Miks Põhja-Korea taas haugub?

1. jaanuaril 2018.aastal Kim Jong-uni uusaastakõnest (tõenäoliselt kestsid ettevalmistused diplomaatia katsetamiseks lõunanaabriga juba varem) alguse saanud “Korea sula” kipub vaid kaks aastat hiljem saama oluliste tulemusteta lõpu.  Põhja-Korea jaoks saavad 2019.aasta viimased nädalad olema mitmeti otsustavad.  Mis peitub Põhja-Korea hoogustunud retoorika ning ohtrate taasalanud relvakatsetuste taga?

17.detsembril täitus Kim Jong-unil kaheksa aastat võimul. Selle perioodi vältel on noor diktaator võimutäiuse kindlustamise olulise osana arendanud ennaktempos ja ressursse säästmata riigi kaitsevõimet. Viimane on lisaks siseriiklikule mainekujundusele olnud edukas ka rahvusvahelisel areenil – Korea poolsaare mängulaual osalejad on sunnitud tunnistama Korea Rahvademokraatliku Vabariigi konstitutsiooni punkti, mis räägib riigist kui tuumariigist. Vahemikus 2014 – 2017 korraldas Põhja-Korea kokku ligi 100 erinevat mastaapset relvakatsetust, sealhulgas neli tuumarelvaga. Järgnenud sanktsioonide paketid ning “fire and fury” ja “bloody nose” periood Põhja-Korea suhetes välismaailmaga (sh.ärritusnähte ilmutasid ka Venemaa ning Hiina) vajas uudset või pigem taasproovitud vanu lähenemisi. 

Ebareaalsete ootuste purunemine
Vaatamata enneolematult kõrgele tasemele diplomaatilises läbikäimises Põhja-Korea, Ameerika Ühendriikide, aga ka Lõuna-Korea, Hiina ja Venemaaga tajus Kim Jong-un 2019.aasta kevadeks, et tema lootus kasutada ära ekstravagantset ja kastist välja mõtlevat (aga mitte tegutsevat) Donald Trumpi, on kustunud. Vaatamata armastuväärsele kirjavahetusele, personaalsete telefoninumbrite vahetamisele, spontaansetele kohtumistele demilitariseeritud tsoonis on Ameerika Ühendriigid hoidnud vaid teravaid tippe nudides jäika, aga püsivat ja ebarealistlikku joont.  Põhja-Korea ei loobu aastakümneid arendatud kaitsevõimest. Ameerika Ühendriikide värske kaitseminister Mark Esper on suurte kogemustega Korea poolsaare arengute jälgija ning tema esimesed analüüsid ja väljaütlemised lisavad kindlust, et Trumpi meeskond on saanud neis küsimustes üle hulga aja olukorda kainelt tajuva liikme. 

Pöördepunktiks “Korea sula” jahenemisel osutus veebruari lõpus toimunud Hanoi tippkohtumise luhtumine. Sellele järgnenud Kõrgema Rahvaassamblee “valimistel” aprillis peetud kõnes naases Kim Jong-un poolteist aastat sahtlisse unustatud retoorika juurde, süüdistades Ameerika Ühendriike, aga ka Lõuna-Koread presidendi (!) isikus, taaskord imperalistlikes kavatsustes. Oluline on märkida sisuliste suhete igasugust katkestamist Koreade omavahelises suhtluses. Põhja-Korea on järjekindlalt eiranud septembris 2018 nn.Pyongyangi deklaratsioonis kinnitatut, kus kahe Korea liidrid leppisid kokku edasised head kavatsused majandusest militaarsektorini, kultuurist turismini. Põhja-Korea kannatus Lõuna-Korea suunal oli katkenud. 

Põhja-Korea küsimus - Lõuna-Korea sisepoliitikat laadiv relv
Lõuna-Koreas ei ole Põhja-Korea suunaline poliitika kunagi olnud avalikkuse huviorbiidis peamine küsimus, kuid sisepoliitiliselt laetud küll. Vaheldumisi võimul olevad konservatiivid (Liberty Party ehk Saenuri) ning demokraadid (Minjoo) omavad juba dekaade kinnistunud lähenemist, mis päeva lõpuks annavad sama resultaadi. Konservatiivid

pooldavad Põhja-Korea survestamist ja igakülgset suhete minimeerimist. Nende võimuperioodidel ägeneb naabritevaheline retoorika ning toimuvad piiriülesed provokatsioonid ning intsidendid. Demokraadid pooldavad strateegilist kannatamist ning balansseerimist maailma üldsuse poolt kokkulepitud piirangute piiridel. Ülim militariseeritus ning kaitsekulude kõrge tase,e hoidmine  iseloomustab mõlemat leeri. Lõpptulemus on sama – kahe Korea püsivat lähenemist või stabiilset rahurežiimi, millest Lõuna-Korea president Moon Jae-in endiselt arusaamatu visadusega kõneleb, ei saabu. Siiski on siinkirjutaja arusaamade kohaselt paslikum praegune lähenemine, mis on olnud suunatud pingete leevendamisele või vähemalt stabiliseerimisele. Samas võib pidev tasakaalukast ootusest kõnelemine maksta president Moonile ametikoha, sest opositsioon süüdistab presidenti valede rahuillusioonide tekitamises ning põhjasuunalise Päikesepaistepoliitika äpardumises. Konservatiivide filosoofia ei toodaks palju enamat. Ehk vaid suhete ägenemise võimalike relvakonfliktideni, milliseid  nägime nii eelmise presidendi Park Geun-hye kui Lee Myung-baki valitsemisperioodil (Yeonpyeongi saarte pommitamine, sõjalaeva Cheonan uputamine jpt. intsidendid demilitariseeritud tsoonis ja meredel). Mõlemad olid konservatiivse tiiva esindajad. Põhja-Korea temaatikast enam viib Lõunas presidente ametist siiski olukord majanduses või korruptsioonijuhtumid.
.

Liitlassuhted kriisis?
Moon Jae-ini valikute keerukus tuleb mängu ka suhetes Ameerika Ühendriikidega, kellega on pooleli olulised vaidlused kaitsekulutuste jagamisel. Just neil päevil avatakse kõneluste viies voor, eelmine lõppes uste paugutamise ning avaliku vaikusega. Vaatamata Lõuna-Korea kaitsekulutuste kasvutempole 7% aastas lähima viie aasta jooksul, miljarditesse ulatuvatele relvahangetele on ameeriklaste soov Souli panuse tõstmisele 900 miljonilt viie miljardini (miljonid ja miljardid ei ole siin sassis!) ühe aastaga just libedalt seadusandjate toetust leidmas. Avaliku arvamuse uurimuste kohaselt toetab nii suurt hüpet vaid 4% ühiskonnast. Liitlassuhted Lõuna-Korea ning Ameerika Ühendriikide vahel on ajaloo suurimas kriisis. Astudes liialt paremale, kaotab Moon Jae-in igasuguse lootuse taastamaks suhtlust Pyongyangiga. Liigne vasakpoolsus lisaks aga pingeid Washingtoni suunal. 

Tööjõu rendipiirangute küsitav mõju
Põhja-Korea jaoks täitub 22.detsembril ÜRO resolutsiooniga 2397 kehtestatud nõue tuua kodumaale tagasi hinnanguliselt 1,5…2 miljardilist dollaritulu teeniv renditööjõud. Kuigi maailma riigid on järjepanu andnud teada Põhja-Korea töötajate väljasaatmisest, on võtmesihtkohad Hiina ning Venemaa teemale arusaadavalt suurt tähelepanu tõmbamas. Mõlemad on ÜRO JN-s algatanud resolutsiooni 2397 leevenduste toomise ettepanek. Lisaks

tööjõule soovivad igipõlised Põhja-Korea mõttekaaslased olulisi leevendusi Põhja-Korea tekstiili ning kalatoodete ekspordikeelule. Põhja-Korea töötajate palku Hiinas on tõstetud. Hiina ja Ameerika Ühendriikide kaubandussõja taustal on Pyongyangi suhted oma liitlastega üle aastate arenenud heas idatuules ning geopoliitilised mängud tundlikus regioonis sobivad ka Venemaale ja Hiinale. Juba on viiteid hoogustunud turismi- ja õppeviisade väljastamisest Põhja-Korea kodanikele. Loo autori isiklik arvamus tööjõu rendipiirangute osas on olnud kaua sarnane – need toovad pigem kahju kui survestavad sihitult Põhja-Korea režiimi. Kuigi läänelike standardite järgi orjatööks kvalifitseeruv mudel, on see Põhja-Korea taustsüsteemis ihaldatud ja reaalselt sadade tuhandete tavainimeste maailmapilti ning ainelist heaolu parandav võimalus. Välismaal teenitud tulud võimaldavad põhjakorealastel elatada suuri peresid, avada kodumaal poollegaalseid, kuid tulusaid ettevõtmisi ning loovad piiridetagusest maailmast propagandast mõjutamata arusaamu. 22.detsembril need võimalused teadmata perioodiks katkevad.

Mõned analüütikud on mänginud fantaasiaga Kim Jong-unist kui Ameerika demokraatide mõjuagendist. On täiesti selge, et Kim Jong-uni režiimi retoorika peale luhtunud kõnelusi Hanois, aga ka oktoobris Stockholmis, tuleb valimiskampaaniasse sukelduvale Donald Trumpile väga ebameeldival ajal. Põhja-Koreast pidi saama Trumpi välispoliitiline kiire edulugu. Kaasajaks on Pyongyang alustanud nii verbaalseid kui relvakatsetustele toetuvaid ebamugavaid mõjutusi tõstmaks panuseid ning testimaks Trumpi valmisolekut tuua otsustav pööre omavahelisesse suhtlusesse. “Seniilne juhmard” või “sitt haiseb isegi roosilehtedega kattes” stiilis avaldused Põhja-Korea välisministeeriumist aseministri tasemelt annavad tunnistust täispangale minekust. On ju Pyongyang andnud ka teada, et Põhja-Korea on maa, millel pole enam tuumaprotsessi üle kõnelemisel midagi kaotada.  Ameerika demokraadid ei jäta Kim Jong-uni poolt seatud tähtaja saabumisel 1.jaanuaril kodumaist põhirivaali välispoliitilises fiaskos Korea poolsaarel süüdistamata.
.

Uusaastakõne ootuses
Mis saab edasi? Põhja-Koreaga seotud arengutes on 180-kraadiste pöörete võimalus pigem erand kui reegel. Lisaks Trumpile seatud tähtajaga oodatakse ka 1.jaanuari Kim Jong-uni uusaastakõnet, et tajuda megalomaanisse kalduvate sõnumite vahelt tonaalsust ja peenemaid kammertoone. Veel detsembris toimub Korea Töölispartei Keskkomitee pleenum, millistel peetud kõned ning lõppdokument on varemgi andnud vihjeid arengusuundade kohta lähitulevikus. Põhja-Koreal, kelle majandus käesoleval aastal kukub kuni 2-4% (Lõuna-Korea Keskpanga hinnang), seisab ees raske aasta ning pingete kasv väljapressimisele tugineva suhtluse tõttu on ilmselt möödapääsmatu. Mandritevahelistele rakettidele sobilike tahkekütusemootorite katsetamised Sohae polügonil kõnelevad “ähvarda ja palu” poliitika täiemõõdulisest naasmisest.

