Lõuna-Korea suurim julgeolekuoht – sisepoliitiline jõukatsumine

Pühapäeval, 27.oktoobril maandus umbes 500 kilomeetri kaugusel Ukraina piirist Saratovi linna lähistel asuvale Engelsi sõjaväelennuväljale Vene Föderatsiooni lennuväe juhtkonna lennutamiseks kasutatav IL-62M, sabanumbriga RA86561. Lennuk oli ööpäev varem startinud Vladivostokist, suundunud Põhja-Korea Idamere kuurortlinna Wonsani lennuväljale ning võtnud seejärel sisselülitatud transponderitega suuna Lääne-Venemaa suunas. Nimetatud sabatunnusega lennumasinal on viimase aasta jooksul Põhja-Koreaga seotud vägagi toimekas ajalugu. Sama lennuk on olnud tegev nii Sergei Lavrovi, Sergei Šoigu, Valentina Matvienko kui ka Vladimir Putini kaaskonna sõidutamisel sagedastel visiitidel Põhja-Korea pealinna. 

Kõrgete panustega mäng nõuab kõrgeid vastutajaid.

Kindralkolone Kim Yong-bok

On alust arvata, et 27.oktoobri lend riskantsele ja ukrainlaste laskeulatuses olevale Engelsi lennuväljale tõi lahingutandrile eelnenud vähemalt seitsmele kinnitatud varasemale lennule (suure mahutavusega lennukutitega IL-62M, IL-96-300 ja Airbus A300) sõjalise koostöö mehitatud faasi alguseks kohale Põhja-Korea militaarkontingendi juhtivliikmed. Kinnitamata andmetel juhivad Põhja-Korea vägede koosseisu Ukraina avantüüris kolm kindrali ausastmes sõjaväelast: kindralkolonel ja Töölispartei Keskkomitee liige, Kim Jong-uni sageli visiitidel saatev Kim Yong-bok, peastaabi ülema asetäitja, samas auastmes Ri Chang-ho ja kindralmajor Sin Kum-cheol, kes teenib riiki välisluure juhina. Nii Põhja-Korea, Venemaa, aga ka Lõuna-Korea jaoks suurte riskidega pöörasele avantüürile on selle algatajate poolt seatud kõrged eesmärgid ning toimuvat jälgitakse kõige kõrgemal tasemel. 

Olukord on teinud erakordselt närviliseks Lõuna-Korea armee- ja tsiviiljuhtkonna ning väljend “julgeolekuoht” on praegu harjumuspärasele klišeelikule kasutusele saanud lõunakorealaste jaoks reaalse sisu. Milles seisneb Ukrainas Koreade proksisõjaks kujunema kippuva olukorra tõsidus Korea poolsaarev stabiilsuse vaates ning millised on Souli võimalused kriisi eskaleerumise vältimiseks?

Yeongbyeongi pommitamine 2010

Lõunakorealaste ohutaju kiire muutumine.

1966.aastast alanud nn.teine Korea sõda sai alguse Kim Il-sungi poliitikast teravdada olukorda kaht riiki eraldaval piiril ehk demilitariseeritud tsoonis. Pingete kruvimine tipnes eliitkomandodega Lõuna-Korea presidendipalee ründamise ning USA luurelaeva ning selle meeskonna pantvangistamisega. Vahepealsed kümnendid on näinud sadu piiriüleseid intsidente. Kas kujutaksime kaasajal ette 2010.aasta episoode, kus Põhja-Korea pommitas Lõuna-Korea Yeongbyeongi saari ning uputas koos korvett Cheonaniga 46 Lõuna-Korea mereväelast. Isegi Põhja-Korea Ukraina sõja afäärita peetakse kaasajal demilitariseeritud tsoonis kõige ohtlikumaks just provotseeritud ajutist teravust ning lokaalne konflikt või sädemest süttida hetkega. Lõunakorealased on aastakümnetega pingete kerkimise ja rahunemise tsüklitega üsna harjunud, kuid Venemaa ja Põhja-Korea juunipakt ja selle ellurakendunud järelmid muutsid tajude teravust.

19.juunil 2024 Vladimir Putini ja Kim Jong-uni Pyongyangis viseeritud strateegilise koostööleppe militaarsed peatükid sundisid Souli osapooli väga operatiivselt hoiatama. Nende punktide sisustamine reaalsete ja tuvastatud tegevustega on Lõuna-Korea jaoks punaste joonte ületamine. Tänaseks on punane stsenaarium realiseerunud.

Vene saadik "vaibal"

Venemaa valik Koreade vahel.

