Põhja-Korea režiim asub parteikongressil haaret tugevdama

Jaanuaris peab Põhja-Koread valitsev Korea Töölispartei (KTP) 8.kongressi. Eelmine leidis aset 2016.aasta kevadel pärast 36 aastast vaheaega, mistõttu võis sündmust tookord nimetada harukordseks. Kim Jong Un on partei rolli ning prestiiži ligi kümne võimuaasta jooksul teadlikult taastama asunud ning seeläbi on viie aastase regulaarsusega toimuma pidanud kongressi pidamine tuleval aastal protsessi loogiline osa.

Mõni sõna selgituseks Põhja-Korea keerukast valitsemismudelist. Ametlikult on riigi kõrgeim võimuorgan teoorias rahva poolt valitud Kõrgeim Rahvaassamblee, kus Korea Töölispartei on üks, kuid suurim poliitiline jõud. Parlamenti kuuluvad veel Sotsiaaldemokraatlik Partei, šamanistidest 1940ndatel välja kasvanud Tšondoistlik Partei, väliskorealasi esindav Chongryon ning kaks kohta reserveeritakse sõltumatutele saadikutele. Kohtade arvuline jaotus on fikseeritud. Reaalsuses saavad valijad kiita heaks KTP poolt esitatud kandidaadid (valimistel annavad poolthääle 99,99% valijatest) ning kõik väikeparteid on mistahes Korea Töölispartei otsuste taga. Deklareeritud on ametlik, igakülgne ning igavene toetus võimupartei valitud arengusuundadele. Antud asjaolu muudabki Põhja-Korea riigivalitsemise arengute vaates oluliseks pigem Töölispartei, kui parlamendi otsused ja tegevuse. Kuigi kongress on sündmus käetõstmiseks, määratakse just seal arengusuunad lähiaastateks ning vaatlejad saavad juhtniite keeruka režiimi sise- ja välispoliitika kohta. Oskus ridade vahelt lugeda ning mõningane Põhja-Korea retoorika varasem tundmine on rangelt soovitatav. Partei kongressi otsused kiidab hiljem heaks Suur Rahvaassamblee.

Kongressi põhifookus majandusel?

Mida oodata eesseisvalt suurkogult? Sarnaselt koroonaviiruse globaalsele mõjule, on seni mitte ühestki nakatumisjuhtumist teatanud Põhja-Korea viirusest puudutatud määral, mida pole seni suutnud ükski riigile määratud ning üha karmistuvast sanktsioonidepaketist. Covid19 on praktikas tõestamas piirangute võimalikku mõju, kui olulised osapooled (peamiselt Hiina, aga ka Venemaa jpt.) neisse täie tõsidusega suhtuks. 2020.aastal said sanktsioonide rikkumise eest ÜRO märgukirjad üle 40 riigi, sh.isegi Lõuna-Korea. Maailma üht suletumat ning vaesemat riiki on koroonaviirus surumas määral, mis ei jäta kongressi fookusteemas mingit kahtlust – selleks on majandus.

2011.aasta viimastel päevadel trooni pärinud verinoor Kim Jong Un on olnud esimeste ning veriste võimukindlustamisaastate suhteliselt julge katsetaja absoluutsesse stagnatsiooni vajunud majanduselu elavdamisel. Kuni 2018.aastani hinnati Põhja-Korea aastaseks majanduskasvuks keskmiselt 1,0...4,5% aastas. Vahemik võib tunduda arusaamatult ebatäpne, kuid riigi kohta, mis 1960.aastatest mingit sellekohast statistikat ei avada, põhineb majandusanalüütika vaid hinnangutel või kokkulepitud metoodikatel. Kimi režiim on lubanud erinevatel sektoritel ametliku plaanimajandusliku ning riigikontrollile alluva teooria kõrval areneda omalaadsel turumajanduslikul paralleelmudelil. Vaid “rasked” sektorid nagu energiatootmine, maavarade kaevandamine (kas siin on siiski erandeid), sõjatööstus alluvad täielikult riiklikule kontrollile. Kerge- ja toidutööstuses, kalanduses ning põllumajanduses veavad ettevõtteid sisult eraettevõtted. Nii paradoksaalne kui olukord ei tundu, on repressiivrežiim läbi kiiret rikastumist lubanud mudelite lojalistide toetusbaasi pigem kasvatanud ning tekkinud on nn.rahajumalate (korea keeles “donžu”) klass, kelle huvides on režiimi stabiilne käekäik. Põhja-Korea on majanduselu korraldamises taolisi lokaalseid avanemisi proovinud varasemalt 2002. ning 2009.aastal, kuid poliitilised riskid ning võimude hirmud on sundinud kiiresti idanema hakanud seemned eos lämmatama. Mitmed viimase aasta sammud kinnitavad, et nii on juhtumas ka seekordsete meetmega.

Tapvad koroonaennetusemeetmed

Covid19 ennetustöös kohati paranoiasse kalduvad meetmed ning nende siseriiklik kajastamine annavad tunnistust kitsikusest ning ohtudest, mida olukord režiimile kujutab. Vaid mõned näited. Põhja-Korea meedia soovitab vältida lumesajus õues viibimist ning peab vajalikuks vältimatul juhtumil näomaski, kaitseprillide ning mütsi kandmist. Aktiviteedid lumes – lumesõda, kelgutamine ning lumememmede veeretamine on keelatud. Inimesi hoiatatakse udu, eriti Hiinast saabuva “kollase udu” eest. Importtoodete puudust põhjendatakse viiruse võimaliku levikukanali ohuna. Piirijõgedel Hiinaga on keelatud igasugune liikumine – harjumuspärane vilgas jõeäärne külaelu on vaikinud. Populaarsemaid smugeldusregioone mägisemates rajoonides valvavad eliitväeosad. Kogu 1500km piiri ulatuses on kehtestatud range piiritsoon, kus loata viibijaid on lubatud hoiatamata tulistada. Sellekohased teadaanded pole isegi mitte saladus, need ripuvad iga asula kuulutustetulpadel ja postidel. Novembris kahe Korea merepiiril toimunud Lõuna-Korea kalandusametniku tapmine ning väidetav laevatekil põletamine liigitus samuti koroonat ennetavate meetmete alla ning asjaosalisi autasustati. Rohujuuretasandil tunnetab iga põhjakorealane süvenevat surutist enim turgude sulgemisest. Kuigi kodumaiseid toiduaineid (riis,mais,kartul) väidetavalt jagub, on puudus harjumuspärastest importkaupadest. Pole WC paberit, kodukeemiat, sojaõli, puuvilju, maiustusi. Riideid müüakse haruharva. Seepi pole, kuna puudub tooraine. Seisab igasugune transport, ka ettevõtete oma - Hiinast ei tule enam kütuseid. Teraviljatooted riknevad, kuna puudus on säilitusainetest. Kauplemise katkemine on tekitamas olukorda, kus kaupu nagu oleks, aga pole raha nende soetamiseks. Ainuüksi ametlikult fikseeritud kaubavahetus Hiina ja Põhja-Korea vahel on 2020.aasta jooksul võrreldes eelmise aasta sama perioodiga langenud 74…78%! Seejuures viimastel kuudel on langusnumbrid kuni 99%. Olulise osakaaluga illegaalse kaubavahetuse korrastamine on olnud Kim Jong Uni eesmärk juba aastaid, kuid koroonaennetuse ja -paranoia tulemusel karistatakse piiriületajaid kuulirahega. Hukkunud on ka Hiina kodanikke Yalu ja Tumeni jõgede vastaskallastel ning riigid on vahetanud pingelangusele adresseeritud noote.

Kõikuv entusiasm ja motiveeriv riigivargus

Selged märgid päevapoliitika fokusseerumisest majandusele said alguse Kim Jong Uni kõnest 2019.aasta Töölispartei detsembripleenumil. Lisaks viisaastaku viimaseks aastaks ettenähtud prioriteetidele (tõsta tulemuslikkust tööstuses ning põllumajanduses) tähtsustas Kim reaalse olukorra teadvustamist ning vajadust majaduselu täiendavaks tsentraliseerimiseks. Veel viimaseid nädalaid koroonapaanikast puutumata, tuleb Kimi mõttest lugeda vajadust majandusvabadustest liigset innustust saanud sektorite ohjeldamiseks. Taolised u-pöörded on tabanud kõiki varasemaid majanduselu ajutiselt värskendanud meetmeid. Poliitilised riskid kasvavad eliidi jaoks talumatuteks. Koroonariski tõttu käesoleval aastal väga harva ettevõtteid külastanud ja põllul viljapäid silitanud Kim paistis silma noomimas tehaste ja tootmisüksuste juhte, süüdistades neid väheses eesmärgikindluses ning printsipiaalsuses. Tõlgime – Põhja-Korea majandus ei suuda pakkuda elanikele stabiilset äraolemist, sest donžu ehk ettevõtteid käitav klass on asunud sanktsioonidest ja koroonasuletusest tingitud kitsikuses kindlustama esmalt enese vajadusi. Viited majanduselu juhtimises esinevast korruptsioonist on pea kõigi Kimi visiitide ning Töölispartei juhtorganite kokkusaamiste teemade hulgas. Neist kirjutatakse ajalehes ning tähtsustatakse televisioonis. Majanduselu korraldamisega seotud kõrgeimas ladvikus on toimunud erakordselt ohtralt personalivangerdusi. Ameti on kaotanud ka vaevalt aasta ametis olnud peaminister Kim Jae Ryong. Peaministri roll Põhja-Koreas ongi valdavalt tegelemine majandusministrile määratud ülesannetega meie poliitkorraldusse “tõlgituna”. Sarnaselt tuli lugeda sõnumeid kogu välispoliitika eest vastutava kaadri kadumisest Hanois toiminud tippkohtumise järel, kui Ameerika Ühendriikidelt ei kaubeldud välja ühtegi leevendust. Just selles asjaolus on paljuski peidus ka tänane kasin olukord riigi majanduses.

Eelpoolmainitud pleenum tunnistas sisuliselt luhtunuks 2016.aastal väljakuulutatud viisaastakuplaani täitmise. Põhjustena keskendutakse üllatavalt karmide sanktsioonide järelmitele ning loodusõnnetustele. Sanktsioonid kui sõna, on ilmunud esmakordselt Põhja-Korea propagandaplakatitele ning -loosungitele. 2020.aasta jooksul on televisioonis udustatud kõik loosungid, mis kõnelevad viisaastakuplaanist. Olukorra päästmiseks kuulutati oktoobris välja 80-päevane lööktööprogramm, mis on üsna harjumuspärane meede teatud sektorites plaanide täitmiseks. Programmis osalejate jaoks tähendab heroilise retoorika toel toimuv kampaania ülipikki tööpäevi ning töötamist tasuta kõigil nädalavahetustel kolme kuu jooksul. Koroonameetmete tõttu ei näe täna Põhja-Korea tänavapildis ja meedias harjumuspäraseid lennukaid reportaaže kongressiks valmistuvast riigist. Enamik õhtusest uudistemagasiinist koosneb 80-päeva kampaania töötulemuste võidukatest raportitest. 

Igale kurgimüüjale oma partorg!

Põhja-Korea majanduselu jälgijaid üllatas avameelsus, millega režiim tutvustas novembris uut ettevõtlusseadust. Seaduse seletuskiri kõneleb ettevõtjatele võimaluste laiendamisest, kuid põhiosas süveneb uuele töökorraldusele, mille alusel peavad mistahes suuruses ettevõtted liituma mastaapsete riiklike ühisvormidega või muul moel allutama enda tegevuse Korea Töölispartei kontrollile. Sarnane meede on kasutusel ka Hiinas, kus suuremad ja keskmised ettevõtted on otseselt allutatud Kommunistliku Partei järelevalve alla, sageli lausa partei esindajale füüsilise töökoha loomise näol. Põhja-Korea võimude käik üritab ühe löögiga tabada kahte kärbest – taastada Partei kontroll moraali üle lappama kippuvas turumajanduses ning tagama ettevõtjate parema motiveerituse “kümnise” tasumisel keskvõimule. Kevadel katsetatud sunniviisiline riiklike võlakirjade programm ettevõtjatele lõppes fiaskoga, nüüd proovitakse rafineeritumate meetoditega. Partei organitega peavad koostöövormi leidma ka turuletti rentivad üksiküritajad.