Eessõna raamatule "Suur järeltulija"

Põhja-Korea ebainimlik eksperiment kestab üle 70 aasta. Selle loonud Kimide perekonna võim ei näita nõrgenemise märke.  Kui riigi rajaja Kim Il Sung 1994.aasta juulis suri, tundusid muutused Nõukogude Liidu ning Hiina toetuse kaotanud Põhja-Koreas vältimatud. Uueks juhiks tõusnud Kim Jong Il-il oli olnud kaks kümnendit oma võimubaasi kindlustamiseks, kuid seegi dünastiline ja pikalt asjaosalistele teada olnud liidrivahetust nõudis aastaid kestnud vangerdusi, sageli fataalseid. Põhja-Korea režiim elas üle üle  miljoni inimelu nõudnud näljahäda ning tuli kadudeta välja lahesõdade ning Araabia kevade mõjudest. 2011.aasta detsembris elupõletamise kätte surnud Kim Jong Il oli harjumuspärase vanima poja asemel järeltulija valinud välja aastaid varem. Vaatamata sellele seisis noorukese Kim Jong Uni ees  võimatuna näiv missioon – kehtestada end gerontokraatliku ning läbinisti korrumpeerunud eliidi hulgas konstantselt kiratsevas kuningriigis.

Kim Jong Uni ei saanud võimuvahetuse hetkel lugeda siiski täiesti kogenematuks. Sajandivahetusel Šveitsist koolist naasnud nooruk jätkas Pyongyangis ülikooliõpinguid ja viibis vaatamata paralleelmaailmaks kvalifitseeruva peremudeli luksusfluidumis piisavalt Põhja-Korea võimuladviku keskkonnas. Kim Jong Unile lõid kõrged kindralid kulpi juba tema mudilaspõlves. Kuigi maailma avalikkuse ette ilmus Suur Järeltulija alles 2010.aastal, on viiteid tema nimetule äramärkimisele Põhja-Korea meedias juba 2008.aastast, andes tunnistust „Uue Särava Päikese“ peatsest tõusust. Sarnaselt valmistati 1970ndate lõpus ette partei ladvikut ning hiljem ka Põhja-Korea avalikkust Kim Jong Ili liidriks kasvatamise protsessis. Kuid just kolmanda Kimi ees seisis liidrile omaseid kogemusi ja soliidset iga hindavas Aasia hierarhilises ühiskonnas üüratu väljakutse – luua lühikese perioodi vältel lojaalne võimubaas, tagada elanikkonna joonelpüsimine ning jääda otseses mõttes ellu. Kim Jong Uni võimutäiuse saavutamise hetkeks loetakse 2016.aasta kevadel toimunud Korea Töölispartei 7.kongressi, mis kinnitas kestvate ovatsioonide saatel Targa Marssali igakülgselt Korea Rahvademokraatliku Vabariigi kõrgeimaks juhiks. Vahemikus 2012-2016 vältel kõrvaldatud inimeste hulka partei ladvikus hindab Lõuna-Korea luure mõttekoda INSS (Institute for National Security Strategy) numbriga 340. Mitmed juhtumid on olnud fataalsed. Kim Jong Un ei pidanud paljuks hukata hõimlast ja mentorit  Jang Song Thaeki ning kõrvaldas massihävitusrelvaks liigituva närvigaasiga Kuala Lumpuri lennujaamas (!) poolvenna Kim Jong Nami. Ainuüksi need kaks fakti tõendavad võimukoridorides puhuvate erisuunaliste tuulte tugevust ning riskidest, mida noor liider enda ümber tajub.

Põhja-Koread on nimetatud maailma avatuimaks suletud riigiks. Just teadlik suletus on olnud paljude teiste faktorite kõrval oluline saamaks aru 21.sajandis kujuteldamatu mudeli jätkuvast toimisest. Välismaailma jaoks loob taoline saladuseloor võimalusi hämmastavateks spekulatsioonideks. Põhja-Korea teemadel on kirjutatud tuhandeid raamatuid ning uurimustöid, meediakära detsibelle ei maksa mainidagi. Enamik neis kajastatud väited põhinevad kuuldustel. Analüüsid on johtuvalt kirjutaja kogemusest pigem arvamused. Riigis töötavad vähesed välismaalased võivad kinnitada infoliikumise absoluutset kontrolli ja kiivat järelevalvet. Põhja-Koreas on proovinud kanda kinnitada üksikud lääne meediaagentuurid, kuid nende kajastused nö sündmuskohalt on osutunud uudisväärtuseta reportaažideks ja kohalike propagandistide poolt etteantud tekstide mahalugemiseks. Julgeolekuaparaadi ametnikega tööruume jaganud ajakirjanikud on riigist varem või hiljem lahkunud. Veelgi vähem on võimalik tuua faktilist selgust riigi esiperekonna olemusest, millisest kõnelemine Põhja-Koreas on välistatud. Lubatud, õigemini kohustuslik on pühkida üksikuid värskeid tolmukübemeid Suurte ja Kallite piltidelt. Arutlused esileedi Ri Sol Ju käekottide teemal võivad lõppeda kinnipidamisasutuses enesega pikalt vestlust jätkates.

Kim Jong Un – kas poolearuline püstihull või kainelt kaalutlev türann? Soovitan mistahes Põhja-Koreast kõnelevaid ulmelisi uudiseid, aga ka loogilisi arutlusi lugedes endale korduvalt meenutada teadmist – valitsejate peamine eesmärk on võimul püsimine. Režiimi langedes mistahes stsenaariumi rakendumisel kannab mõnekümnetuhandeliseks hinnatav eliit väga ranget vastutust. Asjaolu teadvustamine annab paljudele idamaade muinasjuttude kategooriasse kuuluvatele arengutele enamvähem loogilise tausta. Kim Jong Uni sammud muutuvad seeläbi paremini mõistetavateks. Tekib arusaamine verisest kaadripoliitikast, ennaktempos arendatavast massihävitusrelvade programmist, inimõiguste olukorrast. Kim Jong Un peab olema vägagi kainelt kaalutlev strateeg, et suuta hoida tasakaalu mõningaid ainelisi vabadusi lubava rohujuuretasandi turumajanduse ning rangelt kontrollitud riikliku plaanimajanduse vahel. Püsiv ainelise heaolu mõõdukas kasv on režiimi stabiilsuse garantii. Tagada sanktsioonide koorma all eliidi jätkuv lojaalsus on kõrgemat kvalifikatsiooni nõudev juhtimisülesanne. Kim Jong Unile kaasa tundmine ei ole päris korrektne, kuid jälgides kunagise spordipoisi tervise taandarengut on selge – selle ohtliku riigimudeli kooshoidmine on pidev ja närvesööv väljakutse, kus lõõgastumine täiel rinnal on möödapääsmatu. Just Kim Jong Uni tervis võib olla selle keti nõrgim lüli.

Kimide pereelust pole teada just ülearu. Saame tugineda üksikute inimeste tunnistustele, kellel on olnud perekonnaga vabatahtlikum või sunnitult sisulisem kokkupuude. 1976.aastal röövitud ja kaheksa aastat sunniviisiliselt Põhja-Korea lootusetult mahajäänud ja oluliste loominguliste piirangutega filmitööstust arendama pandud Lõuna-Korea tipprežissööri Shin Sang-oki ja tema filmidiivast abikaasa Choi Eun-hee salajaste salvestuste kaudu oleme kuulnud Kim Jong Ili kirumas riigi mahajäämust ning teame Pyongyangi playboy peoloomsest olemusest. Teadmised Kim Jong Ili üüratust filmiarhiivist, noortest tüdrukutest koosnevatest „lõbustusbrigaadidest“ ja sunnitud õhustikuga kõrgetasemelistest joomaorgiatest pärinevad just Shinilt ja Choilt. Hämmastavalt avameelne oli 13 aastat Kim Jong Ili ja tema pere ihukokaks olnud jaapanlase Kenji Fujimoto 2003.aastal ilmunud raamat, mis sisaldab lausa perepilte, skeeme luksushäärberitest ning kummalises peremudelis kasvanud laste inimlike külgede kirjeldusi. Perekonna elustiil oli äärmuseni pillav isegi 1990ndate lõpus riiki tabanud näljahäda õudsamatel kuudel. Kenji Fujimoto tunnistused on ainsad, mis aitavad natukenegi mõista Kim Jong Uni kasvamise lugu. Hiljem on Fujimoto küll tunnistusi muutnud, kuid pigem tuleb selle taga näha soovi pääseda Põhja-Korea liidri tapvast vihast. Nende ridade kirjutamise ajal on Fujimoto Põhja-Korea pealinnas tagasi ning pidamas sealsele eliidilegi liigkulukaid õhtusööke pakkuvat mereandide restorani. Kim Jong Uni võimuperioodi alguspäevilt võime usaldada mõningaid infokilde liidri ajutise sõpruse võitnud ekstravagantse Dennis Rodmani suust, kuid jälgides mehe emotsionaalset ja füüsilist seisundit tema reisidel Põhja-Koreasse, tuleb saadud teadmisi võtta mõningase reservatsiooniga. Küll sai kinnitust teadmine, et Kim Jong Uni elustiil ja -kvaliteet on isa ja vanaisa loodud taset hoidnud, kui mitte kasvatanud. Kodumaja rõdult kohvi kõrvale rannast lastavaid keskmaarakette vaadelda ei ole jõukohane enamikele maailma liidritele, kuid just nii Kim Jong Un oma hommikuid Wonsani kuurortis paiknevas häärberis aeg-ajalt sisustab. Lendavad masinad on teda inspireerinud juba varajasest lapsepõlvest.

