Kas Ameerika Ühendriigid üritavad Korea poolsaare puzlet laduda Hiinata?

Ameerika ja Lõuna-Korea välisministrid. (foto:internet)

Vancouveris alanud Korea poolsaare teemadel kõnelev 18 riigi välisministrite foorum tuletab meelde 1943.aastal toimunud ja Koreade jagamise vaatenurgast saatuslikuks saanud kohtumist Kairos. Sarnaselt Kairole on ka sel korral tahtlikult või tahtmatult (osapooled on neis küsimustes esitanud väga erinevaid arusaamu) kohtumisel osalejad jagunenud ideoloogiliste tõekspidamiste järgi. Nimelt ei võta ümarlauast osa Korea küsimuse olulised osapooled Hiina ja Venemaa. Mida sellest järeldada?

Sanktsioonid avaldavad selget mõju. Aga kellele?

Ürituse peamine fookus tundub olevat sanktsioonide sihitum rakendamine, nende kontroll ja vajadusel karmistamine. 2017.aasta jooksul Põhja-Koreale määratud tõsiste sanktsioonide täielikul rakendamisel peaks teoorias ära olema lõigatud 90% paariariigi „valgest“ kaubavahetusest. Kauakaalutud kütuste eksport Põhja-Koreasse on ellu rakendatud. Näiteks bensiini hinnad riigi tanklates ja mustal turul on tõusnud võrreldes aastatagusega ligi kaks korda. Vähesed tunnistused suletud riigist räägivad ametisõidukite silmnähtavast vähenemisest Pyongyangi tänavatel. Mereandide ekspordikeeld on jätnud töötuks olulise osa rannikulinnade elanikkonnast. 2018.aasta algusest ellurakenduv tekstiilitoodete ekspordikeeld, vaatamata rekordekspordile detsembris 2017, tõotab samuti lüüa märkimisväärset osa Kim Jong-uni sissetulekutest (loe:tuhanded jäävad töötuks). Maavarade väljaveoga Põhja-Koreast on statistika vastukäiv, ühe positsiooni nulltulemus balanseerub tihtipeale teise rekordiliste tarnekogustega (kivisüsi versus rauamaak). Ligi miljardilist (hinnangud 500 miljonist 2 miljardini) tulu genereeriv tööjõu eksport Venemaale, Hiinasse ja Araabia riikidesse ning Aafrikasse peab lõppema kahe aasta jooksul. Info Hiina piirilinnadest räägib tuhandetest töölepingu pikendamisest ilma jäänud põhjakorealastest, keda kodumaa sunnib otsima ise illegaalseid tööotsi tulude teenimise säilitamiseks. Venemaa, kes neelab odavast ja suhteliselt oskuslikest (Põhja-Koreas läbivad Venemaal ehitajaks pääsenud õnnelikud kuni kaheaastase kutseoskuste programmi) Põhja-Korea ehitajatest arvestatava majandusliku edumaa, ei ole tänaseni tööjõuga seotud sanktsioonide rakendamist alustanud. Need kuni 100 tuhat põhjakorealast, kes puutuvad kokku kodumaaga võrreldes oluliste vabadustega (mitte kõik neist ei ela meedias kirjeldatud vangistuses ja ahistatuses) ning teenivad vaatamata võimude poolt äravõetud osa märkimisväärsusele, Põhja-Korea mõistes minivaranduse ning hoiavad sadu tuhandeid pereliikmeid ja lähedasi eemal vaesusest. Seda peamiste sanktsioonide mõju kirjeldamist võiks jätkata. On selge, et sanktsioonid omavad selget mõju. Aga kelle vastu?