Novembris tabas Põhja-Koreas viibivaid väheseid diplomaate ja abiorganisatsioonide töötajaid, aga ka põhjakorealasi endid üleöö kehtestatud keeld valuutavahetuseks ning kasutamiseks. Dollari kurss kukkus 20%. Manipulatsiooni eesmärk on ebaselge, kuid võib kõneleda vajadusest tugevdada kohalikku vonni või vähendada üüratud lõhet palkade ja hindade vahel. Aasta lõpuks on dollari kurss taastumas, kuigi välisvaluuta kasutamine on keelatud ning selle vahetamine endiselt võimatu. Siseinfo on muutumas ääremiselt katkendlikuks, sest välismaalastest on riiki jäänud üksikute saatkondade hooneid hooldavad inimesed. Lahkunud on kõikide abiorganisatsioonide töötajad. Seetõttu tuleb järgmistel kuudel Põhja-Koreast laekuvasse infosse suhtuda veel skeptilisemalt, kui oleme harjunud. Taolises füüsilises suletuses elas riik viimati 1990ndate aastate keskpaigas 1…3 miljonit inimest tapnud näljahäda perioodil.

Kokkuvõte. Mida oodata kongressilt?

Töölispartei 8.kongressi eel on Põhja-Korea majanduselu korralduses järgitud 2019.aasta detsembripleenumil sätestatut. Kim Jong Uni katsed läbi personalipoliitika ja seadusandluse muudatuste on andnud vähe tulemusi koroonasuletusest tingitud majandusnäitajate stabiliseerimiseks. Struktuurseid reforme oodata pole, teostamisel on pigem korduvalt kogetud u-pööre. Kongressil peetavates kõnedes ning lõppdokumentidest nendime tõenäoliselt meetmeid, milliste eesmärk on läbi parema juhtimise keskaparaadis saavutada kontroll ettevõtluskeskkonna üle. Režiimi taotlustele lisab legitiimsust kodupubliku silmis keerukas olukord võitluses koroonaviiruse, aga ka jätkuvate sanktsioonidega. Turgude ja ettevõtluse puhastamine läbi repressioonide poleks Põhja-Korea ajaloos midagi uut, kuid Kim Jong Uni perioodil neid katsetatud pole. Kim Jong Ili võimuperioodist tuntud meetmed võivad senimaani üsna sujuvalt arenenud ettevõtluse viia pikaajalisse stagnatsiooni.

Meenutagem, et Põhja-Korea režiim pole silpigi maininud Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste teemadel. Tõenäoliselt ei tea põhjakorealased valimiste toimumisestki. Vaikus eetris on tingitud Pyongyangi ootusest Joe Bideni Põhja-Korea poliitika selginemise osas. Seetõttu saab kongressil olema raske otsesõnu tabada välispoliitilisi sõnumeid, kuid neid edastavad kaitsepoliitikast kõnelevad etteasted kindlasti. Partei 75.sünnipäeva paraadil näidatud uhke arsenal vajab katsetamist. Huvipakkuv on jälgida, kas kongress lõpetab ka ühepoolse vaikuse, mis puudutab kahe Korea omavahelisi jäätunud suhteid, mida Lõuna-Korea justkui leeklambiga omaltpoolt Pyongyangile üha kummalisemaid järeleandmisi tehes sulatada proovib.

Kas Biden lahendab Põhja-Korea küsimuse?

Põhja-Korea ei ole käesolevate ridade kirjutamise hetkeks (17.november) maininud silpigi Ameerika Ühendriikide presidendivalimiste teemal. Mida tähendab võimuvahetus Washingtonis protsessidele Korea poolsaarel peale nelja väga sinusoidset ning äkiliste pööretega aastat?

On pelgalt kokkulangevus, et Donald Trump päris eelkäijalt Põhja-Korea kui nuhtluse ajaperioodil, mil Kim Jong Uni režiim oli asunud ennaktempos katsetama tuumarelvi ning lihvis lendama rahvuslikuks aardeks kutsuma hakatud mandritevahelisi ballistilisi rakette. Aastatel 2016 ja 2017 korraldas Põhja-Korea üle 40 raketikatsetuse, sooritas 2 tuuma- ning ühe vesinikpommi katsetuse. 2017.aastal alanud Fire&Fury perioodil loodi Pentagonis mitmeid ennetavate löökide, kuid ka pikema sõjategevuse võimalusi arvestavaid plaane. 2018.aastal rahutuvina läbirääkimiste laua taha naasnud Põhja-Korea leidis Donald Trumpi näol esimest korda üliriigi tunnustuse ning tunnetatava tõsiseltvõetavuse. Kuigi 2019.aasta veebruariks oli seninägematult fotogeenilise formaadiga läbirääkimised naasnud pauguga Hanois tagasi reaalsusesse, tuleb tunnistada Trumpi ning Kimi erisuhet. Jalgu hoiti varbajagu ukse vahel peale Hanoidki ning Pyongyang eelistas ning ootas Trumpi tagasivalimist.

P-Korea raketikatsetuste statistika. 2016-2017 katsetati kolmel korral ka tuumarelvi.

Postkaart Pyongyangist

Kuigi eelinfo Korea Töölispartei jaanuaris toimuvalt 8.kongressilt lubab järgmise viisaastaku kuulutamist “inimeste heaolu ennekõike” perioodiks, peab Pyongyang end harjumuspäraselt Valge Maja uuele peremehele meenutama. 10.oktoobril partei 75.aastapäeva tähistamiseks peetud massiivsel sõjaväeparaadil näidatud uued relvagrupid (sh.seniteadmata uusarendus mandritevahelisest raketist Hwasong16 ning allveelaevadelt tulistatavad Pukguksong keskmaaraketid) olid postkaardid mõlemale kandidaadile. Eeldatavalt Korea küsimustele vähem ajaressurssi panustav Joe Biden peab tõenäoliselt tunnistama ka reaalselt naasvaid relvakatsetusi. Fire&Fury2.0 naasmine on tõenäoline.

Edukas poliitika nõuab reaalsete eeldustega arvestamist

Põhja-Korea kui probleem ei lahene strateegilise kannatamisega. Joe Biden teab seda hästi, olles Obama taolise lähenemise ajastul Ameerika Ühendriikide asepresident. Samuti tuleks siinkirjutaja arvates kui mitte presidendil oma tulevastes otsusest siis vähemalt artikli lugejatel arvestada edasiste mõttekäikudega kaasamõtlemisel järgmist:

- Põhja-Korea ei loobu tuuma- ja raketiprogrammist.

- Pole teada Põhja-Korea massihävitusrelvastuse ulatus. Taoline teadmatus võimaldab Pyongyangil teha osalisi järeleandmisi sanktsioonide osalise leevendamisega kaubeldes, turvalisuse garantiides oluliselt kaotamata.

- Hiina poliitiline mõju ja roll globaalselt, aga eriti Põhja-Korea ja Korea poolsaare pingete leevendamises on pigem kasvamas.

Valimiskampaanias Kim Jong Uni pätiks (ingl.keeles “thug”) nimetanud Joe Biden naaseb tõenäoliselt klassikalisema lähemise – läbirääkimiste juurde. Olgem siiski ausad, protsessi tuleb alustada sisuliselt stardipakkudelt, kuna Hanoi tippkohtumise luhtumise järel ühtegi sisulist kohtumist Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea vahel toimunud pole. Joe Biden, kes süüdistas Donald Trumpi “päti legaliseerimises” on vaevalt nõus jätkama Trumpi show’d ning üritab Obama administratsiooni Põhja-Korea küsimustes nõustanud staažikate nõunike abiga viia suhtlust töögruppide tasemele. Kuigi ka Pyongyang on viimase kahe aasta jooksul korduvalt vahetanud Ühendriikidega seotud poliitikat kujundavate ametite isikkoosseise, ollakse nüüd harjunud suhtlema kõrgeimal tasemel. Järgmiseks neljaks aastaks võimalus kaob, mis sunnib Kim Jong Uni harjumuspärasesse poliitilisse isolatsiooni. Asjaolu, mis kaotab Kim Jong Uni jaoks vajaduse püsida Pyongyangi või Singapuri lõppdokumendis sätestatud eesmärkide juures ehk maakeeles – pingutada liigse pühendumisega võimalike ameerikapoolsete oluliste järeleandmiste nimel.

Siinkohal on paslik meenutada veel ühte Põhja-Koreaga seotud desarmeerimiskõneluste paratamatust. Edukaks saab lugeda läbirääkimisi, mis saavutab relvaprogrammide katsetuste võimalikult pikaajalise pausil püsimise. Paradoksaalne, kuid Trumpi lähenemine aitas eesmärki täita paremini kui Joe Bideni eeldatavalt valitav strateegia. Bideni administratsioonis saab Põhja-Korea küsimustes loodetavasti suurem roll olema poliitikate loojatel kui poliitikutel.

Vorst vorsti vastu. Kõht jääb ikka tühjaks

Põhja-Korea, keda sanktsioonid, kuid pigem sanktsioonide potentsiaalset võimekust tõestav absoluutne koroonasuletus majanduslikult tuntavalt surub, võib turvalisuse garantiisid oluliselt kaotamata olla nõus relvastuse või selle osiste osalise loovutamisega. Kuna seotud osapooltel puudub igasugune usaldusväärne info Põhja-Korea relvaarsenali suurusest, ulatusest ning isegi paiknemisest, on Pyongyangil võimalik katsetada taaskord näiteks Yongbyoni tuumakeskuse sulgemise kaarti. Olgem ausad, 1960ndatel rajatud keskus on amortiseerunud ning Trump Hanois seda konksu enam alla ei neelanud. Samuti on Põhi asunud rajama mitmeid segase eesmärgiga (kosmosest vaadatuna) militaarrajatisi, milliste sulgemine või piiratud ulatuses inspekteerimine võiks olla lähiaastatel kauplemise objekt. 

Pyongyangil on võimalik küsida leevendusi relvakatsetuste vähendamise või peatamise eest. Võib olla üsna kindel, et 10.oktoobri  paraadil nähtu vajab lähikuudel ja -aastatel ka reaalset testimist.

Päikesepaiste päästmine

Kahe Korea suhetes võib oodata ja loota mõningast intensiivsuse kasvu. Põhja-Korea on lõunanaabri algatusi ligi aastapäevad tuima vaikusega eiranud. President Moon Jae-in, kel jäänud olla ametis viimased poolteist aastat, üritab päästa oma Päikesepaistepoliitikaks 2.0 ristitud pehmema lähenemise  ebaõnnestumist. Joe Bideni nullist alustav ning Pyongyangi peremeest pätina käsitlev administratsioon Moonile Põhja-Koreaga aetava poliitika vaates kindlasti kasuks ei tule. Samas võib anda pehmema suhtumise ja lahtisemad võimalused Washingtoni poolt viimaks edasi mõndagi paljudest Souli poolt pakutud algatustest. Osaliste järeleandmiste ja leevenduste protsessis võiks reaalsena tunduda näiteks turismialane või meditsiinile (Covid19, seagripp, tuberkuloos) keskenduv koostöö kahe Korea vahel. Kaesongi tööstuspargi avamisele on surve Lõuna-Koreas samuti olemas, kuid pargi taaskäivitamist lähikuudel loota oleks ülearu optimistlik. Kindlasti on Moon Jae-in rahul eksistentsiaalse liitlase Ameerika Ühendriikide uue liidriga kõiges, mis puudutab Lõuna-Korea julgeolekuga toimuvat. Kõnelused kaitsekulutuste jagamise teemadel on kestnud ligi kaks aastat, kuid edasiliikumist sisuliselt pole. Trumpi nõudmine Soulile suurendada Lõuna-Korea panust miljardilt dollarilt aastas viiele on vähenenud küll kahele, kuid Soul on nõus 900 miljoniga ning kasvutempoga 5..7% aastas. Bideni administratsioon tõenäoliselt taastab siinkohal reaalsustaju ning oskab hinnata Lõuna-Korea massiivseid ja miljarditesse ulatuvaid relvaoste õhuväe ja laevastiku uuendamisel.

