Mandritevahelised raketid on tõsiasi, millega peab arvestama isegi Donald Trump

Kim Jong-un

Põhja-Korea katsetas teist korda ballistilist raketti, mille nii Lõuna-Korea kui  Pentagon kahtlusteta mandritevahelise lennuvõimega massihävitusrelva kandjaks hindasid.  Kas ja kuidas muudab sündmuste nii tempokas kulg olukorda regioonis ja rahvusvahelisel areenil? Kas loota ja uskuda, et kurjamid nii pea tuumarelva raketininasse ei suuda paigutada, on mõistlik? Mida teha Põhja-Koreaga?

Stalinistliku riigi viimase paari aasta ärplemised on välisuudiste infovoos muutunud üsna tavapärasteks (riik on sooritanud ligi 15 raketikatsetust poole aasta jooksul), kuid ometi on just esimesest mandritevahelise raketi katsetusest 4.juulil pidanud naaberriigid ja Ameerika Ühendriigid hindama ümber oma arusaamad seni klounaadina tundunud pseudoprobleemist. 28.juuli, tõenäoliselt taaskord Hwasong-14  katsetusega ei ole enam mingit kahtlust – Põhja-Korea raketiprogramm on olnud edukas ja riik on suuteline tõepoolest ohustama Ameerika kontinenti.  Kui Valge Maja pealik on ametisse astumisel lubanud Põhja-Korea probleemi lahendada Hiinaga või Hiinata, saada sellega igati hakkama, mandrivahelist võimekust ei juhtu jne jne, siis tegelik argipäev on kohale jõudmas ka Washingtonis.

Hullumeelne või kainelt kaalutlev Kim?
Suhtumine Kim Jong-uni kui irratsionaalsesse türanni on muutumas. Kim-ide suguvõsa on olnud vägagi ratsionaalne – mitte ükski kaasaegne diktaatorlus ei ole kestnud niivõrd pikalt. Kuigi Pyongyangi režiimi kollapsit on oodatud aastakümneid, ei ole see olnud ammu nii kindlalt kahe jalaga maa peal, kui praegu. On fakt, et riigi majanduselu kosub, elanike olmeline heaolu on paranenud. Seda mitte tänu Targa Marssali pingutustele, vaid pigem tema võimalikult vähesele sekkumisele igapäevasesse majandusellu. Nii kaugele kuni see ei ole ohtlik tema valitsusele. See on selgelt toonud kaasa inimõiguste olukorra halvenemise. Kuid, tänaseks päevaks on selge trend, mis kinnitab kunagi Põhja-Vietnamis näljaprobleemi lahendatud meetodite edukust  - piiratud ulatuses lubatud turumajandus võib olla edukas isegi niivõrd karmis diktatuuririigis. Kõiki Põhja-Koreaga seonduvaid realistlikke või jaburaid protsesse tuleb alati vaadelda režiimi võimusäilitamise võtmes. Palju kõneldakse viimaste raketikatsetuste taustal võimalusest pakkuda Kim Jong-unile mingisugust kokkulepet. Piirata tuumavõimekust majandusabi vastu on tee, mida dekaadide kaupa Pyongyangile aina uuesti ja uuesti pakutakse. Kuid olgem ausad, isegi Päikesepaistepoliitika ajal 2000ndate alguses ja Bill Clintoni pingelõdvenduse perioodil 1990ndate keskel on vaatamata lubadustele Pyongyang alati jätkanud oma tuumaprogrammiga ning partnereid petnud. Kim Jong-unil on selgelt kaks „eeskuju“ – Saddam Hussein ja Muammar Gaddafi. Just viimati mainitu saatus sunnib Kurja Korea valitsejat erilisele ettevaatusele. Liibüa diktaator uskus Lääne lubadusi koostööst tuumaprogrammist loobumise korral. Mõned korrad õnnestuski veidrikul riigijuhil end lipsustatud maailma eliidi kõrval telkima seada, kuid lõpp on kõigile teada. Sarnane tulevikuperspektiiv sunnib Kim Jong-uni kokkulepetest eemalduma ning arendama odavaimat võimalikest tugeva jõu meetoditest, relvastust. Maailma suurima vanarauast armee uuendamiseks planeedi vaeseimate hulka kuuluv Põhja-Korea vahendid puuduvad ning seeläbi on odavaim viis arendada tõelist režiimi kaitsvat võluvitsa – tuumarelva.

Sanktsioonid ei toimi
Kuigi näo kaotamisest räägitakse peamiselt aasia kultuuride võtmes, on seekord just Donald Trump

see, kes enda lennukaid lubadusi peab kuidagi elus hoidma. Põhja-Korea probleemi lahendus aga kaugeneb iga raketikatsetusega, sest reaalne ja toimiv probleemi lahendamine ei ole kunagi olnud Ameerika kätes. Kui veel kevadel otsis Trump tuge ja toetust Pekingist, siis tänaseks on reaalsus Ameerika presidenti tabanud lagipähe – hiinlased ei ole huvitatud Põhja-Korea probleemi lahendamisest. Vaatamata ajaloo karmimatele sanktsioonidele, on kaubavoogudest tekkinud tulud kahe pragmaatilise liitlase (rahvuslikul pinnal on korealaste suurim vaenlane ikka ja alati olnud hiinlased) löömas ajaloo rekordeid. Paljukõneldud söe import Põhja-Koreast on tõesti alates märtsist tabelis nullis, aga mineraalid, kuld, tsink ja rauamaak löövad rekordeid. Samuti ei ole Põhja-Korea vastu suunatud sanktsioonidest olnud oodatud kasu, kuna riigi toimimist toetavaid illegaalseid tegevusi ei ole ka parima tahtmise juures võimalik sanktsioneerida. Seoses relvaprogrammidega on taaskord kõne all ja huviorbiidis Põhja-Korea koostöö nende ammuste kummaliste sõpradega. Nii

Demilitariseeritud tsoon kahe Korea piirialal

näiteks rajavat põhjakorealased kõva valuuta eest Myanmari armeele maa-alust kaitserajatiste võrku selle tühjale kohale loodud pealinna Naypyidaw lähistel, Venemaa poolt lihtsustati viisarežiimi tööjõu saatmiseks Siberisse metsatöödele ja Vladivostokki ehitustele. Samuti on taaskord tõusnud jutuks võimalik koostöö Iraaniga. Põhja-Koreal on mida müüa ja loomulikult ei kajastu sellised tulusad projektid iiales Lõuna-Korea Keskpanga hinnangutes, mis nö ametlikult Põhja-Korea majandust analüüsivad. On silmnähtav fakt, et piiril Hiinaga käib selgelt äärmiselt elav kaubavahetus ning Sõpruse sild Dandongis on regulaarselt täidetud veokitega, mis toimetavad Hiinast erinevaid kaupu Põhja-Koreasse. Sanktsioonid ei löö Põhja-Korea määral, mida oodati ning teise ringi piirangud karistamaks eriti Hiina ettevõtteid, kes suhtlevad Põhja-Koreaga, tekitavad vaid lisapingeid Washingtoni ja Pekingi suhetes. Põhja-Korea televisioonis näeb aina uusi modernsete rajatiste avamisi, milliste sisustus ja tehonoloogia pärineb vanast Euroopast. Kim Jong-uni toksib klahve endiselt Apple’i arvutis.

Lõuna-Korea ei suuda valida – piits või präänik?
Lõuna-Korea poliitika põhjanaabri suhtes on enam kui segane. Maikuust riigi presidendi ametit kandev Moon Jae-ini Põhja-Korea poliitika pidi valimislubaduste järgi tulema naabriga koostööd hindav. Tegelikkus on aga vägagi keeruline. Pidevate raketikatsetuste taustal on Moon otsinud kabinetis toetust oma koostööle kutsuvale poliitikale, kuid regulaarselt lõpevad kohtumised Sinises palees (Lõuna-Korea presidendi töö- ja eluruumid) tõdemusega, et Pyongyangi vastu tuleb kehtestada kasvõi ühepoolsed sanktsioonid.  Kuigi juulis avaldas Mooni administratsioon kokkuvõtliku, kuid ühepoolse, dokumendi võimalikest koostööprojektidest, ei ole Pyongyang andnud tänini ühtegi luba Lõuna-Korea ametnike või ärimeeste külastusteks põhjapoole. Samuti soovivad Kaesongi tööstuspargis 2016.aasta veebruaris oma varad kaotanud ettevõtted vaatamata kompensatsioonidele tööd jätkata. Sellel soovil on ka presidendi toetus. Siiani on Kaesongi park siiski suletud ja Põhja-Korea armee kontrolli all. Samuti ei luba Põhja-Korea riiki Lõuna-Korea taustaga abiorganisatsioone.  2018. aastal Lõuna-Koreas toimuvatele taliolümpiamängudele on president Mooni kinnitusel palavalt oodatud atleedid ka Põhja-Koreast, kuid tõenäoliselt püsivate pingete valguses on oodata põhjanaabrite eemalejäämist ning tegeleda tuleb provokatsioonide vältimisega suursündmuse ajal.

Näidispood Pyongyangis

On täiesti selge, et olukord Koreas on viimase 70 aasta pingelisemas faasis. Washingtoni vihjed võimalikule sõjalisele sekkumisele on ebareaalsed. Ei ole võimalik tolereerida kahjusid ja inimohvreid, mida võiks endaga kaasa tuua kokkupõrge Ameerika võimekuse ja Põhja-Korea võimude ellujäämisinstinkti vahel. Majanduslik mõju ei oleks vaid piirkondlik.  Hiina Rahvavabariigi huvi on jätkuvalt Põhja-Korea olemasolu. Regioonis paiknevad maailma majandusliidrid, Jaapan ja Lõuna-Korea, ei soovi mingit konflikti. Selle kinnituseks on Lõuna-Korea selge allasurutud paine tunnistamaks Ameerika raketisüsteemi THAAD paiknemisest Lõuna-Korea pinnal. Donald Trumpi väidetav valmisolek sõjaliseks vastasseisuks ei sobi Moon Jae-ini ja Jaapani peaministri Abe retoorikaga rahuotsivast lahendusest. Peamine riiukukk elab tuhandeid kilomeetreid eemal probleemi koldest, teised peavad maandama reaalseid vastasseise oma piiridel. „Head pidu ei ole raisku laskmas“ ka Venemaa. Võib-olla tuleb mingil moel tegeleda lahendustega, mis aitaks olukorda pigem külmutada kui kuumutada?  Põhja-Korea kui nähtus ei kao ilmselt nii pea kuhugi või siis miljonite elude hinnaga. Ning klounaad toimub täna pigem Valges Majas kui Pyongyangis.

What to Do with North Korea?

The Democratic People’s Republic of Korea (North Korea) is not your typical diplomatic partner to communicate with. The efforts taken in the course of history to resolve the region’s issues with negotiations have almost always run up against North Korea’s unwillingness and its rational deliberations to uphold their regime. How should the international community communicate with Pyongyang? What has changed compared to previous decades and do we even have to communicate with Kim Jong-un or are there alternative options?

.

Clear preconditions

For starters, let’s point out two preconditions that the following train of thought is based on. North Korea makes all its decisions in view of maintaining the regime, and the further existence of North Korea is in the interests of the People’s Republic of China. The interests of other regional players may, depending on their point of view, change in time to some extent or the parties may seek to adapt their views according to the changes in the situation. However, the interests of China and North Korea are unambiguously clear, as is characteristic of the extremely long planning of future perspectives common in Asia.

On the Korean peninsula, spring in always the period when tensions tend to escalate. Let us recall the sinking of the South Korean warship Cheonan in March 2010. An incident that in today’s situation would prompt immediate military activity cooled down at that time like nothing had ever happened. Tensions rise during spring usually due to the coinciding of important national holidays in North Korea and joint military exercises held in South Korea. Tensions usually ease by summer. There are indications for such a development also in this conflict, but this time there are more discrepancies in the situation than well-known patterns.

.

