Mida oodata Xi Jinpingi Põhja-Korea visiidist?

20.-21.juunini külastab Põhja-Koread Hiina liider Xi Jinping. See ei ole Xi esimene visiit ideoloogilise partneri juurde, kuid esimene Hiina juhina. Viimane naabrite absoluutne tipptaseme kohtumine Pyongyangis leidis aset 14 aastat tagasi, kui Hu Jintao lahendas piirkondlikke kitsaskohti Kim Jong-iliga. Mida lausa kahepäevane visiit sisult ja vormilt meile kõneleda võib?

Vihjed Xi visiidile liiguvad varakevadest, kui Pyongyangi külastavad turistid märkasid massigümnastika suursündmuse, Arirangi mängude (mis sel aastal kannavad küll nime „Meie rahva maa“), suuremõõdulisi võimlejate harjutusi üle kogu linna. Tavaliselt toimuvad mania grandioso mõõtkavas vaatemängud sügiseti. Käesoleval aastal alustati juba 2.juunist, kuid Kim Jong-uni kriitika peatas etendused teadmata ajaks. Xi visiit on ajastatud tähistamaks Hiina Rahvavabariigi ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi diplomaatiliste suhete sõlmimise 70.aastapäeva. Kõik eelnevad Hiina liidrite visiidid on olnud seotud kahepoolsete suhete tähtpäevadele, sümboolika on oluline.

Sassis suhterägastik
Kim Jong-un on kohtunud Xi’ga varasemalt neli korda. Aprillis toimus tippkohtumine Venemaa presidendi Vladimir Putiniga. Suhted Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel on madal- ja paigalseisus. Pyongyangi avaldused Ameerika suunas aina teravnevad ning on muutunud isiklikuks. Vaid president Trumpi säästetakse. Maikuus toimunud kahe raketikatsetuse ballistiline olemus on tekitanud sisemisi eriarusaamu isegi Washingtoni tippkolmikus. Selgelt keelatud iseloomuga katsetustele on otseselt andnud hävitava hinnangu nii John Bolton kui välisminister Mike Pompeo, kuid mitte Trump. Lausa vastupidi, Trumpi sõnul ei häiri teda kõik see, mis tema lähimaid kolleege ärevaks teeb. Mõttekäik annab endiselt tunnistust Trumpi vajadusest hoida ja loota Põhja-Korea edukaid arenguid, kui potentsiaalset välispoliitilist edulugu peamiselt sisepoliitiliseks tarbimiseks. Halvenenud on suhted ka Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide vahel. Lõuna-Korea majandus- ja demograafiliste probleemide rägastikus on langemas president Moon Jae-ini kodumaine toetus, sh.tema püüetele parandada ning arendada pragmaatilisi suhteid põhjanaabriga. Võime ilmselt täie veendumusega nentida, et Mooni algatused Põhja suunal on täielikult takerdunud ja tulemus ümmargune null. Peamine põhjus selles on Washingtoni „maximum pressure“ survepoliitika jõuline pealesurumine Soulile. Souli jaoks ei ole kaalukausil aga mitte vähem, kui Ameerika julgeolekugarantiid.

Mida on Hiinal Põhja-Koreale pakkuda ning kohtumiselt loota?
Oluline on märgata kohtumise ajastust vahetult enne G20 kogunemist Jaapanis. Kaubandussõda Ameerika Ühendriikide ja Hiina vahel on süvenemas. Hiina, kes kuni käesoleva aastani esitas ÜRO-le lubatud Põhja-Korea vastaste sanktsioonide täitmise aruandeid, on nendega viivitanud ning mõne kaubagrupi (peamiselt kütused ja elektroonika) kaubavahetuse omi mitmeid kuid varjanud. Hiinal on erinevate osapoolte suhete segaduses võimalik kasutada taaskord Põhja-Koread malakana Ameerika vastu. Xi sõnum Põhja-Korea pealinna dekoreeritud tänavatel

(hetkel värvitakse seal muru ja puid rohelisemaks ning piiratakse õhusaaste parandamiseks niigi olematut liiklust!) saab olema selge – ilma minuta tuumaküsimuses Washingtoni ja Pyongyangi suhetes mingit edasiminekut olla ei saa. Lisades puzlesse Venemaa tüki, on selge endise liitlasbloki (Venemaa,Hiina,Põhja-Korea) suhete tugevnemine ning Lõuna-Korea ja Ameerika oma nõrgenemine. Hiinal puudub rahvusvahelise kogukonna aktiivse liikmena küll pöördeliste otsuste tegemise võimalus, kuid Venemaa vaikival toetusel on ÜRO-s võimalik valjuhäälsemat kõneleda sanktsioonide leevendamise vajadusest. Päriselus on Hiina roll ligi 70-s sel aastal merel toimunud ship-to-ship kütuste pumpamistel ilmselge ning kütusehinnad Põhja-Koreas püsivad stabiilsed. Vaatamata piiri elektroonilisele valvamisele on organiseeritud ja „võrdsemast võrdsemate“ sanktsioneeritud piirikaubandus üle Yalu ja Tumeni jõe elujõuline. Kim Jong-un on alustanud mitme megalomaaniasse kalduva projekti rajamist, mis ootavad Hiina investoreid ja külalisi. Hiina turistide arv on kasvanud piirini, kus seda on tulnud infrastruktuuri puudumise tõttu limiteerima asuda. Sanktsioonide eiramise probleemile viitas ka Donald Trump, kelle üleskutsega üldiselt toimivaid piiranguid austada liitus üle 20 riigi. Probleem on tõsine, kütuste ja elektroonika valdkonnas meenutab survestamine sõelaga veekandmist. Hiina avalikult välja paistvad esmased projektid võivad olla peamiselt humanitaarküsimustega (toiduabi jms) või muude pehmemate valdkondadega (agraar- ja haridusteemad) seonduvad.

19.06 Rodong Sinmun teatab Xi plaanist Korea küsimuse lahendamiseks

Sarnast taktikat kasutavad muide ka Lõuna-Korea ja Venemaa. Viimane kauples välja erandi, mis lubab maailmas vaid ühel pangal, Vene Sputnik Bankil, sooritada sularahatehinguid Põhja-Koreaga! Pikemaajalistele jälgijatele meenub kindlasti Banco Delta Asia kriminaalne lugu. BDA oli 2000ndate alguses peamine Põhja-Korea väliskaubanduse finantsskeemide vahendaja.

Kim Jong-un on jätkamas diplomaatilist ofensiivi. Lisaks suhtlusele naabruses, tuuritavad paariariigi staatust murdvad välis- ja asevälisministrid (Põhja-Koreal on neid mitu) mööda Aafrikat ja Lähis-ida, Lõuna-Ameerikat ja Kesk-Aasiat otsimaks lubatud ja lubamatuid lahendusi riiki pressiva kitsikuse leevendamiseks. Massimängud paljude huvitatud osapoole osavõtul jätkuvad.

Kas Põhja-Koreas algab kevad?

Kim Il-sung pidamas kõnet 1956.a. pöördelisel parteikongressil

Põhja-Korea pikaajalise jälgijana on viimase kahe kuu arengud pakkumas ainest olulisteks spekulatsioonideks. Kaasaegses maailmas siiani pretsedenditult suletud riigist puuduvad sisuliselt igasugused usaldusväärsed allikad ja andmed, mis võimaldaks teha objektiivsemaid järeldusi. Märtsikuiste nn. parlamendivalimiste järel toimunud kaadrivangerdused, Kim Jong-uni rahulolematus massimängude fookusega ning varasemast ajaloost tuttavad sõnamängud partei häälekandjas Rodong Sinmun tekitavad äratundmise – õhus on olulisel määral ebalojaalsusest kõnelevaid ning režiimile ohtlikke ilminguid. 

1956.aasta riigipöördekatse kujundas Põhja-Korea olemuse tänapäevani
1956.aastal jõudsid idablokis käivitunud destaliniseerimise mõjud Põhja-Koreasse. 1946.aastal Soulis loodud Lõuna-Korea kommunistlik partei, mis 1948.aastal Pyongyangi kolinuna ning Kim Il-sungi juhtimisel Korea Töölispartei nime kandma hakkas, pidi Nõukogude Liidus Jossif Stalini surma järel tekkinud paradigma muutusega (õigemini kaasajastamise või kohandumisega) valima poole. Kuigi nominaalselt kõikvõimas parteijuht, tuli Kim Il-sungil arvestada, et tema juhitav ning ainuvõimu taotlev organ koosneb neljast väga erineva taustaga fraktsioonist. Lõunast tulnud nn kohalike korealaste, Hiina kodusõja ajal Yan’ani piirkonnas formeerunud „hiinlaste“ (tegelikult muidugi korealaste) blokk, Nõukogude Liidust Koreade jagamise ajal Põhja-Koreasse naasnud nõukogude korealased ning väikseim, igasuguse poliitilise kogemuseta ning sageli ka lugemisoskuseta partisanide rühm. Viimase juhiks oli Punaarmee major Kim Il-sung, kes Nõukogude Liidu toel upitati noore kommunismi ehitama asuva vasallriigi etteotsa. Moskva õuduseks tõestas Kim  väga kiiresti liidriomadusi, kuid pigem võimeka natsionalistina ning väljus isanda kontrolli alt loetud kuudega. Uute tuulte puhudes kavatseti 1956.aasta augustipleenumil riigipööret Kim Il-sungi vastu.

