Üha mustvalgemaks muutuvad jõujooned Ida-Aasias. Lõuna-Korea "hiina kahvlis".
 |
| Yoon Suk-yeoli vastane miiting Soulis |
Veebruari lõpust selgepiirilisemaks muutunud maailm vormib kindlamaid piire ka Ida-Aasias. Piirkonna riigijuhtide harmooniast ja õitsengust, vastastikusest austamisest kõnelevate avalduste taustal toimuvad kolmnurgas Hiina, Jaapan ja Lõuna-Korea mastaapsed sõjaväeõppused, arsenaliedendused ning selgemaks on saamas reaalpoliitikast kantud vajadus pooltevalikuks. Edasine arutlus keskendub eelkõige Lõuna-Korea vaatenurgale, mida vaatamata jõujoonte näiliselt suuremale selgusele on naabrite huvidest ja käitumisest eraldiseisvana aina võimatum käsitleda.
Pidurduv Aasia sajand
Maikuus olematu häältevahega (33 miljonist valimistel osalenust vaid ca 400 tuhat eelistasid võitjakandidaati teiseks jäänule) viieks järgmiseks aastaks Lõuna-Korea presidendiks valitud konservatiivse partei juht Yoon Suk-yeol esindab kohalikus poliitikas nn.piitsapoliitika suunda, kuigi suures plaanis kahepartei süsteemiga riigis eristab konkurentide lähenemisi vaid põhjanaabrisuunaline poliitika. Kuigi kirjutise eesmärk on valgustada lugejat eelkõige Lõuna-Korea julgeoleku- ja välispoliitikas toimuvast, olgu mainitud, et kodupublikut kõnetavad konkurentsitult juba aastaid esmalt majandus- ning toimetulekuküsimused. Primaarsed teemad argipäevaelus on kallinevad energiahinnad, harjumatult kõrge inflatsioon ning üle jõu käivad eluasemekulud. Tänavapoliitikas, kus lõunakorealasi
 |
| L-Korea president abikaasaga |
maailmameistriteks meeleavaldamises peetakse, on kandvad narratiivid neil päevil uue võimu kättemaks eelmisele, korruptiivsus valimiskampaanias kuni uue esileedi võltsitud koolitunnistusteni välja. Mitmekümnetuhandelised väljaastumised Soulis on tavapärased – hommikul täidavad tänavaid demokraatide, pärastlõunal konservatiivide toetajad, seni vägivallatult. Taustateadmiseks on hea teada nukrat demograafilist olukorda, kus sündivuskordaja tabab 24 kuud järjest uusi madalpunkte (augustis 2022 0,81) ning suremus lööb rekordeid. Stabiilselt lennuka majanduskasvuga harjunud Lõuna-Koreas tajutakse ühe protsendipunkti kanti jäävaid kasvuprognoose harjumatult riskantsena, mida need kahtlemata ka on. Sarnaselt klišeena kõlavale ja paljuräägitud Hiina sajandile, kipub ka Korea edulugu pidurduma. Ühiskond vananeb, kuid sisserändest rääkiv poliitik sooritaks koheselt poliitilise enesetapu. Meenub üleilmne uurimus erinevate rahvaste jõulusoovidest, kus domineerivaks olid head soovid perele ja lähedastele, kuid kus lõunakorealased esikohale majanduskasvu sättisid. Ülikiirest edenemisest diktatuurist demokraatiasse ja arengumaast sädelevaks Aasia tiigriks on ületöötamine ja metsik edukultus nõudmas lõivu kaasajalgi, väljendudes eelkõige jätkuvalt kõrges suitsiidsuses ning edetabelikohtades, mis mõõdavad näiteks alkoholitarbimist, töötamisele ning õppimisele kulutatud tunde, läbipõlemist.
 |
| Hiina KP 20.kongress |
Segaduste aeg ning suhete allakäik. Ilusad sõnad võidurelvastumise taustal.
Hiina kompartei 20.kongressi monoliitsel toetusel Hiina Rahvavabariigi ise end eluaegseks liidriks kinnitanud Esimees Xi’le saadetud õnnitlustelegrammi kirjutasid kahe Korea liidrid vist koos. Nii Yoon Suk-yeol kui Põhja-Korea türann Kim Jong-un tähtsustasid stabiilset ja kasulikku koostööd, heaolu ja õitsengu kasvu ning pidasid oluliseks tugevat tervist. Tegelikult kummitab Hiina ja Lõuna-Korea suhteid juba aastaid keerukas maskishow, kus riimid ja viis kuidagi kokku ei kõla. Kui 2007.aastast Souli Ülikooli poolt läbiviidav avaliku arvamuse uuring kinnitab üha süvenevat hiinavastast sentimenti, on Lõuna-Korea ametlik positsioon otsimas võimalust säilitada maksimaalselt heanaaberlikke suhteid Pekingiga. Kui Hiina lippe on Souli tänavatel episoodit põletatud ennegi, on 2022.aastaks Hiinat kui vaenulikku ohtu kinnitanud rekordiliselt suur hulk küsitletuid, 45%! Sama uuringu järgi on hüppelise tajumuutuse läbinud ka Venemaa reiting. Kuigi seni pragmaatilise partnerina Venemaad nähakse ohuna (eelkõige majanduslikke kriteeriumeid silmas pidades) harjumuspärase 1..2% asemel nüüd 7% inimeste arvates, jääb meie laiuskraadi tänane tuumteema Koreas siiski marginaalseks mureks.
