Seks Põhja-Koreas

Kui 1986.aastal teatas Leningradi ühe hotelli administraator Ljudmilla Ivanova Ameerika ajakirjanikele  muude vastuste seas, et „meil Nõukogude Liidus seksi ei ole“, sai sellest ütlemisest üleilmne oma elu elama asunud legend. Kuigi proua seltsimees pidas silmas, et nõukogude reklaamid ja televisioon ei sisalda seksistseene, oli väljarebitud mõttetera siiski asjakohane kirjeldamaks pikka perioodi, mis algas Jossif Stalini võimuletulekuga. Olgu mainitud, et Suur Oktoobrirevolutsioon vastupidiselt arvatule leevendas seksuaalsusega seotud piiranguid. Näiteks dekriminaliseeriti homoseksualism, lubati registeerimata kooselud ja abort sai tavapäraseks meditsiiniliseks protseduuriks. Kuid selline vabadus kestis vaid mõned aastad ja seejärel muutus seks Nõukogude Liidus teemaks vaid soojätkamise seisukohalt vaadelduna. Homoseksualism ja abordid said taaskord kuritegudeks. Samalaadne või veelgi suletum on temaatika Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis ehk Põhja-Koreas. Seda tänase päevani.

Alates aastast 1945, peale Kim Il Sungi võimule upitamist, alustas noor juht Nõukogude Liidu eeskujul Korea ühiskonna ümbervormimist ka naiste õiguste seisukohalt. Keelustati konkubiinid, leevendati lahutamise korda, kehtestati alimendid ja naiste õigused võrdsustati meeste omadega. Kusjuures ka reaalses elus võib Pyongyangi võimurite sellelaadset tegevust pidada edukaks - naised on tänases Põhja-Koreas meestega võrdsemas seisus kui eduka lõunanaabri suguõed. Kuid kõik muu seksiga seonduv meenutab riigis anekdooti. 

Olematu haridus

Põhja-Korea noortel puudub kogu kooliea jooksul igasugune sellekohane haridus ja teave. Isegi anatoomilised arengud sirgudes noormeesteks ja neidudeks tulevad asjaosalistele üllatustena, mida õpitakse läbi oma kogemuse. Neiudel on ainsaks toeks emad.  Nii näiteks peetakse poiste esimesi märgi unenägusid „tundmatuks tõveks“, millega peaksid tegelema Korea ühiskonnas aastasadu populaarsed olnud (kuid Põhjas keelatud) posijad ja nõiad. Põgenike intervjuude järgi on leitud, et keskmiselt saab põhjakorealane aru laste saamise metoodikast hilises teismeeas. Kui läänelikus meediaruumis omandavad juba algkooli mürsikud teadmisi filmi- ja videotööstusest, siis riigivastase kuriteona kvalifitseeritav välismeedia tarbimine on ka siinkohal seadnud sel suletud maal korralikud piirangud. Põhja-Korea kinokunsti sattus esimene filmisuudlus alles mõned aasta tagasi, mis põhjustas riigis nõukogude perioodist tuntud „Väikese Vera“ laadse vaimustuse. Rohkem Põhja-Korea filmides suudeldud ei ole. Üksikutest Lääne või Hiina, aga ka Vene filmidest on kõik füüsilist lähedust kujutavad stseenid loomulikult eemaldatud. Korea versioon Titanicust ei sisalda Rose’i poseerimist Jackile. Lisaks seksi ja alasti keha räpasele kuvandile ühiskonnas kardab võim kindlasti ka seksuaalsete vabaduste revolutsioonilist mõju poliitilisele võimule. 

Välismeediumite mõju

Välismeediaga tutvumise keeld puudutab erakordselt rangelt just pornograafilise sisuga materjale. Kui kõikvõimalikke lääne ja Lõuna-Korea filme levib riigis aina enam, siis pornograafia on kättesaadav vaid väga priviligeeritud gruppidele. Riigi eelmine liider, Kallis Juht Kim Jong Il, omas väga korralikku kogu täiskasvanute filmidest ning sundis neid ühisvaatama ka õukonna liikmeid. See info on leidnud mitmekordse kinnituse ja on ilmselt tõde. Teada on ka kaunimatest neidudest koosnenud nn. rahuldusrühmad, milliste eesmärk oli liidrite tervise toetamine. Sarnaselt Hiina liidri Mao Zedongiga pidas ka Kim Il Sung vahekorda süütu neiuga eluiga pikendavaks. Tuvastatud on, et üksikutest üleilmsesse Internetti ühendatud arvutitest Põhja-Koreas otsitakse enim just pornograafilisi materjale. IP aadressid viivad tavaliselt Pyongyangi valitsusasutustesse. Tavaelanikele on selliste materjalide vaatamine ja soetamine eluohtlik ning on  kinnitusi ennetava mõjuga avalike hukkamiste läbiviimisest.

Tabud

Kuidas siis kohtuvad kaks põhjakorealast, et partei seatud ülesannet rahvastikku taastoota edukalt

täita? Olgu mainitud, et põhjakorealanna kohta on hetkel keskmiselt 2,02 last (2015), mis vaevu tagab riigi elanikkonna püsimise. Arvestada tuleb ka põhjakorealaste suurt suremust haigustesse ja alatoitumusest tekkinud komplikatsioonidesse, õnnetustesse.  Kuigi valitsus on vaikimisi lubanud looduslike ihatekitajate levikut (naturaalne viagra), ei ole see siiski toonud kaasa mitte sündivuse, vaid abortide kasvu. Abort on aga keelatud ja seeläbi hukkub „garaažiprotseduuridel“ ilmselt sadu ja sadu naisi aastas. Tavapärane romanss Põhja-Koreas saab alguse juba täiskasvanueas neiu ja temast mõne aasta vanema noormehe vahel. Noormeestel on selleks ajaks omaealiste seltskonnas läbikäidud räpased naljad, mis teinekord ongi nende ainus allikas sellekohase teooria talletamiseks. Kogemusi omandada aga ei saa Koreas kindlasti enne registreeritud abielu. Sinnamaani aga kulub kuid ja aastaid pimedas arglikku käehoidmist. Ka suudlemise rasestav mõju tundub olevat põhjakorealaste teadvuses väga levinud ja seeläbi seda tegevust välditakse. Käehoidmise avalikukstulek kooli- või töökollektiivi hulgas on äärmiselt piinlik. Väga palju paare tutvub sõjaväekohustust täites, mis riigis on mõlemale soole kohustuslik. Abielueelne seks on tabu, aga seda ka Lõuna-Koreas. Põhja-Korea põgenike šokk Lõunasse saabudes on ülisuur, kui ekraanidel ja vaateakendel nähakse sootunnustele fokuseeritud reklaame või õpilased koolides õpivad anatoomiat eluliste mudelite peal. Tõenäoline seksirobotite areng ja  olemus on põhjakorealasest saabuja jaoks ilmselt täiesti mõistetamatu. Põhja-Korea ühiskonna seksi puudutavaid kombeid ja meelsust on võrreldud 150 aasta taguse Inglismaaga, kus süütust nähti ainumõeldavana abielueelses käitumises ja neidude olemuses. Kui aga abielueelne „õnnetus“ siiski teoks saab, tuleb osaliste perekondadel probleem kindlasti enne selle silmnähtavaks tulemist lahendada kas abielu korraldamise või siis abordi sooritamise abil. Eelistatud on muidugi esimene variant.

Suguhaiguste levik

Küll aga on arusaamatuna meile mõlemas Koreas edukate meeste hulgas üsna levinud nooremate

armukeste pidamine ja mitte ainult, vaid ka nende eksponeerimine. Oluliselt nooremad kaaslased seltskonnaüritustel õukonnas on Pyongyangi valitsejate hulgas avalik saladus, kuigi tavainimestele on abieluvälised suhted väga suur haruldus ja ühiskonnas hukkamõistu leidev. Põhja-Korea pere elab koos kasvõi jõuga, kuigi lahutuse saamine ei ole keerukas. Lahutatud põhjakorealanna ei jää siiski ühiskonnas tõrjutuks nii nagu see juhtub Lõunas, kus lahutatud üksikema staatus võrdub hüljatu omaga. Siiski ei ole kõrvalsuhted levinud ja tõusevad teemaks vaid pikki lahusolekuid nõudvaid elukutseid pidavate inimeste juures. Enamasti toovad sellised suhted kaasa abordid, mis on Põhja-Koreas endiselt tabu. Abort on keelatud ka Lõuna-Koreas. Kondoomide levik riigis on olematu, vaid mustalt turult saadud Hiina tooted on vähesel määral saadaval. Seetõttu on suguhaiguste levik riigis, kus neid ametliku info järgi pole, plahvatuslikult kasvanud, kuid neid praktiliselt ei ravita. HIV leviku kohta igasugune usaldusväärne info siiani puudub, kuid arvestades narkootikumide populaarsust Põhja-Koreas, kondoomide vähest saadavust ja ravi puudulikkust, siis pilt ilmselt ülearu roosiline enam ei ole. Piiriülesed suhted Hiinaga on vaatamata Kim Jong Uni ponnistustele piiri tihedalt sulgeda, suguhaiguste levikut oluliselt mõjutanud.

Maailma vanim amet

Prostitutsiooni osas toimusid olulised muutused  näljahäda perioodil. Võib öelda, et kuni 1995.aastani

prostitutsiooni kui nähtust Põhja-Koreas ei esinenud. Seoses naiste rolli kasvuga näljahäda ajal taastekkis ka maailma vanim amet. Sellel, kuni miljon inimelu nõudnud katastroofiperioodil muutus iidne patriarhaalne ühiskond kiiresti naiste domineeritavaks. Põhja-Koreas nimetatakse  naisi Rahvuse Lilledeks, seega igasugune lillekorjamise jutt meeste seas on vaid ühemõtteline ja kinnitab prostitutsiooni laienevat levikut. Näljahäda ajal käivitus ulatuslik ja organiseeritud võrk naistest ja tunnikaupa kortereid üürinud kodanikest ja nii on süsteem toiminud siiani. Tänavaprostituute olemas ei ole. Pyongyangi hotellides ja saatkondadega seotud meelelahutusasutustes on tegutsenud kinnised klubid, kus lisaks joogile võis tellida ka massaaži ja enamatki. Väidetavalt sellised klubid enam ei tegutse, kuna nende kontrolli all hoidmine käis võimudele üle jõu. Algselt töötasid sellistes asutustes Taimaalt pärit seltsidaamid, mis tagas korealaste moraalse palge säilimise. Küll aga on arenema hakanud tunnisaunade ja spaade võrgustikud, kus rikkamad meeskodanikud saavad „lõunal“ käia. Samuti on üsna levinud naiste ärakasutamine nende sotsiaalse staatuse tõstmiseks näiteks parteiorganisatsiooni hierarhias, töökollektiivides. Põhja-Korea karistuspoliitika brutaalsesse masinasse kinni jäänud naised  peavad aga läbi elama kõige võikamad seksuaalsed kannatused, kuid see ei ole käesoleva artikli teema.