Kim Jong Uni võimuperioodi vältel on Põhja-Korea olmelistes arengutes toimunud rohkem kui eelmise Kimi ajal kokku. Kuigi Põhja-Koreasse suhtutakse sageli irooniliselt, on tegemist päris riigiga. Erinevalt isast, on tajuda Kim Jong Uni tegelikku soovi Põhja-Koread mitte vaid koos hoida, vaid ka arendada. Näljahäda järgselt vohama asunud turgude ja rohujuuretasandi turumajandust on proovitud küll likvideerida, kuid juba Kim Jong Il mõistis arengu pöördumatust – inimesed katsid turgudel kaubeldavaga esmavajadused riigi abita. Kim Jong Uni „tarkuseks“ peetaksegi turgude ohjamist määral, mis ei loo ohtu tema raudsele haardele tagades samas motiveeritud ning kontrollitud eraettevõtluse toimimise. „Sotsialism Korea moodi“ on väljend, mida kohtame Põhja-Korea meediat jälgides regulaarselt. Keerukate, kuid selgelt Töölispartei poolt ohjatud majandusmudelite tekke tõttu ei ähvarda oluliste sanktsioonidega maadlevat riiki enam õõvastavas mahus nälg, kuid hinnanguliselt maadleb kuni veerand elanikkonnast endiselt ebapiisava päevase kalorikogusega. Kim Jong Un peab arvestama teadmisega, et rahvas ei ole tema taga nii monoliitselt nagu seda üritab meile teadvustada Partei päevaleht Rodong Sinmun. Enamik noorele liidrile pandud ootused on osutunud pettumuseks. Seespool koguneva vimma vormumist revolutsiooniks oodata (veel) pole, režiimile ohtlikum surve pressib riiki hoopis välispiiridelt. Tehnoloogia arenguga ning aina miniatuursemate andmekandjatega on kogu riigis regulaarselt tarbitav igasugune Hiina ja Lõuna-Korea meelelahutus, aga ka tõsisem analüütika. Infotehnoloogia arengut prioriteediks pidav Kim Jong Un koolitab tuhandete kaupa programmeerijaid, kuid tunneb ka lugu oma oksa saagimisest. Vaid riigipiirides töötav mobiilsidevõrk võimaldab siseturvalisuse eest vastutavatel riigiametitel olla kursis kõikide kodanike poolt õhku paistatud ebasobivate silpidega, kuid võib kriitilise massi saavutamisel tekitada sotsiaalmeedia laialdase leviku. Kaasaegsete väljakutsetega maadlemist on tunnetada – oluliselt on karmistunud välismeedia tarbimiselt tabatute karistused, piiridel on tugevdatud elektroonilise valve võimekust, raadio- ja telelevi segatakse üha võimsamate seadmetega ning iga uus turule toodud mobiilne nutiseade sisaldab vähem liideseid, kuid rohkem kohustuslikke aplikatsioone. Need fikseerivad ning edastavad iga seadmes tehtud päringu ja näpuliigutuse. Põhja-Korea on endiselt viimane riik maailmas, kus ei ole kasutatav globaalne internet.

Põhja-Korea mõistmine on ainulaadne ja kurvalt huvitav mõttemäng. Süvenedes II maailmasõja ja Korea sõja järelmitest kerkinud ajutise sotsialistliku eduloo ajalukku, on kaasaaegsesse maailmakorralduse halvasti passiva jäänuki olukord osaliselt arusaadav. Oluline on teadvustada Hiina rolli, aga tunda ka teiste naabrite huvisid – Põhja-Koread on neil kõigil paradoksaalsel kombel endiselt tarvis. Erakliku kuningriigi käekäigus on üksikute inimeste „panus“ olnud niivõrd oluline, et nende rolli tuleviku kujunemisel on raske alahinnata. Mida rohkem tajume ja oskame mõista Põhja-Koread juhtivate seltsimeeste motivatsiooni, seda täpsemad võiksid olla sammud nende türannia ohjeldamiseks. Demokraatliku maailma vastused sõltuvad aga suuresti valimistsüklite vaheldumisest kui järjepidevast poliitikast. Aasias tehakse plaane dekaadide ja sajandite kaupa. Põhja-Korea olemasoluga tuleb leppida, kuid tema meetoditega mitte. Ei tohi unustada asjaolu, et vaatamata Kim Jong Uni kõikvõimsusele on Põhja-Korea valitsemine päris arvestatava mõjujõuga vähemuse kollegiaalne heaoluprojekt. Võimalik liidri kadumine ei lahendaks Ida-Aasia ühte keerukamat probleemi lõplikult.

Rahva Raamat

Trumpi taganemine Süürias – võimalus Kim Jong-unile?

Ameerika Ühendriikide välispoliitikas maailma politseiniku rollist taandavaid algatusi lubanud, kuid seni lennukate ja kiirete mõttemuutustega tuntuks saanud Donald Trump viis Süürias ellu midagi kardetut, kuid ikkagi ootamatut. Autor ei armasta ülearu otseseid võrdlusi erinevate juhtumite korral, kuid diktaatoreid imetlev ning pikaajaliste taustadega kuupvõrrandi kategoorias liitlassuhetega lihtsaid kreedit-deebet tehteid katsetava Trumpi seekordne tegevus sunnib arutlema ka Korea poolsaare julgeolekumudeli tuleviku üle.

Siinkirjutaja tunnetuse järgi on välispoliitika Trumpi jaoks tüütu, kuid vajalik sisepoliitiline tööriist. Palju koduturule mõeldud kõlavaid ja globaalseid sõnumeid, kuid ei ühtegi käegakatsutavalt käimalükatud sisuliselt algatust. Kõigest palju riskantset segadust. Kindlasti tuleb Trumpi ajastul eristada Ameerika globaalsetes tegevustes Trumpi ideid ning reaalset Ameeika tegutsemist, kus just praegu Süürias toimunud tegelik taandumine on tekitanud Ameerika kaitsepoliitikat elluviivates ametnikes ja militaarsektoris märkimisväärset pahameelt ülemjuhataja otsuste osas. Isegi Washingtonis ei jookse veelahe presidendi otsuse üle arutlemisel mitte harjumuspärast joont demokraatide ja vabariiklaste vahel. Meenutagem, et Trumpi lähikonnast on just Süüria kavade tõttu lahkunud kaitseminister James Mattis.

Deebeteid ja kreediteid on Trump kokku arvamas ka Koreas. Sarnaselt NATO-sse panustamise diskussiooniga peavad ameeriklased ja lõunakorealased põhimõttelisi ning 70 aastat kestnud liitlassuhete alustalasid raputavaid fiskaalkõnelusi. Euroopa riikide kummivenitamist, mis eelkõige peegeldub nn.vanade euroopa maade tahtmatuses täita võetud kohustusi, aitab Ameerika presidendi lihtne loogika õiges suunas liikuma lükata kindlasti. Trumpile võiks siiski meenuda NATO loomise lugu ning Ameerika Ühendriikide enda võetud suuremat rolli Euroopa ning Põhja-Ameerika riikide julgeoleku tagamisel. Kindlasti on alliansi ajaloo jooksul julgeolekuriskide olemus oluliselt muutunud (näiteks kommunismitondi loodud tuumakonflikilt aina enam terrorismi ning küberohtude suunas, kuigi ka tuumaoht on naasmas) ning kuludejagamise reformimine tervitatav, ei ole Trumpi võimuses loetud aastatega muuta Ameerika domineerivat rolli maailma arengutes. Julgen väita, et see poleks ka Ameerika Ühendriikide huvides, millest Trump nii veendunult kodupublikule punane müts peas kõneleb. Soovitan NATO kulude jagamise teemadel ning bilansi kujunemise ajaloost ja printsiipidest lugeda ajakirja “Diplomaatia” NATO 70.juubeli erinumbrist, Erkki Tori artiklist: https://diplomaatia.ee/missugused-on-nato-koormajagamine-ja-kaitsekulud/  

Koreas, erinevalt Euroopast, on otsustajaid ja osapooli vähem ning Korea Vabariik (Lõuna-Korea) on tajunud ebamääraseid sõnumeid pilduva liitlase poolt tekkida võivaid ebakindlusi.  Liitlased on pidamas kurnavaid läbirääkimisi ning varasema viieaastase lepingu asemel on saavutatud kulude jagamise konkreetne skeem (Special Measures Agreement) vaid aastaks. Lõuna-Korea meedia andmetel on Trump esitanud absurdse nõude kasvatada ameeriklastele makstavat senist umbes miljardit dollarit aastas viis korda! Selline summa peaks katma võimalikud kulud, mis kaasneks Koreast taandumise korral ligi 30 tuhandelise väe majutamise ning tegevuses hoidmise Ameerika Ühendriikide pinnal.  Detailsemalt kirjutasime Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide läbirääkimistest 4.veebruari Postimehes: https://arvamus.postimees.ee/6514926/erki-loigom-rahuprotsess-korea-moodi-voidurelvastumine-ja-suurenenud-kaitse-eelarved

Erinevalt Süürias reaalselt elluviidud otsusest taanduda, on Koreas ameeriklaste panus sealsesse julgeolekusse olnud pigem kasvav, kui kokkutõmbav. Saja kilomeetri kaugusel demilitariseeritud tsoonis asetsev suurim Ameerika välisriikides asuv sõjaväebaas Camp Humpreys  Pyongtaeki lähistel on läbimas 11 miljardit ameerika maksumaksja dollarit maksvat uuenduskuuri ning selle juht kolonel Michael F. Tremblay on juba selgesõnaliselt ning korduvalt

väljendanud oma arvamust Ameerika Ühendriikide panuse,huvide ja võimaluste üle just pikas perspektiivis kaasaja hüplike poliitikate vaates. Ameerika tuumaallveelaevad külastavad regulaarselt Lõuna-Korea sadamaid või viibivad Jaapani merel. Lisaks Jaapanis asuvatele baasidele on Lõuna-Korea sisuliselt ainus geograafiliselt võimalik paik hoidmaks pilku peal üha pingestuvas regioonis Hiina, Põhja-Korea ning ka Venemaa tegevustel. Lõuna-Korea on suurendamas kaitsekulutusi 7% aastas ning loodetavasti lõpevad ka Trumpi bilansimängud  twitteris peagi. Lõuna-Korea on alustanud juba Obama perioodil kokkulepitud varghävitajate F35 oste, milliseid peaks riigi arsenalis aastaks 2022 olema nelikümmend. Arutelud sõjaseisukorras operatiivjuhtimise üleminekust Lõuna-Koreale kestavad ja koguvad hoogu. Lõuna-Korea erinevalt Euroopast on mõistmas iseseisva kaitsevõime kiire tugevdamise vajadust - emotsionaalselt tundeküllane Korea sula on lõppemas, Hiina võimekused kosumas ning tüli Jaapaniga hõõgumas. Loetelu taustal erinevad arusaamad Washingtoniga, milliste hulka on kuulunud ka Trumpi väljaütlemised Korea episoodi lõpetamisest üleüldse! Olulisi sõjaväeõppusi on peale 2018.aasta Singapuri tippkohtumist Kim Jong-uniga juba kärbitud.

