Kim Jong-unil täitus viis aastat võimul. Mis on selle aja jooksul muutunud?

Korea Rahvademokraatliku Vabariigi (edaspidi Põhja-Korea) liidril Kim Jong-unil täitus detsembris viis aastat võimuletulekust. Millised on olnud selle aja jooksu olulisemad muudatused Eraklikus Kuningriigis?

Majandus – rohujuure turumajanduse ja tõelise isehakkamasaamise edulugu?

Põhja-Korea on üks maailma vaesemaid riike. Selle põhjuseks on olnud teadlik suletus kogu riigi ajaloo jooksul, ebaõnnestunud majandusmudeli valik ja igasuguseid vabadusi piirav ning vaid valitsejatele  isiklikku kasu genereeriv poliitika. Selle tõttu on elatud pidevate sanktsioonide mõju all ja lahus maailma kogukonnast. Ennast ei ole suudetud juba aastakümneid piisavalt toita ja katta. Viimase viie aasta jooksul on toimunud siiski olulised ja põhimõttelised muutused. Kuigi alatoitumus on endiselt probleem ligi kolmandiku elanikkonna jaoks, ei ole peale 2010. aastat tulnud enam teateid massilistest näljasurmadest. Sellele on kaasa aidanud Põhja-Korea majanduse ja elutegevuse põhilise mootori – rohujuuretasandi turumajanduse teke. Riigil on kaks majandust, nn.kuningakoja oma ja

Jangmadang ehk turg Põhja-Koreas. Foto:Internet

tegelik rahvamajandus. Esimene tegeleb enda võimul hoidmisega läbi lojaalsele toetajaskonnale hüvede loomise. Moodsate elamispindade jagamine linnades, olmeelektroonikaga varustamine, heade vabaajaveetmise võimaluste loomine jne. Teine hoiab tegelikult elus peaaegu kogu riigi ligi 25-miljonilist elanikkonda, kes endiselt peaks riigi retoorika järgi saama hakkama sotsialistlikus õndsuses umbes 3-dollarise päevasissetulekuga. Turgude areng, mis sai alguse 1990.aastate keskel riiki tabanud näljahäda ajal, on saanud tõeliseks majandusmootoriks just Kim Jong-uni perioodil. Seda on põhjustanud liidri  teadlik tegevus (pigem tegevusetus) turgude üle kontrolli vähendamisega. Valitsejad on saanud aru jangmadangide (turgude nimetus korea keeles) tähtsusest rahva toitmisel ja seeläbi ei ole seatud ahistavaid piiranguid, mis olid tavalised Kim Jong-ili valitsemisperioodi ajal. Võimud on ehitanud isegi täiesti ametlikke ja kaasaegseid turuplatse, kehtestanud mõistlikud maksud müüjatele ja vaadanud läbi sõrmede kaubandusettevõtjatele, kes toimetavad üle Yalu ja Tumeni jõe Hiinast kohale illegaalseid kaupu. Jangmadangide tegevusega on hõivatud peaaegu kogu rahvastik. Enam ei seata nõudmisi turul töötavate inimeste vanusele ja soole. Varem oli see lubatud vaid vanematele naisseltsimeestele. Piirangud on seatud vaid strateegilistele toiduainetele nagu riis ja liha ning nende hindadega spekuleerimist kvalifitseeritakse riigivastase tegevusena. Suure arenguna tuleb mainida, et toiduainete hinnad kujunevad vabas konkurentsis. Riiklik Toidujagamissüsteem, mille kaudu riik on proovinud rahvast toita oma loomisest peale 1948.aastal, on selgelt ebaõnnestunud, suutes tagada heal juhul viiendiku vajaminevast. 

2016. aasta kevadel toimunud ajalooline Korea Töölispartei 7. kongress otsustas vähendada sõjaväe rolli riigi juhtimises, tuues võimule tagasi rohkem partei- ja majandustegelasi. Kim Jong-un pidas oluliseks järgmise viisaastaku jooksul eelisarendada just riigi majandust ja kaitsevõimet. Majanduses peeti oluliseks elanikkonna elujärje parandamist ja omal moel on see soov tasapisi realiseerumas. Jangmadangid on toonud põhjakorealasteni peaaegu kõik olme- ja tarbekaubad, toiduained. Riigipoolse panusena saavad  elanikud kasu investeeringutest, mis on olnud suunatud elektrijaamade ja mitmete infrastruktuuride uuendamisesse. Elektriga varustatus on paranenud ja söe ekspordi piirang on alandanud selle hinda koduturul, parandades paradoksaalsel moel  inimeste hakkamasaamist. Riigil jäi söe ekspordist 2016. aastal saamata 1,1 miljardit dollarit. Seda puudujääki saavad tundma just parteile lojaalse eliidi liikmed. Neile jäävad ehitamata luksuslikud kortermajad Pyongyangis ja kinkimata uued sõidukid ning kallid käekellad.  Kuigi ajaloo kangeimad sanktsioonid ei ole pessimistide arvates teinud muud, kui sundinud Pyongyangi arendama oma sisemaist tootmist-tarbimist, on pigem tõeks saanud vastupidine. Kallis kaitsepoliitika arendamine (pidevad relvakatsetused ja sõjaväe arendamine) on võtnud Kim Jong-unilt sadu ja sadu miljoneid ning ülearust ressurssi kaaskonna ülekuldamiseks lihtsalt ei jätku. Sanktsioonide mõju hindamiseks on veel liiga vara. On siiski selge, et eksport-import Hiinaga on vaatamata neile hoopis kasvanud. See peegeldab Hiina Rahvavabariigi tegelikku soovimatust sanktsioonidega liituda, mis on geopoliitiliselt muidugi mõistetav. Põhja-Korea majandusellu on tekkinud mõisted nagu arvelduskrediit, pangalaen ja krediitkaart. Avatud on esimesed riigisiseses intranetis toimivad veebipoed. Interneti kättesaadavus on endiselt roosa unenägu.

Loomulikult on sanktsioonid sundinud Kim Jong-uni leidma ka täiendavaid sisemisi ressursse. Üheks selliseks lahenduseks on olnud lööktöö kasutamine kampaaniate korras. Nii näiteks katsetati enne maikuus toimunud kongressi 70-päevast kohustuslikku ja tasustamata (!) ülemaalist kampaaniat, mille käigus rajati infrastruktuure, ehitati hooneid ja rajatisi, koristati. Vaevalt sai põhjakorealane pöörduda tagasi oma tavapärase toitva tegevuse juurde (kampaania ajal turgude tööaega oluliselt

200-päevane tasustamata töökampaania. Foto:Internet

piirati), kui kongress teatas 200-päevase ja sisuliselt orjuse sisseseadmisest veelgi suuremate projektide teostamiseks. Kampaania lõpul, detsembris, teatas Korea Töölispartei suurtest edusammudest ja kõikide plaanide täitmisest. Peamiselt ehitati niiviisi valmis hulganisti vaid eliidile mõeldud ehitusprojekte näidispealinnas Pyongyangis. Rahva usk sellistesse projektidesse on äärmiselt madal, kuid ühiskonnas, kus vastuhakk lõpeb karistusasutuses, see teemaks ei tõuse. Samuti leevendas pahameelt Kim Jong-uni otsus turgude tegevust sel korral mitte piirata. See asjaolu ei tõstnud ka toiduainete hindu erinevalt kevadisest 70-päevase kampaania ajal nähtust. Loodetud hüppe asemel majanduses võivad sellised löökkampaaniad hoopis takistada majandusarengut, kuna inimesed peavad viibima viljakal kauplemisajal kohustuslikus korras objektidel ja tööpaikadel. Sel ajal sadade tuhandete piiriüleste kaupmeeste tööst kasusaavate kodanike arv väheneb oluliselt.  Suurenenud on ka pahameel, mis on seotud suurte kulutustega riigi kaitsevõime suurendamisesse. Sanktsioonid on igaljuhul kasvatanud turgude ja nendel tegutsejate arvu, vähendanud Kim Jong-uni õukonna sissetulekuid ja sellest vaatenurgast tuleb arenguid näha positiivsetena. 

Põllumajanduses on asutud katsetama julgeid ja võimudele potentsiaalselt ohtlikke meetmeid. Just nimelt meetmeid, sest sõna „reform“ Põhja-Korea ei kasuta. Senise absoluutse kollektivismi läbikukkumisega lõppenud kolhoosielule lisaks on alates 2015. aastast lubatud toiduainete kasvatamine ja müümine enda tarbeks. Just Hiinas osutus sarnane samm 1970. aastate lõpus otsustavaks, mis kaotas nälja ja tõstis majapidamiste saagikust piirkonniti paari aastaga ligi 20 korda! Põhja-Korea proovib sarnast lahendust, kuid oluliste piirangutega. Meetme kasutuselevõtust rääkis Kim Jong-un juba oma esimese võimuaasta lõpus, kuid sarnaselt paljudele teistele algatustele ei kippunud head mõtted reaalsesse ellu kuidagi jõudma. Nüüd see nii siiski on ja sammu eesmärk on saavutada olukord, kus elanikkond maal toidab end ise ja seeläbi suudetakse ka linnades nälg unustada. Esimesed tulemused on paljulubavad. Samuti alandati kolhooside loomiseks vajaminevate majapidamiste hulka. Varasema kolmekümne majapidamise asemel võivad kollektiivse põlluharimisega nüüd tegeleda ka kolm. Siit sõnani „väikeettevõtlus“ ei ole enam pikk maa. Maaviljeluses võtab Põhja-Korea aina enam üle Vietnami kogemusi, kelle kommunistlik põhjaosa vabanes näljast väga kiiresti peale eelpoolkirjeldatud mudeli rakendamist pärast Vietnami ühendamist. Siiski proovib Pyongyang säilitada võimalikult sotsialistlikku mudelit, kuid aina enam jääb see vaid sõnakõlksuks. Punased lipud ja marsimuusika vagude vahel on siiski jätkuv. Küll aga vaatavad Põhja-Korea põldurid juba mitmest mobiilirakendusest värskemaid põllundusnippe ja ilmaennustust.