Kindlasti naaseb Ameerika Ühendriikide retoorikasse Põhja-Korea inimõigustega seotud sõnavara, mis omakorda tekitab Pyongyangis allergilisi reaktsioone. Ametisse määratakse taas Põhja-Korea inimõigustega tegelev eriesindaja – ametikoht oli täitmata kogu Donald Trumpi valitsusperioodi jooksul.

Hiina jõuline naasmine

Kõlab klišeena, kuid endiselt peitub Korea küsimuse võti Pekingis ning sinna see jääbki. Joe Biden proovib kindlasti kombata Pekingi koostöövalmidust arutada Põhja-Korea küsimust, kuid erilist innukust Hiina poolt üles ei näidata. Pigem vastupidi. Hiina on asunud esmakordselt ajaloos kasutama Korea sõja kaarti. Sõda, milles enese osalustki aastakümneid eitati, on nüüd saamas malakaks Ameerika Ühendriikidega peetavas kaubandussõjas, geopoliitikas ning suhtluses ajalootõlgendamise üle Lõuna-Koreaga. Hiina rolli imperialismivastases võitluses läbi Korea sõja prisma on viimastel kuudel kinnitanud sõjale pühendatud muuseumite ja memoriaalide uuendamised ning 23.oktoobril Hiina RV nn.vabatahtlike armee Koreasse sisenemise 70.aastapäeva mälestusüritusel peetud Esimees Xi pikk ja ähvardav kõne, kus Hiinat ähvardava jõu tasalülitamiseks peetakse tulevikus reaalse meetmena võimalikuks tugeva ja ennetava jõu kasutamist. Järgnenud vägikaikavedu Lõuna-Korea pophiiu BTS-ga tunnistab teema tundlikkust. Hiina ja Põhja-Korea omavaheline suhe on kiiresti paranenud – liidrid vahetavad südamlikke kirju ning Kim Jong Un kummardab Hiina osalusega seotud sõjamemoriaalide ees. Hiina roll Põhja-Koreas vaid kasvab.

Kohvipaksu kolumn. Ennustusi Joe Bideni Põhja-Korea poliitika teemadel

 - Biden ei taaskasuta tema enda poolt Obama perioodil katsetatud strateegilist kannatamist, vaid üritab olla proaktiivsem.

- Põhja-Korea tuletab enda olemas lähikuude jooksul USAle korduvalt meelde. Fire&Fury 2.0 on võimalik.

- Bideni nö. tasakaalukam ja klassikalisem lähenemine saab kokkuvõttes olema veelgi edutum kui Trumpi kastist välja teleshow. Tulemus on sama. Parim, mida mõlemad poliitikad saavutavad, on ajutine pingeleevendus, edasilükkamine. Korea poolsaare täielik tuumarelvistumine jääb sõnavarasse alles.

- Biden naaseb töögruppide tegevuse juurde, kuid Põhja-Korea nõuab “harjumuspärast” tipptaset.

- Biden on nõus tegema sanktsioonidesse leevendusi Põhja-Korea järkjärguliste võimalike lubaduste ja nende elluviimise korral.

- Biden proovib erinevalt Trumpist Kim Jong Uni maailmaareenil taas marginaliseerida.

- Ääriveeri tõusevad küsimustena lauale inimõigustega seotud küsimused, mis jäävad küll igasuguste vastusteta.

- PK ja USA diplomaatia jääb venima, mis võtab Põhja-Koreal pidurid maha. Trumpiga suhtluses oli pidevalt õhus võimalus “diiliks”, Bideniga mitte. Milleks olla sõbralik?

- USAs hakkavad PK küsimusega tegelema mitte niivõrd poliitikud, kui poliitikate tegijad.

- Lõuna-Korea ja USA suhted paranevad – kaitsekulutuste jagamise absurdne viiekordse hinnatõusu nõudmine asendub järkjärgulise kasvuga. Lõpeb jutt (tegevusteni ei jõudnud ka Trump) USA väekontingendi suuruse vähendamise teemadel Lõuna-Koreas. OPCONi teema jääb püsima.

- Lõuna-Korea suurendab hüppeliselt panust Põhja-Korea suunas piiriüleste projektide läbisurumisse ning nende teadvustab nende vajadust globaalsele üldsusele, eriti USAle.

- Hiina seob Põhja-Korea enda külge veelgi enam. Rohkem kasutatakse pehmet diplomaatiat, kuid lärmi ei lööda ka Põhja-Korea provokatsioonide korral.

- Hiina ja Põhja-Korea retoorika hakkab enam rääkima koostööst ja “sotsialismist nende moodi”.

- Korea sõja käsitlused muutuvad osapooltele olulisemaks kui kunagi varem, igaühele oma versioon.

- USA kompab Pekingi valmidust osaleda Korea poolsaare tuumadesarmeerimise protsessis. Edutult.

- Põhja-Korea majandus saab Covidi jätkudes olulise hoobi, Pyongyangi surve sanktsioonidesse leevenduste kauplemiseks suureneb. Nagu ka abi vastuvõtmise valmidus.

- Lõuna-Korea uueks presidendiks saab ilmselt taas nö.liberaal. Lõuna-Koreas tähendab liberaal "natuke vähem natsionalist".

- Hiina, Jaapani ja Lõuna-Korea suhted pigem paranevad.

- Põhja-Korea ja Lõuna-Korea suudavad Covidi olukorra võimalikul leevenemisel käivitada mingidki piiriülesed tegevused (turism, meditsiin).

- Põhja-Korea katsetab järgmise kahe aasta jooksul olulisi ja mastaapseid relvagruppe. Lendama pannakse esimene tahkel kütusel startiv ICBM.

- Kim Jong Un suitsetab kaamerate ees edasi.

- Kõik ennustused eelpool osutuvad jamaks.

Kim Jong Un kõnnib oma vanaisa jälgedes - Postimehe podcast "Maailm taskus"

https://arvamus.postimees.ee/7098423/erki-loigom-kim-jong-un-konnib-oma-vanaisa-jalgedes

Lääneriikide elanikele oli veider näha pilti Kim Jong Unist, kes Töölispartei aastapäeval kõnet pidades pisaraid kuivatas ja vabandust palus, et pole suutnud koroonakriisiga nii hästi hakkama saada kui oleks tahtnud. Ent enesekriitika, vabandamine ja enda süüdlaseks tegemine on üsna koreapärane ning ilmselt kohalikud ei tajunud diktaatori kõnet samamoodi kui meie, leidis Põhja-Korea poliitika vaatleja Erki Loigom Postimehe taskuhäälingus «Maailm taskus».

Ta tõi välja, et kui kogu tähelepanu läks diktaatori maneeridele, siis hoopis huviväärsem oli koreakeelne mõiste, mida Kim kasutas lõunakorealaste kohta. Inglise keeles tõlgiti väljend kalliteks kaasmaalasteks. «Aga tegelikult see sõna on veel tugevama alatooniga: see räägib lausa armastusest. See oli koht, mis kõne pehmusest rääkides mulle rohkem kõrva hakkas,» selgitas Loigom.

Vabandades ja vastutust võttes proovib Kim Jong Un käia oma vanaisa jälgedes. Aastapäevaparaadil kandis ta täpselt samas toonis ülikonda ning ka lips oli sama, mis oli tema vanaisal Töölispartei 5. aastapäeval. Nii võib öelda, et Kim Jong Un proovib näidata end inimlikumalt, kui oli tema isa. Loigomi sõnul on Põhja-Korea režiimi ja Kimi valitsemise aluseks ellujäämisinstinkt. «Noorele inimesele visati ette niivõrd raske süsteem, millest ta tegelikult esimesed 4-5 aastat pidi välja ujuma. Välja on sellest ujutud. Vanaisa ja isa poliitiline testament on tal ees, kuhu ta peab riigiga jõudma ning ta on seda väga jõuliselt rakendanud,» kirjeldas Loigom, kuidas kolmas Kim on enda ees seisva ülesandega hakkama saanud.

Saates tuli teiste teemade hulgas arutluse alla ka:

Milline on tegelik Covid-19 olukord Põhja-Koreas? Kuidas on koroonapandeemia mõjutanud riigi majandust ning milliseid viise kasutab režiim sissetuleku kindlustamiseks?

Kuidas on Kim üritanud korda majja saada piiridel, et võidelda smugeldamise vastu? Ning miks on see tekitanud hõõrdumist Hiinaga?

Kuidas kulgeb Põhja-Korea relvastuse arendamine?

Miks ikkagi on Põhja-Koread täna Hiinale rohkem vaja kui kunagi varem? Kuidas arenevad suhted Ameerika Ühendriikidega?

Pyongyangi suhe Souliga kõigub pendlina ühest äärmusest teise: ühel hetkel lastakse piiride vahelises puhvritsoonis maja õhku, teisel lubab Kim Lõuna-Koreaga suuremat koostööd. Kui palju on tegemist näitemänguga ning mis on Põhja-Korea huvid? Millest sõltub piitsa või prääniku valik Lõuna-Koreas?

Seoses Kim Jong Uni väidetava haigestumisega kevadel hakati rääkima võimalikust võimuvõitlusest Põhja-Korea ladvikus. Kas on alust arvata, et teatud kontingent ei ole Kimi juhtimisega rahul?

Milline on Kimi noorema õe Kim Yo Jongi positsioon? Praegu on ta poliitbüroo üks tähtsamaid liikmeid ja teda peetakse oma venna mantlipärijaks. Kas nii võib minna?

PS. 10.oktoobril 2020 toimunud Korea Töölispartei 70.aastapäeva paraadi kokkuvõte.

Unustatud Korea sõda. Miks rahuleppe allkirjastamine üha ebatõenäolisemaks muutub?

70 aastat tagasi, 25.juunil 1950 algas Korea sõda. 17.juulil 67 aastat tagasi sõlmiti ajutine vaherahu, mis lõpetas aktiivse sõjategevuse, kuid pole rahuldava lahenduseni jõudnud tänapäevani. Kahte Koread lahutaval demarkatsioonijoonel asuvas Panmunjomi piirikülas sõlmitud vaherahu on lähiajaloo pikima ponnistuse tulemusel saabunud ajutine tulemus. Ameerika Ühendriikide, Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) ja Hiina vabatahtlike armee esindajate allkirju kandev dokument tsementeeris vaatamata selles hiljemalt kolme kuu jooksul rahumeelse Korea poolsaare kujundamiseks kokkukutsutava foorumi nõudele, püsiva ebastabiilsuse. Vaherahu sõlmimiseks kulus kahe aasta jooksul 158 kohtumist ning lõpptulemusele ei kirjutanud alla üks olulisemaid osapooli – Korea Vabariik (edaspidi: Lõuna-Korea). Katsed jõudmaks püsiva ning ÜRO reeglitele vastava rahuleppeni on läbi osapooltele sobilike sõnamängude kestnud selle sõlmimisest alates. Millised on võimalused ja takistused 70 aastat kestnud status quo murdmiseks? Miks huvitatud osapooled ei suuda leida leppele sobivat sõnastust ja sisu? Kas on võimalik, et Korea sõda jääbki kestma?

