Tark Marssal, kuri geenius või karmide mänguasjadega hull?

Foto: Eesti Ekspress

Mida tahab 25miljonilise kesise toidulauaga rahva liider Kim Jong-un, kes laseb taevasse ja matab maavärinaid tekitava metallkesta sisse raha, millest kogu riik saaks terve aasta korralikult söönuks?

Korea Rahvademokraatlikku Vabariiki (edaspidi Põhja-Koread) on peetud maailma kõige suletumaks ja eraklikumaks kuningriigiks. Enamasti kajastasid varasemalt riigist tulnud vähesed uudised ulmelisi lugusid kuulipildujatules hukatud teisitimõtlejatest, püksrihma keetmisest maisisupi maitsestamiseks või ülevaated, kui palju Kim Jong-il (praeguse liidri isa, Kallis Juht) pärast kurtisaanidega hullamist kõhutuuli armastas lasta. Põhja-Korea ja tema liidrid olid maailma meedia müstikud, kelle ärplemised naabritega või maailma üldsusega tundusid halenaljakatena. Kuid Aasias tehakse plaane mitte ainult viisaastakute kaupa, vaid poolsada aastat ja enamgi ette. Riigi rajaja ja tänase liidri vanaisa Kim Il-sung tundis tuumaambitsiooni pakitsemas juba 1950ndate lõpus. Mängides ideoloogilisi partnereid Hiinast ja NSV Liidust edukalt teineteise vastu, ei õnnestunud Suurel Juhil enamat kui tuumakompleksi ehitus Yongbyoni asulasse nõukogude teadlaste abil ning sadade kimilsungismist nakatunud noorte tuumateadlaste koolitamine Moskvas. Seeme oli idanema pandud. Hiljem on riik edukalt jäljendanud või täiustanud Nõukogude relvastust, hankinud Pakistanist piisava partii tehnoloogiat uraani ning valetanud maailma silmad ja suud täis rahuotstarbelisest elektrienergiatootmisest. Yongbyonist pole kunagi ükski elektriliin elektrivõrku viinud. Tuumaläbirääkimistel on Põhja-Korea alati sohki teinud. Alati!

Kimide dünastia kolme liidrit on peetud veidrikeks, mida nad keskaegsele kuningakojale sarnaselt ongi. Kuid milline sotsialismileeri riik on suutnud üle elada bloki lagunemise, mitu miljonit inimest tapnud näljahäda, lakkamatud majandussanktsioonid ning näitab ikkagi ette arvestataval tasemel kaitsevõime kõige hävitavamate relvade näol? 

Püha Kolmainsus Põhja-Koreas

Samas käib maailma suurima vanarauast armee uuendamine riigile selgelt üle jõu. Ülirepressiivne režiim on olnud väga ratsionaalne. „Ähvarda relvadega ja palu toiduabi“-välispoliitikaga peeti riiki aastakümneid üleval. Hirmuvalitsust rakendati edukamalt kui Jossif Stalin seda suutis ning see hoiab siiani põhjakorealasi maailma suurimas vanglas. Ent Kim Jong-uni suurim mure on mitte enam sanktsioonid, kuivõrd mälupulgad, mis toovad infot välisilmast aina sügavamale Põhja-Korea ühiskonda. Praeguseks pole riigis enam tõsisusklikke Targa Marssali uskujaid. „Püha Kolmainsuse“ piltidelt pühitakse endiselt kord päevas tolmu, aga pelgalt kohusetundest. Riigis eksisteerib majandushuvidega eliit, kelle Marssal on usaldanud majandust juhtima kõige läänelikemate turumajanduse reeglite järgi. Nende jaoks režiimi on säilimine elu ja surma küsimus, nagu Kim Jong-unile endalegi.

