Üha mustvalgemaks muutuvad jõujooned Ida-Aasias. Lõuna-Korea "hiina kahvlis".
 |
| Yoon Suk-yeoli vastane miiting Soulis |
Veebruari lõpust selgepiirilisemaks muutunud maailm vormib kindlamaid piire ka Ida-Aasias. Piirkonna riigijuhtide harmooniast ja õitsengust, vastastikusest austamisest kõnelevate avalduste taustal toimuvad kolmnurgas Hiina, Jaapan ja Lõuna-Korea mastaapsed sõjaväeõppused, arsenaliedendused ning selgemaks on saamas reaalpoliitikast kantud vajadus pooltevalikuks. Edasine arutlus keskendub eelkõige Lõuna-Korea vaatenurgale, mida vaatamata jõujoonte näiliselt suuremale selgusele on naabrite huvidest ja käitumisest eraldiseisvana aina võimatum käsitleda.
Pidurduv Aasia sajand
Maikuus olematu häältevahega (33 miljonist valimistel osalenust vaid ca 400 tuhat eelistasid võitjakandidaati teiseks jäänule) viieks järgmiseks aastaks Lõuna-Korea presidendiks valitud konservatiivse partei juht Yoon Suk-yeol esindab kohalikus poliitikas nn.piitsapoliitika suunda, kuigi suures plaanis kahepartei süsteemiga riigis eristab konkurentide lähenemisi vaid põhjanaabrisuunaline poliitika. Kuigi kirjutise eesmärk on valgustada lugejat eelkõige Lõuna-Korea julgeoleku- ja välispoliitikas toimuvast, olgu mainitud, et kodupublikut kõnetavad konkurentsitult juba aastaid esmalt majandus- ning toimetulekuküsimused. Primaarsed teemad argipäevaelus on kallinevad energiahinnad, harjumatult kõrge inflatsioon ning üle jõu käivad eluasemekulud. Tänavapoliitikas, kus lõunakorealasi
 |
| L-Korea president abikaasaga |
maailmameistriteks meeleavaldamises peetakse, on kandvad narratiivid neil päevil uue võimu kättemaks eelmisele, korruptiivsus valimiskampaanias kuni uue esileedi võltsitud koolitunnistusteni välja. Mitmekümnetuhandelised väljaastumised Soulis on tavapärased – hommikul täidavad tänavaid demokraatide, pärastlõunal konservatiivide toetajad, seni vägivallatult. Taustateadmiseks on hea teada nukrat demograafilist olukorda, kus sündivuskordaja tabab 24 kuud järjest uusi madalpunkte (augustis 2022 0,81) ning suremus lööb rekordeid. Stabiilselt lennuka majanduskasvuga harjunud Lõuna-Koreas tajutakse ühe protsendipunkti kanti jäävaid kasvuprognoose harjumatult riskantsena, mida need kahtlemata ka on. Sarnaselt klišeena kõlavale ja paljuräägitud Hiina sajandile, kipub ka Korea edulugu pidurduma. Ühiskond vananeb, kuid sisserändest rääkiv poliitik sooritaks koheselt poliitilise enesetapu. Meenub üleilmne uurimus erinevate rahvaste jõulusoovidest, kus domineerivaks olid head soovid perele ja lähedastele, kuid kus lõunakorealased esikohale majanduskasvu sättisid. Ülikiirest edenemisest diktatuurist demokraatiasse ja arengumaast sädelevaks Aasia tiigriks on ületöötamine ja metsik edukultus nõudmas lõivu kaasajalgi, väljendudes eelkõige jätkuvalt kõrges suitsiidsuses ning edetabelikohtades, mis mõõdavad näiteks alkoholitarbimist, töötamisele ning õppimisele kulutatud tunde, läbipõlemist.
 |
| Hiina KP 20.kongress |
Segaduste aeg ning suhete allakäik. Ilusad sõnad võidurelvastumise taustal.