Homoseksuaalsus

Homoseksuaalsusega on lood selles müstilises riigis veel müstilisemad. Homoseksuaalsust kui nähtust lihtsalt ei eksisteeri. Tõesti? Kui endistes sotsialismimaades oli homoseksuaalsus kuritegu ja karistatav, Kuuba lausa hukkas omasooiharaid, siis Põhja-Korea ei represseeri neid kuidagi. Indiviidi vaadatakse vaid kui riigi tööriista ja kogu lastetuba on sätitud nii, et ka rohkem poiste vastu huvi tundvad poisid ja nende pered saavad aru, et kooselu on võimalik vaid mehe ja naise vahel. Seeläbi korraldatakse abielu ikkagi erinevast soost inimeste vahel, isegi kui selle suhte taga puudub armastus. Sarnaselt Indiale või Araabia maadele, kus näeme mehi käesti kinni hoides jalutamas, on ka põhjakorealaste vahel lubatud samasooline füüsiline lähedus teatud piirideni – käest kinnihoidmine, toetamine, tervitamine. Kallistamine on juba liig, igasugusest sugulisest läbikäimisest rääkimata. Kui ka Lõuna-Korea jaoks on homoseksuaalsuse tunnistamine olnud keeruline, siis Põhi on neis küsimustes 50 aastat veelgi tagapool ja ilmselt sama riigikorra jätkudes kommetesse ja arusaamadesse muudatusi ei tule. Välismaist geist turisti peetakse Korea giidide poolt lihtsalt naljakaks inimeseks. Homoseksualismi kasutab Põhja-Korea režiim kui millegi roiskunu ja kapitalistliku ühiskonnakorralduse ebaõnnestumist kirjeldavaks. Nähtust kirjeldatakse kui imperialistliku korra pealesunnitud alandust oma teatud kodanikegrupile ja selline seletus põhjakorealasi üldiselt rahuldab.

Põhja-Korea meediast

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) on olnud nn.maailma suletuim riik aastakümneid. Kuigi riigist tuleb uudiseid igapäevaselt,mistõttu tuleks seda kutsuda kõige avatumaks suletud riigiks, on siiski tegemist tänases avatud globaalses infomaailmas erandliku nähtusega. Lugematud analüütikud ja huvilised keskenduvad kunagiste kremloloogide entusiasmiga selle repressiivse riigi tegemistele ja üldlevinud on mitmed Korea poolsaare tulevikuga seotud stsenaariumid. Enamlevinud on sõjalise sekkumise erinevad variandid ja majandussanktsioonidega Kim Jong-uni režiimi põlvilisurumine pikema perioodi jooksul. Sanktsioonide toimimisest kõneleme edaspidi ka mõne lausejagu pikemalt. Üha enam tundub, et 70 aastat kestnud pimedus saab tasapisi ise otsa hoopis tänu mälupulkadele. Milline on välismeedia ja informatsiooni roll ning vahendid Põhja-Korea valitsuse survestamiseks ja kuidas k-pop koletusliku režiimi loodetavasti surnuks laulab, sellest räägimegi.

Et paremini mõista, kui suletud ruumis põhjakorealased elavad, annan mõned eelteadmised riigi enda meedia toimimisest. Riigis on üks ajaleht,  Põhja-Koread valitseva Korea Töölispartei häälekandja Rodong Sinmun, mis ilmub juba aastast 1945. Loomulikult ilmub ka perioodikat, mis on mõeldud väliskülalistele, kuid kohalike inimeste ainus päevalehte meenutav lugemisvara on just eelpoolmainitud ajaleht. Vabatahtlikult seda surmigavat käskude ja kohustuste kogumit keegi ilmselt ei jälgiks. Seetõttu on Rodong Sinmuni lugemine töökollektiivides siiamaani kohustuslik hommikune tööeelne osa. Ajaleht on loetav ka arvukatel lugemisseinadel asulate tänavatel. Riigis levib analoogsagedustel ainus telekanal ehk Korea Kesktelevisioon. Pealinnas Pyongyangis on siiski võimalik vaadata ka temaatilisi lisakanaleid, mis keskenduvad liidrite kangelaslikule minevikule või näitavad topeltportsjoni patriootilisi filme. Raadiojaamadest levib kesk- ja lühilainel (Pyongyangis ja Kaesongis ka FM-alal) Korea Ringhääling. See on kogu valik, mis põhjakorealastele on lubatud kuulata-vaadata. Just nimelt lubatud, sest kõik muu on rangelt keelatud. Välismeedia tarbimine on kriminaalkoodeksis riigivastane kuritegu, millele määratud karistused ületavad näiteks grupivägistamise karistamiseks mõelduid. Põhja-Korea valitsejad on mõistnud meedia ja teiste visuaalsete meediumite rolli diktaatorliku riigikorralduse säilimiseks riigi loomise hetkest alates ja seda ka usinalt kasutanud. Kinokunsti tervistavat mõju oma võimule tundis juba V.I.Lenin, Põhja-Koreas järgis seda soovitust edukalt  Kim Jong-il (võimul kuni 2011).

Eestlastele on suurepäraselt mõistetav välismeedia mõju meie mõttemaailmale ja piirkonna arengule. Pean silmas Soome televisiooni mõju 1980.aastatel. Olen täielikult nõus temaatilise dokumentaalfilmi „Disko ja tuumasõda“ tegijatega, kelle sõnul on Soome televisiooni roll Eesti NSV suhtelises läänestumises peamine. Samamoodi elame tänasel ajastul infosõja eesliinil saades keskmisest eurooplasest oluliselt paremini aru Vene Föderatsiooni propagandast ja info kallutatusest. Öeldakse, et Kremli propagandistid on juba mures kui tuimalt reageerivad eestlased nende pingutustele. Kahjuks hakkab ka meie meediaruum suure naabri võimalustele tasapisi allavanduma ja püsiv sõjahüsteeria õhutamine on selle kindlaks tunnuseks. Veel aastapäevad tagasi tekitanuks pealikiri „Kas tuleb tuumasõda?“ autori vaimses tervises küsimusi, aga just sellise pealkirjaga Jüri Luige poolt 19.oktoobril Postimehes lugu ilmus ja autori mentaalses seisukorras ei ole põhjust kahelda. Korea poolsaarel toimub infosõda aga juba aastakümneid lakkamatu intensiivsusega ja Souli tuumatulemerre uputamine on täiesti tavapärane retoorika, millele enam ammu erilist tähelepanu ei pöörata. Põhja-Korea on oma vaatamata absurdsetele ja isegi humoorikatele ähvardustele suutnud siiski järjepideva ajupesuga mõjutada kogu maailma arusaama riigi kuvandist. Lõuna-Korea luure ja uudisteagentuuride regulaarsed teated mõne Pyongyangi võimuri kõrvaldamisest suurtükitule või näljaste koerte kaasaabil on osutnud enamasti väljamõeldisteks ja nende toon niivõrd halenaljakas, mis veidigi haritumas lugejas tekitab küsimusi.  Realistlikke uudislugusid ja analüüse pakuvad kahjuks vaid spetsialiseerunud veebilehed või mõttekojad, kuid nende meediavõim on piiratud. Pärivoolumeediasse jõuavad valdavalt automaaditules hävitatud ekspruutide klikkekorjavad ulmelood ka edaspidi. Võimalik, et Põhja-Korea kuvandi loojad naudivadki oma teadliku töö vilju riigile uskumatu kuningriigi maine loomisel, misläbi on väga kerge lükata ümber müüte. Seda Pyongyang viimased kümmekond aastat ka üsna edukalt teeb. Parim kinnitus sellele on inimõiguste temaatika, mis oli fookuses veel paarkümmend aastat tagasi, kuid on aina enam aktuaalsust kaotamas. Mitte, et valdkonnas oleks tehtud märkimisväärseid edusamme, pigem on suudetud teemat muude valdkondadega summutada. Põhja-Korea vangilaagrite hulk on küll tõesti vähenenud, kuid toimivate pindala seevastu oluliselt suurenenud. Endiselt hinnatakse jõhkrates laagrites viibinute hulgaks üle 100 000 inimese. Karistuspoliitika on alates Kim Jong-uni võimuletõusust 2011.aasta lõpul märkimisväärselt karmistunud. Hukkamiste ja pikaajaliste vangistuste kasutamine karistusena on pigem sagenenud kui vähenenud. Fookuse eemalejuhtimine Põhja-Korea kõige ebainimlikumalt tahult on kindlasti võimude suur eesmärk ja nad on selles olnud edukad. Ma ei ürita väita, et Põhja-Korea inimõiguste temaatika on päevakorrast täielikult maas, kuid see on kindlasti kaotanud oma intensiivsust. See on lubamatu.

Kim Jong-un on sel aastal taevasse ja maasse kõmmutanud sadu miljoneid dollareid erinevate rakettide ja tuumarelvade näol. Kuigi tegemist on selgelt võimusäilitamisega seotud tegevustega, täidab see ka kuvandiloomise eesmärki. Kim Jong-un kannab Põhja-Koreas liigtiitlit Suur Marssal ja tema kui targa sõjapealiku maine on tõusuteel. Meenutagem, et tema isa Kim Jong-il oli kõigest Kallis Juht. Ohtrate raketikatsetuste taga on selge soov välisvaenlasele anda sõnum ja pinged Korea poolsaarel on peale Korea sõda kõrgeimal tasemel. Siseriiklikult Kim Jong-un kindlasti relvadega mängimisel erilist mõistmist ei leia, kuid elanikel sellekohaseid arvamusi vabalt väljendada muidugi ei ole võimalik.  Kevadel toimunud haruldase Korea Töölispartei kongressi raames vastuvõetud militaar- ja majandusvõimekuste paralleelse arendamise poliitika tulemusena näeme Kim Jong-uni väga intensiivselt tegelemas juhendamistöödega ka majandusrindel.  Noor Kim on jätkanud pealinna uuendamist ja tuleb tunnistada, et see näebki aina kaasaaegsem välja. Avatud on uusi spordirajatisi, kultuurikeskusi, muuseume, remonditud on teid ja avatud uhkeid monumente. Kuigi pooled ehitatud pilvelõhkujatest Pyongyangi kesklinnas on tänu kroonilisele ehitusmaterjalide puudusele ja olematule ehituskvaliteedile elamiskõlbmatud, on riigi eliidi elamistingimused viimaste aastate jooksul pealinnas märkimisväärselt paranenud. Seda ei hoita peidus ka külaliste eest. Maailmale Põhja-Korea olemust tutvustavad materjalid, peamiselt dokumentaalfilmid ja rangelt võimude järelevalve all toimetavad üksikute uudisekanalite lühilood, maalivad ekraanidele üha modernsemat Põhja-Koread, mille üle on imestada aina keerukam. Nii ongi saavutatud Pyongyangi eesmärk kuvada riiki kui moderniseerumise teel olevat normaalset elukeskkonda. Viimase aastaga iseloomustavad Pyongyangi märksõnad nagu päikesepaneelid, kerimisvõimalusega digitelevisioon, intranet, elektritaksod, 4G, ärimess....Teistsugust Põhja-Koread meie teadvusesse aga kahjuks enam eriti ei jõua. Selles seisnebki Põhja-Korea suletus.