Põhja-Korea eesmärgid läbirääkimistel ei ole siirad
Kim Jong-uni algatust olümpiaideaalide ja rahu suunal on võetud kui märki sanktsioonide toimimisest. Suhtugem sellesse siiski äärmise ettevaatlikusega. Esiteks suutsid Panmunjomis kohtumisi alustanud läbirääkijad kommunikeerida väga vastuolulisi kommentaare. Samuti on poolte eeldused ja arusaamad kivistunud – tuuma- ja raketiprogrammi teemal arutlemine on välistatud

Põhja-Korea läbirääkijad Panmunjomis. (foto:internet)

Pyongyangi poolt, Souli eesmärk ei ole ei midagi vähemat kui tuumavaba poolsaar. Nendel teemadel järeleandmisi ei tehta. Põhja-Korea läbirääkijad on äärmiselt kogenud ning muster, millega Põhja-Korea aega võita proovib, tuttav kümnetest varasematel dekaadidel toimunud läbirääkimistest. Olümpiale saadab Põhja-Korea mõne üksiku atleedi, kuid kolmekohalise numbriga mõõdetava koguse taidlejaid. Kõneluste tulemusena katkevad küll jõulised võtted mõlemalt poolt ajutiselt (õppused, katsetused jms.) ning Põhja-Korea võib saavutada isegi leevendusi Lõuna-Korea poolsete sanktsioonide osas. Ameerika Ühendriigid küll saadavad piirkonda täiendava lennukikandja ja suurendavad õhuvõitluse võimekust. President Moon Jae-in on lubanud taastada mõningad abiprojektid Põhja-Korea põllumajandussektorisse. Põhja-Korea eesmärk olümpiaga seotud teemade nii avatud käsitlemisel ei ole muud kui kasutada ära globaalne suursündmus propagandistlikel eesmärkidel. Ilmselt saab kogu maailm näha päev enne olümpia avatseremooniat suuri militaarpidustusi Pyongyangis - Korea Rahvaarmeel täitub 8.veebruaril 70 aastat ning seda on sageli tähistatud massiivse paraadiga Kim Il-Sungi väljakul. Karta on, et Pyongyang leiab veel enne olümpiat põhjuse, kuidas imperalistlikud mängijad on kogu rahuidee ja ülla plaani pihuks põrmuks trampinud ning kogu relvaprogramm jätkub. Välistatud ei ole ka olümpial osalemisest loobumine. Punggye-ri tuumapolügonil käivad uute tunnelite kaevamised ning valmimas on kontinentidevahelisi rakette tulistav allveelaev. Kõik vajab katsetamist. Suhteline vaikus relvakatsetustes on seostatav pigem talvega, kui Põhja-Korea on olnud alati neil teemadel rahulikum. 

Hiina on ja jääb Korea küsimuse võtmemängijaks

Tagasi sanktsioonide ja lähteülesande juurde. ÜRO lubas seekord sanktsioonide toimivust kvartaalselt hinnata. Liikmesriigid on kohustatud esitama aruandeid sanktsioonide rakendmise kohta. Kindlasti saame piirangute tulusust hinnata teatud ajadistantsilt, mis hetkel ei ole veel kätte jõudnud. Vaatamata sektoriaalsetele tuntavatele ärakukkumistele (mõni valdkond on kaotanud 100%) hinnatakse 2017.aasta Hiina ja Põhja-Korea vahelist kaubanduse langust kuni 10%-ni. Olgem ausad, see pole

Tankla Pyongyangis (foto:internet)