Vahemikus 1953-1956 valitses Põhja-Korea ühiskonnas suhteline (!) liberaalsus. Ajalehtedes arutleti ettevaatlikult poliitika üle, ilmusid erinevates žanrites raamatud, kinofilmid, etendati lavakunsti. Sotsialistlik realism ei olnud kunstis veel ainus tolereeritud suund. Korea Töölispartei ladvikus oli olemas siseopositsioon. Põhja-Korea tudengid õppisid idabloki riikides – peale Moskva valdavalt Poolas, Ungaris ja Tšehhoslovakkias. Eelpooltoodud kolmes riigis vahetusid sel perioodil riigitüüri juures stalinistid inimnäoliste sotsialismiehitajate vastu. Stalinistlikku joont

Kim Il-sung ja Hiina RV peaminister Zhou Enlai 1958.aastal

jätkasid vaid Albaania ja Rumeenia. Kim Il-sungi õnneks puudus korealastel võrdlusmoment õndsa lähiminevikuga ning geograafiliselt oli piiratud välissuhtlus üksikisiku tasemel. Andunud Stalini fanaatikuna ei tekkinud Kim Il-sungi edasiste sammude vastu kõvema käe rakendamisel üldist pahameelt, mis olid viinud võimuvangerdusteni Ida-Euroopas. Masside vankumatu truuduse puudust liidritele heitis kaosesse langenud Ida-Euroopale õpetliku näitena  ette veel käesoleva aasta maikuu lõpu Rodong Sinmun. Küll toimus armutu arveteõiendamine Töölispartei sees, kus kõige väiksema, partisanide fraktsiooni kasin mõjuvõim kasvas täiuseni aastal 1958. Puhastused algasid kohalike korealaste blokist, kellele sai saatuslikuks võimalik koostöö Lõuna-Korea võimudega partei Souli päevadel. Järgmisena ründas Kim nõukogude blokki, kuhu kuulus enim intellektuaale – peamiselt kirjanikke. Kim Il-sung mängis kokku Yan’ani blokiga, süüdistades partei poliitbüroosse ja keskkomiteesse kuuluvate kirjameeste taiestes jaapanivastases võitluses osalenud partisanide ebapiisavalt väärikat kujutamist. Nõukogude korealased ei olnud omandanud haridust Koreas ning rääkisin sageli kasinalt kohalikku keelt. Korea Kirjanike Ühendus moodustus valdavalt Nõukogude Venemaa kirjanduse, Suure Isamaasõja järgsetest meeleoludest juhinduvana ning selline stiil oli Kim’i vägitegude ülistamiseks ebapiisav. Näiteks lühiloos „Mesi“ kirjeldab kirjanik Kim Nam-chon haavatud sõduri kosumajätmist talupoegade juurde. Korea Rahvaarmee sõdur ei jätnud kunagi haavatud sõdurit maha, kõlas partei etteheide Kirjanike Ühendusele ning kõigile selle liikmetele, kes Kim Nam-choni kaitsta julgesid. Sel perioodil ilmus Rodong Sinmunis regulaarselt kirjutisi, mis kõnelesid kirjanduse, muusika, teatrikunsti jt. valdkondade ideoloogilisest puhtusest. Augusti alguses plaanitud pleenum lükati kuu lõppu, mis võimaldas eelinfot omanud Kimil jõud konsolideerida ning rünnak enda vastu elimineerida enne kui see tegelikult alatagi jõudis. Nõukogude fraktsioon oli hävitatud.  

Sisevaenlase lõplik hävitamine
Hilisemate puhastuste käigus vabaneti ka hiina korealaste ehk Yan’ani blokist. Kuigi puhastuslaine genereerinud 1956.aasta augustipleenumi järgselt saabusid riiki Hiina ja Nõukogude Liidu ühisdelegatsioon Anastass Mikojani ja Korea kodusõja kangelase, Hiina kindrali Peng Dehuai näol, kes nõudsid pleenumi otsuste tagasipööramist, ei saatnud Moskva ja Pekingi katseid edu. Kim Il-sung küll ennistas kõrvaldatud parteiliikmed, kuid vaid kuu hiljem toimunud uuel pleenumil saadeti näiliselt rehabiliteeritud tööle mõne kaugema maapiirkonna spordikooli juhiks või juhatama sealseid seafarme. Kui sead kõhnusid, süüdistati farmijuhti seakartulite omandamises, mille eest ühises pingutuses saabuva sotsialismi õõnestamises eksinud seltsimees legaalselt hukati. 1956-1958 toimunud ulatuslik puhastuslaine muutis 75% partei juhtorganite koosseisust, viis vangilaagritesse tuhandeid, koju toodi kogu välistudengkond ning enamik diplomaatilisest korpusest. Kim Il-sungi partisanide blokk oli otsustavas ülekaalus kõigis partei juhtorganites, sh. poliitbüroos ning keskkomitees. Võimutäius oli täielik. Kollektiivse juhtimise ülistamine asendus Liidri omaga.

Näljased koerad, kuulipildujad ning legendaarse sõnavara naasmine
Pikk sissejuhatus Põhja-Korea 1950ndate keskpaika on vajalik mõistmaks viimaste nädalate sõnumeid Põhja-Koreast. Jälgides regulaarselt Rodong Sinmuni on selge hoogustunud võimuvõitlus režiimi tipus. Kim Jong-un asetas veebruarikuisele tippkohtumisele Donald Trumpiga suured lootused. Need purunesid ning Põhja-Korea ei saanud mitte ühtegi leevendust riigi majanduselu tõeliselt pitsitavatesse sanktsioonidesse. Seda, kas ja millisel

2.mai 2019 Rodong Sinmun

määral süüdistab Kim Jong-un enda häbistamises oma lähimaid nõuandjaid, ei saa me kunagi teada. Teatud järeldusi võime teha jälgides parlamendivalimiste järel märtsis tehtud võimuvangerdusi. Lugeja võib küsida, kas ei aeta segi parlamenti ja parteid, kuid sisuliselt ühe partei võimuga (parlamendis on veel neli miniatuurset ja olematu mõjuga jõudu) Põhja-Koreas on kattuvus peaaegu täielik. Uudised tippdiplomaatide ja aparatšikute hukkamisest või sunnitöölaagerdamisest tuleb kirjutada kindlasti klikimeedia arvele, sest sageli ilmuvad näljastele koertele söödetud reeturid priskes toitumuses teleekraanile  tagasi. 2014.aastal rabas maailma meediat teadmine, et Kimi režiim on hukanud armee asejuhi Hyon Yong-choli parteiüritusel magamise ning  laulja Hyon Song-woli pornograafilises videos osalemise eest. Esimene teade osutus ilmselt tõeseks, teine mitte. Hyon pidas mõned kuud hiljem riigi esipultides kihutuskõnesid, oli Põhja-Korea kultuurisaadik Pyongchangi olümpia ajal, saatis Kimi tema Venemaa visiidil ning edutati nüüd mõjuvõimsa Propaganda ja Agitatsiooniministeeriumi asejuhiks. Tuumakõneluste peaideoloog Kim Yong-chol ilmus koos Kimiga välja vaid loetud päeva peale tema väidetavat hukkamist ebaõnnestunud Hanoi tippkohtumise eest. Mitmete väiksema kaliibriga tegelaste ametikoha kaotused on samuti avalikud. Tänane nominaalne riigipea, Choe Ryong-hae on meediat uskudes elamas oma kolmandat elu. Küll aga on partei häälekandja Rodong Sinmun kubisemas artiklitest, mis kutsuvad üles võitlema antisotsialistlike ilmingutega, mis olevat äärmiselt ohtlikud ning sellise nähtuse mahitajate karistamine on elu ja surma küsimus (RS, 31.05.2019). „Kogu rahva võitlus antisotsialistlike ilmingute ja kapitalismi väärihalemine tuleb võita tagamaks sotsialistliku heaolu ja  inimeste elu säilimine“. Põhja-Korea meedias on tagasi väljendid nagu „imperialistlik värdjas“ ja „inimrämps.“ Souli kutsutakse üles loobuma „nakkushaigusest“ millega sõltutakse oma Ameerika peremehest. 30.mai Rodong Sinmunis kutsub Kim Jong-un üles „kasvatama enesedistsipliini sotsialistliku elukorralduse tulemusel saabunud heaolu säilitamiseks“. ÜRO Toiduabiprogrammi sõnul on veerandil riigi elanikkonnast ees paarikümne aasta tühjema kõhuga aasta. Sarnaseid üleskutseid kohtas ka 1990ndate keskpaigas riiki tabanud näljahäda eel ja ajal.

Fookus välisvaenlastelt sisemistele kahjuritele
Tegemist on üleskutsetega ebalojaalse kontingendi suunas. Sellele annavad kinnitust mai ja juuni esimeste päevade artiklid, kus meenutatakse vajadust välja juurida „vähkkasvajad, kes ohustavad mentaalse letargilisusega ning on ohuks kõikide sektorite - hariduse ja meditsiini, tööstuse ja põllumajanduse -töökorraldusele“. Eriti õõvastavalt kõlab üleskutse uuele klassivõitlusele (RS, 30.05.2019). Sisepoliitilisi väljakutseid teadvustavad lehelood kasutavad taas sõna „reetur“. Fookus on tavapärastelt välisvaenlastelt märkimisväärselt asendunud sisemaiste kahjuritega võitlusele. See ei ole Põhja-Korea meedias tavaline.

