Ameerika ja Põhja-Korea tippkohtumine jääb ära? Kindel on see, et kindel ei saa milleski olla.

24.mail Valgest majast tulnud teade sajandi diplomaatiliseks kurioosumiks ristitud kohtumise ärajätmisest Põhja-Korea liidri Kim Jong-uni ja Donald Trumpi vahel asetas arengud Ida-Aasias tagasi loogilistesse rööbastesse. 

Ameerika Ühendriikide Aasia poliitika on olnud hektiline. Põhja-Koreaga läbirääkimistesse siseneti kindlat teekava ja eesmärki omamata. Sellele väitele annavad tõestust üsna regulaarsed ameeriklaste suunamuutused, mis käsitlesid vajadust seada kohtumisele Pyongyangi peremehega eeltingimusi. Kord olid need vajalikud, siis taas mitte. Mida lähemale 12.juuniks seatud tähtaeg saabus, seda kindlamaks Trumpi administratsiooni positsioon küll muutus, kuid sellel korral keerati vint totaalse ja pöördumatu denukleariseerimise nõudega selgelt üle. Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriigid said mõistest „denukleariseerimine“ lihtsalt väga erinevalt aru ning lähenemist keeruka sõna tõlgendamisel ei toimunud. Donald Trump on kas ülipeeneid diplomaatilisi keerdkäike armastav stabiilne geenius või Põhja-Korea küsimuses täiesti kogenematu, kuid läbi Boltoni ja Pompeo suude korduvalt mainitud Liibüa stsenaariumid (nii tuumarelvaprogrammist loobumiseks, aga ka ähvardused Gaddaffi saatuse ainetel) ei olnud kõige nutikamad meetodid poliitilise tahte näitamiseks. Põhja-Korea asevälisministri Choe Son-hui  diagnoosiga Pompeo aadressil (Choe nimetas Pompeo juttu lolliks) võis vaid nõus olla. Siiski jättis Kim Jong-un läbi aseministri taseme selliseid sõnu loopides ukse võimalikeks pööreteks endiselt lahti.

Just poliitiline tahe on see, mis hetkel Korea sulale pidurit on tõmmanud. Äärmises usaldamatuse õhkkonnas (mitmed katsed lähiajaloos Põhja-Koreaga toimivaid lepinguid sõlmida on ebaõnnestunud) olnuks tarvis meeletut tahet mõlemalt poolt. Võimalik, et reaalpoliitika sundis fanfaaride ja õhupallidega täidetud perioodil alates jaanuarist vaid heade diilidega harjunud Donald Trumpi maa peale tagasi – Põhja-Koreaga ei ole võimalik kiire ja toimiva lahenduse saavutamine.

Tuumarajatise likvideerimine

Eriti jõupositsioonilt, mida Ameerika president armastab. Põhja-Korea on maailma üldsust petnud korduvalt. Kas seekordsed suured ja kõlavad tahteavaldused ning neid kinnitavad tegevused on olnud siiski väheolulised. Võimalik Korea sõja lõpetamine, ajavööndite ühtlustamine, Punggye-ri tuumapolügooni teatraalne hävitamine, kolme korea-ameeriklase vabastamine jpt. Panmunjomi deklaratsioonis toodud algatused ei muuda võimaliku tegeliku soovi osas Koreas kestva rahuni jõuda, mitte midagi. Ma siiski ei alahinda Aasiale omast sümbolismi, sest just sellistest algatustest on võimalik jõuda sisulise koostöö ja arenguteni ning etendused on vajalikud. 

Viimase poolaasta protsesse jälgides on mind saatnud mõõdukas skepsis. Ärajäävast kohtumisest on  siiralt kahju. Näiteks poliitilise mänguilu poolest, kuid peamiselt tuleb kaasa tunda Lõuna-Korea presidendile Moon Jae-inile, kes naudib hetkel kodupubliku enneolematut toetust oma Päikesepaistepoliitikale. Moon on suutnud kasutada ära avanenud lühikese akna suhete parandamiseks põhjanaabriga ning tegevustes on jõutud sisuliste koostööprojektide arutamiseni näiteks humanitaar- ja majanduskoostöö küsimustes. Sarnaselt Hiina ja Korea piirialadele ootasid ka demilitariseeritud tsoonist lõunapoole jäävad korealased piiriülese koostöö (Kaesongi tööstuspark ning turism DMZ-sse) taastumist. Loodetevasti jätkub korealastel siin ja sealpool demilitariseeritud tsooni tahet edasi minna. Põhja-Korea on asunud ennaktempos rajama näiteks turismiinfrastrktuuri (170 uut hotelli ja lennujaam kuurortlinnas Wonsanis) rannikualadel, sihtides peamiselt lõunanaabreid ning muidugi hiinlasi. Ülesse on soojendatud kolme või lausa neljapoolse osalusega mitmete erimajandustsoonide rajamised Põhja-Korea territooriumil. Ainelise heaolu parendamine on kõikide režiimide peamine eesmärk ning selles vallas ei ole erandiks ka Põhja-Korea.