Kõlab küll loosunglikult, kuid just informatsioon võib olla üks võti avamaks seda suletust. Vaadeldes umbes 30 000 Lõunasse pagenu päritolu ja endist elukohta Põhja-Koreas, siis pärinevad ¾ neist kahest Hiina piiriäärsest provintsist, Ryunggangist ja Põhja-Pyonganist. Geograafilise läheduse tõttu on sealt põgenenud enim inimesi, kuigi just nende kahe provintsi majanduslik elujärg on viimase kümnendi jooksul tänu Hiina lähedusele ja aktiivsele kaubavahetusele põhjakorealike standardite järgi normaalseim. Seda enam tuleb märkida riikitungiva informatsiooni rolli selle piirkonna arengutes. Põhja-Korea linnad Sinuiju ja Hyesan asuvad otse Hiinat ja Koread eraldava Yalu ja Tumeni jõe kallastel ja kauplemine naabrite vahel on sõltuvalt valitsuste leebusest kulgenud juba aastakümneid tõusvas joones. Põhja-Korea valitsus on mõistnud turgude rolli kogu riigi püsimises ja seeläbi on nende tegevust üritatud ohjes hoida ka seadustega, kuid tegelikult on just turud

Põhja-Korea tegeliku eksisteerimise põhjus. Turgusid on riigis erinevatel hinnangutel 500-800 ja nendel toimuvaga on seotud peaaegu kogu rahvastik. Jangmadangide (tõlkes:turuplats) areng sai plahvatusliku hoo sisse peale 1990.aastate teise poole näljahäda, kus kõigile osapooltele sai selgeks Pyongyangi režiimi võimetus oma rahvast toita ja katta. Sama on turgude peamine roll ka tänapäeval, kuid oluline muudatus toimus tehnoloogia arenguga seoses umbes 12-15 aastat tagasi. Turgudele hakkasid tungima infokandjad moraalselt sündsusetu ja riigivaenulike materjalidega nagu Lõuna-Korea filmid ja seriaalid, muusika, Hiina ja lausa Ameerika filmikunst. Kultusfilmi „Titanic“ rolli silmade avanemisel kirjeldavad paljud põgenikud. Kui esimestel aastatel oli peamiseks infokandjaks suuremahuline DVD-plaat, mille levikut suutsid võimud üsna edukalt kontrollida ja konfiskeerida, siis viimastel aastatel liigub info mälupulkadel või –kaartidel. Oluliselt on laienenud meediamängijate valikud. Põhja-Korea asulates on siiani regulaarsed reidid selliste keelatud sisuga infokandjate tabamiseks ja vaatajate represseerimiseks, kuid lootus selle trendi peatamiseks on ammu kadunud. Kui DVD-plaat jäi võimude tekitatud voolukatkestuse korral mängijasse kinni ja inspektoritel oli seaduserikkumist kerge tuvastada (isegi kui see sealt kätte saadi, reetis olukorra töösoe aparaat), siis tänapäevasemad mälukaardid ja –pulgad on kergelt eemaldatavad ja hävitatavad.  Reidid kontrollideks on küll oluliselt sagenenud, kuid kahju režiimile on olnud pöördumatu. Erinevate põgenikeorganisatsioonide hinnangul on kuni 85% põhjakorealasi regulaarselt jälgimas värskeid Lõuna-Korea seriaale ja noorsugu tunneb hästi lõunanaabri muusikat ja iidoleid. Noored põhjakorealased ei suhestu riigi revolutsioonilise mineviku ja liidrite kultusega enam ammu nii nagu nende vanemad ja vanavanemad. Päevasel ajal kohendatakse koolis küll Kim’ide pilte ja pühitakse ausammaste eest tolmu, kuid kaelasrippuvad mälupulgad on juba mõnda aega tegeliku staatuse sümboliks. Ainus, millega võimud enamvähem edukalt on siiani suutnud võidelda, on piiriäärsed mobiilikõned Hiinasse. Rahvusvaheliste kõnedega võitlusesse on investeeritud märkimisväärselt ja väidetavalt tabatakse patustajad paari esimese kõneminuti jooksul. Kõnede arv ja kestvus on seeläbi vähenenud oluliselt. Ainus, millega riik veel võitlema ei pea, on internet. Seda hüve saavad seni kasutada vaid väga vähesed ülilojaalsed ametnikud ja liidrid. Riigisisene intranet on kättesaadav ametiasutustes ja koolides, kuid selle sisu on lapsekingades ja ei paku elanikele mingit huvi. Riigisisene mobiilivõrk on ilma andmeside võimaluseta, kuigi ajutiselt on ka see potensiaalselt ohtlik lahendus olnud lubatud. Riik aga mõistis oma viga väga kiiresti ja täna saavad põhjakorealased oma nutitelefonidega sisuliselt vaid helistada ja pildistada.

Kui varasemalt on välismeedia tarbimine olnud üliohtlik ajaviide ja jõukohane vaid julgematele, siis ka siinkohal on toimunud plahvatuslik areng. Lõuna-Korea toodangut jälgib ka kõrgem juhtkond ja ilmselt ligi 100% põhjakorealastest on mingil moel keelatud materjalidega kokku puutunud. Siin peitubki mälupulga suur võim kurja Kimi üle. Just igasuguse info riiki toimetamine võiks olla asjaga seotud riikide teadlik poliitika. Kuigi on kuulda aeg-ajalt toimuvatest võõrmeedia tarbijate näidishukkamistest, on režiim siiski võimetu kogu elanikkonda represseerima ja varem või hiljem muutuvad võimurid reaalselt põhjakorealase jaoks aina ebaolulisemaks. Seda trendi on märgata juba aastaid, kus elu riiklikus retoorikas ja tegelikkuses erinevad nagu öö ja päev. Üheltpoolt igikestev ülistus Targale Marssalile ja koreapärasele sotsialismile, teisalt absoluutselt kapitalistlik turumajandus põhjakorealikus altkäemaksude kastmes. 

Kui eespool sai lubatud peatuda veidike ajaloo karmimate sanktsioonide teemal, mis riigile hetkel kehtestatud, siis ka siin on realpolitik kahjuks midagi muud. Kapitali võim mistahes ideoloogiate üle on ajaloos korduvalt tõestust leidnud. Olgu mainitud, et rauamaagi ja söe eksport Musani kaevandustest Hiina suunal lööb taas rekordeid ja toorkütteõli Dangongist Hiinas Sinuijusse Põhja-Koreas ei taha 1976.aastal avatud torujuhtmesse ära mahtuda. Kuid ka siin on kuvandiloojad suutnud tekitada arusaama, kuidas kogu maailm Põhja-Koread pikali surub ja sellesse on kaasatud ka Hiina. Päris nii see siiski ei ole. Hiina Rahvavabariigi ja Põhja-Korea suhted on ajaloo jooksul olnud kõike muud kui sõbralikud, aga mõlemad vajavad teineteist vankumatult. Peking viibutab tuumakatsetuste peale endiselt vaid näppu.

Kokkuvõtteks. Vaatamata sanktsioonide selgele ebatõhususele ja sõjalise sekkumise võimatusele on siiski päris palju võimalik maailmal Põhja-Korea olukorra muutmiseks ära teha. Põgenikke abistavate organisatsioonide tegevus vajaks hüppelist toetuse ja aktiivsuse kasvu. Just need, peamiselt vabatahtlikest koosnevad rühmad, omavad Põhja-Koreas elavate inimestega tihedaimat võimalikku reaalset sidet ja saavad korraldada veelgi enama välise info sisseimbumist riiki. Kuigi palju teeb ära ka tehnoloogia areng ise, on siiski oluline suunatud ja koordineeritud tegevus piiridel, riigi sees. Meenutagem, et Hiina on antud juhul vaenulik riik, kes maksab piiridel põgenikke ülesandvatele elanikele juba preemiaid ning vaevalt näeb midagi positiivset selliste organisatsioonide tegevuses oma territooriumil. Läti sõlmis Lõuna-Koreaga hiljuti  koostöölepingu Põhja-Korea tuumaprogrammiga tegelemise teadvustamiseks. Kas Sigulda kepikese viibutamisest ka reaalset kasu tõuseb, näitab tulevik. Kas Eesti, kellel muide ühena kahest Euroopa Liidu riigist ei ole Kurja-Koreaga diplomaatilisi suhteid (teine on Prantsusmaa), ei võiks olla inimõiguste teemal Korea poolsaarel kaasarääkijaks ning erinevalt islamimaailma konfliktides relvi täristades midagi rahulikumalt korda saata? Inimõigused peaks olema meie teema ju küll?

Põhja-Korea põgenike hulk suurenes eelmisel aastal taas

Nii palju kui on maailma ajaloos olnud repressiivseid režiime, on alati olnud ka nende poolt sooritatud julmuste eest põgenejaid. Kaasajal on meiegi elu lähedalt puudutamas sõjapõgenike probleem Lähis-Idast, ees ootab ilmselt suurem lahtiharutamine puntrast, mis veereb Euroopasse Aafrika kontinendilt. Nende mainitud lähtepiirkondadega seostatud massid ulatuvad miljonitesse, kuid samahästi on tuntud ka Põhja-Korea põgenike temaatika. Selle kauge maanurga põgenike arvu dünaamika on olnud üldjoontes kasvav, kuid absoluutnumbrid siiski väga väikesed. Miks on Põhja-Korea põgenike saatus jätkuvalt maailma tähelepanu all ja millised uued arengud on Korea poolsaarel selles osas toimumas?