Lõuna-Korea ja Venemaa suhted on olnud 1990ndate algusest kahepoolselt pragmaatilised ning heatahtlikud. Lõuna-Korea, mis riigina on poliitgeograafiliselt saareriik, on eksportiva majandushiiuna huvitatud Venemaa soodsast energiasisendist, Venemaale sobisid Lõuna-Korea kõrgtehnoloogilised tooted ning Korea tehased Venemaa pinnal. Piirkonna poliitilised tõmbetuuled kahe riigi suhteid ülemäära ei pingestanud. Kahe riigi kaubavahetus oli sadu kordi suurem Moskva ja Pyongyangi vaheliste numbritega võrreldes. Seega on Venemaa ootuspärane valik heade suhete jätkamine Lõuna-Koreaga, kuid praegune Kremli juhtkond ilmselt suhete paranemise perioodi enam ealiste iseärasuste tõttu ei näe ning pole seetõttu Venemaa tulevikupotentsiaalist Koreas eriti huvitatud. 21.oktoobril kutsuski Lõuna-Korea asevälisminister Kim Hong-kyun Venemaa saadiku Georgi Zinovjevi vaibale, kellele anti lühikese kohtumise järel harvaesineva selguse märku, et Lõuna-Koreal on nüüdsest vabad käed kahepoolsete suhete edasiseks suunamiseks. Venemaa saadikul polnud vastata muud,kui et kõikidele rahvusvahelistele normidele vastav sõjaline koostöö Venemaa ja Põhja-Korea vahel ei ohusta kuidagi Lõuna-Korea julgeolekut. Midagi sama napakat rääkis 2019.aastal John Bolton Kim Jong-unile, pakkudes tuumarelvadest loobumiseks nn. “Liibüa mudelit”.

Põhjakorealased teel Ukrainasse

Millised on siis Lõuna-Korea suurimad hirmud? 

Suurimaks väljakutseks on teadmatus Venemaa ja Põhja-Korea suhete sügavuse kohta. Kui Põhja-Korea ligi 200 ööpäevaringselt tootva laskemoonatehase toodangu lakkamatu tarnimine meritsi Venemaale on mõistetav, siis inimressursiga panustamise hinnastamine lõpuni mitte. Olgu siinkohal taustateadmiseks toodud ära mõned arvud tajumaks relvatarnete mastaapi. Alates maikuust on Lõuna-Korea luure lugenud satelliidipiltidelt kokku 20 000 konteineri jõudmise Põhja-Korea sadamatest Venemaale. Neist 7000 viimase kahe kuu jooksul. Kui need täita maast laeni suurtükilaskemoonaga, saaksime kokku suurusjärgu 9 miljonit mürsku. Ilmselt sisaldavad konteinerid muudki, sest Ukrainal on olemas juba sisuka näituse kokkupanemiseks piisavalt Põhja-Korea ballistiliste keskmaarakettide rususid. Muide, viimaste elektroonilised osad koosnevad sisuliselt 100%-liselt 2023. ja 2024.aastal Läänes toodetud komponentidest. Kuna kogu Põhja-Korea kohta käivat mistahes valdkonna statistikat (majandus, kaitsekulud, isegi populatsiooni suurus) on juba seitse aastakümmet kirja pandud kohvipaksu pealt, lubame endale Saksa valitsuse toega mõttekoja Friedrich Naumann Foundation for Freedom Korea uurimuses toodud suurusjärke Venemaa rahalisest toest Põhja-Koreale. Uurimuse järgi toob ainuüksi relvakaubandus sel aastal Põhja-Korea režiimile kuni 5,5 miljardit USA dollarit. (https://shop.freiheit.org/#!/Publikation/1807) Riigi majanduse kogumahuks hindab Lõuna-Korea keskpank 23..25 miljardit. Kui viia läbi arvutuskäik Ukraina väljadel sõdivate Vene sõdurite sissetulekutega, teeniks Põhja-Korea ca 10-tuhandelise kontingendiga režiimile tulu veel 500 miljoni jagu. Sarnaselt Lõuna-Korea tulusale osalusele Vietnami sõjas (lugu, mida Põhja-Korea hästi tuntakse) võib just rahateenimine olla Kim Jong-uni prioriteet avantüüriga liitumisel ning siinkirjutaja arvamuse järgi juunilepete salaprotokollides Kim Jong-uni poolne nõudmine. 10 000 meest on piisav sissevise saamaks aru võitlusvõimest, kuid edu korral pole välistatud järgmiste lennukitäite Ukrainasse lähetamine ning siis räägime lisaks Kim Jong-uni sissetulekute ja kehakaalu kosumisele väga tõsisest probleemist Ukraina rinde püsimisel. Ärgem rutakem nii mustades toonides liialt kaugele veel ette, olukord on kõigest tumehall.

Prohvetlikud artiklid või apokalüptilised ülepingutused?