1956.aasta 27.aprilli ajalehes ilmub Kim Il-sungi kõnele (meenutagem, et tegemist on kirjanikest nõukogude korealaste fraktsiooni kõrvaldamise kuumima perioodiga) tuginev ja sõnaselget hukkamõistu sisaldav artikkel võitlusest mürgitava ideoloogia vastu kunstis ja kirjanduses („About the Future Struggle Against Reactionary

2019.aasta massimängude avaetendus 2.juunil

Bourgeois Ideology in Literature and Art”). 4.juunil 2019 nuhtleb Kim Jong-un läbi uudisteagentuuri KCNA Põhja-Korea visiitkaardiks saanud massigümnastika etenduse autoreid “karmilt vale loominguvaimu ja vastutustundetu töösse suhtumise eest”. Mis Kim Jong-uni pahandas, ei ole päris selge, kuid verbaalseid rünnakuid kirjanduse ja kunsti suunas on viimastel nädalatel olnud veelgi. Ilmselt  ei meeldinud Kim Jong-unile inimpikslitest moodustuvate hiigelkujutiste ligi kahetunnise pildirea leebe toon ajajärgul, kus suhted Ameerika Ühendriikidega vajavad hoopis ärksamat lähenemist. Julgen seda arvata viimaste ballistiliste lühimaarakettidega saadetud sõnumite taustal ning tõenäolise kesk- või lausa kaugmaa raketi katsetuse ootel. Etenduses ei olnud sarnaselt eelmise aasta sulaperioodil näidatule ühtegi viidet Põhja-Korea sõjalisele võimsusele. Massimängud, mis tulusa rahamasinana (piletid võõramaalastele maksavad 100…800 dollarit) käivitati sel aastal tavapärase hilissuve asemel juba juuni alguses, peatati teadmata perioodiks ideoloogiliste vääratuste korrigeerimiseks. Pead hakkavad veerema.

Selles kevades taimed veel ei juurdu

Ülimalt küüniliselt väljendudes ei ole põhjakorealased kunagi nii hästi elanud, kui praegu. Mis antud, on raske ära võtta. Kuid just maailma enim sanktsioonidega surutav riik ja tema valitsemisaparaat hoiab lojaalsust vaid materiaalset heaolu tähtsustades, kuna muid vabadusi pole olemas. Põhja-Koreas on vastupanuliikumine olnud lokaalne ja koordineerimatu, jäädes üksikute spontaansete väljaastumiste  tasemele mõnes tootmisettevõtetes ja veidi suuremahulisemalt kõrgkoolides. Kirjutan eelmiste aastakümnete mõningatest maailma avalikkuse ette jõudnud episoodidest raamatus “Põhja-Korea. Nälg,hirm ja maailma suurim vangla” peatükis “Korea kevad?” (alates lk.392).  Kim Jong-uni valitsemisperioodil on vastuhakke olnud minimaalselt, kuid just käesoleval aastal on esinenud Põhja-Korea kontekstis märkimisväärseid arenguid. 

Oluliselt on kasvanud põgenike hulgas tippametnike hulk. Putku on pannud asesuursaadik Ühendkuningriikides Thae Yong-ho, samalaadse katse võttis ette suursaadik Itaalias. Tema saatuse kohta puuduvad andmed, sest vahetult põgenemiskatse järel vahistati ning saadeti kodumaale tagasi tema pere. Hiinast, Shenyangist põgenes sealse Põhja-Korea Julgeolekuministeeriumi osakonna kolm tippu, kelle tööülesanneteks oli põgenike tabamine ja tagasisaatmine. Teel Hiinasse kadus koos perekonnaga sama asutuse Pyongyangi osakonna asedirektor. Riigi põhjaosas, ideloogiliselt ja mütoloogiliselt olulise Paektu mäe jalamile ehitatava näidisobjekti, Samjiyoni

Kim Jong-un Samjiyoni turismiküla ehitust juhendamas

turismiküla ehitusel alustasid talvekülmades massiprotesti sajad ehitajad, kes keeldusid töötingimustele viidates töid jätkamast.  Vahetult Hanoi tippkohtumisele rongiga teele asunud Kim Jong-uni lahkumise päeval 24.veebruaril süüdati (õhuväebaasi juhi enda sõnul) tulekahju idarannikul asuvas Toksani õhujõudude baasis, kus ka 1996.aastal toimus sõdurite ülestõus, mille käigus tapeti mitmeid kõrgemaid sõjaväelasi ja ametnikke. Siia ritta sobib lisada ka nn eksiilvalitsuse loomine rühmituse Chollima Civil Defence poolt, kelle esimesed sammud olid küll kõike muud kui konstruktiivsed. Läände pagenud põgenikest moodustunud liikumine ründas 22.veebruaril (vähem kui nädal enne Hanoid!) Põhja-Korea Madriidi saatkonda, viies sealt kaasa ning jagades infot Ameerika Ühendriikide jõuametitega. Liikumise kontole võib kanda ka Malaisias mürgitatud Kim Jong-uni poolvenna Kim Jong-nami poja päästmise Põhja-Korea spioonide käest. Eelpoolloetletud näited võivad tunduda küll globaalset pilti vaadates tühistena, kuid Põhja-Korea olemust ja ajalugu arvestades on need vähesed väljaimbunud infokillud olulised ning tõenäoliselt jäämäe veepealne osa. Sektorid, kust info rahulolematustest pärineb, peaksid olema ideoloogiliselt laetud ning režiimi lojaalsusbaasiks. 

On täiesti selge, et mingist “Korea kevadest” veel unistada ei maksa, sest eduka rahvaliikumise käivitamiseks on täitmata kõik eeldused. Kindlasti on olemas massidesse levinud rahulolematus, kuid puudub ühendav alternatiivne ideoloogia, on vaid unistus. Võimalik rakukestel puudub kaasaegses maailmas määrava tähtsusega omavaheline kommunikatsioon, kuna vähenegi intranetisuhtlus on täielikult riigi poolt  monitooritud. Puudub arvestatav dissidentide liikumine, tugi väljastpoolt riiki, ligipääs ning toetus relvajõududelt. Varakevadest alanud selge sõnaseadmine Põhja-Korea meedias, võimupositsioonide vangerdused ning vähene info seestpoolt kinnitavad olulisi ja eksistentsiaalseid murekohti Kimide pereriigi 70 aastase mudeli kestmisele.

Ülevaade Korea Töölispartei kongresside ajaloost

Üks päev Hiinas

Reisilugu ühest päevast Hiina ja Põhja-Korea piiril. Loe edasi: https://hiinakorea2018.blogspot.com/2019/05/uks-paev-hiinas.html

Tuumapokker sai uue mängija - Putin ajas Korea kaardipaki sassi.

25.aprillil Venemaal Vladivostokis kohtunud Põhja-Korea liider Kim Jong-un ja Venemaa president Vladimir Putin teatasid juba enne kohtumist, et siduvaid lepinguid ja ühisavaldusi ei tule. Sellele vaatamata on paaritunniste läbirääkimiste tagasiside ja signaalide hulk suurem kui „We’ll see what happens“ stiilis lõppdokumentidega päädinud Põhja-Korea varasemad kohtumine ameeriklastega Singapuris. Rääkimata tühja kõhu ja tüliga lõppenud laialiminemisest veebruari lõpus Hanois. Vladimir Putini pressikonverents oli avameelne ning kinnitas mitmeid analüütikute julgemaidki spekulatsioone, jättes samas ohtralt  ridavahelist tõlgendamisruumi. Edasine rahuprotsess Korea poolsaarel muutus pigem segasemaks kui selgemaks.

Üks on selge - Kim Jong-uni režiim on hädas. ÜRO sanktsioonidepakett on tõhus ning vankumatu. Sellega on liitunud ja surve avaldamises Pyongyangile osalevad ka Hiina ja Venemaa. Peale  kõneluste katkemist ameeriklastega ning umbusalduse kerkimist kahe Korea vahel on avanenud aken just Venemaale, kelles Kim otsib uut kaaslast teda ahistavate piirangute leevendamiseks. Kimi uueks loodetud päästerõngaks on Putin, kelle huvi Põhja-Korea kaudu Ida-Aasia suurtesse mängudesse naasta on kasvanud alates 2018.aasta maikuust hüppeliselt. 1990.aastal olid Nõukogude Liit ja Hiina Põhja-Koreale võrdse suurusega kaubanduspartnerid, kuid juba loetud aastad hiljem Venemaa panus sisuliselt lakkas. Tänapäeval hinnatakse kaubavahetuse mahu erinevuseks kahe endise strateegilise liitlase vahel kuni 60 korda ja seda vaid ametlikes paberites kajastuvate numbrite järgi. 2018.aastal vahetasid Venemaa ja Põhja-Korea kaupu vaid 30 miljoni dollari ulatuses. Olulise osa Põhja-Korea eluliinist tagav illegaalne kauplemine on sisuliselt sajaprotsendiliselt Hiina poole kaldu. Aprillikuus veeti üle Yalu jõe Põhja-Koreasse parvedel juba vanu Hiina liinibusse! Põhja-Korea keelatud söeostudega jäi lühikese perioodi vältel vahele juba teine Lõuna-Korea ettevõte. Venemaa suhteliselt lennukat toimetamist vaikimisi jälgiv Hiina endisaegset ping-pongi mängu ei karda. Vanaisa Kim Il-sungil oli kombeks liitlasi kordamööda teineteise vastu tülli ajada ja ise koor riisuda, kuid hetkel Kim Jong-unil selline võimalus puudub. Hiina ja Venemaa strateegilised huvid kattuvad endiselt – mõlemat rahuldab (tuumarelvadega) Põhja-Korea seni, kuni see püsib stabiilsena ning rahulikuna.