 |
| Hiinavastane etteaste Soulis |
Hiina ning Lõuna-Korea suhted teravnesid oluliselt 2017.aastal kui Põhja-Korea erakordse aktiivsuse taustal massihävitusrelvade katsetamisel (tuumakatsetused, sh.vesinikpommi testimine lisaks erinevate ballistiliste rakettide startidele) ning Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel puhkenud tuumanuppudest kõneleva sõnasõja tulemusena paigutati poolsaare lõunaossa raketitõrjesüsteem THAAD. Sadade kilomeetrite raadiuses startivaid rakette tuvastav süsteem pahandas Hiinat sedavõrd, et Hiina turult oli sundinud lahkuma Lõuna-Korea kaubandushiid Lotte, sulgedes üle kogu Hiina kõik populaarsed kaubamajad. Sarnase tegevusulatusega radarisüsteem näiteks Jaapanis senimaani hiinlaste jaoks probleemiks osutunud polnud. Korealaste jaoks peatus ka turism Hiinasse ning majanduslikku kahju mõõdeti miljardites dollarites. Heanaaberlikke suhteid hinnanud Lõuna-Korea ekspresident Moon Jae-in talus viisakalt küll Pekingi pahameelt ning fotomees Donald Trumpi absurdseid nõudmisi kümnekordistada Souli panust USA kohalviibimiseks poolsaarel, kuid reaalpoliitikas eelistas Moon vaatamata vahepealsele pingeleevendusele ehk Pyongchangi taliolümpia tuules aastakeseks esiletõusnud nn.Korea sulale, tegutseda. Lõuna-Korea armee ning relvatööstus, tajudes ebaselgeid tulevikuväljavaateid, suunati kiirele moderniseerimisele ning kaitsekulud kasvasid ja kasvavad edasi ennaktempos. President Yoon Sok-yeol on olnud selgesõnalisem – Põhja-Korea naases kaitsedoktriini leksikasse sõnaga vaenlane ning valimiskampaaniast alates näeb Yoon Lõuna-Korea peamise partneri ja julgeolekutagajana partnerlussuhet Ameerika Ühendriikidega. Yoon on panustanud õigesti, mitu korda eelpool mainitud Souli Ülikooli uuring kinnitab 81% lõunakorealaste toetust antud valikule. Kui Trumpi perioodil arutleti ühiskonnas ameeriklaste panustamise vajalikkusest kui sellisest, on naabruskonnas toimuv agressiivsuse kasv ning võidurelvastumise reaalsus muidu julgeolekuküsimustesse leigelt suhtuvasse ühiskonda kohale jõudmas. Veel aastapäevad tagasi olnuks võimatu ette kujutada Lõuna-Korea meedias arvamuslugudes kohata Hiina liiderkonna kohta termineid, mida seni vaid Põhja-Korea veiderrežiimist kõneledes kasutatakse – Xi kui eluaegne diktaator, Hiina kui diktatuur. Poliitikute leksikas taolised väljendid veel tavapärased pole, kuid kõrgeimal tasemel on murtud järgmine tabu – iseseisvast tuumaheidutuse võimekusest kõnelejat ei peeta enam hüsteerikuks. Viidates ohule Põhjast, kuid pidades silmas ka läänepoole jäävat, arutlevad keerukal teemal Lõuna-Korea meedias ning konverentsidel, seminaridel ning parlamendis nii tegevpoliitikud kui erusõjaväelased, ajakirjanikest ning kolumnistidest rääkimata. Avalikkuse arvamus soosib teemaga flirtimist. Meenutagem, et Lõuna-Koreas on olnud arvestatav kogus taktikalisi tuumarelvi, kuniks George “vanem” Bush need 1991.aastal poolsaarelt eemaldas. Ameerika Ühendriikide tuumavihmavari ulatub Lõuna-Korea üle siiski ka kaasajal, õigemini pakutakse piiratud reageerimisajaga mobiilseid lahendusi. Joe Bideni juhitud Ameerika Ühendriikide administratsiooni positsioon antud küsimuses on seni siiski ühene – tuumarelvi niigi keerukasse regiooni paigutada plaanis pole.
Yoon Suk-yeoli “USA kui peamine partner” positsioon on selge ning segaduste perioodi järgsel ajastul puhuvad USA Ida-Aasia partnerluspoliitikas uued tuuled. Regionaalseid mõttekaaslasi on kahe kuu jooksul külastanud Kamala Harris, Wendy Sherman kui Nancy Pelosi. Taiwani pingete taustal kohtus president Yoon daamisest siiski vaid Harrisega, kuid selge sõnumina tajus Pyongyang mõjuvõimsate poliitikute visiite kahe Korea piirijoonele, demilitariseeritud tsooni. Üheltpoolt vajab Kimi režiim Ameerika Ühendriike kui välisvaenlast oma tegevuste legitimiseerimiseks, teisalt on USA kohalolu neil päevil Pyongyangile tõeliselt tüütu.
 |
| Hulluseks muutunud NoJapan kampaania 2019 |
Jaapani okupatsioon - emotsioonid üle kaine mõistuse
Ajaloolises taagas Jaapani okupatsiooni (1910-1945) teemadel lootusetult visklevad Jaapan ning Lõuna-Korea on Ameerika Ühendriikide eestvedamisel sunnitud taaselustama koostööd luure- ja kaitsevõime valdkondades. Kui kahepoolseid suhteid Washingtoniga nimetavad mõlemad Ida-Aasia jõukeskused partnerluseks, siis kolmnurgas tegutsemine tuleb läbi kokkusurutud huulte ja hammaste. Küll aga on Põhja-Koreast lähtunud ning taas üle aastate Jaapanist üle lendavad ballistilised raketid ning Hiina ähvardused Taiwani suunal sundinud Tokyot naasma koostööle, kus Souli ja Washingtoniga kooskõlastatakse strateegilisi plaane, harjutatakse ühisõppustel taktikalist tegutsemist ning taaselustatakse luureinfo vahetamise lepinguid. Jaapani patsifistlik olemus on küsimärgi all tugevamalt kui kunagi varem. Loomulikult ei kao kuhugi kohati ekstreemsustesse langevad ning tänavapoliitikas kulmineeruvad vastastikused ja ajaloost ajendatud vihakampaaniad (kaupade boikott jms.), kuid julgeolekuohte tajutakse siiski sarnaselt. Viimase üldsõnalise lause illustratsiooniks sobib 2019.aastal Lõuna-Koreas puhkenud hullus “No Japan”, kui kaubandustülist (Jaapan lülitas Lõuna-Korea välja lihtsustatud kaubavahetusraamistikust, süüdistades Souli kauplemises Põhja-Koreaga, sic!) alguse saanud üldrahvalik reaktsioon ohustas mitte ainuüksi Jaapani kaupade importi, milliste tarbimine kukkus ligi kolmveerandi võrra, vaid ka Lõuna-Korea võtmeartikleid ekspordi vaates. Nii olid löögi all näiteks pooljuhid ning metallid elektroonitööstuse tarbeks. Kui Jaapani kaupu müüvates Korea poodides pildistati sinna ostlema sattunud korealasi ning neid avalikult häbistati, kasvas anonüümselt ostetud ja armastatud Jaapani toodete müük elektroonilistes kanalites kordi! Souli linnavalitsus oli näiteks sunnitud vabandama jaapanivastaste plakatite paigutamise pärast üle kogu pealinna ning emotsionaalse tüli järelmid pole kadunud ka kolm aastat hiljem.