Kaubarong Hiinast Põhja-Koreasse kaupu vedamas

Majandusarengust kõnelemisel ei ole põhjust Kim Jong-uni siiruses kahelda. 2016.aasta kevadel toimunud Korea Töölispartei 7.kongressi kinnitatud viisaastakuplaan nägi ette tuumarelvade ja majanduse eelisarendamist. Kuigi globaalselt tunnustatud kriteeriumite järgi ei pruugi Põhja-Korea kvalifitseeruda tuumariigiks, on tõsiasi siiski maailmale juba mitmeid aastaid nähtav – relvaprogramm on olnud edukas ning Põhja-Korea võimekus olla ohtlik suurenenud. Kas tegemist on kaitseotstarbelise arenguga või mitte, on juba poliitiliste eelistuste ja arusaamade küsimus. Kindlasti tuli Kim Jong-unile üllatusena Donald Trumpi kindlameelsus riigi survestamisel, kuid peamine faktor sanktsioonide edukuses on olnud Hiina pühendumine nendele. Hiinal on Kim Jong-uni ülbusest lihtsalt kõrini ning mingil moel on tarvis noort energilist liidrit vaos hoida. Kaks väga suursugusel moel peetud kohtumist Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi vahel kinnitavad Hiina strateegilisi huve. Ühtlasi saadeti nende kohtumistega naabrusele ja ka Ameerikale selge sõnum, kes regioonis ohje hoiab. Võimalik on ka Venemaa suurem sekkumine tekkinud olukorda. Venemaast on saanud Põhja-Korea jaoks majanduslik eluliin, riik tarnib Pyongyangile sanktsioonidega maksimaalselt lubatud kogused kütuseid ning mitmed Venemaa Kaug-Ida piirkonnad sõltuvalt otseselt põhjakorealastest tööjõust. 2019.aasta lõpuks peaks kogu Põhja-Korea passidega tööliskond olema saadetud kodumaale tagasi, kuid hetkel mehitatus vähenenud kindlasti ei ole, pigem vastupidi. Peale Kim Jong-uni ja Xi Jinpingi esimest kohtumist märtsis on ka Hiina pigistanud mitmete piirangute osas silmad veelgi enam pilukile ning reaalne majandustegevus piiriregioonis on taastumas. Ametlikes tollipaberites on enamike keelatud kaupade ridadel endiselt null, kuid reaalne elu räägib millestki muust. Sanktsioonid pigustavad Põhja-Koread oluliselt ning majandusliku leevenduse  vajadus on režiimile suurem kui kunagi varem. See lubab tekkinud sula jätkumist ka lähitulevikus. Nobeli rahupreemiate jagamine on siiski selgelt ennatlik. 

Eraldi käsitlust vajaks Jaapani olukord, kelle peamised huvid on jäänud vaatamata aktiivsele diplomaatiale nii Lõuna-Korea kui Ameerika Ühendriikidega tähelepanuta. Niigi laia teemade paketti Panmunjomis ei mahtunud röövitud jaapanlaste probleem, millele Moon lubas võimalusel tähelepanu juhtida. Donald Trumpi ei huvita Tokyo kui liitlase soov reguleerida kesk- ja lühimaarakettide

Kim Jong-uni kõrval on kasvanud daamide võim riigitüüri juures

temaatikat, millised ohustavat Jaapanit ka reaalselt. Trump nii väikestes kategooriates ei mõtle, teda erutavad vaid  suuremad väljakutsed – kontinentidevahelised raketid. Seetõttu on Tokyo kutsunud erinevalt teistest naabritest hoopis kaitsevõime tugevdamisele ning kiitnud heaks Max Thunderi sarnaste õppuste laiendamisele. Jaapani ja Põhja-Korea tippkohtumisest kahjuks enam ei räägita.