Ehitajast treeneriks, maalrist õpetajaks!

Vaatamata olematule omavahelisele kaubavahetusele kujunes Vladivostoki kohtumise peamiseks teemaks ikkagi majanduskoostöö. Lähemas perspektiivis vaevab osapooli teadmine, et 22.detsembril 2019 peavad kõik põhjakorealastest töötajad olema saadetud tagasi kodumaale. Veel aastapäevad tagasi töötas Venemaa Kaug-idas ligi viiskümmend tuhat põhjakorealasest ehitajat. Sarnaselt hiinlastele, kes kontrollivad regioonis põllumajandust, haldavad ehitussektorit Põhja-Korea

ettevõtted. Põhjakorealased on oskuslikud, soodsad ja seaduskuulelikud töötajad, kes peavad Venemaal toimetamist saama jätkata ka peale detsembrit. Just sedasi kõlas pressikonverentsil Putini sõnum. Märtsis Pyongyangi külastanud Riigiduuma delegatsiooni liige, Õiglase Venemaa saadik, Sahhalinilt päris Fedot Tumusov kõneles lihtsas keeles põhjakorealaste inimlikku soovi leida mudel, mis võimaldab ka peale 22.detsembrit töötajatel Venemaal jätkata. Sanktsioonidest möödavaatava vormi otsimine sai kinnitust nüüd ka Putini sõnade läbi, kes käsitleb teemat kui humanitaarküsimust. Tegelikult ei ole väljakutse ei vähemas ega enamas kui ehitushindade stabiilsuses Venemaa Kaug-idas ning kümnete miljonite dollarite teenimises Põhja-Korea jaoks. Edaspidi võime põhjakorealasi kohata ilmselt ametinimedega „treener“, „juhendaja“ või „õpetaja“. Sarnast petumudelit on Pyongyang rakendanud mõnes Aafrika riigis, näiteks Senegalis.

Koreade ja Venemaa kattuvad huvid
Üllatuslikult avameelselt tunnistas Vene president ka kümmekond aastat laual ja vahepeal lauasahtlis vedelenud gaasitoru ehitamise vajadust Venemaalt Lõuna-Koreasse. Küll jõudis Putin võimalik, et Venemaa peamise huviküsimuse juurde Koreas, väga omapärasel moel. Kirjeldades Korea

tuumadesarmeerimise protsessi kui kõigi regioonis asuvate riikide ühist panust nõudvat, leidis Vene riigipea, et hetkel on nii kiirete arengute jaoks veel vara ning piisavat usaldust osapoolte vahel ei jagu. Selle sujuvaks tekitamiseks vajabki Põhja-Korea mitmeid koostööprojekte, milliste hulka Venemaa gaasitoru ja raudteeprojektid suurepäraselt sobiksid. Samuti pidas Putin oluliseks meenutada, et tuumakriisi ei lahendata vaid kahepoolseid lepinguid sõlmides. Sellega meenutas president vajadust naasta kuuepoolsete kõneluste juurde. Olukorras, kus kasvamas on üleüldine usaldamatus Lõuna- ja Põhja-Korea ning Ameerika Ühendriikide vahel, võimaldaks varasemalt ebaõnnestunud (põhja lasi selle 2009.aastal Pyongyang) formaat naasta ka Moskval rahutuvina suurde mängu. Vaatame korra gloobust. Kas gaasitoru läbi Põhja-Korea ja üle demilitariseeritud tsooni Lõunasse vaatav ots ka ameeriklaste heakskiidu saaks ning energiavarustuse vaatenurgast saareriigiks liigituv Lõuna-Korea tuntavat energia hinnalangust saaks nautida, on vara spekuleerida. President Moon Jae-in on teinud põhjanaabriga veidi enam kui aastaga ära tohutu kahepoolse eeltöö ning loonud valmiduse Vene energia kasutuselevõtuks. Leevendusteta sanktsioonides jääb see kõik siiski fantaasiaks. Erandite ja leevenduste saavutamine on seega nii Venemaa kui Lõuna-Korea huvides ning sobivad ka Hiinale. Pressikonverentsil tuletas Putin Washingtonile otsesõnu meelde vajadust siira edasiliikumissoovi korral samm-sammulist (loe: olukorra külmutamist), mitte täielikku, kohest ja tõendatud Põhja-Korea desarmeerimist. Venemaad ei häirinud tegelikult Põhja-Korea tuumarelvad isegi siis, kui nende katsetuste tulemusel klirisesid aknaklaasid majadel kuni Vladivostokini välja. Putin meenutas pressile sedagi, et Moskva ei tunnista Põhja-Koread kunagi tuumariigina. Nagu ka Pakistani, Indiat ja Iisraeli. Viimast loetelu ta siiski Vladivostokis ette ei lugenud.

Majandusküsimustes kõnelesid liidrid ühise ärifoorumi formaadi jätkuvast edendamisest, silla- ja teedeehitusest kahe riigi vahel, erimajandustsoonide käekäigust ning Põhja-Korea lennufirmale Air Koryo uue reisilennuki ostust-müügist. Delegatsioonide koosseisud andsid tunnistust keskendumisest taristuprojektidele ja energeetikale. 

Mida tähendab tuumadesarmeerimine?
Endiselt valitseb suur segadus mõiste „tuumadesarmeerimine“ tõlgendamises. Vladimir Putin andis ridade vahelt mõista, et tema jaoks käib jutt kogu poolsaare kohta. Põhja-Korea vajab tuuma- ja raketiprogrammist loobumiseks selget garantiid režiimi säilimisele. Kõikide osapoolte ühise panuse vajadusele viitamine kannab sõnumit Ameerika Ühendriikidele, kelle tuumavihmavari peab sellisel juhul kaduma ka Lõuna-Koreast. Milline võimas garantii peab see olema, mida Pyongyangile anda saaks? Kes selle anda suudab? Venemaa on erinevaid mudeleid katsetamas Süürias, Liibüas ja Venezuelas. Kas  sarnase mudeli rakendamine oleks võimalik ka Koreas? Kuidas suhestub pilti Hiina kasvav agressiivsus ja võimekus? Millal muutub kõneluste objektiks tavarelvastus?

Harjumuspärased jõujooned, borš ja pelmeenid
Washingtonis vaadatakse Vladivostoki järelkajadele ilmselt üsna nõutus jõuetuses. Hanoi äpardumise järel oli Venemaa agressiivsem mängutulek aimatav. Kim, kes väldib Trumpi kritiseerimast, on nõudnud John Boltoni ja Mike Pompeo kõrvaldamist tuumakõnelustelt. Ameeriklastel seisavad ees põhimõttelised valikud edasiste kõneluste strateegia kujundamisel. Põhja-Korea pidi olema Trumpi välispoliitiline edulugu siseturul tarbimiseks. Oluline on lisada, et Venemaa on Pyongyangi suunal näidanud ise kasvavat initsiatiivi (https://arvamus.postimees.ee/6567130/erki-loigom-mida-teeb-venemaa-korea-poolsaarel) ning äsjane kohtumine toimus just Moskva pealekäimisel. Õhus on Hiina presidendi Xi Jinpingi esimene Pyongyangi visiit, mis võib toimuda juba maikuu teises pooles.

Põhja-Koreast on saamas Belt and Road Initiative osaline samuti kaasajastatud raudteevõrgu, seekord Hiina toetusel rajatava abil. Isa tuleb koju ja vanad sõbrad saavad kokku.

Kohtumisel suhtles pressiga otse ka (esmakordselt ajaloos üldse!)  Kim Jong-un, kellele saabumisel Vladivostokki torgati nina alla kolmevärviline Venemaa televisiooni mikrofon, millesse üsna kohmetu liider  lausus paarikümne sekundi jooksul Venemaad kiitvad, kuid üsna takerduvad laused. Põhja-Koreas on Suure Juhi jaoks sellised kooskõlastamata olukorrad välistatud ning reporterite hilisemate päringute peale mees lihtsalt vaikis. Milline reaktsioon võiks sarnasele reporteri „matslikkusele“ järgneda Põhja-Koreas, ei pea pikalt mõistatama. Äsja kaotas töö Kim Jong-uni fotograaf, kelle välgusähvatus jättis fotole valguslaigu keset Austatud Marssali kaela. Erinevalt varasematest visiitidest Singapuri ja Vietnami, ei külastanud Kim kohalikke ettevõtteid, mis on pretsedenditu. Millise mulje jätsid Kimile borš ja pelmeenid ei ole teada, kuid Venemaale saabumisel pakutud traditsioonilised sai ja sool käisid rafineeritud maitsemeelega gurmaani suus silmnähtavalt ringi.

Visiidi tulemuslikkust saab hinnata lähinädalate ja -kuude jooksul jälgides Venemaa tegevusi ÜRO-s Korea küsimustes. Tegutsema asutakse ka Washingtonis, ootel on Tokyo.