Hiina kompartei 20.kongressi monoliitsel toetusel Hiina Rahvavabariigi ise end eluaegseks liidriks kinnitanud Esimees Xi’le saadetud õnnitlustelegrammi kirjutasid kahe Korea liidrid vist koos. Nii Yoon Suk-yeol kui Põhja-Korea türann Kim Jong-un tähtsustasid stabiilset ja kasulikku koostööd, heaolu ja õitsengu kasvu ning pidasid oluliseks tugevat tervist. Tegelikult kummitab Hiina ja Lõuna-Korea suhteid juba aastaid keerukas maskishow, kus riimid ja viis kuidagi kokku ei kõla. Kui 2007.aastast Souli Ülikooli poolt läbiviidav avaliku arvamuse uuring kinnitab üha süvenevat hiinavastast sentimenti, on Lõuna-Korea ametlik positsioon otsimas võimalust säilitada maksimaalselt heanaaberlikke suhteid Pekingiga. Kui Hiina lippe on Souli tänavatel episoodit põletatud ennegi, on 2022.aastaks Hiinat kui vaenulikku ohtu kinnitanud rekordiliselt suur hulk küsitletuid, 45%! Sama uuringu järgi on hüppelise tajumuutuse läbinud ka Venemaa reiting. Kuigi seni pragmaatilise partnerina Venemaad nähakse ohuna (eelkõige majanduslikke kriteeriumeid silmas pidades) harjumuspärase 1..2% asemel nüüd 7% inimeste arvates, jääb meie laiuskraadi tänane tuumteema Koreas siiski marginaalseks mureks.
 |
| Hiinavastane etteaste Soulis |
Hiina ning Lõuna-Korea suhted teravnesid oluliselt 2017.aastal kui Põhja-Korea erakordse aktiivsuse taustal massihävitusrelvade katsetamisel (tuumakatsetused, sh.vesinikpommi testimine lisaks erinevate ballistiliste rakettide startidele) ning Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel puhkenud tuumanuppudest kõneleva sõnasõja tulemusena paigutati poolsaare lõunaossa raketitõrjesüsteem THAAD. Sadade kilomeetrite raadiuses startivaid rakette tuvastav süsteem pahandas Hiinat sedavõrd, et Hiina turult oli sundinud lahkuma Lõuna-Korea kaubandushiid Lotte, sulgedes üle kogu Hiina kõik populaarsed kaubamajad. Sarnase tegevusulatusega radarisüsteem näiteks Jaapanis senimaani hiinlaste jaoks probleemiks osutunud polnud. Korealaste jaoks peatus ka turism Hiinasse ning majanduslikku kahju mõõdeti miljardites dollarites. Heanaaberlikke suhteid hinnanud Lõuna-Korea ekspresident Moon Jae-in talus viisakalt küll Pekingi pahameelt ning fotomees Donald Trumpi absurdseid nõudmisi kümnekordistada Souli panust USA kohalviibimiseks poolsaarel, kuid reaalpoliitikas eelistas Moon vaatamata vahepealsele pingeleevendusele ehk Pyongchangi taliolümpia tuules aastakeseks esiletõusnud nn.Korea sulale, tegutseda. Lõuna-Korea armee ning relvatööstus, tajudes ebaselgeid tulevikuväljavaateid, suunati kiirele moderniseerimisele ning kaitsekulud kasvasid ja kasvavad edasi ennaktempos. President Yoon Sok-yeol on olnud selgesõnalisem – Põhja-Korea naases kaitsedoktriini leksikasse sõnaga vaenlane ning valimiskampaaniast alates näeb Yoon Lõuna-Korea peamise partneri ja julgeolekutagajana partnerlussuhet Ameerika Ühendriikidega. Yoon on panustanud õigesti, mitu korda eelpool mainitud Souli Ülikooli uuring kinnitab 81% lõunakorealaste toetust antud valikule. Kui Trumpi perioodil arutleti ühiskonnas ameeriklaste panustamise vajalikkusest kui sellisest, on naabruskonnas toimuv agressiivsuse kasv ning võidurelvastumise reaalsus muidu julgeolekuküsimustesse leigelt suhtuvasse ühiskonda kohale jõudmas. Veel aastapäevad tagasi olnuks võimatu ette kujutada Lõuna-Korea meedias arvamuslugudes kohata Hiina liiderkonna kohta termineid, mida seni vaid Põhja-Korea veiderrežiimist kõneledes kasutatakse – Xi kui eluaegne diktaator, Hiina kui diktatuur. Poliitikute leksikas taolised väljendid veel tavapärased pole, kuid