Oluline on meenutada ainsa Lõuna-Koreaga toiminud majandusliku ühisprojekti, Kaesongi tööstuspargi sulgemist 2016. aastal algatatuna Lõuna-Korea poolt reaktsioonina Põhja-Korea järjestikustele tuumakatsetustele. Kaesong andis tööd kuni viiekümnele tuhandele põhjakorealasele ja ligi sajale Lõuna-Korea ettevõttele ning tootis Pyongyangile aastatuluna ligi 100 miljonit dollarit. Peale tormilist Lõuna-Korea president Park Geun-Hye tagandamist Soulis on Kaesongi taasavamine saanud teemaks uute presidendikandidaatide lubadustes. Seni on suurprojekt külmutatud ja seda valvab Põhja-Korea armee. Tootmist ei toimu ja Lõuna-Korea valitsus maksis kinni kõigi seal tegutsenud ettevõtete kulud ja saamata kasumid. Arvestades raha võimu ideoloogiate üle, on tööstuspargi taaskäivitamine ilmselt lähikuude või –aastate küsimus.
Sanktsioonide mõjul on kasvanud ka põgenike arv Põhja-Koreast lõunanaabri juurde. Sel aastal saavutas Lõuna-Koreasse jõudnute hulk kolmekümne tuhande piiri, mis kaasaegsetes põgenikekriisides on muidugi kaduvväike number. Kohe peale Kim Jong-uni võimuletõusu alustas noor liider ennaktempos piiride sulgemist ja põgenike arv langes, kuid just 2016. aasta sanktsioonide tõttu on valitsejate poolt taaskord tolereeritud piiriülene salakaubandus. Seeläbi lipsab minema enam kodanikke, kui neljal eelneval aastal. Repressioonid tabatud piiriületajate ja nende perede vastu on siiski kasvanud. Kaupmeeste hulk, kes Hiinas end regulaarselt kaupadega varustavad, on kasvanud märkimisväärselt ja piiriäärsetes Hiina linnades nähakse üha enam Põhja-Korea tekkiva keskklassi ehk donju liikmeid nautimas näiteks Lõuna-Korea taustaga ilusalongide teenuseid. Sellised privileegid on kättesaadavad muidugi üksikutele.

Kokkuvõttes on majanduses mindud piiratud kontrolliga isevoolu teed, mis tagab elanike toimetuleku ja hoiab ära äkilisemad ohud režiimile. Deng Xiaopingi radikaalseid ja Hiina edule aluse pannud reforme Põhja-Koreas veel oodata ei tasu. Elanikud ei oota enam tuge valitsuselt ning on õppinud edukalt ise majandama ning suu kinni hoidma. Riigi eliit, kelle suuruseks hinnatakse maksimaalselt  5% elanikkonnast, kuid kelle käes on enamik ressurssidest, hoiab endiselt Kim Jong-uni võimul. Režiimi ebastabiilsus ja tõmblemine oma võimu tsementeerimisel on olnud selgelt märgatav pidevate võimuvangerduste näol, mis on saatnud Kim Jong-uni perioodi algusest peale ja näitab vaid osaliselt  vaibumise märke.


Inimõigused. Õigus elamisele või on midagi veel lubatud?
Inimõiguste valdkond on välismaailmale võib-olla tuumatemaatika kõrval enimkõneldud tahk Põhja-Korea elust. Selles osas kahjuks mingeid rõõmustavaid arenguid Kim Jong-uni võimuperioodil toimunud ei ole. Maailma vabadusi ja inimõigusi mõõtvad indeksid on Põhja-Korea paigutanud rahuaja riikide hulgas konkurentsitult viimasele kohale. Kui inimõigustest rääkimine on läänemaailmas moodne retoorika kirjeldamaks piiranguid sõnavabadusele ja kitsendustele igapäevaelus (näiteks Türkmenistanis, Myanmaris, Laoses jne), siis Põhja-Koreas on oht inimeste eludele tõeline. Põhja-Korea on endiselt maailma repressiivseim rahuaja riik. Oma selgelt tahtlikus ja

Üks väheseid fotosid P-Korea vanglilaagrist

enda loodud suletuses on tehnoloogia võidukäiguga sammupidamisest saanud võimurite jaoks suurim väljakutse. Suur areng sai alguse satelliitfotodest, millega lõplikult suudeti tõestada vangilaagrite (kwan li so-de) olemasolu. 2014. aastal tunnistas riigi kõrge diplomaat Hyun Hak-bong esmakordselt Sky Newsile antud otseintervjuus karistusotstarbeliste laagrite olemasolu. Eelmise sajandi repressiivvõimude poolt peetud laagritele sarnaste asutuste võrk toimib riigis endiselt täistuuridel. Nende arv on küll vähenenud, kuid olemasolevate pindala ja asukate arv suurenenud. Suletud on peamiselt Hiina piiri lähedal olnud laagrid ja seda võib põhjendada põgemiskatsete minimeerimise vajadusega. Suletud Hoeryongi laager oli riigi julmim karistusasutus, kust ei ole kunagi põgenetud ja kus sooritati eriti võikaid inimkatseid. Kinnipeetavad on ümber asustatud kurikuulsatesse Kaechoni, Yodoki ja Pukchangi laagritesse riigi mägises keskosas. Väidetavalt on kolimise käigus kaduma läinud tuhandeid vange, kelle tegelik saatus jääb kuni Pyongyangi arhiivide avanemiseni teadmata tulevikus, ebaselgeks. Matmisalade suurenemine laagrite territooriumitel on satelliidifotodelt nähtav tõsiasi. Suurenenud on  väiksemate piirkonnavanglate (kyo hwa so-de) hulk. Seda seostatakse majanduskuritegude osakaalu ja põgenemisel tabatute arvu  kasvuga. Samuti on suurenenud naiste arvukus kinnipidamisasutustes, mis on seotud naiste rolli hüppelise kasvuga riigi majanduselus. Keskmise vanglakaristuse kestvus sellises vanglas on küll vähenenud mõnele kuule, kuid asukate suremus kurnatusse, nälga ja vägivalda on suurenenud. Püsivalt viibib endiselt jõhkrates tingimustes sada kuni kakssada tuhat inimest. Ajaloo jooksul on Põhja-Korea vangilaagritesse jäänud kuni kolm miljonit elu. Esimest korda ajaloos tõi ÜRO 2014. aastal avalikkuse ette ligi 400-leheküljelise dokumendi Põhja-Korea karistuspoliitika varjukülgedest (http://www.ohchr.org/Documents/HRBodies/HRCouncil/CoIDPRK/Report/A.HRC.25.CRP.1_ENG.doc), mis tugines kümnete laagrites viibinud inimeste (lisaks vangidele ka valvurite) tunnistustele, aastatepikkusele uurimis- ja jälgimistööle, fotodele. Töö tulemusena esitati Kim Jong-unile ja riigi teistele liidritele kutse Rahvusvahelise Kriminaalkohtu ette, kuhu neid loomulikult oodata ei ole. 2017. aasta märtsis on ÜRO-l plaanis dokumendile esitada olulisi täiendusi, mis tõestavad inimõiguste olukorra jätkuvat halvenemist riigis. 

Kui majandust puudutavas lõigus käsitlesime valdavalt positiivseid arenguid, siis miks on inimõiguste vallas olukord heaolu üldise kasvu taustal muutunud halvemaks? Kõiki Põhja-Koreas toimuvaid arenguid peab vaatama valitseva režiimi võimusäilitamise eesmärgi vaatenurgast. Inimõigustega seonduva korral on seos väga otsene. Tehnoloogia arengut ei suuda ohjata isegi mees,

Kim on tehnoloogiahuviline. Foto: Internet

kelle isa suutis kontrollida ilma ja vanaisa lõi maailma enda. Mobiilside areng on olnud riigis plahvatuslik, väikeste andmekandjate levik on toonud välismaise meedia ja meelelahutuse pea igasse Põhja-Korea kodusse. Riik on loonud kontrollitud sisuga mobiiliappe, käivitunud on telefonihelinate laadimise äri, olemas on videolaenutusega digiboksid ja kaabelvõrgud. Kaelas rippuv mälupulk on noorte hulgas staatuse sümbol. Info on võti ja valgus ning seda teab Kim Jong-un karta suurepäraselt. Seetõttu on igasuguse info sisseimbumise takistamiseks võetud ette mahukaid investeeringuid. Põhja-Korea ja Hiina piir on saanud uued valveseadmed. Piiridel on piiratud elutegevust (näiteks jõgede ääres pesupesemist või kalastamist), kasutatakse valvekaameraid ja piiritsooni „kaunistavad“ arvukad raadiomastid. Viimaste eesmärk ei ole tagada paremat mobiililevi, vaid segada Hiinast sisseimbuvaid sõnumeid ja meediat. Nende mastide tehnilise võimekuse üle kaebab isegi Hiina. Reidid piiriüleste kõnede tegijate tabamiseks on intensiivistunud. Karmistatud on karistusi, mis on seotud välisriigi meedia tarbimisega. Kui varem oli välismeedia jälgimine peamiselt nooremate ja julgemate inimeste teema, siis nüüdsest on hullus tabanud ka lojaalsete kodanike masse ja eliiti. Selle protsessi intensiivistamise eesmärgil on Lõuna-Korea poolt käivitatud spetsiaalselt võimukoridorides liikujatele mõeldud ja kesklainel levivad raadioprogrammid. Saadetega Korea keeles plaanib 2017. aastal alustada näiteks BBC. 

Info leviku roll põgenike arvu suurenemisel on hindamatu. Kim Jong-uni võimuletulekust alates on keskmise põgeniku profiil oluliselt muutunud. Kuni 2010. aastani olid kolmveerand põgenikest üle keskea naisterahvad vaesemast kastist. Kim Jong-uni paleepuhastuse käigus hakkasid põgenike hulgas aina enam tooni andma eliidi ja võimu aktiivsed liikmed. Enamasti jääb nende identideet turvalisuse tagamiseks avalikkusele saladuseks, kuid augustis 2016 põgenenud riigi asesuursaadik Suurbritannias Thae Yong-ho, on avanud eliidi põgenemise motiive. Eelkõige on need seotud hoogustunud paranoilise järelevalve ning  ebareaalsete nõudmiste tõttu tagada Kimide klannile sissetulekud, kuid peamiseks pidas Thae just meedia rolli. Hea ligipääs Lõuna-Korea uudistele oli põhjuseks, miks langetas mees põgenemisotsuse. Võrreldes avanenud pilti enese kogemustega, olid puzletükid lõpuks asetunud paika. Tänaseks on Thaest saanud Soulis usin eestkõneleja Põhja-Korea teemadel. Tema üsnagi agressiivne ja julge kõnemaneer teeb temast Pyongyangi jaoks füüsilise märklaua. Thaed on režiimi poolt juba nimetatud „inimrämpsuks“. Kahjuks on teadmata tema Põhja-Koreasse jäänud perekonnale osaks saanud repressioonid, mis kindlasti on aset leidnud. Kim Jong-uni ajal on oluliselt suurenenud hukkamiste hulk, mis on seotud näiteks Lõuna-Korea filmikunsti jälgimisega. Mõned kuud tagasi võeti vastu otsus, mille tulemusena kaovad Põhja-Koreast ennetavat eesmärki teenima pidanud avalikud hukkamised. Neid viiakse pahameele kasvu kartuses nüüd läbi karistusasutuste seinte vahel. Hukkamiste hulk on selgelt suurenenud ja nende haare kõrgetasemeline. Meenutagem riigi tähtsuselt teise mehe, Kim Jong-uni tädi endise abikaasa Jang Song-thaeki meediasündmuseks kujunenud kiiret hukkamist 2013. aasta lõpus. Manööverdused kuningakoja võimukoridorides on nõudnud ilmselt kümneid elusid ja tuhanded ametnikud on oma postidel asendatud noorele Kimile lojaalsemate seltsimeestega. Võimult kõrvaldamised on puudutanud sõjaväe tippjuhtkonda ja ministreid, ametnikke ja teenistujaid. Kuigi maailma meedia armastab neid protsesse seostada ka värvikate hukkamistega, ei ole need peaegu kunagi leidnud kindlat tõestust ja mitmed väidetavalt kahuritules hävitatud kindralid on paar tärni lahjemate pagunitega peagi suures mängus tagasi. Saata kõrgetasemelisi ametnikke meeleparanduseks maapiirkondadesse tööle on olnud Põhja-Koreas tavapärane praktika.