Economy is paramount

First, a new fortune seeker has entered the gambling house—the new administration of the United States led by Donald Trump e is eagerly chasing those shiny chips with his hectic foreign policy.

First, South Korea has a modern and strong defence capability. Second, the good condition of the country’s economy has become almost a genetically entrenched dogma to South Koreans, which is often not consciously associated with North Korea and general security. Moon and most South Koreans appreciate good economic relations with China and Japan more than the tensions in the region caused by the aggressiveness of the US. Deploying the United States anti-missile system THAAD on South Korean soil has brought about significant setbacks in the relations between China and South Korea. Due to that, South Korea’s already low economic growth will take a significant hit from China this year. A prolonged economic war is feared between the neighbours, because in addition to the sanctions established by China against Korea’s soft trade items (tourism, cosmetics, intellectual products), Seoul may establish sanctions, for example, against Chinese steel products as a countermeasure. The frenetic import of metal from China has led to the situation where most South Korea’s large steel manufacturers have gone under state control and are being reorganized. Moreover, another kick is landed from the other side by Donald Trump’s plan to start developing the domestic steel industry, due to which the Koreans will lose their main export market for steel—the United States, which is enjoying South Korea’s cheap steel and a construction boom.

President Trump, who by his own account got to know the tumultuous history of the Korean peninsula only from China’s President Xi Jingping, should indeed look into how America’s role is viewed among the residents of the region. Contrary to the popular understanding, American presence in Korea is not that popular even in South Korea anymore. Beside the main topics in the South Korean presidential elections—economy and security—all the candidates had something to say about relations with the US. Only one candidate out of five saw the need to increase American presence in South Korea and deploy nuclear weapons to the state. All other candidates and the new president, left moderate Moon Jae-in, wanted to decrease America’s importance in the region.

.

“America”—a swear word with trans-Korean reach

The strategists in Pentagon must also consider the risks that may arise in cultural and historical terms if the word “American” is used in North Korea. For North Korea, a hysterical pre-war condition is the best that their leaders might wish for. However, unwitting crossing that border after exceeding a certain threshold of agitation is a very realistic possibility. America is North Korea’s arch nemesis who is blamed for all troubles and North Korea’s need to hate the US is almost the corner stone for the ruling ideology of the entire country. In a way, there may be a grain of truth in the obviously over the top exhibits in the gory history museums dedicated to the Korean War in Pyongyang. In 1952, American troops ceased the bombing of North Korea because there wasn’t anything to bomb anymore. There were no unharmed houses in the capital Pyongyang! 1.5 million civilians died. During the Korean war, also known as the “Forgotten War”, more bombs were dropped on North Korea than during the military activity in the entire Pacific Ocean theatre of World War II. If we add the bio-weapon tests on North Koreans, revealed from Washington archives, we should not underestimate the resentment and rhetoric of the Koreans in their calls for the destruction of America.

As a result of the physical annihilation of tens of thousands of left-wingers (the massacres of No Gun Ri and Bodo League) that clearly occurred with Washington’s knowledge, we get a frightening cocktail of potentially explosive anti-American sentiment throughout the whole peninsula, which should be taken into account nowadays as well. Moon, Seoul’s new master of the house, has spoken of outright cooperation (new Sunshine Policy) with North Korea—resuming operations in Kaesong Industrial Complex and re-opening of Mount Kumgang joint resort. Economic development is more important to the Koreans than the exuberant adventures of their ally beyond the Pacific. Donald Trump (who else?) in his unpredictability might try an unprecedented gambit and apologize to Pyongyang for the horrors of the Korean War. This would put Pyongyang in a baffling situation where the primary foreign adversary takes such an unexpected step to which one cannot react in a militant or combative way. Not even by trying to score points on the home court. Still, it is obvious that such a surprise move for relaxing tensions is not to be expected even from today’s White House. Furthermore, it would not change anything about the fundamental problem—North Korea’s nuclear ambitions.

.

Make Korea China again!

So what to do with North Korea? Regardless of the rhetoric coming from Washington, the key still lies with Beijing. North Korea’s, transformation, not its quick dissolution, is the solution. The objective in diplomacy with Beijing could be to give the Chinese free rein in North Korea’s economic space. The merry-go-round of everyday developments in North Korea’s market economy is spinning faster after a period of hunger. China implements internationally agreed sanctions selectively—just as much as necessary to achieve the long-term objectives listed at the beginning of this article. The much-discussed discontinuations of coal purchases from North Korea are only one fragment (albeit an important one) in the record breaking exchange of goods between the two de facto economic allies. For example, the export of iron ore from North Korea to China increased by 270% in March alone. Beijing is certainly concerned about the fact that the boasting Xi Jinping and Kim Jong-un have never met.

Kim Jong-un, who is actually trying to decrease China’s political influence, goes too far. It is completely evident (regardless of the absence of China’s delegation from the 15 May parade) that the communication channels between Beijing and Pyongyang continue to function. The tone clearly seems more ultimatum-like than before, but Kim Jong-un, who is trying to uphold the regime, clearly knows what is still holding his country together: cross-border trading and the ever strengthening market economy. This time, Beijing has responded with an outright threat to counter North Korea’s unprecedented criticism of China’s government—China has tens of thousands of troops at its border checking everybody who moves in the border zone and this has significantly harmed North Korea’s

actual life line, the trafficking of goods. Information from the border areas shows river traffic has ceased and marketplaces in North Korea have been closed. This is a truly forceful statement from China that might actually have an influence on Kim Jong-un. US Secretary of State Rex Tillerson’s statement that a plan to remove Kim Jong-un is also on the table might be realized and a government controlled by China that resembles the Myanmar junta would seize power. The role of the “king” would disappear and the country would be run collegially. This would also offer the chance to get the nuclear button under secure control. North Korea’s military sector already has significant economic interests, which are clearly impeded by Kim Jong-un, and support for a coup from the military could be significant. This conviction is supported by the experience and knowledge of one of history’s most notorious defectors, Thae Yong-ho, a diplomat active in the UK, who claims that the regime’s foundation is crumbling. The international community’s only real chance to speed up this process is co-operation with China (read: dangling a carrot in front of them) to turn North Korea into northeast China’s economic space. The greater utilization of “soft” measures on North Korea to pressure the regime would also be beneficial. Every now and then this requires actions that seem illegal: delivering mobile phones, media players, data carriers and other important products and solutions to the country to help unsettle the ideology. This process has already demonstrated its viability. The use of military means may chaotically upset the balance and the scenarios of a second Korean war would be apocalyptic. The United States has to consider its allies’ and other countries’ scope of interests and risks in that region. North Korea’s rocket capabilities certainly do not reach the mainland of the United States yet, but the entire Far Éast may suffer due to the Americans’ penchant for gambling.

Mida teha Põhja-Koreaga?

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) ei ole tüüpiline diplomaatiline suhtluspartner. Ajaloo jooksul toimunud pingutused kõneluste kaudu piirkonna kitsaskohti lahendada on peaaegu alati põrganud tagasi Põhja-Korea tahtmatuse ning ratsionaalsete kaalutluste vastu oma režiimi säilitada. Kuidas peaks maailma avalikkus Pyongyangiga suhtlema? Mis on muutunud võrreldes varasemate aastakümnetega ja kas üldse peaks Kim Jong-uniga suhtlema või on alternatiivseid võimalusi?

Selged eeldused
Algatuseks olgu mainitud kaks eeldust, millele kogu järgnev mõttekäik põhineb. Põhja-Korea teeb kõik oma otsused vaadatuna režiimi säilitamise võtmes ning Hiina Rahvavabariigi huvides on Põhja-Korea kui moodustise edasine olemasolu. Teiste regionaalsete mängijate huvid võivad olla vastavalt vaatenurgale mõnevõrra ajas muutuvad või olukorra muutustega kohanemist otsivad. Kuid Hiina ja Põhja-Korea huvid on Aasiale omaste ülipikkade tulevikuperspektiivide loomise traditsioonides üheselt selged.
Kevad on Korea poolsaarel alati peamine pingete eskaleerumise periood. Meenutagem kasvõi 2010.aasta märtsis uputatud Lõuna-Korea sõjalaeva Cheonan. Sündmus, mis tänases olukorras vallandaks kohese sõjategevuse, rahunes tol korral nagu midagi poleks toimunudki. Kevadised pingekasvud on enamasti  tingitud Põhja-Korea oluliste poliitiliste riigipühade ja Lõuna-Koreas toimuvate ühisõppuste kattumise tõttu. Enamasti suveks olukord leeveneb. Mõningaid märke selliseks arenguks on ka käesoleva konflikti korral, kuid seekord on erisusi siiski enam kui teada-tuntud mustreid.

Majandus eelkõige
Esiteks on mängupõrgusse sisenenud uus ja agressiivne õnneotsija – Ameerika Ühendriikide uus juhtkond eesotsas hektilise välispoliitikaga säravaid žetoone jahtiv Donald Trump. President Trump, kes sai enda sõnul Korea poolsaare ajaloo keerdkäikudest põhjalikult teada alles Xi Jingpingi käest, võiks tõepoolest süveneda natuke enam Ameerika rolli piirkonna elanike tunnetuses. Erinevalt üldisest arusaamast ei ole ameeriklaste kohalolek Koreas enam niivõrd populaarne isegi mitte Lõuna-Koreas. Käesolevate Lõuna-Korea presidendivalimiste peamiste teemade - majanduse ja

Union Steeli tootmisüksus Busanis, L-Koreas

julgeolekuolukorra - kõrval on kõigil kandidaatidel olnud midagi öelda suhete kohta Ameerikaga. Vaid üks kandidaat viiest nägi vajadust Ameerika kohaloleku suurendamiseks ning  tuumarelvade paigutamiseks Lõuna-Koreasse. Kõik ülejäänud kandidaadid ning tõenäoliselt uueks presidendiks saav (käesolev artikkel on kirjutatud valimispäeval ja tulemused ei ole veel selged) vasaktsentrist Moon Jae-in soovivad Ameerika rolli vähenemist. Esiteks on Lõuna-Korea kaitsevõime kaasaegne ja tugev. Teiseks on riigi majanduse hea käekäik lõunakorealastele olnud peaaegu geneetiliselt juurdunud dogma, mida tihtipeale ei osata niivõrd seostada Põhja-Korea ja üldise turvalisusega. Moon ja enamik lõunakorealasi hindab häid majandussuhteid Hiina ja Jaapaniga rohkem kui ameeriklaste agressiivsusest tekkinud pingeid regioonis. Ameerika Ühendriikide raketipüüdursüsteemi THAAD paigaldamine Lõuna-Korea pinnale on toonud kaasa olulised tagasilöögid Hiina ja Lõuna-Korea suhetes. Lõuna-Korea niigi kiratsev majanduskasv saab sel aastal seetõttu olulise hoobi Hiinalt. Karta on naabritevahelist pikemat majandussõda, sest lisaks Hiina poolt Korea pehmetele kaubandusartiklitele (turism, kosmeetika, intellektuaalsed tooted) kehtestatud sanktsioonidele võib Soul kehtestada vastukaaluks piirangud näiteks Hiina terasetoodetele. Metalli pöörane import Hiinast on viinud Lõuna-Korea terasetööstused olukorda, kus enamik suurtootjaid on läinud riigi kontrolli alla ning on saneerimisel. Käesolevas teemas annab kabjahoobi teiselt poolt Donald Trumpi plaan asuda edendama kodumaist terasetööstust, misläbi kaob korealaste jaoks peamine terase eksporditurg – odavat Korea terast ja ehitusbuumi nautivad Ameerika Ühendriigid.