Kommünikeedest raamlepeteni - vaid suured sõnad paberitel?
2018.aastal Pyeongchangi taliolümpiaga üheaegselt käivitunud ”Korea sula” raames alanud Põhja-Korea noore liidri Kim Jong-uni kõrgetasemeliste ning kahtlemata ajalooliste tippkohtumiste jadas asuti muuseas kõnelema võimalusest lõpetada hea tahte tugeva sümbolina seitse dekaadi ajutisel pausil püsinud piirkondlik konflikt. Järjestikku toimunud Kimi kohtumised esmalt Hiina, seejärel Lõuna-Korea ja (üleüldse ajaloos esmakordselt ametisoleva) Ameerika Ühendriikide presidendiga lõid positiivse taustsüsteemi liikuda edasi ka Korea sõja järelmitega. Olgu siinkohal mainitud, et Põhja-Korea on kogu oma diplomaatilise leksika pikas ajaloos rõhutatult kasutanud väljendit “rahuleping”. Seda alates 1960.aastatest, rääkimata 1972.aasta ühiskommünikeest lõunanaabriga (kõneleme sellest hiljem sisulisemalt). Väljend on kasutusel olnud ning leidnud pidevat parandamist peamiselt ameeriklaste poolt 1994.aasta raamleppe kui 2000.esimeses pooles toiminud kuuepoolsete kõneluste raames.  2018.aasta Panmunjomi deklaratsioon kirjutab: tehakse ühiseid pingutusi maandamaks akuutseid sõjalisi pingeid ning astutakse praktilisi samme sõjaohu vältimiseks. Aprillis 2018 sõlmitud deklaratsioon tunnistab ka vajadust kaasata protsessi Ameerika Ühendriigid ning Hiina. Sama aasta juunis Singapuris toimunud tippkohtumine Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel sai lõpplahenduseks lakoonilised lühilaused, millistest üks kõneleb: anname koos panuse püsivaks rahuks Korea poolsaarel. Samas tuleb tunnistada, et Pyongyangi sõnameistrid kasutavad väljendit “rahuleping” vaid ühepoolselt ning sedagi pelgalt välissuhtluses. Miks? Kelle sõda oli ja on Korea sõda?

Siinkohal ei süveneks ligi kolm miljonit inimelu ning sisuliselt viigiga lõppenud katastroofi ajaloolisesse kulgu, kuid analüüsiks patiseisu kaasaja olukorra ning üpriski pessimistliku tulevikuväljavaate võtmes. Korea sõda tänapäevases vaates on nelja osapoole sõda ning vaatenurgast johtuvalt kannavad isegi erinevaid nimesid. Oluline on edasise mõttekäigu jälgimisel teadvustada, et Korea sõda võis tunduda ja on formaalselt käsitletav kodusõjana, kuid de facto osalesid otseselt sõjategevuses, toetasid tagala- ja personaliga üle kahekümne riigi. Nagasaki ja Hiroshima sündmuste (paljud ajaloolased näevadki juhtunut Ameerika Ühendriikide ennetava märguandena tuumaambitsioone loovale Nõukogude Liidule. Sealhulgas kasutab seda narratiivi tänaseni Põhja-Korea propaganda) ning kogu II maailmasõja järgselt elati alanud tuumavõidurelvastumise perioodil ning alanud oli Külm sõda. Seeläbi on Korea juhtum oma segaste osapoolte ning formaalselt puuduva sõjakuulutusega omas ajas uudse iseloomuga, samas kui enamik tänapäevased konfliktid just vargsõjad ongi.

Hiina RV – nähtamatu osapool, kes otsustas sõja saatuse
Esmalt on tegemist Hiina sõjaga. Esimene Hiina jaoks tema välispiiridest väljaspool peetuga. Hiinakeelne nimetus Korea sõjale kõnelebki “vastupanust Ameerika agressioonile ning abist Koreale” (抗美援朝戰爭). Kuigi Hiina Rahvavabariik ametlikult sõjas ei osalenud, päästis Põhja-Korea hävingust kahest miljonist võitlejast koosnev nn. vabatahtlike armee (langes 600 tuhat meest, sh.Mao Zedongi poeg Mao Anying). Selle esindaja, hilisema Hiina kaitseministri, marssal Peng Dehuai allkiri vaherahudokumendil lõpetas (allalkirjutajad olid ka ohvitserid Nam Il Põhja-Korea ja William K

Harrison Ameerika Ühendriikide poolt) konflikti aktiivse faasi. Reaalpoliitika vaatenurgast ei ole kaasajal Korea sõda lõpetava rahuleppe sõlmimine Hiina RV osaluseta realistlik, kuid kuidas küsida allkirja riigilt, kes sõjas pole osalenudki? Hiina on selgelt väljendanud oma seisukohta, mille järgi ei talu Peking mingit ebastabiilsust Korea poolsaarel ja seda peaksime tõlkima – kuniks Ameerika Ühendriigid pole oma väekontingenti Koreast ära viinud, võimalik rahulepe heakskiitu ei pälvi. Hiina ajalookäsitluses on Korea sõda Ameerika ja Põhja-Korea omavaheline konflikt.

Kuigi Hiina otsustavat rolli Põhja-Korea levitatav narratiiv ei toeta (Põhja-Koreas on vaid üksikud Hiina osalusele pühendatud monumendid kümnete tuhandete Kim Il-sungi omade kõrval), on asjakohane ära märkida Pekingist möödamängimine konflikti algfaasis. Kim Il-sungi esimesed võimuaastad on suurepäraselt dokumenteeritud. Selle tingib asjaolu, et noor Kim, Lavrenti Beria väljavalituna, püsis aastatel 1945 – 1950 Nõukogude Liidu mentorluse programmis ning noore natsionalisti toimekast entusiasmist aina murelikumal toonil raporteerivate Nõukogude esindajate telegramme on Moskva arhiivides märkimisväärsel hulgal. Nõukogude saatkonna kirjavahetus Moskvaga oli ajaloolastele avatud Boris Jeltsini võimuaastatel, Vladimir Putin sulges arhiivid presidenditoolile asudes taas. Artikli fookust, Korea sõda, silmas pidades on meil piisavalt dokumentaalne ja ümberlükkamatu teadmine Korea sõja algatajast. Kui veel eelmise sajandi teises pooles kõnetas Pyongyangi versioon Ameerika isandate käsul Lõuna-Korea armee poolt algatatud agressioonist olulist osa Lõuna-Korea vasakpoolseid, siis üle neljakümne aina tungivamas toonis sõjalist ühendamist nõudvat Kim Il-Sungi telegrammi vahemikus 1947 - 1950 adresseerituna Jossif Stalinile ei jäta peale Põhja-Korea enda kellelegi konflikti algatajas mingit kahtlust. Korea sõja algatajana ei käsitlenud hilisemas diskursuses Lõuna-Koread isegi mitte Nõukogude Liit. Loetud nädalatega Koreade ühendamist Stalinile lubanud Kim tugines reaalsele ülekaalule Moskva poolt varustatud kaasaegses tehnilises baasis, kuid alahindas alanud Külma sõja tunnetusi Ameerika Ühendriikide juhtkonnas. ÜRO Julgeolekunõukogu hääletusel laiapõhjalise vastupanu moodustamiseks mandaadi saanud Ameerika Ühendriigid alustasid ühendjuhatuse sildi all vastutegevust. Nõukogude Liidu vetoõigus jäi kasutamata pelgalt samal istungil arutluse all olnud Hiina küsimuses – Moskva esindaja marssis istungilt välja, kui Hiina Vabariiki eelistati Hiina esindajana rahvavabariigi asemel. Edasine on ajalugu.

Ajaloolise tõe, õigemini potentsiaalse tõe vaates tuleb mainida, et Koreade ühendamise kava jõumeetmete abil omas ka Soul. Kasina võimekuse ning konflikti Nõukogude Liiduga kiivalt vältida üritava Washingtoni ebamäärane tugi ning tuumavõidurelvastumise algus muutsid Lõuna-Korea plaanid siiski pigem teoreetilisteks ja Pyongyang ennetas Souli mitme aasta võrra. Tulles tagasi Hiina korea sõja juurde on selge, et Pekingil olid Moskva ja Pyongyangi plaanid teada, kuid hiinlased omaseid nendele pigem vähest mõju. Kuniks olukord “põllul”  otsustavalt panustama sundis.

Põhja-Korea – kannatajaoreool agressori ja kaotaja imidžit välistades
Teiseks, Põhja-Korea enda peetav korea sõda. Suure Isamaa vabastamise sõjana tänaseni tuntud avantüür leiab Põhjas küll iga-aastast äramärkimist, kuid ettevaatlikult. Kui muu maailm mälestab eelkõige sõja algdaatumit, siis Põhja-Korea tähistab vaherahu aastapäeva 27.juulil. Teemal “kes algatas Korea sõja?” ei tasu Põhja-Koreas mingil moel diskussiooni asuda. Põgenike teadmistele tuginedes on võimalik järeldada, et suletud riigis on piisav kontingent, kes suudavad esitada küsimusi. Kuidas on võimalik, et 25.juunil 1950 paiknes demarkatsioonijoone kogu ulatuses (ca 250 km) kaitsevõimekus,

mis vaid kolme päevaga jõudis Souli ning vallutas kogu poolsaare, kuid neid mõtteid mõeldakse vaid kodus. Ametlik käsitlus tunnistab vaid Ameerika Ühendriikide marionettide katset Lõuna-Koreas jõuga poolsaar ühendada. Kultuuriajaloolane Tatjana Gabrussenko on aastakümneid uurinud Põhja-Korea kino- ja teatrikunsti, kirjandust ja kujutavat väljendust ning kinnitab Pyongyangi ajaloolaste (loe:propagandistide) loodud narratiive. Teadmine, et Kim Il-sung elas olulise osa võitlusvõimetuna sõna-otseses mõtte maa-all, ei luba Suurt Isamaa vabastamise sõda kirjeldada heroilise ja ühendava kaitsesõjana. Rünnaku tähtsustamise välistab agressori kuvandi tekke vältimine. Põhja-Korea tähtsustab sõjas kannatusi, fanaatiliste hordide kasvõi suitsiidset pühendumist Liidri nimel. Erinevalt Venemaal levivast Suure Isamaasõja võidu ümber loodud ja arendatavast aposteoosist, ei õhuta Pyongyangi kuvand mingil moel sõjafoobiat, pigem tänulikkust olukorra lahendamisel. Esikohal on kannatused, tragöödia, imperialistlik sadism. Ülim kujund on emata laps. Sarnast kuvandit genereerib muide ka Jaapan II maailmasõja lõpplahenduse vaates, kuid Põhja-Korea ei unusta isegi siin oma saamatut liidrit. “Kümme miljonit meist saavad relvadeks ja inimpommideks (kaitsmaks meie Liidrit)” - muusikapala, mida teab peast iga põhjakorealane. Kim Jong-uni režiim, kes on partei häälekandjas toodud artikli abil toonud maapeale mitmed isa ja vanaisa jumalikud võimed (“Rodong Sinmun” kirjutas 20.mai numbris, et “inimene ei saa korraga viibida mitmes paigas”, mis on selge viide Kim Il-sungi senituntud ja hämmastavalt elujõulistele müütilistele võimetele) on asunud ka Korea sõja kajastamist mõnevõrra tasakaalustama. Popkultuuris, kirjanduses, kunstis ning teistes valdkondades tellitakse (Põhja-Koreas ei tule loomeinimesel inspiratsioon, vaid selle loob Töölispartei tellimus) juba kuus aastat kollektiivide kannatustele rõhuvaid väljendusi, liidrite rolli ülearu tähtsustamata. Liidrikultus aga kestab edasi kõiges, mis puudutab võitlust Jaapani okupatsiooniga ning peab seostuma helge arenguga 1945.aastast tänapäevani. Korea sõjast esitavad laule mitte üle põlve seelikus popstaarid, vaid soliidsemas riietuses neiud kollektiivist Chonbong Band (청봉악단). Ebaoluline, kuid huvitav on lisada teadmine, et Kim Jong-un armastab suitsetada sigarette, milliste mark 7.27 viitab otseselt vaherahu daatumile.

Põhja-Korea on valinud sõja meenutamiseks vaherahu sõlmimise aastapäeva 27.juulil ning käsitleb seda võidupäevana. 21.sajandi vaates endiselt hämmastavas suletuses välismõjudele on Pyongyangil võimalik müüa kodanikele maha ideed, kui suurte kannatustega saabunud uhkest võidust riigi säilitamise vaates. Seetõttu ongi Pyongyangil võimatu sõlmida rahulepingut võrdsetel tingimustel, mis otsekoheselt kinnitab kui mitte kaotust, siis verist viiki, mis teadaolevalt 25 miljonile inimesele ju võideti! Samuti ei ole võimalik vähimalgi määral Põhja-Koreas arutleda sõja algatamise teemadel. Ametlikus käsitluses kahtlemine on kuritegu. Põhja-Korea enda ajaloolased (!) asetavad sõja siiski pikemale ajateljele.

