 |
| Yoon Suk-yeoli vastane miiting Soulis |
Veebruari lõpust selgepiirilisemaks muutunud maailm vormib kindlamaid piire ka Ida-Aasias. Piirkonna riigijuhtide harmooniast ja õitsengust, vastastikusest austamisest kõnelevate avalduste taustal toimuvad kolmnurgas Hiina, Jaapan ja Lõuna-Korea mastaapsed sõjaväeõppused, arsenaliedendused ning selgemaks on saamas reaalpoliitikast kantud vajadus pooltevalikuks. Edasine arutlus keskendub eelkõige Lõuna-Korea vaatenurgale, mida vaatamata jõujoonte näiliselt suuremale selgusele on naabrite huvidest ja käitumisest eraldiseisvana aina võimatum käsitleda.
Pidurduv Aasia sajand
Maikuus olematu häältevahega (33 miljonist valimistel osalenust vaid ca 400 tuhat eelistasid võitjakandidaati teiseks jäänule) viieks järgmiseks aastaks Lõuna-Korea presidendiks valitud konservatiivse partei juht Yoon Suk-yeol esindab kohalikus poliitikas nn.piitsapoliitika suunda, kuigi suures plaanis kahepartei süsteemiga riigis eristab konkurentide lähenemisi vaid põhjanaabrisuunaline poliitika. Kuigi kirjutise eesmärk on valgustada lugejat eelkõige Lõuna-Korea julgeoleku- ja välispoliitikas toimuvast, olgu mainitud, et kodupublikut kõnetavad konkurentsitult juba aastaid esmalt majandus- ning toimetulekuküsimused. Primaarsed teemad argipäevaelus on kallinevad energiahinnad, harjumatult kõrge inflatsioon ning üle jõu käivad eluasemekulud. Tänavapoliitikas, kus lõunakorealasi
 |
| L-Korea president abikaasaga |
maailmameistriteks meeleavaldamises peetakse, on kandvad narratiivid neil päevil uue võimu kättemaks eelmisele, korruptiivsus valimiskampaanias kuni uue esileedi võltsitud koolitunnistusteni välja. Mitmekümnetuhandelised väljaastumised Soulis on tavapärased – hommikul täidavad tänavaid demokraatide, pärastlõunal konservatiivide toetajad, seni vägivallatult. Taustateadmiseks on hea teada nukrat demograafilist olukorda, kus sündivuskordaja tabab 24 kuud järjest uusi madalpunkte (augustis 2022 0,81) ning suremus lööb rekordeid. Stabiilselt lennuka majanduskasvuga harjunud Lõuna-Koreas tajutakse ühe protsendipunkti kanti jäävaid kasvuprognoose harjumatult riskantsena, mida need kahtlemata ka on. Sarnaselt klišeena kõlavale ja paljuräägitud Hiina sajandile, kipub ka Korea edulugu pidurduma. Ühiskond vananeb, kuid sisserändest rääkiv poliitik sooritaks koheselt poliitilise enesetapu. Meenub üleilmne uurimus erinevate rahvaste jõulusoovidest, kus domineerivaks olid head soovid perele ja lähedastele, kuid kus lõunakorealased esikohale majanduskasvu sättisid. Ülikiirest edenemisest diktatuurist demokraatiasse ja arengumaast sädelevaks Aasia tiigriks on ületöötamine ja metsik edukultus nõudmas lõivu kaasajalgi, väljendudes eelkõige jätkuvalt kõrges suitsiidsuses ning edetabelikohtades, mis mõõdavad näiteks alkoholitarbimist, töötamisele ning õppimisele kulutatud tunde, läbipõlemist.
 |
| Hiina KP 20.kongress |
Segaduste aeg ning suhete allakäik. Ilusad sõnad võidurelvastumise taustal.
Hiina kompartei 20.kongressi monoliitsel toetusel Hiina Rahvavabariigi ise end eluaegseks liidriks kinnitanud Esimees Xi’le saadetud õnnitlustelegrammi kirjutasid kahe Korea liidrid vist koos. Nii Yoon Suk-yeol kui Põhja-Korea türann Kim Jong-un tähtsustasid stabiilset ja kasulikku koostööd, heaolu ja õitsengu kasvu ning pidasid oluliseks tugevat tervist. Tegelikult kummitab Hiina ja Lõuna-Korea suhteid juba aastaid keerukas maskishow, kus riimid ja viis kuidagi kokku ei kõla. Kui 2007.aastast Souli Ülikooli poolt läbiviidav avaliku arvamuse uuring kinnitab üha süvenevat hiinavastast sentimenti, on Lõuna-Korea ametlik positsioon otsimas võimalust säilitada maksimaalselt heanaaberlikke suhteid Pekingiga. Kui Hiina lippe on Souli tänavatel episoodit põletatud ennegi, on 2022.aastaks Hiinat kui vaenulikku ohtu kinnitanud rekordiliselt suur hulk küsitletuid, 45%! Sama uuringu järgi on hüppelise tajumuutuse läbinud ka Venemaa reiting. Kuigi seni pragmaatilise partnerina Venemaad nähakse ohuna (eelkõige majanduslikke kriteeriumeid silmas pidades) harjumuspärase 1..2% asemel nüüd 7% inimeste arvates, jääb meie laiuskraadi tänane tuumteema Koreas siiski marginaalseks mureks.