just ümardamisviga, kuid siiski üsna tagasihoidlik tulemus. Kardan, et illegaalse väliskaubanduse osakaal on samas mahus kasvanud. Teiseks löövad sanktsioonid erinevalt loodetust elanikkonda, mitte eliiti. Signaalid riigi maapiirkondadest räägivad selgest pahameelest Kim Jong-uni aadressil, kuid ka kohustuslikest ja väidetavalt ajutistest panustamisest näidispealinna Pyongyangi elanike ning sõjaväe hüvanguks. Kas põhjakorealased on võimelised kannatama tühja kõhtu nii kaua kuni nende usaldus (loe:hirm) riigi liidrite kukub nulli ja tekitab Korea kevade ning sanktsioonid toovad režiimi vahetuse või kasvõi olulise muutuse? Kahtlen. Peamine - Hiina strateegilised huvid ei ole muutunud endiselt. Hiina on teinud Põhja-Koreasse liiga suuri investeeringuid, et oma raha lõplikult põlema panna. Donald Trumpi Korea poliitika veendunud toetajad näevad Hiina rolli sanktsioonidesse pühendumisel Ameerika Ühendriikide eduka hiinasuunalise surve tulemusena. Pigem on Põhja-Korea ise oma lennukusega ületanud Pekingi valuläve ning Hiina survestab Kim Jong-uni rahunema. Selle mõttekäiguni viivad Pekingi (ja ka Moskva) pidevad üleskutsed olukorra külmutamiseks, sanktsioonide sisu leevendamised (näiteid on mitmeid, kus Ameerika positsioonid on räägitud ÜROs vaatata Nikki Haley kätevehkimisele tunduvalt õhemaks), vahemeheks pakkumised ning asjaolu, et Vancouveri kõnelustel puudub võtmemängija laua tagant sootuks. Samuti ei ole Ameerika Ühendriigid viimas ellu lubatud süsteemaatilisi teise ringi sanktsioone, mis enamikel juhtudel viiks neid vastamisi Hiina taustaga ettevõtete survestamisega ning seeläbi on oht kaubandussõjaks Hiina riigi endaga.

Kairole järgnes küll Teheran, kus ka Nõukogude Liit laua taha tuli – loodame ka ilmselt Hiina enda huvidest lähtuva diplomaatiahuvi suurenemist. Ilma Hiinata Põhja-Korea küsimust ei lahendata. Loodan, et Põhja-Korea osaleb olümpial. Sellist sotsialistlikku woodstocki nagu Pyongyangil on plaanis esitada Lõuna-Korea territooriumil, ei ole maailm enne näinud.

Rändrahnud, tankitõrjesüsteemid või riiklikud poplaulud?

Mihhail Lotman kirjutas 2018.aasta jaanuari esimestel päevadel propaganda pugemisest nii sügavale, kust seda on raske märgata. „Tekitab nördimust, et igas pakutavas teleprogrammi paketis on kohustuslikus korras tasuta terve hulk Venemaa kanaleid“, kirjutab semiootik ja poliitik oma blogis. Kas olete märganud, et lisaks Russia Today kõrval on kogu maailma telepakketides sageli Korea telekanal ArirangTV? Kas kahe protsendi panustamisele kõvasse terasesse riigikaitses õnnestub ka muul moel edukalt luua riikidele kuvandit ja pakkuda kaitset? Üks selline edulugu on tuua Lõuna-Koreast.

Pidevates sisekonfliktides ja sõjalis-majanduslikult kordi võimekamate naabrite kõrval elades ei paistnud Korea Vabariik (edaspidi Lõuna-Korea) enne eelmise sajandi lõppu suurt millegagi silma. Edukad Souli olümpiamängud olid maa küll avalikkusele avanud, kuid peale naljanumbrina tuntud KIA ja Hyundai sõiduautode riigil midagi maailmale pakkuda ei olnud. Olulise murrangu tõi 1997.aastal Aasiat räsinud majanduskriis. Varasemalt tuletikkudest naftatankeriteni tootnud konglomeraadid (tuntud ka kui chaebolid) Samsung ja LG sunniti riiklike saneerimiskavade tulemusena valima kitsamaid valdkondi, mis avas riigi siseturu paljudele väiksematele ettevõtetele

Girl's Generation on relv Põhja-Korea vastu - nende muusikat
kasutatakse valjuhääldite sõjas kahe Korea piiril sagedasti

erinevates sektorites.  Riikliku majanduspoliitika suunamise tulemusel keskendusid eelpooltoodud hiiglased just tehnoloogiatega tegelemisele, kuid samalaadsed poolkohustuslikud soovitused anti ka teistes valdkondades – näiteks terasetööstuses, laeva- ja autotööstuses. See oli võimalik, kuna kogu Koreale (ja varasemalt ka Jaapanile) majandusedu toonud süsteem põhines Ameerika Ühendriikide rahalise abi jagamises riigi toel loodud ja eelistatud ärihiidudele. Kuid sajandi lõpu majanduskriisis jäi senitoiminud majandusmudel ajale jalgu. 