„Ameerika“ – ülekorealine sõimusõna
Lisaks peavad Pentagoni strateegid teadvustama riske, mis võivad kaasneda kultuuriliselt ja ajalooliselt kasutades Põhja-Koreas sõna „ameeriklane“. Põhja-Korea jaoks on sõjaeelne hüsteeriline olukord parim, mida nende liidrid tahta võivad soovida. Kuid sellest piirist tahtmatu üleastumine on teatud ärrituspiiri ületamisel vägagi reaalne. Ameerika on Põhja-Korea vihavaenlane, keda süüdistatakse kõigis hädades ja kelle vihkamise vajadus on peaaegu kogu riigi valitsemise ideoloogia nurgakivi. Omamoodi on Pyongyangi ilmselgelt üle võlli keeratud Korea sõjale pühendatud ajaloomuuseumite veristes eksponaatides isegi tõepõhi olemas. 1952.aastal lõpetasid Ameerika väed Põhja-Korea pommitamise, kuna ei olnud enam midagi lõhkuda. Pealinnas Pyongyangis ei olnud ühtegi tervet maja! Hukkus 1,5 miljonit tsiviilisikut.  Korea sõda on tuntud kui „unustatud sõda“, mille käigus visati Põhja-Koreasse rohkem pomme kui II maailmasõja Vaikse ookeani episoodis kokku. Kui lisada siia ka Washingtoni arhiivide abil paljastunud biorelva katsed põhjakorealaste kallal, siis ei tasu alahinnata korealaste vimma ja retoorikat Ameerika hävitamisele üleskutsudes. 

Bodo veresaun L-Koreas

Lõuna-Koreas 1950-1960.aastatel toimunud kümnete tuhandete vasakpoolsete füüsilise hävitamise tagajärjel (No Gun Ri ja Bodo veresaunad), mis selgelt toimusid Washingtoni teadmisel, saame kokku hirmuäratava kokteili ameerikavastaste meeleolude potentsiaalsest plahvatusest kogu poolsaarel, millisega tuleb arvestada ka tänapäeval. Souli uus peremees Moon on rääkinud lausa koostööst (uus Päikesepaistepoliitika) Põhja-Koreaga - Kaesongi tööstuspargi töö taastamisest ja Mount Kumgangi ühise looduspargi taasavamisest. Majanduslik areng on korealastele olulisem kui ookeaniülese liitlase lennukad avantüürid. Donald Trump oma ettearvamatuses (kes siis veel?) võiks proovida enneolematut avangut – vabandada Pyongyangi ees Korea sõja õuduste pärast. See paneks Pyongyangi selgelt arusaamatusse olukorda, kus peamine välisvaenlane astub niivõrd ootamatu sammu, millele ei ole võimalik sõjakalt reageerida. Isegi sisepoliitilisi punkte noppida proovides. On siiski selge, et sellist ootamatust pingelõdvenduse saavutamiseks ei tule isegi praeguse ajastu Valgest Majast mitte. Lisaks ei muudaks see midagi probleemi põhialustes – Põhja-Korea tuumaambitsioonides.

Make Korea China again!
Mida siis teha Põhja-Koreaga? Vaatamata Washingtonist tulevatele loosungitele asub võti endiselt Pekingis. Lahendus ei ole Põhja-Korea kiire likvideerimine, vaid transformeerumine. Eesmärgiks diplomaatias Pekingiga võiks olla hiinlastele vabade käte andmine Põhja-Korea majandusruumis. Peale näljahäda perioodi alanud turumajanduslike igapäevaelu arengute vurr on Põhja-Koreas pöörlemas aina kiiremas tempos. Hiina rakendab üleilmselt kokkulepitud sanktsioone valikuliselt – täpselt nii palju kui on vajalik artikli alguses toodud pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Paljuräägitud söeostude katkemised Põhja-Koreast on vaid üks väike fragment (kuigi oluline) rekordeid löövas kaubavahetuses kahe defacto majandusliitlase vahel. Näiteks Põhja-Korea rauamaagi eksport Hiinasse kasvas märtsis 270%! Pekingile teeb kindlasti muret asjaolu, et ärplev

Xi Jinping ja Kim Jong-un ei ole kunagi kohtunud

Kim Jong-un, kes tegelikult proovib Hiina mõju poliitiliselt vähendada, läheb liiga kaugele. On täiesti selge, et vaatamata Hiina delegatsiooni puudumisele 15.aprilli paraadilt, toimivad suhtluskanalid Pekingi ja Pyongyangi vahel edasi. Toon on väliselt selgelt ultimatiivsem, kuid režiimi säilitada üritav Kim Jong-un teab, mis tema riiki üldse veel koos hoiab – piiriülene kaubandus ja aina kosuv turumajanduslik majandusmudel. Enneolematule Põhja-Korea kriitikale Hiina võimude suhtes on Peking seekord vastanud päris ähvardusega – Hiina piiridel on kümneid tuhandeid sõjaväelasi, kes kontrollivad piiritsoonis liikujaid ning see on hetkel pidurdanud märkimisväärselt Põhja-Korea tegelikku Eluliini – kaupade smugeldamist. Andmed piirialadelt räägivad seiskunud jõeliiklusest ja suletud turuplatsidest Põhja-Koreas. See on tõeliselt jõuline avaldus Hiinalt, mis tegelikult ka Kim Jong-uni võiks mõjutada. Rex Tillersoni öeldud „laual on ka Kim Jong-uni kõrvaldamise plaan“ võib sel moel realiseeruda ja võimule pääseks Myanmari huntalaadne, kuid Hiina kontrollitav valitsus. Kuninga roll kaob, riiki juhitaks edasi kollegiaalselt. See oleks  võimalus saada ka tuumakohver turvalise kontrolli alla. Juba praegu on Põhja-Korea militaarsektoril olulised majandushuvid, mida Kim Jong-un selgelt pidurdab ja toetus riigipöördele armeest võib olla arvestatav. Sellele veendumusele annab tuge ka ajaloo ühe olulisima põgeniku, Suurbritannias toimetanud diplomaadi,  Thae Yong-ho kogemus ja teadmine režiimi alustalade mädanemisest. Maailma avalikkuse ainus reaalne võimalus seda protsessi kiirendada on koostöö (loe: prääniku pakkumine) Hiinaga Põhja-Korea muutmiseks Kirde-Hiina majandusruumiks. Oluline on pehmete meetmete suurem survestamine üle Põhja-Korea piiri. See nõuab teinekord ka illegaalsena tunduvaid aktsioone -mobiiltelefonide, meediamängijate, infokandjate ja teiste  oluliste ideoloogiat murendavate toodete ja lahenduste riiki toimetamist. See protsess on juba näidanud oma elujõulisust. Sõjaliste meetmete kasutamine võib kogu tasakaalu viia kontrollimatusse kaosesse ja teise Korea sõja stsenaariumid on apokalüptilised. Ameerika Ühendriigid peavad arvestama oma liitlaste ja teiste regioonis paiknevate riikide huvide ja riskide ulatusega. Ameerika maismaani Põhja-Korea raketivõimekus veel kindlasti ei küündi, kuid ameeriklaste „mängulusti“ tõttu võib kannatada terve Kaug-Ida.

Põhja-Korea – kas järgmine Ameerika avantüür veelgi kõrgemate panustega?

Aprill 2017

Olukord Korea poolsaarel on pingete eskaleerumise ja rahunemiste sinusoid olnud kogu kahe Korea eksisteerimise perioodil. Alates 1970.aastate keskpaigast, mil Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) majandus ja elujärg on spiraalina ja pidurdamatult allakäiku teinud, tunneme ka Pyongyangi nn. ähvarda ja palu poliitikat. Selle mõiste taga on käitumismall, kus Pyongyang paneb lauale tavaliselt relvade näol tugeva ähvarduse, mille seejärel majanduslike abipakettide eest ajutiselt taas kuuri alla varjule lükkab. Just nimelt ajutiselt, sest iga pingelõdvenduse perioodi lõpuks on alati selgunud, et Põhja-Korea plaanitud strateegilised eesmärgid on tasapisi edasi arenenud ja vastaspool

Põhja-Korea propagandavideo

tema naiivsuses ära kasutatud. Nii oli see 1990.aastate algupoolel, kui Rahvusvahelisele Aatomiagentuurile näidati väidetavalt mahamonteeritud ja tuumarelvade loomiseks vajalikke tsentrifuuge, mis tegelikult olid Pakistanist sealse tuumarelvastuse looja ja valitsuse selja taga teadmisi ning tehnoloogiat parseldanud Abdul Qadeer Khani eraäri tulemusena Põhja-Korea tuumaprogrammi otsustavasse järku aitamise tegelikud nurgakivid. Samamoodi jätkas Kim Jong-il tuumaprogrammi edendamist riiki tabanud suure näljahäda ajal ning pingelõdvendusperioodil (Päikesepaistepoliitika 1998-2008) vaatmata 1994.aastal USA-ga sõlmitud koostööleppele, mille alusel pakkus Bill Clintoni valitsus Põhja-Koreale uraaniga mässamise lõpetamise eest elektritootmiseks vajalikku kergveereaktorit. 2002.aastal astus Pyongyang lepingust välja, kui George W Bush neid kurjuse teljel asuvaks riigiks nimetas. Muide, juba 1950.aastate lõpus Nõukogude Liidu abiga ehitatud kurikuulus Yongbyoni tuumateaduste keskus ei ole siiani ühendatud riigi elektrivõrku, sinna ei ei vii isegi ühtegi arvestatavat kõrgepingeliini. See muudab tagantjärgi Põhja-Korea jutud rahumeelsest elektritootmisest lihtlabaseks valeks, mida usuti aastakümneid.

Süürias väidetavalt Bashar al-Assadi korraldatud keemiarünnaku ja sellele reageerimise valguses on aga Põhja-Korea noorukese liidri agressiivne kaitsepoliitika tõusnud taas maailma huviorbiiti määral, mis paneb muretsema kogu avalikkust, aga eriti Põhja-Korea naabreid. Donald Trump, kes üritas põldu künda uut moodi, diagonaalis või lausa ringe tehes, on peale Süüria õhuväebaasile antud isiklikku mainekujundusprojekti surutud nö realistlikusse maailmapoliitikasse tagasi ja vaod lähevad siiski ka edaspidi paralleelselt. See on toonud kaasa Donald Trumpi seni toetanud „kogu maailma progressiivse elanikkonna (Ameerika lippudega kaetud Moskva tänavad peale valimisi, Le Pen jne.) äratõukamise, kuid ei ole selgelt tekitanud arusaama ka pärispoliitikutes, kellele Trumpi lennukad ja naiivsed ideed kõlavad endiselt ohtlike avantüüridena. Vähemalt võiksid kõlada. Seda eriti valguses, kus avalikkuse ette ilmub suurel määral uskumatuid plaane maailma konfliktikolletes toimuvate õuduste lahendamiseks. Kas kellelgi on veel meeles, et Donald Trump palus oma nõunikel koostada kuu ajaga plaan islamiäärmusluse lõplikuks likvideerimiseks? Samasse kategooriasse liigitub ka Põhja-Korea küsimuse lahendamine Hiina abita. Aprilli teisel nädalavahetusel toimunud tippkohtumisel Xi Jinpingiga jäi Põhja-Korea küsimus Hiina presidendi arusaadava leiguse tõttu selle tähelepanuta, mida Trump lootnud oli. Põhja-Korea probleemi ja eksisteerimist ei ole mingil moel võimalik lahendada ilma Hiina sellekohase toeta. Võiks lausa öelda, et Põhja-Korea on Hiina kõige olulisem provints tagamaks turvaline puhver Ameerika kohalolust nende piiridel, hoidmaks ära miljonitest põgenikest tekkivad majandusprobleemid niigi vaeses Kirde-Hiinas. Lisaks võiks ühinenud Korea olla Hiinale (aga ka Jaapanile) arvestatav majandusjõud ja konkurent pikas perspektiivis. Erinevate naabrerriikide motivatsoonist säilitada regioonis status quo on palju kõneldud ja alustalad selles osas muutunud ei ole. Kuigi Hiina on Kim Jong-uni võimuperioodil teinud Pyongyangi suunas oluliselt äkilisemaid avaldusi kui varem ning on selge, et neile ei meeldi noore ja kogenematu riigijuhi (Aasia kultuuriruumis ei saa vaevu üle 30-aastane meesterahvas veel kõrgestiaustatud juht ja õpetaja olla. Seepärast ei teata isegi Põhja-Koreas Kim Jong-uni tegelikku vanust) relvaarenduspoliitika, ei ole tegelikult Hiina ÜRO kehtestatud sanktsioonides sisuliselt kaasa löönud. Nii on leitud alati võimalus, kuidas hiilida mööda pangandusega seotud piirangutest, endiselt voolavad torujuhtmetes kahe riigi vahel kütteõlid, ehitatakse uusi sildu jne. Viimane söepiirang (ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsioon 2321), mis peaks teoreetiliselt mõjutama Põhja-Korea ekspordi põhilist alustala, on Hiina impordiplaanides küll ametlikult tugevat kahanenud, kuid andmed tollipaberites seda ei kinnita (http://38north.org/2017/04/ysun040517/). Samuti ei oska Läänemaailm tänaseni sanktsioneerida uimasti- ja illegaalset relvaäri, küberkuritegevust. Paljud laheriigid ning Aafrika maad ja Venemaa ei tee teist nägugi kasutades Põhja-Korea poolmuidu tööjõudu, kes sisuliselt on Pyongyangi rahamasinas orjad. Kuid just need valdkonnad on Põhja-Korea kuningakoja majanduse olulised sissetulekuallikad. Hiljuti tuli ilmseks tõsiasi, et Põhja-Korea Berliini saatkonnahoonet pakutakse kasutamiseks hotellina – niivõrd hapuks on läinud Kim Jong-uni rahaasjad.