kõrgeimal tasemel on murtud järgmine tabu – iseseisvast tuumaheidutuse võimekusest kõnelejat ei peeta enam hüsteerikuks. Viidates ohule Põhjast, kuid pidades silmas ka läänepoole jäävat, arutlevad keerukal teemal Lõuna-Korea meedias ning konverentsidel, seminaridel ning parlamendis nii tegevpoliitikud kui erusõjaväelased, ajakirjanikest ning kolumnistidest rääkimata. Avalikkuse arvamus soosib teemaga flirtimist. Meenutagem, et Lõuna-Koreas on olnud arvestatav kogus taktikalisi tuumarelvi, kuniks George “vanem” Bush need 1991.aastal poolsaarelt eemaldas. Ameerika Ühendriikide tuumavihmavari ulatub Lõuna-Korea üle siiski ka kaasajal, õigemini pakutakse piiratud reageerimisajaga mobiilseid lahendusi. Joe Bideni juhitud Ameerika Ühendriikide administratsiooni positsioon antud küsimuses on seni siiski ühene – tuumarelvi niigi keerukasse regiooni paigutada plaanis pole.
Yoon Suk-yeoli “USA kui peamine partner” positsioon on selge ning segaduste perioodi järgsel ajastul puhuvad USA Ida-Aasia partnerluspoliitikas uued tuuled. Regionaalseid mõttekaaslasi on kahe kuu jooksul külastanud Kamala Harris, Wendy Sherman kui Nancy Pelosi. Taiwani pingete taustal kohtus president Yoon daamisest siiski vaid Harrisega, kuid selge sõnumina tajus Pyongyang mõjuvõimsate poliitikute visiite kahe Korea piirijoonele, demilitariseeritud tsooni. Üheltpoolt vajab Kimi režiim Ameerika Ühendriike kui välisvaenlast oma tegevuste legitimiseerimiseks, teisalt on USA kohalolu neil päevil Pyongyangile tõeliselt tüütu.
 |
| Hulluseks muutunud NoJapan kampaania 2019 |
Jaapani okupatsioon - emotsioonid üle kaine mõistuse
Ajaloolises taagas Jaapani okupatsiooni (1910-1945) teemadel lootusetult visklevad Jaapan ning Lõuna-Korea on Ameerika Ühendriikide eestvedamisel sunnitud taaselustama koostööd luure- ja kaitsevõime valdkondades. Kui kahepoolseid suhteid Washingtoniga nimetavad mõlemad Ida-Aasia jõukeskused partnerluseks, siis kolmnurgas tegutsemine tuleb läbi kokkusurutud huulte ja hammaste. Küll aga on Põhja-Koreast lähtunud ning taas üle aastate Jaapanist üle lendavad ballistilised raketid ning Hiina ähvardused Taiwani suunal sundinud Tokyot naasma koostööle, kus Souli ja Washingtoniga kooskõlastatakse strateegilisi plaane, harjutatakse ühisõppustel taktikalist tegutsemist ning taaselustatakse luureinfo vahetamise lepinguid. Jaapani patsifistlik olemus on küsimärgi all tugevamalt kui kunagi varem. Loomulikult ei kao kuhugi kohati ekstreemsustesse langevad ning tänavapoliitikas kulmineeruvad vastastikused ja ajaloost ajendatud vihakampaaniad (kaupade boikott jms.), kuid julgeolekuohte tajutakse siiski sarnaselt. Viimase üldsõnalise lause illustratsiooniks sobib 2019.aastal Lõuna-Koreas puhkenud hullus “No Japan”, kui kaubandustülist (Jaapan lülitas Lõuna-Korea välja lihtsustatud kaubavahetusraamistikust, süüdistades Souli kauplemises Põhja-Koreaga, sic!) alguse saanud üldrahvalik reaktsioon ohustas mitte ainuüksi Jaapani kaupade importi, milliste tarbimine kukkus ligi kolmveerandi võrra, vaid ka Lõuna-Korea võtmeartikleid ekspordi vaates. Nii olid löögi all näiteks pooljuhid ning metallid elektroonitööstuse tarbeks. Kui Jaapani kaupu müüvates Korea poodides pildistati sinna ostlema sattunud korealasi ning neid avalikult häbistati, kasvas anonüümselt ostetud ja armastatud Jaapani toodete müük elektroonilistes kanalites kordi! Souli linnavalitsus oli näiteks sunnitud vabandama jaapanivastaste plakatite paigutamise pärast üle kogu pealinna ning emotsionaalse tüli järelmid pole kadunud ka kolm aastat hiljem.