Kaasa tuleb tunda tekkinud olukorras kindlasti tavalistele põhjakorealastele. Sulaperiood väljendus Põhja-Koreas ülespuhutud ootustes lausa Koreade ühinemisele, majanduslikule avatusele ning mitmetele muudele vabadustele. Need lootused saavad nüüd purustatud. Põhja-Korea meedia on olnud kogu protsessi kajastamisel küll äärmiselt ettevaatliku sõnaseadmisega, jättes endale taganemistee nägu kaotamata, kuid mõnevõrra paranenud infoliikumine riigis on toonud võimalikud arengud igasse kodusse. Lähinädalatel on ilmselt oodata uut lainet Kim Jong-uni geniaalsuse kiitmisel Põhja-Korea meediaruuporis ning välisvaenlaseks jäänud Ameerika Ühendriikide süüdistamisel rahuprotsessi hävitamisel. Kim Jong-unile on areng kindlasti sobilik, ameerikavastasus on Põhja-Korea olemuse nurgakivi. 

Seekord keerati vint kiire tempo, liiga resoluutsete nõuete ja kindlapiirilisuse puudumisega üle. Keegi ei tahtnud kaotajaks jääda, kuid protsess ei ole veel surnud. Kim Jong-uni pitsitab endiselt eksistentsiaalne vajadus tagada jätkuv majanduskasv eliidi toetuse säilitamiseks. Hiina soovib vasalli säilimist, Lõuna-Korea rahu ja Ameerika Ühendriigid mänguilu. Väljakutseid jätkub kõigile ning välistatud pole olukord, kus käesoleva artikli ilmumise ajaks on taaskord tehtud täispöördeid.

Reisikiri Hiina ja Põhja-Korea piirilt

Keerukamad piirid on mind alati köitnud. Alguse sai kõik 1989.aasta sügisel Ida-Saksamaal pioneerilaagris, kui Berliinis nähtud ning inimeste elustiile eraldav müür mõtted pöördumatult peas liikuma pani. Kuigi maailm liigub taas pigem tarade rajamise suunas, on olemas paiku, kus füüsilise piirde puudumisest hoolimata elavad rahvad hämmastavas eraldatuses. Üks selline paik on Hiina ja Põhja-Korea piir, mis kulgeb valdavalt Tumeni ja Yalu jõgesid mööda ning peidab endas 21.sajandisse mittesobivaid lugusid. 

Kaasaegsetest piiridest peetakse kindlaimaks ja sisuliselt läbimatuks kahe Korea vahelist ning nelja kilomeetri laiust miinivälja, mida millegipärast demilitariseeritud tsooniks nimetatakse. Selle kaudu on põgenenud vaid kümmekond põhjakorealast, kõik vaid tsoonis aegateenivad sõdurid. Seevastu paariariigi eraldusjoon ainsa ajaloolise ja varasemalt ideoloogilise liitlase Hiinaga on sisuliselt piireteta. Ometigi peab see piir ennast ise, kuid muudab kahe riigi piirialade läbikäimise omamoodi majanduslikuks ja väga aktiivseks subkultuuriks. Kuidas on selline vastuolu võimalik?  

Järgnevate näidete toel saab olukord ehk veidi selgemaks. Loe siit edasi: http://hiinakorea2018.blogspot.com

Kas Kim Jong-uni ja Donald Trumpi kohtumine õnnestub?

Korea poolsaare arengud panevad imestama ka kõige optimistlikumad ja Põhja-Koreaga seotud läbirääkimiste ajalugu süvitsi tundvad analüütikud. Mida oodata, loota või karta hiliskevadisest tippkohtumisest Ameerika ja Põhja-Korea liidrite vahel? 

Kolmest tippkohtumisest tähtsaimaks võiks siiski pidada Kim Jong-uni visiiti Pekingisse märtsis. Hiina panus Põhja-Korea survestamisesse on olnud märkimisväärne, kahjustades oluliselt ka Hiina enda huvisid regioonis. Asjatundjad ootasid juba ammu Hiina rolli taastumist „Korea sula“ raames ning see tuli väga kõrgetasemelise vastuvõtuga Kim Jong-unile, kes tõenäoliselt kuulas ära Hiina juhtnöörid, jagas neid sõnatult maailmale ning vastutasuks pigistas Xi Jinping silmad kinni nii mõnegi ahistava piirangu osas. Naasnuna äsja Põhja-Korea ja Hiina piirialadelt võin kinnitada, et vähem kui kuu jooksul on taas avatud vahepeal suletud olnud korealastega mehitatud ühisettevõtted ning piirialad on majandusliku avamise ootuses. Lootused tippkohtumistega kaasnevate arengute osas on Yalu mõlemal kaldal kohati ebarealistlikult kõrged. Näiteks tõusid 27.aprilli kohtumise järel Kim Jong-uni ja Moon Jae-ini vahel Dandongi uute korterite hinna üleöö 60%!

