Kim Jong-unil täitus viis aastat võimul. Mis on selle aja jooksul muutunud?

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi Põhja-Korea) liidril Kim Jong-unil täitus detsembris viis aastat võimuletulekust. Millised on olnud selle aja jooksu olulisemad muudatused Eraklikus Kuningriigis?

Majandus – rohujuure turumajanduse ja tõelise isehakkamasaamise edulugu?

Põhja-Korea on üks maailma vaesemaid riike. Selle põhjuseks on olnud teadlik suletus kogu riigi ajaloo jooksul, ebaõnnestunud majandusmudeli valik ja igasuguseid vabadusi piirav ning vaid valitsejatele  isiklikku kasu genereeriv poliitika. Selle tõttu on elatud pidevate sanktsioonide mõju all ja lahus maailma kogukonnast. Ennast ei ole suudetud juba aastakümneid piisavalt toita ja katta. Viimase viie aasta jooksul on toimunud siiski olulised ja põhimõttelised muutused. Kuigi alatoitumus on endiselt probleem ligi kolmandiku elanikkonna jaoks, ei ole peale 2010. aastat tulnud enam teateid massilistest näljasurmadest. Sellele on kaasa aidanud Põhja-Korea majanduse ja elutegevuse põhilise mootori – rohujuuretasandi turumajanduse teke. Riigil on kaks majandust, nn.kuningakoja oma ja

Jangmadang ehk turg Põhja-Koreas. Foto:Internet

tegelik rahvamajandus. Esimene tegeleb enda võimul hoidmisega läbi lojaalsele toetajaskonnale hüvede loomise. Moodsate elamispindade jagamine linnades, olmeelektroonikaga varustamine, heade vabaajaveetmise võimaluste loomine jne. Teine hoiab tegelikult elus peaaegu kogu riigi ligi 25-miljonilist elanikkonda, kes endiselt peaks riigi retoorika järgi saama hakkama sotsialistlikus õndsuses umbes 3-dollarise päevasissetulekuga. Turgude areng, mis sai alguse 1990.aastate keskel riiki tabanud näljahäda ajal, on saanud tõeliseks majandusmootoriks just Kim Jong-uni perioodil. Seda on põhjustanud liidri  teadlik tegevus (pigem tegevusetus) turgude üle kontrolli vähendamisega. Valitsejad on saanud aru jangmadangide (turgude nimetus korea keeles) tähtsusest rahva toitmisel ja seeläbi ei ole seatud ahistavaid piiranguid, mis olid tavalised Kim Jong-ili valitsemisperioodi ajal. Võimud on ehitanud isegi täiesti ametlikke ja kaasaegseid turuplatse, kehtestanud mõistlikud maksud müüjatele ja vaadanud läbi sõrmede kaubandusettevõtjatele, kes toimetavad üle Yalu ja Tumeni jõe Hiinast kohale illegaalseid kaupu. Jangmadangide tegevusega on hõivatud peaaegu kogu rahvastik. Enam ei seata nõudmisi turul töötavate inimeste vanusele ja soole. Varem oli see lubatud vaid vanematele naisseltsimeestele. Piirangud on seatud vaid strateegilistele toiduainetele nagu riis ja liha ning nende hindadega spekuleerimist kvalifitseeritakse riigivastase tegevusena. Suure arenguna tuleb mainida, et toiduainete hinnad kujunevad vabas konkurentsis. Riiklik Toidujagamissüsteem, mille kaudu riik on proovinud rahvast toita oma loomisest peale 1948.aastal, on selgelt ebaõnnestunud, suutes tagada heal juhul viiendiku vajaminevast. 

2016. aasta kevadel toimunud ajalooline Korea Töölispartei 7. kongress otsustas vähendada sõjaväe rolli riigi juhtimises, tuues võimule tagasi rohkem partei- ja majandustegelasi. Kim Jong-un pidas oluliseks järgmise viisaastaku jooksul eelisarendada just riigi majandust ja kaitsevõimet. Majanduses peeti oluliseks elanikkonna elujärje parandamist ja omal moel on see soov tasapisi realiseerumas. Jangmadangid on toonud põhjakorealasteni peaaegu kõik olme- ja tarbekaubad, toiduained. Riigipoolse panusena saavad  elanikud kasu investeeringutest, mis on olnud suunatud elektrijaamade ja mitmete infrastruktuuride uuendamisesse. Elektriga varustatus on paranenud ja söe ekspordi piirang on alandanud selle hinda koduturul, parandades paradoksaalsel moel  inimeste hakkamasaamist. Riigil jäi söe ekspordist 2016. aastal saamata 1,1 miljardit dollarit. Seda puudujääki saavad tundma just parteile lojaalse eliidi liikmed. Neile jäävad ehitamata luksuslikud kortermajad Pyongyangis ja kinkimata uued sõidukid ning kallid käekellad.  Kuigi ajaloo kangeimad sanktsioonid ei ole pessimistide arvates teinud muud, kui sundinud Pyongyangi arendama oma sisemaist tootmist-tarbimist, on pigem tõeks saanud vastupidine. Kallis kaitsepoliitika arendamine (pidevad relvakatsetused ja sõjaväe arendamine) on võtnud Kim Jong-unilt sadu ja sadu miljoneid ning ülearust ressurssi kaaskonna ülekuldamiseks lihtsalt ei jätku. Sanktsioonide mõju hindamiseks on veel liiga vara. On siiski selge, et eksport-import Hiinaga on vaatamata neile hoopis kasvanud. See peegeldab Hiina Rahvavabariigi tegelikku soovimatust sanktsioonidega liituda, mis on geopoliitiliselt muidugi mõistetav. Põhja-Korea majandusellu on tekkinud mõisted nagu arvelduskrediit, pangalaen ja krediitkaart. Avatud on esimesed riigisiseses intranetis toimivad veebipoed. Interneti kättesaadavus on endiselt roosa unenägu.

