Mis mängu mängib Koreas Venemaa?

NL-i osalusele jaapanivastases võitluses loodud memoriaal

Venemaa globaalse mõjusfääri laiendamise pikaajaline programm on jõudnud faasi, kus külapoest ostetud militaarvarustuse kamoflaažjutu taha ei pea oma kavatsusi enam peitma. Peale Gruusia ja Ukraina avantüüre harjutati sõjapidamist ja testiti relvastust Süürias. Nüüd süüdistab Moskva peale enda sõjaväelaste saatmist Venezuelasse hoopis ameeriklasi selle siseasjadesse sekkumises ning Liibüas taashoogustunud katsete taga Tripolisse uus valitsus istutada, on teadagi kelle tugi. Sellesse mustrisse sobitub ka peale Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea ebaõnnestunud tippkohtumist veebruari lõpus Venemaa initsiatiivil (!) käivitunud aktiivne kontaktiotsimine Pyongyangis, Põhja-Koreas.

Kim mängib taas Venemaad ja Hiinat teineteise vastu?
Kui Eesti president väidetavalt palub audientsi Kremlis, siis Põhja-Korea isevalitseja (keda Ameerika välisminister Mike Pompeo juba kogemata türanniks nimetas, https://www.channelnewsasia.com/news/asia/mike-pompeo-agrees-north-korean-leader-kim-jong-un-tyrant-11428292 ) on seda masti riigijuht, kelle vastuvõttu palub Vladimir Putin ise. Just sedapidi on jõuvektorid Venemaa ja Põhja-Korea oodatava tippkohtumise korraldamisel liikunud. Seni viimane kõrge kontakt riigijuhtide tasemel leidis aset vahetult enne Kim Jong-ili surma, 2011.aasta suvel Vladivostokis. Venemaa presidendiks oli siis keegi Medvedev. Venemaa on peale Nõukogude Liidu lagunemist kaotanud Põhja-Korea vastu arvestatava huvi, seda nii poliitiliselt kui majanduslikult. 1988.aasta Souli olümpia ja perestroika tuultes asus Nõukogude Liit sarnaselt Hiinale pragmaatiliste suhete otsimise teele maailmale avaneva Korea Vabariigi ehk Lõuna-Koreaga. Ideoloogilist pettumust väljanäidanud põhjakorealased kaotasid Nõukogude Liidu toe selle lagunedes 1991.aastal sisuliselt täielikult. Mõned analüütikud näevad ka seekordsetes lähenemisplaanides võimalikku ja ajaloos kordunud Kim Il-sungi edukat Pekingi ja Moskva teineteise vastu väljamängimise mustrit, kuid süvenedes kahe hiidriigi majandusliku mõju dünaamikasse Põhja-

Putin Pyongyangis aastal 2000

Koreas, siis see väide kindlasti ei päde. Nõukogude perioodil moodustasid Põhja-Korea kaubavahetuses Hiina ja Nõukogude Liit üsna võrdse osa, kuid peale viimase kokkuvarisemist kaldus kaalukauss Hiina poolele sisuliselt sajaprotsendiliselt. Põhja-Korea majandust adekvaatselt mõõtvat statistikat olemas pole, kuid on selge, et Hiina käes on endiselt paaririigi nabanöör. 

Kim Jong-un on teinud suhetes Hiinaga olulisi vigu. Tulles 2011.aasta lõpus võimule alustas noor ja vähese autoriteediga liider kiiret puhastuslainet ning esmalt kannatasid selles Hiinaga sooje suhteid pooldavad poliitikud ja riigitegelased. Suhted Hiinaga halvenesid järsult piirini, kus need polnud olnud aastakümneid. Hukati Hiinaga reaalselt tihedat majanduskoostööd vedanud Kim Jong-uni lähisugulane ja poliitiline rivaal, Jang Song-thaek. Tuuma- ja raketiprogrammide arendamise ja katsetamise tulemusel riigile määratud väga karm sanktsioonide pakett on sundinud režiimi pehmendama oma positsioone ning alates 2018.aasta algusest on Põhja-Korea globaalsel diplomaatialaval tagasi nii nagu ei kunagi varem. Sellest mängust ei soovi eemale jääda ka Moskva.

Moskva valikud on olnud seotud majandusega. Kas ka edaspidi?
Venemaa ja Põhja-Korea on üritanud taastada regulaarset suhtlust viimased kaks aastakümmet. Moskva toel on remonditud Põhja-Koreas raudteevõrku, ehitatud sildu. Edukaks on osutunud koostöö, mis on seotud põhjakorealastest tööjõu rendiga Venemaa Kaug-idasse, kus teatud piirkondades on näiteks ehitussektor sisuliselt kogumahus Põhja-Koreaga seotud Vene ettevõtete kontrolli all. Põhjakorealastest ehitajad on kohusetundlikud, oskustega ning tellijaile soodsad. ÜRO resolutsioon 2397 nõuab käesoleva aasta detsembriks põhjakorealastest töötajatest loobumist kogu maailmas. Hinnanguliselt töötab piiri taga üle saja tuhande põhjakorealase, neist pooled Venemaal ning tulu toodetakse režiimile suurusjärgus miljard dollarit aastas. Need on väga märkimisväärsed numbrid kõigi huvitatud osapoolte jaoks. 2015.aastal loodud Venemaa ja Põhja-Korea ärifoorum, mis algselt pidi kahepoolset koostööd arutama sagedusega kord aastas, on korraldamas juba üheksandat kohtumist. Enam kui pooled neist on toimunud viimase pooleteise aasta jooksul andes tunnistust poolte pingutustest leida sanktsioonide raames võimalusi pooltele kasuliku koostöö jätkamiseks. Viimane lohisev lausekonstruktsioon on muide laenatud selle koostööformaadi viimaste kohtumiste lõppdokumentidest.