 |
| L-Korea, Jaapani ja USA ühisõppus |
Reaalpoliitika sunnib
Neil päevil peavad kolm mõttekaaslast, Lõuna-Korea, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid, regioonis erinevaid ühis- ja kahepoolseid õppuseid, millistest mitmed pälvivad ähvardavaid epiteete kui ajaloo suurimad. Koroonapausil vaid arvutisimulatsioonidega vormi hoida püüdnud liitlased vajavad reaalseid harjutusi maastikul, maal ja vees ning puudujäägid kompenseeritakse kuhjaga. Kirjutamata kokkulepe Lõuna-Korea poolt Hiinale mitte liituda regionaalsete julgeolekustruktuuridega ning lubadus mitte paigutada poolsaarele uusi raketi- ja raketitõrjesüsteeme ehk nn kolme “ei” leping lekib. Teise THAAD patarei püstitamine on otsustatud, Lõuna-Korea on regionaalse julgeolekuformaadi QUAD partner, avas esinduse Brüsselis kui NATO mõttekaaslane ning liitus NATO küberkaitsekeskusega Tallinnas. Riigist on saanud globaalselt TOP 6 relvatarnija, kes otsest relvaabi Ukrainale vältides proovib retooriliselt püsida joonel suhetes Moskvaga, sõlmides samas Poolaga mastaapse relvatarnelepingu, mis Poola vanema ning Ukraina rindele saadetud varustuse asendab ning Euroopasse esimese Korea investeeringu relvatehase näol militaartööstussektorisse toob. Kuigi Lõuna-Korea ei kommenteeri seni inimõiguste olukorda näiteks Uiguurias, ei arvan midagi Hong Kongi ja Taiwani teemadel, ei pruugi Pekingi poolt Yoon Suk-yeolile antud nn sada päeva ja hillitsetud suhtumine kesta ning Aasiale omane rahulik retoorika asenduda peagi nõudlikuma selgesõnalisusega. Lõuna-Korea on valinud Hiina valitsejatele ebamugavalt selge poole.
Lugu ilmus Delfis, 2.novembril 2022
Põhja-Korea püüab raketikatsetustega maailma tähelepanu endale saada
 |
| Kim revolutsioonilises orbudekodus |
Ilmselt enesegi jaoks meedialati ootamatult kõrgele sättinud Põhja-Korea ületab relvakatsetustega maailma uudiskünniseid harva, kuid oktoobrikuine raketirahe on agressiivse režiimi tegevustest teinud esiuudised isegi muidu põhjanaabri tegemistesse üldrahvalikult tuimalt suhtuvas Lõuna-Koreas. Miks tunnustab muidu territoriaalset terviklikkust ülistav Pyongyang Venemaa uusi vallutusi, referendumilaadseid tegevusi ning rahvavabariike okupeeritud Ukrainas? Kas Ameerika Ühendriigid on vaikimisi tunnustatud Põhja-Koread kui defacto tuumariiki?
Põhja-Korea haruldaselt selge pooltevalik
Diktaatorite kummalised meetmed võivad neist luua kuvandi kui veidrikest, kuid enamasti sunnib taoliste mudelite kooshoidmine keskmisest demokraatiast jõulisemaid, ratsionaalsemaid, kui mitte öelda nutikamaid samme. Vananeva, enda loodud valesid isegi jäägitult uskuma jäänud ja kollektiivse diktatuuri huvisid tuumasantaažini minevate ähvardustega kaitsev pöördumatu vea teinud Venemaa valitseja eksimus annab teistele temasugustele väärtuslikku ja ennetava õppetunni. Sanktsioonidest ja koroonasuletusest puretud Põhja-Korea jaoks on aina nõrgenev Venemaa lausa suur võimalus. Nii näemegi alates Kremli Ukraina avantüüri algusest üle 30 aasta kestnud suhete vaikseisus pöördelisi muutusi. Pärast N-Liidu lagunemist on Moskva ja Pyongyangi suhted, nii poliitilised kui majanduslikud, olnud sisuliselt olematud. Kõik muutus 24.veebruaril, kui Kim Jong-uni strateegid tajusid olukorra pöördelisust. Põhja-Korea režiimi diplomaatia, aga ka jõulisemate väljapressimismeetmete peamine fookuses on leevenduste kauplemine sanktsioonidesse. 2019.aastast halvenenud suhted Valge Majaga ning seejärel jõuliselt Põhja-Korea retoorikasse ja igapäevaellu naasnud antiamerikanism ja jutupunktid USA imperialistlikust hegemooniast said just Ukraina sõjaga seotud pressiteadete ja sõnumite kandvaks fookuseks, millega Pyongyang sarnaseid sõnastusi kasutavaid Moskvat ja Pekingit toetama asus. Kohati kattuvad kolme asjaosalise lausedki! Muide, koduses meedias ei ole Põhja-Korea andnud tänaseni teada sõjast Ukrainas, kuid välisuudised nõretavad ameerikavastasest retoorikast. Väheses välissuhtluses on Põhja-Korea siiski selgesõnaliselt toetanud Venemaa agressiooni, uute rahvavabariikide teket ning õigustanud Venemaa möödapääsmatut vajadust enesekaitseks. On üllatav, et kramplikult territooriaalse terviklikkuse olemust tähtsustav režiim (kasulik retooriline jäänuk Jaapani okupatsioonist) on sel korral nii aldis pühendama abinõu, kui seda nõuab eesmärk. Mõnevõrra üldistatuna iseloomustab Põhja-Korea diplomaatiat kaasajal siiski kokkulepitud kohtumiste tühistamine, v.a. fotograafidelegi avatud kohtumistest Venemaa ametnikega nii Moskvas kui Pyongyangis. Seejuures on koostööst kõnelev uudisvoog prominentselt pildis ka Venemaa kanalites, mis kõneleb selget keelt sõpruskonna üha süvenevast piiratusest. Viimane ÜRO peaassamblee hääletus rahvavabariikidesse laienemise teemal andis tunnistust, milline “võimas” seltskond uue maailmakorra selgroo Venemaa arvates moodustama peaks.
 |
| Vene suursaadik Pyongyangis näidiskirikus |
Venemaa totaalne sõda, ka sõnadega
Olukorra armetuse mõistmiseks sobib ehk kummaline asjaolu, et isegi Venemaa suursaadik Põhja-Koreas, Aleksander Matsegora, viitsib vastata või pigem sõimelda üsna suvalistes sotsiaalmeedia vestlustes kogu kirega. Siinkirjutajagi on kõrgelt välisesindajalt saanud halvustavaid kommentaare Facebooki seinal, mis kõneleb anda vastutuld mistahes rinnetel, ka sõnarelva kasutades. Venemaa saatkonna senimaani huvitavat infot pakkunud sein Facebookis on muutunud sõja algusest Kremli kõneisikute kõnede tiražeerimise lisaväljundiks ning mingit realistlikku infot kahe riigi koostööst me tegelikult ei tea. Küll aga saime hiljuti teada fotonäitusest saatkonna välisseinal, mis möödujaid natsismi uutest kuritegudest ning USA rollist selle mahitamisel pildikeeles kõnetama pidi. Huvitav, kas varemetes Ukraina linnu fotodelt vaatlev põhjakorealane salamisi endalt küsis, miks meil televiisoris midagi sellist ei näidata?
Vt.Vene saatkonna välisnäitusel kajastatud töid siit
Sada tuhat põhjakorealast Ukraina rindele?