Ameerika Ühendriikide välisministri suu läbi on meieni jõudnud plaanid Põhja-Korea ohjeldamiseks. Need sisaldavad majanduslikke meetmeid, kuid olulisel määral on meediasse võimendatud sõjalised lahendused ja lausa Kim Jong-uni füüsiline likvideerimine. Siinkohal tuleb küll hoida kahe käega peast kinni ja küsida, kas Ameerikal endal on plaanid oma presidendi likvideerimiseks, kui sellised avantüürid tõesti ette võetakse ja need ebaõnnestuvad? Analüütikud on Põhja-Korea tulevikustsenaariume ennustanud sama kaua kui riik on maailma huviorbiidis olnud, kuid ükski tõsiseltvõetav asjatundja ei ole sõjalist sekkumist pidanud juba paarkümmend aastat niivõrd oluliseks, et seda oma mõttepaberites asetada kõrgemale kui viimasele kohale. Lihtsustatult võib öelda, et riskid on lihtsalt liiga suured. Kim Jong-uni tapmine on puzles tehniliselt kõige lihtsam tükk. Ta on väga liikuv, osaleb väga sageli vabaõhuüritustel, tema koht kindlatel riiklikel tähtpäevadel tribüünidel on üldiselt teada. Just käesoleval kuul tähistab Põhja-Korea oma suurimat tähtpäeva aastas, Kim Il-Sungi sünnist täitub 15.aprillil 105 aastat ja Päikese Päeva tähistab alati avalikult ka Kim Jong-un. 25.aprillil peetakse tõenäoliselt sõjaväeparaadiga meeles Korea Rahvaarmee 85.sünnipäeva. Kuid muul moel ründed Põhja-Korea militaarobjektide pihta peaks olema üsnagi kõne alt väljas. Juhul kui Süüriale sarnane rünnak peakski aset leidma, ei reageeri Kim Jong-un sellele ilmselt esmalt kuidagi või pommitab vähese võimsusega mõnda oma ranniku lähistel asuvat Lõuna-Korea saart. Lootuses, et Ameerika katse jääb viimaseks ja saaga jätkub. Pikemal sõjalisel torkimisel ei jää aga üle 1000 maasse kaevatud või maastikule peidetud suurt kahurit demilitariseeritud tsooni joonel ilmselt vaikseks ja Põhja-Korea humoorikana tundunud jutud Souli tulemerre uputamisest muutuvad realistlikuks. Kuidas vaatab sellisele olukorrale aga Hiina, keda häirib juba Korea poolsaarele plaanitav raketipüüdursüsteem THAAD, võime vaid aimata. Muide, Hiinat ei häiri samalaadne süsteem Jaapanis, mis tegevusraadiuselt nagunii Hiina territooriumile ulatub, kuid see on juba poliitilise retoorika valdkonda kuuluv reageerimine. 

Ameerika Ühendriikide hüplik käitumine on murelikuks teinud ka Lõuna-Korea võimud. Esimest korda Korea poolsaare jagatud ajaloo jooksul on märgata Lõuna-Korea võimude tõsist hirmu tekkinud olukorras. Esmalt on kindlasti põhjuseks põhjanaabri ennaktempos edenev tuumaprogramm, kuid ka Ameerika reaktsioonid Süürias. 10.aprillil teatas Koreade Ühendamisministeerium Soulis läbi kõneisik Lee Duck-hangi suu, et murel relvade kasutamisest olukorra lahendamiseks, ei ole alust. See annab selge signaali, et Lõuna-Korea niigi võimuvaakumis olev juhtkond (president Park Geun-hye vangistati, uut pole veel valitud) tunneb tegelikult ka olulist ebakindlust oma kauaaegse liitlase, USA, tegutsemise osas. See aga ei takista Soulil aprilli lõpus läbi viia vahetult demilitariseeritud tsooni

lähistel Pocheoni väljadel massiivseid ja Põhja-Korea rünnaku ennetamiseks tehtavaid süürtükiõppusi. Sellised õppused on Põhja-Korea valitsejaid alati frustreerinud ja vastus on olnud karm. Seni küll vaid läbi ruuporite või hüsteeria äärel oleva televisiooni uudisteankru. Omamoodi tähelepanek on, et varasemalt Lõuna-Korea vältis alati õppuste eesmärgina nimetamast Põhja-Korea ohtu, siis viimased viis aastat tegelikest eesmärkidest rääkimist enam ei väldita – kõik on niigi selge. Põhja-Koreas koguneb lähipäevil Korea Töölispartei kui tegeliku võimuteostaja kummitemplina toimiv Suur Rahvaassamblee. Kuigi valdavalt on selle ametlikult riiki valitseva organi tegevusfookus sisepoliitiline, siis on seekordselt kogunemiselt oodata miljonikordset toetust Targa Marssali kaitsepoliitikale. Kuid ilmselt sisaldab parlamendiistungi lõppdokumendis ka soovitus ameeriklastel natuke hoogu maha võtta ja pidada nõu oma liitlaste ja rahvusvahelise üldsusega enne kui süürialaadseid meeleolupuhanguid tegeliku tuumariigi vastu ette võetakse. Või olgu siis olemas korralikud plaanid rünnakutejärgseteks kaoseaastateks. See on üks väheseid tahke, milles põhjakorealastega võib isegi nõus olla. Kim Jong-uni režiimi vastu saab kokku panna oluliselt selgema ja tõestatud kuriteoregistri, millele äkki isegi Venemaa alla kirjutab ning ei teki vaidlusi rahvusvahelise õiguse olemuses.

Kim Jong-unil täitus viis aastat võimul. Mis on selle aja jooksul muutunud?

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi Põhja-Korea) liidril Kim Jong-unil täitus detsembris viis aastat võimuletulekust. Millised on olnud selle aja jooksu olulisemad muudatused Eraklikus Kuningriigis?

Majandus – rohujuure turumajanduse ja tõelise isehakkamasaamise edulugu?

Põhja-Korea on üks maailma vaesemaid riike. Selle põhjuseks on olnud teadlik suletus kogu riigi ajaloo jooksul, ebaõnnestunud majandusmudeli valik ja igasuguseid vabadusi piirav ning vaid valitsejatele  isiklikku kasu genereeriv poliitika. Selle tõttu on elatud pidevate sanktsioonide mõju all ja lahus maailma kogukonnast. Ennast ei ole suudetud juba aastakümneid piisavalt toita ja katta. Viimase viie aasta jooksul on toimunud siiski olulised ja põhimõttelised muutused. Kuigi alatoitumus on endiselt probleem ligi kolmandiku elanikkonna jaoks, ei ole peale 2010. aastat tulnud enam teateid massilistest näljasurmadest. Sellele on kaasa aidanud Põhja-Korea majanduse ja elutegevuse põhilise mootori – rohujuuretasandi turumajanduse teke. Riigil on kaks majandust, nn.kuningakoja oma ja

Jangmadang ehk turg Põhja-Koreas. Foto:Internet

tegelik rahvamajandus. Esimene tegeleb enda võimul hoidmisega läbi lojaalsele toetajaskonnale hüvede loomise. Moodsate elamispindade jagamine linnades, olmeelektroonikaga varustamine, heade vabaajaveetmise võimaluste loomine jne. Teine hoiab tegelikult elus peaaegu kogu riigi ligi 25-miljonilist elanikkonda, kes endiselt peaks riigi retoorika järgi saama hakkama sotsialistlikus õndsuses umbes 3-dollarise päevasissetulekuga. Turgude areng, mis sai alguse 1990.aastate keskel riiki tabanud näljahäda ajal, on saanud tõeliseks majandusmootoriks just Kim Jong-uni perioodil. Seda on põhjustanud liidri  teadlik tegevus (pigem tegevusetus) turgude üle kontrolli vähendamisega. Valitsejad on saanud aru jangmadangide (turgude nimetus korea keeles) tähtsusest rahva toitmisel ja seeläbi ei ole seatud ahistavaid piiranguid, mis olid tavalised Kim Jong-ili valitsemisperioodi ajal. Võimud on ehitanud isegi täiesti ametlikke ja kaasaegseid turuplatse, kehtestanud mõistlikud maksud müüjatele ja vaadanud läbi sõrmede kaubandusettevõtjatele, kes toimetavad üle Yalu ja Tumeni jõe Hiinast kohale illegaalseid kaupu. Jangmadangide tegevusega on hõivatud peaaegu kogu rahvastik. Enam ei seata nõudmisi turul töötavate inimeste vanusele ja soole. Varem oli see lubatud vaid vanematele naisseltsimeestele. Piirangud on seatud vaid strateegilistele toiduainetele nagu riis ja liha ning nende hindadega spekuleerimist kvalifitseeritakse riigivastase tegevusena. Suure arenguna tuleb mainida, et toiduainete hinnad kujunevad vabas konkurentsis. Riiklik Toidujagamissüsteem, mille kaudu riik on proovinud rahvast toita oma loomisest peale 1948.aastal, on selgelt ebaõnnestunud, suutes tagada heal juhul viiendiku vajaminevast. 

2016. aasta kevadel toimunud ajalooline Korea Töölispartei 7. kongress otsustas vähendada sõjaväe rolli riigi juhtimises, tuues võimule tagasi rohkem partei- ja majandustegelasi. Kim Jong-un pidas oluliseks järgmise viisaastaku jooksul eelisarendada just riigi majandust ja kaitsevõimet. Majanduses peeti oluliseks elanikkonna elujärje parandamist ja omal moel on see soov tasapisi realiseerumas. Jangmadangid on toonud põhjakorealasteni peaaegu kõik olme- ja tarbekaubad, toiduained. Riigipoolse panusena saavad  elanikud kasu investeeringutest, mis on olnud suunatud elektrijaamade ja mitmete infrastruktuuride uuendamisesse. Elektriga varustatus on paranenud ja söe ekspordi piirang on alandanud selle hinda koduturul, parandades paradoksaalsel moel  inimeste hakkamasaamist. Riigil jäi söe ekspordist 2016. aastal saamata 1,1 miljardit dollarit. Seda puudujääki saavad tundma just parteile lojaalse eliidi liikmed. Neile jäävad ehitamata luksuslikud kortermajad Pyongyangis ja kinkimata uued sõidukid ning kallid käekellad.  Kuigi ajaloo kangeimad sanktsioonid ei ole pessimistide arvates teinud muud, kui sundinud Pyongyangi arendama oma sisemaist tootmist-tarbimist, on pigem tõeks saanud vastupidine. Kallis kaitsepoliitika arendamine (pidevad relvakatsetused ja sõjaväe arendamine) on võtnud Kim Jong-unilt sadu ja sadu miljoneid ning ülearust ressurssi kaaskonna ülekuldamiseks lihtsalt ei jätku. Sanktsioonide mõju hindamiseks on veel liiga vara. On siiski selge, et eksport-import Hiinaga on vaatamata neile hoopis kasvanud. See peegeldab Hiina Rahvavabariigi tegelikku soovimatust sanktsioonidega liituda, mis on geopoliitiliselt muidugi mõistetav. Põhja-Korea majandusellu on tekkinud mõisted nagu arvelduskrediit, pangalaen ja krediitkaart. Avatud on esimesed riigisiseses intranetis toimivad veebipoed. Interneti kättesaadavus on endiselt roosa unenägu.