 |
| Hiinavastane etteaste Soulis |
Hiina ning Lõuna-Korea suhted teravnesid oluliselt 2017.aastal kui Põhja-Korea erakordse aktiivsuse taustal massihävitusrelvade katsetamisel (tuumakatsetused, sh.vesinikpommi testimine lisaks erinevate ballistiliste rakettide startidele) ning Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel puhkenud tuumanuppudest kõneleva sõnasõja tulemusena paigutati poolsaare lõunaossa raketitõrjesüsteem THAAD. Sadade kilomeetrite raadiuses startivaid rakette tuvastav süsteem pahandas Hiinat sedavõrd, et Hiina turult oli sundinud lahkuma Lõuna-Korea kaubandushiid Lotte, sulgedes üle kogu Hiina kõik populaarsed kaubamajad. Sarnase tegevusulatusega radarisüsteem näiteks Jaapanis senimaani hiinlaste jaoks probleemiks osutunud polnud. Korealaste jaoks peatus ka turism Hiinasse ning majanduslikku kahju mõõdeti miljardites dollarites. Heanaaberlikke suhteid hinnanud Lõuna-Korea ekspresident Moon Jae-in talus viisakalt küll Pekingi pahameelt ning fotomees Donald Trumpi absurdseid nõudmisi kümnekordistada Souli panust USA kohalviibimiseks poolsaarel, kuid reaalpoliitikas eelistas Moon vaatamata vahepealsele pingeleevendusele ehk Pyongchangi taliolümpia tuules aastakeseks esiletõusnud nn.Korea sulale, tegutseda. Lõuna-Korea armee ning relvatööstus, tajudes ebaselgeid tulevikuväljavaateid, suunati kiirele moderniseerimisele ning kaitsekulud kasvasid ja kasvavad edasi ennaktempos. President Yoon Sok-yeol on olnud selgesõnalisem – Põhja-Korea naases kaitsedoktriini leksikasse sõnaga vaenlane ning valimiskampaaniast alates näeb Yoon Lõuna-Korea peamise partneri ja julgeolekutagajana partnerlussuhet Ameerika Ühendriikidega. Yoon on panustanud õigesti, mitu korda eelpool mainitud Souli Ülikooli uuring kinnitab 81% lõunakorealaste toetust antud valikule. Kui Trumpi perioodil arutleti ühiskonnas ameeriklaste panustamise vajalikkusest kui sellisest, on naabruskonnas toimuv agressiivsuse kasv ning võidurelvastumise reaalsus muidu julgeolekuküsimustesse leigelt suhtuvasse ühiskonda kohale jõudmas. Veel aastapäevad tagasi olnuks võimatu ette kujutada Lõuna-Korea meedias arvamuslugudes kohata Hiina liiderkonna kohta termineid, mida seni vaid Põhja-Korea veiderrežiimist kõneledes kasutatakse – Xi kui eluaegne diktaator, Hiina kui diktatuur. Poliitikute leksikas taolised väljendid veel tavapärased pole, kuid kõrgeimal tasemel on murtud järgmine tabu – iseseisvast tuumaheidutuse võimekusest kõnelejat ei peeta enam hüsteerikuks. Viidates ohule Põhjast, kuid pidades silmas ka läänepoole jäävat, arutlevad keerukal teemal Lõuna-Korea meedias ning konverentsidel, seminaridel ning parlamendis nii tegevpoliitikud kui erusõjaväelased, ajakirjanikest ning kolumnistidest rääkimata. Avalikkuse arvamus soosib teemaga flirtimist. Meenutagem, et Lõuna-Koreas on olnud arvestatav kogus taktikalisi tuumarelvi, kuniks George “vanem” Bush need 1991.aastal poolsaarelt eemaldas. Ameerika Ühendriikide tuumavihmavari ulatub Lõuna-Korea üle siiski ka kaasajal, õigemini pakutakse piiratud reageerimisajaga mobiilseid lahendusi. Joe Bideni juhitud Ameerika Ühendriikide administratsiooni positsioon antud küsimuses on seni siiski ühene – tuumarelvi niigi keerukasse regiooni paigutada plaanis pole.