Kui inimõiguste ja vabaduste peatükk peaks puudutama ka meedia- ja meeleavaldusvabadusi, siis see lõik jääb väga lühikeseks. Mingeid selliseid õigusi riigis ei eksisteeri. Küll on 2014. aastast alates leitud hulgaliselt riigivõimu kukutama kutsuvaid seinamaalinguid. Leitud on rahatähti, kus jumaluse Kim Il-sungi nägu on olnud soditud, kuid need juhtumid on väga haruldased. Soovitan siiski tutvuda ajaloo jooksul toimunud dissidentlike ilmingutega – vastuhakke töökollektiivides ja haridusasutustes on olnud siiski kümneid, kuid nende organisaatorite ja kaasosaliste saatus on mustvalge ning karistuse ennetav mõju ilmselt toimib. Põhja-Koreas ei ole tekkinud piisavat hulka selliste vaadetega rühmi, kes võiks valitsevale võimule tõeliselt ohtlikuks saada. Küll aga on signaale, et perekonniti või sõprade vahel on tekkinud köögilauavestlustes julgus kritiseerida võime ja nimetada Kim Jong-uni seaks. Veel kümmekond aastat tagasi ei usaldatud teineteist isegi mitte peresiseselt. Igapäevaelus tuleb aga jumaluste pilte kodudes ja asutustes endiselt tolmust regulaarselt puhastada. Monumentide ja memoriaalide hulk riigis on ennaktempos kasvamas. Lapsed õpivad esimese sõnana endiselt „kimilsung“. Kindlasti on õigustes ja vabadustes oluline vahe linna- ja maaelanike vahel. Elukoht on peamine lojaalsuse peegeldus. Samuti ei ole riigist kuhugi kadunud kurikuulus kastisüsteem, mis lahterdas inimesed lojaalsuse järgi kolmeks. Küll aga on nüüdisajal võimalik end ühest kastist teise liigutada altkäemaksude abil. Altkäemaks on Põhja-Koreas juba geneetiliselt sissejuurdumas ja reguleerib praktiliselt kõiki eluvaldkondi, meditsiinist hariduseni, vanglakaristuse pikkusest

Põhja-Korea poolt Senegali rajatud ausammas. Foto:Internet

sõjaväeteenistusse minemiseni, igapäevaste hüvede hankimisest rääkimata. Juba aastaid ei kasutata kurikuulsat kolme põlvkonna karistamispoliitikat, mis oli aastakümneid Põhja-Korea „nokia“. Vaimuelus Kim Jong-uni võim muutusi toonud ei ole. Muusikateosed ja kirjanduslikud katsetused tellib endiselt riik, vabast inspiratsioonipuhangust looming Põhja-Koreas ei sünni. Usuvabadust ei eksisteeri. Avastatud kristlased satuvad peaaegu sajaprotsendiliselt kõige karmimatesse laagritesse. Samas külastavad partei funktsionäärid aastatuhandeid Koreas tegutsenud šamanistlikke ravitsejaid, kuigi ka nende tegevus on riigivastane. Tugev tagasilöök tuli riigile sanktsioonidest, mis keelustasid ausammaste ekspordi. Nimelt oli just Mansudae Kultuuristuudio peamine Aafrikasse tarnitavate hiigelmonumentide looja ning valdkond tootis Pyongyangile miljoneid dollareid aastas. Zimbabwe, Uganda, Namiibia ja mitmed teised Aafrika riigid lõpetasid 2016. aastal Põhja-Koreaga igasuguse koostöö.

Oluline on märkida Hiina Rahvavabariigi rolli Põhja-Korea inimõiguste olukorra halvas seisus. Nimelt ei ole Hiina kunagi üle jõe tulnud põhjakorealasi käsitlenud kui põgenikke, vaid kui illegaalseid majanduskurjategijaid. See on selgelt arusaadav nii pragmaatilises võtmes kui pikemat strateegilist mõtlemist arvestades, kuid inimlikult äärmiselt tülgastav. Hiina ei soovi niigi vaesesse riigi kirdeossa miljoneid põgenikke ja on huvitatud Põhja-Korea kui puhvertsooni säilimisest. Selle poliitika tugevdamiseks on määratud rahalised preemiad elanikele, kes annavad vihjeid või aitavad füüsiliselt tuvastada Põhja-Korea põgenikke Hiinas. Tegevus on olnud edukas ja tagasisaadetud põhjakorealaste arv on kahe viimase aasta jooksul oluliselt kasvanud. Küll aga on oma põgenikepoliitikat ümber vaatamas Laos ja Vietnam, kes varasemalt toimetasid sarnaselt Hiinaga. Nüüd enam mitte. Tegemist oleks Hiina jaoks poliitilise otsusega. Mingit olulist migratsioonisurvet põhjakorealased Hiinale ei kujutaks, nende peamine eesmärk on pääs Lõuna-Koreasse. Pigem vastupidi, Hiinas töötab täna salaja kümneid, kui mitte sadutuhandeid põhjakorealasi, kes peavad igapäevaselt varjama oma identiteeti.


Põhja-Korea argipäev – rohkem värve eliidile
Igapäevases argielus tunnevad põhjakorealased end ilmselt märksa paremini kui Kim Jong-uni võimuletuleku alguses 2011. aastal. Kuigi elanikud teavad, et heaolu kasvu taga ei ole võimude tegevus, vaid pigem minnalaskmine, ei panda seda neile pahaks. Oluline on hoida keelt hammaste taga ja tegeleda hakkamasaamisega. Olmeline heaolu on kasvanud eriti linnades. Kim Il-sung ei tunneks tänast Pyongyangi ilmselt ära või oleks vana revolutsionäär üsna õnnetu. Ennegi

Uuenenud Pyongyang. Foto:Internet

näidislinnana tuntud Pyongyang on saanud uhke pilvelõhkujate rajooni, loodud on hulgaliselt sportimisvõimalusi (ujulad, hallid, veepargid), suurt rõhku on pandud meelelahutusele. Uuendatud on loomaaed ja lõbustuspark. Kuid see kõik on kättesaadav vaid mõnele protsendile elanikkonnast! Kahjuks on just tuledesäras Pyongyangi fotod need, mis võivad asjast vähemhuvitatutel tekitada petliku mulje asjade positiivsest kulgemisest. Pealinn ei maadle enam elektrikatkestustega nii nagu siinkirjutaja mäletab mõne aasta tagusest ajast, kui enamik õhtuseid tegevusi kulges generaatorite toitel töötavate siniste säästupirnide hämaruses. Riigi teed on endiselt kohutavas seisus, meditsiin sisuliselt olematu ja sotsialistik tasuta haridus vägagi tasuline. Viimased fotoreportaažid väiksematest asulatest ja maapiirkondadest kinnitavad siiski mõnevõrra paranenud elamistingimusi ka seal. Sõidukid on endiselt eralennuki staatuses, kuid pealinnas Pyongyangis on sellised „piloote“, kes neid endale lubada saavad, märkimisväärselt palju. Täheldatud on esimesi liiklusummikuid. Neid reguleerivatel piltilusatel „liiklustüdrukutel“ on nüüd lõpuks tegelikult ka tööd. 2015. aastal avati ultramoodne lennuterminal Sunanis, mõned kilomeetrid pealinnast väljas. Endiselt satuvad sinna vaid üksikud lennud nädalas, kuna Korea lennufirma Air Koryo ei tohi sattuda oma lennukipargiga peaaegu ühegi välisriigi õhuruumi v.a. Hiina. Rahvusvahelised lennud Indoneesiasse, Venemaale ja

Ehituskvaliteedi tõttu on Pyongyangis kukkunud kokku  vähemalt üks kõrghoone

Kuveiti on sanktsioonide tõttu lõpetatud. Reisimisvabadus ei ole laienenud ja on endiselt vaid väikese eliidi suur privileeg. Tavainimestele kehtivad piirangud ka riigisisesel liikumisel, kuigi siseturismi siiski propageeritakse. Lisaks Pyongyangile on loodud moodsad vabaajaveetmise võimalused ka teistes linnades ja isegi maapiirkondades. Nii kavandatakse Wonsani linnast riigi idarannikul ehitada kaasaegne kuurort. Hotellide ehitused on käimas ja avatud on uuendatud lennuväli, kuhu ei ole siiski maandunud ühtegi lennukit piiri tagant. Riiki külastab endiselt alla kümne tuhande lääne turisti, hiinlastest turistide arv ületab sadat tuhandet. Seda tänu spetsiaalsetele ja viisavabadele päevatuuridele piiriäärsetesse linnadesse nagu Sinuiju ja Hyesan. Masikryongis võib veeta kvaliteetse mäesuusapuhkuse ja sõita vaatamata sanktsioonidele riiki sattunud Itaalia ja Rootsi suusatõstukite ja mootorkelkudega. Kuigi Põhja-Korea ei võta osa maailma majanduskogukonna tegevusest, on suudetud mitmetest takistustest hoolimata rajada uskumatul määral uusi rajatisi. Oluline osa eelarve täitmisel on kindlasti illegaalsel relva- ja narkokaubandusel, mis riigi ekspordis on väga olulisel kohal. Majandusanalüütikud märkavad iga-aastaselt mitme miljardilist puudujääki riigi ekspordi ja kulutuste vahel, mille täidab metaamfetamiini, salasigarettide, võltsravimite ja relvade müük. Metaamfetamiin on riigis muide saadaval käest kätte äärmiselt lihtsalt ja seda kasutatakse sarnases ulatuses Lõuna-Ameerikas levinud kokalehtedele energia taastajana. Narkootikumidega seonduv ei ole riigis kuritegu. Tuvastatud on moonikasvatuseks kasutatavad hiiglaslikud põllumaad riigi põhjaosas. Nende tegevust koordineerib otseselt Kimi režiimile raha teeniv ministeerium, mis on rohkem tuntud kui Osakond 39. Vaatamata rahvusvahelise kogukonna pingutustele suudab aga Osakond 39 toota režiimile valuutat määral, mis võimaldab tegeleda ülikallite relvaarendusprojektidega ja kõmmutada taeva poole orienteeruvalt pool miljardit dollarit aastas rakettide ja tuumarelvade näol. See tegevus on Kim Jong-uni võimuperioodil intensiivistunud määral, mis seab ohtu kogu piirkonna stabiilsuse.