 |
| L-Korea, Jaapani ja USA ühisõppus |
Reaalpoliitika sunnib
Neil päevil peavad kolm mõttekaaslast, Lõuna-Korea, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid, regioonis erinevaid ühis- ja kahepoolseid õppuseid, millistest mitmed pälvivad ähvardavaid epiteete kui ajaloo suurimad. Koroonapausil vaid arvutisimulatsioonidega vormi hoida püüdnud liitlased vajavad reaalseid harjutusi maastikul, maal ja vees ning puudujäägid kompenseeritakse kuhjaga. Kirjutamata kokkulepe Lõuna-Korea poolt Hiinale mitte liituda regionaalsete julgeolekustruktuuridega ning lubadus mitte paigutada poolsaarele uusi raketi- ja raketitõrjesüsteeme ehk nn kolme “ei” leping lekib. Teise THAAD patarei püstitamine on otsustatud, Lõuna-Korea on regionaalse julgeolekuformaadi QUAD partner, avas esinduse Brüsselis kui NATO mõttekaaslane ning liitus NATO küberkaitsekeskusega Tallinnas. Riigist on saanud globaalselt TOP 6 relvatarnija, kes otsest relvaabi Ukrainale vältides proovib retooriliselt püsida joonel suhetes Moskvaga, sõlmides samas Poolaga mastaapse relvatarnelepingu, mis Poola vanema ning Ukraina rindele saadetud varustuse asendab ning Euroopasse esimese Korea investeeringu relvatehase näol militaartööstussektorisse toob. Kuigi Lõuna-Korea ei kommenteeri seni inimõiguste olukorda näiteks Uiguurias, ei arvan midagi Hong Kongi ja Taiwani teemadel, ei pruugi Pekingi poolt Yoon Suk-yeolile antud nn sada päeva ja hillitsetud suhtumine kesta ning Aasiale omane rahulik retoorika asenduda peagi nõudlikuma selgesõnalisusega. Lõuna-Korea on valinud Hiina valitsejatele ebamugavalt selge poole.
Lugu ilmus Delfis, 2.novembril 2022
Põhja-Korea püüab raketikatsetustega maailma tähelepanu endale saada
 |
| Kim revolutsioonilises orbudekodus |
Ilmselt enesegi jaoks meedialati ootamatult kõrgele sättinud Põhja-Korea ületab relvakatsetustega maailma uudiskünniseid harva, kuid oktoobrikuine raketirahe on agressiivse režiimi tegevustest teinud esiuudised isegi muidu põhjanaabri tegemistesse üldrahvalikult tuimalt suhtuvas Lõuna-Koreas. Miks tunnustab muidu territoriaalset terviklikkust ülistav Pyongyang Venemaa uusi vallutusi, referendumilaadseid tegevusi ning rahvavabariike okupeeritud Ukrainas? Kas Ameerika Ühendriigid on vaikimisi tunnustatud Põhja-Koread kui defacto tuumariiki?