Yoon Suk-yeoli “USA kui peamine partner” positsioon on selge ning segaduste perioodi järgsel ajastul puhuvad USA Ida-Aasia partnerluspoliitikas uued tuuled. Regionaalseid mõttekaaslasi on kahe kuu jooksul külastanud Kamala Harris, Wendy Sherman kui Nancy Pelosi. Taiwani pingete taustal kohtus president Yoon daamisest siiski vaid Harrisega, kuid selge sõnumina tajus Pyongyang mõjuvõimsate poliitikute visiite kahe Korea piirijoonele, demilitariseeritud tsooni. Üheltpoolt vajab Kimi režiim Ameerika Ühendriike kui välisvaenlast oma tegevuste legitimiseerimiseks, teisalt on USA kohalolu neil päevil Pyongyangile tõeliselt tüütu.
 |
| Hulluseks muutunud NoJapan kampaania 2019 |
Jaapani okupatsioon - emotsioonid üle kaine mõistuse
Ajaloolises taagas Jaapani okupatsiooni (1910-1945) teemadel lootusetult visklevad Jaapan ning Lõuna-Korea on Ameerika Ühendriikide eestvedamisel sunnitud taaselustama koostööd luure- ja kaitsevõime valdkondades. Kui kahepoolseid suhteid Washingtoniga nimetavad mõlemad Ida-Aasia jõukeskused partnerluseks, siis kolmnurgas tegutsemine tuleb läbi kokkusurutud huulte ja hammaste. Küll aga on Põhja-Koreast lähtunud ning taas üle aastate Jaapanist üle lendavad ballistilised raketid ning Hiina ähvardused Taiwani suunal sundinud Tokyot naasma koostööle, kus Souli ja Washingtoniga kooskõlastatakse strateegilisi plaane, harjutatakse ühisõppustel taktikalist tegutsemist ning taaselustatakse luureinfo vahetamise lepinguid. Jaapani patsifistlik olemus on küsimärgi all tugevamalt kui kunagi varem. Loomulikult ei kao kuhugi kohati ekstreemsustesse langevad ning tänavapoliitikas kulmineeruvad vastastikused ja ajaloost ajendatud vihakampaaniad (kaupade boikott jms.), kuid julgeolekuohte tajutakse siiski sarnaselt. Viimase üldsõnalise lause illustratsiooniks sobib 2019.aastal Lõuna-Koreas puhkenud hullus “No Japan”, kui kaubandustülist (Jaapan lülitas Lõuna-Korea välja lihtsustatud kaubavahetusraamistikust, süüdistades Souli kauplemises Põhja-Koreaga, sic!) alguse saanud üldrahvalik reaktsioon ohustas mitte ainuüksi Jaapani kaupade importi, milliste tarbimine kukkus ligi kolmveerandi võrra, vaid ka Lõuna-Korea võtmeartikleid ekspordi vaates. Nii olid löögi all näiteks pooljuhid ning metallid elektroonitööstuse tarbeks. Kui Jaapani kaupu müüvates Korea poodides pildistati sinna ostlema sattunud korealasi ning neid avalikult häbistati, kasvas anonüümselt ostetud ja armastatud Jaapani toodete müük elektroonilistes kanalites kordi! Souli linnavalitsus oli näiteks sunnitud vabandama jaapanivastaste plakatite paigutamise pärast üle kogu pealinna ning emotsionaalse tüli järelmid pole kadunud ka kolm aastat hiljem.
 |
| L-Korea, Jaapani ja USA ühisõppus |
Reaalpoliitika sunnib
Neil päevil peavad kolm mõttekaaslast, Lõuna-Korea, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid, regioonis erinevaid ühis- ja kahepoolseid õppuseid, millistest mitmed pälvivad ähvardavaid epiteete kui ajaloo suurimad. Koroonapausil vaid arvutisimulatsioonidega vormi hoida püüdnud liitlased vajavad reaalseid harjutusi maastikul, maal ja vees ning puudujäägid kompenseeritakse kuhjaga. Kirjutamata kokkulepe Lõuna-Korea poolt Hiinale mitte liituda regionaalsete julgeolekustruktuuridega ning lubadus mitte paigutada poolsaarele uusi raketi- ja raketitõrjesüsteeme ehk nn kolme “ei” leping lekib. Teise THAAD patarei püstitamine on otsustatud, Lõuna-Korea on regionaalse julgeolekuformaadi QUAD partner, avas esinduse Brüsselis kui NATO mõttekaaslane ning liitus NATO küberkaitsekeskusega Tallinnas. Riigist on saanud globaalselt TOP 6 relvatarnija, kes otsest relvaabi Ukrainale vältides proovib retooriliselt püsida joonel suhetes Moskvaga, sõlmides samas Poolaga mastaapse relvatarnelepingu, mis Poola vanema ning Ukraina rindele saadetud varustuse asendab ning Euroopasse esimese Korea investeeringu relvatehase näol militaartööstussektorisse toob. Kuigi Lõuna-Korea ei kommenteeri seni inimõiguste olukorda näiteks Uiguurias, ei arvan midagi Hong Kongi ja Taiwani teemadel, ei pruugi Pekingi poolt Yoon Suk-yeolile antud nn sada päeva ja hillitsetud suhtumine kesta ning Aasiale omane rahulik retoorika asenduda peagi nõudlikuma selgesõnalisusega. Lõuna-Korea on valinud Hiina valitsejatele ebamugavalt selge poole.
Lugu ilmus Delfis, 2.novembril 2022
No comments:
Post a Comment