Tuumapokker sai uue mängija - Putin ajas Korea kaardipaki sassi.

25.aprillil Venemaal Vladivostokis kohtunud Põhja-Korea liider Kim Jong-un ja Venemaa president Vladimir Putin teatasid juba enne kohtumist, et siduvaid lepinguid ja ühisavaldusi ei tule. Sellele vaatamata on paaritunniste läbirääkimiste tagasiside ja signaalide hulk suurem kui „We’ll see what happens“ stiilis lõppdokumentidega päädinud Põhja-Korea varasemad kohtumine ameeriklastega Singapuris. Rääkimata tühja kõhu ja tüliga lõppenud laialiminemisest veebruari lõpus Hanois. Vladimir Putini pressikonverents oli avameelne ning kinnitas mitmeid analüütikute julgemaidki spekulatsioone, jättes samas ohtralt  ridavahelist tõlgendamisruumi. Edasine rahuprotsess Korea poolsaarel muutus pigem segasemaks kui selgemaks.

Üks on selge - Kim Jong-uni režiim on hädas. ÜRO sanktsioonidepakett on tõhus ning vankumatu. Sellega on liitunud ja surve avaldamises Pyongyangile osalevad ka Hiina ja Venemaa. Peale  kõneluste katkemist ameeriklastega ning umbusalduse kerkimist kahe Korea vahel on avanenud aken just Venemaale, kelles Kim otsib uut kaaslast teda ahistavate piirangute leevendamiseks. Kimi uueks loodetud päästerõngaks on Putin, kelle huvi Põhja-Korea kaudu Ida-Aasia suurtesse mängudesse naasta on kasvanud alates 2018.aasta maikuust hüppeliselt. 1990.aastal olid Nõukogude Liit ja Hiina Põhja-Koreale võrdse suurusega kaubanduspartnerid, kuid juba loetud aastad hiljem Venemaa panus sisuliselt lakkas. Tänapäeval hinnatakse kaubavahetuse mahu erinevuseks kahe endise strateegilise liitlase vahel kuni 60 korda ja seda vaid ametlikes paberites kajastuvate numbrite järgi. 2018.aastal vahetasid Venemaa ja Põhja-Korea kaupu vaid 30 miljoni dollari ulatuses. Olulise osa Põhja-Korea eluliinist tagav illegaalne kauplemine on sisuliselt sajaprotsendiliselt Hiina poole kaldu. Aprillikuus veeti üle Yalu jõe Põhja-Koreasse parvedel juba vanu Hiina liinibusse! Põhja-Korea keelatud söeostudega jäi lühikese perioodi vältel vahele juba teine Lõuna-Korea ettevõte. Venemaa suhteliselt lennukat toimetamist vaikimisi jälgiv Hiina endisaegset ping-pongi mängu ei karda. Vanaisa Kim Il-sungil oli kombeks liitlasi kordamööda teineteise vastu tülli ajada ja ise koor riisuda, kuid hetkel Kim Jong-unil selline võimalus puudub. Hiina ja Venemaa strateegilised huvid kattuvad endiselt – mõlemat rahuldab (tuumarelvadega) Põhja-Korea seni, kuni see püsib stabiilsena ning rahulikuna.

Ehitajast treeneriks, maalrist õpetajaks!

Vaatamata olematule omavahelisele kaubavahetusele kujunes Vladivostoki kohtumise peamiseks teemaks ikkagi majanduskoostöö. Lähemas perspektiivis vaevab osapooli teadmine, et 22.detsembril 2019 peavad kõik põhjakorealastest töötajad olema saadetud tagasi kodumaale. Veel aastapäevad tagasi töötas Venemaa Kaug-idas ligi viiskümmend tuhat põhjakorealasest ehitajat. Sarnaselt hiinlastele, kes kontrollivad regioonis põllumajandust, haldavad ehitussektorit Põhja-Korea