Samasse perioodi jäi mitmete loomingulisi vabadusi piiravate seaduste tühistamine ning juba paar aastat varem olid kaotatud lõunakorealaste reisikeelud. Läbi nende arengute sattusid kümned tuhanded noored õpingutele välismaale ning naastes kodumaale hakkas juhtuma. Loomingulistest kammitsatest pääsenud loojad alustasid Aasias uudsete elementide kasutamist filmikunstis, televisioonis ja muusikas. Senised tabuteemad sattusid nii suurtele kui teleekraanidele, muusikas ühendati Läänes võidukäiku nautiv rap- ja r&b muusika koreapäraste elementidega ning edasine on juba ajalugu. Korea laine ehk hallyu oli sündinud.

1999.aastast alates vallutasid Lõuna-Korea filmid ja teleseebid lisaks koduturule kiiresti miljonite vaatajate südamed Hiinas, Vietnamis, Taiwanis, Jaapanis ning Singapuris. Hallyu edu võti põhines toodete uuenduslikus lähenemises nii sisulisest vaatenurgast, kuid ka tehnoloogiate eelisarendamine lubas tulemuse kvaliteeti võrrelda Hollywoodi endaga. See oli kogu Ida- ja Kagu-Aasia regioonis revolutsiooniline. Aastatega „hapuks“ läinud Jaapani mangadele ja animakunstile lisas Korea popkultuur modernsust ja kõneles elulistel teemadel – lihtne armastus, kodused suhted, noorte probleemid. Taustaks moodne muusika ning kaasaegsem pildikeel. Lõuna-Korea valitsus haaras võimalusest kinni– riiklikult asuti investeerima popkultuuri ning seeläbi hallyu levikut hüppeliselt laiendama. Tänapäeval on Lõuna-Korea maailma suuruselt teine riik oma kultuuri levitamisele panustamise vaatenurgast. Eesmärgiks sarnaselt meie kaitsekulutustele on Lõuna-Korea seadnud hallyu toetamiseks kulutada 2% riigieelarvest. 2017.aastal hinnati selle investeeringu otseseks tuluks kuni 11 miljardit dollarit läbi erinevate valdkondade. Siia lisanduvad mõõdetamatud tulud lisandunud töökohtadest ja turismi kasvust.

Lisaks teleseebile, filmikunstile ning muusikale kuuluvad hallyu alla moetooted, koomiksid, arvutimängud, animakunst, toidukultuur, ilutööstus ja meditsiin. Läbi sädeleva ekraani jõudsid sadade miljonite Aasia elanikeni Korea superstaarid, kelle välimusest sai uus ilu- ja moestandard regiooni

Populaarne iluoperatsioon on topeltlaugude tekitamine

nooremate elanike jaoks. Erakordse arenguhüppe läbis kosmeetikatööstus ning esteetilise kirurgia valdkond. Kaasajal hinnatakse Lõuna-Koreasse reisinud ning end kirurgiliselt kohendada palunud Aasia naiste arvuks neli miljonit! Silmalaugude kohendamise läbinud noore naise silmavaade on kultuslik ning ihaldusväärne.  Harva näeme reklaamides, filmides või muusikavideotes seda lihtsat operatsiooni mitteläbinud staare või modelle. Hullus on levinud isegi Põhja-Koreasse, kus sarnaseid lõikuseid sooritatakse kahjuks nurgataguste meetoditega ja tüsistused on tavalised.