1866.aastal Taedongi jõe kaudu välismaailmale rangelt ja teadlikult suletud Koreasse, lausa Pyongyangini seilanud ning Jaapani ava(ne)mise järel uusi sidemeid otsima asunud Ameerika kaubalaeva General Sherman hävitamine on tänapäevases propagandakastmes Korea revolutsiooni nurgakiviks. Revolutsioon saab lõppeda päeval, mil Koread on ühendatud ning võõrvõimud lahkunud. Siinkohal on paslik esitada küsimus, kas Ameerika Ühendriikide osalusel sõlmitav rahuleping ühe pisikese episoodi lõpetamiseks keset pikemalt kestvat protsessi omab mingit tähtsust? Nii kummaline kui see ei tundu, on eelnevas kahes lauses toodud konstruktsioonid Põhja-Koreas endiselt olulised.

“Korea lõks” – ohud ja võimalused Lõuna-Koreale ja Ameerika Ühendriikidele 
Kolmandat ja neljandat sõda mainin korraga. Lõuna-Korea peetav korea sõda on formaalselt kõige lihtsamini lõpetatav ning annaks reaalseid hüvesid kiiresti just lisanduva turvalisuse näol. Kas sellel aga on pistmist midagi reaalsusega ning kas taaskord “Päikesepaistepoliitikat” katsetav ning võime öelda, et ilmselt ebaõnnestuv president Moon Jae-in sellesse ka ise usub? 2019.aasta septembris (mitte 2018.aasta sulaperioodi alguses!) ÜRO Peaassamblee kõnepuldis sõnastas president Moon järgmised kolm teesi. Sõjaohu vältimiseks tuleb eelmine lõpetada, seada sisse vastastikused julgeolekugarantiid ning oluline on tagada ühine jõukus ning areng. Meenutagem siinkohal ka 1972.aasta ühiskommünikeed, millise kolm punkti on olnud kahe Korea suhetes retoorilised vundamendikivid vaatamata mistahes ajahetkel kulmineerunud pingetele. Koread ühendatakse rahumeelselt, võõrvõime kaasamata ning eesmärk on ühine õitseng. Sarnasus, aga ebarealistlik ootus teeside sõnastamise hetkedel on olnud alati üsna ilmne. Kas kaasaja julgeolekuarhitektuuris kõrvaldaks rahulepe Põhja-Koreast lähtuvad ohud naabritele, 2106.aastast ka Ameerika Ühendriikide mandriosale? Samalaadsete kitsaskohtadega on seotud ka Ameerika korea sõda, mida Truman on nimetanud ka “politseisõjaks”.  Kuid mis on siiski  Korea lõks?  Peamised riskid kiiret ja telegeenilist rahulepet sõlmima tõtates peavad ameeriklased ja lõunakorealased pidama silmas järgmisi riske:

- Kas rahuleppega ei tunnustata Põhja-Koread tuumariigina?

- Ühinemine peaks olema vaid Koreade siseküsimuse (1972,2018). Ühiskommünikeed seda küll nõuavad, kuid kas sellega on kaasajal nõus näiteks Hiina?

- Põhja-Korea juhtkonna (kuritegude) legaliseerimine?

- Võimalik Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea liitlassuhte lõdvenemine. Ilma pole võimalik rahuleppele saada toetust Pyongyangist, isegi kui Washingtoni ja Souli suhete küsimust reguleerib omavaheline 1953.aastal sõlmitud bilateraalne ühiste huvide leping. Meenutage paar lõiku tagasi puudutatud Korea revolutsiooni eduka lõpetamise tingimusi.

- Kas ei tekiks legaalne barjäär vajadusel jõu kasutamisele ja abile poolsaarel? Lõuna-Koreal ei ole oma 5.peatükki liitlassuhete lepingus, on vaid USA juhtpositsioon sõjaolukorras (OPCON), mis rahulepingu korral lõdveneks oluliselt.

- Pyongyang saaks naasta globaalsesse majandusruumi vähemate piirangutega.

Rahvusvahelist õigust, riikidevaheliste suhete juriidikat ja ÜRO kokkuleppeid tundvad asjatundjad suudaksid eelpooltoodud lõksud välistada, aga kui palju peegeldavad sellised teoreetilist laadi välistused reaalset olukorda? Juriidiliselt vaatenurgast on huvitav ka küsimus, kes üldse peaks ja saaks rahulepingule alla kirjutada? Rahuleping poleks vaid kahe Korea, ega Ameerika ja Põhja-Korea omavaheline dokument. Kuidas oleks määratud Hiina või Venemaa rollid? Sõjas osalesid ka Kolumbia, Luksemburg, Etioopia, Tai jpt. Mõne riigi hulgast leiame tänaseid olulisi kaubanduspartnereid mõlemale Koreale. Millised on nende huvid?

Mida muudaks Korea sõda lõpetav lepe? Militaarselt, mitte midagi. Poliitiliselt võib mõju olla oluline, eriti Pyongyangile ja seda soodsas vaates. Jälgides kolme Trumpi ja Kimi peetud tippkohtumist on selge Ameerika presidendi soov kiire ja lihtsa tähesära järele. Vaid mõne sümboolse tuumarajatise telegeeniline hävitamine ei mõjuta Põhja-Korea tuumaprogramme, tavarelvadega regioonis ohtlik olemisest rääkimata. Kuid just rahuleping võib olla demokraatiatele piisav argument sanktsiooniderežiimi lõdvendamiseks ning Põhja-Koreast lähtuva ja kasvava ohu (taaskordseks) alahindamiseks. Siinkirjutaja ei pea lausalisi sanktsioone tõhusaks, mõistab Põhja-Korea seitsme dekaadiga ehitatud globaalse võrgustiku toimimist, kuid vähegi sihtmärki tabanud piirangute mõju on olnud asjakohane ning Trumpi administratsiooni jäik lähenemine väärib omal moel tunnustust, kuigi sihik on paigast. Rahulepe nõuab esmalt suhete normaliseerimist osapoolte vahel, mida on antud koldes keskpikas perspektiivis väga keeruline prognoosida.  

Kelle huvides siis oleks Korea sõja lõpetamine?

Lugu ilmus toimetuna ka Delfis ja Kaitseuuringute Keskuse blogis:
https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-kas-on-voimalik-et-korea-soda-jaabki-kestma?id=91057413

https://icds.ee/et/unustatud-korea-soda-miks-rahuleppe-allkirjastamine-uha-ebatoenaolisemaks-muutub/

Kim Jong-uni keerukaim juhtimisülesanne

Korea sõja vaherahu 67.aastapäeva tähistamine

3.märtsil ilmunud artiklis “Mida ei suuda sanktsioonid, suutis viirus (https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-mida-ei-suuda-sanktsioonid-suutis-viirus-koroonahirmus-pohja-korea-tombas-hiinaga-labikaimisele-otsustavalt-pidurit?id=89115301) ” avaldasin arvamust koroonaviiruse potentsiaalsest ohust Põhja-Korea režiimile. Vahetult globaalse kriisi eel mõeldu tundus mõnevõrra utreerituna, kuid vaid loetud kuud hiljem jäävad sarnases sõnastuses  mõtteavaldused silma Põhja-Korea võimude endi meediaväljundites. 26.juulil, vahetult segase, kuid Põhja-Korea võimudele sobilikku võimalust pakkuva tagasipõgeniku poolt kaasa toodud ning ametlikult esimese Covid19 juhtumi tõttu kokku kutsutud Korea Töölispartei poliitbüroo istungist kõnelev uudis kasutab väljendeid “eksistentsiaalne oht meie Vabariigile” ning kirjeldab viiruse võimalikku edasist laialdast levikut kui “poliitilist probleemi”. Mida ei suuda sanktsioonid, kipub suutma viirus.

Lisaks koroonaviiruse mõju poliitiliseks hindamisele Pyongyangi poolt, tiksuvad taustal teisedki olulised ning lausa numbrilised karakteristikud. Lõuna-Korea Keskpank, kelle 1956.aastast peetav ja väga keerukalt kogutavatele algandmetele (kohati lausa hinnangutele) tuginev analüüs põhjanaabri majanduse kohta näitab juba teist aastat olulisi miinusmärgiga numbreid. 

Lennukad viisaastakuplaanid ja karm tegelikkus

2016.aasta aprillipleenumil teatas Korea Töölispartei viisaastakuplaanist vahemikuks 2016-2020. Konjunktuur oli soodus, teavitati tuuma- ja raketiprogrammi olulise etapi lõpetamisest ning sanktsioonide karmistumist aasta hiljem saabuvast “fire&fury” (suhete pingestumine Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel, mis päädis eriti agressiivse retoorika mõlema riigi liidrite poolt) perioodist karta ei osatud. Põhja-Korea elanikud olid harjunud minimaalse, kuid stabiilse ainelise heaolu kosumisega. 2018.aastal alanud pingeleevendusperiood ning suletud riigi ootamatult avatud

Viisaastakuplaane ülistavate loosungite likvideerimine meedias

läbikäimine oluliste osapooltega (Hiina, Ameerika Ühendriigid, Venemaa jt.) tolleks perioodiks selget mõju avaldama asunud sanktsioonidesse leevendusi ei toonud ning Lõuna-Korea Keskpank hindas Põhja-Korea majandust esmakordselt üle aastate miinusmärgiliselt. Aastakümnete jooksul paika loksunud metoodika näitas stalinistliku põhjanaabri poolenisti plaani- ja kontrollitud turumajanduse kahanemist Aasia riikidele ebatavaliselt suurena – 4,1%. Vaatamata halli või lausa musta majanduse olulisele osakaalule (LK Keskpank püüab ka neid sektoreid oma arvestusse kaasata) halvati Põhja-Koreale oluliste sektorite tegevust märkimisväärselt. Peamist volüümi andvate maavarade, mereandide ning tekstiilitoodete ja teenuste eksport kaotas kuni 90% oma harjumuspärasest mahust. Mida teeb autoritaarne võim olukorras, kui lojaalsust ja stabiilsust toetav majanduskasv kaob – suurendab toetuse tagamiseks ideoloogiliste argumentide rolli ühiskonnas. Oleme sarnaseid arenguid nägemas kaasajal ka Hiina Rahvavabariigis ning Põhja-Korea inimeste jaoks on selline muster ilmselt juba geneetikasse kirjutatud.  

2019.aastaks ennustab Lõuna-Korea Keskpank Põhja-Korea majanduse kahanemist 6% ning koroonamõjudest räsitud 2020.aasta tulemus võib olla vägagi ehmatav. Olgu siinkohal mainitud, et vaatamata pandeemia juurtele ja esmasest levikust enim kannatanud riikidele on just Hiina ja Lõuna-Korea tõmbamas pikimat tikku – mõlemi riigi majandused võivad sel aastal näidata stabiilsust ajal, mil läänepoolkera sipleb veel kaua 2020.aastast tekkivate mullistustega. Antud teadmiste taustal on Põhja-Korea probleemide ulatus ning nende võimalik mõju valitsevale elukorraldusele ilmselgelt Kim Jong-unile tema senise suhteliselt eduka valitsemisperioodi jooksul enneolematu, ettearvamatu ja lausa ohtlik. 