Aasia püssirohutünn. Tuumaprogramm, välispoliitika ja suhted Lõuna-Koreaga
Kim Jong-uni Põhja-Korea välispoliitikat võib iseloomustada kui agressiivset, hektilist ja end ise aina sügavamasse isolatsiooni mängivat. Kõike seda tuleb vaadelda taaskord režiimi võimusäilitamise

Dennis Rodman Pyongyangis. Foto:Internet

võtmes. Sisepoliitiliselt on Kim väga karm diktaator, kellel vanemate tarkust hindavas Korea kultuuriruumis on tänu noorusele ja väga lühikesele selliperioodile olnud end raske kehtestada tõsiseltvõetava liidrina või Targa Marssalina, nagu ta ennast ette kujutada käsib. See on otseselt peegeldunud ka välispoliitikas ja Koreade vahelistes suhetes. Kim Jong-un ei ole kogu võimuloleku aja jooksul kohtunud ühegi välisriigi juhiga, samuti ei ole ta teinud ühtegi välismaist visiiti. Isegi mitte Hiinasse, kellega suhted ongi ajaloo kasinamas seisus. Kaks kohtumist ekstsentrilise endise NBA korvpalluri Dennis Rodmaniga ei vea välispoliitika võtmes kuidagi välja, kuigi läbi Rodmani teab maailm noore liidri pereelust enam kui osati oodata. Korvpallidiplomaatia peale osaliste hommikuste peavalude midagi muud ei tootnud.  Kim on endale kodumaise tõsiseltvõetavuse tekitamiseks külge pookinud rohkem aunimetusi ja tiitleid kui oli neid tema jumalast vanaisal. Sisulisest poolest võib nüüd, viis aastat peale võimuvahetust, lugeda üleminekut peaaegu lõpusirgel olevaks. Diktaatori tööstiil on saanud osapooltele selgemaks. Tema eesmärk on tagada Põhja-Korea püsimine (loe: tema enda võimu püsimine) läbi jõu ja heidutuse. Seda kinnitavad kolm läbiviidud tuumakatsetust (üks aastal 2013, kaks 2016.aastal) ja hulgaliselt lühi- ja keskmaarakettide katsetusi, millistele on järgnenud naaberriikide vihased reaktsioonid. Samuti on Põhja-Korea viinud orbiidile enda sõnul  rahumeelsel otstarbel töötavad satelliidid, mis seal tõesti vaikuses kosmoseprügina tiirlevad. Tegelik eesmärk kogu relvakatsetuste seeria juures räägib selget keelt – riik üritab

trügida tuumariikide nimistusse, kes suudavad tuumalõhkepäid toimetada rakettide ninas pikkade vahemaade taha kuni Ameerika Ühendriikide maismaani välja. Rakettide nimetused nagu Nodong, Taepodong ja Musudan said massimeedias tuntuks üle maakera. Vaatamata karmistunud sanktsioonidele jätkab Pyongyang ilmselt katsetusi seni, kuni ollakse veendunud oma võimes neid stabiilselt kasutada. Kogu protsess lisaks Hiina kasvavale agressiivsusele regioonis on löönud kõikuma seal aastakümneid püsinud niigi hapra tasakaalu. Jaapan räägib ründerelvastuse loomise plaanidest, Lõuna-Korea vaagib tuumavõimekuse tekitamist ja Ameerika tuumahävitajad eksivad kahtlaselt sageli Põhja-Korea piiride lähedal õhuruumi. Olukord Korea poolsaarel on 1953. aastal lõppenud Korea sõja järel ajaloo plahvatusohtlikumas seisus. Ajal, kui Lõuna-Koreast on saanud majanduslik suurjõud, võib potentsiaalne relvakonflikt muuta majandusnäitajaid kogu maailmas, rääkimata piirkonnas. Sõjalise konflikti tõenäosus on siiski madal, kuid selle võimalikul käivitumisel on tagajärjed katastroofilised. Arvestades pingete ulatust ja kasvu, võib piisata ka tühisemast eksimusest näiteks demilitariseeritud tsoonis kahe Korea vahel. Kahjuks on peale aastaid kestnud vaikust taaskord esinenud lühiajalisi tulevahetusi, inimvigastustega maamiinide lõhkemisi ja piiriülest kahurituld, mis Yeongbyongi saartel Lõuna-Koreas tõid kaasa ka esimesed tsiviilohvrid peale Korea sõda. Poliitiline olukord Lõuna-Koreas on kõike muud kui rahulik ja stabiilne, mis ei pruugi kahepoolsete suhete rahulikule arengule kasuks tulla. Katsed Põhja-Koreaga „päikesepaiste poliitikaid“ rakendada on lõppenud alati tõdemusega, et Pyongyang on lõunanaabrile valetanud ja Kimide perekonna võim on neil perioodidel vaid tugevnenud. Seetõttu on Lõuna-Korea võimud olnud heanaaberlike suhete rakendamisel äärmiselt ettevaatlikud ja pessimistlikud. 2013. aasta talvel tuumakatsetuse järel alanud äärmiselt tõsine vastasseis naabrite vahel suudeti küll sügiseks rahustada, kuid selle käigus kuulis maailma üldsus väga tõsiseid ähvardusi. Vastuseks Ameerika Ühendriikide ja Lõuna-Korea ühisõppustele loobus Pyongyang 1953. aastal sõlmitud ajutisest vaherahust, käivitas Yongbyoni tuumakompleksi, katkestas mõneks kuuks koostööprojekti Kaesongi tööstupargis, sooritas mitmeid küberrünnakuid Lõuna-Korea pankadele (lekkisid miljonite inimeste krediitkaartide andmed). 2015. aastal taastati psühholoogilise sõja arsenali kuuluvad, kuid aastaid vaiki olnud „valjuhääldite sõjad“ piiritsoonis. Nende algataja oli küll Lõuna-Korea, kuid ajendi selleks andis Põhja-Korea poolt provotseeritud tulevahetus. 2016. aasta kaks järjestikust tuumakatsetust olid viimased piisad lõunakorealaste karikasse ja sadu miljoneid valuutat Pyongyangile tootnud Kaesongi tööstuspark suleti Lõuna-Korea eestvedamisel ja on suletud siiani. Sellega lõigati ära oluline hulk valuutat, mida Põhja-Korea sai kasutada oma relvaprogrammide arendamiseks. Lähiajalugu on siiski näidanud, et Kaesongi roll rahaallikana ei ole nii määrav, kui selle unikaalse projekti sotsiaalne mõju Põhja-Korea avanemisele läbi moodsate töötingimuste ja info leviku kümnete tuhandete töötajate kaudu. Kaesongi tööstuspargi avamine on ilmselt lähikuude või –aastate küsimus. Riigisiseselt on põhjakorealased selgelt rahulolematud Kimi kaitsepoliitikaga. Käibefraasina tunnevad korealased „tuumapomm süüa ei kõlba“ ütlemist hästi ja see on laialt levinud. Edukate raketi- ja tuumakatsetuste üle ei ole üleriiklik vaimustus enam ammu selline, mis aastaid tagasi teleekraanidele kuvati. Tuumaprogramm on arenenud niivõrd kaugele, et selle ohtlikkus on kohale jõudnud ka põhjakorealastele endile. Rahvusvahelise üldsuse katsed kutsuda Pyongyangi tagasi tuumakõneluste laua taha ei ole Kim Jong-uni võimu ajal õnnestunud mingilgi moel. Jäänud on vaid sanktsioonide karmistamine ja ilmselt on sellise survetegevuse jätkumine ka 2017. aastal väga tõenäoline.

Seks Põhja-Koreas

Kui 1986.aastal teatas Leningradi ühe hotelli administraator Ljudmilla Ivanova Ameerika ajakirjanikele  muude vastuste seas, et „meil Nõukogude Liidus seksi ei ole“, sai sellest ütlemisest üleilmne oma elu elama asunud legend. Kuigi proua seltsimees pidas silmas, et nõukogude reklaamid ja televisioon ei sisalda seksistseene, oli väljarebitud mõttetera siiski asjakohane kirjeldamaks pikka perioodi, mis algas Jossif Stalini võimuletulekuga. Olgu mainitud, et Suur Oktoobrirevolutsioon vastupidiselt arvatule leevendas seksuaalsusega seotud piiranguid. Näiteks dekriminaliseeriti homoseksualism, lubati registeerimata kooselud ja abort sai tavapäraseks meditsiiniliseks protseduuriks. Kuid selline vabadus kestis vaid mõned aastad ja seejärel muutus seks Nõukogude Liidus teemaks vaid soojätkamise seisukohalt vaadelduna. Homoseksualism ja abordid said taaskord kuritegudeks. Samalaadne või veelgi suletum on temaatika Korea Rahvademokraatlikus Vabariigis ehk Põhja-Koreas. Seda tänase päevani.

Alates aastast 1945, peale Kim Il Sungi võimule upitamist, alustas noor juht Nõukogude Liidu eeskujul Korea ühiskonna ümbervormimist ka naiste õiguste seisukohalt. Keelustati konkubiinid, leevendati lahutamise korda, kehtestati alimendid ja naiste õigused võrdsustati meeste omadega. Kusjuures ka reaalses elus võib Pyongyangi võimurite sellelaadset tegevust pidada edukaks - naised on tänases Põhja-Koreas meestega võrdsemas seisus kui eduka lõunanaabri suguõed. Kuid kõik muu seksiga seonduv meenutab riigis anekdooti. 