ettevõtted. Põhjakorealased on oskuslikud, soodsad ja seaduskuulelikud töötajad, kes peavad Venemaal toimetamist saama jätkata ka peale detsembrit. Just sedasi kõlas pressikonverentsil Putini sõnum. Märtsis Pyongyangi külastanud Riigiduuma delegatsiooni liige, Õiglase Venemaa saadik, Sahhalinilt päris Fedot Tumusov kõneles lihtsas keeles põhjakorealaste inimlikku soovi leida mudel, mis võimaldab ka peale 22.detsembrit töötajatel Venemaal jätkata. Sanktsioonidest möödavaatava vormi otsimine sai kinnitust nüüd ka Putini sõnade läbi, kes käsitleb teemat kui humanitaarküsimust. Tegelikult ei ole väljakutse ei vähemas ega enamas kui ehitushindade stabiilsuses Venemaa Kaug-idas ning kümnete miljonite dollarite teenimises Põhja-Korea jaoks. Edaspidi võime põhjakorealasi kohata ilmselt ametinimedega „treener“, „juhendaja“ või „õpetaja“. Sarnast petumudelit on Pyongyang rakendanud mõnes Aafrika riigis, näiteks Senegalis.

Koreade ja Venemaa kattuvad huvid
Üllatuslikult avameelselt tunnistas Vene president ka kümmekond aastat laual ja vahepeal lauasahtlis vedelenud gaasitoru ehitamise vajadust Venemaalt Lõuna-Koreasse. Küll jõudis Putin võimalik, et Venemaa peamise huviküsimuse juurde Koreas, väga omapärasel moel. Kirjeldades Korea

tuumadesarmeerimise protsessi kui kõigi regioonis asuvate riikide ühist panust nõudvat, leidis Vene riigipea, et hetkel on nii kiirete arengute jaoks veel vara ning piisavat usaldust osapoolte vahel ei jagu. Selle sujuvaks tekitamiseks vajabki Põhja-Korea mitmeid koostööprojekte, milliste hulka Venemaa gaasitoru ja raudteeprojektid suurepäraselt sobiksid. Samuti pidas Putin oluliseks meenutada, et tuumakriisi ei lahendata vaid kahepoolseid lepinguid sõlmides. Sellega meenutas president vajadust naasta kuuepoolsete kõneluste juurde. Olukorras, kus kasvamas on üleüldine usaldamatus Lõuna- ja Põhja-Korea ning Ameerika Ühendriikide vahel, võimaldaks varasemalt ebaõnnestunud (põhja lasi selle 2009.aastal Pyongyang) formaat naasta ka Moskval rahutuvina suurde mängu. Vaatame korra gloobust. Kas gaasitoru läbi Põhja-Korea ja üle demilitariseeritud tsooni Lõunasse vaatav ots ka ameeriklaste heakskiidu saaks ning energiavarustuse vaatenurgast saareriigiks liigituv Lõuna-Korea tuntavat energia hinnalangust saaks nautida, on vara spekuleerida. President Moon Jae-in on teinud põhjanaabriga veidi enam kui aastaga ära tohutu kahepoolse eeltöö ning loonud valmiduse Vene energia kasutuselevõtuks. Leevendusteta sanktsioonides jääb see kõik siiski fantaasiaks. Erandite ja leevenduste saavutamine on seega nii Venemaa kui Lõuna-Korea huvides ning sobivad ka Hiinale. Pressikonverentsil tuletas Putin Washingtonile otsesõnu meelde vajadust siira edasiliikumissoovi korral samm-sammulist (loe: olukorra külmutamist), mitte täielikku, kohest ja tõendatud Põhja-Korea desarmeerimist. Venemaad ei häirinud tegelikult Põhja-Korea tuumarelvad isegi siis, kui nende katsetuste tulemusel klirisesid aknaklaasid majadel kuni Vladivostokini välja. Putin meenutas pressile sedagi, et Moskva ei tunnista Põhja-Koread kunagi tuumariigina. Nagu ka Pakistani, Indiat ja Iisraeli. Viimast loetelu ta siiski Vladivostokis ette ei lugenud.