Põhja-Korea haruldaselt selge pooltevalik
Diktaatorite kummalised meetmed võivad neist luua kuvandi kui veidrikest, kuid enamasti sunnib taoliste mudelite kooshoidmine keskmisest demokraatiast jõulisemaid, ratsionaalsemaid, kui mitte öelda nutikamaid samme. Vananeva, enda loodud valesid isegi jäägitult uskuma jäänud ja kollektiivse diktatuuri huvisid tuumasantaažini minevate ähvardustega kaitsev pöördumatu vea teinud Venemaa valitseja eksimus annab teistele temasugustele väärtuslikku ja ennetava õppetunni. Sanktsioonidest ja koroonasuletusest puretud Põhja-Korea jaoks on aina nõrgenev Venemaa lausa suur võimalus. Nii näemegi alates Kremli Ukraina avantüüri algusest üle 30 aasta kestnud suhete vaikseisus pöördelisi muutusi. Pärast N-Liidu lagunemist on Moskva ja Pyongyangi suhted, nii poliitilised kui majanduslikud, olnud sisuliselt olematud. Kõik muutus 24.veebruaril, kui Kim Jong-uni strateegid tajusid olukorra pöördelisust. Põhja-Korea režiimi diplomaatia, aga ka jõulisemate väljapressimismeetmete peamine fookuses on leevenduste kauplemine sanktsioonidesse. 2019.aastast halvenenud suhted Valge Majaga ning seejärel jõuliselt Põhja-Korea retoorikasse ja igapäevaellu naasnud antiamerikanism ja jutupunktid USA imperialistlikust hegemooniast said just Ukraina sõjaga seotud pressiteadete ja sõnumite kandvaks fookuseks, millega Pyongyang sarnaseid sõnastusi kasutavaid Moskvat ja Pekingit toetama asus. Kohati kattuvad kolme asjaosalise lausedki! Muide, koduses meedias ei ole Põhja-Korea andnud tänaseni teada sõjast Ukrainas, kuid välisuudised nõretavad ameerikavastasest retoorikast. Väheses välissuhtluses on Põhja-Korea siiski selgesõnaliselt toetanud Venemaa agressiooni, uute rahvavabariikide teket ning õigustanud Venemaa möödapääsmatut vajadust enesekaitseks. On üllatav, et kramplikult territooriaalse terviklikkuse olemust tähtsustav režiim (kasulik retooriline jäänuk Jaapani okupatsioonist) on sel korral nii aldis pühendama abinõu, kui seda nõuab eesmärk. Mõnevõrra üldistatuna iseloomustab Põhja-Korea diplomaatiat kaasajal siiski kokkulepitud kohtumiste tühistamine, v.a. fotograafidelegi avatud kohtumistest Venemaa ametnikega nii Moskvas kui Pyongyangis. Seejuures on koostööst kõnelev uudisvoog prominentselt pildis ka Venemaa kanalites, mis kõneleb selget keelt sõpruskonna üha süvenevast piiratusest. Viimane ÜRO peaassamblee hääletus rahvavabariikidesse laienemise teemal andis tunnistust, milline “võimas” seltskond uue maailmakorra selgroo Venemaa arvates moodustama peaks.
 |
| Vene suursaadik Pyongyangis näidiskirikus |
Venemaa totaalne sõda, ka sõnadega
Olukorra armetuse mõistmiseks sobib ehk kummaline asjaolu, et isegi Venemaa suursaadik Põhja-Koreas, Aleksander Matsegora, viitsib vastata või pigem sõimelda üsna suvalistes sotsiaalmeedia vestlustes kogu kirega. Siinkirjutajagi on kõrgelt välisesindajalt saanud halvustavaid kommentaare Facebooki seinal, mis kõneleb anda vastutuld mistahes rinnetel, ka sõnarelva kasutades. Venemaa saatkonna senimaani huvitavat infot pakkunud sein Facebookis on muutunud sõja algusest Kremli kõneisikute kõnede tiražeerimise lisaväljundiks ning mingit realistlikku infot kahe riigi koostööst me tegelikult ei tea. Küll aga saime hiljuti teada fotonäitusest saatkonna välisseinal, mis möödujaid natsismi uutest kuritegudest ning USA rollist selle mahitamisel pildikeeles kõnetama pidi. Huvitav, kas varemetes Ukraina linnu fotodelt vaatlev põhjakorealane salamisi endalt küsis, miks meil televiisoris midagi sellist ei näidata?
Vt.Vene saatkonna välisnäitusel kajastatud töid siit
Sada tuhat põhjakorealast Ukraina rindele?