Kim Jong-uni režiim jälgib ekraanidelt teraselt kaadreid Süüriast. Kim on saanud tõendi, et ameeriklased võivad päriselt olulisi koostööpartnereid hüljata. Põhja-Korea viimaste kuude retoorika annab täiest jõust lõunanaabri suunas sõnatuld, kus fookus on sätitud ebaterve ja reeturliku liitlassuhte olemuse paljastamisele. 1972.aasta ühiskommünikee kahe Korea vahel, mida tänini peetakse võimaliku Koreade ühendamise alusdokumendiks, räägib samuti vajadusest läbi viia ühendamine vaid osapoolte kokkuleppel väliste mõjuriteta. Viimane on muidugi ebareaalne nõudmine, arvestades millise innukusega loob Pyongyang taas blokki Venemaa ja Hiinaga. Kõikvõimalike tasandite koostööprojekte on endiste ideoloogiliste liitlaste vahel käigus määral, mida ka igapäevane vaatleja ei suuda hoomata. Võimaliku Ameerika panuse vähenemise korral Lõunas võib kolmikul avaneda

suurepäraseid võimalusi Lõuna-Korea survestamiseks. Ameerika presidendi algatatud kaubandussõda Hiinaga on sisuliselt nullimas Põhja-Korea tuumaprogrammi ohjeldamisega seotud pingutused. Sarnaselt kümnete tuhandete kurdide vahele peidetud ameeriklasele võib miljonites mõõdetavate Koreade armeede hulgas teenivatele vähem kui kolmekümnele tuhandele hinnatava ameeriklaste kadumine kallutada Kim Jong-uni ja mõttekaaslaste huvisid ning meetodeid. Ma ei kõnele otsesest sõjategevusest, mis oleks Pyongyangile endiselt suitsiidne, kuid Lõuna-Koread destabiliseerivaid meetodeid on Kuri-Korea nipiraamatutesse kogunenud ajaloo jooksul mitme köite jagu. Demilitariseeritud tsoonis on vaatamata plaanidele nimetada maailma militariseerituim piirkond rahukoridoriks endiselt tuhandeid ning ligi 15 miljonit lõunakorealast ähvardavat Põhja-Korea suurtükki, mis Lõuna-Korea kaitseministeeriumi 2016.aasta nn “Valge paberi” hinnangul kujutavad olulisi riske just bioloogilise- ja keemiarelvade kasutamise võimalikkuse vaatenurgast. 2019.aastal taastati Põhja-Korea nimetus eelpooltoodud dokumendis kui “vaenlane”. Donald Trumpi roll ja vastutus ruudulisel paberil joone alla nullide joonistamisel on olulisem kui ta ise arvab.

Korduvad mustrid, klounide ajastu ning globaalne nõutus ehk mida teha Põhja-Koreaga?

Ilmus ajakirjas "Diplomaatia", 13.septembril 2019

Kim Jong Uni Põhja-Korea on seitsme aastaga läbinud arengu, mille üle 20. sajandi ühe räigeima inimkatse algatanud vanaisa Kim Il Sung uhkust tunneks. Juba 1950. aastail alanud ambitsioonid on jõudnud faasi, mis lubavad 2012. aastal riigi põhiseadusesse kirjutatud tuumariigi staatust igati õigustada. India ja Pakistani tuumariikidena tunnustamise keeruka protsessiga sarnaselt on Põhja-Korea seljatanud kuluka väljakutse ning olukord tekitab seotud osapooltes, aga ka maailma üldsuses tõsiseid dilemmasid. Mida teha Põhja-Koreaga?

Võimutäiuse saavutamine ennaktempos. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi jaoks täitub detsembris seitsmes aasta Kimide peredünastia kolmanda valitseja võimu all. Kuigi detsembris 2011 terviserikke tõttu lahkunud Kim Jong Il oli järeltulija osas otsuse langetanud aastaid varem, tõusis 26-aastane Kim Jong Un Põhja-Korea valitseva eliidi teadvusesse alles 2009. aastal. Kogemusi hindavas hierarhilises liiderkonnas, aga ka ühiskonnas laiemalt seisis noorukil ees tõsine enesekehtestamine. Noore liidri võimukindlustamise protsessile punktipanekuks loetakse Korea Töölispartei 7. kongressi 2016. aasta mais. Just sellel harukordsel kogunemisel (eelmine toimus 1980. aastal ning Kim Jong Il ei pidanudki valitseva partei tippsündmust oma võimuperioodil vajalikuks kordagi korraldada) kinnitas Kim Jong Un end mitmele olulisele ametikohale, tagas partei ühehäälse toetuse riigi tuumaprogrammile ja määras majandusarengu suunised. Käivitus esimene viisaastaku plaan Kim Jong Uni juhtimise all. Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti (1) järgi loetleti võimutäiuse saavutamise käigus kokku

Jang Song Thaeki arreteerimine teleekraanil

360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist. Kim Jong Un oli ennast partei kongressiks olulistes valdkondades ümbritsenud lojaalse kaaskonnaga, kes püsivad mõningate eranditega pildil ka 2018. aastast alanud „Korea sula“ käigus. Vaid mõned kuud hiljem, 2017. aasta veebruaris likvideeris Kim Jong Un närvigaasi kasutades viimase potentsiaalse ohu troonile, nimelt vanema poolvenna ja Paektu vereliini liikme Kim Jong Nami. Lähisugulaste likvideerimine ei ole selles suguvõsas harukordne. 2013. aastal vahistati otse kaamerate ees Kimi tädimees ja mentor, võimalikuks uueks liidriks peetud mõjuvõimas Jang Song Thaek. Tema hukkamine külmutas mitmeks aastaks Hiina ja Põhja-Korea suhted. Mõlemal hukatud hõimlasel oli Pekingi toetus ning Hiina liigselt kasvava mõju tasakaalustamine nõudis brutaalseid meetodeid. Meenutagem keskaegsele kuningakojale sarnaste ja uskumatute sammude taga Põhja-Korea režiimi igipõlist väljakutset – jääda ellu. Selle asjaolu teadvustamine annab idamaade muinasjuttudele sarnastest lugudest parema arusaama, kuigi tegevus toimub 21. sajandil.

Naerualusest äpardujast tõsiseks tegijaks. Põhja-Korea arsenali kuulub lisaks elanike arvu suhestatuna maailma suurimaks peetavale armeele hinnanguliselt kümneid tuumalõhkepäid. Lõhatud on vesinikupomm ning raketikatsetuste hulk ja olemus on parimatelgi analüütikutel loendamise sassi ajanud. 29. novembril 2017 toimunud kontinentidevahelise raketi Hwasong15 (2) eduka katsetuse järel teatas režiim tuuma- ja raketiprogrammi valmimisest. Taust end aina karmistuvate sanktsioonide võrku pununud Põhja-Korea jaoks põlisvaenlasega läbirääkimiste alustamiseks oli loodud ning see on tugevam kui kunagi varem. Kodanikke riisiga varustada mittesuutva maailma ühe vaesema riigi seni pidevalt äpardunud relvakatsetuste üle ei saanud enam irvitada ei Washington, Tokyo ega Soul. Isegi ideoloogiline liitlane Pekingis oli liitunud ÜRO sanktsioonide paketiga ning täitis neid vähemalt esimeste kvartalite jooksul täie pühendumusega.

1984. aastal alanud raketikatsetused, millele 2006. aastal tuleb lisada tuumaprogrammi tähtsaavutused, said erakordse hoo sisse viis aastat tagasi. 2014 asuti katsetama Scud-ER keskmaarakette, edasi liiguti allveelaevadelt tulistatavate kesk- ja lühimaarakettidega. Seni ülimat varjatust harrastanud režiim avas raketipolügoonid välismeediale. Vahetult Kim Il Sungi sajanda juubelisünnipäeva eel kümnete välisajakirjanike silme ees tabas kolmeastmelise Taepodong 2 katsetust masendav ebaõnnestumine, kuid Kim Jong Uni avatus raketiprogrammiga ähvardamisel oli tajutav. Sama relva hilisem katsetus detsembris oli edukas. Aeganõudva täitmisega vedelkütusel töötavad raketimootorid asendusid minutitega valmisolekusse seatavate tahkel kütusel töötavatega. Stardiplatvormid muutusid mobiilseteks. Kui 4. juulil 2017 (jälgige ajastust!) tõusis edukalt taevasse esimene kontinentidevaheline ballistika nimega Hwasong 14, mille tegevusraadiusesse jääb Ameerika Ühendriikide mandriosa, muutus Washingtoni ja Pyongyangi verbaalne sõnavahetus emotsionaalseks. Põhja-Koreale kehtestati uued sanktsioonid, mis pidanuks võtma riigi niigi kasinalt ekspordilt ja valuutatulult 80–90 protsenti. Vahemikul 2012–2017 sooritas Põhja-Korea ligi 100 raketi-  ja 6 tuumakatsetust (3), andes tunnistust Kim Il Sungi elutöö lõpuleviimisest ning tõsisest koputusest uue Ida-Aasia julgeolekustruktuuri uksele.

Kas osapooled on Koreas 70 aastat kestnud status quo suhteliselt pöördelises muutuses suutnud adekvaatselt reageerida? Põhja-Koreaga peetud kõneluste ajaloo tundjatele kummastuvad tuttavad mustrid. Tasub tutvuda varasemate läbirääkimiste kulgemisega (4). Jälgige ajatelge, käsitletud teemasid, antud lubadusi ning järelmeid – Põhja-Korea ei ole kunagi kokkuleppeid pidanud ning on meisterlik pingetekruvija, kaupleja ning ajavõitja. Vaatamata dekaadide jooksul õpitule ei oska demokraatiates pidevalt vahetuvad valitsused endiselt Põhja-Korea enigmat murda. Mitmetel tänastel põhjakorealaste läbirääkijatel on kogemusi kuuepoolsetest kõnelustelt eelmisel

Clinton Pyongyangis. Vasakul tänane PK asevälisminister Choi Son Hui

kümnendil. Ameerika poolel pole sama kogemusega inimesi aktiivses teenistuses ainsatki. Kim Jong Ili kunagine peamine mure oli tõsiseltvõetavus just Washingtoni silmis  ning eesmärgi saavutamiseks ei ole ebaeetiliseks peetud kasutada terrorit, inimeste röövimist, küberkuritegevust jne. Põhja-Korea poolt kinnipeetud ameeriklased (tuntumatest Euna Lee, Laura Ling, Kenneth Bae, Matthew Miller, Jeffrey Fowle jpt) kinnitavad korduvat mustrit – Pyongyang vabastab ameeriklased vaid piisava Washingtonist tuleva vabanduse korral, mis sisaldab heakskiitvat viidet Põhja-Korea karistusseadustikule. Kirjaliku vabanduskirja käskjalaks soovitakse ekspresidendi või välisministri taset. Kinnipeetavaid on Pyongyangist käinud koju toomas Jimmy Carter, Bill Clinton, Madeleine Albright ja paljud välisministeeriumi kõrged ametnikud. Otto Warmbieri juhtumi (propagandaplakati rebimise järel kinnipeetud ning vangistuses neuroloogilise kahjustuse tõttu surnud Ameerika üliõpilane) käsitlemine käis Pyongyangile üle jõu, kuid