Käesoleva aasta jaanuaris kirjutasid ala absoluutsed asjatundjad, Põhja-Korea tuumaprogrammi rajatisi korduvalt külastanud Los Alamose endine juht, professor Siegfried Hecker ja 1974.aastast üle 30 korra Ameerika Ühendriikide valitsusesindajana Pyongyangi režiimiga suhelnud Robert L. Carlin palju vastukaja tekitanud arvamusloo “Kas Kim Jong-un valmistub sõjaks?” (https://www.38north.org/2024/01/is-kim-jong-un-preparing-for-war/). Ilmselt vaikivad täna kõik need arvajad, kes veel loetud kuud tagasi Heckerit ja Carlinit iroonilistes vastuartiklites siunasid. Olukord Korea poolsaarel on edenenud faasi, kus soliidses väljaandes esineb samuti aastakümnete pikkuse Korea analüüsimise kogemusega Rachel Minyong Lee küsimisega, mis on see hind, mida Kim ootab Venemaalt oma meeste elude eest Ukrainas? Vastuseks taaskord küsimus, kas äkki sõjalist tuge võimalikult katsel ühendada Koread jõuga? (https://www.japantimes.co.jp/news/2024/10/29/asia-pacific/nk-troops-in-ukr/) 

Meenub olukord, mis valitses 1950.aastal enne Korea sõja algust, kui Kim Il-sung kordamööda Moskvast ja Pekingist plaanile Koread loetud nädalatega sõjalise erioperatsiooni käigus ühendada, tuge otsis ja selle lõpuks ka välja kauples. 3 aastat ja 3 miljonit hukkunut hiljem oldi tagasi ruudus null, lihtsalt kogu maa oli tühjaks põlenud.

Tõenäoliselt on taoline stsenaarium Lõuna-Korea kaitseplaanides kirjas juba aastakümneid, kuid käesolevas olukorras mainitakse peamiste riskidena Lõuna-Korea jaoks teadmata ulatusega militaarkoostööd Moskva ja Pyongyangi vahel. Enim kohtab loeteludes koostööd kosmoseluure edendamisel, Põhja-Korea lennupargi kaasajastamisel, tuumalõhkepead kandvate kaugmaarakettide atmosfääri sisenemise tehnoloogia omandamist ning kõike, mis puudutab tuumaallveelaevade ehitamist. 31.oktoobri kontinentidevahelise raketi Hwasong19 eduka katsetuse üks võimalikke eesmärke võiski olla taassisenemise võimekuse testimine, vähemalt lubab nii väita Põhja-Korea enda sõnaseadmine sündmuse kirjeldamisel. Tuumaallveelaevu ehitab Põhja-Korea hetkel korraga mitut ning lõhkeseadeliste toimimise kiirem edenemine allpool veepinda on venelaste teadmiste abil vägagi oodatud. Tuumalõhkepäid kandvate keskmaarakettidega varustatud allveelaevad oleks Lõuna-Korea jaoks tõeline peavalu, nende tuvastamine ümbitsevates meredes on sisuliselt võimatu.

Riskid liigselt mehistunud meestega.

Samuti võib Ukraina sõda pakkuda põhjakorealastele teadmisi ja oskusi ründedroonide arendamisel ja kasutamisel. Paljuräägitud lahingkogemus on kindlasti samuti oluline, kuid selleks peaks Põhja-Korea mehitatud abipakett kestma kuid ja aastaid ning mitmekordistuma. Stsenaarium, mis pole kahjuks välistatud. Põhja-Korea armee pole lahinguväljal tõepoolest kunagi sõdinud, kuid omab väga laialdast kogemust kümnetest maailma konfliktidest, kus koos relvatarnete ja hooldusega on saadud väga eriilmelisi teadmisi ja kogemusi, mis seotud erinevate geograafiliste või kasvõi klimaatiliste tingimustega. 