Loomulikult on sanktsioonid sundinud Kim Jong-uni leidma ka täiendavaid sisemisi ressursse. Üheks selliseks lahenduseks on olnud lööktöö kasutamine kampaaniate korras. Nii näiteks katsetati enne maikuus toimunud kongressi 70-päevast kohustuslikku ja tasustamata (!) ülemaalist kampaaniat, mille käigus rajati infrastruktuure, ehitati hooneid ja rajatisi, koristati. Vaevalt sai põhjakorealane pöörduda tagasi oma tavapärase toitva tegevuse juurde (kampaania ajal turgude tööaega oluliselt

200-päevane tasustamata töökampaania. Foto:Internet

piirati), kui kongress teatas 200-päevase ja sisuliselt orjuse sisseseadmisest veelgi suuremate projektide teostamiseks. Kampaania lõpul, detsembris, teatas Korea Töölispartei suurtest edusammudest ja kõikide plaanide täitmisest. Peamiselt ehitati niiviisi valmis hulganisti vaid eliidile mõeldud ehitusprojekte näidispealinnas Pyongyangis. Rahva usk sellistesse projektidesse on äärmiselt madal, kuid ühiskonnas, kus vastuhakk lõpeb karistusasutuses, see teemaks ei tõuse. Samuti leevendas pahameelt Kim Jong-uni otsus turgude tegevust sel korral mitte piirata. See asjaolu ei tõstnud ka toiduainete hindu erinevalt kevadisest 70-päevase kampaania ajal nähtust. Loodetud hüppe asemel majanduses võivad sellised löökkampaaniad hoopis takistada majandusarengut, kuna inimesed peavad viibima viljakal kauplemisajal kohustuslikus korras objektidel ja tööpaikadel. Sel ajal sadade tuhandete piiriüleste kaupmeeste tööst kasusaavate kodanike arv väheneb oluliselt.  Suurenenud on ka pahameel, mis on seotud suurte kulutustega riigi kaitsevõime suurendamisesse. Sanktsioonid on igaljuhul kasvatanud turgude ja nendel tegutsejate arvu, vähendanud Kim Jong-uni õukonna sissetulekuid ja sellest vaatenurgast tuleb arenguid näha positiivsetena. 

Põllumajanduses on asutud katsetama julgeid ja võimudele potentsiaalselt ohtlikke meetmeid. Just nimelt meetmeid, sest sõna „reform“ Põhja-Korea ei kasuta. Senise absoluutse kollektivismi läbikukkumisega lõppenud kolhoosielule lisaks on alates 2015. aastast lubatud toiduainete kasvatamine ja müümine enda tarbeks. Just Hiinas osutus sarnane samm 1970. aastate lõpus otsustavaks, mis kaotas nälja ja tõstis majapidamiste saagikust piirkonniti paari aastaga ligi 20 korda! Põhja-Korea proovib sarnast lahendust, kuid oluliste piirangutega. Meetme kasutuselevõtust rääkis Kim Jong-un juba oma esimese võimuaasta lõpus, kuid sarnaselt paljudele teistele algatustele ei kippunud head mõtted reaalsesse ellu kuidagi jõudma. Nüüd see nii siiski on ja sammu eesmärk on saavutada olukord, kus elanikkond maal toidab end ise ja seeläbi suudetakse ka linnades nälg unustada. Esimesed tulemused on paljulubavad. Samuti alandati kolhooside loomiseks vajaminevate majapidamiste hulka. Varasema kolmekümne majapidamise asemel võivad kollektiivse põlluharimisega nüüd tegeleda ka kolm. Siit sõnani „väikeettevõtlus“ ei ole enam pikk maa. Maaviljeluses võtab Põhja-Korea aina enam üle Vietnami kogemusi, kelle kommunistlik põhjaosa vabanes näljast väga kiiresti peale eelpoolkirjeldatud mudeli rakendamist pärast Vietnami ühendamist. Siiski proovib Pyongyang säilitada võimalikult sotsialistlikku mudelit, kuid aina enam jääb see vaid sõnakõlksuks. Punased lipud ja marsimuusika vagude vahel on siiski jätkuv. Küll aga vaatavad Põhja-Korea põldurid juba mitmest mobiilirakendusest värskemaid põllundusnippe ja ilmaennustust.