Tõlkes lähevad kaduma või pääsevad liikvele ebatõesed kurioosumid saja tuhande põhjakorealase saatmisest Ukraina rinnetele või ilmub raporteid Põhja-Korea relvaabist. Olgem siiski valvel, sest just relvaaäri on valdkond, kus Põhja-Korea on valmis müüma toodangut isegi sama konflikti erinevatele osapooltele korraga. Nii juhtus Iraani Iraagi sõjas, kuid Põhja-Korea relvi on kohatud rohkem kui 40-s konfliktis üle ilma ning Venemaa võiks olla potentsiaalselt huvitav klient. Vene armee Iskander tüüpi rakettide kahanev varu sunnib meenutama, et enamik Põhja-Korea lühimaarakettidest põhineb just sellel Ukrainas palju hävingut külvanud raketisüsteemil. Lisaks klapivad kaks enamlevinud mürsumõõtu oma kaliibrites kahe ideoloogilise sõbra arsenalis valatult. Põhja-Koread ja Venemaa ühendab siiski vaid üks raudteeühendus, mis on satelliitide kõrglahutuslike silme valvsa pilgu all. Seni maismaa ega mereühendusi kasutatud pole, kuid pole vähimatki kahtlust, et kroonilises puuduses kõigest vaevlev Põhja-Korea on esimesel võimalusel valmis oma valuutavarusid täiendama. Jutud saja tuhande põhjakorealase saatmisest Ukraina sõtta on siiski tõlkes kaduma läinud meediasünnitis. Küll on mõeldav teatud relvasüsteemide võimalikul tarnimisel teenindava personali lähetamine. Samuti tundub tõene olevat plaan lüüa kaasa uute rahvavabariikide ülesehitustöödel. Loodetavasti ei tule põhjakorealastel pikka reisi ette võtta ning ida-Ukraina taastetöödega saab tegeleda hoopis Lääs. Ehk ka vene maksumaksja?
 |
| Oktoobrikuine raketirahe |
Vaata,vaata, vaata mind! Oktoobrikuine raketirahe
Käesoleval aastal võimendunud ning oktoobris pretsedenditu lennukuse saavutanud raketikatsetuste hulk kõneleb samuti vajadusest taastada harjumuspärane tähelepanu. Eelkõige Ameerika Ühendriikide silmis. On tõsiasi, et president Trumpi jaoks kadus Põhja-Korea pildilt koheselt, kui 2019.aasta veebruaris Hanois tippkohtumine fiaskoga lõppes ning president Bideni jaoks püsib välispoliitilises prioriteedis pigem Iraani tuumaprogramm, kaubandussõda Hiinaga ning nüüd kogu maailma julgeolekusüsteemi alustalasid testiv ning majandust räsiv Venemaa verine algatus. Varasemalt tugevat hukkamõistu ja reaalsete majanduslike sanktsioonidega päädinud Põhja-Korea raketikatsetused ei leia kaasajal enamat vastureaktsiooni kui mõne niigi kogu elu suletud riigis veetva kõrgema sõjaväelasele või võimurile kehtestatud reisipiirang. Põhja-Korea ei ole vaatamata senisele dekaadidepikkusele ponnistamisele (tõsisemalt on teemaga tegelenud kõik presidendid alates Bill Clintonist) praegu Washingtonis populaarne teema. Kas Põhja-Korea kui defacto tuumariigiga ollakse tõesti lepitud, kuigi pööramatu ning tõestatud tuumadesarmeerimise filosoofia püsib visalt visioonides? Kuigi Pyongyang armastab endiselt luua animatsioone tulemeres praadivast Valgest Majast, on uskumatus tempos kulgev massihävitusrelvade arendusprogramm peamiselt julgeolekuohuks siiski naabermaadele, eelkõige Lõuna-Koreale ja Jaapanile. Üle viie aasta taas üle Jaapani lennutatud keskmaarakett oli selle sõnumi selge kandja. Isegi kui ligi 1000km kõrgusel lendav rakett ei läbi juriidiliselt Jaapani õhuruumi, on gloobusele märgitud ja maailma kolmandat majandust läbiv lennutrajektoor võimas teadaanne. Jaapanis üle aastate käivitunud õhuhäiresüsteem suutis Põhja-Koreast lähtuvale ohule reageerida muide alles peale seda, kui ohtlik ballistika ammuilma kaugele Vaiksesse ookeanisse kukkunud oli.
Lisaks sõnumineerimisele “vaata vaata vaata mind!” Valge Maja suunas, testib kestev raketietendus ka uut Lõuna-Korea administratsiooni. Meenutagem, et kevadel võimule tulnud president Yoon Suk-yeol esindab Lõuna-Korea poliitikas nö konservatiivset tiiba, kelle põhjasuunaline poliitika eeldab provotseerivale tegevusele sümmeetrilist või vähemalt resoluutsemat vastust. Yoon lubas valimiskampaanias lausa ennetavaid lööke mistahes provokatsiooni osas, kui Põhja-Korea raketininad lõunasuunaliselt asetatud peaks olema. Taas on asutud tugevalt tähtsustama strateegilist partnerlust Ameerika Ühendriikidega ning huuli kokku surudes on tehtud pingutusi luureinfo jagamisel Jaapaniga. Olukord on kolmiku pannud peale koroonapausil olnud ühisõppusi neid taas reaalselt läbi viima ning tulemus on näha nii õhus, maal kui veel. Maailma kuuendaks relvatarnijaks ja -tootjaks tõusnud Lõuna-Korea on võimeline tagama enese julgeoleku iseseisvalt, kuid mastaapsed ühisõppused kinnitavad julgeolekuohtude hindamist erakordselt tõsiselt nii Põhja-Korea, kui ka Hiina suunalt. Viimasega, kui Lõuna-Korea suurima kaubanduspartneriga, hoitakse küll madalat joont, kuid mõnede relvagruppide paigutamine poolsaarele on Pekingis tekitanud tugevaid reaktsioone. Hiinavastaste meeleolude kiire kasv Lõuna-Korea avalikus arvamuses on tõsiasi, kuid valitsuse ametlik poliitika ei võimalda paradoksaalselt arvaldada mingit seisukohta näiteks Pekingi Taiwani poliitika osas. Yooni selgesõnaline positsioonivõtt Ameerika Ühendriikidest kui julgeolekugarantiist ning lisanduv THAAD raketitõrjekompleks pingestavad lähiajal suhteid Hiinaga kahjuks hüppeliselt ning mingit koostööd ohjeldamaks Põhja-Korea ambitsioone oodata pole.
