Ida-Aasia välispoliitika jälgimine on viimase kolme nädala jooksul kestnud kõrgetasemeliste kohtumiste konveieri taustal osutunud väljakutsuvaks, kuid mõnusaks mõttematemaatikaks. Näiliselt liitlassuhete tugevdamiseks peetud kohtumised on näiteks Lõuna-Korea asetanud ebamugavasse kahvlisse. Kas Korea poolsaare tuumaküsimus on järjekordne süllekukkunud vahend suurriikide omavahelistes mängudes? Kõikide peetud läbirääkimiste fookus keskendus valdavalt Hiina ning Ameerika Ühendriikide suhetele, millistele Korea probleem on end külge liiminud juba orgaanilise osana.
Järgnev aegrida ning arutlus vaatleb sündmusi eelkõige Korea poolsaare arengute vaatenurgast.
Ootused Ameerika Ühendriikide Ida-Aasia poliitikale
Valge Maja Korea poliitika ümbervaatamise tulemusi oodatakse pikisilmi. Joe Bideni presidendiks asumise järel ei lubanud esimesed signaalid just ülearu – Põhja-Koreast ei kõneldud Hiina ning Iraani kõrval silpigi. Pikaks venis ootus ka Pyongyangis, kus jaanuaris peetud Korea Töölispartei 8.kongressil viidati USA-le kui jätkuvalt prioriteetsele välisvaenlasele, kuid hoiti tagasi otsesemaid rünnakuid vastvalitud presidendi suunal. Märtsis sõlmisid Washington ja Soul kogu Trumpi valitsusajal paksu tüli põhjustanud kaitsekulude jagamise leppe. Meenutagem Trumpi soovi tõstmaks Lõuna-Korea panust viiekordseks vaid ühe aasta jooksul. Joe Bideni liitlassuhete taastamise poliitika tõstis Lõuna-Korea panust annuaalselt 13% võrra lähima viie aasta jooksul, mis on segaste sõnumitega Trumpi poolt tahtmatult käima lükatud kümnete miljardite väärtuses Lõuna-Korea armee moderniseerimisele siiski kahepoolselt kasulik tulemus.
Just liitlassuhete taastamine oli USA välis- ja kaitseministrite, Anthony Blinkeni ja Lloyd Austini 16.märtsil Jaapanist alanud Aasia visiidi peamine eesmärk. Tokyos läks lihtsalt. Kinnitati ühist arusaama kaitsekulude jagamise teemadel, leiti ühisosa Põhja-Korea ohutasemes ning USA kinnitas igakülgset tuge Jaapanile peamises probleemis suhetes Põhja-Koreaga – röövitud jaapanlaste küsimuses. Jaapani peaministri Yoshihide Suga avaldus eeltingimusteta kohtumiseks Kim Jong-uniga oli selleks päevaks veel avalikult esitamata.
Täielik teineteisemõistmine ning selgesõnalised eriarusaamad Soulis
Keerulisemaks läks 18.märtsil Soulis. Blinkeni, Austini ning nende Lõuna-Korea ametivendade ühisel pressikonverentsil vääris jälgimist välisminister Chong Hee-jongi nägu, kui USA ministrid kinnitades raudset liitlassuhet mainisid selgelt jäämist eriarusaamadele Põhja-Korea küsimuses. Taolist selgepiirilist sõnaseadmist Ameerika Ühendriikide administratsiooni suust kahe Korea suhete teemadel tuleb minna otsima väga kaugele ajalukku.
Võib väita, et Blinkeni-Austini visiidi suurimad kaotajad olid Lõuna-Korea president Moon Jae-in ning Põhja-Korea diktaator Kim Jong-un. Kuigi Joe Biden on valimiskampaanias nimetanud Kim Jong-uni pätiks, lubas ta paindlikumat, samm-sammulist ning diplomaatiale koos sanktsioonidega suunatud lähenemist. Tegelikkuses jätkab Biden nii Hiina, kui Põhja-Korea poliitikas eelkäija karmi liini. Põhja-Koreaga läbikäimises piitsa asemel rohkem präänikut proovinud ehk nn.Päikesepaistepoliitikat taaskatsetanud Mooni jaoks, kel jäänud olla ametis napp aasta, on taoline jäikus selgelt takistav päästmaks oma pehme lähenemispoliitika lõplikku läbikukkumist. 2018.aastal kolme tippkohtumisega kahe Korea liidri vahel päädinud Korea sula on jäätunud. 2019.aasta veebruaris Hanois uste paugutamisega lõppenud kohtumine Donald Trumpi ja Kim Jong-uni vahel külmutas Pyongyangi igasuguse avatuse USA suunal. Olukorda pole päästnud ka Mooni administratsiooni üliagar ning selgelt presidendi mainet otseselt kahjustamata kõige lennukamaid algatusi sagedusega kord nädalas esiletoov Lõuna-Korea ühinemisminister Lee In-yong. Põhja-Koreaga uksi avatuna hoida sooviv Lee (loe:Moon) on kahelnud Põhja-Koreale määratud sanktsioonide toimivuses, olnud eestkõneleja nn.lendlehtede vastase seaduse jõustamises, teinud ridamisi ettepanekuid piiriülesteks, kuid selgelt ebareaalseteks koostööalgatusteks, kiitnud heaks mõtte ehitada 2020.aasta kevadel Põhja-Korea poolt õhitud ühisesinduse taastamiseks, kutsunud üles USA-ga peetavate õppuste mahu vähendamiseks jne jne. Vastuseks vaid sõnadeks jäänud ettepanekutele peatas Pyongyang Koreade ühinemisküsimustega tegeleva ametiasutuse tegevuse.