Mis mängu mängib Koreas Venemaa?

NL-i osalusele jaapanivastases võitluses loodud memoriaal

Venemaa globaalse mõjusfääri laiendamise pikaajaline programm on jõudnud faasi, kus külapoest ostetud militaarvarustuse kamoflaažjutu taha ei pea oma kavatsusi enam peitma. Peale Gruusia ja Ukraina avantüüre harjutati sõjapidamist ja testiti relvastust Süürias. Nüüd süüdistab Moskva peale enda sõjaväelaste saatmist Venezuelasse hoopis ameeriklasi selle siseasjadesse sekkumises ning Liibüas taashoogustunud katsete taga Tripolisse uus valitsus istutada, on teadagi kelle tugi. Sellesse mustrisse sobitub ka peale Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea ebaõnnestunud tippkohtumist veebruari lõpus Venemaa initsiatiivil (!) käivitunud aktiivne kontaktiotsimine Pyongyangis, Põhja-Koreas.

Kim mängib taas Venemaad ja Hiinat teineteise vastu?
Kui Eesti president väidetavalt palub audientsi Kremlis, siis Põhja-Korea isevalitseja (keda Ameerika välisminister Mike Pompeo juba kogemata türanniks nimetas, https://www.channelnewsasia.com/news/asia/mike-pompeo-agrees-north-korean-leader-kim-jong-un-tyrant-11428292 ) on seda masti riigijuht, kelle vastuvõttu palub Vladimir Putin ise. Just sedapidi on jõuvektorid Venemaa ja Põhja-Korea oodatava tippkohtumise korraldamisel liikunud. Seni viimane kõrge kontakt riigijuhtide tasemel leidis aset vahetult enne Kim Jong-ili surma, 2011.aasta suvel Vladivostokis. Venemaa presidendiks oli siis keegi Medvedev. Venemaa on peale Nõukogude Liidu lagunemist kaotanud Põhja-Korea vastu arvestatava huvi, seda nii poliitiliselt kui majanduslikult. 1988.aasta Souli olümpia ja perestroika tuultes asus Nõukogude Liit sarnaselt Hiinale pragmaatiliste suhete otsimise teele maailmale avaneva Korea Vabariigi ehk Lõuna-Koreaga. Ideoloogilist pettumust väljanäidanud põhjakorealased kaotasid Nõukogude Liidu toe selle lagunedes 1991.aastal sisuliselt täielikult. Mõned analüütikud näevad ka seekordsetes lähenemisplaanides võimalikku ja ajaloos kordunud Kim Il-sungi edukat Pekingi ja Moskva teineteise vastu väljamängimise mustrit, kuid süvenedes kahe hiidriigi majandusliku mõju dünaamikasse Põhja-

Putin Pyongyangis aastal 2000

Koreas, siis see väide kindlasti ei päde. Nõukogude perioodil moodustasid Põhja-Korea kaubavahetuses Hiina ja Nõukogude Liit üsna võrdse osa, kuid peale viimase kokkuvarisemist kaldus kaalukauss Hiina poolele sisuliselt sajaprotsendiliselt. Põhja-Korea majandust adekvaatselt mõõtvat statistikat olemas pole, kuid on selge, et Hiina käes on endiselt paaririigi nabanöör. 

Kim Jong-un on teinud suhetes Hiinaga olulisi vigu. Tulles 2011.aasta lõpus võimule alustas noor ja vähese autoriteediga liider kiiret puhastuslainet ning esmalt kannatasid selles Hiinaga sooje suhteid pooldavad poliitikud ja riigitegelased. Suhted Hiinaga halvenesid järsult piirini, kus need polnud olnud aastakümneid. Hukati Hiinaga reaalselt tihedat majanduskoostööd vedanud Kim Jong-uni lähisugulane ja poliitiline rivaal, Jang Song-thaek. Tuuma- ja raketiprogrammide arendamise ja katsetamise tulemusel riigile määratud väga karm sanktsioonide pakett on sundinud režiimi pehmendama oma positsioone ning alates 2018.aasta algusest on Põhja-Korea globaalsel diplomaatialaval tagasi nii nagu ei kunagi varem. Sellest mängust ei soovi eemale jääda ka Moskva.

Moskva valikud on olnud seotud majandusega. Kas ka edaspidi?
Venemaa ja Põhja-Korea on üritanud taastada regulaarset suhtlust viimased kaks aastakümmet. Moskva toel on remonditud Põhja-Koreas raudteevõrku, ehitatud sildu. Edukaks on osutunud koostöö, mis on seotud põhjakorealastest tööjõu rendiga Venemaa Kaug-idasse, kus teatud piirkondades on näiteks ehitussektor sisuliselt kogumahus Põhja-Koreaga seotud Vene ettevõtete kontrolli all. Põhjakorealastest ehitajad on kohusetundlikud, oskustega ning tellijaile soodsad. ÜRO resolutsioon 2397 nõuab käesoleva aasta detsembriks põhjakorealastest töötajatest loobumist kogu maailmas. Hinnanguliselt töötab piiri taga üle saja tuhande põhjakorealase, neist pooled Venemaal ning tulu toodetakse režiimile suurusjärgus miljard dollarit aastas. Need on väga märkimisväärsed numbrid kõigi huvitatud osapoolte jaoks. 2015.aastal loodud Venemaa ja Põhja-Korea ärifoorum, mis algselt pidi kahepoolset koostööd arutama sagedusega kord aastas, on korraldamas juba üheksandat kohtumist. Enam kui pooled neist on toimunud viimase pooleteise aasta jooksul andes tunnistust poolte pingutustest leida sanktsioonide raames võimalusi pooltele kasuliku koostöö jätkamiseks. Viimane lohisev lausekonstruktsioon on muide laenatud selle koostööformaadi viimaste kohtumiste lõppdokumentidest.

Vene diplomaatia raskekahurvägi on liikvel
Kutse külastada Moskvat esitas Kim Jong-unile Pyongangi maikuus 2018 väisanud Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Singapuris juunisse plaanitud Donald Trumpiga peetava ajaloolise tippkohtumise  ootuses Pyongyang

Valetina Matvienko Pyongyangis

sellele selget vastust ei andnud, kuid Venemaa katsed kutset meenutada on olnud järjekindlad. 8.septembril kordas palvet Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, kes esindas Kremli Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 70nda juubeli mastaapsetel üritustel. Venemaa parlamendiliikmed ja majandustegelased viibivad Pyongyangis regulaarselt. Äpardunud Hanoi tippkohtumise järel on diplomaatiline turmtuli rockstaar Kimi kutsumiseks esinema Kremli pealaval võtnud uued mõõted. Moskvas on kohtunud riikide asevälisministrid, Pyongyangi külastas Venemaa siseminister Vladimir Kolokoltsev.  Sõlmitud, õigemini värskendatud on välissuhete raamleping perioodiks 2019-2020. Venemaa on oma Pyongyangi saatkonda toonud ajutiselt tööle lisaks suursaadikule endise suursaadiku Ameerika Ühendriikides, Sergei Kisljaki, kes on üks Trumpi väidetavate keelatud vene kontaktide arhitekte ning tunneb hästi Ameerika aasia poliitikat. Külma sõja elemendid Ida-Aasias ei ole olnud kadunud ka vahepealsetel näiliselt rahulikel aegadel. Olukord sisenemaks Korea ja kogu Ida-Aasia jõujoonte väänamiseks regioonis on Venemaa jaoks tõeliselt soodne. 

Lõuna-Korea ja Jaapani vastikud valikud
Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhted koreasisestes küsimustes on paigalseisus. President Moon Jae-ini „päiksepaistepoliitika 2.0“ on takerdunud Washingtoni kõigutamatu, täieliku ja tõestatud Põhja-Korea tuumadesarmeerimise nõudesse. Moon otsib erandite tegemise võimalusi põhjanaabrit survestavasse sanktsioonide paketti, seni tulutult. Tüli Lõuna-Korea julgeoleku tagamise maksumuse teemadel Washingtoniga pole leidnud pikaajalist lahendust. Moskva ja Soul on ühisel meelel tulevase energiakoostöö teemadel, millise õnnestumiseks on tarvis Põhja-Korea territooriumil kulgevat torujuhet. Energiatarnete vaatenurgast on Lõuna-Korea endiselt saar, kuhu tarned saabuvad vaid meritsi. Majandushiiu energiatarve pigem kasvab kui kahaneb ning Venemaa huvi Lõuna-Korea turu vastu on mõistetav. Kuriilide kuuluvuse elluäratatud dialoog Jaapaniga on tihendanud ka Vene-Jaapani suhteid. Jaapanil, sarnaselt Lõuna-Koreaga, on ees rahadejagamine kaitsekulude teemadel Trumpiga.