Oluline on meenutada ainsa Lõuna-Koreaga toiminud majandusliku ühisprojekti, Kaesongi tööstuspargi sulgemist 2016. aastal algatatuna Lõuna-Korea poolt reaktsioonina Põhja-Korea järjestikustele tuumakatsetustele. Kaesong andis tööd kuni viiekümnele tuhandele põhjakorealasele ja ligi sajale Lõuna-Korea ettevõttele ning tootis Pyongyangile aastatuluna ligi 100 miljonit dollarit. Peale tormilist Lõuna-Korea president Park Geun-Hye tagandamist Soulis on Kaesongi taasavamine saanud teemaks uute presidendikandidaatide lubadustes. Seni on suurprojekt külmutatud ja seda valvab Põhja-Korea armee. Tootmist ei toimu ja Lõuna-Korea valitsus maksis kinni kõigi seal tegutsenud ettevõtete kulud ja saamata kasumid. Arvestades raha võimu ideoloogiate üle, on tööstuspargi taaskäivitamine ilmselt lähikuude või –aastate küsimus.
Sanktsioonide mõjul on kasvanud ka põgenike arv Põhja-Koreast lõunanaabri juurde. Sel aastal saavutas Lõuna-Koreasse jõudnute hulk kolmekümne tuhande piiri, mis kaasaegsetes põgenikekriisides on muidugi kaduvväike number. Kohe peale Kim Jong-uni võimuletõusu alustas noor liider ennaktempos piiride sulgemist ja põgenike arv langes, kuid just 2016. aasta sanktsioonide tõttu on valitsejate poolt taaskord tolereeritud piiriülene salakaubandus. Seeläbi lipsab minema enam kodanikke, kui neljal eelneval aastal. Repressioonid tabatud piiriületajate ja nende perede vastu on siiski kasvanud. Kaupmeeste hulk, kes Hiinas end regulaarselt kaupadega varustavad, on kasvanud märkimisväärselt ja piiriäärsetes Hiina linnades nähakse üha enam Põhja-Korea tekkiva keskklassi ehk donju liikmeid nautimas näiteks Lõuna-Korea taustaga ilusalongide teenuseid. Sellised privileegid on kättesaadavad muidugi üksikutele.

Kokkuvõttes on majanduses mindud piiratud kontrolliga isevoolu teed, mis tagab elanike toimetuleku ja hoiab ära äkilisemad ohud režiimile. Deng Xiaopingi radikaalseid ja Hiina edule aluse pannud reforme Põhja-Koreas veel oodata ei tasu. Elanikud ei oota enam tuge valitsuselt ning on õppinud edukalt ise majandama ning suu kinni hoidma. Riigi eliit, kelle suuruseks hinnatakse maksimaalselt  5% elanikkonnast, kuid kelle käes on enamik ressurssidest, hoiab endiselt Kim Jong-uni võimul. Režiimi ebastabiilsus ja tõmblemine oma võimu tsementeerimisel on olnud selgelt märgatav pidevate võimuvangerduste näol, mis on saatnud Kim Jong-uni perioodi algusest peale ja näitab vaid osaliselt  vaibumise märke.


Inimõigused. Õigus elamisele või on midagi veel lubatud?
Inimõiguste valdkond on välismaailmale võib-olla tuumatemaatika kõrval enimkõneldud tahk Põhja-Korea elust. Selles osas kahjuks mingeid rõõmustavaid arenguid Kim Jong-uni võimuperioodil toimunud ei ole. Maailma vabadusi ja inimõigusi mõõtvad indeksid on Põhja-Korea paigutanud rahuaja riikide hulgas konkurentsitult viimasele kohale. Kui inimõigustest rääkimine on läänemaailmas moodne retoorika kirjeldamaks piiranguid sõnavabadusele ja kitsendustele igapäevaelus (näiteks Türkmenistanis, Myanmaris, Laoses jne), siis Põhja-Koreas on oht inimeste eludele tõeline. Põhja-Korea on endiselt maailma repressiivseim rahuaja riik. Oma selgelt tahtlikus ja