5 röövitud jaapanlast naasmas koju

nagu näitab järgnenud ajalugu, ei mõjuta elajalik olukord inimõiguste vallas kaasaja väärtuspõhisest diplomaatiast kaugenevat välispoliitikat ühelgi Põhja-Koreaga ristuval teljel. Donald Trump teatas end uskuvat Kim Jong Uni, kelle sõnul ei olnud ta Otto Warmbieri kinnipidamisega kursis(!). Põhjalikult tõestatud viited endiselt toimetavatele vangilaagrite süsteemile (5), röövitud lõunakorealaste või kinnipeetud välismaalaste teemadel jäävad tipp-poliitikute vaateväljast eemale kui marginaalsed ja tuumaküsimuste lahendamist takistavad. Kinnituse sellele väitele annab Jaapani kontaktiotsimine Põhja-Koreaga, kus Tokyo on seadnud eeltingimuseks 2002. aasta sügisel uskumatu spiooniloona paljastunud röövitud jaapanlaste probleemi laualetoomise. Meenutagem, et sel aastal külastas mitmekuulise salajase (Hiinas Dalianis peetavate läbirääkimistega ei olnud kursis isegi Jaapani välisminister!) eeltöö tulemusena Pyongyangi värske Jaapani peaminister Junichiro Koizumi, kellele Kim Jong Il oli lubanud ulatusliku abi ja suhete normaliseerumise eest ametliku vabanduse ning tunnistuse 1980. aastail toimunud inimröövide osas Jaapani läänerannikult. Koizumi meeskond neelas lubaduse alla, kuid tõendeid esitas Kim Jong Il tippkohtumisel vaid viie inimese kohta. Ülejäänud olla surnud. Pyongyangi tõendid olid naeruväärsed – surmatunnistused oli väljastanud üks ja sama haigla, surmade põhjusteks märgiti kummalisi õnnetusi, enesetappe ning liiklusavariisid riigis, kus autosid sisuliselt ei olnud. DNA testid ei klappinud ning viie Koizumiga kodumaale naasnud röövitu tunnistused rääkisid toimunust teist keelt. Üle miljoni inimese tapnud näljahäda järelmites maadlevat Kimi tabas oodatud majandusabi ja suhete soojenemise asemel kõikehõlmav alandus, Jaapani üldsuse viha ning jätkuv konstruktiivse diplomaatilise suhtluse puudus, mis kestab tänapäevani. Tehnoloogia arenguga on infoliikumise kontrollimine saanud Pyongyangi režiimi jaoks üheks suuremaks väljakutseks ning ahistavad meetodid vääriksid Põhja-Koreaga suhtluses enam markeerimist ka tipptasemel.

Päike tõuseb ja loojub taas. Pyongyangi välispoliitika on peale liidri pöördelist uusaastatervitust 1. jaanuaril 2018 läbinud mitmeid retoorilisi ja narratiivseid muutusi. 2013. aasta märtsis kuulutas Kim Jong Un Töölispartei Keskkomitee laiendatud istungil välja paralleelarengu ehk byungjin’i poliitika, mille kohaselt arendatakse üheaegselt nii majandust kui ka kõikehõlmavat kaitsevõimekust. Pyongyang nägi ette laialdast reaktsiooni lõunast, Ameerika Ühendriikidest ning liitlaselt Hiinas, kuid käsitlenud viit ähvardavat aastat investeeringuna, naasti peagi rahutuvina. Alanud charm offensive on toonud Kim Jong Uni parketile määral, mis isa ja vanaisa lootusteski reaalsena ei tundunud. Sümbolismi suursugusust poliitikas hindavad vaatlejaid said 2018. aasta jooksul üledoosi, kergema keskendumisega meedia rääkis Korea sõja lõpetamisest Koreade ühendamiseni. Lõunas võimule tulnud president Moon Jae-ini liberaalne valitsus asus katsetama ajaloos juba korra kõrbenud „päikesepaistepoliitikat“. Esimene päike paistis Põhja-Korea jaoks vahemikus 1998–2008, mida Kim Jong Il on pidanud Põhja-Korea režiimi näljahädajärgseks päästjaks ning imestanud Souli naivismi üle avalikult. Majandusabile vastutasuks kuulati Soulis tol ajastul Pyongyangi lubadusi relvaprogrammide külmutamisest, kuigi perioodi sisse mahuvad esimene tuumakatsetus (2006) ning keskmaarakettide edukad katsetused. Analüütikud tajuvad Moon Jae-ini „päikesepaiste 2.0-s“ mitmeid sarnaseid jooni. Õigustatud viiteid analoogiatele on teinud ka Ameerika president.

Kim Jong Un ja Moon Jae-in on kohtunud kolmel korral. Tippkohtumiste tulemusel on sündinud Panmunjomi (6) ja Pyongyangi deklaratsioonid (7), mis on võrreldes Singapuris Donald Trumpi ja Kim Jong Uni vahel sõlmitud neljalauselise „We’ll see what happens“ ühisavaldusega (8) lausa detailsed tööplaanid. Likvideeritud on vahiposte

Kim Jong Un ja Donald Trump juunikuu välkkohtumisel DMZ-s

demilitariseeritud tsoonis, loodud ühendamata teeotsi üle miiniväljade, olemas on valmisolek taaskäivitada Kaesongi tööstuspark ja Mount Kumgangi turismikeskus. Moon Jae-in on otsinud üle ilma toetust eranditele sanktsioonides, seni tulutult. Kui eelmisel aastal kõneles Põhja-Korea rahualgatusest, siis käesolev aasta kuulutati majanduskoostööle orienteerituks. Aprilli keskel Põhja-Korea kannatus aga katkes. Suure Rahvaassamblee avaistungil peetud kõnes (9) süüdistas Kim Jong Un Ameerika Ühendriike lõunanaabri survestamises ning Lõuna-Korea võime liigses sõltuvuses Washingtonist ning rahuprotsessi nurjamises. Põhja-Korea meedia jälgijad tajusid sõnumite muutust. „Idioot muutub vananedes vaid suuremaks idioodiks“ on Põhja-Korea meedias lõunanaabri võimudele  moraalilugevas artiklis (10) Põhja-Korea välisministeeriumi kõneisiku Kwon Jong Gun’i seisukoht. Samas artiklis viidatud „hirmunud koera halb ööuni“ meenutab Kim Jong Uni Panmunjomis antud lubadust tagada teatud tingimustel president Moon Jae-inile öösiti kosutav uni. Kajastused räägivad varasuvest alates liidri külastustest sõjaväeosadesse, ebaproportsionaalselt kaua püsis fookuses laskemoonatööstuse kongress. Korea sõja vaherahu aastapäeval olid päevalehe Rodong Sinmuni sõnavaras tagasi „Ameerika imperialistid, värdjad ja reeturid“, mis samal tähtpäeval aasta varem puudusid. Leksikasse on tekkinud senikasutamata väljend „oht rahvuslikule julgeolekule“. Demonstratiivselt keelduti Souli pakutud arvestatavast toiduabist.

Kimi uued mänguasjad. Sinpo laevatehases ehitatav, õigemini 1950. aastate Nõukogude päritolu modifitseeritav allveelaev on satelliitluure fookuses juba aastaid. Juulis külastas laevatehast Kim. Meediakajastus paljastas (teadlikult teatud piirini) kolme ballistilise raketi väljalaskevõimega aluse. Mais alustati taas aktiivset lühimaarakettide katsetuste sarja (11), mille käigus on Põhja-Korea erilise mõnuga pakkunud detailseid ülevaateid selgelt ballistilise iseloomuga relvade testimisest. Tänaseks on selge Põhja-Korea võime saata väga lühikese etteteatamisega teele mitu Vene Iskanderi edasiarendust kõrgusel ja kiirusega, mida lõunanaabri ja Jaapani raketitõrjesüsteemid  tuvastada ei suuda. Kummaline on jälgida ÜRO ja relvastusasjatundjate vaidlust iseendaga, kas Kimi koduaiast Wonsani luksuskülast teele pandud moodsad mänguasjad koreapärase tähistusega KN23 rikuvad sanktsioone või ei. Donald Trump katsetustes probleemi ei näe, tema kaitseminister on arvanud teisiti. Ameerika soovi keskmaarakettide paigutamiseks Jaapanisse või Lõuna-Koreasse toimuv kindlasti ei vähenda.

Rahuprotsessi võimalikkus pingestuvas keskkonnas? Kas ja kuidas sobitub Põhja-Korea tuumadesarmeerimise järjekordne katse regiooni üldistesse arengutesse? Hiina, kes on läbinud majandusliku taasärkamise protsessi, keskendub järgmise kümnendi kestel sõjalise võimekuse järeleaitamisele. Lõuna-Hiina merel toimuv on avalik, aina vägevamad relvakatsetused ja sõjaväeparaadid kasvatavad rahva patriotismi. Lõuna-Koreasse paigutatud THAAD raketitõrjesüsteem tekitab tõsist peavalu, samas  sarnase võimekusega Jaapani kompleks Pekingit ei sega. Põhja-Korea tuumakatsetuste käigus Kirde-Hiinas ja Venemaa Kaug-Idas klirisevad aknaklaasid Pekingit ega Moskvat ei häiri. Jaapanis on alanud debatid ründevõimekuse taastamiseks. Jaapani merel on sattunud vastasseisu Jaapani ründelennukid ja Lõuna-Korea ristleja. Markeerimist väärib II maailmasõja ajalookäsitluse erisuste tõttu taastekkinud Jaapani ja Lõuna-Korea emotsionaalne kaubandustüli, rääkimata Ameerika ja Hiina omast. Lõuna-Korea suurim opositsioonipartei mängib mõttega paigutada poolsaarele taas taktikalised tuumarelvad (12) ning kaitseministeerium soovib kaitsedoktriinis taastada Põhja-Korea defineerimise „vaenlasena“. Lõuna-Korea kaitse-eelarve kasvab järgmisel viiel aastal 7,1 protsenti aastas, enim panustatakse just raketitõrje võimekuse arendamisele. Nendes tingimustes on mõistlik leppida teadmisega, et Põhja-Korea ei loovuta aastakümnetega saavutatut. Võimalikud on osalised järeleandmised (nn small deal) ning siira soovi korral reaalset edasiliikumist näha tuleb teha sammsammulisi vastastikuseid leevendusi. Üksikuid puslekilde, mis kinnitavad sarnast arusaama Valges Majas, on Korea asjade eriesindaja Stephen Bieguni sõnavõttudes (13) olnud tajuda.

