Nõukogude Liidu (ning hilisema Venemaa) ning Põhja-Korea suhted on enam kui kolmveerandsajandilise ajaloo jooksul näinud väga erinevaid perioode. Valdavalt on madalseisud või kõrghetked olnud seotud Pyongyangi valitsejate väljaspressimispoliitikaga Pekingi ja Moskva vastanduse tekitamisel enese hüvanguks. Hiina roll olukorra raamistamisel on kaasajal võimsam kui kunagi varem, kuid sellest allpool. On selge, et Venemaa afäär Ukrainas lõi 2022.aastal end totaalsesse koroona- ja diplomaatilisse suletusse mänginud Põhja-Koreale suurepärase võimaluse, mida juba täiemõõdulise sõja teisel päeval Moskvale selget toetust avaldades (küll mitte kohalikus meedias) ka väljendati. Alates 2023.aasta teisest poolest on läbikäimine tihenenud tasemeni, mida pole nähtud Nõukogude Liidu lagunemisest 1991.aastast saadik. Ainuüksi viimase kaheksa kuu jooksul on Põhja-Korea ja Venemaa vahel toimunud 18 kõrgetasemelist kohtumist. Teiste seas on Pyongyangis käinud nii vene kaitse- kui välisminister ning Vladimir Putin võõrustas Moskvas Sergei Lavrovi kolleegi, staažikat Korea diplomaati Choe Son-huid. Kuigi valdavalt jõuametkondade kohtumiste jada üritatakse peita laiapinnalisema koostöö taha, on fookus siiski selge. Amuuri tiigrite kaitse, veekaitsealade edendamise, baleriinide koolitamise, laste suvelaagrite ja turismindusega seotud läbikäimiste laialdase kajastamise varjust paistab välja mõistuseabielu – kahepoolselt kasulik ja vajalik koostöö relvastuse alal.
Lõuna-Korea on tuvastanud alates septembrist üle 10000 ühiku merekonteinereid, mis meritsi Najini sadamast Põhja-Koreas üle mere Venemaal asuva Dunai sadamakaile toimetatud on. Kui taoline hulk konteinereid laadida täis vaid Ukrainas kasutatavaid mürske, mahuks neid sinna ligi 5 miljonit. Ukrainas on tuvastatud ligi poolesajal juhul ka Põhja-Korea ballistiliste keskmaarakettide kasutamine, mistõttu jääb tarnitud laskemoona maht mõnevõrra kasinamaks, kuid ollakse kordades üle miljoni mürsu kampaaniast Euroopas. Isegi kui laskemoona kvaliteet on vilets, tapab see siiski ning annab Venemaale võimaluse sõja pikendamiseks. Kuid milleks siis selline suurejooneline alandamine ja häbinägu ees linnatänavatel kulgemine, kui kauplemine ammu edeneb? Siin tulevadki enam mängu just regionaalsete osapoolte hirmud, ootused ja võimalused.
Täpne, aga ohutu doseerimine Põhja-Korea relvaarendusprogrammidesse
Vaevalt arvab ka Moskva, et Põhja-Korea võimekus jätkata nii mastaapset laskemoonatootmist kestaks lõputult. Seetõttu on üsna loogiline, et Põhja-Koreale pakutakse kas moodsamat sisseseadet või vajalikke komponente tootmismahtude maksimaalseks säilitamiseks. Põhja-Korea omakorda soovib vanaraualaod realiseerida ning jätkata moodsama tehnoloogiaga. Kui lisada siia mõlema osapoole mentaalne sobivus läänevastase koalitsiooni edendamiseks, võivad taustal toimuda sarnased tehnoloogilised arengud ka Põhja-Korea kosmoseprogrammis, lennuväe ja allveelaevastiku võimekuste parendamisel. Kõik, mis läänt kauel idas segab, sobib. Viimased kaks nimetatud valdkonda on Põhja-Koreal moraalselt ja tehnoloogiliselt vanaraud ning kaasajastamiseks piisavalt resursse pole. Nüüd on. Siinkirjutaja siiski väidab, et Põhja-Korea ja Venemaa Kim Jong-uni sõnul kogu ajaloo kõige soojemate suhete periood (ja see olevat alles algus!) kestab täpselt nii kaua kuni kahurid Ukrainas vaikivad. Venemaa jaoks on strateegiliselt huvitavam hoopis lõunapoolne Korea.