Olematu haridus

Põhja-Korea noortel puudub kogu kooliea jooksul igasugune sellekohane haridus ja teave. Isegi anatoomilised arengud sirgudes noormeesteks ja neidudeks tulevad asjaosalistele üllatustena, mida õpitakse läbi oma kogemuse. Neiudel on ainsaks toeks emad.  Nii näiteks peetakse poiste esimesi märgi unenägusid „tundmatuks tõveks“, millega peaksid tegelema Korea ühiskonnas aastasadu populaarsed olnud (kuid Põhjas keelatud) posijad ja nõiad. Põgenike intervjuude järgi on leitud, et keskmiselt saab põhjakorealane aru laste saamise metoodikast hilises teismeeas. Kui läänelikus meediaruumis omandavad juba algkooli mürsikud teadmisi filmi- ja videotööstusest, siis riigivastase kuriteona kvalifitseeritav välismeedia tarbimine on ka siinkohal seadnud sel suletud maal korralikud piirangud. Põhja-Korea kinokunsti sattus esimene filmisuudlus alles mõned aasta tagasi, mis põhjustas riigis nõukogude perioodist tuntud „Väikese Vera“ laadse vaimustuse. Rohkem Põhja-Korea filmides suudeldud ei ole. Üksikutest Lääne või Hiina, aga ka Vene filmidest on kõik füüsilist lähedust kujutavad stseenid loomulikult eemaldatud. Korea versioon Titanicust ei sisalda Rose’i poseerimist Jackile. Lisaks seksi ja alasti keha räpasele kuvandile ühiskonnas kardab võim kindlasti ka seksuaalsete vabaduste revolutsioonilist mõju poliitilisele võimule. 

Välismeediumite mõju

Välismeediaga tutvumise keeld puudutab erakordselt rangelt just pornograafilise sisuga materjale. Kui kõikvõimalikke lääne ja Lõuna-Korea filme levib riigis aina enam, siis pornograafia on kättesaadav vaid väga priviligeeritud gruppidele. Riigi eelmine liider, Kallis Juht Kim Jong Il, omas väga korralikku kogu täiskasvanute filmidest ning sundis neid ühisvaatama ka õukonna liikmeid. See info on leidnud mitmekordse kinnituse ja on ilmselt tõde. Teada on ka kaunimatest neidudest koosnenud nn. rahuldusrühmad, milliste eesmärk oli liidrite tervise toetamine. Sarnaselt Hiina liidri Mao Zedongiga pidas ka Kim Il Sung vahekorda süütu neiuga eluiga pikendavaks. Tuvastatud on, et üksikutest üleilmsesse Internetti ühendatud arvutitest Põhja-Koreas otsitakse enim just pornograafilisi materjale. IP aadressid viivad tavaliselt Pyongyangi valitsusasutustesse. Tavaelanikele on selliste materjalide vaatamine ja soetamine eluohtlik ning on  kinnitusi ennetava mõjuga avalike hukkamiste läbiviimisest.

Tabud

Kuidas siis kohtuvad kaks põhjakorealast, et partei seatud ülesannet rahvastikku taastoota edukalt

täita? Olgu mainitud, et põhjakorealanna kohta on hetkel keskmiselt 2,02 last (2015), mis vaevu tagab riigi elanikkonna püsimise. Arvestada tuleb ka põhjakorealaste suurt suremust haigustesse ja alatoitumusest tekkinud komplikatsioonidesse, õnnetustesse.  Kuigi valitsus on vaikimisi lubanud looduslike ihatekitajate levikut (naturaalne viagra), ei ole see siiski toonud kaasa mitte sündivuse, vaid abortide kasvu. Abort on aga keelatud ja seeläbi hukkub „garaažiprotseduuridel“ ilmselt sadu ja sadu naisi aastas. Tavapärane romanss Põhja-Koreas saab alguse juba täiskasvanueas neiu ja temast mõne aasta vanema noormehe vahel. Noormeestel on selleks ajaks omaealiste seltskonnas läbikäidud räpased naljad, mis teinekord ongi nende ainus allikas sellekohase teooria talletamiseks. Kogemusi omandada aga ei saa Koreas kindlasti enne registreeritud abielu. Sinnamaani aga kulub kuid ja aastaid pimedas arglikku käehoidmist. Ka suudlemise rasestav mõju tundub olevat põhjakorealaste teadvuses väga levinud ja seeläbi seda tegevust välditakse. Käehoidmise avalikukstulek kooli- või töökollektiivi hulgas on äärmiselt piinlik. Väga palju paare tutvub sõjaväekohustust täites, mis riigis on mõlemale soole kohustuslik. Abielueelne seks on tabu, aga seda ka Lõuna-Koreas. Põhja-Korea põgenike šokk Lõunasse saabudes on ülisuur, kui ekraanidel ja vaateakendel nähakse sootunnustele fokuseeritud reklaame või õpilased koolides õpivad anatoomiat eluliste mudelite peal. Tõenäoline seksirobotite areng ja  olemus on põhjakorealasest saabuja jaoks ilmselt täiesti mõistetamatu. Põhja-Korea ühiskonna seksi puudutavaid kombeid ja meelsust on võrreldud 150 aasta taguse Inglismaaga, kus süütust nähti ainumõeldavana abielueelses käitumises ja neidude olemuses. Kui aga abielueelne „õnnetus“ siiski teoks saab, tuleb osaliste perekondadel probleem kindlasti enne selle silmnähtavaks tulemist lahendada kas abielu korraldamise või siis abordi sooritamise abil. Eelistatud on muidugi esimene variant.

Suguhaiguste levik

Küll aga on arusaamatuna meile mõlemas Koreas edukate meeste hulgas üsna levinud nooremate

armukeste pidamine ja mitte ainult, vaid ka nende eksponeerimine. Oluliselt nooremad kaaslased seltskonnaüritustel õukonnas on Pyongyangi valitsejate hulgas avalik saladus, kuigi tavainimestele on abieluvälised suhted väga suur haruldus ja ühiskonnas hukkamõistu leidev. Põhja-Korea pere elab koos kasvõi jõuga, kuigi lahutuse saamine ei ole keerukas. Lahutatud põhjakorealanna ei jää siiski ühiskonnas tõrjutuks nii nagu see juhtub Lõunas, kus lahutatud üksikema staatus võrdub hüljatu omaga. Siiski ei ole kõrvalsuhted levinud ja tõusevad teemaks vaid pikki lahusolekuid nõudvaid elukutseid pidavate inimeste juures. Enamasti toovad sellised suhted kaasa abordid, mis on Põhja-Koreas endiselt tabu. Abort on keelatud ka Lõuna-Koreas. Kondoomide levik riigis on olematu, vaid mustalt turult saadud Hiina tooted on vähesel määral saadaval. Seetõttu on suguhaiguste levik riigis, kus neid ametliku info järgi pole, plahvatuslikult kasvanud, kuid neid praktiliselt ei ravita. HIV leviku kohta igasugune usaldusväärne info siiani puudub, kuid arvestades narkootikumide populaarsust Põhja-Koreas, kondoomide vähest saadavust ja ravi puudulikkust, siis pilt ilmselt ülearu roosiline enam ei ole. Piiriülesed suhted Hiinaga on vaatamata Kim Jong Uni ponnistustele piiri tihedalt sulgeda, suguhaiguste levikut oluliselt mõjutanud.

Maailma vanim amet

Prostitutsiooni osas toimusid olulised muutused  näljahäda perioodil. Võib öelda, et kuni 1995.aastani

prostitutsiooni kui nähtust Põhja-Koreas ei esinenud. Seoses naiste rolli kasvuga näljahäda ajal taastekkis ka maailma vanim amet. Sellel, kuni miljon inimelu nõudnud katastroofiperioodil muutus iidne patriarhaalne ühiskond kiiresti naiste domineeritavaks. Põhja-Koreas nimetatakse  naisi Rahvuse Lilledeks, seega igasugune lillekorjamise jutt meeste seas on vaid ühemõtteline ja kinnitab prostitutsiooni laienevat levikut. Näljahäda ajal käivitus ulatuslik ja organiseeritud võrk naistest ja tunnikaupa kortereid üürinud kodanikest ja nii on süsteem toiminud siiani. Tänavaprostituute olemas ei ole. Pyongyangi hotellides ja saatkondadega seotud meelelahutusasutustes on tegutsenud kinnised klubid, kus lisaks joogile võis tellida ka massaaži ja enamatki. Väidetavalt sellised klubid enam ei tegutse, kuna nende kontrolli all hoidmine käis võimudele üle jõu. Algselt töötasid sellistes asutustes Taimaalt pärit seltsidaamid, mis tagas korealaste moraalse palge säilimise. Küll aga on arenema hakanud tunnisaunade ja spaade võrgustikud, kus rikkamad meeskodanikud saavad „lõunal“ käia. Samuti on üsna levinud naiste ärakasutamine nende sotsiaalse staatuse tõstmiseks näiteks parteiorganisatsiooni hierarhias, töökollektiivides. Põhja-Korea karistuspoliitika brutaalsesse masinasse kinni jäänud naised  peavad aga läbi elama kõige võikamad seksuaalsed kannatused, kuid see ei ole käesoleva artikli teema.

Homoseksuaalsus

Homoseksuaalsusega on lood selles müstilises riigis veel müstilisemad. Homoseksuaalsust kui nähtust lihtsalt ei eksisteeri. Tõesti? Kui endistes sotsialismimaades oli homoseksuaalsus kuritegu ja karistatav, Kuuba lausa hukkas omasooiharaid, siis Põhja-Korea ei represseeri neid kuidagi. Indiviidi vaadatakse vaid kui riigi tööriista ja kogu lastetuba on sätitud nii, et ka rohkem poiste vastu huvi tundvad poisid ja nende pered saavad aru, et kooselu on võimalik vaid mehe ja naise vahel. Seeläbi korraldatakse abielu ikkagi erinevast soost inimeste vahel, isegi kui selle suhte taga puudub armastus. Sarnaselt Indiale või Araabia maadele, kus näeme mehi käesti kinni hoides jalutamas, on ka põhjakorealaste vahel lubatud samasooline füüsiline lähedus teatud piirideni – käest kinnihoidmine, toetamine, tervitamine. Kallistamine on juba liig, igasugusest sugulisest läbikäimisest rääkimata. Kui ka Lõuna-Korea jaoks on homoseksuaalsuse tunnistamine olnud keeruline, siis Põhi on neis küsimustes 50 aastat veelgi tagapool ja ilmselt sama riigikorra jätkudes kommetesse ja arusaamadesse muudatusi ei tule. Välismaist geist turisti peetakse Korea giidide poolt lihtsalt naljakaks inimeseks. Homoseksualismi kasutab Põhja-Korea režiim kui millegi roiskunu ja kapitalistliku ühiskonnakorralduse ebaõnnestumist kirjeldavaks. Nähtust kirjeldatakse kui imperialistliku korra pealesunnitud alandust oma teatud kodanikegrupile ja selline seletus põhjakorealasi üldiselt rahuldab.

