Põhja-Korea: „Sitt, isegi kõva ja kuiv, haiseb vaatamata selle lilledega katmisele“. Jäätuma kippuv Korea sula?

15.augustil tähistasid mõlemad Koread 74 aasta möödumist Jaapani okupatsiooni lõppemisest. Lõuna-Korea president Moon Jae-in sättis olulise tähtpäeva puhul peetud telepöördumises fookuse regiooni rahule ja stabiilsusele, kuid sündmused päriselus kõnelevad mõnevõrra teistsugustest trendidest. Jaapani okupatsiooni pärandi hindamine on hetkel ilmselt ainus valdkond, milles mõlemad Koread ühel nõul on. Kas sula sai läbi?

2018.aastal said sümbolismi poliitika olulise osana hindavad Korea poolsaare vaatlejad korraliku üledoosi. Kuue aastaga end võimutäiusega kindlustanud sõjakas Põhja-Korea liider Kim Jong Un sooritas peale riigi tuumaprogrammi arendamise väidetavat edukat lõpulejõudmist rahutuviliku kannapöörde ning naases tugevate trumpidega erinevate läbirääkimiste laudade taha. Esimeste võimuaastate jooksul ülimat suletust süvendanud ning sisemist võimuvõitlust (Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti järgi loetleti võimutäiuse saavutamise käigus kokku 360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist) pidanud režiim sooritas vahemikus 2014…2018 ligi sada raketi- ning kolm tuumakatsetust. Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide pakett jõudis tasemele, millist varasem ajalugu ei tunne – teoorias on riigilt lõigatud ligi 90% eksporditulu ning kammitsetud ligi pool kogu kaubavahetusest. Kim Jong Un on pooleteise aasta jooksul pidanud 15 riigipeade tasemel tippkohtumist, kohtudes lõunanaabrist ametivennaga kolm ning Hiina liidri Xi Jinpingiga viis korda. Toimunud on kolm kohtumist Ameerika Ühendriikide presidendi ning korra peeti aru Vladimir Putiniga. Sõlmitud on hulgaliselt kõrgetasemelisi, kuid vaid potentsiaalseid koostööprojekte. Sanktsioonides siplev maailma vaesemaid majandusi vajab reaalseid leevendusi ja majanduslikku tuge.

Kellele Kim rakettidega katkenud kannatusest sõnumeid saadab?
2019.aasta aprilli keskpaigas peale „valimisi“ kogunenud parlamendi, Suure Rahvaassamblee avakogunemisel peetud kõnes Kim Jong Uni kannatus katkes. Aasta jagu rahusõnumeid sättinud Kim süüdistas Moon Jae-ini liigses sõltuvuses Ameerika peremehest ning Valge Maja kahepalgelisust rahuprotsessi käigus vajaliku usalduse tekitamises. Olgu mainitud, et Põhja-Korea ametlik keelekasutus  eraldab rangelt Ameerika Ühendriikide administratsiooni ning Donald Trumpi. Selge sõnum Põhja-Korea katkenud kannatusest saabus mais, kui taastati lühimaarakettide katsetused, milliseid augusti keskpaigaks on toimunud juba kuus. Mis on nende ilmselgelt ballistiliste, Lõuna-Korea ja Jaapani jaoks radarite nähtavusest madalamal lendavate relvade katsetamise eesmärk ning kes peaks üritama lugeda nende külgedele kirjutatud sõnumeid?

Ei saa välistada, et vene päritolu Iskanderite edasiarendused vajavad tõepoolest testimist. Põhja-Korea

suuremahulised relvakatsetused on Donald Trumpi sisepoliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks olnud pausil, kuid relvade arendustöö prioriteetsus ning edusammud ei ole Põhja-Korea kodumeediat jälgivatele analüütikutele jäänud märkamata. Alates aprillist on Kim ümbritsenud end teadlaste, inseneride ning just raketivägede tippmilitaristidega. Edukate katsetustega seotud teadlased teenivad sõjaväelisi auastmeid. Uudisteprogrammid kajastavad militaarteemasid aastase vaheaja järel taas ebaproportsionaalselt massiivsete minutite kaupa. Ainuüksi laskemoonatööstuse kevadekongress püsis kohalikus meedias nii fotode kui liikuva pildina fookuses pikki päevi. Üpris ähvardavalt mängiti välja kolme ballistilise keskmaaraketi väljalaskevõimekusega aastaid naabrite satelliitluure jälgimise all oleva ning 1950ndate aastate Nõukogude Liidu päritolu allveelaeva valmimine Sinpo laevatehases. Korea sõja vaherahu sõlmimise aastapäeval olid meedias tagasi lõunanaabreid ja Ameerika Ühendriike iseloomustavad stampväljendid. „Imperialistlikud värdjad, reeturid ning ameeriklaste käpikud“ jäid samal tähtpäeval aasta varem esimest korda ajaloos trükkimata. 