Vahetult enne visiiti kiitis Vladimir Putin vaatamata kuid kestnud teravuste vahetamisele Souliga Lõuna-Korea positsiooni mitte saata surmavat relvastust otse, justnimelt otse, Ukrainale. Ringiga on Lõuna-Koreas toodetud suurtükimürske Ukrainas juba täna rohkem kui Euroopas toodetuid, kuid sõbraliku remargi mõte oli milleski muus. Lõuna-Korea ja Venemaa suhted on olnud äärmiselt pragmaatilised alates nende sõlmimisest 90ndate alguses ning ootelepandud energiaprojektid kasulikud nii toormeallikale kui energeetilises vaates saareriigiks kvalifitseeruvas Korea Vabariigis ehk Lõuna-Koreas. Vene diktaatoriga seotud teravatele küsimustele Lõuna-Korea võimud üldiselt ei vasta, kuid enne Putini bromanssi Kim Jong-uniga esitas Soul erakordselt sirgeseljalise nõudmise. Relvaarendus või muu lepingutega kaetud militaarkoostöö Venemaa ja Põhja-Korea vahel on punaseks jooneks, millest üle astumisel kaalub Soul Ukrainaga eelpoolmainitud valdkonnas otsesuhtlusesse astumist. Kuigi Kim Jong-un üritas pika ja särava päeva erinevatel etteastetel võluda Vene kolleegilt välja mitut Põhja-Korea positsioone poolsaare poliitikas tsementeerivat avaldust, ei vääratanud Putin kordagi ega testinud Lõuna-Korea kannatust. Igasugune kvalitatiivne hüpe näiteks Põhja-Korea konventsionaalse sõjapidamise võimekuses leiaks sümmeetrilise vastusammu Lõunas ning see viib pinged nii prügiõhupallidest ja uute tankitõkete (mõnedel andmetel ehitab Põhja-Korea lausa poolsaart läbivat uut müüri!) rajamisest demilitariseeritud tsoonis (DMZ) ja kogu regioonis laiemalt uutesse kõrgustesse. Teades DMZ väga verist ajalugu, piisab sellel 4 km laiusel ja 250 km pikkusel maaribal verevalamise alustamiseks õige vähesest. Sarnane võib olla ka kolmanda huvigrupi osapoole, Hiina Rahvavabariigi hirm, kelle jaoks on olulisim stabiilne Korea poolsaar.
Hiina on Põhja-Korea ja Venemaa tärkavat suhtlust jälgides olnud vaoshoitud. Tippkohtumise algatust kiideti, kuigi läbi klassikalise Hiina poliitikale omase “harmoonia ja rahumeelsuse” retoorika. Hiina ja Nõukogude Liidu suhted on Põhja-Korea teemadel ajaloos korduvalt viinud teravuste ja leppimisteni, kuid kuni 1991.aastani oli kahe suurriigi panus Koreas võrreldav. Kaasajal on Venemaa majanduslik ja ka muu mõju Põhja-Koreas nullilähedane, Hiina käes on kõik ülejäänu. Seetõttu usun, et Venemaa militaarsel õhinapõhinal lubatakse areneda piirini, kust see hakkab segama Hiina suuremaid ja valdavalt majandusliku fookusega huvisid nii regioonis kui globaalselt. Kui üritada uskuda veel kuidagigi Kremli vähesesse allesjäänud kainesse mõistusesse, peaks meeles olema 1950-53 roll Korea sõjas, kuhu Nõukogude Liitu esmalt pelgalt nõuandja plaanitud positsioonilt kohati naha ja puhvaikadega täielikult sisse imeti. Kui veel 2024.aasta juunini üldiselt välditi kinnitamast nõukogude sõdurite otsest osalust kuumaks kiskunud Külma Sõja alguse karmis episoodis, kiitsid Putin ja Kim nõukogude sõdurite ausambale pärgi asetades juba venelastest lendurite otsustavust nimetatud sõjas. Kim Jong-un rõhutas ka Vladimit Putini rolli globaalse rahu tagajana. Nii palju siis kainest mõistusest, kuid vaevalt sooviks Kreml osaleda Korea sõja teises episoodis oma peamise huviobjekti, Lõuna-Korea, aga ka Ameerika Ühendriikide vastu. Loogilisemana kõlab soov Süüria või Liibüa näitel end püsivamalt seada sisse mõnes Põhja-Korea idaranniku sadamalinnas.