Ma ei tunne talle kaasa, aga teadmata sünniajaga, kuid aasia arusaamu arvestades verinoor „prints“ jäeti peale isa äkilist surma 2011. aastal äärmiselt raske ülesande küüsi. Enda kui tõsiseltvõetava Juhina kehtestamine on nõudnud viis aastat paleepöörete ennetamist, sugulaste hukkamist, armee puhastamist, piiride kinninõelumist (v.a.majandustegevustele), infoleviku tõkestamist ning teisi võikaid ja 21. sajandisse mittekuuluvaid lahendusi. Tuumarelvade ja rakettide müra kõrval kipub tahaplaanile vajuma inimõiguste teema. Kim Jong-uni ajal on vangilaagrite hulk vähenenud, kuid olemaolevate pindala ja riigivaenuliku tegevuse eest karistadasaanute hulk suurenenud. Kim Jong-un kardab oma elu pärast. See on märgatav kasvõi tema kehakaalus ja olekus. Kindlasti on kergem olla maailma naerualune leivakombinaadis barankasid vaadates või sõjaväeosa sigalat inspekteerida kui ära hoida välissurvet ja kõrvaldada sisevaenlasi. Kõike vaid selleks, et tagada enda ja umbes miljonilise uuseliidi heaolu. Panused on aga läinud globaalseks!

Mis saab edasi? Põhja-Korea on saavutanud tõsiseltvõetava taseme. Ilmselt näeme ka tulevikus, kuidas kontinentidevahelised raketid katsetuste ajal üle Jaapani lendavad. Sellega tuleb uute, paariariiki ohjeldada püüdvate poliitikate loomisel arvestada. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiina aitab olukorda lahendada hetkeni, mil Põhja-Koread ähvardab kadumine. Hiinal on endiselt, ka viiesaja aasta perspektiivis, Põhja-Koread vaja, Kim Jong-uniga või ilma. Venemaa naudib süllesadanud võimalust naasta kõrgesse mängu Kaug-Idas. 

Põhja-Korea relvi on nähtud ligi poolesajas relvakonfliktis üle ilma. Karmide sanktsioonide valguses on sulaselge, et Pyongyang üritab teenida kõva valuutat, müües raketitehnoloogiat jumal teab kellele. Olgem ausad, USA, keda ähvardused puudutavad geograafilistel põhjustel umbes sama palju kui Saue valda, pruugib retoorikat, mis veel aasta tagasi kõlas ainult Pyongyangi ruuporeist. Kumb tundub teile suurem kloun? Kas Paks Poiss, kes sõda õhutavas hüsteerias naudib kasvavat riigisisest poolehoidu või Washingtoni Linalakk, kelle säutse Mattis ja Tillerson päev hiljem maailmale tõlkima peavad?

Eesti Ekspress, 6.09.2017

Kuues tuumakatsetus. Mis saab edasi?

On selge, et mingid tsiviliseeritud meetodid Kim Jong-uni pikaajaliste eesmärkide saavutamise häirimiseks ei tööta. Samuti tuleb leppida tõsiasjaga, et Hiinast ei ole partnerit, kes tõsiselt võtaks ette Pyongyangi rahustamise. Hiina näiline mure on kantud vaid asjaolust, et Kim ei laseks iseenda režiimi õhku. Hiina teeb mistahes ponnistusi, et PK säiliks – Kimiga või ilma, ükskõik. Venemaale sobib Kim Jong-uni ärplemine lihtsalt vastasseisus USA-ga väga hästi. Vastastikused õhunumbrid Korea lähedal õhuruumis saatsid kogu viimast nädalavahetust. Õhus käisid Hiina, Venemaa kui Lõuna-Korea (loe:USA) lennumasinad. ÜRO JN võib ilmselt minna sanktsioonidega edasi ja kehtestada näiteks totaalse diplomaatilise blokaadi – nõutakse PK saatkondade sulgemisi üle ilma. Kindlasti flirditakse mõttega külmutada nafta ja muude kütuste tarned PK-le. Seda siiski isiklikult ei usu, sest see lööb peamiselt PK rahvastikku, režiimi mitte niivõrd. Lihtsalt autod sõidavad veelgi vähem, sooja toodetakse nafta asemel sanktsioonide tõttu ülejäävast kivisöest, kütuse ostud kodanikele või ettevõtjatele limiteeritakse (see on PK-le tuttav teema, elavad selle üle ilusti). 