Vene diplomaatia raskekahurvägi on liikvel
Kutse külastada Moskvat esitas Kim Jong-unile Pyongangi maikuus 2018 väisanud Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Singapuris juunisse plaanitud Donald Trumpiga peetava ajaloolise tippkohtumise  ootuses Pyongyang

Valetina Matvienko Pyongyangis

sellele selget vastust ei andnud, kuid Venemaa katsed kutset meenutada on olnud järjekindlad. 8.septembril kordas palvet Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, kes esindas Kremli Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 70nda juubeli mastaapsetel üritustel. Venemaa parlamendiliikmed ja majandustegelased viibivad Pyongyangis regulaarselt. Äpardunud Hanoi tippkohtumise järel on diplomaatiline turmtuli rockstaar Kimi kutsumiseks esinema Kremli pealaval võtnud uued mõõted. Moskvas on kohtunud riikide asevälisministrid, Pyongyangi külastas Venemaa siseminister Vladimir Kolokoltsev.  Sõlmitud, õigemini värskendatud on välissuhete raamleping perioodiks 2019-2020. Venemaa on oma Pyongyangi saatkonda toonud ajutiselt tööle lisaks suursaadikule endise suursaadiku Ameerika Ühendriikides, Sergei Kisljaki, kes on üks Trumpi väidetavate keelatud vene kontaktide arhitekte ning tunneb hästi Ameerika aasia poliitikat. Külma sõja elemendid Ida-Aasias ei ole olnud kadunud ka vahepealsetel näiliselt rahulikel aegadel. Olukord sisenemaks Korea ja kogu Ida-Aasia jõujoonte väänamiseks regioonis on Venemaa jaoks tõeliselt soodne. 

Lõuna-Korea ja Jaapani vastikud valikud
Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhted koreasisestes küsimustes on paigalseisus. President Moon Jae-ini „päiksepaistepoliitika 2.0“ on takerdunud Washingtoni kõigutamatu, täieliku ja tõestatud Põhja-Korea tuumadesarmeerimise nõudesse. Moon otsib erandite tegemise võimalusi põhjanaabrit survestavasse sanktsioonide paketti, seni tulutult. Tüli Lõuna-Korea julgeoleku tagamise maksumuse teemadel Washingtoniga pole leidnud pikaajalist lahendust. Moskva ja Soul on ühisel meelel tulevase energiakoostöö teemadel, millise õnnestumiseks on tarvis Põhja-Korea territooriumil kulgevat torujuhet. Energiatarnete vaatenurgast on Lõuna-Korea endiselt saar, kuhu tarned saabuvad vaid meritsi. Majandushiiu energiatarve pigem kasvab kui kahaneb ning Venemaa huvi Lõuna-Korea turu vastu on mõistetav. Kuriilide kuuluvuse elluäratatud dialoog Jaapaniga on tihendanud ka Vene-Jaapani suhteid. Jaapanil, sarnaselt Lõuna-Koreaga, on ees rahadejagamine kaitsekulude teemadel Trumpiga.

Kui kaugele lubab Hiina Venemaal edeneda?
Küsimusi võib tekitada üsna ebaolulise mahuga (kaubavahetuses Põhja-Koreaga Venemaa 100 miljonit Hiina 5-6 miljardi dollari vastu) majanduskoostöö kõrval Hiina suhtumine võimalikku Venemaa poliitilise ja militaarse mõju kasvu Korea poolsaarel. Iraani tuumaleppe lagunemise foonil on Venemaa pakkunud nende endi sõnul

Sergei Kisljak (vasakul) delegatsiooniga P-Koreas

tasakaalustatud vahendaja rolli Korea tuumaküsimuse lahendamiseks ning selle peaprintsiibid rahuldaksid ka Pekingi huve ja nägemust. Meenutatavasti sõlmisid Hiina ja Venemaa 2017.aastal tuumakriisi ärevaimatel hetkedel nn.roadmapi Korea tuumakriisi ohjamiseks. Ameerika rahvusliku julgeolekunõuniku, äärmuslikke (mõne analüütiku sõnul lauslolle või naiivseid) lahendusi pakkuva John Boltoni Liibüa mudel vihastas Põhja-Koread põhjalikult ning Venemaa lähenemine võiks Kimile hetkel sobida kui alternatiivne võimalus säilitada tuumaprogramm ja tagada režiimile lojaalsuse säilimiseks vajalik majanduskasv. Nendel teemadel peatub ka Pyongyangis kokkukutsutud kummitempel, Suur Rahvaassamblee. Küsimusi on rohkem, kui analüüsid selgeid vastuseid suudavad pakkuda. Olukord Põhja-Koreas on muutumas kriitiliseks – kummitama on asunud taas toidunappus, riigi kontrolli all olevad tehased seiskuvad toormepuuduses, taas on pead tõstmas tuberkuloosiepideemia jne.  

Millised on Venemaa huvid Koreas tegelikult? Kui kaugele lubab Peking Pyongyangil suhetes Moskvaga edeneda? Kas Kim Jong-un end nurkavärvinuna leiab balansi kahe suure rivaali vahel ja tagab režiimi püsimise? Mis saab Kimi ja Trumpi suurest sõprusest? Suur mäng nimega „Külm sõda“ suurte mängijatega väikestel laudadel jätkub.