Hommikune Pyongyang

Esmalt arvudest. Põhja-Koreast saabusid esimesed põgenikud umbes 20 aastat tagasi ja neid võeti Lõunas vastu kui kangelasi. Enne 1990-ndate aastate näljahäda oli Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) tõeliselt isoleeritud riik, kuhu ei imbunud sisse kaasaegsed infokanalid ja kust inimesed esmalt vabatahtlikult, kuid hiljem elukaotuse hirmus, ei soovinud ega pääsenudki lahkuma. Nii nagu paljudes Põhja-Koread puudutavates valdkondades, saabus ka põgenikega seonduvas murrang just 1995-1997 riiki murdnud näljahäda perioodil. Näljahäda ja sellest tingitud mõjude tõttu kaotas erinevatel hinnangutel elu 0,5-3 miljonit inimest. Põhjakorealased said esmakordselt  tegelikult aru nende riiki juhtiva seltskonna võimetuses olukorda normaliseerida. Näljahäda loetakse turumajandusliku mudeli toimimise alguseks Põhja-Koreas. Võimude ainsaks, aga siiski toimivaks vahendiks jäi hirmutamine ja seeläbi riigi kooshoidmine. Keskmine põhjakorealane oli ja on siiani liiga hõivatud oma igapäevase elushoidmisega. Selle tõttu ei ole sündinud otsustavat rahulolematust rohujuuretasandil ning tänases mõistes “Korea kevad” on jäänud olemata. Hiljem on Kim Jong-ili juhitud võim (perioodil 1994-2011) olnud piisavalt tark, et lubada turumajanduslikke ilminguid nii palju, et see tagaks inimeste huvi ja võimalused teenida mustalt turult ning jätta riik kukutamata. Vaid Põhja-Koreale eriomane hirmu mudel aitas Kimide dünastia säilimisele ootamatult edukalt kaasa ja tänaseni on võimul kolmas ning väidetavalt kõige brutaalsem riigijuht. Näljahäda aastatel viibis salaja Hiinas jäädavalt või ajutiselt ligi miljon põhjakorealast. Enamasti siiski ajutiselt, sest pärispõgenike kuklas tiksus kindel teadmine – nende põgenemise tõttu kannatavad rängalt kodumaale jäänud lähedased. Seetõttu näeme tänaseni rahvastiku suurust (Põhja-Korea viimase rahvaloenduse andmetel 25 miljonit) arvestades äärmiselt väikesi põgenikenumbreid, sest meetodid põgenike mõjutamiseks on valitseval režiimil endiselt võikad – sugulased küüditatakse maapiirkondadesse, vangistatakse laagritesse või hukatakse. Viimase karistusliigi kasutamise kohta kindlad andmed küll lähiaastatest puuduvad, sest Põhja-Korea võimuladvik on saanud aru põgenike mõningasest kasulikust mõjust elanikkonna toimetulekule (põgenikud korraldavad kaubavahetust, saadavad riiki sularaha ja võimaldavad muul moel riigil oma majanduslikke kohustusi kodanike ees mitte täita) ja ei karista juba aastaid põgenemisega seotud inimesi fataalselt, küll aga muudetakse nende elu põrgulikult keeruliseks. Seega, Põhja-Koreast on jäädavalt põgenenud peamiselt Lõuna-Koreasse vaid kolmkümmend tuhat inimest, mis on Lähis-Ida ja Aafrika rahvaste liikumisi arvestades üsna ebaoluline suurus. Poliitiliselt on aga ka sellise hulga inimeste sunnitud elukohavahetus Põhja- ja Lõuna-Korea suhetes äärmiselt olulisel kohal. Samuti on märgata põgenike tausta ja staatuse märkimisväärset muutust viimase paari aasta jooksul. Muutused on esile kutsutud peamiselt Kim Jong-uni poolt korraldatud võimukoridoride vägivaldse puhastuste tõttu.

Kui siiani oli keskmine Põhjast põgenenud inimene kesk- või vanemaealine naisterahvas, kes kuulus madalamasse kasti, siis nüüdseks on aina enam ülejooksikuid valitseva eliidi hulgast ning meessoost. Just see asjaolu on muutnud Pyongyangi hardlinerid (valitseva režiimi eriti truud järgijad) puudutatuks ja põgenike teema imbub üha enam Põhja-Korea retoorikasse. Kui siiani on Pyongyang hoidunud kommenteerimast põgenemisi ja pidanud neid üksikjuhtumiteks, siis kõrgemate ohvitseride ja Korea Töölispartei funktsionääride ärakargamisi tähelepanuta ei jäeta. Samuti on uudne põgenemine suurte gruppidena ja näiliselt lojaalsete kodanike poolt. Kindlasti on Kim Jong-unile sellised põgenemised imagoloogiline probleem ja häbi, kuid siiani on suudetud igat kõrgema klassi ülehüppamist kajastada kui võimalust Korea Töölispartei ladvikut ja moraali tugevdada. Kahjuks peavad kõrgemast kihist pärit põgenikud Lõuna-Koreas hoidma väga madalat profiili, sest nende edasine elu on reaalses ohus. Nii pidi seni kõrgeima staatusega põgenik, Põhja-Korea riikliku filosoofia juche autor Hwang Jang-yop, kes 1997.aastal Pekingi kaudu põgenes, elama kogu edasise elu Soulis pideva politsei valve all. Veel tema surmapäeval tabati mehe elukoha lähistel Pyongyangist lähetatud palgamõrvar. Hwangist, kes oli olnud aastakümneid Põhja-Korea tippametnik, sai hiljem üks tulisemaid Pyongyangi režiimi kriitikuid. Küll aga hukkusid “juhuslikult” liiklusõnnetuses (liiklusõnnetus riigis, kus autosid peaaegu ei olnud?) Hwangi lähimad sugulased. Tütar ja poeg ning nende lapselapsed lõpetasid vangilaagris ja proua Hwang sooritas väidetavalt enesetapu. 2014.aastal põgenes miljonite dollarite ja paljude tundlike teadmistega Kim Jong-uni isiklik raamatupidaja Yun Tae-hyong, kellel põgenemise sihtriik Venemaa soovitas edasist elu jätkata vaikuses ja rahus Moskvas. Põhja-Korea põgenike hilisem elu ei ole seega meelakkumine ja nende edasine saatus on teinekord enam kui kummaline. Eelpooltoodud põhjustel ei ole võimalik lugeda kõrgema klassi põgenike memuaare. Aga ka senised ja peamiselt tavaelanike hulgast pärit inimeste elulood on enam kui kohutavad. Eesti keeles on 2016.aastal ilmunud suurepärane raamat noore põhjakorealanna Hyenseo Lee põgenemisest, mis on keerukam ja dramaatilisem kui seda suudaks luua kirjaniku fantaasia. Kahjuks hakkavad tähtsamad ja režiimi olemust paljastavad põgenikud kõnelema alles peale võimalikku võimumuutust Pyongyangis.

Inimesed korjamas juurikaid kesise toidulaua täiendamiseks

Kui tavapärane põgeniku saabumisjärgne elu Lõuna-Koreas näeb ette koolitusprogrammi riiklikus ümberõppekeskuses, teatud perioodiks riigi rahalise ja ainelise toetuse, siis reaalne elu Lõuna-Koreas esitab põgenikele talumatuid väljakutseid. Lõuna-Korea on teada-tuntud edukultuse riik. Ühiskond peab ebaõnnestunuks igat indiviidi, kes ei saavuta majanduslikku heaolu ja austatud positsiooni. Seeläbi on Lõuna-Korea maailma maadest (ja mitte vaid arenenud riikide hulgas) suitsiidseim. Lõunakorealased töötavad kuni 60 tundi nädalas, puhkavad 5 päeva aastas ja kogu avalik reputatsioon sõltub vaid majanduslikust edust. Sellises ühiskonnas tekib ideoloogiliselt, aga ka eluliselt 180 kraadi erinevast riigist saabunud põhjakorealastel tõeline šokk, mistõttu on põgenike hulgas kolm korda enam töötuid ja esineb kaks korda enam enesetappe. Põhjakorealastel, kel puudub arusaam turumajanduse põhialustest, raha kui vahendi tegelikust mõjust ja vähimgi teadmine eduka karjääri seadmiseks, tabab esimeste kuude ja aastate jooksul märkimisväärne masendus. Põgenike hulgas läbiviidud uuringud kinnitavad, et just inimeste omavahelised suhted ja abivalmidus on valdkonnad, milles puudujääke põhjakorealsed enim tunnevad ja igatsevad. Nõukogude perioodil loetud read, kus kapitalismis olla inimene inimesele hunt, on Lõuna-Koreas kõige hullemal moel saanud põgenike elu pärisosaks. Lisaks sellele takistavad stereotüübid lõunakorealastel põhjanaabreid võtmast samadel alustel ja seeläbi eelistatakse töövestlustel pea alati lõunakorealast põhjakorealasele. Sellised igapäevased takistused on tekitanud uudse põgenikevoo, mis veel viis aastat tagasi tundus võimatuna – põgenemised tagasi Põhja-Koreasse.

Lõuna-Korea seadused ei luba tarbida Põhja-Korea meediat ega avaldada meelt Põhja-Korea toetuseks. Kuid noore demokraatliku ühiskonnana on Lõuna-Koreal üha enam tulnud tegeleda põgenemises pettunud endiste põhjakorealastega, kes üha enam leiavad võimalusi oma meelsuse avaldamiseks. Kuid seetõttu on Souli jõuministeeriumitel ees keerukad dilemmad – kuidas, kuhu ja keda lubada riigist lahkuma? Võtame ette koduperenaise Kim Ryon Hui juhtumi. 2011.aastal riiki pagenud proua otsis väidetavalt lahendust oma terviseprobleemidele ja need lahendanud, pettus Lõuna-Korea ühiskonnas lõplikult. Lõuna-Korea võimud vaatavad nõutult seltsimees Kim’i tegevust, kes kiidab oma sotsiaalmeedia kontodel Suure Marssali Kim Jong-uni tegevust ja Korea Töölispartei otsuseid ning korraldab Soulis valitsusasutuste ees meeleavaldusi Pyongyangi režiimi toetuseks. On lihtne mõelda, et Kim Ryon Hui tuleks panna esimese Põhja-Korea poole suunduva rongi peale, kuid sellega on seotud märkimisväärsed takistused. Esiteks puudub kahe Korea vahel juba aastaid rongiühendus, kuid teisalt võib tagasipõgenik olla ohtlik sadadele Lõuna-Koreasse jääda otsustanud inimeste sugulastele ülalpool 38-ndat paralleeli. Nimelt omavad Kim Ryon Hui ja kümned temalaadsed Kim Jong-uni armastavasse rüppe naasmist lootvad inimesed infot Lõuna-Korea võimude ülekuulamis- ja sisseelamismeetodite kohta, kuid ka infot samal ajal Hanawoni õppekeskuses viibinud põgenike kohta, kelle sugulased ja lähedased Põhja-Koreas satuksid kahtlemata Pyongyangi režiimi repressiivsete meetodite meelevalda. Juba mitmed aastad on info Põhja-Koreast kinnitanud võimude sunniviisilisi tegevusi mõjutamaks põgenike sugulasi, et need omakorda paluksid ärakaranul mõelda naasmisele. Küsimus ei ole mitte vähemas, kui Kim Jong-uni autoriteedis ja selle kahjustamine on surmapatt.