Osavaim manööverdaja. Kim Jong Unil on lõunanaabri tegelike sammude ootamisest kõrini. K-popi lühikestest seelikutest Pyongyangi lavadel ei piisa. Kuigi režiim on õppinud elama sanktsioonide all, luues paralleelmajandused rahvale ning eliidile, kündnud sisse illegaalsed rahavaod kogu maailmas, on hinnangud (Trumpi) sanktsioonide mõjudele  Pyongyangist vaadates hävitavad. Usaldusväärseimaks peetava Lõuna-Korea keskpanga analüüs (14)

Üks kümnetest kütuse ümberpumpamise episoodidest Jaapani merel

räägib Põhja-Korea kogutoodangu kahanemisest 4,1 protsenti ja ekspordi 90 protsendilisest vähenemisest 2018. aastal. Kaubavahetus on aastaga kuivanud kokku 48 protsenti. Sarnaseid numbreid tuleb otsida ajaloost kaua ning leiame need  aastast 1997. Arvestatavate mahtudega illegaalses majanduses ei ole kaod niivõrd suured, kuid siiski olulised. Ainuüksi jaanuarist maini aastal 2018 fikseeris Jaapani rannavalve ligi 90 ship-to-ship kütuste (15) ümberpumpamise episoodi. Probleem on niivõrd massiivne, et sellele viitas oma kirjas ÜRO Julgeolekunõukogule Donald Trump isiklikult. Keelatud toorme ja toodete veoga on vahele jäänud lausa Lõuna-Korea ettevõtted(!) (16), kelle laevad kannavad  Aafrika riikide lippe ning kelle kontorites kõneldakse mandariini keelt. Kim Jong Uni viimane soomustatud luksuslimusiin Maybach alustas oma teekonda Hollandist, kust see läbi Jaapani, Lõuna-Korea ning Venemaa sadamate jõudis Põhja-Koreasse. Masin pakkus küüti nii Lõuna-Korea presidendile, aga kümnetele tuhandetele pealinlastele kõlbas sõidukist lehvitada ka sanktsioonidele pühendunud Xi Jinpingil. Kütuste ja peamiste toiduainete hinnad Põhja-Koreas on püsinud piirangute vältel stabiilsed, mis annab tunnistust varustuskindlusest. Satelliidifotod kinnitavad (17) riigi esimese kütuste rafineerimistehase rajamist. Indoneesias on 2018. aastast arestitud Põhja-Korea suurim tanker Wise Honest ning Lõuna-Korea lammutab (18) korduvalt keelatud kütuste vedudelt tabatud väidetava Lõuna-Korea laeva Koti, mis selgelt tekitab rohkem vihavärinaid Pyongyangis kui laeva lõunakorealasest omanikus.

Eespool toodud näited keskendusid valdavalt  „elu liiniga“ seotud juhtumitele, kuid Põhja-Korea vaatlejad juhivad tähelepanu unustatud probleemi taastekkele – relvatarned ning konsultatsioonid teistele keerukatele režiimidele ja äärmusliikumistele. Põhja-Korea relvi on tuvastatud 42 tänapäevases konfliktis. ÜRO Julgeolekunõukogu

Monumentaalkunsti eksport Aafrikasse on oluline P-Korea sissetulekuallikas

ekspertide paneeli raport (19) märtsikuust kirjeldab muude sanktsioonide eiramise episoodide kõrval relvatarneteid Süüriasse, Jeemenisse, Liibüasse, Egiptusesse ning Kesk-Aafrikas tuvastatud ulatuslikku põhjakorealaste eestveetavat treeningprogrammi. Pikaajaline koostöö seob Põhja-Koread näiteks Mosambiigi, Namiibia, Uganda, Senegali jpt riikidega Aafrikas. Tihenenud on avalik läbikäimine Teherani ning Damaskusega. Põhja-Korea relvi kasutab Hizbollah. Millised lahendused leitakse Pyongyangis ÜRO resolutsiooni 2397 (20) eiramiseks, mis 22. detsembrist sunnib kodumaale tagasi ligi 100 000 Mongoolias, Venemaal, Hiinas, laheriikides ning Aafrikas töötavat ning miljardilist tulu režiimile teenivat väge, näitavad lähikuud. Venemaal on hüppeliselt suurenenud Põhja-Korea tudengite arv ning Namiibias töötavad ehitajad on üleöö muutunud Hiina ettevõtetes töötavateks treeneriteks. Siinkirjutaja arvamus tööjõu piiramise osas on kahetine – režiimile rahateenimise kõrval on vaatamata läänelikust vaatenurgast orjatööle kvalifitseeruv mudel Põhja-Korea kontekstis ihaldusväärne, pakkudes head teenistust ning mis peamine, see avardab kümnete tuhandete põhjakorealaste silmaringi ja maailmatunnetust. Pigem kahjustavad detsembrist rakenduvad välismaal töötamise piirangud põhjakorealasi kui indiviide rohkem kui režiimi ladvikut.

Kokkuvõtteks tuleb nentida, et Korea küsimuses ei ole edasi liigutud. Tutvudes 1994. aasta raamlepingule (21) ja KEDO koostööprojektile (22) eelnenud ning järgnenud protsessiga ning kuuepoolsete kõneluste ajalooga vahemikus 2003–2007, joonistub välja korduv muster. Ollakse järjekordse katse esimestel meetritel. Kim Jong Uni ja Donald Trumpi poliittsirkus Panmunjomis ei ole toonud loodetud jätkutegevusi sisukatena näivatest läbirääkimistest rääkimata. Põhja-Koread on ärritanud Lõuna-Korea ja Ameerika OPCONi üleminekut (esmakordselt ajaloos proovitakse lahinguolukorras juhtimise üleandmist Lõuna-Korea armeejuhatusele)  harjutavad ühisõppused, kuigi need toimuvad vaid arvutisimulatsioonina. Kimi ärritavad Busani sadamas mitmeid nädalaid kai ääres seisev Ameerika tuumaallveelaev USS Oklahoma City, Lõunasse toodud F-35 varghävitajaid ning sealse armee arsenali

Tuumaallveelaev USS Oklahoma City Lõuna-Korea vetes

täiendus ultramoodsate Global Hawk luuredroonide näol. Kuigi Donald Trump on kasutanud põhjakorealaste leksikasse kuuluvaid väljendeid („provokatiivsed sõjamängud piiridel“) ning reaalsed õppused on tõesti katkenud või toimunud vähendatud mahus, on ameeriklaste panustamine sarnaselt Ida-Euroopaga siiski jätkuv, kui mitte kasvav. Soul on peamise liitlase surve all, kes otsib INFi lepingust väljaastumisele viidates Ida-Aasias keskmaaraketisüsteemidele võõrustajat. Trump on jätkuvalt avalikult imestamas, miks Koreas kulutusi tegema peab, kuid värske kaitseminister Mark Esper väljendab olukorda pragmaatilisemalt. Läbirääkimised Ameerika Ühendriikide kulude katmise üle (23) pingestavad endiselt suhteid Souliga, kuid osapoolte kattuvad huvid lubavat peatselt püsivamat kokkulepet. Kimi ja Trumpi erisuhte jälgimine on põnev, kuid tegelikkus Korea poolsaarel on rahuprotsessist pigem kaugenemas. Washingtoni trio (Pompeo, Bolton ja Trump) ei kõnele enam lõplikust tuumadesarmeerimisest. Trump, kelle jaoks välispoliitika on vahend sisepoliitika tegemiseks, on kodupubliku silmis juba saavutanud võidu, esitades Põhja-Korea katkenud kontinentidevahelisi raketi- ja tuumakatsetusi kui isiklikult probleemiga jõulise tegelemise tulemust. Kas kummaline sõprus türanniga toidab Trumpi isiklikku edevust või on niiviisi stabiilselt geniaalne hoida ust Panmunjomis paokil?

Lähikuudel on oodata huvitavaid arenguid, sest Kim Jong Un mõistab võimalust ekstravagantse Ameerika presidendi ametiajal saavutada lahendusi, mida tavapärased presidendid, eriti vabariiklased, Kuri-Koreale varem pakkunud pole.  Samas võime näha ka naasmist ajutiselt vaikinud relvade katsetuste juurde, sest Põhja-Korea laseb oma relvatööstuse arengut isegi välisilmale paista aina aktiivsemana. „Sitt, isegi kõva ja kuiv, haiseb vaatamata selle lilledega katmisele“ teatas Põhja-Korea välisministeerium 13. Augustil, kommenteerides lõunanaabri vähendatud vormis ühisõppusi ameeriklastega. Tekkinud õhustikus oleks  mistahes formaadis läbirääkimiste jätkumine positiivne samm.

______


¹ en.yna.co.kr/view/AEN20161229003600315
² missilethreat.csis.org/missile/hwasong-15-kn-22/
³ missilethreat.csis.org/north-korea-missile-launche…
⁴ www.armscontrol.org/factsheets/dprkchron
⁵ en.tjwg.org/TJWG_Report-Mapping_Crimes_Against_Hum…
⁶ www.japantimes.co.jp/news/2018/04/27/national/poli…
⁷ www.koreatimes.co.kr/www/nation/2018/09/103_255848…
⁸ www.whitehouse.gov/briefings-statements/joint-stat…
⁹ www.nkeconwatch.com/2019/04/14/kim-jong-uns-speech…
¹⁰ uriminzokkiri.com/index.php?lang=eng&ftype=do…
¹¹ www.38north.org/2019/05/melleman050819/
¹² www.nknews.org/2019/08/south-korea-u-s-begin-scale…
¹³ koreajoongangdaily.joins.com/news/article/article….
¹⁴ www.reuters.com/article/northkorea-economy-gdp/nor…
¹⁵ www.nknews.org/2019/01/japan-reports-new-evidence-…
¹⁶ www.nytimes.com/2018/08/10/world/asia/north-korea-…
¹⁷ www.nknews.org/pro/satellite-imagery-shows-upgrade…
¹⁸ www.arirang.com/News/News_View.asp?nSeq=240590
¹⁹ documents-dds-ny.un.org/doc/UNDOC/GEN/N19/028/82/P…
²⁰ undocs.org/S/RES/2397(2017)
²¹ media.nti.org/pdfs/aptagframe.pdf
²² www.kedo.org/
²³ koreajoongangdaily.joins.com/news/article/article….

Põhja-Korea: „Sitt, isegi kõva ja kuiv, haiseb vaatamata selle lilledega katmisele“. Jäätuma kippuv Korea sula?

15.augustil tähistasid mõlemad Koread 74 aasta möödumist Jaapani okupatsiooni lõppemisest. Lõuna-Korea president Moon Jae-in sättis olulise tähtpäeva puhul peetud telepöördumises fookuse regiooni rahule ja stabiilsusele, kuid sündmused päriselus kõnelevad mõnevõrra teistsugustest trendidest. Jaapani okupatsiooni pärandi hindamine on hetkel ilmselt ainus valdkond, milles mõlemad Koread ühel nõul on. Kas sula sai läbi?

2018.aastal said sümbolismi poliitika olulise osana hindavad Korea poolsaare vaatlejad korraliku üledoosi. Kuue aastaga end võimutäiusega kindlustanud sõjakas Põhja-Korea liider Kim Jong Un sooritas peale riigi tuumaprogrammi arendamise väidetavat edukat lõpulejõudmist rahutuviliku kannapöörde ning naases tugevate trumpidega erinevate läbirääkimiste laudade taha. Esimeste võimuaastate jooksul ülimat suletust süvendanud ning sisemist võimuvõitlust (Lõuna-Korea luureorganisatsiooni NIS mõttekoja INSS 2016.aasta raporti järgi loetleti võimutäiuse saavutamise käigus kokku 360 kõrgetasemelist kõrvaldamist, sh mitu hukkamist) pidanud režiim sooritas vahemikus 2014…2018 ligi sada raketi- ning kolm tuumakatsetust. Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide pakett jõudis tasemele, millist varasem ajalugu ei tunne – teoorias on riigilt lõigatud ligi 90% eksporditulu ning kammitsetud ligi pool kogu kaubavahetusest. Kim Jong Un on pooleteise aasta jooksul pidanud 15 riigipeade tasemel tippkohtumist, kohtudes lõunanaabrist ametivennaga kolm ning Hiina liidri Xi Jinpingiga viis korda. Toimunud on kolm kohtumist Ameerika Ühendriikide presidendi ning korra peeti aru Vladimir Putiniga. Sõlmitud on hulgaliselt kõrgetasemelisi, kuid vaid potentsiaalseid koostööprojekte. Sanktsioonides siplev maailma vaesemaid majandusi vajab reaalseid leevendusi ja majanduslikku tuge.