Majandusküsimustes kõnelesid liidrid ühise ärifoorumi formaadi jätkuvast edendamisest, silla- ja teedeehitusest kahe riigi vahel, erimajandustsoonide käekäigust ning Põhja-Korea lennufirmale Air Koryo uue reisilennuki ostust-müügist. Delegatsioonide koosseisud andsid tunnistust keskendumisest taristuprojektidele ja energeetikale. 

Mida tähendab tuumadesarmeerimine?
Endiselt valitseb suur segadus mõiste „tuumadesarmeerimine“ tõlgendamises. Vladimir Putin andis ridade vahelt mõista, et tema jaoks käib jutt kogu poolsaare kohta. Põhja-Korea vajab tuuma- ja raketiprogrammist loobumiseks selget garantiid režiimi säilimisele. Kõikide osapoolte ühise panuse vajadusele viitamine kannab sõnumit Ameerika Ühendriikidele, kelle tuumavihmavari peab sellisel juhul kaduma ka Lõuna-Koreast. Milline võimas garantii peab see olema, mida Pyongyangile anda saaks? Kes selle anda suudab? Venemaa on erinevaid mudeleid katsetamas Süürias, Liibüas ja Venezuelas. Kas  sarnase mudeli rakendamine oleks võimalik ka Koreas? Kuidas suhestub pilti Hiina kasvav agressiivsus ja võimekus? Millal muutub kõneluste objektiks tavarelvastus?

Harjumuspärased jõujooned, borš ja pelmeenid
Washingtonis vaadatakse Vladivostoki järelkajadele ilmselt üsna nõutus jõuetuses. Hanoi äpardumise järel oli Venemaa agressiivsem mängutulek aimatav. Kim, kes väldib Trumpi kritiseerimast, on nõudnud John Boltoni ja Mike Pompeo kõrvaldamist tuumakõnelustelt. Ameeriklastel seisavad ees põhimõttelised valikud edasiste kõneluste strateegia kujundamisel. Põhja-Korea pidi olema Trumpi välispoliitiline edulugu siseturul tarbimiseks. Oluline on lisada, et Venemaa on Pyongyangi suunal näidanud ise kasvavat initsiatiivi (https://arvamus.postimees.ee/6567130/erki-loigom-mida-teeb-venemaa-korea-poolsaarel) ning äsjane kohtumine toimus just Moskva pealekäimisel. Õhus on Hiina presidendi Xi Jinpingi esimene Pyongyangi visiit, mis võib toimuda juba maikuu teises pooles.

Põhja-Koreast on saamas Belt and Road Initiative osaline samuti kaasajastatud raudteevõrgu, seekord Hiina toetusel rajatava abil. Isa tuleb koju ja vanad sõbrad saavad kokku.

Kohtumisel suhtles pressiga otse ka (esmakordselt ajaloos üldse!)  Kim Jong-un, kellele saabumisel Vladivostokki torgati nina alla kolmevärviline Venemaa televisiooni mikrofon, millesse üsna kohmetu liider  lausus paarikümne sekundi jooksul Venemaad kiitvad, kuid üsna takerduvad laused. Põhja-Koreas on Suure Juhi jaoks sellised kooskõlastamata olukorrad välistatud ning reporterite hilisemate päringute peale mees lihtsalt vaikis. Milline reaktsioon võiks sarnasele reporteri „matslikkusele“ järgneda Põhja-Koreas, ei pea pikalt mõistatama. Äsja kaotas töö Kim Jong-uni fotograaf, kelle välgusähvatus jättis fotole valguslaigu keset Austatud Marssali kaela. Erinevalt varasematest visiitidest Singapuri ja Vietnami, ei külastanud Kim kohalikke ettevõtteid, mis on pretsedenditu. Millise mulje jätsid Kimile borš ja pelmeenid ei ole teada, kuid Venemaale saabumisel pakutud traditsioonilised sai ja sool käisid rafineeritud maitsemeelega gurmaani suus silmnähtavalt ringi.