Vanemate Kimide mausoleum Pyongyangis

Kõik, esialgu küll vähesed, tagasipõgenikud on vesi Pyongyangi propagandaveskitele. Viimane kui üks neist on andnud pressikonverentsi, mida kantakse üle Põhja-Korea ainsas telekanalis. Mitte keegi neist ei ole kunagi hiljem sattunud avalikkuse ette, vaid veedavad oma päevi ilmselt kohaliku tähtsusega pagunduses Põhja-Korea perifeerias. Vaid korra on režiim olnud sunnitud maailma meedia poolt ülespuhutud hukkamissüüdistuste ümberlükkamiseks tooma kaamerate ette üheksa Laosest tagasisaadetud noorukit, kes aastase viibimise ajal Kim Jong-uni hardameelses süleluses olid kaotanud silmnähtavalt kehakaalu ja elasid saadetuna maapiirkondadesse “õnnist elu”. Teised, ilmselgelt füüsilises heas vormis tagasipõgenikud, on peale saatuslikku naasmist ja pressikonverentsi kadunud avalikkuse silmist igaveseks. Kuigi Põhja-Korea ei rakenda väidetavalt juba aastaid kolme põlvkonna karistusprintsiipi, on siiski selge, et tagasipõgenikud ja nende lähedased langevad madalaimasse ohtlike kodanike kasti, kust taastõusmine on võimatu. Vaatamata ametlikule väitele, et kõik kodanikud riigis on võrdsed, on Põhja-Korea kastid reaalset elu enam mõjutavad kui samalaadne nähtus näiteks Indias. Madala kasti liikmed ei pääse Põhja-Koreas ligi ei kõrgemale haridusele, tulusale tööle ja peavad elama teadmatuses ja hirmus. Põgeniku olemasolu suguseltsis on kindel tee madalaimasse kasti. Kuigi raha võim on muutnud kastisüsteemi korraldust riigis oluliselt, on lojaalsusega seotud kuriteod endiselt karmilt karistatavad ja omavad pikaajalist mõju kogu karistatava lähikonnale. Põhja-Korea 20.sajandi keskpaika sobivad meetodid oma kodanikkonna ja ka põgenike ohjeldamisel on taganud temaatika pideva pildispüsimise ja loodetavasti suurenevad põgenikehulgad peale mõneaastast langustrendi peagi taas. Ehk saavutatakse kunagi ka kriitiline mass põgenikke, mis võib omada märkimisväärset mõju võimu säilimisele selles 21.sajandisse jõudnud ebainimlikus projektis.

Miks Põhja-Koreas midagi ei muutu?

Põhja-Korea ajalugu on nagu ribadeks kuulatud heliplaat, mis lõputult viskama jääb. Ainult millegipärast kuulajad loodavad ikka ja jälle, et lugu läheks edasi õnneliku lõpuni. Mida arvata viimase vesinikupommi katsetuse valguses Põhja-Korea käitumisest, üldsuse reaktsioonidest ja tulevikust, kirjutab Põhja-Korea käekäiku pikalt jälginud ja sellest raamatu kirjutanud Erki Loigom.
Põhja-Korea või ametlikult Korea Rahvademokraatlik Vabariik on müstiline fossiil, kes ei mõista ikka veel välja surra ja rikub oma naabrite rahu juba aastast 1948. Kuna Korea sõja järel aastast 1953 tegelesid mõlemad Koread riikide taastamisega hädapärasele tasemele, siis jäi vähe aega teineteise tümitamisele ja ähvardamisele.

Kuigi Põhja-Korea ei avalda mingeid ametlikke statistilisi näitajaid oma majanduse kohta juba 1960ndate algusest, on siiski selge, et vaatamata esmalt kommunistlikule maailmakäsitlusele (millest nüüdseks on saanud äärmuslik natsionalism, kommunismi ei mainita isegi enam riigi põhiseaduses), dikteerib sellegi riigi elu ja ideoloogiat raha. Raha neil aga alates 1970ndatest pole, sest Kim Il Sungi võimuleupitajate loodud monstrum ja tema isehakkamasaamise filosoofia hakkas lonkama oma mõlemat jalga juba selle loomisest. Põhja-Korea riiklik isehakkamasaamise filosoofia juche lubab ja nõuab riigil hakkama saada kõigis valdkondades omal jõul, kuid teist niivõrd välismaailmast sõltuvat riiki annab moodsas maailmas leida. Lisaks sellele tuleb vaadata kõiki Põhja-Korea protsesse ja sündmusi alati Kim Jong-uni ja tema perekonna ning lähiringi võimusäilitamise võtmes.

Elu Põhja-Koreas
Kuni 1990ndate keskpaiga näljahädani (kõrgaeg 1997-1998) püsis repressiivne süsteem äärmiselt edukalt koos, siis peale seda sadu tuhandeid kuni miljoneid hukkunuid nõudnud õudust on põhjakorealased üha enam hakanud mõistma riigi kadunud tuge igapäevases elus.
Lootusetult lagunes riiklik toidujagamissüsteem (Põhja-Koreas ei ole toidupoode), mis ei ole taastunud tänapäevani, kohalik raha won on vaatamata korduvatele päästmiskatsetele muutunud väärtusetuks. Riiklik palk (2-3 dollarit kuus) ei kajasta enam ammu reaalseid hindu ja ellujäämiseks hädavajalikku summat, milleks 2014. aastal peeti 25-30 dollarit kuus.
Kim Jong-un on apaatse isa, Kim Jong-ili surma järel alates aastast 2012 tõesti astunud samme, mis on reaalses elus ja hakkamasaamises olnud tuntavad – lisaks näidispealinna Pyongyangi potjomkinlikule ülesvuntsimisele on loodud uusi elamispindu, koostöös naabritega uuendatud hädapäraselt raudteid, loodud veevarustuslahendusi jne. Siiski, peamine võti seisneb Kim Jong-uni teadlikus tegematajätmises.

Põhja-Korea majanduse arteriteks ja veenideks on must turumajandus. Seda riik enam kontrollida ei suuda ega tahagi – ilma sureks rahvas nälga või hakkaks esinema rahulolematuse ilminguid. Aeg-ajalt üritab valitsev Korea Töölisparteid luua piiranguid ja regulatsioone turgude toimimise ohjeldamiseks, kuid enamasti on need olukorra fikseerimiseks paberil ja tagantjärele tarkused ning loodud eriti jultunud ärimeeste represseerimiseks. Teiseks reaalmajandust toimimas hoidvaks nurgakiviks on riigivarade erastamised. Põhja-Koreas eraomandit ametlikult ei ole, kuid tegelikult on riigis viimase kümne aastaga tekkinud arvukas uusrikaste klass, kes 2-dollarilise palga juures elavad 30 000 dollarit maksvates Pyongyangi uusrajoonide korterites ja naudivad kõiki läänemaailma hüvesid peale reisimise. Riigivarade erastamine skeem on lihtne – lojaalne funktsionäär määratakse mõne ettevõtte direktoriks kuupalgaga 2 dollarit. Kuid tegelikult lastakse ettevõtet juhtida, nagu meie seda tunneme, vaid kasumist 30 protsenti tuleb tasuda Töölisparteile ja kõik on rahul – inimesed on tööga hõivatud, tehas töötab, Kim Jong-unil on kõht täis ja lojaalsed kaaslased kinkidega varustatud.
Ametlik Põhja-Korea eksport on olematu, kuid reaalselt liigub riigist välja märkimisväärne hulk maavarasid, tekstiilitooteid jpm. Lisaks on riigi majanduse oluliseks osaks narkootikumide tootmine, salasigaretid ja muidugi relvakaubandus. Viimasele tänapäeval turgu jätkub ja lähiajaloo jooksul on Põhja-Korea relvi leitud ligi neljakümnes relvakonfliktis üle maailma.

Siinkohal tulebki sisse tuua vesinikpommi katsetus ja tugevad retoorilised reaktsioonid naabritelt ning kogu maailmast. Kõik vaatavad praegu otsa Hiinale ja loodavad sealt tugevaid jätkutegevusi, kuid olgem ausad, neid ei tule. Neid ei ole kunagi tulnud ja ei hakka tulema nii kaua, kuni Hiinal on huvi hoida enda ja Lõuna-Korea vahel turvalist puhverpuudlit, kes haugub eemale potentsiaalselt tugeva ühtse Korea riigi, juhul kui ühinemine peaks kord teoks saama. Maailma rahustamiseks hurjutab Hiina juhtkond noort Kimi, kuid reaalset tegevust Põhja-Korea suunal Hiinast oodata ei ole. Pragmaatiliselt ja koheselt oleks võimalik Hiinal tunnistada Põhja-Korea põgenikke kui hädalisi, mitte illegaalseid majanduskurjategijaid. Selline käitumine annaks põhjakorealastele selge sõnumi, et nad võivad julgelt oma repressiivse kodumaa hüljata ja Hiina poole teele asuda. Praegu annab Hiina kõik põgenikud Põhja-Koreale tagasi ja nende inimeste saatus on väga julm. Pigem annavad olukorra kinnistamisest tunnistust Hiina ja Põhja-Korea piiridele kerkinud moodsad tarad mõlemal pool piiri ning Põhja-Korea edukad katsed oma piir täielikult sulgeda. Eelmisel aastal põgenes Põhja-Koreast ja jõudis lõunasse vaid veidi enam kui tuhat inimest! See on väikseim hulk alates 1990. aastast.

Kas kellegi huvides on Põhja-Korea likvideerimine?
Vaatleme lühidalt peamisi pooli. Hiinast oli juba juttu, nemad kardavad ühtset Koread tugeva majandusjõuna, sama argument on ilmselt ka Jaapanil. Põhja-Korea maavarad ja odav tööjõud koos Lõuna-Korea teadmistega oleks võimas jõud. Lühiajalises perspektiivis oleks hiinlastele ka keerukas saada hakkama miljonite põgenikega niigi vaeses Hiina kirdeosas.
Venemaa, kellel on Põhja-Koreaga mõned kilomeetrid ühist piiri, on ilmselt kõige ükskõiksem. Põhja-Korea on neile retooriliselt sobiv, näitamaks kohta kätte kasvõi Ameerika Ühendriikidele. Maalähedasem kasu venelastele on odav tööjõud, kes juba täna gulagilikes tingimustes Siberis olematu raha eest metsa töötleb ja maju ehitab. Lisaks plaanib Venemaa rajada torujuhtme läbi Põhja-Korea müümaks lõunasse gaasi.
Ameerika Ühendriikidele sobib Põhja-Korea ka kenasti – seeläbi saavad nad hoida oma baase strateegiliselt tähtsas piirkonnas Vaikse ookeani basseinis. Ühinemise korral rakenduks 1972. aastal Koreade ühiskommünikees toodud klausel, mis sunnib ühinemist läbi viima väliste jõudude kaasamiseta ja seeläbi tuleb ligi 40 000 ameeriklasel Korea poolsaarelt ilmselt ära kolida.
Lõuna-Korea kardab ühinemist nagu vanakurja – 25 miljonit kasutu haridusega ja potentsiaalselt ajupestud põhjakorealast on küll hea tööjõud, kuid mured sotsiaalse poolega viib Aasia tiigri majanduse aastakümneteks kollapsisse. Ametlik retoorika lõunas kiidab ühinemist taevani, kuid reaalsed inimesed tänavalt ei taha sellest midagi kuulda. Seega, ainsad keda Põhja-Korea kadumine reaalselt aitaks, on needsamad kuni 25 miljonit kannatavat põhjakorealast. Kim Jong-un teeb meeleheitlikke pingutusi hoidmaks riiki koos ja püsimaks ise võimul. Selleks kulub tal aga aina enam ressursse, et «määrida» võitluskaaslasi, kuid ühel heal päeval siiski tuleb löök selja tagant – inimloomus on ju ahne ja majandustegevustes edukad uusrikkad tahavad üha enam. Nagu ka sõjaväelased, kes paljuski on täna teinud oma aatelisest töökohast edukad äriprojektid. Tuumarelvad ja üldse relvadega vehkimine on aga puhas signaal naabritele, ärge üldse mõelgegi meid ähvardada! Nagu varem näinud oleme, on Kimide dünastia olnud «ähvarda ja palu» poliitikas väga edukas, Põhja-Korea püsib igasuguse loogika kiuste. Alahinnata ei saa reaalset sõjalist ohtu kindlasti mitte.