Kui kaugele lubab Hiina Venemaal edeneda?
Küsimusi võib tekitada üsna ebaolulise mahuga (kaubavahetuses Põhja-Koreaga Venemaa 100 miljonit Hiina 5-6 miljardi dollari vastu) majanduskoostöö kõrval Hiina suhtumine võimalikku Venemaa poliitilise ja militaarse mõju kasvu Korea poolsaarel. Iraani tuumaleppe lagunemise foonil on Venemaa pakkunud nende endi sõnul

Sergei Kisljak (vasakul) delegatsiooniga P-Koreas

tasakaalustatud vahendaja rolli Korea tuumaküsimuse lahendamiseks ning selle peaprintsiibid rahuldaksid ka Pekingi huve ja nägemust. Meenutatavasti sõlmisid Hiina ja Venemaa 2017.aastal tuumakriisi ärevaimatel hetkedel nn.roadmapi Korea tuumakriisi ohjamiseks. Ameerika rahvusliku julgeolekunõuniku, äärmuslikke (mõne analüütiku sõnul lauslolle või naiivseid) lahendusi pakkuva John Boltoni Liibüa mudel vihastas Põhja-Koread põhjalikult ning Venemaa lähenemine võiks Kimile hetkel sobida kui alternatiivne võimalus säilitada tuumaprogramm ja tagada režiimile lojaalsuse säilimiseks vajalik majanduskasv. Nendel teemadel peatub ka Pyongyangis kokkukutsutud kummitempel, Suur Rahvaassamblee. Küsimusi on rohkem, kui analüüsid selgeid vastuseid suudavad pakkuda. Olukord Põhja-Koreas on muutumas kriitiliseks – kummitama on asunud taas toidunappus, riigi kontrolli all olevad tehased seiskuvad toormepuuduses, taas on pead tõstmas tuberkuloosiepideemia jne.  

Millised on Venemaa huvid Koreas tegelikult? Kui kaugele lubab Peking Pyongyangil suhetes Moskvaga edeneda? Kas Kim Jong-un end nurkavärvinuna leiab balansi kahe suure rivaali vahel ja tagab režiimi püsimise? Mis saab Kimi ja Trumpi suurest sõprusest? Suur mäng nimega „Külm sõda“ suurte mängijatega väikestel laudadel jätkub.

Hanoi järelmid. Kas Korea sula on lõppenud?

Vietnami pealinnas Hanois on Vietnami, Ameerika ja Põhja-Korea lipukolmik valgustuspostidelt alla võetud. Kim Jong-uni soenguid juuksurisalongides eriti enam ei tellita ning linna revolutsioonilist rolli Korea poolsaart puudutavates arengutes Hanoi annaalides edaspidi vaevalt erilise uhkusega tutvustada soovitakse. Kauaoodatud, kui ettevaatlike ootustega tippkohtumine Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide liidrite vahel ebaõnnestus. Suurimaks võitjaks tundub seekord osutuvat hoopis Hanoi Metropole Hotel, kus värvikas üritus aset leidis.

Põhja-Korea käitumismuster on meelde jäämas?

Põhja-Koreaga peetud tuumakõneluste ajalugu ulatub Ameerika presidendi George Bush vanema võimuperioodi. Kõrgete panustega, kuid sarnaste lõpptulemustega läbirääkimisi on pidanud Bill Clinton, Bush noorem ning

KEDO raames ehitatav kergveereaktor 2002.aastal Kumhos,P-Koreas

väiksemas mahus ka Barack Obama administratsioon. Säästes leheruumi ei keskendu seekord läbirääkimiste nüansirikkasse ajalukku (kuigi see väärib huvilistel kindlasti tutvumist kui põnevusromaan!), kuid üldistatuna on muster olnud kõikidel perioodidel sama – Põhja-Koreale on näiliste desarmeerimispingutuste eest lubatud majanduslikku abi, kuid katsed massihävitusrelvade loomist ohjeldada on alati lõppenud kurikorealaste pettemanöövrite edukuse tunnistamisega. 1994.aasta raamleping Ameerika Ühendriikide ning Põhja-Korea vahel ning selle tuules käivitunud kümnete lääneriikide toetusel rahumeelset aatomienergiaprogrammi looma asunud organisatsiooni KEDO  (Korean Peninsula Energy Development Organization) kuulsusetu lõpp 2006.aastal peale Põhja-Korea esimest tuumakatsetust (jälgige ajaperspektiivi! Milline aja võitmine Põhja-Korea poolt) kinnitas Pyongyangi kahepalgelisust. 2003.aastast peetud nn.kuuepoolsete kõneluste ajal ei pidanud Põhja-Korea probleemiks tuumakatsetuse läbiviimise kaudu saata sõnumit oma isepäisusest. Lõuna-Korea jätkas isegi peale 2006.aasta katsetust heanaaberlikku sulaperioodi, Päikesepaistepoliitikat. 2009.aasta teine tuumakatsetus kustutas ka teise katse kuue osapoole abil probleem lahendada. Erinevus eelmiste dekaadide ja tänapäeva vahel peitub olulises teadmises – Põhja-Korea on defacto tuumariik. Panused on kõrgemad, Ameerikal on vägagi kastist välja lahendusi katsetav liider ning osapooled on lähiajaloos korduma kippunud mustreid õppinud paremini arvestama. Või ei ole?

Kim lööb mütsiga – soovmõtlemine või täielik valearvestus?

Donald Trump on Korea küsimuses proovinud teistsugust lähenemist. Maailma juhtiva demokraatia eestseisjana on ühe jõhkramalt inimõigusi rikkuva türanniga näost näkku kohtumine märkimisväärne katse olukorda pööre tuua. Heade suhete deklareerimine Kim Jong-uniga on üks Trumpi kandev väljaspoole suunatud kreedo, millele Hanoi sündmused võisid vajutada isikliku solvumise ränga pitseri. Kim Jong-un ratsionaalse juhina suure majandusliku surve tingimustes läks Hanoisse liigse soovmõtlemisega. Osava manipulaatorina soovis Põhja-Korea liider kasutada heas tuules kulgevaid isiklikke suhteid Trumpiga  korduvalt toiminud Yongbyoni tuumakeskuse likvideerimise õilist kaarti lehvitades, kuid president nägi selle läbi. Parem „no deal kui bad deal“ on lühike, kuid absoluutselt tabav resümee episoodile, mis katkestas Hanoi kohtumise plaanitust varem ning miks pidulikuks õhtusöögiks pakutava pistsid ilmselt nahka Metropoli töötajad. Põhja-Korea on küll luureorganisatsioonidele endiselt paras peavalu ja pime auk, kuid juba on piisavalt infot teistest tuumaprogrammiga seotud rajatistest üle riigi ning Yongbyon sobib varsti vaid kirjamarkidele noore tuumariigi kuvandi loomiseks valdavalt siseriiklikult.

Konkreetse sisuga paberitükk

Peamiselt on umbes aasta kestnud dialoogi, kuhu arusaadavalt sekkub kolmanda osapoolena ka Lõuna-Korea, seganud mõiste „tuumadesarmeerimine“ tõlgendamine. Ameeriklaste positsioon on olnud kindel ja tuleb tunnustada, vankumatu – Põhja-Korea survestamine lõpetatakse vaid täieliku ja tõestatud tuumadesarmeerimise korral. Põhja-Korea jaoks peaks protsess viima kogu Korea poolsaare tuumavabastamiseni ning seda ümbritseva tuumavihmavarju likvideerimiseni. See on selge sõnum soovist Ameerika rolli kadumisest regioonist. Kummalisel kombel toetab põhjakorealaste soovmõtlemist ka Donalt Trumpi ühepoolne otsus lõpetada suured sõjaväeõppused Lõuna-Koreaga, mis on olnud piirkonnas tasakaalu tagamiseks peamine heidutusmeetod üle 60 aasta. Läbirääkimised Lõuna-Korea julgeoleku tagamiseks tehtavate kulutuste jagamiseks ei ole jõudnud kuhugi ning selline segane asjade kulg rahuldab Pyongyangi täielikult. Küll ei rahulda Kimi paberinutsak, mille ulatas Trump talle Hanois personaalselt ning mis sisaldas presidendi käsikirjalist seletust Ameerika Ühendriikide arusaamast sõna „tuumadesarmeerimine“ tõlgendamisel. 10.märtsil telekanalile ABC antud usutluses valgustas üks kolmest Korea teemaga tegelevasse Trumpi lähiringi kuuluv julgeolekunõunik Bolton kirja sisu. Ameerika Ühendriigid (st.Trump) käsitlevad tuumadesarmeerimist olukorrana, kus Põhja-Korea on loovutanud juba loodud tuumalõhkepead, kanderaketid, stardiplatvormid, tuumakütuse, sisseseade programmile vajalike komponentide tootmiseks jne jne.

Samuti liideti kahes keeles, inglise ja korea omas, kirjutatud lühikesele kirjale ka nõuded keemia- ja bioloogiliste relvade loovutamiseks. Ameeriklaste poolt on seega mõistele antud must-valge, kuid absurdne sisu – kogu käegakatsutava ja režiimi püsimise tagava raua loovutamine imaginaarse majanduslikku õitsengut tagava tulevikulubaduse vastu ei ole vastuvõetav. Sellele esitas Põhja-Korea pool vastu soovi leevendada majandussanktsioone, mis lühema käsitluse kohaselt sundiski Trumpi lauast tõusma, Kimiga viimast korda kätt suruma ja koju lendama. 