Tõlkes lähevad kaduma või pääsevad liikvele ebatõesed kurioosumid saja tuhande põhjakorealase saatmisest Ukraina rinnetele või ilmub raporteid Põhja-Korea relvaabist. Olgem siiski valvel, sest just relvaaäri on valdkond, kus Põhja-Korea on valmis müüma toodangut isegi sama konflikti erinevatele osapooltele korraga. Nii juhtus Iraani Iraagi sõjas, kuid Põhja-Korea relvi on kohatud rohkem kui 40-s konfliktis üle ilma ning Venemaa võiks olla potentsiaalselt huvitav klient. Vene armee Iskander tüüpi rakettide kahanev varu sunnib meenutama, et enamik Põhja-Korea lühimaarakettidest põhineb just sellel Ukrainas palju hävingut külvanud raketisüsteemil. Lisaks klapivad kaks enamlevinud mürsumõõtu oma kaliibrites kahe ideoloogilise sõbra arsenalis valatult. Põhja-Koread ja Venemaa ühendab siiski vaid üks raudteeühendus, mis on satelliitide kõrglahutuslike silme valvsa pilgu all. Seni maismaa ega mereühendusi kasutatud pole, kuid pole vähimatki kahtlust, et kroonilises puuduses kõigest vaevlev Põhja-Korea on esimesel võimalusel valmis oma valuutavarusid täiendama. Jutud saja tuhande põhjakorealase saatmisest Ukraina sõtta on siiski tõlkes kaduma läinud meediasünnitis. Küll on mõeldav teatud relvasüsteemide võimalikul tarnimisel teenindava personali lähetamine. Samuti tundub tõene olevat plaan lüüa kaasa uute rahvavabariikide ülesehitustöödel. Loodetavasti ei tule põhjakorealastel pikka reisi ette võtta ning ida-Ukraina taastetöödega saab tegeleda hoopis Lääs. Ehk ka vene maksumaksja?
 |
| Oktoobrikuine raketirahe |
Vaata,vaata, vaata mind! Oktoobrikuine raketirahe
Käesoleval aastal võimendunud ning oktoobris pretsedenditu lennukuse saavutanud raketikatsetuste hulk kõneleb samuti vajadusest taastada harjumuspärane tähelepanu. Eelkõige Ameerika Ühendriikide silmis. On tõsiasi, et president Trumpi jaoks kadus Põhja-Korea pildilt koheselt, kui 2019.aasta veebruaris Hanois tippkohtumine fiaskoga lõppes ning president Bideni jaoks püsib välispoliitilises prioriteedis pigem Iraani tuumaprogramm, kaubandussõda Hiinaga ning nüüd kogu maailma julgeolekusüsteemi alustalasid testiv ning majandust räsiv Venemaa verine algatus. Varasemalt tugevat hukkamõistu ja reaalsete majanduslike sanktsioonidega päädinud Põhja-Korea raketikatsetused ei leia kaasajal enamat vastureaktsiooni kui mõne niigi kogu elu suletud riigis veetva kõrgema sõjaväelasele või võimurile kehtestatud reisipiirang. Põhja-Korea ei ole vaatamata senisele dekaadidepikkusele ponnistamisele (tõsisemalt on teemaga tegelenud kõik presidendid alates Bill Clintonist) praegu Washingtonis populaarne teema. Kas Põhja-Korea kui defacto tuumariigiga ollakse tõesti lepitud, kuigi pööramatu ning tõestatud tuumadesarmeerimise filosoofia püsib visalt visioonides? Kuigi Pyongyang armastab endiselt luua animatsioone tulemeres praadivast Valgest Majast, on uskumatus tempos kulgev massihävitusrelvade arendusprogramm peamiselt julgeolekuohuks siiski naabermaadele, eelkõige Lõuna-Koreale ja Jaapanile. Üle viie aasta taas üle Jaapani lennutatud keskmaarakett oli selle sõnumi selge kandja. Isegi kui ligi 1000km kõrgusel lendav rakett ei läbi juriidiliselt Jaapani õhuruumi, on gloobusele märgitud ja maailma kolmandat majandust läbiv lennutrajektoor võimas teadaanne. Jaapanis üle aastate käivitunud õhuhäiresüsteem suutis Põhja-Koreast lähtuvale ohule reageerida muide alles peale seda, kui ohtlik ballistika ammuilma kaugele Vaiksesse ookeanisse kukkunud oli.