Üks väheseid fotosid P-Korea vanglilaagrist

enda loodud suletuses on tehnoloogia võidukäiguga sammupidamisest saanud võimurite jaoks suurim väljakutse. Suur areng sai alguse satelliitfotodest, millega lõplikult suudeti tõestada vangilaagrite (kwan li so-de) olemasolu. 2014. aastal tunnistas riigi kõrge diplomaat Hyun Hak-bong esmakordselt Sky Newsile antud otseintervjuus karistusotstarbeliste laagrite olemasolu. Eelmise sajandi repressiivvõimude poolt peetud laagritele sarnaste asutuste võrk toimib riigis endiselt täistuuridel. Nende arv on küll vähenenud, kuid olemasolevate pindala ja asukate arv suurenenud. Suletud on peamiselt Hiina piiri lähedal olnud laagrid ja seda võib põhjendada põgemiskatsete minimeerimise vajadusega. Suletud Hoeryongi laager oli riigi julmim karistusasutus, kust ei ole kunagi põgenetud ja kus sooritati eriti võikaid inimkatseid. Kinnipeetavad on ümber asustatud kurikuulsatesse Kaechoni, Yodoki ja Pukchangi laagritesse riigi mägises keskosas. Väidetavalt on kolimise käigus kaduma läinud tuhandeid vange, kelle tegelik saatus jääb kuni Pyongyangi arhiivide avanemiseni teadmata tulevikus, ebaselgeks. Matmisalade suurenemine laagrite territooriumitel on satelliidifotodelt nähtav tõsiasi. Suurenenud on  väiksemate piirkonnavanglate (kyo hwa so-de) hulk. Seda seostatakse majanduskuritegude osakaalu ja põgenemisel tabatute arvu  kasvuga. Samuti on suurenenud naiste arvukus kinnipidamisasutustes, mis on seotud naiste rolli hüppelise kasvuga riigi majanduselus. Keskmise vanglakaristuse kestvus sellises vanglas on küll vähenenud mõnele kuule, kuid asukate suremus kurnatusse, nälga ja vägivalda on suurenenud. Püsivalt viibib endiselt jõhkrates tingimustes sada kuni kakssada tuhat inimest. Ajaloo jooksul on Põhja-Korea vangilaagritesse jäänud kuni kolm miljonit elu. Esimest korda ajaloos tõi ÜRO 2014. aastal avalikkuse ette ligi 400-leheküljelise dokumendi Põhja-Korea karistuspoliitika varjukülgedest (http://www.ohchr.org/Documents/HRBodies/HRCouncil/CoIDPRK/Report/A.HRC.25.CRP.1_ENG.doc), mis tugines kümnete laagrites viibinud inimeste (lisaks vangidele ka valvurite) tunnistustele, aastatepikkusele uurimis- ja jälgimistööle, fotodele. Töö tulemusena esitati Kim Jong-unile ja riigi teistele liidritele kutse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette, kuhu neid loomulikult oodata ei ole. 2017. aasta märtsis on ÜRO-l plaanis dokumendile esitada olulisi täiendusi, mis tõestavad inimõiguste olukorra jätkuvat halvenemist riigis. 

Kui majandust puudutavas lõigus käsitlesime valdavalt positiivseid arenguid, siis miks on inimõiguste vallas olukord heaolu üldise kasvu taustal muutunud halvemaks? Kõiki Põhja-Koreas toimuvaid arenguid peab vaatama valitseva režiimi võimusäilitamise eesmärgi vaatenurgast. Inimõigustega seonduva korral on seos väga otsene. Tehnoloogia arengut ei suuda ohjata isegi mees,

Kim on tehnoloogiahuviline. Foto: Internet

kelle isa suutis kontrollida ilma ja vanaisa lõi maailma enda. Mobiilside areng on olnud riigis plahvatuslik, väikeste andmekandjate levik on toonud välismaise meedia ja meelelahutuse pea igasse Põhja-Korea kodusse. Riik on loonud kontrollitud sisuga mobiiliappe, käivitunud on telefonihelinate laadimise äri, olemas on videolaenutusega digiboksid ja kaabelvõrgud. Kaelas rippuv mälupulk on noorte hulgas staatuse sümbol. Info on võti ja valgus ning seda teab Kim Jong-un karta suurepäraselt. Seetõttu on igasuguse info sisseimbumise takistamiseks võetud ette mahukaid investeeringuid. Põhja-Korea ja Hiina piir on saanud uued valveseadmed. Piiridel on piiratud elutegevust (näiteks jõgede ääres pesupesemist või kalastamist), kasutatakse valvekaameraid ja piiritsooni „kaunistavad“ arvukad raadiomastid. Viimaste eesmärk ei ole tagada paremat mobiililevi, vaid segada Hiinast sisseimbuvaid sõnumeid ja meediat. Nende mastide tehnilise võimekuse üle kaebab isegi Hiina. Reidid piiriüleste kõnede tegijate tabamiseks on intensiivistunud. Karmistatud on karistusi, mis on seotud välisriigi meedia tarbimisega. Kui varem oli välismeedia jälgimine peamiselt nooremate ja julgemate inimeste teema, siis nüüdsest on hullus tabanud ka lojaalsete kodanike masse ja eliiti. Selle protsessi intensiivistamise eesmärgil on Lõuna-Korea poolt käivitatud spetsiaalselt võimukoridorides liikujatele mõeldud ja kesklainel levivad raadioprogrammid. Saadetega Korea keeles plaanib 2017. aastal alustada näiteks BBC. 