Donald Trumpi meeskond on maininud Põhja-Korea nõudmist kõikide sanktsioonide lõpetamiseks. Kohtumisele järgnenud pressikonverentsil rääkis Põhja-Korea välisminister Ri Yong-ho ameeriklastele vaid osalise piirangute leevendamise soovi avaldamisest. Õigus on mõlemal poolel. Korealased soovisid iganenud tuumakeskuse lammutamise vastu viie Ameerika Ühendriikide algatusel vahemikus 2006-2017 loodud ÜRO resolutsiooni kaotamist üheteistkümnest. Kui tutvuda näiteks resolutsioonide 2270, 2375 või 2397 sisuga, on selge ka Donald Trumpi positsioon. Eelpooltoodud numbrite taga peitub Põhja-Korea soov saada üliolulisi leevendusi, mis puudutavad maavarade eksporti, kütuste ja väetiste importi, tööjõu piiranguid (jõuluks 2019 peavad kõik välismaal töötavad põhjakorealased võtma ette sunnitud kodutee) ning äritegevust ning pangateenuseid paariariigi ja muu maailma ettevõtete vahel. Just 2016.aastal kehtestatud piirangud on tavakodaniku elu Põhja-Koreas asunud oluliselt mõjutama ning kogu diplomaatilisele offensiivile pandud ootused riigis on purunenud. Kim Jong-un peab lojaalsuse tagamiseks tegema järjekordseid represseerivaid pingutusi, millistest tuleb taas uusi ja koledaid uudiseid. Kuigi riigimeedia keskendus valdavalt kohtumistele Vietnami liidritega, kuhu sattus ka juhuslikult Donald Trump, levib info tegeliku tippkohtumise ebaõnnestumisest Põhja-Koreas kiiresti. Sisepoliitilist edulugu vajas ka Donald Trump, kes enda sõnul oli Põhja-Korea probleemi juba lahendanud, kuid eksisid mõlemad. Lisaks Vietnamiga seotud pragmaatilise koostöö ülistamise kõrval (millel on tõsi ka taga) on Põhja-Korea meediaruupor end nüüdseks kogunud ning tuumakokkuleppe ja rahupüüdluste äpardumises süüdistatakse viimastel päevadel Ameerika presidenti isiklikult ja seda väga intensiivselt.

Vietnami visiidi kokkuvõte Põhja-Korea Kesktelevisioonis, kus Trumpile pühendatakse pooleteisest tunnist vaid 11 minutit: https://www.youtube.com/watch?v=135TFXbzpGw

Kas Lõuna-Koreal jätkub motivatsiooni? 

Kuidas edasi? Suurim kaotaja on Lõuna-Korea. President Moon Jae-in on pannud koreadevahelisse suhtlusesse tohutu ressursi. Riigid kohtuvad erinevatel tasemetel umbes kaks ja pool korda päevas ühises keskuses Kaesongi linnas, kahe riigi piiril. Eellepingud ja ettevalmistused on tehtud kümnete koostööprojektide osas. Kavas on taaskäivitada Kaesongi tööstuspark ning Mount Kumgangi turismipiirkond Põhja-Korea territooriumil.

Sohae raketiploügoon on taas kasutusvalmis

Koostööprojektid hõlmaks kalandust, metsandust, erimajandustsoone, logistikat ja infrastruktuuri ning palju teisi valdkondi. Lõuna-Korea on uurinud erandite kehtestamise võimalusi eelpoolnimetatud projektide käivitamiseks – seni edutult. ÜRO Julgeolekunõukogu käsitles hoopis kahe Korea Kaesongi ühiskeskuse elektrienergia ja kütustega varustamist sanktsioonide rikkumisena, mille tulemusena tuleb Soulil kanda vastutust. Lõuna-Korea maadleb kahaneva tööhõivega, pidurduva majandusega ning ilmsiks tulnud demograafiliste probleemide võimendumisega. Kasin toetus presidendi majandusmeetmetele rebib kaasa tema välispoliitilise liini heakskiitmise valijate ja parlamendi poolt. Hanoi tippkohtumise järgselt on president Moon asunud päästma, mis päästa annab. Loodud on initsiatiiv kahe Korea tippkohtumiste veelgi sagedasemaks läbiviimiseks hea pärituule püsimiseks. Lõuna-Korea Ühinemisministeeriumi 2019.aasta tööplaanis rõhutatakse kaljukindlat vajadust liikuda edasi kahe Korea ühise Sõjaväekomitee algatusega. Samal ajal saadab Pyongyang väga vastakaid sõnumeid, taastades Sohae raketipolügooni riigi läänerannikul. Keskus on tänaseks sisuliselt operatiivne ja kasutusvalmis. Satelliitluure fookuses on ka meediakära saatel õhku lastud Punggye-ri tuumapolügonil toimuv vaikelu. Õnneks on seal seni tõesti vaikne.

Vähem vilet, rohkem madala temperatuuriga auru!

Vaatamata asevälisminister Choe Son-hui 15.märtsil Pyongyangis peetud pressikonverentsil kõlanud ähvardustele naasta tuuma- ja raketiprogrammi katusetuste juurde, neid lähiajal ilmselt siiski oodata ei ole. Nagu ka vaatemängulisi tippkohtumisi Trumpi ja Kimi vahel. Äpardunud Hanoi kohtumisest on vähemalt Washingtonis tehtud olulisi järeldusi – eduks on tarvilik tihedam koostööformaat. Sellele järeldusele tulnuks tulla juba peale esimest kohtumist Singapuris juunis 2018. Senised kohtumised on olnud küll kõrgetasemelised, kuid harvad. Kindlasti ei saa alahinnata väliminister Mike Pompeo ja presidendi eriesindaja Stephen Bieguni pingutusi kontaktiotsimisel Pyongyangiga, kuid sageli jääb ukse suletuks või on Kim läinud kartulifarmi inspekteerima. Suhete jahenemisel Ameerika Ühendriikidega võib Pyongyangis hoopis edukamalt ustele koputada Moskva ning ilmselt näemegi sel aastal Kimi Venemaale reisimas. Selge on aga endiselt, et kõik lennukid ja rongid kipuvad Pyongyangist välja sõites läbima ka Pekingit. Paljuski ollakse tagasi ruudus null seisuga 1.jaanuar 2018, kuid siira tahte ja huvi korral saab veeretada täringutel korralike summasid.

Hanoi tippkohtumise eel. We'll see what happens? Seekord jääb sellest väheks.

27.-28.veebruarini saab Vietnami pealinnas Hanois toimuma suur vaatemäng pikas protsessis saavutamaks edu rahupüüdlustes Korea poolsaarel. Mõlemal suurejoonelisi kohtumisi armastaval liidril, Kim Jong-unil ja Donald Trumpil, on eelkõige sisepoliitikast kantud pinged ja surve saavutada midagi enamat kui Singapuris sõlmitud „We’ll see what happens....“ stiilis leping. Mida oodata teiselt Ameerika Ühendriikide ja Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) juhtide tippkohtumiselt?

Vietnam – võimalik edumudel eeskujuks Põhja-Koreale?
Hanoi sobib osapooltele kohtumiseks ideoloogiliselt suurepäraselt. Vietnam on 1980ndate keskpaigast alanud „Doi moi“ reformikavaga (analoog N-Liidu „perestroikale“) majanduslik edulugu sotsialistlikku riigikorda ja valitsemismudelit hülgamata. Riik on avatud maailmaorganisatsioonidele ning jõudnud läbi Põhja-Koreas mitmepäevasel visiidil viibinud välisministri Pham Binh Minh’i suu pakkuda igakülgset tuge ja abi Pyongyangile läbikatsetatud edumudeli rakendamisel. Pyongyangile „Vietnami mudel“ täiemahuliselt vastuvõetavaks nii pea ei saa, sest sunniks loobuma liidrikesksest valitsemisest ning avama riigi maailma majandusele, mis omakorda sunniks loobuma või nõustuma oluliste kitsendustega kogu tüli keskmes olevatele tuuma- ja raketiprogrammidele. Ameerika Ühendriikidest on saamas Vietnami liitlane majandus- ja potentsiaalses sõjalises vastasseisus Hiinaga. Ka Donald Trump toob Kim Jong-unile Vietnami edulugu eeskujuks ning esitab seda kui tuumadesarmeerimisel ameeriklaste abiga saabuvat präänikut. Hanoisse lendab omal jõul ka Kim Jong-uni Tupolev ning karta ei ole inimõiguslaste proteste visiidi ajal. Oluline on ära märkida statistiline fakt, et Vietnami jaoks on viimase kahe aasta jooksul saanud suurimaks väliskaubanduspartneriks Lõuna-Korea, kes vahetas sellel kohal välja Hiina. Lõuna- ja Põhja-Korea majanduslik ühispotentsiaal Kagu-Aasia turgudel on seega saanud tugeva vundamendi ning plaanitud, kuid seni sanktsioonidega välistatud koostöö üle demilitariseeritud tsooni võiks saada tulevikus Vietnamis ka Koreade jaoks sünergilise tõuke. Võimalik Vietnami ja Põhja-Korea tippkohtumine Hanois on enam kui tõenäoline ja loogiline. Hanoi sündmused võiksid jääda Põhja-Korea kui Ida-Aasia tulevase majandusliku eduloo ajalooliseks verstapostiks, kuid võtame siinkohal liigselt optimistliku hoo taas maha.