Korea laine rullib üle maailma
2016.aastal Koread külastanud turistide hulgas läbiviidud küsitluses tunnistas neist 60% hallyu mõju Lõuna-Koreasse reisimisel. Kuigi poliitilised pinged poolsaarel vähendasid 2017.aastal oluliselt Hiina turistide osakaalu, on tegemist siiski ajutise nähtusega. Mõneks kuuks koomale tõmmatud Lõuna-Korea seriaalid jooksevad Hiina ekraanidel taas ning Hiina, kuid ka Jaapan ja Taiwan, otsivad Lõuna-Koreaga kontakte, et hallyu’st ise kasu lõigata. Näiteks on Jaapan kuulutanud välja Cool Japanprogrammi, mis hallyule sarnaste lahendustega üritab taastada kunagist Jaapani pehme jõu hiilgust. Kuid Lõuna-Korea on kaugel ees ning korealaste eesmärk ei ole midagi vähemat kui kogu maailm!

Ära tuleb märkida Lõuna-Korea popkultuuri tugev mõju Põhja-Korea suletud ühiskonnale. Seoses väikeste meediakandjate levikuga ei ole enam põhjakorealast, kes ei oleks näinud mõnda Lõunas toodetud filmi või seriaali. Laupäeva õhtul Hiinas või Lõuna-Koreas eetris olnud seebiseriaali episood on Põhja-Koreas mälupulkadel levimas tavaliselt pühapäeva pärastlõunaks. Enamik põhjakorealastest põgenikke mainib hallyu otsest mõju põgenemisotsuse lõplikul langetamisel. Lõuna-Korea staaride soengumood on Põhja tulnud, et jääda. Selline pehmete mõjude levik on Kim Jong-uni suurim hirm ning Põhja-Korea on eelpooltoodud ilmingute laienemise tõttu suurendanud karistusmäärasid võõrmeedia tarbimise korral oluliselt.

Korea restoran Vilniuses

Üle maailma hinnatakse otseselt Korea kultuuri ekspordiga seotuks ligi 40 miljonit fanaatikut, kes on moodustanud tuhandeid Korea popile keskendunud klubisid ja kultuurikeskusi. Ainuüksi Ungaris tegutseb üle saja k-popi (Korea popmuusika enamlevinud väljend) viljelemisega seotud muusika- ja tantsuklubi. Maailma metropolides peetakse regulaarselt k-popi festivale. Sageli on nende toimumise aeg seotud näiteks Lõuna-Korea presidendi visiidiga, kes siis „juhuslikult“ üritusi külastab. Riikliku poliitikaga seotust kinnitab ka asjaolu, et Lõuna-Korea president ja valitsusliikmed kasutavad kohtumistel alati elemente Korea popkultuurist – taustapildid ja -videod esitlusslaidides, avalikud külastused Korea kultuuriga seotud üritustele või kohtumiste korraldamised Korea taustaga asutustes. Üle maailma tegutseb rohkem kui 300 Korea kultuuri levikule panustavat ülikooli või keskust. Tallinnas saab  Koreaga tutvust teha King Sejongi Instituudis TTÜ ruumides, kus õpetatakse keelt ja toimuvad Korea käsitöö ja köögiga seotud töötoad. King Sejongi Instituut on hea näide Korea era- ja riigisektori koostööst ühise eesmärgi nimel. Korea popmuusika ei ole Eesti noorte hulgas enam tundmatu. Filme ja seriaale meie telekanalites siiski veel näidatud ei ole, kuid kinofilmid on PÖFF-i kavas regulaarselt juba aastaid ning olulised hallyu filmišedöövrid paljudel eestlastel nähtud. Koreas tegutsevad kümned uurimisasutused, mis tegelevad Korea köögi populariseerimisega ning just vitamiinirikka marineeritud kapsasalati kimchi levitamine on üks hallyu oluline osa.

Hallyu levik on haaranud ligi sada riiki üle maakera. Mõistetavalt on enamik Korea pehmest jõust mõjutamas Aasiat, kuid märkimisväärset menu nauditakse ka Euroopas ja Põhja-Ameerikas. Konservatiivses Lähis-idas on hallyu levik keerukam, kuid kummalised erandid on näiteks Iraak ja Usbekistan. Lõuna-Ameerikas on üle saja fännklubi Peruus. 

