Keerukamad piirid on mind alati
köitnud. Alguse sai kõik 1989.aasta sügisel Ida-Saksamaal
pioneerilaagris, kui Berliinis nähtud ning inimeste elustiile eraldav
müür mõtted pöördumatult peas liikuma pani. Kuigi maailm liigub taas
pigem tarade rajamise suunas, on olemas paiku, kus füüsilise piirde
puudumisest hoolimata elavad rahvad hämmastavas eraldatuses. Üks selline
paik on Hiina ja Põhja-Korea piir, mis kulgeb valdavalt Tumeni ja Yalu
jõgesid mööda ning peidab endas 21.sajandisse mittesobivaid lugusid.
Kaasaegsetest piiridest peetakse kindlaimaks ja sisuliselt läbimatuks kahe Korea vahelist ning nelja kilomeetri laiust miinivälja, mida millegipärast demilitariseeritud tsooniks nimetatakse. Selle kaudu on põgenenud vaid kümmekond põhjakorealast, kõik vaid tsoonis aegateenivad sõdurid. Seevastu paariariigi eraldusjoon ainsa ajaloolise ja varasemalt ideoloogilise liitlase Hiinaga on sisuliselt piireteta. Ometigi peab see piir ennast ise, kuid muudab kahe riigi piirialade läbikäimise omamoodi majanduslikuks ja väga aktiivseks subkultuuriks. Kuidas on selline vastuolu võimalik?
Järgnevate näidete toel saab olukord ehk
veidi selgemaks. Loe siit edasi: http://hiinakorea2018.blogspot.com
No comments:
Post a Comment