Kellele Kim rakettidega katkenud kannatusest sõnumeid saadab?
2019.aasta aprilli keskpaigas peale „valimisi“ kogunenud parlamendi, Suure Rahvaassamblee avakogunemisel peetud kõnes Kim Jong Uni kannatus katkes. Aasta jagu rahusõnumeid sättinud Kim süüdistas Moon Jae-ini liigses sõltuvuses Ameerika peremehest ning Valge Maja kahepalgelisust rahuprotsessi käigus vajaliku usalduse tekitamises. Olgu mainitud, et Põhja-Korea ametlik keelekasutus  eraldab rangelt Ameerika Ühendriikide administratsiooni ning Donald Trumpi. Selge sõnum Põhja-Korea katkenud kannatusest saabus mais, kui taastati lühimaarakettide katsetused, milliseid augusti keskpaigaks on toimunud juba kuus. Mis on nende ilmselgelt ballistiliste, Lõuna-Korea ja Jaapani jaoks radarite nähtavusest madalamal lendavate relvade katsetamise eesmärk ning kes peaks üritama lugeda nende külgedele kirjutatud sõnumeid?

Ei saa välistada, et vene päritolu Iskanderite edasiarendused vajavad tõepoolest testimist. Põhja-Korea

suuremahulised relvakatsetused on Donald Trumpi sisepoliitiliste ambitsioonide rahuldamiseks olnud pausil, kuid relvade arendustöö prioriteetsus ning edusammud ei ole Põhja-Korea kodumeediat jälgivatele analüütikutele jäänud märkamata. Alates aprillist on Kim ümbritsenud end teadlaste, inseneride ning just raketivägede tippmilitaristidega. Edukate katsetustega seotud teadlased teenivad sõjaväelisi auastmeid. Uudisteprogrammid kajastavad militaarteemasid aastase vaheaja järel taas ebaproportsionaalselt massiivsete minutite kaupa. Ainuüksi laskemoonatööstuse kevadekongress püsis kohalikus meedias nii fotode kui liikuva pildina fookuses pikki päevi. Üpris ähvardavalt mängiti välja kolme ballistilise keskmaaraketi väljalaskevõimekusega aastaid naabrite satelliitluure jälgimise all oleva ning 1950ndate aastate Nõukogude Liidu päritolu allveelaeva valmimine Sinpo laevatehases. Korea sõja vaherahu sõlmimise aastapäeval olid meedias tagasi lõunanaabreid ja Ameerika Ühendriike iseloomustavad stampväljendid. „Imperialistlikud värdjad, reeturid ning ameeriklaste käpikud“ jäid samal tähtpäeval aasta varem esimest korda ajaloos trükkimata. 

Provokatiivsed sõjamängud arvutiekraanil
„Sitt, isegi kõva ja kuiv, haiseb vaatamata selle lilledega katmisele“ teatas Põhja-Korea välisministeerium 13.augustil kommenteerides lõunanaabri vähendatud vormis ühisõppusi ameeriklastega. Just need, Donald Trumpi poolt parimas põhjakorealikus keelepruugis öeldud „provokatiivsed sõjamängud piiridel“ on pakkunud Pyongyangile võimaluse anda märku kasvavast rahulolematusest lõunanaabri võimudega realiseerimaks lennukaid majanduslikke koostööprojekte ning kauplemaks maailmaareenil välja nende käimalükkamiseks vajalikke erandeid. Lühikesed k-popi seelikud Pyongyangi kontserdilavadel ei ole Kim Jong Uni jaoks piisavad. Tuleb siiski markeerida, et kõik Korea poolsaare lõunapoolses osad toimuvad ühisõppused on toimunud vähendatud mahus ning käesolevad erilisi vihapurskeid esilekutsuvaid harjutusi peetakse arvutisimulatsioonina. Formaat on siiski piisav, et Põhja-Korea režiim on teatanud soovimatusest lõunakorealastega maha istuda isegi peale õppuste võimalikku katkestamist. Õppustel harjutatakse esmakordselt operatiivjuhtimise üleandmist sõjaseisukorra puhkedes Lõuna-Korea relvajõududele.

Rahuprotsessi võimalikkusest üha pingestuvas keskkonnas
Kim Jong Unile lisavad legitiimsust ärrituseks mitmed faktid, mis läänemaailma meediaradaril liiga eredalt plinkima pole jäänud. Busani sadamas seisab juba nädalaid Ameerika tuumaallveelaev USS Oklahoma City, Lõuna-Koreasse on toodud lisaks F-35 varghävitajaid, lõunakorealaste arsenal täienes ultramoodsate luuredroonidega. Vaatamata Donald Trumpi säutsudele teemadel, mis kahtlevad üleüldse vajaduses Koreas viibida ning vaidlused Ameerika kulude katmise kohta pingestavad liitlaste suhteid, kattuvad osapoolte huvid siiski endiselt. Ameerika Ühendriigid on peale INF-st (Intermediate-Range Nuclear Forces Treaty) väljaastumist otsimas Ida-Aasias kohta oma keskmaarakettidele ning lisaks Jaapanile pakuks just Lõuna-Korea geograafiliselt sobivaimat asetust Hiina kasvavate ambitsioonide taltsutamiseks. THAAD raketitõrjekompleks Lõuna-Koreas tekitab pingeid kahe Korea ning Hiina vahel endiselt ning keerukas oleks näha, kuidas Ameerika plaanitav panus olukorda stabiilsena suudaks säilitada. Õli lisas tulle vahetult Moon Jae-ini rahust kõneleva etteaste järel selgunud teadmine, et Lõuna-Korea suurendab kaitsekulutusi järgneva viie aasta jooksul 7% aastas. Tutvudes loeteluga plaanitavatest kaasajastustest relvapargis on selge Souli pragmaatiline käsitlus – Põhja-Korea on endiselt peamine julgeolekuoht. Lõuna-Korea kaitseminister kõneleb vajadusest kirjeldada Põhja-Koread taas sõnaga „vaenlane“. Eelmisel rahukevadel sellekohane sõna ja sisuliselt tugev viide dokumendist eemaldati. Lisaks flirdivad Lõuna-Korea parlamendi suurima opositsioonipartei liikmed mõttega taastada poolsaarel taktikaliste tuumarelvade olemasolu. Nende asjaolude vaates on Kim Jong Uni mõningane frustratsioon ja lõunanaabri presidendi teatraalne kõrvaleheitmine (Moon oli viies ratas juba Panmunjomi suures poliitshows 30.juunil) mõnevõrra mõistetav. Mooni poliitika on olnud Pyongyangile käegakatsutavalt kasutu.

Irvakil uks Valges Majas
Suhetes Ameerika Ühendriikidega hoiab Pyongyang küll ust paokil, kuid seda vaid Kim Jong Uni ja Donald Trumpi showliku erisuhte vaates. Donald Trump vajab endiselt välispoliitilist edulugu ning ameeriklastest valijate jaoks on president tegelikult Põhja-Koreas juba võitnud. Kim Jong Un teab, et vabariiklasest erakordne president on tema võimalus kaubelda välja leevendusi. Varasemad vabariiklased on Põhja-Koreaga olnud karmid ning ka Trumpi uudne lähenemine diktaatoritele ei pruugi püsida. Reaalsetes sammudes, mida näeme tegelikult ka Ida-Euroopas, Ameerika Ühendriigid pigem suurendavad oma panust regionaalsesse julgeolekusse. Samuti püsivad visalt Pyongyangile kehtestatud sanktsioonid. Üksikuid erandeid piirangutesse on saavutatud vaid humanitaarküsimustes – viimati näiteks äärmiselt edukaks osutunud võitluses resistentse tuberkuloosi ohjamisel. 

Korea poolsaare tuumarelvistumisega edasi liigutud ei ole. Eelpooltoodud faktidele tuginedes on mõistlik leppida teadmisega, et Põhja-Korea ei loovuta aastakümnetega saavutatut. Võimalikud on osalised järeleandmised (nn small deal) ning siira soovi korral reaalset edasiliikumist näha tuleb teha samm-sammulisi vastastikkuseid leevendusi. Üksikuid puslekilde, mis kinnitavad sarnast arusaama Valges Majas, on Korea asjade eriesindaja Stephen Bieguni sõnavõttudes olnud tajuda. Põhja-Koreaga peetud läbirääkimiste ajalugu tundvad vaatlejad teavad 180-kraadiste pöörete võimalikkust, kuid pikemal ajateljel ei ole varasemad vapustused midagi muutnud. Varasematele kogemustele tuginedes näeme ilmselt uusi raketikatsetusi, ka kesk-ja kaugmaarakettide omi, mis on Põhja-Korea meetod aina tugevamate jokkerite lauale asetamiseks. Olete märganud, et Ameerikaga kaubandussõda pidavat Hiinat, aga ka Venemaad, maikuust taasalanud Põhja-Korea paugutamised seganud ei ole?

Poliitetendus piirijoonel

1.juuli 2019 läheb Korea ajalukku kui üks ekstravagantsemaid poliitpäevi. Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) pinnale astus selle üdivaenlase juht ja relvajõudude kõrgeim liider, Ameerika Ühendriikide president. Meenutagem, et 1953.aastal lõppenud ning kahtlusteta maailma ajaloo ühe enim pommitatud riigi ja sadade tuhandete hukkunud tsiviilisikute tapmises süüdi oleva Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel kehtib vaid vaherahu. Sõjakoledusi ja brutaalsusi sooritasid kolmeaastase ning mõtetuks osutunud sõjas kahtlemata mõlemad, kuid ameeriklaste parem sõjaline võimekus ning mitmed katseotstarbelised eksperimendid ei ole Põhja-Koreas unustatud .Välispoliitika ning diplomaatia ei kulge enam ammu aga päris harjumuspärastel radadel. Käepigistused retsidiivsete diktaatoritega ei sega enam.

Kõige taga on Donald Trump. See faktor võimaldab ja sunnib osapooli kasutama avanenud väikesi aknaid ja võimalusi, mida päev hiljem ei pruugi olla. „Fire and fury’st“ armumiseni ning „ilusate kirjade“ vahetamiseni, Twitteri teel ööpäev varem teretamise soovist demarkatsioonijoonel välk-pauk stiilis igasuguse ettevalmistuseta tippkohtumiseni – uute meetoditega tuleb harjuda. Mõningase analüüsi tulemusel muutub pilt siiski pigem segasemaks kui selgemaks. Millised on osapoolte eesmärgid, kavatsused ning siirus? Järgnevad mõttekäigud on siinkirjutaja arvamus, mitte absoluutne tõde. Seda viimast vähemalt Korea küsimuses kaasajal ilmselt enam nii pea olema ei saa.