Hallyu eduloo väljakutsed tulevikus
Mis on hallyu leviku laiemad mõjud ja võimalused Korea kui riigi jaoks ning millised väljakutsed ootavad seda fenomenaalset nähtust ees? Läbi moodsa kunsti ja popkultuuri on haaratud masse just nooremate ning rohkem reisivate inimeste hulgast. Selle tulemusena on Lõuna-Korea turismisektor läbinud tohutu arenguhüppe ning esmalt boybändide särast haaratud noored tutvuvad huviga ka Korea vanema kultuuri ja ajalooga, eelistavad koduturul Korea tänaseks premiumklassi brände (Samsung, LG), armastavad Korea kööki.  Visuaal- ja audiokunstide levik, sotsiaalmeedia haaratus on tootnud koreateemalistele infomaterjalidele sadu miljardeid klikke ja vaatamisi-kuulamisi. Sadade üle maailma loodud kultuurikeskuste kaudu tunnevad korealased sealseid sihtturge ka muudel teemadel rohkem kui keegi teine. Korea ülikoolides õpib kümneid tuhandeid välismaalasi, kellele jääb Korea mõju külge kogu edasiseks eluks. Nad eelistavad tarbida ja mõjutada tarbima oma lähedasi Korea tooteid, reisima Koreasse. Arvutimängurid on ostnud Korea videomänge hinnanguliselt 100 miljardi dollari eest. Hallyu on loonud sadu tuhandeid töökohti ning annab olulise osa Lõuna-Korea sisemajanduse koguproduktist. 

Suhteliselt korruptiivses Lõuna-Korea ühiskonnas ei ole ka meelelahutussektor jäänud puutumata võimude ja ärihiidude omakasupüüdlikest tehingutest. Aeg-ajalt vapustavad korealasi nende iidolite enesetapud ja presidendid proovivad ArirangTV ekraanile ennast paremas valguses sättida. ArirangTV juht Bang Shuk-ho vabastati töölt peale riigieelarveliste vahendite kasutamist perereisideks ja tuhandete dollarite väärtuses kaaviariõhtute korraldamise eest sõpradele. Hallyu edasine edu sõltub, kas Korea valitsus püsib jätkuvalt valdkonna rahastamise taga ning kas kas loojad suudavad olla endiselt innovatiivsed, vältida staaride üleekspluateerimist ning kuidas suudetakse tõrjuda naaberriikide sarnased katsed pehme jõu arendamisel. 

Mida saab õppida Eesti Korea kogemusest? Esmalt, et sihtrühm turundustegevustes tuleb suunata noortele tarbijatele ja innovaatilistele lahendustele. Võime ilmselt isegi kinnitada, et Eesti edulood on tihti seotud uuendusmeelsete rakendustega. Samuti on mitmed Eesti noored muusikakollektiivid saavutanud suhtelist edu võrreldes traditsioonilise Eesti kultuuri promoprogrammidega. Oluliselt tuleks suurendada Aasiale orienteeritust, Eestis võiks turistile abipakkuvad sildid olla ka hiinlasele loetavad. Rändrahnust ei saanud isegi eestlased ise suurt aru.

Küll oleks meeldiv, kui Russia Today vaatamine sunniks miljoneid inimesi külastama Vene restorane või vaatama Vene filme, mitte mõtlema alateadvuses tanki- ja raketitõrjesüsteemidele. Lisaks aruteludele ETV+ olemuse üle võiks tulevikus näiteks Pekingis hotellis telekanaleid vahetades jõuda Eesti kanalini Kaerajaan24. ArirangTV nimi tuleneb samuti iidsest korea rahvalaulust. Ahjaa, samuti sõjakas naabruses elav Lõuna-Korea kulutab militaarsele riigikaitsele 2,7% SKP-st, ainult laulust ja tantsust ei piisa.