Lisaks sõnumineerimisele “vaata vaata vaata mind!” Valge Maja suunas, testib kestev raketietendus ka uut Lõuna-Korea administratsiooni. Meenutagem, et kevadel võimule tulnud president Yoon Suk-yeol esindab Lõuna-Korea poliitikas nö konservatiivset tiiba, kelle põhjasuunaline poliitika eeldab provotseerivale tegevusele sümmeetrilist või vähemalt resoluutsemat vastust. Yoon lubas valimiskampaanias lausa ennetavaid lööke mistahes provokatsiooni osas, kui Põhja-Korea raketininad lõunasuunaliselt asetatud peaks olema. Taas on asutud tugevalt tähtsustama strateegilist partnerlust Ameerika Ühendriikidega ning huuli kokku surudes on tehtud pingutusi luureinfo jagamisel Jaapaniga. Olukord on kolmiku pannud peale koroonapausil olnud ühisõppusi neid taas reaalselt läbi viima ning tulemus on näha nii õhus, maal kui veel. Maailma kuuendaks relvatarnijaks ja -tootjaks tõusnud Lõuna-Korea on võimeline tagama enese julgeoleku iseseisvalt, kuid mastaapsed ühisõppused kinnitavad julgeolekuohtude hindamist erakordselt tõsiselt nii Põhja-Korea, kui ka Hiina suunalt. Viimasega, kui Lõuna-Korea suurima kaubanduspartneriga, hoitakse küll madalat joont, kuid mõnede relvagruppide paigutamine poolsaarele on Pekingis tekitanud tugevaid reaktsioone. Hiinavastaste meeleolude kiire kasv Lõuna-Korea avalikus arvamuses on tõsiasi, kuid valitsuse ametlik poliitika ei võimalda paradoksaalselt arvaldada mingit seisukohta näiteks Pekingi Taiwani poliitika osas. Yooni selgesõnaline positsioonivõtt Ameerika Ühendriikidest kui julgeolekugarantiist ning lisanduv THAAD raketitõrjekompleks pingestavad lähiajal suhteid Hiinaga kahjuks hüppeliselt ning mingit koostööd ohjeldamaks Põhja-Korea ambitsioone oodata pole.
Põhja-Korea pommitas end taas Lõuna-Koreas esiuudisteks
Ambitsioonidest põhjanaabril puudust pole. Oktoobris on katsetatud nii ballistilisi lühi- ja keskmaarakette, juhitavaid tiibrakette, allveelaevadelt lähtuvaid keskmaaulatusega torusid, testitud seninägematus ulatuses lennuväe võimekusi kui antud marulist suurtükituld 2019.aastal Pyongyangi deklaratsioonis kokkulepitud nö.puhvertsoonis (mitte demilitariseeritud tsoonis, vaid mõnevõrra laiemal territooriumil pühenduti vältima militaarseid tegevusi), kus taoline tegevus keelatud peaks olema. Vastusena kaalub ka Lõuna-Korea eelmainitud deklaratsioonis võetud kohustustest loobumist ning üha enam võib Lõuna-Korea poliitikute suust või arvamuslugudest lugeda seni tabuteemast – taktikalise tuumarelva taaspaigutamisest Lõuna-Korreasse. Kui teostub Põhja-Korea kauaoodatud seitsmes ja tõenäoliselt just väiksema taktikalise tuumalõhkepea katsetus, saavad taolised arengud Lõunas reaalelust toetatuna avalikkuselt üha tugevama toe. Põhja-Korea viimaste nädalate tegevused on üle aastate taas Lõuna-Koreas sealse uudistevoo esiteemad, pakkudes konkurentsi isegi alati lõunakorealasi kõnetanud. majandusküsimustele.
Subscribe to:
Posts (Atom)