Info leviku roll põgenike arvu suurenemisel on hindamatu. Kim Jong-uni võimuletulekust alates on keskmise põgeniku profiil oluliselt muutunud. Kuni 2010. aastani olid kolmveerand põgenikest üle keskea naisterahvad vaesemast kastist. Kim Jong-uni paleepuhastuse käigus hakkasid põgenike hulgas aina enam tooni andma eliidi ja võimu aktiivsed liikmed. Enamasti jääb nende identideet turvalisuse tagamiseks avalikkusele saladuseks, kuid augustis 2016 põgenenud riigi asesuursaadik Suurbritannias Thae Yong-ho, on avanud eliidi põgenemise motiive. Eelkõige on need seotud hoogustunud paranoilise järelevalve ning  ebareaalsete nõudmiste tõttu tagada Kimide klannile sissetulekud, kuid peamiseks pidas Thae just meedia rolli. Hea ligipääs Lõuna-Korea uudistele oli põhjuseks, miks langetas mees põgenemisotsuse. Võrreldes avanenud pilti enese kogemustega, olid puzletükid lõpuks asetunud paika. Tänaseks on Thaest saanud Soulis usin eestkõneleja Põhja-Korea teemadel. Tema üsnagi agressiivne ja julge kõnemaneer teeb temast Pyongyangi jaoks füüsilise märklaua. Thaed on režiimi poolt juba nimetatud „inimrämpsuks“. Kahjuks on teadmata tema Põhja-Koreasse jäänud perekonnale osaks saanud repressioonid, mis kindlasti on aset leidnud. Kim Jong-uni ajal on oluliselt suurenenud hukkamiste hulk, mis on seotud näiteks Lõuna-Korea filmikunsti jälgimisega. Mõned kuud tagasi võeti vastu otsus, mille tulemusena kaovad Põhja-Koreast ennetavat eesmärki teenima pidanud avalikud hukkamised. Neid viiakse pahameele kasvu kartuses nüüd läbi karistusasutuste seinte vahel. Hukkamiste hulk on selgelt suurenenud ja nende haare kõrgetasemeline. Meenutagem riigi tähtsuselt teise mehe, Kim Jong-uni tädi endise abikaasa Jang Song-thaeki meediasündmuseks kujunenud kiiret hukkamist 2013. aasta lõpus. Manööverdused kuningakoja võimukoridorides on nõudnud ilmselt kümneid elusid ja tuhanded ametnikud on oma postidel asendatud noorele Kimile lojaalsemate seltsimeestega. Võimult kõrvaldamised on puudutanud sõjaväe tippjuhtkonda ja ministreid, ametnikke ja teenistujaid. Kuigi maailma meedia armastab neid protsesse seostada ka värvikate hukkamistega, ei ole need peaegu kunagi leidnud kindlat tõestust ja mitmed väidetavalt kahuritules hävitatud kindralid on paar tärni lahjemate pagunitega peagi suures mängus tagasi. Saata kõrgetasemelisi ametnikke meeleparanduseks maapiirkondadesse tööle on olnud Põhja-Koreas tavapärane praktika.

Kui inimõiguste ja vabaduste peatükk peaks puudutama ka meedia- ja meeleavaldusvabadusi, siis see lõik jääb väga lühikeseks. Mingeid selliseid õigusi riigis ei eksisteeri. Küll on 2014. aastast alates leitud hulgaliselt riigivõimu kukutama kutsuvaid seinamaalinguid. Leitud on rahatähti, kus jumaluse Kim Il-sungi nägu on olnud soditud, kuid need juhtumid on väga haruldased. Soovitan siiski tutvuda ajaloo jooksul toimunud dissidentlike ilmingutega – vastuhakke töökollektiivides ja haridusasutustes on olnud siiski kümneid, kuid nende organisaatorite ja kaasosaliste saatus on mustvalge ning karistuse ennetav mõju ilmselt toimib. Põhja-Koreas ei ole tekkinud piisavat hulka selliste vaadetega rühmi, kes võiks valitsevale võimule tõeliselt ohtlikuks saada. Küll aga on signaale, et perekonniti või sõprade vahel on tekkinud köögilauavestlustes julgus kritiseerida võime ja nimetada Kim Jong-uni seaks. Veel kümmekond aastat tagasi ei usaldatud teineteist isegi mitte peresiseselt. Igapäevaelus tuleb aga jumaluste pilte kodudes ja asutustes endiselt tolmust regulaarselt puhastada. Monumentide ja memoriaalide hulk riigis on ennaktempos kasvamas. Lapsed õpivad esimese sõnana endiselt „kimilsung“. Kindlasti on õigustes ja vabadustes oluline vahe linna- ja maaelanike vahel. Elukoht on peamine lojaalsuse peegeldus. Samuti ei ole riigist kuhugi kadunud kurikuulus kastisüsteem, mis lahterdas inimesed lojaalsuse järgi kolmeks. Küll aga on nüüdisajal võimalik end ühest kastist teise liigutada altkäemaksude abil. Altkäemaks on Põhja-Koreas juba geneetiliselt sissejuurdumas ja reguleerib praktiliselt kõiki eluvaldkondi, meditsiinist hariduseni, vanglakaristuse pikkusest