Põhja-Korea meediast

Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) on olnud nn.maailma suletuim riik aastakümneid. Kuigi riigist tuleb uudiseid igapäevaselt,mistõttu tuleks seda kutsuda kõige avatumaks suletud riigiks, on siiski tegemist tänases avatud globaalses infomaailmas erandliku nähtusega. Lugematud analüütikud ja huvilised keskenduvad kunagiste kremloloogide entusiasmiga selle repressiivse riigi tegemistele ja üldlevinud on mitmed Korea poolsaare tulevikuga seotud stsenaariumid. Enamlevinud on sõjalise sekkumise erinevad variandid ja majandussanktsioonidega Kim Jong-uni režiimi põlvilisurumine pikema perioodi jooksul. Sanktsioonide toimimisest kõneleme edaspidi ka mõne lausejagu pikemalt. Üha enam tundub, et 70 aastat kestnud pimedus saab tasapisi ise otsa hoopis tänu mälupulkadele. Milline on välismeedia ja informatsiooni roll ning vahendid Põhja-Korea valitsuse survestamiseks ja kuidas k-pop koletusliku režiimi loodetavasti surnuks laulab, sellest räägimegi.

Et paremini mõista, kui suletud ruumis põhjakorealased elavad, annan mõned eelteadmised riigi enda meedia toimimisest. Riigis on üks ajaleht,  Põhja-Koread valitseva Korea Töölispartei häälekandja Rodong Sinmun, mis ilmub juba aastast 1945. Loomulikult ilmub ka perioodikat, mis on mõeldud väliskülalistele, kuid kohalike inimeste ainus päevalehte meenutav lugemisvara on just eelpoolmainitud ajaleht. Vabatahtlikult seda surmigavat käskude ja kohustuste kogumit keegi ilmselt ei jälgiks. Seetõttu on Rodong Sinmuni lugemine töökollektiivides siiamaani kohustuslik hommikune tööeelne osa. Ajaleht on loetav ka arvukatel lugemisseinadel asulate tänavatel. Riigis levib analoogsagedustel ainus telekanal ehk Korea Kesktelevisioon. Pealinnas Pyongyangis on siiski võimalik vaadata ka temaatilisi lisakanaleid, mis keskenduvad liidrite kangelaslikule minevikule või näitavad topeltportsjoni patriootilisi filme. Raadiojaamadest levib kesk- ja lühilainel (Pyongyangis ja Kaesongis ka FM-alal) Korea Ringhääling. See on kogu valik, mis põhjakorealastele on lubatud kuulata-vaadata. Just nimelt lubatud, sest kõik muu on rangelt keelatud. Välismeedia tarbimine on kriminaalkoodeksis riigivastane kuritegu, millele määratud karistused ületavad näiteks grupivägistamise karistamiseks mõelduid. Põhja-Korea valitsejad on mõistnud meedia ja teiste visuaalsete meediumite rolli diktaatorliku riigikorralduse säilimiseks riigi loomise hetkest alates ja seda ka usinalt kasutanud. Kinokunsti tervistavat mõju oma võimule tundis juba V.I.Lenin, Põhja-Koreas järgis seda soovitust edukalt  Kim Jong-il (võimul kuni 2011).

Eestlastele on suurepäraselt mõistetav välismeedia mõju meie mõttemaailmale ja piirkonna arengule. Pean silmas Soome televisiooni mõju 1980.aastatel. Olen täielikult nõus temaatilise dokumentaalfilmi „Disko ja tuumasõda“ tegijatega, kelle sõnul on Soome televisiooni roll Eesti NSV suhtelises läänestumises peamine. Samamoodi elame tänasel ajastul infosõja eesliinil saades keskmisest eurooplasest oluliselt paremini aru Vene Föderatsiooni propagandast ja info kallutatusest. Öeldakse, et Kremli propagandistid on juba mures kui tuimalt reageerivad eestlased nende pingutustele. Kahjuks hakkab ka meie meediaruum suure naabri võimalustele tasapisi allavanduma ja püsiv sõjahüsteeria õhutamine on selle kindlaks tunnuseks. Veel aastapäevad tagasi tekitanuks pealikiri „Kas tuleb tuumasõda?“ autori vaimses tervises küsimusi, aga just sellise pealkirjaga Jüri Luige poolt 19.oktoobril Postimehes lugu ilmus ja autori mentaalses seisukorras ei ole põhjust kahelda. Korea poolsaarel toimub infosõda aga juba aastakümneid lakkamatu intensiivsusega ja Souli tuumatulemerre uputamine on täiesti tavapärane retoorika, millele enam ammu erilist tähelepanu ei pöörata. Põhja-Korea on oma vaatamata absurdsetele ja isegi humoorikatele ähvardustele suutnud siiski järjepideva ajupesuga mõjutada kogu maailma arusaama riigi kuvandist. Lõuna-Korea luure ja uudisteagentuuride regulaarsed teated mõne Pyongyangi võimuri kõrvaldamisest suurtükitule või näljaste koerte kaasaabil on osutnud enamasti väljamõeldisteks ja nende toon niivõrd halenaljakas, mis veidigi haritumas lugejas tekitab küsimusi.  Realistlikke uudislugusid ja analüüse pakuvad kahjuks vaid spetsialiseerunud veebilehed või mõttekojad, kuid nende meediavõim on piiratud. Pärivoolumeediasse jõuavad valdavalt automaaditules hävitatud ekspruutide klikkekorjavad ulmelood ka edaspidi. Võimalik, et Põhja-Korea kuvandi loojad naudivadki oma teadliku töö vilju riigile uskumatu kuningriigi maine loomisel, misläbi on väga kerge lükata ümber müüte. Seda Pyongyang viimased kümmekond aastat ka üsna edukalt teeb. Parim kinnitus sellele on inimõiguste temaatika, mis oli fookuses veel paarkümmend aastat tagasi, kuid on aina enam aktuaalsust kaotamas. Mitte, et valdkonnas oleks tehtud märkimisväärseid edusamme, pigem on suudetud teemat muude valdkondadega summutada. Põhja-Korea vangilaagrite hulk on küll tõesti vähenenud, kuid toimivate pindala seevastu oluliselt suurenenud. Endiselt hinnatakse jõhkrates laagrites viibinute hulgaks üle 100 000 inimese. Karistuspoliitika on alates Kim Jong-uni võimuletõusust 2011.aasta lõpul märkimisväärselt karmistunud. Hukkamiste ja pikaajaliste vangistuste kasutamine karistusena on pigem sagenenud kui vähenenud. Fookuse eemalejuhtimine Põhja-Korea kõige ebainimlikumalt tahult on kindlasti võimude suur eesmärk ja nad on selles olnud edukad. Ma ei ürita väita, et Põhja-Korea inimõiguste temaatika on päevakorrast täielikult maas, kuid see on kindlasti kaotanud oma intensiivsust. See on lubamatu.

Kim Jong-un on sel aastal taevasse ja maasse kõmmutanud sadu miljoneid dollareid erinevate rakettide ja tuumarelvade näol. Kuigi tegemist on selgelt võimusäilitamisega seotud tegevustega, täidab see ka kuvandiloomise eesmärki. Kim Jong-un kannab Põhja-Koreas liigtiitlit Suur Marssal ja tema kui targa sõjapealiku maine on tõusuteel. Meenutagem, et tema isa Kim Jong-il oli kõigest Kallis Juht. Ohtrate raketikatsetuste taga on selge soov välisvaenlasele anda sõnum ja pinged Korea poolsaarel on peale Korea sõda kõrgeimal tasemel. Siseriiklikult Kim Jong-un kindlasti relvadega mängimisel erilist mõistmist ei leia, kuid elanikel sellekohaseid arvamusi vabalt väljendada muidugi ei ole võimalik.  Kevadel toimunud haruldase Korea Töölispartei kongressi raames vastuvõetud militaar- ja majandusvõimekuste paralleelse arendamise poliitika tulemusena näeme Kim Jong-uni väga intensiivselt tegelemas juhendamistöödega ka majandusrindel.  Noor Kim on jätkanud pealinna uuendamist ja tuleb tunnistada, et see näebki aina kaasaaegsem välja. Avatud on uusi spordirajatisi, kultuurikeskusi, muuseume, remonditud on teid ja avatud uhkeid monumente. Kuigi pooled ehitatud pilvelõhkujatest Pyongyangi kesklinnas on tänu kroonilisele ehitusmaterjalide puudusele ja olematule ehituskvaliteedile elamiskõlbmatud, on riigi eliidi elamistingimused viimaste aastate jooksul pealinnas märkimisväärselt paranenud. Seda ei hoita peidus ka külaliste eest. Maailmale Põhja-Korea olemust tutvustavad materjalid, peamiselt dokumentaalfilmid ja rangelt võimude järelevalve all toimetavad üksikute uudisekanalite lühilood, maalivad ekraanidele üha modernsemat Põhja-Koread, mille üle on imestada aina keerukam. Nii ongi saavutatud Pyongyangi eesmärk kuvada riiki kui moderniseerumise teel olevat normaalset elukeskkonda. Viimase aastaga iseloomustavad Pyongyangi märksõnad nagu päikesepaneelid, kerimisvõimalusega digitelevisioon, intranet, elektritaksod, 4G, ärimess....Teistsugust Põhja-Koread meie teadvusesse aga kahjuks enam eriti ei jõua. Selles seisnebki Põhja-Korea suletus.

Kõlab küll loosunglikult, kuid just informatsioon võib olla üks võti avamaks seda suletust. Vaadeldes umbes 30 000 Lõunasse pagenu päritolu ja endist elukohta Põhja-Koreas, siis pärinevad ¾ neist kahest Hiina piiriäärsest provintsist, Ryunggangist ja Põhja-Pyonganist. Geograafilise läheduse tõttu on sealt põgenenud enim inimesi, kuigi just nende kahe provintsi majanduslik elujärg on viimase kümnendi jooksul tänu Hiina lähedusele ja aktiivsele kaubavahetusele põhjakorealike standardite järgi normaalseim. Seda enam tuleb märkida riikitungiva informatsiooni rolli selle piirkonna arengutes. Põhja-Korea linnad Sinuiju ja Hyesan asuvad otse Hiinat ja Koread eraldava Yalu ja Tumeni jõe kallastel ja kauplemine naabrite vahel on sõltuvalt valitsuste leebusest kulgenud juba aastakümneid tõusvas joones. Põhja-Korea valitsus on mõistnud turgude rolli kogu riigi püsimises ja seeläbi on nende tegevust üritatud ohjes hoida ka seadustega, kuid tegelikult on just turud