Loomulikult on sanktsioonid sundinud Kim Jong-uni leidma ka täiendavaid sisemisi ressursse. Üheks selliseks lahenduseks on olnud lööktöö kasutamine kampaaniate korras. Nii näiteks katsetati enne maikuus toimunud kongressi 70-päevast kohustuslikku ja tasustamata (!) ülemaalist kampaaniat, mille käigus rajati infrastruktuure, ehitati hooneid ja rajatisi, koristati. Vaevalt sai põhjakorealane pöörduda tagasi oma tavapärase toitva tegevuse juurde (kampaania ajal turgude tööaega oluliselt

200-päevane tasustamata töökampaania. Foto:Internet

piirati), kui kongress teatas 200-päevase ja sisuliselt orjuse sisseseadmisest veelgi suuremate projektide teostamiseks. Kampaania lõpul, detsembris, teatas Korea Töölispartei suurtest edusammudest ja kõikide plaanide täitmisest. Peamiselt ehitati niiviisi valmis hulganisti vaid eliidile mõeldud ehitusprojekte näidispealinnas Pyongyangis. Rahva usk sellistesse projektidesse on äärmiselt madal, kuid ühiskonnas, kus vastuhakk lõpeb karistusasutuses, see teemaks ei tõuse. Samuti leevendas pahameelt Kim Jong-uni otsus turgude tegevust sel korral mitte piirata. See asjaolu ei tõstnud ka toiduainete hindu erinevalt kevadisest 70-päevase kampaania ajal nähtust. Loodetud hüppe asemel majanduses võivad sellised löökkampaaniad hoopis takistada majandusarengut, kuna inimesed peavad viibima viljakal kauplemisajal kohustuslikus korras objektidel ja tööpaikadel. Sel ajal sadade tuhandete piiriüleste kaupmeeste tööst kasusaavate kodanike arv väheneb oluliselt.  Suurenenud on ka pahameel, mis on seotud suurte kulutustega riigi kaitsevõime suurendamisesse. Sanktsioonid on igaljuhul kasvatanud turgude ja nendel tegutsejate arvu, vähendanud Kim Jong-uni õukonna sissetulekuid ja sellest vaatenurgast tuleb arenguid näha positiivsetena. 

Põllumajanduses on asutud katsetama julgeid ja võimudele potentsiaalselt ohtlikke meetmeid. Just nimelt meetmeid, sest sõna „reform“ Põhja-Korea ei kasuta. Senise absoluutse kollektivismi läbikukkumisega lõppenud kolhoosielule lisaks on alates 2015. aastast lubatud toiduainete kasvatamine ja müümine enda tarbeks. Just Hiinas osutus sarnane samm 1970. aastate lõpus otsustavaks, mis kaotas nälja ja tõstis majapidamiste saagikust piirkonniti paari aastaga ligi 20 korda! Põhja-Korea proovib sarnast lahendust, kuid oluliste piirangutega. Meetme kasutuselevõtust rääkis Kim Jong-un juba oma esimese võimuaasta lõpus, kuid sarnaselt paljudele teistele algatustele ei kippunud head mõtted reaalsesse ellu kuidagi jõudma. Nüüd see nii siiski on ja sammu eesmärk on saavutada olukord, kus elanikkond maal toidab end ise ja seeläbi suudetakse ka linnades nälg unustada. Esimesed tulemused on paljulubavad. Samuti alandati kolhooside loomiseks vajaminevate majapidamiste hulka. Varasema kolmekümne majapidamise asemel võivad kollektiivse põlluharimisega nüüd tegeleda ka kolm. Siit sõnani „väikeettevõtlus“ ei ole enam pikk maa. Maaviljeluses võtab Põhja-Korea aina enam üle Vietnami kogemusi, kelle kommunistlik põhjaosa vabanes näljast väga kiiresti peale eelpoolkirjeldatud mudeli rakendamist pärast Vietnami ühendamist. Siiski proovib Pyongyang säilitada võimalikult sotsialistlikku mudelit, kuid aina enam jääb see vaid sõnakõlksuks. Punased lipud ja marsimuusika vagude vahel on siiski jätkuv. Küll aga vaatavad Põhja-Korea põldurid juba mitmest mobiilirakendusest värskemaid põllundusnippe ja ilmaennustust.

Oluline on meenutada ainsa Lõuna-Koreaga toiminud majandusliku ühisprojekti, Kaesongi tööstuspargi sulgemist 2016. aastal algatatuna Lõuna-Korea poolt reaktsioonina Põhja-Korea järjestikustele tuumakatsetustele. Kaesong andis tööd kuni viiekümnele tuhandele põhjakorealasele ja ligi sajale Lõuna-Korea ettevõttele ning tootis Pyongyangile aastatuluna ligi 100 miljonit dollarit. Peale tormilist Lõuna-Korea president Park Geun-Hye tagandamist Soulis on Kaesongi taasavamine saanud teemaks uute presidendikandidaatide lubadustes. Seni on suurprojekt külmutatud ja seda valvab Põhja-Korea armee. Tootmist ei toimu ja Lõuna-Korea valitsus maksis kinni kõigi seal tegutsenud ettevõtete kulud ja saamata kasumid. Arvestades raha võimu ideoloogiate üle, on tööstuspargi taaskäivitamine ilmselt lähikuude või –aastate küsimus.
Sanktsioonide mõjul on kasvanud ka põgenike arv Põhja-Koreast lõunanaabri juurde. Sel aastal saavutas Lõuna-Koreasse jõudnute hulk kolmekümne tuhande piiri, mis kaasaegsetes põgenikekriisides on muidugi kaduvväike number. Kohe peale Kim Jong-uni võimuletõusu alustas noor liider ennaktempos piiride sulgemist ja põgenike arv langes, kuid just 2016. aasta sanktsioonide tõttu on valitsejate poolt taaskord tolereeritud piiriülene salakaubandus. Seeläbi lipsab minema enam kodanikke, kui neljal eelneval aastal. Repressioonid tabatud piiriületajate ja nende perede vastu on siiski kasvanud. Kaupmeeste hulk, kes Hiinas end regulaarselt kaupadega varustavad, on kasvanud märkimisväärselt ja piiriäärsetes Hiina linnades nähakse üha enam Põhja-Korea tekkiva keskklassi ehk donju liikmeid nautimas näiteks Lõuna-Korea taustaga ilusalongide teenuseid. Sellised privileegid on kättesaadavad muidugi üksikutele.

Kokkuvõttes on majanduses mindud piiratud kontrolliga isevoolu teed, mis tagab elanike toimetuleku ja hoiab ära äkilisemad ohud režiimile. Deng Xiaopingi radikaalseid ja Hiina edule aluse pannud reforme Põhja-Koreas veel oodata ei tasu. Elanikud ei oota enam tuge valitsuselt ning on õppinud edukalt ise majandama ning suu kinni hoidma. Riigi eliit, kelle suuruseks hinnatakse maksimaalselt  5% elanikkonnast, kuid kelle käes on enamik ressurssidest, hoiab endiselt Kim Jong-uni võimul. Režiimi ebastabiilsus ja tõmblemine oma võimu tsementeerimisel on olnud selgelt märgatav pidevate võimuvangerduste näol, mis on saatnud Kim Jong-uni perioodi algusest peale ja näitab vaid osaliselt  vaibumise märke.


Inimõigused. Õigus elamisele või on midagi veel lubatud?
Inimõiguste valdkond on välismaailmale võib-olla tuumatemaatika kõrval enimkõneldud tahk Põhja-Korea elust. Selles osas kahjuks mingeid rõõmustavaid arenguid Kim Jong-uni võimuperioodil toimunud ei ole. Maailma vabadusi ja inimõigusi mõõtvad indeksid on Põhja-Korea paigutanud rahuaja riikide hulgas konkurentsitult viimasele kohale. Kui inimõigustest rääkimine on läänemaailmas moodne retoorika kirjeldamaks piiranguid sõnavabadusele ja kitsendustele igapäevaelus (näiteks Türkmenistanis, Myanmaris, Laoses jne), siis Põhja-Koreas on oht inimeste eludele tõeline. Põhja-Korea on endiselt maailma repressiivseim rahuaja riik. Oma selgelt tahtlikus ja

Üks väheseid fotosid P-Korea vanglilaagrist

enda loodud suletuses on tehnoloogia võidukäiguga sammupidamisest saanud võimurite jaoks suurim väljakutse. Suur areng sai alguse satelliitfotodest, millega lõplikult suudeti tõestada vangilaagrite (kwan li so-de) olemasolu. 2014. aastal tunnistas riigi kõrge diplomaat Hyun Hak-bong esmakordselt Sky Newsile antud otseintervjuus karistusotstarbeliste laagrite olemasolu. Eelmise sajandi repressiivvõimude poolt peetud laagritele sarnaste asutuste võrk toimib riigis endiselt täistuuridel. Nende arv on küll vähenenud, kuid olemasolevate pindala ja asukate arv suurenenud. Suletud on peamiselt Hiina piiri lähedal olnud laagrid ja seda võib põhjendada põgemiskatsete minimeerimise vajadusega. Suletud Hoeryongi laager oli riigi julmim karistusasutus, kust ei ole kunagi põgenetud ja kus sooritati eriti võikaid inimkatseid. Kinnipeetavad on ümber asustatud kurikuulsatesse Kaechoni, Yodoki ja Pukchangi laagritesse riigi mägises keskosas. Väidetavalt on kolimise käigus kaduma läinud tuhandeid vange, kelle tegelik saatus jääb kuni Pyongyangi arhiivide avanemiseni teadmata tulevikus, ebaselgeks. Matmisalade suurenemine laagrite territooriumitel on satelliidifotodelt nähtav tõsiasi. Suurenenud on  väiksemate piirkonnavanglate (kyo hwa so-de) hulk. Seda seostatakse majanduskuritegude osakaalu ja põgenemisel tabatute arvu  kasvuga. Samuti on suurenenud naiste arvukus kinnipidamisasutustes, mis on seotud naiste rolli hüppelise kasvuga riigi majanduselus. Keskmise vanglakaristuse kestvus sellises vanglas on küll vähenenud mõnele kuule, kuid asukate suremus kurnatusse, nälga ja vägivalda on suurenenud. Püsivalt viibib endiselt jõhkrates tingimustes sada kuni kakssada tuhat inimest. Ajaloo jooksul on Põhja-Korea vangilaagritesse jäänud kuni kolm miljonit elu. Esimest korda ajaloos tõi ÜRO 2014. aastal avalikkuse ette ligi 400-leheküljelise dokumendi Põhja-Korea karistuspoliitika varjukülgedest (http://www.ohchr.org/Documents/HRBodies/HRCouncil/CoIDPRK/Report/A.HRC.25.CRP.1_ENG.doc), mis tugines kümnete laagrites viibinud inimeste (lisaks vangidele ka valvurite) tunnistustele, aastatepikkusele uurimis- ja jälgimistööle, fotodele. Töö tulemusena esitati Kim Jong-unile ja riigi teistele liidritele kutse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette, kuhu neid loomulikult oodata ei ole. 2017. aasta märtsis on ÜRO-l plaanis dokumendile esitada olulisi täiendusi, mis tõestavad inimõiguste olukorra jätkuvat halvenemist riigis. 