Põhja-Korea pommitas end taas Lõuna-Koreas esiuudisteks
Ambitsioonidest põhjanaabril puudust pole. Oktoobris on katsetatud nii ballistilisi lühi- ja keskmaarakette, juhitavaid tiibrakette, allveelaevadelt lähtuvaid keskmaaulatusega torusid, testitud seninägematus ulatuses lennuväe võimekusi kui antud marulist suurtükituld 2019.aastal Pyongyangi deklaratsioonis kokkulepitud nö.puhvertsoonis (mitte demilitariseeritud tsoonis, vaid mõnevõrra laiemal territooriumil pühenduti vältima militaarseid tegevusi), kus taoline tegevus keelatud peaks olema. Vastusena kaalub ka Lõuna-Korea eelmainitud deklaratsioonis võetud kohustustest loobumist ning üha enam võib Lõuna-Korea poliitikute suust või arvamuslugudest lugeda seni tabuteemast – taktikalise tuumarelva taaspaigutamisest Lõuna-Korreasse. Kui teostub Põhja-Korea kauaoodatud seitsmes ja tõenäoliselt just väiksema taktikalise tuumalõhkepea katsetus, saavad taolised arengud Lõunas reaalelust toetatuna avalikkuselt üha tugevama toe. Põhja-Korea viimaste nädalate tegevused on üle aastate taas Lõuna-Koreas sealse uudistevoo esiteemad, pakkudes konkurentsi isegi alati lõunakorealasi kõnetanud. majandusküsimustele.
KUKU Välismääraja, 19.06.2022
KUKU Välismääraja võtab taas kokku olukorra riigis, Põhja-Korea riigis. Seekord alustasime koroonalaine saabumisest ja meetmetest. Jutuks tulid ka USA värskendatud korea poliitika, uued ja selgemad julgeolekuformaadid, Ukraina sõja mõjud Põhja-Koreale, Lõuna-Korea uue administratsiooni võimalik nordpolitik. Elu24 rubriigis rääkisime Kim Jong-uni kahanevast taljest.
Kohe näha, et vanad sõbrad! Venemaa avantüür Ukrainas pakub Põhja-Koreale ootamatuid võimalusi.
Kõigest loetud nädalatega end poliitiliselt ning majanduslikult loodetavasti lõplikult nurka värvinud Venemaa türann, kelle nime minu näpud enam trükkida ei soovi, tõestas eelkõige iseendale puuduvat tarkust kaoseta stabiilset äraolemist tagava diktatuuri ohjamiseks. Sõjanädalatel ennaktempos allakäiguspiraalil tasakaalu hoida püüdvat Venemaa juhtkonda ning Venemaad kui riiki on palju püütud võrrelda Põhja-Koreaga ning olgem ausad, võrdlused on mõningate eristustega pädevad. Kineetilise ning ilmselt oodatult suure osa maailma vastureaktsiooni põhjustanud konflikti asemel tulnuks Kremli fatalistidel õppida seitse dekaadi asja harjutanud kurikorealastelt, sättimaks paika balanss toimiva väljapressimise ning püsiva rahu vahel. Toimiv diktatuur vajab mõningast sisepoliitilist toetust, mõjukat välismaist “sõpruskonda”, globaalset mõjuvõrgustikku ning muidugi välisvaenlast. Elanikud tuleb hoida piisavalt hõivatud, tajutav peab olema piisav foon hirmu. Venemaa on vähem kui kuu jooksul suutnud kõik tugisambad pragusid täis tulistada. Kuidas kajastab ning kasutab Ukraina sõda ära Põhja-Korea? Olgu etteruttavalt mainitud, et paariariigi diplomaatidel Moskvas ja Pekingis on tihedad tööpäevad ning huvi kõrgetasemeliste kohtumiste vastu vastastikune. Põhja-Koreal on üha sügavamasse isolatsiooni vajuvalt Venemaalt võimalik võita nii majanduslikult, poliitiliselt kui kaitseküsimustes.
Põhjakorealased püsivad teadmatuses – meedia sõjast ei räägi
Põhja-Korea režiimi, kuid mistahes diktatuuride esmane fookus oma poliitikate rakendamisel on alati sarnane: jääda püsima. Põhja-Korea kui 2022.aastani maailma enim sanktsioonidega piiratud riik vajab peale koroonapandeemiast tingitud absoluutset suletust leevendusi piirangutesse. Alates 2019.aasta Hanois peetud tippkohtumise luhtumisest Ameerika Ühendriikidega sipleb riik tõsistes majandusraskustes – seisab kaubavahetus ning puudus on kõigest. Kollektiivse Kimi heaolu kannatab samuti ning rahulolematus kasvab. Sarnaselt varasemate globaalsete vapustustega, mis mingil moel omavad puutumust diktatuuride ebaeduga (režiimide saatused Liibüas ja Iraagis, Araabia kevad jpt.), ei tea Venemaa kallaletungist Ukrainale, rääkimata avantüüri takerdumisest, Põhja-Koreas peale juhtkonna keegi. Riigi meedia pole teemast kõnelenud silpigi. Küll on antud turmtuld välisvaenlaste vastu kanalites, mis mõeldud kajastama Põhja-Korea seisukohti välisele auditooriumile. Lõputult globaalset vastukaja ja mõjusid omava sõja osas vaikimine pole võimalik, kuid sarnaselt varasematele kataklüsmidele tulevad õigesti sätitud agendada lood kodusele lugejale mõningase ajalise nihkega. Sageli võtab see kuid.
Punane kolmik sätib riime?
Rahvusvahelisel areenil reageeris Põhja-Korea 26.veebruaril ehk kaks päeva peale sõjategevuse algust sõnavahuse äkkvihahooga Ameerika imperialismi ja hegemoonia suunas. Riigimeedia väliskanalites ilmunud artiklis “USA-l ei tohi lubada kõigutada rahvusvahelise rahu ja stabiilsuse alustalasid” meenutatakse parimas põhjakorealikus kõnemaneeris Ameerika Ühendriikide ja tema vasallide aastatepikkust õõnestustegevust ning kahepalgelisust, Washingtoni ja tema lakeide süüd uue külma sõja põhjustamises ja paljudes teistes surmapattudes. Artikkel puudutab ka “Ukraina kriisi” mainides Venemaa katkenud kannatust kõikjal pealepressiva julgeolekuohu talumisel. Käesolevas ning järgnevatel päevadel ilmunud sarnased kajastused mainivad ka NATO laienemise rolli julgeolekumustrite lõhkumisel. Kõigis avaldatud pressiteadetes ja artiklites meenutatakse NATO tegevust ja Ameerika Ühendriikide juhtrolli Jugoslaavia sündmustes, Afganistani sandistamises ning taunitakse “värvilisi revolutsioone”. Olles igapäevaselt ka Vene Föderatsiooni Pyongyangi saatkonna aktiivset elu elava sotsimaalmeedia jälgija, kõlavad teatud kammertoonid kahe paaria sõnaseadmises tuttavad, õigemini kattuvad kohati sõna-sõnalt. Samasuguseid kattuvusi Põhja-Korea retoorikas tajuvad Pekingist tulevate sõnumite jälgijad. Sarnaselt meiegi liitlasruumiga sünkroniseerib endine punane kolmik hoolikalt väljaöeldavat. Venemaa vastaste sanktsioonide kehtestamise ennaktempo taustal on ka Põhja-Korea asunud ründama enda vastu kehtestatud ulatuslikke piiranguid. Just siin näeb režiim potentsiaalseid võimalusi.