Mis saab edasi?
Enamasti on vaatlejate meelel sõjalise konflikti või iseenesliku kollapsi võimalus. Ma pakun kolmanda võimaluse – Põhja-Koreast saab tavaline ja korruptiivne, vaene Aasia riik. Esmane tingimus selle stsenaariumi toimumiseks on Kim Jong-unist vabanemine, aga huviliste ring, kes Paksust Poisist vabaneda tahavad, kasvab. Ega asjata ei hävita noor türann juba oma lähisugulasi ja lojaalseid ametnikke ennaktempos. Lisaks on infot Kimile sooritatud atentaadikatsete kohta.
Kimi kõrvaldamisel nimetataks Korea Töölispartei ringi Korea Ühtsusparteiks ja kollegiaalne, sõjaväelastest ja ärimeestest loodud juhtimine raiub läbi kõik nähtavad sidemed Kimide kuritegudega ning valitseks riiki edasi nii, nagu näeme seda näiteks Kambodžas. Sealgi on võimul endine punakhmeer, kes vahetas kesta ja on praegu maailma pikima staažiga peaminister.
Hun Sen on teinud Kambodžast Aasia ühe vaeseima maa, mis ägab korruptsiooni käes, kuid saab omadega kõige kiuste hakkama. Võimalik on ka imelik moodustis kommunistlikust retoorikast ja turumajandusest, nagu näeme Laoses. Hiina edumudeli kordumist Põhja-Koreas oleks ennatlik loota, liiga palju vana kaardiväge, kellel on karta seina äärde minemist, jääb võimule.
Põhja-Korea on aastakümneid teinud pauku, lubanud abi vastu teha vähem pauku, seejärel teinud taas veel kõvemini pauku ja nii see jääbki korduma. Seetõttu ei näe me mingeid muudatusi ka seekord. Loodetavasti ma siiski eksin.

Muutusi suhetes Põhja-Koreaga on naiivne loota

Põhja-Korea ajalugu on nagu ribadeks kuulatud heliplaat, mis lõputult viskama jääb. Ainult millegipärast kuulajad loodavad ikka ja jälle, et lugu läheks edasi õnneliku lõpuni. Mida arvata viimase vesinikupommi katsetuse valguses Põhja-Korea käitumisest, üldsuse reaktsioonidest ja tulevikust?

Põhja-Korea või ametlikult Korea Rahvademokraatlik Vabariik on müstiline fossiil, kes ei mõista ikka veel välja surra ja rikub oma naabrite rahu juba aastast 1948. Kui Korea sõja järgselt aastast 1953 tegelesid mõlemad Koread riikide taastamisega hädapärasele tasemele, siis jäi vähe aega teineteise tümitamisele ja ähvardamisele. Kuigi Põhja-Korea ei avalda mingeid ametlikke statistilisi näitajaid oma majanduse kohta juba 1960ndate algusest, on siiski selge, et vaatamata esmalt kommunistlikule maailmakäsitlusele (millest tänaseks on saanud äärmuslik natsionalism, kommunismi ei mainita isegi enam riigi põhiseaduses), dikteerib sellegi riigi elu ja ideoloogiat raha. Raha neil aga alates 1970ndatest pole, sest Kim Il Sungi võimuleupitajate poolt loodud monstrum ja tema isehakkasaamise filosoofia hakkas lonkama oma mõlemat jalga juba selle loomisest. Põhja-Korea riiklik isehakkamasaamise filosoofia juche lubab ja nõuab riigil hakkama saada kõigis valdkondades oma jõududega, kuid teist niivõrd välismaailmast sõltuvat riiki annab moodsas maailmas leida. Lisaks sellele, tuleb vaadata kõiki Põhja-Koreas asetleidvaid protsesse ja sündmusi alati Kim Jong-uni ja tema perekonna ning lähiringi võimusäilitamise võtmes. Kuni 1990ndate keskpaigas asetleidnud näljahädani (kõrgaeg 1997-1998) püsis repressiivne süsteem äärmiselt edukalt koos, siis peale seda sadu tuhandeid kuni miljoneid hukkunuid nõudnud õudust, on põhjakorealased üha enam hakanud mõistma riigi kadunud tuge igapäevases elus. Lootusetult lagunes riiklik toidujagamissüsteem (Põhja-Koreas ei ole toidupoode), mis ei ole taastunud tänapäevani, kohalik raha won on vaatamata korduvatele katsetele muutunud väärtusetuks, riiklik palk (2..3 dollarit kuus) ei kajasta enam ammu reaalseid hindu ja ellujäämiseks vajalikku summat, milleks 2014.aastal peeti umbes 25..30 dollarit kuus. Kim Jong-un on apaatse isa, Kim Jong-ili surma järel alates aastast 2012 tõesti astunud mitmeid samme, mis on reaalses elus ja hakkamasaamises olnud tuntavad – lisaks näidispealinna Pyongyangi potjomkinlikule ülesvuntsimisele on loodud uusi elamispindu, koostöös naabritega uuendatud hädapäraselt raudteid, loodud veevarustuslahendusi jne. Siiski, peamine võti seisneb Kim Jong-uni teadlikus tegematajätmises. 

Põhja-Korea majanduse arteriteks ja veenideks on must turumajandus. Seda riik enam kontrollida ei suuda ja ei tahagi – ilma sureks rahvas nälga või hakkaks esinema rahulolematuse ilminguid. Aeg-ajalt üritab valitsev Korea Tööparteid luua piiranguid ja regulatsioone turgude toimimise ohjeldamiseks, kuid enamasti need olukorra fikseerimiseks paberil ja tagantjärele tarkused ning loodud eriti nahaalsete ärimeeste represseerimiseks. Teiseks reaalmajandust toimimashoidvaks nurgakiviks on riigivarade erastamised. Põhja-Koreas eraomandit ametlikult ei ole, kuid tegelikult on riigis viimase kümne aastaga tekkinud arvukas uusrikaste klass, kes 2-dollarilise palga juures elavad 30000 dollarit maksvates Pyongyangi uusrajoonide korterites ja naudivad kõiki läänemaailma hüvesid peale reisimise. Riigivarade erastamine skeem on lihtne – lojaalne funktsionäär määratakse mõne ettevõtte direktoriks, kuupalgaga 2 dollarit. Kuid tegelikult lastakse ettevõtet juhtida nagu meie seda tunneme, vaid kasumist 30% tuleb tasuda Töölisparteile ja kõik on rahul – inimesed on tööga hõivatud, tehas töötab, Kim Jong-Unil on kõht täis ja lojaalsed kaaslased kinkidega varustatud. Ametlik Põhja-Korea eksport on olematu, kuid reaalselt liigub riigist välja märkimisväärne kogu maavarasid, tekstiilitooteid jpm. Lisaks on riigi majanduse oluliseks osaks narkootimikumide tootmine, salasigaretid ja muidugi relvakaubandus. Viimasele tänapäeval turgu jätkub ja lähiajaloo jooksul on Põhja-Korea relvi leitud ligi neljakümnes relvakonfliktis üle maailma.

Siinkohal tulebki sisse tuua käesolev vesinikupommi katsetus ja tugevad retoorilised reaktsioonid

naabritelt ning kogu maailmast. Kõik vaatavad praegu otsa Hiinale ja loodavad sealt tugevaid jätkutegevusi, kuid olgem ausad, neid ei tule. Neid ei ole kunagi tulnud ja ei hakka tulema nii kaua, kuni Hiinal on huvi hoida enda ja Lõuna-Korea vahel turvalist puhverpuudlit, kes haugub eemale potentsiaalselt tugeva ühtse Korea riigi, juhul kui ühinemine peaks kord teoks saama. Maailma rahustamiseks hurjutab Hiina juhtkond noort Kimi, kuid reaalseid tegevusi Põhja-Korea suunal Hiinast oodata ei ole. Pragmaatiliselt ja koheselt oleks võimalik Hiinal tunnistada Põhja-Korea põgenikke kui hädalisi, mitte illegaalseid majanduskurjategijaid. Selline käitumine annaks põhjakorealastele selge sõnumi, et nad võivad julgelt oma repressiivse kodumaa hüljata ja Hiina poole teele asuda. Täna annab Hiina kõik põgenikud Põhja-Koreale tagasi ja selliste inimeste saatus on väga julm. Pigem annavad olukorra kinnistamisest tunnistust Hiina ja Põhja-Korea piiridele kerkinud moodsad tarad mõlemal pool piiri ning Põhja-Korea edukad katsed oma piir sulgeda täielikult. Eelmisel, 2015.aastal põgenes Põhja-Koreast ja jõudis Lõunasse vaid veidi enam kui 1000 inimest! See on väikseim hulk alates 1990.aastast.
Kelle huvides on üldse Põhja-Korea likvideerimine? Vaatleme lühidalt peamisi osapooli. Hiinast oli juba juttu, nemad kardavad ühtset Koread tugeva majandusjõuna, sama argument on ilmselt ka Jaapanil. Põhja-Korea maavarad ja odav tööjõud koos Lõuna-Korea teadmistega oleks võimas jõud. Lühiajalises perspektiivis oleks hiinlastele ka keerukas saada hakkama miljonite põgenikega niigi vaeses Hiina kirdeosas. Venemaa, kellel on Põhja-Koreaga loetud kilomeetrit ühist piiri, on ilmselt kõige ükskõiksem. Põhja-Korea on neile retooriliselt sobiv, näitamaks kohta kätte kasvõi Ameerika Ühendriikidele. Maalähedasem kasu venelastele on odav tööjõud, kes juba täna gulagilikes tingimustes Siberis olematu raha eest metsa töötleb ja maju ehitab. Lisaks plaanib Venemaa rajada torujuhtme läbi Põhja-Korea müümaks Lõunasse gaasi. Ameerika Ühendriikidele sobib Põhja-Korea ka kenasti – seeläbi saavad nad hoida oma baase strateegiliselt tähtsas piirkonnas Vaikse ookeani basseinis. Ühinemise korral rakenduks 1972.aastal Koreade ühiskommünikees toodud klausel, mis sunnib ühinemist läbi viima väliste jõudude kaasamiseta ja seeläbi tuleb ligi 40 tuhandel ameeriklasel end Korea poolsaarelt ilmselt ära kolida. Lõuna-Korea kardab ühinemist nagu vanakurja – 25 miljonit kasutu hariduse ja potentsiaalselt ajupestud põhjakorealast on küll hea tööjõud, kuid mured sotsiaalse poolega viib Aasia tiigri majanduse aastakümneteks kollapsisse. Ametlik retoorika Lõunas kiidab ühinemist taevani, kuid reaalsed inimesed tänavalt ei taha sellest midagi kuulda. Seega, ainsad keda Põhja-Korea kadumine reaalselt aitaks, on needsamad kuni 25 miljonit kannatavat põhjakorealast. Kim Jong-un teeb meeleheitlikke pingutusi hoidmaks riiki koos ja püsimaks ise võimul. Selleks kulub tal aga aina enam ressursse, et „määrida“ võitluskaaslasi, kuid ühel heal päeval siiski tuleb löök selja tagant – inimloomus on ju ahne ja majandustegevustes edukad uusrikkad tahavad üha enam. Nagu ka sõjaväelased, kes paljuski on täna teinud oma aatelisest töökohast edukad äriprojektid. Tuumarelvad ja üldse relvadega vehkimine on aga puhas signaal naabritele, ärge üldse mõelgegi meid ähvardada! Nagu eelpool nägime, on Kimide dünastia olnud „ähvarda ja palu“ poliitikas väga edukas, Põhja-Korea püsib igasuguse loogika kiuste. Alahinnata ei saa reaalset sõjalist ohtu kindlasti mitte.
Mis saab edasi? Enamasti on vaatlejate meelel sõjalise konflikti või iseenesliku kollapsi võimalus. Ma pakun kolmanda võimaluse – Põhja-Koreast saab tavaline ja korruptiivne, vaene Aasia riik. Esmane tingimuse selle stsenaariumi toimumiseks on Kim Jong-unist vabanemine, aga huviliste ring, kes Paksust Poisist vabaneda tahavad, kasvab. Ega asjata ei hävita noor türann juba oma lähisugulasi ja lojaalseid ametnikke ennaktempos. Lisaks on infot Kimile sooritatud atendaadikatsete kohta. Kimi kõrvaldamisel nimetataks Korea Töölispartei ringi Korea Ühtsusparteiks ja kollegiaalne, sõjaväelastest ja ärimeestest loodud juhtimine raiub läbi kõik nähtavad sidemed Kimide kuritegudega ning valitseks riiki edasi nii nagu näeme seda näiteks Kambodžas. Sealgi on võimul endine punakhmeer, kes vahetas kesta ja on tänaseks maailma pikima staažiga peaminister. Hun Sen on teinud Kambodžast Aasia ühe vaeseima maa, mis ägab korruptsiooni käes, kuid saab endaga kõige kiuste hakkama. Võimalik on ka imelik moodustis kommunistlikust retoorikast ja turumajandusest, nagu näeme Laoses. Hiina edumudeli kordumist Põhja-Koreas oleks ennatlik loota, liiga palju vana kaardiväge, kellel on karta seinaäärde minemist, jääb võimule. 