Visiidi tulemuslikkust saab hinnata lähinädalate ja -kuude jooksul jälgides Venemaa tegevusi ÜRO-s Korea küsimustes. Tegutsema asutakse ka Washingtonis, ootel on Tokyo.

Mis mängu mängib Koreas Venemaa?

NL-i osalusele jaapanivastases võitluses loodud memoriaal

Venemaa globaalse mõjusfääri laiendamise pikaajaline programm on jõudnud faasi, kus külapoest ostetud militaarvarustuse kamoflaažjutu taha ei pea oma kavatsusi enam peitma. Peale Gruusia ja Ukraina avantüüre harjutati sõjapidamist ja testiti relvastust Süürias. Nüüd süüdistab Moskva peale enda sõjaväelaste saatmist Venezuelasse hoopis ameeriklasi selle siseasjadesse sekkumises ning Liibüas taashoogustunud katsete taga Tripolisse uus valitsus istutada, on teadagi kelle tugi. Sellesse mustrisse sobitub ka peale Ameerika Ühendriikide ja Põhja-Korea ebaõnnestunud tippkohtumist veebruari lõpus Venemaa initsiatiivil (!) käivitunud aktiivne kontaktiotsimine Pyongyangis, Põhja-Koreas.

Kim mängib taas Venemaad ja Hiinat teineteise vastu?
Kui Eesti president väidetavalt palub audientsi Kremlis, siis Põhja-Korea isevalitseja (keda Ameerika välisminister Mike Pompeo juba kogemata türanniks nimetas, https://www.channelnewsasia.com/news/asia/mike-pompeo-agrees-north-korean-leader-kim-jong-un-tyrant-11428292 ) on seda masti riigijuht, kelle vastuvõttu palub Vladimir Putin ise. Just sedapidi on jõuvektorid Venemaa ja Põhja-Korea oodatava tippkohtumise korraldamisel liikunud. Seni viimane kõrge kontakt riigijuhtide tasemel leidis aset vahetult enne Kim Jong-ili surma, 2011.aasta suvel Vladivostokis. Venemaa presidendiks oli siis keegi Medvedev. Venemaa on peale Nõukogude Liidu lagunemist kaotanud Põhja-Korea vastu arvestatava huvi, seda nii poliitiliselt kui majanduslikult. 1988.aasta Souli olümpia ja perestroika tuultes asus Nõukogude Liit sarnaselt Hiinale pragmaatiliste suhete otsimise teele maailmale avaneva Korea Vabariigi ehk Lõuna-Koreaga. Ideoloogilist pettumust väljanäidanud põhjakorealased kaotasid Nõukogude Liidu toe selle lagunedes 1991.aastal sisuliselt täielikult. Mõned analüütikud näevad ka seekordsetes lähenemisplaanides võimalikku ja ajaloos kordunud Kim Il-sungi edukat Pekingi ja Moskva teineteise vastu väljamängimise mustrit, kuid süvenedes kahe hiidriigi majandusliku mõju dünaamikasse Põhja-

Putin Pyongyangis aastal 2000

Koreas, siis see väide kindlasti ei päde. Nõukogude perioodil moodustasid Põhja-Korea kaubavahetuses Hiina ja Nõukogude Liit üsna võrdse osa, kuid peale viimase kokkuvarisemist kaldus kaalukauss Hiina poolele sisuliselt sajaprotsendiliselt. Põhja-Korea majandust adekvaatselt mõõtvat statistikat olemas pole, kuid on selge, et Hiina käes on endiselt paaririigi nabanöör. 