Tühja kõhuga revolutsiooni ei tehta

Covid19 sulges Põhja-Korea piirid ning saime ja saame näha, mida võiksid suuta sanktsioonid, kui neid täidetaks. Niigi puuduses siplevas riigis on tõusnud aastaid vaatamata survestamisele stabiilsena püsinud toiduainete ning kütuste hinnad. Toidujagamissüsteem on katkenud alates märtsist isegi pealinnas. Pealinnas on probleeme on isegi joogiveega. Liikumispiirangutega harjunud (Põhja-Koreas ei saa inimesed lubadeta liikuda kodukandist välja, pealinna ei saa külastada elu jooksul enamik põhjakorealasi) kaebavad ebaproportsionaalsete uute piirangute üle. Võimud on otsustavalt haaranud enese kontrolli alla ka Elu Liiniks nimetatud illegaalse piiriülese kaubanduse Hiinaga. Smugeldamisega tegelevad vaid Pyongyangi teadmisel ja heakskiidul toimetavad ettevõtjad. Piirijõgede ääres perenaised enam pesu ei pese. See on toonud muidu kohalikus kontekstis keskmisest paremini hakkamasaavatel piirialadel kaasa rahutusi ja puudust. Viiruse preventatsioonimeetmete raames on üle riigi suletud ülilolulised toidu- ja esmatarbekaupade turud, häiritud on importkaupade tarned ning riiklik süsteem ei paku mingit asendust. Kehtib öeldu, et revolutsiooni tühja kõhuga ei tee, kuid kindlasti peavad võimud arvestama oluliselt kasvanud rahuolematusega. Diktatuuris on taolised ilmingud aga märkimisväärselt teistsuguse potentsiaaliga kui valimistsüklitest sõltuvates ühiskonnakorraldustes. Revolutsiooni võimalikkusest ja võimatusest Põhja-Koreas oleme samuti sel kevadel kõnelenud. Sealsed järeldused kehtivad ka täna. https://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/erki-loigom-miks-ei-teki-pohja-koreas-otsustavat-plahvatust-seestpoolt?id=89557139

Ideoloogia heaolu asemel

Majanduse vähikäigust ning ideoloogilise surve suurendamisest ühiskonnas kõnelevad mitmed märgid. Eelpoolmainitud viisaastaku märkimine, õigemini kustutamine meediast on jõudnud nii kaugele, et teleekraanil udustatakse varasemaid loosungeid, korrigeeritakse orwellilikul moel kirjutisi, likvideeritakse dokumente. Aprillipleenumi järelmid ei varja väljendeid nagu “majanduslikud raskused” ja “eesseisev kitsikus”. Kim Jong-un kritiseerib julgelt ja avalikult majandusjuhte. Mais ning juunis läbi Kim Jong-uni, poliitbüroosse määratud ja mõjuvõimu kasvatanud ning Kimi ajutise kadumise (see episood jääb ilmselt ajaloolastele igaveseks spekulatsioonide allikaks) perioodil režiimi kõneisikuks saanud õe, Kim Yo-jongi suu kõlanud ähvardused ning läbiviidud olulised pingekruvimised Lõuna-Korea ning Ameerika Ühendriikide vastu kõnelevad samuti teatud ärevusest ning vajadusest kodupublik välisvaenlase vastu mobiliseerida. Varasuvel toimusid Põhja-Korea linnades vaatamata kiivalt hoitud koroonaviiruse ennetusmeetmele massiivsed meeleavaldused, millistel kutsuti otsesõnu tapma reetureid ning valati välja meelepaha Lõuna-Korea presidendi sõltuvuse vastu Ameerika isandatest. Piiriasulas Kaesongis õhati kahe Korea saatkonnana toiminud ühisesindus, demilitariseeritud tsoonis toimus väidetavalt juhusliku iseloomuga tulevahetus. Kurikuulus “ähvarda ja palu” muster sai järjekordse võidu Kim Jong-uni enda algatusega pingete leevenduseks ning Covid19 meetmete sildi all saavutaski Pyongyang meditsiinitarvikute saatmiseks vajalikud erandid ÜRO poolt määratud sanktsioonides. Muide, Pyongyangi enda väitel ollakse koroonaviiruse vaktsiini väljatöötamisel jõudnud inimkatsete faasi. Mängigem mõttega, kas ÜRO on nõus järgmisteks leevendusteks kui Põhja-Korea vaktsiin peakski näitama potentsiaali? Olgem ausad, uudis vaktsiinist liigitub ilmselt kurioosumite alla, mis varem on kõnelenud pohmellivaba viina ning hamburgeri leiutamisest Põhja-Korea teadlaste poolt. Kaasaegne teadustegevus nõuab märkimisväärset avatust, millest antud riigi kontekstis mingil moel rääkida pole võimalik. Kõnelemine isehakkamasaamise poliitikast ehk juchest on haaranud olulise osa Põhja-Korea sisepoliitilisest retoorikast.

Pyongyangi uue keskhaigla ehitus

Ideoloogilise tugevdustöö raamidesse liigitub ka teadmine, et 10.oktoobril täitub Korea Töölispartei loomisest 75 aastat. Selle raames peaks Pyongyangis toimuma võimas paraad. Harjutusväljakutel on koroonaviiruse ohu tõttu (riigis siiski ametlikult ühtegi kinnitatud juhtumit enne 25.juulit polnud?!?) praktiseerimine katkenud, kuid Kim Il-sungi väljakul jätkuvad siiski ulatuslikud renoveerimistööd. Välja on kuulutatud massimängude etendused. Pyongyangi kesklinnas kerkib üüratu mainekujundusprojekt – vaid 200 päevaga peab valmima Maailma Kaubanduskeskuse mahust suurem Pyongyangi keskhaigla. Projekt on selgelt raskustes absurdse tähtaja ning piiride suletusest tingitud materjalitarnete tõttu. Seadmete hankimises on režiim siiski alati näidanud nutikust ning aastatega sisse töötatud globaalset võrgustikku ning esimesi uudiseid saabunud maailmatasemel meditsiinitehnikast on juba Rodong Sinmunist (Põhja-Korea tähtsaim päevaleht) saanud lugeda. Kim Jong-un on väljendanud märkimisväärset rahuolematust projekti vedavate juhtide saamatuse osas. Meenutagem, et riigi idarannikul ei valmi ega valmi eelmisel sügisel avatama pidanud Wonsan Kalma turismikuurort. Taoliste sümbolväärtust omavate projektide õigeaegne valmimine on Põhja-Korea võimude jaoks aga olulisem kui oskame arvata.  Seoses Korea sõja lõppu tähistanud vaherahu sõlmimise 67.aastapäevaga on hüppeliselt kasvanud armee ning kaitsevõime rolli tähtsustamine kohalikus meediaruumis. Tuumaprogrammi vankumatu arendamise vajadusest kõneleb Kim Jong-un juba otsesõnu kõnepuldist, tuumadesarmeerimine kui väljend on unustatud. Jälgides igapäevaselt riigimeedia väljundeid, on selgelt tajuda välisuudiste ning -teemade kajastamise vähenemist või pealiskaudsuse kasvu, mis kõneleb vajadusest fokusseerida elanikkond režiimi pingutuste ning ühise kannatamise taha. 

Diplomaatiline jääaeg

Põhja-Korea välissuhtluse aktiivsus on madal. Lõunanaabriga läbikäimine sisuliselt puudub. Ameerika Ühendriikidega veeretatakse võimaliku üllatustippkohtumise palli ühelt jalalt teisele. Tõenäosus Kim Jong-uni ja Donald Trumpi kohtumiseks on väike, kuid mitte olematu. Trump on endiselt Kimi jaoks parem võimalus saavutada kastist välja lahendusi, eriti peale Joe Bideni poolt avaldatud plaani Põhja-Korea suunal, mis kõneleb tavapäraselt diplomaatiast ning inimõigustest. Lõuna-Korea president jätkab vaatamata Kaesongis toimunud õhkimisele ning teistele pingekruvimiskatsetele oma nn. Päikesepaistepoliitika edendamist. Äsja ametisse määratud ühinemisminister Lee In-young liigub edasi varasemate algatustega, mida Kaesongi episood polekski nagu mõjutanud. Lõuna-Korea luureorganistatsiooni NIS uueks juhiks on saamas samuti olulise Põhja-Korea kogemusega Joo Ho-yong. Joo oli 2000.aastal president Kim Dae-jungi meeskonna personaliülem, kes korraldas samal aastal toimunud tippkohtumise Kim Jong-iliga eelduseks olnud hämaraid rahaülekandeid Pyongyangi ja Souli vahel. Joo on 500 miljoni ülekandmist kinnitanud, kandnud selle eest ka vanglakaristust, kuid väidab tänaseni, et maksjaks polnud mitte Lõuna-Korea riik, vaid Hyundai konglomeraat. Kahtlused kõnelevad kuni 3 miljardi ülekandmisest Kim Jong-ili režiimile, mis oli Pyongyangipoolne eeldus tippkohtumise toimumiseks. Sisuliselt ostis president Kim Dae-jung endale Nobeli rahupreemia. Milliseid meetmeid kasutab president Moon Jae-in oma poliitikate rakendamiseks, näitab ajalugu. Küll aga on Lõuna-Koreas alanud ja jätkumas massiivne läbiotsimiste ja kinnipidamiste virr-varr Põhja-Korea teemadega tegelevate organisatsioonide suunal. Meetodid, mis tuttavad pigem Lõuna-Korea diktatuuridest eelmisel sajandil, leiavad kolm dekaadi demokraatiat harjutanud ühiskonnas õnneks arvestatavat tähelepanu ning pälvivad halvakspanu ka globaalselt. Paradoksaalselt korraldati Põhja-Korea vastaste lendlehtede lennutamist veel aastakümme tagasi riigieelarvelistest vahenditest. 

Reaalsuse naasmine Koreas – miks pinged taas tõusevad?

Kaesongi ühisesinduse õhkimine 16.juunil 2020

Juunis 2020 täitub Korea poolsaarel mitmeid poliitiliselt laetud ümmargusi tähtpäevi. Vaid kaks aastat Singapuri tippkohtumisest Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel ja 20 aastat esimesest tipptasemel läbikäimise algusest kahe Korea liidrite vahel. 70 aastat tagasi algas Korea sõda ning oktoobris tähistab Korea Rahvademokraatlik Vabariik valitseva Korea Töölispartei 70.sünnipäeva, millise tähistamiseks on alustatud legendaarse Kim Il-sungi väljaku renoveerimist pealinnas Pyongyangis. Kas kiirelt halvenenud suhted kahe naabri vahel kustutasid 2018.aastal alanud Korea Sula või on tegemist harjumuspärase eredamalt sähvatava ja häiriva mustriga pikas kangas? Miks Põhja-Korea taas haugub?

Suured sõnad ja lootused kohtusid päriseluga

Lõuna-Korea meedia paigutas 16.juunil Kaesongis kahe Korea ühisesinduse õhkimise Põhja-Korea poolt küll esiuudiseks, kuid vaevalt minutilise tähelepanu pälvinud lõik pakkus hädist vaheldust järgnenud veerandtundidele, mis kõnelesid Lõuna-Korea II kvartali majandusülevaadetest. Proportsioonid teleekraanil kirjeldavad selgelt, milline on lõunakorealaste taju ja huvi järjekordse episoodi osas, mida pakub Pyongyangi provokatsiooniteater neile juba aastakümneid. Pikaajalised Põhja-Korea jälgijad tajusid 2018.aastal alanud Sula lõppu ning Põhja-Korea retoorika tonaalsuse muutust 2019.aasta veebruaris luhtunud Hanoi tippkohtumise järel, kus reaalsus kustutas soovunelmad. Paljuski oli suhete soojenemine naabrite ja Ameerika Ühendriikide vahel seotud Donald Trumpi isiksusega, kelle armastus suurte algatuste vastu pakkus tuuma- ja raketikatsetuste tõttu ajaloo sügavaimasse isolatsiooni vajutatud Kim Jong-unile võimalust. Presidendi väljajalutamise ja ärajäänud lõunasöögiga päädinud kohtumine Vietnamis andis Kim Jong-unile selge sõnumi – leevendusi tuumadesarmeerimiseta ei tule. Lõuna-Korea president Moon Jae-in käivitas “peace economy” algatuse, kuid vaatamata piirangutesse erandite tegemiseks toetuse otsimisel globaalselt (Moon külastas Euroopat, sh.isegi Soomet) pole seni mitte ükski piiriülene ning kahepoolselt kasulik algatus ellu rakendunud. Põhja-Korea kannatus Mooni suurte sõnade osas katkes 2019.aasta aprillis, kui Kim Jong-un Töölispartei pleenumil peetud pikas kõnes kahe Korea suhteid mainiski vaid Mooni läbikukkumise vaates. Võimalik, et Kim Jong-unil ei olekski kasulik näidata Mooni õnnestumas, sest algatuste hulgas ei ole ühtegi massiivselt tulutoovat Pyongyangi vaatenurgast analüüsides. Järgnes teistkümnete kaupa raketikatsetusi ning aina karmistuvat sõnavara. 