Päris viimaseid ja äärmist isolatsiooni nõudvaid sanktsioone Hiina ja Venemaa kindlasti ÜRO JN-s

Põhja-Korea teine mees Kim Yong-nam Teheranis

läbi ei lase. Seda näitavad juba Moskva ja Pekingi reaktsioonid üle Jaapani lennanud keskmaaraketi katsetuse järel – sanktsioonid on saatanast, eeltingimusteta dialoogi vajadus jne jne. Nüüd tuleb leppida ka tõsiasjaga, et PK on tuumajõud. Hetkel küll väga pisike, aga nende järjekindlus on olnud muljetavaldav. Ilmselt on siin taga ka mingil moel toetus suurematelt jõududelt, kuid pigem moraalselt laadi. Kahtlused on ilmselt põhjendatud, aga reaalseid fakte ja isegi põhjendatud kahtlusi ei ole mina kuulnud. Mingit reaalselt koostööd relvaprogrammide arendamisel on küll raske ette kujutada. Raketiprogrammis on selgemaid tõendeid koostööst Iraaniga. Iraan, kes on arendanud tahke kütusega raketimootoreid, on viimase paari aastaga oluliselt aktiviseerunud ja koostöö P-Koreaga on samuti selgemast selgem. Seal on kindlasti tugev ühisosa olemas. Samuti peab jälgima pingsalt, millistele paariatele või organisatsioonidele P-Korea võib hakata müüma oma lühi- ja keskmaarakette või nende loomise tehnoloogiat. Ajaloost näiteid ju küll - taaskord Iraan (Iraagi sõja ajal), Süüria tuumakompleks, mille Iisrael hävitas, tarned Liibüale. 

Nüüd, kui sanktsioonide tase on enneolematu, otsib Pyongyang veel enam omale kliente nö. põranda alt. Veel tuleb ära mainida, et Päikesepaistepoliitikat 2.0 võimule tulles lubanud Lõuna-Korea uus president Moon Jae-in osutuski naiivseks ja on tänaseks korrigeerinud oma PK suunalist poliitikat. USA raketipüüdursüsteem THAAD saab ilmselt Lõuna-Korea valitsusest rohelise tule. Kogu olukord on tõsiselt kõigutamas aastakümneid püsinud tasakaalu regioonis – lisaks kasvanud PK võimekusele soovib LK ilmselt oma territooriumile või vetesse USA tuumavõimekust, Jaapan panustab hüppeliselt kaitsevõimesse ja võimalik on ka ründerelvastuse taastamine. Venemaa naudib lihtsalt võimalust suurde mängu ka Kaug-Idas tagasi tulla. Mida ennustada lähinädalateks? Selge, et PK alustab ka mandritevaheliste rakettide intensiivsema katsetamisega. Seni on neid katsetusi ju vaid kaks. Hull lugu on see, et ainus võimalik trajektoor neid kuni 7000 km lendavaid torusid katsetada on taaskord üle Jaapani. Veel hullem aga on kujutada ette võimalikke tuumarelvade katsetusi näiteks atmosfääris. Aga ikkagi, sõjalist sekkumist väljaspoolt on võimatu endiselt ette kujutada.

Punktivõit Paksule Poisile (kirjutatud enne 6.tuumakatsetust)

Põhjakorealased edukat katsetust tervitamas

Põhja-Korea arengutes on vajalik ümber hinnata mõningad aastakümneid püsinud eelarvamused, mis takistavad edukalt tegelemast peamise eesmärgiga Korea poolsaarel – rahu saavutamisega.

Põhja-Korea tuuma- ja raketivõimekus on tõsiasi. Varasemalt pidevalt ebaõnnestumistega lõppenud keskmaarakettide katsetused on jõudnud faasi, kus lausa kontinentidevahelised ja tõenäoliselt tuumalõhkepäid transportida suutvad raketid lendavad oodatud kaugustele. Ameerika Ühendriikide lärmakas retoorika ohust nende mandriosale on siinkohal kolmandajärguline. Tõelises ohus elavad naabrid Jaapan ja Lõuna-Korea. Seda, et Jaapan ei suuda ohule peale ruuporite undamise otsustavalt reageerida, oleme just kogenud. Lõuna-Koreal on veel vähem aega võimaliku rünnaku korral mistahes relvadega põhjapoolt. Kui Donald Trump ametisse astudes 2016.aasta sügisel mainis, et Põhja-Korea raketid ei hakka mandreid ületama nii pea, siis ometi on see juhtunud. Sarnast skepsist kohtab hetkel Põhja-Korea võimekuse kohta kruvida nende selgelt edukate rakettide ninadesse massihävitus- või keemiarelv. Selle skepsise peaks unustama ja arvestama, et paariariigi raketiprogrammi areng on lähikuude kaugusel ka taoliste katsetuste sooritamisest. Ilmselt sellega siiski maailma kaitsepoliitikat kujundavates mõttekodades juba arvestatakse. 