Palju auru, vähe vilet
Ootused kohtumise sisulistele tulemustele on maailma avalikkuse jaoks taaskord kõrgele kruvitud. Isegi ümbernurga mõtteavalduste virtuoos, Lõuna-Korea president Moon Jae-in, avaldas haruldase otsekohesusega uue aasta pöördumises lootust sisulisi jätkutegevusi fikseeriva leppe sõlmimise osas abstraktse Singapuri oma jätkuks. Olgem ausad, vaatamata vormiliselt sümpaatsetele ja fotogeenilistele algatustele (Punggye-ri tuumapolügooni sissepääsude õhkimine, 22 vaatlusposti likvideerimine DMZ, raudteevõrgu ühendamise valmisoleku taastamine, ühispatrullide loomine, merepiiri kui rahupiiri kehtestamine, piirijõe laevatamisreeglite leevendamine jms.) meediatarbijate rõõmuks, sisulisi edasiliikumisi Korea poolsaare (tuuma)desarmeerimise küsimuses astutud ei ole. Endiselt hoidutakse kompromissist muuta sarnaseks mõiste „Korea poolsaare tuumavabaks muutmine“ tõlgendamine mõlemal pool piiri ja Ameerikas. Washingtoni välispoliitikaga tegelevad ringkonnad kuni välis- ja kaitseministeeriumini välja kaebavad vähest kaasamist otsustusprotsessi (väide tugineb juhtiva Põhja-Korea analüütiku, Kookmini Ülikooli professor Andrei Lankovi augustist 2018 kuni veebruari alguseni 2019 Washingtonis läbiviidud intervjuudel Ameerika Ühendriikide välis- ja kaitseministeeriumi Korea teemadega tegelevate ametnikega, leitavad NKNews.org ja Kookmini Ülikooli Aasia uuringute rubriigi  veebikülgedel). Korea küsimus Ameerika pealinnas on suure neliku personaalteema – president Trumpile lisaks kuuluvad meeskonda väliminister Mike Pompeo, julgeolekunõunik John Bolton ning Põhja-Korea küsimuse eriesindajaks määratud endine automüüja Stephen Biegun, keda Pyongyang on selgelt asunud tema algses kogenematuses kiiresti ära kasutama. Pidevaid suhtluskanaleid põhjakorealastega loodud ei ole, samal ajal kui korealased kahel pool piiri peavad Kaesongis avatud ühises esinduses kohtumisi kogu spektri ulatuses tempoga 2,5 nõupidamist päevas. Vastastikuste esinduste avamine Pyongyangis ja Washingtonis võivad olla tippkohtumise tulemuste protokollis olulisel kohal ja sellist algatust tuleb tervitada. Ameeriklastel on sarnase suhtlusmudeli toimivusest positiivne kogemus Vietnamist, 1990ndate algusest. Hetkel on osapoolte töögruppide kohtumised küll kõrgetasemelised, kuid äärmiselt harvad.

Ameerika ennekõike!
Washingtonis kardetakse halba lepet. Ilmselgelt välispoliitikat ebameeldivaks valdkonnaks pidaval presidendil on tarvis edulugusid (või hoopis Nobeli rahupreemiat?). Põhja-Korea protsessi edukas, kasvõi ajutine ohjamine sobib selleks hästi. Donald Trumpil on võimalik täie südamerahuga esitada Põhja-Korea raketi- ja tuumakatsetuste peatamist enese töövõiduna, kuid sügaval sisimas teavad asjaosalised, et see on ajutise iseloomuga. Trump on korduvalt maininud, et „Põhja-Korea probleem on lahendatud“, kuid see väide on tegelikkusest kaugel. Halba lepingut kardetakse ka Soulis. Trump juhindub sageli välispoliitilistes otsustes oma valimislubadusest eelistada Ameerikat ennekõike. Selle vilju on Lõuna-Korea juba tundnud uue kaubandusleppe näol ning näinud, kuidas vaid sõrmenipsuga on võimalik lõpetada dekaade riigi julgeolekut taganud ühisõppuste läbiviimine. Vahetult Hanoi tippkohtumise eel on Ameerika Ühendriigid ja Lõuna-Korea tülitsemas kaitsekulude jagamise teemadel ning sõlmitud on vaid ajutise iseloomuga (varasema viie aasta asemel aastase kestusega) leping, mis kumbagi poolt ei rahulda. Osapoolte arusaamu asutakse exceli tabelite abil jagama ja täiendavalt teineteisele selgitama käesoleva aasta jooksul. Pikemalt kaitsekulutuste jagamist reguleeriva Special Measure Agreement lepingu mõtestamisel tekkinud tülist: https://arvamus.postimees.ee/6514926/erki-loigom-rahuprotsess-korea-moodi-voidurelvastumine-ja-suurenenud-kaitse-eelarved Mida paremat oskaks Kim Jong-un tippkohtumise eel soovida kui arusaamatused Lõuna-Korea ja tema suurima liitlase vahel.  Mitmed analüütikud on märkinud loogilisena tunduvat võimalust, kus Trump keskendub ameerikakesksuses vaid kontinentidevaheliste rakettide temaatikale, jättes Ida-Aasiat ohustavad kesk- ja lühimaa ballistilised torud kohalike probleemiks. Ameerika presidendi (ilmselt ajutist) sisepoliitilist populaarsust ja näivat rahvusvahelist edu vähemalt Korea küsimuses tagavad sammud on regiooni võidurelvastumise vaates sealset julgeolekuarhitektuuri ümberjoonistava iseloomuga.

Sisepoliitilistest kaalutlustest vajab edulugu ka Kim Jong-un. Küsimus ei ole vähemas kui Põhja-Korea majanduse ellujäämises, liidri tõsiseltvõetavuses ning lojaalsuse püsimises. Sanktsioonid näpistavad Põhja-Koread tuntavalt.  Kimi järjestikused kohtumised Xi Jingpingiga on lubanud Hiina tugevat toetust tundes esitada üllatavalt selgepiirilisi ja tugevaid nõudmisi. Pyongyang on väga visalt klammerdunud sanktsioonide kaotamise nõude külge (meenutage, kui kiiresti selleni jõuti!) ning viidates rahuprotsessi edendamise eeltingimustele nõutakse KÕIKIDE Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppuste lõpetamist. Sellised soovunelmad sobivad ka Hiina huvidega ning unistama peabki suurelt. Tippkohtumise eelseks ajaks on paariariik saavutanud sanktsioonidesse kümmekond pehmema valdkonna erandit, näiteks invavarustuse hankimiseks ning nisujahu lasteasutuste köökidesse ostmiseks, kuid ei enamat. Isegi gripiepideemia leevendamiseks plaanitud Tamiflu saadetis ootab Lõuna-Koreas erandit juba mitu nädalat. 

Kellele on kasulik Korea sõda lõpetava rahulepingu sõlmimine?
Põhja-Korea meedias ei ole endiselt silpigi tuumarelva loovutamisest. Kontinentidevaheliste rakettide Hwasong-14 ja 15 edukate katsetuste tähistamiseks püstitatud ausammaste jalamil kuhjuvad värsked pärjad ja elanikkonnale peetavad ideoloogialoengud kinnistavad tuumaprogrammi fundamentaalsust. Lõuna-Koreale heidetakse igapäevaselt ette liigset sõltuvust Washingtoni nõudmistest. Tuletatakse meelde 1972.aasta ühiskommünikee punkti, mis reguleerib koreasiseste probleemide lahendamise kahe Korea rahumeelse tegevuse tulemusena väliste osapoolte sekkumiseta. Pyongyangi huvi on sõlmida Korea sõda lõpetav rahuleping, mis annab lisalegitiimsust nõudele Ameerika Ühendriikide isikkoosseisu vähendamiseks Lõunas. Võimalik, et eriesindaja Biegun (ja kogu otsustajanelik) ongi sööda alla neelanud ning Hanois kuuleme rahulepingu sõlmimisele ärgitavaid üleskutseid või usaldust kasvatava meetodina 28500-liikmelise Ameerika väekontingendi vähendamist mõne tuhande võrra. Presidendi volitustes on Kongressi loata võimalik tuua koju kuni 6000 sõjaväelast. Positiivse poliitilise tahte korral tekib juriidiline küsimus, kelle vahel Korea sõda lõpetav leping üldse sõlmida tuleks? Pragmaatilises tänapäevas ei annaks Korea sõja lõpetamine siiski palju.  Pingelõdvendusperioodidel on mitmeid lennukaid samme varasemalt  astunud nii Jimmy Carter, aga ka muidu sõjakas George Bush vanem ja Bill Clinton. Vähendatud on koosseise, likvideeritud või koondatud on teatud relvaliike (sh.tuumarelvi) jne. Põhja-Korea ja Hiina kasutavad avanenud akna nõudmiste esitamiseks maksimaalselt võimekalt ära. Kim Jong-un võib juba praegu lugeda täidetuks ühe oma suguvõsa poolt loodud suure kurikorea unelma – tema riiki on tunnustanud maailma vägevaimad. Kuhu edasi, Kim’i kõne ÜRO peaassambleel?

Ootused Hanoi etendusele on kõrged. Soovitan sümbolismile korralikku valgust suunava sündmuse taga näha siiski rohkem ühte verstaposti, millega testitakse ettevaatlikult osapoolte siirust ja eesmärke. „We’ll see what happens“ täna enam ei rahulda, kuid palju enamat logisevate suhete rägastikus loota samuti ei ole. Nautigem vaatemängu, kuid ärgem unustagem, et tähtsate teemade kõrval ei ole ja ei asuta veel nii pea esitama küsimusi tavaliste põhjakorealaste elukvaliteedi teemadel. See aga teeb viimasel kahel aastal vaatamata värvilistele piltidele näidispealinnast tuntavat vähikäiku ja raportid maapiirkondadest on ebameeldiv lugemine.