Kui majandust puudutavas lõigus käsitlesime valdavalt positiivseid arenguid, siis miks on inimõiguste vallas olukord heaolu üldise kasvu taustal muutunud halvemaks? Kõiki Põhja-Koreas toimuvaid arenguid peab vaatama valitseva režiimi võimusäilitamise eesmärgi vaatenurgast. Inimõigustega seonduva korral on seos väga otsene. Tehnoloogia arengut ei suuda ohjata isegi mees,

Kim on tehnoloogiahuviline. Foto: Internet

kelle isa suutis kontrollida ilma ja vanaisa lõi maailma enda. Mobiilside areng on olnud riigis plahvatuslik, väikeste andmekandjate levik on toonud välismaise meedia ja meelelahutuse pea igasse Põhja-Korea kodusse. Riik on loonud kontrollitud sisuga mobiiliappe, käivitunud on telefonihelinate laadimise äri, olemas on videolaenutusega digiboksid ja kaabelvõrgud. Kaelas rippuv mälupulk on noorte hulgas staatuse sümbol. Info on võti ja valgus ning seda teab Kim Jong-un karta suurepäraselt. Seetõttu on igasuguse info sisseimbumise takistamiseks võetud ette mahukaid investeeringuid. Põhja-Korea ja Hiina piir on saanud uued valveseadmed. Piiridel on piiratud elutegevust (näiteks jõgede ääres pesupesemist või kalastamist), kasutatakse valvekaameraid ja piiritsooni „kaunistavad“ arvukad raadiomastid. Viimaste eesmärk ei ole tagada paremat mobiililevi, vaid segada Hiinast sisseimbuvaid sõnumeid ja meediat. Nende mastide tehnilise võimekuse üle kaebab isegi Hiina. Reidid piiriüleste kõnede tegijate tabamiseks on intensiivistunud. Karmistatud on karistusi, mis on seotud välisriigi meedia tarbimisega. Kui varem oli välismeedia jälgimine peamiselt nooremate ja julgemate inimeste teema, siis nüüdsest on hullus tabanud ka lojaalsete kodanike masse ja eliiti. Selle protsessi intensiivistamise eesmärgil on Lõuna-Korea poolt käivitatud spetsiaalselt võimukoridorides liikujatele mõeldud ja kesklainel levivad raadioprogrammid. Saadetega Korea keeles plaanib 2017. aastal alustada näiteks BBC. 

Info leviku roll põgenike arvu suurenemisel on hindamatu. Kim Jong-uni võimuletulekust alates on keskmise põgeniku profiil oluliselt muutunud. Kuni 2010. aastani olid kolmveerand põgenikest üle keskea naisterahvad vaesemast kastist. Kim Jong-uni paleepuhastuse käigus hakkasid põgenike hulgas aina enam tooni andma eliidi ja võimu aktiivsed liikmed. Enamasti jääb nende identideet turvalisuse tagamiseks avalikkusele saladuseks, kuid augustis 2016 põgenenud riigi asesuursaadik Suurbritannias Thae Yong-ho, on avanud eliidi põgenemise motiive. Eelkõige on need seotud hoogustunud paranoilise järelevalve ning  ebareaalsete nõudmiste tõttu tagada Kimide klannile sissetulekud, kuid peamiseks pidas Thae just meedia rolli. Hea ligipääs Lõuna-Korea uudistele oli põhjuseks, miks langetas mees põgenemisotsuse. Võrreldes avanenud pilti enese kogemustega, olid puzletükid lõpuks asetunud paika. Tänaseks on Thaest saanud Soulis usin eestkõneleja Põhja-Korea teemadel. Tema üsnagi agressiivne ja julge kõnemaneer teeb temast Pyongyangi jaoks füüsilise märklaua. Thaed on režiimi poolt juba nimetatud „inimrämpsuks“. Kahjuks on teadmata tema Põhja-Koreasse jäänud perekonnale osaks saanud repressioonid, mis kindlasti on aset leidnud. Kim Jong-uni ajal on oluliselt suurenenud hukkamiste hulk, mis on seotud näiteks Lõuna-Korea filmikunsti jälgimisega. Mõned kuud tagasi võeti vastu otsus, mille tulemusena kaovad Põhja-Koreast ennetavat eesmärki teenima pidanud avalikud hukkamised. Neid viiakse pahameele kasvu kartuses nüüd läbi karistusasutuste seinte vahel. Hukkamiste hulk on selgelt suurenenud ja nende haare kõrgetasemeline. Meenutagem riigi tähtsuselt teise mehe, Kim Jong-uni tädi endise abikaasa Jang Song-thaeki meediasündmuseks kujunenud kiiret hukkamist 2013. aasta lõpus. Manööverdused kuningakoja võimukoridorides on nõudnud ilmselt kümneid elusid ja tuhanded ametnikud on oma postidel asendatud noorele Kimile lojaalsemate seltsimeestega. Võimult kõrvaldamised on puudutanud sõjaväe tippjuhtkonda ja ministreid, ametnikke ja teenistujaid. Kuigi maailma meedia armastab neid protsesse seostada ka värvikate hukkamistega, ei ole need peaegu kunagi leidnud kindlat tõestust ja mitmed väidetavalt kahuritules hävitatud kindralid on paar tärni lahjemate pagunitega peagi suures mängus tagasi. Saata kõrgetasemelisi ametnikke meeleparanduseks maapiirkondadesse tööle on olnud Põhja-Koreas tavapärane praktika.

Kui inimõiguste ja vabaduste peatükk peaks puudutama ka meedia- ja meeleavaldusvabadusi, siis see lõik jääb väga lühikeseks. Mingeid selliseid õigusi riigis ei eksisteeri. Küll on 2014. aastast alates leitud hulgaliselt riigivõimu kukutama kutsuvaid seinamaalinguid. Leitud on rahatähti, kus jumaluse Kim Il-sungi nägu on olnud soditud, kuid need juhtumid on väga haruldased. Soovitan siiski tutvuda ajaloo jooksul toimunud dissidentlike ilmingutega – vastuhakke töökollektiivides ja haridusasutustes on olnud siiski kümneid, kuid nende organisaatorite ja kaasosaliste saatus on mustvalge ning karistuse ennetav mõju ilmselt toimib. Põhja-Koreas ei ole tekkinud piisavat hulka selliste vaadetega rühmi, kes võiks valitsevale võimule tõeliselt ohtlikuks saada. Küll aga on signaale, et perekonniti või sõprade vahel on tekkinud köögilauavestlustes julgus kritiseerida võime ja nimetada Kim Jong-uni seaks. Veel kümmekond aastat tagasi ei usaldatud teineteist isegi mitte peresiseselt. Igapäevaelus tuleb aga jumaluste pilte kodudes ja asutustes endiselt tolmust regulaarselt puhastada. Monumentide ja memoriaalide hulk riigis on ennaktempos kasvamas. Lapsed õpivad esimese sõnana endiselt „kimilsung“. Kindlasti on õigustes ja vabadustes oluline vahe linna- ja maaelanike vahel. Elukoht on peamine lojaalsuse peegeldus. Samuti ei ole riigist kuhugi kadunud kurikuulus kastisüsteem, mis lahterdas inimesed lojaalsuse järgi kolmeks. Küll aga on nüüdisajal võimalik end ühest kastist teise liigutada altkäemaksude abil. Altkäemaks on Põhja-Koreas juba geneetiliselt sissejuurdumas ja reguleerib praktiliselt kõiki eluvaldkondi, meditsiinist hariduseni, vanglakaristuse pikkusest

Põhja-Korea poolt Senegali rajatud ausammas. Foto:Internet

sõjaväeteenistusse minemiseni, igapäevaste hüvede hankimisest rääkimata. Juba aastaid ei kasutata kurikuulsat kolme põlvkonna karistamispoliitikat, mis oli aastakümneid Põhja-Korea „nokia“. Vaimuelus Kim Jong-uni võim muutusi toonud ei ole. Muusikateosed ja kirjanduslikud katsetused tellib endiselt riik, vabast inspiratsioonipuhangust looming Põhja-Koreas ei sünni. Usuvabadust ei eksisteeri. Avastatud kristlased satuvad peaaegu sajaprotsendiliselt kõige karmimatesse laagritesse. Samas külastavad partei funktsionäärid aastatuhandeid Koreas tegutsenud šamanistlikke ravitsejaid, kuigi ka nende tegevus on riigivastane. Tugev tagasilöök tuli riigile sanktsioonidest, mis keelustasid ausammaste ekspordi. Nimelt oli just Mansudae Kultuuristuudio peamine Aafrikasse tarnitavate hiigelmonumentide looja ning valdkond tootis Pyongyangile miljoneid dollareid aastas. Zimbabwe, Uganda, Namiibia ja mitmed teised Aafrika riigid lõpetasid 2016. aastal Põhja-Koreaga igasuguse koostöö.

Oluline on märkida Hiina Rahvavabariigi rolli Põhja-Korea inimõiguste olukorra halvas seisus. Nimelt ei ole Hiina kunagi üle jõe tulnud põhjakorealasi käsitlenud kui põgenikke, vaid kui illegaalseid majanduskurjategijaid. See on selgelt arusaadav nii pragmaatilises võtmes kui pikemat strateegilist mõtlemist arvestades, kuid inimlikult äärmiselt tülgastav. Hiina ei soovi niigi vaesesse riigi kirdeossa miljoneid põgenikke ja on huvitatud Põhja-Korea kui puhvertsooni säilimisest. Selle poliitika tugevdamiseks on määratud rahalised preemiad elanikele, kes annavad vihjeid või aitavad füüsiliselt tuvastada Põhja-Korea põgenikke Hiinas. Tegevus on olnud edukas ja tagasisaadetud põhjakorealaste arv on kahe viimase aasta jooksul oluliselt kasvanud. Küll aga on oma põgenikepoliitikat ümber vaatamas Laos ja Vietnam, kes varasemalt toimetasid sarnaselt Hiinaga. Nüüd enam mitte. Tegemist oleks Hiina jaoks poliitilise otsusega. Mingit olulist migratsioonisurvet põhjakorealased Hiinale ei kujutaks, nende peamine eesmärk on pääs Lõuna-Koreasse. Pigem vastupidi, Hiinas töötab täna salaja kümneid, kui mitte sadutuhandeid põhjakorealasi, kes peavad igapäevaselt varjama oma identiteeti.