Jaapani peaministril on kibedad päevad

Põhja-Korea armeed peetakse maailma suurimaks vanarauast armeest. See on küll tõde, kuid jälgides Kim Jong-uni sihikindlat toimetamist ja prioriteetide seadmist massihävitusrelvade arendamise suunas, ei pruugi tal olla vajadust seda uunikumidest koosnevat jõudu uuendada. Kuigi asjatundjate hinnangul lennutatakse hetkel taevasse vähemalt ühe liha ja riisiga söögikorra jagu raha kogu Põhja-Korea elanikkonna jaoks, on see siiski odavaim viis enda kaitsevõime tõsiseltvõetavuse tagamiseks. Samuti tuleb arvestada tõsiasjaga, et Korea Rahvaarmeel on olemas tõeliselt ohtlik keemiarelvaarsenal, mida ka eksporditakse. Spekulatsioonid keemiarelvaalasest koostööst Süüriaga on leidnud tõestust. Lisaks Korea kõrgete ametnike visiitidele Damaskusesse on kinnipeetud keemiarelva tootmiseks mõeldud laevasaadetisi. Siit edasi tuleb oluliselt enam hakata pöörama tähelepanu asjaolule, et tugevate sanktsioonide tõttu otsib Pyongyang üha enam kliente oma raketitehnoloogiale, keemiarelvadele ja tavarelvastusele ning taoline režiim ei küsi ostja eesmärkide kohta ülearu küsimusi. Iraani tuumaleppe ja taaselustatud raketiprogrammi valguses on rohkem kui kunagi varem küsimuse all Pyongyangi ja Teherani koostöö neis küsimustes. Põhja-Korea kõrgeid ametnikke näeb aina enam Teheranis, kus küll väidetavalt käiakse uue saatkonna ehitust inspekteerimas ja teaduse ning tehnoloogiaalaseid koostöölepinguid sõlmimas, kuid millegipärast hakkasid Põhja-Korea Hwasongid ja Taepodongid edukalt lendama just peale väidetava koostöö taaselustamist Iraaniga. Iraan on tuntud tahkel kütusel töötavate raketimootorite arendajana ning nüüd on sellised tõukamas ka Põhja-Korea rakette. Lisaks näevad raketid Nodong ja Shabab3 kuidagi liiga sarnased välja. Iraani ja Põhja-Korea koostöö neil teemadel ulatub Iraani-Iraagi sõtta, kus Iraan meeleheitel tugeva Iraagi vastu pöördus just Põhja-Korea poole, kes selleks ajaks oli suutnud vene päritolu scud-raketid kopeerida ja osutus oluliseks relvatarnijaks islamivabariigile. Kokku on Põhja-Korea päritoluga relvastust tuvastatud ligi neljakümnes konfliktis viimase poole sajandi jooksul.

Põhja-Koread surutakse hetkel ajaloo tugevaimate sanktsioonidega. Siinkohal tuleb aga pigem olla nõus Hiina ja Venemaa seisukohtadega, kelle sõnul sanktsioonid probleemi lõplikult ei lahenda. Põhja-Korea majanduses on niivõrd oluline osakaal illegaalsel majandusel, et ametliku majanduse pitsitamisest jääb väheks. Selge on, et ligi kolmandiku ametliku majanduse pressimisest (just nii suureks hinnatakse viimaste maavarasid ja kalatööstuse toodangu eksporti reguleerivate piirangute mõju Põhja-Koreale) loodetav kahju režiimile on küll tuntav, kuid ainus, mida sellest oodata, on kõikvõimalike illegaalsete ekspordiartiklite osakaalu kasv. Juba on signaale, et seni suuresti sõjaväe kontrolli all toimetanud kalatööstus sunnitakse tootma enam narkootikume, lennufirma AirKoryo toodab ka eksporditavat alkoholi jne. Mereannid on aga olnud oluline tuluallikas armeele ja riigile juba aastakümneid. Samuti ei kutsu Pyongyang tavapäraselt koju piiri taga sisuliselt orjadena töötavaid kodanikke, vaid sunnib neid otsima mistahes võimalusi oma tööhõive säilitamiseks. Ligi viiskümmend tuhat töötajat Venemaal, Hiinas, Pärsia lahe riikides ja Aafrikas, toodavad riigile tulu üle 3 miljardi dollari aastas. Sanktsioonid keelavad riikidel põhjakorealastest töötajate arvu suurendamise. Küll aga on see pragmaatiliselt vastumeelne Hiina ettevõtjatele Korea poolsaare lähistel, kus on kümneid ettevõtteid, kus töölistena töötavad enamikus just odavad põhjakorealased.