On fakt, et tuumakõnelused Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea vahel on peale veebruarikuist Hanoi tippkohtumist soikunud. Põhja-Korea retoorikasse (meediasse) on naasnud ameerikavastane retoorika. Kui eelmisel aastal Korea sõja puhkemise aastapäeval ei leitud partei häälekandjast ühtegi viidet Ameerika kunagistele kuritegudele, siis nüüd olid kurva tähtpäeva kuupäeva kandvas päevalehes Rodong Sinmun  süüdistused ameerika imperialismis ning lõunanaabri reeturluses tagasi. Pyongyang on nõudnud tuumakõneluste jätkamise eeltingimustena Mike Pompeo ja John Boltoni kõrvaldamist Ameerika delegatsioonist. Panmunjomi sündmustes oli näha Pompeod, kuid Bolton jäeti ilmselt teadlikult Souli. Donald Trumpi Põhja-Korea süüdistuste laviin tabanud ei ole, mis annab kinnitust kontaktihoidmise vajalikkusest Kim Jong-unile. Liidrite vahel on selgelt erisuhe, kuid eesmärgid selle kasutamiseks võivad olla väga erinevad. Panmunjomi etenduse personaalia annab kinnitust ettevaatlikusest ning kindlapeale minekust Ameerika vaates ning propagandistliku väärtuse ärakasutamisest Põhja-Korea poolelt.  Viimast kinnitas ka Põhja-Korea kesktelevisiooni päev hiljem eetris olnud veerandtunnine ringvaade – „Trump palus kohtumist, Kim oli suuremeelselt nõus“. 

Donald Trump on peale Hanoid selgelt asunud vältima sõna „tuumadesarmeerimine“, jättes selle ebamugava ja tülitekitava väljendi Pompeole ja Boltonile tarvitamiseks. Veel aastapäevad tagasi kõlanud täieliku, tuvastatava ja pöördumatu tuumadesarmeerimise nõuet ei ole ammu kuuldud. „Meil ei ole kuskile kiiret“ ning „aeg ei ole faktor“ stiilis väljaütlemised Ameerika presidendi poolt annavad kinnitust teatud leppimisest teadmisega, et Põhja-Korea oma tuumaarsenali ning raketiprogrammi ei likvideeri. Trumpi administratsiooni unelm globaalsest eduloost suure maailmaprobleemi lahendamisel ei ole kuhugi kadunud, kuid kas presidendi võimaliku teise ametiaja jooksul juhtub midagi põrutavat, kahtlen. Põhja-Korea režiim on üle elanud toimeka Trumani, innuka Clintoni, mõlemad sõjakad Bushid ning suutnud taluda isegi Obama ei midagi tegemise igavust. Donald Trumpi võidakse Pyongyangis näha kui võimalust lõpuks ometi saada heakskiit ja leppimine tõsiasjaga, millega tegelemist alustas juba Kim Il-sung 1950ndatel – tagada režiimi püsimine tuumaprogrammi toel. Trumpi võib keskpikas perspektiivis rahuldada mõne särava vahefiniši vormistamine (Korea sõja lõpetamine?), kuid kas ajutise iseloomuga Põhja-Korea tuumaprogrammi külmutamine on päris see eesmärk, mida Washingtonis ajalukku minemiseks rahuldavaks peetakse? "Freeze" poliitikaga leppimisele viitab ka USA eriesindaja Stephen Bieguni sellekohane väide.

Trumpi „maximum pressure“ sanktsioonide poliitika on Põhja-Korea majandusele tõeliselt ahistav, kuid kastist vägagi väljapoole kalduv president võib Kimile pakkuda ka võimalust sõbralikuks kooseksisteerimiseks. Tuumarelvaga Põhja-Korea ei häiri ilmselt Venemaad ega Hiinat ning nendega Korea küsimuses kokkulepete saavutamine ei tohiks Trumpile eriline väljakutse olla. Lõuna-Korea arvamus bilateraalseid suhteid harrastavat Trumpi ülearu seni huvitanud ei ole. Põhja-Korea on harjunud piirangutest mööduma ning ka käesolevad ajad toovad igapäevaselt uusi uudiseid põnevatest lahendustest illegaalse rahvusvahelise koostöö elushoidmiseks. Kütuse- ja toiduhinnad Põhja-Koreas püsivad stabiilsetena, Kim Jong-un uhkeldab (isegi Trumpi ja Xi Jinpingi silme all!) uute limusiinidega ning üha mastaapsemad kinnisvaraarendused kerkivad. Süürias on tuvastatud Põhja-Korea relvadiiler, kelle klientuur laiub üle kogu Lähis-ida. Hiina ja Venemaa import riiki on isegi ametlike andmetel taastumas. Peale Korea sõda vaid kümnendiga end regiooni edukamaks tööstusjõuks (seda muidugi kogu idabloki abi toel) kasvatanud Põhja-Korea oskab end tänaseni mobiliseerida rasketeks aegadeks, millised muidugi saadavad riigi argielu sisuliselt konstantselt juba 70 aastat. 

Positiivse tõuke võimalikeks läbirääkimisteks Pyongyangi ja Washingtoni vahel võis Panmunjomi show küll anda,

M.Albright Pyongyangis 2000.aasta oktoobris

kuid ülearu usku protsessi järjepidevusse ei ole. Kuni suured juhid omavahel armastuskirju vahetavad, hoiab rahualgatust tegelikult õhus hoopis Lõuna-Korea president Moon Jae-in, kelle kohati lausa naiivsena mõjuv rahuprotsessi retoorika ning pidevalt väljendatavad potentsiaalsed (ühtegi seni ellu rakendunud ju pole) majanduskoostöö algatused on suutnud balansseerida ameeriklaste ja põhjakorealaste hektiliste sõnumite vahel – ähvardusi, lubadusi ja suuri sõnu on tulemeredest armumisteni kuuldud gigabaitide viisi. Kim Jong-il (Kim Jong-uni isa) tunnistas 90ndatel korduvalt, et tema tõsiseltvõetavus sõltub ainult suhtlustasemest ameerika võimudega. Tema laeks jäi tippkohtumine Madeleine Albrightiga. Trumpi poliitika Koreas on andnud võimaluse Kim Jong-unil tõusta riigimeeste sekka, kellega arvestatakse. Alates 2018.aasta algusest on selle ajani selgelt endassesulgunud Kim osalenud juba 15 erineval tippkohtumisel! Mis Trump vastu on saanud?

Loe lisaks:
Reisimisest kahe Korea piirile: https://reisijuht.delfi.ee/news/news/retk-kulma-soja-rindejoonele-korea-moodi?id=76540086

Xi Jinpingi visiit Pyongyangi kinnitas Hiina tuge Põhja-Koreale

Hiina ja Põhja-Korea riiklike uudisteagentuuride Xinhua ja KCNA napisõnalised kokkuvõtted Xi Jinpingi ja Kim Jong-uni kohtumisest lubavad välja kirjutada vaid mõned kokkuvõtlikud mõtted. On selge, et ega  midagi täpsemat avalikkus nagunii ei kuule ning peame leppima teadmisega, et „süvendati vastastikkust usaldust ja seltsimehelikkust ning kinnitati murdmatut sõprust“. Äkki räägiti siiski midagi veel? 

1. Xi mainis tuumadesarmeerimist mitmel korral, kuid kasutas Põhja-Koreale (ning Hiinale) sobivat väljendit „poolsaare tuumadesarmeerimine“. Viimase eduka lõpetamise  järel pidi kogu piirkond õitsele puhkema. Sama on öelnud ka Trump, kuid tema nägemuses piisab Põhja-Korea relvade loovutamisest.
2. „Hiina on valmis abistama Põhja-Koread leidmaks turvalisuse garantiisid ning tagama sellekohased edasised edukad arengud“. See on väga tugev sõnum ning kinnitab ka Vladimir Putini aprillis Vladivostokis öeldut.  Venemaa ja Hiina on rõhutanud tuumadesarmeerimise edasise eduka arengu eeldusena turvagarantiide pakkumist Põhja-Korea režiimile.
3. Kim Jong-un rõhutas, et Põhja-Korea on võtnud ette mitmeid pingeid langetama kutsuvaid algatusi, kuid ülejäänud osapoolte panus (nimetamata otse USA-d) on olnud ebaõnnestumine. Xi kinnitas seda arvamust.
4. Kim Jong-un tähtsustas strateegilise kannatlikkuse vajadust. Xi oli jälle nõus. President Trump on ajutine nähe (siinkirjutaja tõlgendus).
5. Majanduspeatükis leppisid pooled kokku „pragmaatilise koostöö laiendamise ja mõlemi rahva heaolu kasvatamise vajaduse“. Hiina panustab enam suhetes Põhja-Koreaga näiteks haridusse, tervishoidu, turismi, spordi ja noorsootöösse ning kohalike omavalitsuste koostööle siin ja sealpool piiri“. Viimane kõneleb selget keelt piiriäärse elu organiseeritumaks muutmisel. Räigem reaalne piirkontroll ei tähenda kaubavahetuse piiramist, pigem näitavad arengud piirialadel kontrollitumat smuugeldamist.
6. Sanktsioonidest riiklike agentuuride andmetel juttu ei tehtud. Kuigi „tihendame majandussuhteid vaatamata keerulisele rahvusvahelisele olukorrale“ kõneleb siiski Põhja-Koreale kehtestatud ja ka Hiinat segavatest piirangutest. Xi-l polnud probleemi lehvitada pealinlaste massidele sanktsioonide kiuste Põhja-Korea liidrile hangitud luksusautost.
7. "Sotsialism on Korea RDV ja Hiina RV muutumatu sõprussuhte igavene tuum" (Kim Jong-un)
8. „Süvendame kontakte ja koostööd KÕIGIS valdkondades". „Liidrid jõudsid KÕIGES ühistele arusaamadele“

Valdav osa tähelepanekutest on ülestähendatud Hiina meediast, KCNA loosungitest visiidi viimaseks päevaks palju kaugemale ei ole jõudnud. Rodong Sinmuni 21.06 number pühendas visiidi esimesele päevale siiski 10 lehekülge. Süvenedes visuaalkeelde, ongi sellise mania grandioso stiilis vastuvõtu peale raske sisukamaid mõtteid ritta seada. Argipäev tuleb siiski juba homme.

Video Xi Jinpingi saabumisest Pyongyangi
PS. Arenguruumi siiski on. Nicolae Ceausescu vastuvõtt 1971.aastal asetas lati väga kõrgele

Fotod: KCNA

Tasub jälgida, kuidas KCNA kasutab fonte Kim Jong-uni ja Xi nime kirjutamisel

Xi Jinpingile näidati ka korrigeeritud ideoloogilise fookusega massimänge

21.06 Rodong Sinmun pühendas kohtumise esimesele päevale 10 lehekülge

Kim Jong-un on iseenda paraadfotod võtnud kasutusele 2018.aasta sügisest