Suletud Kuningriigi taastamine
Põhja-Korea on Venemaast leidnud tuge ka koroonaperioodil ning 2019.aasta Hanoi tippkohtumise luhtumise järel tekkinud diplomaatilise suletuse murdmiseks. Kui Vietnami pealinnas sai Kim Jong-unile selgeks, et lootus lennuka Ameerika presidendi Donald Trumpi abil sanktsioonidest pääseda on naiivsus, käivitas Põhja-Korea enneolematu sageduse ja ulatusega relvaarendusprogrammi. Kõikvõimalike relvaliikide katsetused muutusid niivõrd sagedasteks, et arvepidamine läks sassi ka kõige andunumatel jälgijatel. Uued kaasnenud sanktsioonid ning koroonapandeemia lukustasid riigi igasuguseks läbikäimiseks. Välismaalased, sh.sajad abiorganisatsioonid ja enamik saatkondadest lahkusid riigist ning pole saanud tänaseni luba naasta. “Positiivse” koroonamõjuna kasutas Kim võimalust ehitada piiridele Hiinaga ning idarannikule katkematu mitmekordne elektritara ning kunagine hiilgus Suletud Kuningriigina (ingl.keeles levinud väljend “Hermit Kingdom”) on tänaseks lihvitud täiuseni. Põgenikke riigist välja sisuliselt pole ning sisse lubatakse vaid kontrollitud ja vajalikke inimesi, seni valdavalt venekeelseid. Isegi hiinlastel on keerukas riiki sisenemiseks luba lunastada. Muide, tara ümbritseb kevadest alates ka aina uhkemaks muutuvat näidispealinna Pyongyangi, mis viitab teatud (vist ka põhjendatud) paranoiale Liidri elu vaates. Miks muidu lisati Kim Jong-un ja tema pere lausa riigi põhiseadusesse (!) kui subjektid, millistele ohu korral on põhjendatud kallalekippujatele ennetava tuumalöögi andmine. Kui lisada pilti varakevadine otsus loobuda fundamentaalsest Ühinemispoliitikast ning kuulutada Lõuna-Korea põhivaenlaseks, on Põhja-Korea liider võtnud ette pokkeri väga kõrgetel panustel ning üritab kasutada “vene akent” kuniks võimalik või kuni lennukus ületab Hiina taluvuspiiri.
19.juuni tippkohtumise päevaseid arenguid hoolikalt jälginuna tuleb sümboolne punktivõit anda Vene režiimi liidrile. Diktaatorist kolleeg ja kohalik jumalus Kim Jong-un pidi neelama alla mitu kohatut episoodi. Nii sai Kim tunda, mida tähendab legendaardne putinlik hilinemine – presidendi lennuk saabus Pyongyangi kell 3 öösel, hilinedes tunde! Lisaks leidis päevakavast ühiskülastuse Vene õigeusu kirikusse, mis vägagi tundub kiriku sõtta kaasanud Putini privaatnõudmine tagamaks kiriku ja erioperatsiooni rängale ühisettevõtmisele globaalsem tunnustus. Kim, kes kirikuga seotud kodanikke pigem sunnitööle saata eelistab, peab usinalt kontrollima, et episood ei satuks kohaliku kesktelevisiooni ringvaatesse. Lisaks vastati eitavalt Põhja-Korea soovile sättida visiit 25.juunile kui tähistatakse Isamaa vabastamise sõja (meile teada kui Korea sõda) puhkemise aastapäeva, kuid meenutagem eelpoolloetust, kumba Koreaga Putin tegelikult suhteid olulisemaks hindab. Huvitav, keda kaasaja Venemaa ajalooõpikutes Korea sõja vallapäästjana nimetatakse?
Allikad Pyongyangist räägivad veel ühest kogu Põhja-Korea ajaloo vältel seni mitte aset leidnud pretsendendist – kogu Pyongyang olla 18.juuni õhtust järgmise varahommikuni olnud täielikult valgustatud!
Ilmus Postimehes, 20.juunil 2024