Kim Jong-un on teinud suhetes Hiinaga olulisi vigu. Tulles 2011.aasta lõpus võimule alustas noor ja vähese autoriteediga liider kiiret puhastuslainet ning esmalt kannatasid selles Hiinaga sooje suhteid pooldavad poliitikud ja riigitegelased. Suhted Hiinaga halvenesid järsult piirini, kus need polnud olnud aastakümneid. Hukati Hiinaga reaalselt tihedat majanduskoostööd vedanud Kim Jong-uni lähisugulane ja poliitiline rivaal, Jang Song-thaek. Tuuma- ja raketiprogrammide arendamise ja katsetamise tulemusel riigile määratud väga karm sanktsioonide pakett on sundinud režiimi pehmendama oma positsioone ning alates 2018.aasta algusest on Põhja-Korea globaalsel diplomaatialaval tagasi nii nagu ei kunagi varem. Sellest mängust ei soovi eemale jääda ka Moskva.

Moskva valikud on olnud seotud majandusega. Kas ka edaspidi?
Venemaa ja Põhja-Korea on üritanud taastada regulaarset suhtlust viimased kaks aastakümmet. Moskva toel on remonditud Põhja-Koreas raudteevõrku, ehitatud sildu. Edukaks on osutunud koostöö, mis on seotud põhjakorealastest tööjõu rendiga Venemaa Kaug-idasse, kus teatud piirkondades on näiteks ehitussektor sisuliselt kogumahus Põhja-Koreaga seotud Vene ettevõtete kontrolli all. Põhjakorealastest ehitajad on kohusetundlikud, oskustega ning tellijaile soodsad. ÜRO resolutsioon 2397 nõuab käesoleva aasta detsembriks põhjakorealastest töötajatest loobumist kogu maailmas. Hinnanguliselt töötab piiri taga üle saja tuhande põhjakorealase, neist pooled Venemaal ning tulu toodetakse režiimile suurusjärgus miljard dollarit aastas. Need on väga märkimisväärsed numbrid kõigi huvitatud osapoolte jaoks. 2015.aastal loodud Venemaa ja Põhja-Korea ärifoorum, mis algselt pidi kahepoolset koostööd arutama sagedusega kord aastas, on korraldamas juba üheksandat kohtumist. Enam kui pooled neist on toimunud viimase pooleteise aasta jooksul andes tunnistust poolte pingutustest leida sanktsioonide raames võimalusi pooltele kasuliku koostöö jätkamiseks. Viimane lohisev lausekonstruktsioon on muide laenatud selle koostööformaadi viimaste kohtumiste lõppdokumentidest.

Vene diplomaatia raskekahurvägi on liikvel
Kutse külastada Moskvat esitas Kim Jong-unile Pyongangi maikuus 2018 väisanud Venemaa välisminister Sergei Lavrov. Singapuris juunisse plaanitud Donald Trumpiga peetava ajaloolise tippkohtumise  ootuses Pyongyang

Valetina Matvienko Pyongyangis

sellele selget vastust ei andnud, kuid Venemaa katsed kutset meenutada on olnud järjekindlad. 8.septembril kordas palvet Venemaa Föderatsiooninõukogu spiiker Valentina Matvienko, kes esindas Kremli Korea Rahvademokraatliku Vabariigi 70nda juubeli mastaapsetel üritustel. Venemaa parlamendiliikmed ja majandustegelased viibivad Pyongyangis regulaarselt. Äpardunud Hanoi tippkohtumise järel on diplomaatiline turmtuli rockstaar Kimi kutsumiseks esinema Kremli pealaval võtnud uued mõõted. Moskvas on kohtunud riikide asevälisministrid, Pyongyangi külastas Venemaa siseminister Vladimir Kolokoltsev.  Sõlmitud, õigemini värskendatud on välissuhete raamleping perioodiks 2019-2020. Venemaa on oma Pyongyangi saatkonda toonud ajutiselt tööle lisaks suursaadikule endise suursaadiku Ameerika Ühendriikides, Sergei Kisljaki, kes on üks Trumpi väidetavate keelatud vene kontaktide arhitekte ning tunneb hästi Ameerika aasia poliitikat. Külma sõja elemendid Ida-Aasias ei ole olnud kadunud ka vahepealsetel näiliselt rahulikel aegadel. Olukord sisenemaks Korea ja kogu Ida-Aasia jõujoonte väänamiseks regioonis on Venemaa jaoks tõeliselt soodne. 