Põhja-Korea on aastakümneid teinud pauku, lubanud abi vastu teha vähem pauku, seejärel teinud taas veel kõvemini pauku ja nii see jääbki korduma. Seetõttu ei näe me mingeid muudatusi ka seekord. Loodetavasti ma siiski eksin.

Korea Töölispartei 7.kongressi järelmõjudest

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) sisuliselt ainuvalitsev Korea Töölispartei pidas maikuus haruldast kongressi, mille otsused ja järelmid on sama saladuslikud nagu kogu Erakliku Kuningriigi olemus. Viie aasta tagant toimuma pidav traditsioon ei ole kunagi plaanitud sagedusega aset leidnud, viimane sellelaadne suurkogu leidis Pyongyangis aset 1980.aastal, kui riigitüüri juures oli riigi rajaja Kim Il-sung. Kim Jong-ili võimuperioodil (vahemikus 1994-2011) ei peetud vajalikuks kordagi kongressi kokku kutsuda. Selguse mõistes olgu mainitud, et kuigi Põhja-Koreas on olemas nii eraldi parlament ja valitsus, siis valdavalt on need segaminiaetavalt sarnase koosseisuga kui juhtpartei võimuorganid ja seeläbi võib kinnitada – Põhja-Koread juhib Korea Töölispartei eesotsas oma sekretäri, Kim Jong-uniga. 

1980.aastal toimunud kongress oli viimane põhjusel, et ka valitsevale režiimile oli selge alanud majandusliku allakäigu pöördumatus ja seeläbi ei olnud enam võimalik anda mõõdetevaid eesmärke ja tagada nende täitmist. Mitte ükski eelnenud viis- või kolmeaastaku plaan ei olnud kunagi saanud soovitud mahus täidetud ja oli selge ka edasiste plaanide täitmise ebareaalsus. Kuid siiski esitas Korea Töölispartei 1980.aastal valdkonniti sihid ja eesmärgid, mis avaldati ka avalikult. Seetõttu oodati ka 2016.aastal toimuvalt kongressilt lõppdokumenti konkreetsete tegevuskavadega. Midagi sellist aga siiani järgnenud ei ole, mis ei sunni noort diktaatorit ka kuidagi moraalselt oma plaanide eest vastutama. Kongress tegeles valdavalt formaalsustega – kinnitati vajadus parandada elanikkonna elujärge, arendada jätkuvalt kaitsevõimet ja Kim Jong-un kinnitati Korea Töölispartei kõrgeimaks juhiks. Sellega tõusis Kim Jong-un oma isa ja vanaisa kõrvale võrdsele pulgale ja räägitakse ametlikust Kim Jong-uni perioodi algusest Põhja-Korea võimutüüri juures. Samuti tehti hulgaliselt manööverdusi juhtorganites, kus vähenes armee roll ja ametisse toodi enam majandustaustaga inimesi.

Põhja-Korea vaatlejatel ei jäänud kahe silma vahele Kim Jong-uni füüsiline olek ja võimekus. Napilt üle 30-aastane mees näis olevat väsinud, luges kõned ette pabereid kõrgele silmade ette tõstes ja häälega, mis kuuluks üle 50-aastasele inimesele. Kimide dünastia tervis on olnud alati fookuses eelkõige salatseva suhtlusstiili tõttu (Kim Jong-il oli pikima perioodina peidus kuni kaks aastat!), kuid mitte kunagi ei ole riigipea otse-eetris olnud nii selgelt kurnatud.
Just otse-eetris, mis on Põhja-Koreale üsna ebatavaline, pidid miljonid põhjakorealased jälgima neli päeva kestnud kuiva näitemängu ja oskama hiljem tsiteerida Kim Jong-uni kõnet ja mõtteteri sõna-sõnalt. Tegelikult ootasid põhjakorealased kongressi küll, kuid vaid põhjusel, et see lõpetaks „70 päevaseks võitluseks“ nimetatud sunniviisilise lööktöö. Just sellise  mobilisatsiooni kuulutas võim välja 3 kuud enne kongressi. Selle ajal piirati meelelahutusasutuste tööd, elu tuiksooneks olevad turud lubati avada vaid kolmeks tunniks päevas. Tehaste juhtkonnad pidid tagama kindla hulga töölisi avalikele ühistöödele, mille käigus rajati infrastruktruurirajatisi, hooneid, aga kaunistati ka niisama linnu ja asumeid. Vahetult kongressi eel kuulutas Korea Töölispartei lööktööprojekti ülimalt õnnestunuks ja taaskord kuulutati Korea rahva vankumatut truudust tulla riigile appi ühise löögirusikana. Kuid tegelikkuses ootas elanikkond orjatöö lõppu ja tavalise elurütmi taastumist, mis võimaldab eluliselt olulisi turu- ja äritegevusi.  Nimelt just turud (koreakeelne väljend „jangmadang“) on tegelik põhjus, miks Põhja-Koreas on elutegevus säilinud ja majandus isegi minimaalsel tõusuteel. Riiklik süsteem ei suuda hoida käigus majandust sel määral, mis tagaks alamate toitmise ja seeläbi jääb võimudel vaid hoida kätt pulsil ja katsuda turgude tegevust ohjata määral, mis ei oleks ohuks võimu säilimisele ning ei tekitaks rahutusi.

Kuid juhtus hullem, mida inimesed vaevalt oodata oskasid ja tahtsid. Töökampaaniat, kui ainsat meedet majanduse elavdamiseks, mida Korea Töölispartei veel kasutada oskab ja mis ka ideoloogiliselt sobib, pikendati veel 200 päeva!  Juunist kuni detsembrini tuleb kogu riigi töövõimelisel elanikkonnal rabada kuus päeva nädalas tasuta. Edasi jäävad kehtima piirangud, mis puudutavad töövälist aega ja tegevusi. Suletud on turud ja meelelahutus on lubatud vaid pühapäeval.  Käesoleval aastal möödub 5 aastat Kalli Juhi Kim Jong-ili surmast ja Põhja-Korea on ümmargusi tähtpäevi alati erksalt meeles pidanud. Seetõttu kuulutati need 200 võitluslikku kannatuspäeva tööks Kim Jong-ili auks. Töökohustus puudutab lisaks niigi töötavale kihile ka näiteks üliõpilasi, koduperenaisi ja loomulikult sõjaväge. Farmerid, kes rabavad riikliku toidujagamissüsteemi täitmiseks, said kaela lisakvoodid. Olgu mainitud, et Maailma Toiduabi Programm ennustab alanud aastaks Põhja-Korea võimet toota riisi enda tarbeks vajaminevast vaid kolmandiku! See on madalaim näitaja viimase 20 aasta jooksul. Samas ei ole Põhja-Koreas enam aastaid reaalset näljaprobleemi, kuna kõik esmatarbeks vajalik ujutatakse kohale üle Yalu ja Tumeni jõe Hiinast.
Seoses Hiinaga tuleb peatuda Põhja-Koreale kehtestatud sanktsioonide toimivusel. Nimelt on maailma üldsus peale Kim Jong-uni neljandat tuumakatsetust ja arvukaid raketikatsetusi üritanud režiimi survestada ajaloo karmimate piirangutega, milliste eesmärk on lõigata läbi riigile kõige olulisemad varustuskanalid ja valdkonnad. Kuid nagu kogu Põhja-Korea tulevik on Hiina kätes, on ka sanktsioonide edukus otseses sõltuvuses Hiina valmisolekust ja tahtest nendega kaasa tulla. Siiani liiga tõsist pühendumist Pekingi poolt märgata ei ole olnud. Kütteõli voolab Dandongist Sinuijusse kulgevas torujuhtmes juba Mao aegadest katkematult, Sõpruse sillal toimub pidev liiklus ja piiriülene poollegaalne  salakaubandus ei näita vaibumise märke.  Ametlikel andmetel on küll dramaatiliselt vähenenud Põhja-Korea ainsa tõeliselt kvaliteetse maavara, kivisöe, eksport Hiinasse, kuid selle mõju režiimi toimimisele on veel vara hinnata. Lisaks puudub Põhja-Korea ekspordi ja impordi kohta igasugune tõsiseltvõetav statistika, mida võtta analüüsi aluseks sanktsioonide mõjususe hindamisel. Vaid kongressi perioodil katkestati kaubaveod, kuid siinkohal oli tegemist pigem turvalisuse tagamisega ja elanikkonna pühendumise kasvatamisega suursündmuse õnnestumiseks. On fakt, et Põhja-Korea majandus kasvab minimaalselt juba mitmendat aastat järjest.