Valed sõnad ja lõputu solvumine
Suhetes Washingtoniga katkes Pyongyangi kannatus märtsis alanud Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide ühisõppuste tõttu. Olgu mainitud, et Põhja-Korea ise viibib juba aastakümneid kõigil talvekuudel stabiilses ja laiaulatuslikus õppuste seisundis. Kütust lisas lõkkesse Anthony Blinkeni 18.märtsi pressikonverentsil teadlikult pillatud fraas “Põhja-Korea tuumadesarmeerimisest”. Mõlemad Koread eelistavad kasutada terminit “Korea poolsaare tuumadesarmeerimine”, kuid ka siin on Põhja-Koreal oma arusaam - vabaneda tuleks Ameerika Ühendriikide tuumavarjust kogu regioonis. Mõjukat eksimist sõnakasutusel on käesolevas loos veelgi. 25.märtsil enam kui 10 kuud kestnud vaikuse järel taaskord ÜRO resolutsioone rikkuvat ballistikat Jaapani suunas lennutanud Põhja-Korea tegevuse kohta suutis Ameerika Ühendriikide Vaikse ookeani väejuhatus kirjeldada kui raketikatsetust, kus tahkel kütusel kiiresti lahinguvalmidusse seatud ballistiline rakett Idamerre langes. “Idameri” kui väljend on punane rätik Jaapanile, kes merd mingil moel korealastele sobiva nimega kutsuda ei soovi. Väejuhatuse kiire parandus kasutatud väljendite osas viis aga endast välja Souli. Sarnaselt ei tohi kunagi eksida vaidlusaluste saarte, õigemini kivirahnude nimeküsimused. Dokdo ning Takeshima on küll ühe ja sama minisaare nimi, kuid äärmiselt laetud ajaloolise sisuga.
Anthony Blinkeni ning Lloyd Austini visiidi positiivse tulemusena tuleb kahtlemata tunnustada järgnenud kolmepoolseid kohtumisi Lõuna-Korea, Jaapani ning Ameerika Ühendriikide rahvusliku julgeoleku nõukogude (ning nende analoogidega Jaapanis ja Lõuna-Koreas) juhtide kohtumist, kus just Ameerika Ühendriikide eestvedamisel üritatakse eraldada Souli ja Tokyo äärmiselt pingelisteks kiskunud suhete põhjuseid neid prioritiseerides. Põhja-Korea oht on üks teemadest, kus osapooled ühel leheküljel püsivad. Kohtumisele järgnes ka Korea Aasia ja Vaikse ookeani asjade ministri Lee Sang-ryoli kohtumine Jaapani ametikaaslase Takehiro Funakoshkiga, kus liiguti edasi ka dekaade sinusoidselt tüli kergitavate ajalooküsimustega.
Tegelikult räägime ju Hiinast?
Vaid päev pärast Ameerika Ühendriikide ministrite kohtumisi Lõuna-Korea ametivendade ning president Mooniga toimus Alaskas Blinkeni ning USA julgeolekunõuniku Jake Sullivani kohtumine Hiina ametikaaslastega. Kohtumise fookuses oli tugevalt ka Põhja-Korea küsimus. Ameerika Ühendriigid andsid selge sõnumi Hiina otsustavast rollist Korea poolsaare tuumavabaks muutmisel. Sõnavaht, mida kuuldud aastakümneid ning mis ei peegelda kaubandustülide taustal mingit reaalset ootust Pekingi käitumise muutumisel, kuid selle väljaütlemine on äärmiselt mõjus. Kuigi Hiina ja Põhja-Korea kaubandussuhted on koroonasuletuses ametlikult sisuliselt katkenud, sõltub Põhja-Korea püsimine Hiina suvast ja soovist rohkem kui kunagi varem. Hiina soov status quoks on vaid tugevnev. Kahe riigi piiridel on alanud ettevalmistused kaubavahetuse taastamiseks ning Pekingi ja Pyongyangi suhted on kiiresti paranenud. Näha Põhja-Korea liidrit kummardamas Hiina sõjakangelaste monumentidele ei ole tavapärane, kuid just nii 2020.aastal korra juhtunud on. Tuleb ka märgata asjaolu, et Hiina on kiiresti asunud tähtsustama oma rolli Korea sõjas. Sõjas, milles osalemistki veel kümmekond aastat tagasi sisuliselt eitati.