Võimekas viirus

Olulise pitseri vajutas koroonaviiruse pandeemia Hiinas ning Lõuna-Koreas. Olematu meditsiinilise võimekusega stalinistlik Põhja-Korea sulges piirid, kehtestas karmi karantiini ning esimest korda ajaloos saime ja saame jätkuvalt kogeda, mis juhtuks, kui sanktsioonid tõepoolest toimiksid. Üle kahe dekaadi asusid Põhja-Koreas tõusma esmatarbekaupade ja toiduainete hinnad. ÜRO hindab võimalust üleriigilise näljahäda taastekkeks kõrgeks. Informatsioon pealinnast räägib riikliku toidujagamissüsteemi, mis katab linnased hinnanguliselt kuni kolmandiku toidulauast, kokkukukkumisest. Midagi sellist kuulsime viimati eelmise sajandi lõpus, kuni miljon inimest surnuks näljutanud perioodi ajal.

Covid19 tõttu riigi sulgemisest ning sellest põhjustatud majandusraskuste hüppeline süvenemine tundub olevat peamine põhjus, miks aprillis tekkis globaalne meediapaanika Kim Jong-uni kadumise ning väidetava terviserikke teemadel. Vaid ühele allikale tuginenud Lõuna-Korea infoportaal DailyNK sai vähese usaldusväärsusega uudise avaldamise eest üleilmse peapesu, kuid tuleb märgata, et viiteid Kim Jong-uni terviseprotseduuridele lisatakse tänaseni igale Liidrist kõnelevale uudisele. DailyNK on jäänud oma väidetele tagasihoidlikumal moel kindlaks ning Kim Jong-uni õe, Kim Yo-jongi, jõuline esiletõus kipub väiteid pigem kinnitama. Miks näeme just Kim Yo-jongi režiimi kõneisikuna ühiskonnas ja võimukoridorides, kus seni on liikunud vaid mehed?

Perekond kui režiimi vundament

Kim Jong-un on selgelt otsustanud siseriiklikult ebamugaval perioodil püsida varjus. Samas on juba üle aasta selgelt tajuda katset taastähtsustada režiimi alustaladeks olevates põhiseaduses ning 10-printsiibis (väike punane raamatuke kümne, vaid Kimidele lojaalsusest kõnelev elamisõpetus, mille punkte peavad täiskasvanud põhjakorealased teadma une pealt) Kimide perekonna rolli. Väidet

Kim Yo-jong ja Moon Jae-in

toetavad sümboolselt väga olulised ning igale põhjakorealasele ajalootunnist teada episoodide reproduktsioonid Kim Il-sungi ja tema lähikonna ratsaretkedest püha Paektu mäe otsa, meedias taaselustatud hiidpikad ringvaated kolme generatsiooni Kimide biograafiatest, kõikvõimalikud pehmemad mõjutusvahendid, mis tähtsustavad nn.Paektu vereliini ülimuslikkust. Muide, Kimide perekonna roll on kirjas põhiseaduse eessõnas, juba mainitud 10 käsust rääkimata. Viimane millestki muust ei kõnelegi. Kimide pereliinis ei ole hetkel ülearu kandidaate juhuks, kui oma surematust tajuv Kim Jong-un vajaks asendust. Põhja-Korea ametlik ja hoolikalt valitud nimi korea keeles viitab viimasena enne Jaapani okupatsiooni (1910-1945) Koread valitsenud Joseoni dünastiale (조선민주주의인민공화국ehk Tšosoni Demkoraatlik Rahva Vaba Riik), millise valitsemismudel väga ühemõtteliselt tähtsustab valitsevat perekonda, kuid kahjuks vaid selle meessoost liikmeid. Pragmaatilise mõttemaailmaga tuntud režiim on suutnud ajaloo vältel Revolutsioonilisi Emasid ning naisi tähtsustada ning Kim Jong-uni valitsemisperioodil on riigi eliiti tõusnud mitmeid võimukaid daame. Seetõttu ei ole Kim Yo-jongi võimalik ettevalmistus vajadusel venda asendada midagi erakorralist. Joseonigi dünastiast leiame mõned võimekad kuningannad ning seeläbi pole propagandistide võimekuses Kim Yo-jongile kredibiilne ajalooline tugi leida põhjust kahelda. Jõuline kõnepruuk ning armeele käskude jagamine on noore naise võimukindlustamise loogiline osa, sarnase ettevalmistuse läbisid nii Kim Jong-il kui Kim Jong-un. Viimase liidriks kasvamise olulised sellieksamid olid 2010.aasta kevadel Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan uputamine ning Yeonpyeongi saarte pommitamine sama aasta sügisel. Tuleb teadvustada, et Kim Yo-jong on sisuliselt Lõuna-Korea Koreade ühinemisministeeriumile analoogse asutuse kõneisik ja sisuline juht Põhja-Korea poolel ning välisvaenlasega on Põhi alati jämedal toonil rääkinud. Sõjahüsteeria üleskütmine kodupubliku jaoks on klassikaline käitumismudel ning Põhja-Korea linnades praegu nähtavad väga veriseid loosungeid (“Tapke nad kõik!”, “Reeturid ja inimsaast!”) kandvad inimesed neid vaevalt enam liialt tõsiselt võtavad. Just viimane asjaolu võib olla omakorda ohtlik tendents valitseva režiimi jaoks, kes on selgelt vinti ülekeeramas arvestades ajastut, kus isegi põhjakorealased elavad. Kohalik häälekandja Rodong Sinmun on olnud sunnitud tunnistama põgenikeorganisatsioonide olemasolu Lõuna-Koreas ning midagi sellist ei ole varem ideoloogiliselt sirget liini hoidnud Partei häälekandja paberile trükkinud.

Raha on otsas, õhupallid ei toida

Põhja-Korea vastast propagandat sisaldavatele õhupallidele viitamine kriisi põhjustamises on hästi tunnetatud võimalus otsitud konflikti õhutamiseks. Õhupalle on aktivistid lennutanud 40 aastat. Need

Kiri loosungil nõuab kõigi PK põgenike tapmist

on pälvinud Pyongyangi pahameele varemgi, kuid enamasti koristatakse “rämps” piirialadelt kiiresti ning sisu tarbijaid karistatakse tabamisel karmilt. Siiski on saadetiste mõjusus tõestatud paljude põgenike poolt, kes on saanud impulsi kodumaad vahetada just taoliste õhupallide seest leitud materjalidega tutvumisel. Sarnaselt oleks Pyongyangil igal ajahetkel võimalik viidata vaenulike Lõuna-Korea võimude  poolt toetatud ja põgenike poolt eestveetavate raadiojaamade tegevusele, milliseid levib Põhja-Korea territooriumile mitmeid ning Kim Jong-uni ebasündsais olukordades kujutamisele ajakirjanduses. 2020.aasta on Põhja-Korea jaoks rahvusvahelisel areenil väga oluline. Ameerika Ühendriikide presidendivalimised pakuvad võimalust elavdada dialoogi (loe: pressida välja leevendusi provokatsioonide abil) ning tuletada Lõuna-Korea kevadiste parlamendivalimiste järel olulise ülekaalu saavutanud Mooni demokraatidele meelde lubatud aktiivsemat piiriülest poliitikat. President Moonil on presidentuuri järel vähem kui kaks aastat ning pettumus Päikesepoliitika 2.0 osas valitseb mõlemal pool piiri. Alles on vaid presidendi hämmastav kannatus. Lihtsustatuna öeldes, Kimi režiim on lähiajaloo suurimas ressursipuuduses. Eelpooltoodud argumendid tunduvad olevat käeoleva kriisi kiire eskaleerumise peamisteks põhjusteks. Õhupallid on vaid ajend.

Ees on rahutu poolaasta

Tõenäoliselt jätkab Põhi provokatsioone ja lennukat verbaalkunsti veel nädalaid ja kuid. Hetkel ollakse faasis, kus “suhtlust” arendatakse Souliga. Ameerika Ühendriike kõnetaks kindlasti väärikalt kontinentidevahelise ballistika katsetamine. Märgid taolise raketikatsetuse peatseks toimumiseks on üsna ilmsed. Uuendatud või rajatud on raketiprogrammiga seotud rajatisi, katsetatud tahkel kütusel toimivaid mootoreid, valmimas on tuumalõhkpeaga ballistiliste rakettide väljalaskmise võimekusega allveelaev, maailmale on näidatud aina suuremaid mobiilseid ja mitmelasulisi stardiplatvorme. Küberväe ründevõimekus Ameerika Ühendriikide valimiste eel on testimisel - Põhja-Korea taustaga pahavara rünnakute sagedus on ajaloo suurim. Kim Jong-uni jaoks asetub suurepäraselt puslesse ka klots, mis kirjeldab Trumpi otsuseid Saksamaal vähendada Ameerika kontingenti. 1,5 aasta pikkuseks veninud emotsionaalne vaidlus Lõuna-Koreas baseeruva väekontingendi poolsaarel viibimisega seotud kulude katmisel tundub päädivat sarnase avantüüriga – Ameerika Ühendriigid, õigemini president Trump, soovib vähendada lepingulist koosseisu, mis hetkel on suurusega 28500. Järjekorras on kulude jagamise dispuut Jaapaniga.

Tõlkes kaduma läinud rubriiki kuulub siiski maailmas kulutulena levinud uudis Põhja-Korea armee võimalikust saatmiseks demilitariseeritud tsooni. See oleks otsene kutse sõjale. Tegelikult taastatakse 2018.aasta Pyongyangi deklaratsiooni eelsed positsioonid niigi enim militariseeritud tsoonis planeedil Maa. 

Miks Põhja-Korea diktaatori tervis on oluline?

Päikesepäev Mansu mäel

Põhja-Koread nimetatakse maailma kõige avatumaks suletud riigiks. 21.sajandi ühiskonnakorraldusse raskesti paigutatav sotsialistlik rudiment püsib pidevalt maailma huviorbiidis. Enamasti küll kurioosumitega rubriigis “Kirev gloobus”, kuid eelmisel kümnendil noore liidri juhtimise all tõsiseltvõetavuse skaalas tiigrihüppe teinuna ka kaasaegsemates ja olulisemates kategooriates. Miks peaksime huvituma Põhja-Koreas toimuvast, selle ekstravagantse türanni käekäigust ning kuidas leida balanss põneva idamaade muinasjutu ja loogilisema argielu vahel?

Kim Jong-uni puudumine riigi tähtsaimal pühal, riigi rajaja ja vanaisa Kim Il-sungi sünnipäeval ehk Päikesepäeval 15.aprillil on järgnenud ning hämmastavaid stsenaariumi genereerinud episoodi kõige tähelepanuväärsem seik. Tõepoolest, sellel päeval ei ole Kim Jong-un mitte kunagi varem pildilt puudunud. Tribüün on jäänud tühjaks nii Korea sõjaga seotud tähtpäevadel, armeeaastapäeval, Töölispartei asutamise aastapäeval, kuid ei iial 15.aprillil. Kim Jong-uni isal, vaikival despoodil Kim Jong-ilil oli taoline käitumismudel tavapärane. Siinkohal võiksimegi leppida selgitusega, et see ongi lihtsalt Põhja-Koreale omane ning tagab Kim Jong-ili kunagise unelma – püsida pidevalt maailma huviorbiidis. Muide, ka riigi pressiteadete mahlaka sõnavara taga peitub KCNA (Põhja-Korea uudisteagentuur) endise töötaja ja nüüdse põgeniku sõnul teadlik tahe ületada obsöönsuste ja solvangutega muu maailma uudistekünnised.

Kas Kim Jong-un loob enda ajastut?