Toimunud diplomaatilised näitemängud on olnud täis sümbolismi ja suuri sõnu. Pragmaatiliste läänlastena võime seda võtta pimestatuna inimnäoliseks muutunud Põhja-Koreast või näha  pöördumatuid arenguid rahu suunas. Analüüsides Panmunjomi lõppdokumendis kirjutatut, on tegemist reaalpoliitikat vähe või üldse mitte mõjutavate algatustega.  Küll aga tuleb naeratustele ja inimlikkusele rõhunud kohtumised asetada Aasia kultuuriruumi ning nentida, et selliste vormideta ei oleks edasine sisuline koostöö vaatamata tõelistele kavatsustele võimalik. Siinkohal näengi olukorda, miks Trumpi ja Kim Jong-uni kohtumise ebaõnnestumine on pigem tõenäoline. Kindlasti oleneb tulemus aga ootuste seadmisest.

Ameerika Ühendriigid on viimase aasta jooksul korduvalt üritanud seada läbirääkimistele

Põhja-Koreas oodatakse paremat elu. Sinuiju, Põhja-Korea

eeltingimusi. Lõuna-Korea presidendi algatused on olnud aga niivõrd võimsad, et tänaseks ei ole ameeriklastel sisuliselt mingeid eeltingimusi olnud võimalik seada. Kindlasti on palju kinni Donald Trumpis endas, kes 27.aprilli Panmunjomi sündmusi vaatas sügava kadedusega, ennast Mooni asemele paigutades. Sellega on Kim Jong-un ühe garantii endale juba saanud – sellises lausa Nobeli rahupreemiate jagamisele  kutsuvas õhkkonnas on kellelgi väga keeruline ähvardada Pyongyangi sõjaliselt. Kohtumise lõhkiajamiseks piisab vähesest. Trumpi, Boltoni, Pompeo ja Mattise keelekasutus räägib avalikult vajadusest saavutada selged kokkulepped, neid kontrollida, monitoorida ja täita. Kuid just sellises selgepiirilises pragmaatikas peitubki oht, miks Aasia mõttemaailmas sellise lähenemisega tulemusi ei saavutada. Samuti ei ole Põhja-Korea võimud kordagi maininud oma tuumarelvade äraandmist ja Korea filoloogid tõlgendavad kasutatud verbaalsused „peatamisena“, mitte „loobumisena“. Ameerika Ühendriigid soovivad Põhja-Korea täielikku  tuumarelvadest puhastamist. See on ebareaalne ootus. Põhja-Koreas ei arutle nendel teemadel keegi.

Fakt on, et isegi sajaprotsendilise pühendumise korral võtaks tuumadesarmeerimine Põhja-Korea puhul dekaadi. Iraanil ei ole ühtegi tuumarelva, teada on nende tuumakomplekside asukohad, nendele on vaba ligipääs. Põhja-Korea puhul puudub tõsiseltvõetav info sootuks ning Kim Jong-unil on võimalik näidata inspektoritele vaid murdosa enda võimekustest. Samuti on Põhja-Koreal arvestatavad võimekused tavarelvastuses, hoomamatud keemia- ja biorelvade varud. Neid on Kim Jong-un katsetanud nii Süüria sõjas kui oma poolvenna peal. 

Rääkida tuleb, ebaõnnestumised on lubatud ja need tuleb alla neelata, kuid mõõdukas optimism ja kaine mõistus peavad säilima. Arvestada tuleb vaatamata kiiretele pööretele osapoolte püsimajäänud strateegilisi huvisid, reaalpoliitikat ja asjaolu, et Põhja-Koread ei valitse segane keiser, vaid ratsionaalne ja enda ellujäämist tagav türann. Kim on vereliini pidi omandanud oskuse maailmapoliitikas manööverdada ning suures plaanis ei tundu ka käesolev sulamine ülearu muud kui ajapikenduse ostmine lähimateks kuudeks või lausa aastateks. Oluline on jälgida Kimi majandusega seotud soove ja väljapressimisi, sest just elanike toimetulemise jätkuv parendamine võib olla võtmesõna, mis Põhja-Korea režiimile ellujäämiseks vajaliku toetuse suudab tagada.

27.mai 2018 Koreade tippkohtumise kommentaarid

https://www.err.ee/827739/valisilm-korea-lahendus-nouab-ranka-vaeva-ja-kimi-heatahtlikkust

https://vikerraadio.err.ee/821406/uudis-arp-muller/848479