Põhja-Korea poolt Senegali rajatud ausammas. Foto:Internet

sõjaväeteenistusse minemiseni, igapäevaste hüvede hankimisest rääkimata. Juba aastaid ei kasutata kurikuulsat kolme põlvkonna karistamispoliitikat, mis oli aastakümneid Põhja-Korea „nokia“. Vaimuelus Kim Jong-uni võim muutusi toonud ei ole. Muusikateosed ja kirjanduslikud katsetused tellib endiselt riik, vabast inspiratsioonipuhangust looming Põhja-Koreas ei sünni. Usuvabadust ei eksisteeri. Avastatud kristlased satuvad peaaegu sajaprotsendiliselt kõige karmimatesse laagritesse. Samas külastavad partei funktsionäärid aastatuhandeid Koreas tegutsenud šamanistlikke ravitsejaid, kuigi ka nende tegevus on riigivastane. Tugev tagasilöök tuli riigile sanktsioonidest, mis keelustasid ausammaste ekspordi. Nimelt oli just Mansudae Kultuuristuudio peamine Aafrikasse tarnitavate hiigelmonumentide looja ning valdkond tootis Pyongyangile miljoneid dollareid aastas. Zimbabwe, Uganda, Namiibia ja mitmed teised Aafrika riigid lõpetasid 2016. aastal Põhja-Koreaga igasuguse koostöö.

Oluline on märkida Hiina Rahvavabariigi rolli Põhja-Korea inimõiguste olukorra halvas seisus. Nimelt ei ole Hiina kunagi üle jõe tulnud põhjakorealasi käsitlenud kui põgenikke, vaid kui illegaalseid majanduskurjategijaid. See on selgelt arusaadav nii pragmaatilises võtmes kui pikemat strateegilist mõtlemist arvestades, kuid inimlikult äärmiselt tülgastav. Hiina ei soovi niigi vaesesse riigi kirdeossa miljoneid põgenikke ja on huvitatud Põhja-Korea kui puhvertsooni säilimisest. Selle poliitika tugevdamiseks on määratud rahalised preemiad elanikele, kes annavad vihjeid või aitavad füüsiliselt tuvastada Põhja-Korea põgenikke Hiinas. Tegevus on olnud edukas ja tagasisaadetud põhjakorealaste arv on kahe viimase aasta jooksul oluliselt kasvanud. Küll aga on oma põgenikepoliitikat ümber vaatamas Laos ja Vietnam, kes varasemalt toimetasid sarnaselt Hiinaga. Nüüd enam mitte. Tegemist oleks Hiina jaoks poliitilise otsusega. Mingit olulist migratsioonisurvet põhjakorealased Hiinale ei kujutaks, nende peamine eesmärk on pääs Lõuna-Koreasse. Pigem vastupidi, Hiinas töötab täna salaja kümneid, kui mitte sadutuhandeid põhjakorealasi, kes peavad igapäevaselt varjama oma identiteeti.


Põhja-Korea argipäev – rohkem värve eliidile
Igapäevases argielus tunnevad põhjakorealased end ilmselt märksa paremini kui Kim Jong-uni võimuletuleku alguses 2011. aastal. Kuigi elanikud teavad, et heaolu kasvu taga ei ole võimude tegevus, vaid pigem minnalaskmine, ei panda seda neile pahaks. Oluline on hoida keelt hammaste taga ja tegeleda hakkamasaamisega. Olmeline heaolu on kasvanud eriti linnades. Kim Il-sung ei tunneks tänast Pyongyangi ilmselt ära või oleks vana revolutsionäär üsna õnnetu. Ennegi

Uuenenud Pyongyang. Foto:Internet

näidislinnana tuntud Pyongyang on saanud uhke pilvelõhkujate rajooni, loodud on hulgaliselt sportimisvõimalusi (ujulad, hallid, veepargid), suurt rõhku on pandud meelelahutusele. Uuendatud on loomaaed ja lõbustuspark. Kuid see kõik on kättesaadav vaid mõnele protsendile elanikkonnast! Kahjuks on just tuledesäras Pyongyangi fotod need, mis võivad asjast vähemhuvitatutel tekitada petliku mulje asjade positiivsest kulgemisest. Pealinn ei maadle enam elektrikatkestustega nii nagu siinkirjutaja mäletab mõne aasta tagusest ajast, kui enamik õhtuseid tegevusi kulges generaatorite toitel töötavate siniste säästupirnide hämaruses. Riigi teed on endiselt kohutavas seisus, meditsiin sisuliselt olematu ja sotsialistik tasuta haridus vägagi tasuline. Viimased fotoreportaažid väiksematest asulatest ja maapiirkondadest kinnitavad siiski mõnevõrra paranenud elamistingimusi ka seal. Sõidukid on endiselt eralennuki staatuses, kuid pealinnas Pyongyangis on sellised „piloote“, kes neid endale lubada saavad, märkimisväärselt palju. Täheldatud on esimesi liiklusummikuid. Neid reguleerivatel piltilusatel „liiklustüdrukutel“ on nüüd lõpuks tegelikult ka tööd. 2015. aastal avati ultramoodne lennuterminal Sunanis, mõned kilomeetrid pealinnast väljas. Endiselt satuvad sinna vaid üksikud lennud nädalas, kuna Korea lennufirma Air Koryo ei tohi sattuda oma lennukipargiga peaaegu ühegi välisriigi õhuruumi v.a. Hiina. Rahvusvahelised lennud Indoneesiasse, Venemaale ja