Põhja-Korea argipäev – rohkem värve eliidile
Igapäevases argielus tunnevad põhjakorealased end ilmselt märksa paremini kui Kim Jong-uni võimuletuleku alguses 2011. aastal. Kuigi elanikud teavad, et heaolu kasvu taga ei ole võimude tegevus, vaid pigem minnalaskmine, ei panda seda neile pahaks. Oluline on hoida keelt hammaste taga ja tegeleda hakkamasaamisega. Olmeline heaolu on kasvanud eriti linnades. Kim Il-sung ei tunneks tänast Pyongyangi ilmselt ära või oleks vana revolutsionäär üsna õnnetu. Ennegi

Uuenenud Pyongyang. Foto:Internet

näidislinnana tuntud Pyongyang on saanud uhke pilvelõhkujate rajooni, loodud on hulgaliselt sportimisvõimalusi (ujulad, hallid, veepargid), suurt rõhku on pandud meelelahutusele. Uuendatud on loomaaed ja lõbustuspark. Kuid see kõik on kättesaadav vaid mõnele protsendile elanikkonnast! Kahjuks on just tuledesäras Pyongyangi fotod need, mis võivad asjast vähemhuvitatutel tekitada petliku mulje asjade positiivsest kulgemisest. Pealinn ei maadle enam elektrikatkestustega nii nagu siinkirjutaja mäletab mõne aasta tagusest ajast, kui enamik õhtuseid tegevusi kulges generaatorite toitel töötavate siniste säästupirnide hämaruses. Riigi teed on endiselt kohutavas seisus, meditsiin sisuliselt olematu ja sotsialistik tasuta haridus vägagi tasuline. Viimased fotoreportaažid väiksematest asulatest ja maapiirkondadest kinnitavad siiski mõnevõrra paranenud elamistingimusi ka seal. Sõidukid on endiselt eralennuki staatuses, kuid pealinnas Pyongyangis on sellised „piloote“, kes neid endale lubada saavad, märkimisväärselt palju. Täheldatud on esimesi liiklusummikuid. Neid reguleerivatel piltilusatel „liiklustüdrukutel“ on nüüd lõpuks tegelikult ka tööd. 2015. aastal avati ultramoodne lennuterminal Sunanis, mõned kilomeetrid pealinnast väljas. Endiselt satuvad sinna vaid üksikud lennud nädalas, kuna Korea lennufirma Air Koryo ei tohi sattuda oma lennukipargiga peaaegu ühegi välisriigi õhuruumi v.a. Hiina. Rahvusvahelised lennud Indoneesiasse, Venemaale ja

Ehituskvaliteedi tõttu on Pyongyangis kukkunud kokku  vähemalt üks kõrghoone

Kuveiti on sanktsioonide tõttu lõpetatud. Reisimisvabadus ei ole laienenud ja on endiselt vaid väikese eliidi suur privileeg. Tavainimestele kehtivad piirangud ka riigisisesel liikumisel, kuigi siseturismi siiski propageeritakse. Lisaks Pyongyangile on loodud moodsad vabaajaveetmise võimalused ka teistes linnades ja isegi maapiirkondades. Nii kavandatakse Wonsani linnast riigi idarannikul ehitada kaasaegne kuurort. Hotellide ehitused on käimas ja avatud on uuendatud lennuväli, kuhu ei ole siiski maandunud ühtegi lennukit piiri tagant. Riiki külastab endiselt alla kümne tuhande lääne turisti, hiinlastest turistide arv ületab sadat tuhandet. Seda tänu spetsiaalsetele ja viisavabadele päevatuuridele piiriäärsetesse linnadesse nagu Sinuiju ja Hyesan. Masikryongis võib veeta kvaliteetse mäesuusapuhkuse ja sõita vaatamata sanktsioonidele riiki sattunud Itaalia ja Rootsi suusatõstukite ja mootorkelkudega. Kuigi Põhja-Korea ei võta osa maailma majanduskogukonna tegevusest, on suudetud mitmetest takistustest hoolimata rajada uskumatul määral uusi rajatisi. Oluline osa eelarve täitmisel on kindlasti illegaalsel relva- ja narkokaubandusel, mis riigi ekspordis on väga olulisel kohal. Majandusanalüütikud märkavad iga-aastaselt mitme miljardilist puudujääki riigi ekspordi ja kulutuste vahel, mille täidab metaamfetamiini, salasigarettide, võltsravimite ja relvade müük. Metaamfetamiin on riigis muide saadaval käest kätte äärmiselt lihtsalt ja seda kasutatakse sarnases ulatuses Lõuna-Ameerikas levinud kokalehtedele energia taastajana. Narkootikumidega seonduv ei ole riigis kuritegu. Tuvastatud on moonikasvatuseks kasutatavad hiiglaslikud põllumaad riigi põhjaosas. Nende tegevust koordineerib otseselt Kimi režiimile raha teeniv ministeerium, mis on rohkem tuntud kui Osakond 39. Vaatamata rahvusvahelise kogukonna pingutustele suudab aga Osakond 39 toota režiimile valuutat määral, mis võimaldab tegeleda ülikallite relvaarendusprojektidega ja kõmmutada taeva poole orienteeruvalt pool miljardit dollarit aastas rakettide ja tuumarelvade näol. See tegevus on Kim Jong-uni võimuperioodil intensiivistunud määral, mis seab ohtu kogu piirkonna stabiilsuse.

Aasia püssirohutünn. Tuumaprogramm, välispoliitika ja suhted Lõuna-Koreaga
Kim Jong-uni Põhja-Korea välispoliitikat võib iseloomustada kui agressiivset, hektilist ja end ise aina sügavamasse isolatsiooni mängivat. Kõike seda tuleb vaadelda taaskord režiimi võimusäilitamise

Dennis Rodman Pyongyangis. Foto:Internet

võtmes. Sisepoliitiliselt on Kim väga karm diktaator, kellel vanemate tarkust hindavas Korea kultuuriruumis on tänu noorusele ja väga lühikesele selliperioodile olnud end raske kehtestada tõsiseltvõetava liidrina või Targa Marssalina, nagu ta ennast ette kujutada käsib. See on otseselt peegeldunud ka välispoliitikas ja Koreade vahelistes suhetes. Kim Jong-un ei ole kogu võimuloleku aja jooksul kohtunud ühegi välisriigi juhiga, samuti ei ole ta teinud ühtegi välismaist visiiti. Isegi mitte Hiinasse, kellega suhted ongi ajaloo kasinamas seisus. Kaks kohtumist ekstsentrilise endise NBA korvpalluri Dennis Rodmaniga ei vea välispoliitika võtmes kuidagi välja, kuigi läbi Rodmani teab maailm noore liidri pereelust enam kui osati oodata. Korvpallidiplomaatia peale osaliste hommikuste peavalude midagi muud ei tootnud.  Kim on endale kodumaise tõsiseltvõetavuse tekitamiseks külge pookinud rohkem aunimetusi ja tiitleid kui oli neid tema jumalast vanaisal. Sisulisest poolest võib nüüd, viis aastat peale võimuvahetust, lugeda üleminekut peaaegu lõpusirgel olevaks. Diktaatori tööstiil on saanud osapooltele selgemaks. Tema eesmärk on tagada Põhja-Korea püsimine (loe: tema enda võimu püsimine) läbi jõu ja heidutuse. Seda kinnitavad kolm läbiviidud tuumakatsetust (üks aastal 2013, kaks 2016.aastal) ja hulgaliselt lühi- ja keskmaarakettide katsetusi, millistele on järgnenud naaberriikide vihased reaktsioonid. Samuti on Põhja-Korea viinud orbiidile enda sõnul  rahumeelsel otstarbel töötavad satelliidid, mis seal tõesti vaikuses kosmoseprügina tiirlevad. Tegelik eesmärk kogu relvakatsetuste seeria juures räägib selget keelt – riik üritab

trügida tuumariikide nimistusse, kes suudavad tuumalõhkepäid toimetada rakettide ninas pikkade vahemaade taha kuni Ameerika Ühendriikide maismaani välja. Rakettide nimetused nagu Nodong, Taepodong ja Musudan said massimeedias tuntuks üle maakera. Vaatamata karmistunud sanktsioonidele jätkab Pyongyang ilmselt katsetusi seni, kuni ollakse veendunud oma võimes neid stabiilselt kasutada. Kogu protsess lisaks Hiina kasvavale agressiivsusele regioonis on löönud kõikuma seal aastakümneid püsinud niigi hapra tasakaalu. Jaapan räägib ründerelvastuse loomise plaanidest, Lõuna-Korea vaagib tuumavõimekuse tekitamist ja Ameerika tuumahävitajad eksivad kahtlaselt sageli Põhja-Korea piiride lähedal õhuruumi. Olukord Korea poolsaarel on 1953. aastal lõppenud Korea sõja järel ajaloo plahvatusohtlikumas seisus. Ajal, kui Lõuna-Koreast on saanud majanduslik suurjõud, võib potentsiaalne relvakonflikt muuta majandusnäitajaid kogu maailmas, rääkimata piirkonnas. Sõjalise konflikti tõenäosus on siiski madal, kuid selle võimalikul käivitumisel on tagajärjed katastroofilised. Arvestades pingete ulatust ja kasvu, võib piisata ka tühisemast eksimusest näiteks demilitariseeritud tsoonis kahe Korea vahel. Kahjuks on peale aastaid kestnud vaikust taaskord esinenud lühiajalisi tulevahetusi, inimvigastustega maamiinide lõhkemisi ja piiriülest kahurituld, mis Yeongbyongi saartel Lõuna-Koreas tõid kaasa ka esimesed tsiviilohvrid peale Korea sõda. Poliitiline olukord Lõuna-Koreas on kõike muud kui rahulik ja stabiilne, mis ei pruugi kahepoolsete suhete rahulikule arengule kasuks tulla. Katsed Põhja-Koreaga „päikesepaiste poliitikaid“ rakendada on lõppenud alati tõdemusega, et Pyongyang on lõunanaabrile valetanud ja Kimide perekonna võim on neil perioodidel vaid tugevnenud. Seetõttu on Lõuna-Korea võimud olnud heanaaberlike suhete rakendamisel äärmiselt ettevaatlikud ja pessimistlikud. 2013. aasta talvel tuumakatsetuse järel alanud äärmiselt tõsine vastasseis naabrite vahel suudeti küll sügiseks rahustada, kuid selle käigus kuulis maailma üldsus väga tõsiseid ähvardusi. Vastuseks Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppustele loobus Pyongyang 1953. aastal sõlmitud ajutisest vaherahust, käivitas Yongbyoni tuumakompleksi, katkestas mõneks kuuks koostööprojekti Kaesongi tööstupargis, sooritas mitmeid küberrünnakuid Lõuna-Korea pankadele (lekkisid miljonite inimeste krediitkaartide andmed). 2015. aastal taastati psühholoogilise sõja arsenali kuuluvad, kuid aastaid vaiki olnud „valjuhääldite sõjad“ piiritsoonis. Nende algataja oli küll Lõuna-Korea, kuid ajendi selleks andis Põhja-Korea poolt provotseeritud tulevahetus. 2016. aasta kaks järjestikust tuumakatsetust olid viimased piisad lõunakorealaste karikasse ja sadu miljoneid valuutat Pyongyangile tootnud Kaesongi tööstuspark suleti Lõuna-Korea eestvedamisel ja on suletud siiani. Sellega lõigati ära oluline hulk valuutat, mida Põhja-Korea sai kasutada oma relvaprogrammide arendamiseks. Lähiajalugu on siiski näidanud, et Kaesongi roll rahaallikana ei ole nii määrav, kui selle unikaalse projekti sotsiaalne mõju Põhja-Korea avanemisele läbi moodsate töötingimuste ja info leviku kümnete tuhandete töötajate kaudu. Kaesongi tööstuspargi avamine on ilmselt lähikuude või –aastate küsimus. Riigisiseselt on põhjakorealased selgelt rahulolematud Kimi kaitsepoliitikaga. Käibefraasina tunnevad korealased „tuumapomm süüa ei kõlba“ ütlemist hästi ja see on laialt levinud. Edukate raketi- ja tuumakatsetuste üle ei ole üleriiklik vaimustus enam ammu selline, mis aastaid tagasi teleekraanidele kuvati. Tuumaprogramm on arenenud niivõrd kaugele, et selle ohtlikkus on kohale jõudnud ka põhjakorealastele endile. Rahvusvahelise üldsuse katsed kutsuda Pyongyangi tagasi tuumakõneluste laua taha ei ole Kim Jong-uni võimu ajal õnnestunud mingilgi moel. Jäänud on vaid sanktsioonide karmistamine ja ilmselt on sellise survetegevuse jätkumine ka 2017. aastal väga tõenäoline.

Seks Põhja-Koreas

Kui 1986.aastal teatas Leningradi ühe hotelli administraator Ljudmilla Ivanova Ameerika ajakirjanikele  muude vastuste seas, et „meil Nõukogude Liidus seksi ei ole“, sai sellest ütlemisest üleilmne oma elu elama asunud legend. Kuigi proua seltsimees pidas silmas, et nõukogude reklaamid ja televisioon ei sisalda seksistseene, oli väljarebitud mõttetera siiski asjakohane kirjeldamaks pikka perioodi, mis algas Jossif Stalini võimuletulekuga. Olgu mainitud, et Suur Oktoobrirevolutsioon vastupidiselt arvatule leevendas seksuaalsusega seotud piiranguid. Näiteks dekriminaliseeriti homoseksualism, lubati registeerimata kooselud ja abort sai tavapäraseks meditsiiniliseks protseduuriks. Kuid selline vabadus kestis vaid mõned aastad ja seejärel muutus seks Nõukogude Liidus teemaks vaid soojätkamise seisukohalt vaadelduna. Homoseksualism ja abordid said taaskord kuritegudeks. Samalaadne või veelgi suletum on temaatika Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis ehk Põhja-Koreas. Seda tänase päevani.