Lõuna-Korea ja Jaapani vastikud valikud
Lõuna-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhted koreasisestes küsimustes on paigalseisus. President Moon Jae-ini „päiksepaistepoliitika 2.0“ on takerdunud Washingtoni kõigutamatu, täieliku ja tõestatud Põhja-Korea tuumadesarmeerimise nõudesse. Moon otsib erandite tegemise võimalusi põhjanaabrit survestavasse sanktsioonide paketti, seni tulutult. Tüli Lõuna-Korea julgeoleku tagamise maksumuse teemadel Washingtoniga pole leidnud pikaajalist lahendust. Moskva ja Soul on ühisel meelel tulevase energiakoostöö teemadel, millise õnnestumiseks on tarvis Põhja-Korea territooriumil kulgevat torujuhet. Energiatarnete vaatenurgast on Lõuna-Korea endiselt saar, kuhu tarned saabuvad vaid meritsi. Majandushiiu energiatarve pigem kasvab kui kahaneb ning Venemaa huvi Lõuna-Korea turu vastu on mõistetav. Kuriilide kuuluvuse elluäratatud dialoog Jaapaniga on tihendanud ka Vene-Jaapani suhteid. Jaapanil, sarnaselt Lõuna-Koreaga, on ees rahadejagamine kaitsekulude teemadel Trumpiga.

Kui kaugele lubab Hiina Venemaal edeneda?
Küsimusi võib tekitada üsna ebaolulise mahuga (kaubavahetuses Põhja-Koreaga Venemaa 100 miljonit Hiina 5-6 miljardi dollari vastu) majanduskoostöö kõrval Hiina suhtumine võimalikku Venemaa poliitilise ja militaarse mõju kasvu Korea poolsaarel. Iraani tuumaleppe lagunemise foonil on Venemaa pakkunud nende endi sõnul

Sergei Kisljak (vasakul) delegatsiooniga P-Koreas

tasakaalustatud vahendaja rolli Korea tuumaküsimuse lahendamiseks ning selle peaprintsiibid rahuldaksid ka Pekingi huve ja nägemust. Meenutatavasti sõlmisid Hiina ja Venemaa 2017.aastal tuumakriisi ärevaimatel hetkedel nn.roadmapi Korea tuumakriisi ohjamiseks. Ameerika rahvusliku julgeolekunõuniku, äärmuslikke (mõne analüütiku sõnul lauslolle või naiivseid) lahendusi pakkuva John Boltoni Liibüa mudel vihastas Põhja-Koread põhjalikult ning Venemaa lähenemine võiks Kimile hetkel sobida kui alternatiivne võimalus säilitada tuumaprogramm ja tagada režiimile lojaalsuse säilimiseks vajalik majanduskasv. Nendel teemadel peatub ka Pyongyangis kokkukutsutud kummitempel, Suur Rahvaassamblee. Küsimusi on rohkem, kui analüüsid selgeid vastuseid suudavad pakkuda. Olukord Põhja-Koreas on muutumas kriitiliseks – kummitama on asunud taas toidunappus, riigi kontrolli all olevad tehased seiskuvad toormepuuduses, taas on pead tõstmas tuberkuloosiepideemia jne.  

Millised on Venemaa huvid Koreas tegelikult? Kui kaugele lubab Peking Pyongyangil suhetes Moskvaga edeneda? Kas Kim Jong-un end nurkavärvinuna leiab balansi kahe suure rivaali vahel ja tagab režiimi püsimise? Mis saab Kimi ja Trumpi suurest sõprusest? Suur mäng nimega „Külm sõda“ suurte mängijatega väikestel laudadel jätkub.