Kas panused on aetud tõesti nii kõrgeks, et Kim Jong-un julgeb esitada väljakutseid vanaisa

Kim Yo-jong, venna mainekujundaja

pärandile? Selline argument on kõlanud mõnegi Põhja-Korea vaatleja mõtteavaldustes. Mõttekäigule lisab kinnitust ka 15.aprillil riigi pühaima monumendi, Mansu mäel seisvate hiigelliidrite jalge eest puudunud Kim Jong-uni initsiaalidega pärg. Igal aastal on pärg olnud kohalikus teleprogrammis suures plaanis, sel aastal mitte. Kim Jong-uni imago taga on tema õde, mõned aastad (selline ongi Põhja-Koreaga seotud luure tase, me ei tea isegi liidrite vanuseid) noorem ja Kimile väga oluline Kim Yo-jong (hääldus:kim jodžong). Peale 1994-2011 kestnud sõna otseses mõttes kestnud vaikivat ajastut, kus Kim Jong-ili suust kuulis avalikkus vaid ühte kolmesõnalist hüüdlauset, valiti kodanikkonna poolehoiu kiiremaks võitmiseks Kim Jong-unile uus tee – eduka vanaisa kuvand. Kuid tänapäeval on täisealiseks saamas põlvkond, keda Kim Il-sungi kunagine paradiis enam kuidagi ei kõneta – nad pole selles ajastus oma kogemustega viibinud. 2014.aastast avalikkuse ette tõusnud ning aina kõrgemaid ametiposte täitma asunud Kim Yo-jongi peetaksegi kuvandi autoriks ning Kim Jong-uni isikukultuse elushoidjaks, arendajaks. Riigi Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumit juhtiv Kim Yo-jong on olnud oma töös edukas – vennast on saanud pidevalt pildis püsiv, riigi hiilgeaegu ning kaasaegset maailma kombineeriv rahvamees, kellel on ette näidata ka tõsiseltvõetavuse musternäidised muule maailmale – riigi raketi- ja tuumaprogramm. Valgel hobusel Paektule ratsutamine kõneleb samuti just perekonna rolli taastähtsustamisest ning seda ka laiema kodupubliku jaoks.

21.sajandi mänguasjad 18.sajandi mängijate käes

Just viimane on peamine ning võib-olla isegi ainus tahk, mille pärast võiksime meiegi oma kaugel laiuskraadil mõnevõrra tähelepanelikud olla. Põhja-Korea naabrid peavad muretsema ka tavarelvastuse kontrollimise stabiilsuse üle. 2019.aastal taasalanud ning käesoleval aastal jätkunud keskmaarakettide sage katsetamine ei jäta mingit kahtlust – kokkulepitud ja seni täidetud moratooriumi alusel vaikima sunnitud kontinentidevahelised raketid ning tuumarelvad vajavad alternatiivi ning Põhja-Korea julgeolekugarantii peab säilima mistahes vahenditega. Võimalik ebastabiilsus riigi tippjuhtkonnas või Liidri kadumine tõstaks ajutiselt ohutaset regioonis, kuid Põhja-Korea elaks sellegi vapustuse üle. Meid kõnetaks võimalik konflikt majanduslikult ning liitlaste tähelepanu keskenduks enam kaugel Aasias toimuvale.

Vangerdused kontrollorganites ja võimutäius

Kim Jong-uni vangerdusi riiki kontrollivas ja sisuliselt juhtivas Töölispartei Poliitbüroos on analüütikute poolt alati kommenteeritud ning proovitud aimata sammude dünaamikat. Üks on selge, 2016.aastast on Kim Jong-un suutnud end riigiaparaadis ümbritseda lojalistidega. Kummitemplina

Kim ja Choe Ryong-he

töötavat parlamenti ehk Suurt Rahvaassambleed juhib õe Yo-jongi äi Choe Ryong-he, keda peetakse esmaseks asendajaks Liidri võimaliku töövõimetuse korral. Armeed kontrollib tegevustasandil riigi raketiprogrammi aju ja eestvedaja, Kimi lähikondlane kindral Pak Jong-chon. Mees oli ka üks Poliitbüroo uueks liikmeks määratu, mis kõneleb jõuametite positsiooni tugevnemisest esindusorganis.  Ülejäänud kaks liiget Poliitbüroos on endine suursaadik Venemaal ning Kimi meelisprojektide, Samjiyoni ja Wonsani kuurortide ehitustööde juht. 

Poliitbüroost olulisem on siiski jälgida ka konstitutsiooniliselt riigi kõrgeima organi, Riigiasjade Korraldamise Komisjoni (RKK) koosseisu. 2019.aastal muutis Rahvaassamblee riigi põhiseadust, asetades just RKK ja selle eestvedaja riigijuhiks, mis peegeldas tegelikku olukorda juba aastaid. Komisjoni esimees ehk nüüdsest ka nominaalne ja tegelik riigipea on Kim Jong-un. Tähelepanuväärne on ka RKK koosseisu “valimise” korra muudatus. Kui varem oli see Töölispartei Kongressi pädevus, siis 2019.aastast alates selle kitsama ringi ehk Keskkomitee oma. Viimane koosneb võrreldes ligi 700 liikmelise kongressi asemel vaid sajakonnast liikmest, mis muudab Liidrile ohu mingistki ebalojaalsusest absoluutselt olematuks. RKK kooseisu kinnitab Töölispartei Keskkomitee ettepanekul Rahvaassamblee. RKK praegune koosseis koosneb absoluutsest raskekahurväest, kes viimase kümnendi jooksul on läbinu keeruka kadaliku tagamaks stabiilse balansi isiklike ja Kimi perekonna huvide vahel. Kim Jong-un on saavutanud võimutäiuse ning selle süsteemi äkiline lagunemine tekitaks märkimisväärse segaduse aastateks. Spekuleerime?

Kolm arengustsenaariumi

Kim Jong-uni teovõimetuse korral on režiimil kolm arenguteed. Tõenäolisem eelistus on pereliini jätkamine. Kimide perekond on kirjutatud sisse riigi konstitutsiooni, mille preambul kõneleb kimilsungismist, kimjongilismist, songunist (armee ennekõike) ning määrab kahe vanema Kimi viimse puhkepaiga Kumsusani palees kui riikliku alustala. Põhiseaduse paragraafidest leiab viited Paektu liinile, mis on otsene side Kimide kui perekonnaga. Igapäevaelus on põhiseadusest kõrgemal 10 printsiipi, kristliku maailma jaoks tuttavas formaadis 10 käsku, mis kõik kõnelevad nimeliselt toetusest Kim Il-sungile ja Kim Jong-ilile. Põhja-Korea valitsemismudel on konstitutsioonis mainituna (rahva)demokraatlik diktaatorlus, kuigi selle koreakeelne sõnastus ei mõju nii karmilt nagu meie eelpooltoodud jaburat väljendit tajume. Seega on peremudel ja Paektu vereliini jätkamine režiimi esmane valik. 

Kim Han-sol

Isikkoosseisulisi valikuid ei ole palju. Supp Kim Jong-uni kõrval on jäänud lahjaks. Kim Jong-unil on vanem vend Kim Jong-chol, keda riigijuhtimine ning poliitika polevat kunagi köitnud, tegemist on kunstnikuhingega. Kuala-Lumpuris 2017.aastal närvigaasiga VX põhjakorealastest agentide poolt korraldatud atendaadis kõrvaldatud poolvennal Kim Jong-namil on meesliinilt pakkuda poeg Kim Han-sol, kuid kõigile on selge, et Han-solil pole selles elus Pyongyangi enam asja. Peale isa mürgitamist on Han-sol eksiilliikumise Free Joseon (sama rühmitus ründas 2019.aastal Põhja-Korea saatkond Madridis) abil teadmata maakera punkti turvaliselt avalikkuse ja Põhja-Korea agentide eest peitu saadetud. Kim Jong-uni enda lapsed on alles mudilased. Enim on spekuleeritud Kim Yo-jongi võimaluste üle. Olemata orientalist on selge naisküsimuse problemaatika Põhja-Korea liiderkonnas ning selletõttu kandidaadi tõsiseltvõetavus, kuid usun, et režiimi pragmaatilised huvid domineeriks teatud tingimustel traditsioonide üle ning Kim Yo-jong vaatamata oma soole ning noorusele aitaks säilitada parima võimaliku stabiilsuse. Kindlasti ei võimalda eelpoolmainitud kitsendused saavutada absoluutse monarhi kvaliteeti ning valitsemismudelis saaksid olulisema rolli nii RKK kui Poliitbüroo liikmed. Paljud neist muide kattuvad. Meenutagem, et isegi Kim Jong-il oli sunnitud peale Kim Il-sungi surma 1994.aastal tegema olulisi järeleandmisi ning Põhja-Korea esindusorganid värvusid kiiresti hallide ülikondade asemel mundritest tumerohelisteks. Samas oli Kim Jong-ilil olnud aega üleminekuks ning lojaalsusbaasi garanteerimiseks ligi 20 aastat!  Kim Jong-unile jäid vaid loetud aastad, kuid Kim Yo-jong on olnud venna kõrval aktiivselt riigi tippjuhtkonnas aastast 2014, omades märkimisväärseid sidemeid ja kogemust, sealhulgas maailmapoliitika areenil. Proua seltsimees Kim on kohtunud nii Hiina, Ameerika Ühendriikide kui Lõuna-Korea presidentidega.

Naisküsimuses tuleb Kim Yo-jongile appi tema enda igapäevatöö ja Põhja-Korea 70-aastane kogemus

Paremal fotol Kim Jong-suk

propaganda loomisel. Samuti leiame kaugemast ja mitmeks kuningriigiks jagatud Korea ajaloost päris mitu naisimperaatorit, kelle tegevuse ja eesmärgid põhjakorealikku kastmesse sättida annab. 632-647 Silla kuningriiki valitsenud kuninganna Sondoki elust ja tegevusest leiaks mitmeid sobilikke episoode. Tangi dünastia Hiinas küll keeldus Sondoki aktsepteerimast põhjusel, et tegemist on naisega, kuid Sondok oli edukas löömaks tagasi kõik Sillat ohustanud välisvaenlaste rünnakud. Kaasaja “revolutsioonilise ema”, Kim Jong-uni ja Kim Yo-jongi vanaema Kim Jong-suki pildid ripuvad tänaseni Põhja-Korea kodudes ja ametiasutustes. Lood Kim Il-sungi ja Kim Jong-suki revolutsiooniromantikast jaapanivastastes vägitegudes on tänaseni hoitud toimivana. Kuigi peale Kim Jong-suki surma sünnitusel ei ole Kim Il-sung ega Kim Jong-il oma abikaasasid mingil moel avalikkuse ette toonud, siis Kim Jong-uni ajal on olnud muutus märkimisväärne. Tiitleid kannavad nii abikaasa Ri Sol-ju kui õde Yo-jong, kuni Poliitbürooni löövad kaasa mitmed võimekad daamid. Pragmaatiliste valikute korral on võimalik Konfuutsiuse maailmanägemusest paindlikult mööda vaadata. Cash is king!

Teine võimalik arengustsenaarium kõneleb Põhja-Korea režiimi transformeerumisest kollektiivse juhtimismudeli suunas, mida näeme näiteks Laoses ja Vietnamis. Selle eelduseks on Kimi perekonna kõrvaleheitmine, mis seab lati kastist väljamõtlemisele hetkel veel liiga kõrgele. Kirjeldatud areng saab teostuda vaid õnnetuse või mõne muu perekonda tabava vapustuse toimumisel. Korea Töölispartei imagoloogilised sidemed lõigatakse läbi, partei nimetakse ümber ning viited Kimide ülemuslikkusele jäävad tahaplaanile. Kirjeldan taolist võimalust pikemalt oma 2015.aasta raamatus “Põhja-Korea. Nälg, hirm ja maailma suurim vangla”.

Eeskuju noortele sportlastele

Kolmas võimalus on kaos, millise arengut on võimatu süsteemselt analüüsida, sest Põhja-Koreas puuduvad kaasaja revolutsioonidele iseloomulikud ja vajalikud eeldused ning kogemused. Ilmselt on selge, et peataolek paneb esmalt erisuunaliselt liikuma nii poliitbüroo kui armee, ärieliidi ja kohaliku taseme funktsionäärid. Selle stsenaariumi tõenäosus on siiski väga madal isegi sunnitud liidrivahetuse korral. Rahvaülestõusust Põhja-Koreas kõnelemine on samuti ennatlik. 

Nagu Põhja-Koreaga seotud arengustsenaariumitele omane, osutub õigeks neljas, mida mistahes kogemusega vaatleja enamasti käsitleda ei oska. Käesolev vandenõuteooriad loov ning piirkondlikku niigi habrast stabiilsust ohustav episood saab selge lõpu vaid Kim Jong-uni mistahes kombel taas avalikkuse ette ilmumisega. Kaua enam ootama ei pea.