Ehituskvaliteedi tõttu on Pyongyangis kukkunud kokku  vähemalt üks kõrghoone

Kuveiti on sanktsioonide tõttu lõpetatud. Reisimisvabadus ei ole laienenud ja on endiselt vaid väikese eliidi suur privileeg. Tavainimestele kehtivad piirangud ka riigisisesel liikumisel, kuigi siseturismi siiski propageeritakse. Lisaks Pyongyangile on loodud moodsad vabaajaveetmise võimalused ka teistes linnades ja isegi maapiirkondades. Nii kavandatakse Wonsani linnast riigi idarannikul ehitada kaasaegne kuurort. Hotellide ehitused on käimas ja avatud on uuendatud lennuväli, kuhu ei ole siiski maandunud ühtegi lennukit piiri tagant. Riiki külastab endiselt alla kümne tuhande lääne turisti, hiinlastest turistide arv ületab sadat tuhandet. Seda tänu spetsiaalsetele ja viisavabadele päevatuuridele piiriäärsetesse linnadesse nagu Sinuiju ja Hyesan. Masikryongis võib veeta kvaliteetse mäesuusapuhkuse ja sõita vaatamata sanktsioonidele riiki sattunud Itaalia ja Rootsi suusatõstukite ja mootorkelkudega. Kuigi Põhja-Korea ei võta osa maailma majanduskogukonna tegevusest, on suudetud mitmetest takistustest hoolimata rajada uskumatul määral uusi rajatisi. Oluline osa eelarve täitmisel on kindlasti illegaalsel relva- ja narkokaubandusel, mis riigi ekspordis on väga olulisel kohal. Majandusanalüütikud märkavad iga-aastaselt mitme miljardilist puudujääki riigi ekspordi ja kulutuste vahel, mille täidab metaamfetamiini, salasigarettide, võltsravimite ja relvade müük. Metaamfetamiin on riigis muide saadaval käest kätte äärmiselt lihtsalt ja seda kasutatakse sarnases ulatuses Lõuna-Ameerikas levinud kokalehtedele energia taastajana. Narkootikumidega seonduv ei ole riigis kuritegu. Tuvastatud on moonikasvatuseks kasutatavad hiiglaslikud põllumaad riigi põhjaosas. Nende tegevust koordineerib otseselt Kimi režiimile raha teeniv ministeerium, mis on rohkem tuntud kui Osakond 39. Vaatamata rahvusvahelise kogukonna pingutustele suudab aga Osakond 39 toota režiimile valuutat määral, mis võimaldab tegeleda ülikallite relvaarendusprojektidega ja kõmmutada taeva poole orienteeruvalt pool miljardit dollarit aastas rakettide ja tuumarelvade näol. See tegevus on Kim Jong-uni võimuperioodil intensiivistunud määral, mis seab ohtu kogu piirkonna stabiilsuse.

Aasia püssirohutünn. Tuumaprogramm, välispoliitika ja suhted Lõuna-Koreaga
Kim Jong-uni Põhja-Korea välispoliitikat võib iseloomustada kui agressiivset, hektilist ja end ise aina sügavamasse isolatsiooni mängivat. Kõike seda tuleb vaadelda taaskord režiimi võimusäilitamise

Dennis Rodman Pyongyangis. Foto:Internet

võtmes. Sisepoliitiliselt on Kim väga karm diktaator, kellel vanemate tarkust hindavas Korea kultuuriruumis on tänu noorusele ja väga lühikesele selliperioodile olnud end raske kehtestada tõsiseltvõetava liidrina või Targa Marssalina, nagu ta ennast ette kujutada käsib. See on otseselt peegeldunud ka välispoliitikas ja Koreade vahelistes suhetes. Kim Jong-un ei ole kogu võimuloleku aja jooksul kohtunud ühegi välisriigi juhiga, samuti ei ole ta teinud ühtegi välismaist visiiti. Isegi mitte Hiinasse, kellega suhted ongi ajaloo kasinamas seisus. Kaks kohtumist ekstsentrilise endise NBA korvpalluri Dennis Rodmaniga ei vea välispoliitika võtmes kuidagi välja, kuigi läbi Rodmani teab maailm noore liidri pereelust enam kui osati oodata. Korvpallidiplomaatia peale osaliste hommikuste peavalude midagi muud ei tootnud.  Kim on endale kodumaise tõsiseltvõetavuse tekitamiseks külge pookinud rohkem aunimetusi ja tiitleid kui oli neid tema jumalast vanaisal. Sisulisest poolest võib nüüd, viis aastat peale võimuvahetust, lugeda üleminekut peaaegu lõpusirgel olevaks. Diktaatori tööstiil on saanud osapooltele selgemaks. Tema eesmärk on tagada Põhja-Korea püsimine (loe: tema enda võimu püsimine) läbi jõu ja heidutuse. Seda kinnitavad kolm läbiviidud tuumakatsetust (üks aastal 2013, kaks 2016.aastal) ja hulgaliselt lühi- ja keskmaarakettide katsetusi, millistele on järgnenud naaberriikide vihased reaktsioonid. Samuti on Põhja-Korea viinud orbiidile enda sõnul  rahumeelsel otstarbel töötavad satelliidid, mis seal tõesti vaikuses kosmoseprügina tiirlevad. Tegelik eesmärk kogu relvakatsetuste seeria juures räägib selget keelt – riik üritab