Venemaa järgmised avantüürid Hiina kõhu all
25.märtsil, vaid loetud tunnid peale Põhja-Korea raketikatsetust kohtusid Soulis Venemaa ja Lõuna-Korea välisministrid. Valdavalt majandusküsimusi esiletoonud kohtumine sisaldas rafineeritud retoorikat, mis vältis erinevate osapoolte konkreetseid huvisid, kuid ka vastutusi. Sergei Lavrov ei kasutanud ülearu sõnu “hiina” ja “peking”. Taustal peame teadma Venemaa kasvavat huvi näiteks Kagu-Aasias. Ettevaatlik pildidepürgimine näiteks Myanmari “verisel pühapäeval” sõjaväeparaadil osaledes, aga ka Laosesse lennuvälja rajades. Neid arenguid tasub jälgida ka võimaliku Põhja-Korea temaatikasse taassisenemise vaates, kuigi 30 viimast aastat Moskva roll Korea poolsaarel sisuliselt puudub. Kuidas suhestub Peking Venemaa toimetamistesse selgelt Hiina pikaaegsetes mõjupiirkondades, mida Laos, Myanmar ning Põhja-Korea selgelt endast kujutavad? Enne suundumist Souli külastas Sergei Lavrov ka Hiina pealinna, kus tõstatas küsimuse vajadusest vastustuda Lääne finantssüsteemidele. Kas jutuks tulid ka huvid Kagu-Aasias, info puudub. Kindlasti tulid.
K-pop, Taiwan või mikrokiipid?
3.aprillil saabus Lõuna-Korea jaoks järgmine katsumus. Hiinas, Xiameni linnas (mis asub vahetult Taiwani väina lähistel) kohtus Hiina välisminister Wang Yi Lõuna-Korea välisministri Chong Hee-yongiga. Viimane Lõuna-Korea välisministri Hiinasse leidis aset 2017.aastal vahetult Ameerika raketisüsteemi THAAD paigutamise järel tekkinud ulatusliku kaubandustüliga. Meenutagem, et Hiina lõpetas turismireisid Lõuna-Koreasse, keelas populaarsete korea kaubamärkide tegevuse Hiinas ning piiras korea laine mõjusid. Lisaks eelpooltoodud loetelule pingestavad täna naabrite suhteid üliolulised investeeringud mikrokiipide valmistamisesse, kus just Korea ning Taiwani ettevõtete käes püsivasse globaalsesse domineerimisse soovitakse kiilu lüüa Hiinast, aga muide ka Ameerika Ühendriikidest. Kohtumisel arutati Põhja-Korea tuumaküsimust ning Lõuna-Korea osalemist nn.Uue Siidtee algatuses. Hiina sammud suhete parandamiseks Lõuna-Koreaga on olnud selgelt tajutavad, kuid küsigem, kuhu asetab nende algatuste realiseerimisel end Soul juhul, kui teemaks tõuseks Taiwani ründamine Hiina poolt?
Kokkuvõtteks
Põhja-Korea küsimus domineerib Ida-Aasia poliitikas endiselt määral, mis vajab osapoolte tähelepanu. Mida kauem Ameerika Ühendriigid selgepiirilise lähenemisega viivitavad, seda tõenäolisemaks muutuvad Põhja-Korea agressiivsed sammud. Trumpilik kannapöörete stiil ennetavatest rünnakutest armastuskirjadeni poleks usutav. Läänelikus retoorikas provokatsioonideks nimetatavad raketikatsetused (nii mastaapne relvaarendusprogramm vajab ka pragmaatilises vaates siiski katsetamist) sagenevad. 26.märtsil (päev peale Põhja-Korea katsetust) 11 aastat tagasi Põhja-Korea torpeedo poolt uputatud korveti Cheonan mälestusüritusel esines harjumuspäraselt vaoshoitud Moon Jae-in avaldusega, lubades tipptehnoloogilist vastust mistahes rünnakule mistahes lähtepunktist. Avalduse toon kannab selget sõnumit regionaalsetest pingetest ja nende kasvust. Põhja-Korea 25.märtsi katsetus polnud liiga väike, et tähelepanu vältida. Samas ka mitte piisavalt oluline, et üle reageerida. Toimunu meenutas siiski probleemi jätkuvat olemasolu kõigile osapooltele.
Aprilli keskel kohtuvad Washingtonis Ameerika Ühendriikide president ning Jaapani peaminister, kuu lõpus on Valge Maja uksel ootel Moon Jae-in. Lõuna-Koreal on selgelt pooli valides üha keerukam rääkida stabiilsusest ja rahust poolsaarel, eriti lähenevate ning alati üliemotsionaalsete presidendivalimiste kampaania seisundis. Põhja-Koreal on taaskord võimalus väga vähe olulist kaotada.
Lugu ilmus 10.aprilli Postimehe lisas AK: https://leht.postimees.ee/7220354/erki-loigom-diplomaatiline-turmtuli-ida-aasias-pohja-korea-kastmes
No comments:
Post a Comment