P-Korea alustas müüri ehitamist DMZ-sse

Kindlasti tajub Kim Jong-un riske, mis võivad ohustada tema turvalisust juhul, kui kontingenti suurendades ei tule koju üha enam võitlejaid. Küsimus pole aga nö.sõduriemade rahuolematuses. Rahuolematus armees mistahes juhtimistasandil on stabiilsest majanduslikust heaolu kasvust huvitatud kindralitele kindlasti olulisem kui “kogemuste kogumine” tuhandete elude hinnaga tuhandeid kilomeetreid eemal. Põhja-Korea režiim on pidanud 1996.aastal kokku puutuma ka riigipöörde katsega, millise ajendiks olid just Näljahädaga kaasnenud aineliste olude halvenemised armees. Riigipöördekatse suruti küll maha, kuid riigi esindusorganid värvusid mundritest tumerohelisteks. Armee on Põhja-Koreas rohkem majandusharu kui riigikaitseline struktuur ja diktaator teab seda. Kim Jong-uni turvameeskond on viimase poolaasta jooksul silmnähtavalt mitmekordistunud ning enam ei varjagi pintsakud automaatrelvi, sest need ei mahu sinna alla. Pyongyangi ja kogu riigi ümber on valmis saanud elektrifitseeritud tara ning demilitariseeritud tsoonis alustatud Koreasid eraldava betoonmüüri rajamisega. Viimasega seoses markeerime ära ka Kim Jong-uni suurima sisepoliitilise väljakutse – iga Lõunast initsieeruv pinge aitab Liidril mitu generatsiooni ühe Korea unistuse nimel üles kasvanutele müüa maha ideed vajadusest kahe riigi eraldamiseks. Loodav müür, Lõuna-Korea droonid ja lendlehed Pyongyangi taevas, konfliktid merel, ühendusteede demonstratiivsed õhkimised – kõik sobib Ühinemispoliitikast loobumise põhjendamiseks. https://arvamus.postimees.ee/8115377/erki-loigom-pohja-korea-naitab-maailmale-hambaid

Lõuna-Korea sisepoliitikast piiratud reageerimine.

Lõuna-Korea võimalused reageerida on piiratud ning seda eelkõige sisepoliitiliste ning seadusandlike keerukuste tõttu. Kui seni on Soul saatnud Ukrainasse kaitseveste ja kiivreid, siis Läänemaailm jagab juba laiali umbes kolmest miljonist mürsust koosnevat lõunakorealaste laovaru. Üllatav on ehk teada, et Lõuna-Koreal on ka ca sadakond töökorras Nõukogude T80 tanki. Kuigi Lõuna-Korea võimsa relvatööstuse toodangut on läbi Ameerika Ühendriikide varude uuendamise ja Poola tarnete Ukrainas mastaapselt, nõuaks otsene fataalsete relvade saatmine konflikti keskmesse Lõuna-Korea parlamendienamuse heakskiitu. Rääkimata mehitatud vastusest, millisele ei kirjutaks kaasajal alla ei valitseva partei ega opositsiooni esindajad. 

DMZ Lõuna-Korea poolel, piiriks on jõgi

Erinev arusaam Põhja-Korea suunalisest poliitikast on sisuliselt kahepartei süsteemis (kuigi parlamenti pürgib tavaliselt üle 30 partei) alati olnud teravusi tekitav, kuid isegi käesolevas eriti keerulises olukorras suudavad rivaalid tuua esiplaanile eelkõige sisepoliitilise vägikaikaveo. Nii süüdistas opositsiooniline Demokraatlik Partei läbi liider Lee Jae-myungi suu, et president Yoon Suk-yeoli ja tema Rahva Jõu konservatiivide ebakompetentne poliitika Põhja-Korea suunas ongi peamine põhjus, miks Kim Jong-un oli Ukrainas sunnitud sekkuma mehitatud moel. Ilmselt saab konflikt Ukrainas enne lahenduse, kui kaks Korea suurparteid reageerimiseks sobiliku kompromissi leiavad. Meenutagem, et demokraadid pooldavad Põhja-Korea suunalises lähenemise prääniku, konservatiivsed jõud piitsa meetodit. Hetkel on Koreas käsil piitsa periood. 

Seni on realistlikus võtmes räägitud psühholoogilise sõja ekspertide, luure ja relvainstruktorite lähetamisest Ukrainasse. Oluline on tajuda ka Souli suhteid ja riske seoses Hiinaga. Hiina, kes praegu omaette veidi nuriseva mõminaga Moskva ja välis- ning kaitsepoliitikas isepäise Pyongyangi omavahelist lähenemist Uue Maailmakorra loomise taustal vaikides talub, on Lõuna-Korea jaoks olulisim kaubanduspartner. Souli liigne entusiasm Ukraina toetamisel või kohalikes julgeolekuliitudes liidrirolli võtmisel tooks kiire tagasilöögi ekspordist sõltuvale Lõuna-Korea majandusele. Ära ei tohi unustada ka Ameerika Ühendriikide üsna oluliselt mõju Lõuna-Korea valitsuse kaitsepoliitilistele otsustele.

Kogu regioon on omalaadses raputuses, teadmatusest tingitud kahvlis, millisele perfektse tormi eeltingimusi täidab presidendivalimiste karusell Ameerika Ühendriikides. Donald Trumpi naasmisest Valgesse Majja kardetakse Lõuna-Koreas ebastabiilsuse kasvu ning demokraatidel pole peale Bill Clintoni perioodi Korea küsimustega entusiasmi liialt tegeleda olnud ning naaseks strateegilise kannatuse ajastu, mida kaasajal Pyongyangis, Pekingis ja Moskvas pigem strateegilise nõrkusena tajutaks.

Lugu ilmus Postimehe portaalis 1.novembril 2024