Alates aastast 1945, peale Kim Il Sungi võimule upitamist, alustas noor juht Nõukogude Liidu eeskujul Korea ühiskonna ümbervormimist ka naiste õiguste seisukohalt. Keelustati konkubiinid, leevendati lahutamise korda, kehtestati alimendid ja naiste õigused võrdsustati meeste omadega. Kusjuures ka reaalses elus võib Pyongyangi võimurite sellelaadset tegevust pidada edukaks - naised on tänases Põhja-Koreas meestega võrdsemas seisus kui eduka lõunanaabri suguõed. Kuid kõik muu seksiga seonduv meenutab riigis anekdooti. 

Olematu haridus

Põhja-Korea noortel puudub kogu kooliea jooksul igasugune sellekohane haridus ja teave. Isegi anatoomilised arengud sirgudes noormeesteks ja neidudeks tulevad asjaosalistele üllatustena, mida õpitakse läbi oma kogemuse. Neiudel on ainsaks toeks emad.  Nii näiteks peetakse poiste esimesi märgi unenägusid „tundmatuks tõveks“, millega peaksid tegelema Korea ühiskonnas aastasadu populaarsed olnud (kuid Põhjas keelatud) posijad ja nõiad. Põgenike intervjuude järgi on leitud, et keskmiselt saab põhjakorealane aru laste saamise metoodikast hilises teismeeas. Kui läänelikus meediaruumis omandavad juba algkooli mürsikud teadmisi filmi- ja videotööstusest, siis riigivastase kuriteona kvalifitseeritav välismeedia tarbimine on ka siinkohal seadnud sel suletud maal korralikud piirangud. Põhja-Korea kinokunsti sattus esimene filmisuudlus alles mõned aasta tagasi, mis põhjustas riigis nõukogude perioodist tuntud „Väikese Vera“ laadse vaimustuse. Rohkem Põhja-Korea filmides suudeldud ei ole. Üksikutest Lääne või Hiina, aga ka Vene filmidest on kõik füüsilist lähedust kujutavad stseenid loomulikult eemaldatud. Korea versioon Titanicust ei sisalda Rose’i poseerimist Jackile. Lisaks seksi ja alasti keha räpasele kuvandile ühiskonnas kardab võim kindlasti ka seksuaalsete vabaduste revolutsioonilist mõju poliitilisele võimule. 

Välismeediumite mõju

Välismeediaga tutvumise keeld puudutab erakordselt rangelt just pornograafilise sisuga materjale. Kui kõikvõimalikke lääne ja Lõuna-Korea filme levib riigis aina enam, siis pornograafia on kättesaadav vaid väga priviligeeritud gruppidele. Riigi eelmine liider, Kallis Juht Kim Jong Il, omas väga korralikku kogu täiskasvanute filmidest ning sundis neid ühisvaatama ka õukonna liikmeid. See info on leidnud mitmekordse kinnituse ja on ilmselt tõde. Teada on ka kaunimatest neidudest koosnenud nn. rahuldusrühmad, milliste eesmärk oli liidrite tervise toetamine. Sarnaselt Hiina liidri Mao Zedongiga pidas ka Kim Il Sung vahekorda süütu neiuga eluiga pikendavaks. Tuvastatud on, et üksikutest üleilmsesse Internetti ühendatud arvutitest Põhja-Koreas otsitakse enim just pornograafilisi materjale. IP aadressid viivad tavaliselt Pyongyangi valitsusasutustesse. Tavaelanikele on selliste materjalide vaatamine ja soetamine eluohtlik ning on  kinnitusi ennetava mõjuga avalike hukkamiste läbiviimisest.

Tabud

Kuidas siis kohtuvad kaks põhjakorealast, et partei seatud ülesannet rahvastikku taastoota edukalt

täita? Olgu mainitud, et põhjakorealanna kohta on hetkel keskmiselt 2,02 last (2015), mis vaevu tagab riigi elanikkonna püsimise. Arvestada tuleb ka põhjakorealaste suurt suremust haigustesse ja alatoitumusest tekkinud komplikatsioonidesse, õnnetustesse.  Kuigi valitsus on vaikimisi lubanud looduslike ihatekitajate levikut (naturaalne viagra), ei ole see siiski toonud kaasa mitte sündivuse, vaid abortide kasvu. Abort on aga keelatud ja seeläbi hukkub „garaažiprotseduuridel“ ilmselt sadu ja sadu naisi aastas. Tavapärane romanss Põhja-Koreas saab alguse juba täiskasvanueas neiu ja temast mõne aasta vanema noormehe vahel. Noormeestel on selleks ajaks omaealiste seltskonnas läbikäidud räpased naljad, mis teinekord ongi nende ainus allikas sellekohase teooria talletamiseks. Kogemusi omandada aga ei saa Koreas kindlasti enne registreeritud abielu. Sinnamaani aga kulub kuid ja aastaid pimedas arglikku käehoidmist. Ka suudlemise rasestav mõju tundub olevat põhjakorealaste teadvuses väga levinud ja seeläbi seda tegevust välditakse. Käehoidmise avalikukstulek kooli- või töökollektiivi hulgas on äärmiselt piinlik. Väga palju paare tutvub sõjaväekohustust täites, mis riigis on mõlemale soole kohustuslik. Abielueelne seks on tabu, aga seda ka Lõuna-Koreas. Põhja-Korea põgenike šokk Lõunasse saabudes on ülisuur, kui ekraanidel ja vaateakendel nähakse sootunnustele fokuseeritud reklaame või õpilased koolides õpivad anatoomiat eluliste mudelite peal. Tõenäoline seksirobotite areng ja  olemus on põhjakorealasest saabuja jaoks ilmselt täiesti mõistetamatu. Põhja-Korea ühiskonna seksi puudutavaid kombeid ja meelsust on võrreldud 150 aasta taguse Inglismaaga, kus süütust nähti ainumõeldavana abielueelses käitumises ja neidude olemuses. Kui aga abielueelne „õnnetus“ siiski teoks saab, tuleb osaliste perekondadel probleem kindlasti enne selle silmnähtavaks tulemist lahendada kas abielu korraldamise või siis abordi sooritamise abil. Eelistatud on muidugi esimene variant.

Suguhaiguste levik

Küll aga on arusaamatuna meile mõlemas Koreas edukate meeste hulgas üsna levinud nooremate

armukeste pidamine ja mitte ainult, vaid ka nende eksponeerimine. Oluliselt nooremad kaaslased seltskonnaüritustel õukonnas on Pyongyangi valitsejate hulgas avalik saladus, kuigi tavainimestele on abieluvälised suhted väga suur haruldus ja ühiskonnas hukkamõistu leidev. Põhja-Korea pere elab koos kasvõi jõuga, kuigi lahutuse saamine ei ole keerukas. Lahutatud põhjakorealanna ei jää siiski ühiskonnas tõrjutuks nii nagu see juhtub Lõunas, kus lahutatud üksikema staatus võrdub hüljatu omaga. Siiski ei ole kõrvalsuhted levinud ja tõusevad teemaks vaid pikki lahusolekuid nõudvaid elukutseid pidavate inimeste juures. Enamasti toovad sellised suhted kaasa abordid, mis on Põhja-Koreas endiselt tabu. Abort on keelatud ka Lõuna-Koreas. Kondoomide levik riigis on olematu, vaid mustalt turult saadud Hiina tooted on vähesel määral saadaval. Seetõttu on suguhaiguste levik riigis, kus neid ametliku info järgi pole, plahvatuslikult kasvanud, kuid neid praktiliselt ei ravita. HIV leviku kohta igasugune usaldusväärne info siiani puudub, kuid arvestades narkootikumide populaarsust Põhja-Koreas, kondoomide vähest saadavust ja ravi puudulikkust, siis pilt ilmselt ülearu roosiline enam ei ole. Piiriülesed suhted Hiinaga on vaatamata Kim Jong Uni ponnistustele piiri tihedalt sulgeda, suguhaiguste levikut oluliselt mõjutanud.

Maailma vanim amet

Prostitutsiooni osas toimusid olulised muutused  näljahäda perioodil. Võib öelda, et kuni 1995.aastani

prostitutsiooni kui nähtust Põhja-Koreas ei esinenud. Seoses naiste rolli kasvuga näljahäda ajal taastekkis ka maailma vanim amet. Sellel, kuni miljon inimelu nõudnud katastroofiperioodil muutus iidne patriarhaalne ühiskond kiiresti naiste domineeritavaks. Põhja-Koreas nimetatakse  naisi Rahvuse Lilledeks, seega igasugune lillekorjamise jutt meeste seas on vaid ühemõtteline ja kinnitab prostitutsiooni laienevat levikut. Näljahäda ajal käivitus ulatuslik ja organiseeritud võrk naistest ja tunnikaupa kortereid üürinud kodanikest ja nii on süsteem toiminud siiani. Tänavaprostituute olemas ei ole. Pyongyangi hotellides ja saatkondadega seotud meelelahutusasutustes on tegutsenud kinnised klubid, kus lisaks joogile võis tellida ka massaaži ja enamatki. Väidetavalt sellised klubid enam ei tegutse, kuna nende kontrolli all hoidmine käis võimudele üle jõu. Algselt töötasid sellistes asutustes Taimaalt pärit seltsidaamid, mis tagas korealaste moraalse palge säilimise. Küll aga on arenema hakanud tunnisaunade ja spaade võrgustikud, kus rikkamad meeskodanikud saavad „lõunal“ käia. Samuti on üsna levinud naiste ärakasutamine nende sotsiaalse staatuse tõstmiseks näiteks parteiorganisatsiooni hierarhias, töökollektiivides. Põhja-Korea karistuspoliitika brutaalsesse masinasse kinni jäänud naised  peavad aga läbi elama kõige võikamad seksuaalsed kannatused, kuid see ei ole käesoleva artikli teema.

Homoseksuaalsus

Homoseksuaalsusega on lood selles müstilises riigis veel müstilisemad. Homoseksuaalsust kui nähtust lihtsalt ei eksisteeri. Tõesti? Kui endistes sotsialismimaades oli homoseksuaalsus kuritegu ja karistatav, Kuuba lausa hukkas omasooiharaid, siis Põhja-Korea ei represseeri neid kuidagi. Indiviidi vaadatakse vaid kui riigi tööriista ja kogu lastetuba on sätitud nii, et ka rohkem poiste vastu huvi tundvad poisid ja nende pered saavad aru, et kooselu on võimalik vaid mehe ja naise vahel. Seeläbi korraldatakse abielu ikkagi erinevast soost inimeste vahel, isegi kui selle suhte taga puudub armastus. Sarnaselt Indiale või Araabia maadele, kus näeme mehi käesti kinni hoides jalutamas, on ka põhjakorealaste vahel lubatud samasooline füüsiline lähedus teatud piirideni – käest kinnihoidmine, toetamine, tervitamine. Kallistamine on juba liig, igasugusest sugulisest läbikäimisest rääkimata. Kui ka Lõuna-Korea jaoks on homoseksuaalsuse tunnistamine olnud keeruline, siis Põhi on neis küsimustes 50 aastat veelgi tagapool ja ilmselt sama riigikorra jätkudes kommetesse ja arusaamadesse muudatusi ei tule. Välismaist geist turisti peetakse Korea giidide poolt lihtsalt naljakaks inimeseks. Homoseksualismi kasutab Põhja-Korea režiim kui millegi roiskunu ja kapitalistliku ühiskonnakorralduse ebaõnnestumist kirjeldavaks. Nähtust kirjeldatakse kui imperialistliku korra pealesunnitud alandust oma teatud kodanikegrupile ja selline seletus põhjakorealasi üldiselt rahuldab.