Huulepulgad,rahutuvid ja tuumapommid

Taliolümpiamängud Lõuna-Koreas on avatud. Sarnaselt poliitilisi värelusi tekitanud spordipidusid tuleb minna otsima ilmselt kolme aastakümne taha, kui poliitika tegi rekordresultaate kõigil aladel Moskvas ja Los Angeleses. 

Kui veel poolteist kuud tagasi ei olnud Põhja-Korea võtnud olümpiamängude teemal sõna mitte üheski kontekstis, siis juba avatseremoonial sisenesid korealased staadionile ühise lipu all. Tulesüütamise eelviimast lüli sõlmisid kahe Korea sportlased koos, tribüünil istusid reastikku Lõuna-Korea president ja Põhja-Korea türanni sugulased ja seltsimehed. Umbes seitsmeaastase aktiivse ettevalmistusperioodi kohta on viimased viis nädalat tulnud Sinisel Paleel Soulis sekkuda mängude orgkomitee töösse ilmselt igapäevaselt. Mida sellest järeldada?

Huulepulga-diplomaatia ei ole kahe Korea suhetes uus nähtus. Ka varasemalt on olnud spordiüritusi, kuhu Kuri-Korea liider on saatnud kohale mitusada piltilusat kisakõri. 2002.aastal Pusanis toimunud Aasia mängudel just nii läks, kui president Kim Da-jung palus Kim Jong-ililt sellekohast tuge ning mängudele oli regioonis tähelepanu tagatud. Sport polnud oluline. Seekord on Pyeongchangis 22 Põhja-Korea atleeti, kuid kogu Põhja-Korea delegatsiooni suuruseks hinnatakse ligi 500 inimest. Kui veel mõned kuud tagasi oli meedias tihti kohata segadust kohanimede Pyeongchang ja Pyongyang kasutamisel, siis nüüd on selline segiajamine sisuliselt aina korrektsem. 

Lõuna-Korea president, vähem kui aasta tagasi võimule tulnud ja leebemat Põhja-Korea poliitikat lubanud Moon Jae-in, on keerulises kahvlis. Uut päikesepaistet (viide 1998-2008 kestnud Souli leevenduspoliitikale Põhja-Korea suhtes) lubanud Moon on pidanud vaatamata rajule sõjaretoorikale USA poolt ning Põhja-Korea raketi- ja tuumakatsetustele valijatele antud sõna. Seetõttu oli Kim

Jong-uni 1.jaanuari avalikus kõnes väljakäidud olümpiapeatükk Moonile suurepärane võimalus võtta olukorrast maksimum. Ühtlasi võttis Moon muidugi meeletu riski. Üheltpoolt võimaluse andmine Kim Jong-unile enda de-demoniseerimiseks (mis on Kimil üsna hästi juba õnnestunud) ning teisalt on küsimus lähimas ja kaugemas tulevikus. Kas tõesti on neid, kes usuvad, et sõjaseisukorraeelsest hüsteeriast kuu ajaga rahutuvide lennutamiseni viinud arengud jäävad kestma pikemalt? Meil ei ole päris selged (pole kunagi olnud) Pyongyangi eesmärgid. Jälgides Mike Pence retoorikat ja käitumist olümpia avamisele eelnenud päevadel Jaapanis ja Lõuna-Koreas, siis üks eesmärk võib olla USA kõrvaletõrjumine või kiilu löömine Souli ja Washingtoni vahele. Olgem ausad, Mooni kohtumine Kim Yong-namiga võiks veel olla tseremoniaalselt mõistetav, kuid Kim Yo-jongi legaliseerimine tundub tõesti kohatu. Tegemist on väga mõjuka niiditõmbajaga, kellele ei ole võõrad kõik Pyongyangi pahed ja kuriteod. See Washingtonile selgelt ei meeldi. Olümpiamängude tõttu katkestatud ühisõppused Lõuna-Korea ja Ühendriikide vahel saavad ilmselt peagi jätku ning päike läheb taas kiiresti looja. Kui Moon proovib õppusi veelgi edasi lükata, tekitab see Valges Majas ilmselt tänamatusele viitavaid säutse, mida küll arvutisse esialgu veel trükkida ei jõuta. Lõuna-Korea ühiskond on USA retoorikat siiski uskumatult viisakalt talunud, kuigi riigi tippjuhtkonnale teeb see selget muret. Pence’i Jaapanis öeldu vaid süvendab seda.

Kui Kim Jong-uni eesmärk on ameeriklastele eriti korralik diplomaatiline käru keerata, peaks ta olema nõus tippkohtumiseks Moon Jae-iniga. Lootus, et Kim Yo-jong venna sellekohase sõnumi kaasa toob, on väike, kuid siiski mitte olematu. Suurteks sõnadeks ja näilisteks tahteavaldusteks spordidiplomaatia raames sobiks see muidugi perfektselt. Samas, Kim Jong-un ei kohtu ju isegi välisriikide suursaadikutega, kes Põhja-Koreasse diplomaatideks määratakse ning põhjuseid imperialiste globaalselt ja marionette Lõunas sõimata leiab ta ka alati. 

Need olid uudised, aga nüüd sport!