trügida tuumariikide nimistusse, kes suudavad tuumalõhkepäid toimetada rakettide ninas pikkade vahemaade taha kuni Ameerika Ühendriikide maismaani välja. Rakettide nimetused nagu Nodong, Taepodong ja Musudan said massimeedias tuntuks üle maakera. Vaatamata karmistunud sanktsioonidele jätkab Pyongyang ilmselt katsetusi seni, kuni ollakse veendunud oma võimes neid stabiilselt kasutada. Kogu protsess lisaks Hiina kasvavale agressiivsusele regioonis on löönud kõikuma seal aastakümneid püsinud niigi hapra tasakaalu. Jaapan räägib ründerelvastuse loomise plaanidest, Lõuna-Korea vaagib tuumavõimekuse tekitamist ja Ameerika tuumahävitajad eksivad kahtlaselt sageli Põhja-Korea piiride lähedal õhuruumi. Olukord Korea poolsaarel on 1953. aastal lõppenud Korea sõja järel ajaloo plahvatusohtlikumas seisus. Ajal, kui Lõuna-Koreast on saanud majanduslik suurjõud, võib potentsiaalne relvakonflikt muuta majandusnäitajaid kogu maailmas, rääkimata piirkonnas. Sõjalise konflikti tõenäosus on siiski madal, kuid selle võimalikul käivitumisel on tagajärjed katastroofilised. Arvestades pingete ulatust ja kasvu, võib piisata ka tühisemast eksimusest näiteks demilitariseeritud tsoonis kahe Korea vahel. Kahjuks on peale aastaid kestnud vaikust taaskord esinenud lühiajalisi tulevahetusi, inimvigastustega maamiinide lõhkemisi ja piiriülest kahurituld, mis Yeongbyongi saartel Lõuna-Koreas tõid kaasa ka esimesed tsiviilohvrid peale Korea sõda. Poliitiline olukord Lõuna-Koreas on kõike muud kui rahulik ja stabiilne, mis ei pruugi kahepoolsete suhete rahulikule arengule kasuks tulla. Katsed Põhja-Koreaga „päikesepaiste poliitikaid“ rakendada on lõppenud alati tõdemusega, et Pyongyang on lõunanaabrile valetanud ja Kimide perekonna võim on neil perioodidel vaid tugevnenud. Seetõttu on Lõuna-Korea võimud olnud heanaaberlike suhete rakendamisel äärmiselt ettevaatlikud ja pessimistlikud. 2013. aasta talvel tuumakatsetuse järel alanud äärmiselt tõsine vastasseis naabrite vahel suudeti küll sügiseks rahustada, kuid selle käigus kuulis maailma üldsus väga tõsiseid ähvardusi. Vastuseks Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppustele loobus Pyongyang 1953. aastal sõlmitud ajutisest vaherahust, käivitas Yongbyoni tuumakompleksi, katkestas mõneks kuuks koostööprojekti Kaesongi tööstupargis, sooritas mitmeid küberrünnakuid Lõuna-Korea pankadele (lekkisid miljonite inimeste krediitkaartide andmed). 2015. aastal taastati psühholoogilise sõja arsenali kuuluvad, kuid aastaid vaiki olnud „valjuhääldite sõjad“ piiritsoonis. Nende algataja oli küll Lõuna-Korea, kuid ajendi selleks andis Põhja-Korea poolt provotseeritud tulevahetus. 2016. aasta kaks järjestikust tuumakatsetust olid viimased piisad lõunakorealaste karikasse ja sadu miljoneid valuutat Pyongyangile tootnud Kaesongi tööstuspark suleti Lõuna-Korea eestvedamisel ja on suletud siiani. Sellega lõigati ära oluline hulk valuutat, mida Põhja-Korea sai kasutada oma relvaprogrammide arendamiseks. Lähiajalugu on siiski näidanud, et Kaesongi roll rahaallikana ei ole nii määrav, kui selle unikaalse projekti sotsiaalne mõju Põhja-Korea avanemisele läbi moodsate töötingimuste ja info leviku kümnete tuhandete töötajate kaudu. Kaesongi tööstuspargi avamine on ilmselt lähikuude või –aastate küsimus. Riigisiseselt on põhjakorealased selgelt rahulolematud Kimi kaitsepoliitikaga. Käibefraasina tunnevad korealased „tuumapomm süüa ei kõlba“ ütlemist hästi ja see on laialt levinud. Edukate raketi- ja tuumakatsetuste üle ei ole üleriiklik vaimustus enam ammu selline, mis aastaid tagasi teleekraanidele kuvati. Tuumaprogramm on arenenud niivõrd kaugele, et selle ohtlikkus on kohale jõudnud ka põhjakorealastele endile. Rahvusvahelise üldsuse katsed kutsuda Pyongyangi tagasi tuumakõneluste laua taha ei ole Kim Jong-uni võimu ajal õnnestunud mingilgi moel. Jäänud on vaid sanktsioonide karmistamine ja ilmselt on sellise survetegevuse jätkumine ka 2017. aastal väga tõenäoline.