Põhja-Korea kui Venemaa ajutine logistikakeskus
Kuigi vaid 25-miljonilise elanikkonnaga Põhja-Korea ei kujuta Venemaa mastaapide kõrval Moskvale lahendust võimalike vabanevate maavarade või muude ressursside realiseerimisel, võib Põhja-Koreast saada omamoodi kütuste vaheladu ning tarnekeskus Hiina suunal. Rasoni erimajanduspiirkond kolme riigi piirikolmnurga lähistel oma jäävaba ning suhteliselt kaasaegse infrastruktuuriga tõenäoliselt kõiki Põhja-Korea vastaseid sanktsioone meeleldi eirama asuvale Venemaale kiireid asenduslahendusi mistahes toorme, toodete jt.materjalide ekspordiks. Rasonis asuv Põhja-Korea ainus kütuste rafineerimistehas vaid tervitaks taolisi arenguid ning võimaldaks karmi kütuseembargo tingimustes leevendada riigis valitsevat kriisi. Põhja-Koreale võimaldab ÜRO sanktsioonidepakett legaalselt tarnida aastas 500 tuhat barrelit naftat, samas kui Lõuna-Korea kasutab 2,5 miljonit päevas! Seega on Venemaa jaoks pisike leevendus Põhja-Korea jaoks oluline lahendus. Sarnased võimalused vaatavad vastu ka näiteks väetiste turul. Sünteetilisest maarammust, mida vaatamata Kim Jong-uni kohalolekule uhkete väetisetehaste avatseremooniatel, on endiselt krooniline puudus. Rohkem kütuseid ja väetisi looksid eelduse mõnevõrra kosuvaks saagikuseks ning majanduskasvuks, kuigi Põhja-Korea kiratsemise (loe: nälg) peamine põhjus peitub siiski aastakümneid püsinud fundamentaalsetes juhtimisvigades ning režiimi jätkuvalt kummitavas paranoias akende paotamisel lubada tuppa mõnd kärbest. Ideoloogilise puhtuse, patriotismi ja lojaalsusküsimused on Kim Jong-uni režiimi sõnavaras leidnud massiivse taastulemise ning püsinud prioriteetsemal positsioonil kui jutud majandusmeetmetest. Sõna “reform” pole Põhja-Korea režiim kasutanud kunagi, meie meediasse jõudnud juhtumid liigituvad pigem tõlkevigadeks.
Poliitiliselt loob riik Venemaa tegevust Ukrainas õigustavate ja Moskva suhtes sanktsioonide kiiret rakendamist põrmustavate avaldustega Kremli soosivat suhtumist. Moment on soodsaim alates 1991.aastat, kui Nõukogude Liidu eksistentsiaalselt oluline tugi sisuliselt päevapealt lakkas. Põhja-Korea eesmärk on saavutada Venemaa abil leevendusi Pyongyangile määratud sanktsioonidesse poliitilise toe või reaalse abina. Venemaa ongi juba mõistnud hukka viimaste raketikatsetustega seotud plaanid sanktsioone tugevdada. Korduvalt erinevatest kanalitest kuuldavaid ning siingi artiklis eespool kirjeldatud sõnumeid võimendas ÜRO peaassambleel kõnelenud suursaadik Kim Song, Moskvas Venemaa aseväliministriga kohtunud suursaadik Sin Hong-chul. Vene suursaadikul Põhja-Koreas, Aleksander Matsegoral, on neil päevil käed-jalad tööd täis. Lisaks Pyongyangis 8.veebruaril kurjakuulutava fotonäituse avamisele, mis pildikeeles Venemaad Läänest ähvardavaid ohte pealinlastele peamiselt Donbassi näitel tutvustas. Muidugi oli Põhja-Korea riik, kes ÜRO peaassambleel Venemaa tegevust Ukrainas kritiseerivale resolutsioonile punast tuld näitas. Usalduslik taust võimalikuks koostööks on loodud, õigemini pakub hetk võimalust selle kahepoolselt kasulikuks taaselustamiseks.
Raketipotjomkinluse kõrgpilotaaž ning tuumapomm sünnipäevaks!
Kindlasti on välispoliitikast huvitatu viimastel kuudel märganud Põhja-Korea innukust raketikatsetuste läbiviimisel. Teadmine, et neid ainuüksi alanud aastal on toimunud juba 11, tuleb ilmselt üllatusena. Massihävitusrelvade testimiseks sobivamat ajaakent oleks raske soovida. Ajal, mil Ameerika Ühendriikide ja kollektiivse Lääne tähelepanu Ukrainas püsib, võib Põhja-Korea režiim erilisi karistusi kartmata katsetada mistahes kaliibriga relvagruppe. Nii “tervitaski” Pyongyang lisaks keskmaarakettide lennutamisele kontinentidevahelise raketiga uut Lõuna-Korea konservatiivist presidenti Yoon Suk-yeoli (hääldus: jun sog jol), kelle Põhja-Korea poliitika tõotab järgmisel viiel ametiaastal eelistada suhetes piitsa präänikule. On tabavalt öeldud, et Lõuna-Korea demokraadid ei tunne Põhja-Koread, kuid oskavad paremini ohjata pingeid ning konservatiivid, kes tajuvad olukorda realistlikumalt, pigem kruvivad neid. Lõpptulemus on olnud alati sama: Põhja-Korea jätkab. Sarnaselt 2017.aastal tuumasõja eelõhtuks kruvima kippunud “fire&fury” vastaseis Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel päädis seekordse sarnase provokatsiooni (2017.aastal katsetati lisaks kaugmaaraketile siiski ka vesinikpommi) tagasiside vaid mõne asjaomase indiviidi reisikeelu ja paari raketiprogrammiga seotud Vene (!) ettevõtte ärikeeluga Läänes. Põhja-Koreas on käsil Suurte Jumaluste ümmarguste sünniaastapäevadega seotud juubeliaasta ning režiim vajab heaolust rääkivate uudiste puudumisel midagigi, millega kahanevat patriotismi turgutada. Satelliidifotod Punggye-ri tuumapolügoonilt kinnitavad, et ka tuumakatsetus on vaid loetud nädalate küsimus. Tuumaprogrammi edendamise vajadust iseseisva kaitsevõime tagamisel armastatakse rõhutada Budapesti memorandumi näitel neil päevil sageli. Sama retoorikat jagab muuseas ka Lõuna-Korea tulevane president Yoon. Põhja-Korea kontinentidevahelise raketi katsetusele vastati sel korral üllatuslikult proportsionaalselt ka Lõuna-Koreast. Ametist lahkuva president Moon Jae-ini pettumus Kim Jong-uniga sõlmitud 2018.aasta kokkulepete rikkumise tõttu on olnud selgelt tajutav.