Hiina pühendumist ja rolli peetakse Põhja-Korea olemasolus määravaks. Nii ongi. Aeg on lõplikult mõista ka maailma liidritel, et Hiina huvi on endiselt Põhja-Korea kui puhvertsooni säilitamine. Üheltpoolt kardetakse miljoneid võimalikke põgenikke Kirde-Hiinas, aga tegelik ja pikaajaline hirm võimsa konkurendi tekkimises ühinenud Korea näol on primaarne. Aasias ei tehta plaane viisaastakuteks, seal vaadatakse ette 50 aastat. Nii palju aga ei kuluks kui kaks Koread liitudes taaskord jalad alla saaks ja asuks murendama Hiina pikaajalisi majanduslikke eesmärke. Moskva roll käesolevas konfliktis on väheoluline, kuid hetkel naudib Venemaa Kaug-Ida Põhja-Koreale määratud sanktsioonide valguses hüppelist majandusedu. See väljendub peamiselt antratsiidi tarnetes Hiinale, kes alates märtsist pole Põhja-Koreast ametlikel andmetel ostnud kuupmeetritki vajalikku maavara. Hiina survestamisest Põhja-Korea küsimuse lahendamises erilist edu loota ei ole. Kaotada aga võimaliku majandussõja valguses enam kui küll. Valikud on keerulised.

Tihti kuuleme arutelusid, et Pyongyangi režiim viib niivõrd ulatuslikke raketikatsetusi läbi paremate tingimuste kauplemiseks läbirääkimistel. Millistel? Läbirääkimised mistahes formaadis on alati (!) läbi kukkunud. Esiteks on Põhja-Korea kõik antud lubadusi murdnud, kuid nüüdseks on Kim Jong-uni režiimile saanud selgemast selgemaks, et läbirääkimistel antud sõrmed võivad viia kiirele käe maharaiumisele ehk võimu kokkuvarisemisele. Kui senini oli Kim Jong-ilil silme ees vaid Nicolae Ceausescu kokkuvajuv verine keha, siis Kim Jong-un teab, mis võib juhtuda peale läbirääkimisi ja seda Muammar Gaddaffi näitel. On selge,et Kim’ide režiim on pidamas maailma suurimat vanglat ja selle kontol on ajaloo jooksul miljoneid hukkunuid ning seeläbi on võimusäilitamine Kim Jong-uni ja tema lähikonna ning riigi uuseliidi jaoks elu ja surma küsimus. Kogu tuuma- ja raketiprogrammi valguses ei tohiks unustada Põhja-Korea inimõiguste olukorda, mis Kim Jong-uni perioodil sisuliselt paranenud kuidagi ei ole.

Sõjaline lahendus ei ole vaatamata erakordsetele pingetele endiselt päevakorras. Samuti on Lõuna-Korea uus ja rahumeelset suhtlust ning koostööd lootnud president Moon Jae-in sunnitud tõdema, et tema eesmärgid on läbikukkunud. Tuumariik Põhja-Korea on tõsiasi. Kõik meetodid, mis aitavad pingeid maandada, Kim Jong-uni toetust siseriiklikult aegalselt murendada, põhjakorealaste teadvust oma režiimi olemusest laiendada, on teretulnud. Maailma strateegid võiks eelpooltoodud tõdemused võtta edaspidise Põhja-Korea ohjeldamise poliitika alusteks. Hetkel on punktivõidu nokkinud Kuri-Korea ja Paks Poiss ning muu maailm elab aastakümneid rahutoonud dogmades.