Põhja-Korea tegeliku eksisteerimise põhjus. Turgusid on riigis erinevatel hinnangutel 500-800 ja nendel toimuvaga on seotud peaaegu kogu rahvastik. Jangmadangide (tõlkes:turuplats) areng sai plahvatusliku hoo sisse peale 1990.aastate teise poole näljahäda, kus kõigile osapooltele sai selgeks Pyongyangi režiimi võimetus oma rahvast toita ja katta. Sama on turgude peamine roll ka tänapäeval, kuid oluline muudatus toimus tehnoloogia arenguga seoses umbes 12-15 aastat tagasi. Turgudele hakkasid tungima infokandjad moraalselt sündsusetu ja riigivaenulike materjalidega nagu Lõuna-Korea filmid ja seriaalid, muusika, Hiina ja lausa Ameerika filmikunst. Kultusfilmi „Titanic“ rolli silmade avanemisel kirjeldavad paljud põgenikud. Kui esimestel aastatel oli peamiseks infokandjaks suuremahuline DVD-plaat, mille levikut suutsid võimud üsna edukalt kontrollida ja konfiskeerida, siis viimastel aastatel liigub info mälupulkadel või –kaartidel. Oluliselt on laienenud meediamängijate valikud. Põhja-Korea asulates on siiani regulaarsed reidid selliste keelatud sisuga infokandjate tabamiseks ja vaatajate represseerimiseks, kuid lootus selle trendi peatamiseks on ammu kadunud. Kui DVD-plaat jäi võimude tekitatud voolukatkestuse korral mängijasse kinni ja inspektoritel oli seaduserikkumist kerge tuvastada (isegi kui see sealt kätte saadi, reetis olukorra töösoe aparaat), siis tänapäevasemad mälukaardid ja –pulgad on kergelt eemaldatavad ja hävitatavad.  Reidid kontrollideks on küll oluliselt sagenenud, kuid kahju režiimile on olnud pöördumatu. Erinevate põgenikeorganisatsioonide hinnangul on kuni 85% põhjakorealasi regulaarselt jälgimas värskeid Lõuna-Korea seriaale ja noorsugu tunneb hästi lõunanaabri muusikat ja iidoleid. Noored põhjakorealased ei suhestu riigi revolutsioonilise mineviku ja liidrite kultusega enam ammu nii nagu nende vanemad ja vanavanemad. Päevasel ajal kohendatakse koolis küll Kim’ide pilte ja pühitakse ausammaste eest tolmu, kuid kaelasrippuvad mälupulgad on juba mõnda aega tegeliku staatuse sümboliks. Ainus, millega võimud enamvähem edukalt on siiani suutnud võidelda, on piiriäärsed mobiilikõned Hiinasse. Rahvusvaheliste kõnedega võitlusesse on investeeritud märkimisväärselt ja väidetavalt tabatakse patustajad paari esimese kõneminuti jooksul. Kõnede arv ja kestvus on seeläbi vähenenud oluliselt. Ainus, millega riik veel võitlema ei pea, on internet. Seda hüve saavad seni kasutada vaid väga vähesed ülilojaalsed ametnikud ja liidrid. Riigisisene intranet on kättesaadav ametiasutustes ja koolides, kuid selle sisu on lapsekingades ja ei paku elanikele mingit huvi. Riigisisene mobiilivõrk on ilma andmeside võimaluseta, kuigi ajutiselt on ka see potensiaalselt ohtlik lahendus olnud lubatud. Riik aga mõistis oma viga väga kiiresti ja täna saavad põhjakorealased oma nutitelefonidega sisuliselt vaid helistada ja pildistada.

Kui varasemalt on välismeedia tarbimine olnud üliohtlik ajaviide ja jõukohane vaid julgematele, siis ka siinkohal on toimunud plahvatuslik areng. Lõuna-Korea toodangut jälgib ka kõrgem juhtkond ja ilmselt ligi 100% põhjakorealastest on mingil moel keelatud materjalidega kokku puutunud. Siin peitubki mälupulga suur võim kurja Kimi üle. Just igasuguse info riiki toimetamine võiks olla asjaga seotud riikide teadlik poliitika. Kuigi on kuulda aeg-ajalt toimuvatest võõrmeedia tarbijate näidishukkamistest, on režiim siiski võimetu kogu elanikkonda represseerima ja varem või hiljem muutuvad võimurid reaalselt põhjakorealase jaoks aina ebaolulisemaks. Seda trendi on märgata juba aastaid, kus elu riiklikus retoorikas ja tegelikkuses erinevad nagu öö ja päev. Üheltpoolt igikestev ülistus Targale Marssalile ja koreapärasele sotsialismile, teisalt absoluutselt kapitalistlik turumajandus põhjakorealikus altkäemaksude kastmes. 

Kui eespool sai lubatud peatuda veidike ajaloo karmimate sanktsioonide teemal, mis riigile hetkel kehtestatud, siis ka siin on realpolitik kahjuks midagi muud. Kapitali võim mistahes ideoloogiate üle on ajaloos korduvalt tõestust leidnud. Olgu mainitud, et rauamaagi ja söe eksport Musani kaevandustest Hiina suunal lööb taas rekordeid ja toorkütteõli Dangongist Hiinas Sinuijusse Põhja-Koreas ei taha 1976.aastal avatud torujuhtmesse ära mahtuda. Kuid ka siin on kuvandiloojad suutnud tekitada arusaama, kuidas kogu maailm Põhja-Koread pikali surub ja sellesse on kaasatud ka Hiina. Päris nii see siiski ei ole. Hiina Rahvavabariigi ja Põhja-Korea suhted on ajaloo jooksul olnud kõike muud kui sõbralikud, aga mõlemad vajavad teineteist vankumatult. Peking viibutab tuumakatsetuste peale endiselt vaid näppu.

Kokkuvõtteks. Vaatamata sanktsioonide selgele ebatõhususele ja sõjalise sekkumise võimatusele on siiski päris palju võimalik maailmal Põhja-Korea olukorra muutmiseks ära teha. Põgenikke abistavate organisatsioonide tegevus vajaks hüppelist toetuse ja aktiivsuse kasvu. Just need, peamiselt vabatahtlikest koosnevad rühmad, omavad Põhja-Koreas elavate inimestega tihedaimat võimalikku reaalset sidet ja saavad korraldada veelgi enama välise info sisseimbumist riiki. Kuigi palju teeb ära ka tehnoloogia areng ise, on siiski oluline suunatud ja koordineeritud tegevus piiridel, riigi sees. Meenutagem, et Hiina on antud juhul vaenulik riik, kes maksab piiridel põgenikke ülesandvatele elanikele juba preemiaid ning vaevalt näeb midagi positiivset selliste organisatsioonide tegevuses oma territooriumil. Läti sõlmis Lõuna-Koreaga hiljuti  koostöölepingu Põhja-Korea tuumaprogrammiga tegelemise teadvustamiseks. Kas Sigulda kepikese viibutamisest ka reaalset kasu tõuseb, näitab tulevik. Kas Eesti, kellel muide ühena kahest Euroopa Liidu riigist ei ole Kurja-Koreaga diplomaatilisi suhteid (teine on Prantsusmaa), ei võiks olla inimõiguste teemal Korea poolsaarel kaasarääkijaks ning erinevalt islamimaailma konfliktides relvi täristades midagi rahulikumalt korda saata? Inimõigused peaks olema meie teema ju küll?

Põhja-Korea põgenike hulk suurenes eelmisel aastal taas

Nii palju kui on maailma ajaloos olnud repressiivseid režiime, on alati olnud ka nende poolt sooritatud julmuste eest põgenejaid. Kaasajal on meiegi elu lähedalt puudutamas sõjapõgenike probleem Lähis-Idast, ees ootab ilmselt suurem lahtiharutamine puntrast, mis veereb Euroopasse Aafrika kontinendilt. Nende mainitud lähtepiirkondadega seostatud massid ulatuvad miljonitesse, kuid samahästi on tuntud ka Põhja-Korea põgenike temaatika. Selle kauge maanurga põgenike arvu dünaamika on olnud üldjoontes kasvav, kuid absoluutnumbrid siiski väga väikesed. Miks on Põhja-Korea põgenike saatus jätkuvalt maailma tähelepanu all ja millised uued arengud on Korea poolsaarel selles osas toimumas?

Hommikune Pyongyang

Esmalt arvudest. Põhja-Koreast saabusid esimesed põgenikud umbes 20 aastat tagasi ja neid võeti Lõunas vastu kui kangelasi. Enne 1990-ndate aastate näljahäda oli Korea Rahvademokraatlik Vabariik (edaspidi: Põhja-Korea) tõeliselt isoleeritud riik, kuhu ei imbunud sisse kaasaegsed infokanalid ja kust inimesed esmalt vabatahtlikult, kuid hiljem elukaotuse hirmus, ei soovinud ega pääsenudki lahkuma. Nii nagu paljudes Põhja-Koread puudutavates valdkondades, saabus ka põgenikega seonduvas murrang just 1995-1997 riiki murdnud näljahäda perioodil. Näljahäda ja sellest tingitud mõjude tõttu kaotas erinevatel hinnangutel elu 0,5-3 miljonit inimest. Põhjakorealased said esmakordselt  tegelikult aru nende riiki juhtiva seltskonna võimetuses olukorda normaliseerida. Näljahäda loetakse turumajandusliku mudeli toimimise alguseks Põhja-Koreas. Võimude ainsaks, aga siiski toimivaks vahendiks jäi hirmutamine ja seeläbi riigi kooshoidmine. Keskmine põhjakorealane oli ja on siiani liiga hõivatud oma igapäevase elushoidmisega. Selle tõttu ei ole sündinud otsustavat rahulolematust rohujuuretasandil ning tänases mõistes “Korea kevad” on jäänud olemata. Hiljem on Kim Jong-ili juhitud võim (perioodil 1994-2011) olnud piisavalt tark, et lubada turumajanduslikke ilminguid nii palju, et see tagaks inimeste huvi ja võimalused teenida mustalt turult ning jätta riik kukutamata. Vaid Põhja-Koreale eriomane hirmu mudel aitas Kimide dünastia säilimisele ootamatult edukalt kaasa ja tänaseni on võimul kolmas ning väidetavalt kõige brutaalsem riigijuht. Näljahäda aastatel viibis salaja Hiinas jäädavalt või ajutiselt ligi miljon põhjakorealast. Enamasti siiski ajutiselt, sest pärispõgenike kuklas tiksus kindel teadmine – nende põgenemise tõttu kannatavad rängalt kodumaale jäänud lähedased. Seetõttu näeme tänaseni rahvastiku suurust (Põhja-Korea viimase rahvaloenduse andmetel 25 miljonit) arvestades äärmiselt väikesi põgenikenumbreid, sest meetodid põgenike mõjutamiseks on valitseval režiimil endiselt võikad – sugulased küüditatakse maapiirkondadesse, vangistatakse laagritesse või hukatakse. Viimase karistusliigi kasutamise kohta kindlad andmed küll lähiaastatest puuduvad, sest Põhja-Korea võimuladvik on saanud aru põgenike mõningasest kasulikust mõjust elanikkonna toimetulekule (põgenikud korraldavad kaubavahetust, saadavad riiki sularaha ja võimaldavad muul moel riigil oma majanduslikke kohustusi kodanike ees mitte täita) ja ei karista juba aastaid põgenemisega seotud inimesi fataalselt, küll aga muudetakse nende elu põrgulikult keeruliseks. Seega, Põhja-Koreast on jäädavalt põgenenud peamiselt Lõuna-Koreasse vaid kolmkümmend tuhat inimest, mis on Lähis-Ida ja Aafrika rahvaste liikumisi arvestades üsna ebaoluline suurus. Poliitiliselt on aga ka sellise hulga inimeste sunnitud elukohavahetus Põhja- ja Lõuna-Korea suhetes äärmiselt olulisel kohal. Samuti on märgata põgenike tausta ja staatuse märkimisväärset muutust viimase paari aasta jooksul. Muutused on esile kutsutud peamiselt Kim Jong-uni poolt korraldatud võimukoridoride vägivaldse puhastuste tõttu.