Maailma suurima mobiilselt platvormilt startiva, 25-meetrise raketi Hwasong17 katsetamisega 24.märtsil on seotud arvestatav kurioosum. Actionfilmi treilerile sarnases videokajastuses monsterraketi väidetavalt edukast katsetusest väljanopitud info võrdlemisel satelliidipiltidega esineb palju küsitavusi. Esmalt raketi asetsemine lennuplatsil, klimaatilised erisused ning puuduvad põlemisjäljed asfaltil, mis satelliidifotodel selgelt nähtavad on. Üha enam tundub, et Põhja-Korea näitab maailmale 16.märtsil toimunud Hwasong17 ebaõnnestunud katsetuse stardivideot, kuid 24.märtsil lendas hoopis väiksem, 2017.aastal edukalt katsetatud Hwasong15. Ebaõnnestunud katsetusest Põhja-Korea teada andnud pole, kuid mitmetele usaldusväärsetele allikatele pealinnas tuginedes oli mastaapne plahvatus Pyongyangi hommikus ilmne. Raketiosi langes äärelinnadesse, kuulda oli tugev kärgatus ning taevas värvus plahvatanud kütusest oranžiks.
Üldiselt peetakse Ukraina sõja mõju Põhja-Koreale väheoluliseks. Suhted Venemaaga on olnud varjusurmas kolm kümnendit, kaubavahetus olematu. Põhja-Koreale sobib algatus, mis verivaenlast mujal maailmas tegevuses hoiab. Põhja-Korea režiim on püsivalt piisavalt hädas haaramaks mistahes pakutavat õlekõrt ning praegusel äreval ajal võidakse kaldalt ulatada ka märksa tummisem kaigas.
Artikkel ilmus ka Postimehes, 16.aprillil 2022
Miks Põhja-Korea jaanuaris iga nelja päeva järel raketikatsetusi korraldas?
Põhja-Korea pakkus alanud 2022. aasta esimesel kuul tõelist raketikatsetuste tulevärki, lennutades iga nelja päeva järel taeva poole laia spektri massihävitusrelvade kandjaid. Aina kaasaegsemaks muutuva videopildi toel tutvustati maailmapoliitika otsustajatele ja kodupublikule kahel korral ülehelikiirusel lendavaid, raudteevagunist lähtuvat ning juhitavat tiibraketti. Lisaks lühimaarakettidele lendas 30.jaanuaril ballistilisel trajektooril Ameerika maismaani ulatuv, kuid siiski keskmaa lennuvõimekuse kategooriasse liigituv rakett Hwasong 12. Üle pooleteise aasta viibis katsetuste juures ka liider Kim Jong-un isiklikult. Miks Põhja-Korea massihävitusrelvade ning raketiprogrammide katsetamisel jaanuaris niivõrd innukas oli? Mida oodata lähikuudelt?
Maailma suurimat ning moderniseerimata vanarauaarmeed omava Põhja-Korea jaoks on de facto tuumariigiks kujunemise perspektiiv režiimi säilimise vaates toimiv, kui mitte ainus ja pidevas kitsikuses siplemises finantsiliselt väljakannatatav valik. Formaalselt kõnelevad Põhja-Koread valitseva Korea Töölispartei plaanid ja dokumendid märksa peenemas keeles.
2021.aasta esimestel päevadel peetud Töölispartei 8.kongressil kinnitatud viisaastakuplaani kaitsepoliitika peatükk räägib selget keelt tuumaheidutuse ning teiste relvagruppide võimekuste hüppelisest kvalitatiivsest parendamisest. Plaanist tuttavad fraasid iseloomustavad ka möödunud jaanuarikuu katsetuste meediakajastusi. Nii mainitakse hüpersoonilise raketi katsetust, millise loomise ja arendamise prioriteetsust kinnitas Kim kõigest kaks aastat tagasi, kui „finaalfaasi kontrollimaks raketi manööverdamisvõimekust ja täpsust“. 25.jaanuari juhitava tiibraketi katsetusega uuendati relvagrupi disaini ning 27.jaanuari lendu lastud taktikalised lühimaaraketid suudavad kanda raskemaid lõhkepäid. Kõikide raketitüüpide katsetusi saadab fraas „sihtmärgi täpsemast tabamisest“ ning Partei häälekandja Rodong Sinmuni sõnul on oldud alati seatud ülesannete kõrgusel. Seega võib raketikatsetusi vaadelda kui osa Põhja-Korea režiimi tarbeks hädavajalikust pikema tehnilise protsessi osast (Kim Jong-uni võimukümnendil on sooritatud ligi 150 erinevat massihävitusrelvaprogrammiga seotud katsetust, sh. 3 tuumakatsetust) ning 2026.aastaks seatud eesmärgist omada reaalset tunnustust regiooni teiste militaarvõimekuste poolt. Ida-Aasias alanud võidurelvastumine on meenutades klišeelikke väljendeid „Hiina kasvav agressiivsus“ või „Jaapani ja Lõuna-Korea kaitsekulutused löövad rekordeid“ tõsiasi, mida ei suuda varjata ka asjaosaliste retoorika püsiva rahu tagamisest Korea poolsaarel. Just regionaalsed jõujooned on järgmine, mille abil Kim Jong-uni talvist entusiasmi mõistatada püüaks.