Provokatiivsed sõjamängud arvutiekraanil
„Sitt, isegi kõva ja kuiv, haiseb vaatamata selle lilledega katmisele“ teatas Põhja-Korea välisministeerium 13.augustil kommenteerides lõunanaabri vähendatud vormis ühisõppusi ameeriklastega. Just need, Donald Trumpi poolt parimas põhjakorealikus keelepruugis öeldud „provokatiivsed sõjamängud piiridel“ on pakkunud Pyongyangile võimaluse anda märku kasvavast rahulolematusest lõunanaabri võimudega realiseerimaks lennukaid majanduslikke koostööprojekte ning kauplemaks maailmaareenil välja nende käimalükkamiseks vajalikke erandeid. Lühikesed k-popi seelikud Pyongyangi kontserdilavadel ei ole Kim Jong Uni jaoks piisavad. Tuleb siiski markeerida, et kõik Korea poolsaare lõunapoolses osad toimuvad ühisõppused on toimunud vähendatud mahus ning käesolevad erilisi vihapurskeid esilekutsuvaid harjutusi peetakse arvutisimulatsioonina. Formaat on siiski piisav, et Põhja-Korea režiim on teatanud soovimatusest lõunakorealastega maha istuda isegi peale õppuste võimalikku katkestamist. Õppustel harjutatakse esmakordselt operatiivjuhtimise üleandmist sõjaseisukorra puhkedes Lõuna-Korea relvajõududele.

Rahuprotsessi võimalikkusest üha pingestuvas keskkonnas
Kim Jong Unile lisavad legitiimsust ärrituseks mitmed faktid, mis läänemaailma meediaradaril liiga eredalt plinkima pole jäänud. Busani sadamas seisab juba nädalaid Ameerika tuumaallveelaev USS Oklahoma City, Lõuna-Koreasse on toodud lisaks F-35 varghävitajaid, lõunakorealaste arsenal täienes ultramoodsate luuredroonidega. Vaatamata Donald Trumpi säutsudele teemadel, mis kahtlevad üleüldse vajaduses Koreas viibida ning vaidlused Ameerika kulude katmise kohta pingestavad liitlaste suhteid, kattuvad osapoolte huvid siiski endiselt. Ameerika Ühendriigid on peale INF-st (Intermediate-Range Nuclear Forces Treaty) väljaastumist otsimas Ida-Aasias kohta oma keskmaarakettidele ning lisaks Jaapanile pakuks just Lõuna-Korea geograafiliselt sobivaimat asetust Hiina kasvavate ambitsioonide taltsutamiseks. THAAD raketitõrjekompleks Lõuna-Koreas tekitab pingeid kahe Korea ning Hiina vahel endiselt ning keerukas oleks näha, kuidas Ameerika plaanitav panus olukorda stabiilsena suudaks säilitada. Õli lisas tulle vahetult Moon Jae-ini rahust kõneleva etteaste järel selgunud teadmine, et Lõuna-Korea suurendab kaitsekulutusi järgneva viie aasta jooksul 7% aastas. Tutvudes loeteluga plaanitavatest kaasajastustest relvapargis on selge Souli pragmaatiline käsitlus – Põhja-Korea on endiselt peamine julgeolekuoht. Lõuna-Korea kaitseminister kõneleb vajadusest kirjeldada Põhja-Koread taas sõnaga „vaenlane“. Eelmisel rahukevadel sellekohane sõna ja sisuliselt tugev viide dokumendist eemaldati. Lisaks flirdivad Lõuna-Korea parlamendi suurima opositsioonipartei liikmed mõttega taastada poolsaarel taktikaliste tuumarelvade olemasolu. Nende asjaolude vaates on Kim Jong Uni mõningane frustratsioon ja lõunanaabri presidendi teatraalne kõrvaleheitmine (Moon oli viies ratas juba Panmunjomi suures poliitshows 30.juunil) mõnevõrra mõistetav. Mooni poliitika on olnud Pyongyangile käegakatsutavalt kasutu.

Irvakil uks Valges Majas
Suhetes Ameerika Ühendriikidega hoiab Pyongyang küll ust paokil, kuid seda vaid Kim Jong Uni ja Donald Trumpi showliku erisuhte vaates. Donald Trump vajab endiselt välispoliitilist edulugu ning ameeriklastest valijate jaoks on president tegelikult Põhja-Koreas juba võitnud. Kim Jong Un teab, et vabariiklasest erakordne president on tema võimalus kaubelda välja leevendusi. Varasemad vabariiklased on Põhja-Koreaga olnud karmid ning ka Trumpi uudne lähenemine diktaatoritele ei pruugi püsida. Reaalsetes sammudes, mida näeme tegelikult ka Ida-Euroopas, Ameerika Ühendriigid pigem suurendavad oma panust regionaalsesse julgeolekusse. Samuti püsivad visalt Pyongyangile kehtestatud sanktsioonid. Üksikuid erandeid piirangutesse on saavutatud vaid humanitaarküsimustes – viimati näiteks äärmiselt edukaks osutunud võitluses resistentse tuberkuloosi ohjamisel. 

Korea poolsaare tuumarelvistumisega edasi liigutud ei ole. Eelpooltoodud faktidele tuginedes on mõistlik leppida teadmisega, et Põhja-Korea ei loovuta aastakümnetega saavutatut. Võimalikud on osalised järeleandmised (nn small deal) ning siira soovi korral reaalset edasiliikumist näha tuleb teha samm-sammulisi vastastikkuseid leevendusi. Üksikuid puslekilde, mis kinnitavad sarnast arusaama Valges Majas, on Korea asjade eriesindaja Stephen Bieguni sõnavõttudes olnud tajuda. Põhja-Koreaga peetud läbirääkimiste ajalugu tundvad vaatlejad teavad 180-kraadiste pöörete võimalikkust, kuid pikemal ajateljel ei ole varasemad vapustused midagi muutnud. Varasematele kogemustele tuginedes näeme ilmselt uusi raketikatsetusi, ka kesk-ja kaugmaarakettide omi, mis on Põhja-Korea meetod aina tugevamate jokkerite lauale asetamiseks. Olete märganud, et Ameerikaga kaubandussõda pidavat Hiinat, aga ka Venemaad, maikuust taasalanud Põhja-Korea paugutamised seganud ei ole?