Piirialadele on kongress siiski avaldanud tuntavat mõju. Kõik, mis puudutab piiriülest salajast suhtlust (sest ega lubatud see kuidagi ju polegi), on võimude teravdatud tähelepanu all. Pyongyang on kogu Kim Jong-uni võimu ajal üritanud kontrollida piiriülest liikumist, salaja tehtud telefonikõnesid ja miinimumini on viidud põgenike hulk, kes riigist Hiina suunas pöördumatult putku üritavad panna. Kuid just kongressi perioodil tabas võime tohutu maineline tagasilöök. Nimelt põgenes Hiinast Põhja-Korea võimude poolt peetavast restoranist 12 töötajat. See on ajaloo esimene nii suur ühispõgenemine. Restoranid on Pyongyangi üks ametlikest rahamasinatest režiimi käigushoidmiseks ja oluline tuluallikas. Nende asutuste personal on rangelt valitud ja seda hullem oli mainekahju, mida sellelaadne ettevõtmine kongressi pidavale parteile põhjustas. Kiires vastuses süüdistas Põhja-Korea oma lõunanaabrit inimeste sunniviisilises röövimises, kuigi Lõuna-Korea teatel ei soovi mitte üks põgenik oma eelmisest kodumaast midagi kuulda. Hetkel on Lõuna-Korea andnud oma piirivetel kalastavatele kaluritele hoiatuse täiendavaks tähelepanuks, kuna on karta Põhja-Korea poolt lähtuvaid inimröövi katseid. Inimröövide osas on Põhja-Korea aga väga vilunud ja seeläbi väljapressimiste poliitika rakendamine on neile igapäevase PR-töö rutiinne osa. Lisaks andis Hiina hoiatuse Lõuna-Korea kodanikele mitte reisida Hiina aladel Põhja-Korea piiridele. Viimase kuu jooksul on regioonis tapetud lõunakorealasest pastor ja kadunud on endine põhjakorealane, kellel oli tänaseks küll Lõuna-Korea pass. Mõlemas intsidendis on väidetavalt mängus Põhja-Korea julgeolekuagentide käsi. Kahjuks ei ole abi ka Hiina võimude tegevusest, kelle huvides on hoopis Põhja-Korea põgenikke endiselt tagasi saata. Just kongressi päevil põgenes kümneliikmeline seltskond Hoeryongi piirilinnast,nad tabati Hiinas ja saadeti tagasi Põhja-Koreasse. Kui tavaliselt järgneb sellisel juhul umbes pooleaastane vangistus, siis selle põgenemiskatse ajastus ja ulatus annavad kardetavasti tunduvalt tõsisema lõpptulemuse. On selge, et piiride pidamine on Kim Jong-unile auasi ja seetõttu on investeeringud piiriüleste tegevuste jälgimiseks prioriteetsed. Muretsetud on tehnilisi vahendeid mobiilikõnede jälitamiseks ja lokaliseerimiseks, rajatud hulgaliselt kõnede segamiseks mõeldud ülekandemaste (mille üle Hiinagi on juba esitanud protsesti, kuna kõnekvaliteeti pärssiv mõju toimib ka Hiina territooriumil) ja rajatud on uus piiritara. Inimeste vaba liikumine jõekallastel on piiratud ulatuses, mida varem tunnistatud ei ole.

Põhja-Korea peab haruldast parteikongressi

6.mail algab Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi: Põhja-Korea) pealinnas Pyongyangis valitseva Korea Töölispartei kongress, millist ei ole toimunud juba 36 aastat. Kuigi 1946.aastal toimunud esimesel kongressil määrati juhtivale jõule suunda näitav üritus toimuma iga viie aasta tagant, on tegelik elu olnud oluliselt kaootilisem. Nagu mainitud, toimus eelmine, 6.kongress 1980.aastal ja peale seda ei ole riigi peaaegu kuningakoja mõõtu juhtorganid pidanud suuremalt seltskonnalt nõu küsimist vajalikuks. Millest siis nüüd selline meelemuutus ja vajadus kutsuda kokku konstitutsiooniliselt üks tähtsamaid organeid riigi niigi keerukas valitsemismudelis? Ei vajanud eelmine liider Kim Jong-il (võimul 1994-2011) mingit parteikongressi oma võimu kinnitamiseks, kuid Põhja-Koread on tabanud mitmed muudatused, mis vajaksid riigijuhile ja partei liidrile Kim Jong-ile  suurema mandaadi andmist ajutiste raskuste ületamiseks. Millised on siis väljakutsed, mis diktatuuririigi valitsemisel kongressilt suunavat viidet ootavad? Olgu mainitud, et mingit konkreetset päevakava või eelinformatsiooni salatsevale riigile omaselt väljapoole tilkunud ei ole ja järgnevad punktid on asjatundjate ennustused.

Esmalt on oodata parteiorganisatsiooni koosseisu mõningasi vangerdusi. Kuigi nende tegemiseks ei ole perekond Kimil kunagi tarvis olnud kellegi heakskiitu, on siiski Kim Jong-ili ajal tumeroheliseks värvunud Töölisparteis ees mõningane verevahetus. Nimelt oli Kim Jong-il sunnitud 1994.aastal peale Kim Il-sungi surma lubama enda kehtestamiseks ja toetuse tagamiseks suurendama sõjaväe rolli riigi juhtimises. Kim Jong-il tõstis sõjaväe kiiresti prioriteetseks valdkonnaks ja sõjaväest on tänaseks saanud võimas poliitiline ja majanduslik mõjur, milleta riigi arengutes midagi ei toimu. Kim Jong-uni peetakse aga liidriks, kes küll praalib kaitsevõimega, kuid tegelikkuses hoomab ka majandusmeetodite uuendamise vajalikkust. Seetõttu on oodatav mõningane sõjaväelaste hulga vähenemine partei juhtorganites, peamiselt Keskkomitees.  Ootuspärane oleks majanduspoliitiliste arengute ja uuenduste kinnitamine, mis annaks Põhja-Korea farmeritele ja ettevõtetele suurema vabaduse toorme ja toodangu planeerimisel ning põllumaalt saadava toodangu eratarbimisse andmisel. Niinimetatud 28.juuni meetmed (Põhja-Korea väldib sõna „reform“), mis 4 aastat tagasi katsemeetoditel piiratud ulatuses kasutusele võeti, lubades just eespooltoodud ettevõtlusvabadusi, olevat nüüdseks läbinud ka rangemate kontrollide kadalipu ja oht režiimi püsimisele on minimaalne. Kas ja mis mahus 28.juuni meetmed kongressil heakskiidu saavad, näitab lähinädal. Põhja-Korea põllumehed on ametlikku luba kasvatada kolmandik saagist enda tarbeks, oodanud juba pikalt. Vahepeal mahamaetud lootus tärkas taas Kim Jong-uni aastavahetuse kõnega, kus noor riigijuht meetmeid taaskord meenutas ja nende tähtsust riigi võimsaks põllumajandusjõuks tõusmisel rõhutas. 
Majanduslikest teemadest võib kongressilt oodata ka uudiseid riikliku pangandussüsteemi arendamise kohta. Samuti oodatakse seisukohavõttu maksusüsteemi kaasajastamise kohta, mis küll peamiselt saaks olema musta turu taaskordse reguleerimise katse, milles seni on oldud ligi 30 aasta jooksul üsna jõetud. Olgem ausad, mustad turud on ka ainsad reaalsed hoovad, mis enamusele põhjakorealastele toidu ja katte tagavad ja riik ei ole seni väga tahtnudki sellega tegeleda. Kuid on selge, et võim näeb siinkohal selget võimalust turgutada sanktsioonide tõttu kasinaks jäänud rahavaru. Seda kinnitab ka plaan riigis massiliselt vohava valuutapoodide ja –asutuste järelevalve ja riiklikule juhtimisele allutamise plaan. Mõned vaatlejad on avaldanud arvamust, et viimane võib tekitada 2009.aasta rahutustega sarnaseid reaktsioone. Tookord nullis ebaõnnestunud rahareform enamiku elanikkonna säästud ja nähti harvaesinevaid rahvarahutusi ja isegi Kim Il-sungi piltide põletamisi mitmes riigi linnas.

Lisaks sõjaväelaste osakaalu vähenemisele oodatakse parteikongressilt ka juhtorganite liikmete

vahetumist nooremate inimeste vastu. Keskmine vanus Keskkomitees läheneb 85-le eluaastale ja Kim Jong-un mõistab selgelt, et isegi nii kinnises riigis võib selline nekrofiilne seltskond tema energilist tegutsemist takistama asuda. Väidet kinnitab ka viimase poolaasta jooksul provintsides toimunud samalaadsete vangerduste hulk ja iseloom. Loomulikult tuleb Kim Jong-uni personalipoliitikat vaadelda tema enda võimukindluse ja –täiuse saavutamise vaatenurgast. Kõikide seniste kongresside kandev retoorika on rääkinud geniaalsele juhile monoliitse toetuse suurendamisest. Ennustatakse ka võimalust, et Kim Jong-un nimetab end kongressi käigus Korea Töölispartei esimeheks, sest see tiitel tal veel puudub. Seni kandis seda tiitlit 2011.aastal surnud Kim Jong-il.

Kindlasti oodatakse kongressilt heakskiitu Kim Jong-uni briljantsele kaitsepoliitikale, mille mahukus ja ressursikulukus on muljetavaldavad. Väidetevalt kõmmutab Kim Jong-un aastas taevasse tulevärki summas, millega võiks kogu elanikkonnale tagada sooja toiduga söögikorrad aastaringselt. Andmed Põhja-Koreast räägivad laialdasest rahulolematusest lisaks lihtrahvale ka parteiaparaadi seas - pommid süüa ei kõlbavat. Vaevalt küll kongress kaitsepoliitika meetodite kohta hääletama asub, pigem aplodeeritakse neile kestvalt ja kiitvalt pikki minuteid.

Välispoliitiliste avalduste osas oodatakse midagi suhete kohta Hiinaga,mis on ajaloo halvimas seisus. Lisaks on Töölispartei kongress alati võtnud seisukoha Korea poolsaare olukorra kohta ja avaldanud head tahet poolsaare ühendamise kohta. Sel korral ei ole pääsu keskendumisest ebaõiglaste sanktsioonide aadressil, millega maailm sel korral Põhja-Koread üsna edukalt karistama on asunud. Üritus on kindlasti valdavalt sisepoliitiliseks tarbimiseks, kuid sel korral lubatakse kongressi kajastama ka ohtralt välisajakirjanikke.

Tavalistele põhjakorealastele aga ei tähenda Korea Töölispartei 7.kongress muud, kui taaskordseid kannatusi ja ohverdusi. Nimelt on iga põhjakorealane pidanud eraldama ürituse õnnestumise tarbeks reaalset sularaha, osalema lugematutel poliitüritustel ja kogunemistel, dekoreerima maju ja tänavaid, maalima seintele lilli. Lisaks on Põhja-Korea pealinnas aprillikuus peetud kinni tuhandeid inimesi, kes julgeolekuasutuste arvates võiksid oma kohalviibimisega ürituse edenemist takistada. Sellised kahjulikud elemendid viibivad pealinnast kongressi toimumise perioodil eemal. Lisaks on kogu pealinna ligipääs olnud juba nädalaid raskendatud. Linnas on lõpetatud reaalset elu veepealhoidvate mustade turgude tegevus.

Ülevaade kongressist ETV saates Ringvaade