Lisakaristusi karta pole tarvis
Ajaaken keelatud katsetusteks sanktsioonide poolt tugevalt survestatud režiimi jaoks süvenevaid piiranguid pelgamata on soodne. Just jaanuari keskel end taas peale 17-kuulist absoluutsest suletusest ettevaatlikult kaubavahetusele Hiinaga avama asunud (siiski on loodud vaid üks raudteeühendus, desinfektsioonikarantiinid liikuvatele kaupadele, endiselt ei lubata inimkontakte) ning kuni esmatarbekaupade üdini kõigest puudustkannatav Põhja-Korea vajab hädasti rahvusvahelist tähelepanu. Kui valitud vahendid relvakatsetuste näol tooks igal muul ajahetkel kaasa Ameerika Ühendriikide ja lähinaabrite pahameele, võib antud ajahetkel olla olukord paradoksaalselt vastupidine. Ameerika Ühendriigid, kelle tajuruumi mahub laialdast kajastust ja tähelepanu pälvivana korraga üks välispoliitiline kriis, on hõivatud Ukraina küsimusega. Kim Jong-uni katsetused kohtavad pehmemaid vastureaktsioone otsekui omamoodi legaliseerides kaitsevõime tugevdamiseks vajalikud meetmed kriitilises globaalses julgeolekuolukorras. Joe Bideni Korea poliitika jätkab Donald Trumpi „maximum pressure“ (maksimaalne surve) lähenemist segades seda obamaliku strateegilise kannatamisega. Utreerides võib väita, et Valge Maja ei ole Põhja-Koread aasta jooksul gloobuselt veel leidnud. Kaitsekulutuste ja strateegilise partnerluse alusküsimustes Trumpi poolt peetud vägikaikavedu Souliga on lahendatud ning püsib taas stabiilsetel alustel. Lisaks on Washingtoni jaoks Aasias väljakutseks eelkõige Hiina ning paljuski on Pyongyangist ses vaates saamas ameeriklaste laiemas Hiina käsitluses Pekingi orgaaniline osa. Kim Jong-un hindaks otsekõnelusi ameeriklastega kõrgemalt. Seni on Ameerika Ühendriigid vastanud vaid raketiprogrammis osalenud kuue teadlase liikumisvabaduse piiramisega, mis totaalset suletust viljeleva Põhja-Korea jaoks ülearu korralekutsuv vastumeede ilmselt pole. Tuleb siiski mainida, et Põhja-Korea on peale 2019.aasta Hanoi tippkohtumise luhtumist oluliselt vähendanud raketikatsetuste välispoliitilist laetust, mis viitab teatud valmisolekule vajadusel erimeelsused unustada ning lubada taas kõneleda diplomaatidel.
Olümpia avatseremooniaga konkureeriv korea valgusshow?
Regionaalsetest faktoritest markeeritagum taliolümpiamängud Hiinas, mille ajal vaevalt mastaapseid katsetusi Pyongyang endale lubada julgeb. Raske on näha vaatamata ÜRO-s kiivalt Põhja-Korea karmimat karistamist vetostava Hiina läbi sõrmede vaatamist juhul, kui ähvardava ballistika lennutamine jätkuks ka veebruaris. Küll ei näe Peking ilmselt probleemi, kui pinged kerkivad taas märtsist, kui algavad traditsionaalsed Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppused, millistele Pyongyang juba dekaade raevukaid vastureaktsioone avaldab. Olgu mainitud, et Põhja-Koreas kestavad talvised sõjaväeõppused tavaliselt detsembrist aprillini, kuid otseloomulikult on need vaid kaitseotstarbelised. Head tahet märkivat 30.jaanuari Hwasong-12 katsetusel Põhja-Korea meedia sõnul ka teadmine, et rakett ei lennanud tsiviilisikute turvalisuse huvides seekord üle Jaapani, vaid kogu trajektoori ulatuses kestis lend Vaikse ookeani kohal.
Kahe Korea suhted edaspidi. Piitsa või präänikuga?
Geograafilist fookust koomale tõmmates jõuame presidendivalimiste kampaania keskel toimetavasse Lõuna-Koreasse, kus põhjanaabri „küsimus“ harva prevalveerib. Jaanuaris antud panusega on Kim Jong-un suutnud probleemi taas tuua kahe peamise oponendi, võimuloleva Demokraatliku Partei kandidaadi Lee Jae-myongi ja konservatiivse partei Rahva Jõud kandidaadi Yoon Seon-youli, valimispropagandasse. Öeldakse, et konservatiivid tunnevad Põhja-Korea iseloomu hästi, kuid ei oska pakkuda toimivaid lahendusi. Demokraadid, kes diktatuuririigi olemust tunnistada ei taha, on suutnud ajaloos koostööle kutsuvaid algatusi tehes hoida pingeid paremini maas. Lõpptulemus on sama – Põhja-Korea režiim on alles, ähvardab naabreid massihävitusrelvadega ning jätkab inimõiguste vaatenurgast kaheksandat kümnendit kestvat jõhkrat eksperimenti. Lõuna-Korea sisepoliitikat süvitsi tundmatagi võib kahe Korea küsimustes traditsioonilisi lähenemisi tabada ka käesolevas kampaanias. Piitsa eelistava konservatiivse leeri kandidaat Yoon on juba „vääratanud“ mõttega korralda ennetavad löögid Põhja-Korea tuumaobjektidele, kuid nende paiknemist üle luureorganisatsioonide jaoks endiselt mustaks auguks kvalifitseeruvas Põhja-Koreas ei tea täpselt keegi. Mitmed neist asuvad ilmselt maa-all. Samuti on Yoon pälvinud pahameele avaldusega THAAD raketitõrjekompleksidele sarnaste lahenduste lisapaigutuse vajadusest Lõuna-Korea territooriumile. Meenutagem, et 2017.aastal põhjustas just eelpoolmainitud süsteemi kasutuselevõtt konflikti Hiinaga, mis omakorda päädis miljarditesse ulatunud kahjudega hiinapoolse laialdase boikoti tulemusel Lõuna-Korea toodetele ja teenustele. Sarnane kompleks Jaapanis samas Pekingit kunagi häirinud pole. Raketitõrjesüsteemidega seonduv on Lõuna-Korea kaitsevõime tagamise vaatenurgast kahtlemata kiireloomuliselt oluline – Põhja-Korea raketid lendavad juba täna allpool olemasolevate süsteemide tegevusvõimekust. Demokraatlik Partei soovib jätkata istuva presidendi Moon Jae-ini Päikesepaiste 2.0 poliitikat, mille edukus allub rohkem küll Kim Jong-uni tujudele kui Lõuna-Korea presidendi tahtele.
Käesolevate ridade kirjutamise ajal on kahe presidendikandidaadi toetus Lõuna-Koreas sisuliselt viigis – 33,0% versus 32,5%. Kui harjumuspäraselt on Pyongyang eelistanud näha võimul pigem präänikuid pakkuvat Demokraatliku Partei leeri, võib kaasajal režiimi jaoks Lõuna-Korea poliitikast olulisemad olla sanktsioonide-suhted Ameerika Ühendriikidega ning läbikäimine Hiinaga. Päikesepaiste ei soojenda enam ammu.
Viisaastakuplaanid ennustavad võimsamat tulevärki
Lisaks lühi- ja keskmaarakettide katsetamisele seatud moratooriumist loobumisele on Pyongyang andnud märku ka kaugmaarakettide- ja tuumakatsetustele seatud keeldudest loobumisest. Viimase argumendi tõestuseks näitavad satelliidifotod kahjuks 2018.aastal tugeva meediakajastuse toel väidetavalt kasutuskõlbmatuks muudetud Punggye-ri tuumapolügonil taastamistöödele viitavat aktiivsust. On ju viisaastakuplaanis kirjas mandritevahelise raketi lennuulatuse arendamine 15000 kilomeetrini ning miniatuursete tuumalõhkpeade operatiivseks arendamine.
Lugu ilmus toimetatuna 3.veebruaril 2022 DELFI-s
Subscribe to:
Posts (Atom)