna Hanoi tippkohtumise luhtumise järel ühtegi sisulist kohtumist Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea vahel toimunud pole. Joe Biden, kes süüdistas Donald Trumpi “päti legaliseerimises” on vaevalt nõus jätkama Trumpi show’d ning üritab Obama administratsiooni Põhja-Korea küsimustes nõustanud staažikate nõunike abiga viia suhtlust töögruppide tasemele. Kuigi ka Pyongyang on viimase kahe aasta jooksul korduvalt vahetanud Ühendriikidega seotud poliitikat kujundavate ametite isikkoosseise, ollakse nüüd harjunud suhtlema kõrgeimal tasemel. Järgmiseks neljaks aastaks võimalus kaob, mis sunnib Kim Jong Uni harjumuspärasesse poliitilisse isolatsiooni. Asjaolu, mis kaotab Kim Jong Uni jaoks vajaduse püsida Pyongyangi või Singapuri lõppdokumendis sätestatud eesmärkide juures ehk maakeeles – pingutada liigse pühendumisega võimalike ameerikapoolsete oluliste järeleandmiste nimel.
Siinkohal on paslik meenutada veel ühte Põhja-Koreaga seotud desarmeerimiskõneluste paratamatust. Edukaks saab lugeda läbirääkimisi, mis saavutab relvaprogrammide katsetuste võimalikult pikaajalise pausil püsimise. Paradoksaalne, kuid Trumpi lähenemine aitas eesmärki täita paremini kui Joe Bideni eeldatavalt valitav strateegia. Bideni administratsioonis saab Põhja-Korea küsimustes loodetavasti suurem roll olema poliitikate loojatel kui poliitikutel.
Vorst vorsti vastu. Kõht jääb ikka tühjaks
Põhja-Korea, keda sanktsioonid, kuid pigem sanktsioonide potentsiaalset võimekust tõestav absoluutne koroonasuletus majanduslikult tuntavalt surub, võib turvalisuse garantiisid oluliselt kaotamata olla nõus relvastuse või selle osiste osalise loovutamisega. Kuna seotud osapooltel puudub igasugune usaldusväärne info Põhja-Korea relvaarsenali suurusest, ulatusest ning isegi paiknemisest, on Pyongyangil võimalik katsetada taaskord näiteks Yongbyoni tuumakeskuse sulgemise kaarti. Olgem ausad, 1960ndatel rajatud keskus on amortiseerunud ning Trump Hanois seda konksu enam alla ei neelanud. Samuti on Põhi asunud rajama mitmeid segase eesmärgiga (kosmosest vaadatuna) militaarrajatisi, milliste sulgemine või piiratud ulatuses inspekteerimine võiks olla lähiaastatel kauplemise objekt.
Pyongyangil on võimalik küsida leevendusi relvakatsetuste vähendamise või peatamise eest. Võib olla üsna kindel, et 10.oktoobri paraadil nähtu vajab lähikuudel ja -aastatel ka reaalset testimist.
Päikesepaiste päästmine
Kahe Korea suhetes võib oodata ja loota mõningast intensiivsuse kasvu. Põhja-Korea on lõunanaabri algatusi ligi aastapäevad tuima vaikusega eiranud. President Moon Jae-in, kel jäänud olla ametis viimased poolteist aastat, üritab päästa oma Päikesepaistepoliitikaks 2.0 ristitud pehmema lähenemise ebaõnnestumist. Joe Bideni nullist alustav ning Pyongyangi peremeest pätina käsitlev administratsioon Moonile Põhja-Koreaga aetava poliitika vaates kindlasti kasuks ei tule. Samas võib anda pehmema suhtumise ja lahtisemad võimalused Washingtoni poolt viimaks edasi mõndagi paljudest Souli poolt pakutud algatustest. Osaliste järeleandmiste ja leevenduste protsessis võiks reaalsena tunduda näiteks turismialane või meditsiinile (Covid19, seagripp, tuberkuloos) keskenduv koostöö kahe Korea vahel. Kaesongi tööstuspargi avamisele on surve Lõuna-Koreas samuti olemas, kuid pargi taaskäivitamist lähikuudel loota oleks ülearu optimistlik. Kindlasti on Moon Jae-in rahul eksistentsiaalse liitlase Ameerika Ühendriikide uue liidriga kõiges, mis puudutab Lõuna-Korea julgeolekuga toimuvat. Kõnelused kaitsekulutuste jagamise teemadel on kestnud ligi kaks aastat, kuid edasiliikumist sisuliselt pole. Trumpi nõudmine Soulile suurendada Lõuna-Korea panust miljardilt dollarilt aastas viiele on vähenenud küll kahele, kuid Soul on nõus 900 miljoniga ning kasvutempoga 5..7% aastas. Bideni administratsioon tõenäoliselt taastab siinkohal reaalsustaju ning oskab hinnata Lõuna-Korea massiivseid ja miljarditesse ulatuvaid relvaoste õhuväe ja laevastiku uuendamisel.
Kindlasti naaseb Ameerika Ühendriikide retoorikasse Põhja-Korea inimõigustega seotud sõnavara, mis omakorda tekitab Pyongyangis allergilisi reaktsioone. Ametisse määratakse taas Põhja-Korea inimõigustega tegelev eriesindaja – ametikoht oli täitmata kogu Donald Trumpi valitsusperioodi jooksul.
Hiina jõuline naasmine
Kõlab klišeena, kuid endiselt peitub Korea küsimuse võti Pekingis ning sinna see jääbki. Joe Biden proovib kindlasti kombata Pekingi koostöövalmidust arutada Põhja-Korea küsimust, kuid erilist innukust Hiina poolt üles ei näidata. Pigem vastupidi. Hiina on asunud esmakordselt ajaloos kasutama Korea sõja kaarti. Sõda, milles enese osalustki aastakümneid eitati, on nüüd saamas malakaks Ameerika Ühendriikidega peetavas kaubandussõjas, geopoliitikas ning suhtluses ajalootõlgendamise üle Lõuna-Koreaga. Hiina rolli imperialismivastases võitluses läbi Korea sõja prisma on viimastel kuudel kinnitanud sõjale pühendatud muuseumite ja memoriaalide uuendamised ning 23.oktoobril Hiina RV nn.vabatahtlike armee Koreasse sisenemise 70.aastapäeva mälestusüritusel peetud Esimees Xi pikk ja ähvardav kõne, kus Hiinat ähvardava jõu tasalülitamiseks peetakse tulevikus reaalse meetmena võimalikuks tugeva ja ennetava jõu kasutamist. Järgnenud vägikaikavedu Lõuna-Korea pophiiu BTS-ga tunnistab teema tundlikkust. Hiina ja Põhja-Korea omavaheline suhe on kiiresti paranenud – liidrid vahetavad südamlikke kirju ning Kim Jong Un kummardab Hiina osalusega seotud sõjamemoriaalide ees. Hiina roll Põhja-Koreas vaid kasvab.
No comments:
Post a Comment