Kui siiani oli keskmine Põhjast põgenenud inimene kesk- või vanemaealine naisterahvas, kes kuulus madalamasse kasti, siis nüüdseks on aina enam ülejooksikuid valitseva eliidi hulgast ning meessoost. Just see asjaolu on muutnud Pyongyangi hardlinerid (valitseva režiimi eriti truud järgijad) puudutatuks ja põgenike teema imbub üha enam Põhja-Korea retoorikasse. Kui siiani on Pyongyang hoidunud kommenteerimast põgenemisi ja pidanud neid üksikjuhtumiteks, siis kõrgemate ohvitseride ja Korea Töölispartei funktsionääride ärakargamisi tähelepanuta ei jäeta. Samuti on uudne põgenemine suurte gruppidena ja näiliselt lojaalsete kodanike poolt. Kindlasti on Kim Jong-unile sellised põgenemised imagoloogiline probleem ja häbi, kuid siiani on suudetud igat kõrgema klassi ülehüppamist kajastada kui võimalust Korea Töölispartei ladvikut ja moraali tugevdada. Kahjuks peavad kõrgemast kihist pärit põgenikud Lõuna-Koreas hoidma väga madalat profiili, sest nende edasine elu on reaalses ohus. Nii pidi seni kõrgeima staatusega põgenik, Põhja-Korea riikliku filosoofia juche autor Hwang Jang-yop, kes 1997.aastal Pekingi kaudu põgenes, elama kogu edasise elu Soulis pideva politsei valve all. Veel tema surmapäeval tabati mehe elukoha lähistel Pyongyangist lähetatud palgamõrvar. Hwangist, kes oli olnud aastakümneid Põhja-Korea tippametnik, sai hiljem üks tulisemaid Pyongyangi režiimi kriitikuid. Küll aga hukkusid “juhuslikult” liiklusõnnetuses (liiklusõnnetus riigis, kus autosid peaaegu ei olnud?) Hwangi lähimad sugulased. Tütar ja poeg ning nende lapselapsed lõpetasid vangilaagris ja proua Hwang sooritas väidetavalt enesetapu. 2014.aastal põgenes miljonite dollarite ja paljude tundlike teadmistega Kim Jong-uni isiklik raamatupidaja Yun Tae-hyong, kellel põgenemise sihtriik Venemaa soovitas edasist elu jätkata vaikuses ja rahus Moskvas. Põhja-Korea põgenike hilisem elu ei ole seega meelakkumine ja nende edasine saatus on teinekord enam kui kummaline. Eelpooltoodud põhjustel ei ole võimalik lugeda kõrgema klassi põgenike memuaare. Aga ka senised ja peamiselt tavaelanike hulgast pärit inimeste elulood on enam kui kohutavad. Eesti keeles on 2016.aastal ilmunud suurepärane raamat noore põhjakorealanna Hyenseo Lee põgenemisest, mis on keerukam ja dramaatilisem kui seda suudaks luua kirjaniku fantaasia. Kahjuks hakkavad tähtsamad ja režiimi olemust paljastavad põgenikud kõnelema alles peale võimalikku võimumuutust Pyongyangis.

Inimesed korjamas juurikaid kesise toidulaua täiendamiseks

Kui tavapärane põgeniku saabumisjärgne elu Lõuna-Koreas näeb ette koolitusprogrammi riiklikus ümberõppekeskuses, teatud perioodiks riigi rahalise ja ainelise toetuse, siis reaalne elu Lõuna-Koreas esitab põgenikele talumatuid väljakutseid. Lõuna-Korea on teada-tuntud edukultuse riik. Ühiskond peab ebaõnnestunuks igat indiviidi, kes ei saavuta majanduslikku heaolu ja austatud positsiooni. Seeläbi on Lõuna-Korea maailma maadest (ja mitte vaid arenenud riikide hulgas) suitsiidseim. Lõunakorealased töötavad kuni 60 tundi nädalas, puhkavad 5 päeva aastas ja kogu avalik reputatsioon sõltub vaid majanduslikust edust. Sellises ühiskonnas tekib ideoloogiliselt, aga ka eluliselt 180 kraadi erinevast riigist saabunud põhjakorealastel tõeline šokk, mistõttu on põgenike hulgas kolm korda enam töötuid ja esineb kaks korda enam enesetappe. Põhjakorealastel, kel puudub arusaam turumajanduse põhialustest, raha kui vahendi tegelikust mõjust ja vähimgi teadmine eduka karjääri seadmiseks, tabab esimeste kuude ja aastate jooksul märkimisväärne masendus. Põgenike hulgas läbiviidud uuringud kinnitavad, et just inimeste omavahelised suhted ja abivalmidus on valdkonnad, milles puudujääke põhjakorealsed enim tunnevad ja igatsevad. Nõukogude perioodil loetud read, kus kapitalismis olla inimene inimesele hunt, on Lõuna-Koreas kõige hullemal moel saanud põgenike elu pärisosaks. Lisaks sellele takistavad stereotüübid lõunakorealastel põhjanaabreid võtmast samadel alustel ja seeläbi eelistatakse töövestlustel pea alati lõunakorealast põhjakorealasele. Sellised igapäevased takistused on tekitanud uudse põgenikevoo, mis veel viis aastat tagasi tundus võimatuna – põgenemised tagasi Põhja-Koreasse.

Lõuna-Korea seadused ei luba tarbida Põhja-Korea meediat ega avaldada meelt Põhja-Korea toetuseks. Kuid noore demokraatliku ühiskonnana on Lõuna-Koreal üha enam tulnud tegeleda põgenemises pettunud endiste põhjakorealastega, kes üha enam leiavad võimalusi oma meelsuse avaldamiseks. Kuid seetõttu on Souli jõuministeeriumitel ees keerukad dilemmad – kuidas, kuhu ja keda lubada riigist lahkuma? Võtame ette koduperenaise Kim Ryon Hui juhtumi. 2011.aastal riiki pagenud proua otsis väidetavalt lahendust oma terviseprobleemidele ja need lahendanud, pettus Lõuna-Korea ühiskonnas lõplikult. Lõuna-Korea võimud vaatavad nõutult seltsimees Kim’i tegevust, kes kiidab oma sotsiaalmeedia kontodel Suure Marssali Kim Jong-uni tegevust ja Korea Töölispartei otsuseid ning korraldab Soulis valitsusasutuste ees meeleavaldusi Pyongyangi režiimi toetuseks. On lihtne mõelda, et Kim Ryon Hui tuleks panna esimese Põhja-Korea poole suunduva rongi peale, kuid sellega on seotud märkimisväärsed takistused. Esiteks puudub kahe Korea vahel juba aastaid rongiühendus, kuid teisalt võib tagasipõgenik olla ohtlik sadadele Lõuna-Koreasse jääda otsustanud inimeste sugulastele ülalpool 38-ndat paralleeli. Nimelt omavad Kim Ryon Hui ja kümned temalaadsed Kim Jong-uni armastavasse rüppe naasmist lootvad inimesed infot Lõuna-Korea võimude ülekuulamis- ja sisseelamismeetodite kohta, kuid ka infot samal ajal Hanawoni õppekeskuses viibinud põgenike kohta, kelle sugulased ja lähedased Põhja-Koreas satuksid kahtlemata Pyongyangi režiimi repressiivsete meetodite meelevalda. Juba mitmed aastad on info Põhja-Koreast kinnitanud võimude sunniviisilisi tegevusi mõjutamaks põgenike sugulasi, et need omakorda paluksid ärakaranul mõelda naasmisele. Küsimus ei ole mitte vähemas, kui Kim Jong-uni autoriteedis ja selle kahjustamine on surmapatt.

Vanemate Kimide mausoleum Pyongyangis

Kõik, esialgu küll vähesed, tagasipõgenikud on vesi Pyongyangi propagandaveskitele. Viimane kui üks neist on andnud pressikonverentsi, mida kantakse üle Põhja-Korea ainsas telekanalis. Mitte keegi neist ei ole kunagi hiljem sattunud avalikkuse ette, vaid veedavad oma päevi ilmselt kohaliku tähtsusega pagunduses Põhja-Korea perifeerias. Vaid korra on režiim olnud sunnitud maailma meedia poolt ülespuhutud hukkamissüüdistuste ümberlükkamiseks tooma kaamerate ette üheksa Laosest tagasisaadetud noorukit, kes aastase viibimise ajal Kim Jong-uni hardameelses süleluses olid kaotanud silmnähtavalt kehakaalu ja elasid saadetuna maapiirkondadesse “õnnist elu”. Teised, ilmselgelt füüsilises heas vormis tagasipõgenikud, on peale saatuslikku naasmist ja pressikonverentsi kadunud avalikkuse silmist igaveseks. Kuigi Põhja-Korea ei rakenda väidetavalt juba aastaid kolme põlvkonna karistusprintsiipi, on siiski selge, et tagasipõgenikud ja nende lähedased langevad madalaimasse ohtlike kodanike kasti, kust taastõusmine on võimatu. Vaatamata ametlikule väitele, et kõik kodanikud riigis on võrdsed, on Põhja-Korea kastid reaalset elu enam mõjutavad kui samalaadne nähtus näiteks Indias. Madala kasti liikmed ei pääse Põhja-Koreas ligi ei kõrgemale haridusele, tulusale tööle ja peavad elama teadmatuses ja hirmus. Põgeniku olemasolu suguseltsis on kindel tee madalaimasse kasti. Kuigi raha võim on muutnud kastisüsteemi korraldust riigis oluliselt, on lojaalsusega seotud kuriteod endiselt karmilt karistatavad ja omavad pikaajalist mõju kogu karistatava lähikonnale. Põhja-Korea 20.sajandi keskpaika sobivad meetodid oma kodanikkonna ja ka põgenike ohjeldamisel on taganud temaatika pideva pildispüsimise ja loodetavasti suurenevad põgenikehulgad peale mõneaastast langustrendi peagi taas. Ehk saavutatakse kunagi ka kriitiline mass põgenikke, mis võib omada märkimisväärset mõju võimu säilimisele selles 21.sajandisse jõudnud ebainimlikus projektis.